Mina üksinda

 

Haavatud solvunu valu -

Mina olen üksinda -

selle fakti tõdemine

viib tagajärgedeni.

Mina pean olema üksinda -

see enese otsus

viib utreeritud väljendusteni -

iseendale

ja sellele teisele,

kes jättis

ja enam

jaoks olemas ei olnud -

selle,

kui väite,

igavene ära tõestamine

igavene ette näitamine.

Selleks seistakse eraldi,

selleks näidatakse

ennast üksinda olevana,

selleks tehakse

ja ollakse

kõike ise -

rõhutatult

kõigega

ise

hakkama 

saavana.

Sel moel

lüüakse pendel

teise äärmusesse -

teise toele ei loodeta,

teisele võimalust ei anta -

ollakse solvunud

ja peetakse meeles -

ise ennast

üksinda

olema

ja tegema

sunnitakse -

teist valikut ju ei ole -

teise pärast

ja teise tõttu.

Hiljem,

kui see teine

üksinda olija

poolt valitud

elamiste,

tegemiste

või otsuste kohta

märkuse teeb,

kommentaare poetab,

siis see ebaõiglusena tundub

ja asjasse puutumatuna näib -

teisel pole õigust sekkuda

ega oma arvamust avaldada -

tema jättis ju üksinda -

see on parim,

mis ise on suudetud

ja ise on osatud.

Hiljem,

kui see teine,

midagi nõu andvat ütleb,

või teha soovitab

või abi pakub -

seda ei saa

ega tohi

vastu võtta -

mitte midagi

ei saa ega tohi

vastu võtta,

sest see

ei oleks ISE

ega MINA -

see oleks teise osa

enese loos -

seda ei saaks eitada

ega varjata -

et ei oldud ise -

et ei oldud üksinda.

Seega -

EI – mina ei kuula Sind!

EI – mina ei tee Sinu sõnade järgi!

ei valita teha,

kuigi - jah tõesti

sellest võiks tõusta tulu

ja seda oleks vaja

või ka ise tahetigi

või tahetakse

sel moel valida

või olla.

Teise sõnadega nõustumine

oleks kui

teise tahtmise järgi tegemine -

oleks kui

enese teisele allutamine -

on uskumus,

et see näitaks teist

enesest paremana

ja õigemana -

tõestaks ära,

et ise ei saadud

ega osatud -

teist oli vaja

parema 

iseenda 

saavutamiseks.

Ükskõik,

kui mõistlik

võib abikäsi 

ära kuluda,

ükskõik

kui ihaletav

võib soovitatu

kasulik olla -

solvunu ütleb sellele EI.

See on tema protest

ja on viha

situatsiooni pärast -

see on enesekaitse

ja on segadus eneses -

kardinat paotades

ja selle avanedes

ilmneb põhjus -

mina ise -

see on tõestus,

et Mina Ise.

Mina Ise

on tõotus

ja on lubadus -

kuidas

Mina Ise tõestan ennast ära -

Mina Ise näitan kõigile -

st ise endale,

et Mina ei vaja Sind -

ei vaja mitte midagi Sinust.

Minule ei ole Sind vaja -

on minu solvumine -

ma ei taha,

et Sa näeksid,

kui ehmatanud ma olin

ja üksinda olevana ennast tundsin -

mina vajasin

(või arvasin vajavat)

Sind,

kuid Sina ütlesid Ei -

ütlesid EI minule.

Seega -

MINA ISE

tõstsin kõrgemale oma nina

sirutasin ette oma lõua

ja hoolega tõestasin

ning usinalt näitasin,

kuidas

MINA ISE -

hästi ja edukalt -

ilma Sinuta edasi elasin.

Marianne

29.02.2024.a

Konflikt - erinevate vajaduste kokkupõrge

 

Kui jõuab kohale mõistmine, et enam ei olda nõus sellega, mis ja kuidas, kindlaid inimesi hõlmavas keskkonnas, toimub ja on, kuid teised ei näe selles probleemi või ei tundu see neile sama tõsise teemana, siis on käes konflikt – on vastuolu selle vahel, mida ja kuidas ollakse valmis ise tegema ja isiklikult kogema, mida mitte. See, kellel ei ole teemat, ei taha midagi muuta – selleks puudub vajadus. See, kes nõustub, et kõik pole okey ja on valmis toetust osutama – kaalub, kas üldse ning kui siis, kuidas ja mil moel muutusega ühineda. Kuid see, kes vajab muutust, vajab kõikide osaliste tähelepanu endale ja koos töö tegemist enese eesmärgi nimel.

Ühise eesmärgiga nõustumine ja selle nimel tegutsemine võivad osutuda raskeks ülesandeks – üsna tõenäoliselt kohatakse protesti, rahuolematust ja vastuseisu. Konflikt suureneb, sest erimeelsuse avalikustamine toob välja varjatud grupidünaamika – nähtavalt joonistuvad välja tegelikud suhteseosed, neis sisalduv ja vahel liikuv – puudu jäävat ja ebavõrdsust ei saa eitada. Saab selgeks, kui palju on keegi valmis panustama ja ka see, millistel tingimustel ollakse nõus ühes jätkama – teoks tehtava otsuse valiku kaalub üles see, mis on olulisem – (õige) ühise säilitamine või indiviidide isiklikud tunded ja vajadused.

Ega konflikt ei sünni hetkes, et ei olnud ja korraga on – rahulolematus, millegi puuduse ja saadaval oleva omavahelise mitte sobimise tõttu, on kasvanud ajas. Eneseteadlikuse kasv ja kannatuse otsa saamine – senine on tulnud enese arvelt – ollakse olnud osa millestki, mida ei soovita sellisel kujul alles hoida. Seni, on enda paigal hoidmiseks kasutatud sõna Peab! - sest muidu – saavad olema tagajärjed. Avalik konflikt tähendab, et on tõmmatud kõigile nähtav selge piir – vanal moel sellest kohast koos edasi ei minda.

Üks sagedasem põhjus, mingis kindlas grupis konfliktini jõudmisel, on ühes olevate inimeste vaheliste piiride hägustumine, nende puudumine või nendega mitte arvestamine. Kui ollakse Meie, siis ollakse nagu Mina – kuid, selle Meie, kõik Mina-d ei ole võrdsed – mõni on sama, kuid teine on vähem ja ka väärtusetum – sellisel juhul on oluline see, kes omab seda suhet, arveid maksvat sissetulekut, edasi toimimiseks kontrollivat jõudu, ühenduse algust ja sellest ilmajätmise otsustamise õigust. Oluline on olla selle inimese jaoks oluline.

Ei ole nii, et inimesel oma isiklikke piire ei oleks või ta neid ei tunnetaks – piirid on olemas ja need annavad talle selgelt märku, kui neid ületatakse ja nendega ei arvestata. Küsimus on selles, kas ja kuidas näitab inimene oma piire välja – kas ta tunnistab endal olevat õigust ja vastutust hoida ning märgistada ise oma piire – kas ta annab, sellekohast, selget ja kohest infot – kas ta valetab, neid suurendades või vähendades, oma piiride kohta – kas ta on teinud, tagajärgede hirmus ja/ või oma vajaduste nimel, otsuse, et ta ei näitagi neid välja.

Konflikt, suures plaanis, tõstetakse lauale, kui isiklik konflikt inimese sees on ületanud tema taluvuse piiri või ta on otsustanud võtta vastutuse enese teekonna eest isendale. Konflikt inimese sees tähendab seda, et tema piiridega ei ole arvestatud ja tema ise ei ole neid hoidnud piisavalt selgelt nähtaval ja kindlatena. Loomulikult on erinevaid põhjusi, miks selline valik on kunagi tehtud, kuid põhijoon on neil ühine – otsus on tehtud eluks vajalike vajaduste nimel.

Konflikt tähendab segadust – Meie sees on mõistetamatu ja vastuvõetamatu segadus, kui grupi jõujooned lähtuvad tundesõltlas(t)e ja tema kaassõltlas(t)e vahelisest mängust. Kaassõltlane võtab, kaotades enese piirid, peasõltlase piirid enese omaks – sõltlasele kuulub see, mis ja milline on teine – sõltlase vajadused on esikohal ja tema tahab saada oma tahtmise – teine täidab teda – hoiab rahulolevana.

Jah, inimene on ahne – ta alustab vähesest – täitmata jäänud põhivajadusest – ta otsib sellele täidetust – ta vajab täitjat. Kuna algpõhjust, mis lähtub inimese sisemisest tundest, ei saa mitte keegi teine ära kustutada, siis inimene harjub oma tahtmist saama – ta harjub sellega, et talle antakse see, mida tema kasvavad vajadused ettekirjutavad – ta harjub ära mudeliga – teised on – tema saab.

Sageli ei olda ise sellise vajaduspõhisetoitmisskeemi leiutaja, vaid see võetakse üle, kui oma elu normaalsust – oldi kaassõltlane ja jätkati sujuvalt kellegi teise alluvuses, luuakse iseendale oma või võetakse, kelleltki üle ahel, milles ollakse esimene. Sõltlastest Meie sees on oluline olla esimene – tolle vajadustega arvestatakse, teised on olemas tolle jaoks ja pärast ning see tähendab, et nad on sunnitud unustama ja hülgama enese vajadused ja soovid – olema Head Lapsed.

Vot see segadus, mille avalikustatud konflikt vallandab, on tegelikult suur mõistmatus – midagi on vale, kuid, mis ja kus täpselt ei ole selge. Kohas, kus kõik oli toimunud paika seatud joonise järgi – alluvusvahekord oli selgelt paigas – ilmnesid korraga vajalikku ühendust takistavad ja häirivad piirid, mis olid enne püsinud varjus – neid oli eiratud või need olid jäetud märkimata. Kui üks märgistas ja tähistas enda, siis ilmnesid ka teiste piirid/ piirideta olek ning neile selgusid nende vajadused – kogeti hirmu kaotada enesele vajaminev.

Konflikti selgitavast infost selgub, et oli oldud ebaõiglane, ülekohtune, allutav, vähendav – ära kaotav ja kasutav. Kuid sõltlane väldib vastutust – ta ei saa aru, mille eest tema peab vastutama – kõik oli ju olnud nii nagu alati – nii nagu ka enne seda gruppi oli olnud – ta ei mõista ega nõustu, et tema peab arvestama, hoopis kellegi teise, kui selle, kelle jaoks ja pärast tema olemas on, vajadustega. Veel rohkem tekitab temas vastuseisu, kui muutuse vajadus ilmneb sellel, kes on olnud samasugune kaassõltlane, kui tema isegi – kuidas too saab korraga parem olla ja tahta ise esimeseks tõusta. Hirm enese tuleviku pärast - tollel ei ole ju vastu anda seda, mis senisel ja aktsepteeritud esimesel.

Koostööd, ühise eesmärgi nimel, ei sünni, kui peasõltlane tõlgendab konflikti enese ohustamisena - tema ei nõustu oma positsiooni loovutama – ta valib rünnata, allutada, vähendada selleks, et tõestada enda ja teiste silmis, et tema on ahela esimene lüli. Kaassõltlane, kes teab, kellele tema on lojaalne, et iseendale vajaminev saada, toetab teda ja ei ole nõus ennast ohtu seadma ega ilma jätma. Vana kord peab püsima – vale vaikigu ja kadugu.

Konflikt kestab, kuni proovitakse tõestada õigust enese piiridele ning soovitakse kõikide osaliste piiride avalikustamist, et läbi selle sammu kaotada sõltuvusahel – igaühel olgu oma vastutus enese ees ja teistega koosolemise vormil ja väljenduseviisil. Kõigil tuleks uut moodi olema ja mõtlema hakata – teostada revolutsioon iseendas – kõndida ise oma teekond ja kasvada vajadustega lapsest täiskasvanuks.

See tähendab tööd iseendaga ja iseendas – selguvad ja loksuvad paika päris enese piirid ning vastu tuleb võtta grupi, kui koosluse, reaalsus – see teadmine, mis ja kuidas on päriselt olemas ning mida ei ole ega saagi olema. Vastutuse võtmine tähendab, et otsitakse tasakaalu – see, mida soovitakse/ vajatakse iseendale – enda piirid teiste poolt tunnustatuna, olgu teostatud ka teiste poolselt, kuid on keeruline kõndida üksteisest kaugemale ja üksteisele lähemale, et jääda kõigile sobivasse kaugusesse, kui puudub info tegeliku teise kohta ja seda keeldutakse andmast – sel moel ei ole selge, kus ja mis on päris teine – mis ja kus on fassaad ehk sõltlane. Infot ei jagata, et tagada sõltuvusahela jätkumine - manipuleerimine - eksimuste korral valeks nimetamine on nn süüdlase allutamine enese vajadustele.

Piirideta inimene ei näe ega tunnista teise ja ka enese piire õiguse ja vabadusena, vaid iseenda ära keelamisena – kõikide osaliste avalikud piirid ja nende eest vastutuse võtmine kaotab toitmisahela mõiste ja võimaluse. Sõltlase maailmas on eluliselt oluline olla õige ja vajalik, et saada õige tähelepanu, kui enese jaoks vajaliku võimaluse, osaliseks – see on mäng, mille varjudes ja pimeduse sees on teised, kes on ühest vähematena, tollele ressurssideks ja allikaks, keda omada ja kelle oma kasutada. Need teised vajavad, seda, endast võimekamat ja jõulisemat ühte, kellele enda õigena olemist tõestada ja ennast, kui vajadusi täitvat, ulatada. Kui valitakse ollakse sama, siis ollakse ühes ja hoitud. Kui ollakse see, kes ei nõustu järjestuse ja/või sellise maailmaga, siis ollakse ohtlik, keda proovitakse allutada või heidetakse enda hulgast välja.

Konflikti avanu jaoks toimub loos kasvamine – teekonnale sundis teda info - selles süsteemis tema vajadusega ei arvestatud – Vaadake – see ja siin olen Mina ja minul on vajadused! On hirm – olla ja osutuda valeks – enese otsingud tähendavad, et tõmmatakse ennast kõikjalt tagasi – justkui võetakse sisse looteasend - kõik võib ja saab olla vale – elustuvad sõltlase mälestused – valena ehk teiste vajadustele vastu astudes ja neid täitmast keeldudes, saab karistada – konflikti algataja jäetakse süüdlase rolli ja tulemuseks on – hülgamine – kaotatatakse vajadusi täitev suhe.

Enese piiride vastu võtmine ja teatavaks tegemine toob kaasa võõrutusnähud - loomulikult tulevad mängu tunded ja enese süü – Mina ise tegin – kõik on minu enda pärast!!! Iseenda kaotuse valu – enam ei ole, enam ei saa, enam ei ulatuta vajaminevani. Häbi enesena olemise pärast – sõltlaste vastarinde ühine hukkamõistev tähelepanu, sõnad ja tegevus – tagajärjeks reaalselt uskumine - ise ollaksegi vähem, väärtusetu, ebaõnnestunud – vale. Viha ja mõistmatus – protest – midagi ei taha (st ei julge) valida ega otsustada, sest ei teata, mida teha ja kuidas olla – millisena ja kui palju on õige – ilma sõltuvuseta – iseendana olemine.

Ärevus kontakti ees – kui palju iseennast on sobiv teise jaoks – see, kuidas ja mis on, selgub ajas katse-eksitus meetodil – on/ ei ole, saab/ ei saa, võetakse/ ei võeta vastu – on veel sõltlase maailmast pärit mudel. Alguses tundub lihtsam vältida suhtlust, sest olevas nähakse puudu jäävat ja kogetakse kaotust. See tähendab, et veel ei ole lahti lastud uskumusest, et ilma vajadusi täitva teiseta/ ilma teeneid vajava teiseta ei saada olla iseendana. Protest, miks teisel on õigus saada oma vajadused täidetud, on lapse positsioon.

Enese ja teiste piirid on selgus – ei ole oletamist ega teadmatust – on selge, mis ja kus on, kelle vastutus. Konflikti aitab lahendada mõistmine – mida ise tahetakse – mida ja kuidas, ise enda vajaduste eest vastutust võttes, iseendale on vaja, et ennast hästi ja turvaliselt tunda. Teadvustades enda vajadusi ja püsides enda õigetes piirides on eneses rahu - osatakse arvestada iseendaga ja sellest lähtuvalt ka teistega ja olla iseendana samal ajal – ei kaotata ise ennast ära. Iseendana elamine ei ole teiste karistamine ega nende vastu suunatud ülekohus – sellist vaatenurka viljeletakse sõltlaste maailmas.

Marianne

28.02.2024.a

Müüt Heast Lapsest

Nii mõnigi inimene armastab sõnapaari - ... siis, kui ... - alles siis, kui ... on olemas, on tehtud, on lõpetatud jne – siis saab teha järgmise sammu. See - siis, kui – on vabandus, on põhjendus, on moto – on selgitus, miks veel ei saa teisiti, miks veel ei teostata muutust, miks edasi kestab senine olukord/ situatsioon. Mis siis, et on halb või ei taheta, mis siis, et peaks ja tuleks või ka ise tahaks, kuid senikaua, kuni ... -veel ei pea tegema, olema, otsustama – on näiline, kuid ka tegelik ootus ja on vältimine – igal sammul on tagajärjed.

Venitatakse ja oodatakse, et kui enam teisiti tõesti ei saa või elu lükkab jõuga liikvele või ongi kõik klotsid täpselt õigetes kohtades, siis tõesti peab tegema muutuse/ sammu ja tehaksegi hüpe või vähim, mis peab – kindlaks määratud ajal ja täpselt õigesse kohta või sinna, kuhu „juhuse” jõud viib. Sel moel sai teoks samm, mis sündis vältimatu surve või täiusliku kontrolli tagajärjel.

Sellisel moel valib elada see inimene, kellel puudub iseendana elamise julgus – tema jaoks tähendab temast väljapoole jääv Maailm ohtlikku paikka – ettearvamatut, hirmutavat ja ärevaks tegevat keskkonda. Sageli on selline inimene see, keda kutsuti lapsepõlves Heaks Lapseks – teda oli tõeliselt hea kogeda, hea vaadata ja hea tunnustada - ta oli täpselt vajalik - teise jaoks sobivalt ja teise vajaduste pärast olemas.

Hea Lapse kuvand – hea laps teeb ja on hästi, korralikult, õigesti – ei eksi, ei ole vale ega halb. Selle tagab kontroll enese üle – Peab olema! Peab tegema! Ei tohi! Hea laps peab, sest muidu ta kaotaks oma hea nime – see - ... peab, muidu ... sunnib teda olema ja ajab tegudele ning lükkab teda takka.

Hea Lapse valik ja otsus - Maailm ei muuda mind – Mina muudan Maailma – olemine, Hea Lapsena, on lahendus, kuidas tagada oma tahtmise saamine ja vajaduste täitmine – see on manipulatsioon – mäng ümbritsevaga. See on teadlikult valitud viis, kuidas omadel tingimustel, ellu jäädes, oma rollis esineda. Eesmärgipäraselt valitud riietus, häälekõrgus ja intonatsioon, sõnad ja lauseehitus, viisakus, kord ja puhtus, käitumine ja teod – kõik räägivad enda eest ja loovad täiusliku välise illusiooni.

Teadmine – kui ollakse sellisena/ sellena – siis saadakse – siis on olemas – siis kogetakse enesele vajalikku tähelepanu - see tähendab, et siis ei pea kogema tähelepanu enese valele/ inetule küljele, omadusele, oskamatusele. See on teadlik ja ka alateadlik valik, mis võib saada inimese osaks sellisel moel, et inimene jääb selle rolli sisse lõksu – enese ehedus ja elamise vabadus kaovad – inimene on kaotanud enda ära - Hea Lapse roll on majas peremees.

Hea Lapse rollis mängijal on, enese jaoks, olemas juhis – kuidas ühel või teisel juhul tuleb käituda/ olla – see on tema väline nägu. Roll on alguses küll ainult ühe või kahe, kuid ehk ka kolme inimese puhul või kindlas keskkonnas/ grupis, erinevate eesmärkide saavutamiseks valitud käitumise viis. Kuid, astudes sellele teele, saab see roll enese „nahaks”, sest see tagab enesele vajaliku ja samas nõuab enese, kui õige näo säilitamist. Enese jaoks õigest tähelepanust sõltuvana olles saavutatakse alatine valmidus – alati valmis, vajaduse ilmnedes, ennast teostama – näitama ennast „õigena” – näima olulis(t)e teis(t)e jaoks õigena vaadata ja kogeda.

Selline valmisolek ja enese samastatus on, kui kahe teraga mõõk – iseenda poolt dikteeritud mängust Maailmaga saab alguse võitlus vale vastu – vale iseenda vastu. See pool iseendast, mis ei sobi ega käi kokku Hea Lapse kuvandiga, on olemas ega kao kusagile ja, oh häda ning õudust, see tahab päevavalgele pääseda ega püsi alati kontrolli all või teraste silmade eest varjus.

Enese otsusel teostatud iseenda varjamine ja kontrollile allutamine on tegevus, mis toidab uskumust – minul ei lasta iseendana olla ega elada – ma ei saa vabana olla ega elada. Protest ja välise süüdlase otsmine viivad enesesegaduse ja sõjani, kuid ka depressiooni ja masenduseni, sest inimene ei võta vastu tegelikkust – Hea Laps ise ei vali iseendaks jääda. Ta ei vali, sest ta ei julge iseendana seista – tema sees on hirm – kohtuda enese piiride ning ka Ei ja Jaa tagajärgedega – Maailma vastusega – tähelepanuga tema Halvale Mina-le. Hea Laps ei taha ennast halvana kogeda – ta ei vali iseenda eest vastuvaks jääda.

Heale Lapsele on vaja seda – siis, kui ... - haiguse, takistuse, põhjuse näol, et vältida situatsioone ja kohti, kus ja milles ta ei saa oma lemmikrolli valida – seal tuleb tal olla valmis kohtuma erinevate tähelepanudega, sest ta peab vastutama oma sammude eest, mis tuleb teha teoks enne, kui maailm on ära kontrollitud ja turvaliseks tunnistatud – st, et tema rolli aktsepteeritakse ja sellele vastatakse õigesti. Ohtlikus Maailmas tuleb tal olla keegi teine ja kuidagi teisiti, kui teised ei vali tema mängus osaleda - temal puudub kontroll mängu üle.

Hea Lapse - siis, kui - on ka tema sõltuvus – alkohol, suits, suutäis magusat, narkootikumid, rasvasem kiirtoit jne – siis, kui ollakse selle või teise ära teinud, siis alles lubatakse, saadakse – siis, kui ollakse selle ära söönud või joonud, alles siis minnakse ja tehakse. Loomulikult toimib sõltuvusaine ka vaigistavana ja premeerivana -  ei saa, sest ei ole kaine, terve, võimeline jne - kui oldi Hea, siis lubatakse endale head, kui oldi Halb, siis karistatakse ennast ja jäetakse heast( vajalikust) ilma, kui Maailm oli sundinud olema Halb, siis vastukaaluks lubatakse endale kahjutasu .

Hea Lapse eesmärk on enese jaoks turvalise Maailma ehitamine ja selle kontrollimine. Eesmärk on püstitatud enesele vajamineva - õigetele/ tunnustust väärivatele omadustele, olemistele, tegemistele - õige tähelepanu saamiseks. Elab uskumus - õige kustutab ja kaotab vale - st mittesoovitava. 

Hea Laps rolli valimine ja sellesse kinnijäämine tähendab, omal moel, läbimata kriisi – reaalseid ja ise läbikõnnitud kogemusi – mis saab siis, kui öelda välja oma piirid ning Ei või Jaa - mis saab siis, kui oma piirid jäävad pidama ning Ei jääb EI-ks ja Jaa jääb JAA-ks – erinevaid ja ka vastukarva kohtumisi välisega ja julgust seista - nii Hea kui ka Halvana - reaalse iseendana.

Marianne

27.02.2024.a

Aeg peeglis

 

Kohtumine enesega –

aegade tagune hetk tänases –

tütar oma ema ootamas –

tütar oma ema sõnu vajamas –

ema vaikides edasi kõndimas -

aega ei olnud -

ema vajadust ei näinud -

elu tahtis elamist ...

Astusin avaliku wc kabiinist välja ja suundusin kraanikausi poole. Vaatasin peeglisse ja elasin kaasa tütre ja ema kohtumisele. Tütar oli seisnud ja oodanud oma ema, kes oli olnud asjal ja nüüd oma käsi pesi. Tütar ütles – „Ema – ma tundsin hirmu – arvasin, et Sina olid ära läinud!” Ema ei öelnud ühtegi sõna vastuseks ega teinud ka liigutust, kätepesu rutiinist väljaspoole. Nad lahkusid paremale – peeglilavalt ära.

Tahtsin hetke peatada ja öelda – Seisatu ja ole oma tütre jaoks olemas – see hetk on eluliselt oluline – anna talle kinnitus, et Sa ei lähe ära ega jäta teda – oled olemas ja jääd olema.

Ma ei teinud samme neile järgi ega öelnud midagi – igaühel on oma teekond ja õppetunnid sellel. Selline on elu. Minu elus on käes selline aeg, mil vahetan oma suureks kasvanud tütrega häälsõnumeid – kommunikatsioon. 

Ühes sõnumis avas ta, enese jaoks olulise, mälestuse, milles 7 aastane tema seisis hirmununa bussijaamas ja ootas mind. Ta oli bussijuhile vale peatuse nime öelnud, kuid too ei võinud teda sinnamaani sõidutada, sest tasuta sõidu bussikaart lubas sõita palju vähem - seega jäi ta õigest bussist maha. Tegemist oli kommunikatsioonihäirega - ühel oli hirm ja teisel tiksus aeg täis - täpsustavat ja toetavat küsimust ei küsitud ega esitatud.

Tütar teadis, et bussijaamast leian ma ta üles ja seega sinna ta ootama jäigi. Kohale jõudes ei olnud ma tütrele toeks ega hoidnud teda, et leevendada hirmu ja anda tagasi kaotsiläinud kindlusetunne. Mina ise ei mäleta, kuidas ma olin või mida tegin – tütar sulgus minu eest, sest mina olin olnud vihane ja teda süüdistav – tütrele vajalikul ja mõistetaval moel toetust, hoidmist ega armastust ei olnud selles kohtumises.

Marianne

26.02.2024.a

Ülekohtu ohver - nii oli meil kombeks

 

Vaata -

milline Sina oled!!! -

tule välja

ja vaata ennast

väljast poolt -

vaata teise silmadega

ja näe teise arvamusega,

tõlke ja tõlgendusega,

hinde ja hinnanguga.

EI -

mina ei astu välja

ega enda juurest ära -

olen enese sees,

käsi enese käes -

mina ise tean,

mida ja milleks tegin,

miks ja kuidas olin -

Kes mina olen.

Jah,

võis ja saigi olla,

et halb oli teisel

ja oli ebamugav

ning ka valus -

see oli teise kogemus.

Mina ei teinud

ega olla valinud

tühjast ega lihtsalt -

minul oli põhjus,

minus oli teema

ja samm oli olnud lahendus

ja tegu oli olnud võimalus,

kuidas ise aidata ennast.

Mina olin olnud üksinda -

olin olnud toeta -

sel moel

mina olin näinud ja tundnud -

olin Maailma sees üksinda

ja just selletõttu

tuli minul endal

ise ennast aidata.

Välise reaktsioon

oli olnud ehmatav

ja karistus jahmatav -

nõudmisi esitati,

tingimusi seati

ja nimetusi sadas kaela –

väljuhäälselt nõuti -

Vaata –

Vaata –

Vaata ennast

ja häbene!!!!

Rünnak oli vali,

hääl oli tungiv,

pilk oli jäätav

ja käed olid karmid -

mina ei julgenud

enda sisse

ega endaga jääda -

hirm oli,

kõike seda,

ise ja vahetult kogeda.

Astusin välja -

enda juurest ära -

ühinesin teisega -

vaatasin end sellisena

ja nägin end sellisena

nagu teine mind nimetas

nagu teine mind iseloomustas -

mind,

enese tunnete järgi,

olema nimetas.

Mina vähenesin

ja mina ise ära kadusin -

võisin küll põhjendada

või ära põgeneda,

kuid minust ei piisanud -

teine mind

minuna ei näinud -

tema head ja õiget mind,

enda sõnade ja pilguga,

ei toetanud.

Jäin halva ja valena

seisma üksinda,

eraldi ja välja,

kõigile nähtavalt -

sellest sai osa minu elust -

ma ei jäänud endasse

ega võtnud vastutust

enese sammude eest.

Kartsin,

et nõustudes

ja vigu -

enese osa lugudes

üles tunnistades,

saabub karistus,

mis tähendanuks,

taaskordset,

häbiks nimetamist -

põlgamist

ja hülgamist.

Uskusin,

et enese vigu tunnistades

ma ei saa mitte kunagi

olla hea ja õige -

igavene karistus -

kestma jääb põlgus hääles

ja vastikus teise silmades.

Sel moel,

aastaid põgenesin -

peitu pugesin

ja ennast kaitsesin -

just nimelt

samasuguse hetke eest,

milles teine,

iseenese pärast,

mind vähemaks kahandas -

tema iseendale lahendust otsis

ja oma tunnetele autorit vajas,

kelle pihta süü heita

ja enese vastutusest pääseda.

Nüüd jään kohale

ja eneses näen tõde -

see Kes mina ei ole

see mina ei ole -

see, mida tegin

seda mina näen

ja selle põhjust tean.

Enam ma ei vaata

ennast väljastpoolt,

ei nõustu

ega samasta

teise hinnangu,

nime ja tõlgendusega.

Mina ise

võtan vastutuse

päriselt astutud sammude eest,

kuid ei tee seda

enesele liiga tehes

ja teise poolele asudes -

teise moraalne kannatus

ja vägivaldne diagnoos

on tolle teise nägu ja sisu -

mina ise tean,

et see ei ole mina -

teise viha ja põlgus

ei ole minu peegeldus -

mina ise mõõdan

ja ennast kaalun.

Kohut mõistev agressor,

kes sõnad ja nimetused heidab,

et endale allutada

ja tema enesetundest

vähemaks madaldada -

ülekohut teostab -

see ei ole

õiguse mõistmine -

seal ei ole minule kaitset

ega õigust -

tema, Ohvri ja Jumalana,

kes olemas iseenda jaoks ja pärast,

minus head ega valgust ei näe.

Teise sõnad võisid olla

ja teod võisid järgneda -

mina ei nõustu

ega samal moel näe -

ma ei sõdi sellega

ega vaatenurga vahetust nõua -

minule ei ole seda vaja -

mina ei pea,

sest mina ei saa

teise vajadust täita

ega põhjust ära muuta -

mina ei ühine teisega

ega näe teda igavese ohvrina

ja ennast lõputu süüdlasena -

meil mõlemal oli oma osa loos

ja sellepärast -

mina ei ole vähem

ega valem -

mina jään iseendaga

ja seisan iseendana.

Mina ei muutu

ega kao -

mina võtan vastutuse -

tegin ja olin -

vajadusel vabandan

ja arve tasun -

tean, et see,

avalik ja aus tegu,

ei kaota mind ära -

mina jään alles tervikuna -

kõige sellega,

mis olen –

oma enda varjude ja 

enese valgusega -

käsi enese käes.

Marianne

24.02.2024.a

Tingimusteta, kuid tingimustega

 

Väga pikka aega ootasin soovitud normaalsust – seda aega, mil minul saaks olemas olema see, mida minul ei olnud – olen Laps, kes on omanud ema armastust sellisena nagu seda mina soovisin, kuid mitte sellisena nagu see oli olnud. Teadsin, et olen Õige Laps siis, kui mina saan olla laps iseenda vajaminevate normaalsuste ja parameetrite järgi. Uskusin kindlalt, et olen armastatud alles ja ainult siis, kui, mina, endale mõistetava ja soovitud armastuse osaliseks saan – siis, kui kogen seda, mida õigeks pidasin – minul oli teadmine, kuidas mind oleks tulnud armastada.

Igatsesin ja vajasin st tahtsin endale saada – ise ennast sellisena kogeda. Enese kogemine sellise lapsena oli esmane vajadus. Uskusin, et mina ei pidanud midagi tegema ega kuidagi olema - olin ju olemas – minul pidi olemas olema – see punkt oli miinimum. Ma ei mäleta sügavat õnne, siirast rõõmu ega rõkkavat ning vabastavat naeru – ma ei mäleta, et oleksin mõistnud, et mul oli ema armastus olemas – kogesin iseennast varjavat, emotsionaalselt häiritud ja mind, endast ning minust, eemale hoidvat ema.

Ema oli olnud, igas ajas erinevana, maksimum sellest, mis tema jaoks võimalik, kuid minu vaatenurk näitas, et juba oli olnud miinimum ja järjekordse koguse ja kvaliteedi muutudes, kogesin, et jäin enesele olulisest täiesti ilma. Tuleb tunnistada, et enese kogemus - ema ei armastanud mind, minule vajalikul – ära tuntavalt mõistetaval moel – ei olnud eluohtlik situatsioon – see oli minu elu normaalsus. Ma ei näinud varjude sisse ega ehmatavate tegude ning pihta heidetud sõnade taha – ma ei näinud inimest. Mina kogesin puudust – minu vajadused ei olnud täidetud – iga samm edasi kasvatas puudust ja erinevaid valesid suuremaks.

Mina ja teised – kõik me tegelesime ellujäämisega – olime vahendid ja need, kes olid, vastu enese tahtmist, sunnitud koos olema ja elama – elasime puuduses ja vajaka jäämises - me ei saanud ja meil ei olnud, sest keegi teine oli, iseenda moel, olemas – tema pärast ei saanud ja tema pärast jäi alati alles vähem. Tundesõjad ja vähendamine – eneste päästmine, vastu seismine, alla jäämine ja enese, kui väärtusliku väärtuse, lõputu vajamine.

Mina ei võtnud sellist reaalsust vastu – minu õige elu pidi olema, kuidagi teisiti ja kusagil mujal - kui mul oleks olnud see teine koht ja aeg, siis oleksin saanud olla ja kogeda – põgenemine lootusesse. Millalgi oli olnud sügav ehmatus – pettekujutelma purunemine – valisin reaalsuse eitamise ja solvumise – ootama jäämine tähendas, et olin iseenda jaoks abitus seisundis – sellest sai õpitud abitus – kui minul on vajaminev olemas, siis alles - kui mul oli kala (vajadusi täitev teine), siis sain süüa – õng (mina ise) ei olnud lahendus.

Oli olnud, Solvunud Lapse, protest info vastu, et teis(t)el on õigus iseendale – enese moel valinuna – see on nende elu ja teekond, mille eest nemad maksavad. See on normaalsus, mitte ümbertegemist ja parandamist vajav viga – kuid mina, Solvunud Lapsena, teadsin, mida ja kuidas vajasin, et minu ümber oleks ja mind koheldaks ning mina saaksin, kuid ma ei saanud seda ega olnud sellel moel, sest teine tegi ja oli teisiti ega näinud endas valet või viga.

Minu kogemused tähendasid teekond – neis peitus küsimus – mille jaoks seda kõike minule vaja oli – mida mina muidu ei oleks teinud, kuidas mina muidu ei oleks olnud ega valinud – see, enese osa ja sammud sellel teel, jäänuks ju ära, kui oleksin andnud enese jõu ja väe teis(t)ele – ma ei oleks ju tõusnud ega oleks võtnud vastust enese eest iseendale – see kõik oli hind, mille maksin selle aja eest, mil protestisin ja nõudsin enda, kui Lapse, õigusi.

Protest, sellisel moel kasvamise vastu, tähendas, et valisin osaleda tunnetesõltlaste kolmnurgas – agressor survestas, et tõuseksin omile jalgeile ja võtaksin ise vastutuse ning vabastaksin teda sellest, mida tema ei tahtnud kanda – minuga seonduvat, kuid ka tema enese valiku tagajärgi. Kuid mina valisin olla päästja ja ohver ning vajasin kogemust, et kontrollin olukorda – ohutust ja vajaminevaid ressursse iseendale. 

Piiratud ressurss tähendas, et valisin ka ise olla agressor, et vähendada teist enda kõrval – tõstmaks enda väärtust selle silmis, kes jagas eluks vajalikku. Enese jõu kasutamine, teise vastu, aitas vallandada eneses olevat pinget, hirmu ja ka viha ning andis, enesehinnangu tõstmiseks, vajaliku kogemuse, et suudan mõjutada ja muuta midagi/ kedagi.

Elasin uskudes, et kui minule antakse vajaminev – kui minule antakse armastus, siis ma kogen seda ja olen armastus. Ma olin peegeldus ja koopia, kes oli tähelepanust sõltuvuses - kui armastav ja hooliv teine kadus, siis kadus tunne ka minu seest – ma ei osanud ise olla - ma ei teadnud, kuidas ise (ilma teiseta) olla. Enda jaoks vale (vajadusi mitte täitva) vastu ei saanud hea ega armastav olla. Kogesin paanikat ja viha – teine ei olnud ega teinud minu jaoks ega pärast – too elas ja oli iseendale – minu jättis turvalisest kohast välja ja vajalikust ilma – hirm – mis minust saab – süü – ise pidin olema põhjus, kuid nägin teise poolt tehtut ja tegemata jäetut.

Olin katkine, sest olin armastuseta laps – olin solvunu – kelle vastu olid elul tingimused – mina ise, tahtmata nõustuda olevaga, esitasin tingimusi. Elasin uskudes – teine on peegel – päris mina näisin olevat teis(t)e sõnades, tegudes ja pilgus. Vajasin head ja armastust väärivat iseennast - sundisin teist enesele vajalikuks peegliks ja nõudsin taga õiget peegeldust - õige minu peegeldust.

Kui teine osutus valeks – ma ei saanud õige tähelepanu osaliseks – õppisin vihkama ja teisi valeks nimetama – mina ei saanud põhjusest aru. Nõudsin ja vajasin teiselt – kasutasin solvumist ja kasvatasin viha – oli ebakõla – teine ei vastanud minu vajadusele – mina teadsin, mida ja kuidas vajasin, kuid teine ei andnud seda ega olnud selline – kuna saamata jäämise põhjuseks oli teine, siis kogesin, et mind jäeti ilma ja välja – olin teisest vähem ega olnud võrdne – uskumine tähendas, et kinnitusin mustrisse – vajasin, ootasin, nõudsin – saamiseks pidin jääma – sundisin ennast vaikima ja teise jaoks sobivana olema – olin ohver.

Teine oli vale, sest teine ei olnud ega saanud olla mina – me ei olnud üks - meid oli kaks erinevat. Mina vajasin – mina tahtsin – mina ise olin olemas – mina ise elasin oma elu ise. Point on selles, et Ohver elab ja on ise, kuid ta teeb seda sellel tingimusel, et ta valib seda teha ainult senikaua, kuni tema peab seda tegema – võtab enese elu ja iseennast, kui kohustust seni, kuni ta kogeb, et keegi teine seda ei tee.

Ohver teeb sunnitult senikaua, kuni leiab selle, kes tahab/ peab või suudab panna, kellegi uskuma/tegutsema ja võtma, tema elu, kui koorma kanda ja kohustused üle ning teeb seda ise edasi – see teine on keegi, kes on õigem, parem, osavam, tublim, rikkam, ilusam – sel moel saab olema parem ja õigem tulemus või teine teeb ja vastutab ajal, mil Laps saab mängida ja vaba olla. Sellise teise võib leida ja sellise elu saab endale anda, kuid see ei ole kunagi päris õige ega hea tulemus – teine teeb kindlasti, midagi ja kusagil valesti – kasvavad nõudmised ja tingimused teise vastu.

Kellegi või millegi ohvrina elamine ja enese nägemine – see annab info, kes peaks andma ja kust peaks tulema vajaminev. Keegi teine pidi seda, mida ise, kui see väikene laps, kellel olid vajadused, sest oli ilma jäänud ja elas puuduses, ise ei tahtnud – ise ei pidanud õigeks – ise ei osanud. See tähendas, et minu elu ja valikute tagajärgede eest vastutas keegi teine – see, kes minu mõistmise järgi pidi seda tegema – tegi seda näiliselt ka siis, kui otsused ja teod olid minu omad – pretensioonid ja süü määramine said teise osaks.

Ükski teine ei ole mina ega temaga seonduv ole minu. See, mis ja kuidas on teisel ja on tema oma – on tema oma ja jaoks – tema ise on panustanud sellesse – loonud olema. Mina ise ei panustanud enese armastusse – teostasin vajaduste rahuldamist, sest justnimelt vajadused olid jäänud rahuldamata – elavad tunded ütlesid, et oli olemas rahuldamata jäänud vajadusi – seega nägin ja kogesin ennast vähemana ja puuduses elavana. Ma ei mõtestanud ega vaadanud, vaid tundsin ja kogesin – sirvisin ja pidasin üleval erinevaid mustreid ja uskumusi.

See oli vajaduste tasand – andsin enesele ja ka Maailmale miinimumi ja ära ka enese, kui Lapse, arvelt – selle, mis vajalik elus püsimiseks – muud ei saanud ära anda – seda ei saanud juurde – seda teist, kellelt saada juurde, enam ei olnud. Armastust, rahu, mõistmist ega turvatunnet ei saanud juurde luua ega teisele anda neis olukordades, milles seda ise vajasin – siis ma ei olnud teise jaoks olemas – võtsin iseennast teise käest ära – lõpetasin olemise, kui endas olid tunded, millega toime ei tulnud.

Oli kindla tunde vajadus siis, kui teine tahtis tähelepanu endale – oli võitlus, kes saab minu tähelepanu endale – olin katki, ehmatanud ja vajaduste täitmine jäi saamata, sest teine tahtis ja nõudis mind endale – „Vaata – mida Sina oled teinud!!” Mina ei tahtnud vaadata seda, kellena mind minule näidati – vajasin selles hetkes tähelepanu sellele iseendale, kes sel hetkel olin – hirmunud, kaitsetu, abitu ja ilma armastuseta Mina. Vajasin kindlustunnet, et mina saan vajamineva, enne, kui olin valmis tegelema sellega, mida teine tahtis öelda.

Oli olnud uskumine, et kui üks saab, siis teine ei saa – teine ei olnud minule, kui minule vajaminevale rollile, partneriks – teine ei valinud mind sellisena näha seni, kuni mina ei täitnud tema tundevajadust – temas puudu jäävat tundevajadust, sest mina ei olnud temale vajamineva rolli partneriks. Teisest sai vaenlane, kes kaotas minu. Maailmast sai ohtlik paik, sest minule vajaminev Mina tuli läbi selle teise – selline olukord oli eluohtlik – minus, kui lapses, oli teadmatus, kes ma olen üksinda – iseendana – olin Hüljatu, Väärtusetu, Abitu Laps.

Hirm tõukas klammerduma ja ennast müüma, et vajaminevani pääseda, kuid enesekaitseinstinkt tõukas teisest eemale – vajalik oli teostada enese ellujäämine, kuid ka päästmine valest ja ohtlikust – oli ebakõla ja suutmatus teostada enese jaoks vajalik – valides ühe jäi saamata teine. Asjaolude Ohver – tingimused.

Teise poolt valitud etendus, mille eesmärk näis olevat vähendada ehk kaotada mind ära – oli olnud elu ohtu seadev kogemus – see ei ole enam minu vaatenurk - mina ei anna enam endale ülesannet, et pean ennast sellisesse suhtesse nuiama ja ühendama. Mina ise ei vali osaleda ega kaasa mängida enda jaoks vales – seni oli olnud vaatenurk, et ma ei saanud iseendana olla ega kohale jääda teise pärast - nüüd ma ei pane enese otsust enam teise süüks – see on minu enese otsus ja valik – mina ise valin vastutada ja olla iseendana.

Oli olnud uskumus - ma ei suuda/ oska olla tugev, kui pole allutanud teist – näisin olevat, kui teine tunnistas neid omadusi minus – kuid hirm, vaigistamine, alandlikkus, ei olnud tunnistus minu ülevast väest, vaid ülekohtusest vägivallast. Teise poolt valitud alistuv vaikimine ja nõustumine ning minu, kui ühiste, vajaduste täitmine ei olnud tõestus püsivast ja tingimusteta armastusest ning ühes olemise soovist, vaid teostatud enese päästmiseks ja tingitud ellujäämise vajadusest – teine nägi ennast vähemana ja väärtusetuna, kes pidi ja tuli peale esimest.

Selliseid mänge mängivad tundesõltlased selgeks õpitud mustris, millest nad ei pääse vabaks – need on ülevõetud mallid – oli tähendab, et on – ellujäämiseks ja puudujäänud tunde toitmiseks astutakse pimedatena edasi – piiratud arv rolle tähendab, et neid peab vahetama, neist peab loobuma, neid saab kaotada ja neid peab sunnitult kandma. Sel moel jääb enesena olemine kättesaamatuks, sest päris eheda iseenda, kui vajamine rolli kinnituse jaoks, sellises mängus kohta ei ole.

Võtan vastu teadmise, et sellise kontakti ja agressiivse etenduse eesmärk oli iseendana kasvamine – enesekindlus ja enese selgus – Kes mina olen ja kes mitte – ma ei ole teise peegeldus ega vaja teist, kui õige enese peegeldumiseks. Teadmine Kes ja milline mina olen – on minu sees.

Valetamise lõpetamine, kui üles ärkamine, tähendab, et olin mõistnud, mida ja mille nimel tegin ning miks midagi ei muutunud – otsustav ja selge samm välja ja eemale andis võimalus näha ja valida uued etendused ja uued rollinimed – mina iseendana – ise vastutavana.

Marianne

23.02.2024.a

Haava sügavus

 

Traumaatilise kogemusega last, ka suureks kasvanuna, hoidis solvumise kasutamise kütkes uskumine, et need, keda tema ise ei olnud valinud, kuid, kes olid tema jaoks ja ka pärast olemas olnud või samas kõrval, sarnastena, olemas – jäävad samal moel olemas olema.

Põhjuseks oli teadmine, et neist ei saa kunagi lahti lasta ega öelda ja nendega tuleb temal endal ning ka nood teised peavad temaga vastu arvestama ja temast hoolima – see tähendas, et sünniga või muul põhjusel kaasnenud läheduseaste pidi olema kõigile prioriteediks – mida lähemal oldi, seda kiirem, täpsem ja kõikehõlmavav pidi olema lapse vajaduste täitmine. 

Kui see uskumus kohtas enesele lubatu kaotust – laps oli olemas – teine oli olemas - kuid laps ei saanud – kogeti ehmatust ja toimus tardumine - šokk - hirm. Vajaduse, toetava/ hooliva/ armastava tähelepanu järele, juured olid ajas, mil oluline täiskasvanu, kes oli valinud mind – ei oleks mind valinud, kui ta oleks teadnud oma sammu tagajärgi ette – vanema tunnete ja talle osaks saanud kogemuste, kui minu enda süü – põhjus ja tagajärg – enda kanda võtmine ja selle otsuse vastu protestimine - vanem ei võtnud koormat vähemaks.

Selle vastukaaluks – enda väärtuse taastamiseks - vajasin kogemust, et mina olen soovitud – minuga koos olemist oodatakse ja vajatakse ning hinnatakse päriselt. Loomulikult said minu osaks vastupidised kogemused. Ikka ja jälle mind taluti, saadeti ära ja anti hoida – mind ei valitud koos olemiseks välja – ikka ja jälle olin, kellegi teise poolt kellelegi teisele, pealesunnitud kohustus – kuid tagajärjed, tasakaalustamine ja teiste ja eneste tunnete kogemine, jäid minu kanda.

Kõik kohad, kuhu mind saadeti, olid olemas, kellegi teise jaoks ja pärast või samasugustele – ära saadetutele – olin ajutine ja üle – ka minu enda kohale oli oodatud ning vajatud teist – poega.

Solvumine - oli olemas haav, mis läbi uute korduste, süvenes – ma ei võtnud vastutust enese osa eest loos – mina ise olin see, kes oli seal, kuhu mind saadeti ja oli nendega, kelle juurde saadeti. Need olid võimalused, kuid minu jaoks olid need kaotused – need ei olnud minu valikud ega minuga arvestavad – minul tuli neis olla see, kes ma ei olnud – ma ei olnud sellise iseendani, kes on võtnud vastutuse, iseenda eest, endale, veel kasvanud - mina kogesin kriisi ega olnud sellest välja kõndinud.

Ajas olid erinevad koos olemised üsna ühte nägu – alguse esimestel meetritel, kohtudes ja koos olles, oli üsna hea ja ok, kuid, mida aeg edasi seda vähem – toimus muutus – tundsin, et ei tahetud ega valitud ühte – minust hoiti eemale, väljenduti ja väljendati – vähendati ja naerdi. Mina pean – pidin kogema, et teised maksavad selle eest, et peavad mind kogema ja taluma, minule kätte. Uskumus – olen väärtusetu – süvenes.

Läbi aja olen kogenud, et kohtumised ja koos olemised ei kasvanud suhteks – osapooltel olid erinevad eesmärgid ja vajadused, mis tagasid, et koos ei kõnnitud ja kokku ei kasvatud. Kuid mina ei vajanud ega tahtnud pealispinda – vajasin sügavust – ulatumist haava põhja. Olin ustav ja lojaalne – hoidmisele suunatud. Olin, kuni tajusin ebakõla – valed – teine ei tahtnud ega vajanud samal moel – mõistsin, et see ei ole koht minule – sellele minule, kes vajas enamat. Mina ise ütlesin lahti ja astusin ära - ma ei tahtnud vastu võtta sellise reaalsuse, milles ei olnud minule vajaminevat, kogemust.

Turvatunne puudus algtasandil – oli olemas reaalsus, et teine hülgas mind enese vajaduste järgi – teine arvestas ainult iseendaga. Algtasandil oli minule, kui olemas olevale, öeldud Ei – läbi korduvate kogemuste mõistsin, et kui teine oleks saanud/ lubanud endal oma Ei teostada, siis oleks ta seda ka teinud – oli mitmeid kordi, milles ta andis mulle infot oma võimalusest anda mind lastetuppa, viia lastekodusse või kasutada miilitsa abi – sest ma ei olnud ÕIGE Laps oma emale – Vaata, mida ja kuidas Sa endale lubad ja mil moel oma emaga käitud!!! See tähendas ka solvangute, ähvarduste ja samade kogemuste – nende tunnete, millega ta toime ei tulnud ega endale tunnistanud ja oma vastusest keeldumise – kogemise soovimist – tahtmist, et kogeksin enese tagajärgi läbi tema. Mina ei olnud ega ole oma ema tunnete autor - kõik need on tema enese vastutuda.

Tegelikkuses oli minu piir – see, kuidas minuga saab ja võib käituda - ületatud juba esimesel korral, kuid mina ei saanud ära minna ja mina ise ei lubanud endal ära minna – mul ei olnud kuhugi minna ega saanud ma „enda omade” juurest ära minna – mitte miski ei olnud võimeline mind vabaks päästma. Olin – olime sõltlased – laps tundis sama, mida tema ema – tajusin ja teadsin.

Hülgamine tähendas, et läheduse aste ja ühenduse sisu muutus, kuid minu, kui lapse jaoks, tähendas see uskumust – läbi elatu tõlgendus oli, et minus ei olnud midagi armastust väärivat – sain anda ainult seda, mida minul oli – kuid, kui ma ei saanud armastust teistelt ega Maailmast, siis minul ei olnud midagi anda - väärtus puudus. Otsus oli, et mina ei valinud või ei oleks, võimaluse korral, valinud koos olla nendega, kes ei andnud ega olnud minu jaoks – vajasin kohta, kus olemas olla - turvaliselt hoituna armastust ja hoidmist kogeda.

Minu nõrkus oli minu tugevus – see olin Mina Kes oli Hüljatu ja oli üksinda suures Maailmas - olin kõigi vastu, sest kõik oli minu vastu. Olin väärtusetu – uskusin, et kui mina oleksin olnud väärtuslik, siis ma ei oleks kogenud kõike seda, mis erinevatel aegadel ja erinevate inimeste poolt minu vastu osaks sai. See kõik oli olnud ülekohus – ma ei tulnud selle peale, et kanda vastutust omaenda sammude ja olemas olemise valikute eest -  kaotatud normaalsusega Laps ei teinud seda.

Olin see Kes on Hüljatu ja Väärtusetu - solvumine tähendas, et mina ise olin nimetanud ennast Kes olema. See oli minu, kui traumaatilise kogemusega lapse, poolt mõistetud põhjuse ja järelduse tulemus. Mina ise tegin selle töö ära, sest minule ei antud vajaminevat selgitust või ei saanud ma sellest aru või teise teo/ otsusega kaasnes kindlate, vähendavate ja halvustavate, nimetustega põhjendamine.

Lapsena võtsin need omaks – samastasin iseendaga, kuna teise tegu tähendas, et lapses peitus põhjus. Lapsena solvusin ja ootasin teist tagasi – vajasin teist, et too oma ümberlükkava teoga ja/ või sõnadega, mind ära päästaks - lapse poolt valitud Kes olemise ümber lükkaks. Lapsena ei saanud mina ise seda teha, sest see samm oli jäänud teise vastutada – teise tegu – selle tagajärg – info – andsin ise endale nime – vahetasin - sõna Laps - Väärtusetu/ Hüljatu või mõne muu vähendava nime vastu välja.

Solvumine enese nimetamise peale toimub enese järeldusete järgi – see on kiirete lülituste jada. Näide - Suve alguses maksavad maasikad palju rohkem, kui hooaja keskpunktis – see oli info - minul ei olnud või ei valinud ma kasutada selleks otstarbeks vajalikul määral vahendeid, et neid osta nii palju, kui vajasin kindlustunde andmiseks, et saan oma kõhu täis – see osutas minu viletusele ja vaesusele ja turvatunde puudusele – ma ei tahtnud ennast vähemana näha ega abituna tunda – nägin ennast teise kõrval olevana ja sain aru, et teine ei arvestanud minuga – tema oli selles süüdi, et mina ei saanud maasikaid, enda jaoks, vajalikul määral osta – põhjuseks see, et teine hindas oma töö minule liiga kalliks – väärtustas ennast „egoistlikult” ega jaganud, endale kuuluvat, minuga – järeldus - ta ei hoolinud minust – lapse tõlkes – minu elu oli ohus. Olin solvunud ja pettunud – midagi ei muutunud minu olemise ega tahte peale. Ootasin odavamat hinda, et saaksin tunda ennast hästi – siis saanuks enda tagasi ja seega, olla õige ja võrdne ning tunda ennast enda eest hoolitsevana, sest sain (lubasin) endale vajamineva.

Tahtmine sündis iseenda soovist ja vajadusest, teise poolt pandud hind oli ja on info – see ei ole arvustamiseks, vaid kui tahan, siis tuleb maksta, kui ei vali maksta, siis on see enda otsus, mitte teise viga ega korda tegemist vajav/ootav tegemata jätmine. Valik on vaba. Kui tahan osta, siis tuleb minul midagi teha ja ise ette võtta, et minul oleks olemas see raha, millega osta – enese konkreetsed sammud – kuid ohver ei teinud neid, sest tema ootas – maasikad ei olnud enam peaeesmärk, selleks oli teise teo ja sammude ootamine – iseenda tagasi saamine - enesele antud nimede kustutamine.

Solvunud ja täitmata jäänud vajadusega laps vajas turvatunde tagasi saamiseks ja iseendana – ilma valeks (väärtusetuks, hüljatuks, vähemaks, halvaks, inetuks jne) nimetavate järeldusteta - olemiseks - sellist omale kuuluvat kohta ja koos olevat inimest, kus teine oleks see, keda laps vajab, mitte see, kellena too ise valib/ tahab olla.

Solvununa - oma Hea ja Õige nime kaotanuna - teostasin, ohumärkide ilmnedes, igas suhtes ja kohas, kontrolli ja inventuuri ning hindasin enese võimalusi – mida tulnuks teha ja kuidas olla endale vajamineva saamiseks, kes ja kuidas oli valmis andma, kes ei teostanud vahetust – st ei andnud minuga koosolemise võimalusele enda poolt vastu, kes võttis, nn enda kasutamise eest, tundetasu – uskudes, et peab olema ja vajadusi täitma, kuigi ei olnud nõus ega tahtnuks – kuid tundis ja nägi ennast lõksus olevana – ei seisnud enese piirides ega öelnud ennast välja – ei hoidnud enda poolset tasakaalu, sest ei näinud olevas ega vastusaadavas väärtust.

Solvusin ja pettusin, vihastasin ja sõdisin, süüdistasin ja kadestasin, vajusin norgu ja kogesin end vähemana, tõestasin endale ja põhjendasin õigust, nägin ja näitasin teise(s) vigu, kui nägin, et võimalusi ei olnud või tuli kogeda ebameeldivusi - maksta endaga - teise tunded või teis(t) poolt kehtestatud reeglitele allumine.

Seda mängu aitas elus hoida teadmatus, mida ja miks ma tegin ning mille jaoks ja pärast valisin – puudus mõistmine, milliste rollide kolmnurgas mina ise, teatud situatsioonides ja tunnetest lähtuvalt, ennast teostasin ja kuhu teis(t)e kutse peale kaasa mängima astusin – Agressor/ Kontrollija, Päästja, Ohver – üksteist vähendavad, üksteise ja iseendaga manipuleerivad ja teineteisele ning iseendale valetavad tegelased – nad usuvad, et selles koosseisus, toimub endale vajamineva saamine ainult läbi teise ja nende arvelt – ühes olemine ei kasvata, vaid vähendab – kõike on piiratult – teine on oht. Tundesõltlased – solvujad ja vihased vaenlased. Karpmani kolmnurk.

Sõber Tiktok aitas jõuda lähemale endale – andis lahenduse – vaheta nime ja muudad mängu – Põhjuse Mõistja/ Motivaator/ Visiooni Kandja/ kõigi jaoks toetava Lahenduse Leidja, Töö Tegija/ Vastutuse Võtnu/ Kangelane, Filosoof/ kõigi osadele ja kogu loole, kui tervikule, sellest väljas olevana, Vaat(le)aja.

Marianne

20.02.2024.a

Haavata saamine

 

Inimese solvumise juures on üks huvitav nüanss - kui on olemas info, et laps on väike, kohmakas ja uudishimulik, siis ei vali suur inimene tema peale solvuda, kui laps millegi ära lõhub või rikub. Selle tagab teadmine, et laps ei saa ega võta vastutust – ta ei korva ega paranda. Sellest, et toimus ja ise ei oldud hoolikas ega suudetud olukorda kontrollida, võib ja saab viha tõusta, kuid solvumisele ei ole mõtet.

Endaga samastatava ehk samaealise ning ka endast suurema inimese peale valitakse solvuda – on olemas info, et too peaks juba oskama arvestada ning hoolida teisest ja teisele olulisest. Samaealist võrreldakse endaga ja siit lähtub teadmine, mida teine oskaks ja saaks – see tähendab, et kuidas too, justnagu, peaks olema ja tegema. See täiskasvanu, kes teatud kindlat kogemusekordust kogedes, lapse tasandile laskub, saab ealiselt lapse peale solvuda – see suur laps näeb ja tunneb ennast väikese lapsena ning samastab ennast teise, päris, lapsega ja tunneb ennast tollest vähemana ning tolle poolt puudutatuna.

Selline suur laps on samasugune, kui väikene laps – kellele öeldakse Ei siis, kui on olemas teadmine, et too veel ei oska, ei pruugi hoida, ei tea arvestada ega näi hoolivat – ei mõtle enese sammude ja tegude tagajärgedele. Ta on samasugune, sest ta reageerib samasugusena – vastutusest keelduvalt ja enese tegu teise süüks pannes – ta on keskendunud leidma pidava põhjuse, miks just tema on õige ega pea tagajärgedega tegelema. Vajadusel kasvatab ta ennast, sellest teisest lapsest, sõnade ja võimuga suuremaks, et üle olla ja enda „pihta heidetud vale” vaigistada.

Kui tegemist on juba täiskasvanuga, siis on olemas teadmine, et suurele saab öelda seda, mida too tegi ja millised on teo tagajärjed – põhjus=tulemus – seose näitamine. Saab selguda, et uskumine - too mängib samade reeglite järgi nagu ise valitaks(e) ja teeb seda kõigiga ühel ja samal moel ning tingimustel, oli oletamine. Kuid, tegelikkuses, see, kui erinevalt too valis vastates olla ja teha, selgus alles pärast – tagajärgede kogemise hetkes.

Tuleb tõdeda, et kui mõista põhjuse=tagajärje seotust, siis polekski ju tegelikult nagu põhjust solvuda – vastutus jääb ju enese kanda – enese samm oli enne – ise kutsuti külla, ise jagati infot, ise laenati riietust, ise anti raha, ise usuti, ise vaikiti, ise oodati jne. Jah, esimest korda ei nähtud ette, kuid järgmistel kordadel ju teati juba arvestada, miks siis ei olda rahul ega kogeta rahu.

Kutsikale „tutvustatakse” tema poolt tehtud loiku vahetult peale tegu – hilisemal infol ei ole mõtet, siis kõlab see, millegi mõistetamatu eest süüdistamisena – justkui paha tunde väljavalamisena ja ülekohtuna. Soovides tulemust toimugu õpetamine vahetult peale tegu – tagajärg – info. Solvumisest ei ole kasu – see ei lahenda ja seega see, kes võtab vastutuse, see tegutseb – võtab vastu talle antud info ja annab mõistmist kinnitava info tagasi ja teostab – enam EI tee, EI ole, EI vali.

Kuidas inimene teise inimesega toimib - kui tema poolt välja öeldud EI-ga ei arvestata/ ei valita arvestada – siis tema ei vali või võimaluse korral ei valiks sellise inimesega ühes olla. Inimene valib teise inimese peale solvuda ja tema vastu viha pidada siis, kui tema ise ei julge olla aus – mingil põhjusel ta ei saa kohe enda seisukohta, tunnet, kogemust välja öelda ega vajadust teoks teha – talle näib, et kaotada on rohkem, kui võimalus võitta.

Tal on olemas info, kuidas ja mil moel teine varem reageeris või temale on, kellegi teise poolselt, reageeritud ja seega on temas olemas hirm kohata teise tunnet, keeldumist, vastu hakkamist. Või ta ei usu, et temal endal on õigus – ju teise tegu oli õigustatud – ise oldi ja anti põhjus ning sellepärast ei olegi õigust midagi öelda ega tahta. Need on need nn vägistamise juhtumid – ise oldi väljakutsuv, ebasobivalt riietatud, näidi lubavatena, teisele tundus, et nõustuti või ei keelatud piisavalt – teine põhjendab ära – süü on ja jääb kannatanule.

Mõnikord ongi päris tõsiselt nii, et inimese Maailm kukub kokku – kuidas teine sai, Minuga!!!!, sel moel teha – kuna teine ei võta vastutust või inimene ei anna enda infot välja, siis leiab ta endale põhjendused – tehti, sest ollakse vähem, väärtusetu, vale – sellepärast, et ei olda võrdne – jäädakse alla – ollakse selles raundis kaotaja – ollakse küll ohver, kuid ise süüdi – enda osa ei nähta ega tunnistata, sest teine reageeris sellest üle oleva jõuga.

Inimeste Maailmas elatakse sageli koos haigetes keskkondades, kus üks pool on pidevalt süüdi – tema/ nende olemas olemine on, kellegi teise jaoks, mingil põhjusel vastuvõetamatu. Sel moel valitakse teha vahe sugupoolte, perekonna-, suguvõsaliikmete, klassikaaslaste, ühiskonnakihi, külaelanike, teatud riigi/ rahvuse esindajate jne vahele.

Korduvate kogemuste tagajärjel võetakse see info omaks ja sel moel nõustutakse selle väitega – see kinnitab ja lubab korduda/ korrata – see teadmine kandub ka verega kaasa ja ajas edasi. Teis(t)e vähendaja ja nn õigem on agressor, kes teostab, endast vähemat survestades ja temal talludes, oma õigust – kunagi keegi „solvus” ja tema järgijad jätkavad viha pidamist – kaitsevad ühte enese seast, kui ise ennast – toetavad seda, kes on enesega samastatav või siis isakese jumala staatuses – seda ühte ja ainsat, kes armastab, toidab ja kaitseb.

Kusagil alguses on olnud hetk, mil iseenda eest ei suudetud seista – ei osatud või ei mõistetud, et kohtlemine oli vähendamine või öeldi küll välja, kuid sellega ei arvestatud. Otsustati, et tuli olla valvel ja teostada kontrolli, sest tegu oli tõsiasi, mida ei saanud ära kaotada ega unustada – sellest sai miinimum, kuidas teine võib ja saab valida teha – teo hetkel ja tagajärgedega ühes seistes jäi puudu info, mis on teise maksimum – mida ja kui palju teine on võimeline tegema ning kuhu maani välja minema.

Kui tegija ei nõustunud selle infoga, mis tõi välja selle, mis tema poolt tehtuna ei olnud hea, siis see tähendab, et puudub kinnitav - ehk kindlustunnet tagasi andev - vastus – teine enam ei tee. Vastuse puudumine tähendab, et alles jääb ebakindlus ja püsib ettevaatus – see tähendab, et ei saada jätkata teole eelnenud moel – st, et ei lubata endal jätkata samal moel – ollakse valvel, kaitses ning jälgitakse ennast ja teist. See tähendab kontrolli ja vabaduse kaotust – seega tahetakse teist tagasi sinna kohta ja aega, millesse vajatakse kindlust, et teine kuulas, võttis vastu, mõistis ja enam ei vali teha – alles seejärel, selle kogemuse saanuna, saab/ tohib edasi astuda.

Teist vajatakse kohale, et anda endale rahu tagasi – saada kätte info – teine ei tee, omal valikul või ei saa, jõuga lähenemise tagajärjel, teha nii nagu varem. Sellist infot on vaja – tahetakse, et teine annaks tagasi allajäänu iseendana olemise väärtuse – kinnitaks temas uskumust, et ta on oluline, on väärtuslik ja on see, kellega arvestatakse – tema vajaduste ja soovide eest hoolitsetakse.

Vaikelu lõhkunud tegu ja selle tagajärjed andsid inimesele oluliselt ja eluliselt vajaliku info - millise prioriteedi astmega tema vajadus teisele on ja kas ning kui palju on teine valmis, endast, nn ühisesse ehk kogejaga seonduvasse panustama. Ega inimene rumal ole - kui tema ise ei oleks omapoolset sammu teinud, siis ei oleks ta seda teada saanud – info on olemas ja seda ei saa olematuks teha – peale seda ta teab.

Ellujäämist harjutava inimese hirm – info annab teadmise - tolle teisega või nende teistega koos ollakse ebakindlal jääl või ka üksinda – tema vajadused tulevad peale esimest, kuid võib ka, et peale teist või kolmandat või tema vajadustega ei arvestata üldse, sest selles kohas on igaüks ainult enda eest väljas. Sellist infot vastu võttes käivitub traumaatilises lapses vajadus – kindlustada oma ellujäämine, vajaduste tagamine ja selleks võimaldava koha olemas olemine – toimuvad erinevad, ka alateadlikud, katsed kindlustada oma võimalusi ja vajadusel mõjutada teist.

Enda väärtusetusega - vajaduste ahelas tahapoole kukkumisega – kohtunud lapse reaktsioon - Mina ei ole midagi teinud, et mind peaks sellise vastuse/ infoga kohtlema – Mina olen olnud õige! Sellise info teada saamine näib talle karistusena ja see käivitab hirmu – ellujäämine on ohus. Solvumine on hirmunud lapse enesekaitsereaktsioon – mingi kindla aja lahendus – see on ootamine, millal ulatatakse abi/ tuge/ armastust andev käsi, mis tagaks turvatunde.

Hirmu tundev laps vajab infot selle kohta, mis ja kui palju on säilinud ning, mis tingimustel jätkub koos edasi minemine – kas ja kuidas või kas üldse tema saab selle, eluks vajamineva, mis tuleb läbi teise. Kui selget ja mõistetavat infot ega turvatundevajaduse kustutust ei järgne, siis säilib solvumine – laps ootab normaalsuse tagasi tulemist ja selleks, et püsida sellises seisundis, valib ta endale appi viha, mis aitab tal toime tulla reaalsusega ehk teadmisega, et ei mängita samas liigas ega samade reeglitega – ei olda võrdsed – see tähendab lapse tõlgenduses – teine, kui teisele kuuluv omand, ei ole lapse oma, käeulatuses ega käsutada/ kasutada.

Marianne

20.02.2024.a