Meie eludes on hetki, kus otsime
oma mälust, kui albumist, mälestusi tunnetega. Võtame ühe
salvestunud pildi ja proovime enese jaoks taastada juba ära olnut.
Me otsime mälestustest tunnet, mis meil tänases päevas puudu jääb,
sooviga korrata juba ära olnud hetk, et tuua sealt enese sisse see
tunne, mida vajame siin ja praegu enese toetuseks. Me soovime, valitava tundega, värvida üle, juba olemas oleva tunde tundmine.
Mis tunne see on, mida Sa otsid?
Miks Sa seda tunnet siin ja praegu vajad? Milles ta Sind toetab?
Kuid, mis
on see tunne,
mida ja kuidas me käesolevas
hetkes
tunneme? Mitte need pettepildid tunnetest, mida arvame end tundvat
või püüdlused, kuidas võiksime end tunda või ettekirjutused,
kuidas peaksime end tundma. Kuidas tunda ära see, mida me tegelikult
olevas
hetkes tunneme või
valides
lihtsalt olemise tajumise -
me ei tunnegi mitte midagi. Me otsime tundeid, kui meis on mõtetest
tühi vaikus, et lisada värvi oma elule.
Marianne
16.04.2019.as
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar