neljapäev, 31. oktoober 2019

Luukered kappides




Pimedate ööde
ja hämarate päevade ajal
inimesed pimedusega mängivad,
oma närve kõditavad,
hirmu naljaks pööravad.

See, millega kohtuda
tegelikult ei taha
sellele otsa vaatavad -
iseennast oma hirmuks
vabast tahtest kehastavad.

Lähevad pidusse,
pimeduse peole,
punasel värvil
voolata lasevad -
kõik õudused on väljas,
inimeste seest väljas.
Inimesed kõnnivad
vahel ja ees,
oma enese hirmude sees.

Õudus ei jää kestma
ega hirm kinni hoidma,
sest kostüüm võetakse seljast
ja terveks pikaks aastaks
tõstetakse kappi 
luukered seisma.


Marianne

31.10.2019.a

kolmapäev, 30. oktoober 2019

Keha karm reaalsus





Miks inimesele on oluline anda endale midagi head? Anda seda, mis ümbritseks ja mida on mõnus süüa, käega katsuda, pilguga vaadata ja eneses tunda. Miks on vähem oluline see, kuidas ise ennast hoida? Kuidas ise ennast tegelikult alles hoida?

Inimene väsib oma elu elades, sest keha aeg saab ühel hetkel ümber – see on kasutades ära kulunud. Miks ei oska või ei taha inimene hoida oma keha – seda, mis ümbritseb tema Hinge ja millega saab siin selle Maailma sees elus olla?

Inimene annab ennem välise oma tunnetele, kui on hea oma kehale. Inimene usub, et keha kestab, küll see peab pea kõigele vastu. Keha on inimese pakend, kuid ümbriseid saab ju vahetada. Inimene peab olulisemaks asju, mida arvab enesele vaja olevat. Asjad on väärtuslikud, sest nende saamiseks peab midagi vastu andma. Keha on inimesega ühes, see on juba tema oma. Inimesele on oluline see, et ta tunneks ennast lihtsalt hästi, kuid see tunne tuleb kiiremini läbi asjade. 

Inimene kogeb, et tema keha võimes, oma aja sees kõndides, tuleb ette puudusi ja takistusi, kuid ta loodab, et tema keha kohaneb. Inimene ei tunne oma keha pärast ja selle kaotamise ees hirmu, sest see on olemas ja kohaneb, kuid asjadest võib ja saab jääda ilma. Inimene tunneb, et asjadega on tema elu kergem, sest siis on see lihtsam ja võimalusterohkem. Inimene ei saa olematuks muuta aja jälgi oma kehal ja kehas, kuid ta saab muuta oma Maailma läbi selle, mida ta omab – luua kõigest sellest endale uus ja sobiv pakend, kest, raam ja selle, enda loodud Maailma sees saab ta ennast turvas hoida. Kehast saab vahend, et ulatuda asjadeni.


Marianne

30.10.2019.a

teisipäev, 29. oktoober 2019

Siis, kui kõik see on sama – see sama vana jama



Väikese kivikese võitlus oma Maailma nimel

Sinu sees on protest -
Miks peab täna
olema kui eilne päev?
Miks peab täna
minema ja kordama,
tegema uuesti seda,
mis eile ebaõnnestus?

Sinu sees on protest
astuda jälle lindile,
mis viib endaga kaasa
uuesti kogema,
kordusi ja vana
taas läbi käima.

Kui eilne ei tulnud välja,
kui eile veel ei osanud,
siis, kuidas see täna
teisiti peaks olema?

Kui toetad jalad maha
ja kõvasti trambid,
kui tõstad häält
ja valjusti kisad,
kas siis sellest on abi,
kas siis sellest on kasu,
kas siis see tõesti aitab?

Sina loodad,
et ehk siis,
kui kõvasti protestid
kõik olev läheb mööda
ja miski ei puuduta Sind,
siis saad Sina ise valida,
kuidas olla,
kuhu minna
ja mida teha.

Sinus on lootus,
et vali kisa
ja hirmutav poos
muudab Maailma
ja see jätab ära
või hoopis vahele
kõik selle,
mida Sina ei taha
uuesti läbi kogeda.

Sina usud,
et kõik see seal
on tänagi sama,
sest kõik teised seal
on tänagi samad,
sest Sina ise
oled tänagi sama.

Kui selles kõiges
muutusi ei ole,
kuidas siis saaks,
kuidas siis võiks
üldse teisti olla?

Sina seisad vastu,
sest kui Sina ei lähe
ega astu elu sisse,
siis oled vabana väljas
ja kõik see koledus,
mida Sina kogeda ei taha,
ei saa Sind täna kätte.

Sina kardad
uuesti proovida,
sest mis saab siis,
kui uus päev
tulebki kui vana
ja Sinu enese elu
on ikka see sama -
see sama vana jama.


Marianne

29.10.2019.a

esmaspäev, 28. oktoober 2019

Hingede Aeg





Kehatud hinged
kohast ja ajast hoolimata
kulgevad läbi ja üle.

Hämar vilksatus,
kui ripsmete väratus -
tajun küll,
kuid otse ei näe.

Valguse ja pimeduse piiril,
aegade teede ristil,
kulgevad maised ja kehatud
hinged oma teedel,
puutudes ja puudutades,
üksteisest möödudes.

Mis või kes see oli,
mida või keda nägin?
Peatan hetke ja seisatan-
nagu oli, kuid ei ole,
nagu ei olnud, kuid oli -
on Hingede Aeg

28.10.2019.

laupäev, 26. oktoober 2019

Miks Sina mängid peitust sõnaga ÜKSINDA





Kui peidus, kusagil Sinu sees, on üks väike haiget saanud laps, siis kohas, kus keegi Sinule oluline on mingis seoses Sulle nähtavalt või teadaolevalt kellegagi koos, siis seal näed Sina 3 = 2 > 1 – see on Sinu järeldus, et nemad seal on kahekesi ühes, kuid Sina oled üksi. Sellel hetkel tunned Sa endas uskumust, et järelikult oled Sina üksinda.

Selles valusas uskumuses – Mina olen üksinda! - on koos kõigi Sinu aegade hirm ja meeleheide, sest üksinda olles oled Sina üksi ja eraldi, seega kõigest väljas. Suunates oma tähelepanu sõnale ÜKSINDA oled Sa haavatav, habras ja kaitsetu. Selles sõnas on kõigi Sinu aegade valu nendest hetkedest, mil Sa tundsid ennast üksinda olevat, kuid ihkasid olla koos, vahel ja sees, kuid mingil põhjusel jäid Sa kõrvale ja välja. Neil aegadel Sina ei mõistnud või ei tahtnud mõista MIKS, sest Sinu sees oli suur soov ja vajadus olla seal – teis(t)ega koos. Sina ei tahtnud olla iseendale nähtavalt eraldi. Veel suurenagi lähed Sa selles sõnas sisalduvate tunnete sisse. Sina näed tehet numbritega ja enese järeldust ning juba Sa oledki oma tunnetesoos sees.

Peatu ja vaata Miks. Sina ei peagi olema seal ega koos, sest võib-olla, et Sa tegelikult ei tahagi olla – see on vaid aegade tagune vajadus, mis sunnib Sind tahtma täita ennast, et kustutada valu enese seest. Sa usud, et koos olles on Sulle tagatud turvatunne ja kaitstus, see on kindlus, et Sina oled nii oluline, et võtta Sind ühes ja järelikult sees hoida.

Mis on see, mida Sina tegelikult tähele ei pane, siis kui pöörad pilgu üksindusele ja astud sellega koos käivate tunnete sisse. Sina ei vaata oma tegelikku põhjust, miks Sina vajad liidetavana olemist. Koos olles saad Sina oma tahtmise, sest kõik see, mis seal kahe vahel jagatakse, sellest saad Sina osa. Eraldi ja väljas olles jääd Sina sellest ilma.


Marianne

26.10.2019.a




reede, 25. oktoober 2019

Tolle teise olemas olemine





Vahel on nii raske
tulla teadmisega toime,
et too teine,
kelle peale mõtlemine
teeb haiget
või okkana torgib,
on ka kusagil selle
Maailma sees olemas.

See, et too on olemas
tundub karjuv ülekohus,
sest siis ma tunnen,
sest siis ma tajun,
et olen enda sees lõksus,
olen oma tunnete käes
vangina vangis.

Tolle teise olemas olemine
on kui nupp, mida vajutades
mina ise iseennast 
tunneterägastikku ära eksitan.

Mina ei taha neid tundeid tunda
ja seega mina ei taha
toda teist näha,
temast midagi kuulda
ega olemas olemisest üldse teada -
mina tahan olla vaba
ja kergelt hingata.

Tema olemas olemine
on meelde tuletamine,
et veel kusagil,
peidus minu sees,
on üks torkiv okas,
mille ise taas,
kuid nii haiget tehes,
endasse vajutan sisse.

Kuidas võtta vastu teadmine,
et too teine on olemas,
käib, elab ja hingab
selle sama Maa peal
ja sinise taeva all,
on oma elus ja oma rahus
selle sama Maailma sees,
sest tema on olemas.

Teadmisest, et too teine
on kusagil olemas,
olen temaga ühte,
läbi oma tunnete seotud.
Rapsin, sest tahan vabadust,
tahan keerata selja
ja astuda Maailmast välja
sinna, kus teda ei oleks.

Olla päriselt üksi on kergem,
kui ühe ja sama Maailma sees eraldi.


Marianne

25.10.2019.a



neljapäev, 24. oktoober 2019

Kurbuse raske väsimus





Vana ja väsinud kurbus
sügaval hinge peal istub.
Ta ärkab ja üles tõuseb
ning mind kaissu võtab
siis, kui üksindus
mind teel saadab.

Kurbus on raske ja kulunud,
sest pikki aastaid
ta juba on olnud
truu ja ustavana
minu kaaslane.

Inimeste hulgas kõndides,
kohas, kus olen koos,
sealt lähen eemale,
iseendasse sügavale ära,
ja veel enne,
kui mind jäetakse välja
või eraldi seisma -
ise ennast inimestest eraldan,
et oleksin juba üksi veel enne,
kui mind jäetakse üksinda.

Kurbuse võtan vastu
ja ise hoian endas,
kurbus tuleb ja saadab,
ta kõikjal kõnnib kaasas,
et mina ei oleks üksinda.


Marianne

24.10.2019.a



kolmapäev, 23. oktoober 2019

Metsa lõputu rohelus





Miks inimesed kardavad
metsa ära kaduda,
lõputu roheluse sülelusse
lõplikult ära eksida?

Paanika kasvades
tundub ümbrus kui üks,
pole vahet ega erinevust,
pole viita ega avatud ust.

Kõik tundub lõputa,
ääretu ja otsata-
vaikne samblane Maailm,
kuhu hääl sumbub
ja samm hääbub.

Pole pääsu hirmu eest,
sest välja pääsu ei ole.
Ei jõua tõusta
latvade kohale
taeva avarusse,
linnutiibade kõrgusele.
Kas sealt paistaks välja
ja näitaks kätte
koduse tänava tee?



Miks inimene ei karda
kui enese sees pole selgust
ega segaduses korda,
enese sisse ära kaduda?

Inimene saab sulgeda
enese enese seest välja
ja mitte sisse vaadata
ega eneses kõndida.
Olla ja lihtsalt elada,
anda endale lohutust,
vaigistavat unustust.

Teha seda, mida ta teeb,
jätkata üha ja vaheta,
sest siis ei pea
iseennast kuulama
ega enese sisse vaatama,
et ise ennast üles leida
sellest otsatust ja ääretust
sassis segadusest,
mis on inimese enese sees.

Metsa ei saa ära kaotada
ega temast välja astuda,
kui pole teed ega ust
ja seal ei saa anda unustust.

Seal tuleb minna ja otsida
ise ennast kuulata -
kas usaldada,
et ühte rada valides
tehtud otsus on õige -
seda mööda kõndides
ja Maailma avastades
ise ennast ära päästes
metsast välja jõudes
leida rahu ja vaikus,
sest inimene enam ei karda
suurde metsa ära kaduda.


Marianne

23.10.2019.a

teisipäev, 22. oktoober 2019

Juuretuna paigas paigal





Olen küll paigal,
kuid mina pole veel paigas,
sest minul ei ole oma
paigal püsivat paika.

On küll kodu,
mis on maja,
kuid mulle tundub
see kui hotell,
kus mina olen külaline,
kes on võõrana külas,
kellegi teiste asjade keskel.

Maailm on teisiti,
see on tagurpidi,
ja mina olen valet pidi.
On küll uksed
kuid on puuduvad uksed,
mida ei saa vahele
ega ette panna,
et taha varjuda
ja vaikuse sisse minna.

Uste taga on segadus
seal on korralagedus,
sest tõstetud sinna
on asjad eest.
Asjad on käest
ja silma alt ära pandud,
alles kasti jäetud
või segamini kuhjatud -
asjadel on oma paik.

Minul ole oma lauda
ega minu oma paika.
Mina olen, kuid ei ole,
paigata paigas.
Mina ei ole, kuid olen
paigata paigal.
mina olen rahutu,
olen rahulolematu.

Mina ei ole, kuid olen
kaldaliiva raugev laine.
Mina ei ole, kuid olen
tugev ja raske
kuumuses pragunev rahn.
Mina ei ole, kuid olen
väike ja habras,
murduv häälekild.

Olen kohal,
kuid seisan kõrval,
mitte keskel ega paigas.
Kese on minus,
minuga ühes.
Mina lähen ja tulen tagasi,
kuid mind ei tõmba kindlalt tagasi.

Milline on see väide,
mille olen mahamüünud enesele -
kodu on minu varjupaik,
kodu on minule varju pakkuv paik.

Majal on katus ja on seinad,
mis varju annavad,
kuid minus ja minul
pole rahulist rahusolemist -
mina pole veel juurdunud.

Vahel ma iseennast reedan,
salajase sopi avan,
igatsusel ja varjatud soovil
välja paista lasen.

Kas mõistan
ja lugeda oskan,
saan endast aru,
et miks mina
tegelikult olen
rahul olematult rahutu?

Mina tahan,
sest vajan seda,
mida siin veel pole -
tahan rahu iseendale.

Kui siin ei ole,
siis on see kusagil mujal,
kuid rahutus 
käib minuga ühes..


Marianne

22.10.2019.a



esmaspäev, 21. oktoober 2019

Vabisev jänese saba





Kindlusetus on uskumine, et mina ei tule raskustega toime, sest abi ei leia või seda ei anta. See on hirm, et jään hätta. Kindlusetus on hirmus värisemine, et seisaksin paigal ega astuks edasi. Kui kusagil on keegi süüdlane, et mina ei saa või ei tule toime, sest minul ei ole – siis vajasin ohvriks olemist – tahtsin saada enamat, kui see, mis minul endal hetkel olemas oli. Kui tunnen hirmu, et mina ise olen vähem või minust endast ei piisa, siis tegelikult mina ise ei julge iseenda varjust välja valguse kätte astuda ja ise oma elu elada.

Kindlusetunne on teadmine, et raskustest või takistustest, mis ees ootavad, pääsen mööda ja läbi. Kui mina ise olen õng, siis mina ise saan kala püüda ja minu enda võimuses on endale vajaminev anda. Lahendused minule endale sünnivad läbi ise enda – lahenevad need teemad, millele mina ise otsin töötavad lahendused.


Marianne

21.10.2019.a



reede, 18. oktoober 2019

Kajakas lendab kahe Maailma piiril






Kajakas pole üldse kui lind,
vaid nähtus taevas.
Kajakas on merelainete vaht,
kes on saanud endale tiivad,
et lennata sinises laotuses.
Kajakas on saanud endale hääle,
et igatsevalt huigata
üle ääretu vee.

Kajakas, kes lendab
kahe Maailma piiril,
saadab lahkujaid
ja tervitab tulijaid.

Me armastame seda,
mida on palju,
uhkelt rohkem
ja kuhjades enam.

Me armastame seda,
mida on palju,
kui see kõik
on meile vajalik ja hea.
Kuid  see kõik,
mida on palju,
selle tähendus muutub.

Me vihkame seda,
mida on palju
tüütult segamas,
teed või olemist
ees olles takistamas.
Me ei armasta seda,
mida on häirivalt palju,
mis käib meile pinda.

Täna linnas,
on kajakas prügikastiloom,
peletatav elukas,
kuid teises ajas
tähendas kajakas
kohalejõudmist
ja päästvat maad.

Seda, mida on vähe,
see on haruldus,
sest me ei kohtu
ja katsuda ei saa,
kuid tahame olla ainus,
kes tabab pildile,
et seinale üles pannes
koguda laike endale.


Marianne

18.10.2019.a



kolmapäev, 16. oktoober 2019

Uppilennanud päevaplaan – vastused tulevad vastu




Eile küsisin endalt – mis on see, mida vajan, et ennast paremini tunda. Viimastel päevadel tajusin, kuidas minus oli segadus ja midagi paigast ära – otsisin endas teemasid, millest kasvatada tugevamaid tundeid, olin rahutu ja rahulolematu. Segaduse keskel asju ja olemist korrastades kadus küsimus käest, kuid täna hommikul leidsin sellele vastuse. 


Minu päevad on mõne kandi pealt üsna sarnased – koertega jalutamine, minule vajalikud võimlemine ja kirjutamine ning tavalised üsna igapäevased argised tegevused. Täna oli vähe laisem hommik, st ma ei pidanud kellaaja peale kuhugi minema. Sõin oma banaanid ära, võtsin koera ja läksin kõndima. Otsustasin kauem ja pikemalt jalutada. Noorem poeg tuli rattal sõites kaasa. Astusin kõnniteel, mis kulgeb meie majast mööda, täpset sihti ega plaani veel polnud oli ainult otsus edasi minna.



Mõne aja pärast seletas silm tuttavat paari – meest koeraga – neid kahte, keda nägin oma eelmise aja hommikutel teiselt poolt jõge. Mees juhatas meile teed metsas kulgeva rajani. Lõpuks metsa jõudes ja seal olles teadsin selgelt, et just see oligi täpselt see, mida olin vajanud – sidet metsaga, oma kohta, kus puudega kohtuda. Ma olin pisarateni õnnelik, sest ma olin taas metsas, kaljude peal kõndimas ja see kõik oli mulle käega katsutavas kauguses – meie majast nii 800 m kaugusel on päris puudega päris mets ja kaljud, millelt kaugusesse vaadata. Küsi ja saad vastuse, kui ise ei leia, siis juhatatakse teed.


Tahtsin veel vaikust ja rahu kogeda ning metsas olla. Lubasin endal olla, st jätsin võimlemise ja teised tegevused tulevikku. Võtsin õunad, korvid ja poja kaasa ning sõitsime autoga järve äärsetesse mägedesse seeni korjama. Kõndisime pea kaks tundi üles ja alla ning noppisime hiliseid lehterkukkeseeni. Teadsin, et ma võin seda kõike endale lubada, kuid täna tundsin, et ma valin selle valiku ja minu sees on rahu hoolimata sellest, et minu tavalised tegemised jäid ära või ootele – minu aeg oli see, kus ma olin ja hiljem võisid tulla need ja teised tegevused, mille jaoks jääb ruumi. Ma ei olnud millegi arvelt ega lükanud edasi, vaid kõik oli paigas ja oma rajal kulgemas. Ma olin seal, kus mina olin ja tegin seda, mida olin valinud teha – ma olin metsas ja kaljudel - see oli see, mis oli just sel hetkel minu jaoks õige ja vajalik.


Marianne

16.10.2019.a



teisipäev, 15. oktoober 2019

Tuhkatriinu kesköine ball





Meie uues kodus oli olemas väga heas korras elektripliit, kuid see oli vanamoodne, kõrgete raudplaatidega. Soovisin teist, harjumuspärast, tasast ja ahju temperatuuri näitavat. Otsustasime, et ostame uue ajal, mil sobivasse poodi jõuame.

Soome FB-s on hulganiselt kribukaid, kust saab pea kõike soodsalt, veel soodsamalt või täitsa tasuta. Ühel õhtul leidsin neti avarustes surfates meile sobiva, vähem kui aasta vana, pliidi, mis oli ca 2,5 korda poe uuest soodsam. Tegin oma pakkumise, mis võeti vastu. Leppisime aja kokku ja ülejärgmisel õhtul asusime teele – 170 km kaugusele. Müüja töötas pizzabaaris ja seega naljatasime - me sõidame nii kaugele, et minna pizzat sööma.

Sõidule kulus pea 2h. Kohale jõudes vaatasime õhtuhämaruses pliiti, mis oli autosse tõstetuna pizzabaari taga. Vaatasime, mis me seal vaatasime, kuid midagi erilist silma ei jäänud ja seega ostsime endale sellise pliidi nagu olime soovinud. Olime soodsa ja täpselt vajaliku leiu üle rõõmsad, hea tujuliselt sõime pizzasid ja salatilaualt leiduvat – need olid oma hinda väärt ja enamgi veel.

Koju jõudes tõstsime oma uue silmarõõmu keset kööki, valguse kätte seisma - ja jahmusime. Meie uus printsess osutus tuhkatriinuks – üks külg, just see, mis pidi nähtvale jääma, oli üsna kõvasti kuidagi kannatada saanud ja üks keedukohtadest tõsiselt nigelas puhtuse astmes. Me ei saanud aru, kuidas me vaatasime pliiti nii, et me ei näinud seda, mis nii selgelt näha oli. Fakt on see, et me tõesti ei pannud tähele, sest nägime seda, mida tahtsime näha – uut, ilusat, puhast ja väga heas korras pliiti.

Olin väga pettunud. Küsisin endalt, et kas see ongi siis parim, mis mina saada võisin – selline siis. Loomulikult tundus või vähemalt tahtsin, et müüja oleks süüdlane. Miks too ei öelnud ega näidanud vigu? Miks ta polnud aus? Kuid, mida ma kaeban või kurdan, kui meile anti ju võimalus ja aeg, et vaadata, küsida ja valida. Ligi hiilis kahtlus, et mis kõik võib veel vale olla ja kas pliit üldse töötab – korraga ei uskunud enam mitte midagi. Pliidi tagasi viimiseks oleks pidanud taas 340 km sõitma ja seda kehvas ning sõjakas tujus tegema – kaotsiläinud aeg ja teistkordne pizza võimalus tundus pilkavalt pihta käivat.

Uue päeva hommikul lugesin netist pliiti puhastavate võimaluste kohta – teiste vahendite puudumise tõttu kasutasin soodat ja äädikat – need tõesti töötasid, enamus jälgedest kadus. Pliiti üle puhastades võisin nentida, et alla aasta võis see vana küll olla, sest kasutusjäljed olid pindmised, kuid rikutud seina niisama lihtsalt puhtaks ei pese.

Kui väljatõstetud pliit oli veel võimalik valik, siis soovisin, et sellele saaks tehtud sobivast materjalist külg koos väikese tasapinnaga, kuhu mõni vajalik asi käest panna. Tookord ei leidnud see just positiivset vastust – veel üks töö oma järge ootavate tööde sekka, kuid nüüd, arvestades tõsiasja, saab see külg olema ja sobiv äär tuleb ka.

Arutasime oma vahel ja endamisi, et arvatavasti, kui oleksime tõde kohe näinud, siis ei oleks me pliiti ostnud ning pizza poleks ka nii hästi maitsenud, sest rahu ja lõdvestumise asemel oleksid meis pettumus, kahtlused, õige ning vale otsuse vahel kaalumine ja hirmust tulenev protest olnud – see kõik tuli, kuid hiljem, siis kui valik oli juba tehtud.

Uus pliit on nõnna uue aja pliit, et minul tuleb seda alles tundma õppida, et osata seda õigesti kasutada. Uurisin netist, et ega sellist pliiti järelturul väga polegi, saab küll vanemaid või uusi kallimalt, seega see tõesti oligi selles valikus parim võimalik.


Marianne

15.10.2019.a



esmaspäev, 14. oktoober 2019

Minu vaheaasta




Eelmise aasta septembris tuli mul Soomest ära minna. Lahkumine oli väga valus ja ma ei teadnud, kas tulen üldse tagasi. Elasin ühe kuu koos kahe koeraga Soosaarel ja kõndisin läbi aja ning lugude. Aasta tagasi oktoobris tulin, et jääda. Aasta jäi kahe kodu vahele. Üks aasta täis kasvamist.




Reedel koertega väljadel kõndides ja hüvasti jättes, tundsin suurt tänulikkust eneses, et minul oli olnud selline võimalus - jalutada pea iga päev avara ja elusa looduse sees, kulgeda teedel ja olla enesega ühes. Tean, et kuigi vahemaa on ainult 4 km, siis ei ole see enam see hetk ja aeg, kus vabadus algas õue piirist. Nüüd elan asulas, inimeste vahel ja jalutamise teed on veel avastamata, kuid endine ei ole see enam kunagi.

Jalutades taipasin, et koertele on see olnud nö vaheaasta, vahe etapp eraklikust elamisest maal, edasi astudes naabriteni, kes olid nähtavamal ja lähemal, kuid siiski eemal ning nüüd asudes elama sinna, kus kõik on kogu see aeg kõrval ja liikumas. Seejärel sain aru, et see on olnud ka minu enese vaheaasta – peatudes teekond edasi.



Elades ehedalt endas läbi ja mõistes iseennast tänases päevas saan vaadata tagasi ja läbi olnu astuda edasi. Terve see väga pikk või teisalt üsna lühikene aasta ei ole tegelikult olnud mitte midagi asjata või niisama, üle ega puudu. Kõik see, mis on olnud, on olnud selleks, et mina sain tulla ja olla. Vaheaastal endast vabastades, ise ennast vabaks lubades, olen jõudnud enesele lähemale. Neljapäeval koju jõudmine oli raja loomulik kulg, enam ei olnud ummisjalu põgenemist ega kramplikult kinni hoidmist või enesele tahtmist – ei olnud halvavaid ega pidurdavaid hirme - oli aeg ühest kohast ära minna, sest olin juba teise aega astunud.

Vahele jäänud aasta sees oli kõike ja väga palju – eriti tundeid, meeletult tugevaid tundeid – jõud, mis toetas ja aitas erinevate Aegade ja lugude sees liikuda. Mitte üks kogemus pole olnud asjata, kõik on olnud minu jaoks vajalik ja oluline. Ükskõik kui väsinud või lootusetu, tahtmisega see Aeg lõplikult sulgeda, mina ka ei olnud – oli see kõik minu kasvamine, sügavamale vaadates, sirgemaks, enesele lähemale ja oma elu selgemaks loomine.

Loomulikult tundub, täna tagasi vaadates, see aeg kergem ja helgem, see on ikka nii, kui pole loo sees, sest igas loos on värvid ja vahel nii tugevad, et tunduvad võimsamatena kui mina ise, kuigi nad kasvavad minust ja minu sees on nad sel hetkel kõikjal – ka minu ümber välises maailmas. See on üks suur mull, mis on nii tugev, et ei tundu enam kunagi katki minevat ja õhku ning ise olemas olemise vabadust tundub seal sees üha vähemaks jäävat. Vaatenurga vahetudes olen ühe sammuga mullist väljas ja tunne on ka minu seest väljas – seisab eraldi ja mina saan seda üksipulgi lahti harutades loo kirja panna ja lendu lasta.

Alles hiljuti mõistsin, et lood on minu sees seni, kuni pean neid alles hoidma st mäletama, kui nad on lendu lastud – seega Maailma sees, väljaspool mind olemas, siis ei pea mina neid enam raamatukoguna talletama, vaid saan vajadusel võtta riiulilt loo ja üle lugeda.

Neljapäeval tõime majja pikalt kuuri all seisnud kapi ja seda puhastades leidsin ühe liblika ning hetk hiljem veel teisedki ja nii lendasid meie tubades suvised liblikad, kelle olin unest üles äratanud. Viimastel päevadel kohtasin vanas kohas liblikat, kes asus aknale aega veetma. Neljapäeval koju tulles oli üks liblikas esikus kapi peal – uskusin, et too tuli asjadega ühes. Reedel teisal käies oli ta ikka seal, oma aknal oma elu elamas – ühe Aja loost oli saanud Aja lugu.


Marianne

14.10.2019.a



reede, 11. oktoober 2019

Minu Sügis





Armastan seda aasta aega -
sügise olemist minu ümber -
tema uduste hommikute
külma ja näpistavat kargust,
päikest pilve alt piilumas
tuulte tormlevaid puhanguid,
metsade värvilist riietust,
jalge all sahisevaid lehti,
mille tuul hoolimatult
õhu sisse laiali pillutab.

Lähen väljale kõndima,
tõmban hõlmad lähemale,
kiirendan sammu
ja olen sügise keskel,
naudin värve ja pilte -
kõik on väärt kogemist
ja alles hoidmist.

Kas keerlen mina
või tantsib Maailm -
siin samas sajab märga vihma,
kuid kõrgel on taevas vikerkaar -
see on täiega elus Maailm,
selles kõiges on koos
ühe aja lõppemine
ja teise tulemine.



Tuul pillutab pilvi taevalael,
päikese kollane valgus
ja pilvede mustjas hallus,
taeva lasuurne sina,
puude värvirõõmsad rüüd,
mustav küntud põld,
rohelise muruna talivili,
kõike on palju ja enamgi veel -
see siin, täna ja praegu
on Minu Sügise Aeg.


Marianne

11.10.2019.a



neljapäev, 10. oktoober 2019

Mina olen paigas – mina olen kodus





Täna kolisin ennast koju sisse. Hommikul pakkisin oma arvuti, lugude vihiku ja oluliste kingituste kogu kasti. Tegin külmkapi tühjaks, tõstsin viimased köögiriiulid lagedaks. Kandsin asjad autosse ja läksin teele.

Kodus panin kandamid köögipõrandale ja tundsin, et enam ei olnud kuhugi kiiret. Istusin tugitoolis keset veel täitmata tuba, sõin banaani ja vaatasin aknast välja – olin kohale jõudnud, olin kohal ja paigas. Minus puudus soov tõusta ja tegutseda, mina soovisin lihtsalt paigas paigal olla.

Tuleb huvitav aeg, sest elamine on kastides ja kuhjades. Asjad, mis on kusagil, tuleb vajadusel üles leida, et järgmisel hetkel käest pannes nad taas kaotada. Hallid ajurakud saavad tihedalt võimelda, sest automaatselt ja käe sees ei ole veel mitte midagi – kõik on alles uus, edasi kulgev ja kandiliselt nurgeline. Asjad on veel oma paigata paigas. 

Algab koduga kokkukasvamise aeg. Vaikselt harjun tubade ja õuega. Kuulan ja õpin tundma maja hääli. Ikka veel avastan uut ja varem mitte nähtut. Kogen ja naudin  päikese teekonda tubade sees ja õues. Kõik hakkab vaikselt avanema ja paika loksuma. Ees ootab esimene öö magada oma kodus ja tõusmine uue päeva hommikkusse.

Tänasest olen siin. Täna võimlesin siin. Täna kirjutasin siin. Täna keetsin perele hernesupi siin. Tänasest elan omas kodus.


Marianne

10.10.2019.a

kolmapäev, 9. oktoober 2019

Sina ei Tea midagi



Väikesed kivikesed veerevad suure Maailma teedel


Sina ei tea mitte midagi!
Sina ei olnud seal ega näinud seda, mis ja kuidas oli!

Laps ei taha ennast lahti seletada, et Miks? - see on enesele õiguse otsimine ja enese kaitsmine küsimuste eest. Sellepärast jätabki ta ütlemata ja ära rääkimata, sest siis tulevad küsimused ja uurimised, et vanem saaks aru, looks endas pildi ja selguse ning alles selle loodud ettekujutuse põhjal annaks oma arvamuse – oleks poolt või vastu või nö erapooletu ehk distantsi hoidvalt eraldi.

Laps tahab, et vanem teaks juba seda, mis oli ja kuidas on, mida tema tunneb ja kuidas tahab. Laps ei taha ühes vanemaga taas läbi kõndida seda, mis on juba ära olnud. Laps vajab, et vanem oleks temaga koos selles olevas hetkes ja siit läheks temaga ühes edasi. Laps soovib, et vanem juba teaks ja läbi selle teadmise mõistaks teda, sest siis laps kogeb, et nende vaheline seotus on olemas ja toimiv – nad on ühes ja laps ei seisa eraldi, üksinda.


PS ... ja selle sama soovi täitununa kogemist igatsed Sina ja ka mina.

Marianne

09.10 2019.a