Minu loos on lehvinud kõrgel tulipunases kirjas sõna OHT. See sõna
oli enesekaitse reageering, mis kõrvetas hoiatavalt teede peal ees olles –
ära tule, mine ära, põgene, võitle. Kui olen valinud kasutada
sõna OHT inimeste, kohtade ja situatsioonide kohta, siis teed otsiv
küsimus on – Kuidas vahetada sõna oht sõna vabadus vastu?
Minu sees on olnud hirm, väga sügaval sees. Küsisin iseendalt -
Mida mina kardan? Mis on see, mida mina kardan, et mina ei saa või
ei suuda vältida? Mis minuga juhtub siis, kui ma ei suuda vältida?
Mis on see, mida ma usun, et pean selle vältimiseks tegema?
Ütlesin oma hirmu sõnadega välja. Toetasin iseennast. Mõistsin
ise ennast. Lasin mõttes oma hirmust lahti. See, millest olin kinni
hoidnud, ei olnud minu tee. Hirm oli takistus, millega mina ise
takistasin ise ennast järgmist sammu tegemast, sest just nimelt minu
enese järgmine samm ja selle tulemus oli teadmatus. Minu tee laotus,
kui tegin oma järgmise sammu näilisesse tühjusesse. Teadmine –
Olen hoitud! - andis jõu ja julguse lasta lahti sellest, mis oli ja
teha samm selle poole, mida veel ei olnud.
Pidev enesekaitses olemine ja vajadus/ kohustus selles õnnestuda,
pidid tagama turvatunde, et anda enesele sõnum – mina ei ole ohus.
Kuid mina kaitsesin oma ajas iseennast edasi, sest minus oli uskumine
– olen ohus. Kui olin väike, siis leidsin lahenduse, kuidas anda
endale teadmine, et mina olen hoitud. Mul oli lutt – luti imemine
lõõgastas ja viis tagasi sinna aega ja kohta, kus olin enese jaoks olnud
hoitud. Lutist sai minu hoituse sünonüüm – minul oli, ma imesin
ja sel ajal olin turvas.
Ühel päeval võeti minult lutt ära. Midagi ei öeldud ega kuidagi
ei aidatud. Minul ei olnud enam lahendust ja ma ei saanud ega osanud
anda enesele võimalust, kuidas minna oma ajas tagasi. Olevikus ei
olnud, minevikus oli olnud, kuid minul ei olnud enam võtit, et anda
iseendale võimalus olla hoitud.
Sel õhtul mind karistati – võeti ööriided ja jäeti alasti ning
üksinda. Mina olin teise inimese häbi. Mind ei hoitud ja mina ise ei
saanud ega osanud iseennast hoida. Tahtsin oma maailma ära lõhkuda,
et olevikust välja pääseda, kuid minus oli hirm ja ma ei julgenud
midagi teha. Ootasin seda kohta, millal tullakse ning öeldakse mulle
või tehakse minuga. See, mis pidi järgmises hetkes juhtuma, oli
teadmatus. Kunagi pidi see hetk ju lõppema ja möödapääsmatu
teoks saama.
Olin jäänud sellesse punkti kinni. Võisin teha ja tegutseda, olla
vapper ja julgeda – tõestada ise ennast iseendale ja Maailmale,
kuid sisimas ootasin ikka veel, sest minust endast ei sõltunud minu
edasine aeg. Lutti ei olnud ja minul ei olnud anda enesele
turvatunnet – sõnumit, et olen hoitud. Ükskõik, mida ma suureks
kasvamise teel tegin, selles lapses seal oli alles see uskumus ja see
laps olin mina ise, iseenda sees.
See, mida usutakse, seda saab vastavalt enese otsusele kaotada ja
uskuda. Kuidas anda katkisele lapsele teadmine – Olen hoitud!
Kuidas saab ta selle endas vastu võtta, kui tema tunneb vastupidist.
Laps oli kinni hetkes, milles oli olemas tõestus, et tema ei ole
hoitud.
Enese hirmust sai takistus – hirm kasvas teadmatusest selle ees,
mis võib lapsega tema järgmises hetkes juhtuda. Hirm kasvatab viha
selleks, et saada jõudu juurde, et ise ennast, vastavalt enese
oskustele, kaitsta – leida lahendus, kuidas elada järgmise
hetkeni.
Olen tervik – minul on vaja, mina saan ja oskan ise ennast aidata –
hoian ise ennast ja seega olen hoitud. Ma ei vaja lutti, minul on
olemas pöial ja ma olen turvas enese Maailma sees.
Kauges hetkes ei olnud viha, sest seal olin teise inimese häbi. Oma
teel olin vajanud viha, kuid ma ei teadnud, kuhu kohta enda ajas ja
milleks ma seda vajasin. Nüüd kasvatasin eneses viha, et laps
leiaks jõu tõusta ja lõhkuda paigalseis – astuda samm edasi.
Minul on õigus oma tunnetele. Ma ei pea ootama, mina tõusen, astun
ja otsin lahenduse. Mina ütlen välja selle, mida tunnen ja selle,
mida vajan – teen sammu tundmatusse – aitan ise ennast selles
hetkes, milles olen. Kui olen aidanud, siis saan astuda edasi ja
seejärel võtta vastu teadmine tänase aja teadlikkusega.
Kui mina ise, iseenda sees, ei ole tervik, siis jagan ma iseennast
ehk ühist ruumi oma tundega. Mida suurem on tunne, seda vähem jääb
enesele alles seda kohta, kus ise olla. Olles selles ajas vajan
enesele õiget tähelepanu. Saadav tähelepanu peab suutma kasvatada
mind suuremaks ja kahandada tunnet. Vajan enesele täpselt sellist
tähelepanu, mis tagab tundest tuleneva ülesande täitmise – siis
tunne kaob. Seega peab õige tähelepanu osutaja teadma, kuidas mind
vaadata, mida ütlema ja tegema, et mina saaksin tunda end enda sees
hästi. Tähelepanu jagaja peab minu jaoks õigena olemas olema, sest
nii saab ta toetada minu poolt valitud olemist.
Kui minus on tunne ja ma ei leia selle nime või tähendust, siis
vajan võimaluse korral tuge, et jõuda selguseni – õpetajat,
kelle kõrval kõndida. Kuid, kui mina ise olen tundena, siis otsin
leevendavat lahendust. Kui teine on kõrvalt võtta ja olemas, siis
on võimalus, et käin tegelikult ühte ja sedasama rada pidi -
süvenen tundena. Kuid, kui leian saatja ja olen ise valmis, siis
otsin lahendust – teed tundest välja.
Toetav tähelepanu on see, kui teine ei reageeri isiklikult, vaid
laseb minul, minu oma sängis, edasi voolata. Teine isiklikult
reageerimas on takistus teel, mis ei lase mul olla ega minna.
Isiklikult reageerides saab teisest takjas, mis ripub minu küljes,
et mina lahendaksin ära tema tunde. Kui mina ei saa enesele
vajalikku ehk toetavat tähelepanu, siis mina ise tahan, et teisest
saaks takistus, keda isiklikult võttes eest lükata või lõhkuda –
suunata endas olev tundeenergia teise pihta, et nii oma tundest
vabaneda.
Kuid väljaspool mind ei saa keegi olla minu jaoks 100 % õige ja
olles avatud ning nähtaval oma salasoppidega, olen haavatav –
võtan ise isiklikult, sest teine on liiga lähedal ja puudutab
vastu. Tunne ei lahene, sest suunan iseennast välja – kaitsen ise
ennast. Selle asemel, et lõpetada enesekaitsmine ja astuda enese
sees edasi st tagasi, võitlen olevikus näiliselt teisega, kuid
tegelikult iseendaga. Iseendas olles ning oma ajas tagasi astudes,
leian üles alguse ja sealt läheb minu tee edasi.
Kui minu sees on tunnetest sassis segadus, kuid olen teisega ühes ja
tema sees on rahu, siis tasanen või kasvan, sest minul on lisaks
enese ruumile veel ruumi, kuhu astuda, et tunde eest ära minna või
kuhu tundena kasvada. Kuid, kui teise ruum ei allu minu tahtele ja ma
jään sellest ilma, siis teine ei ole minu jaoks õigena õige. Õige
olles saan vajamineva tähelepanu – just selle, mis aitab minul
edasi olla nii nagu mina ise parajasti valinud olen.
Tüli tuleb, kui teine on ise ja eraldi ega jaga minuga oma ruumi st
mina ei saa teise ruumi iseenda tahtmise järgi kasutada. Isiklikult
võttes ja teineteise vastu võitlejatena moodustame erimeelsetena
terviku ehk „meie” - mida ei oleks, kui teist ei oleks. Selle
„meie” sees koos olles tuleb mul ennast teise eest kaitsta –
sest too iseloomustab, näitab mind vealisena, käsib lõpetada,
vahetada olemine – teha seda, mida ma selles hetkes veel ei saa –
mina alles võitlen iseenda eest ja nimel – vajan vaba ruumi. Minu
vastu tehtavad sammud on teise poolt valitud enesekaitsetaktika, sest
tema tahab oma ruumi minust vabastada.
Valides lahenduseks teise ruumi kasutamise ei ole ma iseendas tervik,
sest tahan meid ühes olevatena näha ja tunda, et see, mis on minus,
oleks ka teises ja just sellepärast aitaks teine mul teed leida.
Mina ise ei võta vastutust, sest tahan, et teine lahendaks „meie”
loo ära nii, et minul ei oleks vaja enam tunda. Kuid, kui võtan
vastutuse, siis vajan tuge ja toetust, abi alguse leidmisel, hoitust
ja mõistmist. Võtan vastutuse kui mõistan, et mina olen teisest
eraldi, sest teine ei ole minu Mina.
Tegelikult minu sees kedagi teist ei ole – lugude algus on minus ja
mina ise olen see Maailm, milles saabub selgus, kui leian tundemina
nime ja sõnale tähenduse – see on iseenda mõistmine iseenda
sees. Kui näen iseendas – mina ei ole tunne – on see selginemine
ja saabub rahu ehk selgus – mina ei kaitse enam iseennast ka
iseenda eest. Ma ei varja iseennast enam enese soppides, vaid võtan
iseenda vastu – minu tunded on minu enese looming ja nende olemas
olemine minu enese valik.
Ise enda kontrollimise vajadus on inimese enese kaitse. Inimese sees on
ärevus, kui ta ei tea ette, mis või kuidas. Seega ta ei tea seda,
kas tal tuleb iseennast kaitsta või mitte. Teadmata ette, ei tea
inimene, kuidas ta vajaduse korral ise ennast aidata saab. Inimene ei
kontrolli olukorda, sest tal ei ole plaani ja seega usub ta end
olevat abitu. Võimetus iseennast kaitsta kasvatab inimeses stressi
ja see süveneb pikajalise kestmise korral depressiooniks.
Inimestevahelised tülid on enesekaitse suutmatuse ahelad – teine
tegi ja oli – seega inimene tundis. Alustatakse olevikust, kuid
libisetakse minevikku. Inimene loeb üles kõik need kohad, kus temal
tuli iseennast teis(t)e eest kaitsta. Inimene mäletab neid aegu ja
kohti, sest seal sai ta haiget, kui ei suutnud iseennast tunde
tundmise eest kaitsta. Ta ei taha tagasi minna sinna kohta ega olla
koos nende inimestega, keda ei saa usaldada st kellega koos ei tohi
lubada iseendal vabalt olla. Inimene ei taha olnu kordust, sest tal
on kogemus - tema ei oma kontrolli ei teise inimese, koha ega iseenda
üle. Kui inimene ei tea ette, mis tuleb, siis ta ei tea ette, mida
tema võib tunda. Seega, et iseennast aidata, tuleb tal iseennast
kaitsta juba ette, et olla valmis koheselt reageerima. See ülesanne
kasvatab pinget, hoiab ärevust üleval ega luba inimesel rahus olla.
Enesekaitse on Maailma ja enese kontroll ajal, mil inimene ei ole
iseendas tervik - tema on ainult üks osa iseendast. Inimene on osa,
sest teda puudutav Maailm on, tema sees tunnet äratades, osa
inimesest – Maailm on tundena inimese sees. See on kokkusiduv ühendus
– Maailma poolne sisemine puudutus, inimese tunde äratus, tähendab
tema kohalolekut inimese sees.
Inimene, kes on kogenud, et tema ei oma ei enese ega väljaspool teda
toimuva üle kontrolli, on leidnud enese jaoks lahenduse - tema
mõtleb ette ja loob iseenda jaoks Maailma, mis on turvaline ja
ohutu. Inimene loob enese jaoks täpselt sellise Maailma, kus tema
peaks saama mõtlemata, mida ja kuidas olla või tegutseda – seda
nimetab inimene iseendana olemiseks, iseenda vabaduseks - see on koht,
kus olla vaba enese kontrollist. Selles, enese jaoks loodud, Maailmas
saab ta olla selline, milline valib olla st tahab olla ilma piiride
ja raamideta.
Mida suurem on see Maailm, mille inimene on enese jaoks loonud, seda
suuremat maa-ala tuleb tal suuta kontrollida. Inimene ise on andnud
iseendale selle ülesande ja seega püüab ta seda täita. Inimene
annab endast kõik, et suuta omada enese poolt loodud Maailma üle
kontrolli – see on tema olemas olemise alussammas. Inimese Maailm
koosneb iseenda sees ehitatud joonistest. Inimene ütleb ja näitab
iseendale ning teistele ette, kuidas peab olema, mida kõike ja
millal peab tegema, et vältida seda hetke, kus inimesest saab tunne
st ta ei tule iseendaga toime, sest, olles tunne, ta ei suuda
iseennast kontrollida.
Lugu loos sees
Üsna sageli panen üles erinevaid postitusi erinevatele lehtedele.
Üks ja seesama reha, mille peale koguaeg komistasin, oli vaikusest
ja tühjusest tulenev üksindus, kui lugu oli läinud lendu. Ma ei
saanud seda, mida vajasin – tunda rahulolu enese sees, vaid olin
rahulolematu, sest minu sees kasvasid tunded, millega ühes ei olnud
hea olla. Tahtsin ja ei tahtnud luua postitusi – tundsin vajadust,
sest need sünnivad minu sammudest, kuid enese kaitsmise nimel –
mina ei suuda tulemust ette kontrollida - tundsin sundust need
iseendale ära keelata.
Kogesin vaikust ja üksindust, kui laike või kommentaare ei tulnud
st teised ei näidanud välja, et nad olid kohal olnud ja vaadanud.
See sundis otsima võimalusi, kuidas luua ja jagada neid postitusi,
mida laigitakse – see oli ette kontrollimine. Uskusin, et mina jäin
vastuseta, sest ei suutnud tekitada/ äratada teistes head tunnet –
seda, mida teised tunda tahtnuks ja seega mina ise ei saanud hea
tunde osaliseks, sest tervikust osa olles, sain enesele selle osa,
mis minule anti. Uskusin, et kui suudaksin anda teistele meeldiva/
vajamineva, siis saaksin võimaluse ennast hästi tunda. Laigid
näitasid minu väärtuse suurust terviku sees. Kesise tulemuse
korral jäi minule vähem ja enesekaitseks ma ei tahtnud olla ühisest
osa st ma ei tahtnud anda tervikule osa endast. Enesekaitseks vajasin
selget ja eraldavat joone enese ja teiste vahele – kui suudan
teised eraldi hoida, siis neid ei ole minu sees.
Postituste jagamine ja lugude lendulaskmine oli koht, kus mina ei
suutnud enesega ühes olevat tervikut (st lehti ja gruppe), iseenda
kaitseks kontrollida ja seega ma ei saanud iseendale kindlustada
vajaminevat tulemust - õiget tähelepanu. Väidet tõestas see, et
mina ei suutnud vältida valet tulemust – vaikust ja tühjust.
Sellest, et mina ise ei suutnud oma Maailma st iseennast hoida,
tulenes uskumus – Mina ei ole hoitud, sest Mina Ise ei suuda
iseennast hoida nii, et suudaksin ise ennast tundena olemise käest
ära päästa.”
Tunnetepimeduses ekslev inimese laps usub, et tema ei ole hoitud,
sest ta ei suuda hoida iseennast - hoiduda tundmast. Ajas ununeb,
miks ta selle otsuse tegi. Alles jääb uskumine ja see ulatub
kõikjale – on kontroll kõige võimaliku ja ka iseenda üle. Mida
rohkem püüab inimene tõestada, et ta suudab, seda vähem ta seda
suudab, sest, mida suurem on territoorium, mida tuleb enese
turvalisuse püsimise jaoks kaitsta, seda rohkem peab ta olema valmis
tegutsema – selleks, et ise ennast kaitsta, tuleb inimesel tundena reageerida. Kuna tegelikult
inimene ei saa ega suuda kõiki ja kõike lõpuni kontrollida, siis
selle ülesande täitmisel ebaõnnestub ta üha uuesti – iga
väiksemgi ebakõla lööb inimese olemise tasakaalust välja ja inimene saab võimaluse õppida - valida enesekaitse ja harmoonias olemise vahel.
Inimesed, situatsioonid ja kohad, kus ning kellega koos ei ole inimene suutnud iseennast kaitsta, saavad külge sildi - Oht! Võimalusel
inimene väldib neid ega mõtle enam, miks ja millepärast ta
seda üldse teeb. Ohus elaval inimesel on paaniline vajadus
kontrollida iseennast ja Maailma. Oma tundeid vältiva ja kartva
inimese kõik teed viivad Rooma st tundeni enese sees. Mida rohkem
vajab inimene kontrolli, seda rohkem on ohtlikke paikku ja seda
keerulisem on leida rahu. Depressioon on inimese sõnum iseendale –
„Tunde tundmine on ohtlik, kuid ma ei saa lõpetada oma tundeid st
mina ei suuda iseenda Maailma kontrollida.” Depressioon on inimese
poolt valitud lahendus - inimene summutab iseenda, lülitab ise ennast tundetuks
– see on suurim enese kontroll, mida inimene teha suudab.
Inimese tüüpiline käitumine – enesekaitseks reageerides valitakse olla nimeline tunne. Tundena olles korraldatakse enese sees
segadus ja seejärel oodatakse/ otsitakse sellele lahendust väljast.
Inimene ei oska iseendaga midagi peale hakata ja seega vajab ta teist
inimest, kellega ühes moodustada tervik, et valada iseennast välja
või lahustuda. Inimene vajab enese jaoks vaba ruumi, kuhu
„oksendada” või, kus teisega segunedes taastada eneses tasakaal.
Inimene tahab teise inimesega ühes olla, et kasutada puhast ja
teisenimelist energiat enese puhastamiseks, et olla iseenda sees
tundest vaba.
Kui inimeste Maailmas, inimeste vahel, on käimas katkine lugu, siis
on ühes kohas koos kaks tunnete käes vangis olevat inimest. Lugu on
pooleli, sest otsitakse tasakaalu iseendi sisse. Üks on teinud ja
olnud, teine on olnud ja tundnud. See, kes tundis, tegi oma sammu ja ootab nüüd vastust - teo tegija vastutuse võtmist oma teo eest. Ta ei lähe ära ega astu teisale,
sest ta ei tea, kuidas ja kust läheb ühise tantsu joonis edasi.
Veel pole selge, millises mustris ja kelle muusika järgi
tantsitakse.
Kui iseenda poolt tehtud sammu tagajärg ootab inimese poolset
iseenda vastuvõtmist, kuid inimene ei taha kohtuda oma eluga seal,
kus ta on, siis ta lööb Maailma ehk ühise terviku sassi. Inimene
valib, kuidas ta enesekaitseks reageerib. Üks astub vastu, sest on,
iseenese kaitseks, valmis lööma lahingut, et tulev ei tabaks teda
seal, kus ta on. Teine libiseb ära, ta ei oota seal, kus ta on.
Esimese vastu põrkutakse ja kaitstes iseennast, rünnatakse vastu.
Teisal tabatakse tühjust, sest omal kohal olemata on inimene kusagil
teisal olemas. Teisal olev inimene on ja teda ei ole ka, sest ta
püüab olla nähtamatu, et tulev ei kohtaks teda seal, kus ta on.
Ründaja ei talu ootust, ta teeb ise esimese sammu. Ta ei mõtle ega
kavanda, vaid läheb ja tegutseb. Tal on eesmärk – lõpetada
toimuv, sest ta ei talu oma kogemuse ootust. Põgeneja ei taha olla
kohal ega oodata, et kogeda, mis juhtub ja on. Tal ei ole veel
teadmist, mida ja kuidas. Kohal olles tuleks vastureageerida
teadmata, kuidas ja mida peab tegema, et tulemus saaks enese jaoks
õige ega puudutaks. Seega ta läheb ära ja vaikib nii nagu teda ei
olekski – on nähtamatuna iseenda jaoks. Kõrvale ja ära astudes
oleks ta kui teises ajas ja kohas, mitte seal, kus tema elu toimub.
Ta libiseb oma kohalt ära, justkui öeldes - "Astu ise minu kohale."
Ühise terviku sees oma sammu tehes ja tühjust tabades, proovitakse
leida teist inimest üles, sest teine inimene algab sealt, kus
esimene lõppeb. Tühjuse täitmiseks püütakse teist enesele
reageerima panna, sest on vajadus teha teine inimene iseendale
nähtavaks. Suutes teist reageerima panna, on too, ühises loos, oma
koha peal nähtavana olemas ja see on võimalus, kuidas tajuda, kus
enese ehk terviku piirid on.
Oli ära see, mille tagajärg on käes ja kui küsida inimese käest,
miks ta tegi või miks ta oli, siis selget vastust ennastkaitsva
inimese käest ei saada. Inimene ei taha seista ega öelda – „Jah,
mina ise tegin. Jah, mina ise olin.” Need on sõnad, mille
lausumist inimene väldib. Ühel juhul ründab ta vastu, et mitte
öelda ja teisal ta põgeneb, et mitte öelda. Enese kaitsmise
eesmärgil ei võta ta vastutust iseendana oldud aja eest, sest sel
juhul ei oleks kedagi, kes maksaks temale kahjutasu. Vastutust kandes
tuleks tal omal kohal seista ja oma enda elu kohata.
Igal katkisel lool on kaks poolt, kaks erinevat vaatenurka. Katkise
loo kaks osalist koos olles tervikut ei moodusta, sest ründaja astub
oma poole pealt ära – on kohal teise ruumis, et lahingut algatades
lüüa teine põgenema ja üle olles panna teda loobuma oma sammu
eesmärgist. Omalt kohalt lahkuja, nö nähtamatuks muutuv, läheb
ära, et jätta vastutus teisele – kui teda ei ole, siis ei ole ka
lugu, sest ei ole kaht, kes on ühes. Vastamisi seistes ühine tervik
kaob ja ei ole enam ühist ruumi ning inimene kaotab võimaluse
tundest, harjunud moel, vabaneda. Katkine lugu, aga ei lahene ega
unune, sest veel lahendamata tunne ei lase seda unustada.
„Mina ei taha! Mina ei pea, sest minul ei ole vaja. Oodates olen
nähtav ja see, mis juhtub, juhtub minuga ja ma ei saa iseennast
kaitsta – seega ma lähen ära ja olen oma kohalt ära. Kui mind ei
ole kohal, siis mind ei saada kätte.” See on inimese poolt valitud
enese kaitse taktika, et loo teine pool lõpetaks terviku, mis ei
täida vajadusi ega lase rahus olla ja läheks ise ära. Tervikut
vajav, kuid vastuseisu või põgenemist kohtav inimene võtab enesele
ülesande panna teine oma kohale seisma, nähtavalt olemas olema ja
seega ta reageerib, et teist peatada ja õigele kohale lükata või
teisal päevavalgele tirida – Siin Sa oled, siin pead Sina seisma.
Tundest vabanemise vajadus, soov lõpetada lugu, sunnib inimest lugu
jätkama. Loo lõpetab tundest vabanemine. Tunne kestab, sest lugu on
pooleli.
Põgeneja ei taha astuda sammu – maksta iseendaga, et taastuks
tasakaal. Küll teine pool teeb Maailma korda. Kui saabub rahu, küll
ta siis tuleb välja ja on edasi. Põgeneja on oma kohta vastuvõtmata
ära seni, kuni ta saab st tahab. Kui ta ei taha st ei saa, siis
reageerib. Ei ole vahet, kuidas inimene enesekaitseks reageerib,
katkises loos tasakaalu ei sünni. Selleks, et tervik säiliks ja
tasakaal püsiks, tuleb sellel, kes teise sammu ootab, teha ise kahed
sammud – olla ise olemas ka teise koha peal. Olla ise loo kaks
poolt, et olla ühes näilise teisega tervik. Tervikut hoida püüdev
ei tea ette, millal teine valib omal kohal olla või mitte olla ega
seda, mille peale too oma valiku teeb. Seega, tahtes vältida sõda
ja tühjuse kogemist, lõpetab tervikut vajav ära nö enese vabad
valikud ja on rahulolematu, sest ta on võtnud teise inimese koha(l)
hoidmise enese ülesandeks.
Tervikut hoida püüdev valib enesekaitse – "Kui ma ei tee enam
seda, mis teisele ei meeldi, siis ta on kohal ja olemas, sest tean,
et kui teen, siis too reageerib. Kui ma ütlen teisele täpselt ette, kuidas ja mida too peab tegema, et oleks õige tulemus, siis saab kõik olema õige.” Seega teeb ta ise ühte ja jätab
tegemata teise, sest temas on vajadus säilitada enese jaoks tervik –
kui teist ei ole kohal, siis ta ei taju ennast, sest tundena olles
ei ole tal iseendas iseenda jaoks ruumi.
Tajudes tühjust või kohates ründajat
kaotatakse tasakaal – soolotantsust saab vastu seis, mida tantsitakse ühes olemata tegelikult ühes. Katkises loos ollakse oma tunnetega teineteise külge seotud – „Ma ei
teeks, kui teine ei teeks. Teen, sest teine on olemas ja tegemas.”
- see on valitud kaitsetaktika - „Mina olen ohus, sest minu
Maailm on ohus, kui tervik on kadunud. Pean säilitama terviku ehk
oma Maailma piirid. Kui teine on omal kohal olemas, siis mina tean,
kus ma olen.”
Enesekaitse ülesanne on peatada teine inimene,
suuta teda teisiti olema panna. Ennast kaitstes otsitakse moodust,
kuidas panna teine inimene andma enesele seda, mida vajatakse –
tasakaalu enese sees. Inimesel ei ole vaja teist inimest, et näha ja leida iseennast üles. Inimene ise on tervik. Seega ei ole tegelikult vahet, mis toimub väljas ehk piiride taga – see on seal väljas ja on eraldi olev, mitte inimene ise. Olles ise tervikuna olemas ei ole inimesel enesekaitseks vaja tundena reageerida ja seega ei ole tal vaja luua teisega ühist tervikut.
Inimene saab valida olla ise ilma enesekaitset kasutamata. Tal ei ole
vaja valida teise eest ega öelda tollele samme ette – joonistada ühist mustrit – kuidas, mida, millal, kuhu ja miks keegi peab midagi tegema.
Iga inimese samm on tema enese valik ja seega on tema sammu tagajärg
tema enese vastutus. Inimene teeb ja teine inimene tunneb versus inimene ise
valib, mida, millal ja kuidas ta tunneb. Seistes omal kohal – on ta
tervik – inimene ise on oma loo algus ja oma loo lõpp.
See on tänitamine, kui pillutakse sõnu, mille mõte on käimasoleva
loo enesest eemale hoidmine. Tänitav inimene on kui kukk, kes
kaagutab, kuid muna ei ole tema tegevuse tulemus. Kui oleksid ... ,
siis ei oleks, kui ei oleks ... , siis ei peaks ... .
Tänitamine on aja paigal hoidmine, hetke kestmine väldib olevaga
leppimist ja edasi astumist. Selle tegevuse eesmärk on, et teine ei
unustaks ära, kellel oli ja on õigus, kes teab paremini, kelle tõde
on õigem, kes eksis ja kes tegi vea. Sellel inimesele, kes tänitab,
on hirm tagajärgede ees. Inimene kardab, et temal tuleb vastutada.
Just temal tuleb vastust anda selle eest, et tema enese rollilahendus
on ebaõnnestunud – enese valitud valikud oleksid olnud kui valed,
sest muidu ju ei oleks olnud ega oleks.
Tänitatakse, et teine ära ei unustaks, et just tema on see, kes
peab vastutama ja ennast ära parandama, et mitte kunagi enam ei
korduks. Tänitamine on karistus. See on süüdistav kõne selle
pihta, kelle pärast inimene ennast ohvrina tunneb. Ohvriroll ei lase
tulla teadmisel – Oli see, mis oli ja on see, mis on ning siit
läheb tee edasi. Inimeses on hirm seista ja öelda – Mina olin ja
mina olen, sest enese sees on lootus - Kui mina ise ei oleks olnud
ega teinud, siis ... - kuid inimene ise oli ja tulemus on ...
Selle loo kirjutasin soomekeelsena, kui kohaliku valla rahamurede
lahenduseks leiti, et maa tuleb tükkideks mõõta ja odava hinna
ning värvilise reklaami abil uusi inimesi valda elama kutsuda. Mööda
vaadati sellest, kuidas siin elavat inimest siin hoida. Vahetasin
valla nime Maailma vastu, sest selles loos ei ole tegelikult vahet,
kust inimene tuleb, kuhu ta läheb ja kus ta elab. Inimese väärtus
Inimesena on see, millest vaadatakse ka teisal mööda – juurteta
inimesed ei juurdu, kui neid ei nähta ega hinnata inimestena.
Reklaam see on ilusad ja värvilised pildid ning suured sõnad, kuid
kui palju neis on tõtt ja millisest nurgast on vaadatud, see selgub
siis, kui ollakse kohale jõudnud ja elatakse kõige sees. Särav ja
kõlav reklaam ning lubadused on üks võimalus, kui Maailma
vajatakse juurde maksjaid ja tarbijaid – raha voolamist sisse ja
selle liikumist. Kuid, kuidas jääb inimesega, kas Inimest oodatakse
Maailma?
Võib ja saab üles lugeda kõik olemas olevad teenused ja
materiaalsete hüvede/ võimaluste kasutamine ja loodus – need on
tõesti olemas, punkt. Ükskõik, mis põhjusel keegi kuhugi kolib ja
oma elukohta vahetab, ei tähenda see ainult materiaalset tarbimist,
võimalusi ega valla sissetuleku suurenemist, vaid päriselt ja
reaalselt olemas olevaid inimesi – erinevate nägude, nimede ja
lugudega. Kuid, kui oodatakse raha, kas siis osatakse või tahetakse
siia kolinud/ siin elavate inimestega, midagi peale hakata?
Tulles võetakse inimene viisakalt vastu, sest numbrid tõusid ja
suuremaid numbreid inimesed armastavad. Küsimus on selles, kuidas
tunneb inimene ennast siin elades? Kas olijana on ta inimeste jaoks
päriselt inimesena olemas? Kas seda, kes justkui puudu oli, nähakse
ja kuuldakse päriselt ja tema olemas olemisega arvestatakse? Kas
registri järgi elanik on number või tegelikult võimalus ja tema
olemas olemine vajalik?
Kas Maailmas on inimese jaoks ruumi ja kohta ka päriselt – mitte
majade ja korterite tühjust täitma, vaid tõsiselt ühes elama ja
olema? Selle jaoks, kes siin elab või kes tuleb, on oluline see, kas
ja kuidas saab tema ühte seotud koha ja siinse ajaga, ka siis, kui
temal ei ole siin juuri. Seni, kuni vaatenurk on rahal, ei ole
inimesel Inimesena väärtust ega tunne too ennast osana. Mitte üks
pere ega maa ole ühine pere ega oma maa, kui selle liikmed ei ole
võrdsed osad – vastuvõetud Inimestena. Pere, kes ei võta omaks
ega osaks, hääbub. Kividele jäävad nimed numbritega ja lood
mälestustena. Ehk just siin peitubki vastus, miks jäävad majad
tühjaks või neis elatakse nii nagu polekski kedagi nähtavalt
olemas - „Tule ja ela. Ela oma elu, kuid ela seda omaette!”
Inimeste Maailmas ei seo inimest inimesega tugevalt ühte loodus,
teenused, ehitised. Inimeste südamesoojus, sõnade pidavus ja
reaalsed teod on need, mis hoiavad inimest – seda, kes pole veel
tulnud, kuid enne kõike seda, kes on siin, täna ja praegu olemas,
et tema ei läheks ära ega jätaks kodu tühjaks. Ei ole vaja
kõlavaid poliitikute lubadusi ega tühje sõnu, kui neile ei järgne
tegelikke tegusid. Kui sellel inimesel, kes on, ei ole siin hea
elada, siis ta ei räägi tuttavatele sellest, kui hea koht see
Maailm on, vaid, kuidas ta on oma laenude/ kinnisvara tõttu kinni
seal, kus ta ei taha enam olla. Seega, kas Maailma vajatakse raha või
oodatakse inimesi?
Reklaam on suunatud välja, et täita tühjaks jäänud kohti.
Olijatele ei ole neid sõnu ega pilte vaja. Kui keeraks nüüd oma
vaatenurga ja võimalused selle Inimese poole, kes täna elab siin –
tema on tegelik väärtus, sest tema on päriselt olemas. Kui tema
tahab siin olla, sest ta on kasvatanud enesele juured ja Maailm on
tema jaoks parim paik, siis on tema see sõna, mis annab kindlust, et
siia tasub tõesti tulla, sest kodus - Maailmas, on hea elada ja
olla.
Olen hoitud st hoian ise ennast aegade teadmisega, kuid inimesena
kasutan neid teadmisi, kui oskusi täpselt nii palju või vähe, kui
usun, tunnete rägastikus ekseldes, end väärt olevat. Kardan igat
oma järgmist sammu - et mul ei ole kohta, kuhu seda teha - et ma ei
tea, kuidas seda teha - et mul ei ole aega seda teha – et minule ei
ole jäänud enam võimalust seda teha – kardan oma astumise hetke, hüpet tundmatusse, sest enese sees usun, et mina ei ole hoitud.
Teadmine – Olen hoitud! – annab jõu ja julguse lasta lahti
sellest, mis on ja teha samm selle poole, mida veel ei ole.
See, millest räägitakse ja on inimese aru saamisele natuke
mõistetamatu – erinevad ajad ja erinevad reaalsused ühel ja samal
ajal, ühes ja samas ajas, on tegelikult igapäevane nähtus selle
suure ja päris Maailma sees. Inimesed elavad ühes nii nagu oleksid nad teineteisest tähtede tagusel kaugusel, asumas erinevatel
planeetidel. Nähakse, räägitakse ja on võimalik puudutada, kuid
teist inimest ei nähta, sest teda ei ole. Teist inimest ei mõisteta,
sest teda ei kuulata. Teist inimest ei ole kuulda, sest temast ei
saada aru.
Reaalsused on teised, ollakse eraldi ja seega ei nähta, kuulda ega
tunta Hinge kohal olemist ega puudutust. Olemas olevaid inimesi ei
ole, sest nii on valitud näha – üks on ühel ja teine teisel
maanurgal – inimesed on kui mäed, millel mered vahel. Pole vaja
alla tulla ega lähedale astuda, et koos olla, sest seda ei vajata,
sest seda ei taheta, sest sellest ei ole puudu ja seega seda ei ole
ning olematusest ei ole võimalik osa saada. Inimeste Maailmas on
Minu-del ja Meie-del erinevad Maailmad - kes, kellega, millega kokku
moodustatud või lahku arvatud. See tundub võib-olla vale, kuid ometi on see
olemas – erinevad ajad ja Maailmad, ühes ja samas, ühel ja samal
ajal.
Mina-d ja Meie-d on inimese enese otsuste ja valikute järgi valitud
ühendused. See, mida vaadates ja tundes, enesele ettekujutatakse, ei
pruugi olla päris, sest hoolimata näilisest nähtavast on igal
inimesel olemas oma tegelik, ainult enesele kuuluv Maailm, mis
koosneb tema enese poolt valitud osadest ja selle sees on inimese
turvapaik. Mida suurem on inimese enesekaitse vajadus, seda vähem on
tema Maailmas välist ja võõrast, sest iga teine on potentsiaalne
oht olemas olemisele.
Kui see, mis on, meeldib, siis ollakse Meie, kuid kui on ebamugav ja
ebameeldiv, siis lükatakse see enesest eemale ja asemele astub –
Teie ja Mina Ise ning inimene poeb oma Maailma sisse, kui tigu urgu.
Kui on ohutu, ollakse urgudest väljas, kui on enesekaitse vajadus,
siis astutakse teistest eemale ja ühistest Maailmadest välja – ei
ole vastutust ega olda omal kohal. Küll tuleb või leidub keegi
teine, kes on ise, kes teeb ära, kes parandab ära, kes seisab ja on
– seni ollakse ise ära, vaikitakse, vaadatakse pealt ja kõrvalt.
Seda vaatenurka valides on olemas teised ja on nende teemad, nii ei
puuduta elu enese vastu. Vaikselt ja varjudes olles ei näidata
välja, milline ollakse, mida tuntakse, sest kardetakse vastutust ja
omal kohal seismist.
Tänases ajas on palju inimesi, see tundub põgenemist võimaldab
teadmine, sest kui on nii palju, siis ei ole tähtsust, kuidas ja kus
ollakse, mida tehakse. Kuna inimesi on numbrite järgi palju, siis
tõestatakse ära, et kõiki ei olegi vaja – on võimalik asendada,
sest võetakse asemele. Inimesest saab oma elu ohver, kes ei taha,
saa ega suuda olla, sest ikka ja jälle jõuab ta seinani - „Minu
asemel ei ole kedagi teist!” Kõlab süüdistus ja ollaksegi ohver,
kui inimene küsib elu käest küsimusi – „Kuidas ei ole? Kas ei
ole? Miks ei ole minu asemel kedagi teist?” See on püüd pääseda
ja olla oma kohustustest vaba, et teha seda, mida hing igatseb. Kas
Hing või tahtmine? Kas tee või vajadus?
Inimteo valik - „Kui saan olla st ei pea tundeid tundma, siis olen
olemas, kuid, kui ei saa olla st on tunded, siis ei jää ega ole
seal, kuhu mind ei taheta st ei hoita tundeid minust eemal.”
Senikaua, kuni on olemas teised ei pea ohver olema, vaid ta saab
olla.
Kes ma olen, kus ma olen, miks olen – on vastutuse võtnud inimese
teadmine enese sees. Kui enese sees on vastu võetud teadmine –
„Olen, sest mina olen olemas ja selles ajas ega selles kohas, ei
ole kedagi teist minu asemel olemas. Ei ole olemas kedagi teist, kes
saab teha seda, mida mina saan – olla oma kohal nii, et mina olen
kohal ja olemas – ei jäta tühjust ega vaikust ega põgene, vaid
seisan tugeva ja kindlana omal kohal. Minus ei ole hirmu – see on
minu koht, aeg ja olemine. On minu aeg olemas olla. Võtta vastu,
hoida ja anda edasi – olles tervik olen osa tervikust.”
Inimese teadmine on Hinge teekond – minu asemel ei ole ega saa olla
kedagi teist – ja see on ise enda vastu võtmine.
Kui inimene sünnib, siis on ta seal, kus ta on ka siis, kui on raske
või paha. See on koht, kus ta on ja elab, sest nii juba on. Kui
inimene kolib ära, siis läheb ta sinna, kus teda veel ei ole olnud.
Inimene ise valib enesele uue aja ja koha – see meeldib ja ei
meeldi ka. Ta ütleb enesele, et proovin ja kui ei taha olla, siis võin uuesti valida, kuid, kui sobib, siis jään. Ta on lahti seotud
ja alles liikumises.
Ühest kohast teisale ära minnes, asub inimene elama maale, kus tema
on juurde tulija. Inimene ei seo ennast kinni, sest ta on ettevaatlik
ja valmis iseennast kaitsma, sest oma jäi maha ja tundmatu võõras
on ümberringi. Ta ei tea ega oska kõike, ta elab alles
kikivarvukil. Inimene ei ole paigaga osa, sest tema ise ei ole veel osa. Sõna Meie – tähendab Mina ja Teie – lahti
seotud inimene on võõras, sest tema ise lahutab ennast olemasolevast tervikust.
Inimese sees on hirm, et keegi tuleb ja ütleb – "See koht ja aeg ei
ole Sinu omad. Sinu eelkäijad ei ole siin olnud loojad ja siin
olevat ei ole Sinule edasi antud. Oled ise tulnud ja võtnud teiste
oma endale. Astunud sisse ja löönud sassi teiste aja joonised." Inimene vaatab ja näeb lugusid – Aa, nemad ju ... , Aa,
need teised ju – need ei ole tema enese lood ega oma inimesed. On
inimeste elud ja argipäev, mida elatakse eraldi. Puhas hirm tõstab enesekaitse ja loob vahe vahele – on oma Mina ja on teised.
Ei ole võimalik teada ega mõista kõike seda, mis on uues kohas
enne inimest seal olemas olnud. Tema ei ole sellega ühes üles
kasvanud. Igas paigas on olemas mitu Maailma ja on olemas mitu
tasandit. Loodus on sama, ühine ja mõistetav ning sellepärast oma,
kuid inimestega on lugu hoopis teine – nemad on vähe või palju
teistsugused, sest nende aeg on ja on olnud teistsugune. Loodusel ei
ole väga vahet, kus ja millal inimene käib ja on, mida teeb või ei
tee, missugusena ta näib või on. Inimestel on silmad ja kõrvad
ning neil on kujutlusvõime ja omad lood kaasa. Nemad ise küsivad ja
vastavad ja kui soovivad, siis kõnelevad või vaikivad.
Teiste poolt jagatud ühised hetked jätavad juurdetulija välja,
rõhutavad tema eraldi olemist – juurde tulija ei saa ära muuta seda,
et temal ei ole olemas seda, mida teistel ja teistes oli või on, ta
ei saa seda iseendale lisada. Inimene ise, tahtes eraldi olles olla
ikkagi osa, peab looma iseenda jaoks oma Maailma, milles tema on
osaline, kuid seal sees ei ole neid teisi, sest nemad ei kuulu sinna
sisse ja kui keegi kutsumise peale tulebki uurima, siis on ta ühe
hetke külalisena külas. Kui võõral maal elav võõras loob enese
jaoks Maailma asetab ta rõhu sõnadele Mina ja Minu, sest inimene saab enese jaoks luua maailma, mis on inimese Mina Maailmana.
Senikaua, kuni inimene ei seisa ega võta vastu oma kohta ajas, ta ei
ole osa. Olles koha vastuvõtnud on ta seotud ja ühendatud. Mitte
keegi teine ei saa anda inimesele teadmist, mida ta iseendas ei näe
ega tunne. Kui inimene näeb kahte erinevat Maailma ja tema seisab
teistest eraldi, siis oma sisimas on ta eraldi ega saa kuidagi olla
teisest Maailmast osa. Teised ei saa teda võtta ega enesega ühte
liita, kui inimene ise ei astu ega tee seda – näha oma olemist
inimestega ühes ühises Maailmas ning seista selle Maailma sees omal
kohal – võtta olev aeg vastu - võtta endale vastutus iseenda ja Maailmas olemas olemise ees.
Nii sageli kasutame sõnu, millel on justkui üks ja kindel tähendus
ning me ise tundume neid just selle tähenduse pärast kasutavat,
kuid tegelikult ei mõtle me seda, mida ütleme, pealmist ega
nähtavat, vaid teist, kusagilt sügavamalt tulevat - me tunneme
enese sees teisiti, kui sõnu välja öeldes kasutame.
Kasutan sõna Meie – see on ühes olemine, kõigile kuuluv, osana
olemine. Meie on olnud pealkiri lugudel ja üritustel, et inimesed
näeksid, harjuksid ja tunneksid ennast osana. Oli olnud hetk, milles
toimuv puudutas mind - inimesed Meie sees ei olnud tundnud ennast
olevat Meie osana, vaid väljajäetutena. Omade poolt võõrasteks
märgitutena üksi ja eraldi jäetud. See oli koht ja aeg, kus
vaatasin enese lugu st tundsin enda sees samu tundeid. Minu teel on
olnud mitmeid Meie-sid, millest olen välja jäänud, jäetud,
eraldatud – üksi kurbusega ühes.
Kirjutasin ja kasutasin sõna Meie ja nii oli minu jaoks näiliselt
see Meie olemas. See oli minu paberil ja arvutis ning paljudel
teistel ekraanidel, kuid mina tundsin ennast üksinda, sest minuga ühes, selle Meie sees, ei olnud teisi, päris inimesi. Sain haiget, sest ei saanud aru, miks inimesed
vaikivad ega astu nähtavale – mina ju tegin nende jaoks seda, mida
uskusin/ tundsin neid vajavat. Hoolimata kõigest, mida tegin või
kirjutasin, olin ikkagi võõras ja polnud osa. See tegi kurvaks ja
vihaseks, sest sain haiget ja olin üksinda. Kurbus tuleb üksinduse
kaaslaseks, kui ei saa või ei ole nii nagu sooviksin, enesele vajan.
Kirjutasin sõna Meie, kuid tegelikult tundsin ise ennast võõrana –
mina ei olnud selle Meie osa. Olin loonud kujundi Meie, mis minu
jaoks tähendas Teie – teistele tegemist. Nendele teistele, mitte
minule. Seda kõike ei olnudki minule endale vaja. Tegin, sest nägin
teed – kõndisin ja põlesin. Lood sündisid kogemustest sellel
teel, kui tundsin ja põlesin. Sain haiget – sain jõudu. Vahel ei
teadnudki, miks teen ja ei tahtnud enam teha. Minu tahe ja tugevus on
tulnud sügavalt enese ja maa seest – see on olnud Hinge teekond
ajas.
Mina ise olin teinud vahe vahele – mina ise ei olnud ega näinud
ennast osana. Mina ei tahtnud ennast siduda, sest kartsin ühte
seotuna olla kinni pandud kohta ja aega. Oli hirm, et ühte seotuna
pean edasi olema ka siis, kui ma enam olla ei taha. Ei taha, kui on olemas
inimesed, kellega ühes olles kasvavad tunded, mida tahaks enesest
välja sulgeda ja ära peita. Seega peavad sellised inimesed Meie
seest välja astuma. Eemaldades enese kõrvalt ohu olen jäänud üksinda - jõudnud algusesse tagasi. Need on olnud minu õppetunnid, mida mina ei ole
tahtnud ära õppida.
Minu sees olev väike laps vajas enesele enesekaitseks Meie-t. Võõras
kohas, võõraste inimestega ühes olles tuli luua enese jaoks ennast
hoidev koht. Olles osa, olen vajalik ja oluline, mind hoitakse ega
jäeta välja ja eraldi. Suur sõna Meie tähendas ühes minuga Meie
olemist. See väike laps minus tahtis, et minu poolt nimetatud ühise
Meie sees peavad teised jagama minuga seda, mida minul ei ole –
andes turvatunde peletama minu hirmu.
Kui laps ei saa seda, mida tahab, siis ta jonnib ja kaitseb
iseennast. Ta otsib lahendusi, kuidas vältida oma keerulisi tundeid.
Mina lõin oma sõnades Meie justkui kõigile, kuid tegelikult oli
see minu oma st Mina Ise. Mina tahtis, et seda mida jagan peavad
teised nähtavalt ja kuuldavalt rõõmsalt ja tänades vastuvõtma –
siis oleks olnud Meie nähtavalt ja kuuldavalt olemas. See oli minu
Mina, kui solvudes jätsin kellegi Meie seest välja, kustutasin ta
ära või võtsin oma Meie tagasi – selle tegevuse sõnum oli –
see on minu Mina oma. Meie ei olnud Meie, vaid laiendatud minu Mina.
See huvitav vaatenurk on olnud korduv muster minu elus. Olen võtnud
teisi enesega ühte olema ja saanud haiget, sest ei ole suutnud neid Meie-sid päriselt nähtavaks teha. Ma ei ole suutnud anda enesele läbi teiste seda, mida
mina vajasin - turvatunnet, et olen hoitud ja ühes. Tegelikult ei saa mitte keegi tulla
ega olla minu Minaga ühes ja üks. Just sellepärast saingi haiget ja
tundsin enese kadumise ees hirmu, sest näiliselt olid teised minuga
ühes, minu sees ja puudutasid vastu – Meie olles ei olnud meie
vahel piiri.
Olemas olles ei ole inimene enese sees üks osa tervikust, vaid tervikuna olles üks osa välisest.
Tundena
olles ei saa inimene lõpetada oma tunnet, sest tunne on energia ja
energia on inimene ise. Inimene saab vahetada energia nime ehk anda
enesele uue ülesande – valida olla see tunne, mida ta vajab, et
vajaminevat enesele tagada. Millelegi reageerides nimetab inimene oma
energia. Ükskõik, millise tunde-Minaga ta reageerib, on see enese
energia äratamine – see on inimese enesekaitsest tulenev
käitumine.
Kui
ennast ohvrina tundev inimene saab selle, millest ta oma ajas kunagi ilma jäi, siis tänu ja rõõmu hetk on üsna üürikene.
Saadav ei täida teda, sest see on vana võla tasumine. Ohver usub
end saavat selle, mis kuulub õigusega temale. „Makske ära, te
peate, sest jäite võlgu sel hetkel, kui mina ei saanud!” Oli
uskumine, et tasu saanuna on käes rahu tegemise koht ja ees ootab
vaba vabadus, kuid pettumus süveneb, sest ohver ei tunne täidetust
– ta ei saa möödunud aega olematuks muuta. Möödunud ajast on
temas kaasas mälestus – „Teie jätsite mind ilma sellest, mida
teie pidite minule andma!”
Inimene
ei saa oma mälestusest lahti lasta. Inimene tahaks möödunud aega
tagasi minna, et sinna jäänud iseennast lohutada. Anda enesele
kingituseks selle, millest kord ilma jäi. See on inimese enese
kaitse – „Mina hoian ise ennast!” See on tema katkine lugu ja
katkine aeg, sest tema on katkine inimene. Kui mitu katkist lugu, mis
alles ootavad vea parandust ja ära parandamist, on jäänud ühe
inimese teel pooleli?
Inimene
ise on jätnud oma lood pooleli ja iseennast katki, uskudes, et kord
tuleb see aeg, mil ta suudab iseennast korda teha. Katkine inimene elab ohvrina, kellel on kaasas ülesanne. See on kohustus, mida täita -
inimene peab ise oma katkised Mina-d ära parandama. Seega ootab ta
õigeid aegu ja vanade võlgade tasumist – palsamit enese hingele
ja koorma kergendust, kuid ta tunneb kurbust, valu, viha, solvumist – mahasurutud tunded tõusevad pinnale. Tulevad need
samad tunded, millest katkistes lugudes iseendaga ei räägitud.
Inimese veel lahti laskmata lood on ajamere kaldaliivale randuvate
lainete poolt ammu ära kustutatud. Tahtes oma katkist lugu, ise
ennast ära parandades, teiseks muuta, hoiab inimene mälestusi endas
– joonistab üha uuesti liivale mustreid. Lugu ei ole, joonis ei
jää püsima, aeg kustutab jäljed.
Millal väsib inimene kordamast,
püüdmast olnut taastada, et anda enesele võimalus suuta muuta ära
seda, mida olevas hetkes ei ole – minevikku kaotatud iseennast?
Inimese
laps on nähtvalt üksi. Tema sees on hirm, sest ta ei tea, kuhu ta
kuulub – kus on see koht, milles olles tema on hoitud. Ei ole
kedagi ees olemas ega ole ka tema taga seismas. Kuid laps on olemas ja ta tunneb ennast
katkise aja sees olevat. Laps kaitseb iseennast, sest kedagi teist ei
ole tema jaoks olemas. Ennast kaitstes on laps eraldi ega ole osa –
ta ei seisa hoidmas aegade sidet.
Katkise
aja loos olev inimese laps mäletab, kuidas oli ja näeb, kuidas on.
See teeb valu – „Mina ei olnud piisav, minul ei olnud tulemust.”
Ta ei taha vaadata, kuidas tema jälgedes astunud Maailm on katki. Ta
tahaks oleviku ära kustutada ja iseennast ära unustada. Teda ei
ole, kuid ta ei saa ka ära minna – ta ei ole veel vaba. Tal ei ole
olnud jõudu ega valgust, sest ta uskus, et tema oli ja on üksinda
teel. Valge Valguse puudutus aitas mõista ja andis tuge – inimese
laps nägi teed.
Seni,
kuni isa ega ema ole kodus st ei seisa omal kohal aegade teel, tuleb
lapsel ise ennast kaitsta. Kui vanemad on omadel kohtadel st inimese
laps on nad enese elus vastuvõtnud, on laps vaba olema. Inimese laps
on hoitud – temast algab ja temaga lõppeb. Tõustes püsti ja
seistes, olles kohal, omal kohal, oma olevikus, saab tulevik tulla.
Inimese laps ei ole üksi, ta tunneb seda, kes oli ja näeb seda, kes
on. Olles omal kohal, mõistab inimene tervikut, näeb ennast osana, tajub oma vastutust ja terveneb.
Katkiste
aegade katkiste lugude katkised lapsed. See on veel vastuvõtmata
õppetund - „Olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.”
Katkine inimese laps usub, nii väiksena kui suurena, et tema on üksi
jäänud. Ta on eraldi, sest tema on välja arvatud, jäetud, unustatud. Kuid ta ei ole päriselt üksi, vaid ta on
enese sisse oma tundega ühes kinni jäänud. Olles tundena, laps ei
taju ühendust, sest tunneb kasvab suuremaks, kui laps ja tema
Maailm. Tunne ei jäta teadmisele ega tunnetamisele ruumi ja aega.
Inimene oli olemas ka siis, kui teda veel ei olnud. Inimene
on olemas ka siis, kui teda enam ei ole. Ta oli ja on olemas neis, kes olid ja on. Need, kes olid, said minna, sest inimene oli olemas. Need, kes tulid, said tulla ja olla, kuna inimene oli olemas. Võttes vastu oma
koha võtab inimese laps vastu selle, mis oli ja on, nüüd on ta
valmis hoidma ja edasi andma oleva ja olnu.
Inimeste Maailmas on täna käimas õppetund –
teadvustamine, et inimene ei ole inimese vaenlane. Inimene ise on
enese jaoks kõik see, mille tema ise oma tundeid uskudes, enesest
väljaspoole ja enese sisse, nähtavaks maalib. Tänase aja suurelt
kuulutatud tõde kõlab – Inimest kaitstakse inimese eest, sest
just teise inimese olemas olemises ja tegevuses peitub suurim oht
inimesele. See on Inimeste Aja Loo õppetund peegelpildis vaadatuna –
need on katkiste aegade ja katkiste lugude katkised lapsed, kes
kogevad oma elu elamist.
Inimesega kaasas on erinevate aegade lood ja neist tulenevad mustrid
ehk enesekaitse erinevad strateegiad. Inimene ei ole vaba, kui tema
elu peamine ülesanne on ise ennast kaitsta teiste inimeste, Maailma
ja ka iseenese eest. See inimene on sõjas ja peab lahinguid. Võitleb
oma õiguse eest tunda vajalikke tundeid ja astub vastu või põgeneb,
et kaitsta iseennast „valede” tunnete tundmise eest.
Inimese enesekaitse on inimene ise ennast kaitsmas. Kuid, kui enam ei
valiks kaitset, kui enam ei reageeriks vastu, kui nüüd lihtsalt
oleks. Seda on kergem öelda ja mõelda, kui teoks teha, sest inimese
sees on iseenda poolt tehtud otsus – „Minul on vaja ise ennast
kaitsta!” Kuidas vahetada see lause vabaduse vastu, öeldes -
„Minul ei ole vaja ennast kaitsta!” ning ollagi vaba pidevast
valmisolekust, üle- ja vastureageerimisest.
Enesekaitse tähendab, et inimene ei usalda Maailma, inimesi ega
iseennast. Inimene umbusaldab, sest kõik lähtuvad enese mätta
otsast ja reageerivad koheselt kõigele vastu, et hoida ennast või
tõugata teisi eemale. On tahe olla esimene, kes astub ja teeb, et
mitte olla viimane, sest jäädi alla. See on muster inimeste sees –
usutakse end olevat välise vaenlase ohver, sest tuntakse ja nähakse
teise inimese tunde tagajärgi enese sees ja ümber.
Enesekaitse astub lavale kohas, kus on teisiti kui inimene ise tahtis
kogeda. Tundeid kogedes või neist hoiduda püüdes kavandatakse
eneses strateegiaid. Strateegiate läbitöötamine on lahingute
ettevalmistamine ja eneselt vabaduse võtmine, sest on olemas plaanid
ja kavad, mis ootavad oma võimalust, et inimene saaks need ellu
viia. Oma tegevust ette planeerides tõestatakse enesele, et
hoolitakse iseendast - seda peab tegema, sest teised ei hooli.
Iseenda väite tõestamiseks peab inimene iseennast iseendale ja ka
Maailmale pidevalt tõestama – suutma hoida ja kaitsta iseennast
kõige ja kõigi eest.
Seega ei ole inimene vaba ega ole tal lootustki vabadusele –
inimene on enese otsuste vang. Tunnetele tunnetega vastates
kasvatatakse enestes nimetatud energiat eesmärgiga lõhkuda tunde
piiravad raamid, et neist välja pääsedes enesele olemise vabadus
luua. Kuid teineteise vastu põrkudes ja järgmisi otsuseid
vastuvõttes peetakse oma eludes ja Maailmas sõdu ning vabadust ei
ole selles hetkes kellelgi olemas.
Küsimus on selles, kas jätkatakse plaaneerimist, kuidas järgmisel
korral peab tegema ja olema või lõpetatakse teadlikult reageerimine
ja lastakse olnul minna. Kuid teemadest lahti laskmata ollakse valmis
tegutsema ja oodatakse käiku lülitavat märguannet. Usutakse enese
sees, et olnu tuleb tagasi ja sarnaste joonte ilmnemise puhul
nähaksegi seda, mida näha tahetakse– nii, nüüd läks lugu
lahti, sest on aeg, valmis valitud taktikat kasutada, nüüd on
selleks võimalus.
Inimene tahab jõuda õige tulemuseni, kui eelmisel korral või
kordadel ei suutnud ega osanud ta iseennast kaitsta, siis peab ta
proovima uuesti. Kui inimene ei õnnestu, siis ootab ta järgmist
korda ja ühel hetkel see tuleb, sest ollakse enese loodud mustris.
Inimene usub, et vabadus on olemas siis, kui ta õnnestub. Tegelikult
on vabadus olemas, kui avatakse uks mustrist välja st inimesele
endale ei ole mustrit vaja – inimesel ei ole vaja iseennast kõigi
ja kõige eest kaitsta.
Inimese ennast kaitsvad otsused – PEAN olema parem, ilusam, tublim,
osavam, peenem, targem, väärtuslikum jne, sest ebaõnnestuti kuna
oldi, mis tegelikult tähendab, et OLLAKSE halb, kole, paks,
äparduja, mõttetu, väärtusetu jne. Inimene on andnud ise endale
või võtnud omaks teiste poolt antud hinnangu. Usutakse, et kõik
see, mis juhtus, saigi toimuda just selle tõttu, et oldi selline või
teistsugune, sest kui ei oleks oldud, siis ei oleks juhtunud. Seega
peab inimene enese otsusega suutma olla teistsugune – ta vajab seda
enese kaitseks.
Raske on vastuvõtta teadmist, et kui inimene oleks olnud oma
hinnangu vastaspool, siis tegelikult oleks ka sel juhul juba toimunu
toimunud. See oli, sest see oli ära. Inimene on õnnetu, sest ta on
ohver - tema on tema. Inimene on vihane, sest ta on ohver - tema ise
on süüdlane. Kuidas suuta iseennast iseenda eest kaitsta? Kuidas
hoida eemale kõik vale ja suuta iseennast, valena olemise ära
hoidmiseks, kontrollida? Planeerides ja kavandades ei ole inimene
avatud st vaba, vaid suletud, sest on ennastkaitsvalt ootel enese ja
vaenlase vahelise piiri taga.
Olemise muutumise kinnitus on sarnase ehk sama loo teine tulemus, mis
kinnitab, et inimene suutis saavutada muutuse, sest ja seega on ta
nüüd ilus, hea, peenike, väärtuslik jne. Võites saab ta uskuda,
et on, kuid uuesti kaotades teeb ta järgmisi plaane – kui oleks,
siis ei oleks, kuidas olla ja teha nii, et saaks olema. Väline
vaenlane annab inimesele võimaluse kanda oma tunded teisele üle st
süüdistada kedagi teist oma tunnete olemas olemise pärast.
Inimene ise on enese vaenlane, kes ei suuda ise ennast lõpuni
kontrollida ega seega saavutada enesele antud ülesannet – kaotada
ja vaigistada tunne. Iseennast iseendana olemise tõttu kaotajana
tundes usub inimene end olevat ohver. Ennast kaitstes tunneb inimene,
kuidas kõik käib tema pihta ja tema ise komistab või põrkub teel
eesolijate vastu. Inimese enesekaitse on energeetiline sein, et hoida
kõik vale enesest eemal. Enesekaitse on inimese enda energia
välistele puudutustele vastureageeriva võrguna ja just sellepärast
ei lähegi toredad teemad temast mööda ega jäta puudutamata –
inimene ise tõmbab need enesele ligi.
Enesekaitse tõttu ei lahene lood ega olda vabad. Ise seotakse ennast
teineteise külge, et võidelda iseenda eest, kuid tegelikult
selleks, et õppida teiste energiatest vabana olles ise oma elu elamist. Ennast kaitsvate inimeste loos võitjaid ei ole,
sest tehes teisele haiget tehakse ise ennast katki, sest kasutatakse
ise ennast kui energiat destruktiivsel eesmärgil. See, mis on nähtav
väljas, see on olemas sees – inimene lõhub ise ennast. Inimene on
osa kõigest ja kõik on osa inimesest. Inimene on algus ja lõpp, on
olemas olevaga üks. Sõdides teise inimese vastu ja kaitstes ennast
tema eest, sõdib inimene enese vastu ja kaitseb ennast iseenda eest.
Inimene lõhub iseennast kui tervikut, sest seesama, mida ta teeb
suures meres, on tal käsil ka väikeses veepiisas st iseenda sees ja
vastupidi.
Inimene ei näe teist inimest enesena, sest temas on uskumine –
ilma teiseta tema ei kogeks olemise harmooniat lõhkuvaid tundeid.
Kuid tegelikult - ilma enese olemas olemiseta ta ei kogeks. Kõik
justkui on ja toimub teise inimese pärast, kuid tegelikult on iga
inimese olemas olemine teistele inimestele kingitus ja võimalus
kogeda oma elu elamist erinevatest nurkadest vaadatuna. Enesekaitse
on inimese katse päästa ennast ära iseendas oleva tunde tundmise
käest st ta järgib enese otsust lõpetada enese tahtele mitte
alluva tunde tundmine ja ellimineerida väiksemgi võimalus selle
hetke kordumise ees. Selleks tuleb lõpetada väliste ärritajate ehk
päästikute ehk teiste inimeste tegevus ja kui vaja, siis ka nende
olemas olemine.
Kui lugu kestab st inimene alles tunneb või seikleb tunde
järellainetuses ning tahab tunde kordumist vältida, siis ta jätkab
käikude planeerimist ja lahingute kavandamist, kuidas suuta teha
nii, et tema oleks kaitstud. Mida inimene kõige rohkem tahab –
vältida oma tunnet st teise inimese võimu enese üle. Ohvrina olles
otsib inimene lahendust enese tundena tundmise otsese või kaudse
võimaluse elimineerimiseks. Vaba inimene näeb erinevaid võimalusi,
kuidas proovida, et kogeda voolamisena olemist. Tundena elades vajab
inimene tunde jätkumist või põgeneb ning võitleb tunde tundmise
vastu – see on inimese enese kaitse, et tagada enesele vajaminev ja
vältida see, millega ta toime ei tule. See on enda energiat
nimelisena nimetades reageerimine – ise endale piiride loomine.
Tundena elades eraldab inimene ise ennast tervikust, kuid tajudes
inimene tunnetab – ta on osa kõigest – on teadmine ja on
vabadus.
Täna ja praegu, selles ajas ja selles suures sinises Maailmas elavad
ühel ja samal ajal oma elu erinevad inimesed, kellel on üks ühine
ülesanne. See on katkiste aegade ja katkiste lugude katkiste laste
õppetund - „Mina olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan
edasi.”Küsimus on selles, kuidas see koos läbida. Milline on
hind, mille me maksame ja kui paljud sellel teel, iseennast iseenda
eest kaitstes, oma elus ja elusid kaotavad. Maailm pandi „lukku”,
et inimene oleks seal, kus on tema koht ja aeg olla, et olla ja anda
oma osa ennast tervendavale tervikule - „Võttes vastu oma koha
võtan vastu selle, mis oli ja on, nüüd olen valmis hoidma ja andma
edasi olnu ja oleva.”