Miks
inimesele on oluline anda endale midagi head? Anda seda, mis
ümbritseks ja mida on mõnus süüa, käega katsuda, pilguga vaadata
ja eneses tunda. Miks on vähem oluline see, kuidas ise ennast hoida?
Kuidas ise ennast tegelikult alles hoida?
Inimene
väsib oma elu elades, sest keha aeg saab ühel hetkel ümber – see
on kasutades ära kulunud. Miks ei oska või ei taha inimene hoida
oma keha – seda, mis ümbritseb tema Hinge ja millega saab siin
selle Maailma sees elus olla?
Inimene
annab ennem välise oma tunnetele, kui on hea oma kehale. Inimene
usub, et keha kestab, küll see peab pea kõigele vastu. Keha on
inimese pakend, kuid ümbriseid saab ju vahetada. Inimene peab
olulisemaks asju, mida arvab enesele vaja olevat. Asjad on väärtuslikud,
sest nende saamiseks peab midagi vastu andma. Keha on inimesega ühes,
see on juba tema oma. Inimesele on oluline see, et ta tunneks ennast lihtsalt hästi, kuid see tunne tuleb
kiiremini läbi asjade.
Inimene
kogeb, et tema keha võimes, oma aja sees kõndides, tuleb ette
puudusi ja takistusi, kuid ta loodab, et tema keha kohaneb. Inimene ei tunne oma keha pärast ja selle
kaotamise ees hirmu, sest see on olemas ja kohaneb, kuid asjadest
võib ja saab jääda ilma. Inimene tunneb, et asjadega on tema elu kergem, sest siis on see lihtsam ja võimalusterohkem. Inimene ei saa olematuks muuta aja jälgi
oma kehal ja kehas, kuid ta saab muuta oma Maailma läbi selle, mida
ta omab – luua kõigest sellest endale uus ja sobiv pakend, kest,
raam ja selle, enda loodud Maailma sees saab ta ennast turvas hoida. Kehast saab vahend, et ulatuda asjadeni.
Kui peidus, kusagil Sinu sees, on üks väike haiget saanud laps,
siis kohas, kus keegi Sinule oluline on mingis seoses Sulle nähtavalt
või teadaolevalt kellegagi koos, siis seal näed Sina 3 = 2 > 1 – see on Sinu järeldus, et nemad seal on kahekesi ühes, kuid
Sina oled üksi. Sellel hetkel tunned Sa endas uskumust, et
järelikult oled Sina üksinda.
Selles valusas uskumuses – Mina olen üksinda! - on koos kõigi
Sinu aegade hirm ja meeleheide, sest üksinda olles oled Sina üksi
ja eraldi, seega kõigest väljas. Suunates oma tähelepanu sõnale
ÜKSINDA oled Sa haavatav, habras ja kaitsetu. Selles sõnas on kõigi
Sinu aegade valu nendest hetkedest, mil Sa tundsid ennast üksinda
olevat, kuid ihkasid olla koos, vahel ja sees, kuid mingil põhjusel
jäid Sa kõrvale ja välja. Neil aegadel Sina ei mõistnud või ei
tahtnud mõista MIKS, sest Sinu sees oli suur soov ja vajadus olla
seal – teis(t)ega koos. Sina ei tahtnud olla iseendale nähtavalt
eraldi. Veel suurenagi lähed Sa selles sõnas sisalduvate tunnete
sisse. Sina näed tehet numbritega ja enese järeldust ning juba Sa
oledki oma tunnetesoos sees.
Peatu ja vaata Miks. Sina ei peagi olema seal ega koos, sest
võib-olla, et Sa tegelikult ei tahagi olla – see on vaid aegade
tagune vajadus, mis sunnib Sind tahtma täita ennast, et kustutada
valu enese seest. Sa usud, et koos olles on Sulle tagatud turvatunne
ja kaitstus, see on kindlus, et Sina oled nii oluline, et võtta Sind
ühes ja järelikult sees hoida.
Mis on see, mida Sina tegelikult tähele ei pane, siis kui pöörad
pilgu üksindusele ja astud sellega koos käivate tunnete sisse. Sina
ei vaata oma tegelikku põhjust, miks Sina vajad liidetavana olemist.
Koos olles saad Sina oma tahtmise, sest kõik see, mis seal kahe
vahel jagatakse, sellest saad Sina osa. Eraldi ja väljas olles jääd
Sina sellest ilma.
Kindlusetus
on uskumine, et mina ei tule raskustega toime, sest abi ei leia või
seda ei anta. See on hirm, et jään hätta.
Kindlusetus on hirmus värisemine, et seisaksin paigal ega astuks
edasi. Kui kusagil on keegi süüdlane, et mina ei saa või ei tule
toime, sest minul ei ole – siis vajasin ohvriks olemist – tahtsin
saada enamat, kui see, mis minul endal hetkel olemas oli. Kui tunnen hirmu,
et mina ise olen vähem või minust endast ei piisa, siis tegelikult
mina ise ei julge iseenda varjust välja valguse kätte astuda ja ise oma
elu elada.
Kindlusetunne
on teadmine, et raskustest või takistustest, mis ees ootavad, pääsen
mööda ja läbi. Kui mina ise olen õng, siis mina ise saan kala
püüda ja minu enda võimuses on endale vajaminev anda. Lahendused
minule endale sünnivad läbi ise enda – lahenevad need teemad,
millele mina ise otsin töötavad lahendused.
Eile
küsisin endalt – mis on see, mida vajan, et ennast paremini tunda.
Viimastel päevadel tajusin, kuidas minus oli segadus ja midagi
paigast ära – otsisin endas teemasid, millest kasvatada tugevamaid
tundeid, olin rahutu ja rahulolematu. Segaduse keskel asju ja olemist
korrastades kadus küsimus käest, kuid täna hommikul leidsin
sellele vastuse.
Minu
päevad on mõne kandi pealt üsna sarnased – koertega jalutamine,
minule vajalikud võimlemine ja kirjutamine ning tavalised üsna
igapäevased argised tegevused. Täna oli vähe laisem hommik, st ma
ei pidanud kellaaja peale kuhugi minema. Sõin oma banaanid ära,
võtsin koera ja läksin kõndima. Otsustasin kauem ja pikemalt
jalutada. Noorem poeg tuli rattal sõites kaasa. Astusin kõnniteel,
mis kulgeb meie majast mööda, täpset sihti ega plaani veel polnud oli ainult otsus edasi minna.
Mõne
aja pärast seletas silm tuttavat paari – meest koeraga – neid
kahte, keda nägin oma eelmise aja hommikutel teiselt poolt jõge.
Mees juhatas meile teed metsas kulgeva rajani. Lõpuks metsa jõudes
ja seal olles teadsin selgelt, et just see oligi täpselt see, mida
olin vajanud – sidet metsaga, oma kohta, kus puudega kohtuda. Ma
olin pisarateni õnnelik, sest ma olin taas metsas, kaljude peal
kõndimas ja see kõik oli mulle käega katsutavas kauguses – meie
majast nii 800 m kaugusel on päris puudega päris mets ja kaljud,
millelt kaugusesse vaadata. Küsi ja saad vastuse, kui ise ei leia,
siis juhatatakse teed.
Tahtsin
veel vaikust ja rahu kogeda ning metsas olla. Lubasin endal olla, st
jätsin võimlemise ja teised tegevused tulevikku. Võtsin õunad,
korvid ja poja kaasa ning sõitsime autoga järve äärsetesse
mägedesse seeni korjama. Kõndisime pea kaks tundi üles ja alla
ning noppisime hiliseid lehterkukkeseeni. Teadsin, et ma võin seda
kõike endale lubada, kuid täna tundsin, et ma valin selle valiku ja
minu sees on rahu hoolimata sellest, et minu tavalised tegemised jäid
ära või ootele – minu aeg oli see, kus ma olin ja hiljem võisid
tulla need ja teised tegevused, mille jaoks jääb ruumi. Ma ei olnud
millegi arvelt ega lükanud edasi, vaid kõik oli paigas ja oma rajal
kulgemas. Ma olin seal, kus mina olin ja tegin seda, mida olin
valinud teha – ma olin metsas ja kaljudel - see oli see, mis oli
just sel hetkel minu jaoks õige ja vajalik.
Meie uues kodus oli olemas väga heas korras elektripliit, kuid see
oli vanamoodne, kõrgete raudplaatidega. Soovisin teist,
harjumuspärast, tasast ja ahju temperatuuri näitavat. Otsustasime,
et ostame uue ajal, mil sobivasse poodi jõuame.
Soome FB-s on hulganiselt kribukaid, kust saab pea kõike soodsalt,
veel soodsamalt või täitsa tasuta. Ühel õhtul leidsin neti
avarustes surfates meile sobiva, vähem kui aasta vana, pliidi, mis
oli ca 2,5 korda poe uuest soodsam. Tegin oma pakkumise, mis võeti
vastu. Leppisime aja kokku ja ülejärgmisel õhtul asusime teele –
170 km kaugusele. Müüja töötas pizzabaaris ja seega naljatasime -
me sõidame nii kaugele, et minna pizzat sööma.
Sõidule kulus pea 2h. Kohale jõudes vaatasime õhtuhämaruses
pliiti, mis oli autosse tõstetuna pizzabaari taga. Vaatasime, mis me
seal vaatasime, kuid midagi erilist silma ei jäänud ja seega
ostsime endale sellise pliidi nagu olime soovinud. Olime soodsa ja
täpselt vajaliku leiu üle rõõmsad, hea tujuliselt sõime pizzasid
ja salatilaualt leiduvat – need olid oma hinda väärt ja enamgi
veel.
Koju jõudes tõstsime oma uue silmarõõmu keset kööki, valguse
kätte seisma - ja jahmusime. Meie uus printsess osutus tuhkatriinuks
– üks külg, just see, mis pidi nähtvale jääma, oli üsna
kõvasti kuidagi kannatada saanud ja üks keedukohtadest tõsiselt
nigelas puhtuse astmes. Me ei saanud aru, kuidas me vaatasime pliiti
nii, et me ei näinud seda, mis nii selgelt näha oli. Fakt on see,
et me tõesti ei pannud tähele, sest nägime seda, mida tahtsime
näha – uut, ilusat, puhast ja väga heas korras pliiti.
Olin väga pettunud. Küsisin endalt, et kas see ongi siis parim, mis
mina saada võisin – selline siis. Loomulikult tundus või
vähemalt tahtsin, et müüja oleks süüdlane. Miks too ei öelnud
ega näidanud vigu? Miks ta polnud aus? Kuid, mida ma kaeban või
kurdan, kui meile anti ju võimalus ja aeg, et vaadata, küsida ja
valida. Ligi hiilis kahtlus, et mis kõik võib veel vale olla ja kas
pliit üldse töötab – korraga ei uskunud enam mitte midagi.
Pliidi tagasi viimiseks oleks pidanud taas 340 km sõitma ja seda
kehvas ning sõjakas tujus tegema – kaotsiläinud aeg ja
teistkordne pizza võimalus tundus pilkavalt pihta käivat.
Uue päeva hommikul lugesin netist pliiti puhastavate võimaluste
kohta – teiste vahendite puudumise tõttu kasutasin soodat ja
äädikat – need tõesti töötasid, enamus jälgedest kadus.
Pliiti üle puhastades võisin nentida, et alla aasta võis see vana
küll olla, sest kasutusjäljed olid pindmised, kuid rikutud seina
niisama lihtsalt puhtaks ei pese.
Kui väljatõstetud pliit oli veel võimalik valik, siis soovisin, et
sellele saaks tehtud sobivast materjalist külg koos väikese
tasapinnaga, kuhu mõni vajalik asi käest panna. Tookord ei leidnud
see just positiivset vastust – veel üks töö oma järge ootavate
tööde sekka, kuid nüüd, arvestades tõsiasja, saab see külg
olema ja sobiv äär tuleb ka.
Arutasime oma vahel ja endamisi, et arvatavasti, kui oleksime tõde
kohe näinud, siis ei oleks me pliiti ostnud ning pizza poleks ka nii
hästi maitsenud, sest rahu ja lõdvestumise asemel oleksid meis
pettumus, kahtlused, õige ning vale otsuse vahel kaalumine ja
hirmust tulenev protest olnud – see kõik tuli, kuid hiljem, siis
kui valik oli juba tehtud.
Uus pliit on nõnna uue aja pliit, et minul tuleb seda alles tundma
õppida, et osata seda õigesti kasutada. Uurisin netist, et ega
sellist pliiti järelturul väga polegi, saab küll vanemaid või
uusi kallimalt, seega see tõesti oligi selles valikus parim
võimalik.
Eelmise
aasta septembris tuli mul Soomest ära minna. Lahkumine oli väga
valus ja ma ei teadnud, kas tulen üldse tagasi. Elasin ühe kuu koos
kahe koeraga Soosaarel ja kõndisin läbi aja ning lugude. Aasta
tagasi oktoobris tulin, et jääda. Aasta jäi kahe kodu vahele. Üks
aasta täis kasvamist.
Reedel koertega väljadel kõndides ja hüvasti jättes, tundsin suurt tänulikkust eneses, et minul oli olnud selline võimalus - jalutada pea iga päev avara ja elusa looduse sees, kulgeda teedel ja olla enesega ühes. Tean, et kuigi vahemaa on ainult 4 km, siis ei ole see enam see hetk ja aeg, kus vabadus algas õue piirist. Nüüd elan asulas, inimeste vahel ja jalutamise teed on veel avastamata, kuid endine ei ole see enam kunagi.
Jalutades
taipasin, et koertele on see olnud nö vaheaasta, vahe etapp
eraklikust elamisest maal, edasi astudes naabriteni, kes olid
nähtavamal ja lähemal, kuid siiski eemal ning nüüd asudes elama
sinna, kus kõik on kogu see aeg kõrval ja liikumas. Seejärel sain
aru, et see on olnud ka minu enese vaheaasta – peatudes teekond
edasi.
Elades
ehedalt endas läbi ja mõistes iseennast tänases päevas saan
vaadata tagasi ja läbi olnu astuda edasi. Terve see väga pikk või
teisalt üsna lühikene aasta ei ole tegelikult olnud mitte midagi
asjata või niisama, üle ega puudu. Kõik see, mis on olnud, on
olnud selleks, et mina sain tulla ja olla. Vaheaastal endast
vabastades, ise ennast vabaks lubades, olen jõudnud enesele lähemale.
Neljapäeval koju jõudmine oli raja loomulik kulg, enam ei olnud
ummisjalu põgenemist ega kramplikult kinni hoidmist või enesele
tahtmist – ei olnud halvavaid ega pidurdavaid hirme - oli aeg ühest
kohast ära minna, sest olin juba teise aega astunud.
Vahele
jäänud aasta sees oli kõike ja väga palju – eriti tundeid,
meeletult tugevaid tundeid – jõud, mis toetas ja aitas erinevate
Aegade ja lugude sees liikuda. Mitte üks kogemus pole olnud asjata,
kõik on olnud minu jaoks vajalik ja oluline. Ükskõik kui väsinud või
lootusetu, tahtmisega see Aeg lõplikult sulgeda, mina ka ei olnud –
oli see kõik minu kasvamine, sügavamale vaadates, sirgemaks,
enesele lähemale ja oma elu selgemaks loomine.
Loomulikult
tundub, täna tagasi vaadates, see aeg kergem ja helgem, see on ikka
nii, kui pole loo sees, sest igas loos on värvid ja vahel nii
tugevad, et tunduvad võimsamatena kui mina ise, kuigi nad kasvavad
minust ja minu sees on nad sel hetkel kõikjal – ka minu ümber
välises maailmas. See on üks suur mull, mis on nii tugev, et ei
tundu enam kunagi katki minevat ja õhku ning ise olemas olemise
vabadust tundub seal sees üha vähemaks jäävat. Vaatenurga
vahetudes olen ühe sammuga mullist väljas ja tunne on ka minu seest
väljas – seisab eraldi ja mina saan seda üksipulgi lahti
harutades loo kirja panna ja lendu lasta.
Alles
hiljuti mõistsin, et lood on minu sees seni, kuni pean neid alles
hoidma st mäletama, kui nad on lendu lastud – seega Maailma sees,
väljaspool mind olemas, siis ei pea mina neid enam raamatukoguna talletama, vaid saan vajadusel võtta riiulilt loo ja üle lugeda.
Neljapäeval
tõime majja pikalt kuuri all seisnud kapi ja seda puhastades leidsin
ühe liblika ning hetk hiljem veel teisedki ja nii lendasid meie
tubades suvised liblikad, kelle olin unest üles äratanud. Viimastel
päevadel kohtasin vanas kohas liblikat, kes asus aknale aega veetma.
Neljapäeval koju tulles oli üks liblikas esikus kapi peal –
uskusin, et too tuli asjadega ühes. Reedel teisal käies oli ta ikka
seal, oma aknal oma elu elamas – ühe Aja loost oli saanud Aja
lugu.
Täna
kolisin ennast koju sisse. Hommikul pakkisin oma arvuti, lugude
vihiku ja oluliste kingituste kogu kasti. Tegin külmkapi tühjaks,
tõstsin viimased köögiriiulid lagedaks. Kandsin asjad autosse ja
läksin teele.
Kodus
panin kandamid köögipõrandale ja tundsin, et enam ei olnud kuhugi
kiiret. Istusin tugitoolis keset veel täitmata tuba, sõin banaani
ja vaatasin aknast välja – olin kohale jõudnud, olin kohal ja
paigas. Minus puudus soov tõusta ja tegutseda, mina soovisin
lihtsalt paigas paigal olla.
Tuleb
huvitav aeg, sest elamine on kastides ja kuhjades. Asjad, mis on
kusagil, tuleb vajadusel üles leida, et järgmisel hetkel käest
pannes nad taas kaotada. Hallid ajurakud saavad tihedalt võimelda,
sest automaatselt ja käe sees ei ole veel mitte midagi – kõik on
alles uus, edasi kulgev ja kandiliselt nurgeline. Asjad on veel oma
paigata paigas.
Algab koduga kokkukasvamise aeg. Vaikselt harjun tubade ja õuega. Kuulan ja õpin tundma maja hääli. Ikka veel avastan uut ja varem mitte nähtut. Kogen ja naudin päikese teekonda tubade sees ja õues. Kõik hakkab vaikselt avanema ja paika loksuma. Ees ootab esimene öö magada oma kodus ja tõusmine uue päeva hommikkusse.
Tänasest
olen siin. Täna võimlesin siin. Täna kirjutasin siin. Täna
keetsin perele hernesupi siin. Tänasest elan omas kodus.