Ühe teekonna lõpusõnad

 

millalgi 2022 sügise hakul

Meie tähendab mingi ühise nimetaja alusel kokkuliidetud erinevaid inimesi. Elu ei ole ideaalmaastik, kus kõik saavad võimaluse anda ühisesse parima osa iseendast – olla iseendana vastuvõetud Meie sisse. Sauvo ei tähenda ühtehoidvat Meie-t, vaid ühe kirikuküla ja valla nime. Päris elu, Sauvos, on iga inimese kogemus – erinev kogemus. See, mis ja kuidas on ühel, ei ole sama teisel.

Kasutasin alguses julgesti sõnapaari Meie Sauvo – see on see, mis meid, siin elavaid, kokku ühendab. Hiljem mõistsin, et tagataustal peitis ennast hirm – kui omad söövad ja eiravad omi, mis siis minust – välisest võõrast rääkida. Olemas olevate ja kasutust leidvate kriteeriumide järgi ei saa minust mitte kunagi OMA – Sauvolast. Elu näitas, et ka päris omad ei ole omad, kui nad ei kuulu õigesse sahtlisse.

Minu loomuses on valmisolek tegutseda, lahendada ettetulevaid teemasid selle asemel, et kaasakurta, kui halvasti või valesti asjad on ja kiita takka, et KEEGI peaks midagi ettevõtma. Võtsin inimeste sõnu tõsiselt ja astusin ette, et päriselt tegutseda – teha ära, jõuda tulemuseni. Nii kujuneski, et tegin ühte ja teist. Esimesest sammust sai teine, millele järgnesid järgmised. Loov kõnd oli loomulik kasvamine, sest alustades viis tee üha edasi.

Soovisin, et Meie teeksime Meile. Või no nii sain ma aru, et inimesed, tahtes muutusi, annavad osa endast tulemuse nimel. Luues luuakse ka iseendale. Kui rääkijaid ja laikijaid oli enam kui mõni, siis koos tegijate arv kahanes olematuks. Tegin ise ja kasutasin oma pere tuge ning küsisin konkreetset abi, mida vahel sain, kuid alati mitte. Tegin täpselt nii kaua ja nii palju, kui iseendast piisas. Ühel hetkel tuli sein ette – minust endast jäi väheseks – ainult minu enese jõud ja tahe ei suutnud lugusid edasi viia. Vastuseid ei tulnud ja toetust ei olnud – seisin üksinda.

Kui enam ei saanud väljas, siis tegin sees. Kasvasin edasi ja avastasin uut iseendas. Võtan siit kaasa teadmise, et olen julge, sihikindel, loov ja tegus. Mõistsin, et selle jaoks, mida soovin teha ja kuidas elada, ei pea ma jääma Sauvosse. Enese väljendamiseks ja loomiseks ei pea ma siia jääma. Siin tuleks astuda sahtlisse või ka mitmesse – olema lahterdatud.

Jep, Sauvo on kast, kust inimesed on jaotunud/ jaotatud sahtlitesse. Justkui India, kus kastid määravad inimese tee. Kast tähendab võrdusmärki inimesega. Kastist väljas olemine on anomaalia ja muudab inimese olematuks ja üle olevaks.

Peale kolme aastat kirikukülas ja ära tehtud tegude rida, ei saanud minust oma. Seega valisin(me) astuda edasi sinna, kus on OMA südame hääl. Koht ei jää tühjaks ja asendamatuid ei ole – elu läheb edasi. Tegelikult tuleb ju aitäh öelda, et te mind kinni ei hoidnud – nii saan ma olla vaba oma valikutes.

💬

Ühel hetkel voolasid need sõnad, siin, minust välja – tahtsin öelda välja selle, mida enese sees kandsin. Arvasin, et lasen loo lendu siis, kui ära lähen. Et kirjutan taas nii nagu tegin seda varem. Kuid, kui aeg jõudis lähemale ja oleksin võinud loo ära tõlkida, et panna see FB seinale lugemiseks, siis ma enam ei tahtnud seda teha. Ma ei näinud enam inimesi, kellele kirjutada – veel enne, kui ma olin päriselt läinud ära, elasin ja olin ma tegelikult nii nagu oleksingi juba läinud – ma ei olnud enam osa ega Meie Sauvo.

Veel enne, ära kolimist, tuli mul nn enese pärandile leida hoidjad. Turupuu kohta küsisin seltsilt, kes turuga seonduvat organiseerib – nemad võtsid puu enese hoole alla. Pinkidega niisama kergelt ei läinud. Kui kord sai, pinkide paigaldamise jaoks, vallast luba küsitud, siis andsin lubaduse, et pinkidega seonduv ei ole üheski punktis valla teema. Seega oli vaja leida see keegi või need, kes vaataksid üle, hoiaksid korras ja niidaksid rohu. Küsisin otse kohalikult spordiseltsilt – sealt ei tulnud vastustki. Küsisin avalikult Sauvo Fb grupilt – vastu tuli näputäis pöidlaid ja mõni tänav ning äraminekut mainiv kommentaar. Kuid ei astunud ette see Keegi, kes olekski teinud ära.

Kunagi taheti, räägiti ja asi jäeti. Tegin rohkem, kui ära ja inimesed tänasid ning kasutasid. Arvasin, et ka edasine saatus on neile oluline, kuid ei olnud. Kui oleksin sõna sõnalt oma lubadust täitnud, siis oleksin pidanud pingid ära viima. Mõtlesin, et annan need neile, kellele pühendatud said. Kuid pingid jäid, sest oli idee ja see lahendas olukorra. Meie maja uued omanikud – kahekümne ja kolmekümne vahel olevad naine ja mees – nõustusid jätkama meie alustatut.

Andsin Fb -s teada, et kus leiduvad need Keegi-d, kes teevad vajadusel ära. Vastu tuli pöidlate meri ja kiitus, et asi ja vägi on MAJAS – see tõik seletab paljutki .... Sealne maja jäi seljataha - edasine näitab, milline on minu tee ja toimetused siin, kus elan-olen või kõikjal seal, kus kõnnin.

Marianne

29.11 2022.a

Kaotatud olemised – enese uus sisu

 

Igal õhtul, kui teatris algab etendus, läheb saal pimedaks – kogu valgus suunatakse lavale – näitlejad, püüne peal, saavad kogu tähelapanu osaliseks – kõik on keskendunud osalistele, KES tähelepanu keskmes on.

Kes ma olen? Kes MINA olen - oma põhirollis olevana – kellega mina ise ennast samastan? Mina, olles üks, saan olla palju enam – kes ma valin olla nende olemiste hulgast, kellena ma saan olla? Saan olla laps, olla naine, olla ema, olla abikaasa, olla inimene jne. Milline ma olen, kui väljendun lapsena, emana, abikaasana, naisena? Kas ma olen õpitud lahendus, püsin raamides jäigana, kontrollides ise ennast või väljendun vabana – loon ennast hetkes?

Kas ma olen täidetud – tunnen ennast tervikuna või valisin rolli, et saada täidetud – oma vajadused/ puudused rahuldatud, tunded tasandatud? Kas ma teadvustan iseendale, millal ja miks ma valin Kes olla? Kas ma saan aru, kui olles üks olen ma tegelikult teine? Kas ma olen mõelnud, kes ma olen, kui eesriie sulgub – silmad ei saada mind enam ja ma ei pea olema ega minul tule olla?

Valin oma rolliväljenduse vastavalt eesmärgile – olen, sest soovin kogeda ise ennast olevana, jagan, et vastu saada või ootan, et enesele saada või annan, sest on, mida jagada või olen, et maksta kätte või olen, et saada kunagise kogemuse eest tasandava tasu või olen, sest tunnen, et pean olema – rollipartner sunnib olema ja ma ei saa rollist vabaks.

See on rollide imeline maailm, kus inimene tunneb saamisi ja puudujäämisi, kogeb hoidmist ja valesi kohtlemisi, näeb õiglust ja ebaõiglust. Rollide maailmas on inimesel olemas rollipartnerid ja need on, kui enese vastaspooled, kellega saab moodustatud terviku ehk Meie ehk iseenda. Ka iseendaga saab luua erinevad rolle ja olla enesele rollipartner ehk tavaelus puudujääv pool. Täidetakse ise ennast iseendaga, et ei oleks tühikuid, valu ega üksindust – et kogeda ennast normaalsena, õigena, tervikuna.

Tihti ollakse rollis, sest mingil põhjusel peab olema või/ ja on vaja olla. Kui peab olema, siis püütakse olla õige – täita oma rolli õnnestunult – enese, partneri, perekonna, naabrite, sõprade, ühiskonna jne ootuste kohaselt. Püütakse olla hea laps, õige vanem, sobiv abikaasa, hinnatud töötaja, tunnustatud sõber, lugupeetav kodanik – Kes olemise tulemus peab olema hea – vastusaadav tähelepanu peab olema õige - täitma selle koha, mis enesest ära anti või mille nimel oldi. Saadav peab korvama kaotatu, kui jagati ära enese oma.

Kui peab olema see Kes, kes ei taheta olla, siis püütakse vabaks saada. Astutakse vastu, otsitakse vigu, unustatakse – tuleb leida vajalikud põhjused või põhjustada ise nii, et enam ei oleks ega seotaks kinni soovimatuga. Õnnestununa saab astuda rollisuhtest välja ja vabaks. Enam ei pea kogema seda, millega toime ei tuldud.

Kumb oli enne, kas vabadust piiras roll või oli rollipartner vale? Kukkumine lavalt võis olla valus ja enam ei taheta ise ennast kogeda – roll oli vale, kui rollisooritus ei küündinud latini. Või ikkagi tahetakse omada rolli, kuid soovitakse partnerit vahetada. Kas uus tooks kaasa õnnestumise? Kas uus tooks välja enese head küljed ja annaks võimaluse olla ning saada soovitu?

Kui kasvab vastuseis rollile, siis üsna sageli ei ole küsimus rollis, kui rollis, vaid hinnas, mis selle omamise eest tuleb maksta. Kui küsimus läheb juba hinnale, siis ei ole saadav antavaga tasakaalus. Ühel rollipartneril või teisel või ka mõlemal on ootused, mis ei saa täidetud. On seda, mida ei taheta ja jääb puudu sellest, mida oleks vaja. Ette kujutus sellest, kuidas ja mida peaks olema, kuid ei tohiks olla, on erinevad reaalsusest. Valet on rohkem kui õiget.

Kellena kohtutakse rolli sees – kui vastamisi on rollipartnerid, siis on mõlemal vastutus rolli hoidmise ja tervise eest – selle, mida teed teisele, selle teed, ühise sees, ka enesele. Kui suhtes kohtuvad teised olemised, siis on käes rollisegadus – kes olen mina, kellena mina väljenduna, kuid teine – miks. Miks mina või meie valime olla, keegi teine – mis mind/ meid muudab? Kas meie ise paneme seda tähele või toimub see alateadlikult? Olemise vahetus on enese lahendus, millelegi - kasutatakse seda sama, mida kunagi valiti enesekaitseks, millegi saamiseks või vältimiseks. Kes meie ise eraldi ja ka koos olles, siis oleme, kui usume end olevat üks, kuid valime olla teine või ka kolmas olemine?

Vahel hoitakse rollist kinni, sest kardetakse enese kaotust – Kes ma siis olen, kui enam ei ole? Kuidas ma saan selle, mida roll mulle peab andma, kui rolli enam ei ole? Miks mina ise valin enesele rolli kohas, kus rollipartnerit ei ole – mida ma nägin end saavat, et andsin enesele nime – olemise? Miks ma uskusin, et pean olema rollis, kuigi minule rollipartnerit ei olnud? Millise loo ma tahtsin taaselustada, kui valisin ühe, Kes olemise, asemel teise ja tahtsin, et rollipartner muudaks ka enese rolli – mängiks kaasa – oleks see, kellena mina teda vajasin, kuid mitte see, Kes ta oli?

Kartes vale kogemuse kogemist olen näidis - see õpitud kuvand, kuidas peaks olema õige. Olen hirm - enese kaela kukkuvate tagajärgede vältimiseks. Olen suletud vaikus – ma ei ava ennast teisele ega võta välist vastu. Olen viha ja väljendun raevuna – enam EIIIII!!! Olen allaheitlik – mul ei ole pääsu – langetan pea pakule. Olen kaval ja mõtlen ning kavandan käike ette – manipuleerin. Olen suletud uks – mind ei ole enam kohal.

Aegajalt kogetakse, et jääb midagi puudu ja aegajalt kogetakse enese jaoks valet vastust. Mõne asja saab allaneelata või tähelepanuta jätta, kuid teised seisavad risti jalus ja neist ei saa mööda minna. Mul ei ole hea – ma ei tunne ennast hästi – midagi on valesti – parandame Meie ära, et saaksin õigena olla!!

Lood keerab kummuli ja sõnad lähevad sassi ning mõtted vastuseisu radadele, kui küsimus puudutab teemat - kuidas ja kuhu inimene oma ressursse jagab, mis on primaarne, mis jääb sekundaarsena tahaplaanile. Inimene, rollis olles, annab sinna, kust tal on saada või loodab saada vastu või sinna, kuhu peab, sest muidu jääb ilma või oli ta võlgu. Puudust kogev inimene pingutab üle – annab ära rohkem, kui vastu saab – enesel jääb veelgi enam puudu. Kui kusagil jääb puudu ja rollis peab olema, kuid olemine ei aita, siis eneseabina on kasutusel igapäeva pisikesed asendustegevused – meelehea jagamine, asendustegevuste otsimine ja teostamine, enese välja-, tasa- või ümberlülitamine.

Kui mina olen rollis – valin ise või pean Kes olema, siis saan oma olemise eest tasu – enese kogemise. Igal rollil on oma tasu olemas – õigus saada kogeda kogemust - emana, lapsena, naisena, abikaasana – paikkapandud raamide sisu. Kuigi olen olnud justkui puhas leht, olen korjanud kõikjalt juurde lisa – kasvatanud enese või teiste ootusi – millised kogemused on õiged ja millised valed. Kui olen panustanud ja olnud, kui panustan ja olen, siis peaksin, vastu, saama kogeda seda, mida ootan.

Vahel tundus, et on kogemusi, mida jäängi ootama – lapsena, emana, naisena, abikaasana. Olin oodanud algusest alates, et nüüd ja siis, kuid taas pettunud ja solvunud. Teele olid jäänud märgid, enese poolt ülesmärgitud remargid, kui kogetud kogemus oli olnud vale. Kui oli olnud ja olin endast ära andnud, siis oli minus puudus – vale kogemus tähendas seda, et mina ei olnud, endast antule, vastu saanud. Mäletasin võlglasi ja ootasin kahjutasu – vajasin korduvat kogemust, et jõuda teise tulemuseni – vahetasin oma Kes olemist, kui kuulsin sissejuhatavat repliiki ja seega – olin, et lõpuks kogeda seda õiget.

Kui inimene kaotab rolli või, kui selle sisu muutub või ei ole kogemused nii nagu soovitud, siis on tegemist kaotusega – inimene kogeb, et tema on see, kellel ei ole võimalust olla ja kogeda. Inimese jaoks väljendub see õige tähelepanu puudumise või ära jäämisega. Inimene kogeb tõsist kaotust, kui ta kogeb, et seda, mis oli, seda ei saa tagasi tuua ega asendada. Inimene kogeb tõsist kaotust, kui ta saab aru, et seda, mis jääb puudu, seda ei ole ka tulemas. Kuidas edasi – kas leinata kaotust, tagasi või ka edasi nõuda või muuta enese vaatenurka – millisena ma väljendun, mida ma ootan, millised on minu võimalused ja enese ressursid anda - rolli alal või elusana hoidmise nimel.

 Taevasõelas tähti  rodu ja sadu -

ka rolle olemas on üksjagu -

kõik ei ole kuldsed kalad,

kes kolme soovi täitma varmad -

olev, see on vajalik -

on olemas olev võimalus,

et saada õige kogemus

kuid selle õige tähendus

on igal ühel isiklik ...

Marianne

26.11.2022.a

Ennemuistsed jutud suus ja meeles

 

Külajutud ehk erinevate inimeste erinevad uskumused läbi aegade, loovad kujutelmi sellest, kuidas ja mida peab olema, kuidas ja mida saama kogeda, kuidas ja mida võib või ei tohi teha. Kuid, kui ei ole ja ei saa, siis tundub midagi, kusagil väljaspool või ka iseendaga seonduvat, valesti olevat – viga peab leiduma teise või iseenda küljest või valena olija Maailma seest. Peab ju olemas olema põhjus, miks ei ole ega saa - seega tuleb üles leida vastus küsimusele, mis on teisiti. Salamisi hiilib ligi kahtlus – enese süü - kusagil jäi midagi tegemata st oligi olnud vale valik, väljendus või tegu, sest külajutud on ju tõesed - inimeste ajas edasi kanduvad uskumused on aluspind maailmas valitsevale seaduspärasusele.

Inimesetel on unistused, on soovid, on igatsused, on vajadused – saada ja kogeda head. Inimesi saadavad kogemused, mis ei ole olnud head – need olid valed ja nii oodatakse, igatsetakse, soovitakse, vajatakse vale kustutamist ja õige saabumist. Tundub, et kõik saab, justkui, tehtud õigena, kuid ikkagi, see õige kogemus ei taha kohale jõuda. See hetk, mil ise saaks kogeda reaalselt enesele soovitut, jääb millegipärast olemata. Kes ja mis on õige, kes ja mis vale? Kes karistab valet ja lohutab õiget? Kes lõpetab karistuse ja lohutab karistada saanut? Kes mõistis kohut? Miks ta seda tegi?

Mäletad muinasjuttude tõde – halb saab karistada ja hea, kuhjaga kätte, selle, mida soovis või mida talle lubati, kui ta takistused ületab. Tavaliselt ta natukene küll kannatas ja pidi kogema ühte ja teist raskust, kuid lõpuks sai kõik hästi olema ning lugu lõppes taas lausega – Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad õnnelikult edasi ...

Inimese jaoks tundub olevat vale see, kui ta ei saa kätte seda, mida ta soovib - külajuttudega enesele lubatut – kohe või no natu-natukese aja pärast. Kui inimene, siis proovib olla õige, veel ootab ja kannatab, siis tuleb kusagilt see külanaine, kes küsib – Kas, kuidas või miks Sinul ei ole ..? või loeb ta lehest lugu kellestki, kes saab, kellel on ja ta võrdleb ise ennast või näeb ta teiste silmis pilke, kui tõdemisi – Näe sellele seal ei olegi, see ei saagi ..!! ja siis küsib ta iseenda käest – Miks, kuidas mina ei saa või minul ei ole ..? Kuhu jääb minu muinasjutt – minule lubatud õnnelik lõpp?!?

Kuna muinasjutus saab halb karistada, siis õige kogemuse ära jäämine ning vale kogemuse kogemine tähendab, et ise ollaksegi see halb. Kui inimene näeb ja tunneb, oma uskumustest saadetuna, Maailma jagunevat kaheks - on õige pool ja on vale pool, siis järelikult peab kusagil ja keegi olema vale ning see vale peab tegema ülekohtu ehk oma vea korda ja kandma oma teo eest karistust. Õiget kogemust ootav inimene tajub selle saamata jäämist karistusena, sest oma uskumuste põhjal ta järeldab – Mina ei saa soovitut, sest mina ise olen loo vale pool. Eitus ja jaatus – vastupanu ja alistumine – ohver, kellel on vaenlased.

Seinale maalitud kamin sooja ei anna ega pudrupotike, kindlaid sõnu kasutades, ikka lõpmatuseni putru ei keeda. Uskumused on kui maalitud pildid inimese silmade ees – lubatu, tõotatu – igavikuline õige ja vale. Kui inimene suutis, oskas olla õige, siis ta ei peaks saama karistada – kogema enese loole valet lõppu, vaid tasu enese õigena olemise eest – õige kogemuse kogemise osaliseks saama.

See on normaalne, kui ei ole, samal moel, samamoodi, kui küla räägib. See ei ole imelik ega vale ega ka häbi, et ei ole või ei saa – see on enese elu reaalsus – oleva hetke tõdemus ning seda ei muuda olematuks see, kui enese sees elab uskumus, et nii ei tohiks olla. Elab uskumus, mis annab lootuse, et kui õiged komponendid on olemas ja iseenese tegu on õige, siis saabub maagiline hetk – muinasjutt saab tõeks.

Inimene sõdib oma kogemusele ehk enese kogemisele vastu – ta ei taha tunnistada, et see tema osaks sai. Inimene koges Maailma puudutust, kuid tõlgenduse sellele kogemusele andis tema ise. Inimese TundeMina tõstis pead ja asus vasturünnakule, kui tema ise enese tõlgenduse järgi, andis enesele hinnangu ehk määras ise ennast Kes olema. 

Marianne

25.11.2022.a

Mineviku võti

 

Olen ruum -

olen enese loodud sein,

mis märkimas ära

enesele kuuluvat ala.

Olen ruum -

olen tänane päev

mis hoidmas eilset

ja ka tänast.

Eilne ei püsi,

see paigast laguneb

ja uduna hajub -

trambitakse sisse

ja kantakse välja.

Tulles ei koputata

ega minnes tänata -

ruumi ei austata,

sest ruumi ei nähta.

Kaks aega ühes -

kaduvikku kadunud eilne

ja argine täna -

on ruum ruumis -

lahkujatel veel kestab oma.

Mind ei nähta,

minust ei peeta -

mind, ruumi hoidjana,

teiste ajas ei ole.

Astugu välja see,

kes lahkus vasakule -

mina ei taha hoida

seinu selle ümber,

kes taob pihta

ja tallub varvastel.

Mina tahan

tõmbuda enese ümber kokku,

et hoida ise ennast,

et kaitsta ise ennast

vale ja ebameeldiva eest.

Olen enese algus ja lõpp,

olen ring ümber iseenda,

kuid olen hoidmas ruumi -

avamas ja sulgemas uksi

jälgimas tegevusi ja ettevõtmisi,

sest pean olevat omaks -

olen loonud enesest

seina ümber oleva.

Olen see ruum,

mille sees on olevik -

olen nihutanud

ise ennast väljapoole

enese piire.

Kuna või kuni

pole veel märku antud,

mis minu,

mis teiste,

siis justkui oleks

kõik vaba

ja minu,

kui ruumi,

oma.

Kuid, siis tulevad taas

need eilsed

ja oma omastavad -

tunnen, et nad varastavad,

kuigi omale kuuluvat ära viivad.

Nad eile veel

seda ja toda ei tahtnud,

kuid täna kaasa võtsid.

Võtsid endaga ühes selle,

millel väärtus

või mis oli väärt.

Järele jätsid selle,

millega midagi ei osanud teha -

jäi järele lagastatud maa,

sest korda ei seatud

ega ära ei koristatud -

enese jälgi nad ei kustatnud

ega ust lahkudes sulgenud -

nad ruumi ja enese aega

austada ei tahtnud.

Kuni olid veel jäljed

sai tagasi pöörduda -

veel tulla ja olla,

et veel midagi leida

ja kaasa viia -

prügi tähistas enese ala

ja tagasitulemise luba.

Uus tuul

võttis luua

ja siia ning sinna seda vibutas -

ta tolmu üles keerutas,

kuid, kui tolm langes

oli prügi kadunud

ja eelmiste luba

olematusesse aihtunud -

minevik sai mööda -

oli olevik 

end ankrusse seadnud.

Marianne

23.11.2022.a

Kui Maailm kukub pähe

 

Kui tundub, et enam kummalisemaks ei saa, see siinne, Maailm minna, siis tuleb taas tõdeda – saab ikka küll ja läheb ka. Enese vahetud kogemused kinnitavad jätkuvat kiiksuga kokkupuutumiste jada. Elu ühise köögi peal sai seletava käände – imelikud ja mittemõistetavad seigad said, välja öeldud põhjenduse järel, täiesti arusaadavateks, kuigi ...

Enesekasvamise jaoks olime vist – ei ikka kindlasti – nõustunud, ostutehingut allakirjutades, eelnevatele antava, kõrvalhoonetest, pooleteise kuuajalise väljakolimise tähtajaga. Paberitesse sai kirja pandud, et nemad saavad omi asju hoida ja ära viia, meie saame sissekolida ja kasutada – lugu läheb edasi ühiselt ja kokkulepete alusel. Kuna sõnu lahti ei kirjutatud ja arusaamised on inimestel erinevad, siis erinevalt huvitavad vaatenurgad ja enese järgi tõlgendused võivad ja saavad kaasa tuua arusaamatusi.

Meie asjad liikusid ühte, teise ja kolmandasse kohta sisse ja asetusid kuhjadesse, kuid hoolimata pidevatest kolikoormatest, mida eelmised kandsid ustest välja, ei vähenenud nende kasutuses olevate ruutmeetrite arv. Asju võeti siit ja sealt kaasa, kuid palju jäi paigale. Ukselt vaadates tundus, et inimeste töö on alles pooleli. Tundsin veel kaasagi, et kae, kui palju neil tööd veel ära tuleb teha – kõike oli kõikjal alles ja seda oli palju ning omavahel ka segamini.

Selleks, et ruume enesele vabastada, proovisin selgust saada, küsisin ühelt ja teiselt, tegin ettepanekuid ja hiljem esitasin ka konkreetseid nõudmisi. Kui nägin, et koostööd ei tehta, siis alustasin, ise, eesolevate asjade liigutamist. Asjad, mis jäetud ruumi tähistama, osutusid päris prügiks või katkisteks esemeteks/ masinateks või juppideks millestki. Sellest tulenevalt seadsin sisse nurgakese, kuhu sorteerisin välja erinevad hunnikud ja kuhjad. Tasapisi see ala muudkui kasvas. Kokkulitsutud pappidest sain kokku kõrgema hunniku, kui minu pikkus. Erinevas suuruses tühjad kanistrid moodustasid õuele korralikud read – nii umbes 70 ja vähe enamgi tükki.

Tõstsin korralikke ja kasutuskõlblikke asju kokku ja need, nagu juba tavaks, viidi, siis järgmisel korral kaasa. Koristasin vabanenud ala hiire ja roti sitast ning erinevate aegade tolmukihist puhtaks. Leidsin 2 roti, 1 hiire ja 1 linnu skeleti ning üle miljoni pabula. Oli alasid, mida ma ei puutunud, sest uskusin, et need olid veel nende asjad. Hoolimata eelmistele kuuluva jätkuvast kohal olemisest oli juba märke sellest, et meie oma oli saamas päriselt meie omaks. Jätkasin, sest soovisin edasi minna.

Saabus reede (vahele oli jäetud kümme päeva) ja pärivad sugulased tulid taas oma varale järele. Kasutasin juhust ja viisin „kalleid külalisi” ringkäigule ning küsisin ühe, teise, kolmanda jne asja ning nurga kohta, et ikka kas, kes ja mis ning lõpuks ka märgistasin teibirullist rebitud ribadega, et enese jaoks selgus kätte saada.

Näitasin neile ka prügikuhjad kätte ja soovisin teada, kuidas nemad panustavad mittevajaliku likvideerimisse. Küsimus tõusis, minu jaoks, päevakorda, sest kui kogu äraviidav kraam oli pärandvara, siis ka siin oli tegemist nende ühise elu tagajärgedega. Minu meelest oli nende poolse panuse ootus õigustatud, sest üle poole väljapraagitu lõpppunktiks pidi saama jäätmejaam ja just selle tasuline pool. Vastus, mis anti, jahmatas mind – „Teie lubasite asjadel jääda ja need on ASJAD, mis me järele jätamegi! See, mis vähegi väärtuslik selle viime ära!!!!!!”

Algas see tee vastuseni külmkappidest. Ühes nurgas oli laiutamas kaks külmakirstu – üks õige suur ja teine vähe väiksem ning natuke eemal seisis üks vana külmkapp. Küsisin, et kelle omad, et teada kuhu nurka sõidutan – on hoiul või meile jäetud. Proua ärritus – proovigu ma ise, kas on töökorras – tema prahti ei taha. Ma ei liigutanud ega tõtanud pikendusjuhet tooma. Helistas, siis oma emale, et kas on töökorras, kuid too ei pannud kuuldeaparaati kõrva ja vastus jäi saamata. Suurema kirstu kohta sai teatavaks, et alguses väljaöeldud – töötab – vahetati – rikkis - oleva vastu välja. Küsimuse peale, kes nende äraviimisega tegeleb, tuli vastus – „Tee sinna kompostikast.” Vastasin, et ei soovi ja oma prügi ning rikkis asjade eest tuleb neil endil vastutada. Vot, siis kärtsuski proua vastu – tahtsite asju ja saitegi asjad.

Käisin proua ja tema sugulase kannul ning kogesin üha uuesti, kuidas „Ota tästa” oli täiega käigus. Ka need kohad, kus üks, teine ja kolmas olid mitu korda öelnud, et nemad sealt enam midagi ei taha, olid tegelikult, mõtetes, äramärgistatud asju ikka veel täis. Kui eile võeti see, mis eile silma jäi, siis uuel päeval jäid eelmiste ära viimisel, järgmised ette. Sealt võtame selle ja teise, siit ikka selle ja teise. Puutöö nurgas oli üks töövahend ootamas ära viimist – see tõsteti omade asjade sekka. Küsisin laua kohta, mis nüüd jäi vabaks, et kas ja kellele. Proua vastas, et kes nüüd seda lauda ikka tahab – see jääb. Tagasihoidlik sugulane vastas, et tema tahab endale – ilus puust laud oli.

Erinevad töövahendid sobrati läbi – juhtmetega masinad, ka rikkis olevad, võeti kõik kaasa. Puuriteradest taheti ainult suuri ning seega otsiti kohta, kuhu panna – tagasihoidlik sugulane ütles, et võtame kõik. Läksidki kaasa. Seejärel tahtis proua katusekive ära viia. Korraks ehmatasin, et nüüd mõtleb ta just katuselt alla tõstetud kive ära vedama hakata, kuid oh ei, teisal oli kaks virna kasutamatuid seismas. Proua käed äsasid kuhja sülle ja viisid autosse – sealt tassis sugulane need tagasi, et tema viletsaid ja pragulisi ei taha. See tegu jäi pooleli.

Järgmisena oli ühte vana akent vaja – just seda kolmeruudulist sealt seina äärest. Proua kaevas asju eest ära, kuni sugulane tegi märkuse, et eelolev aken toetab lage ja siis tuli kiirelt järeldus – see on liiga suur – ei võta. Seejärel meenusid plekktünnid – mõeldud tehtud – võtame kaasa. Kuid kätega oma järele haarates selgus, et tünn ei liikunud paigast, sest oli elamise jälgi täis. Arutasid siis, et vanaraud ja selle eest saab raha, kuid jaksu ei jätkunud. Ümber ei kallanud, sest mina olin kõrval. Teine tünn pidi olema õli täis ning seega veel raskem – veel jäid, kuid kuidagi pidid need kunagi kaasa minema. Sugulane märkas eemal ühte vaba tünni ja tegi ettepaneku see võtta - peatasin tema väljastumise, öeldes, et see kuulub meile.

Sama trall jätkus. Asju haarati kaasa ja samas oiati – Kuhu ma need panen, mul ei ole enam kohta. Kohast, kus kaks nädalat tagasi ei tahetud midagi, leidus paljugi asist. Sugulasele meeldis labidas. Rippuvad ketid pidi hinnalised olema jne. Üksiti õeke, üksiti õeke – õpetas hiir vaeslast. Me tuleme veel tagasi - kuid ei samal päevale, sest aeg oli sealmaal, et juua kohvi ja puhata. Seljataha visati, et ei proual ole aega, et asju lihtsalt välja sorteerida – tema tuleb ja valib – kõikjalt – see on nende õigus.

Kaks tundi hiljem sõitis õuele teine pärija – proua vend, et omi vaatenurki ära viia. Palusin tal peale õuetöid sisse tulla, et vana sigala segaduses selgust saada. Ta tuligi ja vot siis tuli välja, et kõik need ruutmeetrid, mis kaks nädalat olid hüljatuna samasugustena seisnud ja mina arvasin, et veel kokku korjamata, olid tegelikult mahajäetud mittevajalik kraam. Selge – vaba maa - hakkasin, siis tõstma asju kokku, kuid selgus, et nüüd avanenud uued vaatenurgad tõid välja seda, mida veel ja veel tahta. Ulatasin asjad kätte ja küsisin lõpetuseks, et kas nüüd võib selle korruse lõpetatuks lugeda – vastus oli juba üsna mitu korda kuuldu – Tundub, et küll.

Läksime ühes ka teisele korrusele, et kas seal on veel midagi, mis vajalik – üks aiakäru tõsteti äraviimist ootama. Kuna olin jõudnud koristada ka seal, siis olid prahi ning mittevajaliku kuhjad põrandal seismas. Seal leidus kaks kanistrit, mida oli noaga disainitud – äraviimist ootavate asjadega kuhjatud järelkärus oli samasuguseid juba kaks ees. Jah, ta võtab needki kaasa, saab suvilas puid kanda – no 4-ga korraga ja ehk on tal juba seal endalgi mõned ees ootamas – ega midagi – head kandmist. Ukse vastas seisis kasutatud luud, millega ka mina olin juba põrandat jõudnud pühkida. Ei olnud just kõige uuemaga tegu – oksad olid osaliselt murdunud. Võttis, siis selle pihku ja keerutas – isa oli selle teinud – ta tahtis, kuid ei tahtnud välja öelda. See jäi, kuid ei ole veel jäänud.

„Huvitavate” kohtumiste järel võtsime oma perega hetkeks aja maha, kuid seejärel pöördusime tagasi – asjade tannermaale. Tahtsin selgeks saanud piirid märgatavaks teha. Sorteerisime nn vabastatud nurgad läbi – prügi/ prügi ja prügi kõlas tavaline otsus. Kui leiduski midagi, mis võis olla ehk, siis oli see ikka kuidagi katkine või puudulik. Pool tulevasest garaažist sai meie omaks.

Tuli kätte homne päev ja vend tuli tagasi, et temale kokkutõstetud kuhi ära viia. Küsisin taas, et kas siis nüüd – jah tema poolest küll – ning läks asju kandes välja. Korraga kuulsin peakohalt samme – sealt, kus ta eile enam „ midagi ei tahtnud”. Mees kõndis nurki läbi, et ehk veel, kuid ei leidnud – meie kraam oli laiutamas. Kui kohale saabusin, siis tuli ukse poole, rääkides, et seal on mingid torud, mis võiksid huvi pakkuda, kuid mõõt pidi vale olema ja selletõttu raha nende vastu ei saa – pidid jääma.

Vend tuli teise koorma järele ja vaadates tema tegevust pealt – otsis asju sealt, kust ta eile enam midagi ei vajanud – otsustasin küsida, et kuulda vastust, mida teadsin, kuid ei olnud tahtnud ise endale tunnistada.

„Kas teil ongi eesmärk võtta kaasa kõik, mis on asi, mida saab kasutada või raha vastu vahetada ning jätta kogu praht maha sinna, kuhu see kunagi poetatud või nüüd tõstetud sai?”

JAH – lepingus oli, et asjad võivad jääda ja kuna lahti ei olnud kirjutatud, missugused täpselt, siis nende perekonna ühine plaan just seda ette nägigi. Just sellepärast nad ei teinud mitte midagi selle nimel, et ruumi meie kasutusse vabastada. JAH – nemad takistasid meid ruume kasutusele võtmast. JAH – prügi ongi need ASJAD, mis jäävad. JAH – jurist kinnitas, et meie ootustel – viia prügi ära - ei ole alust. Lisas veel mitu korda, et ega me selle pärast nüüd riidu pea minema – ahah!!!!

Ma ei ärritunud – olin sügavalt rahulik, sest taevas kukkus pähe. Tõde oli välja öeldud ja see teadmine, mille vastu olin eneses protesteerinud, laotus alasti minu ees. Siis selline perekond seisis teisel pool – üksmeelne. Ütlesin lihtsalt, et kui nad ükskord lähevad, siis ma ei mäleta neid hea sõnaga.

Jagasin temaga lugu sellest, kuidas eelmises majas andsid sealsed pärijad edasi ka eelmist aega – maja ja elanikega seotud vanad ning hingega asjad ühendasid ajad – mina võtsin vastu ja hoidsin alles eelmiste jäljed. Aeg ei alanud meiega. Jagasin seda, kuidas maja oli avanenud ja andnud välja selle, mis oli aegu tagasi ära pandud – justkui mind ootamas. Võtsin leitu vastu, jagasin teistega ja hoidsin alles.

Teda need lood ei puudutanud. Tema kõndis edasi ja taas vaatas eelmistest kordadest väljapraagitut läbi – kaalus ühte ja teist. Ühe madala laua tahtis anda, sellele tagasihoidlikule sugulasele, küttepuudeks. Ise veel saatis oma otsust sõnadega – hea täispuidust laud on. Ütlesin sõna sekka, et vot nii nad teevadki – lauale ei anta võimalust ja meiega ei jagata – kõik korras olev viiakse ära – kui endale ei sobi või ei mahu, raha eest müüa ei ole mõtet ja sugulane ei taha, siis saab viia taaskasutuskeskusesse või võimalusel panna ka ahju. Kuid need ei ole ju need asjad, mis otsustati meile jätta – pole prügi. Laud pandi käest.

Natukene nalja ka. Nende kuhja tõstsin suure maakaardi – nii poolteist korda meeter. Raamitud ja klaasi taga. Proua kunagiste sõnade järgi pidi see olema oluline ja temaga kaasa minev. Pakkusin vennale, et pane ka see auto peale, kuid siis selgus, et tegu oli vale kaardiga ja just sellepärast polnud seda võetud. Tuli välja, et huvitaval kombel olid kaardid läinud vahetusse – õige oli jäetud majja, kogematta – ups.

Majja jäetud vara hulgas oli üks vana ja ajas korralikult kasutatud ning sellest tulenevalt kõvasti kannatada saanud nn emandakapp. Suguvõsa pärandus – kunagi, kui Karjalast evakueeruti, siis see oli nende isa poolt kaasa toodud. Minu tahte peale kanti kapp vanasse sigalasse. Ütlesin prouale, et nende suguvõsa mittepidavate sõnade peale on parem tulevat ennetada – nad võivad selle kaasa viia.

Mis mõttes see kapp võtta!!!! Helistas sealsamas oma vennale, kes ühte katlasüsteemillülitit tagantjärele parandamas käies (katkist vaadates kommenteeris, et selle oleks saanud ka liimiga terveks teha – tegu on elukutselise elektrikuga) meilt küsis, miks ja kuidas kapp majas on. Arutas proua siis vennaga, et korras kapi eest saab 2000.- küsida ja kui meie selle kunagi korda peaksime tegema, siis ehk maksaks ta meile töö eest 400.- no kõige rohkem 600.-. Ostaksid justnagu meile kuuluva tagasi, sest terve ja korras olevana on see nende oma, kuid sellises korras olevana – EI. Huvitav vaatenurk, et sellisena on see kapp, mis nende pere ehe ja aus ajalugu, neile väärtusetu.

Ajalugu tuleb ise minu juurde. Kaevandasin meile lubatud ja suguvõsale kuuluvast tühjaks tehtud puutöö nurgakese kihte laiali ja sorteerisin ettejäävat. Märkasin veel enne, kui tervikut nägin – ühte väga vana looreha. Ta oli seismas nurgas puutavaari taga ja mahakukkunud asjade all. Aeg andis end üle – olnu ja oleva ühtesidumiseks ise kätte. Viisin reha majja, et viia see tagasi siis, kui kell on kukkunud.

Muidugi mul oli ja on endast kahju. Tahaks ju õiglust ja mõista kätte karistust. Tahaks ennast kaitsta, kuid, kuidas seda teostada? Nõutuks teeb, sest ei oska mõista, et kuidas saavad inimesed olla sellised ja kuidas nad võivad selliselt mõelda ning oma huvitavad mõtted ka teoks teha? Mis nad veel mõtlesid või mõtlevad välja mõelda?

Selle jaoks, et läbielatavad lood laheneksid, tean, et mul tuleb tööd teha – oma lugudest läbi kõndida. Kuigi ma ei ole viimasel ajal blogisse palju jõudnud kirjutada, siis vihikusse olin, oma unetutel öötundidel, mitmed lood ülestähendanud. Eile kirjutasin neid arvutisse ümber ja seal see vastus peidus oligi - Maailma jagamine õigeks ja valeks. Olin liigitanud eelmiste poolt valitud valiku valeks ja seega uskusin end olevat õige, kuid õiglust ei sündinud. Tundsin, et hoopis mind karistati, kuigi need, kes olid valed, pidi ju saama karistatud. Vaatenurga küsimus – nemad ennast valeks ei ole pidanud.

Isiklikult võtmine on see, mis on takistanud loo lõppemist/ lõpetamist. Samas on okey, et selgust on saadud. Nüüd on vähem seda, mida oodata – otsustasime, et viime prügi ise ära – see on meie kodu ja eesmärk on praht ära koristada. Ääreni täis oleva järelkäruga jäätmekonteinerite kõrvale jõudes, tundsime rõõmu selle üle, et kartongi kogumiskastil oli kokkupressimise funktsioon ja ava oli parajal kõrgusel ning suurusega – hea oli ülesannet lahendada. Täna läheme järjekordse kärutäiega jäätmejaama, eks näis kui suur see arve kokku sealt tuleb – elu õppetunnid maksavad.

Huvitavad seigad jätkuvad – veel on asju, veel on aega ja veel on prügi. Huvitavaid inimesi elab ikka Maailmas.

Marianne

22.11.2022.a

PS lood kinnitavad ennast. Kirjutasin selle loo eile arvutisse, kuid ei jaksanud puhtaks kirjutada. Mõni tund hiljem lappasin telefoni ja muuhulgas tõi FB kätte kohaliku roskalava rühma (tegu on tasuta ära antavate asjadele mõeldud kohaga) teate – proua oli vastanud jaatavalt ühe inimese soovile, kes küsis puust kartulikaste – täna, nõks tagasi, tuli teade, et ta on taas tulemas ja vajab puust kartulikaste ..

PS lugu jäi arvutisse ootele, sest proua pidi ju saabuma kohe-kohe õuele. Ta tuli ja võttis selle, mida välja valis. Kartulikastid läksid loomulikult esimestena ja siis leidis veel ühte ja teist ning kolmandat. Palusin, kuna nende nurk oli kokkukuivanud, lõplikku selgust. Kuulsin uuesti, et neil on õigus ja nemad kasutavad oma õigust. Jäin enesele kindlaks – vaatame koos läbi ja ei enam uusi otsinguid. Vaatasime ja veel leidus. Käisime ka teise korruse peal, kuid sealt ei soovitud midagi. Küsisin mitu korda üle, et kas nüüd on vana sigalaga kõik – vastus oli – Jah. Soovis, siis veel head ja läks teele.

Maailma pooled

 

Kuigi inimesed on harjunud, et nende Maailm jaguneb kaheks, kolmeks või ka enamaks killuks ning üsna sageli kasutavad nad selle õigeks ja valeks poolitamist, siis tegelikult ei ole Maailm tervik, milles õige ja vale pool.

Inimene teeb oma valiku teoks ja sellele on võimalikud erinevad tagajärjed. Inimene hindab enese ja teiste valikute tagajärgi oma vahetute kogemuste ja isiklike mõõdupuude järgi - kas oli hea või halb kogemus – millise poole pealne tunne kasvas, kui puudutus puudutas pihta või vastu.

Marianne

21.22.2022.a

Sauvo CV

 

Ühe aja lõpetatuks lugemisel lugesin üles need tegevused ja tulemused, mis Sauvos elatud aastatel minust alguse ja lõpuleviidud tulemuseni jõudsid või minu toetuse said.

Sauvo CV

*Google mapsi kaart – „Sauvo toimetab ja teeb” – kus olid väljatoodud, vastavalt hooajale, kõikide kohalike ürituste, trennide, võimaluste, teenuste, matkakohtade, ujumispaikade, avalike saunade, kohvikute, näituste jne, asukohad, lahtioleku kellajad, info. Igapäevaselt uuendatud ja täiendatud. 2021 Idee, loomine ja teostus.

*Jalutussõber, erineval ajal, kolmele eakale. 2019-2022

*Jõulukompositsioon kohaliku S-Marketi ukse kõrval - Helkuripuud ja Lumemehest fotosein – idee ja teostuses osalemine. 2021

*Jõulupostkaardid eakatele (kokku tehti üle tuhande kaardi). Ürituse loomine, kogutud kaartide kohalikule päevakeskusele toimetamine. Kaarte kasutasin ka jõuluvideo tegemisel. 2021

*Lendulastud lood. Ca 700 blogides ja lisaks veel kõik need lood ja tekstid, mis kirjutasin erinevate ürituste raames. 2019-2022.

*Liiva nimelisele matkarajale pinkide saamise idee algataja, korraldamine ja ka teostuses osalemine, nende avamise ja Sportlikuväljakutse nimelise ürituste loomine ja korraldamine. 2021

*„Lillesibulate taaskasutus”ürituse idee, loomine, nartsissisibulate kogumine, kuivatamine ja sügisel nende, avalikku ruumi, istutamise organiseerimine ja ise osalemine 2021

*Marjaneeme Sauna Fb leht 2021 suvi kuni 2022 kevad. Idee, loomine ja ülalpidamine.

*Marjaneeme Suure Saunapäeva idee, ürituse loomine ja läbiviimine. 2021

*Marjaneeme sauna õuemööbel (kaks terassi ja lillekastid). Idee ja teostuses osalemine. Rannale mänguasjade organiseerimine 2021. Annetamise teel saadud kiik jõudis rannale, renoveerituna, tänavu.

*Minu poolt läbiviidud jooga hommikud ja õhtud. Saadetud Rännakud. 2020

*"Minu Sauvo – Sauvo inimeste lood" – algse unistuse - 3000 - asemel jagati nõks üle 10-ne loo 2020-2021. Idee, korraldamine, FB lehe ja grupi loomine.

*Tänavakunst – oma aia jagamine kõigile möödujatele. Erinevad loomingulised lahendused – ideed ja teostus 2020-2022

*Sauvo kirbukate leht FB-s 2020-2021. Idee, teostus ja ülalpidamine.

*„Sauvo Kirbukaõued ja Kohvikuteaiad  I ja II” idee, ürituste idee, loomine ja korraldamine. 2020-21

*„Sauvo koristab” idee, ürituse loomine ... ja ise oma perega, siis koristasime. 2021

*”Sauvo rajad I, II ja III” – seikluskaardid googel mapsis 2021 aasta jaanuar. Ideed, loomine ja jagamine.

*Turuplatsi arendamise visioon ja ideed Õhtuturule, 2021 - neid kasutati ka tänavu.

*Video – „Nummenpakanalue eilen ja tänä " I ja II Idee, montaaž, materjal. 2022

*Video - Sauvo helisev jõulukaart I ja II. Idee, montaaž, materjal.  2021

*Õhtuturu raames turuplatsile Turupuu ja väljaku nurkadega markeerimise idee ja teostuses osalemine, lisaks valmis fotosein, mis värviti teiste poolt. 2021

*Ühe maja ja Soome ajalugu erinevates vormides jagamine kohalikus Fb- grupis. 2020-2022

*„Ühe romu on teise aare” ürituse loomine ja korraldamine. 2020

Marianne

19.11.2022.a

Vanemate patud nuheldakse laste kaela

Inimese nina tunneb ja eristab erinevaid lõhnu – asjade ja olemiste hõngu, aroome, haisu. Lõhn ise on nähtamatu, kuid see on tajutav. Lõhn seostub hingamisega – inimene hingab sisse ja hingab välja. Lõhn võib ja saab olla meeldiv – inimene avab ennast, et kogeda veel ja sügavamalt. Lõhn võib ja saab ollagi ebameeldiv – inimene sulgeb ennast, et vale ja halb enese seest välja jätta. Enese sulgemine tähendab sissehingamise vältimist, sest halb hais on kui ründav vaenlane – see tungib sisse ja jätab jälgi – inimene ütleb – Mina ei saa siin hingata.

Hea lõhn kutsub ennast avastama – minema lähemale, et saada osa – sukelduma täiega sisse -lahustuma. Halb hais tõrjub eemale, põgenema kaugemale ja ära. Inimene sunnib ennast ringi vaatama, et leida üles seda levitav allikas. Halvaks läinud toit, põhjakõrbenud piim, värske sitt, solgikraav, lagunev laip, läppunud õhk, pesemata inimene, prügikast, kanalisatsioon, mürgised aurud, okse, veri – jah, ka enese veri ehk enese algus. Kui allikas on tuvastatud, siis saab valida, kas vältida või likvideerida. Kuid, kuidas oleks võimalik ise ennast likvideerida?

Kui inimene sulgeb, enese ees või taga, uksi, siis ta ei taha vaadata sisse või välja ega näha seda või kohtuda sellega, mis jäeti ukse taha. Inimene hoiab enese jaoks vale, iseendast, eraldi ja väljas. Uksed aitavad luua eraldi maailmu, millel ei lubata moodustada tervikut. Erinevate maailmade vahel uksi avades, saab see, mis oli seal, olema ka teisal. Olevad segunevad, kuid, kui ikkagi jääb veel uksi suletuks, siis võtaks see, mis jäetud välja, justkui kogu võimaliku territooriumi enese alla – anastaks ja lükkaks oleva kokku või välja.

Uks sulgeb ruumi ja see, mis selles oli, see jääb sinna sisse. Sellest, mis on, saab olema rohkem. Justkui homöopaatilised tilgad või terad, mis imepisikeses annuses on sama nagu oleks seda palju. Energia ei liigu, sama salvestub – kasvab ühest samaks, suuremaks samaks. Sumbunud olek on kontsentratsioon - seismajäänud energia on kui seisev soomülgas. Tardunud olemine. On, sest on.

Alguses oli otsus - sulgeda välja või sisse. Õhk ei liikunud enam. Olev ei olnud tasakaalus – midagi ei tulnud ega midagi läinud – olev oli – paigal, sest inimese loodud takistus oli ees. See, mida inimene ei tahtnud vaadata, tunnistada, vastuvõtta, see oli jäetud välja või taha. See, mis enese silmade eest peitu pandud, see kogunes ja kasvas ning otsis teed välja – olemas olev teeb end omal moel nähtavaks - tajutavaks - lõhn tungib ninna.

Suletud uksed on seinad enese vahel. Kunstlikult loodud tõkked saladuste, mälestuste, tunnete, peitu pandu, pimeduse ees. Ruumid on täis tühjust, sest ust avades ei ole selle taga justkui midagi. Ruumides ei saagi olla, sest see, mis on, on enese sees. Olen see, mis oli. Olen osa, sest olen saanud osa. Olen osa sellest, millest ei tahtnud osa saada – olla see, mis oli – enese veri.

Marianne

18.11.2022.a

Ühte astumine

 

Hämaruses

kõnnin kodu poole -

teen oma samme,

kui korraga näen

vastu kõndimas teda.

Mina lähen

ja tema tuleb,

kõnnin edasi

ja tema vastu astub.

Valguse all

me kohtume -

seal olen mina

ja samas ka

minu vari -

me kokku saime.

Marianne

17.11.2022.a

Avamine ja avanemine

 

Kui alguse esimene šokk läks mööda – jonnist ega vastupanust polnud ju kasu, siis tasapisi hakkasin taas, ka olemas olevas, head poolt nägema. Loomulikult koorus ikka veel välja ka neid tõsiasju, mis pikendasid – Tee mind korda! nimekirja. Üsna tihti balansseerisin hea ja halva vahel, kuid eneseabiks olen kasutanud – ära sinna vaata, siis sellele ei mõtle – tehnikat.

Ühe esimese asjana selleks, et pääseksime meie ise ja ka seisnud aeg liikuma, tõstsime vabalt eest ära uksi. Asusime majja, milles on/ oli tõsiselt palju uksi – keldris 11, esimesel korrusel 11 ja teisel, ainult, 7 kasevineerist tumedaks lakitud ust.

Maja oli seisnud, uste taha, suletuna. Õhk ei olnud liikunud ega vaheldunud. Küttekraade oli allapoole keeratud ning neid ei jagunenud piisavalt, et sügisniiskust väljapoole hoida. Mõnedes kohtades puudusid haisulukud ning äravoolukohad põrandais olid kuivanud, uksest väljunud kassisabad olid jätnud oma osa buketti ja nn valede lõhnade summutamiseks kasutatud odav, sidrunilõhnaline, WC värskendaja lisas olemas olevasse oma nüansi, kuid ei teinud seda mitte paremuse suunas. Lõhnade plejaad oli lai ja mitmekülgne – alguses oli lihtsam suukaudu hingata. Avatud uksed olid lahendus ja kaduv soojus ei olnud üldsegi kaotus.

Lõhnad olid häirivad, kuid uste eest võtmine ja ülejäänute (va wc) avatuna hoidmine vabastasid seisva õhu. Kütte lisamine ja pliidi alla tule tegemine peletasid rõskuse. Haisulukkude ja korralike tihendite kasutamine vähendas ebameeldivaid lõhnu. Loodetavasti siis, kui korstnapühkija tagasi tuleb ja lõhub lahti kinnimüüritud korstnalõõri, pääseme ka veeklosettides, kuivkäimlale iseloomulikust lõhnast vabaks.

Keldrikorrus ei pakkunud just häid üllatusi. Suurt külmakirstu seinast eemale nihutades avastasime selle tagant seinalt hallituse – ei, mitte Soome valitsuse, vaid selle sõna eesti keelse tähenduse. Külmakirstu all olev linoleum oli kohati lahti ja selle alt vaatas vastu valge jahu moodi ollus. Lähemalt vaatama asudes selgus, et kõikjal, kus linoleum oli maas, olid põrandaga lood kuidagi valesti. Kindlaks sai tõik, et linoleum tuleb üles võtta. See, mis on liimi jäänus ja/ või hallitus tuleb eemaldada. Põranda ja seinapinnad tuleb töödelda, lisada ventilatsiooni ja valida asemele uus lahendus – värv või plaadid.

Veel üks - Tee mind korda! - ootamas oma aega. Lisaks tulnud töö ja täna ka teadmatus. Majas käis ju kontroll, kellele maksmine pidi tagama vigade ülesleidmise ja heade külgede esiletoomise, kuid on nii mõnedki seigad, mida ta ei näinud ja nüüd selgub, et ka neid, millest ei räägitud siis, kui oli info jagamise hetk. See on toonud kaasa enesesüüdistamise – Miks ma ometi ei näinud – enne ei avastanud – osanud vaadata – küsida ... MIKS MINA?

Ka keldris sai läbiviidud eelolnute jälgede likvideerimine. Sorteerisin eraldi selle, mis jäi ja praakisin välja, järjekordse järelkärutäie, igasugu trääni, mida oli - ehk kunagi - pärast alles hoitud. „Üllatusi” tuli lisaks – ka trepialunekonku kannatas niiskuse käes ja sealgi kasvas midagi, mida ei peaks ühes korralikus majapidamises leiduma. Ei oska täpselt liigitada ega lahterdada, kuhu kuulub, kuid selge on, et ka seal tuleb keemiat kasutada.

Mööbeldasin natukene ja avastasin vundamendist läbimineva kanalisatsioonitoru, mis pakitud kilesse – küsimus on, et miks ja kas nii on õige. Toru jaoks tehtud auk oli pikitud erinevate esemetega – olen veendunud, et rauaaegse leiuga tegemist ei olnud, kuigi rauda, keraamikat ja klaasikilde leidus. Ei teagi, kas soov muutusteks on olnud hea või halb – oleneb vaatenurgast – kui ei oleks tahtnud ja tegutsenud, siis ei teaks ega peaks, kuid, kui ei oleks tahtnud ja tegutsenud, siis ei teaks, et on ja tuleb.

Alguse meetrid, küll hiljem saabub kunagi ka see aeg, mil saab värvide purke avada ja huvitavalt igavaid uksi lihvida ning neid liistudega elavdades, heledamatesse värvitoonidesse riietada. Vahetada värve ka esikus, trepikodades, koridoris ja köögis - sinna tuleb leida veel uus mööbel ja külmkapp ja vedamise korral induktsioonpliit. Lisaks eelpoolmainitule tuleb teha poja toas põranda ja seinakattematerjalide vahetus ja ehitada välja pesuruum ja korrastada saun ja remontida wc-d ja ja ... . Tegeleda küttepuudega, pesta aknad puhtaks ja kõige selle vahepeal leida aega, et süüa, magada ja ka telefonis surfata ja võimelda ning kirjutada.

Televiisorist oleme praegu võõrutusel, sest hoolimata sellest, et meie oleme asukohta vahetanud, peaksid ka siin samad kanalid näha olema – kuid pilt hakib ennast ruutudeks või teatab järjekindlusega, et signaal pole saadaval – antenn on katusel ja sinna pole keegi redeliga läheneda üritanud ning homme algama pidav katuse vahetus muudab selle asukohta veelgi. Kuigi katuse remonti puudutavas lepingus on punkt, et TV kanaleid õigeks ei seata, võiks ju ime sündida ja uus asukoht täpselt õige saatemasti poole saada suunatud.

Mina ja minu puud

Olen tänaseks üsna selgeks saanud, st ise omal nahal ära kogenud, et kolimisega seonduvad raskused tulenevad eelkõige omatavatest asjadest – neid tuleb pakkida, ühest kohast teise vedada ja tõsta, lahti harutada ning neile uued asukohad leida. Kas kõike ka vaja on, selles puudub kindlus, kuid see, mis olemas on, sellega tuleb tegeleda. Olemegi tegelenud - viimased 3 nädalat. Eile saime ära kolitud. Punkti panime isandaviiri langetamise ja ära võtmisega – pererahvast ei ole kodus. Üks aeg sai läbi kõnnitud.

Siinseid hommikuid saab tänasega ühes kokkulugeda juba/ alles 16. Paaril korral on olnud aega veenduda, et voodis lebades ja teist patja pea alla lisades, avaneb vaade loodusesse – valevad kased, rohetav ristikupõld, pruuni kuluga kaetud sööti jäetud maa, nurgeline ja tõusev mäekülg ning järvevee sinetav riba puude vahel, on kokku igapäevane osa elamisest. Hea on kogeda, et õuele astudes kohtan vaikust - inimestest vaiki olevat olemist – seal on vaid linnud, rääkimas omades keeltes ja puud sahisemas tuulehoogudes.

Kui vanas ajas lippas poeg nn staadionringi ja astus seejärel koolimaja uksest sisse, siis siin on tee koolibussini 1,8 km pikkune. See kulgeb siia ja sinna, tõuseb mäkke ja laskub orgu, möödub metsadest, raiesmikest, põldudest ja ka mõnest majast. Teelkäijale pakuvad seltsi luiged, kes võtmas pruukosti möödunud saagist pudenenud viljaterade tõusmetest, väljal hüppavad jänesed, majesteetlikult jalutavad põdrad, kes puudest oksi haukamas, kaugemal või lähemal on kitsed, kes pead kummargil kaovad looduse sisse ära, kuid kelle valged sabaotsad, kui üksikud tutid, reedavad asukoha. Nüüd kulub mineku peale, vastavalt ilmale ja valikule – jalgsi 20, rattaga 10 ja autoga 5 minutit, et jõuda maanteeni, kust viib edasi ja toob tagasi buss.

Oleme ja ka ei ole olemas olevat nautinud. Enamasti oleme kiiganud läbi maja või auto akende seda, mis ja kuidas on. Õuel toimetades oleme olevast, ühest kohast teise minemiseks, lihtsalt läbi astunud, sest aeg on kuulunud ja kulunud asjadele ja koristamisele. Kuid kaks korda olen siiski jalutanud, bussile vastu kõndides, looduse sees. Poeg on kasutanud teede olemas olemist ka traktoriga sõidu jaoks ja avastanud maailma, kuid aidanud ka asju ühest punktist teise vedada.

Istustasin maha esimesed taimed – mullahunnikusse, mis seisma jäetud, sai pandud talvekorterisse lilled, mis kaasa võtsin. Ei osanud ega tahtnud väljamõelda, kus ja kuidas peaksid/ saaksid olema nende õiged paigad. Küll järgmisel kevadel vaatan ja otsustan.

Vahel peatun ja tõstan pilgu taevasse, teisal uitan sellega silmapiiril ja järv see vahetab värvi – sinisest hallini.

Marianne

14.11.2022.a

Ühisköögi dilemma – kuidas jagada ühist Maailma

 

Ühine köök tähendab mitme pere kasutuses olevat söögitegemise kohta. Kuna üha enam elavad inimesed inimestest lahus ja eraldi, siis on ühised köögid jäämas ajalukku. Mina olen see, kes kasvas üles ühiselt jagatud ruutmeetrite peal. Oma esimesed 7 aastat elasin esimese vabariigi aegse rikkama linnapere korteris, kus olid koos vist kolm või ikkagi neli peret, seda enam nii täpselt ei mäletagi.

Meie, minu ja ema, käsutuses olevad neli seina moodustasid kokku kunagise teenijatüdruku toa. Köök, vannituba, wc ja esik ning trepikojad olid ühises kasutuses. Sisse ja välja sai käia eest või tagant – olid olemas pererahva trepp ja teenijate trepp. Köök oli suurem, kui teisal nähtud. Igal perel oli seal oma nurgake, kus toimetada ja söök valmis teha. Söödi tubades. Vannitoas oli vann olemas – vahel sain selles mõnuleda – kuigi enamuses oli see vist pesu pesemise jaoks kasutuses. Rohkem käisime saunas. Wc-d nagu ei mäletagi.

Ma ei mäleta tülisid või vastu käimisi ega üldse erilist suhtlust. Ma ei mäleta inimesi. Suletud uksed seisid inimeste vahel. Seal oli neid, kes ennast paremaks pidasid ja seal elasime ka meie, kes, ema väljenduste ja suunamise peale, olime eest ära, vähemad ja ettevaatlikud. Tegemist oli perekondade tähtsuse järgi ära jagamisega. Teenijatoa elanikud olid kogemas samasugust suhtumist, kui teenija omal ajal. Kas seintesse salvestunud energia andis tõuke, kuidas ennast tunda ja kellena väljenduda?

On selge, et emapoolne loo tõlgendus, käitumine ja valvsus, jätsid minu sisse oma jälje, sest mina olin ju see, kes pidi järgima ja jälgima, et olla õige ning ei tohtinud eksida. Kasutasime ja koristasime, kuid ei käsutanud ega omanud. Ühine oli kellegi teise oma. Oli ühine, kus mõnel olid suuremad õigused, kui teistel.

Tänases päevas olen jagamas ruume, mis kuuluvad juba kaks nädalat meile, kuid mille kasutamist on dikteerinud eelmiste omanike tahtmised ja tegemised või tegevusetus. Maja on meie – see on oma, kuid kõrvalhooned on ühises kasutuses. Eelmiste asjad peaksid suunduma välja ja meie omad saama vaba ruumi enesele, kuid vaba pinda ei taha kuidagi juurde tulla, hoolimata sellest, et kaubakoormad suunduvad õuest välja mitu korda nädalas.

Eelmised kasutavad ühist nii nagu see oleks endiselt ainult nende käsutada – nemad on tänaseni otsustanud, mida, kuidas ja millal. Eelmistes päevades olen võimaluse korral proovinud saada selgust, panna paika piire ja nihutada neile kuuluvat kokku. See on toonud kaasa koostööd, kuid ka vastu meelsust – mõistmatust. Lugu ei ole lihtsamate killast seetõttu, et vastaspoolel on pärijad – kolmega esimesest astmest ja sealt järgnevatega ning ka nende sõprade ja sugulastele kuuluvate või neile loovutust ootavate asjadega.

Aastatega on asju kogunenud kokku palju ja see on läbisegi sellega, mida saab nimetada prahiks, mittevajalikuks ja nii nagu ka majas nii ka seal – pakenditeks erinevates vormides. Hoolimata sellest, et enamikel asjadel on omanikud olemas, ei ole need sellised päriselt vajalikud asjad – need on siin, sest neile ei ole oma elamistes kohta leitud või tahetud anda. Nüüd tuleb omanikel nendega tegeleda.

Võetakse ja viidakse. Võetakse siit ja seal – valitakse välja seda, mida kaasa võtta. Võetakse asjad, prahi, katkiste asjade ja mittevajaliku seast, välja, jättes enese jaoks vale paigale. Ei koristata ega nihutata piire väiksemaks. Võetakse üksiti – täna see siit ja teine sealt, et ka homme ja ülehomme oleks võtta – ikka siit ja ka sealt. Võetakse justkui kõik enese oma ära, kuid kui selgub, et teised omad ei taha, siis võetakse ka nende oma ära. Pealtvaadates tundub, et kõike oleks nagu endiselt kõikjal, kuid täpsemalt vaadates näeb ära, et järgi jäänu on lihtsalt jäätmejaama sõitev kraam. Keegi peab selle sinna sõidutama – kellel on ruumi vaja – kes omab ruume – meie.

Mida see asjade tants minu jaoks tähendab? Kogemist, et enese oma sisse on ka teistel luba tulla ja kasutada – küll piirides, küll ajutiselt, küll omal moel. Nägemist, et panipaikades jäetakse meie omale vajalik ruum veel eraldamata või teisal seisavad need kuhjades, kõrvu teiste - laiutavate asjadega. Kuulmist, et meie asjad segavad neid, tõkestavad nende tahtmisi. Fb kaudu saadetud sõnumite lugemist, et nende õigus on hoida ja ära viia omi asju. Tõdemist, et ühe pärija sõna käib teiste omadest üle.

Kusagilt, enese aja seest, käib kaasas unustatud mälestus sellest, et koos olemine ei tõota head – kokku saamisest võib tõusta segadust, vastu käimist, mõistmatust. Piirid on olemas – need tähistavad ühist ruumi, kuid ei ole piire, mis eraldaksid ja jätaksid võõra välja. Jagatud, kuid ära jagamata maailm, tähendab turvatunde puudumist ja segadust enese sees. Olen kaitsetu. Olen valmis reageerima, sest kui võõras on seespool piire, siis ta on olemas ja võib – Mida? – võib olla ja teha igat moodi. Ma ei tea tema plaane ega näe tema sisse – tuleb olla valmis – seega olen ärevil ja valvas, et oht ei saabuks ootamatult. Et mind ei tabataks ootamatult – ilma ise ennast ette valmistamata. Ma ei saa lubada enesel olla nii nagu teist ei olekski olemas.

Võin - jäädagi ennast kaitsma, relvastama juba ette, püstitama piire vahele ja altkulmu vaenlasi põrnitsema. Saan - iseenda jaoks selgeks mõelda – mis on see, mida vajan – mis on see, mida tahan – kuidas saavutada see, mida vajan ja tahan – kuidas jõuda tulemuseni.

Selleks, et jõuda tulemuseni, tuleb teha koostööd – ka iseendaga. Mõistlik on koguneda kokku, leida ühine alus ja lubada rääkida endal ja teisel sellest, kuidas ja mida soovitakse. Piiride ja plaanide selgitamine ei ole ülekohus, nõudmine ega alandumine, vaid täiskavanud inimeste vastutustundlik töö tulemuse nimel. 

Täna kohtume me õuel ja ühiste piiride sees - ühises Maailmas, Meie ja Meie asjade vahel ja kõrval - lugu läheb edasi ...

Marianne

08.11.2022.a

Unetu öötunnid

 

Vahel,

unele võlg

on nii suur,

et olles väsinud,

olen liiga väsinud,

et minna magama.

Vahel,

unele võlgu olles,

tundub mõte

magamisest

ilmvõimatuna -

väsimus

see üleval hoiab.

Vahel,

keha on ära väsinud -

minnes voodisse

ja ennast lõdvaks lubades,

see siit ja sealt

hakkab valutama.

Valusad kohad

on kinni jäänud energia,

kinni jooksnud mõtted -

justkui magades,

kuid ise ärkvel olevana,

valutavat keha tunnetan

või mõtetes ringi jalutan.

Vahel,

magamine

ärkvel olemiseks

üle läheb -

unenägu nähes

ja seda kogedes,

oma mõtteis

loon enesele ettekujutuse

ja selle järgi kõndides,

teadvus üles ärkab -

teatepulga

võtsin unelt üle.

Vahel,

on väsimus nii suur,

et magamine

väljakutseks osutub -

ärkan üles,

kui magamine

liiga suureks pingutuseks

osutus.

Võimatu ülesanne

tundub välja puhkamine -

keha tuleks ära lõdvestada

ja pinged vabastada

ning mõtted ära unustada,

et lihtsalt,

saada võimalus,

lõpuks välja magada.

Keha kangus

teeb magamise raskeks -

valu see üles äratab,

kui keha,

liiga kauaks,

paigale jääb.

Keha väsimus

see teistkülgset lähenemist

lahenduseks vajaks -

dušši, mis lõdvestaks,

vanni, mis lõõgastaks,

massaaži, mis rahustaks -

öösel voodis,

unetuna lebades,

ei ole aeg

nende valikute jaoks.

Väsimus on korratus

oma mõtetes

ja ülepingutus

oma keha sees -

nii tekk torgib

ja padi on paha -

und ei tule -

ta kuidagi tulla ei taha ...

Marianne

07.11.2022.a