reede, 30. august 2019

Kohtumine olevikuga




Kas mööda oma igapäevast teed käies lähed Sa tormates püüdma enamat või võtad rahulikult tervitades vastu selle, mis Sinu osaks saab?


Marianne

30.08.2019.a

neljapäev, 29. august 2019

Trikid tähelepanuga IV – Tähelepanu ümberlülituse strateegia





Kohtudes ja seistes Maailmas vastamisi sellega, mida inimene näha ei taha, st ta ei tule selle teadmisega toime, mida ta näeb, siis otsustab inimene oma eelnevate kogemuste ehk loodud mustri põhjal, millist tunnet tal oma tähelepanu teisale suunamiseks vaja läheb ning seejärel ta suunab oma tähelepanu seda tunnet toitvatele teemadele. Inimene suunab oma tähelepanu teemalt, mida ta ei luba endast läbi minna sellele, millest usub enda aitamiseks tuge olevat.

Teadmine, millega inimene toime ei tule on seismine hetkes, kus ta mõistab, et tema ei suuda teise inimese tähelepanu oma tahtmise järgi ümberlülitada, tema suudab vaid iseenda tähelepanu suunata ja nii ta reageerib toimunule tunde valimisega. Inimene ise suunab oma tähelepanu selle tunde toitmisele, mida usub end vajavat. Tähelepanu all hoidmine tähendab, et ta näeb endas ja enda ümber seda, mis suurendavad st toidavad tunnet ja hoiavad seda elusana.




Kui inimesest ei piisa, et teist inimest teisti käituma panna, siis vajab ta viha jõudu, et teisele vastu seista või ähvardavalt mõjuda ning seega suunab ta oma tähelepanu viha toitvatele teemadele – kõik tundub korraga ärritavalt valesti olevat.

Kui inimene tunneb end, midagi või kedagi nähes, üksikuna, siis vajab ta kurbust, et olla kurbusega ühes – Maailmas on korraga nii palju teemasid, mis teevad kurvaks ja toidavad melanhooliat.

Kui inimene mõistab, et tema ei suuda, juba ära olnud teise tähelepanu muuta, siis vajab ta solvumist, et paigal seista ja oodata, et teine tuleks samasse kohta tagasi ja teeks seekord teisti.

Kui inimene näeb, et tema ei ole teiste jaoks väärtuslik, siis ta valib häbi, et endast eraldi seista ja otsib üles kõik vead enese sees, et teiste tegusid õigustada – need on põhjendused, miks tema ei ole väärtuslik.


Marianne

29.08.2019.a

SEOTUD LOOD

Me valime tunde enese toetuseks
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/04/me-valime-tunde-enese-toetuseks.html

kolmapäev, 28. august 2019

Trikid tähelepanuga III – Depressioon, kui vaikuse sees olemine, on tegelikult vajaliku tähelepanu puudus





Tavaliselt ei saa inimene isegi aru, miks, milleks ja millist tähelepanu ta tõeliselt vajab, veel harvem suudab ta seda kaasteelistele sõnastada – öelda konkreetselt välja selle, millist ja millele ta tähelepanu tegelikult ootab. Sageli usub inimene, et kui teine on kusagil lähedal või käegakatsutavalt kõrval, siis saab ta temalt soovitud tähelepanu küsimata kätte, sest küll too oskab ja saab anda, kuna on olemas ja kohal. Sõnatu palve liigub inimeste vahel – Vaata mind, kingi mulle oma tähelepanu! - kuid inimesed pole valmis selleks, et teised inimesed nii nagu nemad isegi, pole alati ega kogu-aeg valmis, kellegi jaoks nö õiget ja vajalikku tähelepanu andma või vastuvõtma.

Kui, avades iseennast ja näidates teed iseendani, küsib inimene tähelepanu, sest vajab peopesal hoidmist, kuid kohtab tähelepanu ümberlülitust, siis on inimene segaduses, sest ei vaadatud seda, mida ta enda seest näitas, vaid tema pealispinda. Vaataja lülitas tähelepanu ümber, kuid inimene ei tulnud sellega toime, sest tema oli alasti. Teise tähelepanu tahtis teda kokku pakkida, sest too ei tahtnud inimese sisemise Maailmaga kohtuda. Inimene astus vaikuse sisse, sest ta ei ulatunud iseendana teiseni. Saadav tähelepanu oli külm ja kauge ning ta ei jaksanud seda kogeda. Vaikus embas ja hoidis, seadis pidava piiri kui summutava seina inimeste vahele, kogu saadav tähelepanu, millega inimene toime ei tulnud, voolas maha. Inimene oli ja ootas, et teine väsiks ja jätaks teda rahule, lõpetaks tema jaoks vale tähelepanu jagamise.

Kuidas saaks inimene ära tõestada, et tema vajab teistsugust tähelepanu, kui keegi teine teeb jätkuvalt ümberlülitusi ja väldib välisest sügavamale vaatamast. Lõpuks võtab inimene omaks uskumuse, et suhetes olles „peab” näitama oma välist külge, sest sisemist näidates toimuvad tähelepanu ümberlülitused ja inimesel on külm teiste hoolimatuse käes. Inimene teab, et tema „peab” näitama oma välist nägu, kuid tegelikult vajab tema sisemus tähelepanu – inimene vajab, et oldaks koos tema sisemise Minaga, kuid sisemist näidates vaadatakse ikkagi välist – järelikult „peab” peitma iseenda ja näitama vaid välist nägu.

Inimene ei saa toetavat tähelepanu sellele, mis tema sees toimub, vaid hinnanguid ja mõõtmisi isikustatud välisele. Ennast avades peab ta end kokku pakkima ja lõpetama sisemuse näitamise – keegi ei küsi tema käest õiget küsimust, sest ühtegi õiget ei ole - „Miks Sa selline oled? Miks Sa teisiti ei tee, ole ega mõtle? Mis Sul viga on?” -sealt tuleb mõte, et sellisena olles on inimene katki, sest ta on nähtavalt veaga. Inimene ei suuda vormida vastust – „Vaata minu sisse ja hoia mind oma peopesal! Ära vaata seda, milline ma olen, vaid näe Mind minu sees!” Inimesed põrkusid, sest üks näitas enda sisemust, kuid teine tahtis püsida pealispinnal.

Inimene vajab tähelepanu ümberlülitamist, sest ta tahab näidata oma sisemust, kuid tähelepanu saab vaid tema väline külg ehk pealispind. Inimene on teinud tähelepanu ümberlülituse, kui tunneb, et vajab tähelepanu oma sisemisele poolele – ta ei taha enda välist külge näidata, sest ta ei usu, et tema oleks väliselt nii eriline, köitev ja väärtuslik – tema vajadus kasvab, sest ta ootab, et keegi leiaks tõeliselt aega ja peatuks, et teda peopesal hoides ja vaadates näha tema säravat sisemust, siis saaks ta ise vaadata oma peegeldust.

Saadav tähelepanu võib ja saab tõestada inimese väärtust või väärtusetust teiste inimeste silmade peegelduses. Inimene ei taha, et talle saab osaks see tähelepanu, mis tõstab esile selle osa temast, mida ta näidata ei taha. Kui talle pühendatakse tähelepanu, mida ta ei soovi kogeda, kuid ta ei saa seda ka vältida, siis võib ta vastata vaikusega. Depressioon on ilma tähelepanu  ümberlülitamise võimaluseta, pikaajalisele soovimatule tähelepanule, mis tundub sundusena „Mina pean!” vaikimisega vastamine, ootamine enese vaikuse sees, kuni soovimatu tähelepanu läheb mööda ja inimesele antakse soovitud tähelepanu.

Vaikus on enese varjamine, iseenda ära peitmine iseenda sisse - see on iseenda tähelepanu, välisest Maailmast sisemisele, ümberlülitamine. Kui inimene on omandanud uskumuse, et temast nähakse ja vaadatakse vaid pealispinda, siis talle tundub, et teda vaadatakse kõikjal, isegi siis, kui tegelikult ei ole mitte kedagi tema ümber ega läheduses. Inimene ei talu teadmist, et pööratakse tähelepanu tema sellele osale, millisena ta väljast on – tema teab, et teda saadetakse pilkude ja erinevate mõtetega. Keeruliseks teeb selle talumise see, et inimene ei suuda teha ümberlülitust, sest tal justkui ei ole mitte midagi muud peale enda välise näo Maailmale vaatamiseks näidata. Inimene ei suuda kontrollida ega valida seda, kes, millal ja kuidas teda vaatavad ja seega tunneb ta nähtaval olles, et teda jälgitakse kogu aeg. Kui inimene teeb kõik selleks, et teda ei nähtaks, sest tähelepanu all olemine on kui luubi all elamine, siis tegelikult karjub tema sees tühjus, mille täitmiseks vajab ta tähelepanemist kui peopesale võtmist – ta soovib, et teda kuulataks südamega.

Mis jääb inimesel ainult välist tähelepanu kohates saamata? Mida ta ei suuda enese pealispinnaga saavutada? Miks ta lülitab oma tähelepanu iseendalt teiste vaatamisele ja jälgimisele? Vaikiv inimene ootab oma sisemuses, et keegi tuleks ja koputaks õige küsimusega ning annaks talle soovitud tähelepanu ja tema saaks iseennast Maailmale avada. Inimene ei tule toime teadmisega, et tema enese võimuses on olla ka pealispinnal selline, mis köidab ja kutsub teisi teda vaatama – inimese välimine ega sisemine väärtus ei ole teiste silmades peidus, vaid tema enese südame sees.

Inimene on üksi olles tervik, kuid avalikkuse ees jaguneb ta kaheks, kui ta on väline, siis ei saa ta olla sisemine ja vastupidi. Välise vaaatamist ta ei kontrolli ja sisemist ei vaadata. Ta peab suutma välist köita, et peatutaks ja vaadataks sisemist teda. Lõhe selle vahel, milline ta peab tähelepanu ees olema ja milline ta iseendana olles oleks, kasvab. Inimese tähelepanuvajadus kasvab, kuid ta ei suuda kontrollida seda, millal, kuidas ja kes teda vaatavad – millist tähelepanu talle jagatakse – seega hoiab ta iseennast valvel – kui ta ei kontrolli Maailma otse, siis püüab ta saavutada kontrolli läbi iseenda kontrollitud näitamise. Kui vaadatakse, siis tuleb tal iseennast vaadata, et kontrollida, milline ja kuidas ta on, sest ta usub, et lubades endal lihtsalt olla, siis ei jõua ta selle tulemuseni, mida ta soovib, et talle jääks – teiste õige tähelepanu.

Kui on õige tähelepanu, siis tunneb inimene, et ta võib olla tema ise veel rohkem ja avaneda. Kuid ilma õige tähelepanuta ta ei usu, et on iseendana, kellegi teise jaoks väärtuslik. Kasulikuks muutub ta siis, kui suudab teistele anda selle, mida nood vajavad – nähtava väärtuse, millest teine saab kasu – uskumus, et temast saab väärtuslik kasulikuna olles. Inimene ise hoiab tähelepanu sellel uskumusel, kui ta ei tule toime teadmisega, et tema enese väärtuse suurus on tema enese silmades.

Uskumus „Mina olen väärtusetu, sest ma pean olema kasulik!” versus „Mina olen iseendana olles väärtus!” Uskumus „Mina olen isekas ja egoist, kui elan iseendana iseendale” - kaks sõna, mis on võetud enese kanda. Uskumus - „Pean leidma mooduse, kuidas olla kasulik, sest ilma väärtuseta teiste jaoks jään soovitud tähelepanust ilma!” Uskumus - „Mis on minust kasu, kui ma ei näe, kuidas mina loon iseendana olles Maailma enamat. Saadav tähelepanu on selle tõestus.” Kaks Mina inimese sees – sisemine, kus on vabadus ja väline, kus on see, milline inimene oma uskumuste järgi peab olema.

Uskumused on inimese iseenda poolt tehtud tähelepanu ümberlülitused – inimene suunab tähelepanu sinna kohta, millest arvab endal kasu olevat, sest sellest kohast saab ta toitu oma tunnetele.

Marianne

27.08.2019.a




teisipäev, 27. august 2019

Trikid tähelepanuga II – Lood inimeste huvitavatest käikudest tähelepanu ümberlülitades





I - Kui keegi tuleb ja küsib tähelepanu, kuid inimene on endas mingil põhjusel otsustanud, et ta ei anna seda, vaid püsib vaikuses, enese sees – siis ta on teinud tähelepanu ümberlülituse. Mida rohkem inimene vaikib ja eirab teist, seda enam saab ta tähelepanu, sest teine püüab ja pingutab, et ulatuda inimest puudutama. Enda sisse sulgumine aitab saadava tähelepanu hulgaga toime tulla – see langeb, puudutamata sisemust, maha. Püüdluse kasvades muutub tähtsamaks inimese reageerima panek, kui see teema, millega alustati. Vastusena vaikust kohates jääb küsija tähelepanust ilma, sest kõik saadav läheb vaikijale ja just sellepärast on vaikusega vastamisi seismine raske ja tähelepanutajäävat lõhkuv – temast ei piisa, et inimene talle tähelepanuga reageeriks. Kui ühel hetkel teine väsib püüdmast ja lõpuks loobub, siis jätab ta inimese rahule ega pööra talle enam tähelepanu - see oligi see, mida inimene ootas.

II - Kui inimene tunneb ennast väärtusetuna, siis ta soovib, et vaadataks seda, mis temal on, mitte seda, milline ta on. Asjade väärtus saab tema väärtuse sünonüümiks – kui asju on palju ja neid hinnatakse, siis saab ta soovitud tähelepanu ümberlülitamise, kuid kui asju ei ole või tunduvad need tühised, siis ei ole inimesel, millegi taha peituda ja ta on iseendana nähtaval ning seetõttu vajab ta asju, mida teised vaataksid.


Marianne

27.08.2019.a

esmaspäev, 26. august 2019

Trikid tähelepanuga I - Inimene vajab meeleheitlikult tähelepanemist siis, kui ta ei taha tähelepanu




Hippiii see siin on minu 700-s lendu lastud lugu blogis!!!!!!!!!!!!!!

Kui inimene elaks Maailma sees üksinda, siis tal ei oleks vaja oodata ega vältida teistepoolset tähelepanemist, kuid elades teistega koos saab ta nii küsimata kui ka küsides tähelepanu, sest teda pannakse tähele, kuna ta on teiste hulgas olemas. Inimene väldib kohti ja kohtumisi, kus ta saab sellise tähelepanu osaliseks, mida ta kogeda ei taha – st millega ta toime ei tule, kuid ta läheb lausa lennates sinna, kus teda mõnusalt ja meeldivalt tähelepannakse. Samuti võib ta teadlikult käia kohtades, kus ja millal ta teab, et jääb märkamatuna tähelepanemata. Inimene läheb uuesti sinna, kus tema tähelepanule vastatakse rõõmsalt ja positiivselt, kuid keerab ära ja protestib tagasimineku peale, kui kohtab tõrjumist, vaikust, vastumeelsust.

Kui teiste keskel elades juba tähelepanu jagatakse ja saadakse, siis tahab inimene ise valida ja otsustada mida, kuidas ja millal teda ja temaga seonduvat nähakse ning inimene tahab ise seada tingimused, et kontrollida, millist tähelepanu ta saab, sest ta soovib tunda end hoitu ja kaitstuna. Inimene kasutab selleks strateegiat – tähelepanu ümberlülitamist – ta teeb seda iga päev ja igal pool, nii iseendaga ja iseendas olles, kui ka teiste inimestega suheldes ja seotud suhetes.

Inimene kasutab oma strateegiat, et vahetada soovimatu tähelepanu all oleva endaga seotud osa selle vastu, mille vaatamisega ta toime tuleb – ta vahetab kõneainet, hakkab erilisemalt käituma, valib silmapaistvad riided või soengu, ostab omale kallid asjad – ta näitab seda, mida on valmis eksponeerima ja mis varjab selle, mille vaatamisega ta toime ei tule, sest ta usub, et saadav tähelepanu võib tõestada inimese väärtust või väärtusetust.

Kui inimesel on reaalne võimalus saada tähelepanu, mida ta ei soovi kogeda, siis vajab ta tähelepanu ümberlülitust, et suunata, saadav tähelepanu sinna, mida ta on endast valmis teistele näitama, kuid, kui ühte külge enese sisse ära peites ja teist esiletõstes jääb soovitud tähelepanu saamata, kasvab inimeses tähelepanuvajadus, sest ta vajab konkreetset tähelepanu, mida ta ei saa ise endale anda.

Kui inimene vajab meeleheitlikult tähelepanemist ja tahab seda nii väga, et läheb katki, kui ta seda ei saa, siis tegelikult ta ei taha tähelepanemist – ta ei taha tähelepanu siis, kui ta teab ja tunneb, et kohe vaadatakse ja hinnatakse seda osa temaga seonduvas, mida ta teistele näidata ei taha ja seega vajab ta tähelepanu ümbersuunamist. Inimene ise ei pruugi seda lüket mõista ega tähelepanuvajaduse tagapõhja näha – tema tunneb tõeliselt, et temal on puudu see toetav ja positiivne tähelepanu, mis aitaks teda oma teel edasi minna.

Tähelepanu puudus on see, kui inimene keskendub ja vajab sellist tähelepanu, mida tal ei ole ning selle saamine muutub üha olulisemaks, sest, mida tõsisem on oht saada selle tähelepanu osaliseks, mida ta ei taha kogeda, seda enam vaatab ja loeb inimene üles seda, mida tal ei ole, kuid seda suuremaks muutub puudus ja inimene vajub lootusetusesse, sest ta leiab üles kõik tõestused, kuidas tal ei ole. Olukord tundub väljapääsuta, sest inimesel on vaja nö õiget tähelepanu, kuid tal ei ole seda, sest ta ei kontrolli teiste käest saadavat tähelepanu – seega ta ei saa oma strateegiat kasutada ja tähelepanu ümberlülitada. Mida rohkem tunneb inimene põhjust üht osa endast peita, seda suuremaks kasvab tähelepanuvajadus teisele osale – tasakaal tema sees on paigast ära.

Inimesest ülevoolav tähelepanuvajadus saab sageli tõrjuva vastuse, sest see neelab teiste energiat – see, kes vajab tähelepanu, soovib saada täidetud, sest tal ei ole seda tähelepanemist, mida ta usub end vajavat – kuid tegelikult vajab tema nö varjatud osa tähelepanu alt välja jäämist.

Kui inimene tunneb, et ta otsib eriliselt tähelepanu – ta tunneb, et ta vajab suurel hulgal konkreetset tähelepanemist - siis tuleb tal iseendalt küsida, mis on see, mida ta ei taha, et temaga seoses nähakse – siis ta mõistab ennast ja tähelepanuvajadus väheneb. See ei ole enam nii meeleheitlik ja kõikevaldav tõestus, vaid loomulik inimeste vaheline huvi või huvipuudus, sest enamik inimesi on tegelikult ametis iseendaga ning ka neamd arvavad, et just neid vaadatakse, kui nad on avalikult nähtavad.


Jagamine

Minu lood sünnivad kogemuste kogemistest ja kogetu mõistmisest - seega, kui kogemust veel ei ole, siis ma kõnnin ja kogen seni kuni mõistan ja lasen kirjutades lendu. 

Minu sees kasvas vajadus saada toetavat tähelepanu selle tegevuse tulemusele, mida seostasin iseendana olemise vabadusena – saada Maailmast toetav ja positiivne vastus oma lendu lastu lugudele. See vajadus muutus eluliselt oluliseks. Tundsin, et olen lootusetus olukorras, sest vaatasin sinna, kust arvasin, et minul on õigus tähelepanu saada – lugesin üles kõik need kohad, kust ma ei saanud soovitut ja vajusin nii sügavale, et tahtsin ära minna ja kividega üheks saada – sest minul ei olnud minule vajalikku tähelepanu olemas.

Keerasin väite - mina vajan tähelepanu – ümber, öeldes endale - mina ei taha tähelepanu – kõlas uskumatult ja segadusse ajavalt, kuid ausalt endasse vaadates leidsin vastuse üles. Tegelikult ma ei tahtnud tähelepanu sellele minuga seonduvale osale, mida minu lood mulle tagasi toovad – mis on reaalne mõõdetav tulemus – seda ei olnud ettenäitamiseks olemas.

Vajasin tähelepanu, sest saadav toetav tähelepanu oleks nähtav tõestus, et minu poolt tehtav on õige ja vajalik ka teistele – see oleks kinnitus, et võin edasi teha – luba iseendana elada. Kohas, kus oli potentsiaalne võimalus, et pidin ettenäitama minu poolt tehtu mõõdetava tulemuse – eduka sissetuleku, et iseennast äraelatada, uskusin, et selle tõestuseks vajasin suuremat tähelepanu hulka, ning see annaks vajalikud vahendid, et iseenda ellu soovitud muutused ja vabadus luua.

Potentsiaalne tähelepanu tundus mulle minu tegevuse hindamisena. Ma ei tahtnud, et vaadataks seda, mida mõõta saab, vaid nähtaks seda, mida ja kuidas ma teinud ja elanud olen – ei ole paigal seisnud ega tuult tühjal väljal taga ajanud – olen loonud iseendast iseendale, sest see on minule oluline olnud. Kuid tähelepanu nö valele osale tähendas, minu jaoks, selle tulemuse hindamist ja mõõtmist, seda, kui väärtuslik on minu poolt tehtu teiste jaoks olnud – kui tähelepanu sisse ei too, siis on mõõdetav tulemus 0.

Mina mõistsin iseennast, sest nägin, mida ja miks ma teiste tähelepanu eest varjata püüdsin ja millele, sellel asemel, tähelepanemist vajasin. Sealt edasi nägin tähelepanu ümberlülitusi igal pool – see on väga levinud ja tavaline strateegia kõigil inimestel, sest teiste keskel elades saame me pidevalt soovitud ja soovimata tähelepanu osaliseks.


Marianne

26.08.2019.a



reede, 23. august 2019

Kas mina tõeliselt tahan





Sirutades oma soovitu järele käe, kuid kohates takistust jääb inimene seisma ja astub oma tunnete sisse. Inimene kogeb takistust, kui seisakut, mis ei luba teda edasi, et saada soovitut. Inimene vajab viha jõudu, et tulla toime ilma jäämisega ning otsib põhjusi, kuidas takistus on süüdi selles, et inimene osutus soovitud kaotades ohvriks. Inimene usub, et tema tegi kõik õigesti ja andis omalt poolt parima võimaliku ning seetõttu oleks pidanud tema soov täituma. Tunnete puntras ekseldes ja oma õigsust õigustades unustab inimene oma eesmärgi – küsida endalt, kas ta endiselt soovib eesmärgini jõuda - kas ta kindlalt tahab seda, mille ta endale valis.

Mis on olulisem, kas soovituni ulatumine või enese õiguse tagaajamine ning takistuse tegevuse põhjamine ja süü otsimine. Inimene tahab – kuid tunnete mäng muutub olulisemaks, sest eesmärgi kadudes inimene solvub ja peatab aja – nii väga tahaks ta öelda, et kui ei saanud siis enam ei tahagi – see oleks kättemaks – soov karistada takistust, kuid karistus karistab karistajat ja inimene ise jätab iseennast soovitust ilma – järelikult ei olnud vaja.

Takistus seisab teel ees – soovitu oli juba peaaegu oma, kuid kui takistus seisab ees, siis ei saa inimene võtta seda, mida pidas enda omaks – ta tunneb, et talle ei jäetud valikut ja seega tehti temale liiga. Tasakaal – kui inimene sirutub omadel tingimustel, siis on andjal õigus omadele tingimustele. Kuid, kui inimene näeb teise tasakaalu otsingut takistusena, mida tõlgendab – Mina ei saanud, sest Mina jäin ilma – ning seda kuuldes on inimene ise ennast valikutest ilma jätnud. Inimene tunneb kaotusevalu, sest Ei kuulmine teeb haiget, kuna inimene kogeb, et temast ei piisa, et mõjutada takistust oma sammu muutma. Inimene solvub, sest tal tuleb uuesti kohaneda, et leida uus tasakaal ja sirutuda soovitu poole. Inimese sees on hirm usaldada Maailma, et äkki seisab taas sein ees ja tema jääb uuesti ilma.

Kõik taandub ja väljapääs on olemas, kui inimene küsib iseendalt – „Kas mina tahan?” ning „Mida mina ise saan teha, et ulatuda soovituni?” - kõik muu on väline ja tähtsusetu, kui inimeses on tõeline soov saada soovitu endale.


Marianne

23.08.2019.a



neljapäev, 22. august 2019

Ring





Inimene vajab kaitstust ja turvatunnet, ta soovib olla ringi sees, kus teda ümbritseks kõikjalt Maailm, mis on loodud tema ümber seisma ning teda kaitsma ja toetama. Siia Maailma sündides saab inimene ringi vastuvõetud. Ta asetub keskele ja teised seisavad tema ümber, et teda hoida. Ringi sees olemine on tähelepanu saamine. Selleks, et täis kasvada vajab ja küsib laps teiste toetust ning ringi keskel seistes teiste poolne tähelepanemine annab talle vajamineva toe ja juhatuse. Olles ringi sees on inimene teadlik, et teda vaadatakse, kuid tähelepanu loob vastutuse, kohustuse olla nähtaval, et saadava eest vastu anda.

Ring ümber inimese on tema Maailma piir. Selle jaoks, et ennast tundma õppida ja mõista, seisab inimene eraldi ja hoiab ennast lahus, et vältida ringi sisse lahustudes kadumist. Täis kasvades tahab inimene Maailmalt saada ja ta võtab ringist endale vajamineva. Ringil tema ümber olekski justkui kohustus teda hoida ja juhatust jagada. Kasvamise ajal inimene vastandub, lõhub piire, eitab ja protestib ringis seismise vastu. Ühena olemine tundub hirmutav ja enesekaotusena. Ringi sees seistes näeb inimene silmi, mis teda jälgivad, ta näeb erinevusi – ta ei taha kõiki ega kõike – inimene tahaks luua ise endale oma ring – ise enda jaoks valides, iseendale ehitada oma Maailm. Inimene tahab ise olla oma ringi algus, keskpaik ja lõpp. Ta tahab oma astutud sammudest jätta jälgedena mälestuse elatud elust. Kuid ring on üks, seal on kõigil ja kõigel oma osa. Üks ei ole kunagi olulisem ega vähemtähtsam kui teine - ringis loeb tervik.

Kasvamise teed käies on inimese sees uskumine, et teised on tema jaoks ja pärast olemas, kuna tema on ringi sees, siis järelikult on ring tema pärast olemas ja kõike, mida temal on vaja, selle peab ta saama, see on tema õigus ringis olemise eest. Kõik see, mis on ringis olles inimese ümber, on tema jaoks väline, kuid väline on valikuline – hea võib vastuvõtta, kuid valusa või ebameeldiva puudutuse puhul peab ennast kaitsma, vastu hakkama või vältides eemale hoidma – seega tuleb ringist välja astuda, et eraldi seista. Inimene ei mõista ega näe veel, et tema ise on osa ringist – tema seisab nähtavalt eraldi seni, kuni on valmis ringiga üheks saama.

Inimesele tundub, et tema ise on tee algus ja lõpp, et kõik see, mis on tema on tema sees – see on tema sisemine ring, kuid tegelikult ongi iga inimene ringi algus ja lõpp st, et see, mis läheb inimesest Maailma see jõuab temani tagasi. Ringi sees seismine on saamine. Ringis ringina olemine on tervikus omal kohal seismine.

Kasvades täis võtab inimene oma koha ringis vastu. Ta astub oma kohale ja on osa ringist – ta on olemas osana kõigest. Tal ei ole enam vaja nähtavalt eraldi seista, küsida ja võtta. Ringina seistes liigub kõik läbi tema, midagi ei ole vaja kinni ega endale hoida. Ta on ringiga üks. Ring on igavikuline lõpmatus, see mis oli, on ja kestab.


Marianne

22.08.2019.a





kolmapäev, 21. august 2019

Mees ja Naine inimese seljataga – oma vanemate vastu võtmine


ja taas saavad otsad sõlmitud kui üks ring saab käidud

Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid, kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ning inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku reaalsusega. Me ihkame oma ema ja isa endaga kaasa võtta, me tahame, et nad oleksid meiega eile, täna ja homme, kuid, me ei taha neid enda sisse võtta, kui me ei suuda neid tänada tehtu eest, sest vaatame seda, millised nad olid.

Oma vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastuvõtta on vahel üsna raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem, valesti või liiga on teinud – need on inimese sisemised puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja – lapsena olles lapsele haiget teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta kõigeks.

Lapse sees elab uskumus – „Kui mina kord juba tulin, siis pean saama kõik selle, mis mina väärt olen – st kõik – täpselt nii, kõik, mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada!” – see on armastuse tähendus – lapse olemas olemise sünonüüm. Kuidas võtta endas vastu teadmine, et isa ja ema annavad endast täpselt nii palju – ei vähem ega rohkem – kui neil endil oli ja on võimalik anda – seda, mida ei ole, seda ei saada anda. Isa ja ema olid ja on lihtsalt inimesed, kes ei saanud ega saa olla need, kes nad ei ole. Kuidas peaks suutma üks inimene olla kõike seda, mida teine inimene temas näha tahab, et sellest siis ise osa saada? 

Lapsena elades on inimesel keeruline mõista, et isal ja emal on oma Aeg. Nemad olid enne last olemas, on ja saavad olema ka ilma temata, sest nad on Mees ja Naine, kaks hinge, kes kõnnivad Maailmas inimestena ja Aja sees hingedena oma enda teid mööda ja laps on ainult üks kohtumine, üks ülesanne sellele teel. Isa ja ema ei tähenda tervet lapse teekonda ühes käiduna, vaid ainult seda osa, mis on neil ühine. Mees ja Naine - kaks inimest, kes andsid koos olles ühele lapsele elu – olid, on ja saavad olema Mees ja Naine, kuid Maailm nimetab neid kokkuleppeliselt, selguse mõttes, Emaks ja Isaks – see on roll, mis kohustab inimesi oma lapse eest vastutama, kuid emaks ja isaks olemine on tegelikult juba hoopis teine lugu, sest üks konkreetne lugu oli see, kus kaks said üheks ja sellest sai alguse kolmas.

Sageli on lapse sees valus igatsus kogeda vanemate puudutust – soov kogeda füüsilist puudutust ja hoidmist tõestamaks, et side on tema reaalsuses olemas ja ta on omaks tunnistades vastuvõetud. Üksindus ja hülgamine käivad lapsega kaasas, kui vanemad ei ole tema sees – laps tahab enne välises kogeda ja alles siis saab ta sisemuses tunda. Kuidas tunda vanemate puudutust enese sees, kui puudutust ei ole olnud ja võib-olla ei ole see enam ka selle Aja sees võimalik. Kui üks ema või isa, lapse pikas aja loos, ei ole olnud lapse kõrval, siis ei tähenda see seda, et ema või isa poleks üldse olemas olnud. Ema ja isa on ainult sõnad, millele on oma tähendus antud, kuid seda nime kandvatelt inimestelt oodatakse vastamist parameetritele – see on kitsaskoht, mis saab takistuseks ja tõestuseks, et hinnata Ema ja Isa nime kandavaid inimesi.

Haiget saanud lapse sees elab uskumus – „Kui mina olen olemas, kuid ema või isa ei ole minuga, siis järelikult olen mina vähem ja väärtusetu.” Ennast oma elu ohvrina tundes ja sellest solvudes usub laps, et tema vanemad on talle võlgu kõik selle, mis temal on kunagi saamata jäänud – see on tema sisemine otsus, et vanemad on süüdi – sest keegi kusagil peab olema süüdi ja võtma vastutuse selle eest, et lapse elu on olnud just selline, aga mitte teistsugune – kuigi see oleks pidanud olema ilusam, parem ja õnnelikum – täiuslikum. Miks toodi laps siia Maailma, kui temale ei antud kõike? Laps ise tuli siia selleks, et tema ise saaks oma elu elada.

Lapse sees käib kaasas solvumisest kantud uskumus – „Kui mina oma olevikus oleksin saanud, siis oleksin võtnud oma ema ja/ või isa vastu.” Kuid laps ei vaata tagasi ega endale otsa – tema sai juba – tema sai oma Elu läbi ema ja isa – see oligi parim võimalik, mille tema vanemad said temale anda – kogu särava Maailma Võtme – tema enda selleks, et tema saaks Maailma sees olemas olla.

Lapsel on valus, kui tema Aeg pole olnud ema või isaga ühine – Meie aeg – sest vanem oli puudu sealt, kus ta pidi olema – oma lapse kõrval, nähtavalt. Teadmine ja mõistmine, et vanem andis täpselt ja ainult selle, mida tema sai lapsele anda – laps on täna, siin ja praegu olemas – see on tõsi – last ei oleks ilma temata – aus tunnistus iseendale ongi see läbi mille võetakse, andes isale ja emale endas koht, oma ema ja isa enda sees vastu – armastades iseennast ja armastusega vastuvõttes iseendana olemas olemist.

Laps usub, et tema on oma vanemate oma, sest ta on nende looming. Laps hindab ennast selle järgi, kui väärtuslikuks peavad teda tema vanemad. Laps vaatab, kas ja kuidas tahavad tema vanemad teda omada ja hoida. Laps tahab, et teda omataks ja hoitaks selliste tundemärkide järgi, mille tähendust ta mõistab ja ise väärtuslikuks peab. Laps usub, et ta on väärtuslik, kui vanemad hoiavad teda selliselt nagu tema ise seda teeks, kui ta oleks enda oma. Kuid isa ja ema ei ole tema, nad on täiesti teistsugused oma näoga inimesed. Laps ei pea ennast väärtuslikuks, kui see, kelle looming ta on ei tunnista teda omaks ega võta teda vastu st ei taha omada ega hoida – kui looja ei hinda oma loomingut, siis järelikult pole tulemus olnud väärtuslik.

Kelle looming on üks laps, üks inimene - ta on iseenda loome tee. Kui vaadata oma aja sees ringi, siis on ühe lapse kõrval erinev hulk teisi inimesi, kes kõik, vähemal või rohkemal määral, nö kasvatavad, juhendavad või saadavad teda. Last võib drillida, teda saab hirmutades ja armastades suunata, kuid see, milline ta tegelikkuses on – on tema enese loominguline interpretatsioon iseendast.

Inimene on oma loomuselt mugav, sest tal on olemas ema ja/ või isa, kes täidavad tema vajadusi, kelle kohustus on teda hoida, sest nad omavad teda ja tema saab ennast õigustada ning leida vanemates süüdlased siis, kui tema elu ei ole selline nagu tema seda tahaks või ta usub, et see võiks/ peaks olema. On antud ja on saadud, peaks olema tänu ja koha andmine. On kohustused ja on tänuvõla küsimine ja/ või maksmine.

Ühe inimese teekond on üks lugu, täis erinevaid lugusid. Ühe Hinge teekond on täis erinevate inimeste lugude lugusid. Kui Mees ja Naine andsid ühiselt lapsele elu, siis oli see üks lugu, mis võib saada läbi, kuid võib jätkuda siis, kui mees ja naine valivad olla Isa ja Ema. Isa ja Ema on kuvandid ja osa elust, mida laps tahaks nähtavalt omada, et olles osa tervikust olla ise tervik. Laps tahab, et tal oleks olemas need, kes peaksid ühel lapsel ja inimesel olemas olema – Isa ja Ema. Ühe inimese teel on palju erinevaid lugusid ja erinevaid inimesi teda saatmas. Mõnel on mitu Isa nime kandvat meest, kuid teisel ei pruugi mitte ühtegi olla – see on elu.

Öeldes, anna oma emale ja isale koht enda sees ja seljataga, tahab inimene luua endas pildi sellest protsessist, kuid selleks vajab ta kujutlust Emast ja Isast, kuid, kuidas anda troon sellele, kes ei ole olnud see, keda tahetakse, vaid on see, kes ta tegelikult oli ja on. Inimene tahaks, et tema südames ja seljataga olevad isa ja ema, oleksid Isa ja Ema, kuid kui neile mõistetele ei saa anda soovitud tähendust, anda õiget nägu ega sisu, kuidas siis teha see samm ja võtta nad endas vastu.

Öeldes endale – minu seljataga seisavad Mees ja Naine – saabub rahu ja vabanemine, sest igal Mehel ja Naisel oma oma lugu ja tee. Iga inimese seljataga seisavad Mees ja Naine, kes andsid ühiselt kolmandale elu – see on energeetiline side läbi Aja, milles voolab AEG nii, et moodustub IGAVIK.


Marianne 

13.08.2019.a


teisipäev, 20. august 2019

Sõltumine II – Vanemate patud nuheldakse laste kaela - „Tema ei tahtnud seda, mida tema sai”






Kui see, kellest me sõltume, ei näe meiega toimuvas enesega sidet – siis ei ole see temale oluline, sest tema seisab eraldi, kuna on tema ja on teised. Tema peab oma ellujäämise nimel seisma eraldi ja hoidma ennast kaitsvaid piire. Tema võtab teiste vajadusi isiklikult ja enese pihta käivatena, sest need sunnivad teda tegema seda, mida tema teha ei taha ja olema see, kes tema ei ole. Kui tema oleks üksi, siis kõike seda, mida ta peab teiste jaoks ja pärast tegema ning olema, ei oleks olemas – tema saaks elada oma elu nii nagu tema ise seda soovib ja astuda siis, kui temal endal seda vaja läheb ja tema ise selle endale valinuna selleks päriselt valmis on.

Kusagil tema ajas tagasi pidi ta kellestki teisest sõltudes astuma oma hirmu sisse, kuid talle ei antud aega, et kohaneda. Tema ei teadnud, mis ootab teda suletud ukse taga, kui ta selle avab. Tema ei teadnud, kas sel hetkel on seal rahu või sõda – temast endast ei sõltunud see, mis ja millal juhtub ning kui kaua see kestab. Tema ei saanud oma elu muuta, sest tema oli Meie sees lõksus ja sai osa kõigest sellest, mis sellega kaasnes.

Tema elas hetkes, kus temast endast ei sõltunud justkui mitte midagi, sest tema poolt tehtav ega antav ei muutnud tulemust – Meie oli katkine, haiget tegev valu ja häbi. Ta õppis, et see, mis on olemas, laheneb ilma temata ka siis, kui tema seisab paigal ja on, sest lõpuks selgub nagunii, mis ja kuidas ning küll keegi vajadusel ütleb, mida ja kuidas tema tegema peab. Sellest ajast, mil ta koges, et temast endast ei sõltu mitte midagi, tulenebki tema tarve olla Meie sees Minana ja hoolitseda ainult iseenda heaolu eest.

Temal puudub kontroll Meie, kui terviku üle ning just sellepärast ei tahagi ta Meie sees olla. Tema ei võta vastutust enda osa eest Meie sees, sest ta ei näe Meie ja enda Mina vahel sidet. Suurena olles ootab tema endiselt teiste otsuseid ning Meie on jätkuv kohustus, millega peab leppima, sest see on paratamatus, kuid tegelikult tahaks ta vabadust ja mitte kellegagi arvestamist ning seista eemal teiste tahtmistest ja vajadustest sõltumatuna.

Lapsena olles ei tahtnud tema seda, mida ta sai, sest tema vajas seda, mida ta ei saanud. Saadav ei päästnud teda, sest see ei säästnud teda kõigest valust ja valest, mis Meiega kaasas käis. Tema elab endiselt teadmises, et temast ei sõltu Meie kui terviku tasakaal ega heaolu. Tema annab sinna selle, mida temale endale vaja läheb ja selle, mida küsitakse, sest siis talle öeldakse, mida tema peab tegema. Temas elab siiani uskumus, et tervik toimib ka ilma temata, sest tema ei vastuta selle eest – tema on Mina, kes tahab olla sõltumatu.

Tema ei taha sõltuda tervikust, sest siis ta ei oleks Mina vaid Meie, kuid Meie sees käib kaasas kõike seda, mida tema ei taha kogeda. Suur Meie on vahel, kui pommid jalgade küljes, mis ei lase ära minna ega luba iseolemise kergust, sest keegi teine Meie sees on takistuseks tema iseolemise teel. Mina on turvalisem, kui Meie sees olemine. Meie toob kaasa valu ja kannatused, sest kellegi teise tehtu pärast on tema saanud tunda ülekohut ja kandunud oma elu kui karistust – tema on olnud teiste süü ohver.

See on nende suurte, kuid väikeste laste valu, kes tunnevad, et nende vanemate patud nuheldakse laste kaela – küüditamine, vanemate alkoholism, haigused, raskused oma eluga toime tulemisel. Nende laste elus on suur ülekohus, sest seistakse küsimuse „Miks Mina?” taga – nad ei ole oma teekonda vastuvõtnud, sest kusagil on keegi süüdlane ja sel juhul saavad nemad jätkuvalt ohvrid olla. Nad ei ole, vanemate vastuvõtmata jätmise tõttu, iseennast ja oma elu ning kohta Meie sees vastu võtnud. Just sellepärast lähevadki perekonnad katki, õde ei tunne õde ega vanemad ole vastuvõetavad – Mina, kui elava inimese, enesekaitseks tuleb olla sõltumatu ja seista Meie seest nähtavalt eraldi.

Tegelikult on vanemate teekond olnud ka lapse teekond ühise Meie sees – see, mis on olnud ja see, mis tuleb, sellest on tema saanud ja saab osa, sest see ulatub temani ja läheb läbi tema edasi. Raske on armastada iseennast läbi oma vanemate ning võtta enda valusat teekonda ja oma räbaldunud hinge vastu, kui seda ei nähta ilusa ja puhtana, vaid katkise ajana ...

Marianne

20.08.2019.





esmaspäev, 19. august 2019

Sõltumine I - Kuidas ja miks lõhume oma suhteid







Kui meis kasvab rahulolematus oma eluga ja me tahame midagi muud, kui see, mis on olemas, siis asjad ja inimesed häirivad meid, kuna segavad olemast. Meil ei tundu rahu ega vabadust olevat. Üha rohkem on neid asju, mida märgistame – Mina pean! Kõik puudutab, sest tundub pihta käivat. Tahaks vaikust ja kaitsvaid piire, seejärel vajame väljapääsu, et eemal olla, sest usume, et kusagil mujal on parem, kuna seal ei ole kõike seda, mida me enam kogeda ei taha, sest me ei tundu seda enam vajavat.

Meie vabadus ja muutused on selles kohas piiratud, sest oleme millestki või kellestki sõltuvad, kuid meis on vajadus lennata, et proovida oma tiibu ning avastada uut endas ja ennast Maailmas - tahame kogeda oma järgmist sammu, avada uks Maailma ja minna. Usume, et meie ise teame, kuidas ja kuhu on vaja muutust, kuid see, millest või kellest me sõltume, seisab meile vajalikule muutusele vastu. Tajume, et kui koos ei saa edasi minna, siis tuleb astuda üksinda.

Kui enam ei taha olla seal, kus oleme, kuid üksi edasi astumine on hirmutav, siis vajame vastuolu kellegi või millegagi, et viha kasvatades saada jõudu, et päästa end vabaks ja minna edasi. Hirmust järgmise hetke ees, kus ei ole enam piiravaid seinu, vaid on ääretu avarus, otsime võimalusi, kuidas oma elu elamisega toime tulla. Vaatame enda ümber ja näeme seal seda, mis meid häirib nii, et me ei taha enam olla kohas, kus oleme – mis on see, mida meie ise ei saa seal iseendale anda.

Ootame ja tahame, et väline muutuks, jagame infot selle kohta, mis meile ei sobi, mida me enam kogeda ei taha. Meis kasvab vastuseis, viha võimendub, sest seal, kus käib lahing oma vabaduse nimel, on sõda, sest seal on vaenlane, kelle tegevus ähvardab hoida meid paigal ja takistab muutmast meil oma elu. Viha kasvatamine annab jõudu, et astuda eemale ja välja kohast, kus on seisak. Oma vihas lõhume olemasoleva, sest vajame vabadust. Soov edasi minna muutub ainsaks sammuks ellujäämise nimel – soov olla vaba on siht ja lahendus.



Ühel hetkel oleme valmis edasi astuma, sest hirm tuleviku ees on hajunud, kuna olulisemaks on muutunud olemas olevas hetkes ellujäämine ja enese päästmise nimel mõistame, et turvatunde saame endale anda vaid lahinguväljalt ära minnes. Eesmärgiks saab astumine ning enam ei ole vahet sellel, mis saab ja tuleb, sest seal oleme vabad ja vabana olles loome ise oma elu iseendale.


Marianne

19.08.2019.a

pühapäev, 18. august 2019

Inimesena elamise väsimus ...





Inimesena elamise väsimus hiilib ligi, kui see külg inimese tegevusest, mida ta seostab iseendana olemisena ei saa väliselt positiivset ega toetavat tähelepanu. Valus vaikus saadab ja ümbritseb inimest, kui see, mida tema oskab ja saab Maailmale anda ei kohta huvi ega leia vastust, siis tundub inimesele, et kuna tema poolt tehtul ei nähta mõtet, et sellele positiivselt reageerida, siis järelikult on tema ise mõttetu.

Ühiskonnas elades on välisel ootus sellele, mida saab inimene oma elu elades teistele inimestele anda. Sellel, nö enda teistele jagamisel on toetuse ja tähelepanu saamisel suurem tähtsus, kui sellel, kas ja kuidas elab inimene oma elu iseendale sobival moel. Inimese olulisus selgub mõõdetavate parameetrite järgi st kui palju oldakse talle, tehtu eest, nõus nähtavat tasu maksma - „Tee seda, mille eest tasutakse, sest siis tead, et seda on teistele vaja – tee seda hästi ja rohkem, siis saad enam ning lisaks lunastad loa ausalt aupaistes elada!”

Tehes seda, mida inimene seostab iseendaga, elades nii nagu tee tema ees laotub ja kogedes oma raja olulisust iseendale, kuid saamata teistelt tagasisidet ja tähelepanu, tunnebki inimene, et ta peab iseendana olemise väljendumist õigustama ning ennast ära tõestades kaitsma oma olemas olemist nende eest, kes tahavad, et igast inimesest oleks oma elu elades nähtavat ning käegakatsutavat kasu ja tulu kaasinimestele.

Leides iseennast on inimene elanud iseendaga rahus, kuid välise vastus, st positiivsest tähelepanust ilma jäämine ja ootus teha, midagi tähendusrikast, sunnib teda enda ja oma tee õigsuses kahtlema. Inimene tunneb survet ja sundust teha seda, mida tema ise endale ei valiks, sest see tundub enda lõhkumise ja müümisena. Inimene läheb katki, kui temale olulise iseendana elamise tulemuse puhul ei ole tegu Maailma jaoks tasu võimaldava ja toetust leidva hinnatud väärtusega. Inimese teeb katki üldlevinud „tõde” - kui inimene teeb ja loob „õiget”, siis avanevad tema ees uksed ning ta saab ülekullatud ja medalid – kõik vajalik voolab temani, siruta ainult käsi ja võta vastu. Kui tasu ei tule ja tähelepanu ei jagata, siis öeldakse, et vali uuesti ning leia see miski, mis töötab, kus energia liigub kahes suunas – annad ja võtad, sest saad, kuna antakse.

Inimest toetab see, kui ta saab, mitte peab, ise anda endale soovitut, luua ise muutusi ja valida oma ellu seda, mis teda toetab, et tasakaalustada isennast. Tiivad ja vabana elamise tunde annab see, kui inimene ise saab valida endale väljundi ja selle eest saab vastusena toetavat ning positiivset tähelepanu. Kui tehtu toetab inimest, siis on ta ise ring, mis algab ja lõppeb inimesega. Kui see, mida inimene teeb aitab ja toetab teda ennast ning viib edasi, siis lahendades ühe teema avab ta uue ukse järgmisesse hetke ja aega. Inimene on olemas, sest ta hoiab, toetab ja jagab endale tähelepanu. Igal inimesel on oma ülesanne ja see, et ta seisab omal kohal ning elab oma elu enda teed mööda käies on oluline tema enda jaoks ja läbi selle välise jaoks. Suures ringis liigub energia, sest see inimene e üks osa ringist on elus. Energia voolab, sest inimese samm oma teel edasi viib samas ka suuremat ringi edasi - kõik on omavahel seotud, sest see, mis läheb välja, see jõuab ka tagasi ...


Marianne

18.08.2019.



reede, 16. august 2019

Mida saan mina peale eilset anda täna iseendale




Mis on minu eesmärk, mis on minu elus olemise eesmärk. Mida ma näen enda ees, milleni tahan jõuda ja ulatuda, et veel kogeda. Miks kaob eesmärk ja alles jääb vaid tühjus. Küsimusele – mida või kuhu veel – ei leia korraga enam õiget vastust. Kas ma jääksin üldse kusagilt puudu, kui mind täna enam ei oleks.

Aeg kasvatab rohtu kord käidud rajad ja siis keegi enam ei mäletagi, et olin olemas. Kõigil on omad teed, millel käia ja argipäev, milles olla. Minul on positiivse ja toetava tähelepanu vajadus – mitte, et vaadataks seda, mida mina ei tee või pole teinud, vaid nähakse seda, milline ja kuidas olen ja olnud. See on vajalik tõestus, et minu olemas olemine on eriline ja vajalik, et see, mida teen ja kuidas olen on mõistetav ja toetust saav. Mitte, et tunne survet olla see, kes mina ei ole ega olla soovi. Mina tean, et võin olla, ma suudan ja ületan ka iseennast, kui tõesti pean. Ma suudan olla parim võimalik, sest olen olnud ja ennast endalegi ära tõestanud, kuid kõik, mis on tehtud ja on ära olnud, on seljataha jäänud, mitte miski pole siduv ega kaasas kõndiv. Olen ainult mina, üksi ja üksinda, kes kõigest on läbi astunud.

Minu sees on sügav väsimus, sest olen olemisest väsinud. Pole silda ega teed on vaid jalad, mis astuvad ühe sammu korraga. Kuid, kui pole eesmärki silmapiiril, siis pole ka sihti, mille poole tee laotub. Kuidas saab korraga olla tühjus ja ükskõiksus, et pole enam vahet, kas on või ei ole, kas tuleb või ei tule – lihtsalt sellel pole vahet. Ma ei saa aru, kuidas on vahe selles, kas on ja teeb keegi teine või olen ja teen mina. Mis vahe ja tähtsus sellel on, mis vahe ja olulisus on, kuidas erineb minu puudutus teiste omadest.

Võib-olla olen ma omal moel katki ja midagi olulist kaotanud, kui tunnen ennast mõtetuna, sest soovin olla vaba oma aja sees. Seista ja käia piiranguteta ning valida seda, mida tunnen end soovivat ja vajavat - lähtuda endast. Kui kõik algab ja lõppeb minust ja minuga, siis, mis vahet on selles, kas mina olen või ei ole olemas. Kõik kaob nii või teisiti, kui kord aeg saab täis või läbi. Mina ei suuda aega kinni hoida ja võtta liiv oma pihkude vahele, et peatada aja edasi tiksumine.

Kui ma rajasin aia ja rohisin peenraid, mis unarusse jäädes rohtusid, siis uue aedniku tulles on minust jäänud aimdus, kuid peale seda, kui tema on rohinud, kaevanud ja istutanud, on ta ise rajanud oma aia iseendale. Mulle tundub, et lood on lõpetatud ja otsad ära seotud nii, et minust ei jää poolikuid ega lahendamata lugusid, sest kõik inimesed kõnnivad ise iseendi radu pidi ja elavad ise oma lugusid läbi. Kas minu värvid värvivad teiste aega huvitavamaks või on nad liialt tugevad ja nõudvad, et vaikus ja puhkus oleksid sobivamad kaaslased. Mina olen olnud, kui silmanurgast korraks vilksatav hetk, mis võib-olla riivas või köitis tähelepanu, kuid kadus veel enne, kui üldse märgati, sest mind pole tõeliselt olemas olnudki.

Mida on minul veel kogeda, kui tundub, et see, mida soovin ei ole käega katsutav ega reaalne. Kõrvus tiksub, et peaksin olema kusagil mujal, tegema midagi muud ja olema vajalik teiste jaoks teist moodi, sest siis oleksin tähtsam ja oluline ning minul oleks õigus olla. Kuid see pole mina vaid sundus olla. Minus on hirm, et teisti olles ma ei näe ega saa katsuda oma vabadust. Kaon ja lahustun, kui toimetan teiste seatud raamides ja piiratud ajas.

Justkui peaks kõigil ja kõigel olema eesmärk, kui pühadus, mille täitmise järel on õigus vabadusele – kas see oleks siis õiglane tasu tehtu eest. Kuid, kui enese vabadus ongi olemas olemise eesmärk, siis miks tunnen pilkudes ja kuulen sõnades küsimust, millal teen tõeliselt midagi, mis loob reaalse ja mõõdetava tulemuse. Jah, tunnistan ausalt, et minu teed ei äärista numbritega mõõdetav tasu, vaid kõik see, mis on olnud, on lahti lastuna lendu läinud. Kulunud on pastakaid, paberit, salvrätte ja arvuti aega, kuid sisse pole tulnud ei ühtki senti ega isegi söödavat kraami. Mina olen olnud, käinud ja mööda läinud. Sõnad paberil on kui muster, mis märgistab tehtut, kuid selle järgi sokke ega kindaid ei koo – kõik see kaob ääretusse avarusse ühes teiste inimeste lugudeks loetavate sõnadega.

Mis on minu eesmärk, kui mina ei ole erinev ega oluline, siis olen vaid tuul, mis korraks ehk peatas ja paigal hoidis, kuid pöördudes ja aegade hämarusse kadudes, tuli argipäev tagasi. Mida mina saan anda peale eilset täna iseendale. Mina saan anda ja valida homse päeva. Kuid, kas homne päev saab olla ajaline eesmärk ja siht, kuhu sammud seada. Mina tahan ise anda endale vabaduse, olla sõltumatu ja piirideta ning vaba „pean” olemisest. Kuidas, tehes seda, mida mina tahan, anda endale see, mida mina vajan?


Marianne

16.08.2019.a



neljapäev, 15. august 2019

Miks Mina?





Kui inimene jääb oma teel seisma ja vaatab ringi, et pärida aru – Miks Mina? - siis otsib ta põhjust ja põhjendust, miks ta peaks üldse edasi astuma. Ta nõuab selgitust sellele, miks teda lükatakse tagant ja sunnitakse liikvele. Inimene jonnib, et seista paigal ja nõuda vastust, selle asemel, et keskenduda edasiviivale tegevusele ja otsida lahendust ning kasutada võimalust kujundada ise oma olevikku. Miks Mina? on protest ja tõrksus, sest inimene ei taha võtta oma elu muutvast protsessist ise osa, lootes, et see, mis toimub läheb mööda, lõppeb enne ära, kui tema reageerib ning siis tuleb tal nagunii leppida sellega, mis on.

Miks Mina? On inimese katse seista paigal, seista vastu jõule, mis proovib teda paigast liigutada. Kui ise ei astu, siis ei tule endal vastutada tulemuse eest ega kulutada oma energiat – las see, kes näeb vajadust vastutab ja teostab. Inimene ei taha kogeda seda, mida tema ise pole otsustanud oma ellu valida. Temas on hirm ja sellest tulenev vastumeelsus on enesekaitse. Inimesele tundub, et astudes ei jää talle aega, et ise oma elu üle otsustada, temas on hirm, et astudes ei saa ta keelduda ega toimuvat ise juhtida ega lõpetada. Inimeses on hirm, sest ta ei tea, millega lugu lõppeb ega seda, kas tulemus on talle hea.

Kui elu tuleb ja lükkab ning inimene ise vabatahtlikult ei astu, siis saab ta olla ohver ja tal on võimalus teist, tehtus ja tegemata jätmises, süüdistada. See on võimalus leida kaastunne ja lohutus, kui ise vastutust võtmata ja vabatahtlikult astumata jättes saab tulemus selline, mis tundub inimesele ülekohtusena – ta usub, et talle on liiga tehtud.

Kui elu astub piiridest sisse ja lükkab liikvele, siis vastupunnides ja õiglust ning põhjust otsides seisab inimene edasi liikumisele vastu. Kui elu astub oma sammu, siis edasi minemiseks ja enese tee seadmiseks saab inimene otsida enda seest lahenduse, mis hoiaks tasakaalu – inimene kuulab iseennast ja leiab hinna, mille tema on valmis maksma, et olla vaba oma elu ise juhtima. Tasakaal on paigas, kui inimene leiab lahenduse, mis ei tee kellelegi liiga ega märgista ohvrit ja süüdlast, vaid annab kõigile võimaluse olla, saada ja anda – see on iseenda ja oma elu elamise eest vastutuse võtmine – see on vabaduse valimine ja enda ellu kerguse loomine.


Marianne

15.08.2019.a

kolmapäev, 14. august 2019

Kuidas saab inimesel olla õigus vabadust valida





Kuidas minul, inimesena elades, on õigus valida endale vabadus, astuda piiravatest raamidest välja, öelda raskustest lahti ja lubada endale kergust, et elada vabaduses.

Vabadus tundub allaandmisena, võitlemisest ja võistlemisest loobumisena, kaotusena, et pole suutnud oma koormat võiduka lõpuni kanda. Kuid, miks peaksin kandma, võitlema ja kannatama? Miks tundub vabaduse valimine valena?

Maailmas minu ümber on teised, on väga palju teisi, kes jätkavad oma koormate kandmist. Nad küll vanguvad, kurdavad või katkevad, kuid ei lase lahti. Inimesed valivad pudeli või tableti, mis värviks üle ja kustutaks mälust reaalsuse tegelikkuse, et suuta homses päevas oma elu elamist jätkata.

Oma teel käies ma tõesti olen püüdnud ja andnud endast parima, kuid vabadust valides uskusin, et ei finišeerunud – Aeg, mis oli mööda läinud, oli tulemust jätmata otsa saanud. Kõik olnu oli juba ära olnud ja kadunud, midagi alles jätmata võtnud vaid mälestused enese kanda.

Tundub uskumatult võimatuna, et ühest uksest sisse astudes ja selle tagant uue ukse leidnuna ning selle avanuna ongi olemas kergus elus, sest seda, mis kord oli, uksest väljudes enam kaasas ei ole. Miks peaks oma elu elamine olema kui karistuse kandmine? Karistus karistab karistajat. Tundsin süüd, sest minul ei olnud nähtavat takistust ega raskust, mis tõestaks vaatajatele ja iseendale, et näe, mina tõesti elan oma elu, kui rasket koormat kandes, üha edasi rühkides ja kannatades.

Öeldakse, et teisiti ei saa, sest see pole võimalik. Miks ei ole? Kuidas ja miks saab olla ainult üks tee ja võimalus. Ei saagi olla, sest tegelikult on olemas palju, tõeliselt palju erinevaid lahendusi. Millisena ja mille neist valin iseendale?


Marianne

14.08.2019.a



teisipäev, 13. august 2019

Helide puudutus







Võta muusika julgelt endaga, oma ellu ja radadele, ühes, kuula ja tunneta, võta vastu helide puudutus ja saatmine. Helide maailmas ei loe teiste sõnad, mõtted ega väljendused – heli ei ole kellegi oma – see on hääl, mis kõneleb Sinuga Sinu enese sees. Muusika ei ole kohustus ega lõpetatus – oluline on see, kas ja kuidas helisevad helid Sinus sees ja vastu. Oluline on see, kas muusika loob sideme, kannab ja juhatab Sind.

Vahel ei meeldi Sulle see, mida kuulad, sest kogemus tundub häiriv. Kuula iseennast, kas Sinu vastumeelsus tuleneb protestist, sest Sina pole nõus järgi andma ja edasi astuma või viivad helid Sind tagasi, teistele teedele või raskete tunnete sisse, kuid ei vii ühes ega toeta Sind – tee vahet, esimesel juhul luba end saata, kuid teisel juhul vali uuesti.  Kui Sulle tundub, et Sinul ei ole hea, siis vali julgelt järgmine valik, ära astu enese vastu ega sunni end vägisi helide sees olema.

Helid avavad märkamatult uksi Sinu sees, annavad Sulle tuge ja saadavad Sind – Sina astud edasi. Helid loovad Sinu ümber nähtamatu maailma, mis võngub ja vibreerib – puudutab Sind ja Sina puudutad vastu – sünnib ühine looming – Sina ise elad oma elu helisevaks, kui lubad endal olla iseenda looming.


Marianne

13.08.2019.a

esmaspäev, 12. august 2019

Elavate mälestuste piltide rida on Aeg, mis kõnnib Hingega kaasas




Lähen ja olen teel, kus mälestused on minu sees, nad ei vaata mulle väljast vastu ega ärka puudutustest ellu. Mina lähen ja astun sinna, kus veel ei ole olnud. Teen seda, mida pole veel teinud. Kogen kõike seda, mis veel on olemas. Ükski tee, mille võin enesele valida, ei ole vale ega ainuõige valik, sest kõik teed on avatud teed, mis viivad kuhugi edasi. Minu ees seisvad rajad on erinevad maailmad, mille sees saan erineval moel elada, kuid ometi ikkagi omal moel.

Tundsin end süüdi, et ei tahtnud enam mälestuste sees elada. Libistada üle olemas oleva ja näha seda, mis ära on olnud. Mina ei soovinud enam alles hoida juba ära olnut – vajasin liikumist, et see, mis tuleb läheb läbi ja edasi – see ei kao Maailma seest, sest see on olemas, kuid on vabana olemas. Tundsin end süüdlasena, kui soovisin olla vaba ja ära minna, et mitte minna tagasi, uuesti kordama. Tundsin ennast ohvrina, kui kogesin, et pidin ikka veel alles hoidma kõike seni, kuni leidus keegi teine, kes ei tahtnud laenata, et lihtsalt kasutada, vaid ihkas omada, et hoida ja mina sain lõpuks anda edasi.


Asjad said pakitud ja koormasse kantud,
võtmed said peost pihku üleantud
ja tee oligi vaba, et minna -
sõita üle suure vee,
et lõpuks jõuda sinna,
kus kodu on ootamas ees ...


Marianne

12.08.2019.a



Lapsepõlv libises peost






Kaovad uttu inimesed
ja sulguvad kohad -
lapsepõlv libises peost,
toimus tasane hüvastijätt.

Minul oli Aeg kasvada,
et ise edasi astuda.
Teistel tuleb Aeg minna,
et vaikuse sees puhata.

Juba ära olnud Aeg
jääb seljataha,
voolavad pisarad -
soe puudutus ja
toetav silmavaade
saavad mälestuseks.
Saabuv vaikus on lõplik,
juba ära olnud aega lõpetav.

Mina seisan üksi,
olen üksinda oma teel
ja minu ümber laiub
igavik, nõnda ääretu -
silmapiirini ulatub avarus.

Kasvamine on valus,
kui merele lahkuv laev
kindla kai küljest
kinnihoidvad köied
ühendab lahti
ja kaitsvad sadamad
aegade hämarusse jäävad.

Kaldale jäävad need,
kelle silmades nägin ennast,
sellest Minu ajast,
mida mina ise ei mäleta.
Läbi nende elustusid
minu mööda läinud ajad,
siis kui veel ühised
oli kõrvu kulgevad rajad.

Meredel seilav laev
ei pruugi tagasi jõudes
enam sadamaid leida eest.
Siis, kui siin enam ei ole,
nutan enese pärast,
kui siin selles ajas
minul enam ei ole
taaskohtumise võimalust.

Lapsepõlv on mööda läinud
ja käsi peost libisenud -
see on hetk,
kus kestvast olevikust
saab möödunud Aega
endas hoidev minevik.


Marianne

12.08.2019.a