laupäev, 31. oktoober 2020

Kiusatu II - Maailm elab nii nagu mind ei olekski olemas – Haiget saanud inimlapse lugu



 

Sellistes kohtades, kus on olemas tähelepanu jagamine st seal on võimalik seda saada, kuid ka sellest ilma jääda, valib inimene vahel vihkamise, vahel kadestamise. Ta vihkab ja kadestab neid teisi, kes on tema kõrval ja saavad iseendina olles hea tähelepanu osaliseks. Kui inimene vajab tähelepanu, et leida iseennast üles, siis saadava positiivse tähelepanu valgus aitab tal kasvada edasi ja katsetada iseendana elamist ja olemist. Tähelepanu annab julguse olla iseendana. Need teised, kes saavad hea tähelepanu osaliseks, on kui õnnestunud nähtavad näidised, võimalikud edukana olemas olemise viisid. See on ahvatlus ja hirm - Tee järgi, ole samasugune, siis saad sama tulemuse!

Inimene ise alles ei oska olla tema ise ja ta ehk ei tahagi olla sellisena nagu need teised on, kuid ta ei tea veel, kuidas valida olla, et olla iseendana. Inimese sees on hirm, et tema ei õnnestu ega saa enesele vajaminevat valgust. Teiste kõrval seistes, võrdluses olles, tunneb ta viha, et saada enesele jõudu juurde ja olla seal, kus ta peab olema. Ta tunneb kadedust, mis varjab valu enese kaotuse pärast – teiste olemine ei ole tema kogemus.

Inimlapse jaoks on oluline see, mis on täna, sest selles hetkes ta elab ja tunneb. See, mis tuleb homme, on alles kaugel ja seda ei ole veel olemas. Inimene läheb ja tõukab teist või heidab sõna teise pihta selleks, et anda enesele teadmine - ”Mina olen kaitsenud iseennast!” See ei loe, et see ei olnud teise ees ja vastu aus, ilus ega õiglane tegu. Kui inimese hinges on valu, siis ta seisab iseenda eest, sest kui mitte keegi teine ei kaitse ega hoia teda, siis teeb ta seda ise ja täpselt nii nagu tema ise seda oskab.

Ühe inimlapse elu teeb keeruliseks see, et ta kordab kord juba leitud lahendusi ka hiljem – oma erinevates aegades, mil ta seisab samasuguses olukorras. Tema sisse salvestunud tunde kordus viib ta tagasi sinna aega ja vanusesse, mil ta enese jaoks toetava lahenduse leidis. Viib tagasi sõime, lasteaeda, kooli, õdede-vendade tülide aega, kasuvanamate saabumise hetke jne. Inimene oleks nagu ühe otsaga oma aja sisse kinni jäänud – tahtmata ise oma mälestusest lahti lasta, olnut alles hoidmas ja leitud lahendust kasutamas. Inimene ei küsi endalt, miks ta nii teeb, ennast tundena kogedes ta käivitub ja teeb.

Inimene tunneb ennast halvasti ja reageerib, et kõrvaldada enese võrdlus teisega. Ta ei taha vaadata teiste julgust, oskust olla Mina Ise iseendana. Inimene tahab takistada teist nähtavalt olemast. Ta tahab peatada teise olemise ja valib seda teha, kas hirmutades või jõuga, sest siis ei ole tal enam võimalust ennast kõrvalt vaadata ja ta saab edasi rahulikult olla, sest temal on veel aega olla. Kui keegi teine tema kõrval saab valguse osaliseks, siis selles hetkes on aeg otsa saanud - teisel on, kuid inimene jäi ilma.

Selliselt käituvat inimest kutsutakse kiusajaks. Kuid paradoks on see, et kiusaja ei oleks teinud, kui tema ei oleks tundnud, et temale endale tehakse liiga. Teistega ühes olles, seal, kus temale vajalikku jagatakse kõikide vahel, usub ta, et enesele vajamineva saamiseks peab ta enese eest võitlema. Küsimus ei ole selles, et kiusaja oleks enesele vajalikust ilma jäämas, vaid selles, et ta kord juba jäi enesele olulisel hetkel vajalikust ilma. Ta kaotab ära olnu kaotust, mis ei ole ikka veel lõppenud, sest ta ei ole seda läbi tundnud – ta väldib oma esimest tunnet ja sellepärast on ta vahetanud oma ühe tunde teise tunde vastu välja. Inimene kaitseb iseennast oma tunde tundmise eest teise tunde tundmisega. Lapsele või iseendale võib küll öelda, et kontrolli ennast ja ära käitu, kuid veel lahendamata lood on kui sügavad laukad, mis neelavad nii suure kui väikese inimese enese sisse ja inimene tunneb täiega ja reageerib ennast kaitstes Maailma peale, astudes sellele vastu.

Nii nagu igasugused asjad saavad harjumuseks, saavad ka korduvad tundelülitused harjumuseks – inimese käitumisemustriks. Mustrid saavad taas nö igapäevaseks, nende peale kasvavad maskeerimisülikondadena teised üsna samanäolised lood. Teod määravad inimesele osaks saava tähelepanu + või - märgiliseks ja ta ise enam ei mäletagi, mis, miks ja millal oli algus – ta on selle unustanud, kuid ta mäletab oma kunagist otsust – temal endal tuleb iseennast kaitsta ja ta teeb seda nii nagu oskab ja saab st kunagi ammu ära olnud ajas oskas ja uskus end saavat.


Marianne

31.10.2020.a



reede, 30. oktoober 2020

Kiusatu I - Mina olen kogenud, mida tähendab olla kiustav

 


Tere, mina olen see, keda kiusati. Oma 49 aasta sees olen 10 aasta jooksul kogenud kiusamist - kolmes koolis ja ühes töökohas. Olen kogenud vaimset ja füüsilist vägivalda - löömist, haiget tegevaid sõnu, halvustavaid pilke, nähtamatuna olemist, asjade lõhkumist ja „kandnud” erinevaid nimesid. On olnud hirm ja vastumeelsus olla Mina.

Inimest paneb tegema teiste inimeste vastu neid tegusid, mida enam olematuks teha ei saa, sest need jätavad valusad mälestused armidena inimeste sisse, enesekaitse – vajadus ise ennast kaitsta. Mina ei kiida heaks kiusajate tegusid, vaid kirjutan selleks, et kaitstes Inimest kaitsen mina iseennast. Kirjutan, et näidata, miks kiusaja kiusab ja miks ei too püsivat tulu tema tegevuse ära keelamine – me ei lahenda sellega selle inimlapse teemat. Me ei tee olematuks tema mahasurutud tundest tulenevat ülesannet – meie keelame, erinevatele põhjustele toetudes, tal olla tema ise ja seda tehes ta ei saa hoida ega kaitsta iseennast.

Mind kiusati, sest mina olin mina. Ma ei saanud ega osanud olla keegi teine. Mina ise hoidsin ennast teistest eemale ja eraldi, et hoida ja kaitsta iseennast. Minul ei olnud olemas seda aega, milles proovida, kuidas olla teistsugune, sest ma juba olin – mind kiusati. Teised olid otsustanud seda teha. Ei olnud vahet, milline olin seestpoolt või kuidas vaikisin väljas – mina kogesin hirmu. Minu keha reageeris juba enne, kui midagi oli olemas ja seega ma ei julgenud astuda vastu ega vaadata silma, sest tulemus oli teada – mina olin ju mina edasi.

Mina ei saanud ise valida enda jaoks kohta ega aega, kus pidin olema. Selle otsustasid teised ja vanus. Mina pidin olema ja ellu jääma. Vajasin enesena olemise rahu ja vaikust. Kaitsesin iseennast, sest vajasin turvatunnet ja hoidmist. Tahtsin enesele õigust olla olemas sellisena nagu oskasin selles hetkes olla. Mida enam läksin Maailma eest ära, seda enam tuli Maailm minule järgi ja ma tundsin selle puudutusi endas – mina tundsin oma tundeid, mis ei läinud ära ja ma ei osanud nende seest välja pääseda. Teistel oli huvi selle vastu, mida mina teen – see oli mäng minuga, et kui tehakse, mis saab edasi. Ma ei kaevanud, ma elasin sellega, sest see oli osa minu argipäevast olles mina.

Vajasin tähelepanu, et leida üles ja õppida tundma iseennast. Mina vältisin tähelepanu, et mitte kogeda iseendana oma elu elamist. Minule jäid loodus ja raamatud, sest seal ei olnud vahet, milline mina olen. Uskusin, et olukorra lahendamiseks pidin olema teistsugune st keegi teine, kuid ma ei teadnud, et minul oli olemas vabadus olla Mina Ise, kuid teistsugusena. Mina tegelesin enesekaitsega ja seal ei olnud kohta ega aega, et proovida, kuidas mina iseendana olen. Mina üritasin sarnaneda teistega või nende teelt kaduda.

Mina ei olnud see erinevus, kes sai särada oma oskuste ja teadmistega, et saadav tähelepanu oleks olnud konkureeriv. Mina olin see erinevus, kellega ei tahetud samastuda ega sarnaneda. Teistes oli hirm või ebameeldivus, et nähakse koos olles ühesugustena – seega hoiti eraldi, tõugati eneste kõrvalt eemale ja jäeti eneste hulgast välja. Minule jagati tähelepanu, mis määras olema inetu ja iseenda pärast teiste seast väljas.

Mina tundsin, et ei suuda ega oska olla nende teistega, keda ei kiusatud, samasugune, sest ma ei olnud seda. Uskusin, et mina ise olin süüdi, sest mina olin ju mina. Õpetajad-kasvatajad ei jaganud mulle, minu tähenduses, positiivset tähelepanu, sest mina olin probleem – mina oli see, kes paljastas teised halbadena. Oli vaikimine ja mööda vaatamine. Eirati olemas olevat, sest kui ei nähtud, siis ei olnud seda olemas. Järelikult - kui mind ei oleks olnud, siis ei oleks ju olnud.

Inimlaps ei ole kerge ega meeldiv, kui temaga ühes käivad teemad, mis ei tee temaga koos olemist kergeks - „Sina oled paha! Ära tee! Ära käitu!” - kuid, kuidas olla, kui juba kord ollakse. Kuidas leida teistsugust iseennast üles, kui saadav tähelepanu on negatiivse märgiga. Positiivse tähelepanu puudus tõstab trotsi ja sunnib iseennast kaitsma. Vastu võitlema sellele, kes teeb liiga ja on ebaõiglane – tähelepanu jagajatele, kes nimetavad ühed headeks ja ilusateks, kuid teised pahadeks ja inetuteks. Tähelepanujagajate vastu ei astuta, sest see tundub mõttetu ja seega saavad pihta need, kes on selle sama tähelepanu vaateväljas, kuid erinedes eristuvad ja on seega konkurendid jagatavale või, kellega võrreldes saab panna teisele + või - märgi külge.

Kiusaja ja kiusatav on ühe mängu kaks poolt - kui ühte ei oleks, siis poleks ka teist. Mõlemad inimlapsed on vältimas sellist tähelepanu, mis eraldab nad teistest - muudab halvemateks või inetuteks ning mõlemad on vajamas enestele sellist kindlat ja püsivat tähelepanu, mille valgusel tunda iseennast turvaliselt, et julgeda olla Mina Ise – avaneda ja õppida tundma, millisena on olla ja elada oma elu päris iseendana. Tunda, et enesel on olemas aega iseendana olla.


Järgneb lugu kiusajast, mis on samal ajal ka kiusatava lugu ...


Marianne

30.10.2020.a

neljapäev, 29. oktoober 2020

Valguse valgusel V - See mina ei ole minu Mina – minu tunded peavad olema Minu teema

 


Vahel vaatan Maailmas olevaid teisi pahase pilguga, sest nende nähtav olemas olemine puudutab mind seestpoolt – ma ei tea, mida ma tunnen, kuid ma ei taha iseendas sedasi tunda – see ei ole hea olemine.

Mina Tunnen ja sellepärast tahan, et teine jääks iseenda pärast üksi ja eraldi. Tahan, et teine jääks iseendana olemise pärast üksi ja eraldi – teiste seast välja ja kaoks lihtsalt ära, sest teda ei ole minule vaja. Ära kadudes ei oleks teda enam ja seega ei saa tema nähtamatu olemine mind enam puudutada. See on minu enesekaitse.

See Minu mina ei ole minu Mina - see, kes on väljaspool mind, ei ole päriselt Mina. Kuid ometi on hetki, mil ma usun, et see, keda ma näen, olen mina, sest see oleks justkui samasugune, kui olen Mina, kuid siis selgub, et see Mina ei ole tegelikult mina. See seal on Mina, kuid see mina ei ole minu Mina. Seda tundes, mina ei taha, et minust väljaspool oleks olemas see Mina, kes ei tee nii nagu mina tahan, sest nii ei ole mina hoitud.

Oli aeg, kus andsin sellele, kes oli väljaspool mind nimeks Mina, sest too tuli, tegi ja oli nii nagu mina seda tahtsin. Mina samastasin välise enesega. Mina olin hoitud, sest olid asjad, mida mina ise ei saanud ega suutnud – see väline Mina tegi need ära. Tema tuli ja lahendas, kui mina tundsin endas.

Ühel hetkel kogesin, et väline Mina ei teinud enam seda, mida mina vajasin – tema ei aidanud mind, sest ta ei tulnud ega lahendanud minu teemat ajal, mil mina endas tundsin. See Mina ei teinud enam nii nagu mina tahtsin – mind ei olnud enam väljaspool iseennast olemas, sest see seal ei olnud enam minu Mina ja nii olin mina jäänud üksinda.

Minust väljaspool on olnud kahed Minad – kui oli nii nagu Mina tahtsin, siis olin hoitud. Kui ei olnud ega tehtud Minu tahtmise järgi, siis minu Mina ei olnud hoitud, Kui kaotada ära need Minad, kes mind ei hoia, siis jäävad alles need, kes hoiavad. Mina ei ole olnud hea ega pidanud sellisest Minast, kes ei olnud see minu Mina – sellist Mina ei ole olnud minule vaja.

Minu elus on olnud hetk, kus minu Maailm lõhenes minu tähenduse järgi kaheks – oli aeg enne ja oli aeg pärast. Solvununa jäin ootama ja otsima, et leiaksin lahenduse, kuidas anda endale tagasi see aeg, mis oli enne olnud. Minul oli seda enese jaoks vaja ja ma otsustasin selle tagasi saada. See ammune otsus oli minu sees alles ja kui nimetajad on olnud samad, siis käivitus minus muster ja ma kordasin lugu, et anda enesele vajaminev - õige Mina väljaspool iseennast.

Piiri loomise hetk ei olnud minu otsus, väline Mina tegi selle minu eest ära. Korraga elasin Maailmas, milles mina ise oma tunnetega toime ei tulnud. Mina ei teadnud, mida ja kuidas teha. Ma ei pääsenud puudutuse käest – see oli minu sees, kuid ma ei mõistnud, kuidas iseennast aidata, sest ma ei saanud aru, mis minul viga oli. Kuigi minul oli halb olla, minu Maailm ei muutunud tagasi.

Aegade sees on olnud nii, et kui leidsin üles nö selle enese Mina, kellega sain mingil moel samastuda, siis läksin tagasi aega, kus olin olnud enne - kui too teine oli olemas minu jaoks, siis järelikult oli see minu Mina. Kuid järgmisel hetkel kogesin taas, et see oli vale Mina, kes ei hoolinud ega arvestanud minuga ja järelikult pidi too vale kaduma. Tema ei tohtinud nähtavalt olemas olla. Vale Mina ei tohtinud minust nähtavalt ise ja eraldi olemas olla ning teha enese soovide järgi, sest siis pidid minus ärganud tunded olema ikka ja jälle minu teema.

Vale Mina nähtav eraldi ja iseenda jaoks olemas olemine äratas minus tunde ja see puudutus oli tuntav ning ebameeldiv kogeda. Minul endal tuli leida lahendus, sest see, mis toimus minu endaga, minus endas, on minu teema. See ei olnud minu enese otsus elada edasi kaotades selle, mis minul oli olnud. See ei olnud minu enese otsus elada Maailmas, kus mina ei tulnud toime, sest seal ei olnud enam seda, mis oli olnud. Kogesin, et mina ei olnud hoitud. Mina ei teadnud, kuidas iseennast aidata ja seega otsustasin enese jaoks, et ära olnud aeg peab tagasi tulema.

Olen teise poolt hoitud – selle lause minu poolt antud tähendus oli – mina ei pea enesele ebameeldivaid tundeid tundma. Vajasin enese Mina enesest väljaspool, sest siis olin hoitud. Sõnadele andsin tähenduse sel hetkel, kui olin ilma jäänud. Lahendamata tundest jäänud ülesanne käivitus, kui kogesin „hoolimatust”. Sel hetkel sõitsin ajas tagasi ja kordasin, et Mina ei ole hoitud – vajasin kohest tasakaalu taastamist st minu tunnetega arvestamist ja kindlust, et jätkatakse minu hoidmist.

Iseennast Maailma seest üksinda leides, otsustasin, Mina Ise, ise ennast kaitsta – mina ei tahtnud edasi astuda, sest ei osanud ületada piiri. Minul oli enese jaoks vaja teha otsus ja ma tegin selle. Mina olin saanud haiget, kuid mina ei olnud paranenud – omaenese otsuse järgi olin mina sõjas, kus valed Minad olid vaenlased ja süüdlased, sest mina tundsin iseennast ohvrina. Ikka ja jälle kogesin, et need Minad, kelle olin valedeks tunnistanud, ei kadunud kusagile ära. Jätkuvalt pahasena olemiseks oli vaja, et nad ei meeldiks minule - minule oli viha vaja senikaua, kuni polnud uut otsust vastu võtnud - vastutada ise iseendas toimuva ees - olla mina ise, tervikuna, enese sees.  


Marianne

29.10.2020.a

kolmapäev, 28. oktoober 2020

Enese otsusega ootele pandud

 


Mina ootan – olen enese otsusega iseennast ootele pannud. Seega olen kui kinni ja paigale seotud oma ootuse lõpuni ja see vahepealne aeg, mis on üleliigne, tuleb kuidagi ära täita. Tuleb mõelda ja kaaluda, et aega täitev tegevus kestaks sinna maani, mil ooteaeg lõppeb, sest siis saab ootus läbi ja sealt algab juba teine lugu.

Ootamise ajal tunnen, et oodatav ei hoia mind, sest kui too mõtleks minu peale ja tahaks minule head, siis ta ju tuleks ega hoiaks minu aega kinni. Minul ei ole iseendana olemise vabadust kohas, kus mina ootan – see on kui töö tegemine ja kohustus.

Enese otsusega oodata, mõõdan ooteaja pikkust. Mööduva aja hulk kasvatab tõestust selle kohta, et mina ei ole hoitud – teisel juhul minul ei lastaks ju ennast oodata. Oodatav laseb ennast oodata nii nagu mind ei olekski olemas – on ainult tema ise temale kuuluvas ajas ja selles kohas, kus ta ära või alles on. Kasvatan eneses viha teise pihta, sest mina ise olen oodates oma aja ära kaotanud – olen selle mitte millegi vastu ära andnud.

Minule endale on vaja, et oodatav tuleks, sest siis saan selle, millest olen senikaua ilma. Tahan, et tulles annaks teine tagasi minu vabaduse lihtsalt olla. Selleks, et oodates paigal olla ja nö enese vabaduse kaotust leinates vajan jõudu ning selle jaoks vajan vihkamise kohta – oodatavat hoolimatuks ja isekaks nimetades kasvatan enese sees enese jaoks viha. Vahetan ootamise põhjuse – ootan enese jaoks – teen seda teise pärast – vastu välja ja teine tähendus annab võimaluse olla õige ja ohver.


Marianne

28.10.2020.a

teisipäev, 27. oktoober 2020

Iseenda poolt vastuvõetud otsuste suletud lukud



Kui inimene tahab, siis ta otsustab saavutada oma tahtmise. Kui inimene ei taha, kuid PEAB, siis on see, kellegi teise otsus, mida inimene ei taha täita. Inimene tegutseb ja otsib lahendusi, kui tema ise on enese jaoks otsuse teinud. Inimene protestib teise poolt tehtud otsuste vastu – inimene tunneb vajadust seista teisele ette ja vastu, et anda igal võimalusel mõista enesepihta tehtud ülekohtust. Inimene tahab, et too teine võtaks ise vastutuse oma otsuse täitmise eest. Inimene punnib vastu ega taha otsustada enese jaoks seda, mida temale endale vaja ei lähe.

Kui inimene otsustab, et ta tahab autoga sõitma minna, siis istub ta autosse, keerab võtit ja alustab sõitu. Senikaua, kuni inimene pole seda otsust teinud, seisab auto õuel ja on. Kui inimene PEAB täitma, kellegi teise otsuseid, siis on ta kui auto, mis allub kellelegi teisele ja just sellest tulebki protest, sest see keegi teine otsustab inimese aja, vabaduse, olemise ja tegemiste üle.

Otsused panevad inimese liigutama. Otsused hoiavad inimest kinni ega lase vahel vabalt valida. Katki teeb ja jõu võtab eneselt ära, kui inimene otsustab enese jaoks, et Mina Pean ... tegema-olema-suutma – see on enese sundimine ja iseendalt vabaduse ära võtmine, sest inimene ise ei jäta iseendale valiku võimalust.

Tegelikult ei saa inimene arugi, kui suurt osa mängib iseenda poolt tehtud otsuste täitmine tema enese elus. Inimene otsustab oma uskumuste ja sõnadele antud tähenduste järgi. Oma otsustest peab ta kinni ja teeb seda ka alateadlikult ning lahendab neist tulenevaid ülesandeid, et saavutada oma eesmärgid. Ta teeb seda ka aegu hiljem, kui enam ei mäleta, miks ja millepärast ta kunagi otsustas.

Inimene otsustab mäletada ja otsustab unustada. Kui inimene on otsustanud, et tema on liiga paks või peenike, inetu või ilus, väärtusetu või väärtuslik, ebaõnnestunud või õnneseen, vaene või rikas sest ... - siis ta tunnebki sellisena ennast olevat. Oma enese otsustega loob inimene ise ennast.

Miks ja mida inimene otsustas? Mille alusel ta selle otsuse tegi? Mille pärast ja jaoks ta oma otsusest kinni hoiab? Millise vabaduse, põhjuse, õiguse see tehtud otsus inimesele tegelikult annab? Hulk küsimusi, millele on keeruline vastust leida, sest on raske olla iseenda ees ausalt alasti.


Marianne

27.10.2020.a

esmaspäev, 26. oktoober 2020

Sisemus - välisus

 



Väline naeratus peidab varjatud pale,

okkalise ümbrise sisemuses on ise olemise paik,

kui usaldad välist ja usud ainult seda, mida näed,

siis vahel saad täiega petta - värvilised kardinad peidavad,

müüvad Sulle maha välise näo -

nad ei näita inimese olemuse palet,

vaid seda lugu, mis vaatamiseks välja seatud.


Marianne

26.10.2020.a


pühapäev, 25. oktoober 2020

Valguse valgusel IV - Iseenese tunde poolt haavatuna iseenda tunde poolt kaitstuna



 

Vahel on elus kohti ja hetki, milles olles ma ei taha, et nähtaks seda, mida mina eneses tunnen. Oma tunnet tundes teeksin justkui midagi keelatut. Ma ei ole ilus ega hea, sest see tunne on ebaõige. Ometi see tunne elab minu sees ja mina ise püüan teha nii, et seda ei nähtaks. See tunne tuleb siis, kui ma olen ja elan. Siis ta liigutab ja ärkab üles ning ma tunnen, et see on olemas. Ma ei taha seda tunda ja seega ma ei otsi vastust küsimustele – Miks on seda minule vaja? Mida see juurde annab? Milles see mind aitab?

Olen kahestunud. Mina tean, et tunne on minu sees olemas, kuid see ei lähe ära – mina ise hoian sellest kinni. See tunne on minu sügavuses, varjude sees, valmis elama. Ma suudan ja oskan olla nii nagu teda ei olekski – naeratades tunduda ilusa ja heana ning uskuda ka ise, et tunnet pole, olen sellest vabana. Astudes valgusevihkudest välja, jäädes üksi ja ilma tähelepanuta, tuleb ja on tunne taas olemas, sest ma näen, kuulen ja mõtlen sellest. Minu enese tähelepanu läheb seda teed ja paljastab minu sisemuse. Mina tahaksin ennast sulgeda, et ei nähtaks mind oma alastuses. Tahan iseennast teiste pilkude eest varjata ära ka siis, kui kedagi teist mind vaatamas ei ole.

Tunne on, et mina mäletaksin – kusagil on keegi või on midagi, kes-mis on minule oht. Ma ei ole olnud hoitud, sest seal ajas ja sellega ühes olles tundsin enese sees enese pihta puudutavat tunnet. Varjan enese sisemust, sest seal on mind kaitsev tunne – see, mis tahab vastu astuda, kasvada suureks, et minna ja öelda välja oma sõnad. Teha pihuks ja põrmuks, et enam ei oleks olemas võimalust näha ega kuulda kordust.

Mina ise vahetasin, oma tunde tundmisest haavatud ja solvunud Minana, ühe oma tunde teise tunde vastu välja. Mina ei taha, et valguse käes nähtaks, mida Mina Tunnen Maailma vastu enese sees. See kõik on olnud ja on minu enese sees. Ma ei ole olnud üks ega vaba, kui varjan iseennast teiste pilkude eest. See, mis on peal, seda ei ole sees. See, mis on sees, seda ei tohi olla väljast näha. Iseenda vaikuses, kui väljas on olnud ja on mööda läinud – kripeldab ja kraabib – Tule ja tunne! Tule ja tunne oma tunne ära!

Kuid mina ei taha olla inetu ega halb. Vaatan iseennast väljastpoolt sisse ja tegelen enese varjamisega. Olen olemas ja tunnen valet, olen keelanud enesele tunde olemas olemise. Tahaksin olla, tahaksin väga suuta olla ilus, valge ja puhas, kuid mina tean, et mina ei ole. Mina ise tean, et minu sees on olemas see, mis määrib mind ära.

Minu tunne ei ole vale ega kole. See on olnud minu enese poolt valitud reaktsioon. Miks mina selle valisin? Millise info see minule annab? Tunne on olemas, sest minule endale on seda vaja läinud. Mina ise olen enese tunde poolt haavatuna olles valinud olla iseenda tunde poolt kaitstud. Millist õppetundi ei ole ma tahtnud läbida? Millist teadmist vastu võtta? Tunnen, kuidas keha on pinges ja valvel – valmis kaitsma – ma ei hinga – ma ei taha vastust näha. Pööran tähelepanu enese sisse ja hingamisele. Hingan, hingan sügavalt välja ja sisse. Jätkan hingamist, kui võtan teadmise vastu. Avanen ja voolan vabalt. Luban enesel olla.

Mina kaitsesin iseennast, sest olin valinud olla kui jonnakas laps, kes vaidles vastu - „Mina ei PEA, kui Mina veel ei saa st Mina ei taha! Mina tahan, sest Mina ei taha – muidu Mina Tunnen! Mina Tunnen enese sees - Appi!” Oli hetk, mil mina tundsin endas soovimatut tunnet ja seega mina ise valisin, et Mina Tunnen teist tunnet.

See oligi see, miks mina ei tahtnud, et nähtaks minu poolt varjatut. See oli minu enese poolt tehtud vahetus. Mina ise valisin enesekaitseks tunde, mis käis Maailma pihta – võimalus tunda ennast õige ja ohvrina. Selle jaoks pidigi Maailm olema sellisena, mis määraks selle minu ees süüdlaseks ja jsut selle tõttu saigi minul olla õigus tunda oma tunnet enesekaisteks.

Mina ei tahtnud vastuvõtta seda, mille sain, sest mina ei saanud enesele seda, mida tahtsin. Saamata jäänu oli olulisem ja seega oli saadavat igal juhul vähem ja see oli väärtusetu – põhjus, et valida endale vaatenurk, milles olla ohver ja kogeda ebaõiglust, mille Maailm pidi korda tegema.

Hingan – minul ei ole vaja iseennast kaitsta. Mina ei ole enam haavatud laps. Olen kasvanud ja iseennast vastuvõtnud. Mina olin, mina võin tunda ja mina ise anna loa oma tundel minna – ma ei vaja seda enam. Olen edasi kõndinud ja edasi kasvanud.


Marianne

25.10.2020.a



neljapäev, 22. oktoober 2020

Valguse valgusel III –Iseennast kaitstes enesekaitses olles

 


Meie tunded on enesekaitsemehhanism, millega reageerime sisemisele puudutamisele – teised teevad, meie tunneme enese sees. Meie tunneme, sest võtame isiklikult st me loeme Maailma enese poolt antud tähendustega. Tähendused viivad tõlgendustest tulenevate lahendusteni. See on meie endi poolt valitud käitumine – reageerime teiste puudutustele oma erinevate aegade erinevatele arenguastmele vastavalt vastu. Ennast kaitstes reageerime nii nagu olime, nägime ja mõistsime Maailma ajal, mil meie sisse salvestus sügavaim Hirm – Mina ei ole olemas.

Enese sees, all pool pealispinda, oleme me valvel. Oleme andnud enesele ülesande – Kaitse ennast! Miks või mille eest, seda me enam ei mäleta, kuid ülesanne on meie sees alles, ka läbi aegade kaasas. Meie ise oleme ennast kaitsmas, sest teised, meie ühise Maailm sees, on meile ohtlikud. Tuleb astuda eemale, et olla nähtavalt eraldi. Selleks, et ennast hoida, tuleb olla teistest lahus – olla üksinda. See on uskumine, et kui me näeme meid eraldavat vahet, siis teised ei ulatu meid puudutama. Mitte keegi ei ulatu meid seestpoolt puudutama.

Meil ei ole, me jääme ilma. Me ei saa, me jääme ilma. Me ei taha seda, mis meil on, kuid me ei saa sellest lahti. Me PEAME olema-elama nii nagu on ja me võitleme selle vastu, et kaitsta iseennast. Tegelikult on meis hirm, et me ei saa elada edasi nii nagu elame. Me ei saa elada edasi nii nagu elame, sest me PEAME tegema muudatuse. Me Peame elama, kuid me kaitseme iseennast, et me ei peaks tundma, kui meie peame tegema seda, mida meie ei taha.

See on meie eneste protest selle vastu, millega me ei taha leppida – iseenda sündimine, oma vanemad, teiste valitud kool, sugu, aeg, rahvus, maa ja me ise. Me ei saa valida kellena ja seega me võtame isiklikult.

Me vaatame iseenda sisse – mida Maailm meie jaoks tähendab, sest seal, enese sees, on MINA TUNNEN ja seega me ei vaata lugusid väljast ega küsi MIKS Maailm valis olla või teha nii nagu too seda tegi? Miks oli teisel enese pärast või jaoks vaja olla või teha? Teeme teiste lood eneste omaks, sest kohal olles ja puudutustele vastu reageerides sekkume, et iseennast kaitsta.

On asju, mida meie ei saa oma erinevatel aegadel muuta ega vahetada, kuid me saame valida MILLISENA me valime ise oma elu elada.


Marianne

22.10.2020.a



kolmapäev, 21. oktoober 2020

Valguse valgusel II – Need teised

 


Kahest sai üks ja ühest sai kaks. Koos olles sai alguse üks ja ühes olemisest sai eraldi kaks. Me ei saa teiste sisse ja seega oleme väljas. Unustasime ära, et meie ise tahtsime tulla ja olla. Unustasime ära, et meie ise valisime tulla ja olla. Seega vaatame tagasi ja otsime sissepääsu. Kuid kõik see, mis oli, on olemas – see oleme meie ise – iga inimese sees on olemas kõik see, mis oli, on ja tuleb.

Teised – on need teised, kes on nähtavalt ja tuntavalt meist eraldi. Me ei näe valgust nende sees, vaid varje suletud akende taga. Vaatame väliseid fassaade, mis puudutavad vastu või astuvad eest ära. Me ei tunne, et oleksime üks ja seega usume end olevat jäänud üksinda.

Oleme ühteseotud, sest tunneme teiste puudutusi ja näeme, kuidas teiste sammud muudavad ühe ja sama Maailma jooniseid. On küll mõistmine, et oleme üks, kuid ometi näeme iseennast teistest nähtavalt eraldi seismas. Me oleme üks, kes on ühes, kuid me ei taha olla teistega üks, sest nemad ei ole Mina, nemad ei ole sama – teised ei ole Mina Ise seal väljas.

Meis on teadmine, et oleme üks, kuid me tahame ühes olles eraldi olla, sest meis kõigis on vajadus kaitsta iseennast – hoida ise ennast teistest eraldi, sest nii saame me hoida iseennast alles. Me ei õnnestu olema üks, sest kõikide, pealtpoolt vaadatud, oma ühiste siltide ja nimetajate alla ning sees tegutseme me küll nö hea ühise olemise-loomise nimel, pärast ja jaoks, kuid selle varjus, kõige ühise sees olles, kaitseme me iseennast nende samade teiste eest ja pärast.

Kui on oht enese alles olemisele ja haiget saamisele, siis me tunneme selgelt, et oleme üksi – iga teine on väljas enese eest. Tunded mõistavad inimesed eraldi olema. Meie katse olla eraldi, luua turvaline tsoon enese ümber, lõppeb nurjumisega, sest teised tulevad ligi ja puudutavad vastu – vool täidab tühimikud. Meil ei ole aega, et enesena olla. Me tegeleme enesekaitsmisega. Tähelepanu püüdmine on enesekaitsmine.

On valus, on raske ja me ei leia vastuseid. Kui vaatame ringi - näeme võimalusi, kuidas olla, kuid need on valitud viisid, need ei ole meie enese olemine, sest me ei pea olema see sama, kui väljas ollakse. Me oleme väljas olemas sellisena, millisena me sees oleme – enne on sees, siis väljas. Miks me ei leia teed enese sisse? Miks tunneme, et oleme olemas väljaspool iseennast. Näeme teisi, kui enese osasid ehk ise ennast väljas pool iseennast – kuid ometi me ei saa seal, nende teistena, olemas olla.


Marianne

21.10.2020.a

teisipäev, 20. oktoober 2020

Valguse valgusel I - Tänase aja valu



 

Me kõik vajame enesele tähelepanu. Kuid üle kõige vajame me seda nn õiget tähelepanu, mis hoiaks ja täidaks meid. Oleks just täpselt see, mida enesele vajame. Me oleme sarnased, kuid me tahame eristuda, sest just nii saame võimaluse püüda tähelepanu enesele. Kuid ometi me otsime Maailma seest sarnaseid – otsime neid, kes oleksid, mõtleksid, tunneksid nii nagu meie ise seda teeme. Kuna me vajame osana olemist, siis otsime enesele sõpru, lähedasi, hingekaaslasi. Otsime neid, kes mõistaksid meid ka ilma sõnadeta, sest tunnevad sedasama. Otsime neid, kes näeksid meid, sest tunnevad ühendavat sidet - oleme sarnased. Nii loome, võimaluste avanemisel, enestele sarnastest koosnevaid Maailmu, mille sees olla hoitud ja turvas.

Kuid see, kes on sarnane, on just nagu sama ja me ei eristu samasuguste hulgast. Me vajame eristumist, sest vajame tähelepanu iseendale – me otsime ise ennast väljaspool iseennast. Seega otsime seda, kes saaks meist aru, sest tunneb seda sama. Just nimelt sama, ei erinevalt. Erinevus vajab kohanemist, arvestamist, jagamist, olemas oleva ümbervaatamist. Erinevus loob piirid vahele ja kasvatab seinad ette. See tundub olevat isekus, kui on - „Aga Mina ... ?!”

Kui tunneme, et meil ei ole, siis meil on vaja. Kui me vajame, siis me otsime vajaminevat. Kui me ei tea selle nime, mida otsime, siis vajame tähelepanu, sest see on kui valgus, mille paiste soojendab ja toetab ning seega on lootus, et leiame vajamineva üles ja saame selle enesele. Saadav tähelepanu on kinnitus – oleme olemas, sest meid nähti. Me otsime seda osa iseendast, mille usume olevat kaotanud, sest me ise ei näe seda. Tähelepanuvalgus annaks justkui väljast poolt osa meist endist meile.

Kuid tähelepanu tuleb ja läheb. See leiab meid, kui äratame piisavalt huvi ja püüame selle kinni, kuid me kaotame selle, kui pole enam huvitavad. Tähelepanu saamiseks tuleb väljaspoole ennast olemas olla – teha midagi Maailma nimel ja jaoks. Tähelepanu püüdmisest saab sõltuvus, sest see ei jää ega püsi. Ilma tähelepanuta jäädes oleme üksi. Ilma valguseta olles tunneme külma ja on pime – oleme hüljatud. Meie käest on lahti lastud ja me oleme jäänud Ü K S I N D A.

Usume, et seda, mida väljas ei ole ega näe, seda ei ole meie sees – ilma tähelepanuta ei ole meil Valgust. Kuid Valgus = Armastus - see on sõnum, et oleme hoitud. Vajame Maailma tähelepanu, et olla valguse käes, kuid tegelikult vajame valguse sees olemist. Olles Valgus enese sees – oleme Valgus – oleme Algus. Me oleme unustanud, et oleme Valgus, sest meie ei ole teinud rahu enese olemas olemisega. Oleme võtnud omaks uskumuse, et tähelepanu on võimalus olla osa valgusest, olemata ise Valgus.


Marianne

20.10.2020.a





esmaspäev, 19. oktoober 2020

Suletud silmad

 



Mina ei vaata otsa ega silma sisse -

Mina ise peidan iseennast

ära enese sisse.

Otsa vaadates oleksin alasti,

ilma kaitseta jäänuna

astutaks kui minu sisse.

Vaatan kõrvale

või sulgen oma silmad.

Olen küll kõrval ja olemas,

kuid mina ei paota ust

ega näita iseennast -

Mina ise ei ava iseennast.


Marianne

19.10.2020.a

pühapäev, 18. oktoober 2020

Naabritel on naabritest naabrid

 



Naabrid on aia või nurga taga,

on külje peal või teisel pool teed.

Olgu linn või alev või küla

naljalt naabriteta seal ei ela.


Keegi kõnnib, kusagil räägib,

kuid seda ei tea ega näe,

kes ta on või mida ta teeb,

sest varjatult pilkude eest

elavad naabrid

oma majade-õuede sees.


Kui aiad võtta vahelt

või puud ja põõsad

langetada maha,

siis oldaks peopesal -

kõikide elu kõikide ees

ja just sellepärast

kasvavad puud ja põõsad,

kõrguvad aiad

uudishimulike silmade ees.


Ollakse küll kõrvu

käimas, elamas, olemas,

kuid ikkagi elatakse varjus,

sest seda ei teata,

miks ja mille jaoks.


Kui ka üle aia nähtaks,

või põõsa tagant kiigataks,

siis ikkagi ei teataks

mitte kui midagi

peale kõige selle,

mida lahkelt oletatakse

ja iseenda järgi arvatakse.


Kui ka ära arvataks,

siis ikkagi ei teataks,

mida mõtleb või tunneb

naaber oma elu elades.


Naabrid on kui televiisorid,

mis vahel pilti näitavad,

kuid siis hääle ära unustavad.

Teisal on mõnd kõnet kosta,

kuid pilt läks teel kaotsi,

seega tegevusest ei saa osa.


Nii, et naljaga pooleks,

televiisorit ei ole vaja koju osta,

kui omad naabreid ja

ka naabrite naabreid ...


Marianne

18.10.2020.a

 

reede, 16. oktoober 2020

Aja teisendatud mudelid – kontsellatsioonid inimese igapäevases elus

 


56-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/suhted/perejasobrad/aja-teisendatud-mudelid-kontsellatsioonid-inimese-igapaevases-elus?id=91362431

Inimeste elusid huvitavaks muutvad lood on suured ja väiksed kontsellatsioonid ehk erinevate süsteemide korrastamised. Olles osa annab ja saab inimene osa. Selleks, et ühtesid aidata annavad teised oma osa – korrastades ühe inimese süsteemi korrastavad teised samal ajal enese oma, sest inimeste kunagiste tegude tagajärjed on need põhjused, miks on nüüd nii nagu see on.

Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.

Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tundena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata ja olevikku isiklikult võttes, segadust, mida tema ise jätkuvalt korraldab.

Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – tal on tema tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teised tulid, et teha temale haiget. Inimene, ennast kaitstes, ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.

Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama „vana jama” korratakse. Taas jääb inimesel üle eneselt küsida - Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.

Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmi abil teiseks, et lugu oleks pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.

Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele, sellest uuest, kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – tunnetest vaba vabaduse.

Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et elu huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda ära olnud loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb energia voolamist takistaval minna.

Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nendega koos olles, koostöös, nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, sest see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.


Tänase päeva võimalused

Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist - nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.

Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, ühes teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord, ilma neile kuuluva nime ja kohata, oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid - võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.”


Ühe inimese ühe elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest - need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise või täitmise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa.

Marianne

16.10.2020.a

neljapäev, 15. oktoober 2020

Inimene on kes või on ta mis– Millisena see Kes või Mis valib olla

 




Maailmas ja enese sees on nii palju erinevaid asju, mida inimene ei mõista, sest ta ei tea tähendusi ega näe alati piltide sisse ja sõnade taha. On olemas see, mis on olemas, nii nagu see on olemas. Inimene tunneb hirmu nende asjade ees, mida ta ei tea. Inimene tunneb hirmu kaotada Maailm, mida ta tunneb. Inimene tunneb hirmu muutumise ja paigalseismise ees. Inimene tunneb hirmu, et tuleb aeg, mil ta ei ole enam see, kes ta on – ta ei saa olla teine.

Inimene on kes ja on see, millisena ta valib olla. Inimene on Kes, sest tema sees on see, kes valib seda, millisena inimene on, vastavalt sellele, Kes või Mis on juhipositsioonil ja kelle eesmärki täidab inimene. Võib ja saab hirmu tunda teadmatusest ja enesekaotusest tuleneva ohu ees, kuid see ei takista olemast sellel, mis on ega tulemast sellel, mis tuleb. On teadlikkus – inimene ei maga, vaid on üleval, kui ta teeb vahet, millisena olles on tema Aeg uni.

Inimene on energiana osa süsteemi energiast. Ta on erinimeline ja samanimeline vastavalt süsteemi eesmärgile – tunded on iseenda vooluring. Enese koht ja olemas olemise Aeg on suur vooluring. Olles autopiloodil valib inimene tunded. Olemas olles valib ta teadlikkuse, mis on suurega ühes – olles osa, annab ja saab inimene osa – on üks.

Inimene on voolamas või valib olla takistus, kui reageerib voolule tundena, et iseenda sees puudutust tundes, ise ennast voolust eraldades kaitsta. Inimene usub juhuseid või teab nende puudumist. Sellel, millel on määratud aeg see saab olema. Kui pikk või lühike see aeg saab olema on inimese valiku küsimus – on Mina Tunnen, siis lõputu – olles vool, siis üksainus silmapilk - Ajatuna olev Aeg, milles mängida tundevärvilisi lugusid.

Inimese sees olev Kes või Mis võivad vahetuda. Oleneb vaatenurgast, kas see on okey või ei ole. Vahetuste lood olenevad ka kokkulepetest – soovi eest omada ja olla tuleb maksta. Kui enesele küsitakse ja võetakse vastu võimalus olla, midagi võimsamat, siis tuleb selle jõu kasutamise eest maksta. Tuleb ära anda osa enese ruumist, sest sinna tuleb tolle jõu omanik, see Kes või Mis, asemele. Kuid sellel teisel on oma eesmärgid ja see ei ole enam inimese vaba olemine, vaid teise ülesannete täitmine.

Vahel küsib inimene enesele juurde, sest ta tahab suuta mõjutada teisi inimesi – saada oma tahtmine väljaspool iseennast – sundida kedagi teist tegema seda, mida inimese Mina Tunnen tahab. Valiku vastuvõtmisel annab inimene osa oma Valgusest ära, vahetab selle halli hämaruse vastu välja ja ta ei ole enam enese sees vaba seni, kuni ta valib otsustada - võtta oma elu vastu sellisena nagu see on. Inimene astub oma hirmu sisse – kaotada olemas olev – see on hirm oma surma ees, et inimesel ei ole ja ta ei saa enam olema.

Inimesel on see, mida ta ei taha, kuid ta ei saa sellest lahti öelda, sest siis jääb talle alles ainult tema ise – üksinda on ta see, milline ta julgeb olla. Inimene maksab iseendaga sellepärast, et olla selle teise abil enamat, kuid ta ei ole ega loo enamat, sest ta on tööriist, kellel on kasutada teatud võimalused ja vahendid.

Kõrvalseisja saab tahtmise korral aru, Kes inimese sees juhtpositsioonil on. Selle inimese hääl muutub ja tema ise on kui masin, mille seest voolab välja sügavusest pinnale tõusev hääl ja lugu. Just nimelt voolab välja kui laine, mis tahab kuulaja uinutada ja allutada. Sea, enese ja hääle vahele mõtetes tõke, peegel, valgus, rista sõrmed vasakul käel ning ära voola sõnadega kaasa. Lase neil olla ja hajuda. Ära võta neid endasse ega reageeri neile.

Mida kauem saab hääl vabalt voolata, seda võimsamaks ta muutub – kasvab selle tahe haakida kuulaja enese külge. Mõtle, et see on üks selle Maailma reklaamimees, kes tegeleb reklaamitööga – neid on ju palju ja erinevaid. Kui saad, siis tee suunamuutus, et kõnetades inimest, vahetuks temas juht. Kui saad, siis lõpeta viisakalt ja konkreetselt hetk. Küsi enesele Valge Valguse kaitset ja puhastust Valges Valguses. See oli ja on lihtsalt üks võimalus, mille üks inimene on valinud olla. Lase selle olla – tema ise maksab iseenda valiku eest.

Maailm on selline nagu see on, mis on võimalik või vajalik – see on selle sees olemas. On huvitavad vaatenurgad, millest huvitavad inimesed huvitavalt vaatavad. See on inimese otsus, millisena, kuidas ja miks ta valib olla. Uus otsus ei kuulu täitmisele seni, kuni vanast ostusest ei ole lahti lastud – eesmärgid on erinevad. On Mina, sest Mina Tunnen või on mina olen, see on olemine.

Igal ühel on õigus valida, kuidas ja millisena luua enesele oma Maailm ja kust nurgast, kuhu vaadata. Saab ja võib ükskõik kui palju tõestada või püüda oma vaateid selgitada, kuid iga inimene näeb ja teab seda, mida ta on otsustanud uskuda. Inimeste poolt valitud nurgad on maailmavaadete, lahku viivad, erinevused.


Marianne

15.10.2020.a



kolmapäev, 14. oktoober 2020

Kuidas mina olen, kui mina täna valin olla ...

 


Inimene soovib olla õnnistatud, et see, milline tema on ja see, mis temaga ühes on Maailma sees kaasas, oleks kingitus iseenda ja ka teiste jaoks. Inimene soovib, et temaga ühes olemine võetakse tänu ja mõistmisega vastu ning sellise enese olemise eest lubatakse tal olla selline, milline ta valib olla, sest just sellise iseendana olemise pärast saabki ta olla see, milline ta on.

Inimeses käib kaasas hirm, et ta peab ära muutuma sellepärast, et olla aktsepteeritud ja heakskiidetud. On hirm, et tema peab olema, oskama olla, kuidagi keegi teine. Laskma iseendast lahti, andma ära iseolemise vabaduse ja olema valmis kuuletuma, järgima, vaikima – keegi teine kusagil ütleb ette – mida ja miks.

Inimesel on olemas valik ka siis, kui valikuid ei näi enam olevat – KUIDAS ta valib teha seda, mis näib vältimatu ja sundus. Inimesel ei ole vaja valida enesekaitsmiseks vastuseisu, vaid temal on olemas mänguline võimalus – Kuidas mina olen, kui mina täna valin olla ...


Marianne

14.10.2020.a

teisipäev, 13. oktoober 2020

Kuidas kasutamata ära kasutada

 


Nii nagu enese argises päevas, kui on käes vaba hetk, teeb inimene ära need asjad, mille jaoks muidu pole aega jäänud. Hoolitseb ühtede ja teiste veel tegemata jäänud tegevuste lõpule viimise eest. Samamoodi on inimese sees, kui keha ei vaja kaasamõtlemist ega tahtmistega liigutamist, siis on mõtetel vaba voli tulla ja minna. Vaikuse tühjuses ilmuvad kohale need lood, mis pole saanud lõpetatust ja nüüd on olemas vaba hetk need ära mõelda. Inimene alustab oma mõtetega tööd, reageerib oma lugudele tunnetetasandil nii nagu oleks kohe vaja kusagile minna ja midagi reaalselt ära lahendada. Inimene soovib anda enesele meelerahu, kuid see rahu läheb üha kaugemale, libiseb vaikusega ühes käeulatusest välja.

Mõtetega ühes, mõtete sees seigeldes, iseennast kaitstes ja lahendusi otsides, kasvab inimeses pinge - energia kogub võimsust. Inimene ise kasvatab oma tähelepanu suunates enese sees oma tundeid – tema ise keerab neile volüümi peale selleks, et kasutada tundeenergia jõudu oma lugude lahendamiseks. Inimese mõtetes on teema(d), mis ootavad mingisugust lahendust, et inimene otsustaks ära, mida ja kuidas ta valib teha. Kuid need teemad on sellised, mis on tundejälgedena inimese sees ja ta ei saa neid teisi, kellega ühes lugu salvestus ega neid kohti, kus ta toimetas – kohe ja enda tahtmise järgi kasutada ega käsutada ning see teeb lugude lõpetamise tema jaoks keeruliseks. Inimene tahaks vaikust ja rahu enda sisse, kuid ta on iseennast, justkui raadiot, kõvasti karjuma keeranud ega suuda enam enese tunnete hääli vaigistada ja siis, otsib ja vajab inimene seda, mis aitaks valla pääsenud tunded enesele allutada või ära lämmatada. Inimene tahab kaotada ära hääled enese seest.

Inimese sees on energeetiline pinge, mida ta ei oska maandada. Ta kasutab võimalust kasutada teist tegevust – pöörab enese tähelepanu ühelt tegevuselt teisale. Inimene kasutab õpitud lahendusi – ta võtab telefoni või telekapuldi, sest siis ei mõtle ta iseennast segavaid mõtteid, vaid läheb kaasa sellega, mis värvidena ekraanidel vahetub. Ta annab enesele söögi, et anda maandust ja keskenduda maitsetele ja kogustele.

Kõik need on välised ärritajad, mis hoiavad inimest näilises tegevuses, kuid neid kasutades inimene ei tee teadlikke valikuid, vaid ta valib nende kasutamise, et iseennast tasa lülitada. Kuid keerulisem on olla ja luua kontakt iseendaga – teha vahet iseendal ja oma tundel. Kuidas olla siis, kui on ja on, kuid korraga enam ei taha, sest on soov mitte tunda. Meeleline olemine muutub, kui enesele näilist tegevust anda, kuid füüsilises kehas pinge püsib, sest sinna sisse salvestub ära kulutamata energia. Inimene ei tunne ennast rahulikult, ta on ärritunud ja kärsitu, ta ei suuda keskenduda ning uni ei tule – tema keha ei suuda rahuneda ega paigal olla. Inimene oli küll paigal, kuid oma mõtetes seigeldes kasvatas ta oma tunnetega ühes energiat ja oli valmis tegutsema, kuid samal ajal soovis magama jääda, et välja puhata. Inimese sees püsib pingefoon – kõik see energia, mis mõtetega ühes sai kasvatatud, et pooleli olevad lood ära lõpetada, see ei leidnut väljundit.

Kuidas kasutamata ära kasutada? Inimene vaigistab oma meele, et see ei taastoodaks ehk kasvataks energiat, mille ära kulutamisega ta parajasti toime ei tule. Inimene tunnetab iseennast, loob kontakti teadliku iseendaga ja lõpetab oma lugudele tunnetega reageerimise. Inimene lubab energial voolata - „Minul ei ole vaja iseennast kaitsta. Minul ei ole vaja midagi ära lahendada ega ette võtta. Mina luban enesel olla, luban iseendal lihtsalt olla ja kõigel, mis minus ja minu ümber on, takistusi loomata voolata.”


Marianne

13.10.2020.a

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Tunnetena reageerides muudame ennast nähtavaks

 


Tunnetena reageerides muudame ise ennast nähtavaks, sest vahetame enda värvi ja eristume. Olles vabana voolamas oleme vooluna vooluga ühes ja meid, küll olemas olles, just nagu olemas ei olekski. See, mis tuleb, see läheb. Astudes voolule ette või tõmbudes tast eemale reageerime tuntavalt ja tekitame liikumises tõrke ning meid pannakse tähele st me kogeme vastu reageerimist.

Plaaniga vältida me tõmbame enesele ligi, sest meie ise loome enese ümber tühja ruumi, mis voolu poolt täitudes puudutab meie vastu. Plaaniga enesekaitseks väline voolamine tõkestada, me astume tegelikult sõtta, sest meie ise astume vastu ja pihta ning sellega suurendame ohtu enesele. Seda, mida me ei taha, selle me saame.

Kui tahame midagi saada, kuid vanast lahti ei lase, siis ei loo me vaba ruumi, kuhu uus saaks tulla. Kui tahame midagi saada, siis tegeleme puuduse loomisega – ütleme iseendale – „Mina vajan, sest minul ei ole!” Kui tahame enesele saada seda, mida näeme enesest väljaspool, siis see seal tuletabki meelde, et meil seda ei ole. Ütleme iseendale – „Minul ei ole ja seega mina vajan!” - ja seetõttu meil ei olegi, sest meie ise kinnitame iseendale, et meil ei ole ja me jätkuvalt vajame.

Mida rohkem teeme pingutusi selle nimel, mida me tahame, seda kaugemale see meist läheb. Vajades ja tahtes tegeleme ja toimetame enese peegelpildis. Arvates, et teeme kõik endast oleneva, et saada enesele vajalik lükkame soovitu tegelikult veelgi kaugemale. Peeglisse vaadates on sealne parem meie vasak ja just sellepärast on meie tegevuse tulemus vastupidine soovitule.

Uskumine versus teadmine. Me usume, et me saame soovitu ja me usume, et me jääme sellest ilma. See on enese teadmine, et soovitu saamiseks valitud samm võib tuua küll võidu, kuid samas olla ka kaotus ja meie sees on hirm, millega valmistame iseennast juba kaotuseks ette. Me nii väga tahaksime uskuda oma võitu, aga meie ise ei luba enesel uskuda, et nüüd ja kindlasti võidamegi, sest siis tuleb iseennast saamata jäänu pärast lohutada või leida süüdlane. Me usume ja loodame, et nüüd ... ja äkki ... ning oleme valmis liblikatena lendu tõusma, kuid meie ise tunneme hirmu ja keelame enesele lendamise – me ei tea ega näe ette, mis tegelikult tuleb. Me ei näe valitud kaardi teist külge enne, kui oleme edasi kõndinud.

Tegelikult on meis kõigis olemas teadmine – meil on olemas ja saab olema kõik enesele vajalik – iseendana kasvamise teel. Kuid meie ise tahame uskuda, et ei ole nii nagu on, sest me tahame seda, mida meil ei ole sellepärast, et me ei taha seda, mis meil olemas on.


Marianne

12.10.2020.a

pühapäev, 11. oktoober 2020

Väljast sündinud lapsed - Olemas olemata olemas olles

 


Katseklaasis viljastatud, doonorite abil saadud, või adopteeritud lapsed on need lapsed, kes on kunagi kusagil maha salatud, ära antud või kõrvaldatud – neile ei antud omal ajal omas süsteemis neile kuuluvat kohta. Need lapsed on olemas olnud, kuid neid nagu poleks kunagi olnud. Üle aegade tulevad nad tagasi ja võtavad endale kuuluva koha vastu ja saavad olla osa süsteemist - nad on nähtavatena ja nimetatutena olemas.

Inimese kunagise teo tagajärg on see põhjus, miks on nüüd nii nagu on. Osad nende laste vanematest olid kunagi kusagil, teises ajas, nende samade laste vanemad, kuid, mis iganes põhjusel jäid need lapsed tookord ilma neile kuuluva nime ja kohata oma süsteemist välja. Nüüd nende vanemad ei saa võib-olla füüsiliselt oma lihaseid lapsi, kuid nad saavad vastu võtta oma süsteemi kuuluva lapse, kes tuleb avalikult vastu võtta ja kellele tuleb nähtavalt temale kuuluv koht anda. Väljast sündinud lapsed on iseenda ja oma vanemate õppetunnid - võimalus taastada süsteemis tasakaal – hinged üle aegade seovad ajad ühte.


Marianne

11.10.2020.a



laupäev, 10. oktoober 2020

Mudeli teisendamine – Süsteemi remondibrigaadid

 


Inimene kordab oma elus samu mudeleid, milles ta kord on juba olnud. Ta ehitab uuesti üles oma elu hetkede kordusi, sest tema sisse jäänud vajadus peaks saama samasuguses kohas täidetud. Inimese alateadvuses on mälestus, kuidas ja kes kunagi olid, selles ajas, kui oli. Seega otsib ta oma elus kohta, kus sarnaste nimetajate olemas olemisel ehitada üles liikuv pilt, mille sees usub ta enesele vajamineva saavat.

Inimene teisendab mudeli, sest siis on tal raamid, mille sees avaneb tunne ja ta astub enese loo sisse. Mudeli taasloomiseks tulevad tema ellu inimesed, kes osalevad osatäitjatena tema konstellatsioonis. Tunnetena olles jääb inimene loo pealispinnale ja lahendab, iseennast mõistmata olevikku isiklikult võttes, segadust, mida ise jätkuvalt korraldab.

Inimene võtab teisi osatäitjaid isiklikult, sest just nende olemas olemise pärast tundub kõik üldse toimuvat – kui neid ei oleks, siis ju ei oleks ega peaks. Inimene tunneb nende teiste vastu viha, sest nendega koos olemine teeb temale haiget. Inimeses on vajadus olla koos, kuid sageli ei tule ta sellega toime – on tunded. Inimese tunded kasvavad teistega koos olles nii võimsateks, et inimene usub – teiste eesmärk on, teda hoidmata, teha temale haiget. Inimene ei näe, kuidas olla avatud ja võtta tänuga vastu need, kelle abiga saab tema süsteemi korrastumine võimalikuks, sest just selle jaoks ongi lavale vaja neid, kes on inimese nimetamata tegelikult tema poolt juba nimetatud selleks, et etendus saaks alata ning lugu nähtavaks.

Inimest ajavad segadusse uued nimed, näod ja kohad – kõik peaks olema ju uus, kuid ometi võetakse käsile vana lugu uues kuues. Tõlgendus jääb inimese teha, kas ennast ja lugu mõistes tänada kaasnäitlejaid või valida uksepaugutamine ja Mina Tunnen reageerides astuda uuele lavale, kus uute nägude ja nimedega seda sama „vana jama” korrata. Taas jääb tal üle eneselt küsida - Miks? ja tunda ennast oma elu ohvrina, kellel kohe üldse ei vea.

Uus lugu ei tähenda alati uut lugu, vaid uut võimalust, kuidas valida astuda. Inimene, vaata oma korduvat lugu ja sealseid nimetajaid, osalejate isikud ei ole olulised. Kui tavalises teatris jäävad nimed kavalehele ja näod muudetakse grimmiga teiseks, et oleks lugu pealtpoolt vaadates mõistetav, siis Aja konstellatsioonis on pealne pool segadusse ajavalt teine, vana lugu pinna all ja ridade vahel varjus.

Ilma seda teadvustamata samastab inimene uue vanaga, kannab tunded üle ega saa aru, miks kõik lihtne korraga nii keeruliseks muutus ja hoolimata tema püüdlustest selgust ei saabu. Inimene nõuab enesele sellest uuest kunagi saamata jäänud vana – tahab kogeda lahendust ära olnud ajale. Inimene tahab, et uues hetkes sündiv annaks talle tagasi rahu ja vaikuse – nimetust tundest vaba vabaduse.

Uutel ei ole anda seda, mida inimene vajab – oma tunde vajaduse täitmist. Nemad on elusad kaasnäitlejad, mitte asjad isiklikuks kasutamiseks. Kuid selleks, et huvitavam oleks, on neil kõigil eneste lood kaasas, mis segavad veelgi vett. Inimene ei saa nende teiste käest vajaminevat rahuldust, sest olevikus toimuv ei muuda loo sisu. Inimese enese käes on võti, tema enese mõistmine ja olnu vastuvõtmine avab minevikule tee ja laseb takistusel minna.

Kui võtta mudel ja vaadata nimetajaid, siis mustrist eristub lugu ja on aru saada, et osatäitjad ei ole olulised, tähtis on see, mis tuleb nende koos olles koostöös nähtavale. Kuid inimene ei tea, et on lavastus ja see on juba alanud. Märku andvat signaali ega teadet pole olnud. Siin ei kirjutatud kavalehte ega tehtud kokkulepet, see oli seal, selles teises ajas, mida inimene ei mäleta.

Loo jätkudes või lahenedes ning lava vahetudes vahetuvad kaasnäitlejad ja inimene tunneb, et mitte miski pole jääv ega kindel. Pole midagi millest kinni hoida ja liivakellast variseb aeg olematuks, kui kell on keeratud Aega mõõtma. Seda, mis oli, korrastudes enam ei ole. Takistuse kadudes on voolul ees seisnud lugu kadunud, seda ei ole enam vaja. Seda, mida enam alles ei ole, seda ei ole võimalik kinnihoida. On kurbus üksinduse kaaslaseks, sest kõik on nii üürike, põgus ja igavikku kaduv.

Inimese elu sees on üsna mitmeid konstellatsioone erinevatest aegadest - need on tema enese tunnetega loodud segadused, mis ootavad korrastamist. Kaasnäitlejad tulevad inimese tunnete pärast, kuid mitte tunnetest lähtuvate tahtmiste pärast. Nad tulevad tunnetest vaba astumise jaoks – et Aeg saaks voolata. Inimene tahab, et teised oleksid olemas tema tunnete kustutamise jaoks, kuid teised tulevad ja on, sest inimese kunagise teo tagajärg on segadus süsteemis, mis temal endal tuleb korda teha – olles osa on inimene osa. 


Marianne

10.10.2020.a