kolmapäev, 31. august 2022

Räägime Meist – millisest Meie-st

 


Erinevates rollides, kokkusaades, on inimesel võimalik valida, milliseid osi ta lisaks, olemas oleva baasrolli ehk kahte või enamat inimest ühendava sideme sees, enesele väljenduseks valib. Võimalik on olla avatud kõigele ja avaneda kõiges, kuid selliseid sidemeid, kus ollakse ja saadakse olla ehedalt iseendana – tervikuna – on tegelikkuses vähe. Ikka ja jälle peab, erinevatel põhjustel, osa enesest varju jääma. Erinevate suhete proovikiviks ongi inimeste Mina-sid ühendava Meie suurus ja kvaliteet - kui mitmele osale iseendast inimene, kaaslas(t)es, vastas- ja seda ühendust elulisena hoidva partneri leiab.

Inimeseks olemine ei tähenda ühekülgsust, vaid mitmekesisust – igat Inimest on meeldivalt või kogemuste järgi ka pealetükkivalt palju. Kuid, millisena just parajasti, see oleneb, millise vaatenurga alt teda vaadata ja kogeda soovitakse/ suudetakse. Inimene saab iseendana olles olla liiga palju, vastu ebamugavana – tundeid äratavana.

Inimene avaneb ja kasvab, Meie sees, Inimesena edasi, kui tal on võimalus olla suhtes tervikuna või enamuses iseendana. Kahjuks on paljud rollid kitsad niššid, milles olemise ja alles hoidmise jaoks inimene peidab, teadlikult või peab eeskirjade kohaselt, mõned osad või ka enamuse iseendast ära varjama – need justkui olematuks tegema.

Neist rollidest saavad rüüd, milles ollakse need, kelle nimetust kantakse – väljendutakse vastavalt rollile, kuid ei iseendale. Neid, iseennast varjavaid riideid, võetakse, kui tervikut loovatena - iseenda olemist ja väljendust sobivaks sättides. Neid kantakse teatud aeg, et seljast võttes, taas iseendana kooruda. Mida pikemalt iseennast maskeerivat rüüd kantakse, seda enam sellega samastutakse või seda enam tuntakse ennast ahistatuna. Inimene Inimesena kaob või keeldub kadumast.

Inimesel on võimalus valida enesele väga erinevaid rolle. Seega on võimalik valida ka neid, milles ta peaks saama olla iseendana – ühenduses sõprade ja elukaaslasega. Iseendana olemine tundub ju selliste suhete alus ja tugevus olevat, kuid üsna sageli see nii ei ole – ikka ja jälle leidub mingi konks, miks inimene ei saa või ei luba enesele olla tervik.

Oma algusest alustades, avastab inimene üsna ruttu, et ta on haavatav – just erinevate rollide kandmine teeb teda haavatavaks – iseendana olemine on suur risk. Haiget saanuna, eiratuna, välja naerduna, maha tehtuna, ära keelatuna, otsustab inimene sulgeda enese sellised osad, mida ei ole austusega koheldud ega toetavalt või positiivsete reageeringutega vastu võetud. Erinevate traumade jäljed saadavad inimest tema teel.

Just teel kogetud traumade tõttu, jäävad paljud suhted pinnapealseteks – valitakse näiliselt ohutu lahendus - ollakse rolli sees rollis. Meie-t valitakse elavana hoidma sobivad teemad või need osad iseendast, mis toimivad ilma iseennast paljastamata – enese haavatav pool jäetakse varju ja tehakse nähtamatuks. Omal moel ju pingutatakse selle nimel, et suhe kestaks, kuid võimalusel otsitakse sobivat väljundit mujal või suunatakse ise ennast maandavasse, asendavasse, tasandavasse või kustutavasse kanalisse.

Vabadele valikutele lisaks on inimestel kanda ka kohustuslikud rollid. Lapsevanema oma, kuigi ka selle valiku tegemine oli alguses enamasti vaba tahe. Lapse või lapselapse roll. Venna või õe oma. Tädid, onud, vanavanemad ja muud toredad sugulased. Töökaaslase oma. Rahvuse, naabri, kodaniku oma. Need on rollid, mis käivad inimeseks olemisega kaasas. Need on rollid, mida saab täita reeglite järgi ja on nagu pealesunnitud, sest neid ei saa olematuks teha. Need on erinevad osad inimesest, mis ei peaks moodustama ega tähendadama tervikut. Kuid need on ka väga tõenäolised rollid, mille taha peab/ saab iseennast peita või ära kaotada.

Laps näeb vanemas ainult tema pärast olemas olevat ema või isa. Vanem omab last, sest ta on tolle algus ja kasvataja. Ülemus näeb töölises vahendit. Alluv juhis käskude andjat ja palgaraha maksjat. Üleaia või samas trepikojas elavad naabrid, kes soovi peale ära ei koli. Riigil on valitud juht ja ministrid. Neid rollikaaslasi ei saa väga lihtsalt väljavahetada. Nendega ühes peab elama ja koos peab olema. Kuid iseendana ei pea olema, kui ei saada olla – ei saada olla, kui ollakse haavatavad, sest enese sees on haigutav haav. Ollakse haavatud – haavunud – solvunud Maailma puudutuse peale.

Ükskõik, milline neist sõnadest – haavatav, haavatu, haavunu - sobivaim on, valib sellise kogemuse omanik tõenäoliselt enesele, lähedases suhtes, iseennast mitte paljastavad rollid. Meest ja Naist ühendavaks sidemeks saab lapsevanemate roll. Vanem valib olla lapsega tema Vanem ja laps tunneb end turvalisemalt Lapsena. Samuti võivad nad liita selle Meie sisse veel tööl- või kooliskäijate rollid, naabrite, kodanike, tarbijate jne omad. Lisaks teada ja tuntud ilma teemale, leiab neist valikutest ikka, midagi sobivat, millega tülitõstmata, ühiselt teleka ees või autopingil istudes, edasi tiksuvat aega täita. Ollakse koos, sest veedetakse KOOS olles aega.

Ollakse ju koos, kuid tegelikult suhted kiratsevad, inimesed ei ole ühes olles rahul ega rahus, nad protestivad, astuvad vastu ja eemale, nad tahavad iseennast piiravatest rolliahelatest vabaks saada. Räägime Meist – räägime sellest, kuidas ja kus meie Meie oleme. Mida see Meie meile tähendab? Mida ja millisena tähendab Meie olemine – selle kogemine? Kui palju on Sind ja Mind – Meid - Meie sees tegelikult?

Igas suhtes on omad sissetallatud rajad, kindlad jututeemad, turvalised ja ohutud valikud, mis tavaliselt ei kasvata vastasseise. Nendes, baasrolli sees olevates, lisarollides, mäng sujub, sest saab olla pealiskaudne – tegelikke sügavusi avamata. Ollakse koos, kuid tegelikult elatakse lahus, Inimestena eraldi, sest teineteisega ühendatut on vähe – seega ei kasva inimesed ühes ega ole loomas ega loovad, sest selline suhe ei toeta Inimest, kui tervikut.

Vanem tahab kogeda last, kes on laps temale mõistetavas ja sobivas tähenduses. Laps vajab vanemat, kes näeb temas Inimest, kuid tema ise ei näe, et vanem on palju enamat, kui ainult üks roll kõikide teiste hulgast. Mees on valmis koos elama naisega, kes väljendub ja tegutseb mehele mõistetavana ja sobival moel. Naine tahab kogeda unistuste printsi, tugevat musklites meest, kõikide teemade lahendajat ja heldet kuningat. Kõigil on omad ettekujutlused ja soov olla sellise partneri partner, kellega ühes on võimalik kogeda iseennast enesele vajalikul moel, kuid eneses valesid tundeid mitte ärataval viisil.

Vanemad said Lapse ja Mees võttis Naise või Naine läks Mehele – need on kindlad rollid, millel tavaliselt stereotüüpsed lahendused – pealtnähtud, pealesunnitud või unistatud, lisaks veel enese vajaka jäämistega ja trauma jälgedega. Need on rollid, milles ei avata iseennast inimesena ega valita olla partner teise erinevatele nägudele. Inimene tahab kindlust ja turvalist olemist, haiget saanuna ei ava ta iseennast, sest ta on haavatav. Seega jätab ta teadlikult, kuid siiski ka alateadlikult, Meie sees olles, varju selle osa endast, mis on kohanud iseendale valet vastust.

Üsna tõenäoliselt leidis see väär vastus aset kusagil lapsepõlve ajas - kodus, lasteaias või koolis. Suureks kasvanud inimene järgib oma enese otsust ning ei mõista, miks see, milline ja kuidas ta valib olla ning mida teha, saab olla vale või ei vii kreenis olevat suhet kahte Mina ühendava tulemuseni. Haavatud inimene haavab teisi, sest tal tuleb iseennast kaitsta – hoida ise ennast suletuna, teise eest varjus ja ulatusest väljas.

Sellisel moel toimivad inimesed valivad jalga kulunud toatuhvlid, kindla jututeema ja tegevuse. Kaaslase soovi peale, liikuda teisiti, proovida eneste erinevaid külgi, vastatakse jäätavate pilkudega, ebakindlaks tegeva vaikusega, mahategevate sõnadega, pilkava naeruga, „heatahtliku” lõõpimisega, vaimset ja füüsilist üleolekut tõestavate vastureaktsioonidega – neil kõigil on ühene eesmärk - sundida teine lõpetama, panna teda kahetsema, andeks paluma ja mitte kunagi sama kordama. Nii murendatakse inimese julgus, suurendatakse rollipartneris hirmu ja süvendatakse teise haavatavust.

Inimene, kes on pidanud ise ennast peitma ja ära kaotama, püüab, Inimesena edasi kasvamise jaoks, omada ohutut ja turvalist ruumi, milles olla enamat – saada võimalust olla selline ise, mis on olnud varjus. Inimene, kes tunneb tahtmist jalule tõusta ja iseennast Maailmas ning Maailma iseendas avastada, soovib ja vajab valgust, tähelepanu ja soojust neile osadele iseendast, mis külmetavad ja kiduvad. Inimesel on soov kasvada, soov olla ja luua enamat, soov kogeda ise ennast iseendana. Kui tal ka ei ole julgust või ta ei tunneta enese teed, siis on suur mäng nimega Elu nii huvitav koht, et inimesel tuleb tõusta ja Inimese teel oma sammud teha.

Räägime Meist – proovitakse tõsta teema lauale, kui king pigistab ega hingamiseks pole õhku järele jäänud. Räägime Meist – püütakse peatada igapäevane sumbunud paigalseis. Räägime Meist – lõhutakse lõpuks tamm, mille taha ollakse iseennast kogunud. Jah, lõhkudes jäävad järele killud, mis teevad haiget, kuid lõhkumine ei tähenda Maailma lõppu, vaid ära olnu lõpetamist ja uusi võimalusi.


Marianne

31.08.2022.a

teisipäev, 30. august 2022

Tundemerepärl

 


Vastuse leidsin,

miks ma ei avane

ega iseendana väljendu

seal ja selles,

milles

või kellega ühes,

haiget võin saada.


Mina olen haavatav -

alles nüüd,

selle sõna,

enese jaoks teadvustasin.


Sinu puudutus,

Sinu ükskõiksus,

eirav vaikus,

huvitavad sõnad,

vastu astuv tegu,

valitud olemine -

mind võivad haavata.


Ulatades ise ennast,

paljastades iseennast,

olles ehedana alasti -

Sina ei võtnud mind vastu

ega hoidnud hellalt,

Sina ei austanud

minu olemas olemist

ega tajunud armastust,

sest mina ei olnud

Sinu jaoks kingitus.


Marianne

30.08.2022.a

esmaspäev, 29. august 2022

Taevapisar

 


Taevapisar kukkus silma -

väljast sisse sadas täna.

Taevas see nuttis,

palju pisaraid voolas,

maa märjaks vettis.


Ei teadnud ma süüd

ega põhjust mõistnud -

alla sadava vihma all

sain läbinisti märjaks,

sest oleks ju olnud ebaviisakas,

ise ennast varjuga kaitstes,

teise pisarad talle tagasi põrgatada.


Marianne

29.08.2022.a

laupäev, 27. august 2022

Oma kodu see kullast kallim

 


Oleme teinud otsuse

ja valime astuda teele,

seega – vaatame pilte,

loeme kuulutuste tekste,

võõrastes õuedes kõnnime

ning teiste tubades astume.


Otsime kohta,

kuhu sooviksime jääda,

et olla osana ja kogeda.

Oleme põnevil,

heidame pilke õhevil -

siin võiks ja saaks!!!


Kuid siin on see ületamatu

ja too parandamatu,

tollest saamas takistus -

vangutame pead

ja lahkuda soovime.


Igal majal on oma hind,

küll lihtsalt rodu numbreid,

kuid selle jaoks,

et ulatuda paremani,

lisaks katusele,

ka numbrid peavad vett pidama.


Kui ei ole võimalik

tõsta panuseid

kahe või isegi kolmeni,

siis neljast ega viiendast

me üldse ei räägigi.


Nii jäävadki järele „pärlid” -

need kõikide võimaluste imede põllud,

just nimelt need,

millest need,

kes remondikunsti omades,

kõik võimaliku,

suudavad ja oskavad,

välja võluda.


Kuid see algus,

vot see alguse punkt,

enne seda imet,

jääb allapoole Amsterdami nulli -

see sinna on kukkunud

juba kaua aega tagasi.


Kuid eks ostja on siis see,

kes pingutab,

naba paigast veab,

raha sisse kühveldab

ja pärli välja lihvib -

siis asub õnn õuele

ja rahu leiab südame.


Vau, millised prillid

ja kust neid leida võib,

millega kinnisvaramaaklerid

müügis olevaid objekte

omi tekste kokkukirjutades,

nii loovalt vaatavad.


Enne ja pärast,

enne on faktina selge,

või no peaaegu ühene,

kui peidust välja

ei tule huvitavaid üllatusi,

kuid see, mis tuleb pärast,

kui raha on üle kantud

ja uus nimi peremeheks kirjutatud,

on saladuse looriga kaetud.


Kuidas läheb tegelikult,

kuidas õnnestub tegelikult,

milline lugu kirjutatakse,

millises loos mängitakse,

kui palju tööd tehakse,

millisel hulgal

materjale ja vahendeid lisatakse

ja kas see oli üldse see -

oma kodu kullakallis -

see selgub,

kuid alles mõnede aegade pärast

saab nähtavaks,

milline „pärl” või pärl

oli Tuhkatriinu riiete varjus.


Kuidas, 

siis valida, 

kui seda, 

mis tuleb pärast, 

ei tea ette?


Tuleb üles leida

see kullatera,

mis meeldib ja on oma

ka Tuhkatriinuna.


Marianne

27.08.2022.a




reede, 26. august 2022

Olles ise ennnast kaotanud – ära kaotanud

 


Olen uhke Sinu üle,

tänan, et saan olla osa

ja ühes Sinuga

hetke jagada.


Sõnad,

need on sõnad,

mida ei ole üldsegi palju,

kuid need tähendavad väga palju.


Kaotused,

need enese

või enesele olulised

vajaka jäämised,

lahingud vaenlasega,

mis võtavad vähemaks

ja kulutavad ressurssi -

ei ole eneselegi,

mida siis rääkida

teistele jagamisest -

ei jagata ise ennast

ega iseendast.


Liiga sageli,

me jätame teise üksinda,

sellel hetkel,

mil võiksime

ja saaksime

kõrval seista

ja toeks olla

või tunnustada.


Me astume eemale,

jätame vahe vahele,

me ei taha olla

ühte seotud

ega tunne rõõmu

teise pärast,

me ei oma kaastunnet

ega tunne hoidmise vajadust.


Teine on see,

kes tekitab meile

probleeme -

meie ise enda pärast

kardame.


Selle jaoks,

et ise ennast kaitsta,

me teise hülgame -

tema on vale.


Näidates seotust,

me võime kogeda kaotust,

võime kaotada olulist

või ka vastu seismist -

seega enese nahka päästame.


Me ei täna teise olemas olemist -

sooviksime muuta teda olematuks -

vältimaks enese kaotust,

soovime teise vaiki olemist 

või ka ära kadumist.


Miks ei ole ema või isa uhke oma lapse üle?

Miks ei tunne laps uhkust oma vanemate üle?

Miks ei koge mees uhkust oma naise pärast?

Miks ei ole naine uhke oma mehe pärast?


Seda tunnet ei kogeta,

kui selle teise olemas olemine

tähendab enese jaoks kaotuse kogemist.

Ise ennast sulgenud inimene

kogeb ebakindlust -

tema sees on hirm.


Uhkus ei tähenda 

alati ülbust

ega üleolemist -

me oleme võtnud selle sõna

ja andnud sellele tähenduse -

see on siiras tänutundmine -

teise, kui kingituse vastuvõtmine.


Selle jaoks, 

et ise ennast õnnelikuna kogeda,

ei ole vaja ise saada

ega enesel omada,

nähes teise kogemust

ei ole me vähemad 

ega ka kaota,

vaid oleme saanud osa

avanedes ja andes enesest osa,

me suurendame head olemist.


Marianne

26.08.2022.a

neljapäev, 25. august 2022

Ära astu, vabaduse tantsu tantsides, minu varbale



Ühes olles, on inimesed võimelised enamaks. Justkui eneserahuldamine üksinduses on koos elu, kus teineteise loovust ei toetata. Seksida saab mitut moodi – ühes või kuigi koos tegutsedes, selgelt eraldi olevatena. Kui ühe liigutus kasvab teisest, järgib sõnatut keelt, sulandub, kuulab ja kuulub kokku, toetab, ootab järele, siis ollakse ühena. Kui teine on vaid keha ehk vahend, mille abil saab võimaldada enesele rahulduse, siis ei kuulata iseennast ega ka teist, vaid suundutakse oma eesmärgi poole vahendeid valimata.

Loovus - loov inimene – loov energia – see on sama. Inimene on võimeline, üksinda olles, kasvama, väljenduma. Ta on vaba nagu tuul. Ta voogab ja lainetab merena, keda tõkked ei pea. Voolates ja lainetades ulatub ta siia ning sinna. Puhangutena puudutab ta seda ja teist. Vabaduse tantsu tantsides sünnib tema puudutustest looming ja jäetud jäljed jutustavad enesena kasvamise lugu. Inimene on vaba ka teistega ühes, kui ta julgeb olla iseendana. Ulatab endast, kui avab ja vallandab iseenda, et ühes olla ja luua enamat, just seda, mis selles kohas ja selle inimesega ühes olles on parim võimalik.

Külma ja jäiga kaaslase kõrval jäädakse kängu ja kidutakse. Peites ise ennast, unustatakse enese olemus või siis, võideldakse vastu, seistakse enese eest, kaitstakse oma loomust – olla loov – olla vaba iseendana. Suhtest saab lahingute tander, kus kaotatakse algus ja järele jäävad vastu, ka iseenda vastu, võitlejad ehk vahendid. 

Väljenduse võimaluseta inimene kogeb frustratsiooni. See on pidev enese katkestamine – enese tulemuse tagajärgede hirmus, keelatakse, iseendal, teha järgmine samm. On ühes olemine, kus ei asjadel ega suhetel ei ole enam väärtust, sest võimalust, olla enamat, ei nähta või seda ei anta. Võimalusi, ühes olles, ei ole, kui kaaslane ei jaga ise ennast – sellise moel on koos elu koos hingitsemine. Inimeste loovused on surutud alla, enese käest on võetud vabadus olla ja luua enamat. Kaaskannatajad põrkuvad vastu ja eemale - tekitavad kaose ja ülekuumenemine toob kaasa lühiseid.

See, kes seisab sünnile – enese loomisele vastu, ei taha sellist kogemust enesele. Tema on see, kes kogeb enese kaotust – enese aja, väärtuse, võimaluste valusat ja hirmutavat kaotust. Teise saamine ei ole tema saamine. Teise teekonna ajal peab tema ootama, kuid see tähendab ilmajäämist. Kõrvale jääja ei võta osa ega kasva ühes ning nii tunneb ta ennast ära kasutatud vahendina. See ei ole tema elu ega jutt. 

Iseendana olijast saab vaenlane, kes on potentsiaalne oht. Selleks, et too teine lõpetatakse iseendana, justkui kontrolli alt väljas oleva, olemise ära, tuleb teda maha suruda ja tema vastu protestida, talle vastu astuda. Seega, tuleb teda karmilt kohelda, ründavalt keelata, vaikusega karistada ja süüdistava põlgusega eirata. Protest ja keelav käitumine, loovuse vabaduse vastu, on kunagise trauma tagajärg – valusa mälestuse jälg inimese sees. Olles ise ennast loovusele sulgenud, kaitseb inimene iseennast oma enese tunnete eest.

Loovus kasvab, kui alustades sealt, kus ollakse, tehakse samm sinna, kuhu keha ja meel ühes voolavad. Tee jätkub, sest igast järgnevast sammust on näha järgmine võimalus. See on inimese loomulik olemine – vabadus hingata sisse ja välja ning olla olemas. See on kergus ja kasvamine – sünd. Vahel ka nimetu ja veel nägematu otsimine ning ajude gümnastika. Võimalused on olemas – tuleb proovida ja kogeda. Vigu ei ole ega vigade parandusi ei vajata – kuulates ise ennast ühises, tajutakse teisi ja voolatakse piiskadena ühise merena – ühes ollakse enamat.


Marianne

25.08.2022.a

kolmapäev, 24. august 2022

Olin ja olen enese valik

 


Kui Maailm valis käituda,

siis tunde peale reageerides,

enesele väljenduva reaktsiooni valisin -

olnut sõnadega kommenteerisin

või enese sõnatuks vaigistasin,

või hoopis eemale hoidsin

või nähtavalt vastu mossitasin -

kuidagi moodi ma ise ennast väljendasin.


Pikalt ja laialt võisin seletada,

oskasin ära näidata,

kuidas ja kui valesti

Maailm käitus ja oli -

sõnadega hukka mõistsin,

mõtetes maha laitsin,

vaikusega eraldatusesse määrasin.


See oli -

Teine tegi ...,

Teine oli ...,

Teine valis ...


Ooot,

mida ma teen -

teist ju muuta tahaksin,

et too selle,

mida pealt nägin

ja kõrvalt kuulsin -

olematuks teeks.


Hoo võtan maha,

et peatuda

ja anda aega iseendale,

et ise ennast sõnastada.


Mida tolle Teise

tegu või olemine

minu jaoks tähendasid?

Mida ma tundsin,

kui mina

Maailma kogesin?


Teist isiklikult võtsin,

kuid ise enda ära peitsin -

Kas oli mul hirm, sest ...

Kas oli minus kurbus, sest ...

Kas olin ma õnnetu, sest ...

Kas ma olin vihane, sest ...

Kas valisin solvumise, sest ...

Kas kogesin ebakindlust, sest ...


Ausas vastuses peitub sõnum -

see on võimalus mõista ise ennast -

Miks mina võtsin Maailma isiklikult.


Olles kuulanud ise ennast,

sammu eemale teen

ja olnut kõrvalt vaatan.


Teine tegi ja oli,

sest valis olla tunne,

kui võttis Maailma isiklikult.


Mõistan teda -

ei, mitte hukka,

vaid temast aru saan -

oma enese tunnetega kimpus

on olnud ka tema.


Ta ei sõnastanud enesele,

mida ja miks ta tundis,

vaid reageeris -

teise tunde asemele valis,

kui enese elu kogemist

isiklikult võttis.


Teise reaktsiooniga iseendale,

mina sain pihta -

kui teine ise ennast,

tundena,

valas enese seest välja -

see oli tema lahendus,

tema oskus,

kuidas enese sees,

ellu jääda.


Tema võttis ja heitis,

mina oli see,

kes vastu võttis,

kui teise olemist

isiklikult võtsin.


Sõnade rohkus,

piltide maalimise oskus -

mina otsust vajasin -

millise tunde,

mina enesele,

väljenduseks valin.


Otsus tuli vastu võtta,

sest seni,

kuni mina polnud ära valinud,

kui kuuma kartulit,

ma pihkude põletamist

ja maha pillamist vältides,

ära koorida proovisin.


Marianne

24.08.2022.a

reede, 19. august 2022

Surma hinda küsi surnutelt

 


Kui,

ühest kohast teise liikudes

või ennast pöörates

või ka paigal olles,

silmanurgast märkad

vilksatusi,

millegi või kellegi liikumisi.


Näed tumedat,

mis oli,

kuid varjudesse kadus kiirelt

nagu teda poleks olnudki.


Siis on uks,

kahe Maailma vahel,

avatud.


Kui Surm astub tuppa

ja Inimese viib endaga kaasa,

siis vahel võtab mineja

mõne omadest ühes.


Ootaja,

jääb kahe Maailma vahele,

ta ei ole edasi läinud,

ta ootab,

ta ei saa edasi minna,

ta ei taha edasi minna.

ta vajab elusat energiat


Ta klammerdub elu külge,

et elavat energiat omada -

ühendudes elavaga

on ühendus olevaga,

sulguva ukse vahelt

elav libiseb kaasa.


On tugev tunne,

mis loob sideme,

vari varjus loob ühenduse,

tahe korrastada koht,

lugu lõpetada,

kuid surma hingus,

võib ühes enesega,

kaasa tuua surma.


Pooleli jäänud lugu

kunagi jätkub 

järgmises ajas

järgmisel kohtumisel ...


Marianne

19.08.2022.a

neljapäev, 18. august 2022

Viimane kustutab tule

 


Tundub hea ja turvaline mõelda nii, et just Hing on see, kes lahkub viimases inimese väljahingamises. Läheb teele siis, kui on Aeg lõppenud – hüvasti on jäetud. 

Hing võib ja saab minna ära ka enne, kui inimese süda lõpetab tuksumise. Hing läheb siis, kui on käes tema Aeg minna. Inimene ise on see, kes jääb lõpetama omaenese aega ja kustutab, lahkudes, tule.


Marianne

18.08.2022.s

kolmapäev, 17. august 2022

Üleminek



Vahel inimese sees

on kirbelt valus igatsus -

ühe kindla kogemuse

kogemise vajadus.


Lähedal olles,

ühe oma aja lõppemisele,

saab soovitud kogemusest sild,

mis aegu ühendades

üle viib.


Ulm reaalsuses ilmestub -

inimene näeb 

ja endas tunneb -

lahti lastes,

Valgese Valgusesse

ise ennast vabaks andes,

kõiksusega ühte lahustub.


Marianne

17.08.2022.as

teisipäev, 16. august 2022

Kaemus

 


Proovin ette mõelda,

kuidas ennast tunnen,

kui ema enam ei ole,

kui teda enam siin

selle Maailma sees ei ole.


Tean,

et sõnum

võib saabuda

igal järgneval hetkel.


Kuidas, siis on, kui ...

Mis jääb siis puudu ...

Mida vajan ...

Mida igatsema jään ...


Oli ema, milline ta oli.

On ema, milline ta on.

Ometi ta oli ja veel on.


Kuidas on siis,

kui teda enam ei ole,

kui teda päris päriselt

enam ei olegi?


Kardan,

et kahetsen

enese samme,

mida valinud olen.


Tunnen hirmu,

et siis korraga mõistan

või saabub kohtumõistmine,

sest minul oli oma osa

meie kahe loos -

et ehk siis oleks ...

et ehk siis ei oleks ...


Palun vabandust

mul on kahju

ma tänan Sind - EMA

mina armastan Sind – EMA



Marianne


16.08.2022.a

reede, 12. august 2022

Tiksuvad seierid

 


Kui ära peita kalendrid,

jätta üleskeeramata loetav aeg,

mis märgiks siis

tähistatud ajakulgu -

päev jääks ju päevaks,

öö ikka öö nime kannaks,

kuid lugemine lakkaks,

numbreid kasutada poleks vaja -

on aeg ja on olemine -

oma elus elusana osalemine.


Kaoksid etteantud raamid -

täna on ja homme tuleb,

tulevikus saab olema,

korduvad graafikud,

milles nimelised päevad,

kokkulepped, millal meil või teil oli,

millal enesel on ja millal tuleb.


Ilma loetava ajata

poleks vaja tormata

ega teha ette 

või tagantjärele,

on see, mis on täna

siin ja praegu -

seega,

enam ei oldaks,

ajast mahajäädes

või ajal jalus olles,

ajas ega ajale võlgu.


Kas oleksime, siis abitud

ja ette vaatamatud,

kui puuduks teadmine

millal algab külviaeg,

lõppeb suvine päev,

taas ees ootab külm

ja kõle aastaaeg?


Saab mõõdetavat aega

lugeda ühte ja teistpidi

teha järeldusi,

kokkuvõtteid,

mõõta vahemaid.


On harjumus,

on vajadus,

et tuleb lugeda

tiksuvat aega,

et selgus oleks majas,

millal peab tegema,

kus käima ja olema.


Kui päevad on kokku loetud,

siis lapsepõlv saab läbi,

algab kooliskäimise aeg.

Ka kool läheb mööda

ja töö tegemine 

ees ootamas on.


Trükituna paberile

on kirjas vahe ajad, 

puhkused,

pühad, tähistamised,

sest kes muidu teaks,

millal on see õige aeg

ja sellepärast erinevad ajad

kokkuloetud saavad,

sest nende alusel

saab teadmiste tunnistuse,

pension välja lunastatakse,

headest ja õnnestunud olemistest

jääb märge, kui võitmisest,

ka untsu läinud aegadest

saab kokku kaotatud aja pikkuse.


On aeg see tähis,

et olemas olime,

olemas oleme

ja homme saame olema -

jälle kella ülesse keerame

ja kalenderilehe vahetame,

et ka meie ise 

ajana tiksuda saaksime.


Marianne

12.08.2022.a

neljapäev, 11. august 2022

Oma elu hind

 


Elu õppetundide eest tuleb maksta. On ju selgemast selgem, et kui on olemas õpetaja, kes, jagades oma aega, annab edasi oma teadmisi ja oskusi ning on õpilase kõrval toetamas tolle kasvamist, siis on õpilase kohus luua tasakaal – anda oma panus selle eest, mis on saadud ja vastu võetud – isegi siis, kui seda ei tahetud.

Suures mängus, nimega Elu, ei ole kõik alati nii must-valge ja selge, et toimuvat mõista oleks lihtne ja ühene. Elu näitelavadel, igapäevastes eludes, jääb üsna sageli varju õpilaseks ja õpetajaks olemine. Kuna inimesed ei mõista hetke olemust ega ise ennast, sellistes rollides, ei teadvusta, siis sünnivad rahulolematusest vastu ja vastas seismised, lahutused, lahku minemised, toimub vägivald, haarab meeleheide, mis süveneb depressiooniks, teostatakse enesetapp, kogetakse kriisi. Need on valusad, vastu käivad ja pihta löövad, oma elu kogemised - inimesed kogevad kaotamisi, kuid nad ei mõista, miks või neil tuleb maksta, kuid nad ei mõista, mille eest.

Argises päevas ei mõelda Hingedele. Tavaliste toimetuste keerises ei tule meelde enese ega teiste inimeste Hing. Ollakse InimHinged, kel igalühel on omad erinevad ülesanded, olla, iseenda ja teiste jaoks, vajalikul hetkel olemas. Igale ühele on antud oma aeg olla Õpetajana ja olla Õpilasena. Kuna enese aja lugu on pikk ja hämar ning nägu, sugu, rahvus ja nimi vahetuvad, siis ei mäletata ega mõisteta, kes kaasteeline, täna olles, eile oli. Argiste päevade rollide rohkuses, oma erinevate vajaduste täitmises/ tagaajamises ning tunnetena käivitumistes, jääb peitu mängu ilu ja võlu – kes on õpetaja rollis, kes õpilase omas. Hetk, mil ollakse, on erineva pikkusega ja oma rolle vahetatakse, kuid kõik see toimub ette ütlemata – lavastuse inspitsent ei ole nähtav.

Inimeste vahelised keerulised suhted on elu õppetunnid – enese kasvamise koht. Rohkem, kui mõni inimene mäletab, tänu ja soojusega, oma esimest õpetajat ja võib-olla veel mõnda pikast kooliajast – nemad on jätnud oma jälje ja inimene mõistnud kingituse suurust. Kuid inimene ei täna kõiki oma Õpetajaid, vaid üsna sageli valib ta neid vihata, nende ees hirmu tunda, nende eest põgeneda, neid vältida, maha teha, muuta püüda. Inimene valib näha oma Õpetajaid valedena, takistajatena, ebaõiglastena, ülekohtustena, vägivaldsetena, häirijatena jne.

Kui on aeg olla olemas, siis on inimesed seotud ühte senikaua, kuni õppetund saab läbitud. Vastu punnides proovitakse vabaneda, kuid ei pääseta pakku. Öeldakse, et sõltuvussuhe, kaassõltlane. Ei saada vabaks, ei saada olla vaba. On kaotuse kogemine – justkui kaotataks teise pärast omaenese elu.

Ilma vägivalda kasutamata ei saa inimene muuta teist inimest – tema olemisi, tegemisi, väljendumisi. Ei piisa lihtsast tahtmisest, et kaotada teise juures ära see, mis ennast käivitavad. Inimene, on selline või teistsugune, sest see on tema rolli lahendus. Kindlal moel olemine on oma osa täitmine, et teine saaks avaneda ja ise endasse vaadata. Selle asemel, et olla enesega, nõuab inimene teiselt muutumist, enese peitmist, kaotamist, sest sel moel kaoks ära see, mis inimest vastu reageerima paneb. Sellist lahendust valides, tehakse teisele või iseendale haiget, lülitatakse ennast tasa või kasutatakse erineval moel jõudu, et ennast vabaks murda – ka iseenda käest.

Ameerika filmid lõppevad aeg-ajalt ebaloogiliselt õnnelikult, kuid mängus nimega Elu, ei tähenda õnnelikku lõppu see, et kõik jäävad ellu, paha saab kindlasti karistada, heale ulatatakse tasu, käsikäes kõnnitakse päikeseloojangu poole, halvad kasvavad ümber jne. See on inimlik soov saada osa, olla sama, kogeda sama, millest saavad osa ekraanikangelased.

Elus seistakse ristteedel ja astutakse erinevatele teedele, seistakse olnu varemetel ja ollakse enese tagajärgi koristamas ning nagu kusagil alguses tagasi. Vastutatakse oma tegude eest tegudega. On maksmise aeg ja koht. See ei tähenda Maailma lõppu, kuigi võib ju tunduda, et sein on kõrgumas ees, kuristik avanenud jalge all, teed, mis viib edasi, enam ei ole ning olnud või olema saavate kaotuste nimekiri tundub otsatult pikk. On hirm inimese sees – on teadmatus, mis saab edasi, kui anda ise ennast ja olevat vabaks.

Kui Hinge töö saab tehtud – ta on olnud olemas, kas Õpilase või Õpetajana, siis võib inimeste ühes olemise aeg otsa saada. Nüüd, olnut ja olevat vastu võttes, on Inimeste - kaasteeliste otsus ja käes, seda toetavate, lahenduste aeg - kus ja kuidas läheb nende tee edasi.


Marianne

11.08.2022.a

Õpetaja ja Õpilane

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2021/02/opetaja-ja-opilane.html

Õpetaja  iseendast õpilasele

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/05/opetaja-iseendast-opilasele_13.html

Põhjus, miks inimene ei oska ennast armastada

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2020/07/pohjus-miks-inimene-ei-oska-ise-ennast.html

Miks Sa vahel vihastud oma teel kohatud õpetajate peale

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/10/miks-sa-vahel-vihastud-oma-teel-kohatud.html

Kuidas suuta oma teel kohatud õpetajaid mõista ja tänada

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/01/kuidas-suuta-oma-teel-kohatud-opetajaid.html

Oma elu Õpilastena ise endist Õpetajate juures

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/07/oma-elu-opilastena-iseendast-opetajate.html

Õpetaja ei ulata põhjust, et elada

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2020/07/

Veatu ja vigadeta õpetaja - Iseenda elust õppija

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2021/02/veatu-ja-vigadeta-opetaja-iseenda-elust.html

Valede inimeste õiged kingitused

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2021/07/valede-inimeste-kingitused.html

Kaotatud rollide valusad kogemused

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2021/11/rollide-maagiline-maailm-xiii.html






kolmapäev, 10. august 2022

Härra Mõrumann

 


Olen külaline enese kodus,

kui ei saa seal olla

nii nagu ise tahan,

kui ei saa seal teha

nii nagu enesele vaja.


Olen vang enese kodus,

kui pean seal olema

nii nagu ise ei taha,

kui pean seal tegema

nii nagu ise ei vaja.


Valin erinevaid Maailmu,

et anda enesele hetk, mis hea -

lähen suurde Maailma,

et kogeda vabadust,

istun ekraani ette

ja lülitun sisse,

sukeldun naudingutesse -

jagan ise endale

sööke, jooke, tegemisi.


Põgenen enese Maailma,

kui ukse panen vahelt kinni,

kui klapid panen kõrvadele,

ja silmad naelutan kuhugi -

ise annan enesele selle,

mis olevast viib ära.


Laulus lauldakse,

et üks suhkrutükk

teeb pipratera magusaks,

kuid päris elu sees

suudab üks lutikas olla see,

kes teeb mõrudaks kõik selle,

mida ennastkaitstes puudutab.


Marianne

10.08.2022.a