neljapäev, 28. veebruar 2019

Me tulime kolmekesi tagasi





Kevadise veed
rajavad endale teed,
sulatavad lume
ja kasvatavad väge.
Veed pääsevad valla
lume ja jää kütkest,
tormavad alla
vahutavatest kärestikest.

Vesi on külm ja karge,
verd tarretavalt jäine,
talve hingus,
pakase embus
on vee märjas suudluses.
Selles ei ole
suve pehmust
ega sulnist leebust.

Vana väsinud koer,
kes jääservale astus,
et kustutada janu,
vee sülelusse vajus.
Polnud jõudu
ega pidavat pinda,
tundus, et on hilja,
jääb vaid hüvastijätt.

Päästev käsi välja sirutus,
aga taas jää murdus,
jalge all põhjatu tühjus,
kaks suplevat hinge
koos olid vee vallas.

Teine koer ankruna
kalda peal seisis,
siis käsi leidis kaldas prao
ja ennast välja sikutas.
Koer pangalt korraks kadus,
kuid siis leidis jõudu,
teda vool ei viinud kaasa,
sest käsi kaelarihmast vedas
ja nii koer jõest välja ronis.

Nii külm oli vesi,
mis kummikutes ujus,
selle tarretav jäisus
liikumise halvas.
Veebruari viimasel päeval,
kui jäine vesi hammustas
oli päikese paistes
paljajalu seistes
nii soe ja helge.

Kevad päikese soojus,
talviste vete jäisus,
kolm lumevärvi luike
meist huigates üle lendas -
me tulime kolmekesi tagasi.


Marianne

28.02.2019.as

kolmapäev, 27. veebruar 2019

Miks Mina olen, kui minust ei jää jälge





Kui laps on väike ja ta õpib alles ennast tundma, siis vaatab ta neid, kes on tema kõrval. Ta vaatab neid, kellest ta tagasi peegeldub, sest teiste sõnad ja pilgud on need, mida ta usub, et need nimetavad ja määravad teda, sest kui lapsele nii öeldi või teda selliselt vaadati, siis järelikult on see tõsi ning see sõna saab tema nimeks ja pilk saatjaks teele -

... muidusleivasööja ...

on see,
kellest pole kasu,
kes ei tooda
ega väärtust lisa.
Muiduleivasööja on see,
kellest pole rõõmu
kelles vaadates ilu.
Ta on koorem,
kohustus, keda taluda,
enda õlgadel kanda,
talle peab andma,
teda peab üleval pidama,
teda on vastik vaadata,
teda ei peaks olemas olema,
sest ta saab teiste arvelt
ning see, kes annab
jääb ise ilma.
Talle peab enese oma
ära andma,
midagi vastu saamata,
sest see, mida
muiduleivasööjal on anda
või mida ta teeb,
sellel pole tähtsust
ega kübetki väärtust,
sest seda ei ole kellelegi vaja.

... ja laps tunnebki, et on teiste armust ja arvel elamas, tal endal ei ole väärtust ega tähtsust, sest tema vaataja silmades on – „Parem, kui teda olemas ei oleks!” Laps tunneb hirmu, et ta elab võlgu, kuid ta ei saa end kaotada ega olematuks muuta, sest ta elab ja on. Kuidas ja kust leida õigustus olemas olemiseks, kui tal ei ole olemas ega Maailmale andmiseks mitte midagi muud peale iseenda. Temas on uskumine, et kõik oleks ja kestaks paremini edasi, kui ta kaoks, siis ei jääks märki ega tühja kohta, sest ta oli alati üle, ajutine eksitus, kelle järele puudus vajadus.

Mina oli siin enne Sind,
et Sina saaksid tulla
ja olemas olla.
Sa pead mind tänama,
mulle tänulik olema!”

... kuid ometi pole ükski tänu kunagi piisav ...

Ma ei saa teda olematuks muuta,
kuid ma võin teda vihata,
et saada jõudu
oma elu elamiseks!”

... aga viha kasvatab sõna, mille saab jõuga enese seest lapse pihta heita ...

Kui teda poleks olnud
siis oleks mulle
Vabadus alles jäänud!”

Laps tundis, et talle ollakse võlgu, sest ta pidi elama koos inimesega, kes teda ei tahtnud. Laps uskus, et ta tuli teiste jaoks, aga neil polnud teda vaja. Laps tuli õppima iseenda jaoks ja pärast, kuid ta jonnis, sest teadis, et tema sammud joonistavad liivale mustri, mis kustub lainetes ja kaob tuulehoogudes – temast ei jää jälgi, et kord ta oli ja käis ning see teadmine oli nii raske taluda. Kogu tema olemas olemise aeg kaob kord olematusesse ning kõigele, mis läbi käidud, olnud ja tehtud ei jää nime, kuid ometi - „See olin Mina!” ja „See oli Minu elu!”

Laps tunneb üksindust,
mitte üksi olemist
ega eraldi seismist
vaid inimeste hulgas
üksikuna olemist.
Ta ei näe ega tunne seda,
mis on tema tasu
olemas olemise eest.
Tal on vaid käed,
mis panna enese ümber,
et ise ennast kallistada,
et ise ennast hoida,
et ise ennast armastada,
kui Maailmas on külm
ja ta seisab üksinda.

Kui laps ei ole väärtus teistele, siis milline on tema väärtus tema enese jaoks? Milline mõte ja sisu on tehtul? Kelle pärast ja jaoks ta on ning hingab? Kellele ja miks ta oma olemas olemise õigust peab tõestama?

... seda kõike, mis oli ja on
ei oleks juhtunud ega olnud,
kui last poleks olemas olnud!


Marianne

27.02.2019.a



esmaspäev, 25. veebruar 2019

Mina suures Maailmas







Mida Sa tahad,
et trambid jalgu?
Mida Sa soovid,
et nii kõvasti karjud?
Mida Sinul ei ole,
milleta Sina ei saa
ega taha olla?

Pole vaikust ega rahu,
sest kaos on Sinu sees
ja sõda väljas.
Sa lükkad ja tõukad,
et katkestada vaikelu,
püüdes paigast liigutada
tervet Maailma.

Kui Maailm ei tee seda,
mida Sina tahad,
siis Sina ei saa seda,
mida Sina vajad,
sest Maailm
see oled Sina -
nii suur ja lai
on Sinu Mina
ilma piirideta.

Sa pead tulema toime
suureks kasvamisega -
Sinu Mina peab mahtuma
Sinu enese sisse.
Kuid Sina tahad olla
endiselt kõikjal,
Sinu hääl peab kõlama,
Sinu jäljed peavad jääma,
Sa pead iseennast nägema,
kuulma ja kogema,
et ennast tundma õppida.

Sa vajad, et Maailm
lükkaks Sind tagasi
Sinu piiride sisse,
et mõistaksid
ja kogeksid,
kust algad,
kus lõpped -
tajuksid seda,
kus oled Sina.


Marianne

25.02.2019.a

pühapäev, 24. veebruar 2019

Puhas olemas olemise rõõm





puhas olemas olemise rõõm, et olen siin ja praegu olemas.

... alles siis, kui ... „ on väga pika ajalooga muster, mille võtame nii hõlpsasti eelnevatelt põlvedelt üle. Mis iganes põhjusel on kunagi keegi seadnud oma teele tõkke öeldes – et alles siis, kui ... saan, olen, teen, tunnen jne ... - ja see on jäänud püsima, sest inimene ei ole seda ära kustutanud, vaid on jäänud oma lubadusele truuks oodates üha edasi aega, millal ta saab siis lõpuks ometi olla, teha, tunda jne.

Oma teed käies otsisin põhjust, miks ma rõõmu sündimise hetkel avardudes kägardusin ja tundsin, et mul ei ole ruumi kuhu kasvada ja nii pöördus rõõm alati valusaks grimassiks. Üleeile ilmusid Alkeemias minu sõnastatud laused ja ma tundsin siirast rõõmu ning tänulikkust selle kingituse eest, aga seda varjutas kokku kiskumise pinge ja ma küsisin endalt Miks? ning sain vastuseks, et ühte inimest ei ole seda hetke minuga jagamas – ei ole tundmas rõõmu minu olemas olemise üle. Küsides, Kes on see inimene? - vaatasin veel sügavamale endasse ja sain vastuseks – ema ei ole. Kui, aga ema ei tunne rõõmu minu üle, sest ta ei tunne rõõmu iseenda olemas olemise üle, kuidas siis saan mina olla rõõmus iseenda pärast ja sealt ka minu muster, et – alles siis, kui ... - see uskumine oli kandunud pea kõikjale, kus mina ise olin iseendale rõõmu allikaks olnud.

Ema ei tervitanud minu tulekut rõõmuga, sest mina ei olnud tema jaoks puhas rõõm, kuna ta lootis oma elult enamat ja nii seadis ta tõkke, et alles siis, kui .. ning mina võtsin oma emalt mustri üle ja lisasin sinna oma uskumise ja see pall kasvas veeredes üha suuremaks. Kuid mina ei saa ema ja isa otsuseid muuta ega ümber pöörata, sest need on nende valikud ja nende vahelised teemad. Mina saan endasse vaadates kustutada oma tõkked ja seda ma ka täna tegin.

Taas puude keskel olles kõnelesin neile oma avastusest ja sealt läks minu tee edasi. Ma avanesin ja voolasin välja, lubades tõketel minna mõistsin, et minu sees on olemas puhas olemas olemise rõõm, et olen siin ja praegu olemas. Olen rõõmus iseenda üle, sest kõik see, mis minust sünnib on rõõm, mida ma tunnen sündimise hetkel, sest see olen mina, kes avaneb ja avardub. Ma tunnen rõõmu iseenda üle, sest olen iseendana olemas. See on minu elu maitse, mida just praegu kogen – see on hetk, mis on ning see on ehe ja siiras – see on minu olemas olemise hetk.

Minu tulevik on veel avamata kingitus – selles lauses on lohutus ja lootus, et saada jõudu astuda edasi, tugi ja toetus keerulisel hetkel. See on teadmine, et ees on ootamas midagi uut, põnevat ja fantastilist. See on kingituse avamise rõõm, et ma leian uuest saabuvast hetkest iseenda ja tunnen rõõmu, et mina olen selles hetkes olemas just sellisena, millisena ma valin olla. Mina saan kingiks uue valiku igal uuel hetkel – see on minu rõõm avastada ja mängida iseenda värvidega Maailmas, kus ma olen olemas.


Marianne

24.02.2019.a

reede, 22. veebruar 2019


Sinine Maailm - Meditatiivne rännak vol 40





Sina, kes Sa oled nimetu kübe Aegade Ruumist, sündisid inimlapsena. Veest välja tulek oli Sulle raske, sest õhk kriipis kurku, maapind oli kõva ning kivine, tuul puhus vastu külmetavat keha – kõiksus oli saanud endale pidavad piirid, mis ei andnud järele, kui Sa nende vastu puutusid. Sul tuli läbi kogemuste õppima hakata, kuidas selles Maailmas elada ja olla, kuidas olla nii, et Sa jõuaksid elus püsides edasi astuda. Sinu teele tulid tunded, mis vallutasid ja allutasid, toetasid ja tiivustasid viies Sind taevasse, kuid samas ka purustasid ja surusid põlvili ahastusse. Siin sai Sinust Inimene, keda Sa nimetad - „See olen Mina!”.

Sinus on puudutuse vajadus, ihkad tajuda lainetust ja voogu – „Mina olen, ma mõjutan!” – Sinises Maailmas olles oli Sina Mina ja Mina oli Sina – olite meie, kelle vahel puudusid piirid ja oli ühes liikumine. Seal Sa ei pidanud mõtlema - „Miks olla, Mis on minu eesmärk?” - seal Sa olid, sest oled olemas. Olles Sinises Maailmas oled Sa kõikjal ja kõik on Sinus.

Seda tunnet ja teadmist igatsed Sa Maa peal, kus kõnnid üksinda, kus teiste sõnad ja teod võivad puudutada valusalt, kus oled vahel välja jäetud ja kõrvale pandud, kus seinad on vahel ja piirid teedel ees. Kuid sügaval Sinu sees on teadmine, et oled osa, kuid teised osad põrkuvad ja tõukavad – te ei sulandu ega lahustu, sest siin tahavad kõik eristuvalt erineda, et kontrollida oma püsima jäämist.

Sa läksid teele kaasas ülesanded, mida lahendada, et tagasi minnes lahustuda oma teadmisega kõiksusesse. Maa peal Sa ütled - „Mina pean, sest Mina olen siin olemas!” - Sinises Valguses, aga tead, et Sa oled, sest oled olemas.

Maa peal vaatad tunnete sisse ja nende seest välja küsides - „Kas Minul on hea olla, kas Mina olen tähtis ja oluline?” - see on tõestus, et oled vajalik ja õigustus olemas olemisele. Sa vajad tõestust ja õigust, sest otsid oma eesmärki ja rada selleks, et silmapaista ja eristuda, sest nii oled nähtav ja Sind võetakse osaks ja omaks ning Sina saad luua terviku nendega, kes näevad Sind ja tahavad Sinu puudutust tunda või ise puudutada. Sa tahad Maa peal valida kohta ja viisi, kus, kuidas ja millisena olemas olla, et proovida, maitsta ja vahetada värve.

Maapealne elu teeb haiget, sest Sa ei näe teistes iseennast vaid neid, kes on võõrad ja seisavad Sinust eraldi, kellel on oma piirid ja värvid - „Kuidas Mina olen tema, kui mina olen Mina? Kuidas ma saan olla tema, kui Mina olen teistsugune?” Sa tahad, et teine meeldiks Sinule, tema puudutus peab olema hea, et usaldada avaneda ja võtta ta vastu.

Maa peal on uskumine, usaldamine ja tunded – võtad ja jätad, kahtled ja otsid – see on füüsiline reaalsus ja energia, mis iga inimese piirides voolab. See on see, mida Sina ei ulatu muutma ega vahetama – iga inimene on selline, milline ta valib olla. „Mina ei pääse Sinule ligi, Mina seisan eraldi ja olen üksi.” - see teadmine on õppimine, et mõista, kuidas olla tervik ja osa, kui seistakse oma piirides füüsiliselt üksi.

Mida Mina saan vastu, kui annan endast?” Sinus on uskumine, et oled nii nagu tahad, sest see oled Sina ja see on Sinu õigus inimesena. Sinu püüd kontrollida ennast ja Maailma on vajalik selleks, et püsida lahus ja eristuvalt eraldi, sest siis on Sinu osal märge juures - „Mina tegin ja olin, minul on nimi – see olen Mina!” Sa kardad, et kaod, kui Sinust ja Minust saab meie - „Ma olen nimetu, ma ei tea, kus Mina algan ja lõppen!” - ja Sa sõdid, sest Sinus on Hirm lahustuda ja ära kaduda. Mina-na olles tahad Sa olla vaba vastutusest, et Sina oma olemas olemisega mõjutad tervikut, sest Sa tead, et oled osa kõiksusest.

Sinine Valgus on Alguse Allikas 

Mul on kahju, tule ma pühin Sinu pisarad ja hoian Sind oma embuses ning annan Sulle sooja ja turvatunde – mina olen Sinu jaoks olemas. Luba end hoida, lase lahti püüdmisest kontrollida ennast ja Maailma. Lõdvesta oma keha ja rahusta meeled ning lihtsalt ole. Luba Sinisel Valgusel ennast hoida, Sa oled osa minust, Sa ei kao ega kuku tundmatusse.

Sinise Valguse puudutus lahustab olemas oleva olematusesse jättes alles vaid olulise – Hinge oma eheduses. Sinus on kergus ja avarus, kui ulatud kõikjale ilma piiride ja raamideta – Sina oled osa tervikust. Sa tunned oma olemust voolava ja lainetavana – vabadus vabana, olemine olemises. Sinus pole kontrolli, kuidas ja millisena olla, vaid on lihtsalt olemas olemine.


Marianne

22.02.2019.a



kolmapäev, 20. veebruar 2019

Enese arvel elades







Elades enese arvel oled Sa enesele võlgu. Sa küll tead, mida vajad, kuid Sa ei anna seda enesele, sest ikka on kedagi või midagi veel olulisemat, kui Sina ja Sa tunned, et see kõik tuleb veel enne ära teha, kui eneseni jõuad. Sa elad võlgu, kui annad ennast laenuks parandades teiste heaolu, aga enese jätad unarusse. Sa oled tasakaalust väljas, sest Sul ei ole aega, et peatuda ja ennast hoida ning Sa tunned, et just Sinule ollakse võlgu, sest Sind kasutatakse ära – Sinult on Sinu aeg enesele ära võetud – Sa näed rahulolevaid nägusid enese teel, aga Sina ise oled rahulolematu.

Kelle valik on see, mida, millal ja kuidas Sa oled, teed või astud? Miks Sa asetad teisi enesest ette, pidades nende heaolu olulisemaks? Kuid, mis juhtub siis, kui Sa peatud ning hoiad ennast ja alles seejärel astud, teed või oled?

Kui Sa hoolitsed ja seisad iseenda vajaduste eest, siis tunned Sa ennast hästi ja paigas olevat ning samuti oled Sa Maailmaga rahul, sest Sina seisad ise ja tead ning tunnistad seda, kes Sa oled ja millisena Sa väljendud – nii valides vastutad Sa enese eest.


Marianne

20.02.2019.a

teisipäev, 19. veebruar 2019

... aga alles siis, kui ...





Ma uskusin, et minul jääb alati midagi puudu, sest ma kogesin, kuidas minul ei olnud, aga nii ei saanud ma jälle seda, mida vajasin. Minus oli sügav Hirm, mis käivitas kontrollivajaduse kõige selle üle, mida ma arvasin suutvat kontrollida – ma püüdsin luua kaosesse selgust – ma pidin looma ja hoidma korda eneses ja enese ümber. Käsi läks rusikasse, et hoida end pingul ja paigal, hambad surusin risti, et trotsiga tuult murdes edasi rühkida, kulm läks kortsu – mina pidin saavutama kontrolli Maailma ja enese üle - ja see oli raske ning igavesti kestev töö.

Uskusin, et raha on võimalus luua, mida iganes, kuid raha tuleb ja läheb ning minu püüd teda omada oli asjatu, sest raha on vaid vahend, mis täna kehtib, aga homme on väärtusetu. Ma arvasin, et raha toob rahu minu hinge. Mina ise pidin olema suuteline andma endale kõik selle, mida ma vajasin, et tuua oma ellu muutused ja luua endale uus ning ilus elu – kuid nii uskudes tahtsin ma olla valitseja ja panin raha ülemaks kui ennast, sest ma uskusin, et „Mina saan, olen, võin kõike, aga alles siis, kui minul on raha!” Uskusin, et alles siis, kui raha on minu elus olemas, saabub minu ellu rahu, sest siis on mul kõik võimalused, et muuta oma elu ja teha ennast õnnelikuks.

Hoides kramplikult kinni sellest, mis juba minu elus olemas oli lõin enesele illusiooni, et oman kontrolli. Ometi ei olnud mul kõike, kuid mul ei pidanudki olema, sest see oleks olnud kontroll Maailma üle – muuta ta endale sobivaks, kuid Maailmas ei ole midagi puudu ega üle, sest seal on kõik olemas ja nii ei ole ka minus tegelikult puudust, sest kõik on olemas.

Kuidas suuta kontrollida tuult või vett, tuld või maad? Näiliselt ja teatud piirides on see mõeldav, kuid tegelikult ei ole see kuidagi võimalik. Mina olen osa kõigest, minus on olemas side tule, vee, õhu ja maaga. Oma kontrolliga püüdsin ma neid enesele allutada, kuid nii lukustasin ennast ahelatesse, mis takistasid mind ennast. Energia on vaba, minu olemus on vaba oma väljenduses. Hirmud on enese ahistamine, millega tegin end maha, piirasin oma vabadust ja kahtlesin enese jõus. Hing paiskas häälega välja selle, mis oli jäänud minu sisse kinni, mida olin raskusena endas alles hoidnud, kui ei lubanud endal olla – iseendana olemas olla - olla voolava energiana, kus ei ole midagi üle ega puudu, vaid on olemas kõik võimalused värvidena vaheldudes luua parimat.

Ma tundsin hirmu raha ees, sest ma uskusin, et raha võib minu Maailma muuta. Ma kartsin raha ja olin ennast tema eest ära peitnud. Täna nägin ma oma Hirmu kui sain kingiks hetke, kus astusin hirmu sisse ja leidsin üles just selle hääle, millega Hirm minust välja voolas – taas kord teisti, teisest kohast, teisel häälel ja teist moodi.

Ma avan pihu ja puhun sealt lendu iseenda, kui sule. Ma lähen tuule ja valgusega kaasa, peatun kui on vaja ja lendan, kui aeg on õige, kuid kui jäängi, millegi varju või taha, siis tuule pöördudes ja valguse liikudes pääsen valla ja olen taas vabana valguse käes - ma värvin end värvide vahelduses.


Marianne

19.01.2019.a

pühapäev, 17. veebruar 2019

Teede lagunemise aegu





Kevade saabudes
ärkab hinges
nimetu rahutus -
teha midagi,
mida pole veel kogenud,
minna kuhugi,
kus pole veel käinud,
näha seda,
mida pole veel vaadanud.

Tahaks üha edasi
tundmatusse kõndida,
minna ja astuda
mitte peatuda
ega tagasi vaadata,
sest vana on olnud
ja mööda läinud.

Kuidas olla nii kerge,
et minna lendu
järgmises tuulehoos?
Kuidas olla nii helge,
et sulanduda valgusevoos?

Põldude avaruses
on ääretu vabadus,
sest lumi mind kannab
ja suusad edasi viivad,
pääsen nüüd sinna,
kus pole veel käinud,
nüüd näen seda,
mida pole veel vaadanud,
kogen seda,
mida pole veel tundnud.

Sõidan kaasa
jões voolava veega,
näen Maailma
teisti kui varem,
olen siin ja seal,
olen mõlemal pool orgu.

Ma olen vaba,
kui kevad on õhus,
päikese soojuses
tilkuvas räästas,
lindude laulus,
tärkavas rohus
elan teede paeluses.

Tahan astuda üha edasi,
minna ja vaadata
järgmise käänaku
puude ja mägede taha.
Kaugemale ulatuda,
et kohale jõuda
sinna, kus mind
veel ei ole olnud,
et kohtuda sellega,
mis ootab ees.

Ma ei taha
seista ja oodata,
et seista ja vaadata neid,
kes tulevad tagasi.
Ma tahan ise minna,
kõndida edasi veel,
astuda sellel teel,
mis viib üle maa ja vee,
et leida üles see,
mis on ees.

Hing on rahutu
teede lagunemise aegu,
Hing on rahutu
jää minemise aegu -
Mine! Mine!
Tule! Tule! -
et leida üles see,
mis ootab ees,
et leida üles iseenda
sõnumiga hingeosake -
üha edasi viib tee,
üle maa ja vee
viib iseendani see.

Voolan jõega kaasa,
jõuan mereni välja,
ääretusse avarusse
sinisesse Maailma,
taas iseendana olles
lahustun teadmisesse
olen kõiksusena Igavik.


Marianne

17.02.2019.a

neljapäev, 14. veebruar 2019

Kus on Inimese kannatuste piir - „Mina Ise tegin!”




Kannatused on kui koorem ja tõsist pingutust nõudev raske töö. Kannatused on inimlikult Inimesele nii omased. Räägitakse, et kannatused kaunistavad inimest – valu on kui aupaiste, armid ordenid, murtud olek diplom. „Ära sega, Mina kannatan!” öeldakse sellele, kes tahab aidata, et koormat kergendada või elule teist vaatenurka näidata. Tegelikult ei ole tõesti vaja ega mõtet inimest tema töö juures segada, sest kannatused on inimesele proovikiviks, see on justkui võistlus iseendaga ja iseenda proovile panek, tugevuse testimine ja köielkõndijana tasakaalu otsimine, et näha kui palju suudab üks inimene enda kanda võtta ning, kas ta oskab pöörduda tagasi enne, kui murdub.

Kannatused on inimese katse tõestada iseendale, kui raskest ja keerulisest olukorrast suudab ta välja tulla. Kas tal on võimalik veel sügavamale minna, kaugel on põhi, kas ta ulatub seda puutuma või jääb ikka veel natuke puudu enne kui õhk otsa saab.

Kannatused on võistlus iseendaga oma elu hinnaga – kui kaua ja kui kaugele on võimalik raske koormaga kõndida. Kannatades vaatab inimene maha, sest pilk on suunatud jalge ette sinna, kuhu ta järgmise sammu peab tegema. Inimeses pole kergust, sest koorem on turjal. Vahel vaatab ta veel ringi, et kas teised ikka näevad, kuidas ta kannatab. Inimene otsib endale tunnustust oma kühmus keha ja kannatava näoga ringi käies – „Vaadake, mida Mina suudan!” - ja teised hindavad – „Jah, küll ta on ikka tugev inimene, sest nii palju kannatades ikka veel elus olla on täitsa imetegu!”

Ma ei anna alla, sest Mina ei ole nõrk!” - kannatused on tugevuse tähis. Nad on adrenaliinilaks sõltlasele, et kui midagi muud ei ole enam piisavaks väljakutseks ja motiveerivaks tõukeks, siis valib inimene kannatused – see on töö, millega saab ka tähelepanu ja võib olla isegi ausamba eeskujuks teistele - „Tema oli märter!” Inimese elus pole kergust, sest iga järgnev samm on eelmisest veel raskem – ainult nõrgad lähevad sealt, kus on kergem ja lihtsam tee. Kannatused on tugevus, tõestus elamisest, sest selles on pisarad, valu ja higi – elu on raske töö, mitte lust ja lillepidu. Kannatustega õigustab inimene oma olemast olemist.

Inimene võib peatuda ja valida teisti, kuid ta ei tee seda enne, kui ta nii otsustab. Ta võib peatuda enne kui ta murdub ja tagasi keerata, kuid ta võib minna ka vältimatu lõpuni, kõndida kannatades oma tee lõppu.

Väliselt ei juhi ega kontrolli kannatades inimene oma elu, ta laseb elul ja olul minna nii nagu see läheb. Kuid ometi ta valib, valib selle valiku, kust tee läheb üha sügavamale ja koorem kasvab. Oma teel on tal üks pidepunkt, millest ta hoiab kinni, et see veaks teda alla ja hoiaks teda kinni, et ta ei tõuseks pinnale. Inimene tahab kogeda seda, mis on siis, kui ta on seal, kus on pimedus tema sees - valgust sellel teel ei ole.

Taas üks edulugu kui kõnnitakse põhjast välja või üks õnnetu lõpp, mida vaadates tundub, et see oli mõtetuna elatud elu, kus inimene ei väärtustanud ega hoolinud endast – nii isekas tegu ja oma elu raiskamine. Kõige selle pealmise ja nähatava all on tegu, aga Hinge teekonnaga, kelle tee oma risti kandes tagasi koju on nii pikk ja tume – see on kogemus, mis saadakse ainult läbides sügavikku.

Inimese pidepunkt, aga Hinge rist on raskus, mis surub maadligi, sest tegelikult on Hing võimeline tõusma ja kerguses elama, kuid nii ei ole tal võimalik oma eesmärgini jõuda, et täita oma ülesanne – leida lahendus vastusele, mis on peidus tema pimeduse sees. Kui inimene jõuab vastuseni ja süütab endas valguse, et seda näha, siis avaneb tema sees teadmine ja ta on vaba, sest ta on kohale jõudnud.

Inimesel on siin Maailmas raske, sest kõik kogetu läheb läbi enese keha ja vaimu, füüsiline ja vaimne väsimus, kui koormat on palju ja seda on raske kanda. Raskus on sõltuvus, mis on ühteaegu nii sõber, kui ka vaenlane – ainus, kellega koos olles tunnistada teadmist, aga ka see, keda süüdistada oma kannatustest tuleneva viletsuse pärast. See, mille sisse ja taha peita ära ennast ja oma süüd enese ees. See, milleta ja millega elada ei saa ega taha – raskus on Inimene ise väljaspool iseennast. Sageli võtab Inimene kannatuste raja nii omaks, et samastab ennast kannatustega, kuid nii kaob eesmärk hämarusse, sest inimene ei kõnni kannatustest läbi vaid jääb nende sisse kinni. Tõeliselt raske on ühel inimlapsel hoida end teel ja edasi minna, kui sees on teadmine, et kergust ja helgust sellel teel on raske kogeda, sest see ei ole selline tee.

Hingel endal ei ole vaja nii pikka ja kannatusterohket teekonda, see on inimese enda tee iseendani, et vastuvõtta mõistmine, et tema ise valis endale selle tee. Just see teadmine on raskus, mida inimene ei taha tunnistada, kuid kui ei tunnista siis õppetund kestab edasi, sest lahti saab lasta siis, kui ollakse iseennast iseendas vastuvõtnud.

Mida vanem on hing seda sügavamal tema sees on vajalikud vastused ja sinna ulatumiseks on vaja aina sügavamale pimedusse kõndida, astuda vastu oma hirmudele ja vaadata nende sisse – millises ajas ja Maailmas ta ei võtnud vastu teadmist - „Mina Ise tegin!”

Kui vihma sajab ja inimene saab märjaks, siis ta kuivatab end ära, kuid kannatuste sees seisab inimene alasti märja ja külmetavana, sest keegi teine peale tema enda ei tea ega näe seda, mitte keegi teine ei võta vastutust ega leia lahendust – inimene ise kuivatab ja hoiab end soojas süleluses, kui ta seda valib teha.

Inimese tee on mõista, et kui ta on võimeline põhja vajuma, siis on ta suuteline ka välja ujuma. Inimese õppetund on mõista, et ta on võimeline looma oma elu just selliseks nagu tema ise valib selle elada. See ei ole enesele nö vigade andeks andmise teekond, sest vigu ja eksimusi ei ole vaid see on enese ARMASTUSEGA VASTUVÕTMINE, toetus ja mõistmine, et ühe Hinge teekond koju ongi pikk ja käänuline.

Marianne

14.02.2019.a



Nüüd ma alles mõistan Sind ja Sinu teekonna raskust. Mina mäletan Sind!

Marianne

kolmapäev, 13. veebruar 2019

Valikud ja variandid – paralleelsed Maailmad, milles Sa elad





Sinu keha tundub olevat ühes Maailmas ja ühes ajas. Sa astud ja oled siin, selles ajas, hetk hetke järel edasi punktist A punkti B, ühest algusest ühte lõppu, kuid selles ajas, aga teistes ruumides paralleelselt oled kui filmis ja käid läbi teisi teid teisel moel – need kõik oled Sina astudes valikute ristteedel teistele radadele.

Sa ei oska oma keha liigutada erinevate ruumide vahel ning liikuda ajas edasi või tagasi, kuid ometi on Sinu elus olemas miljonid võimalused, muutused ja nö juhused, mida pole justkui olemas – ruumidel on kokkupuutepunktid - Sina oled siin ja olles selles Maailmas sulad Sa vahel ühte oma teis(t)e reaalsus(t)ega. Sa ütled, näed, teed või tead siin midagi sellist, mis ei kõla siinsega kokku, kuid teises ruumis on see õige, sest just seal see sündis. Sinu füüsiline keha on siin, aga Sina olid hetkeks teises reaalsuses ja elasid sealses hetkes – tõmbasid teise ruumi siia Maailma. Sa arvasid, et kordasid ammust mälestust või eksisid mõtetes, kuid tegelikult Sa olid ja oled kogu aeg uues sündivas hetkes uuena, lihtsalt Sina oled ühel ajal erinevates ruumides, kui omaette Maailmades olemas, kuid füüsiline keha on Sul siin, sest siin on Sul ülesanne käia oma teel edasi. Sinu füüsiline keha on pidepunkt, mis hoiab Sind selles ajas ja Maailmas.

Argipäevas elades Sa ei oska vaadata oma erinevaid lugusid ühel ajal, seista justkui ekraanide ees, aga siis Sa näeksid, kui palju võimalikke variante Sa ühel hetkel elades tegelikult läbi käid. Siin selles ajas ja Maailmas oled Sa käega katsutav ja füüsiline, siin oled Sa võimeline kogema valu ja erinevaid tundeid, siin tajud Sa värve ja siin Sa vaheldud – siin tunned ja koged füüsiliselt kõike seda, mida paralleelsustes ei ole võimalik teha.

Kui Sul siin Maailmas jäi mõni tee või suhe pooleli, siis teistes ruumides lähevad need edasi erinevatel teedel kõik võimalikel variantidel – valikud on reaalsused, pöörangupunktid, mida Sina endale valid. Sa võid valida uuesti ja võid valida ka teise ruumi, kus pooleli jäänud lugu läks kogu aeg edasi, et jätkata teda sealt, kuhu ta jõudnud on. See ongi see, miks Sulle öeldakse, et KÕIK ON VÕIMALIK!

Sind hoiab paigal see, et Sa tahad omada, kinnihoida, kindlust, kontrolli, füüsilist reaalsust ja tundeid, mis värvivad ning muudavad. Kuid tegelikult oma teadlikkuses Sa näed oma valikute radu justkui ekraanidelt ja nähtu järgi valid Sa selle tee, kus Sa saad kogeda just seda, mida vajad/ tahad kogeda – valid selle, mis viib Sind parimal võimalikul moel edasi.

Iga valik on omamoodi raske või siis kerge, see oleneb Sinu vaatenurgast, kuid tõeliselt raske on lahti lasta OMA tunnetest, siinse elu kannatustest, valust, rõõmust, joovastusest jne – kõige sellest, mis märgib füüsilist reaalsust. Kuid, kuidas oleks olla kerge, lubada kõigel minna, tulla ja olla ning libiseda ühest ruumist teise ruumi, mängida erinevates ruumides ja valida erinevate iseenda lugude vahel?


Marianne

13.02.2019.a