To einai

 

Kogen olemist

inimesena elamist -

loon ise ennast.

Valin -

ise valin

enese olemisi

ise endana kogemisi.

Tunne olen,

värv olen -

ise ennast Maailmana maalin.

Marianne

31.01.2022.a

Kord oli banaane

 

Oli kord päev, mil banaane oli kodus rohkem, kui suurde kaussi ära mahtus. Kuigi õues on talv ja puud raagus ning tubane ahvileivapuu vilju ei kanna, siis meie lähipoes, ja mujalgi S-ketti kuuluvates kauplustes, on tore tava - vähe väsinud puu- ja köögiviljad nimetatakse „Eilseteks tähtedeks” ja nende kilohinna eest küsitakse, ei rohkem ega vähem kui, 60 senti. Vanem poeg tõi poereisilt kaasa ühte ja teist ning ka kotti valmis pakitud banaanid.

Vaatasin külmkappi ja lappasin netti. Valisin välja Nami-Nami mannakoogi retsepti ja täiendasin seda banaanidega ning suurendasin ka või kogust – täpselt pooleli jäänud paki jagu. Kook tuli hästi välja. See maitses meesperele samal päeval, kuid öö üle maganuna, oli kook maitseküllasem.

Taigen

150gr võid (1 spl algses retseptis)

3 muna

1,5 dl suhkrut

6 banaani ( 2 taigna sisse ja 4 koogi peale)

2,5 dl hapukoort (1 spl jagu pane kõrvale)

2,5 dl mannat (kasutasin kaeramannat)

0,5 tl soola (kuna või oli soolane, siis eraldi soola ei lisanud)

0,5 tl soodat

Valmistamine

Sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad suhkruga ja lisa neile leige vedel või. Vajuta banaanid kahvliga puruks ja lisa segule. Lisa hapukoor ja peale segamist vala juurde manna. Jäta segu 25-30 minutiks seisma. Kuumuta ahi 240 c-ni. Sega sooda järelejäänud hapukoorega ja lisa taignale. Sega korralikult segamini, kindlasti ka põhjast. Vala taigen võiga määritud vormi, kaunista pooleks lõigatud banaanidega ja küpseta ca 25-30 min. Lase jahtuda. 

Kindlasti sobiks koogi juurde midagi, mis lisaks banaani, natuke läägemagusale, maitsele särtsu või hapukust – vali enese maitse järgi sobiv jäätis, kreem, kaste. Head nautimist!

Marianne

29.01.2022.a

Andke mulle Maailm

Inimese teod, mis mõeldud Maailma muutma, on katse ise ennast aidata. Inimesele tundub, et enese aitamiseks ei ole vaja rohkemat ega vähemat, kui – tuleb muuta Maailma. Seega - Andke mulle Maailm ehk võim ja ma olen päästetud ... või olen ma hoopis pääsenud ...

Marianne

28.01.2022.a

Anna enese ajaloole uus tähendus

 

Kogedes oma teel, korduvat, enese olemist häirivat tunnet, peatu ja anna endale uus sõna. Selle asemel, et jätkata vana loo kordamist, loo ise endale uus rada. Selle jaoks, vali kõrvale jätta väljend – „Mina olen ... !” Mina olen – on nimetamine ja korduse kinnitus. Vali öelda välja see, mis tegelikult toimus(b) – Mina koge(si)n ... (midagi) ehmatust, ärevust, teadmatust, hirmu, paanikat, kaotust jne.

Anna enese ajaloole uus tähendus. Kõnni oma ajas tagasi kohtadesse, kus Sa otsustasid olla KES – nimetasid ise ennast, öeldes - Mina olen ..., Kes rolli. Nimetamised, ära olnud ajas, olid tolle aja teadmistega antud tähendused iseenda kogemisele. Nimetamist põhjustanud loo tõlgendused ehk tähendused on väikese lapse omad, sest hirmu tundes, väikesena suure ees või selle sees seistes, ei saanud ega osanud Sa vaadata, Sind puudutanud, loo teisi külgi. Oli enese hirmuna kogemine ja see täitis kogu Sinu Maailma. Korrates nimetamist, jätkad samana olemist, just nagu oleksid ikka veel too väikene laps, seal enese aja loo sees.

Laps peab, sest vanem peab – valiku võimaluse puudus on vabaduse kaotus. Selles loos ei ole võitjat, kuigi tundub, et järgi andes jääb teine pool peale – igal sammul on omad tagajärjed. Koos olles ja kokku puutudes, kohtutakse sageli enesekaitsest tulenevate reaktsioonidega – need ei tulene tegelikult sellest, et see, kellele vastu reageeritakse, oleks paha, vale, vaenlane – vaid teise inimese enese kaitsest – huvitavalt reageeriv inimene ei oska ennast ega toimuvat, sellel hetkel, teisiti lahendada. Tema tunneb eneses ehmatavat puudutust ja põgeneb, ennast sulgedes, või astub vastu selleks, et hoida enese jaoks vale, paha, vaenlane iseendast eemale. 

Inimene valib oma käitumise, sammud, olemise ja väljenduse enese pärast. Valik, kas ja kuidas reageerida, sõltub olemas olevatest ressurssidest, mida inimene omab ja/ või saab vajadusel kasutada. Inimese poolt valitud väljenduse viis ja tugevus, on sõltuvuses sellest, kas tal on ja kui palju tal on, enese eluga rahul olemiseks ehk enese tasakaalus hoidmiseks või enese kaitsmiseks vajaminevat ressurssi, olemas või puudu. 

Kohates enesekaitset – ühte võimalikku viisi, kuidas reageerida ja võttes tõesena väidet – „Mina olen ..., sest Minu pärast!” samastab inimene teise inimese kogemuse iseendaga ja loob enesele tähelepanupendli. Oma teel kõndides, jätkab ta sellel pendlil, vabastavat reageeringut oodates, ühest äärest teise pendeldamist. Enesekaitseks reageerinud inimene ei saa määrata teist inimest olema ega vabastada olemisest. Küsimus on enese sõnade valikus ja nende tähendustest tulenevas huvitavas reageerimises. Igal inimesel on olemas võimalus ise ennast KES ehk "Mina olen ...!" olemistest vabastada, öeldes - Mina reageeri(si)n, sest mina koge(si)n ... .

Marianne

27.01.2022.a

Aja loo jälgedes

 

Inimeste Maailma ajalugu on ära olnud aja lugu. See on möödunu üles kirjutatud tõlgendus, sõnaliselt edasi antud jutustus. See ei ole enam päris lugu. Ajaloo saatel võib seada ennast mugavalt istuma ja lasta sõnadel vabalt voolata. Lubada emotsioonidel vallanduda vastu vaidlemata. Ajalugu on mälestus olnust, inimeste poolt aegade sisse jäetud jälgedest.

Aja lugudel on tagajärjed – see on olevik. Olev on ärev koht, kus juhtub ja toimub päriselt. Olevikus saab valida, kas ja kuidas olla või mitte olla. Selles saab päriselt teha valikuid ja tegusid ning kogeda vastuseid. Olevikus kuuldud, laustud või väljaütlemata jäävad sõnad ei ole alati rahu, vaid tagavad reageeringu. Oleviku sõnad on võimalused ja vahendid – teod, et nõustuda, muuta või seista vastu. Inimese hirm või tahe kogeda, paneb teda enese olevikus tegutsema – ka vaikimine ja seljakeeramine on valikud ja reaktsioonid.

Kui olevikuline aeg läheb mööda ja sellest on saanud ajalugu, siis võib lubada enesele, selle saatel lõõgastuda. Kuigi kõik on justkui paigas, sest on ära olnud, saab aegu hiljem, tagantjärele tarkusega, korduvalt üle arutada, mida kõike oleks võinud jätta tegemata või pidanud teisiti tegema. Seda saab üsna rahulikult teha, sest olnut ei saa enam ära muuta – mineviku aeg ei saa kunagi otsa.

Olevikus elamine on ühteaegu nii põnev, kuid ka talumatult tundlik, ehe elamus. Olevikus saab ja võib pooldada või olevale vastu sõdida, et enam ei oleks või jääks alles või saaks olema või ei tuleks. Olevikus tuleb teha ja reageerida kohe, sest muidu kaob võimalus jätta jälg – siin ja praegu. Olevik on kaduv hetk – kui, elavas hetkes, ei ela oma elu elusalt, siis ei ole aja lugu, mida mäletada. On iga inimese iga hetkeline valik – olla või mitte olla – kuidas jätta oma jäljed oma aja loo sisse.

Inimeste aja loost saab mineviku ühine mälestus – Inimese aja lugu on ja jääb puudutavalt isiklikuks teekonnaks ...

Valisin endale uue, huvitava ja väljakutseid pakkuva, loomise tee - loon lugusid video formaadis - TikTok-i suures ja kirevas maailmas

https://www.tiktok.com/@mariannearkeum

Marianne

26.01.2022.a

Selg vastu ust seistes ei ole vabadust ega võimalusi olemas

Kui enese alguses kuulub inimene kindlalt kellegi juurde ja kuhugi ning hoolimata sellest, kuidas ta sobib või ennast tunneb, ei saa ta kõiki kohti, igal ajal ega inimesi ära vahetada, teiseks muuta ega ise ära minna. Oma hilisemas ajas ta saab rohkem, kui varem, kuid tema ise on see, kes jääb kohtadesse ja inimestesse kinni nii nagu ta oleks mõistetud igavesti kuuluma ja kokku jääma. Inimene jätkab, silmad sulgenuna, enesele ja Maailmale valetades ning ennast salates, kinni hoidmist.

Inimene hoiab, oma valikutest, väga kõvasti kinni, justkui ei oleks teisi võimalusi olemas. Selleks, et oma elu elamisega toime tulla – proovib ta muuta kõrvalolijaid või ümbrust. Kritiseerib, arvustab, vihkab ja astub vastu. Peidab ise ennast ära, proovib mitte tunda. Annab enesele aseaineid ja tegevusi. Müüb ise ennast. Kogedes, olevat valena, tunneb ta ennast ohvrina. On halb olla, kuid ikkagi ei lase ta lahti, sest tema vaatenurk, aja sees, on jäänud samaks – Ei saa! Peab! Ei ole valiku võimalust/ vabadust! Just selliste, huvitavate, vaatenurkade omanikuna, ei saagi inimene midagi ära teha ega mitte kuidagi ise ennast päriselt ära aidata.

Oma vanade uskumuste toel jätkab inimene olemist. Ta on oma valikute külge kui kinni liimitud, sest enese tähenduse järgi on ta kokku seotud. Ta seisab, väljapääsu nägemata, seljaga vastu ust ja on lõksus – tema ise valis, oma elu, iseendale. Jah valis, kuid inimene ise on see, kes omab vabadust valida. Kuid, julgemata valida ja oma valikute tagajärgedega kohtuda, nõuab ta, selle asemel, teistelt ja Maailmalt - muutuge ja muutke, sest siis on olemas võimalus, et ta saab jääda. Inimene saab jääda st ei pea uuesti valima, kui vale on ära kadunud.

Selg vastu ust seistes, on inimene oma olevikus lõksus – tal ei ole valikut, sest see on tema elu. Inimene otsib ja proovib erinevaid lahendusi, kuidas olevat ära muuta, et selles olemisega toime tulla. Inimene kannatab, lõhub ise ennast ja teisi, süüdistab või annab alla. Ta püüab meeldida, võitleb, enese eest, teiste vastu, ennetab, valetab jne – need on erinevad strateegiad, kuidas ellu jääda ja teisi muutuma panna.

Inimene veab ise ennast, enese alguse aja aegadest edasi. Tema ise on see, kes vahetab, oma tähelepanu pendlil pooli - Mina ei saa – Mina saan, Minul ei ole – Minul on, Mina olen – Mina ei ole. Tagasi ja tagasi – kui on kaks kindlat valikut, siis ongi kaks valikut.

Jõuame nüüd olevasse aega kohale. Siin on olemas sõnad - Ei pea – Ei ole vaja. Ei pea kinni hoidma sellest, mis on enese jaoks vale. Inimene saab vahetada, vastu võitlemise, vaatlemise vastu välja. Lasta olla sellel, mis on, sest kui olev sobib või ka ei sobi teistele olijatele, siis on see nende valik ja nende lahendused olukorraga toime tulemiseks. Kui inimene on see, kes ei tunne ennast hästi, sest katsed, ise ennast kaitsta ning ennast ja väljaspool olevat muuta, ei ole andnud tulemusi, siis ei ole see temale. Tema võib ja saab valida/ vahetada kohta, olemisi ja seltskondi. Tema saab valida, sest on olemas valiku vabadus. Inimene ei ole kinni seotud ega kuulu kellelegi.

Mis on oleva tähendus, miks olev loodi ja kellele – kui see ei ole oma ega taheta olla samasugune selline ega teha seda sama, mida ja kuidas tehakse ning ollakse, siis on olemas valikuvabadus – võimalus valida. Kui jäädakse, siis tuleb austada teisi ja mängida võimaluste kohaselt ja olemas olevate reeglite järgi. Olijatelt ei pea nõudma, et nad muudaksid või muutuksid, kui see on neile sobiv olemine, tegemine. Inimestes on erinevused ja neil on erinevad tegemised, olemised.

Inimene usub, et kui ta valis midagi välja, siis ta peab jääma ja hoidma. Kui ta juba on, siis peab olema ja tegema. Ei pea. Elu on proovimine, erinevate tegevuste ja valikute vahelduv valimine. Kuidas ära vahetada, ära minna, ära öelda? See on valikute küsimus, sest on teadmine, et ära minemise või paigale jäämise eest tuleb maksta oma hind. Mis on see, milleks ja kui palju ollakse valmis? 

Inimese rahulolematust, oleva ja olemisega, põhjustab see, kui, enda olemisele ja endast antavale, vastu saadav ei tasakaalusta enese lugu. Kui inimene ei tunne ennast hästi, siis jääb tal midagi puudu või üle. Kui korduvad katsed olukorda enese jaoks korda teha või ise ennast tasakaalu viia, ei anna tulemust, siis on olemisest saanud oleluse eest võitlemine. Enese energiat ära andes, et kohast kinni hoida – inimene tõestab, võitleb, vastandub, muudab, ta hoiab ennast eraldi ja määrab ennast, millegi nimel, olema. 

Ennast vabana tundmast takistab hirm oma rollist lahtilaskmise ees. Inimene kardab sellest tulenevaid muutusi. Oma hirmus näeb inimene lahti laskmist, kui rollikaotust – tal ei ole enam seda, mis oli või ta ei saa seda, mida lootis saada. Hirmu tundev inimene ei võida sellest, kui tal on valiku vabadus, sest ta tahab olla edasi, et oodata ära see hetk, mil ta saab jääda edasi. Mida rohkem ihkab inimene vabadust, sest rohkem vajab ta põhjusi, et jääda. Mida rohkem peab inimene jääma, sest katkisemana ta ennast kogeb.

Kaotaja vaatenurk on ohvri oma – kui teised ei hoia teda kinni st ei muuda iseennast ega Maailma, siis järelikult teda ei väärtustata. Ohvril ei ole väärtust enese silmis – ta ei ulatu pendli vastaspoolele. Tegelikult ei ole küsimus hoidmises ega väärtuses, vaid selles, et erinevates kohtades olemistel ja erinevatel inimestel on omad tähendused ja eesmärgid – ennastkaitsval ja hirmutundval inimesel puudub turvatunne ja seega ei ole ta valmis neid vabaduse ega võimalustena kogema. 

Inimesel on võimalus valida. Keerata ise ennast näoga ukse poole ja avada see – tal on võimalus astuda välja, kui ta vaid seda soovib. Inimest takistab, vabadust nägemast, enese kogemine – Mina olen olemas. Inimese valiku vabadus seisneb teadmises – Mina olen olemas.

Marianne

25.01.2022.a

Uinunud paigad

 

„Tule sisse,

kuid vaikselt ole,

püsi tasa ja targu,

taamal nähtamatuna -

unesid minema ajamata.”

„Tere olemast!”

see tähendab -

kusagil olemas olemist.

See ei tähenda

pauguga sisse astumist

ega unes olijate üles äratamist.

Kuid valisin -

tulla üsna kõvasti,

nähtaval olla täiesti -

sellele reageerides,

vastu astuti.

Solvunud olin,

vihane olin,

kurb ja ka hüljatud olin -

kui sundiva äratuse peale

erinevalt vastu reageeriti

ja seejärel, uksed-aknad suleti

ning taas edasi magati.

Kui oleksin tulnud

tasa ja targu,

vaikides vaikselt olnud,

siis ei oleks toimunud

vanade lugude äratust -

lendu lastud lugude sündi.

Vastutahtsi äratatu,

vastu puudutades,

astus vastu

ja paigas paigal olevaid

lugusid kordas -

see, mis peidus,

voolas välja

ja tõusis pinnale.

Magavad paigad,

unedes olevatena,

elavad magavatena -

ei taheta äratust kogeda

ega aja lugudele,

endas, otsa vaadata.

Magav aeg magab

ja ise valib,

millal tõuseb -

üleval olija

iseendaga tegelegu,

sinna mingu

ja seal püsigu,

kus ta lugusid segama ei ulatu.

Magaja ei taha kogeda

unest üles äratamist -

uni on magus embus,

vaikne unelus,

see on, sundusest vaba,

rahulik eneses olemine.

Unes ei ole sõna PEAB -

jääb enesele valik alles -

millal, kuidas ja kuhu ärgata.

Marianne

24.01.2022.a

Tagajärgede maitsed

 

Ei ole õigeid ega valesid valikuid, on vaid erinevad lahendused. Alles tagant järele, tagajärgi kogedes, annab inimene hinnangu selle järgi, kas need tundusid halvana või heana kogeda.

Marianne

22.01.2022.a

Vastuseta küsimused

 

Lehti lugedes

ja uudiseid sirvides,

meel läheb vahel kurvaks,

teeb haiget enese jõuetus -

Maailm ei püsi paigal,

mitte midagi ei ole jäävat.

Hõrenevad olemas olnud nägude read,

toimuvad inimeste vastu astuvad teod,

sulguvad uksed -

siin ja teisal ka,

juhtub ühte ja teist -

siin ja teisal ka,

tehakse ühte ja teist -

siin ja teisal ka,

iga aeg ja iga päev.

Mõni teade läheb mööda,

teine lugu natukene puudutab,

kolmas pilt vaiki jahmatab

ja oma aega kaaluma seab,

jõuab kohale mõte -

miski ei ole igavene.

Sisemusest tõusev hirm

avab ukse

veel vastuseta küsimustele -

Mis saab siis

ja kuidas tundub kogeda,

kui käes on aeg

ära minna enesel?

Mis siis saab,

mis siis on,

kui enam ei olegi

ega enam ei saagi -

kogeda, tunda, omada?

Enesest on kahju,

hakkab olema kurb.

Sirelililla kurbus,

mis saatmas teel,

on enese kaaslane

üksinduse hetkeil.

Mis saab siis,

kui minul enam ei ole

alles seda Mina,

kes ma olen täna?

Kui enese kaotuse ees.

on hirm, avali sees,

siis kurbusega ühes

enam ma ei ole üksi,

vastuseta küsimustega teel.

Marianne

21.01.2022.a

Olemas olev

 

On olemas see, mis on olemas, kuid ometi elab, tegutseb ja reageerib inimene nii nagu oleks olemas ka kõik see, mida enam või veel ei ole ning kõik see, mida ta vaid oskab ettekujutada.

Marianne

20.01.2022.a

Hülgamise kogemusest kinni hoides

 

Katki astutud Hingesid ääretu laotus on täis. Veel enne, kui oskame hinnata teist inimest – võtta ta vastu kingitusena - oleme ta kiirustades hüljanud. Hülgame inimese, kui ei ole saanud teist käsutada/ kasutada nii nagu vajame ja tahame. Oleme ise ennast, hüljates, katki astunud.

„Mina ei ole piisav!” ütleb inimene ja klammerdub, hirmu tundes, millegi või kellegi külge. Enese kaotuse võimalus näib nii suur, et ei suudeta mõista seda, kuidas kõrvalolija, otsides vastust ise endale, igatseb või vajab veel midagi või kedagi. See on ebakindlus – kaotuse võimalus, et teine ei jää või ei tule tagasi, kui too leiab üles või käib kogemas seda, mida vajab. Hirmust tulenevad mõtted, vaatenurgad ja teod on korduva kaotuse kogemuse ähvardav eelaimus – ennast isetäitev ennustus, et ühel hetkel kaalukauss vajub ja ollaksegi taas see, kes on hüljatud.

Kogedes kaotust ja tundes ennast hüljatuna, on inimesel ise endast kahju. Ta kahetseb – see on viis, kuidas tulla toime teadmisega, et enam ei ole. Kahetsus hoiab inimest paigal, ootamas, et ehk ei ole otsus lõplik ja veel on alles võimalus, muutes minevikku, vahetada välja olevikus kogetavad tagajärjed. Kahetsus on enese süüdistus – kui oleks olnud, tehtud, osatud, jäetud olemata, tegemata - siis, ei oleks seda, mis on. Enese suutmatust kogedes, kasvab viha kellegi teise vastu, et saada juurde jõudu, olla olevikus oleva vastu.

Lahti laskmine tundub inimesele vahel hülgamisena, sest need on murrangulised hetked, mis tulevad ootamatult ja muudavad olemist, tegemisi, kohustusi ning saamist ja just selletõttu ei võeta sageli seda kogemust vabatahtlikult vastu. Lapsele öeldakse - „Oled suur – vastuta ise, tee ise, ole ise, saa ise!” See on ehmatav enese kaotus, kui korraga ei olda enam see, kes oldi. Kes siis ollakse?

Turvatunde tagasi saamiseks on vajadus olla hülgajaga, enese tähenduste järgi, tuntavalt ja nähtavalt ühte seotud. Hüljatut jääb saatama vajadus, saada oma olemine tagasi, senikaua, kuni ta ei ole andnud enesele teist tähendust. Hüljatu täidab ise endale antud ülesannet - ta peab kinni hoidma sellest, kes saab ja/ või tahab temast lahti lasta. Hüljatu teed tähistab vajadus - suuta olla, iga potentsiaalse hülgaja jaoks, õige, et temast hoitaks, tuntavalt ja nähtavalt, kinni.

Enese kaotuse ees hirmu tundev inimene klammerdub külge. Ta usub, et kui õieti hoida ja õigena olla ning vajadusi täita, siis minevik ei kordu. Ta püüab olla täiuslik st täita teine enesega – omada tolle teise jaoks kõiki külgi, ennetada, anda kätte soovitu, et ei oleks kohta puudusele ega sünniks ära minemise mõtet, vajadust uut jahtida, igatsuse järele astuda, kohta tühjusele ega võrdlustele. See on proov olla teise vari ja peegeldus – õigena see sama.

Ükskõik, mida tehakse, enese jälg jääb järele. See on piir, mis eraldab ühte teisest. Ka teise kõrval olles, ise endana ära kadudes, jäädakse ikkagi alles – see on enese tunded ja mõtted, olemine ja kogemine. Enese sees on üksindus, üksi olemine – enese hirmud. Neid ei saa ära kustutada ega päriselt ära kaotada, sest inimesel on elav, reaalsust vajaduste põhiselt muutev, ette kujutlus ja tema teed laotuvad, segaseid mustreid põimivate, uskumuste järgi.

„Mina ise olin see, kes ei osanud kingitust hoida. Pillasin selle katki – sain karistada. Kaotasin õige ja puhta inimese rolli – olen vale ja määritud – olin valgus, mille ise kustutasin.”

Hüljatus on enese kahetsus – kui saaks uue võimaluse proovida, ära olnu korda teha, siis jõutaks teise lahenduseni. Kahetsus kõnnib jalus – inimene ei saa muuta olnut. Süütunne riputab ennast kaela – jäädakse igavesti – halvaks, valeks, häbiks. Häbitunne sunnib ennast ära kaotama – Mina Olen! - hoolimata aja kulust ja edasi kasvamisest, jääb teo ja inimese vahele võrdusmärk.

Hülgamist kogedes tunneb inimene lahti laskmise valu ja ta otsustab - Hülgaja on vale – ning eraldab ise ennast. See on ennast kaitsev tegu – laiuv vahe ja pidav sein vahele. See tegu teeks justkui ise ennast tugevamaks ja puutumatuks, kuid tegelikult, määrab üksindusse ja hüljatust kogema. Inimene ei julge kokku astuda ega koos olla – sel juhul oleks ta, hülgamise, andeks andnud ja peaks oma mälestusest lahti laskma – hülgaja võidab.

Hüljatu mälestus, oma kogemusest, on alles, sest tema käest ei ole vabandust palutud. Seal - ära olnud hetkes, ei ole tema käest kinni võetud – hüljatu ei ole hoitud. Hülgaja läheb edasi nii nagu ei oleks mitte midagi olnud ega tema teinud. Hüljatu vajab hoidmist ja lohutust, et enese kangus leebuks, jonn lahtuks, viha vaibuks, et oleks julgust avaneda ja vaba olla.

Hüljatu ei anna ise iseendale andeks, õige, hea ja puhta inimese rollikaotust. Oma patte on raske kanda, enese vead teevad rüü auklikuks. Kantakse ise ennast, kui pattu, kahetsevat risti kaelas. Kõik teod on kusagil kirjas – seega nad ei kao ega unune. Jäetud jäljed ei ole rannale kirjutatud – meri ei uhu liiva siledaks – ei ole lootust, et olnu oli ära.

See, et inimene saab võimaluse ise ennast proovida, ei ole hülgamine. See, et vana aeg, olnu kordamine ja korduv kogemine, kui näiliselt kindel tee, saab otsa, ei tähenda hülgamist ega kaotust, vaid ise enese kogemise võimalusi. Elavaid kingitusi – teisi Hingi – ei saa, ainult enese jaoks, kinni hoida. See, mis ei ole oma, see ei ole oma. Kui enam ei hoia olnust või näilisest kinni, siis on võimalus vaadata ringi ja valida – tee läheb edasi. On olemas järgmised võimalused, proovimist ootavad lahendused – see on ise olemas olemise vabadus.

Marianne

19.01.2022.a

Hüljatud inimene otsib oma tundele autorit

 

Pean varjama oma tundeid. Pean nad ära peitma, siluma, varjutama. Tegema seda hoolimata sellest, et nad on olemas ja välja punguvad. Igal olemisel on tagajärjed ja sellepärast ei ole mina see, kes ütleks – „Just nüüd ma vihkan Sind! või „Praegu Sa ei meeldi mulle, sest tegid haiget.” või „Ma ei taha Sind näha, sest just nüüd oled viimane, kellega koos olla!” või „Ma tunnen Sind vaadates kadedust, sest Sinu kõrval kogen ennast väärtusetuna.” jne ja jne.

Kuna mina ei taha kogeda ettearvamatuid tagajärgi, siis ei saa ma olla avatuna ehe – mina ise ei luba seda endale. Seega, ma proovin mitte olla see, kes ma olen ja mitte tunda seda, mida ma tunnen. Kaotan iseenda enese sisse ära ja pealmine pool peab olevale vastupidine olema – ära pettev, vastuvõetav, korrektne, inimese sõbralik. Kuidas selline olla, kuidas seda saavutada, kui mina ei tunne ennast hoituna? Mina ei ole hoitud, sest mind hüljati - mina ise tegin seda. Mina ise hülgan iseennast, kui ei austa enese olemist, vaid selle asemel pean tähtsamaks teist. Seda teist, kelle puudutuse peale tunded ärkasid. Seda teist, kellega ühes olles tunded kasvasid suuremaks, kui mina ise. Vajan lahendust, otsin väljapääsu enese seest.

Kumb ma siis olen? Kas see nägu, keda nähakse väljastpoolt vaadates või see olemine, kellena tunnen end enese sees? See on paradoksaalne valik, sest kui ütleksin ennast sõnadena välja, siis võetaks seda isiklikult ja enese sammu tulemusena, kogeksin enese tagajärgi nii sees kui väljas isiklikult. Kuid, kui jätaksin välja ütlemata, siis kogeksin ennast ikkagi isiklikult. Vastupaiskuvate tunnete ootus ja nende kogemine on hirm ja vabaduse kaotus. Kaotuse ees hirmu tundes, ma ei tegele tundega hetkel, mil see on avatud, vaid selle maha surumisega ja hea või tundetu näo tegemisega.

Ma kardan tunnetes inimest, sest ma kardan olla tema tunnete autor. Tunnet tundva inimese vastas seisan süüdlasena ja tunnen hirmu karistuse ees. Tundejõud kasvatab energiat ja annab tundvale inimesele võimu juurde – kardan tundeid tundva inimese reaktsioone ja tema sõnu, mis mind õigusega nimetavad. Teise poolt jõuga väljaöeldud sõnad - „Sina oled ... !” - oleksid justkui lõplikud ja jäävad otsused, sest kui olen, siis on kestev olevik. Olen see, kelleks nimetati, seega olin ära see, kes enne olin ja sellepärast tundub, et mina ise, ei saa enam kunagi ära olnud olemist tagasi.

Ma vajan kaitset, enesekaitset. Ma ei taha tundeid tundvat inimest näha ega tema vastu puudutusi kogeda. Tundev teine, oleks kui minu enese looming, mis läks aia taha. See ei ole mina – see on vale tulemus. Kui teine tunneb, siis mina ei taha ennast temaga ühes tunda – vahe peab jääma vahele. Teine ei tohi ulatuda puudutama ega tulla minu sisse. Kuid tundub, et tundev teine tahab, et ka mina tunneksin – võtaksin temalt vähemaks, parandaksin tema olemise ära. Kuid ma ei saa seda teha, sest ühes olles, saab meis mõlemais olema. Enese sees puudutust tundes, võtan tunnetelahingu vastu ja reageerin vastu. Tunnete tundja ei jää eraldi seisma – ta reageerib, sest tunneb ja andes tähendusi, reageerib veel enam ning võtab vastu otsuseid, kuidas ennast kaitsta ja asub neid realiseerima.

Me mõlemad reageerime, et suuta olla teisest üle. Me mõlemad tahame, et teine lõpetaks oma tunnete väljanäitamise ja tegeleks ise endaga enese sees – nähtamatult ja salaja. Teine peab olema see, kes kaotab oma tunde ära, sest me ei taha anda ära ruumi, teise tundele, ühise MEIE sees, sest iga üks on iseendale olulisem ja tunne, mis häirib enese olemist, on olevas hetkes kõige olulisem. Me sõdime tunnetega, teine teise vastu, et võita – teha ühine ruum enese omaks. Vajame oma tundele lahendust – seega otsime autorit, kes võtaks vastutuse ja teeks meid korda – parandaks tehtud vea ära - me vajame teist, et teha ennast korda.

Tunnetega sõdides, ei taha keegi olla tunnete autor. Kui, Maailma sees, ollakse enamjaolt oma loomingu üle uhked ja näidatakse enese seotust suurelt ette ning öeldakse kõva häälega välja, siis tunnetemaailmas ei astu keegi vabatahtlikult ette, et võtta vastu sõnad, mille tähendus on – „Sina oled see, kes on mind segava, häiriva ja valeks muutva tunde autor!” Ei taha olla tunde autor see, kes kogeb ega ka see, kes toetas puudutusega. Tunne on, elab ja segab, kuid pole kedagi, kes võtaks vastutuse – „Ei ole minu – see on Sinu!” – justkui oleks tunne üleloomulik nähtus, mis ise sündinud.

Tunne sündis kahe või enama muutuja koosmõjul, kuid tundest lahti saamiseks on vaja omajagu tööd teha – enesega. Inimene ei taha, tundva enesega, üksinda olla – on hirm jääda tundele alla. Tundepimedus tundub kuristikuna, millest ei ole väljapääsu. Tundev inimene vajab tundest vaba ruumi, et oleks olemas koht, kus seista tundest eraldi, et näha valgust ja luua selgus enese sisse. Tundev inimene vajab toetust iseendale, kuid kogeb hülgamist. Tal puudub toetus, kui ei tunnistata tunde olemas olemist – tunnet eitatakse või proovitakse sellest teise tundega üle olla. Ei ole kedagi, kes ulataks käe raskel hetkel ja toetaks libedal teel. Ei ole kedagi, kelle jalad peaksid, pea jääks selgeks ja süda armastavaks. Ei ole kedagi, kes võtaks vastu tunde.

Senikaua, kuni tunne on olemas – teema ei kao. Inimene, kes on, oma teed käies, kaotanud turvatunde – on hüljatu. Ta koges hülgamist, kui väljendudes ennast tundena, võttis teine teda isiklikult ja tundis ka - vastu. Hüljatu varjab oma tundeid uue hülgamise hirmus. Hüljatu sõdib tunnetega uue hülgamise vastu. Ta vajab esimese asjana kinnitust sellele, et on kindlalt hoitud ja turvas ning alles seejärel, lubab ta endal mõelda tunde olemas olemisele - võimalusele, et lool on teised küljed olemas.

Inimene on see, kes on seotud ja enamuse oma ajast veedab ta teiste inimestega ühes. Kui ta, hülgamisehirmus, on õppinud oma tundeid eitama, varjama, ülekirjutama, ära kustutama, siis asub ta, tuntavalt olemas olevale, tundele autorit otsima. Tunnet tundev inimene vajab vastutuse võtjat, süüdlast, vaenlast – see on enese tegevuses hoidmine ja vaba ruumi otsimine, et leida koht, kuhu ja see keegi, kellele oma tunne ära anda. Tundele autorit otsiv inimene ei vaata oma tundele otsa – see olen mina ise. Ega küsi - „Mida ma kardan? Mille tõeks saamine on nii hirmus, et ma vajan tunnet?"

Marianne

18.01.2022.a

Valguse varjud

Hallid varjud,

valguse varjus,

kaldale uhutuna

rannakivil istumas,

kobaras konutamas.

Vesi viis endaga elud,

kuid Hinged,

edasi nemad ei saanud.

Valget valgust tunneli lõpus

puudutama ei ulatanud.

Puudus pimeduses valgus,

jäi varju uue tee algus -

nii jäädi paigale.

Aegade hämus

on vetevood eksinuid neelanud,

enda alla mattes,

kehad vastu võtnud.

Need, kes valguseta jäänud,

saamata või tahtmata,

edasi minemise võimaluseta,

olid jääma mõistetud.

Vaikides istusid,

aegajalt nihkusid -

ruumi tulijatele tegid.

Valgus tuli ja seisis,

hallidega oli ühes.

Ta ei mõistnud ülesannet,

selgitavat lugu küsis -

ootas märguannet.

Ta korduvalt tagasi pöördus

ja lõpuks enese osa mõistis -

valguse süütas

ja laternad kätte jagas -

Valgusel saatel

hallid edasi astusid.

Vaikne laine loks,

tasane tuule emb,

seisnud ajale

lahendus leidus.

Hallid varjud valguses -

nähtamatuid nähes,

olid nad olemas.

Oma aega lõpetades,

jalge alla uus laotus.

Marianne

17.01.2022.a

Hapukoorekoogiga maitsestatud pühapäev

 

50g võid

4 muna

2 dl suhkrut

500 g hapukoort

2,5 dl maisijahu (nisujahu)

1 tl vanillisuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

3 spl kakaod

Sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad suhkruga valgeks vahuks. Lisa vahule hapukoor ja seejärel leige või. Lisa segule omavahel hästi ära segatud jahu, vanillisuhkur ja küpsetuspulber. Jaga taigen pooleks või 1/3 ja 2/3. Lisa ühele poolele või sellele 1/3 taignale kakao – sega. Määri sobiv küpsetusvorm võiga ja tõsta seejärel ühest taignapoolest kulbitäis vormi keskele. Tõsta vaheldumisi erinevaid segusid, üksteise peale, vormi keskele. Eelsoojenda ahi 180 c kuumuseni ja küpseta 35 min. Küpsetusaeg võib varieeruda ahju omadustest lähtuvalt.

Kuigi netist leitud retseptis oli soovitus kasutada maisijahu, siis selle puudumise tõttu sobis hästi ka nisujahu. Maisijahuga oleks tulemus olnud kindlasti päikselisem. Kakao lisamisel muutus selle taignaosa koostis ja kuigi tõstsin kihiti ning peal on ringid näha, segunes 2/3 põhjaosa ühtlaselt pruuniks. Koguseid arvestasin 1,5 kordselt ja kasutasin 28 cm vormi. Kook kerkis kohevaks, kuid vajus jahtudes alla. Koguseid suurendades pikenes küpsetamise aeg pea tunnini.

Perele kook maitses – pehme ja mõnus.

Marianne

16.01.2022.a

Milles olen osa

 

Mäletad, kuidas Väikevend igatses enesele koera? Ta küsis ema käest hinnangut enese väärtuse kohta - „Kui kallis ma olen?” Vastust kuuldes, palus ta võimalust saada osa sellest suurusest endale. Enese väärtusest osa enese jaoks kasutades, oleks ta saanud endale sõbra osta. Väikevend vajas oma sõpra, sest kõikidel teistel oli olemas keegi, kellega koos olla. Kui Väikevennal oleks olnud koer, siis ei oleks ta tundnud ennast üksikuna.

„Mina ei ole osa - Mina olen hüljatud - Mina olen väärtusetu - Mind ei taheta” jne – need on tuttavad väljendid, mida kogetakse ehmatavalt reaalselt. Need väljendid on, Maailma ja kogemusi tõlgendades, enese otsused, mis püsivad mõtetes, lipsavad vahel välja suust ja salvestuvad valutavas hinges – enese olulisuse kogemine, ühises olemises, on vastavuses ühiste ressursside kasutamise võimalusega, enesele vajalikul hetkel, enesele vajalikul moel. Hoolimata vanusest, sugupoolest, tervislikust seisundist, kuuluvusest, rahvusest, oskustest, isikliku vara suurusest jne on inimese jaoks eluliselt oluline vabadus, ise valida olemas olevast vajalik ja seda kasutades, tagada enese eluks vajaminev, turvatunne ja areng. Kuid sageli saadab inimest, muserdavaid jälgi jättev, vastupidise korduv kogemine.

Oma aja alguses ollakse justkui oma vanemate omand – nemad on need, kes otsustavad selle üle, kas pidada soov või vajadus vajalikuks või mõttetuks – antakse, vanematele sobival ajal ja moel, või jäetakse ilma. Perekonnas, lasteaias, koolis, tööl, elukohas, avalikus ruumis, ühingutes ja seltsides, ühiskonnas - kõikjal on sama mudel, sest seadused ja raamid on paigas. Ei ole, iseenda olemise, olevikuga tasakaalustamist, vaid paigas on kindlad rahavoo omajad ja kontrollijad, kellaajad, määratud kohustused ning kokkulepitud hinded ja tasud. Ei loe see, mida hetkes vajatakse, vaid see, mida peab ja saab. Tavaliselt ei ole ümbritseva jaoks argument see, mida ütleb inimese enese tunne ega see, mille järgi on temal vajadus ning, mida ja kuidas ta tahaks just nüüd proovida ja kogeda või mitte. Selle jaoks ei ole sageli aega, kohta ega vajalikke ressursse.

Tegelikult on kõik, Maailmas olemas olev, ühine Inimeste ressurss, kuid see ei jagune vajaduste ega soovide järgi, sest siis sünniks puudus ja kaos – väidetavalt ja tõestatult. Kaos sünnib, kui igaüks vaatab ainult enese mätta otsast, seab ja astub oma samme oma tahtmise järgi ning hirmudest ja vajadustest lähtuvalt kindlustaks oma olemas olemist. Selline anarhia on välditud, sest kõik osad ühisest tervikust ei jagune kõigile - neil on olemas omanikud või on nimetatud kindlad isikud kasutajateks või väärtuse eest vastutajateks. Seega, ei ole kõigile kättesaadav võimalus luua, iseendast alates suure Maailmani välja, ühise ressursiga, mis iganes enamat.

See, mis kokkuleppeliselt on ühine, seda jagatakse, väljavalituile, reeglite järgi ja olulisuse järjekorras. Kõikjal üleskirjutatud eeskirju ei ole – seal tuleb küsida ja midagi vastu anda/ teha. Vahel saab vajamineva vajalikul hetkel, kuid üsna sageli kogetakse ilma jäämist ja seega välja jätmist – on, kuid mingil põhjusel ei ulatuta vajaminevani. Kui inimene kogeb ilmajäämist ja seega väljajätmist, siis ta pingutab oma olemist, et maksta iseendaga – tal tuleb suurendada enese väärtust nende silmis ja jaoks, kelle otsused ja teod jagavad vajaminevat – ka hellust, hoidmist ja armastust.

Nn tavalises olukorras see toimib, sest leidlikud ja kohanemisvõimelised inimesed kompenseerivad vajamineva, millegi muuga või kasutavad enese varusid. Kuid vajaduse suurenedes ja puuduse süvenedes võib inimene jõuda kriisi. Kriis saabub siis, kui inimesel endal ei ole enam, enese jaoks, vajaminevaid ressursse ega ka võimekust mujalt saada. Kriisi jõudnud inimene on võtnud enese arvelt ära rohkem, kui vastu saanud – tal puudub toetus enesena olemise jaoks.

Kui endal ei ole enesele vajaminevat, kuigi ollakse olemas ja midagi ka teinud/ andnud, kuid kättesaadavast ei jätku puuduse kogemise kaotamiseks või ei jää seda üle inimesena olemise või inimesena edasikasvamise jaoks, siis kaob elult mõte ja tulevad päevavalgel uputavad uskumused – väärtusetu, mõttetu, hüljatud. Mõtte kaotanud inimesele tundub täiesti reaalselt, et temal ei ole mõtet enam edasi elada. Tal ei ole enam vajadust edasi elada, sest tal ei ole võimalik endale antud ülesannet täita.

Selleks, et saada ühistele ressurssidele paremini ligi, tuleb kuhugi kuuluda – koonduda ühise eesmärgi taha või sildi alla. Olles sees ja koos, tuleb anda panus, et saada vastu see, mida enesel ei ole. Kui oldakse väljas, siis ei olda oma ega saada osa - selge. Kuid, ressursse ei pruugi enese jaoks saada ka siis, kui ollakse osa ja kuulutakse kokku, sest ka selles kohas on reeglid ja astmed – olulisuse järjekorrad ning ikkagi keegi otsustab, kellele ja kui palju. Kui ei saada, enese jaoks vajalikku osa, siis tundub, et olles osa ei olda tegelikult osa.

Kui inimesest saab täiskasvanu ja iseenda eest vastutaja, kes käib tööl ja loob enesele oma perekonna, siis ta kogeb, et ikkagi ei ole ta alati ja kõige jaoks piisav. Temas ja temal on vajadused, mis vajavad rahuldamist ja unistused, mida sooviks täita, kuid Maailm on nii seatud ja toimiv, et nähtav ja olemas olev ei ole alati tema jaoks olemas. Selleks, et saada ligi ühisele ja ise otsustada jagamise järjekordi ja suurusi, luuaksegi erinevaid ühendusi – ühes olemisi ning selle soovi täitumise lootuses meelitatakse inimesi poliitiliste jõududega liituma.

Inimesed astuvad, vabatahtlikult ja ka teist väljapääsu nägemata, nimelistesse kastidesse - sellega teevad nad teiste ja eneste vahele vahe. Kastis olijate ühine jõud on tugevus, et hoida ühiselt loodud suurused ja võimalused endale. Poliitiline jõud on võim, et võtta, teistes kastides olijatelt, võimalus kontrollida ühist vara, sest kui kõigile ei jätku, siis tuleb jagada tervik osadeks ja enese osa sellest, peab saama nii suureks, et sellel oleks võim ja jõud omada kindlat kontrolli terviku loodud ja omanduses olevate ressursside üle.

Kõik ei taha ega saa kuuluda kastidesse ja seega võivad nad omada justkui määramatut vabadust, kuid selles vabaduses on neil võimalusi ja võimekust täpselt nii palju, kui enesel, selle teostamiseks, ressursse on või iseennast kasutades osatakse hankida. Kui ühise ressursi kasutamise võimalusest ilma jäänud inimene kogeb, et kõige jaoks ei saa ning alati ei ole, siis jäävad mõtted elluviimata, teod pooleli - enese loominguline sünd on saanud takistuse – inimene ei saa astuda sinna, kuhu sooviks. On soov proovida, sest nähtud võimalus on kui uks, mida soovitakse avada, et kohtuda sellega, mida veel ei ole loodud ega kogetud. Kuid iga võimalus ei tähenda alati vajadust. Võib küll olla ka vajadus, kuid sammu elluviimise teostamine ja ka jätkusuutlikus sõltub sellest, kui suur on ressursse kontrolliva ja käsutava poole vajadus.

Meie – ei ole nimeliste kastide sisud, vaid inimesed ilma piiride ja vahedeta. Meie on see, kus iga osa on oluline. Iga osa olemine on oluline. Iga osa kasvamine on tähtis tervikule. Kui osal enesel jääb puudu, et kasvada ja areneda edasi, siis ta saab ta kasutada ühist olemas olevat, sest iga osa on oluline terviku jaoks. See, mis inimesest enamana sünnib on oluline kõigi jaoks. Ühes on olemas kõik ja üks loob osana kõigile.

Marianne

14.01.2022.a

Leia ennast üles

 

Kui esitada enesele küsimus – Kus ma olen? - siis paneb see õlgu kehitama, sest ollakse ju seal, kus parajasti ollakse. Kuid tõsiselt – esita enesele küsimus – Kus mina olen? Leia ise ennast üles – Sa ei pruugi olla elavas hetkes, vaid kusagil mujal – ka aegu tagasi. Vaata enese sees olles seda, mida Sa teed, kus Sa oled ja miks Sina seal oled? Kas Sa ootad või põgened? Kuid põgenedes ootad ja oodates põgened? Mille või kelle eest sa põgened? Mida või keda Sa ootad? Mida või keda sa kardad?

Öeldakse, et inimene on ennast ära kaotanud, kui ta on nähtavalt tasakaalust väljas, ei ole mõtetega kohal ja justkui lendab kusagil mujal. Pidevalt midagi juhtub ja toimub, asjad kukuvad või kaovad. Tunded lahvatavad ja kustuvad hetkega, põletakse särinal ja kustutakse vaikusesse. Ollakse ja ei olda ka - energia on kakofooniline. Ennast ära kaotanud inimene, olles seal, kus ta on, on seal, kus teda ei ole – ta on jäänud enese seljataha.

Pealispinna toimetused, argine rutt, tahtmiste tagaajamine, vajaduste rahuldamine – see on enese pidevas liikumises hoidmine. See on peatumata ja mõtlemata, eesmärkide järgi, tunnete ajel tehtud otsuste täitmine. Enese tegevuses hoidmine on automaatne käivitumine ja reageerimine. Sellisel moel minnakse veel rohkem paigast ära, sest viiakse ise ennast paigast ära – iseendast kaugemale.

Kui kummina tõmmatakse ennast pingule ja justkui venitakse välja – edasi, ikka edasi – ise endast kaugemale ära. Kusagil on viimane piir ja kumm enam ei veni – korraga ollakse tagasi seal, kus oldi. Kaotatakse kõik see, mis unenäos olemas oli – vahepealne aeg on vahelt kadunud ja kohtutakse ise endaga.

Marianne

13.01.2022.a

Soovitu sündis soovimatuna - Kaotajad ei võida

 

Ulatasin ise ennast uhkusega Maailmale – „Tundke uhkust minu üle!” Kuid sõnade - „Mina olen uhke Sinu üle!” - asemel kogesin tundeid, sest uskusin vastusena kuulvat – „Mina tunnen häbi Sinu pärast!” ja jätkasin vana lugu...

Nähtav tähelepanutorm ja selgelt kõlav tunnustus jäid ära – seega, olin midagi ja kusagil valesti teinud/ valena olnud. Tahtsin vale ära parandada, kuid ma ei saanud seda teha, sest ei teadnud, mis oli see, mis sai määravaks otsuse tegemisel. Kellelgi ei olnud vajadust ega tahtmist astuda, avalikult häbistatud, minu kõrvale seisma, et toetada nähtavalt. Mind ei toetatud, sest mina ei olnud oluline. Olin väljal üksinda. Kuigi, kedagi näha ei olnud, tundsin teiste halvustavaid, ükskõikseid, pilkavaid ja põlglikke pilke – uskusin, et olin olnud või teinud midagi valesti, sest seda tõestas karistus – mind ümbritses vaikus. Eneses häbi tundes tahtsin enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest – olla tagasi seal, kus olin enne sammu - seal olid kõik võimalused alles.

Uhkus ja häbi on minu enese poolt loodud tähelepanupendli kaks vastandvaatenurka. Uhkuse ja häbi vahel aitab pendlit liigutada välise tähelepanu suurus ja kvaliteet. Mina ise olen see, kes annab tähenduse, minu poolt kogetavale, välise tähelepanu kogusele ja suunale. Selle, kumma poole peale pendel liigub, valin välisele tähelepanule tähendust andes. Oluline on tähelepanu suurus ja suunatus, selle puudumine või olemas olemine. Ka olematu tähelepanu ehk vaikus tähendab suunda, sest, just vajalikust tähelepanust ilma jäädes, ärkavad minus hirmud ja ma leian ennast soovituna olemise vastaspoolelt.

Hirm, ise ennast kogeda, on see, mis loob tähelepanupendli. Hirm kaotada ja julgus olla iseendana on ühe pendli vastandvaatenurgad. Hirmu tundes, mina ise, suunan enese tähelepanu enese soovitud kogemise vastaspoolele. Hirmu tundes tõmban mina ise ennast kõrgusest alla ja tee pealt tagasi ning peatan edasi liikumise, et vältida uut kaotust – taaskordset enese valena kogemist ehk valet rolli. Heal poole olemine tähendab õige ja vajaliku rolli omamist ning sellega kaasneva kogemist, kuid vale poole peal ootab ees vale ja soovimatu rollinime kandmine ning seda kogen õige ja vajamineva rolli kaotusena. Pendli, jätkuva olemas olemise, tagab reaalne hirm kaotada võimalus saada vajaminev roll tagasi. Iga roll on Kes olemine, kuid mina ise olen see, kes on andnud ennast välise tähelepanu nimetada. Mina ise olen see, kes usub, et väline peegel näitab mulle tõtt. Selle järgi on väline tähelepanu see, mis näitab KES ma olen (pean olema) või KES ma ei ole (olla ei saa).

Olen uhke enese üle, sest on olemas põhjus rõõmustada. See on võimalus ise ennast õnnitleda, sest teist sellist ei ole – olen parim – uhkus on ülivõrre ja saavutus. Tunnen häbi, sest olen ebaõnnestunud ja valeks osutunud enesega seotud, kuid mina ei taha olla see KES tegi – olla vale enese autor. On häbi olla ühte seotud, kui mina ise ei õigusta enese ootusi - kogen pettumust. Ootus/ lootus ja pettumus on järgmised vastandvaatenurgad.

Olen uhke – olen ühes, tahan kaasas ja koos olla – osa saada ja veel kogeda. Tunnen häbi - tahan eraldi astuda, lasen lahti – hülgan. Hoian/ toetan ja hülgan on järgmine vastandvaatenurkade sõnapaar. Hüljatu on see, kes on väljal ja seisab seal nähtavalt üksinda. Hülgasin ise enda, sest peale enese poolt, uhkuse ja lootusega tehtud sammu, saabus vaikus – vastuvõtmine ehk enese jaoks vajalik/ oodatud enese kogemine jäi ära. Kuigi enese kogemine ju tegelikult oli, kuid teise külje peal – toimus valus kukkumine. Tipus olemine ja pjedestaalilt kukkumine – on järgmine vastandvaatenurkade sõnadepaar. Seletus juhtunule – osutusin valeks, sest teine vaatenurk, see õige, jäi mingil põhjusel kättesaamatuks.

Õigena ja valena olemine on järgmine pendel. Sellelt hüppan kohe järgmisele sõnapaarile - väärtuslikuna ja väärtusetuna olemise valikule. Olen väärtusetu, kuna ei toonud oodatud kasu - järelikult olen süüdlane. Süüdlase ja ohvri sõnapaar on taas üks tähelepanupendel. Ka sealt hüppan edasi järgmisele pendlile – õnnestumine ja ebaõnnestumine. Ebaõnnestusin, sest ma ei saa olla uhke enese üle, kuna mul puudub vajalik tähelepanu – seega tunnen häbi ja nimetan ise ennast - olen süüdi, väärtusetu, vale – selle põhjal hülgan ise ennast.

Kuigi tundub, et vajaliku rollinime jaoks tähelepanu saamata ebaõnnestusin, siis tegelikult mitte. Iga sammu tagajärg on juba teine lugu. Minu samm oli õige, väärtuslik ja enamat loov. Minu lugu oli minu oma – mina olen enese tugevus. Välise tähelepanu kogus ja saadavus või puudu olemine ei tee olematuks ega väärtusetuks seda, mida tegin – enese loomingut. Minu tegu on minu lugu ja see on parim võimalik – olen enese kingitus.

Lubades enesel vaba olla – luua iseendast ise ennast – voolan ja sünnin üha uuesti. Enese hirmud ja uskumused on loodud ise enda poolt iseendale, et takistada iseendana teel kõndimist. „Ära astu, ära ole, ära tee!” – lausun selleks, et vältida tunnete kordusi – iseendana olemise kogemise negatiivset kogemust – halb, häbi, vilets, väärtusetu, ebaõnnestuja, süüdlane, vaenlane, pettumus - on positiivsete sõnade vastandpooled. Iga, iseennast vähendav, sõna lisab raskust enese jalgade külge.

Viiskümmend üks aastat tagasi sooviti mind Maailma, et olla uhke enese üle – tunda õnnestumist õigena olles, kuid vastu vaatas tühjus ja ümber seisis vaikus – tegu oli tehtud asjata ja ohver ei päästnud, ära jäänud olemise, kaotusevalu kogemast. Enese sees elavat häbi kogedes, tahtis naine enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest, et olla tagasi seal, kus ta oli enne sammu, siis kui kõik võimalused olid veel alles. Soovitu sündis soovimatuna.

Kui naine ei olnud uhkus, siis järelikult oli ta häbi. Ta tundis häbi lapse pärast – lapse olemas olemine tähendas ja näitas talle tema enese häbina olemist. Mitte ükski saavutus ega õnnestumine ei muutnud teda ära, sest see, mille ta kaotas, jäi igaveseks kaotuseks. Ta ei näinud enese võitu – kaotaja ei võida. Laps olin valena olemas ja see meenutas pidevalt seda, mida ei olnud. Hoolimata lapse olemas olemisest ei ulatatud naisele, ausaks ja õigeks tegevat, abikaasa rolli, vaid selle asemel pidi ta vallasema rolli kandes, tundma Häbi. Naine ei saanud kogeda ennast sellena, kellena soovis ja tema kanda jäi oma sammu tagajärg – mina olin karistus - hülgamise põhjus.

Tähelepanupendlid said minu omaks, sest olin võtnud endale ülesandeks suuta päästa ise ennast st ema ära. Mul tuli olla õige sõna – õige KES, et lunastada ennast välja. Kuid õige pool oli see, kuhu ma ei ulatanud või ei jäänud püsima, sest mina olin see Kes oli määratud vale olema. Kõik see, mida mina tähendasin, see mulle Maailmast vastupeegeldus. Minu teod ja pahana olemine määrasid mind eraldavasse vaikusesse. Ükski parandav samm, tegu ega olemine ei olnud kunagi piisavad – ma ei pälvinud mind teiseks muutvat tähelepanu.

Oleksin tahtnud imetlevate ja uhkust tundvate silmade saatel suurendada head enese kogemist, et olla lõpuks vaba, õige ja päästetud. Olla veel rohkem ja võimsamalt, et ületada oma hirme. Õigest, mind muutvast, tähelepanust reaalset ilma jäämist kogesin kaotusena – vaatasin välja ja ootasin, et saaksin tundes olla – ei saanud, sest kuigi oli, ei olnud nii nagu vajasin. 

Tähelepanu kogus ega kvaliteet ei määra minu väärtust – olen oluline, olemas olemise, igal hetkel. Teiste tunded on need, mis liigutavad nende tähelepanu – sisse, välja, kõrvale. Nende enesete hirmud ja tähendused vaatavad mulle vastu. See, millise loo teised inimesed oma sammudega ise endale kirjutavad – iseendast iseendale loovad, on nende eneste võimalus ja valik.

Põhjendused, tähendused ja uskumused on, minu enese poolt valitud, kaotuse seletused. Mina ei kaotanud – mina olin see, kes võitis – minul oli endiselt olemas see, mille olin loonud – mina iseendana. Minu enese sammud, teod, valikud ja olemised on see, et olen tänases päevas olemas. Minu tee on enese käidud ja sammud enese astutud ja kõik see, mis enesest sündinud, on enese looming – iga olemas olemise hetke parim võimalik.

Marianne

12.01.2022.a