laupäev, 30. september 2017

Sinu silmade sügavuses



Simo´le, aitäh, et peatusid ja lubasid vaadata

Sinu silmade sügavusse vaadates, mõistsin, et Hingedel pole sugu, Hing on igavene, kulgedes ajatuna tulemiste ja minemiste mustris. Sind lahkudes kallistades, tajusin, et argipäeva rutus kehade kohmakas kontakt on vaid hetke puudutus. Hingede kohtumiseks on vaja teadlikult kohal olla, oodata meelte rahunemist ja keha, väljahingamisel, lootosõiena avanedes, tajuda seotust teise Hingega.

Maailma kehastudes näeme vaid pealispinda – kõndivaid ja kõnelevaid kehi. Silmade sügavusse vaatamata, ei näe Hinge valu, mida ta tunneb oma teadmiste pärast, Hinge ilu – see, et ta mõistab Inimeseks olemist ja armastab teda kõigest hoolimata. Südamega kuulamata, ei kuule Hinge laulu, mis kõlab, igal ühel, omal viisil teiste Hingedega ühte.


Marianne

30.09.2017.a


reede, 29. september 2017

Sinu enese Hääl, süütab Valguse Sinu sees – meditatiivne rännak vol 15



Sinu ees lookleb rada. See on rada, mis kulgeb kui rohelises tunnelis, kesk kasvavat lopsakat loodust. Rohelisematest roheliste lehtede vahelt kanduvad kuldsed päikesekiired Sinu teele valgust andma. Lehtedest moodustunud seina lõpus kumab Valgus. See Valgus on nii soe ja kutsuv. Sa lähed ja astud Valgusesse.

Sa oled jõudnud salajasse aeda. Aeda, mis asub Sinu enese hinges. Selles aias kasvab puu. Puu on suur ja tugev. Tema tüvi on võimas ja sirge – sirutumas kõrgustesse. Puu laiad, lehti ning õisi täis oksad on moodustanud suure südame kujulise võra. Sa astud puu juurde ja kallistad teda. Puu toetab ja hoiab Sind.

Puuoksa küljes ripub kiik. Sa istud kiigele ja kiigud. Sa lükkad jalgadega hoogu ja naudid tunnet, kuidas Sina oled maast lahti, juuste lehvides lendamas maa ja taeva vahel. Tunneta, milline kergus ja vabadus Sinus on. Tunneta, milline lihtsalt olemas olemise rõõm Sinus kasvab. Tunneta iseennast sellel kiigel kiikudes.

Sinu puu okstel istuvad linnud ja laulavad. Linnud laulavad Sulle Sinust, Sinu hingest Sinu Hingele.
Sina kiigud ja kuulad. Sa tunned, kuidas Sinus sünnib viis, mis tõuseb otsides teed sügavusest üles poole. See on Hääl, mis sünnib Sinu sees, ja leides oma tee, voolab Sinust välja. Hääl saab sõnadega tiivad ja läheb lendu. Sa tunned, kuidas algul nii arglik hääleke kasvab suuremaks ja muutub tugevamaks. Alguses, vaid ojana nirisenud kasvab Hääl suureks jõeks, mis rajab endale voolusängi ja tulvab laia Maailma.

Mida rohkem Sa laulad, seda võimsamaks muutub Sinu Hääl. Sinu Hääl kandub, kõlab ja kajab üle maa. Sinu Hääl on avar ja soe, ta on tunnetest rikas. Sinu Hääl tõuseb ja langeb Sinu hingamise rütmis. Sinu Hing laulab, hingates sisse ja välja. Olles Hääl, oled Sa kui laine, mis kandub kõikjale Sinus ja Sa helised tervikuna. Sinu unustatud ja varjatud hingesopid avanevad ja energia pääseb liikuma. Hääl kandub igasse paika Sinu kehas. Hääle vibratsioon vabastab pinged ja salvestunud mälestused, avab suletud uksed ja valgustab peidetud nurgad.

Lauldes Sa avardud ja puhastud, sest Sina oled Muusika, Sina oled Hääl, mis laulab oma Hingelaulu Südame viisil. Lauldes oled Sa üks - iseenda, oma hinge, südame, armastuse ja Maailmaga. Sina oled heli, laul, muusika, viis ja hääl. Sina elad ja hingad. Sinu Hing hõiskab, sest Sinu südamejõega koos voolab eluenergia. Hääl Sinus süütab Valguse kõikjal Sinu sees. Valguse, mis kannab endas Elu, Armastust, Teadmisi ja Mõistmist.


Marianne

29.09.2017.a



neljapäev, 28. september 2017



Iseendas  mugavuse piire ületades, lähed Sa liikvele. Ennast avastades ja  avardades, kasvatad tiivad ja olevikku muutes, lood Ise endale homset.


Marianne
28.09.2017.a






kolmapäev, 27. september 2017

Elu ehitamine




Mina ise, valin kohad ja hetked,
millest koon niidina enesele teed,
milles ringe päevast päeva teen.
Mina ise, salvestan sõnad ja tunded,
millest loon endale helidest tausta,
mida kui klappidest kuulata saan.

Mina ise, ehitan, kasvatan ja loon endale Maailma,
mis minuga kõikjal kaasas käib.
Maailm, mis mühab mu kõrvus, kui marune torm.
Maailm, mis varjab mu vaate, kui laiuv laas.
Maailm, mis köidab mu jalad, kui laukane soo.

Kui sulgeksin kõrvad ja vaigistaks hääled,
kas kuuleksin taas iseennast, seda,
kuidas südametuksed ja hingamise kahin,
meenutab mulle, seda, kes mina olen.
Kui sulgeksin silmad ja rahustaks meeled,
kas näeksin taas oma teed,
mis kulgemas jalge all maas.
Kui tõstaksin käed ja pühiksin endalt,
kõik niidid ja võrgud, mis hoidmas mind kinni,
kas vabaks nii saaks.
Kas julgeksin vaadata ringi, et näha Maailma,
mis vaba piiridest ja puhas salvestustest.
Kas ärkaksin, siis unest ja mõistaksin,
et minu Maailma on minu enda valik.

Marianne
27.09.2017.a




teisipäev, 26. september 2017

Naer iseendaga, läbi pisarate




Heleni`le, kes pole suutnud, Sõna, unustada.

Jah, mina olen nii- ja naasugune,
ei ole minus ühte ega teist,
kuid rohkem ja küllaga on kolmandat
ja neljandatki veel näha võib.

Oli aeg, kus meeldisin iseendale,
sest kõik, mis vaja, oli minus olemas.
Seni kuni keegi ütles: „Sinus ei ole seda ja teist.
Sa oled imelik. Sa oled teistsugune.”

Ma vaatsin ringi, olin jah – erinev.
Olin küll sarnane, aga mulle omasega märgatav.
Sõna, mis naljaga öeldi, muutis mind puuduseks.
Sõna tegi haiget, sest ma ei olnud korraga enam kindel,
mis minus on õige, mis mitte.
Sõna tegi valu, sest määras mind olema keegi,
kes mina ei olnud.
Sõna muutis mind teiseks.

Peeglisse vaadates nägin vaid viga,
ülejäänu minust nähtamatuks sai.
Mulle omane muutus vajaduseks
varjata, peita, muuta end olematuks.
Kuidas saan, siis olemas olla,
kui soovin nähtamatuks jääda?

Ma ei suutnud ega osanud sel hetkel naerda,
naeru, mis vabastaks mind sõnast.
Naerda lapse siirast ja nakatavat naeru,
kui ta avastab, et teised on nii naljakalt erinevad.

Liivakasti vormid teevad ühesuguseid kooke.
Inimeste vorme ei ole olemas.
Kui kustuda toas valgus,
siis, kuidas Sa mind üles leiaksid,
kui me oleksime täpselt ühte moodi.
Sina oled ju tegelikult see, kes minust erineb, sest Mina, olen täpselt iseenda moodi.

Marianne
26.09.2017.a






esmaspäev, 25. september 2017

Mina olen lihtsalt Inimene ...




.... kõndimas teel


Elus on nii palju hetki, kus tuleb lihtsalt tugev olla. Need on kohad, kus peab suutma olla, et järgmine hetk jõuaks tulla ja mina, jaksaks, veel olemas olla. Kas jõuan ja jaksan, sel hetkel, kõik oma tunded nii läbi elada, et saan nad selja taha jätta? Vaevalt, sest just oma tunded surusingi maha, hoides end tundetu ja tuimana, sest vaid nii suutsin järgmise sammu astuda.

Leitud ja lahti lastud hirm – uuesti haiget saada – oli vundamendiks minu tunnete majale, mis nüüd laguneb. Pragudest tulevad välja tunded, mida olen kunagi allasurunud. Olen kohal tänases päevas ja siis korraga, on üks mõte, nähtud pilt, koht, kuuldud heli - lülitiks tunde lahti laskmisele. Lasteaias, nutva tüdruku pilk, viis mind lapsepõlve tagasi, nii sügavale, et sündis lugu minu valust ja kurbusest. Looga, vallandus väikse tüdruku olemise raskus - olla üksi – vabanemine toimus nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.

Laupäeval hommikul sõitsin taas Tallinna. Ees ootasid kaks päeva - iseenda leidmist, hääle ja muusika sees. Tee viis Olevistest mööda, aega oli ja nii astusin kirikusse sisse. Istusin päikselises saalis, tunnetasin ja olin kohal. Pisarad hakkasid voolama, kui vaatasin pragulist seina ja akent, millest valgus sisse voogas. Sel hetkel nutsin pisaraid, mis olid aastatega minu sisse kinni jäänud. Mõistsin, et minu keha otsib tervendust, vajab vabanemist ja lahti laskmist, kõigest sellest, mis mina tema sisse olin kogunud.

Kogetud päevad olid vabastavad ja mind muutvad. Teadmine, et olen õiges kohas, sai visuaalse kinnituse, kui võtsin kaardipakist valge öökulliga kaardi. „Tänase tänu” loole, olin lisanud video, milles valge öökull lendas ja nüüd, vaatas ta mulle kaardi pealt vastu.

Esimest korda, väljendasin ennast kui hääl. Samm, sammu järel, vabastasin ennast piirangutest ja lubasin ning julgesin olla mina ise. Kui esimesel päeval, tantsides, tuli teekaaslastele silma vaadata, siis ma ei suutnud ilma pisarateta seda teha, sest neis kohatud lahkus, armastus ja siirus ei olnud justkui minu jaoks. Teisel päeval, endas leitud laulu lauldes, vaatasin kaaslastele silma, sest mina, olin enda sees kohal. Ma ei põgenenud enam inimeste eest, ega vältinud silmsidet, ma ei häbenenud laulda, sest ma olin see, kes ma olen.

Ma tänan!

Marianne

25.09.2017.a

reede, 22. september 2017

Aga, mida Mina teen




Kui olen mattunud hetke, kus keerutan jätkuvalt linti sellest, mis minu elus on valesti, mis häirib,
mida mina või teine inimene oleme teinud, öelnud või tegemata jätnud, siis on mõistlik peatada see lint ja küsida iseendalt: „Aga, mida Mina teen?”

Selge on see, et teist inimest ei saa muuta, seega jääb üle ainult iseendaga tegeleda. On valik, võtta vastu otsused ja panna ennast nendega kinni – otsustasin ja nüüd nii ongi. On valik, valida valikute vahel, hetkel kui on võimalus valida. 

Minu enda võimuses on valida ja vastutada iseenda eest.


Marianne

22.09.2017.a

neljapäev, 21. september 2017

Tänase tänu


Tänane tänu


Ma tänan, et on päev, mil päiksega ühes tõusin,
koos käima hommikusel uduniiskel teel.
Tuul tuli kaasa ja lennates kuivatas maa,
kingiks sahisevate lehtedega kirjas mu raja.
Sookurg taamal, kui „Tere” huikas,
hing, minu sees, talle vastu hõiskas:
Ma tänan, et tänane päev on käes,
eilne läks mööda ja homne veel ees,
kuid mina olen siin, tänase sees.

Ma olen vaba ja valmis minema,
vastu sellele, mis tänases ootamas ees.
Hommik, mil päike nii soojalt paistab,
puudutades õrnalt mu palgeid,
kui ütleks ta: „Sa seisad nüüd omil jalgeil,
aeg on kõndida, aeg on minna.
Vaata seda, mis köidab Su pilku,
kuula seda, mis kõnetab Sind,
sest Sinul on käia tee, mis Sinule loodud,
kui udu hajub, siis rada laotub.
Sa astu, see esimene samm, Usalda,
ja juba järgnebki järgmine – ja nii, Sa kõnnidki, iseenda teel.”

Tunde, mis tuleb ja takistab teed,
võtan pihku ja vaatan, seejärel,
õrnalt ta tuulele kaasa annan,
lasen ta lendu ja ise end vabana tunnen.

Ma tänan, et Sina käisid kaasas,
kui oli raske ja kaaslast vajasin teel!
Ma tänan, kui mõttes mind saatsid,
oma tuge ja toetust nii mulle andsid!
Ma tänan, et olen olemas,
mina ise, käimas iseenda teel!


Marianne
21.09.2017.a







teisipäev, 19. september 2017

Vahe on meie vahel




Minule tundub, et Sulle ei ole oluline see, mida mina Sinust mõtlen – see, mida mina Sinust arvan – see, mida mina Sinu vastu tunnen, sest, kui mina küsin ja Sina vaikid, siis jäävad minule, minu enda oletused, arvamused ja tunded.

Kui Sina ei jaga minuga oma mõtteid, soove, vajadusi ega unistusi, siis mina ei tea, kuidas Sina oma teed kõnnid. Sina käid justkui kõrval, olles ometi eemal ja meie vahel on vahe.

Sinu sõnad oleksid, kui käe ulatamine, öeldes „Kõnni minuga. Ma näitan ja jagan, oma sõnadega, Sulle oma teed.” - see on hoolimine, jagamine, koos olemine, mõistmine, tugi ja armastus.


Marianne

19.09.2017.a

esmaspäev, 18. september 2017

Helesinine päev elus




On kolm võimalust:
Läheb hullemini,
Jääb samaks,
Läheb paremini,
Kolm valikut, erinevas järjekorras, korda mööda, ikka ja alati ....

😊
Marianne

18.09.2017.a

pühapäev, 17. september 2017

Inimese loomuses on meeldida iseendale ja teistele inimestele




Inimese jaoks on oluline meeldida iseendale. Luua endas enamat ja positiivset, sellisena, kes ta on: oma olemuse, olemise ja tegemistega. Inimese loomuses on oluline meeldida teistele inimestele, sellisena, kes ta on: oma olemuse, olemise ja tegemistega. Inimesele meeldib armastuses anda iseendale ja teistele seda, mis meeldib, et luua sellega enamat iseendale ja oma suhtesse.

Inimese loomuses on tunda hirmu, kaotuste või muutuste ees, mis võivad viia suhete halvenemise või katkemiseni. Ometi, püüab ta ka selles olukorras meeldida, et kindlustada oma positsiooni ja säilitada olemas olevat. Hoolimata sellest, kas suhe on hoidmist väärt, muutub oluliseks selle säilitamine.

Iga inimene on nii omamoodi, et temale meeldiv, on vaid temale omaselt meeldivalt eriline ja „kiiksuga”.Kui inimene ei tea, mis talle meeldib, siis on ta rahulolematu, sest ta ise ei tea ennast täita ja suhtes kasvab pinge, sest temas on ootus, et kaaslane teda täidaks. Kui inimene ei tea, mis tema kaaslasele meeldib, siis teeb ta oletusi või jagab seda, mida paremaks peab või endale sooviks. Iseennast ja oma kaaslast täita saab siis, kui nad teavad, mis neile meeldib ja nad jagavad oma soove, unistusi ja hirme. Inimene annab, jagab, peab meeles ja oluliseks, kui hoiab ja väärtustab suhet. Kui ei, siis on need teadmised kohaks, kus saab teisele haiget teha – eirates, hoides eemale ja vaikides.

Inimene panustab suhtesse, mis viib teda edasi, annab turvatunde ja heaolu, loob enamat inimeste vahele. Kui inimene ei püüa enam meeldida, ei enda ega suhte pärast ja talle ei lähe korda kaaslase arvamus, siis ei ole ta enam selle suhte sees, ta võib küll suhelda ja kohal olla, kuid asub väljapool suhet.

Inimene võib oma suhtes olla ootusteta, kuid kui ta teab, mis talle meeldib, siis on ta teadlik iseendast. Olles suhtes, kus ta ei saa seda, mis loob temas enamat ja ta peab nii palju kohanduma, et tuleb enda arvelt teha kompromisse ja jääda nö miinusesse, siis otsib ta võimalusi, anda ise endale seda, mis meeldib – seda, mis toimivas suhtes oleks jagamine ja teineteisele armastuse andmine.

Selleks, et meeldida iseendale, tuleb tunda oma olemust, tunnistada iseendale oma vajadusi, tunnustada oma tegemisi ja armastada iseenda erilisust. Sellisena lood suhte, kus tajud meeldimise taga täitmist, sest tunnistades ja jagades kaaslasega oma vajadusi, soove ja unistusi, nii, et te saaksite anda seda, mida teine tõeliselt soovib, annate ja saate signaali, et meeldite teineteisele just sellistena nii nagu olete.


Inimene, Inimesena, on kui raamat, kes ootab ja loodab enda lugemist,
soovides teisi köita, oma ainulaadsuse ja erakordsusega.
Meeldida nii, et teised elaksid kaasa tema tegudele ja tegemistele,
ning olla oodatud ja oluline kaaslane nende päevadesse.


Marianne

17.09.2017.a

laupäev, 16. september 2017

Aga, kui olemata jäänu, oleks olemas olnud




Miks tundub, et teise Inimese astutud samm, mis erineb argipäevast, sunnib/ nõuab meid tegema omapoolset käiku? Miks teise Inimese tegu, justkui puudutab meid, kuigi see ei olnud meiega seotud? Me lubame oma kaaslasel minna, olla, teha, käia jne – laseme tal olla tema ise. Ja nüüd, on ta midagi teinud, aga meie, oleme oma lihtsas argipäevas olnud. Kust tuleb, siis sisemine sund, olla mina ise, kuid nüüd olla teisiti ise, tunne, et peame välja mõtlema käigud ja sammud, mis viiksid suhte uuesti tasakaalu.

See on hirm, mis on kui öösel, kahe une vahel ehmatusega ärgates, maalinud kujutlusse pildi, mis oleks võinud olla ja me ei tea, kas see juhtus reaalselt või nägime seda unes. Hirm, mis näitab meie sisemist nõrkuse kohta, seda, millest kardame ilma jääda või, millega kohanemine vajab meie poolset sammu. See on koht reaalsuses, mida me tasakaalustame läbi selle, mis oleks võinud juhtuda, astume tõelisi samme, nii nagu oleks see juhtunudki.


Olemata jäänu oleks ju võinud olemas olla, kui oleks olnud teisiti.
Olemata jäänu jäi olemata, sest oli olnud teisiti.
.... aga, mis siis oleks saanud, kui see nii ei oleks olnud ...


Marianne

16.09.2017.a

reede, 15. september 2017

Varjudes varjuva varju puudutus




Sulle, kes Sa varjad Tõde, mis Vaataja silmadest Sulle vastu peegeldub

Varjude varju varjad nägusid,
oma mõtteid ja tegusid.
Varjates seda, millele silma ei vaata,
millest, selga keerates, välja ei tee,
millest vaikid ega Hinge paota.
Varjus on Sinu peidetud mõtted ja teod,
Su metsikuimad tunded ja ihaldatuimad soovid,
olemata jäänud või läbi elatud lood.

Vahel varjude soos astud,
kui, midagi piinab või väga valus on.
Kõndides kaalud, kellele vaadata silma,
kelle viid kaasa Valguse ilma.
Varjud libisevad mööda, põgenevad Sul käest.
Põgus puudutus toob pisarad silma,
on see vihast i möödunu ihast.

Peidetud Maailm, vahel unedes käib külas.
Istud saalis ja vaatad linalt, varjude tagasipeegeldust,
kes mõistu kõneledes, näitavad Sinule – Sind ennast.
Kes on selle elunäidendi autor, kellele kinkida lilled
ja pühendada aplaus, kui lina langeb?

Sa valid oma kõrvale Hingi, kes Sinu sisse ei näe.
Kelle eest oskad varjata, varjudesse, iseenda.
Vaatad endast välja, näoga, mis peidab Su Hirmu.
Hirmu, olla aus, olla alasti iseenda Maailma sees.
Millal astud varjudest välja, et olla Sina ise?

Sina, kes Sa oled kõike ja mitte midagi.
Sina, kes Sa kõnnid kaduviku kunsti teel.
Sina oled siin, eluteatrilaval,
seistes hetkelises valguses,
mis peidab varjud Sinus,
kuid varjutab näod, Sinu ees.

Sinu sees elavad varjud, istuvad täna saalis
ja vaatavad Sind, kui Sina, sel hetkel Valguses käid.
Taas on Sul uued rollid, elunäidendi sees,
uued lavastajad, uued lähenemise teed.

Vari on vaatenurk, kui valgus jääb selja taha,
nii, et enam ei sära ega pimesta,
vaid laseb Elul ja Sinul,
olla nii nagu nad on.

Sinu Soov – puudutada Hinge – Sinuga alati kaasas käib.
Kes meist ei sooviks olla hinge puudutus.
Kes meist tahab olla vaid pinnavirvendus.
Pinnavirvendused vaibuvad, kui nendest jäänud värelus kaob.
Hääbub mälust ja meeltest, kaob meie elust ja teelt.
Kuid puudutus, mis jõudis südameni ja puges hinge,
jääb saatma ja meelde aegade lõpuni.

Sina oled see, kes Sa oled - ühel puudutad hinge, teisel väreled pinnal ...
ja Varjudest väljudes, taas Armastuse Valgusega, Valguse Teed mööda käid ...

Marianne

15.09.2017.a

neljapäev, 14. september 2017

Langevates lehtedes sahiseb pisarate kurbus




Jagatud hetk hommikul, viis mind ajas tagasi

Lapsevanemal hommikul Maailma minna on rutt.
Väikesel tüdrukul, seal lasteaias, saatjaks on nutt,
kohe ees on hetk, mil ema sulgeb ukse tema ees
ja lapsel on hirm – tunda end üksi, Maailma sees.
Jääda maha, kui ta ei ole valmis veel,
käest lahti laskma ja minema oma teed.

Lapse silmast pudeneb pisar,
akna vastu trummeldab vihmasagar,
piisk ja pisar, koos akna pealt voolavad alla.
Sügisene raju sunnib vaatama maha
ja selle varjust vanem ei näe väikest kätt,
mis pisarate ja piiskade vahelt pühib tatist nina
ja viibates lehvitab – saates teele ja kutsudes tagasi.

Aastaid hiljem, läheb tüdruk kärsitult teele
ja ema pisarais silmad, jäävad saatma kuju,
kes läheb ja ei tea, millal ta taas tuleb koju.


Marianne täna ja aastaid tagasi

14.09.2017.a

kolmapäev, 13. september 2017

Veepeeglis muudetud Mälestus – Meditatiivne rännak vol 14




Täna kõnnid, Sa mööda teerada. Rada, mis kulgeb mere ja metsa piiril. Kord lookleb ta rannaliival ja teisal põikab ta puude vahele, samblasele rajale. Vaata, kuidas sipelgad raja pealt männiokkaid pessa viivad. Vaata, kuidas valgevahused lained randa vaovad, et taas mere rüppe pugeda. Mõõda puutüvede sihvakust ja vaata nende latvu, mis sinise taeva taustal Sulle viipavad. Vaata päikest, mis mere oma sooja kullasäraga üle on valanud. Tunneta, kui mõnus on olla. Nii kerge on hingata ja nii vaba on Sinu meel.

Sa korjad kaldaliivalt pihku, sooje päikesesäralisi kive ja pärlitena paistvaid teokarpe. Rada juhatab, Sind nüüd kivideni. Kivid on suured, soojad ja tugevad. Kivide vahelt voolab maa seest välja allikas. Läte, mis on selgemast selgem, puhtamast puhtam ja tasasemast tasasem. Sa põlvitad ühele kivile, mis allika kõrval lebab. Sa poetad, peo seest, allikasse kivid ja teokarbid. Sa vaatad, kuidas nad tasakesi põhja vajuvad ja oma koha leiavad.

Allikavees peegelduvad Sulle vastu: Sina, taevas ja puud. Tasakesi libistad Sa oma peod allikavette ja tõstad pihkudega vett joomiseks. Sa rüüpad sõõmu – vesi on pehme, värskendav ja avardav. Sa võtad veel kord allikast vett ja nüüd pesed Sa sellega oma silmad ja näo. Sina ja allikas olete nüüd seotud. Allikas peegeldab nüüd Sind, nii nagu Sa oled. Allikas on kui puhas lõuend, mis näitab Sulle Sinu tundeid – seda, mis on Sinu sees.

Sa vaatad veepeeglisse ja nii Sina kui Sinu peegeldus naeratate teineteisele. Sulle meeldib see, mis Sa näed. Palun sulge nüüd silmad ja mõtle ühele inimesele, kes on või ei ole enam Sinu elus osaline. Mõtle inimesele, kellest Sinusse jäänud mälestus, teeb Sulle haiget või muudab Sind kurvaks, vihaseks, solvunuks. Mõtle inimesele, kellest jäänud mälestus, loob Sinus taas negatiivse tunde.

Ava silmad ja vaata uuesti veepeeglisse. Sa näed, kuidas Sina oled moondunud tundeks ja vesi on muutnud oma värvi. Iga kord, kui Sina sellele inimesele mõeldes, oma salvestunud tundega mälestuse avad, muutub Sinu sisemus selliseks nagu see veepeeglis paistab.

Sa vaatad vette ja mõtled ajale, mis Sa selle inimesega koos veetsid. Teil oli häid ja halbu aega, toredaid ja vähem toredaid hetki, armsaid tundeid ja purustavaid emotsioone – seal oli kõike. Otsi nüüd oma mälestuses üles koht, kus Sa tundsid end hästi, õnnelikult, vabana, turvaliselt ja eriliselt armastatult või hoitult või tänulikult. Otsi oma mälestuses üles koht, kus Sina tundsid, midagi sellist, just tänu sellele inimesele - teie koosoldud ühise hetke eest. Hoia seda hetke endas, vaata ja tunneta seda. Jäta see meelde, et järgmine kord kui see inimene meenub, siis tuleb Sinu silme ette see hetk ja Sinu sees loob end see positiivne tunne. Hoia veel seda uut mälestust ja vaata vette. Mida Sa seal näed? Sulle meeldib see pilt, see Sina ja see veepeegli värv. Tunneta, kuidas Sinu keha hingab sügavalt välja, vana, mälestusse salvestunud energia, vabanes, luues uuele mälestusele ja energiale koha.

Kui Sa soovid, võid täna veel oma mälestustesse salvestunud energiaid muuta. Kui ei soovi, siis rüüpa veel kord allikast ja pese ka oma silmad ja nägu. Sinu sisse jääb jälg allikast, selleks, et Sinu sees oleks kergus ja avarus ning Sa näeksid, kuidas Sina ise oma elu luua saad. Täna allikat. Täna teda saatmise, juhatuse ja hoidmise eest.

Sa lähed kõndides randa. Sa libistad riided oma kehalt ja astud vette. Lainevaht peseb õrnalt Sind puhtaks. Vanad mälestused libisevad vette ja lahustuvad laineis. Sina puhastud vees veena. Sa astud kaldale ja päike kuivatab Sind. Tuul lehvitab Su juukseid – õrnus, hellus ja õhulisus on Sinuga selles tuules. Sa naerad naeru, mis on nii vabastav, kerge ja helde. Armastuse pärlid voolavad rõõmupisaratena Sinu silmist. Sa püüad need pihku ja seod neist endale kee kaela. Iga muudetud mälestus on helguse, sära ja armastusega Sinu sees ja pärleina Sinu kaelas.


Marianne

13.09.2017.a

teisipäev, 12. september 2017

Võõrad uksed või ise enda Hing




Miks ikka, veel koputad võõrastele ustele,
hüüdes või paludes või lausa anudes:
Palun Aidake Mind!

Mida saab teha see, kes ukse avab?
Kas ta Sinu asemel, vaatab Su sisse
ja ütleb, mida seal näeb.
Kas ta Sinu asemel, küsib Sinu enese käest,
mis on see, mis Sinus on katki või puudu või liiast.
Kas ta Sinu asemel, kuulab Su juttu,
et mõista, mis on see,
mida Sina vajad või tahad või soovid.
Või loodad, et avaja terveks Sind ravib,
annab Sulle selle, mida Sina ise vaid anda saad.

Kuidas saab tema seda Sulle anda,
see pole ju tema võtta ega jagada:
tema ei astu Sinu jälgedes,
tema ei käi Sinu päevades,
tema ei ole Sinu enese sees.
Tema on vaid käänak või juhatav viit,
toetav õlg või lehekülg-mõttekild,
kes on kohal või kõrval
kui Sinul on valus või raske
või oled rammutult väsind iseenda teest.

Tema on see, kes hetkeks jagab ruumi Sinusse,
annab klaasi, et sõõmu vett saaksid rüübata
ja laualt ühe kääru leiba, näljaselt haugata,
et edasi jõuaksid, Sina minna,
et uuesti jaksaksid, enese käest küsida,
ise ennast kuulata ja endasse vaadata,
sest Vastused on Sinuga kaasas, Sinu enese sees.

Miks, siis ikka veel valid ja otsid,
kes on parim ja tulemusi teeb.
Kel on paremad kaalud, täpsem silm
ja absoluutsem kuulmine,
et hinnata, kaaluda ja mõõta Sind,
et seejärel kirjutada valem,
mis on tõesemast tõesemas ja ausamast ausam,
mis kohe Sind tervemaks, ilusamaks, nooremaks ja rikkamaks teeb!

Sina tasud vaid arve ja ootama jääd,
et see oligi nüüd see, mis lubatud ja soovitud.
Ehk oli või ehk ei olnud.
Ehk tuleks uuesti otsida ja valida,
sest teeradu on Maailmas palju
ja silte, mis viitavad, suunavad ja lubavad,
on trükipressi alt tulemas ikka ja veel.

Kui kasvatad taime, siis näed ja tead,
millal ta vajab varju või päikest või vett
ja Sina ise selle talle annad,
sest Sina hoolid ja soovid,
et taim kasvaks, viljuks ja seemet annaks.

Sina oled kui taim, siis kuidas ...
kas kasvad ise või kellegi teise peenrasse/ põllule külvatud said.


Marianne

12.09.2017.a