Soov,
enesele, lisaks saada. Soov, enese jaoks ebameeldiv, ära muuta.
Soov, enese jaoks, vale tulemus õigeks pöörata. Soov, enese
parameetrite järgi, õiglus taastada. Need soovid viivad inimese
tegudele. Inimene soovib, ta proovib – ta õnge välja viskab, et
näha, kas näkkab.
Õnge
otsa peab jääma süüdlane. Süüdlast on vaja, kui teatakse, et
tegelikult, millegi lisaks saamiseks, enesel õigust ei ole. Süüdlast
on vaja, kui teatakse, et tegelikult, enese jaoks vale tulemuse
muutus, tähendab ebaõigluse loomist. Süüdlast on vaja, kui on
selge, et tegelikult, inimene ei taha võtta vastutust enese sammude
tagajärgede eest.
Ülesanne
on leida potentsiaalne „kala”. Kui too on leitud, siis tuleb
suunata tolle tähelepanu nendele detailidele „kalas” eneses,
tolle möödunus, pooleli olevas loos, hetkeolukorras või kuhugi mujale, kuid täpselt sinna,
mis näitavad ära „kala” vale, ebaõiglase, ülekohtuse olemise,
käitumise, otsused, sammud jne. Lugu tuleb pöörata pea peale.
Survestades, osutades ja erinevaid sõnu ning toone kasutades, tuleb luua
„kalas” vajadus enesekaitsele – õigustuste otsimine omatava(te)le
õigus(t)ele ja tõestuste väljatoomine. Kui selline teguviis toob kaasa segaduse meeles, siis on
„kala” neelanud sööda alla ja, rippudes konksu otsas, kaotanud
jalgealuse.
Tahtlikult
soovitud suunas mõjutamise ehk manipuleerimise õnnestumine
tähendab, „kalas”, süütunde tekitamist, kasvatamist ja alal
hoidmist. Süüdi olija tahab heastada enese tegu. Süüdi olija
tahab luua tasakaalu. Süüdi olija tahab ise ennast välja
lunastada. Süüdi olija annab ära selle, mida teine tahab. Süüdi
olija proovib leida tasakaalu – lepitada teist. Süüdi olija
maksab teise valu ja enese vale(d) kinni.
Eesmärk sai saavutatud – soovid
läksid täide. Saadi
see, mille eest ise maksta ei tahetud, kuid ühes sellega kasvatati
enese võlga – tasu elamise, olemise, sammude eest, mis tuleb
enesel ükskord ikkagi ära maksta. Suur mäng, nimega Elu, võtab oma - protsendid ka veel lisaks - õppetunnid enesega.
Oli
olemas puur, mille uks oli suletud - kindel ja tugev – välja- ja
sissepääsuta. Polnud vahet, kuidas ja millisena, järgnevas hetkes,
valisin või valinuksin sündida – otsus oli tehtud ja sellest
peeti kinni. Uks oli suletud. Sisse ei saanud. Välja ei pääsenud.
Olid olemas nimetissõrmed, mis osutasid – Sina olid, Sina oled ja
seega - Sina ka jääd - jääd selleks ja selliseks nagu olid.
Võimalust, suletud puurist, välja astuda – iseenda KES olemist
ära vahetada - ei olnud jäetud.
Kui
nägin iseennast puuris olevana, siis tundsin ennast ilma toetuseta
jäetuna – ei olnud vabaduse avarust, õhku ega võimalusi – ei
olnud olemas, kasvamiseks ega enama loomiseks, sobivat ja toetavat
keskkonda – ühes olemine, tähendas minu jaoks, vangina, vanglas
olemist. Olin ilma õigusteta – loata muutuda, et muuta. Seega oli
olukord ebaõiglane, sest see, mis sai minule osaks ja jäi minu
kogemuseks, see ei tundunud õiglasena – seda olnuks võimalik
muuta, kuid seda ei muudetud ja seega see ka ei muutunud – see jäi.
Olin
puuris, sest ma ei olnud enam see Kes ma olin enne. Olles, vangina
puuris, ma ei saanud olla ka see Kes ma võinuksin ja saanuksin olla.
Puuris ei olnud olemas võimalust, et muuta - muutudes vahetada
olemist – vahetada välja/ lõpetada ära tunded, mida tundsin. Oli
soov, et oleks olemas see, mida ei olnud. Nägin ja teadsin, et oli
olemas võimalusi ja lugu saanuks teise tulemuse, kuid, kuna need ei
realiseerunud, siis tundsin ennast vangina - uks oli kindlalt
suletud. Minul ei olnud. Mina ei olnud.
Loos
ei olnud juhuslikkust ega muutlikkust - need jõujooned ja väärtuse
suurused, mis olid olemas alguse hetkes, need kehtisid ja nendega
ning nendest sündiski vahetu kogemine. Võtsin iseendalt vabaduse ja
pekslesin vastu seinu selleks, et muuta seda, mida tunnistada ei
tahtnud. Pingutasin selleks, et muuta ära seda, mida vastu võtta ei
tahtnud – olemas olevat infot. See, et oli halb olla, raskus rõhus
õlgadel ja olin masendunud – mina ise võtsin eneselt jõu ja
tahte. Sulgesin silmad ja kõrvad ega näinud, et olin vabaduses.
Tegemist
oli alateadlikult või ka tahtlikult info teisiti lugemisega -
vaatasin seda, mis oli võimalik, kuid mitte seda, mis olemas oli.
Vaatasin ja nägin neid võimalusi, millest saanuks luua paremat ja enamat – parema kogemuse – hea ja sobiva kogemise – selle,
millega toime oleksin tulnud. Mina pekslesin vastu seinu, et pääseda
sisse sealt, kus ei olnud uksi ega aknaid. Neid ei olnud olemas –
ma ei saanud ära olnud aega tagasi pöörduda. Võtsin ise endalt
vabaduse – hoidsin ise ennast kinni, sest nii väga tahtsin uskuda,
veel rohkem loota, et see olnuks kuidagi võimalik.
Mõistmine
ja vastu võttmine – olemas oleva info aus läbi töötamine –
enese silmade avamine - kui ei ole olnud ega ole olemas, siis ei
olegi seda, mida ei ole. Jah, tõesti, kuigi võiks ja kuigi saaks –
ikkagi ei ole. See, et minul tuleb kogeda seda, mida oleks võimalik
muuta – aines on ja oli olemas, võimalused on ja olid olemas –
ei tee minust ohvrit ega kaotajat ega allajääjat ega saamatut ega
väärtusetut ega ebaõnnestujat. Mina ei ole see Kes on ohver. Mina
olen vaba – olemas on vabadus ise valida oma olemine.
Lugesin
olemas olevat infot nii nagu see minu soovidelooga ühte sobis. Seega
saigi tulemus „vale”, sest olin mänginud selliste näitajate ja
suurustega, mida ei olnud. Olin loonud võrrandit, mida ei saanud
reaalselt koostada. Oli olnud enese vajadus, oli olnud enese
tahtmine. Oli olnud ühte ja teist – oli olemas algus ja ka seotus
– kuid seda ei ole, tänases päevas, olemas sellisena, millisena sooviksin, valiku võimalusel, kogeda. Soovimatus, kogeda, panigi mind
ise ennast müüma, tunnetena tunnetes vingerdama ja, tagasi
vaadates, paigal hoidma ning nõudma ja kaeblema – Ohver olema.
Ohvrina vaatasin tagasi – hindasin enese kaotust – vaatasin üle
seda, millest jäin ilma, mis oli olnud vale, mis oli teostatud
ülekohus. Nägin puudusi – puudujääke – soovilugu ei saanud
sündida.
Astudes, välja neist lugudest, mis piiravad ja nende seast, kes näevad mind ja ühes toimuvat läbi enese kinninaelutatud otsuste – neist ja sealt, kus ei ole vabadusele antud võimalust, annan
enesele vabaduse tagasi – loen kehtetuks ülesande – suuta muuta,
et võluda välja see, mida nägin ja näen olevat võimalik, kui ... .Vaatan
otsa infole, mis on olemas – see annab loole piirid ja seab paika
mängureeglid – on mängulaud ja on mängijad. Vaatan olemas
olevat tulemust ja enese teekonda – mina ise tegin oma sammud, mina
ise kõndisin läbi ja mina ise jõudsin tulemuseni – parimani
selles hetkes. Olnu annab teadmise, et mina olin ja olen valmis
muutusteks – olen võimeline kohanema ja enamat looma.
Kui inimene otsustab valida - midagi, tahab teha sammu – kuhugi,
soovib mõista ise ennast – iseendana ja Maailmas olevana, siis ta
töötleb infot, mida omab. Inimese iga olemas oldud hetk tähendab
saadava ja kogetava info töötlust ning tõlgendamist. See on
Maailmaga kohtumise/ koos olemise ja iseendas/ iseendana olemise
kogemise tõlgendus. Inimene töötleb seda infot, mille ta on saanud
vahetu hetke kogemisel, kuid, millele ta lisab eelnevate aegade
otsused, uskumused, järeldused, eeldused, oletused, ootused, oma
avatud, kuid ka varjatud tunded. Selle kogumi põhjal teeb ta
järeldusi ja valib järgmise sammu.
Inimene erineb, infot töötlevatest süsteemidest ja masinatest,
sellega, et tavaliselt ta ei tee sammu eemale ega eralda ennast
olevast/ toimuvast, et rahus vaadelda – see teeks elu elamise
liigagi lihtsaks. Selle asemel ta lausa hüppab, eelduste, oletuste,
valede tõlgenduste sisse ja reageerib tunnetega, sest ta koges enese
ja/ või teise tundeid ning võttis neid isiklikult. Töötlemise
asemel ta käivitus ja reageeris oleva/ toimuva kustutamiseks,
tõkestamiseks, muutmiseks – tunnetetuled pimestasid ja
tundeenergia ähmastas enese, kui Inimese, piirjooned.
Tunded moonutavad olemas olevat ja jagatavat infot – need lisavad,
sellele, midagi juurde, värvivad üle või peidavad ära –
allikavesi on sogane – põhja ei näe - ise ennast ega teist ei
mõisteta – kommunikatsioon on häiritud. Tulemused saavad
huvitavad ja selguse taastamiseks jagatavad ning küsitavad
selgitused loovad segasust juurde – lugu saab lisaks keerde ja
väljendumine pöördeid.
Lähteandmed on olulised, sest vale, ebamäärane, puuduv/ puudulik
info viib segase tulemuseni – saavutatakse vastupidine efekt – ei
minda edasi ega olda vabad, vaid luuakse paigalseis. Seega on
oluline, kuidas ja mille alusel valib inimene oma sammu/ väljenduse
lähtepunkti. Üks inimese, „huvitavamaid” tagajärgi kaasatoov,
uskumus on see – juhtus, tehti, toimus, kogesin – sellepärast,
et olen mina - Mina olen põhjus. Inimene tahab uskuda, et valesti käituv ja toimu(i)v Maailm valib käituda ja teha valesti just
tema pärast. Omal moel on see ju tõsi - iga inimese samm saab alguse temast endast –
tema Mina on põhjus, kuidas ja mida ta valib kogeda ja tõlgendada.
Inimese tunded ja talle osaks saadav tähelepanu on seotud.
Tähelepanu on tunnete võtmeks ja väljenduse allikaks. Tähelepanu,
suunamine, nimetab inimest Kes olema – annab talle täitmiseks
rolli ja ette ülesanded ning määrab selle eest saadava tasu,
vajaliku tulemuse saavutamisel. Tähelepanu saab eluliselt oluliseks,
kui Inimene, just nagu, on ise ennast ära kaotanud. Ta on suunanud oma tähelepanu - oma rollile - tundeina väljenduvale Minale - see on ümbritsevale tähelepanule tunnetega reageeriv, neid vastuvõttev ja neile vastav, väga tundlik antenn. Selline inimene vajab, võimendunult,
tähelepanu ja ta väldib, äärmustesse minnes, tähelepanemist. Ta
hindab, pidevalt ja kõikjal, enesele osaks saava tähelepanu
suurust, nimelisust ja kvaliteeti. Oluline on osaks saava tähelepanu
õigsus ja enese jaoks vale oleva vältimine/ ümber tegemine.
Igal oleval hetkel toimub, saada oleva info alusel, suhestumine
sellega, mis ja/ või kes puudutab või keda/ mida puudutakse – see
on suhte loomine, enese tasakaalustamine, kontakti jätkamine/
lõpetamine – tõlgendamine, kohandumine, aistmine, kogemine,
eeldamine, otsustamine, eesmärkide seadmine, ülesannete andmine,
tulemuste poole astumine ja nende hindamine.
Kui tegemist on, inimese jaoks, olulise ja väga olulise looga – nt
rahaga, tervisega jne – siis soovib inimene täpset infot, mille
alusel otsustada oma järgnevad sammud. Kuid hoolimata sellest, et ka
tema enese elu, iseendaga ja teistega ühes, aitaks selge info hoida
joone peal ja ilma huvitavate kohtumiste/ kogemusteta jääda, valib
inimene kasutada siin moonutatut infot ja kõik tore jätkub E D A S
I !!!
Tunde-Mina rolli valinud inimene tõlgendab, saada ja olemas
olevat, infot tahtlikult sellisena, et ta saaks lugeda sellest välja
seda, mida ta enese jaoks vajab. Ta loeb seda sellisena, et ta saaks
teoks teha selle, mis jäi eelmisel, kuid tegelikult esimesel, korral
ära – kui ta ei saanud/ osanud ega olnud tal ka valmis
väljatöötatud plaani, kuidas ja mil moel ta reageerib, kui juhtub
nii nagu see olema sai. Just sellepärast vajab ta kordust, et saada
ise ennast tagantjärele ära kaitsta ning, kui vaja, siis ka enese
eest kätte maksta, et jõuda parema ja õigema tulemuseni –
kaotuse asemel võita. Kuid tegelikult oma tunne ümber teha – on
vajadus, et osaks saav õige tähelepanu nimetaks inimese teiseks - võimalus näha ja seega tunda ise ennast teise KES rollis olevana.
Just selletõttu valib inimene sobiva vaatenurga, kuidas ja mida
ümbritsevas, teises ning ka iseendas tähelepanna.
Olevas hetkes on olemas need suurused, mis selles on olemas - need
annavad põhja ja nende alusel ning ulatuses saab teha otsuseid ja
valida tegevuse. Vaadeldes, eraldada terad sõkaldest. Pealispinnal
nähtvale ja vabalt jagatavale infole lisaks on tegemist tõsiasjaga,
et osa infost jääb alati peitu ning osa ei jagata või moonutatakse seda tahtlikult, kuigi
selle varjule jäämine/ jätmine mõjutab olevat ja tulemust. Teise sisse näha ei ole võimalik ega kõike ei osata ka iseendast välja
lugeda, kuigi see info on oluline, sest sellega arvestades, saaks
tulemus selgem. Seega tuleb mängu x-muutuja - tahtlik ja tahmatu
oleva, enese ja vastaspoolel olija tõlgendamine.
Seega juhtubki nii, et lood kasvavad suuremaks, muudavad värve ja
tunnetesoola ning -pipart lisatakse ohtralt. Neis on seda, mis on
tõene ja on seda, mida ei ole olemas, sest enese hirmul on suured
silmad. On hirm, et saab olema. On hirm, et tuleb kogeda. On hirm, et
kaotus on vältimatu. See toob kaasa paanika, sest ärevus kasvab –
on segadus. Kuna info on puudulik ja selle tõlgendus
ebausaldusväärne, siis puudub inimesel rahu – ta ei tea, kas see,
mis on, kas see, mida ta kogeb, on ohutu või eluohtlik. Seega on
vajadus omada kontrolli toimuva, iseenda ja ka vastaspoolel olija
üle. Käiku lähevad lahendused, mis toetavad, kohest, olukorra
peatamist/ lõpetamist, situatsioonist pääsemist.
Kuna inimene reageeris toimunule koheselt vastu või ta tardus
teovõimetuks, siis ei teinud ta peatust, et selgineda – ei andnud
aega, et lugeda, täpselt ja ainult, seda infot, mis tal päriselt
olemas oli ja anda, selle põhjal, endale maa tagasi jalge alla.
Inimene oli segaduses, kuid see ei tähenda, et olukord olnuks
eluohtlik. Vahetult kogetu – enesega toimuv - oli ootamatu –
inimene ei olnud selleks valmis – ta ei olnud ettevalmistunud/
ettevalmistatud.
Töödeldes, infot, annab inimene enesele võimaluse,
et toimunuga/ toimuvaga kohaneda – selgineda. Segadus tähendab, et
ei ole selgust – ei ole enesekindlust ega rahus olemist – kuna
seisund ei ole turvaline, siis jalad ei toetu maha – järelikult ei
saa järgmist sammu astuda – ei saa sellest loost lahti lasta –
seega, on vaja kordust, et, lugu lõpetades, anda enesele vabadus
tagasi - luua võimalus teha järgmine samm.
Üsna tavaline on, et kui pole mõnda tuttavat kauaaega näinud või
ei ole teise tegemistega täpselt kursis või uuritakse, kelleltki
kellegi kohta, teavet või kohtutakse esimest korda, siis tõstatub
teema tegevuse, kui KES olemise, kohta. Kes Sina oled? Kelleks oled saanud? Kes temast
on tulnud? Need küsimused ootavad vastust küsimusele - Mis tööd
Sa teed? Vastuse andmine on ühelt poolt lihtne, kuid teisalt
keeruline, sest see on mitme variandiga võimalus. Üsna loogiline
on, et inimene annab vastuse, mida temalt tõenäoliselt oodatakse –
infot selle kohta, kus ja/ või mille eest ta palka saab, sest töö
= palk.
Kuid, kui jätta see tavaline tee valimata või seda ei saagi
kasutada, sest palgalist suhet ei omata. Mida saab ja võib sel juhul
tähistada sõnaga töö? Kas oma elu elamist saab? Saab küll. Ega
see inimese elu elamine kõige lihtsam ja kergem tee olegi. Vahel
võib üsna tõeselt tunduda, et palgaline töö, oma kindlate
reeglite ja seaduspärasusega ning tasuks saadava summaga, on
lihtsamini teostatav. Kuid palgatöö on vaid üks võimalus, kuidas
olla ja toimetada – see on enese poolt valitud roll, mille täitmise
eest tasutakse.
Palgaline suhe on inimeste maailma üks kõige tõenäolisem
rollisuhe, sest selle abil on inimesel olemas raha, millega tasuda
erinevate vajaduste täitmiseks kuluvate väljaminekute eest. Saab
palgata ka töölisi, kes teevad ära koduse või mõne muu töö sel
ajal, kui ise ollakse teisal tööd tegemas. Saab vahendid, millega
tasuda spetsialistidele, kes mõeldud remontima inimest, kellele elu
elamine teeb haiget või on juba katki teinud.
Töö tegemine ei tähenda ainult palgalist tööd. Tööd saab teha
kõikjal ja seda saab teha ka iseendaga. Kuid töö eest iseendaga ja
oma elu elamise eest palka ei maksta. Iga töö eest, mis toob kaasa
tulemuse, saab küll tasu, kuid see ei tähenda rahalist kasu. Tasu
saab selle eest ja sellisel kujul, mida ja kuidas ollakse valmis
tegema, andma, olema – milliseid rolle valitakse kanda. Kui inimene
valib endale rolli, siis see on temale vajalik, kuid ei kõik rollid
ole teiste/ ühiskonna jaoks olulised – sageli saab, inimese
hindamisel ja liigitamisel, määravaks see, milline roll on jäänud
valimatta.
Rollid ja elu – elu täis rolle. Mina rollide taga ja rollina - see
on töö iseendaga. Kes ma olen, kuidas ma olen, milline ma olen –
kui ma olen Mina ilma maskideta? Olen aru saanud, et saan teha,
väljenduda ja elada seal, kus see on võimalik, sest kui tee ega
kogemused ei ole minule määratud, siis nendeni ma ei ulatu. Võin
tahta ja püüda, isegi väga, kuid need ei ole minu. See, mis on
minule mõeldud, jõuab täpselt õigel ajal kohale ja kestab
senikaua, kuni läbi saab - kas siis, kui mina ise nii ei taha arvata.
Tänaseks on mulle vanust veerenud juba üle poole sajandi – olen
teinud ühte koma teist. Hoolimata sellest, mida olen teinud, on
olnud palju seda, mis jäänud tegemata - täitmata. Palgalisi
rollisuhteid on olnud, kuid ei koguaeg – seega ei ole ma justkui
enda olemas olemise õigust ära tõestanud – hoolimata oma
kuludest, ma ei ole võrdselt sisse toonud. Selle tõttu olen tundnud
ennast halvasti, vähemana, süüdlasena, ärakasutajana, mõttetuna.
Olen müünud ennast – vahetanud, ise ennast ja enese oma, saadava
vastu ja ka ennast kaotades, püüdnud olla õigena. Olen veeretanud
enesetapumõtteid, et lõpetada valena olemine ära.
Miks? Olen uskunud, et minust ei ole kasu – ma ei loo enamat. Mul
ei ole ettenäidata seda, mille alusel mõõdetakse tööeas oleva
inimese väärtust. Kui ei käi tööl, siis ei maksa makse ja seega
ei võta vastutust – see ei ole õige. Ei tee samamoodi, kui
teised. Ei kannata. Ei ole normaalne. Kasutan vastuandmata. On ju nii,
et inimese tegevusele määratakse rahasse mõõdetav väärtus - Kes olemine = TÖÖ.
Kohtudes, uute inimestega, küsitakse või ametlikele blankettidel on
tähtis rida - oled tööeas – mis tööd Sa teed? Teen tööd iseendaga - minu töö on kogemuslugude läbi kogemine ja kirjutades, lendu laskmine. Ei küsita, millest ega miks, vaid – aa, okey – Sina
kirjutad – palju Sinul jälgijaid on? Aa – Sina teed Tik-Tokke –
palju Sul laike ja jälgijaid on? Sageli vastan, et olen
koduperenaine – olen kodus ja teen oma töid kodus. Aa – Sina
oled kodus – vaikus, küsimusi ei järgne.
Enesehinnang ja enesekindlus murenesid - vajusin maadligi –
madalamaks murust, et silma ei paistaks. Jah, see on tõsi, mul ei
ole raha, mida kuhjadesse lugeda ega uhket ja loodustsäästvat
Teslat ja ka uhiuut maja ei ole ette näidata. Mis see on, mida olen
oma aastatega loonud – mida on minul ettenäidata? Millega, teistega võrdluses, olla võrdne või parem või nojah osaks saada?
Mõtlesin, et tõesti – minus ja minul ei olegi olnud väärtust ega ole ma
loonud enamat. Möödunu ei kannata võrdlust. Kuid siis vaatasin
enese ümber ja ajas tagasi – on nii palju seda, mida ei oleks
olemas olnud ega sellisena, kui minu olemas olemine või puudutus
oleks jäänud olemata. Olen loonud, hoidnud ja kasvatanud väärtusi.
Kuigi mitte ükski inimene ei ole ega saa olla täpselt sama teisega,
siis ometi tahetakse, et oleks. Igal inimesel on oma teekond ja
ülesanded – tema osa, töö ja tähtsus tervikus – kõiges, mis
on olemas. See on see, mis määrab ära teekonna suuna, pikkuse ja
kogemused. Inimeselt ei küsita, mida on enese teekond talle maksma
läinud ega ka seda, kui palju võtab oma elu elamine temalt jõudu?
Lihtne on öelda ja võib nõustuda – jah, kõik peaksid, jah,
kõigil tuleks, sest .. jah, teised. Jah,... kuid ei kõigil ole kõik
sama.
On öeldud ja ka täiesti tõsiselt mõeldud – Sind ei ole
vaja tunnustada ega ole Sinu tegemistel märkisväärset väärtust,
sest kõik teevad – kõik saavad – kõik peavad – kõigil on
oma elu elada. Sina ei ole eriline – Sinu pidu, kogemused ega
tulemused ei ole väärt koos olemist, tunnustamist ega tähistamist.
Olen selliseid sõnu kuulnud mitmeid kordi. Samade sõnade tõttu
olen seisnud parimana, äsja sünnitanuna, kogemuse omandanuna,
toetust vajavana, kuid ikkagi üksinda seal, kus oleks võinud ja
saanud olla kohal või kõrval need, kes on olnud nimetatud omadeks. Mida peaks
lugema mulle teiste teekonnad ja nn samad saavutused, kui tegu on
olnud minu sammude tulemustega – mina jõudsin sinnani, mina maksin
iseendaga, mina kogesin.
Sellised sõnad ja kogemused kandsid endas sõnumit – „Ma ei
vaata Sind – Mina ei anna Sinule, Sind kasvatavat, tähelepanu. Ma ei aktsepteeri Sind. Ma
ei anna Sulle oma toetust – Mina ei õnnista Sind ega anna edasi
Sulle kuuluvat. Ma ei pühitse Sind – Mina ei võta Sind vastu. Ma
ei austa Sind - Mina ei tunnusta Sinu kohta ega Sind.” Kui pilgud
ja sõnad oleksid tõeks saanud, siis olnuks ma põrmustunud - välja
oli öeldud soov - Oleks Sa olemata jäänud ... – ja selle mõte -
... siis oleksid minu kannatused olemata jäänud ...
Mina olen – ei tähenda nimetatuks ega soovimatuks jäämist, vaid
olemas olemist. Mina olen – mina vaatlen.
Ootused
on lootustena lendulastud soovid. Need on just nagu rõõmsavärvilised
ja kerged õhupallid, mis, õhku täis puhututena, lõbusasti
lendlevad ja keerlevad. Õhupallid näivad tugevatena, kuid ometi nad
on õrnad – ettevaatamatusele järgneb kõva pauk ja järgi jääb
nutsak niisket räbalat. Oli – enam ei ole. Katkist asja terveks ei
tee.
Ootus
on soov kogeda – saada kogemus teatud kindlal moel. Enesele
soovitud kogemused – rollinimed/ rollipartnerid/ rollilahendused -
on seotud inimfaktoriga, mis tähendab, et mängus on inimesed, kes
on tehtud lihast ja luust ning tunnetega vürtsitatud. See tagab, et
kokku puutumistest sündiv mäng saab kindlasti huvitav olema.
Mina
olen – mina saan. Minul on – mina saan. Mina teen – mina saan.
Õigustatud ootused. Põhjendatud lootused. Kuid! Ei saa – alati ei
saada seda, mida soovitakse kogeda. Ehkki, ikka saadakse, kuid mitte
soovitud moel – midagi on teisiti, midagi tuleb juurde, midagi on
võetud vähemaks – tundeid riputatakse soolana haavale – enese
poolt soovitud ja täideläinud soovide eest tuleb maksta –
iseendale osaks saavate kogemustega.
Mis
on see, mis annab selge teadmise, et inimene on ja on olnud
väärtuslik? Mis on see, mis tõestab ära, et inimene on toonud –
tootnud kasu? Mis on see, mis annab vastuse, et inimese olemas
olemisel on ja on olnud mõte? Miks on inimesel vaja tõestada enese
väärtust, olulisena olemist, hea ja õige inimesena elamist?
Inimeste
Maailmas annab neile küsimustele vastuse, millegagi või kellegagi,
võrdlemine. Mõõdupuude järgi hindamine. Iseenese ja ka teiste
kogemuste järgi otsustamine. Tähelepanu suuruse ja kvaliteedi
kogemine. Ühed on justkui õigemad ja paremad, sest teised, jäädes
neile alla, tunduvad valedena, halvematena, ebamugavatena,
väärtusetutena, mõttetutena. Valed otsused, valed teod, valed
olemised – valed tulemused – valed kogemised ja kogemused.
Õige
valitakse välja ja temaga seistakse kõrvu. Valest astutakse eemale
ja võimalusel saadetakse pilgu eest ära. Õigest hoitakse justkui
kõvasti kinni – tema teod on ikka õiged, tema olemised ikka head,
tema tulemused ikka kiitust väärivad. Kui ühte tõstetakse üles
poole, siis teine jääb tema varju - tähelepanu, mis neile osaks
saab, on erineva suuruse ja tähendusega. Varju jäänu on küll
olemas, kuid ei päris nähtavana. Tema teeb, on ja astub, kuid
ikkagi jääb midagi puudu – see aga ..., see kuid ..., see siis
..., see kui ..., see oleks ..., see kui ei oleks ... jne.
Muidugi
otsib inimene lahendust ja proovib, erinevaid võimalusi, kuidas saada
kogeda seda, millest on enesel puudu – mida ei ole saanud tunda või
ollakse hoopis kaotanud – enam ei ole. Inimene tahab olla. Inimene
tahab kogeda. Inimene vajab tähelepanu. On soov, et nähtaks
õigesti. On vajadus, et vaadataks õigesti. On enese hirmu kustus -
lootus, et nähtaks jäävalt õigesti.
Inimene
vajab tähelepanemist ja samas vajab ta tähelepanu alt välja
jäämist – inimesel on tähelepanu sõltuvus. Traumaatilise
mälujäljega inimesel on teadvustamata või teadlik sundvajadus
saada õige tähelepanu osaliseks – „Palun vaadake mind õigesti
– palun nähke mind õigesti!” Traumaatilise mälujäljega
inimesel on teadvustamata või teadlik sundvajadus suuta valet
tähelepanu vältida või see elimineerida – „Ära vaata mind
sellise pilguga – ära näita mind, minule, sellisena – ära ütle
minu kohta selliseid sõnu! Ära nimeta mind!” Puhudes ja tõstes
ennast suureks, surutakse jõuga või sunnitakse, mõnu muu nõksuga,
teist oma tähelepanu suunda muutma.
Töötav
lahendus on see, kui suunata õige vaataja tähelepanu teisale –
näidata, ette ja välja, enesest seda osa, mis tõotab head
tulemust. Seega, tuleb otsida üles see, mis tõestab enese väärtuse
ära. Tähelepanu teisale juhtimisega, aga on see huvitav asi, et vahel
see töötab, kuid üsna sageli mitte. Inimene otsib – ta otsib ja
proovib ikka edasi. Ta peab, sest ebaõnnestumine toob kaasa kriisi.
Nälg õige tähelepanu järgi viib enesetapumõteteni – ei ole
võimalust edasi elada, kui ei leita seda külge enesest, mis tagaks
õige tähelepanemise saamise ja kustutaks vale tähelepanu ära.
Kui
võimalust ei nähta, siis ei ole lootust, et õnnestub valet ennast
varjata. Kui lahendust ei ole, siis mureneb uskumus, et on võimalus
tõusta ja jääda õige tähelepanu valguse sisse. Uskumus tähendab,
millesegi uskumist – inimene tahab uskuda enese poolt loodud ÕIGET
st enesele sobilikku ja vajalikku vaatenurka.
Lööki,
löögi järel, kogedes, purunesin - paljastus, enese seest, varjatud
soov – olin oodanud luba. Oodanud märki selle kohta, et ma võin
olla selline ja sellisena nagu olen, ilma, et enesena olemise
vabadusele järgneks karistust, hülgamist, nimetamist. Olin oodanud
heakskiitvat sõnumit – olen iseendana vastuvõetud. Olin oodanud
seda õiget ja tunnustavat tähelepanu, mis öelnuks – nüüd oled
Sa õige.
Ootus
tähendas pingutust ja töö tegemist – tuli leida väärtust
tõestavaid ning peita seda vähendavaid osi. Tuli leida ja hoida
seda tähelepanu, mis tõstnuks mind kõrgemale sealt, kus seisin.
Tuli peita ennast ära, kui ei olnud, mida ette näidata. Trauma jälg
tähendas, et valisin sellekohaselt mäletada. Valisin mäletada,
sest ma ei osanud ega saanud, ise ennast, seal, ammuses ära olnud
ajas, ümber nimetada. Olin see Kes ei loonud enamat. Uskusin enese
väärtusetust ja vähesust – enesena olemine oli tähendanud
kohtumist tunnetega mitte toime tuleva inimesega. Need ei olnud head
kohtumised ega koos elamised/ olemised.
Tähelepanu
oli see, mis oli mind tõstnud ja ka põrmu heitnud. Tähelepanu pidi
mind päästma. Seega – otsisin enese väärtuse tõestajat väljast
ja see tähendas, et vajasin tähelepanu – minule positiivselt,
rõõmsalt, hoidvalt, tunnustavalt ja toetavalt reageerivat inimest.
Vahel ma leidsin selliseid inimesi – rohkem nende hulgast, kes veel
ei olnud minuga tuttavad. Pikemaajaliste tutvuste teed viisid ikka ja
taas kokkupõrgeteni – tunded moonutasid nägusid, sõnu ja
tegusid. Ma ei valinud enam inimesi – soovisin hulgast eraldi ja
väljas olla, kuid samas, enese sees ja tegudes, soovisin - vajasin head ja enamat loovat koos olemist.
Inimene
võtab vastutuse ja panustab, kui ta on, enese sees, otsuse vastu
võtnud. Kui ta on valinud välja eesmärgi, siis ta läheb teele ja
võtab vastu selle, mida kohtab. Ta otsib lahendusi ja vahetab
vajadusel vaatenurki – on paindlik ja kohaneb. Otsuse teinud
inimene tahab olla teel, teha seda, mis vaja, et jõuda tulemuseni.
Raskuste korral ta ei otsi süüdlast ega proovi veeretada vastutust,
kellegi teise õlgadele. Ta ei viili kõrvale ega tee poolikult –
see on tema teekond.
Tavaliselt
ei jõua inimene oma vaba tahte valikuteni – otsusteni, mis tulevad
enesega kooskõlastatult. Mina pean! - lükkab teda tagant ja kohustus olla
väärtuslik, tootlik, tulemuslik ehk oma olemas olemise tõestamise
vajadus - sunnib minema ja tegema seda ja nii nagu, õige tähelepanu
saamiseks ja vale tähelepanemise vältimiseks, vajalik on. See
tähendab, et inimene ei jäta enesele vabadust valida, vaid ta
tunneb, et temal on sundus ise ennast ära tõestada - tähelepanu kinni maksta. Inimene usub,
et teist võimalust tal ei ole – temal ei ole vabadust valida. Ta
ei näe sellist võimalust, sest otsusele – Mina pean! - vastu
hakkamine, minemata ja kohustuste tegemata jätmine tooksid kaasa
vabaduse kaotuse.
Selline
elu elamise viis toob endaga kaasa väsimuse, tülpimuse, kriisid,
stressi, väljalülitamised, unustavate ja lõõgatavate ainete
kasutamise, viha ja ka lootusetuse. Pääsu ei näi olevat, sest –
peab! Peab tõusma, kuigi ollakse veel unehõlmas. Ei tahaks veel
tõusta, sest alles ollakse eelmisest päevast väsinud. Ei taheta
teha seda ja sellisena, mille tegemine ei paku rõõmu enese
südamele, mida ei hinnata väärtuslikuks – mitte rahasse
arvestatuna, vaid inimese eripära ja ainulaadsuse väljendust. Ei
tahetaks teha, siis ja seni, kuni peab, vaid siis ja seni, kuni
ollakse tasakaalus – andmine ja saamine on võrdne vahetus. Raha ei
tähenda alati seda, et vastu on saadud seda, mis tõeliselt täidab.
Kui tegelikult ei taheta, siis ei oldagi veel valmis vaba tahtena
väljenduma ja tegutsema. Tehakse enese arvelt – vägisi.
Inimese
tahtel on jõud - pean – versus – tahan. Kaks erinevat sõna -
kaks erinevat võimalust. Peab on enese tagant sundimine ja enesele
vastu punnimine – inimene kogeb ennast vahendina – ta tunneb, et
teda kasutatakse ära - ta kasutab ise ennast enese arvelt. Sellisel
juhul on inimene, kui energia, andnud enesele täitmiseks ülesande -
sundida ise ennast tagant ja kontrollida enese kuulekust ja
tulemuslikkust ettenähtud ülesande täitmiseks.
Kui
on hetk, mil – Mina ei pea! - siis lülitab inimene ise ennast
justkui välja – ta on enese teekonnast väsinud – ta ei ole
loonud juurde, vaid vähendanud – kasutanud enese arvelt. Selleks,
et eneses rahu ja tasakaalu kogeda, tuleks leida võimalus ja
vahendid, kuidas ise ennast kasvatada, hoida ja kaitsta, kuid selleks jääb
energiast puudu, sest pendel - Mina pean!-Mina ei pea! - ei anna ega
jäta võimalust iseennast hoida – enese energia on suunatud enese
vastu ja vajadusel ka väljaspool iseennast olema – olema suurem,
kui ise ollakse.
Tahan
on otsus ja vabadus – teekond, mille eest võetakse vastutus –
Mina tahan minna, teha, kogeda, olla, elada. Inimene valib olla
tervik - väljenduda energiana – olla see Kes ta on. Inimese tahtel
on jõud. Iga samm loob enamat ka siis, kui tegu on ka raskustega või
füüsilise väsimusega – inimene ei kuluta ise ennast ära – ta
loob ise ennast. Otsus – mina teen ... , mina olen ... , mina tahan
... , mina väljendun ... - tähendab energiana olemise valimist.
Seega - mina sünnin, sest ma olen – ma olen, sest ma olen olemas.
Mis Sa arvad, mis juhtub, kui peatuda enne järgmist sammu? Mis oleks, kui sellel hetkel, mil oled astumas, sest sõna Pean! sunnib tagant, valid vahetada ühe sõna teise sõna vastu välja - öeldes - Mina tahan - see valik on väljakutse iseendale - enese Maailma muutmine - kui valid tahta ehk vastu võtta seda, kuidas oma elu elad ja ise ennast lood.
Mina
ei ole näinud selles vanasõnaseoses üldlevinud tähendust. Minu
mõistes on olnud tegu pääsemisega – enam ei seista vihma käes,
vaid ollakse kenasti räästa all varjus ja seega kuivas. Kuid neil
sõnadel on ka teine tähendus – on astutud räästast alla voolava
vee alla – veel hullem - veel märjem lugu. Võimalikud variandid,
sest saab mõlemat moodi olla ja tuleb välja, et oligi.
Kuu
aega tagasi lahkus ema teisele poole – asjad jäid maha.
Sorteerisin ja pakkisin kokku tema ja ka meie olnut. Üle
aastakümnete viibisin kohas, mida olin tähistanud sõnaga – kodu.
Olin elanud nende seinte vahel 10 pikka aastat – üks viiendik
käidud teest. Olin tegus ja tõhus - toad jäid järjest tühjemaks
– ära visatud, ära antud, ühiseid otsuseid ootama jäetud.
Jõudsin üha lähemale sellele, mis ja kuidas oli olnud alguses –
40 aastat tagasi.
Mina
ja hetk nimega kodu. Olin tööd tegemas – koristamas, kokku
pakkimas, lõpetamas. Ma ei näinud ega tundnud ennast osana ega osa
olevana. Ruumid ei kõnetanud mind – need olid toad, mis tühjaks
saanutena, näisid edasise võimalusena. Kuid asjad puudutasid ja
äratasid lugusid. Neli väikest kellukest, millest sai helisid välja
võluda – kaks tilaga, kaks tummaks jäänut. Klaasist kauss,
milles kartulisalat oli pidulikel hetkedel lauale pandud. Raamatud,
mis olid pelgupaika pakkunud. Ja veel ühte ning teist. Need asjad
olid olnud olemas enne mind, olnud olemas ka enne selle korteriaega
ja jäänud alles ka aastate möödudes – nemad sidusid aegu ühte.
Näitasid teed, millel olin astunud.
Leidsin
oma põhikooli tunnistused ja need näitasid kätte suurte muutuste
aasta ning ka minu vanuse sellel hetkel. Arutades, aastanumbreid,
harutasin enese lugu lahti. Ärkasin, kui üles. Muidu olin mõelnud,
et oli ja olin, kuid pilk oli libisenud üle ja mina polnud peatunud,
et vaadata lähemalt. Lugu muutus, kui avasin suletud aja – selle
aja, mis oli ära olnud. Nägin, kuidas ja mida olin valinud
mäletada. Nüüd mõtestasin enese aega. Kõik ei läinud kokku
sellega, mida olin uskunud, et oli olnud - olin astunud vihma käest
otse räästast alla voolava vee teele.
Enese
sees peitus enese poolt varjus püsinud lugu – hallid laigud
ajalookaardil – ei olnud seda, mida ei olnud. Püsiv kodus olemine
ei olnud kingitus, vaid vangistus, sest mul ei olnud enam kohta, kuhu
soovida – ei olnud enam olemas seda kohta, kus olnuks see ja seda,
mida ei olnud seal, kus ma olin – pidin olema – ei olnud
turvalist ega rahulikku aega ning olemist – minuga arvestavat
olemist. Kui ümbritsevas maailmas enam ei olnud seda, millesse loota
ja uskuda, siis valisin raamatutemaailma – neist sai mulle minu Mina kodu.
Olen
olnud nn süsteemilaps – ära kasutatud võimalused – süsteemile
hoida ja kasvatada antud. Alates 9 elukuust ööpäevane lasteaed ja
sellele järgnenud sanatoorne kool. Tahtsin ära sealt, kuhu viidi ja
jäeti. See seal oli ebaõiglus - ma ei olnud seal hoitud ega
kaitstud. Nägin aknal, et oli ka teine võimalus – õde toodi
hommikul ja viidi õhtul. Püüdsin olla kohal, et näha ja kogeda
ühendust – saada pilgu ja lehvituse osaliseks. Alati ei
õnnestunud, alati ei jõudnud, alati mind ei nähtud. Kõige valusam
oli näha äraminejaid – üks omadest jäi ju seljataha – mina.
Traumaatiline
jälg enese aja mälus – tahtsin teistega ühes minna – koju
minna. Minu õigus. Ei saanud. Mina ei saanud – nii oli ära
otsustatud. Aastad läksid. Kehtiv otsus vaadati ümber – lõpuks
anti luba. Olin 11 ja lõpetamas 5 klassi, kui murdsin jalaluu ja
vanasse kooli enam tagasi ei pöördunud. Jäin – mind vajati –
tuli venna järele vaadata ja uue korteri sisetöödel aidata. Lõpuks
täituski minu soov, kuid mul tuli selle eest maksta – kaotasin oma
vabaduse.
Keila-Joal
elati ja oldi looduse sees - männid, meri, kased, nurmenukud,
triitonid. Kui oli paha, siis sain minna puude alla kõndima ja
ennast ära peita. Kui oli halb olla, siis sain minna, üle õue,
raamatukokku ja elada hoopis teisi elusid. Elanuna, 4,5 aastat,
sealses Maailmas, olid reeglid selged, ellujäämismehhanismid
väljatöötatud, võimalikud ohud teada. Juhan Liivi luuletused ja
„Üks jahimees läks metsa” saatsid ja toetasid sõnadega. Tulin
toime. Seal olin ma üksi ja ise. Tahtsin ära.
Uus
elukorraldus tähendas seda, et korraga olid olemas raamid ja reeglid
ning kohustused, sest olin, elasin ja tarbisin ning ka teiste ees ja
nende pärast – päevast päeva. Enam ei olnud pääsemist, et veel
mõni päev ja siis vahetuvad dekoratsioonid. Ajutisest sai alaline.
See tõi kaasa mõistmatusi – miks mina? Olin alles laps ja ei
oleks kõike pidanud. Olin harjunud selle Maailmaga, kus kõik olid
üksikud ning kuhugi mujale kuuluvad ja me pidime oleme ning sellise
elukorraldusega toime tulema.
Koolivahetus
ei tähendanud muutust paremuse poole. Narrimine jätkus. Löömine
jätkus. Tähelepanematus jätkus. Kool ja klass olid kordades
suuremad ning nõudmised rangemad. Selgus, et vahelt oli jäänud
puudu ning see tõi endaga kaasa raskused ja negatiivsuse. Metsa ja
rahu asemel olid ümber kortermajad, ehitusplatsid – müra ja
piiratus. Taas jagasin territooriumit ja pidin olema. Alluma
korraldustele ning kontrollile. Teistega arvestamise kohustus –
vastutus ja vastutuse võtmine – see ei olnud mina ega minu, kuid
ma ei saanud ära minna. Olin seal, kuhu olin soovinud – kodus.
Ei
ütle ega väida, et kui oli ühte, siis polnud teist – kõike oli
selles ajas – see oli elu – minu elu. Kindlasti oli ka õnnelikke
aegu. Kindlasti oli ka rõõmu. Kuid ka teisi tundeid sai kogetud.
Harjusin ja kohanesin, sest pidin toime tulema. Kuid see ei olnud
see, mida olnuks enesele soovinud. Täitunud soov tõi kaasa
ehmatuse - pettumuse - hingasin pinnapealselt, kuid ei sügavale, sest ei
tahtnud ise ennast üles äratada. Enesele pääseteeks valisin
raamatud ja lohutuseks potililled aknalauale.
