kolmapäev, 31. märts 2021

"Kanna oma hinge eest hoolt!"





Olen mitmeid kordi tabanud ennast süüdlasetunnet endas kandmas peale seda, kui olen käinud juuksuris, hotellis, kohvikus, restoranis, kosmeetiku, massööri, hambaarsti või mingi(s) muu(s) nö inimesele spetsialiseerunud asutuses või inimese juures. Olen olnud ja ära minnes tundnud ennast süüdiolevat, sest ei taha tagasi minna, kuigi teine oli teinud ja olnud. Teine oli teinud ja jaganud seda, mida oskas ja täpselt nii hästi, kui tema seda oskas, kuid minu jaoks ei olnud see see. Head aega öeldes ja ust enese järgi sulgedes teadsin - mina ei tule tagasi, et uuesti olla, sest ei taha seda teha ja sellepärast tundsin ennast teise ees süüdi olevat.

Järgmise aja pakkumist või tagasi ootamise sõnu kuuldes, ma ei julge inimesele avatuna silma vaadata. Ma olen enese sees, teise ees, süüdi, sest mina ei taha näha tema ootavat ja lootvat pilku ajal, mil aus oleks öelda – „Aitäh, kuid mina enam ei tule!” Kui ma ei taha tagasi minna, kas ma olen siis tänamatu, kes ei oska tehtut ega inimest hinnata? Kuid ma tänasin ega käinud ju niisama – inimene tegi oma tööd ja mina maksin selle eest küsitud hinna. Rahu ja tasakaal peaksid olema maa peal ja inimeste vahel, kuid mina varjan iseennast - koos oldud aeg oli hetk, mil ma ei kogenud austust Inimese vastu.

On inimesed, kui õpetajad-saatjad ja on teenindajad. Teenindaja teeb oma töö, siit siiani – oma ala on hästi või nii enam vähem selgeks õpitud ja selle raames sooritatakse tegevus. Inimeste aeg on hinnaline ja see on mõõdetud ning jagatud. Teenindajad pakuvad teenust – oma ala kvaliteeti, kuid inimene on tervik ja kui ta saab selle, mis on üks kõigile, siis ei pruugi see just temale sobida. Iga inimene on erinev ning see, kuidas ja mis, on igaühe jaoks erinev.

Kuid on olemas see, mis on ühine kõigil – iga inimene on omanäoline tervik. Kui inimene kogeb teise inimese puudutust, siis see mõjutab tervikut, kuid nii sageli jäetakse, inimest teenindades, osa(d) inimesest kõrvale. See osa, mis jääb eraldi, tunneb külma ja nälga, tühjust ja vaikust, vastuolu ja jõudu, mis sekkub terviku olemisse.

Kui inimene on kohas, kus ta on ajal, mil keegi teeb ja toimetab tema juures midagi/ millegagi, siis selle tegevuse lõppedes on ootus, et inimene tõuseb, maksab arve ja läheb. Olles kohas, on keha kohal, kuid vaim läheb uitama ja füüsiline keha tajub füüsilist puudutust. Inimene kogeb toimuvat tervikuna, kuid terviku kogemused, toimuvast ja toimumise ajast, on erinevad. Tegevust lõpetades on oluline anda inimesele aega, võimalust rahus olla, et end koguda – ennast kokku liita, olnut jagada ja kohaneda. Keha hingab, olnut vastuvõttes, välja ja vaim pöördub tagasi – inimene on taas tervikuna olemas, kui ta on ise valmis tõusma ja minema.

Kui on võimalik valida, siis ma ei lähe tagasi sinna, kus sain teeninduse, mis ei austa vaimu või keha. Ei lähe tagasi kohta ja teenindaja juurde, kes on ära õppinud küll tegevuse, kuid ei kohandu, kuula, saada ega austa inimest. Kellel ei ole aega anda inimesele ega ka iseendale seda aega, milles olla kohal ja enda jaoks olemas ning tervikuks sündida. See on enesele liiga tegemine ja üsna karm kokkuvõtmine, kui seistakse kõrval ja oodatakse lahkumist, sest teenus, kui makstud aeg sai läbi. Oli olemine, kuid ei jäänud aega ega kohta, kus olla paigal, et minna siis, kui ise ollakse selleks valmis - keha ütleb ja hing tunneb.

Sellises kohas olen peitnud pilku, tänanud arvet makstes ja läinud. Ennast tundes tean, et minule on vaja aega, et olla ja ennast koguda, et mõista, mida ja kuidas kogesin ning kuidas mina olen selles hetkes. Sellepärast - Palun vaikust ja rahu, oma aega tagasi tulemise jaoks, austust keha ja vaimu vastu – mõistmist, et inimesega tegelemine ei ole konveierit öö ja see, kuidas ollakse, näitab seda, kuidas osatakse ja nähakse iseennast - kas müüdava-müüjana või jagajana-puudutajana – kas enese ajana, mis kaob või inimese aega - teekonda iseendani. Tee ei lõppe käsi kehalt tõstes – lugu on alles pooleli ja kestab senikaua, kuni inimene ise on valmis tõusma ja astuma edasi.


Marianne

31.03.2021.a




teisipäev, 30. märts 2021

Vahel ma tunnen hirmu

 


Vahel tahaksin ma oma lood ÄRA kirjutada, et olla vaba teadmata isegi, mille jaoks. Vist selle jaoks, et olla teisiti vaba. Vist selle jaoks, et mina ei oleks ainult pisike mutter, kelle liigutus asetab puuduva tüki paika või lükkab kellegi või millegi paigalseisust liikvele või peatab tumeda või läheb tagasi, et aega kinnijäänud lood lahenduse leiaksid.

Vahel tahaksin teada ette. Mitte nii, et lähen, olen ja teen ning alles siis, kui olen kõike läbi enda kogenud, mõistan, miks mina selle sammu tegin. Siis tunnen ma eneses hirmu, et kas või kes ma olen. Mis on see, mis mind juhib või kuidas ma sünnin? Teadmatuses on hirm. Kas ma olen vaba? Kas ma näen und või ei ole mul vabadust – valiku vabadust? Mul on vabadus valida, kuidas või millisena, kuid mitte seda, miks.

Kas ma olen kustunud tähe valgus, mis jõuab kohale aegu hiljem – olen juba ära olnud, kuigi näiliselt veel olen. Mina olen juba olnud ja teinud ära ning alles siis mõistnud – miks oli aeg olla, minna ja teha.

Vahel ma mäletan olnut ja sellele järgnenut, sest olen kirjutanud lood sellest, mida, miks ja kuidas oli, kuid korraga olnut enam ei ole, sest astutud samm vahetas sagedust, kõrgust, vaatenurka ja lugu jätkus nii nagu oleks sel olnud täiesti teistsugune algus. Vahel ma tunnen hirmu, et kujutan kõike ette – loon lugusid oma elava kujutlusvõime saatel. Näen, sest tahan näha ja kui ei näe, siis kujutan ette. Kuidas saaksin kontrollida seda, mis on PÄRIS ja mis mitte? Kes on see, kes ütleb, sest tema teab, mis selles Maailmas, ajas ja ruumis on päriselt see päris ja mis ei ole?

Vahel ma tunnen hirmu, et minu lood saavad otsa ja minul ei ole pärast seda enam seda, mis on. Järgmises hetkes ma ei oska või ei saa või ei ole. On hirm, et mitte millestki ei ole enam kirjutada – kõik on juba ära olnud ja öeldud ning mina ei oska iseendaga midagi peale hakata – osutun kasutuks, kui lugusid enam ei sünni.

Inimese aja lood on inimese ja aja lood. Lood on inimese ja ajaga ühes – on üks, sest on teine – ei oleks ühte, siis ei oleks ka teist.



Marianne

30.03.2021.a

esmaspäev, 29. märts 2021

Milline ja kellele parim võimalik

 


Eelmisel suvel leidis noorem poeg endale mererannast sõbrad – kaks last – õe ja venna, kellega ühes oli tore suve, merd ja sauna nautida. Kohtuti ja aega veedeti õhtuti rannal, kui isad ja emad vallale kuuluvas saunas leili võtsid ja üksteisele järgnevatena sauna ning mere vahel edasi-tagasi jalutasid.

Mingil hetkel kutsusid lapsed poega enda poole, et ühiselt oldud aeg oleks pikem. Laste pere elab maal, maasikatalus. Suvel on neil lambad ja kanad, aasta läbi 3 toakassi. Kevadest sügiseni kestab töö maasikate, vaarikate, herneste ja vilja kasvatusega ning selletõttu leidub nende majapidamises nii palju seda, mida meil endil ei ole – ka traktoreid. Pojale meeldib selline maailm – maa ja sellega seonduv ning lapsed, kellega ühes olla.

Sõprus arenes tormiliselt. Poisid helistasid isegi õhtuti, enne magaminekut ja soovisid teineteisele head ööd. Päevastest külaskäikudest said öökülas olemised. Poega võeti kaasa kõikjale, kuhu oma lastega mindi ja ta sai osa kõigest, mis oli, kui ta „maal” oli. See oli fantastiline aeg – ta sai olla pere keskel ning nautida suve ja sõprust. Kooliaja saabudes jäid õhtused helistamised ära, külas käidi ja öid oldi ning ka ühiselt veedeti aega, kuid ometi loo pilt muutus omal moel. 

Poiss ja tüdruk on päris õde ja vend, kes elavad oma igapäevast elu kasuvanemate juures. Nende päris vanemad on olemas ja kohtuvad oma lastega, kuid omadel põhjustel ei kasvata nad lapsi ise. Lastel on oma ajalugu ja haavad ning loomulikult mõjutab see nende käitumist, olemist ja tundeid.

Laste sõprus ja soov koos olla ei tähendanud meie perede tihedamat läbikäimist ega, kui saunas kohtumine väljaarvatud, ühiseid tegemisi. Poeg sobitati endi hulka, sest temast oli abi – ta andis kasuvanematele võimaluse jagada õde ja venda erinevate kombinatsioonidega ning endile sobivates variantides. Poeg oli puhvriks ka laste endi vahel. Kord mängis ühega ja siis teisega või mõlemaga korraga – nii nagu kasuvanemad jagasid või võimalusel lapsed valisid. Kord kutsuti poega sinna, kuid küsiti ette, kas ta tahab minna, kui saab mängida ainult tüdrukuga, sest poisil oli oma sõber külas. Poeg läks ja tundus, et asi oli okey.

Lapsed on meie juures mõned korrad hoius olnud ja kaks korda oleme ka meie nendega väljas käinud, kuid me ei sobitunud. Kindlasti oleks võinud õppida teineteist tundma ja kohaneda ning ühes olla, kuid ei olnud ega teinud. Oli arusaada, et tüdruk soovinuks meile tulla ja ka ühes tegutseda, kuid poiss seda ei tahtnud – tal ei olnud meie juures midagi teha. Poisi jaoks on arvuti ja telefoniga täidetud maailm turvaline olemise koht. Teised inimesed ei mahu sinna vahele ega sisse.

Piltidel on varjud. Viimasel kuul kasvas poja rahulolematus – maalt tulles oli ta vahel tunnetest tulvil, sest tundis, et talle oli ülekohut tehtud ja seega oli ta valinud endale ennastkaitsva ohvrirolli. Näha oli, küsida ju võisin, kuid ta ei avanenud, vaid sõdis vastu.

Eelmisele laupäevale oli märgitud poisi sünnipäev. Reedel too helistas ja tahtis, et poeg võtaks oma playstationi puldid kaasa, siis saavat ka külalised mängida. Poeg ütles Ei ja poiss sai vihaseks. Poisi viha kogemine kasvatas hirmu selle ees, mis võib juhtuda, kui koos ollakse. Poeg käis ja korrutas, et ta ei jää ööseks, kui sinna jääb veel keegi teine. Sünnipäeva hommikul oli näha, et minek häiris teda väga. Küsisin küsimusi ja eesriie hakkas avanema. Poeg ei olnud enam rahul sellega, kuidas temaga ühes oldi, milline roll talle jäeti ega ka selle üle, et ta koges seal tundeid, mida ta ei oleks pidanud tundma, kui poiss ja tüdruk oleksid teda hoidnud.

Viimast kaht külas olemise korda oli ta kogenud kiusamisena. Ta kirjeldas oma tunnetega, mis talle ei meeldinud, kuidas talle jäeti kindel ruum, kus olla ja teha ning keelati see, mida ei saanud. Ütlesin talle, et temal on õigus ja vabadus ise valida – kas minna või mitte, kuidas ja kui kaua olla. Leppisime kokku, et ta läheb peole ja on seal nii 4-5 tundi ning mina kirjutan poisi kasuemale sellest, miks poeg neile ööseks ei jää – kuidas ja mis eelmisel külaskäigul oli ning mida ta tundis.

Sellel eelmisel korral olime minemas talgutööle, kuhu oli tulemas ka poisi kasuisa, kes tegi ettepaneku jätta poeg talgudel olemise ajaks nende poole. Õuelt ärasõites jäid lapsed batuudile mängima. Kasuisa sõitis ühel hetkel meile järgi ja võttis tüdruku ühes, kuid viis tolle naabrite juurde. Kui kõik olid läinud, siis istus poiss arvuti taha ja sukeldus oma maailma. Poeg jäi omaette, ta sai kõrval olla, kuid tal ei olnud midagi teha, sest tema enda ajaviitevahend – telefon – oli koju jäänud. Poeg veetis oma aega iseendaga rääkides, sest tal ei olnud talle lubatud mänguseltsilist ning ta koges seda situatsiooni poisi poolse kiusamisena.

Poega sünnipäevale viies rääkisin kasuemaga, kes põhjendas poisi käitumist sotsiaalsete oskuste vähesusega. Juhtus nii, et hoolimata teistest variantidest, pojale järgi sõitsin üksinda. Maja uksele koputades ja vastust kuulmata sisse astudes, kuulsin naeru ja lõbusaid hääli. Esikus minuga vastamisi seistes ütles poeg, et ta ei taha ära minna, sest tal on tore. Tuletasin talle kokkulepet meelde ja me lahkusime. Autoga ära sõites pahvatas ta korraga välja, et talle oli haiget tehtud – teda kiusati füüsiliselt. Emotsionaalselt kirjeldas ta seda, kuidas ja mida ning kes. Ta rääkis ka sellest, kuidas ta abi otsis ja milliseid lahendusi kasutas, kuid kasutult, sest kiusamist ei lõpetatud, kui ta seda palus ja täiskasvanu ei kuulanud tema muret ära.

Olin hämmingus ja kurb ning kogesin enese abitust, sest ei saanud poega kaitsta seal, kus mind ei olnud kohal. Kuulasin ja küsisin tema kohta, kuid ei küsinud seda, kas ja mida tema ise tegi. Eelmisel sügisel läksid lendu kiusamisega seonduvad lood, millest üks sündis puudutusest, kui koolis õpetajatega kohtudes ja neilt abi küsides, tõid nood välja selle, mida poeg ise ning kellele oli liiga teinud. Varem küsisin ka mina ise, esimese tagasisidena, nö kaebamise peale – Aga Sina ise?

Oli teadmine – poeg koges, tema tunded olid/ on sellised ja nüüd tuleb leida lahendus, kuidas teda aidata. Kirjutasin loo – „Palun ära tee” - ja saatsin teele kirja kasuemale. Selles oli sõnum, et poeg ei lähe enam mõni aeg nende poole, sest oli kogenud kiusamist nii poisi ja ka tüdruku poolt tehtuna.

Kirjale tuli vastu kiri, et laste jutu järgi ei olnud poega kiusatud ning sellest lähtuvalt küsiti – millal, kes ja kuidas. Algas poja jaoks ebameeldiv küsitlus. Kui alguses jutustas ta tunnetega värvides iseenda loo, siis nüüd tuli tal, tundeid kõrvale jättes, täpselt ja ajaliselt sündmused uuesti läbi kõndida ja sõnadega välja öelda. Kuid tunded olid ju ikka alles ja tuntavalt olemas – loo sees olles elas ta neid uuesti läbi ja seega kaitses ta iseennast meie eest, sest meie olime need, kes olid kohal ja tahtsid, et ta kogeks.

Saatsin uue vastuse teele. Vastukiri potsas postkasti pea 24 tundi hiljem. Sinna oli kirjutatud, et poeg ise oli kiusanud teisi lapsi – tegi üsna sama, mida temale endale tehti. Vot nii, kuidas ja mida teha selle teadmise peale edasi? Kuidas kaitsta haiget saanud last, kelle tunded olid ehedad ja kogemus oma, kuid, kes ei olnud inglina puhas, vaid KA ise teinud? Kelle õigus on õigem? Kellele tehtud ülekohus on suurem? Kes on see, kes jääb ohvrirollist ilma, sest tal tuleb hoopis süüdlase oma kanda? Poeg oli protesti täis ja pisarais. Ta proovis erinevaid tehnikaid, kuidas takistada olnu mõistmist ega tahtnud teha koostööd. Miks tema oli see, kes pidi peeglisse vaatama?

Milline kiri vastu kirjutada? Millisena mina ise paistsin ja minu poolt valitud eelmised sõnad lugeda olid, kui loo teine külg muutis pilti, kuid ometi ei kustutanud ära poja kogemust ega tundeid. Milline parim võimalik lahendus järgmisena valida, kui olen oma poja ema, kuid mõistan ka teisi lapsi? Kirjutasin vabandava, mõistva ja diplomaatilise kirja. Peale seda olin väsinud, sest oleksin justkui pika tee maha kõndinud.

Minul on hea meel poja kasvamise üle – ta avab ennast, seisab iseenda eest ega ole enam nõus teise poolt seatud raamides olema ning valib allandmise asemele teise variandi, kui suhtes ei ole seda, mida tema vajab või ta kogeb kiusamist. Poeg väljendas oma hirmu, et poiss ei taha teda enam sinna – vanus ja huvid on liiga erinevad ning tüdrukuga ühes olemine ei olegi alati nii tore. Poeg sõnastas enda jaoks oma soovi ära – tema soovib olla poisiga ning mängida tollega ühes mõlemale sobival moel ning kui ta ei saa seda, siis ei ole külas olemine tema jaoks parim võimalik.

Poja kogemustega alanud loo sees ja taga ilmnesid minu enese loo piirid. Alustades esimese sõnumi kirjutamist mõistsin, et liigitasin iseennast koheselt halvaks inimeseks, kui võtsin üles teema, millest rääkimine on ebamugav. Oli uskumine, et vaikitava teema avamine ei lisa minule positiivset tähendust, vaid negatiivset värvi. Enese sees on olnud enese hirmust tulenev uskumus, et kui selgitamised on möödas ja aeg tasandanud jälgi, siis need, kelle pärast ja kaitseks ma astusin, on endiselt võimelised koos olema või sõbralikult kohtuma, kuid minust hoitakse eemale ja jäetakse välja.

Oma aja erinevates lugudes, mil kaitsesin oma lapsi, valisin sisimas minna vastu, keerasin iseennast ümber, ei kõndinud kõrvu, peatusin ja alustasin lahingut. Uskusin, et kohas, kus seisan enda või kellelgi teise, kui iseenda eest, tuleb mul õigustada ja tõestada. Järelikult olin ohver, kes koges kiusamist ja seega pidin suutma võita – olla õige, et enam ei tehtaks, sest siis mina ise enam ei peaks astuma ega ise kogema.

See on vaatenurga küsimus - teemad tõusid koos olemisest, kuid lahendust otsides nägin ja tundsin end üksi olevat, sest minul oli halb olla – teise parim võimalik ei olnud minu jaoks vajaminev parim võimalik. Enese kaitsmiseks seisin eraldi – tegin selge vahe iseenda ja teise vahele. Tahtsin/ pidin lahendama teema, mis sündis Meie sees, üksinda. Meie sees ei saanud, seal jäin ilma ja seega tundsin end teise poolt väljajäetuna. Uskusin, et olemata Meie, oleks loo tulemus olnud teine – üksi olles oleksin suutnud ja osanud ise ennast hoida.

Mina ei saa lahendada Meie teemat, kui ma ei näe ega tunne Meie olemas olemist. Mina nägin, Meie asemel, haiget saanud ja puudust kogevat iseennast. Seega ma lahendasin enese teemat ja olin ikka ja jälle selle kellegi teise vastu, kelle tõttu Meie parim ei olnud minule parim võimalik.

Kaks, kes koos on Meie, lagunevad kaheks, kui - „See ei ole Mina, seega ei ole see minu teema!” Kas minu lahendustes tehtud sammud olid valitud selleks, et suuta aega tagasi keerata ja loo sünd olematuks teha või soovisin edasi astuda? Kui lugu ei oleks olnud, siis mina ei oleks pidanud tegema, olema, vastu astuma ja iseennast vaenlasena nägema? Seega olin ohver, kes vajas süüdlast ja kaitset.


Marianne

29.03.2021.a

pühapäev, 28. märts 2021

Palun ära tee

 


Sellel hetkel, kui on ilus ja hea, ununeb koledus. See jääb peitu varjudesse, mis valguskiirte murdudes seisavad seljataga. Vaadates valgusesse ei näe silmad hämarust – valgus jääb silmadesse ka siis, kui pilk keerata ära.

Pole vaja vaadata, et näha – koledus elustub ja puudutab. Koledus surub pikali ja oma tahtes allolijat väänab – inimlikud jooned kaovad. See, kes lööb või kiusab, ei näe inimest, vaid oma vajadust. See, keda kiusatakse või lüüakse, näeb inimest, kes sel hetkel ei ole inimene. On otsustavus toimida ja teha – allajääja vastu oma enese tunded, kui hõõguva koni, valusaid arme jättes, ära kustutada. Teise valu, teise armid – valus vabadus sünnib kellegi teise veres ja pisarates.


Marianne

28.03.2021.a

laupäev, 27. märts 2021

Jogurti-apelsini kook

 


Lugu sai alguse sellest, et meil oli külmkappi seisma jäänud poolik pakk mustikajogurtit. Otsisin netist retsepti ja täiendasin seda enesele sobivalt st lisasin neid aineid, mida veel oli nö üle. Kokku tuli apelsinimaitselise põhja ja mõnusalt pehme kattega kook.


Põhi

100g võid/ kookosrasva

1 apelsini mahl

250-300gr piparkooke, digestive küpsiseid, kaeraküpsiseid


Purusta küpised, lisa apelsinimahl, lisa sulatatud või. NB kasutasin või otsa saamise pärast 50 gr võid ja 50 gr kookosrasva. Sega ja lase 10 - 15 min seista. Pane küpsetuspaberiga vooderdatud ja katte mahutamiseks piisavalt kõrge äärega vormi ning küpseta eelsoojendatud ahjus 200c juures umbes 7 - 10 min. Küpseta seni, kuni põhi on kergelt läbiküpsenud st omandanud tugevama struktuuri. Jälgi aja pikkust, sest ahjust sõltuvalt võib põhi vajada pikemat/ lühemat aega. Võta vorm ahjust välja ja lase põhjal natuke jahtuda.


Täidis

8 muna

6 spl suhkrut

700 gr maitsega või maitsestamata jogurtit

6 spl kartulijahu

1 -2 apelsini riivitud koor


Jaga munavalged ja munakollased kahte eraldi kaussi. Klopi munakollased suhkruga vahule. NB kui jogurt on juba magus, siis võid suhkru kogust vähendada. Lisa jogurt, kartulijahu, riivitud apelsinikoor. Klopi munavalged vahtu ning sega seejärel munakollaste ja jogurti segu hulka. Vala segu vormis oleva põhja peale ning küpseta 180 c juures 30 – 40 min.


Kommentaarid

Vanema poja arvates sobinuks täidisesse jõhvikad või natuke praksuvaid šokolaadi tükke.

Noorem poeg oleks raputanud koogile tuhksuhkrut.

Mees sai proovida nii ilma põhjata kui ka põhjaga varianti ja leidis, et just põhjaga koos oli kook tõeliselt hea kook.


Marianne

27.03.21.a

reede, 26. märts 2021

Otsitud põhjused ja takistavad süüd

 



On inimene meister

enesele põhjused

otsima ja leiutama,

erinevad süüd

välja mõtlema.


Kui ankrukividena

need põhja vajuvad

ja inimese paigal hoiavad.

Süüd on ületamatud kuristikud,

millel põhjused

katkiste sildadena,

on ja ei ole ka.


Mina ei saa, sest ...

Mina ei või, sest ...

Mina ei taha, sest ...

Minul ei ole võimalik, sest ...


Vastuste valik on ääretu -

mida iganes võib välja mõelda,

et seda enesele ja Maailmale öelda,

nii iseennast takistades,

nii ise ennast peatades.


On inimeses hirm,

mis ei lase lahti -

parem on seista,

raskusi kurta,

viha tunda,

kui teadmatuses,

kui tundmatus kohas

pea ees vette hüpata.


Sammudel on tagajärjed,

igal sammul on oma tagajärg -

kui ei tee, siis ei juhtu,

kui ei juhtu, siis ei pea

tundes ja kogedes

hirmude põletavat põrgut

läbi elama.


Seega, tuleb  vaidvalida,

milline vabandav süü või põhjus

enesele päästerõngaks välja valida ...


Marianne

26.03.2021.a

neljapäev, 25. märts 2021

Õiguse jälgedes rebenenud vahemaa

 


Mina ei ulatu Sinuni -

Sa oled lähedal,

sest ma näen Sind,

kuid meie vaheline kaugus

on kui kaks erinevat aega,

mille sisse eraldi jäänutena

oleme teine teisest,

teineteise mõistmise jaoks,

kättesaamatus kauguses.


Mina ei ulatu Sinuni,

minu sõnad ei puuduta

ega ärata Sind,

neis ei ole jõudu

ega võluvõimu,

et kutsuda Sind välja -

ühes koos kõndima.


Minu sõnad lukustavad

Sinu kui ukse

ja sulgevad mind

väljaspoole.

Kui koputan,

et kuuleksid,

kui vahetan sõnu,

et mõistaksid,

siis nurka surutuna

asud rünnakule -

võtad oma hirmud

ja neist valad relvad,

neid minule suunates

annad täiega tuld,

et mitte näha ega kuulda seda,

mida järgmisena võin öelda,

sammuna teha valida.


Sinu poolt valitud

ennast kaitsev reageerimine

on tahe karistada,

enese peeglis nägemise eest -

kui kustutada pilt,

takistada sõnade vool,

siis saabunud vaikus

lõpetab vales valguses hoidmise,

ebamugava ja mitte meeldiva

tähelepanu all olemise.


Saabunud vaikuses

saab enese hirme

vihaga kattes,

iseennast lohutada ja hoida,

enese õigusest,

kui maast kinni hoides,

mind ikka veel vihata -

Minul on õigus!

Minul on õigus!


Marianne

25.03.2021.a

kolmapäev, 24. märts 2021

Elulised teemad – põiepõletik



 

Põiepõletik on inimese hirm, et tema ise ei saa iseennast aidata. Ta peab suutma, kuid ei saa, sest temast endast ei piisa. Inimene kontrollib iseennast, et kaotada/ hoida ära põhjus, mille pärast ta võib teiste tuge/ abi vajada ja samas kontrollib ta pidevalt ka seda, kas tal on olemas võimalus, mida tema saaks vajaduse korral kasutada.

Tunne, et kohe tuleb, kuid ei tule – midagi ei tule, sest reaalselt ei ole, kuid on vajadus kontrollida. Hirm põleb palavikuna – iseenda hirmus põlemine kõrvetab.


Marianne

24.03.2021.a

teisipäev, 23. märts 2021

Tegevus nimega töö

 


Mind närib süütunne, et teen seda, mida teen ja elan ning olen nii nagu olen, kuid see ei too raha sisse. On tunne, et ühe inimese olemas olemisele on õigus alles siis, kui tema olemise tulemusena on sissetulemas materiaalselt mõõdetav tulemus – raha. Kuid, kui täna on nii nagu on, siis, kes ütleb, milline valik oleks olnud aegu tagasi või eile või täna see õigem õige olnud.

Kas lugude kirjutamise tee on lihtsalt jätk kõrgkoolile, kus läbitud praktika edukat tulemust raamis eneseanalüüs. Lehekülg sõnu, mis kirjeldasid seda, kuidas olin kasvanud, milles oli raskus ja kuidas soovisin või nägin teed, et veel tulemuslikumalt ennast paremini ning kõrgemale kasvatada. Koolis oli üks õppeaine, mille õppejõud küsis kohe esimese aasta esimeses töös enesearenguplaani. Ei viisaastaku, vaid kolm kooli aastat eraldi lahti võetuna. Kuidas mõelda välja ja viia ellu, mida ja kuidas teen ning olen homme - see oli huvitav küsimus. Esimesse puntki kirjutasin I sess, teise II sess – üksiti õeke – samm sammu haaval, kui esimene saab tehtud, siis seejärel saan järgmise astuda. Kuidas võisin teisiti kirjutada, sest mina ei teadnud ju ette, et lõpetan kooli kursuse parimana ja Cum laudega, kui ma ei olnud üldse kindel, et saan esimest sessist, töödest, eksamitest või aastast kaugemale.

Numbrid – mulle meeldivad need numbrid, mis tähistavad, märgivad, loendavad – loetlen, pean meeles tähiseid. Selles aastas on üks number, mis on häiriv ja seda on keeruline vastu võtta. Sügise alguses saab 50 aastat täis kõnnitud. See 5 seal 0 ees on korraga liiga suur arv kokku. Kui jätta numbrid ära, siis ei ole väga vahet eilsel ja tänasel, kuid selle 5 üle ma ei tundu olevat uhke. Pigem on häbi ja vastumeelsus – juba nii palju, nii vana, nii kaua, nii muutunud peeglitesse vaadates. 

On teadmine, et 5-le järgneb 6 ja seda on juba liiga palju iseendale vaatamiseks ja teistele näitamiseks. Tähendus ja kaasaskäivad sõnad on need, mis muudavad värve. Alguses oli rõõm, kui tuli juurde – Mina olen juba ... - seda ei olnud palju ning 2 ja ka 3 olid alles alguse poole peal. Isegi 4 jättis veel piisavalt ruumi ja ei häirinud, sest olin alles ... . Nüüd olen üsna kohe juba ... . Osad teed on möödas, osad lood saavad otsa ning järjest enam kogen, et kõike enam ei saa, ei ole ega jää alles. Keha muutub ja enam ei ole täpselt see, mis või kuidas oli. Kuid mina ise olen alles, oma tänases päevas olemas ja see aeg on omamoodi huvitavam, kui see, mis jäi seljataha.

Loomulikult olen mõelnud, kas tahaksin kusagil midagi ära muuta, teisiti teha või tegemata jätta – ei. Loomulikult ma kahetsen, sest on olnud häbi, olen olnud kurb ja iseenda vastu mõistmatu – kuidas mina võisin valida, teha, käituda, öelda jne nii nagu tegin. Kuid ka sellega olen teinud rahu – see oli, mina valisin ja see on möödunud. Seda, mis on olnud, ei saa olematuks muuta, kuid kui saakski, siis ei oleks ju täna nii nagu on. See tänane meeldib mulle just sellepärast, et on nii nagu on, sest on olnud kõik see, mis on olnud.

Tulles algusesse tagasi – töö juurde – raha eest tehtava töö juurde, siis see on olnud minu jaoks üsna lünklik aeg, milles jupikesi olen olnud ühes ja teise teises kohas. Pikka ja uhked plejaadi või sügavaid juuri ei ole olnud – nii on lihtsalt olnud. Alguses olin kokk, siis hotelli baaridaam, seejärel külapostkontori ainuke töötaja, kooli ajal olin haiglas hooldaja ning seejärel, nooremat poega oodates, kinnisvarabüroos asssistent. Töösuhete pikkus jäi peaaegu 1 ja 3 aasta vahele. Täpselt nii on olnud, iga lugu lõppes omal ajal ja moel – kas läksin ise valides või tehti valik minu eest, kuid kõigil kordadel ei olnud enam võimalik jääda, sest too tee oli minu jaoks läbi saanud. Tagasi vaadates saan öelda, et igal ajal oli oma aeg olla ning kui oli aeg, siis asusin tööle ja kui tuli aeg minna, siis läksin ise või tehti nii, et tuli ära minna - uus tee oli ootamas.

Siinpool lahte olen käinud kaks korda ajaliselt objekte koristamas. Ka need lood on kestnud täpselt nii kaua, kuni kõndisin lugudes. Iseennast mõistes ning kirjapanduna lendu lastes said lood ehk töösuhted läbi. Eelmisel suvel andsin joogatunde ja ka need olid oma alguse ja lõpuga – üks peatükk järjest sügavamale enese sisse teel olles. Mis ja kuidas saab edasi?

Ma ei ole tegevust, nimega töö, kartnud, olen läinud ja teinud seda ka ennast hoidmata. Olen teinud, sest ütlesin iseendale – Peab, mina pean! - valisin nii, et tõestada iseennast iseendale ja teistele. Mina pidin suutma ja tegema ning jäin ise sellesse, kui lõksu kinni, sest see oli minu elu, milles tõestasin ja mina ise, kes pidi vahendina seda suutma, et mina ise võiksin ja saaksin autasu. Millise, mis see oli, mida ma taga ajasin? Kohustus, enesele võetud kohustus, mida ainult mina sain teha, et suuta teha veel paremini, tõsisemalt ja sügavamale. Kuid enamuse selle eest, mille võtsin kohustusena kanda, ei makstud nähtavat ega oma olemas olemist ära tõestavat tasu. Kõrvalt vaadates oleksin võinud oma kandamid maha panna ja teisiti valida, kuid oma koorma all ägades tuli seda tasakaalus ja ettevaatlikult hoida, sest see kõik oli Minu.

Täna kirjutan oma kogemustest ja puudutanud hetkedest lugusid ning pean seda oma tööks ja teeks, millel kõnnin. Kuid see, mida ja kuidas mina tunnen oma lugusid läbi elades, välja ja üleskirjutades ning lendu lastes, ei ole seesama, mida teised kogevad. Olen saatnud oma lugusid siin ja sealpool piiri erinevatesse kohtadesse. Jah, neid on avaldatud nii seal kui ka siin pool, kuid lihtsalt suuremat tähelepanu võimaldades, kuid ei tasu makstes. Palju enam on neid kohti, kust ei ole tulnud isegi viisakat vastust, et mis iganes põhjusel lood ei sobi.

Tänaseks on lugude number mind ennastki üllatavalt neljakohaline ning neid saab liigitada ja jagada üsna mitmeti. Leidsin, et kõige kompaktsemana saab võtta ja kaante vahele üllitada rännakute lood, mida on kokku 40 ringis. Valisin välja seitse kirjastust, millele saatsin vist seitse lugu ning vastu sain ühe vastuse – Meie aastaplaan on täis. Ma ei põe, sest on nii nagu on. Lood on olemas ja need töötavad. Kellel on vaja, see leiab oma loo üles, sest lendu lastud lugude raamatukogu on avatud 24 h ja kõigile.

Taas jõuan alguse küsimuse juurde tagasi – Kuidas edasi? Kuidas luua iseendast iseendale nii, et toodaksin kasu st materiaalset tulemust? Iga lugu on kasu – need on minu kasvamine teel. Hoolimata sellest kasust, on Inimeste Maailmas nii, et kui tahan minna poodi või tarbida teenust, siis tuleb maksta käibel olevas vääringus – rahas. Kas tegevuse saab nimetada tööks ainult sel juhul, kui keegi selle eest midagi maksab? Seega on küsimus – Kuidas luua loominguga oma ellu materiaalse maailma võimalused?


Marianne

23.03.2021.a

esmaspäev, 22. märts 2021

Sõnad veerevad teel

 


Kas see sõna,

mis paberile nähtavaks saab kirjutatud

või suust pudeneb välja,

on tegu või paberimust

ja tühi sõnakõlks.


Tühi sõna

see läheb tühja 

ja kadudes tuulde, 

mõttetühjana 

vajub ajaliiva.


Sõna on tegu,

kui see puudutab ja tõukab,

haiget teeb või jõudu annab.


Sõna on tegu

ja ei ole ka.

Kui teise sisse

saab jäetud jälg,

siis see ei paista välja

ja keegi seost

ei näe ega tea.


Inimeste Maailm

on tegude ja sõnade maa -

ühed tegusid teevad,

teised sõnu lausuvad.


Sõnad on muusika

ja vastukarva käiv kakofoonia.

Sõnu on palju,

vahel liigagi palju,

kuid teisal jääb puudu

ega ole enam ühtegi võtta.


Sõna – vabadus,

sõna – kitsikus,

sõna – piiratus,

sõna – armastus,

sõna – mõistmatus,

sõna – kuulmatus,

sõna – kuulutaja,

sõna – tähendus ...


käib ära arvamise mäng,

kas teise sõna

tähendab seda sama,

mis enese oma ...


Marianne

22.03.2021.a


pühapäev, 21. märts 2021

Kaetud peegel - pooleliolev samm

 


Teineteisega koos olles iseenda jagamine – oma tunnete, mõtete vaba väljendamine. Kas ollakse koos olles koos või eraldi? Tegelesin enesekaitsmisega – ma ei astunud samme, mis võinuksid viia vaikuseni. Ma ei rääkinud ise enda lugudest ega jaganud iseennast, sest kartsin teed, millel olin kohtunud vaikusega. Kõneldes ma ei peegeldunud vastu, sest peegel jäi kaetuks. Ma ei küsinud enam küsimusi, mis ärataksid enesekaitse ja teele lendaks sõnadest sõnum – „Ära puutu!” See oli teade, millest lugesin välja – „Sellel teel me koos ei käi – see on Minu oma!”

Maailm tundus kokkutõmbuvat ja ähvardavalt suuremaks kasvavat. Ühist Meie-t jäi aina vähemaks ja sellest väljas olev oli tühjus, mis hingelämmatavalt üha paisus. Tasa kaal oli tasakaalust väljas, sest Meie välist tühja maad oli meie ümber liiga palju. Olemas olev tuli millegagi täita, sest seda iseennast, kellele Meie sees kohta ei olnud, sellele tuli leida väljenduse vabadus avarduvas tühjuses – luua iseendale oma Maailm.

Milleks meile see Meie, kui seal ei ole enam ühte ja teist? Milleks see koht, kus mina ise kontrollin iseennast, keelan teha ja öelda, sest mina ise olen otsustanud lõpetada olematus. Teostasin enesekaitset ja sulgudes tõmbusin eemale – Meie piiridest välja. Füüsiline olemas olemine ei tähenda koos olemist. Mina olin Meie, kuid minul ei olnud selle sees kohta, kus olla iseendana. Jah, Meie oli, kuid see tähendas erinevate rollilahendustega jaotatud piirides toimuvat etendust.

Tundsin end olevat, kui maja, kes on seal, kus on, sest seal on ta olemas olnud. Keegi ei küsi enam, miks või kuidas? Astutakse majja, sest see on koht, kus saab olla, kuhu tulla, kust ära käia. Kui jääb aega, siis võib enese jäetud jälgi, enese tee pealt eest või külje alt, ära koristada. Keegi ei küsi ega tule sellepealegi, et – Mida tunneb maja, kui inimene astub sisse, elab ja on? Inimene suhtub majasse, kui enda omandisse – teen selle jaoks nii palju, kui enese vajaduste järgi võimalik. Kui teeb, siis sellepärast, et iseenda jaoks tahab või on omandi kahjustumise st enese heaolu kaotamise oht. Maja, kui terviku parim võimalik ei ole see, kuidas maja päriselt võiks iseendana olla, vaid see, kuidas inimene jätab iseendast jälje – kasutamise mugavus – st parim võimalik, mis inimene iseenda jaoks saab/ tahab väljaspoole iseennast teha ja anda.

Rolli lahendus on enese looming – tulemus tellija materjalist. Elasin rollis, sest see oli see, mis oli jäänud. Lõpuks seisis enese ees küsimus – Kui see roll tähendab enese jaoks seda ja teist ning sellist olemist, siis, kas ma üldse tahan selles rollis jätkata? Kas see on see, mida ma täna enesele valiksin? Oli tunne, et mina ise ei saagi mitte midagi ära teha, kuigi küsimus oli minu enese tunnetes ja vaatenurgas. Tunded on vajadused ja vaatenurk vahetatav. Mida ma tahan, kui ma ei taha seda, mis on? Miks mina ei tee seda, mida tahan? Kas küsimus on selles, kuidas lahendan rolli, mitte selles, mida ma teen?

Tundsin, et vajan inimesi, kellega koos olla, sest mul ei ole inimest, kellega ühes olla. Vajasin inimest, kuid mina ise ei teinud selle teema lahendamise jaoks midagi, sest ma ei usalda inimest. Tunnen hirmu iseenda kaitsetuse pärast – inimeste majad jäävad suletuks. Võin olla ja kõndida, kuid minu poole pööratakse fassaadid – väline ja eemale hoidev. Paokil ustest või akendest vilksatab midagi, kostub koos olemise hääli, ninna lendab koduseid lõhnu – need on majade lood, mida ei jagata. Olen väljas ja eraldi.

„Mida Sina tahad, miks Sa tulid?” Ollakse koos seal, kus on kõikide ühine territoorium – üürike kohtumine ajas. Vajan teise inimese puudutust, et avada uks iseendas – avaneda ja jagada. Kuid ma ei taha minna ja ühes olla, sest usun, et lootus puruneb – kellelgi pole aega, tahtmist ega vajadust, sest kõigil juba on kellega olla, või pole minul seda õiget ja vajaminevat anda. Tundub, et minu lugu ei ole ühine lugu. Pole kohta, kus olen oodatud tervikuna. Tule, kui oled tarbija, kasti liige, ülesande täitja – rollid ja suletud sahtlid.

Jah, mina ise ka ei taha ega vali kõike kuulata, näha ega jagada. Kui inimest on liiga palju, siis ta on koorem – ma ei taha teada ega kuulda ja näha – ma ei taha vastuvõtta ega ennast jagada. Kuid ometi, hoolimata oma enesekaitsest ja tundemüüridest, vajan ma kohta ja aega, kus olla koos inimesega, kellega ühes olles ei oleks sahtleid ega ennast kaitsvaid reegleid ja otsuseid.

Iseolemise loomise vabadus on iseenda poolt ära võetud, kui ma keelan ja raamistan ise ennast. Kui ei ole loomise vabadust, siis on iseenda käes vangis olemise aeg. Ootan võtit väljast, et pääsed sisse, kuid tegelikult võin keerata ise ennast oma vaate nurgast välja ja ma olengi Maailma sees olemas.


Marianne

21.03.2021.a



laupäev, 20. märts 2021

Elulised teemad – tagurpidi kõndiv sõraline

 


Inimene oli lubanud endal uskuda ja oma usus astunud, et võtta tulev vastu, kuid kaotas oma usu, kui jäi ilma sellest, mille pidi saama. Inimene ei tahtnud endale seda, mille sai – võimalus oli olnud see, mida ta ei saanud ja karistusekandmine see, mille sai.

Tagurpidikõnd – olev ei olnud võimalus, kuidas luua olevast tulevikku, vaid karistav kohustus olla see, kes ta ei olnud ja koht, kus ta pidi tegema seda, mida ei tahtnud – oma elu elades, iga päev vaatama otsa sellele, mis oli enese usus tehtud viga. 

Vähk on iseendale andestamatus – inimene ei ole leppinud iseenda poolt tehtud otsuste ja valikute tagajärgedest moonutatud elu elamisega. Inimene ei ole võtnud iseennast vastu – temas on soov saades see, mida ei saanud, saada lahti sellest, mille sai. Inimene sööb, seestpoolt, iseennast ära - vaenlane tuleb hävitada.


Marianne

20.03.2021.a

reede, 19. märts 2021

Sahtlitesse ära lahterdatud Maailm

 


Inimestena oleme teinud oma valikud, kellele ja mida räägime ning kellega, millest ja kuidas rääkida. Oleme iseennast ja Maailma ära lahterdanud ning ringi kõndides ja inimestega kohtudes avame ennast täpselt nii palju, kui usaldame või meid usaldatakse. Oleme iseenda osad jaganud sahtlitesse, mida avada või hoida suletutena, sest inimese, kui terviku jaoks ei ole meil sageli aega, tahtmist, huvi ega oskust, et kogeda ja saada osa rohkemast sellest, mis inimese sees ja milline inimene ise on.

Inimeste sees on neid sahtleid – ilm, päevateemad, söök, loodus – mille tõmbame vabalt lahti ja lobiseme voolavalt – nende sahtlite sisud on pealtnäha sarnased ja ohutud. On neid sahtleid, mida avame lähedastele, sest nemad on olnud ja näinud lähedalt. On neid sahtleid, mida me ei ava, sest ei julge iseenda sellist palet näidata. Mõni inimene tahaks nii väga oma sahtleid avada, et olla ja jagada, kuid ta ei leia neid, kes teda sooviksid näha.

Mõni avab oma sahtli – iseenda – kuid kohtab vaikust või pilkavat naeru. See teeb valu, sest sahtli sisu on enesele väärtuslik ja oma. Teinekord oodatakse, et teine avaks oma sahtli ja jagaks ise ennast, kuid usalduse soovimatus hoiab sahtli saladused kiivalt enesele – oma hingesoppe igaühele ei näidata.

Sahtleid avatakse siira huvi ja usalduse toel. Sahtleid suletakse ja lükatakse kinni sõnadest kive heites või nendega pihta saades - Hoia endale, ära laiuta, pole minu teema! Vahel on inimene üsna lähedal, kuid jääb aina kaugemaks, sest sahtlite arv, mida ühes jagada, jääb järjest kasinamaks. Huvitundmise peale kohatud vaikus, mühatus, tõre vastus – Seda osa endast mina Sinuga ei jaga! - peab peatama kõrval olija - ollakse kõrval olles kõrvalised tegelased.

Ja siis juhtubki, et tehakse enese sees otsus hoida mälestustest kinni ja järgida enesele antud juhised – selle inimesega sellest ja teisest ei räägi, sest ei taheta kohata tähelepanu väljalülitust – Selle osaga minust kohtuda ei taheta! Ühes olles valitakse teemasid, lapatakse sahtlite loetelu ja võetakse lahti neid, mis peaksid sobima – ilm, sport, söök, telekas – pealiskaudsed, mitte midagi ütlevad ja ohutult aega täitvad ning kulutavad teemad. Sõnade taga on tühjus, sest seda, millest eile räägiti, täna ei mäletata, see ei olnud oluline, need teemad võib avada ükskõik kellega ja pole vahet, kes oli või keda ei olnud.


Marianne

19.03.2021.a

neljapäev, 18. märts 2021

Naeru vabastav kergus

 


Inimesele öeldakse - „Naudi oma elu!” - inimene küsib vastu - „Miks ja kuidas?”. Elus on tõusud ja langused, ühte, teist ja kolmandat, mida on seal nautida, kui on raske töö või keeruline aeg või teadmatus või hirm või haigused või igavus või tavaliselt argine päev. Naudi oma elu, sest see on Sinu võimalus! Hinda oma elu, sest see on aja mõistes üürike! Kuid sel hetkel, kui olev hetk tundub olevat sajandist pikem ja näi kunagi lõppevat, ei mõtle inimene oma aja pikkusele.

Inimene naudib seda, mida tema ise on enesele valinud ja tahtnud. Inimene vaatab seljataha – oma isale ja emale otsa - tema ju ei valinud, sest nemad ise tegid ja said. Kuidas ja miks peaks inimene valima enesele päevad, mis on hallid, teed, millel komistada, inimesed, kelle vastu põrkuda – kõik need valud, vaevad, tunded, mida enese teel kogetakse. Tundub ju üsna hullumeelse mõttena, et keegi valiks vabatahtlikult iseenda jaoks sellise lavastuse kokku ehitada.

Küsi ja Sulle antakse! - justkui esitaksid kõiksusele tellimuse, et saada soovitu. Huvitav huumor on sellel inimest ümbritseval avarusel. Ühel hommikul vormisin mõtetes soovi – kusagil võiks olla olemas keegi, kes telliks minult loo. Selle all pidasin silmas, et loo tellija maksaks töö eest materiaalset tasu - lihtne ja loogiline. Samal päeval postitas üks naine Fb grupis oma tundepurske– tema ei taha enam tunda hirmu, lõpetagu inimesed tõve levitamise ja eestlased ning poolakad haiguse maale toomise.

Tundsin eneses puudutust ja mõne aja pärast alustasin loos - „Viha tume pimedus” - kõndimist. Ja siis, ühel hetkel sain aru, et see lugu oli vastus st loo tellimine. Alguses kirjutasin oma lugu neile – sellele naisele ja nendele teistele, kes temaga kaasa noogutasid, kuid siis mõistsin, et kirjutan ise endale – kõndisin enese teedel ja mõistsin olnut enese ajas.

Me oleme teineteise jaoks olemas, kui on aeg olla olemas. Selle naisega oleme olnud seotud läbi erinevate lugude. Läbi tema füüsilise puudutuse (ta on kalevalan jäsenkorjaaja) ja ühiselt jagatud ajas, leidsin vastused, miks siin on nii nagu on, et olijate ja tulijate vahel on vahe ning kõndisin 1200 aastat tagasi elanud mehe loos, et näidata valgust ja luua uue tee algus. Tuleb see, millel on aeg tulla ja kaob see, mida enam vaja ei ole. Fb postitus ei kasvanud edasi ja kadus – sõnum oli edasi antud.

Jah, sel hetkel, kui mõistsin aja kulgu ja lavastuse võlu, ma nautisin kingitust ja olin tänulik. Kuid selline hetk kaob käest ja juba järgmises olevikus elan täiega seda hetke, mis on käes ega leia mahti astuda kõrvale, et vaadata enese lugu eemalt. Kui on käimas väitlus või enesetõestus või kontroll või takistuse kõrvaldamine või kurbus või kaotus või hirm või nälg või väsimus või tahtmine jne, siis on enese pärast käimas lahing ja teostan enesekaitset – olen lihtsalt inimene, kel pole aega peatuda, sest elan olevat hetke enese moel.

See oleks ju üsna naljakas, kui just sellisel tormakal ja vastakal hetkel lõpetaksin oma tegevuse ja purskaksin naerma – lihtsalt nii nagu oleks tegu Maailma parima humoreskiga, milles kõik tundub niivõrd absurdse ja naljakana, et ei jäägi midagi muud üle, kui vaid naerda. Vabastavas naerus on helgus ja kergus ega muidu Mary Poppins ja korstnapühkija poleks lae all einestada saanud.


Marianne

18.03.2021.a

kolmapäev, 17. märts 2021

Viha tume pimedus

 


Kui tundub, et kõikjal ja kõiges, kõik juhtub ning midagi ise muuta ei saa, siis on inimesele, kui ohvrile, vaja süüdlast – seda ühte või neid, kes on süüdi selles, mis toimub ja on. Inimesel on kergem, kui tema jaoks on toimuva kohta olemas nähtav põhjus. Selle eest teab ta valmis olla ja ennast kaitsta ning tal on olemas see, kellele karistust soovida ja kellelt kahjutasu nõuda. Tänases Inimeste Maailmas käib etendus, kus oma osi mängivad süütud ohvrid ja ülekohut tegevad süüdlased, kuid kusagil varjus, kulisside taga, on etendusejuht ja käsikiri.

Ohver on oma Maailma sees abitu, ta on selle sees lõksus, sest kõik väline on ähvardavalt hirmutav. Inimeses on hirm, et kohe saab see miski ja nimetu teda kätte ning lõhkudes Maailma, teeb inimesele haiget. Hirm kasvatab viha, mis omakorda süvendab hirmu – kõik kujuteldav on muutumas tõeliseks, käegakatsutavalt olemas olevaks. Inimene vajab ja otsib seda, kes päästaks teda ära, vabastaks inimese iseenda hirmu küüsist. Seega on vaja süüdlast – seda nähtavat, kelle olemas olu teeb hirmu tõeliseks. Uskudes, et kui süüdlane on päriselt olemas ja too saab hävitatud, kõrvaldatud, vaigistatud, siis ei ole inimesel enam põhjust hirmu tunda.

Inimeste Maailm tuleb inimesele appi ja annab ühisele süüdlasele näo ning nime. Propagandana jagatav info on see, mis kujundab Maailma ja selle tõekspidamised. Ühine süüdlane on see põhjus, miks inimeste elud ja eludes toimiv on nii nagu on. Massimeediat kasutav propaganda on tõde, mida saab väänata ja keerata, kui näidata arve ja vahetada vaatenurki. Kui piisavalt kaua suurelt ja kõlavalt kuulutada, siis saab väljavalitut nurgast usutav „tõde”. Ohver ei pea ise mõtlema, sest talle näidatakse ja kuulutatakse tõde – „See või too seal on Sinuga toimuvas süüdi!”

Uskudes süüdlase olemasollu saab hirmutundvast inimesest ohver, kes tõuseb relvana üles, et astuda süüdlasele vastu. Ühiselt uskudes saab ohvritest võimas jõud, see on karistussalk, kelle taga ei ole enam vaba maad, millele astuda. Ohvrid lähevad süüdlas(t)e vastu ja teostavad oma kohut, et kaitsta iseennast ja karistades süüdlast lõpetada oma hirm.

Hirm on vaataja silmades. Hirm on inimese sees, kuid inimene ei vaata enese sisse, vaid välja, sest ta ei taha tunda enese sees. Inimene vajab, et Maailmas oleks rahu, sest siis oleks see ka tema sees olemas. Inimene läheb ja nõuab enesele vajaminevat, sest temal, kui kannatajal, on selleks täielik õigus. Kui vaja, siis alustab inimene lahingut, et võita rahus olemise-elamise nimel peetav sõda. Kuid ei saa olla rahu väljas, kui seda ei ole inimese sees. Seni, kuni inimene tunneb hirmu, loob tema ise ennast ümbritseva fooni - on OHT - ja annab endale ülesande elada ohvrina.

Inimene tunneb, et temalt on võetud iseolemise vabadus, kui ta ei saa teha iseenda heaks ja jaoks seda, mida ta vajab. Inimene kaitseb ise ennast, sest ta kardab, süüdlase pärast, kaotada iseennast. Propaganda on õnnestunud. Inimesele on ulatatud käsi – aidatud näha tõde. Inimene ei otsi oma loole lahendust, sest lahendus on ju olemas – tuleb kõrvaldada süüdlane, et takistada-lõpetada tolle tegevus. Andes inimesele süüdlase aitab propaganda kasvatada inimestes viha inimeste vastu. Inimene ei näe süüdlast vaadates inimest ja nii kaob inimeste Maailmast inimlikkus.

Keegi ei ole lubanud, et inimene saab päästetud ja ta ei jää kunagi haigeks. Inimene ise on hakanud uskuma, et kui süüdlast enam ei ole, siis ei ole tema jaoks ohtu. Seega, kasvab hirm, kui süüdlane on jätkuvalt olemas ja süüdlaste arv on tõusuteel. Seega on iga hetkega suurem see oht, et hirmutav teadmatus saab inimese kätte. Inimese hirm täna on kui vene rulett – inimene ei tea, kuidas tema seda haigust põeb ja seega ta ei taha seda kogeda – inimesel tuleb ise ennast ära päästa – ta astub süüdlase vastu, sest nii on tal olemas viha, kuidas saada jõudu tänases ajas elada.

Ei ole vahet, kust nurgast ohver Maailma vaatab, sest igal pool ja ka teise külje peal on süüdlased olemas – oma uskumustest lähtuvalt on igal inimesel võimalik valida, keda täpselt ja milles on temal põhjust süüdistada. 


Marianne

17.03.2021.a




teisipäev, 16. märts 2021

Jalad üle ääre

 



Kas kuuled ja näed

eesriiete taha -

kas mõistad neid,

kes iseenda sees,

kui kuristikuserval

kassi ja hiirt

iseendaga mängivad?


Kas tead ulatada käe

sellele inimesele,

kes iseenda sees -

jalad üle ääre,

kui pesu nöörile

on rippuma unustatud?


Inimene oma elus,

kui tormituules,

vihmasajus,

päikese kuumuses -

otsalõppeva ajaga

proovib kaasas püsida.


Tuul rebib ja sakutab,

päike armetult kõrvetab,

vesi üdini läbi leotab -

enese pisarad on märjemast märjad,

enese valu iseennast katki lõhestab,

enese hirm olla see,

kes varjus või valguses ollakse,

sunnib viimast sammu astuma.


Kõik see tants käib peidus

teiste silmade eest,

eesriide taha varjatuna

justkui teises ajas ja kohas,

teisel riiulil või sahtlis -

elu on kellegi teise elus.


Selles naerus ja poosis,

mis on välise ees,

on rabedus ja tühjus -

eilse ja tänase vahel

on õhukene joon,

mida ületades

vajub liivaloss kokku,

mask libiseb eest

ja enese sisse

ära peidetud saladus

on avalik -


„Olen see, kes ma ei ole,

kuid ma ei ole see, kes ma olen -

kes ja kus ma olen,

kuigi olen mind ei ole

ja kui mind ei ole,

siis ...”


Marianne

16.03.2021.a

esmaspäev, 15. märts 2021

Aja kingitused ajas

 


Taas kord kogesin, et suudan ise ennast üllatada – oma eheda kurbusega. Fb kirbukalt enesele seda vajaminevat, mida ei teadnud end vajavat, ära ostma minnes, astusin aega, mis oli saanud alguse 130 aastat tagasi. Ühed inimesed on vahetamas kodu ning jättes vana seljataha annavad-müüvad enesele mittevajaliku neile, kes seda soovivad-vajavad.

Valida oli kõike ja me valisime kõike, kuid mina ei saanud enesele seda, mis oli hingele lähedane – vanad ehitised. Kõrvalhooned, kus oli kunagi olnud töökoda, hobuste tall, ait, laoruumid ja veel igasuguse eesmärgiga kõike, mille ajalugu jäi ajalukku. Vanade hoonete ehedus – puu igal moel ja nähtav aja kulg – käegakatsutav, tunnetatav, kõrval ning ühes olev. Aknad erinevate raamide ja lainetatavate klaasidega, uksed klaasidega ja ilma, lingid, koputi, kättesaamatus kõrguses laed, muljetavaldava paksusega laetalad ja põrandapalgid. Hoonete sees on ühes erinevad ajad, mis kõrvalepanduna on jäetud seisma. Jäetud ootama, midagi või kedagi või lihtsalt aegade ja stiilide tuultes oma väärtuse kaotanud või otstarbetuks muutunud.

Sügavale ulatuv puudutus äratas igatsuse – omada aja ilu ja võlu. Olla selle sees ja kõrval igapäevase elu osana. Kui ma ka oleksin valinud võtta kõike või mõned osad sellest, mis omana tundusid, siis minul ei oleks anda neile seda kohta, kus nad omal kohal ja õigel moel saavad nähtaval ja kasutuses olla. Mina ise ei oska neid kõiki korda teha ja mina ise ei vaja neid kõiki, kuid ma armastan aega ja puud – ma nii väga oleksin tahtnud, kuid ma jätsin nad sinna, kus nad magasid.



Tegelikult oli ka seda aega, mida kaasa valisin. Natuke oli võimalik, sest neile oli koht olemas – üks väike klapiga laud sohva ette, millel saab vajadusel ka puzzlet kokku panna, puuratastega tool kirjutuslaua taha, klapiga sekretär-kummut kusagile kunagi, riidenagi, millele veel ei ole kohta ja siinsel maal üks „kohustuslik” ajaloo verstapost – kuparipannu.



Tulin koju, andsin endale aega ja avanesin - kirjutasin selle loo vihikusse ning nutsin sügavast puudutusest tundlikuna – on olemas see aeg, mis oli ja on, kuid see ei ole minu. Mina ei ole seda hoidmas ega edasi andmas. On ajas aegadest jäänud tükid, kuid enam ei ole tervikut – ei ole elavaid mälestusi.



Ma ei tea, mis see on, mida ma vanade majade pööningutelt otsin. Ma ei tea, mis on see, mida tundun vajavat, sest olen selle kaotanud. Otsin, sest tahan leida, kuid näen, et ma ei ole kohale jõudnud ega saa seda puudutada. Seda, mida otsin ei ole seal, kust ma seda otsin. Otsin lugu – aega, mis on minu sees ja väljas ning kõneleb läbi minu – saan olla seal, kus mind ei olnud. Ma ei tea, mis oli ega tea seda, mis saab olema – näen seda, mis on – seisma jäänud aega, mis ei ole minu aeg. On hirm ja kaotus, et olevik saab enne läbi, kui mina leian üles nimetu.

Kirjutasin loo arvutis valmis ja jätsin ootama seda ühte pilti - alguse oma - mille tahtsin õhtul teha. Me läksime veel kord tagasi – kolmandat korda. Läksime puule järgi – tammelauale, mis on nii umbes kaks meetrit pikk, 30-40 cm lai ja 20 paks ning veel mõnele lauale, millest saab mööblit teha. Ja ma tegin pildi ning ma sain kingituse - õieti neli kildu ajaloost, mis anti mulle-meile alles hoidmiseks – ühe mõisa kahepoolse akna, 1870 pärit kahepoolsed uksed, 1900 pärit maja aknakarniis – maja põles 2009 maha - kui maja oleks alles, siis see paistaks meile aknast kätte ja veel ühed kamina „valvurid”.



Servamata tammelaua peal on kirjas perekonnanimi, kohanimi - Karuna ja aastaarv 55 – saatsin pildi samanimelisele inimesele, kes elab Karunas. Laud on pärit tema vanaisa, isa ja venna töökojast. Laud on kunagi ostetud eesmärgiga teha, midagi väga vajalikku, tugevat ja kestvat – seni ei ole olnud veel selle valmis tegemise aeg. Tegin sellele inimesle ettepaneku, et ta saab tellida endale sellest lauast vajaliku pingi, riiuli, laua jne – siis on üks ring täis saanud.

Ma tänan – võtsin vastu – hoian ja annan edasi, kui tuleb aeg.


Marianne

15.03.2021.a