Üks räägib teisele enese elust ja olust. Üks on tegemas midagi või olemas kuidagi või minemas kuhugi. Teine pistab siia ja sinna vahele – Oleksid ..., Peaksid ..., Võiksid ..., Teeksid ..., Valiksid ... jne
Kui teine oleks tahtnud teisiti teha, siis ta oleks juba teinud. Kui teine tahaks teisiti teha, siis ta oleks seda juba tegemas.
Mõttetud mõtte käigud ...
Marianne
31.102021.a
Avalik pöördumine leidis hulgaliselt vastajaid. Puudutatud ruttasid andma loetu kohta oma tähendusi. Seda, kuidas ja millisena nemad on oma Maailma kogenud, täna kogevad ning lahkelt ja seletavalt kõigile jagama seda tähendust, millise nad eneste poolt kogetule, loost loetule või minu poolt valitud sammule valisid anda.
Iga reageerinu poolt jagatud tähendus oli saanud värvingu sellest rollist, mille inimene oli valinud endale võtta. Mina olin valinud oma sammu Emana, et toetada/ aidata oma poega, et too ei tunneks ennast üksinda jäetuna, vaid tajuks peret enese seljataga ja kõrval olevat siis, kui ta on seal, kus meid kaasas ei ole. Ekraanilt vaatasid vastu soomlased, emad, isad, tegijad, eitajad, heakskiitjad, kogenud ja inimesed.
Läbi kirjapandud loo kandus edasi sõna – Miks? - ja enamus vastu tulnud sõnu jagas, erinevas sõnastuses, lahkelt seletusi/ vastuseid. Kirjutatud kommentaarid väljendasid toetust ja vastuvõtmist – mõned mõistsid, miks ma loo kirjutasin. Teisal, väljavalatud sõnad ja pilkav naer ning hoolimatus, näitasid must-valgel ette selle Maailma, millega kokkupõrkamisest kirjutasin. Nähtavalt näidati välja see, et ongi nii nagu kirjutasin. Valitud rollist – Soomlane – vaadatuna täiesti ok, normaalne, igapäevane ja aastakümneid kestnud tava ja tegevus, mis vaikivate, kuid pisaraid nutvate, südamete tõttu justkui kõigi poolt heakskiidetud valik.
Sain sõnumeid postkasti ja ka loo alla, kus inimesed kirjutasid oma valusatest kogemustest. Hetkedest, mil mõtlematud ja hoolimatud sõnad/ teod jätsid järgi haavad. Inimesed, kelle nimesid oli moonutatud või väljavahetatud, ei olnud saanud ennast oma ajas aidata, nad ei leidnud tuge ega mõistmist, nad olid vaikinud uskudes, et neid endid peetakse toimuvas süüdlasteks ja nad olid võtnud valed nimed enese kanda.
Peale esimese kümne kommentaari lugemist, „huvitavalt” reageeringute postitustele pöidlate arvu kasvades ja nende nimedega tutvudes, kasvas ebameeldivuse tunne – häiritus enese sees. Toetused ei tundunud toetustena, sest ka neis oli soomlase õigustused sees. Keelduvad väljendused ja naeruvääristavad sõnad tegid haiget – see ei olnud just see, mida tahtnuks kogeda. Kuid see oli see sama, mida Hendrik kogeb igapäevaselt. Kui tema puutub kokku lastega, siis Fb-st vaatasid vastu täiskasvanute poolsed arvamusavaldused – laste elutargad vanemad, aegu näinud ja kivistunud arusaamadega onud, targutavad tädid, näägutavad naabrid. Vabastas teadmine, et tegu ei olnud rolliga, mis kandis nime sõber, vaid võõraste inimestega, kelle poole pöördusin, sest elame ühel territooriumil ja suletud grupis on need, kes teevad, kes teavad neid, kes teevad ja väljaöeldud sõnad said avalikuks.
Otsustasin, et ei loe enam ühtegi avalikku kommentaari ega lisa ka sõnu omalt poolt juurde. On nii nagu on. Inimesed loevad, tunnevad, reageerivad ja juttu jätkub kauemaks – kohalik konnatiik kihas, sest sogane rahu sai segamini löödud. Olin ära teinud sammu, mida nägin võimalusena. Olin andnud avalikult teada oma-/ meiepoolse tähenduse Hendriku kogemistele. Edasiseks jääb inimestele endile võimalus teha oma valik – teha või mitte. Teades, mida vabalt valitud samm võib põhjustada, võtavad tegijad ise vastutuse tehtu tagajärgede eest – enam ei ole vabandavat teadmatust. Olulisemaks, netis vapralt ja sõnusülgavalt kirjutatust, saab see, kuidas saab olema poja argipäev koolis – tema tulevased kogemused.
Kui vahepeal tundus, et oleme üksinda jäetud ja ei olegi mitte midagi teha, siis leidsin enese toetuseks seadustesse kirjutatud võimaluse – saab ja võib kirjutada võrdõiguslikkuse ombudsmanile – kõigiti seaduspärane õigus teha avaldus diskrimineerimise kohta - sellele järgnevad alal töötavate inimeste tegevused. Selle võimaluse leidmine aitas. Ka sõna – diskrimineerimine ja selle avalik tähendus aitas - see võttis kokku ja sõnastas toimuva meiepoolses tähenduses.
Minus on selgus ja suurem rahulikkus, sest vaatan toimuvat läbi rollinimetuste ja neist tulenevate tähenduste ning lahenduste. Mõistsin ennast kui vaatasin, milliseid rolle ise olin valinud kasutada ja neid, milliseid mättaid olid Fb-s nähtavalt kirjutanud vastates enestele valinud. „Kes lasi tõde jälle sedapidi paista!"- iga üks oma tähenduse eest seistes ja oma „tõde” väljendades.
Marianne
30.10.2021.a
Kohalikele kirjutatud avalik toetuskiri
Hei Sauvolainen! Kas Sina oled üks nendest, kes valib teha? Kas Sina oled üks nendest, kes vaatab vaikides pealt, kui kõrval tehakse? Kas Sina oled üks nendest, kes tunneb ennast isiklikult solvatuna ja ülekohtu käes kannatavana, kui palutakse lõpetada selle tegemine, millega oled harjunud? Kas Sina oled üks nendest, kes ei austa teise inimese soovi?
Täna elab ja on Sauvos kõigi sauvolaiste kõrval üks 9-aastane poiss, kes on oma elust väsinud – ta on tõsiselt õnnetu iseendana olemise pärast. Tema on see, kes kogeb iga päev – ütlen ausalt ja otse selle sõna välja – diskrimineerimist ja kiusamist sellepärast, et tema nimi on Hendrik. See on tema üks ja ainus nimi ja ta ei taha seda vahetada ega teisiti kuulda. Kuid tema ümber on olemas lapsed ja täiskasvanud, kes ise võtsid endale õiguse ja vahetasid tema nime välja. Need on kõik need inimesed, kes võtsid kasutusele sõna Henkka ja jätsid kõrvale õige ja oma nime. Neid inimesi on olnud kokku väga palju, ühe väikese lapse jaoks ebaõiglaselt palju.
Sellel sügisel seisin ma hetkes, mil tõdesin ennast halvaks emaks, sest ma ei olnud aru saanud, milline on Hendriku igapäevane elu kodust väljaspool, see tähendab, millisena tema ise seda kogeb. Ma ei saanud minna ajas tagasi, et olnut olematuks muuta. Ma sain astuda poja kõrvale ja öelda välja – Hendrik on Hendrik.
Sellel sügisel koorus välja valus tõde – 3 aastat on Hendrik kogenud enese vastu suunatud ebaõiglust ja ülekohut. Soome kolides kaotas ta oma õige nime – inimeste poolt mõtlematult ja hoolimatult tehtud valikud, küsimata, kas see, mida valitakse teha on lapse vastu aus ja kas see valik tähendab ta ka tema mõistes head. Aeg tegi oma töö ja Hendrik uskus tõsimeeli, et tema nimi - Hendrik – on üks kole ja vale nimi, sest seda ei valita siin maal kasutata. Ta leppis, sest ta pidi leppima – ta kartis, et ta ei õnnestu ja teda ei võeta kuulda, kui ta justkui on juba nõustunud vale nimega.
Kuu aega tagasi andsime me kõikjale ja kõigile, kuhu ja kelle oli võimalik, teada, et Hendriku tõsine soov on, et tema puhul kasutataks ainult õiget nime – alati ja kõigi poolt. See teade ja palve võeti vastu nii toetavalt, mõistvalt, kuid ka süüdistavalt ja eitavalt. Täna on olemas kohti, kuhu ta enam ei vali minna ja inimesi, kellega ta ei vali enam kohtuda, sest seal ja need ei austa tema soovi.
Iga lapse elus on üks koht, kus tema peab „tööl” käima. Seda kohustust ei saa ta vältida ja seega ei saa eemal olla neist teistest, kes ka seal käivad. Sauvo kool on see koht, kus on koolikaaslased ning aegaajalt ka õpetajad, kelle poolt ta kogeb enese vastu suunatud ebaõiglust.
Kuidas saab üks 9-aastane ise ennast aidata? Ta proovib ise, ta räägib vanematele, ta räägib vanemate toel õpetajaga. Hendriku elu täna ei ole lihtne, sest endiselt unustatakse õige nimi ära või valitakse kasutada valet avalikult vastumeelsust välja näidates. Eile ütles 4 klassi tüdruk, et Hendrik on vale nimi ja seda tema ei kasuta. Ta on oma kooliajast väsinud – ta palub päevas mitmeid kordi, et kasutataks õiget nime, tuletab meelde ja parandab ära, kuid kogeb seda tehes, et ta on ebamugav kaaslane. Meie oleme väsinud, sest tundub, et meie, vanematena, ei saa teda mitte kuidagi aidata seal, kus ta kõige rohkem abi vajab – väljaspool kodu teiste laste ja/ või täiskasvanutega koos olles.
Kas tõesti ei mõisteta enese teo tagajärgi? Kas tõesti ei austata teise inimese soovi? Kuidas saab olla nii, et on nimed, mida kasutatakse õigetena ja on teised, mis „keeleliste raskuste” või aastate pikkuste harjumuste kohaselt osutuvad kasutuskõlbmatuteks? Kui Sina oled üks neist, kes nii valib teha, siis miks Sa seda teed?
Hendrik ja Marianne
Sauvos 29.11.2021.a
Kahe Mina koos olles saab kahest Meie. Kui see kahe Mina koos olemine ei saa enam olla Meie, siis nähakse/ tuntakse teist Mina vaenlasena ja ollakse Mina-dena eraldi. Mina-dena ollakse eneste eludega ametis, teine ei mahu sisse ja tolle jaoks ei jää aega üle. Teine Mina on vaenlane, sest ta on vale. Mõeldakse endast ja nähakse ennast Meie sees eraldi olevana - ollakse, sest veel oodatakse seda aega, mil teine oleks olemas õieti, siis saaks olla ja lubada endal tunda ühisena. Taas läheb aeg mööda ja sobivat hetke ei tulnudki.
Kuidas valida see õige aeg, mil minna teise juurde ja öelda, et nüüd räägime sellest, kuidas eneste sees on? Vaikimine ei tee olematuks seda, mida valitakse tunda ja nii käib eneste sees dialoog – räägin või ei räägi, avan ennast või ei ava, kaitsen ja hoian ennast või võtan tagajärjed vastu. Eelnevast on mälestused, kuidas läks, kui valiti avaneda ja öelda. Maailm sai sassi löödud, kui sees olnud segadus ja tunded olid korraga avalikult nähtavad.
Inimese tundemina sisikond oli haisva ja võikalt ebameeldivana teisele nähtava ja tuntavana päevavalgel. Kirurg võtab skalpelli ja eemaldab juba surnud või haigust edasikandva osa. Kuid inimeste Mina-d ei taha lahti lasta omast ega vaadata teise oma. Mitte keegi ei taha teise sisemuse lahkamise lehka tunda, seda enese sees tunda. Koos olevad/ elavad Mina ja Mina oleksid kui üks Mina ehk Meie, kuid sellise Mina-na küll olla ei taheta ja sellise Mina-ga ühine Meie ei taheta ammugi olla.
Seega võetakse telefon appi, istutakse kõrvu ja elatakse omades maailmades. Igapäevane jutt käib söögist ja ilmast ja koronast. Meelsamini räägitakse teistest, lahatakse ja parandatakse neid teisi – tegeletakse kõige sellega, mis on mujal, väljaspool Meie-t ja seega ohutum ning turvaline, sest nii ei paista vaikus ja valed välja, ei avaneta ega pole põhjust õhku klaarida. Veereb aeg ja saab minna ära – tööle, magama või välja – suhte asukohast välja.
Kas avamine muudaks midagi? Avanedes käivituvad mustrid. Meie korduvad kordused, neist ei ole teed välja. Mida teha teisiti, mida peaks tegema teisiti, mida üldse tahetakse, valitakse tahta teha - teisiti? Kui ei ole hea olla, siis ei olda õige ja seega ollakse vale. Kui sai oldud nii nagu valiti olla, kuidas see korraga sai vale olla? Mida mina teen? - kaitstakse iseennast, et Mina ei peaks kandma nimetust ja nii ei ei ole aega või tahtmist vaadata seda, kuidas võiks/ saaks minna Meie-na edasi.
Kui Meie ei ole enam Mina, siis selle, veel alles oleva meie, jaoks olemine on kui teisele tegemine, sest seda ei ole enesele vaja. Mina-de teadlikud ja alateadlikud valikud ajal, mil teine on vale ja järelikult meie ei oldagi Meie. Kui elatakse vaenlasega paaris, siis ollakse kui kalad akvaariumis. Tahetakse sulgeda ennast, et olla rahus – oma akvaariumi sees. Las see teine maigutab hääletult suud ja keerutab saba ning siputab uimedega kujundeid. Kõrvad said suletud, vesi summutas hääle ja teise suust popsavad välja, vaid ümmargused mullid.
Kui Meie on vale ja teeb teise Mina tõttu haiget, siis suurendatakse seda, mis on enese Mina väljendus – enese hobid, töö, tegevus, toit, vaikus – Mina kasvab, sest enese Mina-ga ollakse ametis – nii jääb järjest vähem alles seda aega ja ruumi, milles ollakse meie. Ollakse meie -na, kuid enese suure Mina sees, milles ei ole ruumi valele teisele. Enese Mina-st loodud Maailma sees olles, tolle teise tunded ei puuduta vastu, enese omad ei ärka, on rahu – hoitakse ise ennast. Ühel hetkel teine enam ei puudutagi, sest Meie-st on saanud Mina ja Tema. Ühel hetkel on kaalukauss langenud – ollakse ühisest väsinud, sellest on saanud liigne ballast. Keegi ei vaevu enam Meie-t parandama ega koos olemise nimel pingutama, sest ei nähta mõtet – elu on mujal – Mina on kasvanud ja kolinud välja.
Marianne
28.10.2021.a
Inimeste maailm on täis erinevaid rolle – osad rollid saadakse sündides kaasa ja mõned on ka kohustuslikud, kuid palju rohkem on neid, mida inimene ise valib omada. Inimene valib rolle enese erinevate vajaduste täitmiseks ja kogemuste saamiseks. Inimesel on igale rollile oma ootus – see on põhjus, miks ta selle valib. Enesele rolli soovides ja seda vastuvõttes, on inimesel ettekujutused sellest, milline on rolli sisu, sellega kaasnev ja selles olemine. Inimene omab kujutluspilte ja fiktsioone sellest, kuidas peaks olema ja mida peaks kogema. Päriselu osutub sageli teistsuguseks, sest rollis olemine võib teha ka haiget ja ei muuda elu-olu ega inimest ennast paremaks.
Inimene astub rolli selleks, et õppida iseennast tundma ja lahendada erinevaid teemasid. Inimene astub rolli ja proovib mahutada ennast iseenda, rollipartneri, teiste inimeste ja ühiskonna poolt loodud kujundisse – kõigil on omad kindlad kriteeriumid, kuidas üks roll peab väljastpoolt vaadates näima ja selle sees olles olema. Vahel muutuvad rollid lõksudeks – ahvatlev pakend peidab ehmatava sisu – kõik ei ole nii nagu sooviti, kõik ei ole nii nagu oodati, kõik ei ole nii nagu vajatakse, kõik ei ole nii nagu tahetakse kogeda. Rolli enesele võtmine on mitmetel juhtudel palju lihtsam, kui sellest lahti laskmine. Rollis olles luuakse rollipartneriga midagi ühist ja see seob ning enese sammude tagajärgedega tuleb tegeleda.
Inimene tahab omada väga erinevaid rolle, sest ta tahab olla, saada, kogeda, tunda osana – rollid on vajalikud, et oleks enesel olemas, oldaks teistega sarnane. Rolle lahendatakse ja täidetakse enese oskuste ja võimete kohaselt ja iseenda ning teiste ootusi täita püüdes – mängitakse kujundit. See kujund ollakse see keegi, kes on enese poolt sobivaks vormitud, et olla heakskiidetud ja vastuvõetud. Inimese vale samm, sõna, lahendus, võivad viia rolli kaotuseni. Vajadus omada kasvatab hirmu, sest inimene kardab enesele vajaminevat kaotada. Hirmu tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige, et roll säiliks. Kohustus omada, vastumeelset rolli, kasvatab inimeses viha. Inimene vajab viha, et tulla toime ebaõiglusega – peab, kuigi ei taha. Viha tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige rolli lõhkumiseks või teisal, ellujäämise nimel rollis püsimiseks.
Rollis, rollist lähtuvaid ülesandeid täitev inimene, on iseendana piiratud – ta on raamide sees. Rolliraamides olev inimene vajab vahetuskaupa ehk õiget tähelepanu kõikjal seal, kus ta elab oma elu sellisena nagu ta ise ei ole – seal, kus ta elab, erinevates oma elu rollides, rolliväljendusena. Kas ja kus on inimesel olemas rollist vaba aeg iseendale? Miks on oluline leida üles ise ennast, omada seda kohta, kus väljenduda iseendana?
Rollis olemine on olemine vanemana, lapsena, töökaaslasena, naabrina, kaasmaalasena, sõbrana, kallimana - nimetusena. Inimene tunneb ahistust, piiratust, ängi, vabaduse puudust, kui tema enese elu ehk eneseväljendus saab vormid, vaid erinevates rolliraamides. Küsimuseks tõuseb see, millises vormis väljendub selle inimese lõdvestus, kes päeval tunneb ennast vahendina tööl, kes koolis käies peab tegema, olema ja õppima nii nagu x-inimesele on ettekirjutatud, kelle kodus ootavatel vanematel või kaaslasel on ootused oma vajaduste ja tahtmiste näol ning ka kelle lapsed vajavad/ tahavad tunda ja kogeda oma vanemat oma tahtmiste/ vajaduste järgi. Naabrite jaoks peab samuti sobivalt hea ja õige olema, et ei tekiks tülisid ja arveteklaarimisi. Ühiskonnas tuleb osata olla õige, eeskujulik, vajalik, osa – sorteerida, säilitada, kaitsta, valida, vaikida, vaktsineerida jne. Tööl tuleb olla õige, et saada palka. Koolis peab olema õige, et saada vajaminevad tunnistused. Ühiskonnas peab täitma norme ja järgima reegleid. Vanemate jaoks peab olema õige nii väiksena kui ka suurena – ei tohi probleeme tekitada, häbiks olla, tuleb anda oma vanematele võimalus kogeda veel täitumatuid unistusi või saada kätte tasu kasvatamise eest. Lapsed võivad alustada sõda, sest vanem ahistab, piirab – on vale.
Rollidega käivad kaasas nähtavad või nähtamatud ettekirjutused, millisena tohib/ peab selles rollis oleja väljenduma. Kuid olles inimene, iseendana, on kõigil ja kõigis olemas neid külgi, soove, vajadusi, harjumusi, mida ei taheta teistele näidata või ei tohigi, tagajärgede hirmus, lasta teistele välja paista – ollakse vale, kaob imago – austus ja heakskiidetus. Kuna inimene ei tohi oma erinevaid külgi igas oma rollis olles välja näidata/ elada, siis peab ta neis olles ennast piirama ja kontrollima. Töökohtadel on kirjas kriteeriumid, milline inimene peab seal olles olema. Kasvatuslikel eesmärkidel ja võib-olla ka häbi pärast ei näidata lastele enese varjatud külgi. Kui avatakse enese varjatud sopid, siis võib kaduda kaaslase austus ja kohata hukkamõistu. Enese vanemaid peab säästma häbist ja iseennast nende reaktsioonidest. Sõprade ees peab olema cool ja tunnustust leidev. Rollipartnerite ja eneste poolt kehtestatud reeglite täitmiseks valitaksegi olla rollis kujundina. Kuid inimene ise – kus on see koht ja aeg, kus ta saab olla iseendana?
Mängitud kujund ei ole inimene ise, vaid enese väljendamine ootustele vastavalt. Rollidesohu uppunud inimeses kasvab nälg - ta vajab kohta, kus olla iseendana. Ta vajab, et teda nähtaks kõikide rollide sees iseendana. Ta soovib, et teda võetaks vastu nii nagu ta on - ilma midagi varjamata, ilustamata, ausalt ja ehedana. Inimene tunneb ennast vähemana, kui teda ei võeta vastu sellisena, millisena ta on – teatud asjadest vaikitakse, teatud asju eiratakse, keelatakse, inimest ennast püütakse teiseks muuta – inimese vabadusel on piirid ja rollides olemistel omad hinnad. Kui tahetakse leida või alles hoida tööd või kaaslast, siis tuleb sobida ja sobituda. Kui ollakse kaaslane, laps või lapsevanem, siis kodurahu huvides peab olema õige ja sobiv. Selleks, et rollipartner(id) ennast hästi saaksid tunda peab näima, näitlema, vaikima.
Rolliraamide sees elavatel kujunditel, kes ei saa oma rollisoorituse eest õiget tähelepanu ehk vajalikku tasu, kasvab viha ja see pursatakse kellegi pihta sõnade või tegudena. Kusagil lastakse nööbid lõdvaks ja juuakse maa mustaks. Teisel leidub kapis lohutusrooga ja seda jätkub süümepiinade saatel. Vahel jääb eneseväljenduseks järele lapike maad – käiku läheb enese keha – nõelaga torgitud pildid, rõngastatud augud, vormitud soengud, sobivad kehavormid ja kujundatud nägu ning õiged riided andmas kõigele viimast aktsenti. Nii ollakse, erinevates rollides, välisele iseendana nähtavana. Kuid väline keha ei ole seesama, mis inimese hing. Tundlikkus enese sees – hingel on valus, sest enese kaotus on pimedus enese sees – kaamos enese sees.
Kuidas ja milles, millisena saab/ võib inimene väljenduda seal, kus ta elab, õpib, töötab? Kas ta on tema ise või elab ta rollilahendusena, mis sünnib hirmust kaotuse või karistuse ees? Elades oma elu, rollide vahele jaotatuna, kaotatakse iseennast, kuid võidavad viinapoed, psühhiaatrid, alternatiivravid ja teised eneseabi võimalusi pakkujad, kes saavad ja teevad oma tööd, kui üks inimeselaps on katki ja ära kadunud rollide rägastikku. Need, kes on õppinud petma – ise ennast varjama, need ootavad/ õpetavad/ nõuavad sama neilt, kellega ühes ollakse – lastelt, kaaslastelt, õpilastelt, rahvalt. See jätkub põlvest põlve. Iseendana olemine muutub hirmutavaks alastuseks ja häbiks. Just sellepärast kannab inimene eneses sõnu - hinnanguid iseendale – „Mina ei ole hea, õige, väärtuslik, piisav ...”
Sügise saabude kaob valgus, külm ja sajune ilma peletab tubadesse ning inimeste vahele jääb vähem vahet ning nii tuleb ennast veelgi rohkem kontrollida, näida, et olla vastuvõetav. Kuid näiline ei ole päris ja seega lendavad vahel kaaned ja purskub välja varjus hoitu – mitte enamat loova väljendusena, vaid olemis purustava jõuna – hävitav raev ebaõigluse vastu – käes on kaamos - see põhjamaine äng.
Marianne
27.10.2021.a
Mis on see, mida iga laps vajab oma ema käest – õiget tähelepanu, hoidmist, austust, armastust. Laps saab olema, sest ema oli olemas. Laps tuli ja on – ta usub, et ema tahtis teda tema enese pärast. Nii oligi, kuid mõlemal olid olemas omad tähendused. Ema jaoks oli lapse tähendus hoopiski milleski muus, kui see, mida laps uskus – laps pidi olema õige – ema jaoks õige. Laps tuli ja oli selline nagu tema oli. Kuid selgus, et laps ei olnud õige. Kui lapsele pandud ootused ei täitunud – lapse sünd ei andnud soovitud tulemust – see jäi kättesaamatuks ning ema ei saanud soovitud kogeda, siis oli ta solvunud, õnnetu ja vihane.
Enese sees kasvanud tunnetest sai sein ema ja lapse vahele. Laps jäi valeks, sest ema koges lugu ebaõiglusena – laps oli olemas, kuid ei olnud nii nagu oleks pidanud olema – ema oli petetud. Valet kauppa ei saanud tagasi saata, ümber vahetada ega olematuks muuta. Laps tundis ema tundeid – tema koges nende tagajärgi. Laps tundis, et ei olnud vahet, mida ta tegi või kuidas oli – otsus oli langenud, tähendus oli antud, seda ei muudetud ja last iseendana vastu ei võetud.
Vahendid valitakse eesmärgi täitmiseks. Kasu on sellest vahendist, mis täidab seda osa, mille jaoks see sai loodud. On raske elada ühes ja anda enda oma ära sellele, kellest ei ole kasu. Ei leita enese seest tänulikkust ega tunta ka rõõmu, on kohustus ja iseenda poolt võetud vabaduse kaotus. Sõnu öeldi välja, tundeid valati välja, õudsaid hetki elati üle – oldi ühte seotud, ei olnud pääsu, ka ära saates ei saadud vabaks.
Vaatenurga valiku võimalus – On karistus või On võimalus. Karistust kogedes ollakse ohver, kes on kunagi kusagil, midagi valesti teinud ja seega süüdi – karistusekandja ei saa iseennast vabastada – temale on määratud aeg, mil tuleb kannatuste risti kanda. Karistusekandja tunneb ennast ohvrina, sest temalt võeti ära võimalus valida koheselt uuesti ning elada kohe õnnelikult ja vabalt.
Laps võttis oma emalt üle ema mustri – teda oli karistatud – tema oli ohver. Laps ei osanud ennast emast eraldada – nad olid üks, sest nemad olid ühes olnud ja tema oli vahendina ema oma. Ema ei näinud oma elus võimalust, laps ei näinud oma elus võimalust – sündida olevas hetkes seal, kus nad olid, sest nemad ei tahtnud olla seal, kus nad olid ja mitte kumbki ei saanud, enese hoidmiseks/ aitamiseks sellest kohast ära minna – oma elu ära vahetada.
Ema ei olnud algus, sest ka tema oli mustri kordaja – tema kordas omal moel oma isa lugu. Aja lugu kandus ajas edasi. Isa läks, kuid ei võtnud ise ennast vastu, sest kuidas saab/ tahta võtta vastu teadmist, et enese parim on see, mida kogetakse vägivalla ja ülekohtuna enese vastu. Maha murdis ja jõu võttis enese poolt antud tähendus – karistus – ohver – ei ole pääsu. Inimesed ei tahtnud sellist elu elada, nemad ei olnud ju tulnud selle jaoks. Kuid, kuidas võtta vastu endas teadmine, et just selle jaoks nemad olidki tulnud – oli olemas võimalus - ainus elu selle nime ja näoga – elu iseendana ise enda jaoks.
Lugu tänases päevas oli kordus – selleks, et sünniks lahendus, tuli minna tagasi enese algusesse, näha seal tee jätkumist ema aega ja ka sealt edasi - vanaisa omasse. Turvatunde kaotus, ajatuultes oli inimestest saanud kübe – vanaisa saadeti välja ja viidi kaugele maale, tagasi tulles selgus, et polnud kuhugi tulla, enam ei olnud kodu, naist ega nime pärijat. Vanaisa vajas viha jõudu, kuid ta ei jaksanud enam kedagi väljas vihata – ta murdus omaenese viha all ja andis alla, sest tema jaoks ei olnud enam olemas teed, sest ei olnud kedagi, kes kõnniks edasi.
Ema kaotas oma vanemad ja kodu – ta saadeti välja ja viidi külmale maale. Kaugel ja ilma vanemateta, tuli tal olla oma hirmust tugevam. Väikese lapsena oli tal vaja viha jõudu. Tal tuli vihata kedagi, et olla tugevam, kui ta oli. Avalikkuse ees kandis laps karistust, sest oli oma vanemate laps, kuid enese silmis oli ta ohver, sest milles saab üks 7 aastane laps süüdi olla. Mina tundsin sama, kui ema mind ära saatis – milles olin mina 7 aastasena süüdi. Ema kordas enese lugu, kui saatis mind kodust ära. Olen võti – saan olla vabastava võtmena, kui oman kogemust, läbi mille saan ajas tagasi minna – kogemus avaneb ära olnud aegadesse.
Seda, keda tahetakse armastada, seda tuleb vihata, sest too ei teinud midagi, et ära päästa. Laps vihkas ja leinas oma isa. Laps vihkas ja püüdis armastada oma ema. Vanemate patud nuheldakse laste kaela – võimalused antakse lapsele – antakse edasi ära olnud aega – korduste kordused on konentratsioon, ühendavas sidemes edasi kanduvast, ära olnud aegadest. Selle tõsiasja teadmatu kogemine tundub meeletu raskuse, ebaõigluse ja segadusena – kuna elatakse läbi, siis võetakse omana, kuna ei nähta loo algust – ollakse suguvõsa võimalus – Augeiase tallide puhastaja.
Miks selline kohustus, mis on kui karistus? See on võimalus – ülesanne antakse edasi sellele, kellel on võimalus seda täita. Tuleb see, kelle aega saab kasutada tuleviku jaoks. Tullakse, kui on aeg leida lahendus - teel seisvale teist tähendust andes vabastada vool. Kasvamine – mõistmine, et oligi aeg olla see, kes ta on, seal kus ta on, kogedes oma elu sellisena nagu see oli ja on – rahu tegemine enese ja Maailmaga. Enese vastu võtmine – inimene ei saa muuta olevat – tema saab vahetada tähendust – vahetades tähendust muudab inimene lugu.
Suguvõsade, perekondade kordused on võimsad võimalused – terve Aja tugi, et olemas olev leiaks võtme enese seest – jõudu ja julgust tundepimedusest läbi astudes, avades iseennast, vabastada ära olnud aeg. Seda tehes liigub lainena läbi inimese mõistmine ja toimub väljahingamine – seda, mida enam ei olnud, kuid ometi oli – see saab võimaluse minna.
Suguvõsale oli vaja last ja ema sai lapse, sest oli minu aeg tulla. Kohates Maailma ebaõiglase ja valu tekitavana, tulin teadmisega, et pidin olema teiste pärast, kuid tegelikult tulin võimalusena enese jaoks – mina ei ole olnud vahend, vaid võti – on minu enese valik anda enesele tähendus. Võtta vastu iseennast, et see, kes ma olen, see ma olen ja see, millisena valin olla, olen enese loominguna enese ülesandel.
Kui ma ka ei mõista ise ennast või kardan enesena väljendumist tagajärgede pärast, siis ma ei sulge ennast sellele, millel on aeg olla olemas läbi minu – loon selle Maailma. Kui on aeg minu lugudele, siis kirjutan sõnad välja ja need on olemas, sest on käes nende aeg olla nähtavan olemas – see on tähendus. Mina, inimesena, oma tundeminana olen võtnud isiklikult inimeste reaktsioone – neist oli saanud minu tähendus. On lugude aeg tulla just nimelt selleks, et on käes inimese aeg, mil sõnad saavad välja öeldud. See on valgus sellele, millele pole veel lahendust leitud, mis on ära peidetud, maha vaikitud, veel vastu võtmata – need on võimalused luua enamat kõigile.
Mina ei vaja enam oma vanemate vihkamist, sest minul ei ole enam vaja viha jõudu – kõik oli nii nagu oli – minu enese elu minu enese jaoks – kogemused, et mõistaksin – minu võimalused. Ma ei vihka oma ema ega oma isa – nemad andsid parima võimaliku, et saaksin oma kogemused kätte. Pisarate ja naeruga pooleks – see on ikka üks üsna huvitav parim olnud.
On täna, sest oli eile. Käest kätte ulatatud tõrvikud, ajast aega ulatuvad sidemed, milles voolab veri – ühine aeg. Ema ei saanud soovitud tulemust, sest ta ei saanud vahetada nime - laps sündis suguvõsale. Enese tähendus elule – vastuvõtnuna loon enamat. Lapsed ei ela oma elu vanematele, vaid ise endale. Vajasin tunnustamist ja heakskiitu omaja poolt – olen oma vanemate laps, kuid minul on oma tee. Me oleme seotud, kuid mina ei ole nemad. Vanema aeg enne minekut, on aeg võtta oma elu vastu – see oli parim, sest nii sai tema olla parim ja anda edasi parima. Olnul on aeg minna.
Marianne
26.10.2021.a
KASU – neli tähte, üks sõna, millel erinevad tähendused. Teise suust kuulduna annab laps sellele sõnale oma tähenduse – kui ei ole kasu, siis ei ole järelikult vajalik ega väärtuslik. On nõutus ja kasvab hirm. Enese järgmine hetk on teadmata ja see on hirmutav. Seega peab suutma olla kasulik – olla teise jaoks vajalik vahend. Lapse elu – olemine, teod ja tulemused on tulemus, mida hindab sõnade lausuja – valiku valinu.
Andes iseendale tähenduse, teadis laps, et tema peab tooma/ looma kasu temale mõistetavas tähenduses – tema peab olema vajalik – sellest sai lapse olemas olemise eesmärk. Kui alguses oli eluliselt vajalik olla vajalik oma emale, siis hiljem kandus see ülesanne üle ka teisale – tuli suuta olla vajalik ja õige kõigi nende jaoks, kellel oli võimalus ja/ või ka tahe last hüljata. Selline käik avardas tähendust - kui ise ei oldud iseendana väärtuslik, siis pidi omama seda, mis tõstis enese väärtust – tuli olla omanik asjadele, mille väärtust mõõdetakse rahas.
Ühel hetkel oli olemas teadmine, et ka enese aeg on väärtus, kui seda ära anda teise heaolu loomiseks, sest inimeste maailmas aeg on raha - kui ei ole raha, siis peab olema aega. Lapsel oli uskumus – tema on olemas, sest ta on vahend teise inimese loo sees. Sellest sai lapse Mina-pilt – olen olemas teise pärast ja teise jaoks. Seega ei ole enesel enesele õigust – Maailm tuleb läbi teis(t)e.
Vastu võtta teadmine, et laps sündis, sest oli tema aeg tulla ja see oli vanemate valik, kuidas see võimalikuks sai. Vanem andis lapsele oma tähenduse enese vajaduse järgi, kuid see ei muutnud tõsiasja, et laps sündis, sest oli tema aeg olla olemas. Hingede teed ja inimeste tunded – inimesed värvivad tunnetega eneste lood ja Maailma ning see aitab, kui selleks on aeg, inimestel kokku saada või lahku minna - eesmärk pühitseb abinõu ...
Marianne
25.10.2021.a
Maailma parandamine
Sauvos otsitakse teid ja kaalutakse võimalusi, kuidas tuua juurde 40 uut, et olema saaks rohkem. Uued on võimalus ja seega kindlasti olulised. Kuid, kuhu oleks neil tulla, kui ei oleks seda, mis on? Kuidas saaks olla seda, mis on, kui siin ei oleks neid, kes olid eile ja on täna?
Mina olen tulija ja seega kõiki kombeid ei tea. Kuna ei ole pikalt olnud, siis kõiki tavasid ei tunne. Nii mõnigi asi on võõras, mõnigi tegu imelik ja mõnigi valik kaotus, kui tean, et on olemas võimalus luua enamat. Tunnen eneses puudutust, kui Inimest ei austata, kui teod ja sõnad, mis määravad palju, sünnivad varjudes ja suletud uste taga, loetud arvuga inimeste poolt.
Tänases ajas osatakse olla nii leidlikud, et pea kõigile ja kõigele on olemas asendus – asendamatuid ei tundu enam olevat. Elutute asjadega on see lihtne, kuid elavate inimestega mitte. Tänases ajas, erineval moel suletud ja vabadusi piiravas Maailmas, on iga inimene veel olulisem – Inimene loeb. Iga väike ja suur inimene vajab tunnustust oma tegudele, olemisele, sõnadele – vajab head ja enese jaoks õiget tähelepanuvalgust. Inimesed elavad oma elusid, üksteise kõrval ja seas, parimal võimalikul moel. Inimesed leiavad tuge ja toetust, kui neid ja nende tegemisi märgatakse. Iga inimene vajab paitust – sõnu enesele – „Sina loed - Sinu olemas olemine on väärtus!” Märgatud inimene teab, et tema ei ole kadunud halli massi, vaid on Inimesena nähtav.
Tean, et on olemas erinevaid võimalusi OMA inimesi tunnustada. Sauvos on olemas võimalus tunnustada seda, kelle olemist/ tegemisi on märgatud ja keda tahetakse teiste ees kiita – valitakse Aasta Hakk. Täna valivad vallaelanike poolsete ettepanekute seast pärjatu välja, vaid mõned. Selles kohas on olemas suur potentsiaal luua palju enamat. Kui vallaelanikud ütlevad välja nende inimeste nimed, keda nad soovivad tunnustada, siis sellest sünnib üks tore ja kirju seltskond. Ja, kui nüüd valida teha nii, et kõik nominendid öeldakse avalikult välja ja valla elanikud ise saavad anda oma hääle sellele, kes on just nende meelest see aasta pärl, siis oleks tulemus sõnade tähendus.
Avalik nimekiri on avalik tunnustus kõigile neile, kes sinna kantud on. Nähtavalt ühes oleksid kõik need inimesed, keda on nähtud ja tunnustatud selle eest, et nad ühe ja sama Sauvo valla sees, oma igapäevast elu elades, erinevaid jälgi jätavad. Nii nagu hakkid lendavad vabalt õuelt õuele ja on omi elusid elades kõigi Sauvolaistega ühes, siis kõigi poolt nimetatud väljavalitud ja ka see üks, kes saab tiitli, oleksid kõigile nähtavalt kõigiga ühes.
Kuidas jõuda selleni, et inimene saab ka tegelikult tegudes mõjutada – Sauvo inimesele saab usaldada selle, mis ongi ainult tema pädevuses – tema on see, kes kogeb vahetult seda, mille eest tunnustatakse. Olen uus ja seega ei tea paljut, ma ei ole olnud kõikjal ega tunne kõiki. Seega ma ei tea paljude Sauvo inimeste tegusid ega nimesid. Olen kurb ja nõutu, sest ma ei tea, kelle hulgast valiti – ma ei saa tunnustavalt kaasa noogutada neile kõigile ja tunda head meelt, sest leian tuttavaid või kohtan uusi nimesid ning loen nende tegemistest. Kogen lugu vähemana, sest tean, et on, kuid ei tea, kes on.
Sauvo vald saaks olla palju rohkem oma inimeste jaoks olemas, kui info sellest, mis vallas toimub ja kuidas ning mida valitakse, tehakse ja otsustatakse, jõuab iga Sauvo inimeseni. Tegelikult jõuab täna see info, mida erinevates kanalites jagatakse, vaid valituteni, sest see jaguneb erinevate kodu- ja Fb-lehetede ning Kunnalislehe ja Seutusanomate vahel. Facebook on seatud toimima oma reeglite järgi ning voos püsimine ja kõige vajalikuga ning huvitavaga kursis olemine on tõsise töö tegemine. Fb ja kodulehed on erinevad killud, keeruline on hoomata tervikut. Fb ei ulatu kõigini, sest kõigil seda ei ole, kodulehti kõik ei tea ega igapäevaselt jälgi ning kui katkeb õhuühendus, siis kaob neil olev info kõigi jaoks. Raha eest ostetavad lehed ilmuvad kaks ja üks kord nädalas, neis kirjutatakse mitme valla tegemistest ja teadupärast peab uudis ka müüma, et leht saaks olemas olla. Neid lehti igaüks ei telli ega saa võtta ka sealt, kus neid jagatakse. Need lehed ei hõlma kõiki valdkondi, on valikulised, sest kõik ja kõike sisse ei mahu ega peeta ka vajalikuks.
Valla ajaleht on see võimalus, mis, tasuta igale postiaadressile jõudes või miks ka mitte toetava raha eest tellituna, oleks just see koht, kus on ja kust leiab infot koduvalla kohta. Elopäevadel küsisin - „Miks ei ole? ja Kuidas saaks olema?” Öeldi, et küsimus on inimeses, sest paber ja tint oleksid olemas, kuid see oluline üks või ka kaks, kes teeksid lehe valmis, vajaksid, sooviksid, tahaksid oma panuse eest tasu ja just see saab takistuseks.
Vot, kui kitsas pudelikael segab olemas olemist. Justkui Suessi kanal, kus üks hiiglane keeras ennast jonnakalt põiki ja Maailma täis võimalustest sai korraga kogu Maailma puudutav segadus. Sauvo Suessi kanal on olemas – senikaua, kuni Sauvo ja sauvolaised ehk lugejad ja tegijad on olemas, jätkub infot tegemiste, toimetamiste, ürituste ja vajalike teadete näol. Iga päev sünnib seda, mida saab jagada ja on seda, mida tuleb jagada, et Sauvos elav inimene tunneks, et Sauvo on mõeldud kõigile, sest on ka tema jaoks olemas – ta näeb ja tunneb ennast osana.
Alles olid kohalikud valimised ja kõlasid huvitavad ning uhked sõnad ja lubadused. „Sauvo kõigile - mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes!” Kui Suessis tuli kaevata ja voolu eest tõke ära lükata, siis Sauvos tuleb erinevate osapoolte vahele sild ehitada selleks, et oleks olemas koht, kus Sauvo vallavalitsus, ühendused ja Sauvo valla territooriumil elavad inimesed oleksid koos – on vaja ühist tahtmist, et leiduksid kõik vajalikud komponendid ja Valla ajaleht saaks võimalikuks.
Iga Sauvos elava inimese oluline väärtus on selles, et just tema elab, sellise inimesena nagu tema on, Sauvos.
Marianne Umborg
22.10.2021.a
On olemas see üks aeg, milles täna olen. Kui teen selle sees ühte, siis samal ajal ei tee ma teist. Vahel ma varastan iseenda aega iseendale. Kasutan aega enese jaoks, et teha seda, mis on minu. Tavaliselt proovin ära teha kõik selle, mis on läbi erinevate rollide kohustus – täidan ka teiste vajadusi. Vajadused ei kao ära, vaid püsivad alles, võib ju öelda, et isegi kasvavad. Kohustusi täites kaob aeg käest ja enese jaoks ei jää seda üle. Vajaliku aja puudusel jätan iseennast nälga ja hoolituseta. Mina ise ütlen iseendale – „Ei saa! Oota! Kusagil hiljem, selle või tolle teise tegemise järel võib seda jääda üle – enese jaoks järele.”
Ühises ajas otsin tasakaalu, vajan õiget/ toitvat vahetuskaupa, sest kui annan enesele kuuluva ära, siis vajaksin vastu õiglast tasu – sellist tõestust, et teise jaoks antud aeg oleks hinnatud väärtuslikuks ja seega tunnustust leidev – austus minu olemise vastu ja toetus minu, minuna olemisele. Kuid huvitaval kombel jäävad lood tasakaalustava tähelepanuta. Pigem haugutakse vastu, pööratakse kõrvale, vaikitakse maha. Kes on järjekorras esimene, kelle vajadus täidetakse esimesena, kelle aeg on oodata – miks?
Vahel ma ei seisa enese eest, sest see, kellel on olemas tähtsus ja vajalikkus, on üle ja tähtsam. Usun, et kui ma ei anna ära seda hinnalist, mis minul on - iseennast ja oma aega, siis ma ei saa enesele, sest poleks selleks õigust, seda vaba aega, milles olles luua – kirjutada ja võimelda. Kasutada enese jaoks seda aega, milles voolavad sõnadena mõtted, tunded, mõistmised. Nii jääb püüdmata hetk, milles teen seda, mis olen mina – lendu lastu lood.
Kui on vajadus, kuid enesel ei ole, siis tuleb küsida, oodata, võtta vastu nii nagu jagatakse. Millise emotsiooniga, milliste sõnade saatel antakse – milline on teise inimese tunne, kui ta annab ära enese oma? Kuidas ta hindab minu väärtust? Kas ta austab minu olemist või näeb enese kaotust, kui minu olemine ei korva tema poolt antavat?
Kas lapsel, naisel, emal - inimesel puudub väärtuslik väärtus, kui ta ei too sisse kõigi poolt aktsepteeritud tulu või ei ole see tulemus, mida valiku tegemisel oodati. Kas see, kes teeb ära selle, mida igaüks isegi võiks teha või jätta vabalt veel tegemata – on lihtsalt aja ära kulutaja. Võib-olla hoolimatu – jätta maha jäljed, sest pole ise teinud ega oma aega ära andnud. Las see teine teeb – temal ei ole ju nagunii midagi muud teha. Ei hinnata kellegi teise panust, kui ei hoita tulemust – ei austata aja andmist. Inimeste Maailmas ollakse ja elatakse koos vahenditega, kes teevad seda, mille jaoks nad on. Kodustel vahenditel ja nende tegemistel ei ole kokkulepitud tasusid – ei ole Meie-t, sest ei nähta Mind, vaid on teine ja Mina – too teine ei ole Mina – Mina seisan eraldi – Mina on Minu oma.
Loomulikult ma ei ole rahul, tahan muutust, sest vajan aega vabana olemisele. Tegelikult mul ju on vabadus olemas, kuid astudes selle sisse kaotaksin midagi olevast. Kui mina ise ei oska/ saa olla olevas iseendana vaba, aktsepteeritud õigusega, siis tuleb leida see aeg, kus saan lubada enesel olla. Vahel ma mängin vähem või rohkem selle mõttega, et vahetan kohta või aega – valin olla seal, kus ei ole seda, mis on – lootuses, et siis saaksin olla nii nagu on. Millises järjekorras mina ise enese jaoks tulen? Kus on see koht, kus olles on aega iseendale?
Tean, et kirjutatud lood ei oleks sellised nagu nad on, kui ei oleks olnud ega oleks nii nagu oli ja on. Lood sünnivad kogemustest ja kohatud tunnetest. Vajadus väljenduda on vajadus välja elada ise ennast. Enese sees veel selgust tundmata on sõnad, kui mets – „Kui seda metsa ees ei oleks ...” siis oleks ... . Igal lool on kusagil algus ja olevas hetkes toimuv on tee tagasi – loo algusesse ...
Marianne
22.10.2021.a
On hetki, mil inimesel on võimalus, sest tema ise on küsinud enesele eksami, astuda ja võtta oma elu ehk ise ennast vastu, kuid ta jonnib ega taha seda veel teha. Inimene hoiab oma tundeõigusest kinni ning keeldub võtmetest. Inimene võib küll väljendada sõnades, et mõistab sammuks vajamineva teo eesmärki, kuid ta ei luba enesel tegu teoks teha. Inimene võib küll asuda otsima vajaminevat, kuid ta ei leia seda üles, sest ta ei luba enesel näha.
On hetki, mil inimene küsib küsimuse ja kuuleb vastuseks loo. Jagatud lugu on inimese loo avanemine. Kuuldud loo toel astub inimene oma pooleli oleva aja sisse ja saab võimaluse vabastada olnu. Lugude ajas kohtub inimene lahkunuga, kellest ta ei ole enese jaoks teada oleval põhjusel lahti lasknud. Inimene on vajanud teisele poole läinut elavana ja hoidnud teda enese jaoks justkui elusana alles – toitnud iseendaga. Lugu on pooleli jäetud, sest veel on kuulmata ja väljaütlemata sõnad, mis vabastaksid Olnu ja Oleva.
Hingede töö on olla kohal, kui on nende aeg olla kohal. Olnu, Olev ja Aeg ühel ajal ühes kohas koos, teevad võimatuna tunduva võimalikuks. Aeg avab loo ja loob tee, Olnu tuleb ja on Olevaga ühes - hinged aitavad Oleval astuda. Selles kohas ei ole vahet, et üks on ja teist justkui ei saaks olla – ollakse. Olnu ja Oleva kohtudes annab Aeg sõnad edasi, ütleb need häälega välja, hoiab ruumi ja tunnetab, mida ja millal ning ütleb välja, kui käes on aeg teha samm - annab tuge ja teadmise – on võimalik - on aeg lõpetada lugu.
Kui Olnu ja Olev on kohtunud, sõnum on edastatud, siis Oleval on aeg anda enesele aega olla, et kohaneda, võtta vastu teadmine, vabastada Olnu ja leppida tühjusega, mis ei ole tühjus, vaid enese tundevaikus. See on hetk, mil on käes valge küünla põlemise aeg. Hubisev leek valgustab aega ja teed, puhastab aja ja ruumi. Küünla põlevast tulest leiab Olev lohutuse ja rahu. Küünlaleek on kinnihoitud hingele valgus – ta näeb rada, millel astudes jõuab ta ühe loo aega lõpetades, oma aja algusesse. Ühe ukse sulgemine on teise nurga alt vaadates teise ukse avamine - välja astumine on sisse astumine.
Marianne
20.10.2021.a
Mis on enamana loodu väärtus ja kas luues kaotatakse või võidetakse? Kas väärtust märgib see, et sai olema miski, mille eest võidakse/ tahetakse makstakse raha või loeb tulemuse juures ikkagi see, et loodud sai parim, mis antud hetkel võimalik – toodi välja varjus olnud potentsiaal, mitte, et tehti ära ja saadi valmis?
Sellel aastal olen olnud loov sellisena nagu ei kunagi varem. Olen astunud ja teinud, kui nägin, et on võimalik olevast luua enamat. Olen loonud väärtusi, lisades olemas olevale, läbi enese puudutuse, võimalusi kõigile. Võib-olla on midagi jäänud ka kahe silma vahele, kuid siis on selle aasta tegemised, kohad avalikus ruumis, kuhu ja kus olen jätnud oma jälgi – Koolivaheaja kolm seikluslikku rada, Kohalike suusaradade nimekiri, asukohad ja pildid, Valla koristuspäevad – ise kolm korda teeääri koristamas ja ka prügi ära viimas, Nartsissisibulate taaskasutamise jaoks lillesibulate kogumine, kuivatamine ja sügisel avalikus ruumis viide erinevasse kohta istutamine ja teiste istutajate leidmine, Valla kirbukate leht FB-s ja selle ülalpidamine, Ülevallalise kahepäevase kirppisralli korraldamine, Edukad ideed Iltatori programmi, Tänavakunst Turupuu ja müüginurkade näol, Turustamise kokkuleppe sõlmimine maasikate ja herneste kasvatajaga ning leiva valmistajaga, nende müük Iltatori raames, Google mapsi kaart aadresside ja kellaaegadega kohalike sündmuste, kirbukate, suvekohvikute, söögikohtade, majutusasutuste, suviste köögi- ja puuvilja müüjate, saunade, ujumispaikkade, poodide, spordivõimaluste, vaatamisväärtustega - jooksev kaardi kaasajastamine, pidev info lisamine ja ära võtmine, reklaamimine, Kohaliku sauna kaks terassi ja mööbel neile, ühele tehtud taaskasutavast materjalist, teisele äraantud kraamist lihtsam taaskasutus lihvides ja värvides, Loodusraja jaoks tehtud nimeliste pinkidega seonduv paigaldamiseni välja ja avamispidu koos sportliku mõõduvõtmisega, Enese poolt eelmisel aastal kohalike inimeste „Minu Sauvoni” lugude kogumise ja jagamise jaoks loodud Fb lehe suuna muutus ja ülalpidamine, Kohaliku sauna Fb leht ja selle ülalpidamine, Kohaliku sauna sügisene avatud uste päeva korraldamine ja läbiviimine, Kodusele vanale heinaküünile (asub kõigile nähtavana peatänava ääres) uue kuue andmine ja sisemine korrastamine, Veetünnidele vanadest laudadest ehitatud kuued ja neile nägude andmine ning enese poolt võetud fotode kasutamine kõikide oma lugude, reklaamide, infojagamise ja lehtede juures ja loomulikult oma kogemustest sündinud lugude kirjutamine ning vajadusel ka soome keelde tõlkimine ja lendu laskmine.
Kõige loodu jaoks enese aja kasutamise ja töö tulemusena saan sissetulekuna arvestada kohviku kinkekaardiga kahele kohvile/ teele ja kahele küpsetisele. Seda jagasin perega, sest menüüs ei olnud minule sobilikku. Saunaklubi viis/ saatis mind teatrisse aega veetma. Vaheajal pakuti seal ka söödavat, kuid enese soovil piirdusin tassi sooja veega. Ajalehte pääsesin ka – kaks lehekülge pilte ja sõnu minule eraldatuna.
Enese ajaloost lähtuvalt olen kinni pidanud uskumusest, et inimese väärtust mõõdetakse kasus ja sissetoodud rahas ja avalikus tunnustuses. Seega võisin ju ka mina teha seda, mida tegin, kuid kui teod raha sisse ei toonud, siis see tundus ühest nurgast vaadatuna ikka ja jälle kaotusena – kulus ära see aeg, mida ei kasutanud kasumlikult, kuigi olin olnud loov ja sammudest jäid jäljed.
Seda väärtust, mida materiaalses maailmas toimetulekuks vaja läheb, ei ole vastu saanud. Jah, olen põdenud ja tundnud ennast just sellepärast väärtusetuna – viin välja, kuid ei too sisse. Olen andnud enda poolt loodu kõigile kasutada, kuid ei ole enese arvete või vajaduste jaoks laekumisi saanud. Miks mina siis teen, kui mina ei saa? Kulub ju ära see aeg, mida, tasus kokkulepitud kohas, tulemuslikult veetes oleks rahas mõõdetav tulemus ettenäidata. Kas elan teiste arvel? Ju vist, sest teiste poolt saadud tulemused kuluvad ka minu peale ja vajaduste jaoks. Kas olen siis väärtusetu, kui minu väärtus on olnud teistmoodi, kui minu tee avaneb ja põlen kirega seal, kus näen teed ja võimalusi, kuidas luua enamat, kõigile?
Olen käinud abis. Vot näed, kasutan sõna abis, mitte võrdse partnerina, teise inimese tegemistes. Olen olnud kaasas tellimustöid täitmas. Miks abis – tean, et minu käest selliseid töid ei saa tellida, sest puuduvad oskused. Olen olnud see keegi, kes on kaasas, kuid eemal, kui teadjad räägivad ja ka sellepärast, et teadmatuna/ mõistmatuna võin valesid sõnu lausuda. Seega olen tundnud ennast vahendina, kes tassib, koristab, annab kätte, värvib – lisa käed vähem olulise tegemise jaoks. Olen olnud ja teinud, kuid mina ei ole tellijate silmis loojana teinud.
Ometi ma tunnen, et minu poolt tehtuna on kasutatav tulemus tellija jaoks privileeg – sellest on saanud minu puudutusega tulemus. Tean, et minu teel on neid hetki, tegemisi ja tulemusi, mis ei oleks sellisena kunagi sündinud, kui mina ei oleks valinud iseendana astuda. Nähes potentsiaali ja võimalusi astusin, ütlesin, tegin ja seisin parima tulemuse eest. Seisin ja vaatasin vastu, kasutasin enese jõudu, kõndisin ka üksinda, sest igal korral kohtasin ka vastuseisu, kogesin vastu seismist ja mõistmatust jätkamise ja soovitud kujul tegemise vastu – miks teha, kui võiks ära lõpetada ka enamat loomata. Mõned tulemused oleksid olemas ka ilma minu, kui „arhitekti” puudutuseta. Oleksid küll, kuid siis oleksid need jäänud vaesemad ja justkui poolikutena – sära, punkt ja aktsent jäänuksid lisamata. Minu silmis vähemalt.
Millises tulemuses ja väärtuses ennast ise mõõdan ja hindan, kas sissetulekus või loomisest sündinud tulemuse võimsuses? Mina olen seal, kus on vabadus luua – teha just seda, mida mitte keegi teine ei teeks sellisena valmis, sest teised ei näe sellist teed või lihtsalt ei vali teha. Jep, jep, selles kohas tõuseb õigustatud küsimus, et kes see siis maksab teekonnad kinni ja tasub ka minuga seonduva eest, elamise eest? Seda ma põengi, sest kui on nii nagu on, siis nii on ja ...
Ükskõik, mis on olnud ja kuidas on olnud, minu sees on teadmine, et olen andnud parima, see tähendab loonud loodavat just nimelt enamana – kasutanud olemas olevat selleks, et oleks olemas. Olen väärtus – minu olemas olemisel on väärtus olemas.
Olen naine – olen ema - olen Inimene. Keerulisem ja mitmeid väljakutseid pakkuvam on olla Inimene inimeste seas ning elada Naisena oma erinevates aegades ja rollides. Ka sünnitamine on loovuse väljendus, ka lapse kasvatamine on enese loov väljendus ja sama kehtib ka söögitegemise kohta ning iga majapidamise korrashoidmine annab võimaluse ennast loovalt väljenduda. Mulle meeldib metsastada/ jahti pidada punasega märgitud soodushinnaga toodetele. Ei ole olemas kindlat nimekirja, vaid kasutada saab seda, mida parajasti soodussildiga tähistatuna leian ning leiutada sellest lähtuvalt. Sellisel moel ei sea ma enesele raame, mida peaks olema olemas, et saaksin teha, vaid annan enesele vabaduse ja väljakutse luua enamat kõigest sellest huvitavast, mis olemas on ja nii sünnibki tulemus. See ja selline olengi mina – on olemas ja näen teed, kuidas luua sellest enamat – minu puudutuses, minu olemas olemisel on väärtus.
Marianne
19.10.2021.a
Inimene on üks huvitav mutukas, kes tõuseb hommikul üles ja hakkab hoolega pihta. Ta tegutseb ja toimetab eesmärgi nimel õhtuni välja ja isegi veel siis, kui ta heidab voodisse, ei lase omaenese mõtted tal uinuda. Mis on see, millega inimene oma aega veedab ja ise ennast tegevuses hoiab? Inimene lahendab oma laste probleeme, abikaasadele kuuluvaid teemasid, sugulaste omi, naabreid puudutavaid, rahvaga seonduvaid. Huvitaval kombel, aga need teemad, millele inimese tähelepanu pingsalt on suunatud, ei lahene, vaid hoopis kasvavad ja neelavad inimese alla. Inimene jääb, kui lõksu – oravana rattasse keerlema.
Inimene on segavalt häiritud, kui kellegi teise teema teda vastu puudutab ja teed tõkestades, sunnib vastutama, kohustab tegema ja inimene teebki, annab endast kõik tolle teise pärast ja tolle teise jaoks. Inimene teeb tõsises meeles tööd, kui ta lahendab teiste elusid. Kuid see teema, mis inimest kellegi teise juures häirib ja mida inimene tollele teisele kuuluvaks peab, ei näi kunagi ära lahenevat.
Enamus teemad, millega inimesed üle maakera hommikust õhtuni tõsiselt tegevuses on ja oma pead valutavad, on nende eneste teemad. Jep, pole vahet, kus ja kuidas tegutsetakse, kas koduseinte vahel, töö juures, sõprade seltsis, majakoosolekul, koolis, lasteaias, riigiametites jne, inimesed kannavad sõelaga vett, sest nad vaatavad käsilolevaid lugusid enese kohustustena, nad ei näe võimalusi, sest nad on ametis iseenda eitusega.
Need teised, kellele lahendust vajavad teemad näivad kuuluvat, sest lood käivad just nendega ühes, näitavad ette selle, mis on inimese sees ja aitavad oma tegevusega avada lukud ning uksed, et loo kasvades inimene süveneks ise endasse. Loomulikult ei saa Maailm ära päästetud, sest teemad ei lahene seni, kuni tahtes uskuda, et puudutav teema kuulub kellelegi teisele, vaatab inimene pingsalt välja ja töötab veel usinamalt. Inimene on oma tunnetele keskendunud, sest just need hoiavad teda ametis – uskumus, et kui väljas enam ei ole, siis ei ole enam ka sees.
Lahendamatule loole toob lahenduse vastu võitluse ja vaenlaste nimetamise lõpetamine, vaibumine, enese sisse süvenemine ja ise enda vastuvõtmine.
Marianne
18.10.2021.a
Kas suletud pudelist leiad kinnipüütud aja või elustub seda avades mälestus? Kas see lõhn, mis ammu lõppenud lõhnaõlist ninna kandub, on päriselt olemas või on see ainult magus mälestus?
Mäletan oma lapsepõlvest seitset päkapikku – lõhnavee pudeleid. Mäletan ka neid teisi, täiskasvanute omasid – pisikesi, lillepiltidega ja väga väärtuslikke - nende sees peitus lõhnade värviline maailm. Ükskõik, kui väikene tilk ka randmele poetati ja kõrvataha, jäljest võetud jälg jäeti, iga pudel sai kord tühjaks. Kui oli õnne, siis sain tühja, kuid väga olulise pudeli endale. Pudeli sees oli endiselt olemas lõhn, see oli mälestus seal olnust. Veega sai aega juurde kaubelda – vesi võttis lõhna endasse ja kandis edasi. Ei olnud enam, kuid oli endiselt alles.
Olid ajad, mil teatud lillede korjamine, nende lõhnavad õied ja vallatud värvid olid emotsioonid, mis tähistasid millegi olulise kättejõudmist ja olemist. Olid kogemised ja maitsed, mis vajasid üle proovimist, et leida enese jaoks kinnitust – oli ja on endiselt. Oli olnud ja järgnev kordus kordas olnut – avas tee tagasi ja sain võimaluse kogemust kinnitada.
Kevadised lõhnad ja värvid – esimene soe vihm kasepungi kastmas, kollased kullerkupud kraavi ääres, päikese värvi nurmenukud aasal ja tee sees, udukarvadega kaetud lillakad sinililled peitust mängimas, jänesekapsa magushapukas maitse, toomingate ulm, õunapuude valevus, piiblehetede mõrsjarüü värv ja pitsiline alläär. Oli uskumine, et kõik on alles ees – küll jõuab, veel on aega, sest on alles algus.
Suvise aja soe tuul ja kõrvetav päike, mestmaasikad kõrre otsas ja rohekasvalgete muulukate ümarlapikud nööbid, lainevahus meri, mis hoidis enese leebes embuses, peenralt võetud rohelised sibulad ühes kartulitega praetuna, viilutatud redised võisaial, Kirde saia krõbe nukk maasikamoosiga, esimesed kartulid soola ja võiga, küpsed tomatid soolakristallidega, kuumust õhkavad linnatänavad, pruuniks põlenud nahk, mis oli number väiksemaks jäänud. Kõike oli palju ja mitte miski ei tundunud otsa saavat – kõik kasvas üha edasi – oli keskpaik.
Sügisene tuul värvis puude lehed ja raputas nad seejärel teedele, jalge alla sahisema. Oli palju seda, mida enam ei olnud – suvine aeg oli äraõitsenud, valmis saanud, üleküpsenud. Põldudel sõitsid kombainide järel traktorid, mis aitasid keerata ette järgmist lehekülge – must muld lõhnas ja hiljem tuhmus halliks maastikuks. Puud olid jäetud alasti seisma – need olid raagus ja avasid vaated, salajased aiad ja peidetud orvad olid kõigile nähtavaks saanud. Kastanid raudtee äärsel tänaval kutsusid puid raputama – tule ja korja okkaliste kerade seest läikivaid mune. Veel oli õunu, ploome ja pirne naabertänava aedade taga ning, kui teadsid kohta, siis võis raksus käia või aiataha kukkunuid üles korjata – nii sai osa sellest, mida enesel ei olnud. Sügisevärvides tänavad, Kadrioru park ja mere rannad olid kutsuvad, sest kusagil sees jalutas ringi rahutus – oli tahtmine, kuid ei olnud eesmärki, sest ei teadnud, mis oleks kustutanud nälja. Oli vaibumise aeg, loodus sulges ennast, jäi kurbus, sest olin kaotanud selle, mida enam ei olnud.
Jäiselt lõõtsutav tuul tõi kaasa näpistava niiskuse – varbad ja sõrmed vajasid sooja. Pea võis ka märjana pakase käes olla, sellel ajal ei olnud vahet – veri oli kuumem ja sooja jätkus ka mõnest sõnast. Esimene lumi oli puhastav ja vaigistav, kuid see ei jäänud – jalad tegid radu ja õrn vaip sai rikutud. Tulid pakasepäevad ja lumehanged, mis kõrgusid teede ääres. Suusad viisid edasi ja tõid tagasi. Villased dressipüksid olid kaetud lumetükkidega – villased karvad kasvatasid ennast. Jää oli libe – poiste hokiuisud olid esimesed, mis viisid jääle ja hoidsid püsti. Õppisin selgeks pääsukese, tagurpidisõidu ja kükitades jala ette sirutamise – kohmakas jäätants enese esituses. Kelgud tõid vuhinaga mäest alla, Mustamäe vanakas oli hirmutav, kuid mitte võimatu.
Akendele sai tõstetud sussid – hommikuti võis leida mandariine või komme, öösel oli keegi need sinna sisse poetanud. ABC juurest toodud kuusk jagas lahkelt oma värvi ja esimesel päeval ka värsket ja salajast metsa hõngu. Krõbeda koorega verivorst oli sinnamaani hea, kuni hammas tabas hiigelsuurt pekitükki. Hiljem tulid kartulisalat ja rosolje, naeratavad viinerid ja sefiiritort. Nääripakid ja peod – punase ninaga näärivana, kes ootas salme. Kommipabereid sai alles hoitud – trühvli- või vahvlikomm oli parim, sest just nendel olid šokolaadised küljed, mida sai aeglaselt nautida. Säraküünlad sähvakaid pildumas, kui Kremli kellad oli ühe aja lõppenuks lugenud. Oli talvine koolivaheaeg ja veel oli taaskorduva alguseni aega.
Veega täidetud väikesed pudelid seisid kapinurgas või riiulil - alles oli võimalus avada aeg ja minna, et olla.
Marianne
15.10.2021.a
Oma elust väsinud laps annab alla, kui ta ei jaksa enam oma elus toimuvale vastu võidelda. Laps murdub, kui ta kogeb, et temast endast ei piisa, et murda katki vaikus enese ümber. Tal ei ole enam jaksu põigelda kõrvale kõikide nende sõnade, pilkude ja löövate käte või jalgade eest, mis teevad talle haiget. Ta tõstab jalad maast lahti ja annab end voolule kaasa.
Haiget saav laps on tuhm teiste peeglitest vastu vaadates, ta on inetu ja väärakas – ebaõnnestunud tulemus. Haiget saav laps ei ole sära, kelle paistes oleks hea olla. Vägivalda kogeva lapse neelab pimeduse tühjus – ta kaotab iseenda. Lapse jaoks kannab vägivaldne kohtlemine eneses sõnumit – ära ole iseendana, Sinu koht ei ole siin. Vägivalda kogev laps usub, et just temas endas on viga, sest kõik see vale, mis juhtub, juhtub temaga. Laps võtab uskumuse vastu, sest see on üks ja ainus elu, mida ta teab – tema elab seda läbi.
„Olen see, kuidas teised mind näevad – kui nemad näevad mind valena, siis järelikult mina olengi. Kuna mina olen mina ja mina olen selline nagu mina olen, siis järelikult minu elu peabki olema selline nagu see on” - kui laps on valmis vägivalda kogema, siis sellega on ta tegija valitud sõnade, tegude ja olemisega nõustunud - kui seda ammust otsust ei ole üles leitud ega ringi tehtud, siis on loo tähendus jäänud samaks. „Mina pean ..., sest see on minu elu!” - ei ütle keegi teine, kusagilt väljast, vaid inimene ise iseendale.
Mida kartsin kaotada rohkem, kui ise ennast? Mis oli see, mille nimel olin valmis kogema? Mis oli see, mis pidi alles jääma, kui jäin ja olin?
Ajas kasvasin suuremaks, vanuse poolest täiskasvanuks. Olen otsinud teed, et mõista ja aidata iseennast ning olengi olnud näiliselt juba teine – mina ise uskusin seda, sest proovisin ennast tahtlikult muuta erinevate õpetuste ja ootuste ning enese kogemuste järgi. On aegu, mil on tundunud päris hästi olevat, kuid selline olemine ei jää püsima. Mind oleks kui kaks – peeglist vastu vaatav ja sisemuse varjudes peituv. Mustad kombitsad vangistavad valguse, kui ronivad päevavalgele – vahel vahetun välja, vahetan poolt ja olen peidetud tundmatu.
Mina olin ennast muutnud, kuid mina ei olnud muutunud, sest mina ei olnud oma otsuseid muutnud. Need tähendused, mille olin Maailmale ja selle sees enesega toimuvale andnud, olid vanad – mina ei olnud tõlkinud iseennast iseenda jaoks ära. Olin jätkuvalt võimeline tundma endas nii nagu lapsena olles, kui kogesin toimuvat selliselt, mis kinnitasid ammust lugu. Olin iseennast iseenda eest nii hästi ära peitnud ja ka petnud, et justkui ei oleks midagi lahti ega veel tegemata, kuigi vahel olin ärev ja tundsin valena olemist.
Olen tähelepanust sõltuvuses. Olen tahtnud näha, kuidas teised mind näevad. Enese Maailmale jagamine on Maailmast tähelepanu küsimine – Kuidas Sina, kuidas teie mind täna näete? Kas ma olen muutunud? Kas mina olen valmis? Kas olen ma nüüd õige? Teiste tähelepanu pidi olema õige – minu tähenduses minu vajadusi rahuldav. Alguses tundus, et justkui leidsin üles ja sain kogeda, kuid selgus, et ikkagi see ei olnud see, minu jaoks, õige tähelepanu. Vajusin enese varjudesse, kui ei kuulnud ega näinud õiget vastust. Kuid teised ei saa anda minule vajaminevat. Minul endal tuleb leida üles vajamineva tähendus ja seejärel saan võimaluse muuta oma mustrit.
Väiksena ma ei teadnud seda, et on olemas võimalus, vahetades tähendusi, muuta ise oma elu. Olin seal, kus olin, sest pidin seal olema. Teisal ei saanud olla, sest sealt oli mind ära saadetud. Minu enese vaatenurk andis loole tähenduse – olin ohver. Kuna pidin olema, siis oligi nii nagu oli. Olin, kuid ma ei saanud olla iseendana – ma vajasin olemist sellises kohas, kuhu just mind oli tahetud. Kuid sellist kohta ei olnud minu Maailmas olemas – olin kõikjal külaline, ka kohas nimega kodu. Vajasin kohta, kus mind tahetaks nii nagu mina vajasin tunda – mina iseendana. Kuid sellist kohta ei olnud minu elus olemas – mind oli kõikjale saadetud ja seega arvati mind enne alati kusagilt välja – uskumus, et seda tehti just minu enese tõttu. Mina ei olnud kingitus, vaid karistus.
Olen tundnud ennast igas kohas mingil moel valena. Ma ei ole meeldinud ehk vastuvõetud iseendana – tervikuna. Kuna ma ei ole ikka veel õppinud ennast selgeks, siis ei ole osanud ennetada ega olla valmis, et kindlustada enese õigena olemine. Olen kogenud hülgamist, kui minu olemine/ tegemine ei ole meeldinud. On ära mindud, jäetud kõrvale, vaikitud, löödud sõnadega või füüsiliselt ja on ära saadetud. Kuid mina ei ole saanud iseenda eest ära põgeneda, sest ei ole olnud vahet, kus olin või kuhu läksin, lõpuks selgub kõigile ikkagi see, milline olen ja seega saabub vältimatu – olen taas vale. Ei ole olnud vahet, kuidas olin – vajadusel vahetatakse mind välja. See on enese hirm, mis käis kaasas kõiges uues.
Olen olnud enese jaoks vale, sest vajalik ei jää kunagi kestma. Hea olevik võib vahetuda põlgavaks, naeruvääristavaks, eemalehoidvaks suhtumiseks. Omasin uskumust, et oleksin suutnud „juhtuvaid” lugusid vältida, kui oleksin kuidagi teisiti olnud. Kuid oli ja olin, sest teised olid, kuna mina olin olnud ja teinud.
Oma elu elades ei ole ma ohver, kes peab kogema. Mina olen tulnud, sest olen olnud valmis kogema. Vastuvõtmine – minu enese elu on minu enese oma – iseenda looming iseenese jaoks. Tulin, sest sain võimaluse olla. Tulin, et olla kingitus iseenda jaoks. Tulin, et kõndides, läbi oma õppetundide, jõuda lähemale iseendale. Aja voolu muutnud ringid, mille mina ise olen erinevatl aegadel elumere lainetes ujudes tekitanud, vaibuvad, kui lõpetan enese vastu võitlemise – olnu on minu kasvamise teekond olnud.
Annan vabaks selle, mida enam ei ole.
Võtan vastu selle, mis on.
Oma järgmist sammu astudes avan tee sellele, mis tuleb.
Marianne
14.10.2021.a
Mis on täna see, mida mina ise saan iseenda jaoks teha? See ei tähenda olemist ega tegemist, kellegi teise vajaduste/ tahtmiste jaoks ega järgi, et läbi teisele tehtu enesele vajaminevat saada, vaid – Mis on see, mida mina ise, ise ennast kuulates, iseenda jaoks, läbi iseenda, siin ja praegu saan luua?
PS ikka homme ja ülehomme ka ...
Marianne
13.10.2021.a
Kui ei taha, siis ei pea! – ei loe mitte ükski argument kohas, kus seisavad vastamisi kaks inimest, kellest üks tahab ja teine ei taha. Otsustajad jäävad oma otsuste juurde. Kas ei ütleja jätab enesele vabaduse alles, kui valib poole ära? Kas siis, kui üks pool tahab, kuid teine ütleb ei, tahtaja ise peab? Mis juhtuks, kui mõlemad valiksid öelda – Mina ei taha! - kas siis on mõlemad vabad ja mitte keegi ei peagi? Inimene võib valida välja öelda EI, kuid tema otsusel on tagajärjed, mis puudutavad teda ennast. Inimese igal sammul on oma tagajärg ja see on põhjus, miks täna on nii nagu on.
Lainetus – igale tõukele järgneb liikumine, mis mõjutab nii puudutajat, kui ka puudutatut. Surve ja vastupanu – eest ära minek ja kukkumine. Ükski liigutus ei sünni lihtsalt õhust – midagi oli enne olemas, kuidagi toimus ja puudutas – doominokivi kukkudes puudutuste ahel vaid jätkus. On, sest oli.
Kui inimene kogeb enese suhtes ebaõiglast ja mitte austavat käitumist, siis soovides lõpetada sellise käitumise kogemine ja astudes enese puudutajale vastu, et toda peatada võib kostuda tolle käest vastu – „Kui mina ei taha, siis mina ei pea!” Kui ei taha, siis ei tee, sest kui ikka ei taha teha/ olla selline nagu peataja soovib/ tahab/ vajab, siis ei ole seda. Ei loe argumendid ega ükski põhjendus. Ei on ei ja muutust ei järgne.
Teist peatada proovinud inimene läheb selle vastuse peale lühisesse, sest kui too teine ei taha, kuid inimene vajab, siis peab ta oma vajaduse täitmiseks midagi tegema. Kuid mida? Inimeses on teadmatus, mida valida teha, et teine lõpetaks Ei ütlemise. Lahenduse otsimine on häiritud seisund, millest vajatakse väljapääsu. Inimesel on teadmine, et teine ei muutu ega vali ennast muuta. See teadmine tähendab, et tõenäoliselt kogemine kordub mingil x hetkel. Järelikult tuleb selleks x hetkeks valmis olla, kuid segadus jätkub, sest inimene ei tea ette, kuidas ta peab reageerima, et see jääks viimaseks korraks. Kuidas teha tollele teisele selgeks, et enam ei tohi – ei või? Teine peab teisiti valima, kuid kui ta ütleb taas - Ei?
Inimene hoiab ennast valvel sellega, et näitab enesele tõendeid, miks on vaja ja on õigus ennast kaitsta ja oma tahtmise juurde jääda. Seda tehes usub inimene end väljapääsu otsivat, kuid tegelikkuses on tema tähelepanu minevikus – selles hetkes, mil ta koges teise – Ei-d. Inimene on oma elustunud mälestuse sees, sest tema jaoks tähendab soov teise vastust muuta, et lugu on alles pooleli – sellele ei ole lahendust olemas.
Senikaua, kuni päris elus ei ole kordust olnud, et selles enese jaoks vajalik võit saavutada, mängib inimene üha uuesti oma mälestust, et lahendada selle sees lugu ära, kuid see tähendaks loo muutmist, et jõuda soovitud Ja-ni, aga seda ei ole võimalik teha. Lugu oli nii nagu see oli – öeldi/ tehti/ oldi nii nagu valiti teha ja olla. Inimene ei saa panna teise suhu teisi sõnu ega muuta tolle või enese tegevusi mällu salvestunud filmilindil. Inimest vabastav lahendus on loo tähenduse mõtestamisel ja sellest sündinud sammudel. Ära olnud minevikku vastuvõttes sellest lahti laskmine – oli, enam ei ole. On see, mis on.
Inimeses on hirm kogeda. Inimese hirmu suurendab uskumine, et temal ei ole head ega töötavat plaani. Inimene teab, et ta peab enese kaitseks, midagi tegema, kuid ta ei tea mida. Inimene saab võtta vastu selle, mis on. See, mis on, on tema eelmise sammu tagajärg – häirivalt tuntav lainetus. Tasakaalu ei sünni, sest inimene ei luba enesele rahu - tema ise hoiab ennast valvel ja reageerib juba ette. Inimene on teinud eneses otsuse – vaja on leida lahendus – tuleb leida teist muutuma mõjutav vahend. See on enese tegevuses hoidmine. Meeldetuletamine, tunde tundmine – sest inimene on ise endale öelnud – Mina Pean!
Mis juhtuks, kui inimene lõpetaks reageerimise ja ütleks ise endale – Mina ei pea! Kuid inimene usub edasi, sest tema tahab, kuid tahtmine on taevariik, aga saamine ise asi. Inimese meelde jäävad kinni need inimesed, kes ei ole teinud nii nagu tema on tahtnud – Kui teine ei taha, siis inimene peab! Kuidas kaitsta sellises loos ise ennast? Inimene ei ole peatunud, et mõtestada oma loo tähendust, vaid jätkanud tunnete tundmist. See on vigane fail ehk korduv muster. Inimene ei taha kogeda, kuid teine ei lõpeta Ei ütlemist. Inimene reageerib, sest ta kogeb.
Inimese sees on väljaütlemata sõnad – See, mida teine valib teha, on vale, sest see on vägivalla kasutamine. Inimene valib olla peegel ja näitab puudutajale teda ennast – annab oma sõnadega tegija teole tähenduse. Inimene ei lase enam teha seda, mida too valis teha. Enne võttis inimene tehtu vastu ega näidanud välja seda tähendust, mida see tema jaoks tähendas. Nüüd seisab ta jalad maas ja vaatab tegijale otsa – silmast silma. „Mina ei pea – mina ei võta teise tegu vastu!” Öeldes välja oma sõnad – kuuleb teine, mida ta on tegemas ja sellega jääb vastutus tehtud teo eest talle enesele. Välja öeldud sõnad on ilmaruumis olemas ja need on nähtavad. Astudes üle piiri teeb tegija teo, mille eest temal tuleb maksta – teadlikult tehtud valik.
Emana oma lapse lugusid lahendades, reageerisin neile enese loos – minu enda lood on olnud elavana alles ja nende sees olnud, veel vabastamata jäänud tunded, avanesid, lapse loos osalisena olles, päevavalguse sisse. Kuid mina ei mõistnud iseennast, sest mina ei näinud enese lugu – mina kogesin seda tunnetena. Mina ei leidnud lugu lahendavat lahendust tänasest päevast, sest lapse lood on tema enese omad. Lapse teema püsimine, võimendumine ja omal moel kristalliseerumine on minu enese loo settimine. Lapse lugu, meie ühises ajas, on võti minu ajas olnu juurde. Lapse lugu on juba lahenenud, kui suunan oma tähelepanu enese ajale ja astun oma tunde sisse ning leian sealt vajamineva lahenduse – tähenduse, sõna ja teo.
Reageerisin isiklikult, sest kusagil oli algus – tänane, mind puudutanud lugu, oli minu enese lugu. Sõdisin tunnetega vastu, sest ei tahtnud näha ega võtta seda teadmist vastu. Enese ajas tagasi vaadates mõistsin, et tol korral kaitsesin ennast enese oskuste järgi – vaikisin, peitsin ennast ja naersin ühes. Mina ei öelnud sõnu välja – mina neelasin oma sõnad alla. Pole vaja midagi muud, kui minna, oma mälestusega ühes, ajas tagasi, olla, kogeda ja öelda tegijate poole pöördudes välja oma sõnad. Ka aegu hiljem välja öeldud sõnad muudavad loo tähendust – tegijad vastutavad oma tegude eest.
Marianne
12.10.2021.a
