Neljapäev, 30. september 2021

Tähenduste logiraamat - Chercher du sens!

 



Aeg ei püsi paigal - kell ja kalender loetlevad nähtavalt numbreid ja päevi ning valgus ja pimedus vahetavad kohti. Aeg on kui üks suur ja pidevalt liikumises olev lint, millel inimene kõnnib või jookseb kaasas. Kui kell käib maha, siis ei jää aeg ikkagi seisma ega ootele ning seda ei tee ka inimene, kes ei peatu, et mõtestada oma olemist. Hoides veel eilsest kinni, astub inimene olevast hetkest läbi ning samal ajal sirutab juba teist kätt tuleviku poole, et aeg ei kaoks käest.

Oma algusest alates salvestab inimene asjade, lugude, sõnade, olemiste, tegemiste, tundmiste jne tähendusi – see on enese ajas, iseenda, enese aja ja Maailma tõlgendustega täidetud tähenduste logiraamat. Kõigel ja kõigil on olemas oma tähendus – kõik see, mis on olemas olnud või on või saab olema, on vajalik ja kõigel on oma eesmärk ning ülesanne. Inimene vajab selgust ja mõistmist, et tulla toime ja osata elada selles keskkonnas ja ühiskonnas, kuhu ta tuli. Inimene kasutab olemas olevaid tähendusi, mis on omal moel kõigile ühesed ja samas annab kõigele enese poolsed tähendused. Tähenduste Maailm on tõeliselt suur, see on kirju ja kihiline, selles on pealmised ja selged tähendused, kuid tähendustel on ka omad tähendused ja need on inimese sees, iseenda sõnade, tegude, tunnete ja olemiste taga peidus ning veel kaugemalgi - sügaval alateadvuses. Tähendused teevad või vähemalt peaksid tegema oma elu elamise lihtsamaks, kuid tegelikkuses teevad nad inimese elu hoopis huvitavamalt keerulisemaks.

Inimene tõuseb hommikust hommikusse üles – käes on hommik ja see tähendab, et temal tuleb tõusta. Ühel hommikul tunneb inimene ennast rõõmsana – tal on kerge olla ja ta lipsab kiiresti voodist välja, et olla selle keskel, mis on ja tuleb. Mõnel teisel hommikul ei taha ta tõusta, sest on kuidagi raske olla ja on tunne, et oma elu võiks välja vahetada ning iseenda aeg on vastumeelne, sest seda peab elama. Hommik on hommik ja seega tuleb tõusta – see on üks tähendus, kuid teisal on igal päeval omad tähendused – see, mida teatakse ennast ees ootavat ning just sellega on erinevad seotud tunded, mida oodatakse innuga või mitte. Inimene ei taha tõusta sellesse päeva, kus teda ei oota ees hea olemine – ta peab tõusma, sest on hommik, kuid ta ei taha tõusta, sest on selle päeva hommik.

Inimese elus on keerulisi, raskeid ja tundelisi olukordi, milles olles kuuleb ta teiste käest – „Pole midagi, see läheb mööda! No, mida Sa pillid, lõpeta ära! Teistel on ka ja teistel juhtub ka – Sina ei ole ainus! Ära ole enam kurb, vihane, õnnetu! Ära jonni, käitu korralikult, hästi, õigesti” Ühes tähenduses on need teiste katse aidata inimest või hoopis iseennast inimese kõrval. Kuid tundes oleva inimese jaoks on selliste, lahkete soovitajate või karmide kasvatajate poolt väljaöeldud sõnade tähenduseks - „Ära tunne, vaheta oma tunne ära – lõpeta olemine!” See tähendab inimese jaoks, et tema ei ole õige, temaga toimuv on teise jaoks vale – järelikult on tundeid tundev inimene teise jaoks vale.

Kui millelegi on antud tähendus, siis tuleb teha ka otsus, mis lähtub sellest, kuidas see tähendus inimest mõjuta(s)b ja kui on olemas mõju, siis tuleb võtta vastu otsus, kuidas tuleb reageerida, et ei korduks või vastupidi korduks taas – enesele saab antud ülesanne, mida inimesel tuleb täita. Tundeid tundev inimene võib võtta vastu otsuse, et ta peab suutma lõpetada väliselt valena olemise ja õppida iseennast teise eest varjama. Samas võib inimene võtta vastu ka otsuse, et ta protestib vastu ja astub enese eest välja. Olukorra lõpetamiseks valitud sammude tähendus – esimese puhul püüab inimene vältida teise inimese reaktsioone, sest nendega seoses on olemas tähendus, mida ta ei taha kogeda. Teisel juhul valib inimene viha, et anda enesele juurde jõudu astuda reaktsioonile vastu, sest tähendusest tuleneva otsuse poolt täitmiseks antud ülesanne käsib välisele vaenlasele vastu astuda.

Kui inimesed reageerivad millelegi, siis nad ei püsi paigal, vaid on erineval moel liikumises nii nähtavalt välises kui ka pilkude eest varjatuna eneste sees. Reageerinud inimesed valivad, teostavad, otsivad, lahendavad, kuid sellises olukorras ei jää või ei jäeta inimesele aega, et olla ja peatuda, et mõtestada tähendus – miks ta reageeris, mida ta tunneb, mida tunde kogemine tähendas(b), millist ülesannet ta täitis ja mõistes ise ennast, võtta ennast iseendana vastu. Tähenduste tõlgendustest valitud moel reageerides, vastu sõdides, ennast peatades või põgenedes, vahetatakse tunne teise tunde vastu välja, tegeletakse millegi muuga – pööratakse oma tähelepanu mujale. Kaotatakse side enesega.

Inimene ei pääse, hoolimata oma sammudest, sõnadest ja soovidest, oma „pahede” küüsist ega teiste või ka enese jaoks ebameeldivatest külgedest, just nimelt tähenduste pärast. Inimene ei saa suitsust priiks, kui selle tegevuse tähendus alateadvuses on puhkus, hetk iseendale, mõnu. Ta ei saa lahti lasta toidust, kui see kannab endas sõnumit – lohutus või preemia või mõnu. Inimene ei lülita televiisorit välja, kustuta arvuti ekraani või sulge telefoni, kui see on tema mõtete välja lülitaja, lõõgastaja, kaasa elamise võimalus, ühes olemine. Inimene ei loobu oma tunnetest, kui ta vajab neid – on olemas tähendus ja sellest tulenev otsus. Vihast, kui ta vajab jõudu. Kadedusest, kui ta saab haiget ja kogeb hirmu. Kurbusest, kui ta tunneb üksindust. Probleeme tekitavast käitumisest, kui see takistab tal tegemast või kogemast seda, mida ta ei taha osaks saavat või tähelepanu vajades on see tema jaoks ainus töötav lahendus.

Võib rääkida ja olla nõus ning proovida muuta ennast, et muutuda, kuid kui inimene ei ole teadlikult mõtestanud tähendusi, mille alateadvus talle automaatselt ette annab, siis pöördub inimene oma „harjumuste” juurde tagasi esimesel võimalusel, kui selleks on olemas hea põhjus ja enesekontroll nõrgeneb.

Cherchez la femme! - A. Dumas kirjutas kord, et otsitaks naist. Sellest fraasist sai ajas detektiivkirjanduse klišee – selleks, et keeruline lugu leiaks lahenduse, oli olemas lahendus - Otsige naist loo tagant! Chercher du sens! - ei ole vaja otsida naist, vaid tähendust ja tähenduste tähendusi, siis segased ja pimedad lood lahenevad.


Marianne

30.09.2021.a

Kolmapäev, 29. september 2021

Uskumusependli vastandtähendusega pooled

 


Ühise alguse alguses kostub kahe inimese suust nii kergelt ja õigelt – Armastan! Hea tunde paistel tundub kõik olevat tehtud armastusest - seda lihtsalt on kõikjal. Armastust leitakse igast loost, seda nähakse ja kogetakse iseendas, teineteises ning suures Maailmas. Kuid, argipäeva halluses ja teravate nurkadega kohtudes, seistakse teineteise vastu ja heidetakse teise pihta tumedat sõna - Vihkan! Armastusest on ühtäkki saanud vihkamine ja seda tunnet tuntakse täiega. Ollakse vihased armastatu vastu – kuid, kui vihatakse, siis kuhu kadus armastus? Selleks, et oma elu huvitavamaks elada, sõidetakse tunnetelainetel edasi-tagasi, üles ja alla – seni kuni veel leidub aega ja tahtmist, siis ära leppides vahetatakse vihkamine armastuse vastu välja, kuid kui päike läheb suhtes pilve taha, siis ujub vihkamine taas pinnale.

Inimesele meeldivad oma lugudes ja ega ei meeldi ka, vastandid – vastand tähendused, vastas pooled, vastandid tõmbuvad, lükkavad lahku või täiendavad. Kõige tavalisem on erinevate suhete loos valida enesele sõna - armastan ja ka selle vastandtähendus - vihkan. Armastan - tähendab, et inimesel on koos hea olla, talle meeldib see, mida ta tunneb ja kogeb ning ta naudib enese enesena olemist. Kuid, kui inimesel ei ole teisega koos olles enam enesena hea, sest ta kogeb teisega seoses ebameeldivad tundeid, siis vajab ta enesele vihkamise jõudu, sest too teine ei anna enam põhjust enese armastamiseks ja järelikult saab või tuleb seda teist vihata.

Vajalik – mõttetu, armastan – vihkan, meeldiv – ebameeldiv, must – valge, õige - vale - need on vastandtähendusega sõnapaarid, mida valitakse tugevalt tunda - kui ei olda ühes ääres, siis ollakse teisal. Inimesed vahetavad hetkega pooli ja muudavad oma meelt, sest inimeste vahel ja inimestes endas, on peidus lahendamata lood ja need on alles pooleli. Suhtes olles tuntakse tugevalt, sest mõlemad pooled annavad oma osa ja põrkudes või ühinedes suurendavad/ võimendavad olemas olevat.

Koos olles ei olda alati ühel meelel, teineteisega nõus ega mõisteta teise keelt, sest igal inimesel on sõnadele oma tähendus. Tähendus tähendab kinnitatud otsust ja sellest tulenevat ülesannet, kuidas tuleb vastu reageerida – mida ja kuidas öelda, mõelda ja teha. Sõna tähendus tuleneb uskumusest – puudutanud tunde kogemise mälestusest, et kui oli, siis on ja saab olema samamoodi, kui oli. Tugevalt tundes, valitakse vastand tähendusi, kuid ei valita vahepealseid ega midagi muud, sest just vastandid kinnitavad uskumusi inimeste sees. Üks vastandsõna tähendab vajaminevat – seda, mida vajatakse, et kummutada enese uskumust, kuid sõnapaari teine pool tõestab uskumuse paikapidavust ja nii see tunnetel sõit nende kahe vahel jätkub.

Inimese meel on kui pendel, mida liigutavad tunded. Inimesele on omane loomulik soov hoida oma olemist e enesetunnet e iseennast - nn õige poole peal kinni, kuid see ei ole võimalik. Kui inimeses on olemas uskumusependel, siis see tähendab, et see läheb puudutuse mõjul liikvele. Vastas pooltel olevatele sõnadele jõudu juurde andes liigub pendel edasi ja tagasi. Pendel on olemas senikaua, kuni on olemas inimese uskumus. Saan – ei saa, on – ei ole, tunnen – ei tunne, olen – ei ole. Mida enam pööratakse oma uskumusele erineval moel tähelepanu, seda kiiremini ja tugevamalt pendel liigub – ühest äärest teise.

Vajatakse – saadakse – jäädakse ilma – kardetakse tulemust/ kogemist/ tunnet – mida rohkem tähelepanu suunatakse – vajatakse või välditakse, seda suuremaks kasvatatakse enese uskumusependli hoogu. Eufooria on pilvesõit tüünes taevas. Põrgu on see, kui tumedad tunded mäslevad. See on pidu ja surm ühes loos ühes koos. Inimene näeb seda, mis kinnitab talle tema uskumust – just seda, mida ta vajab, et hoida oma uskumust alles ja elusana. Inimene jääb vajama seda, millest ta jääb justkui kogu-aeg ilma – seda, mis annaks põhjuse muuta oma meelt ja vahetada enese olemist ehk enese üle valitsevat tunnet. Inimene ei taha seda, mis tal on – uskumusest tulenevat vaatenurka. Inimene tahab püüda enesele seda, mida ta näeb, puudutab ja juba enese sõrmede vahel hoides kaotab taas. Ise ennast pendlina liikvel hoides ei näe inimene võimalust, kuidas ühes ääres olles olla oma loo teine pool.

Uskumusependliga ühes sõites inimene ei peatu, sest ta ei lõpeta reageerimist ja seega ta ei mõtesta oma olemist – ei küsi eneselt, mida käimasolev lugu tema jaoks päriselt tähendab. Mis on see, mida inimene ise on valinud teha, kuidas tunda ja olla. Inimene ei peatu, et küsida eneselt oma loo tähenduse tähendust ja vaadata otsa oma otsus(t)ele ning sellest tuleneva(te)le ülesan(dele)netele - käitumismustrile. Enesele aega andes saabub rahu ja pendel peatub, inimene mõistab ise ennast ja ta saab võimaluse astuda mustrist välja – valida tee, mis viib edasi - olla vaba valima, et teha uus otsus, leida uus lahendus.


Marianne

29.09.2021.a

Esmaspäev, 27. september 2021

Mina olen tõeks saanud

 


Üsna sageli leiab netiavarustes aset selline situatsioon – inimene jagab oma lugu, pilti, küsib, vastab, müüb või ostab midagi – tegelikult ei ole väga vahetki, mida ta täpselt teeb peale selle, et ta jagab nähtavalt avalikkusele justkui tükikest iseennast. Iga avalikustatud samm saab mingi reaktsiooni osaliseks – inimene kogeb ka vaikust reaktsioonina.

Iga virtuaalse maailmaga seotud inimene on selle sees midagi nähtavalt avalikuks teinud ja kogenud sellega seoses erinevaid tundeid. Inimese tunded – see on sõit ameerika raudteel – üles ja alla – erinevate tunnete erinev kogemine, sest ka oodatav tuleb alati ootamatult ja sageli ei olegi see selline nagu oodati. Lihtne on öelda ja mõelda, et kui seekord ei reageeriks iseenda sees vastu ega läheks tunnetena sõitma, kui arvuti või telefoni ekraanilt vaatab vastu alasti tõde – halastamatu ja ilustamatu reaktsioonide number ja olevad või olematud sõnad.

Miks ometi puudutab vastu see, mis tundub, et ei peaks puudutama ja seda juhtub isegi siis, kui ollakse ennast puudutusteks ettevalmistanud? Küsimus on erinevates tähendustes – lugudele antud tähendustes. Puudutusele tundega reageerinud inimene ei mõista alati seda, miks ta tunneb, reageerides on ta valinud olla tunne ja ta teostab seda.

Kui jagatud lugu ei hoia head olemist, vaid enese sees, enesena olemine, on halb, siis inimene ei taha enam olla seotud sellega, millega ühes ei ole hea olla. Sünnivad otsused, kustutatakse, astutakse välja, blokeeritakse jne – justkui astutakse vastu ja tehakse enesekaitseks valik. Inimene ei taha oma postitusi alles hoida siis, kui tulemus näib talle tema ebaõnnestumisena, nimetab või liigitab teda kuidagi ja seetõttu võtabki inimene vastu otsuseid – Kustutan ära või enam ei tee - siis, ma ei näe enam seda, mis on, tuleb ja saab olema! Ilma postituseta ei ole enam ootust, et olemas on võimalus nn õigeid vastuseid saada. Ära kustutamisega saabub rahu – ooteseisund on lõpetatud. Inimene saab võimaluse taastada eneses näiliselt tasakaal – peidab tunde, sest äratajat enam ei ole.

Postitust jaganud inimene vajab enesele õiget tähelepanut, kuid kui ta loeb ümbritsejate reaktsioonist välja selle, et ta ei saa seda, siis tunneb ta ennast üksikuna ja hüljatuna – see tähendab, et ta on väärtusetu. Kustutades enese loo, kustutab ta ära asitõendi – teised ei näe kinnitust tema ebaõnnestumisele ja üksinda jäämisele. Virtuaalse maailma avarus võimendab lugusid kordades, sest teisel pool ekraane on palju-palju neid teisi, kes võisid potentsiaalselt pealt näha ja see tunnistab inimest x korda väärtusetumaks ja üksikumaks.

Iga inimese ekraanide taga on olemas mingi hulk inimesi, kelle hulgast eristuvad need, keda inimene teab, kes teavad teda ja ka need, kes on nn fb sõbralistis võõrad sõprade nime all – reaalsed näod on sihtmärk, kelle pihta kasvatada viha - olla vihane, sest laikide arv on justkui inimese hindamise tulemus. Inimene tunneb ennast puudutatuna, kui reaktsioonid tema loole ehk inimesele endale, ei ole õiged. Tulemus on vale, kui ta ei saanud seda, mida vajas – seega on inimene õnnetu, tema jõud ja ind kaovad, ta tahaks peitu pugeda, ennast ära eraldada, hoida iseennast vaos ja tasalülitada – selleks vajab ta tunderaskust, mis hoiaks teda paigal ja neist teistest eraldi.

Ennast eraldanud inimene ei usalda ega armasta ühendavat nimetajat - inimest. Ta vihkab seda koondinimest, kelle peale saab olla solvunud. Inimene kardab uuesti astuda, sest ei ole olemas kindlust, et järgmisel korral läheb teisiti. Kuid huvitaval kombel seesama inimene kardab, et keegi reageerib õigesti ja tal tuleb oma otsust muuta – ta ei taha seda teha, sest siis ta ei saa olla ohver. Puudutatud inimene ei otsi lahendust, st tundeselgust ja tema ise ei lase oma tundest lahti. Seega, jätab ta ennast, läbi oma mälestuse, looga seotuks ning tal ei olegi vabana võimalust edasi astuda.

Inimene vajab uskumuse ümberlükkamist ja seega ta ootab, et lugu laheneks nii nagu tema seda vajab – tema tingimustel – see annaks kinnituse, et ta on väärtuslik, õige ja vajalik – see kustutakse avatud tunde. Tegelikult võib inimene saada ka positiivse tulemuse, kuid see ei rahulda teda, sest tema sees on mälestus oodatud aja pikkusest – tema ei saanud enesele vajaminevat kohe – see on aeg, mil ta oli õhus ja ootas – tema ise hoidis ennast tundena – hirm, solvumine, kadedus, kurbus, viha, raev, väärtusetus jne. Ennast tundena loov inimene on enese vang, kes võtab ise endalt vabaduse kerguse.

Aeg on otsida loo tähendust - tähenduse tähendust. Aeg on vastata küsimusele - mida tegelikult tähendas oma loo üles panemine ja anda aus vastus iseendale. Milline oli loo jagamise motiiv – pealispind ja alateadvuse hoovused – puudutus sündis alateadvuse tähenduse tõttu.


Kirjutan lugusid iseendast ise endale – see oli avastamist vääriv mõistmine, kuid jõudsin sõnani TÄHENDUS – oluline ei ole see, mida mina või teised tegid või tegemata jätsid, vaid, mis on loo tähendus – kuidas mina mõistan ja millise tähenduse oma loole annan ning miks ma seda teen – selgus ja enesemõistmine – loost lahti laskmine on eneses vabaduse loomine ja edasi astumine.

Jagatud loo reaktsioonidele otsa vaadates tundsin, et olin astudes ebaõnnestunud – otsustasin, et ebaõnnestusin iseendana inimeste hulgas, sest ma ei köitnud neid, nad ei hoolinud minust, ei teinud välja. See oli see, millise tähenduse andsin tulemusele ja sealt küsisin edasi, milline oli olnud sammu tähendus – loo jagamine – mida ma tegelikult ootasin ja vajasin, selle elevuse taga, et mul on ja mina jagan. Leidsin enese seest erinevad tähendused.

Peatudes, andes enesele aega mõtestada lugu ja vaadata üle tähendused ja tähenduste tähendused võisin tõdeda, et mina ei ebaõnnestunud oma tegemistes, sest mina ise viisin need lõpuni. Seega mina ei olnud ebaõnnestunud – vaikus või olematu reaktsioon ei peata mind, ma ei jäta oma teed pooleli - mina näen oma loomingut – see on reaalselt olemas ja mina ise annan enesele vabaduse astuda edasi.

Vahetan tähendust – lugu oli üks võimalus, kuid see ei olnud takistus minu teel – minul oli ja on endiselt alles vabadus luua nii reaalses Maailmas, kui ka virtuaalsetes avarustes. Minu töö ja tee on nähtavalt olemas – olen looja. Olen õnnelik arhitekt, sest minu looming ei tolmu sahtlis ega kao eilsesse, vaid see on reaalsus – kõigile nähtav ja vabalt kasutada. See on minu enese valik, millise tähenduse ma valin anda iseendale ja oma loomingule – mälestusest elustuv ebameeldivana kogetud tunne või rõõm iseendana olemisest – mina olen tõeks saanud - minu enese valik ....


Marianne

27.09.2021.a






Reede, 24. september 2021

Välised vaatajad teavad vastust - Kaotatud hääl

 


Oli aeg, mil oli olemine. Lihtsalt olemine, nii nagu oldi. Kuid, siis sündis uskumus – teiste poolt välja öeldud arvamus valitud olemise kohta kasvatas olemas olevast seemnest hirmu nähtavaks. Kahtlus, et – Minus on viga – sai välisest sobiva kinnituse. Väike inimene ei valinud enam lihtsalt olemist, vaid ennast kontrolliva käitumise, et vältida tegevust, mis tähendas valena olemist.

Inimese jaoks on väga raske tuua päevavalgele sõnad – tunnistada üles enese „vead”, valena olemised – oma uskumised. Seda tehes öeldakse välja enese hirm – tõde enese kohta. Tõestuseks on enese peegeldus välisest – sõprade, vanemate, õdede-vendade, õpetajate, naabrite või teiste „abivalmite” inimeste sõnad.

Väike inimene ütles sõnadena välja – „Minu hääl on kole. Mina tean, et see ei ole ilus, sest see on kummaline.” Teiste sõnad näitasid talle ette, et ollakse erinevad, teised on teistmoodi. Üles tunnistamine on sõnastamine – Mina ei saa muuta ega muutuda, sest mina olen mina – vale ja vigane. See ei loe, et ollakse enese moodi ja ainulaadne – enesena olemine ei ole enam väärtus. Enese hääl on lauldes häbi.

Inimene ise ei kuule ega näe ennast sellisena nagu kõrval seisjad seda saavad teha. Seega ta usub, et teistel on põhjendatult õigus öelda välja seda, mida nad mingil põhjusel valivad öelda. Sõprade sõnad ei ole kahtluse all, sest kahtlus oli enne seda juba olemas. Pole põhjust teistele vastu astuda – kehtivat „tõde” ei saa ära muuta.

Mida uskumuse omamine inimesele annab – inimene usub, sest see annab teadmise, kuidas on olla vale ja mil moel olla õige. Valides enesele Hirmu annab inimene endale lahenduse, kuidas tal ei ole julgust olla Mina Ise enese moodi.

Algusest alates inimene valib ja astub, et katsetada, avastada, kogeda iseennast. Sellel teel pöördub ta väliste peeglite poole – nood saavad anda kinnitust tema olemisele õigena või valena – see on tagasiside, mille annavad esimestena lapsele tema vanemad ja selline lahendusviis jätkub perekonna sees, lasteaias, koolis, tööl, sõprade vahel, naabritega jne. Välised vaatajad teavad vastust.

Kui, siis kord, kõlavadki teiste suust sõnad, milles on vastus, eneses olevatele kahtlustele, ja kaasas sellest „nägemisest” sündinud otsus, ongi olemas järeldus - Olen teistsugune, olen imelik ja see tähendab valena olemist. Seda otsust ei muudeta, kuna ei kahelda teiste sõnades, sest tegelikult tuntaksegi ennast teistsugusena. Seega ei peatuta, et mõelda – teiste sõnade taga võis olla vägagi isekas põhjus peidus. Teistel võib olla olemas, eneste pärast, soov muuta inimese olemist – tema enesena väljendumist. Inimene võib olla selle teise jaoks, kuidagi vale, sest inimese enesena väljendus avab tolles teises tunde, mida too tunda ei taha. Mitte keegi ei taha ennast halvasti, ebamugavalt ega iseendana valesti tunda. Seega valitakse välja öelda sõnad, mis peaksid teise vaba iseendana olemise ära lõpetama või vähemalt takistama sellisena olemist.

Väike inimene valib mitte kahelda enese jaoks oluliste inimeste sõnades ja nendega ühes kõlanud otsuse õigsuses, vaid võtta see vastu ja kanda iseennast, kui rasket risti Kolgata teel. Kuidas leida jõudu ja valgust, et hakata kahtlema selles, et teiste arvamus ei pruugi olla tõde ega asetatud vaatepunkt õige? Kuidas näha läbi see, et teistel võivad olla isekatest vajadustest lähtuvad soovid ja sõnad on keeruka malemängu käigud? Inimene ei küsi endalt – Miks peaks teine tahtma valetada või pilti väänata?

Kes tõestab uskumust omavale inimesele ära, et tema iseolemine ei ole vale? Kelle sõnu saab üldse uskuda? Kelle sõnad saavad olla tugevama kaaluga, et jõuaksid muuta otsust? Miks kõlavad kellegi teise sõnadena väljendatud püüded anda teine vaatenurk, hinnang, arvamus, muutmise näitamise võimalus – valedena? Need ei muuda ära seda, mis on – uskumust ise endast.

Inimene on edasi tema ise ja tema sees on olemas mälestus välise peegeldusest – inimene näeb iseennast sellisena nagu sõnad tähendasid – Mina olin, mina olen ja seega mina jään! Oli hetk, mil teiste sõnu kuuldes võttis väike inimene vastu otsuse – Mina olen ... . See väljastpoolt tulnud tõde kinnitas olemas olevat kahtlust. Kuidas peaks inimene leidma julguse avaneda seestpoolt välja, kui väljas on peeglid, mis jagavad hinnanguid ja puudub iseseismise julgus, kui alati on võimalus taaskord kogeda ennast vale ja inetuna. Seega ei taha väike inimene iseendana olemist kogeda – tehtud on otsus – Minu hääl on inetu - ja see tähendab, et tehakse järgmine otsus – Mina ei tohi seda kasutada.

Seega valib väike inimene seda mitte teha – ei laula enam ja kui peaks olema võimalus, et seda tuleb teha, siis sõdib ta erineval moel vastu sellele hetkele. Õpetajad kirjutavad tund tunni järel vanematele teate – Teie laps segab tundi, räägib, ei kuula, kõnnib ringi, on rahutu. Õpetaja teeb otsuse ja see tuleks lastevanematel täide viia - õpetage lapsele oma käitumise kontrollimine selgeks!

Enese otsuseid tuleb täita, need ei kuulu ümbervaatamisele ega kahelda nende õigsuses – need on vajalikud enese jaoks. Seni, kuni ta ei kasuta oma häält laulmise jaoks, teab väike inimene, et ta on õige ja teiste poolt vastuvõetav. Väike Inimene kardab hülgamist.

Teiste sõnad ei muuda inimest, sest igaüks jagab hinnanguid ja arvamusi enese mätta otsast – enese tundeprillidest lähtuvalt ja enese tähenduste, kui märksõnade järgi. Hirmuga ühes olev inimene ei ole teadlik enesest. Uskumusi omamata oli ta küsimusi esitamata olnud lihtsalt olemises – ta on olnud selline, millisena on valinud igas järgnevas hetkes olla – väljendunud ilma piiranguteta ja enesele hinnanguid andmata. Vaba Inimene loob ise ennast – ta voolab vabalt.

Inimene saab peatuda, olla ja mõtestada enese ja enesena olemist – "Mida minu antud tähendus minu enese jaoks tähendab – tähendused on minu enese valitud ja neist lähtuvalt olen mina ise teinud oma otsused, kuidas olen valinud reageerida - Minul on olemas minuu vabadus olla, luua ja valida, kui mina ise seda iseendalt ära ei võta!"


Marianne

24.09.2021.a

Kolmapäev, 22. september 2021

Alateadvuse pidu – Hirm erinevais vormides

 


Öösiti külastavad inimesi huvitavalt „toredad” unenäod. Inimfantaasiamaailm ootab inimese uinumist, uneviirastused hoiavad teda enese embuses ja maalivad nii reaalse Maailma, et ülesärganuna/ -äratatuna on keeruline olla, siin pool, tagasi. Unenägusid on igasuguseid, kuid kindlasti kohtab inimene oma teel iseennast hirmutavaid lugusid, mis tunduvad nii ehmatavalt ja tarretavalt reaalsed, sest nende sees ollakse kaitsetud ja abitud. Hirmu äratavates lugudes on inimene osaline ka siis, kui ta iseennast ei näe.

Hirmu äratavate unenägude kogemine teeb õhtuse aja vastumeelseks – iga samm, mis viib voodile lähemale, tahetakse jätta astumata. Voodi ei ole enam pehme süli, vaid sundus, sest hoolimata püüdest olla ärkvel, vajab keha puhkust. Öiste õuduste eest pole justkui pääsu – nende seest ei leia teed välja. Inimene ei näi omavat kontrolli oma unenägude üle ja seega ta ei tea, mis juhtub järgmisena. Ta ei mõtle, mis või miks toimub, vaid ootab ärevuses järgmist hetke – kohe juhtub, toimub, tuleb kogeda. Unenägu on reaalne kogemus – see on xD film enese sees.

Unenäod on alateadvuse avatud peod ajal, mil inimest juhtiv teadvus on vaiki. Inimese tahe ei otsi loole, kui loole, lahendusi ning olukorra hindamise ja analüüsimise võime on väljalülitatud. Seigeldakse tunnetetasandil ega vaadata lugu kõrvalt – kogetakse läbi tunnete – ollakse avatud tunne. Kogedes ollakse ehedas ja vahetus loos, kus ei ole jäänud võimalust ise midagi ära teha. Inimesel on ehe hirm, sest ta ei kontrolli olukorda ega saa muuta toimuvat st tema tahe ei kirjuta lugu teiseks, seega tuleb tal kogeda, kuna uinudes andis ta ennast tundmatuse rüppe.

Hirmuga ühes olles ei ole enam vahet, milline on loo tähendus – kõik on hirmus, sest kui veel ei ole väga halb, siis küll kohe saab olema – ei taheta edasi vaadata, sest olevale järgneb järgmise hetke kogemine. Inimene ei peatu, et olla ja mõtestada toimuvat, tema tahab ära – välja sealt, kus ei ole hea olla. Inimene tahab ära põgeneda oma unenäost ja selleks tuleb tal üles ärgata. Ujuda üles pinnale, sest seal ei pea enam nägemust kogema. Inimene ei taha enam kogeda, seega ei taha ta uuesti magama jääda. Unenäo vallanud ja loole tähenduse andnud tunne tuleb kaasa – see on terves kehas foonina kohal. Unes avanenud tunne ei kao, see on justkui kõikjal.

Kas on olemas võimalus oma unenägu teadlikult vaadata - olla loo kõrvalt vaataja ja teha lugu muutvaid samme? Kuidas, siis suuta oma teadlikkus sisse lülitada, vaadata toimuvat kõrvalt ja mitte võtta lugu isiklikult? Kuidas otsida režissööri ja stsenaristina lahendust ning lugu enese soovi järgi edasi viia? Kuidas anda enesele valgus, julgus ja jõud olla oma unenäo sees ning määrata ise selle edasine kulg? Sellel teel on võtmeteks sõnad - tähendus ja otsus.


Marianne

22.09.2021.a

Esmaspäev, 20. september 2021

Mina tunnen hirmu – Mina tunnen oma hirmu

 


Inimese elus on erinevaid hetki ja kogemusi, millel on ühine nimetaja - inimese teed tähistab sõna HIRM. Hirm tähendab tunnet, halvavat seisundit, õudust, uskumust, et kohe juhtub, sest on lootusetult hilja midagi muuta - liblikas on oma tiivalöögi teinud. Minul on hirm ..., minus on hirm ... - justkui oleks hirm, midagi eraldi seisvat, kuid samas ei saa teda ka enese seest välja võtta ega ära lahutada. Mina tunnen hirmu – Mina tunnen oma hirmu – kuidas vahetada vaatenurka? Kuidas leida üles oma hirm – selle algus enese sees – kui hirmul on nii palju erinevaid nägusid ja avaldumise vorme? Kuidas üldse teada, et kunagi, kusagil oli esimene - oli algus?

Hirm algab ärevusega, millest saab paanika. Inimene ise hoiab ennast ärevuses – tema kujutluses elavduvad pildid, mis aitavad tal säilitada hirmu avanemise seisundit. Inimene on ärevuses, sest hirm on ärganud, kuid seda ei ole veel teadvustatud ja seega seda ei ole nimetatud. Inimene on ärevuses, sest ta tajub hirmu kohalolekut, tunneb selle puudutust endas ja alateadvus vallandab uskumusi ja ettekujutusi – ärevuse segadusest sünnib paanika, sest midagi võib juhtuda – kusagil aja sees on olemas unustatud kogemus sellest.

Ärevuse kasvatamine on sõnum enesele – ole ettevaatlik, tee midagi, ära tee valesti, tee seekord õieti, põgene, põgeneda ei saa, võitle, anna alla, ära loobu – tee midagi, sest kohe juhtub. Inimene tunneb hirmu puudutust ja valmistub halvavaks tundeks. Ta ei teadvusta, et tema ise käivitab ise ennast. Ta ei teadvusta enese tegevust ega võimeid ega tagantsundivat vajadust.

Alateadvusest vallanduvad hirmud võivad tulla üsna kaugelt – aegade tagant. Hirm on kui laine, mis liigub erinevaid liine/ ühendusi pidi – jagatud veri ja/ või aeg kannavad eneses sõnumit. Olnu on algtasandil olemas, kuid inimesel puudub lugu ja seega algus. Hirm on, sest see oli olemas. Kuna oli, siis inimene ei oska ennast eraldi näha ning kui ei ole jutustajaid, kes jagaksid ja vestaksid oma lugusid, siis inimene ei leia üles seda teed, mis viib tagasi – ta ei tea, et edasi minemiseks tuleb tal minna ajas tagasi.

Hirmuga ühes olev inimene ei mängi – ta ei ole vaba. Tema vajab kontrolli, paigas peavad olema reeglid, elul ja Maailmal raamid ning neid tuleb järgida ja õigesti täita, et õnnestuda. Kontroll kõige ja kõigi üle peab suutma säilitada õigena olemise – mitte tundmise. Inimesel on hirm, et temast endast ei sõltu midagi, kuna see, mis on olnud, see ju on. Seda, mida ei näe, seda ei leia üles. Seda, mida ei tea, seda ei oska mõista – ei olda kindel tundmatu ohutuses. Seega, mis oli, see on ja jääb olema.

Inimese ärevus kasvab paanikaks, sest ta vajab selget ja päriselt toimivat juhist, kuidas hirmu käest ära pääseda. Kuidas valida, kas muuta või mitte muuta oma käitumist, kas teha midagi või üldse mitte midagi ja, kas tegelikult on üldse vahet? Inimene vajab paanikat, et minna lühisesse – vallanduda ja peatuda – käia maha. Paanika – erinevate aegade, aja kihtides olnud, otsused on kui erinevad käsklused, kuidas toimida. Kuid otsuseid ei ole võimalik teostada, sest neid on palju ja väga erinevaid. Üle ja läbi kõige kostub sõna - Hirm – see tuksub ühes verega – see on hõõguv punane tuli, mis on kuum ja kõrvetav – sellises olemises ei ole enam vahet, mida ja kuidas tehakse. Hirm - see on sinine jää, mis tarretab paigale ja halvab elu avaldumise – letargiline unenäomaailm.

Hirmuga kohtumine on teekond ajas tagasi – mälestus kunagisest olnust on alles ja just seal peitub võti. Inimene leiab tee, kui ta otsustab võtta vastu oma lugu ja avada ennast – kohtuda aja looga, mis avaneb temas. See on seiklus enese kujutluspiltide sees ja teel. Teadvustamine, et see, mis oli, see oli – inimene ei kao – tema saab anda tõlgenduse ja tähenduse ning kasutada erinevaid lahendusi, sest klaviatuur on tema enese käes. Ekraan ei ole harjumuspäraselt enesest väljas pool, vaid enese sees. Inimene näeb, kui ta sulgeb oma silmad – kõik on ja toimub tema enese sees.

Mitte ükski erineva numbriga D kinoelamus ei ole nii päris, kui inimene ise ja just see teebki kogu loo hirmutavalt reaalseks ja võimsaks – inimene tunneb tervikuna – sees ja väljas ühteaegu. Välise puldi võib käest ära panna ja sel moel nähtavalt olukorra ära lõpetada, kuid enese vaigistamiseks ei ole justkui töötavat lahendust olemas – on asendused, enesekontroll ja põgenemine – eitamine. Sulgedes silmad ja eraldades ennast välisest jääb tunnete loo looja, käivitaja ja selles osaleja kohale.

Olukorra lahendus peaks tulema välisest Maailmast ja kaudselt, sest inimene ise ei oska ise ennast tundest eraldi näha ning ei mõista enese osa – ollakse enese loojad. Vigane fail ajas jooksutab süsteemi kokku ja rikkiläinud plaadile kirjutatud lugu kordub ja kordub – puudub nähtav tee välja – see, mis on, see oli ja see, mis oli, see jääb. Hirm oli ja seega jääb – sellisena kõlab otsus. Kuna hirm on olemas, siis saab seda erineval moel kogeda.

Inimene mängib suures mängus nimega Elu ja kuna ta ei teadvusta, mida ta teeb, siis mäng jätkub. Inimesel on olemas kõik võimalused muuta mängu, kuid ta ei tee seda, sest ta tahab väliseid kinnitusi, mis kummutaksid uskumused. Kuigi Maailm on täis erinevaid valikuid, võimalusi ja teid, näeb inimene seal seda, mida ta oskab st tahab näha, et kinnitada oma uskumusi – ta tõlgendab mängu vastavalt oma vaatenurgale ja vajadustele.

Inimeses on teadmine, et siis ja seal võib juhtuda – ärevusega ettevalmistava seisundi loomine on Maailma ehitamine – "Kui lähen sinna või teen seda, siis on, kuna pean minema/ olema, siis kogen." Pole pääsu enese eest – see kõik on enese sees. Aja lugu otsib teed pinnale. Aegade lood ootavad oma võimalusi taasluua lugu, et ehitada tee välja ja edasi – hirmude lood ootavad lahendust, valgust ja selgust.

Leia allikas - kuula ise ennast - mida Sina tunned, milliseid lauseid ja sõnu Sa kasutada? Mida need tähendavad? Millist sõnumit endas kannavad? Ava ennast - vaata aja ja tunde lugu kõrvalt.


Marianne

20.09.2021.a

Pühapäev, 19. september 2021

Piiravate piirangute piiramisrõngas



Inimene, kelle uskumustest sündinud piirangud takistavad iseenda teed, on iseenese vang. Enese piirangute – Mina ei saa! Mina ei tohi! jne - tähendus on – Ütlen EI, sest Mina ei taha kogeda tunnet!

Piirangute poolt piiratud inimesele on jäänud alles, vaid jalgealune maa, millel seistes ollakse näiliselt turvas ja hoitud. Ainus valik on tee, millele tohib astuda alles siis, kui on veendutud selle olemas olus ja ohutuses. Samm kõrvale tähendab tõelist ja tuntavat võimalust kuristikku astuda.

Elu pakub võimaluse – Tule ja proovi, kasutades ennast saad kogemuse! Vastusena kõlab EI. Inimene ei proovi ega üldse kaalugi teist moodi, tema Ei oli ja jääb, sest see on kunagine otsus. Ei on käsk iseendale. See on keeld. See on stopp - hoia eemale. See on vahe tegemine – võimaluse kaalumise katki lõikamine. Ei on enese kontroll. Ei-de tagamaa on kindel uskumine – ette teadmine, kuidas lõpeb tee, kui öeldakse JAA.

Inimene ise ei teadvusta, et uskumused teda piiravad ja tema edasi minekut takistavad. Inimene on veendunud, et Ei öeldes, on tema elu turvaline ja ta on hoitud. Ühel tornil on kaks erinevat vaatenurka - torni sees olles ollakse hoituna enese vang. Jah, tähendaks tornist väljaspool olemist. Ei tõstab silla ja sulgeb ukse, Maailma välja jättes, kuid tegelikult enese ees.

Piirangutega piiratud inimene ei otsi lahendust, sest temal ei ole probleemi ega ole selline olemine teema. Tema teema tõuseb siis, kui Maailm esitab järgmise väljakutse ja avab tee ning ootab vastust - inimese suust kõlab sõna ...


Marianne

19.09.2021.a



Laupäev, 18. september 2021

Vanemana vanem II

 


Vanemad on oma lastest ea poolest vanemad, kuid see ei tähenda, et ka kõiges targemad. Ollakse küll elukogenumad, kuid see tähendab, et võidakse takerduda oma mustritesse ja väljakujunenud vaatenurkadesse. Ajas lapse ja vanema suhe muutub ning võtab erinevaid vorme. Seda, mis oli, seda enam ei ole ja see, mis on, ei sarnane eelnenuga, sest seda ei ole veel olnud. Tuleb leida tasakaal ja tee, kuidas olla, kui ollakse ja tahetakse olla.

Kuidas valida see tee, mis oleks õige iseenda jaoks – vaja on peatust, et mõtestada, mida tähendab vanemana/ lapsena - inimesena olemine - milline on iseenda ressurss, mida ise oodatakse ja vajatakse, mida ollakse valmis andma, kuid ka vastu võtma, millist hinda ollakse valmis oma valikute eest maksma. On vaja julgust ja otsust olla see, milline ollakse - mitte näida ega püüda olla keegi teine – väliste kuvandite peegeldus – vaid olla see, milline ollakse ehedalt, täna ja praegu. Inimene teab vastust, kui ta on inimesena täis kasvanud ja ise ennast vastu võtnud.

Vanem näitab ette, kuidas tema oskab ja saab oma suhte lapsega hoida – vanem on algus, sest tema on eespoololija. Ometi võib vanem olla elutark ja tasakaalus, kuid kui laps ei ole valmis teda vastu võtma, siis on lapsel täiskasvamise tee alles pooleli – ta ei anna andeks vanema samme ega valikuid, sest laps omab tunnet ja ta ei taha sellest lahti lasta. Ometi võib ka vanem olla alles teel iseenda poole ja hoidmas kinni iseenda aegu ja vajadustest sündivaid tundeid. Inimene vabastab ise ennast aja köidikutest, kui ta laseb olnul rahus minna.

Olnut hoitakse alles ja tunnet sikutatakse pinnale, kui on haiget tegev igatsus selle järele, mida ei saadud ajal, mil oleks pidanud olema võimalus saada. Rahuldamatu vajadus on nälg ja sellest tuleneb inimese lapselik ja isekas soov, et vanemal/ lapsel oleks olemas kõik need küljed ja omadused, et saada võimalus tunda end ilma nn valesid tundeid äratamata ja olla enesele vajalike ning õigete tunnete voos.

Sellisel juhul on vanema/ lapse rolli kandnud inimesele omistatud kuvandi omadused ja seega nõutakse rollipartnerilt ja suhtest seda, mida vajatakse ja omada tahetakse ning seejuures ei ole vahet ega tähtsust, milline inimene ise on, kas tollel on ressurssi anda – nõudmine ja saamine on olulisemad, et kui laps/ vanem juba on, siis ta peab olema selline nagu vanema/ lapse Mina seda tahab kogeda. Ei arvestata sellega, milline vanem või laps inimesena on, vaid võetakse teda endale kuuluva omandina, kes peab vastama kõigile ootustele, kustutama igatsused ja täitma tahtmised.

Inimene, kes tunneb, et teda ei võeta inimesena, peidab iseenda, kui ta ei taha sõda ja vastukäimisi – tundeid, mida ei ole hea kogeda. Kuna ollakse seotud rolliga, siis teeb inimene otsuse - ta peab, suhte säilitamiseks, suutma/ oskama olla selline, millisena teda tahetakse näha ja ollakse nõus vastu võtma. Kuid see ei ole tema ise, sest seda tehes aheldatakse enese iseolemise ja loomise vabadus. Täiskavanud laps ega täiskasvanud lapse vanem ei pea enam koos olema ega elama – nemad on vabad valima ja enese jaoks mõtestama, kas, kuidas, mida, millal ja kui palju.

See on balansseerimine oma ootuste ja vajaduste ning tegelikkuse vahel. Ei vanemana ega lapsena olemine anna õigust omada teist, et teine on see koht, kust saada ja justkui olekski õiglane vahetus - anda kõige vajamineva ja võimaliku saadava vastu, vaid see, et ollakse laps või vanem – alus, põhjus. Sellisel juhul ei ole vahet, millised inimesed tegelikkuses on, vaid see, milline on inimese ressurss anda endast seda, mida teine tahab omada.

Täis kasvanud inimene on teinud iseendaga rahu ja kuigi ta teab, et ta on, ei tähenda see seda, et ta peab olema ja jätkuvalt andma/ olema teise vajadustest lähtuvalt. Ta teab, et temal on õigus valida - kas, mida, kuidas ja millal. Täis kasvanud inimene aktsepteerib seda, teise õigust, sest ka temal on on olemas oma õigus ja vabadus olla ja valida.

Vanema ja lapse vahel on ajaside, sest üks saab olla, kuna teine on olemas. Sellest tulenevalt omatakse Maailma, mida mujal ei ole. Ise ennast vastu võttes, võetakse vastu oma vanemad – see on enese alguse ja tee alles hoidmine. Enese sees rahu tegemine, mõistes, et ka vanem on inimene kõigi oma huvitavate külgedega ja enam ei ole vajadust isekalt nõuda – Mina pean ..., Minul peab ... - võetakse vastu see, mis on ja sellisena nagu see on anda. Enese tee vastu võtmine, kui vanem mõistab oma rolli ja vastutust ajas – tema seisab lapse seljataga ja tema annab taganttuleva edasi. See on olemise vabadus – inimesed on nii nagu nad on ja valides olemise on nii nagu on.


Marianne

18.09.2021.a

Reede, 17. september 2021

Vanemana vanem I

 


Maailmas elavad erinevate vanustega inimesed, kes omavad erinevaid rolle vastavalt sellele, kes nad kellelegi on. Inimsoo edasi kestmise jaoks on vaja lapsi ja ka täiskasvanuid, kes saavad lapsi. Lapse sünniga ühes muutub lapse saanud inimese roll ühiskonnas – temast saab vanem oma lapsele. See on kohustus kasvatada väikesest lapsest täiskasvanud inimene.

Lapse sündides, tunnevad enamus lapsevanemaid ühtäkki suurt hoidmise ja turvatunde jagamise vajadust, sest pisike on väga õrn ja kaitsetu. Vanem jagab endast parema võimaliku, loob head igas hetkes, sest vanema olemas olemine ja tegutsemine on otseses seoses lapse heaoluga ning vajalik lapse elus hoidmiseks. See on armastuse, helluse ja toetuse jagamine, kuid ka päevast päeva kestev kohustus, sest ollakse seotud ning vahel tundub, et ka kinni seotud.

Laps kasvab ja tahab seista ise ning selleks lükkab ta oma vanemat endast eemale – Lase minul olla! Alguses on turvaline vahemaa lühike, vaid üks või mõned sammud. Vahe maa ajas suureneb ning täiskasvamise teel on ka aegu, mil vajadus olla eraldi, viiks võimaluse korral ära teisele planeedile – kindel on see, et näha ega kuulda ei taheta ning uks peab vahet pidavalt kinni olema. Laps vajab oma vanematest eraldi olemise aega, sest tema tahab selgeks saada, tunda ja näha - kus, kes ja milline ta inimesena on.

Ühises ajas ja ühisel rajal käies on kasvamine mõlemale keeruline tee – olla ühes, kasvada ühte ja seejärel, lahku astudes, jääda ometi seotuks. See on mõlemale päris suur väljakutse, sest ka vanem ei ole jäänud paigale, vaid on ka ise saanud aastate poolest vanemaks ja elanud oma elu inimesena edasi. Kuidas olla ühe suure inimese vanem? Kuidas olla seda õigesti? Mida üldse tähendab õigesti lapsevanemana olemine?

Kõige suurem erinevus, erinevates aegades, on lapse ja lapsevanema erinevate vajaduste/ vajamiste vahel. Kui väike vajas jäägitult ja pea kogu aeg, siis täiskasvavale inimesele ei ole sellist hoidmist enam vaja. Väikese lapse vanemale sai üsna ruttu selgeks, mida laps vajas või ei vajanud. Too andis hääle, kehakeele ja oma tegevusega märku – teostas nähtavalt. Suurtel inimestel on maskidena ees õpitud olemine, kohustuslik käitumine – see, milline justkui peab olema, selline püütakse olla ja näida. Mida vanemaks laps kasvas ja oma sammudest kogemusi omandas ning iseenda arvamust kujundas, toimus vanema ja lapse suhtes suur muutus - teineteise eest hakati ära peitma päris iseennast, sest on olemisi ja tundeid ning tegemisi, mida ei ole justkui õige ega hinnanguid peljates hea, oma lapsele või vanemale, välja näidata või ei tohi tagajärgi kartes, teine neist aimugi saada.

Lapsevanem, keda vajati, oli õnnelik ning tänulik – tema olemas olemisel oli eesmärk, kuigi vahel võis ta tunda ennast ahistatuna – tema vabadust piirati ning ta ei osanud ega suutnud alati kõike – laps oli rahulolematu või tegi ühiskond märkusi või vanem ei jaksanud oma rolli kanda - vanem tundis ennast ebaõnnestununa. Vanem võis sellel teel kaotada iseenda – temast sai jäägitult roll, mida temal tuli täita – laps ja tema vajadused, lapse rahulolevana ning õnnelikuks tegemine tuli enne, kui vanema enese soovid ja vajadused.

Ühise aja teel käies kasvab laps suureks ja asub, vanematest eraldi, oma elu elama. Kaks täiskasvanut, kes kannavad endiselt rollinimesid – laps ja lapsevanem. Mille jaoks on täiskasvanule vaja vanemat, kui enam ei ole vaja kasvatajat? Mille jaoks on vanemale vaja täiskasvanust last? Kuidas sobitada iseennast muutnud rolli? Kuidas muutuda rolli muutudes ja lasta lahti sellest, mida enam ei ole? Kuidas võtta vastu see, mis on?

Iga lapse ja iga vanema lugu on oma näo ja sisuga, kellelgi ei ole teisega täpselt samamoodi. Väliselt võib ju peaaegu olla, kuid seespoolt kogedes kindlasti mitte. Ometi on olemas ja inimesi saatmas, pealtnähtud lugude nähtamatu surve – nähakse, kuulatakse, kuidas on ja seega saab olla ning võrreldakse. Vahle tõusevad küsimused - miks endal samamoodi ei ole ja sellest tuleneb, miks ei oska – kes on vale, kuidas olla õige. Pole olemas õigeid ega valesid vanemaid ega lapsi, vaid võimalus valida ja leida tee, kuidas näha oma vanemat või oma last Inimesena - kuidas kohtuda, õppida tundma ja võtta vastu see Inimene, kellega ollakse geneetiliselt ja rolliga seotud.


Marianne

17.09.2021.a

Neljapäev, 16. september 2021

Kapslitest koorumine



Minus on hirm,

et täna on juba lootuselt hilja -

ajal, mil oleksin võinud,

mina ei osanud,

ajal, mil oleksin saanud,

mina ei teinud,

ajal, mil oli selleks aeg,

mina ei hoidnud

ja nii õige hetk kadus,

väärtuslik aeg möödus.


Selles mööda läinud ajas

armastus kuhugi ära kadus -

oma elu elamise tähtsus,

oma mätta isekus,

oma tahtmised ja tunded,

olid elusamalt olulisemad.


Kuid, kas mina üldse armastasin?

Kuid, kas mina üldse oskasin kunagi armastada?

Kuid, kas mina üldse oskan teha vahet

oma tunnetel ja armastusel?


Mina teisi ei näinud,

sest ei vaadanud,

mina teisi ei kuulnud,

sest ei kuulanud,

selleks ei olnud aega.

Aeg oli see,

millel oli väärtus,

sest just aeg oli see,

mis kadus nähtavalt käest.


Elasime pealispindadel,

möödaminnes puudutades,

ennast hoides

ja ise ennast kaitstes -

hoolimatuse ja ükskõiksusena

tundus argise elu möödakäimine.


Ometi see sügavalt puudutas

ja eraldatust suurendas -

ennast lahti ühendades

ise enda sisse kapseldusime -

olime, sest olime ...,

näisime, sest olime ...,

näitlesime, sest olime ...,

üksikuna ennast tundsime,

sest olime ....


Kas see, mida pole alles hoitud, jääb üldse alles?

Kas sellest, millest pole hoolitud, saab hiljem osa?

Kas me üldse oskame armastada ja olla armastus, mitte armastuse vajadusest sündivad tunded?

Kas mina oskan olla armastus, mida Sina kuuled, näed ja endas tunned?

Kui ei, siis kas mina õpin selle selgeks?

Kuid, kas Sinul on aega ja soovi oodata sinnamaani, kuni olen mõistnud ja armastuse eneses üles leidnud?

Kuid, kas Sina siis üldse enam hoolid, vajad ja kogeda tahad?


Millal tunneme ja jagame

armastuse valgust,

millal kogedes

avaneme armastuse soojuses,

millal julgeme kooruda?


Marianne

16.09.2021.a 




Teisipäev, 14. september 2021

Minejad tulevad tagasi

 


Tänases ajas püütakse seista homsele vastu ja selleks, et hoida eilsest alles, peaks Maailm jääma suletuks. Inimesi proovitakse hoida paiga peal paigal ja kontrolli all - nende teedele seatakse tõkkeid, olemistele pannakse piiranguid peale, valitakse neid märgistada ja jälgida, et teada, mida ja millal. InimHingi ei saa hoida kinni – kui ei saada ringiga, siis tullakse otse.

Igal inimesel on, aja sees, oma koht ja aeg, kus olla – tema tee ja ülesanded on seal. Inimene tunneb kutset ja vajadust minna, astuda välja ja edasi – järgmisesse hetke – inimesel on teadmine, et on aeg minna, et olla seal, kus on aeg olla. Aeg on ajaga ühes, see liigub vajadusel mõttekiirusel ja vahel justkui teo sammul. Kes ei saa minna füüsiliselt selle aja sees, see läheb ühest ajast ära, et sündida teises ajas ja teises kohas.

Need, kes lähevad enese valikul täna ära, need tulevad esimesel võimalusel tagasi. Neil on kaasas teadmised ja nad jätkavad uute võimalustega oma teed seal, kus on nende koht ja aeg olla. Nemad on saadikud sõnumiga, kes kui majakad on valguse võrgustikku loomas ja hoidmas. 


Marianne

14.09.2021.a

Neljapäev, 9. september 2021

Tunnete segaduses olev inimene ei otsi enese mõistmist, vaid süüdlast

 


Sel hetkel, mil inimese sees on segadus, tunneb ta ennast häiritult ja ta ei tule toime iseendaga. Temas on avanenud tunne ja inimese rahus olemine on häiritud. Inimene ei saa päris hästi aru, mis ja miks temaga toimub, kuid selline halb olemine on ebameeldiv ja vale olemine. Häiritud inimene tahaks enese käest ära põgeneda, olukorrast välja astuda, kuid ta ei saa, sest segadus on tema sees ja seega kõikjal kaasas.

Sellel hetkel vajab inimene abi – teise inimese peegeldust selle jaoks, et mõista ise ennast. Inimene tahaks, et teine aitaks tal üles leida tee enese sisse ning näidata kätte lahendus, kuidas lõpetada ära see, mis toimub. Kuid väga sageli ei saa inimene, sellises olukorras olles, teise inimese käest abi, sest ta ei leia mõistmist ega toetust – teine inimene võtab tunnetes inimest ja tolle tundeid isiklikult. Lugu saab uue pöörde, sest nüüd on isiklikud mättad vastamisi.

Tunnete segaduses toimuv mõjutab nii peeglit, kui peegeldatavat. Tunnete segaduses olev inimene püüab kirjeldada enesega toimuvat, kuid see muutub eneseõigustamiseks ja -kaitsmiseks. Kuna inimene ei tea, mida ta täpselt tunneb, siis ta näitab oma sõnadega, miks temal on õigus tunda, kirjeldab seda teed, kuidas, millal ja miks ta tundma hakkas ning kuidas tunnetelaviin kasvas. Seda tehes asetatakse rõhk välisele faktorile - teise inimese tegudele, sõnadele, olemisele - päästikutele. 

Olles koos töö, ei ole see ometi enam koostöö, sest koos olemine muutub inetuks ja lõhkuvaks. Vastaspoolel olija ei peegelda tagasi avatust – tee otsimist, vaid suletust ja enesekaitset – ta reageerib täpselt samal moel, kui segaduses olija, kes kardab haiget saamist. Ennastkaitsev peegel nimetab segaduses oleva inimese olemist ja käitumist vähendavate, takistavate, halvustavate, üleolevate ja mahategevate sõnadega ning kasutab erinevaid käitumismustreid, kuidas ennast eraldi hoida ja segaduses olevat inimest oma tundmist lõpetama panna. Teise käitumise ja sõnade mõte on, et tunnetesegadus on vale, sellest tuleb vaikida, seda pole õige välja näidata ning inimene peaks ennast „korda tegema”, mitte oma sassis olemisega teist häirima. Abiotsijal ei ole sellist vastust hea ega õige tunne kogeda, sest see on süüdlase nimetamine. 

Vastasseisu kogevad inimesed tunnevad ennast ohvritena, sest nad mõlemad kuulevad ja näevad, et just neid süüdistatakse toimuvas. Kusagil peab ju olema süüdlane, sest rahu ju enam ei ole. Võtta on see, kes seisab vastas poolel, järelikult too peab olema süüdi, sest tema oli ja on kohal. Kuidas võtta – üks ulatas oma käe ja toetas teise avanemist ning teine võttis kutse mängule vastu.

Tunnete segaduse põhjus on tunnete kihtides ehk pealmistes tunnetes ja erinevates tõlgendustes enda olemise väljenduste kohta. Kindel on, et segaduses olev inimene tunneb, et tema on solvunud, vihane, kurb, ärritunud jne, kuna teine tegi nii või naa ja just seetõttu inimene ei saanud, ei tahtnud või pidi. Inimene tunneb, et ta on tunne ja ta kaitseb oma õigust olla tundes – selles, mis on siin ja praegu olemas.

Tunnete sees on tee ajas tagasi – seal kusagil on iseennast raputanud kogemuse kogemine, millele ei osatud tookord anda sõnalist tähendust. Midagi kogeti, kuid inimene kirjeldab seda hilisemas ajas õpitud tõlgendustega ning selle peal on erinevad lahendused, kuidas tulla toime sellega, mis on peidus enese sees. Inimene on valinud enesele tunded – vihane, et leida enesele jõudu seista enese eest, kurbuse, et mitte olla üksinda, solvunud, et märkida aeg ja jätta tagasitulemiseks tee alles, raevu, et kasutada ennast relvana jne.

Inimese sees on tunnete segadus, sest temas on uskumus, millega toimetulemiseks on ta vajanud enesele tundeid. Ühest kogemusest tulenev šokk ja sarnaste kogemuste kordus, kasvatasid läbi aja uskumuse tugevust, mil inimesel ei olnud iseendast veel kogemusi, sõnavara, eneselugemise oskust või ei jätkunud aega – seega ei olnud enese mõistmist – mis toimu(b)s – miks see algas. Kasvades on inimese enese tundmaõppimise sõnavara ja tähendused muutunud ja just sellepärast ei leia ta teed tagasi algusesse. Kuidas minna tagasi, kui lahendust otsitakse pealispinnal, kus on lahtised tunded ja on olemas nende „kasvataja”? Vastust otsitakse teise nurga pealt, sest küsimus on ja on olnud selles, mida tehti, kuid vastuse leiab, kui otsida üles sõnad ja nende tähendus - kuidas ja millisena inimene selle kogemuse tookord enese jaoks tõlgendas.

Inimene tunneb, sest tema tunneb. Inimene tunneb, sest oli nii nagu oli. Tunnete segaduses olev inimene tahaks lõpetada enda valena ja ennast häiriva olemise, et mitte enam kogeda Maailma poolset ebaõiglust. Tundeid tundev inimene kaitseb iseennast, sest ta ei taha olla vale – segaduses olija külvab segadust. Kuid ta ei oska olla õige, sest ta ei tea, kuidas lõpetada olukord. Tunded on olemas ja need varjavad selgust – enese mõistmist ei ole. Ka vastasolija ei mõista, sest tema ei näe inimese sisse. Inimene tunneb, sest tema usub, kuna temal oli kogemus, mis raputas tema olemist.

Inimene võib proovida lõpetada tundmine, kuid ta teeb seda õpitud moel – asendades ühe tunde teisega ja nii kasvatades veelgi pealmisi tundeid. Kuid okas on hinges ja paise koguneb, „õige” koha survestamisel – sarnase kogemuse kogemisel - valib inimene taas tuttavaid lahendusi ja otsib selgust pealmiste tunnete seast.

Vastaspoolel olija oli inimese jaoks olemas – aitas avada tee, kuid ta ei olnud „õigena” inimese jaoks olemas – vastas olija astus vastu, et inimene lõpetaks tundmise ja sellest kasvanud segaduse, mis näis olevat vastasolija süü. Mõlemad olid märgitud süüdlasteks ja mõlemad tundsid ennast ohvritena. See oli mõlema kasvamise koht - lõpetada isiklikult võtmine, astuda enese mätta otsast alla, püüda mõista teise inimese sõnadetagust Maailma – otsida neis teed ja nende tähendust.

Inimesel on kaasas üsna palju, enese teelt – sellest ja ka teistest aegadest, ennast piiravaid uskumusi. Uskumus on piirav, kui inimene annab enesele sõnumi – Mina ei saa ..., Mina ei või ..., Minul ei ole ..., Minust endast ei piisa, et ennast aidata, enesele anda jne. Piiravad uskumused kasvatavad vajadust astuda vastu, kaitsta, lõhkuda, et tagada enesele vabadus – enese alles hoidmine. Piiravas uskumuses on peidus inimese hirm, et kogetakse uuesti ning uskumus saab kinnituse ja seega usub inimene juba ette. Suures mängus nimega Elu, saabki inimene üsna kindlalt samasisulise kogemuse samadel ainetel – see on mängu ilu, võlu ja valu - toetus ja abi, et astuda läbi oma tunnete vabaduse poole – tee edasi viib enese seest.


Marianne

09.09.2021.a

Teisipäev, 7. september 2021

Minu tahe sündigu, minu soov täitugu– Vanem teab paremini

 


Ühe inimese elu on täis katsetusi, proovimisi, püüdmisi, astumisi, valikuid jne – enese teostus erineval moel. Enese teostamise teel kõndides tahab, vajab, igatseb inimene vabana olemist, enese vabana tundmist, see tähendab, et ta ei peaks järgima reegleid, tundma piiratuse ahelaid, kordama kellegi õpetusi, järgima eeskujusid ega alluma eneseväljenduse kontrollile.

Kasvades saab inimene teadlikuks, et tema ei ole see keegi teine seal väljas, vaid hoopis kusagil enese sees olemas. Seega tahab ta leida üles ise ennast. Inimene ei saa ennast füüsiliselt peopesale võtta ega sisemust lahti kaevata. Ise ennast kõrvalt saab ta vaadata vastu peegelduva pildi pealt – see on moonutatud ja teiseks keeratud. Inimene avaneb tunnetega ning ta leiab tee enese sisse vaikuses, mõtisklustes, meditatsioonis.

Miks õpivad lapsed vanemate ja õpetajate vastu võitlema, sõdima, vaidlema ja seejärel iseendast vaikima, ise ennast hülgama, ise ennast kustutama? See on inimlapse lahendus, kuidas seista enese eest ajal, mil ta kogeb, et tema olemas olemist ei austata. Inimlapse sõna, tegu, tahe, soov ja olemas olemine ei loe ega ole oluline – neil ei paista olevat mõju avaldavat väärtust.

Ühe väikese inimese enese teadvuse mahasurumine tuleb nii kergelt, sest lapsest vanemad inimesed arvavad end teadvat õigeid lahendusi, vajalikke vastuseid, tarvis minevaid samme. Nii sageli juhtub, et võttes kord vastu otsuse – „Vanemana teatakse paremini ja õigemini, kuidas peab elu elama” - jäädaksegi seda järgima. Võib ju olla, et vanemana teataksegi ise paremini, kuidas ja miks, kuid öeldes ette, suunates, määrates reeglid - nö õpetatakse last elama, kuid tegelikult treenitakse teda enese soovide, oskuste, vajaduste, tahtmiste järgi. Sellisel juhul ei ole lapse elu lapse enese valik, vaid pealesunnitud tahtmine, millele vastataksegi suure tõenäosusega sõjaga – see on vastupanu vägivalla vastu. Pole vahet kui vana laps on, tema enese otsus on temale vajalik – tema lahendus on tema valik ja vastutus ning ta tahab seda ellu viia, et kogeda – õppida ise ennast Maailmas ja Maailma iseendas tundma.

Vanemate inimeste sees elab oma elu hirm - nad tunnevad juba ette hirmu tagajärgede ees ja seega vormitakse ning suunatakse inimlapsi nii nagu ise enese kaitseks vajatakse - et ei tuleks tegeleda ebameeldivate, aega võtvate, enese elu segavate, iseennast häbistavate, vastumeelsust äratavate, tundeid kasvatavate jne tagajärgedega.

See on inimesena kasvamine – oskus peatuda, et kuulata - teise inimlapse sõnade mõistmine, soovide, valikute, sammude, lahenduste ja tahte austamine. Mõistmine, et teise inimese puhul (ka veel sündimata laps on inimene) on tegu eraldi seisva inimesega, kelle valitud tegude eest ei tule võtta vastutust enese kanda, vaid olla kõrval ja inimlapse sooviavalduse korral ka toeks inimlapsele vajalikul moel.


Marianne

07.09.2021.

Pühapäev, 5. september 2021

Tänane inimeste maailm on aseainete sõltlaste maailm

 


68-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94498361/tanane-inimeste-maailm-on-aseainete-soltlaste-maailm

Kui inimene oli veel väike ja temaga juhtus/ toimus midagi ning ta koges sellega seoses hirmutavat tunnet, millega ta ei osanud toime tulla, siis jagati talle lohutust. See võluvõti, mis pidi last lohutama, oli tegelikult mõeldud asendamaks üht tunnet teisega. Sellesama mudeli võttis inimene oma kasvatajatelt üle - kui ta üksinda olles koges tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartis seda tunnet enese sees, siis andis ta enesele lohutuseks aseaine – selle, mis oli võimalik. Lohutuste ja aseainete maailmas ei õppinud inimene oma tunnetega kohtuma – ta jättis oma õppetunnid vastuvõtmata. Kuid tundmatud tunded ei kadunud ära, need kõnnivad inimesega kaasas ja nende pinnale kerkimise hetkel vajab inimene taas lohutust – oma aseainet.

Inimesest on saanud sõltlane - inimesel on aseainete sõltuvus. Aseained on need ained, mis kustutavad näiliselt midagi ära. Nende asjade omamine/ tarbimine, tegevuste sooritamine, vajalike inimeste õige tähelepanu ja nendega seonduv materiaalne/ hüvede/ vajalike tunnete maailm, vaigistavad soovimatu tunde. Inimene on sõltuvuses, sest ta vajab midagi, millega asendada olemas olev - halb heaga, vale õigega.

Sõltlasena müüb inimene ise ennast, et tagada enesele vajaminev. Sõltlane võitleb enese eest, et saada enda kätte see, mis peab olema tema. Kui vaja, siis kavaldab, varastab, petab, lööb, valetab – sõjas on kõik lubatud. Sõltlasena on inimene sõjas. Aseaine vajadus teeb sõgedaks, pimedaks, tundetuks. Sõltlasena on inimese ainus eesmärk see, mille tema ise on iseendale andnud - on vaja täita oma vajadus – see on elutähtis ülesanne. Vahet ei ole, millise aseaine lõksu inimene on jäänud kas see on aine - söök, jook, ravim, narkootikum jne, tegevus – seksimine, suitsetamine, küünte närimine, sport, autosõit jne, inimene - kelle olemas olemine või läbi, kelle saadakse vajaminev – need kõik on erinevad vahendid, mille omamine/ tarbimine tagab vajamineva, kuid tegelikkuses asendamise.

Seksi või eneserahulduse vajadus on üks võimalus, kuidas ise ennast aidata, et maandada eneses olevat ülepinget. Seksuaalne tegevus on vahend, kuidas koondada oma energiat ühte punkti, mis üle piiri minnes vallandab kontrollimatu kaose, milles inimese keha ja meeled saavad lõpuks ometi lõdvestuda. See on alateadlik lahendus, millest võib saada rahuldamata vajadus, kui inimene ei oska iseennast teisiti aidata ja ei mõista enese toimimist ega enesega toimuvat.

Seksuaalse eneserahuldamise soov kasvab vajaduseks hetkel, mil inimeses avaneb tunne, mis on keha ja aja sügavustesse salvestunud teema avaja. See tunne on kusagil inimese sees närivalt olemas, kuid inimene ei ulatu seda puudutama, et seda ise vallandada. See on tundeenergia sügaval alguse tasandil, kui inimesel ei olnud veel sellist mõistmist, et anda oma tundest jäänud mälestusele sõnalist tähendust. Selles ajas tulid inimest kiusanud tunnetele lahendused läbi teiste.

Seksuaalset ärritust tundev inimene kogeb eneses ärganud tunnet, kuid ta ei oska seda tunnet enda aja seest üles leida, sest tal ei ole anda enesele iseenda võtit – sõna – tunde nimetust, tähendust ega lugu. Inimene vajab seksuaalset tegevust, et ülepinget vallandades, pääseda oma enese nimetamata jäänud tunde käest põgenema. See on üks töötav võimalus, kuid mitte teemat lõpetav lahendus.

Sõltlane proovib ennast muuta, st kontrollida ehk allutada ise ennast oma tahtele. Kuid sõltlase vajadus, aseaine järele, on suurem tahe, kui enese nn korraliku ja õige inimese teel hoidmine. Sõltlase sees elab hirm – kaotada võimalus või jääda ilma oma aseainest. See on pidev ärevil ja valvel olemine. Oma elu sellisena kogemine ei tee inimesest paremat, sest see ei ole hea olemine. Sõjas olev sõltlane tunneb ja kasutab ennast vihasena, ärritununa, relvana, ohvrina, allaandjana – need ja paljud teised võimalused on tema erinevad lahendused, kuidas vältida selle tõeks saamist, mida ta kardab juhtuvat – varjus püsinud tundega kohtumist ja selle tundega üksi jäämist.

Sellisel teel aitab teha peatust, teadvustamine, et aseainet tarbides/ omades rahuldatakse nälga, kuid ei leita rahuldust – aseainega ei saa ennast täita. Selline tegevus on vahetuskaup – kui inimene ei taha kogeda oma tunnet, siis ta annab asenduse - inimene saab anda sellesama, mida talle anti või temal endal oli anda, kui ta abi vajas. Kui alguses oli hirm, sest inimene ei teadnud, miks ta tunneb ja kuidas enam mitte tunda, siis aseainetest sõltuvusse sattununa on ta muutunud masinaks, kes reageerides käivitub, et tarbides asendada. Rahu ega vabadust ei saabu, sest ollakse tegevuses vajamineva omamise kontrollimise ja laovarude täiendamisega ning kõigele lisaks on erinevatel aseainetel huvitavalt erinevad tagajärjed.

Inimene saab eneselt küsida - Kas nn hea tunde tagava asja/ tegevuse omamine/ kogemine teevad teda paremaks? Miks ta tegelikult valib enesele seda, mis ei loo temas endas enamat? Miks ta ei taha lahti lasta aseainest? Mida aseaine saab talle anda? Mida aseaine temaga tegelikult teeb? Mida ja kui palju on ta valmis maksma, et tagada selle saamine ja omamine? Kas ta näeb juba makstud hinda? Milline on see tunne, millisena ta ennast tunda ei taha?



Marianne Umborg

05.09.2021.a