Laupäev, 30. juuni 2018

Suures Rahus rahus elamine ja olemine - Meditatiivne rännak vol 30





Jalad vajumas sooja rannaliiva astud Sa täna kutsuvalt sinava mere poole. Vesi on täis helklevat päikesekulda. Lained rulluvad üksteise järel randa, murduvad kohinaga, kuid taanduvad vaikse sahinaga. Tuul puhub täna läänest ja on üsna tormakalt tugev, sasides ja sikutades Sind. Tuul on kui nõudlikud käed Sinu ümber, mis hoiavad Sind kindlalt, kui ta juhib tantsides Sinuga vabaduse tantsu siin selle mere kaldal. Kui astud, siis lükkab Sind tagasi, kui seisatud, siis tõmbab enese poole, kui taganed, siis keerutab nii, et lööd õrnalt kõikuma. Sina ja Sinuga kaasnev lehvib ja lendleb, sikutab külgetõmbejõu köidikuid, kui proovides taevalaotusesse lendu minna.

Päike on kuldselt soe. Tema soojuses sirutades Sa avaned, puhked õide palged pööratuna kollase ketta poole. Riided tunduvad liigsed, need on vaid tuulele mängimiseks. Sa võtad riided seljast, heidad need liivale ja seisad valguses käes nii nagu Sind siia ilma loodud on. Päike hoiab Sind soojas embuses, mis on kui rüü. Sinu alastus ei tundu Sulle hirmutav ega sunni varju või katet otsima. Sa kümbled päikesekiirtes, mis on kui sadade soojade pihkude paid mööda Sinu füüsilist puudutust ihkavat keha. Sa keerad end, tõstad käsi, et tajuda seda mõnusat puudutust kõikjal. Sa oled pikalt elanud kokkutõmbunult jahedas varjus, nüüd Sa avaned ja avardud, Sa oled elavana elamises.

Sa astud vee ja maa piirile. Vesi väreleb Sinu ümber. Sa vaatad oma varbaid, mis on küll Sinu omad, aga ometi asuvad kui teises maailmas. Säbrulised lained voolavad randa, haarates Sind oma embusesse, jättes taganedes Sind kannatamatult uut kohtumist ootama. Nende värskendav kallistus on nii meeldiv, et soovid üha uuesti selle kordust. Sa ihaled tunda, kuidas vee sametine armastus Sind oma embusesse haarab, kindlalt hoiab, seejärel vallatult narritades lahti laseb, et siis uuesti kokkusulavalt ühineda.

Maa Sinu jalge all vajub, sest lained uhuvad liiva rannale, lükates seda enda ees, tõstes üles, viies kaasa. Sina tõused ja vajud liiva ning vee vahelises liikumises. Sa liigutad oma varbaid liivases vees ja tunned, kuidas oled osa sellest mängust. Sa suled silmad ja oled osa loodusest. Sa ei lahustu tema sisse, kuid Sa liigud temaga kaasa. Sinu taltsutamatud juuksed lendlevad, käed liiguvad ühises tantsus tuulega. Päikese kuumas süleluses tunned end hoituna ja usaldad end avatuna hoida. Vesi värskendab ja jahutab, lained kallistavad Sind üha uuesti, maa vajub ja tõuseb koos Sinuga, Su varbad kaevuvad sügavamale liiva sisse ja Sina sukeldud üleni Suure Rahu keskmesse.

Sinu mõtted kaovad, nad ei vilksa ega sega Sind. Sa lihtsalt oled ilma aja ja piiranguteta. Sa oled kõiksuse kõikjal. Sina oled õhuna tuulevoogudes, mis lendlevad Maailmas. Sina oled soojus päikeses, nii elav ja valmis. Sina oled veepiisk ääretus ookeanis, kandes ühena kõike ja olles kõigega üks. Sina oled Maa, kes hingab sisse ja välja, oled mäed ja orud, lagendikud ja metsad, oled juured, mis ulatuvad pinna all kõikjale olles osa suurest süsteemist. Aeg voolab, Sa ei mõõda ega piira teda. Sina elad, voolad, hingad, juurdud. Sa oled siin ja seal. Sa oled kõikjal. Sina oled Suur Rahu.

Sa sirutad oma käsi, tõstad ühe jala veest välja ja libistad ta siis õrnalt mere embusesse tagasi. Sa teed sammu, teise ja kolmandagi usaldades end lainete siidisesse sülelusse. Sa lased neil end kanda, teie vaheline füüsiline kontakt on nii lembe, sulnilt hoidev, hurmavalt kallistav, lummavalt silitav. Sa oled ja liigud ühes Suure Veega.

Uuesti kaldal seistes kuivatab päike Sind oma suures süleluses, hoiab enda kaisus mahendades tuule jahutavat tormakust, kui ta Sind taaskohtumise rõõmus tantsule kutsub. Liivaterad haakuvad Sinu palja ihuga, kattes Sind rüüga, mis loob huvitavad mustrid päikesest kuldsel ihul. Sa seisad, ei pane tähele ega keskendu. Sa oled mõtlus. Sa oled olemine. Sa oled hingamine. Sa oled kõiksus. Siin lubadusi ei anta ega tõotusi pillata. Siin pole midagi leida ega kaotada. Siin ei ole, et oli enne või tuleb pärast. Siin on kõik selles ajas, on Sinu sees olemas – mis on väljas see on ka sees – Suures Rahus rahus elamine ja olemine.


Marianne
30.06.2018.a


Kolmapäev, 27. juuni 2018

Käed, mis on vabad




Silmad kinni
kujutluse sees
kirja kirjutan.
Paberile panen
sõnadest read.
Ümbriku kleebin.
Tiibade sahinal
teele läinud
minu soovid need.

Kui minu käed
maises maailmas
on seotud
nähtamatus köies,
siis olemas on väed,
mis vaimu ilmas
on vabad oma väes.

Ma näen kuis
lahti seovad
nad ahelad,
lukus olnud
taba avavad.

Vabad käed,
on jalad priid
ja uksed lahti lükatult,
Maailm minu ees
ootab avatult.

Vabana vabaduses,
lood, mis puuri pandud
nüüd laias laotuses
lendu läinud avaruses,
üle ilma uues seikluses.


Marianne
27.06.2018.a

Teisipäev, 26. juuni 2018

Palun hoia mind oma peopesa varjus





Kui Sulle öeldakse, et Sinuga koos on halb olla, midagi Sinu käitumise juures häirib, käib tõsiselt pinda või teeb teisele inimesele haiget, siis Sa võtad seda isiklikult, tunned end puudutatuna, sest see käib Sinu enese pihta. Sügav rebestav valu tuleb sellest, et kuuled teise inimese sõnumis – Sina oled seda, teist ja kolmandat – Sina oled vale. Sa oled rabatud, mõtetega kinni jooksnud, oled nõutu, sest kogu jutt tundub Sulle arusaamatuna. Sa tead, et olid ju õige, kuidas siis nüüd korraga osutud valeks. Sina ja teie ühine suhe ei olegi sellised nagu arvasid neid olevat. Püüdsid olla parim, mis olla võisid, kuid sellest ei piisanud. Sinust endast jäi väheks.


Sina inimesena ei ole kunagi vale, sest vale ei ole see, kes Sa oled, oluliseks sai see, kuidas Sa valisid olla, mida tegid või jätsid tegemata, kui olid teise inimesega koos. Määravaks sai see, mis puudutas teie vahelist suhet, kuidas suhtusid temasse, iseendasse ja teie ühisossa.

Masendavalt suruvad tunded kasvavad ülepea, sest tihtilugu öeldakse nö Alasti Tõde välja viimasel hetkel, siis kui ei suudeta seda enam endas hoida, kui enam ei saada ühiselt koos olla vaid tahetakse eraldi teedele minna. Teine inimene on otsinud lahendust endas, enda jaoks ja tihti on selleks eemaldumine suhtest, kus tal on halb olla. Midagi on olnud teie ühises suhtes üle või puudu, sest teine tundis, et ei saa seal seda, mida vajab ning nüüd hetkel, kui enam vanaviisi edasi minna ei olnud võimalik, sest teine ei tahtnud ja Sina ei saanud, siis ongi kriis ja toimub lahing, kus jõutakse lahenduseni, mis iganes kujul see siis tuleb, olles lõplik või ajutine.

Sina ega teine inimene ei olnud oma suhtes üksi, te olite seal kahekesi koos, kuid võib olla teie vahel puudus kommunikatsioon, üks küsis, aga teine ei vastanud, võib olla küll rääkisite, kuid tuumani ei jõudnud, lahendusi ei sündinud ning nii jäi kõik ikka ja jälle pooleli. Olite koos nii kaua kui suutsite, nii mugavalt kui võimalik. Kui aus olla siis ehk keskendusidki rohkem iseendale. Mõtlesid sellele, kuidas Sina end tunned, mida tahad või vajad, kuidas teine Sinuga käitub ja on, kuidas Sina saad kätte selle, mida ootad. Palju ei mõelnud ega vaadanud, kuidas te teineteise jaoks olemas olete, mida ja kuidas Sina ise saad olla ja anda. Käisite oma valitud rollides, oma igapäevaseid radu.

Kui suhtes on ühel poolel halb olla, siis on tegelikult mõlemal nadi tunne, sest te olete suhtega ühte seotud. Iseasi on see, kes teist seda endale tunnistas ja kumb otsustas selle olukorra lahendamiseks ka tegelikult, midagi ette võtta. Nüüd ongi siis nii, et teine tundis, et ta vajab eluliselt midagi teistmoodi ja ütles välja selle, mida soovis ning nüüd tunned Sina, et Sinult tahetakse midagi, oodatakse Sinu muutmist. Kuid inimene ei suuda anda, kui ta ei tea, mida muuta ja kuidas muutuda. Sina sulgud endasse, oled haavatud, õigustad oma käitumist või ründad vastu, sest tahad teisele haiget teha. Tema teade on võtnud Sinult turvatunde, usu endasse, kardad kaotada seda, mis on justkui siiani alles olnud – iseennast. Isiklikult võtmine, valu ja solvumine ei lase Sul vaadata iseenese osa, panust ja vastutust toimuvasse.

Jah, Sa oled olnud ja andnud, kuid kas see on just see, mida teine vajas ja soovis. Sa ei tea, kui teine ei küsi ega ütle ning Sina ei küsi, kuula ega vasta. Nüüd vastamisi seistes öeldakse välja see, mis hingel ja rohkemgi veel. Sa kuuled valu ja solvumist, kuid selle all on soov saada see, millest on puudu olnud. Kas suudate teineteist mõista, arusaada ja jõuda loo tuumani?

Oma haavatud uhkuses, ellujäämise vajaduses oled iseendale olulisem, kui suhe või teine inimene ja selles seisundis lõhute üksteist veel enam, kõige lähedasemast on saanud vaenlane nr 1. Sellises seisundis ei näe Sa oma suhet kõrvalt, ei usu, et on võimalused lahenduseks vaid tunned, et Sinult on äravõetud usk iseendasse – Sind ei taheta Sinu enda pärast – sellisena nagu Sa oled – Sinust ollakse valmis loobuma päriselt.

Miks te jõudsite sellesse punkti, kus Sina pidid valusaid sõnu kuulma ja tundeid tundma, kui teine ütles seda, mida ütles. See on sellepärast, et kunagi kui Sina tegid või jätsid tegemata, midagi teise jaoks olulist, valis teine inimene teie ühises suhtes ühe käitumisviisi, kohanes oludega suhtesse jäämise nimel. Kindlasti tuli teil aeg-ajalt sellest juttu, kuid teema ei leidnud lahendust vaid kandus aja jooksul erinevatesse teemadesse üle, luuras pinna all, kerkides ikka ja jälle esile, muutudes häirivaks rahulolematuseks argipäevastes asjades nii igapäevaseks, et see ei seostunud enam selle ammuse looga. Muutus teie ühise suhte justkui nähtamatuks kaaslaseks, mis jätab jälje pea igale asjale ja lööb ehmatava agressiivsusega välja, kui inimese turvatunne on ohustatud.

Inimene tahab, et temaga arvestatakse, sest see tähendab talle, et temast hoolitakse ning see on märk sellest, et ta on iseendana teise jaoks oluline ja läbi selle tajub ta turvatunnet ning teab, et on selles suhtes hoitud ja kaitstud. Oluline on mõistmine, et igal inimese teol (ka tegemata jätmine on tegu) on tagajärg ja see on põhjus, miks Sinu suhe on jõudnud lahinguni. Teine inimene saatis Sulle oma käitumisega sõnumi: „Palun hoia mind oma peopesa varjus, meie suhe on õrn. Palun ära tee mulle haiget! Ma soovin Sind usaldada!”


Marianne
26.06.2018.a

Mul on kahju, et ma mõistsin Sind alles täna, kuid nüüd ma sain aru, mida Sa mulle tol ammusel ajal öelda püüdsid. Palun vabandust!



Esmaspäev, 25. juuni 2018

Sina ja Mina lood XI " Räägi Minuga, ise endast ..."





... kui Sina ei räägi, siis Mina ei tea Sinu piire. Ma astun ja jalg tabab tühjust - see on hirmutav. Ma astun, kuid löön ennast Sinu vastu ära – see on valus. Ma olen pinges, rahutu. Mina ei tea ega tunne Sind, sest Mina ei tea, mida Sina tunned, arvad või vajad. Üha uuesti leian ennast olukorrast, kus Mina olen see, kes Ma olla ei taha, sellisena nagu Mina end näha ei taha – inimesena, kes ei arvesta Sinuga. Koos olles oled kui nukk ja Mina kui kõhurääkijast marionett näitleja. Mina ütlen ette, kuhu minna, mida Mina tahan ning lükkan Sind takka, et me teeksime seda, mida Mina soovin .... ja me teemegi seda, ilma, et Minul oleks aimugi, mida Sina mõtled, tegelikult ise teha tahad.

Mina ei tea, kus meie ühises ruumis oled Sina, kui palju olen Ma Sinule kohta jätnud, kui palju Mina Sinu osast endale olen haaranud. Mind on palju, Ma ületan piire, tungin sisse – Mina ei taha seda teha. Mina ei taha olla selline, kuid Mina ei saa Sind muuta ega ehitada Sinule seinu, tõmmata piire. Mina saan mõelda enese mõtteid, otsustada iseenda tee üle, ehitada Sinu ja enda vahele müüri, millest Mina teadlikult edasi ei lähe, üle ei vaata, läbipääsu ei loo. Mina jätan Sind selle seina taha, sest Ma ei taha olla see, kelleks muutun kui oleme koos.

Piirid ja raamid, mis vahel ahistavalt piiravad võivad olla kaitseks ja korda loovaks seatud. Nad annavad võimaluse kohaneda, tunnetada üksteise tegelikku paiknemist ja soove. Nende sees võib tunda end vabana, olla parem inimene, sest seal tean, kuidas vältida Sinule haiget tegemast, seal oskan teha Sinule rõõmu, kinkides seda, mida tõeliselt tean Sind vajavat, ootavat, armastavat. Teadmises on suur jõud, mis viib ühiselt edasi.

Mina ei taha Sind enam välja mõelda, silmad kinni üles joonistada, helisid kuulmata mõistatada. Mina soovin Sind tunda ja tajuda, kui Sina end avades näitad seda, keda peidad ja varjad enda sees. See ei ole Minu valik ja samm, see on Sinu enese otsus ja tahe, milline ja kuidas Sa oled. Sinul on olemas Sinu võimalus vabadusele, elada ise enda moodi, jätta „Mina pean” sunduse, vaadata ringi ja valida ise oma tee, iseenda soovide järgi. Kuidas ja kas Sina seda teed on Sinu enese otsustada, sest Sina ise elad oma elu iseendana iseendale.

Aga, mida Sina arvad,
mida mõtled ja tahad,
mis on Sinu enese soov,
hingele ja olemisele rahu toov,
kuidas Sina ise oma õnne ja armastust lood?


Marianne
25.06.2018.a



Laupäev, 23. juuni 2018

Sa oled nii armas oma vihas!





Viha on vahel positiivne jõud, sest ta kasvab, et anda jõudu üle elada, vastu võidelda, välja pääseda olukorrast, kui Sina oma salvestunud tundes enam elada ei taha.


Marianne
23.06.2018.a

Reede, 22. juuni 2018

Elavate Sõnade Maa





Vahel elu on umbes,
seinad on ees
igas küljes.
Väljapääsu ei ole,
lihtsalt ei näe.

Sinu vaikuse ees seistes,
sõnade õhku jäädes,
end taas jõetuna tundes
teisale pöördun,
ühisest rajast eemaldun,
oma teele astun,
üksi olen,
üksinda elan.

Olen nurgas
pimedas paigas.
Edasi ei pääse,
ära lõin põlve,
õhku ei jätku,
kõik ennustab lõppu.

Vaikuse kaoses
kui kala kuival
abitu ohvri jõuetuses
seisan paigal.

Aitab küll!
Mina enam ei taha!”

Taas kord olen kõndinud
endasse sisse,
lõppematuse tundesse.
Ise olen teinud,
endasse maalinud
paigalseisu loonud.

Mina ise iseendas
olen oma tundes,
pildis kui udus,
salvestunud hetkes,
mis ammu möödus.

Olen kuni lahti lasen,
teisale vaatan,
ümber end keeran,
uusi uksi märkan.

Mina ei tea,
kaua siin viibin,
kuhu välja jõuan,
millisele rajale
ust avades astun.

Seni tagasi olen,
pärast rännakut endas,
Sinu juurde pöördunud.
Sealt, kus üksi olen
üksinda kõndinud.
Kuid mina ei tea,
millal teisale keeran,
vaikusest eemale,
Elavate Sõnade Maale
elama lähen.


Marianne
22.06.2018.a

Neljapäev, 21. juuni 2018

Rändurile, kes Sa täna lähed teele




Atsile


Sa kõnni mööda radu,
mis on Sinu.
Kui tuleb aeg minna,
siis keera sinna,
kuhu jalad viivad,
kus on kergus ja tiivad.
Väldi ette öeldut,
maha joonistatut,
teiste ja enese kordust.

Sa silmad ava,
Sa südamega kuula.
Jah, tee pole alati sile
vahel on pilkaselt pime,
kuid käänaku lõpus
algab uue algus.

Kui puu seisab ette,
kui tee lõppeb vette,
kui maa saab otsa,
kui enam ei jaksa,
siis ära ikkagi peatu.

Kuni Sinu süda lööb,
jalg astuda jaksab
seni uut avasta
imelist Maailma kallista,
kõike elavat armasta.

Lõpetamise kurbusest,
pääsemise rõõmust
nüüd silmad pühi,
võta kott ja edasi rühi.




Marianne
21.06.2018.a

Kolmapäev, 20. juuni 2018

Ema tugevus seista lapse tunnete käes – vahel ma lihtsalt läheksin ära, kui saaksin





Laps on nutikas, arukas, kaval jne – ta on nii paljut ja enamgi veel – kui ta vaid valib seda olla. Kui ta oma tunde sisse läheb, siis on ta seda üleni. Vanemaga põrkudes soovib ta leida lahendust, et vähendada sisemist pinget ja nii suunab ta selle kellegi teise pihta ning tavaliselt on selleks tema ema.

Kas lapsel on õigus teha emale haiget? Kas vanem on kohustatud taluma kõike lapse nö täiskasvanuks kasvamise ilus? Kui palju peab lubama oma tundeid väljavalada, lasta lõhkuda, lüüa sõnadega riivata?

Igal inimesel on tunded ja aegajalt on igal ühel nendega keeruline toime tulla. Ma ei võta isiklikult, kuid kisa teeb kõrvadele haiget ja löök füüsilist valu. Ma saan aru, et lapsel on raske ja ta tahab, et vanem teeks nii, et seda tunnet enam tundma ei peaks ja ta saaks taas laps olla. Kuid ka lapsel on vastutus oma tunnete eest, seda isegi siis kui tunne on suurem, kui tema ise.

Laps kisab, kui tunne enam tema sisse ära ei mahu. Ta jonnib, kui ta ei taha päriselt seda, mida ta peab. Vanem on ju vanem, jah ma tean, et ema peab olema tugev, imeinimene, suutma, oskama, jaksama, tahtma – sest laps on ju minu enda valik, minu enda peegel – kuid kõik need on sõnad, sisu on igapäeva elus.

Kui imeline on lapsega olla, kui kõik sujub, on mõistmine, jagamine, suhtlus, piiride austamine – on üks tervik. Vahel on meeletult raske, kui tervik muutub teravikuks, mis torgib nii valusalt ja sunnib mind olema kohas, mida ma tegelikult sel hetkel ise endale ei valiks. Mis mõttes ma tegelikult tahaksin, et järgmised 15 min soovin kuulata kisa ja trampimist, järgmised 15 min valimatult valatud huvitavaid sõnu, et siis lendavad uksed ja asjad, on põhjatu vaikus ja eiramine – ma ei valiks neid hetki, kuid nad on minu elus lihtsalt sellepärast, et olen ema.

Ma saan aru, mõistan, kuid vahel on minu elus hetki, kus ma ei saa anda lapsele teadmist, et olukord laheneb, kohe muutub ja on teisiti, sest ka mina ise olen olukorras, kust tahaksin juba ära, kuid pean veel ootama, kellegi teise käiku. Kuid lapses on viha siin ja praegu, sest tema sõltub minust ja tema teeb minu elu nii „huvitavaks”, sest mina olen tema silmis tema tunnete põhjustajaks. Ma võin rääkida, põhjendada, seletada, kuid laps sulgeb oma kõrvad ja ei kuula seni, kuni pinge temas püsib.

See on küll vaid üks kild päevast, kuid see on hetk minu elust. Koht, kus minul on halb, kus ma ei jaksa olla ega taha teha seda, mida minult kui emalt nõutakse – seista viimase kantsina, kaljuna, mille vastu tunnetega pekstakse.

Jah, ma karjun vahepeal vastu – olles lapse peegel – hetk, kui tunded kasvavad üle pea ja ma suunan need lapse pihta, et ta ometi lõpetaks ja mina saaksin olla. Ma tõstan häält kui ma ei taha olla olukorras, kus ma pean olema, sest olen ju ema. Jah, ma olen seda, kuid enne, pärast ja ka sellel ajal olen ma mina ise. Olen inimene, kellel on oma valikud ja nii valin ka mina vahel, et ma ei kuula või lähen lihtsalt teise tuppa ära. Jah, vahel ma ei ole mõistlik täiskavanu, kui mina ei taha olla olukorras, kus ma pean tegelema teise inimese tunnetega, kuigi ta ei tule veel ise nendega toime ning otsib lahendust läbi minu.

Tavaliselt on emade võluvõtmeks see, et nad mõtlevad ette, sillutavad juba enne teed, lahendavad teema enne selle tekkimist. Kuid kogu aeg ei jaksa ette elada, vahel tahan olla lihtsalt hetkes. Olla iseendas kohal, kuid siis sõidetakse täiega sisse, keeratatakse inimvaljuhääldi põhja ja tungitakse isiklikku ruumi tunnete lahingut pidama. Kui selliseid hetki pole haruldusena üks või kaks, vaid on mitmeid ühes päevas, vahel tunnis, kui väga viltu veab, siis vahel lihtsalt enam ei jaksa.

Emaks olemine on tõesti üks huvitavaid väljakutseid esitav keeruline malemäng – teekond, kuidas lihtsalt olla üks ema ühele lapsele. Ma tean, et see „ilu” käib ühe inimese suureks kasvamise juurde, kuid mina ei ole veel valmis kasvanud, olen küll vanuselt vanem, kuid kasvan üha edasi ja ka minus möllavad tunded otsivad aegajalt lahendust. Nii ei olegi mul mõnikord lihtne taluda või leppida olukorraga, kus ma pean ema olema, kuigi see on kunagi minu enda valik olnud ning nüüd ma siis hoolitsen kasvades, kõndides, vahel ka komistades oma „Roosi” eest, sest mina vastutan tema eest.


Marianne
20.06.2018.a





Teisipäev, 19. juuni 2018

Oled Oraakel





Vaadates Vaikuse Valgesse Valgusesse, kus joonistuvad värvidest pildid, näed Sa algust, kust kulgeb tee. Sa näed seda, mida Sinul sel hetkel on vaja teada ja mõista, et ära tunda. Sa näed ise ennast iseendas, sest oled ise enda Õpetaja.


Marianne
19.06.2018.a

Pühapäev, 17. juuni 2018

Mis juhtub inimesega, kelle elus on ülemäära „Mina Pean” sundust



Inimene on tervik, ta on üks energiasüsteem, kelles on kaks erinevat poolt – kaks vastandit – üks on rahustav ja teine liigutav pool. Energia, mis nende kahe sünergiast taasluuakse, kasvab ühest poolest välja teiseks, et taas esimeseks muutuda. See, mida on rohkem annab endast sinna, kus on vähem, mida vajatakse juurde ning nii toimib pidev süsteemi tasakaalustav protsess. Kuid inimese elus on hetki, kus tema energia ei muundu teiseks vaid taasluuakse üht samanimelist energiat ja kahele poolele, mis muidu on ühendatud, on justkui sein vahele ehitatud. Ühte energiat, mida temast endast üha taasluuakse, saab liiga ja teist, mis seisab ning ei muundu jääb puudu.

Inimene, kelles on liiga rahustavat energiat sulgeb end vaikuse kookonisse. Ta on enamasti paigal, sest ta peab sundima ennast liigutama. Ta ei soovi lasta ennast häirida, ta väldib kokkupõrkeid välisega, sest see tegevus nõuab energiat, mida temas on vähemuses. Tegevus, mis taastoodab energiat mõjub talle veel enam rahustavalt nii, et tekkida võivad apaatia ja tardumus, suurendades seisakut, millest on üha raskem end liikvele sundida. Inimene, kelles on liiga liigutavat on kõigile kuulda ja näha. Ta on pidevas rahutuses, mis muudab teda närviliseks. Tema peab ennast sundima paigale ja rahulikuks jääma. Tema otsib konflikte, et liigsest energiast vabaneda. Tegevus, mis annab energiat juurde mõjub temale nii, et inimesest võib saada justkui pöörane Duracelli jänes.

Kõigile on tuttavad väljendid – maandamine ja laadimine – soov ühest energiast vabaneda või teist juurde saada. Kuid tegelikult on inimeses energiat piisavalt, sest ta on võimeline seda ise enda jaoks juurde tootma ja liigset ära kulutama ning nii võib energiahulka ära andes või juurde võttes teha seda liigselt, suurendada veelgi puudust. Töötavas süsteemis mõistlikus koguses on see okey, kuid seal, kus süsteem on korrast ära võib see esimesel hetkel küll rahustavalt mõjuda, kuid sein, mida pole ära lammutatud hoiab endiselt pooli lahus ja taas toodetakse ühte liiga.

Töötavas süsteemis see, mida toodetakse kulub ära ja peale puhkust on taas valmisolek edasi tegutseda. See sünnib iseenesest ja loomulikult, ilma tagant sundimata, Liikumine on vaba ja voolav, ei ole teemasid tekitavalt üle ega puudu, sest kõik, mis sünnib on pidevas liikumises ja muutumises. See ei ole väsitav ega kurnav vaid positiivset enesetunnet loov ja hoidev. Negatiivsus, mis võib sündida, laheneb kiiresti ja kaob jälgi jätmata.

Inimese keha ja rakud hoiavad oma mälus seda, kuidas süsteem peab töötama, millist energiat on vaja taastoota. Paigalseisu on vaja, et ennast alalhoida – varjuda kaitseks. Liikumist on vaja, et ennast alalhoida – rünnata kaitseks. Kaks toimetuleku lahendust, et ennast kaitsta ja elus püsida. Inimeses tekitab rahulolematust liigse üleküllus või puuduses oleva poole vajadus ennast taasluua, et süsteem töökorda seada ja tasakaal taastada. See on inimese sisemine tarvidus end liigutada või paigalseista, sisemine sund rahuneda või edasi tormata. Tegutsemisega soovitakse ülemäärane energia ära kulutada, kuid energia ei lõppe vaid aktiviseerub nt toiduga üha uuesti. Paigalseisuga soovitakse end lõpuks ometi välja puhata, kuid hoolimata piisavast lebamisest seda ei juhtu, toiduga tahetakse energiat juurde anda, kuid näljatunne püsib kuigi kõht on punnis ja raske. Süsteem lükkab inimest tegutsema ja nii otsib ta alateadlikult läbi oma tegevuse moodust, kuidas tasakaalustuda, kuid mingil põhjusel ei tule see tal hästi välja. Inimene ei saa seda, mida ta vajab, sest ta ei tea, mida ta tahab. Inimene ei tee seda, mida tahab, sest ta ei tea, mida ta vajab. Ta kulgeb puuduse tekkimiseni, saadav või ära antav energia hulk on liiga suur, süsteem ei tule selle ümbertöötamisega toime ja enese alalhoidmiseks kasvatab uuesti liigset.

Seina, kahe poole vahele, kasvatab lause „Mina Pean!” Inimene, kelle elus on ülemäära seda, mida ta peab tegema, vajab ja üha taastoodab energiat, mida ta on õppinud nendes teemades ellujäämise nimel kasutama, nii ta tormleb lõhkudes liigutavas pooles või on vaikivana paigalpüsides rahustavas pooles. Süsteem töötab sel hetkel režiimis, mille aktiviseerib sõna „Pean”, see on kehamälu automaatne lülitus. Kohas, kus inimene ei näe vabatahtlikust ja iseendana olemise vabadust, sest kusagil on keegi teine, kes otsustab, määrab ja suunab, kelle jaoks peab olema, tegema, elama nii nagu ise ei taha. See on ümbritsev keskkond, süsteem, milles inimene oma igapäevast töö- ja eraelu teostab. Koht, kus väline sekkub, kehtestades oma reeglid ja arvates end teadvat, mis on teisele parim, summutades protestidest hoolimata inimese püüdluse endale vajalikku küsida/ otsida.

Võti, mis avab seina kahe poole vahel on teadlikkus, millega tuleb süsteemi käigus hoida, suunata, ennast, jälgida ja kuulata. Iseennast tuleb teadlikult hoida, andes seda, mida kehale, vaimule ja hingele on vaja, et homne päev tuleks elusam. Inimene on teadlik olend, kellel on vastutus iseenda ees ja eest. Inimene kujundab ja loob ennast üha uuesti ise. Oluline on teadmine, miks ta teeb seda, mida ta teeb ja teadvustamine, mis on tema tegevuse(tuse) tagajärg eelkõige tema enda jaoks.

Inimene teeb seda, mida ta tahab, sest ta teab, mida ta vajab. Inimene saab selle, mida ta vajab, sest ta teab, mida ta tahab.


Marianne
17.06.2018.a

Kolmapäev, 13. juuni 2018

Ääretu avarus





Ääretu avarus on see,
kui käsi välja sirutades
ei puuduta kellegi õlga,
ette ei jää seina.

Ääretu avarus on see,
kui tee ei lõppe
vaid kulgeb teadmatusse,
silmapiir vaob kaugusesse.

Ääretu avarus on see,
kui südant avades,
valu lendu lastes,
viha lahustades,
kibedust mee sisse kastes
oma suu vead naerule.


Marianne
13.06.2017.a

Teisipäev, 12. juuni 2018

Elegiaania





Kutsusin Sind kaasa
ühte rada kõndima,
lihtsalt mehe ja naisena
üheskoos olema.

Avasin rääkides enda,
lubasin sisse vaadata,
soovisin Sinuga oma elu jagada -
Sina vastasid vaikusega.

Sel hetkel oleksid võinud
võita terve Maailma.
Sel hetkel oleksid võinud
kingiks südame saada.

Kui Sa vaid oleksid öelnud
selge ja kõlava häälega:
Jah, mina soovin seda!”
Kui Sa oleksid sirutanud
vaid oma käe välja.

Kuid Sina jäid istuma,
suu lukku panduna,
jalad kinni kammitsetuna,
sest Sina ei soovinud seda ...

... nii läksin edasi üksinda.

Tunded kasvasid
ja mõtted võrsusid -
Hea küll, kui Sina teed nii,
siis Mina valin teisiti!”

Päev edenes,
emotsioon lahtus,
uus lugu paberile veeres
ja solvunud meel jahtus.

Hiljem selgus,
et Sinu valik oli õige.
Sellest päevast sai kingitus - 
Minule endale.


Marianne
12.06.2018.a



Esmaspäev, 11. juuni 2018

Luulekevad 2018.a



Esimene raamatukaante vahel ilmunud paberile trükitud lugu....



Loodus ise poetas end lehele ...


Marianne
11.06.2018.a

Seistes Aegade Õues





Sa seisad aegade õues,
vaatad ringi üllatudes
ja näed, kuidas
varjud elusaks muutuvad,
ajastute kihid nähtavaks saavad.

Õhk liikus,
keegi justkui riivas,
füüsiliselt Sind puudutas.
Korraks vilksas
inimene eelmisest sajandist,
ta Sinust mööda ruttas,
oma tegemistes askeldas.

Valgus ja varjud mängivad,
kui aegade inimesed
oma elusid kõrvu elavad.
Te kokku ei põrka
ega teineteisest läbi lähe,
vaid õrnalt tajute,
kui teel möödute.

Tavaliselt Sa neid ei näe,
hääle kuma ei kuule,
kuid täna said aimu
ja vaatasid sisse
aegade hämarusse.

Sa õues toolile istusid,
kuid sinna ära ei mahtunud,
sest nähtamatult varju mähkunult
sel samal kohal
keegi teine oli juba ees ...


Marianne
11.06.2018.

Laupäev, 9. juuni 2018

Vaikelu õhtusel külateel





Rebane õhtusel jalutuskäigul
kõndis mööda jahiradu,
nuuskis siia ja vaatas sinna,
kas mõni huvitav lõhn jääb ninna.

Jänes keset põldu kükkas.
Üks kõrv püsti, kikkis,
kui lokaator helisid püüdis,
teine lontis, lihtsalt puhkas.

Vihmuti põlde veega kastis,
januse mulla nälga leevendas.
Õhtuse päikese kiirte valguses
vikerkaar veepiiskades vastu sätendas.

Rebasele vee lõhn jõudis ninna,
arvas, et targem on minna
enne kui valing lahvatab,
vihm taevast alla prahvatab.

Õhtu oli täis vaikust ja rahu,
täna igaüks läks oma radu.
Kokku ei saadud,
midagi ei juhtunud.

Rebane aeglaselt urgu lonkas,
jänes hips-hops edasi hüppas.
Vaid vesi voolikus vaikselt vulises,
aga päikese loojudes värvidemäng lõppes.


Marianne
09.06.2018.a

Reede, 8. juuni 2018

Taevane ballisaal




Taevaaluses hõljus,
kui pitsilises vahus,
õrnhapras kleidis
kelmikalt lendles
sinise taeva Valge Daam.

Galantse kummardusega,
taevasiniste silmadega
härrasmees helesinise frakiga,
Daamile käe ulatab
ja taeva all keerlema viib.

See on Väljade Tuul,
kes Pilvega valssi keerutab,
vahuseid seelikusabasid lehvitab,
keerdus labalokke sasib,
siia ja sinna Daami pillutab.

Taevavõlvil on avatud
ballisaal ääretu.
Siin iga järgnev piruett
on üha kaunim ja nett.

Milline kergus,
ääretu vabadus,
mõtte jõul,
soovide tiivul
jõuda sinna,
kus oled kohal.


Marianne
Soomemaal
08.06.2018.a