Olemas olemise tagajärg

 

Üsna sageli unustame me oma osa eest vastutuse võtmise või õigem oleks küll öelda, et vaatame sellest mööda. On tõsi, et iga samm, mille me astume. Iga valik, mille me teoks teeme. Iga puudutus, mille jätame. On, millegist osa võtmine. On, millegi osa olemine. On, millegi muutmine. Ka meie ise oleme olemas olemise tagajärg.

Kõndides, mere ja maa piiril, jäävad meist nähtavad jäljed. Randuvad lained kustutavad need kaldalt. Kõndides, mühavas metsas, jäävad meist maha nähtavad jäljed. Sammal saab keha raskuse tõttu kokkulitsutud, oksakesed murduvad, marjapuhmad jätame seljataha muljututena ja mõni pisikese mutuka rada jääb jäädavalt pooleli. Me oleme muutnud olevat oma olemas olemisega. Ühed jäljed kaovad nii nagu poleks neid olnudki ega midagi tehtudki, kuid teised jätavad järele nähtavad ja vahel ka jäävad jäljed.

Igas loos on igal osalisel oma osa ja siit tuleb tõdemus, et igal ühel on oma vastutus kanda. See on teadmine, mida me ei taha tunnistada, kui meile osaks saav kogemus on halb, ebamugav, ülekohtune, liiga tegev, vähemaks võttev. Kes on süüdi – kes põhjustas - kelle sammu tagajärg. Enese valude eest maksmine tundub ülekohtusena. Kui otsustada ära, et keegi teine on süüdi, siis kaoks justkui enese osa loos ära. 

Süüdlane tähendab ohvri olemas olemist – ühise pendli loomist. Ohvri ja süüdlase mäng ei anna vabadust, vaid seob ka üle aegade kokku. Tullakse tagasi, et lugu õigeks pöörata. Inimene tahab tõlgendada seda nii, et süüdlane kahetsegu ja maksku oma teo tagajärgede eest. Tegelikult ei ole ohvrit ega ole süüdlast. On inimesed ja nende valitud vaatenurgad, mis, võttes vabaduse, seovad nad kokku, et lugu lahendada.

Käsil oli ülekohtune lugu, mida ei olnud unustatud - mida ei tahetud andeks anda, vaid nõuti kohtumõistmist, sest mitte miski ei näinud korvavat kogetud kaotust. Ka siis, kui antigi võimalus ja loodigi kordus, jõudis see samasisulise lõpuni. Ohver tuli ise ja kutsus ka teise tagasi, sest tahtis, et ülekohtutegija kahtseks oma tegu ja maksaks põhjustatud kannatuste eest. 

Selleks, et teha samm lähemale iseendale ja anda ise endale ning ka teisele osalejale vabadus - sai inimene samasisulise kogemuse osaliseks, kuna tema, ohvrina, oli „unustanud” oma osa loos. See, mis oli olnud – vahetu kogemus – oli olemas olemise tagajärg. Oma vastutus – teine tegi oma valiku, mis puudutas, sellepärast, et oldi olemas – teise samm oli olnud olemas olemise tagajärg.

Ma tänan võimaluse eest - ma mõistan - minu enese maksta on minu enese olemas olemise tagajärjed❤️ 

Marianne

31.03.2023.a

Mina ei tahtnud Sind kogeda

 

Kui keegi valib olla negatiivne tunne – valib end väljenduda harmooniat lõhkuva ja olemisi raputava tundena, siis enamasti kohtab ta vastupanu. Vastu reageeritakse erineval moel, kuid ikkagi sõnumiga – „Mina (Meie) ei taha Sind sellisena kogeda!”

Tundena väljenduda valinud inimese kohtamine on ehmatus ja keeruline hetk. On soov protestida – ära mind puutu - see ei ole minu teema. On soov ära minna, et iseennast aidata ja säästa. Vahel minnaksegi, kuid vahel ei saada, sest ollakse mingil moel seotud.

Seega reageeritakse. Üsna sageli valitakse reageerida koheselt – harjunud moel. Olukorda lähemalt hindamata ja distantsilt vaatamata, sukeldutakse lahingusse tunnetega. Tehakse seda sellisel viisil, mis on enne töötanud ja olukordi kuidagi ära lahendanud st teine on vastu puutuva tundena olemise lõpetanud.

Mida peaks tegema? Kuidas ja millisel moel oleks õige käituda? Kas jätta teine oma tundega üksinda? Kas aidata? Kas toetada? Kas päästa ära? Kas nõuda olemise vahetust? Kas kasutada ise veel tugevamat tunnet? Mis tegelikult aitaks? Miks peab sundima teist oma tunnet vägisi vahetama? Miks ta ei võiks seda ise tahta teha?

Teine võiks ise, kui ta tahaks, kuid ta ei taha – ei saa. Ei saa, sest siis tuleks tunnistada – Mina Ise. Seega vajab ta teist, kes aitaks loo lahendada. Vajab teist, kes aitaks lool laheneda. Vajab teist, kes võtaks lugu isiklikult.

Ega negatiivse tundena olemine ei ole hea enese kogemine. Inimene on, kuid ta ei taha olla. Tal on tunnet vaja, kuid ta ei taha tunnistada enesele, miks tal seda tunnet on vaja. Ta sõdib teisega, kes tema kõrval. Ta sõdib, kuid hüüab samas appi - „Tee nii, et ma ei peaks tundma. Tee nii, et ma ei pidanuks tundma. Võta vastutus – ole autor. Anna mulle sõnum – see ei ole minu teema, et saaksin vahetada/ lõpetada oma tunde ära.”

Kuigi teise tunne võib saada vaigistatud/ vahetatud ja vahetu kogemine lõppeda, siiski lugu jätkub. Käib arutelu enese sees või osalejate vahel. Tõstatakse küsimus, kas ja kellel on/ oli õigus oma tundele. Otsitakse ja leitakse põhjendusi ning argumente, mis poolt ja vastu. Pikalt ja laialt lahatakse teemat ja isikuid. Selline tegevus tähendab vastutuse võtja otsimist ehk seda, kes tunnistaks, et temast sai lugu alguse ja vastu reageerijal oli õigus valitud vastusele. Lugu sunnib jätkama eneses peituva teadmise - Mina Ise andsin osa – vastu protesteerimine.

Vastutuse vastu protesteerimine - „Miks peaksin mina teise tundega tegelema? Mis õigusega too teine valib minuga nii käituda? Miks teine ennast minuga koos olles valis sellisena väljenduda? Mida teine minult ootas – mida ta vajas? Mida tema tunnistada ei tahtnud? Mida mina ise tunnistada ei tahtnud?

Ei olnud ainult tema, vaid ka minul oli osa selles loos. Hetk, milles ei tuldud olevaga toime – Mina Ise - minu olemas olemine - minu puudutus - oli olnud oluline. Seega, võtsin teise tundeid isiklikult - uskusin, et olengi või teine peab mind enese tunde autoriks. Mina vahetasin ta ära – mina muutsin ta ära. See ei ole minu süü - mina ei taha Sind tundena kogeda! Tegele ise endaga.”

Juhtunu oli rollide segadus – koos oli üks ja oli teine – kindlate rollide paar. Ühe samm tähendas teise jaoks tagajärge, mis tähendas, millegi kaotust. Sammu tegija ei pidanud ise kogema seda, mida teine pidi. See põhjustas teises protesti ja too ei tahtnud enam olla selle rollis, kes ta oli – ta tahtis rollipaarist välja saada. Vastupanu teostamiseks valis ta tundena väljendumise.

Valitud tunne tähendas teadmatust eneses - reageeriti ju millegi või kellegi pärast ja vastu. Oli tunne, mida ei osatud nimetada, sest ei vaadatud enese sisse ega otsitud põhjust. Kui ollakse tundena olemisest häiritud ja kohata vastupanu, siis saab valida teise tunde – tuttava ja harjumuspärase tunde – viha selle vastu, kes hakkab vastu. Kui on tunne, millisena ise ennast kogeda ei taheta, siis peab leidma sellele Autori – No vaata, mida Sina minuga tegid!

Kohates tundemuutujat, ei tulda olukorraga toime, sest ei teata, kelle rolli valida st ei teata KES ollakse, kui teine valib olla tunne. Kui teine on tunne, siis ta nagu ei olegi enam see KES ta oli. Tundena väljenduja puhul justkui enam ei kehti ega pea paika see, mis käis temaga kaasas ja milline ta oli. On segadus enese sees – kui teine enam ei ole see, kes ta oli, siis Kes ise ollakse. Kui oligi – Mina Ise – siis jääb üle olla see KES on tunde Autor.

Üks ei taha olla tunne ja teine ei taha olla selle autor. See on tunnetest häiritud kommunikatsioon – üks ei oska seletad seda, mis temaga toimub ja teine ei saa aru, mida temalt oodatakse. Olev muutis eelneva olemise olematuks. Mõlemad on segaduses ega tea vastust küsimusele – KES ma olen – KES on teine. 

Aitab aktiivse vastu tegutsemise ja enese kaitsmise lõpetamine. Tuleb vastata küsimusele KES? – Mina olen ... . See vastus annab toetuse ja pinna jalge alla. Eneseteadlikkus annab teadmise – Kes on teine – too ei ole Tundemuutuja, vaid see, kes on hädas enese ära tundmisega. See annab mõistmise sellest, mis toimub – mis oli ja mis sai. On vastutuse võtmine enese osa eest, öeldes -

"Ma mõistan Sind - minul oli osa selles loos ja mul on kahju, et oma kogemust ei olnud Sinul hea ega kerge kogeda. Ma ei võta Sind ega Sinu teed kanda, kuid olen valmis olema Sulle toeks, kui valid ise astuda ja oma sammude eest vastutada."

Marianne

30.03.2023.a

Mere erinev välimus ei muuda tema olemust

 

Räägitakse ja õpetatakse, et, erinevatel põhjustel, tuleb teha teadlik samm – Võta vastu oma koht süsteemis - või, et - Anna teisele tema koht süsteemis. Okey, mis mõeldud, see tehtud - seega lausutakse sõnad ja/ või kujutatakse midagi ette. Tehakse justkui tegu ära, kuid ei mõisteta, mida see tegelikult, energeetilises plaanis, tähendab – anna koht – loo side – võta vastu oma rollinimega seonduv – see, kellele koht antakse on, olemas oleva rolli, partner. Rolliside - kahe vaheline ühendus ja lugu – mõlema rollid, rollipaaris, on olulised – üks on, sest teine on – üks oli ja seega sai teine olema - üks sai olema, sest teine on.

Koha vastu võtmine st enese või teisega ühes olemine võib tunduda keerulise, kuid ka vastumeelse mõttena teostada. Kuidas ja kus ning mil moel seda teha, kui ei ole tahtnud omada turvalist ega head mälestust või üldse ei olegi olnud ühist. Mõte sellest, et seista ja ka teine seisab samas, tundub kuidagi kunstlik ja teisalt ohtlik ning mõttetult klišeelik. Mõnikord on, isegi olemas olevas, keeruline näha oma seotust. Rollipartner on küll olemas ja ise ollakse nime kandmas, kuid ühendatust ei ole st ei ole sellisena, mis annaks kindla teadmise, et ollakse ühes ja koos – Meie.

Siin see konks peidus ongi – seotus ja teostus – need on kaks erinevat asja. Seotus on, kui omatakse kohta süsteemis, kuid teostus tähendab sideme nähtavaks tegemist ja teineteise vahelise vahemaa täitmist või ühes olemise väljendamist. Inimene usub seda, mida ta näeb ja käega katsuda saab – vahetu kogemine. On olemas, kui on tingimustele vastavalt olemas. Seda, mida silmad ei kinnita ja sellest, millest enese täitmata vajadused kõnelevad, võib tähendada, et ollakse eraldi, ilma jäetud ja väljas. „Minul ei ole, sest ei ole – ei ole, kui ei ole ... ühte, teist ja kolmandat.”

Iga inimene on inimene, kõige sellega, mis ja kuidas on tema. Iga inimene lahendab oma erinevaid rolle enese moodi ja võimaluste ning oskuste, tahtmiste ja ressursside toel. See, et ta ei ole, rollis olevana, selline nagu temalt oodatakse või ta, kellegi uskumuste järgi, peaks olema, ei võta temalt rollinime ära ega kaota ühendust rollipartneriga, kuigi tollele võib tunduda, et teist tema kõrval ei ole.

Väljas ja eraldi olevana ning ilma jäetuna, tuntakse ennast külmetavana, kuna ei ole soojust ega hoidmist - ei ole turvalist Meie-t ühendatute ümber. Võimaluse olemas olemise korral proovitakse rollipartnerile meeldida, teda ära päästa või müüa ise ennast. Võetakse appi erinevad tunded, et aidates iseennast, mõjutada teist ja lohutada ise ennast. Üritatakse luua laiapõhjalist ühendust sõnumiga - Võta mind vastu! - see on katse liita teineteist enamate rollinägudega ühte ja nii tugevdada ühendust. Need on proovimised, kuidas teha olemas olev iseendale ja Maailmale nähtavamaks ning tugevamaks.

Vastuvõtmine – iga rollisuhe ongi selline nagu see sünnib ja on – sinna panustavad kaks. Tõesti on nii, et sageli ühest ei piisa, et teine muudaks oma väljendust. Tõesti ei ole üks sageli nii väärtuslik, et suudaks teist panna enesest enamat andma ja rohkemat olema. Tõesti on nii, et ühel ei pruugi olla olemas sedasama, samasugusena, mis teisel tema kõrval on. Iga inimene mõtestab enese jaoks oma rolli – osa iseendast.

Mõistmine, et koht süsteemis, tähendab erinevaid rollipartnerite ühendusi ka siis, kui neis ei olegi või neis olles ei saa piisavalt vajaminevat. Enese abitus ja solvumine tähendavad enese kaitse teostamist – eemale hoidmist ja vastu- ning abimeetmeid. Selline tegevus tähendab tõkete loomist ja seadmist energia teele – ei võeta vastu ega anta endast või edasi. See on sümboolne, kuid siiski otsust täitev, ühenduse katkestamine.

Haavunud inimene kogeb, et ta on ühendatud, kuid see ei ole selline nagu ta tahaks kogeda ja näha. Seda, mida inimene näeb, seda näevad ka teised – nad näevad ka õige puudumist. Oma uskumuste küüsis olles usub inimene, et see, kes ei ole selline või kellel ei ole seda, kuidas peaks olema, on süüdi – temas on midagi viga, et tema ei ole ega saa osa. Jäädes nähtavalt teistsuguseks, ilma ja välja, on inimesel häbi ja hirm ning ta on kurb või õnnetu või vihane, kuna tema on erinev – tema on see, kellel ei ole ja kes ei saa. Avalik häbi sunnib sulgema Maailma väljapoole ise ennast - lahti ühendama valest.

Aktsepteerides, rollipartneri valikuid ja otsuseid, tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse, et too on see, kes maksab oma koha eest iseendaga – ainult tema ise teab, mis see temale maksma läheb. Igalühel tuleb maksta oma osa olemise eest. Seega, ei pea uputama ega panustama ennast suhtesse, et hoida seda nähtavana ja kogetavana, kui on selge, et see ei ole enese ega rollipartneri jaoks see – vajadused, andmised, saamised ei ole tasakaalus. Kui on vajadus, siis järelikult on puudus – õigete tunnete kogemise vajaka jäämine tähendab valede kogemiste ülekaalu.

Kas Sina oled püüdnud kunagi merd muuta? Kui proovida ise ennast või teist muuta, parandada, kinni hoida, alla suruda, PEAB öelda, siis ehk kestaks veel mõned või sajad meetrid, kuid see ei oleks enese ega ka teise ees aus olemine, vaid sõda ja enese kaitse. Seega on see, mis on - mida saab muuta, seda saab - mida ei saa muuta, seda ei saa – merelaine jääb ikkagi mere laineks.

Marianne

29.03.2023.a

Enesele sobimatuid riideid kandes

 

Sündides saab inimene, lisaks oma perekonna - ja eesnimele, endale hulgaliselt rollinimesi, mis näitavad ära tema asendi eelolnute ja tulevaste reas. Selline seotus ei ole valitav ega allu soovile lõpetada rolli kandmine, sest need on energeetilised kohad ja sidemed süsteemides. Need on, sest inimene on, olemas olevana, osa olnust, olevast ja tulevast.

Maailm tundub algavat iseendaga, sest enese loetav algus on enese sünd ja sellest tulenevalt ollakse enese alguspunkt – see Kes on Mina. Inimese Mina on see, kes loob ühenduse olemas oleva(te)ga – rollis olevana. Kuigi inimene alles astus lavale ei ole see sugugi tühi, vaid täis tegelasi, kes mängimas läbi omaenese lugusid ja osalemas enesega seotud lugudes. Olemas olevad ühendused on kui punktiirjooned, mis näitavad kätte ühendatuse ja rollipartnerite nimed, kuid see, milliseks, iga olemas olev, ühendus saab loodud, kui elujõulised need on ning, mis ja kuidas neis liigub – see sünnib vastastikkuse suhtluse käigus.

Sünniga kaasnevad rollinimed on justkui mängukaardid ehk rollide näidised, mille sisse nagu peaks ja tuleks sobituda, sest juba aegu enne on oldud ja ka tehtud. Tulija haaratakse keerisesse kaasa veel enne, kui temale endale on selge KES ollakse. Toimuv on kohapeal sündiv improvisatsioon – tulija on visatud vette ja nüüd tuleb tal ujuda - kuhugi ja kuidagi – kuid, vanade mallide ja uskumuste kohaselt, seda tuleb teha õigesti. Tulijalt oodatakse, eeldatakse, vajatakse ja tahetakse – see ei ole alati see, milline ja kuidas ollakse vahetuna, vaid ka eelnevate aegade tulemusel ja põhjal. Kohandumine, kohanemine ja takistused – ellujäämine. Kas on ka mängulusti ja põnevust - seda alati ei tea ega saa, sest ühe inimese elus on päris palju - Peab olema – olemist.

Üksteise järel või ka korraga lavale astujad, haaravad nagist valmispandud riided ja mängivad nii nagu oldaks, kuid ei nii nagu ise ollakse, sest ei ole peatutud ega mõtestatud – milline Mina ma olen, kui ma olen Mina või Tüdruk, Poiss, Ema, Isa, Naine, Mees, Poeg, Tütar, Laps, Õde, Vend, Lapselaps, Õelaps, Tädi, Onu, Mängukaaslane, Naaber jne. Seega, lihtsalt ollakse - ollakse kõikjal justkui ise – sellise iseendana nagu olemine õnnestub ja see parimal/ halvemal moel välja kukub. Kuid on üsna keeruline õppida ise ennast tundma, kui - Peab olema - olemas olevast osa sel moel, et tuleb omandada ehk ülevõtta mallid sellest, kuidas on olnud, kuidas oodatakse ja millisena ollakse valmis, tulija tulemust, vastu võtma ehk kogema.

Laval olijale, kes mõtleb ette välja selle, et - Kuidas ma olen siis, kui ma olen ... - saab, iseenda, kui selles rollis olija, olemise kogemuse alles siis, kui ollakse ja mängitakse päris partneriga ühes. Vahetu kogemine - reageerimine ja repliikide vahetamine - kuulamine ja vastamine - vastuvõtmine ja vastuvõtmisest keeldumine – tõmbuvana või tõukavana – see on loo areng erinevais vormides ja tempos.

Inimene kogeb alates enese algusest, et tema ise, rollipartner ja ka nende vaheline seotus saavad olla, kas õiged või valed – see on tõlgendus puudutustele, mida võetakse isiklikult. Koos olemine tähendab võimalust olla õige või vale – mäng, kas voolab või tõkkab – tahetakse olla edasi, et kogeda veel või siis välja, et lõpetada teise või iseenda, kui rollis olija, loomine ja kogemine. Sünniga kaasnevatest rollidest ei saa astuda välja, kuid ei pea olema igas vaatuses laval ega laval olles – aktiivse tegevuse keskpunktis.

Enese sündimine, Maailma, tundub, kui ukse pauguga lahti lükkamine – näib ju nii, et hüpatakse lavale ja hõisatakse - „Mina olen siin - võtke mind vastu ja nautige!” Ometi ei tähenda see seda, et selline sissetulek ja lava vallutamine võetaks vastu orkestri, lillede ja kestvate ovatsioonidega. Erinevad rollid, neis toimuv ja kogetu, õpetavad inimesele üsna kiiresti selgeks, et mitte miski ei ole iseenesest mõistetav ega võimatu ega ka paigale naelutatud ehk muutumatuks jääv.

Rolli olemas olles on käsil rollimäng ehk suhe rollipaarist tuleneva partneriga. Rolli olemas olles on ka partner olemas, kuid too ei ole, ainult teise jaoks ega pärast ühisel laval seismas - ühine lava on mõlema teede kohtumisepaik. Üks on, sest teine on, kuid mõlemad on veel palju enamat. Selle jaoks, et lugu oleks ja saaks keerulisem, on tegu, kui sooduspakkumisega – kaks või enam ühes – mõlema poole pealt vaadatuna, sest iga roll ja selle lahendus on kui omaette võrrand, milles mitu muutujat.

Rollinimi määrab ära raamid ja sisu – põhjus, miks ollakse ühes. Rollis olemine ja rollipartneriga ühes olemine tundub segadusse ajavana ja halvana kogeda, kui, olles laval, ja kandes rollinime, ei ole selge iseendale ja/ või ka teisele see, kellena seal ollakse ja kellega kohtutakse. Ollakse, justkui üks – rollis olija, kuid samal ajal ka teise või ka kolmanda, neljanda jne rolli kandajana või mõjutustega. Mäng kulgeb üle kivide ja kändude, sest riided on sobimatud – sisu ei lähe kokku välimusega ja ootused ei leia kandepinda.

Kui tunded voolavad üle ääre, siis on inimene pirts ja tema teod ettearvamatud ning sõnad partsti välja lajatatud – soov on, et segadusse ajav olemine lõppeks. Inimene ei mõista, mis on pildil valesti, kui rollipartner ja ühes olemine on valed kogeda. Vahetades, eneses rolle, ei vaheta inimene riideid ega tõsta üles silti, millel parajasti käsil oleva rolli nimi kirjas. Ega ta tea sageli seda isegi, kelle rollis ta valib olla. Ega ta jõuaks seda sageli tehagi, sest vahetuse kiirus võrdub rallisõitjat abistava tiimi meisterlikkusega.

Inimest, kes ei tea - Kes ta kus on - saab olla liiga palju ja samas ka liiga vähe – ta on kõik ja ta ei ole midagi. Ta vahetub ja vahetab nimesi ja olemisi. Ta valab ennast täiega välja, proovib ühendada ja ühenduda sellega, mida vajab – otsib partnerit kõigile osadele iseendast - ka nimetuile osadele. Täiega sissehüpanust ei ole partnerit sellele, kes eeldab, et ta on rollist tulenevas suhtes - kindel sisu ja raamid. Suhted on konfliktsed, kui inimene on konfliktis iseendaga – Kes Mina Olen, kui ma olen ... ????

Inimesed on seotud, sest rollinimed märgivad kohti ühises süsteemis, kuid pealispinnal ollakse üksteisest sama kaugel, kui kaugele on võimalik ära minna. Suhted ei toimi, tülid ja vastukäimised on igapäevased. Otsitakse erinevaid lahendusi ja vajatakse väljapääse. Suhted katkevad ja vahed tulevad vahele – ei ole probleemi, kui ei ole seda või toda, mis või kes teeb haiget.

Enese kaitsmiseks blokeeritakse teine ära – katkestatakse ühendus – ei võeta vastu ega anta endast – ei jagata ega olda osa, et ei saaks vale puudutuse osaliseks. Selline lahendus ei lahenda teemat, vaid lükkab vältimatut edasi – süsteemi iga osa on oluline. Iga osa seisab omal kohal ja nad on ühendatud selleks, et energia saaks, liikumise suunas, vabalt voolata.

Selleks, et rollisuhe, kui suure süsteemi üks osa, oleks töökorras ja mööda seda saaks, takistusteta, liikuda süsteemienergia, on rollipartneritel kasutada erinevad ressursid – ka möödunu, oleva ja tuleva toetus ning teadmised. Koha omajal on vastutus hoida seotust – näha ennast oma kohal ja rollipartnerit enese kõrval. Oluline on teadlikkus ja vahe tegemine iseendal, kui Minal ja sellel, kellena ollakse rollis – rollinime ja rollisisu ühtsus – riided olgu sobivad. Töö rolliga on iga osa olija vastutus - see on ühes sündiv looming iseenda ning ühiste võimaluste piires - rollipartnerite Meie-l on ühise koostöö tulemuse nägu.

Marianne

28.03.2022.a

Miks ma olin see Kes ma olin

 

Sageli ei mõista, et MIKS küll ometi. Miks teine ei tee nii nagu ta võiks? Miks teine ei anna seda, mida ta saaks? Miks teine ei ole nii nagu temal on võimalik? Miks ometi teeb ta teoks oma valiku, kui teisti tehes, olles ja endast või oma andes, saaks ju olema enam ja kordades parem?

Teine teeb, annab ja on nii nagu ja sellisena, milleks temal ressurssi jätkub või on ta nõus vahetusena andma. Inimene ise on ka ressurss. Inimene vahetab ja panustab ise ennast sinna, kust ta saab vastu seda, mis annab enesele, iseenda vastu, vajamineva. Kui on ja saab, siis võib ja saab. Kui ei ole, kuid ikkagi antaks, oldaks või tehtaks, siis tuleks andmine enese arvelt.

Kuigi on nii, et tõesti saaks olema parem ja olema saaks enam ning rohkemgi veel, kui teine valiks teisiti, kuid tõsi on see, et ta ei pea olema, endast andma ega tegema, kui ta ei vali teistmoodi valida. Mis siis, et võiks, saaks ja uskumuste või ühiselu reeglite järgi peaks. Teine ei ole, anna ega tee, kui tegemine, olemine, andmine tähendavad kaotust – millegi kaotus oleks suurem, kui see, mida võita saab.

See, kes vaatab kõrvalt ja kogeb vahetult, ei mõista valikut õigeks lugeda, kui see tähendab temale kaotust – tema võit jääb kättesaamatuks või saadav kesiseks. Nähakse enese kaotust ja usutakse, et ei olda hoitud. Kaotusetunde taga on peidus enese hirm - kaotuse tunnistamine tähendaks hirmu tõeks saamist – uskumusega loodud kogemuse kordust, mis tähendab uskumuse tõeks saamist.

Kui tundsin eneses hirmu, siis kogesin selle hirmu, mis püsis aegade hämarusse peitununa, puudutust. Kaotuse nägemine on tähendanud, et olen hetke, milles mina olen see - Kes on Hüljatu, lävel. Kogedes seda, mis kinnitab Hüljatu nime kandmist, tähendas see, et kohe kogen ma seda, mida kogesin siis, kui selle nime enesele, enesega toimunu seletuseks, andsin.

Iga kord, kui olin seismas hetkes, kust ei olnud pääsu ega saanud enam olematuks eitada olemas olevat. Olin taas see Hüljatu, kes koges väljajäämist – teadlikku välja jätmist tervikust ehk Meie seest – tagajärjeks oli olnud kaotus – elu kaotus.

Tundsin hirmu, et kunagine kogemus kordub taas. Kartsin tähelepanu valgusvihku, mis teeb teatavaks otsuse – ma ei teadnud kunagi ette, kas see saab olema õige või vale. Mõlemad variandid oli võimalikud.

Uskusin, sest tahtsin uskuda - sel moel sain mina olla ohver ja sellele, kes kunagi tegi teoks oma otsuse, jäi süüdlase rolli. Tahtsin uskuda, et süüdlase sõnad ja teod olid kunagise elukaotuse põhjuseks, kuid tegelikult olid need olnud tagajärg sellele, mis oli juba teoks tehtud. 

Järgmine hetk ei ole olnu kordus – see ei ole kuristik jalge ees, vaid võimaluste vabadus. Olev oli ja on kunagiste teoks tehtud otsuste tagajärg. Kuigi tuli ja tuleb maksta oma enese sammude ja valikute eest, otsin üles võidu – mina ei PEA enam hirmus ega vales elama – see on kergendus – selgus, et lõpp ei tähendanud lõppu, vaid järgmine samm tõi enesega ühes uue alguse.

Marianne

27.03.2023.a

Tundemuutujad meie eludes

 

Tõlgendame maailma ja inimesi, kellega me kohtume ja koos elame/ oleme. Proovime enese jaoks ära seletada toimuvat. Anname nimetusi ja leiame põhjendusi. Anname inimestele nimetusi nende käitumiste ja väljenduste põhjal. Lähtume oma kogemustest ja nende puudusest. Püüame ise ennast aidata ja vajadusel kaitsta. Loome enesele käitumisõpikut, et mõista seoseid ja ellujääda.

Ehmatav kogemus on kogeda tugeva ja negatiivse tundena väljenduvat inimest – näha ja kuulda vahetult, kõrvalolijana, või saada valitud väljendustega ise pihta. Kindlasti ehmatab selline kogemus seda, kes ei olnud valmis selliseks kohtumiseks. Kindlasti tähendab see kogeja jaoks hirmsat hetke – ta ei saa aru, mis ja miks toimub. Ta ei mõista, miks see, kes oli, seda sellisena enam ei ole. Kõige hirmutavamaks teeb loo see, kui tunne muudab seda inimest, kes tähendamas turvatunnet, armastust, ühendust ja enese Mina väljaspool iseennast.

Tunnetesse sukeldunud inimene on ehmatav kogemus, sest see on ootamatu ümberlülitus. Korraga saab selgeks, et inimesel on kaks või enamgi erinevat nägu ja väljendust ning kui on üks, siis ei ole teist. See on traumaatiline kogemus, mis võib lahustuda, kuid samas ka salvestuda – jätta elava jälje ja luua alguse, toimunule seletuseks leitud põhjendustest ehk uskumustest sündivatele, käitumis-, mõtte- ja ellujäämismustritele.

Traumaatiline kogemus ehmatab hinge kinni. On hirm hingata ja liigutada, sest ei teata, mis juhtub edasi ega seda, kuidas toimunu võib kogeja jaoks lõppeda – millised on tagajärjed. Esimene ehmatav muutumine ei pruugi jääda ainsaks ja tagajärjed saavad olla nii füüsilised, kui ka vaimsed. Tundemuutuja võib võtta vastu otsuseid, määrata karistusi, lüüa, lõhkuda, karjuda, vaikida jne – teha kõike seda, mida tema hea pool ei teeks – põhjustada hirmu, halba ja valu.

Me ei tea, kuni me ei ole kogenud, milliseks teine inimene võib muutuda, kui ta valib olla positiivse ehk hea tundena või negatiivse ehk halva tundena. Elades koos ja/ või valides ühes tegutsemise, me saame nende kogemuste osaliseks. Me õpime tundma seda, kuidas ja milline teine on siis, kui ta valib olla üks või teine tunne. Saame teada, kas meil on teda ja temaga ühes olemist hea või paha kogeda. Saame kogemuse, kas oleme hoitud ja meiega arvestatakse või kohtume tundemuutujaga, kes kaob inimesena, keda me tunneme, siis, kui ta vahetub.

Tundemuutuja tähendab kogeja jaoks ohtu – see toob kaasa teadmatuse ja hirmu - uskumist või ka kogemust, et sellises situatsioonis ja sellise inimesega ühes olles on elu ohus. Tundemuutuja, muutununa, kaotab justkui oma algse rollinime, sest kogeja alateadvuses saab ta nimeks Koletis, Vaenlane, Oht, Vale jne. Uus nimi on seletus tema muutusele. Nimevahetus tähendab ellujäämiseks mõeldud tegevuskava aktiveerumist ja sellest tulenevate ülesannete täitmist.

Miks koletised ega vaenlased, meie eludest, ei kao, vaid jäävad alles – kord ümbernimetatutena jäävad sellised inimesed ikkagi nimetatuteks? Me ju õpime tundma iseennast – ka meis on tunded ja me vallandume nendena. Me kogeme, et see, kes muutus, ei olegi meile eluohtlik ja ta võib-olla enam ei muutugi nn halvaks tundeks – aeg ja kasvamine teevad oma töö. Kui me ei muuda tundemuutuja nime, siis me tahame, et too kannaks Koletise, Vaenlase, Ohu jne nime edasi. Seda on vaja sellele, kelle sees on traumaatiline mälestus seni, kuni ta ei ole enese lugu mõistnud.

Seletuse, et ühe inimese sees on kaks erinevat olijat või ühte ei ole kohal siis, kui teine on, anname siis, kui me ei tule toime tunnetes inimese eraldamisega iseendast. Me ei anna teisele luba tundena väljenduda, sest see tähendab alateadvusest tõusvat hoiatust – elu on ohus. See inimene, kes on saanud nimetatud, jääb kandma võrdusmärki ohuga. Traumaatilise jäljega inimene ei vali Koletist või Vaenlast oma ellu ega taha temaga tegemist teha. Vahel ei ole saatus armuline – Koletis on enese pereliige või lähedane. Seega - PEAB olema ühendatud sellega, kes tähendab hirmu ja ohtu elule.

Tundemuutuja ehk Inimene ja Koletis ei ühendu üheks tervikuks, kui Inimene ei näita enese seotust Koletise tunnetega. See tähendab, et tundemuutuja ei kommenteeri ega põhjenda oma käitumist, ta ei vabanda toimunu pärast – ta ei võta vastutust oma teo eest. Sellest jääb mulje, et tema, Inimesena, ei olnud see, kes oli Koletis.

Kui tundemuutuja ei võta vastutust enesega toimuva eest, siis usub see, kelle pihta tundevalang pöörati, et tema põhjustas muutuse – tema on tundemuutuja muutumise põhjuseks. Ta ei tea, mida ta tegi – siit sünnivad uskumused. Kuna tea ei tea, siis ta ei saa kindlustada enese turvalisust – ta ei tea, mis võib ja millal saab, olla järgmise muutumise alguseks. Siit sünnivad mustrid, et kui teha nii ja jätta tegemata teisiti, siis võib õnnestuda – ära hoida kordumise. Siit sünnib ärapäästmise sundus – kui päästa ära see, kes muutub, siis see tähendab enese pääsemist. Ära pääsemine tähendab, et ei pea kogema hetke, mil hing jäi kinni ja hirm tarretas paigale. 

Mida me kardame - mis on see kõige suurem hirm, mis on juhtumas siis, kui teine valib olla tunne ja ta muutub?

Marianne

25.03.2023.a

Võrrandi lahendus

 

Vahel me usume, et meil on olemas see, mida meil tegelikult olemas ei ole. On olemas muutujad, kel ühine nimetaja ja seega peaks võrrandi vastus teda olema, kuid tehe annab kokku hoopis teise tulemuse. Tundsin eneses segadust, võrrandisse mitte mahtumist - ilma kohata olemist. Vaatasin numbritele otsa ega mõistnud, mis on pildil valesti.

Vastus peitus tõdemuses – nimetaja on kõigil ühine, kuid kasutusel olevas võrrandis ei ole arvesse võetud kõiki olemas olijad. Üks ema, kellel kolm last - on fakt - igal ühel on oma koht süsteemis. Kuid kasutusel olev Meie tähendab kokkuliidetuna kolme, sest sellesse on rollisidemetega ühendatud 2 + 1 = 3.

Selle võrrandi olemas olemine ei tähenda, et emal ei oleks rolliühendust kõigi oma lastega. Selle võrrandi olemas olemine ei kaota ka rolliühendusi erinevate muutujate vahel. Need on olnud iga algusest peale olemas, omanäolised ja erinevad. Pesakonnana ühes olemine ehk töötava ühenduse enamate vahel märgib ära tehe, kus koos on 3. Üks on sellest tehtest väljas ja seega ei olegi ta mahtunud sinna, kus talle kohta ei ole antud ega loodud.

Segadus ja abiks võetud tunded olid tagajärg ja katse pääseda oma kohale – näha ja kogeda päriselt oma kohta võrrandis 3+1=4. Selle võrrandi kättesaamatus tõi kaasa hülgamise kogemuse, sest kui teised on sees ja seega koos, siis pidanuksin ka mina sinna ära mahtuma. Pidin leidma mooduse, kuidas, kuid seda ei olnud. Uskusin, et olen vale ja seetõttu väljas olema määratud. Tundsin kibedust ja üksindust – valisin kaaslaseks kurbuse.

Enese ajas tagasi vaadates saab selgeks, et meie ei olnud Meie. Ema ei valinud luua tervikut - ühendada meid kõiki kokku. Jah, seda küll - tema oli ema, kellel kolm last. Ta oli ühendatud kohustustega, kuid ei turvalise Maailmaga - enese avamise ja kõigi vastuvõtmisega. Ta ei loonud turvalist ruumi meile - meie Meie-t.

Loodus tühja kohta ei salli - inimene tahab omada seda, mida ta vajab - Minu ema – Meie ema. Seega, aegu hiljem, valis üks, meist kolmest, luua enesele see Meie, mida polnud olnud. Tema valis osalised, kellega ühes olles – Meie olla. Osalised võtsid selle võrrandi ühiste nimetajatega tehte aluseks – see on kooslus, kellega ühes ollakse tervikuks kokku seotud. Välja jäi see, keda looja oma turvalisse ruumi sisse ei lubanud.

Paradoks – kõigil on oma koht olemas, kuid ei ole seda igas võrrandis, mida samade muutujatega annab lahendada. Mind ei jäetud välja – mind lihtsalt ei valitud sellesse võrrandisse.

Marianne

23.03.2023.a

Koletis neelas päikese alla

 

Oli aeg,

mil mina ise

oma ema

koletiseks nimetasin -

lapse mõistmisega uskusin,

et koletis oli see,

kes ema alla neelas

või siis ära viis

või siis ära peitis

ja ise asemele jäi.

Ema

ei oleks ju nii teinud

ega sellised sõnu kasutanud.

Ema

oleks hea olnud

ja minust hoolinud.

Koletis

oli põhjus ja seletus,

miks ema muutus -

hea ja soe valgus kadus,

kõle külmus ja pimedus

mind puudutas.

Koletise olemas olemine

tegi olemise kergemaks

ja edasi elamise lihtsamaks -

koletis teeb seda

ja on selline,

mida ema kunagi ei tee,

kuidas ema kunagi ei ole.

Ema ja koletis

erinevas tempos vahetusid,

kuni lõpuks ema kadus -

ta tagasi enam ei muutunud.

Nüüd, 

kui käes on eluloojang,

siis iga kõne lõppedes,

eneses lootsin,

et sõnad viimased -

Ema on see,

kes lausub need.

Pettusin 

ja huuled kokku pigistasin -

kui Ema ei olnud viimane -

taas koletise selgituseks tõin,

kuid siis mõistsin -

hoopis vana ja väsinud

Inimene oli see,

kes teiselpool,

kõnetraati, 

sõnu teele saatis.

Marianne

23.03.2023.a

Löök allapoole vööd

 

„Sina oled see,

kes on,

kohtumõistja poolse otsusega,

valeks nimetatud -

Sina oled valesti elanud,

sest oled liiga teinud,

sest oled teiste arvel elanud,

sest oled isekas olnud -

vaid iseendaga arvestanud.

Sinu süü

tõestab ära see,

et olid selline,

kuid ei olnud teistsugune.”

Sõnad,

need lendavad pihta,

sõnad,

need süüdistavad,

sõnad,

need ründavad -

pihta saanul

hinge kinni ehmatavad -

sest olin ju,

tegelikult tegin ju -

mina ise

oma elu elasin -

ju siis olen,

ju siis vale olen.

Justkui olnuks võlgu

seistes kohtumõistja ees -

mis kärbes teda hammustas,

kui tema ise ei ole see,

kelle õigusi ta kaitseb,

kelle valusi mõõdab,

kellele tehtud ülekohut vaeb.

Tõstab tormi ja marutab -

sõnadega nahutab

ja kokkuvõtva hinnangu lajatab -

VALE -

Sina oled see,

kes on Vale.

Võtab enesele õiguse,

mis pole oma,

seisab kohal,

mis pole tema -

sõnades õiglust

ja õigust nõudja

teostab ülekohut -

ta kättemaksu ihkab

ja karistada soovib

omaenese kogemuste eest.

Süüd saab rohkem,

kui ohvreid kokku enim,

siis lõpuks ta jagu saab

ja ohvri põlvede nõtkudes

saabub karistus,

kui timuka kirvelöök -

Sina oled süüdi

igavest ajast igavesti.

Ja ohver see

jäigi uskuma,

et ta on süüdi

ja on vale,

kui tema,

enese moel,

oma elu elas.

Hea ja lihtne on nimetada,

teise poolt tehtut valeks osutada,

kui ise pole sama koha peal seisnud,

ise omal nahal kogenud

ega otsustama pidanud -

eemalt lahmimine

ei tähenda ise kogemist

ega iseendaga maksmist.

Tõde on vaataja silmades -

kui tema näeb,

siis nii ongi -

jah, ongi nii

nagu tema ise

näha valib

ja näha tahab.

Marianne

22.03.2023.a

Pendeldav uks

 

Uks avaneb sisse

ja ta avaneb välja -

saab kuuluda

Maailmasse sisse

või jääda sellest välja.

Olles avanud ukse

ja astunud sisse

olen olevas sees,

olen olevaga ühes -

saan sulgeda ukse

väljapoole jääva ees -

olen turvalises paigas.

Tavaliselt

on uksed lihtsalt uksed,

mis avanevad,

et lubada sisse

ja lasta välja

või no nii

me oleme harjunud

asjast aru saama.

Elu õpetab,

kogemused omal nahal -

oli ehmatus

ja oli jahmumine -

uks saab minna lahti,

kuid püsida ka kinni,

uks saab lubada sisse,

kuid jätta ka välja -

ning uks

saab lüüa

ka valusasti pihta.

Käega,

lingile vajutades

ja sisse astudes,

astun ma välja sellest,

mis jääb seljataha.

Käega,

lingile vajutades

ja välja minnes,

astun sisse sellesse,

mis on ees.

Uksi läbides

jääb igal korral,

midagi maha

ja midagi ootab ees,

millestki ollakse väljas

ja milleski ollakse sees.

Marianne

21.03.2023.a

Inside joke - grupikambakas

 

Lihtne on öelda -

selleks, et

rollist vabaneda -

ise ennast rollist vabastada,

tuleb lihtsalt öelda -

Mina olin see

Kes oli Hüljatu ...

Kuid, mis saab edasi,

see on juba iselugu -

on teadmatus

ja tuleb nõutus -

kellena ise ennast esitada,

kelleks ise ennast nimetada -

kui pole enam see,

kes olin -

KES mina siis olen?

Hülgamise tunne

ei see tuulest tule

ega väljamõeldud ole -

see on reaalne

kõrvale jätmine,

välja eraldamine,

kindel eiramine.

Olles küll meie -

Sina ei ole Meie! -

need on enese

ehmatavad hetked,

korduvate kogemuste jada,

kui selgus, et -

ühise meie sees

oli nähtvalt koos ja ühes

korraga teine grupp

ja sellest välja jäi see,

kes ei olnud

tolle Meie liige -

see olin mina.

Mäletan enese lasteaiaaegu,

kui ühisesse liivakasti

ühtäkki minna oli keeld,

mäletan enese kooliaegu,

mil teised kõhistasid naerda,

kuid ei jaganud nalja,

mäletan kodus,

õues, koolis

ja hilisemas elus,

ikka ja taas,

kogetud hetki -

meie sees

on Meie või Meied,

mille sees

minule ei ole kohta.

Kuna olin ju Meie,

siis pidanuksin olema

ja saama osa,

kuid ei saanud -

jäeti välja,

sest uks nina ees suleti,

jäin välja

sest ust ei avatud -

inside joke.

Ikka öeldakse,

et seal,

kus koos on kolm,

üks jääb üle,

kuid ka kahekesi olles,

saab üks jääda välja,

kui teine teeb vahe vahele

ja enese mõistmiseks

võtmeid pihku ei anna.

Alati meie

ei olegi Meie,

st küll oleme,

kuid jaguneme

ikka nii,

et üks või enam

jääb millegist,

mingil moel,

välja.

Välja,

erinevatest kooslustest,

jääb see,

kes ise ennast

Hüljatuna tunneb.

Hüljatu

uskusin, et olevat,

kui tõlgendasin kogemusi

või vahel otse öeldi

ja koht kätte näidati -

kui sisseastudes jäädi vakka,

kõrval räägiti sellest,

mida ei jagatud,

mööda minnes mainiti,

et nii oli tehtud

või seal oli käidud

või teisal pealt nägin -

oli ebamugav

ja tundusin olevat vale.

Tahtsin kuuluda sinna -

selle, meie sees oleva,

Meie sisse -

valus oli jääda välja -

see oli,

kuid mina

ei kuulunud sinna.

Mäletan seda,

millepärast mina,

iseennast vihkasin -

vihkasin ise ennast

omaenese nõrkuse pärast -

kui teised tulid

ja naeratasid,

lõbusalt sõbralikud olid,

mind tähele panid -

kui närbununa ahnelt jõin

ja täiega

nendega ühes olles särasin.

Kuid teised tulid,

sest midagi tahtsid -

äratehtud ülesandeid

mahakirjutamiseks küsisid

või enesega võtsid,

et lõbuks mängida

või olid,

sest pidid olema -

ära ei saanud minna.

See –

uskumise purunemine,

lootuse kustumine,

kaasa tõi häbi,

et õnge hakkasin

ja enesel uskuda lubasin -

kui andsin ju selle,

mida taheti,

kui olin ju nii

nagu takka õhutati,

kui kõvasti kaasa naersin

ja väga meeldida püüdsin -

korraks olin ju sees

korraks olin ju osa.

Kasvas viha enese vastu,

et kuidas ometi

nii rumal olin

ja enesekaitse langetasin.

Ega ma mõelnud,

miks ometi

nii väga tahtsin ühes olla,

miks oli vajalik,

ka vale iseendana

ja valega koos,

ühes olla -

tundus eluohtlik

olla eraldi -

paistsin silma,

kui olin eraldi -

olin erinev

ja eraldi.

Pidin saama sisse sinna,

kuhu ei saanud minna -

et olla koos,

et olla ühes,

et turvatunne taastada,

et teadmine enesele anda -

mina kontrollin olukorda -

mind ei jäeta välja -

mind ei hüljata -

ellujäämise vajadus

kõndis enesega ühes.

Grupp,

kes on Meie,

on küll meie

ühise nimetajaga,

kuid erinevus

on selle Meie 

tähtsuses ja olulisuses.

Sõna -

MEIE -

tähendab pimedat vajadust,

olla ja osa saada,

kui enese traumajäljes 

avaldub hirm -

üksi- ja väljajäämine

toob kogemiseks kaasa valed tagajärjed.

Küsimus -

Kes ja kelle jaoks 

Meie lõi ja loodi? 

annab vastuse,

kes sinna kuuluvad -

on see minu Meie

või nende Meie.

Marianne

20.03.2023.a

Ümberpööratud soov

 

Iga, inimese poolt loodud, uskumuse taga on enese traumaatiline kogemus. Iga ennastvähendava kogemuse, millega inimene toime ei ole tulnud, taga on soov see ümber teha – st vastas poole peale jõuda - pendli teine äär saavutada. Senikaua, kuni sinnamaani ei ulatuta ehk ei õnnestuta, ollakse ebaõnnestunud. Ollakse vale senikaua, kuni ei suudeta olla õige.

Ollakse enese uskumuse, kuid tegelikult otsuse, tagajärg. Ollakse ohver, kellest ei piisa. Ei piisa, et kontrollida Maailma. Ei piisa, sest ei suudeta ise ennast ära päästa – nii kantakse sõelaga vett. Ehitatakse mere ja liiva piirile – pidavat põhja ei ole. Et luua seda, mis elab uskumuses, kannustatakse ja lükatakse ise ennast tagant – Mina pean!

Uskumus – olen see kes on Hüljatu. Rollimängus seisab Hüljatu vastas Hülgaja, sest muidu ei saadaks olla Hüljatu, kes kogeb hülgamist. Hüljatu vajab Päästjat, kes päästaks ta ära. Hülgaja ei vaheta oma rolli ega vali olla Päästja, sest see, kes on oma uskumuses Hüljatu, kogeb vastasolijat Hülgajana. Ükskõik, kui kõvasti ihkab Hüljatu ka Päästetu rolli, ei ole tal selles rollimängus Päästetu rollile partnerit. Kuna tal ei ole vajalikku ehk õiget partnerit, siis seega ta ka ei saa olla, enese jaoks, õiges rollis.

Ma ei taha olla see, kes ma olen – tahan olla see, kes ma ei saa olla. Ma ei saa olla see, kes ma ei ole, sest ma olen see, kes ma olen – olen see, kellena mina ise ennast loon. 

Uskumus on soov vabaneda valest rollist, kuid tegemist on tagurpidi keeratud sooviga. Uskumus annab loo võtme teisele - õige saab olla alles siis, kui partner on õige. Valides olla - Mina Olen Hüljatu - valib inimene mängu aluse ja lugu kordub - Hüljatu hüljatakse taas. See ei ole lugu, milles saada kogemus olla see Kes on Päästetu. Selleks, et vahetada rollinime, tuleb vahetada mängu - lõpetada vana - Mina olin ... - ja alustada uut - Mina olen ... ja valida olla see KES valitakse ollakse.

Marianne

17.03.2023.a

Ajaväli

 

On suhteid, ehk rollimänge, mis küll toimivad, kuid nendes olemine ei ole turvaline kogemus. Koos olemine ei ole hea olemine, sest on pinge ja ebakindlus – on kogemus ja seega mälestus, et, vahetult ühes olles, midagi võib ja saab minna valesti, kuidagi võib ja saab olla valesti. Koos olles tuleb olla valvas ja jälgida, et jõuda vajalikul hetkel, enese jaoks, õigesti reageerida.

Suhe on kui liivale joonistatud ring, milles asetsevad need, kes seotud. Selleks, et mõista, miks ja kuidas, joonistagi oma mõttes ring ja paiguta iseennast ning ka selle või nemad, kellega selle suhte moodustad, enese meelest sobivana tunduvatele kohtadele – nii nagu on – mitte see, kuidas on õige ja see, kuidas peaks, vaid nii nagu enese sees tunned. Nüüd astu samm tagasi ja vaata seda, kuhu oled asetanud enese seisma ja millisesse kohta pannud mõttes teise(d). Pilt räägib enam, kui sõnad.

Rollipartner on, kas seismas vastas, kõrval, seljataga, jagate kohta või teda polegi. Vastas seismas on ta sel juhul, kui teda tuleb jälgida. Kontrollida tema liigutusi ja olemisi, et olla valmis reageerima – vastama, vastu astuma, tõkestama, kustutama, põgenema. Vastamisi seismine tähendab, et ei astuta edasi – ei ole ühist suunda ega turvalise tervikuna kogemist – on vastasseis.

Seistakse teineteise vastas, sest ei ole kindlust ega teadmist, mida teeks teine edasi, kui tema tegemisi ei kontrollitaks ega teda oma reageerimistele vastama sundimisega tegevuses ei hoitaks. On hirm, et kui anda vastasolija vabaks, siis ta võib keerata selja, minna minema, rünnata, kuid võib osutuda ka ohutuks. Peegeldutakse, vastandutakse, selgitatakse, väljendutakse füüsiliselt, vaikitakse.

Kui kardetakse teise muutumist selleks valeks, kes võib olla ründav, siis seistaksegi vastas, sest ohtlik oleks keerata selg või lubada teine enese kõrvale. Sellisel moel jääks alles võimalus, et juhtuda võib midagi halba ja ootamatu. Kui teist ei näe, siis ei ole võimalik kontrollida olukorda. See tähendab, et ei tea, mida, millal ja kuidas. Teine võib rünnata – teha vale ja valusa teo seljataga. Teine võib ka ära minna – rollist loobuda. Vastas seismine kestab, kuni pole tehtud otsust, millisele teistsugusele - ohutule - kohale teise võib asetada.

Kui rollipartner asetseb selja taga, siis saab see tähendada, et tuntakse ennast teise poolt hüljatuna. Ollakse küll pildil, kuid ei koos – ei tunnetata ühendust. Siis saab see tähendada, et enam ei ole vahet, mida teine võib või otsustab teha – ta on eraldi – ei tunnetata sidet. Siis saab see tähendada, et ollakse astumas oma teed, sest teine ei tule kaasa ega võta osa. Siis saab see tähendada, et rollist ei pääse vabaks, kuid enese otsusega on antud enesele võimalus kogeda olukorda, kus teist ei ole enam pildil – see, mida ei näe, seda ei ole.

Enese sees, olemas olevast, ettekujutatud pilt aitab mõista iseennast – mida, miks ja kuidas ollakse tegemas. Kui on nii, siis ei saagi olla teisiti. Kui on nii, siis on selge, miks ei õnnestu või peab. Kui on nii, siis on selge, miks tuntakse endas asukohtadest tingitud tundeid. Kuid miks tahetakse, et pildil nähtu oleks selline või jääks selliseks nagu see on? Kuidas saakski muuta, kuidas saakski muutuda, kui muutujaid on ju kaks või enam?

Asukohad ei ole jäädavad, sest kui üks neist, kes ringis, teeb sammu oma kohalt ära, siis kohandab ka teine enese asukohta. Selleks, et toimuks muutus, kasvõi ainult enese jaoks, enese sees, siis saab läbi viia konstellatsiooni - luua ring ja asetada ise ennast ning teine (teised) kohtadele ja teha oma samm – paigutada ennast teisale või astuda ringist välja, et lõpetada rollimäng selle partneriga. Seda saab teostada, kui tegu on valitava rolliga.

Väljal tehtud samm ei tähenda lihtsalt enese füüsilist tõstmist, vaid vaimset tööd iseendaga. Mõistmist, vastu võtmist, vabastamist ja tunnetamist – astuda saab siis, kui ollakse valmis astuma – õppetund on läbitud ja enam ei oodata ega taheta ega kogeta kohaga seonduvat aktiivsena, elusana, reageerima panevana.

Ollakse kohandunud - ollakse nõus ja lubatakse enesel olevasse sobituda – olevaga ühte. Eeldus on, et ei võidelda enese eest ega taheta turvalist ja kindlat, ainult enesenimelist kohta, mis oleks enese Mina mõõtmete ja tahtmiste järgi. Ei kaitsta ise ennast, sest ei ole vajadust, pidevalt ohu taset kontrollides, valmis vastu võtma otsust, kas tuleb põgeneda või peab ründama või saab paigale jääda.

Tehes oma sammu, teeb seda ka teine – too tunnetab muutust ruumis ja ta kohendab asukohta, et kohanduda. Ei pruugi, kuid võib ja saab, sammu või sammude järel, asetuda seisma teineteise kõrvale. Kõrvuti seistes ja rahus olles – on rahu. Mõlemad on võrdsed. Aktsepteeritakse teineteist – ollakse ja kasvatakse ühes. Austatakse ise ennast ja teist - mõlemal on võimalus olla mina ise ja see on okey.

Inimeste Maailmas teeb lood huvitavaks see, et vahel võib vastaseisust teineteise kõrvale jõudmine tähendada seda, et lugu saab otsa – see oli kunagise aja lugu, mis ootas oma aega - läbi mängimist. See, kuhu osalised seal ja siis ei jõudnud, sai siin ja nüüd võimaluse oma ärajäänud samm teoks teha - seista kõrval ja kõrvu. Ollakse vabad. 

Marianne

16.03.2023.a