esmaspäev, 31. juuli 2017

Seitse tähte taevasõelal




Hääletu häälena laine vaob randa,
samblase rohuna adru vaigistab teed,
tasase viisiga väreleb pind,
laine laine järel toob sõnumeid,
täht tähe haaval kirjutab kaldale
seda, mis meri Maailmas on näinud.

Õhtune hämarus, päikese kaja,
taevale joonistab kõik Maailma hääled.
Värvid ja varjud, mis sinna on saanud
on peidus minu unistuste sees.

Hetk tuli ja peatus mu ees.
Ma seisin, jalad liivas,
keha õrna tuule käes habises,
juuksed merest veel niisked,
soolateri pudenes teele maha.
Ma olin uuesti sündinud,
täna taas vee seest võrsunud.


Päike vaos kui Ehatäht tõusis,
kasvas taevale kõrgele.
Teisi tähti põlema süütas,
näitama seda, mis võlvile kirjatud.
Sõnu ja radu, mis näitavad teed,
Sulle, kes Sa ikka rändamas veel.

Tükk musta pilve tuleb ja jääb,
kaob kiri ja sõna, mis edasi viib.
Kuid see, mis ülal on kirjas
maapeal Sinuga käib.

Ta kostab Su kõrvu kui vaiki Sa jääd,
kuulama iseenda hinge häält,
oma enda tukslevat laulu,
siis tead, kus on Su rada ja kuhu Sa teel...




Ma tänan Maailma kingituste eest, mis jõudsid minuni päikeseloojangu ja päikesetõusuga Mustoja rannaliival...

Marianne

31.07.2017.a

pühapäev, 30. juuli 2017

Loomelend




Sina ise lood ja kasvatad tiivad,
Sina ise lendad sinna, kuhu nad viivad.
Sa leiad tuge kui jõudu napib ...
Sa leiad mõistmist kui veel kukkuma kipud ...
Sa leiad rõõmu oma voolitud sulgedest -
igaüks neist on ju kordumatult ainuke.
Sa leiad armastuse, kui elad uskudes,
et iseenda varjust väljakasvades,
kannavad tiivad, mis lendu Sind viivad.
Tiibade sirutus embamas Maailma Maid -
Sa oled õnnelik, sest laulad ja lendad ..




Marianne
30.07.2017.a

laupäev, 29. juuli 2017

Tunnete tuul




Tuul tuleb tasa. Tuul tuleb hilju.
Salaja vaikselt mu kannul ta hiilib.
Kikivarvul, rohukõrte sahinal samme ta seab.
Keerleb mu ümber kui udune voog.
Siis on ta kohal – lõõtsub ja laiutab,
marub ja rüseleb – iseenda õigust minule tõestab.
Ta lükkab ja sasib – veel vaevu seisan,
ta puhub mind lendu – ma kõigun ja vaarun.
Tuul proovib mind tõsta ja kaasa viia.

Kas lähen ja lendan? Kas torman ja raputan?
Kas puhtaks pühin maa, mil elan?
Kas olen ma tunde tuultekeeris või mina ise?

Tuul laseb minust lahti, ta jätab mu üksi.
Nüüd, olen ma hääletult, tühjana seisma jäetud,
räsitud, iseenda poolt laastatud maal.

Mis see nüüd oli?
Kas jälle ma lendamas käisin.
Tormasin pimeda pilguga,
üheainsa tunde tuhandes näos,
ei mõtet, ei mind,
ei hetke peatuseks, et kohal olla...
Vaid lend maruna, sõit tormina.
Jah, mina see olin.
Jah, mina nii tegin.

Kuidas vastan kui tuul tuleb jälle,
uuesti minu ees kummardab
ja silma pilgutades kaasa tormama kutsub?
Ma taipan, et mina saan ise valida,
Kas seista tuulele valla ja mängida tunnete mänge
või astuda varjudest välja ja vaadata otsa,
sellele, mis on minu sees,
mis kasvab nii, et tormina paisudes välja tormab?
See kõik olen mina - ise valin, peatun ja tunnen -
teekond on see, kuidas ma seda teen...


Marianne

28.07.2017.a

Hirm kui energeetiline pilt




Hirmul on oma kuju, see on alghirmu energeetiline pilt, mis inimese poolt iseenda hirme toites kasvab ja hakkab inimese energiasfääris oma elu elama. Ta ei ole enam võõras, algseeme tuli väljast, kuid inimene ise võttis ja pani ta endasse idanema, täites teda iseenda energia ja eluväega. Nüüd on ta üks osa tervikust.

Osa, mis peitub kohtades, mida inimene iseendas ei armasta, kõikjal seal, mida ta häbeneb, varjab ja vihkab, väärtusetuks, inetuks ja räpaseks peab. Koht, kuhu inimene ei anna eluenergiat - armastust. Hirm on kui kuivanud maa, mis on ilma armastuseta, see on koht, mis ei julge elada. Paik, mis eristub ja laieneb, kõik vaid selleks, et teda märgataks ja talle armastust jagataks.

Inimese keha on ruum, mida ta ise kujundab, mis kasvab, muutub ja kohaneb tema elamise viiside, eluetappide, kogemuste, mälestuste ja läbielatud/ elamata jäetud tunnete. Kui inimene astub peegli ette ja iseennast vaatab, siis nendes kohtades, mida ta ei „näe” - on hirm, millele ta ei julge otsa vaadata - Hirm, mis saab siis, kui.... Scarlett O`Hara moodi „Ma mõtlen sellele homme”, aitab tänase päeva üle elada. Lahingusse tormamine „Ma kaotan hirmu”, lõhub teda ennast veel rohkem.

Hirm jääb alati inimese osaks, ta on hoiatus ja märgutuli. Hirm kasvab ja kahaneb vastavalt sellele, kuidas inimene iseendaga ümber käib - Armastus kahandab, iseenda peitmine kasvatab. Hetk ausust iseenda ees, mõistmist olnule, austust oma kehale, armastusega paitamine, toetus ja rahu – see on iseenda uuesti avastamine, tundmaõppimine ja kaardistamine. Iseendaga rahus ja kooskõlas elamine – armastusega.


Marianne

29.07.2017.a

reede, 28. juuli 2017

Sulle, kes Sa oled Teistesse lõksu jäänud



Vanemalt õelt nooremale vennale – ka mina kõndisin kord sellel rajal


Sina oled see, mida Teised ütlevad, teevad ja on. Sinu Maailma kese on väljaspool Sind. Sulle tundub, et iseenda kordategemiseks on kõigepealt vaja Teised ära parandada ja, siis on Sinu Maailm korras. Sa tead täpselt, mida ja kuidas Teised tegema peavad. Sa tunned vajadust Teisi suunata ja õpetada. Sa tead ja tunned, et Sinu Tõde Maailmast on õigemast õigem.

Sina oled katki. Sa oled iseenda seest välja voolanud. Sind on kõikjal ja eriti Teistes. Kõik, mis Sulle tundub, et Maailmas parandamist vajab, on Sinu. Kui Sul ei ole julgust isendasse vaadata, siis räägid Sa teistest, nii peidad ja otsid Sa iseennast. Selleks, et Sinul oleks jaksu elada, näed Sa Teisi. Iseennast vaadates näed Sa täiuslikkust – pealispinda, millelt peegeldub Teiste ebatäius. Teistel on oma Elu, omal moel ja viisil. Kuidas iganes Sina ka püüad, nemad ei muutu Sinu tahtest. Sina saad olla vaid mõistev kaaslane, kes jagab Teiste teekonda, kuulates südamega nende Lugusid.

Sügaval Sinu sees on väike poiss, kel on valus, kes tunneb hirmu, sest ta on üksi jäetud – Sinu enda poolt varjudesse peidetud. Sinu Valu ja Hirm on vaid väravad, millest julgusega saab läbi astuda. Ehk on Sul nüüd aeg Meheks kasvada - lõpetada teiste poolt antavate juhiste ja nõuannete, kuulamine ning järgimine. Kuidas teab keegi Teine, kus ja kuidas Sinu teerada kulgeb, kui tema jalg ei ole sellel kunagi astunud? Kuidas teab keegi Teine, et just see on see, mida Sina vajad ja tegema pead. Miks usaldad Sa Teist rohkem, kui iseennast? Ehk soovid Sa saada Teiseks, soovid paremat elu, soovid rahu... Sina ei kanna Oma Elu Vastutust. Sa vajad õpetajaid, kes aitaksid koormat kanda.

Kuid, Sina oled esimene Mees omal rajal. Iga Sinu samm on Sinu enda looming, Sinu enda valik, otsus ja tegu. Sinul on alati vabadus olla Sina ise – tuleb vaid tunnistada iseenda olemasolu eraldi ja iseseisvana Teistest, tunnustada iseendaks olemise Valude Võlu. Iseenda muutmise teekond tuleb Sul endal oma Loona Maailma kirja panna. Sina ise oled Mees, kes tunneb sõna väge ja vastutust kui Sa vaid võtad ja kasutad omaenda sisemist Tõde.



Marianne

28.07.2017.a


neljapäev, 27. juuli 2017

Ajatu teekond




Kõndides iseenda rajal ja teekonnal, ei astu ma seal, kus käsud ja keelud. Ma ei kõnni kohas, kus reeglid on paika pandud, kus on nii nagu enne, kordus korduse järel. Mina olen siin, nüüd ja praegu, kui olin enne – olin teine, täna ja siin – olen nüüd, homme olen uus. Mina ei kuulu kordade jadasse, ühte liigutusse aeg aja järel. Minu vool ei tunne piire, tema säng on muutuv, kiirus ja soojus varieeruv.

Kui paned kivile juurde kivi – saad seina, mis seisab ja püsib sadu ning sadu. Mina ei ole see sein. Mina olen Mina, olen esimene iseenda rajal. Ma mäletan küll aegu, kuid paigal ei püsi. Mina olen loodus, mis omal moel kordudes on alati uus ja muutuv, mis ei seisa ega peatu. Mina olen ühendus, milles voolab, üle aegade, energiana elusaladuse mälu. Side, mis ajast aega ajatuna, on olemas olnud, on täna ja saab alati olema...


Marianne

27.07.2017.a

esmaspäev, 24. juuli 2017

Vahel tuleb, saab või ongi vaja Maailma minna




Inimene sünnib küll ühele maale, ühte riiki ja rahvusesse, kuid see ei pea terveks eluks nii jääma - ühed jäävad, teised käivad vahepeal ära ja kolmandad lähevad ning jäävadki. Lahkuda saab see, kelle süda on mujal – ta sündis küll siia, kuid tema eelmis(t)e elu(de) sidemed või selle elu ülesanded on seotud teis(t)e maa(de)ga ja just nemad otsivad oma kohta, äratundmisi ning seda nimetut miskit, mis kusagil ootab ja seob. Sel teisel maal, riigis ja võõra, kuid nii omase rahva keskel puhkeb ta õide ja tunneb end kodus olevat – nii, ta siis läheb ja otsib oma kohta ning iseenda puuduvaid kilde...


Marianne

24.07.2017.a

pühapäev, 23. juuli 2017

Mälestuse mõõde





Mälestused, milles on elu – möödunud aja ja hetke,
inimese ja tunde - iseenda sees alles hoidmine,
salvestunud hetke iseenda energiaga toitmine.
Miks ma vajan, nii teen ja ikka möödunus elan?
See on punkt, mis loob minule mõõtme,
annab olnule tähenduse,
miski, mis seob ja tähistab teed.
Kui ma ei tea, milline olen siin ja praegu,
siis selleks, et iseennast mõista -
vaatan ma tagasi.
Kui muudan mälestuse energiat,
siis muudan tees kanduvaid tundeid, 
nii suudan muuta iseenda ja Maailma olevikku.




Marianne

23.07.2017.a


Oma  mõtete ja unistustega loon visandi,
oma  tegude ja sõnadega muudan ta elavaks...


Marianne

23.07.2017.a

teisipäev, 18. juuli 2017


Unistuste allikaveest  kumavad läbi Sinu mälestuste pildid,
mis unistusi unistades Sulle  vaikselt meenuvad.
Unistuste allikavee võluväel unistusi lugedes
saad Sina oma mälestustesse salvestunud energiate suunda
ja mälu mustrit ning meeleolu muuta.


Marianne

18.07.2017.a

esmaspäev, 17. juuli 2017

Ärkamine



Varahommikuse päikese kuldkollane värv,
kes virgudes ärkab läbi sinise pilvevahu
tänase päeva vastsündinud hommikusse.
Vaikselt kui ripsmeid paotades,
aimdub tema soojus ja sära,
mis tasaselt silmade avanedes,
kuivatab uneudulaamade helkivad pisarad
ja läbi mõnusa soojuse ringutades,
virgud Sa tema hella ja paitavasse rüppe.

See, mida Sa unistustes soovisid,
see, mida Sa unenägudes vaatasid,
see teadlikult ärkvel olles,
Sinu sügavatest hingesoppide salvestustest
ärganud teadmistena uut teerada tähistades,
Sinu ees nüüd lahti rullub...


Marianne

17.07.2017.a

pühapäev, 16. juuli 2017

Viha kui külaline




Viha on minu kaitsereaktsioon – kui ma ei tunne end Maailmas turvaliselt, kui ma ei tule toime sellega, mis minu sees ja ümber toimub, kui ma kardan haiget saada või valu tunda.

Vahel annab viha mulle jõudu juurde ja vahel ta raputab mind üles. Kui ta on minus kui külaline, on see okey, kuid kui ma loon talle pesa - on see relvastumine, pidev valmisolek sõjaks. Viha endas kandes, lõhkusin end seesmiselt - see oli kui sisemine vulkaan, mis kogunes ja kogunes ning otsis salvestunud energia vallandumiseks päästikut. Siis olin ma üleni üks suur vihatunne, keskmeks viha, mis kasvas ja kosus aina suuremaks, ma ei näinud ümbrust, ei kuulnud iseennast ega teadnud, mida ma teen või, kuidas käitun.

Haiget saanud ja end hüljatuna tundnud laps minus vajas viha, sest see andis jõudu seista üksi Maailma vastu. Minus oli teadmine, et ilu, armastus ja headus on väljaspool mind, seal Maailmas, kus ei olnud minu jaoks kohta. Hirm haiget saada tekitas trotsi, mida toitsin vihaga, et mitte tunda. Ilu, armastus, headus ja kuulumine tekitasid soovi kogeda, kuid otsisin neid kohtadest, kust teadsin, et minule ei ole ruumi, või läksin ära, enne kui ruum avardus. Tundsin valu, kui nägin neid Maailmas. Mulle tundus, et vaid lähen, võtan ja olen, kuid ikka jäid nad ihaldatuteks ja kättesaamatuteks. Jah, ma soovin – õhin ja usaldus, pettumus – see ei olnud mulle, valu – üksindusest, viha – Mina saan üksi hakkama.

Mäletan, et lihvisin uksepiita, astusin korraks klaveri juurde, vaatasin telefoni, millest kuulasin lugu Buddha armastusest ja mõtlesin, et - Mul on luba. Ma luban endal tunda armastust – selle vilksatanud mõttega vajutasin lülitit. Peale seda on enne ja nüüd. On mälestus käitumisest, tundest, aga see on minust väljaspool. Enne seda kasvas lugu minu sees, kuid nüüd oli ta läinud. Püüdsin teda tagasi tõmmata, teda uuesti kuulata, kuid ta oli juba läinud. Vaid üks mõte, õiges kohas, õigel hetkel ja mina olingi tasakaalus...

Marianne
16.07.2017.a


Üks ohutu ja turvaline viha lahustamise viis on keele hammaste vahel hoidmine, see lõdvestab pinges olevad lõualihased (ca 5 min korraga) – töötab, sest olen praktiseerinud.

neljapäev, 13. juuli 2017




Ma jõuan järgmise sammuni kui astun eelmise.
Ma jõuan lahenduste ja vastusteni kui otsin edasi. 
Ma jõuan raamatuni kui minus on julgust, kirjutada täis, leht lehe haaval, lehekülgi oma elust.


Marianne

13.07.2017.a

kolmapäev, 12. juuli 2017

Mina ja muusika minus




Üks väike paus, enne Sinu järgmist sammu, pani mind ootele ja ma ei tundnud end turvaliselt. Selles pausis aimdus Sinu ebakindlus ja kõhklus, Sa valisid, kas jääda või põgeneda, Sa ootasid minu poolset lüket või otsust - tee/ ära tee. Sinu muusikas olid pausid, mis ei lasknud meie ühisel meloodial voolata. Need pausid olid Sinu mustad augud, mis neelasid hetkega olnu, nad olid täis lämmatavalt tumma vaikust – ei heli, peegeldust ega elu. Muusika katkes poolelt noodilt, Sina kadusi kõrvalt ja mina olin üksi keset tantsusaali valgusvihke, mis näitasid alasti tõde ja vaikust, mis sundis mind paigale, et otsida endas jõudu Sinu vaikusemüüri lõhkumiseks.

Mina ei soovinud Sinu pause iseendaga täita. Mina ei suutnud, iseenda voolamist, Sinu pauside lõppu oodates peatada. Mina ei tahtnud peatuda, et Sulle ikka ja jälle voolamiseks suunda näidata. Mina ei jaksanud enam oma energiat jagades, Sinu seisatunud vett voolama lükata või Sind endale järele vedada. Ma valisin iseenda loo ja nii kohtume vaid vahel kõrvuti voolates, Sinuga ühte põimumata ja sulandumata.

Kohad, kus Sa peatusid olid hetked, mil kadusid endasse tunnetama, kas voolata koos minuga või mitte. Minu heli iseendast kõvemini kuulates sundisid end jätkama. Sa ei jaganud tunnet ega täitmata vajadust, vaid lasid end minu tugeval voolul kaasa kanda. Sina ei lausunud, mina ei teadnud ja nii me voolasime punkti, kus Sina enam ei tahtnud ja taas iseendaks saada soovides, seisatusid ning meie ühise loo lõpetasid. Sina läksid omale rajale, eemale minust ja minu muusikast, sest vaid nii tundsid end kindlalt ja turvaliselt.

Kui Sinus oli paus, muusika katkes ja mina olin üksinda seisma jäetud, siis ei olnud enam meie ühist lugu. Mul tuli omil jalul seistes edasi voolata, hoolimata sellest, kas Sa olid või mitte, kas Sa tuled tagasi või mitte. Mina lähen ja olen oma teel. Vaid mälestus neelduvast vaikusest on valus, sest hetk enne seda oli ilus, kuid peale seda, jäi vaid ühendusest üksindusse astumise äng.

Minu tee on oma rada, ilma põimumata ja segunemata, sest minus on nii tugev iseolemise ja teadmise soov, et teiste muusikad sumbuvad ja nende hääled vaikivad kui lindudel, kes puuri panduna laulmise lõpetavad. Minu hääl iseendas on vahel nii vaikne, et olles teistega ja kuulates neid, kaob ta varjudesse ja teda tabada püüdes, trambin ja teen nii kõva müra, et mina ise ei leia teda üles.
Mina olen mina, kes voolab iseenda rahus ja energias. Enam ei tunne ma kohustust teisi täita, suunata, lükata ega järgi tõmmata. Minus voolav energia on nii tugev ja kannatamatu, et pingutus on seisatuda ja teise kõhklevat vaikust kuulates teda pikalt järgi oodata. Mina lähen, liigun ja täidan iseenda raja iseenda muusika ja häälega, see kõik olengi üks, Mina ja minu muusika.


Marianne

12.07.2017.a

laupäev, 8. juuli 2017

Maa – Eluväe hoidja ja andja


avaldatud http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/maa-eluvae-hoidja-ja-andja?id=78846760

RÄNNAK



lugu, mis kõlas Rännaku kirjutamise taustal

Sina ja Sinu Aed - Rohus või õites, viljumas maitsete ja lõhnade külluses või unustatud nurgana, meelte soppi unarusesse jäetuna, nukralt Sind ootamas.

Otsi ta üles ja kõnni ta radadel. Vaata ja uuri, kuula ja tunneta - mis on Sinu/ mis mitte, mida muuta/ mida mitte. Unista ja soovi, kuidas luua ennast nii, et elaksid iseendana iseendas.

Võta oma kingad jalast ja tunneta rohurohelist siidisust, mulla viljakat niiskust ja pehmust. Sinu oma aia, põllupeenra väge ja jõudu, tema energia voolu, mis täidab ja kasvatab loomise võluväega Sind.

Pane oma peod päikesest soojale maale ja tunneta, kuis olete seotud ühises sidemes. Vaata, kas Sinu elulillele on kasvamiseks ruumi jäänud. Tõmba üles taimed, mis kavalalt ja salaja juuri ajades ning Sinu tähelepanu lõhna või õitega oma eesmärkidelt kõrvale juhtides, on end kasvama sirutanud. Lase nad saavad uue elu, kompostihunnikusse väge juurde andes.

Sinu elulill kasvab vabana väekalt, lauldes Sinu südame viisile loodud hingelaule. Liikudes, heljudes, voolates elutantsu energiavoogudes sirgudes üha kaunimaks ja omanäolisemaks.

Päike on Sinu aiale paistnud ja nüüd tantsid Sa tuule ning vihma tantsu. Sa tantsid, kutsudes tuult, et see pilved taevavõlvile kokku kannaks. Sa tantsid, kutsudes vihma, värskendavat ja kasvatavat vett andma. Sa tantsid vihmale tuules ning tuulele vihmas. Sinu janune keha saab täidetud, Sina küpsed ja kannad vilju.

Tuul suunab ja toetab Sind. Tuul paitab ja raputab Sind. Sinu jalad on maas, Sinu keha on vihmas ja tuules, Sinu käed sirutuvad taevase päikese poole, Sinu silmad on kui tähed taevavõlvil ja juuksed pilveniitidena taevataustal, Sinu süda on energia allikas ja veri energia kandja elutee kanaleis. Sina oled iseenda maailma ilmapuu – juured sügaval maas, keha elutormide ja vaiksete voogude keskel. Sina oled iseenda loomise allikaks. Maast Sina võtad ja Taevale annad. Taevast Sina võtad ja Maale annad, nii elad Sa oma elu.

Tantsi ja vooga tuulena, ela siin ja praegu, sügavalt südamest armastades: seemne vaikset praksatust idanema hakkamisel; võrse kasvamist leht lehe haaval üha kõrgemale ja kõrgemale; pungade puhkemist õitemerena valendadamiseks; õielehtede pärlitena poetust rohu rohelisele vaibale; saagi küpsemist oodates ja elumahlade lõbusat pritsimist kui hammustad keelatud või lubatud vilja.

Tantsi Tuule, Päikese, Vihma ja Maa muusika saatel Kevade, Suve, Sügise ja Talve tantse. Tantsi, et Sügisel langevate lehtede sahinal lõkketuld vaadates, tule piltides iseenda teekonda jälgides, leebe rahu ja vaikse viisiga, tasa-tasakesi vaikse vaikuse talve tantsida. Lumise maa, jäälilledega pakase ja jäise iiliga tuule eest, viljast küpsenud seemne südame soojuses, taas kevadel mullast prõksudes võrsuda, õitest viljadeni kasvades oma elu elada...

Kui õigelt kokku see kõlab kui voogavalt voolates oma samme astudes eluteel tantsid, sest kõik on täpselt nii nagu vaja. Usalda hinge, mis viib Sind tantsule läbi aastaaegade koos tuule, päikese, tule ja maaga. Usalda kirge, luua oma mustrit ja kasvatada vaid Sinule omaseid taimi, Sinu elutantsu viljade sünniks ja küpsemiseks, et Sinu loomingu seemned saaksid tuulega laia Maailma lennata. Usalda armastust, mis kasvatab eluväge hoidvast ja andvast maast, Sinu lendu lastud seemnetest uued viljakandvad taimed...




Üks ring on täis saanud. Jaanuaris, veel enne blogiga alustamist, lasin Alkeemias lendu oma esimese loo „Elu iseendana on kui põllupeenra harimine” ja nüüd neljanda elemendi - maa - looni jõudes kirjutasin paberil kokku nii alguse kui lõpu ja sekka tantsis ka kolmas lugu „Meie valikud elus on kui tantsusammud”. Hetkest hetke ja loost loosse, olen ma iseenda põllupeenart harides, sügaval sisemuses otsides ja lugusid lendu lastes, oma elutantse tantsinud...

Aitäh Sulle saatmast....


Marianne

08.07.2017.a


kolmapäev, 5. juuli 2017

MEDITATSIOON VOL 11 Vee vägi




Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sinu ees laiub veekogu (3). Vaata kui suur ta on (3), Vaata, milline ta on (3). Vaata, kas see on lomp (), tiigike (), järveke (9). See on Sinu pisaratest sündinud ja kasvanud veekogu (3). Tema sees on kõik Sinu poolt valatud ja valamata jäänud pisarad (3). Seal sees on Sinu õnnepisarad (), naerupisarad (), valupisarad (), vihapisarad (), jõuetusepisarad (), kadedusepisarad (), kurbusepisarad () - kõik pisarad, mis kord tunnetena Sinust voolama pääsesid (21).

Siinsamas kõrval laiub suur ookean (3). Sinu ülesanne on lasta oma pisarad vabaks (3), lasta oma silmaveel ookeani voolata (3). Vaata seda maad, mis lahutab veekogu ookeanist (3) vali mõtteis abivahend, mida Sa vajad, et kraav rajada (6). Soovitud vahend ilmub Sinu ette (3) ja nüüd saad Sa ühenduse teoks teha (18).

Sa vaatad, kuidas vesi pääseb voolama (3), algul tasakesi (3) ja siis üha kiiremini (3). Sinu silmavesi lendab kosest rõõmsalt lauldes ja kilgates allavoolu () pihustudes pisikesteks pisarateks, mis ühinevad ookeaniga (16).

Vaata nüüd veest jäänud lohku (3), Sinna on jäänud üksainus pisar (3), Võta ta õrnalt oma peopessa varjule (3). Kõnni nüüd koos pisaraga ookeanini (3) ja puuduta varbaga vett (3) tasakesi veeks sulandudes ühined Sa ookeaniga (9). Sinu viimane pisar jääb Sinu keskmeks (9). Nüüd oled Sa veena vees (6), Tunne kui mõnusalt voolav (), vetruv (), mullitav (), puhastav () ja värskendav Sa oled (9). Sa voolad (), voogad (), kandud () ja kannad (9). Sina koosned rakkudest (3), sinu rakud koosnevad veest (3), veel on mälu (3) vee mälu on Sinu mälestused (9). Sinus mälestuste kujul seisnud energia pääseb voolama () ja Sa puhastud (21).

Sinu kõrvale ujuvad delfiinid (3), Nad räägivad Sinuga lauldes (3) ja Sina saad neist aru (3). Sina oskad nende keelt (3) ja laulad koos nendega (9). Puuduta ja paita delfiinide siledat nahka (3), tunneta nende elujõudu ja rõõmu (9). Delfiinid ujuvad koos Sinuga (9), nad soovivad Sinuga mängida (3) delfiinid müksavad Sind oma ninadega (3) ja pilluvad Sind pallina taevapoole (3). See on nii kõditavalt naerma ajav () ja Sa puhkedki naerma (3) sillerdavalt (), luksuvalt (), lõkerdavalt (), vabastavalt (9). See on lõbusalt lustakas puhas rõõm oma olemas olemisest (30).

Kallista ja täna delfiine (9), emba ja täna ookeani (9). Tasakesi kalda poole voolates puudutad Sa sõrmega kallast (3) ja seda tehes kasvad Sa tasakesi taas iseendaks (9). Sinu viimane pisar on muutunud pärliks Sinu sees (3). Pärliks, mille sees on alles kõik olnu (3) jäänud on mälestused õrna aimdusega möödunust (3) ja tunnetest, mis enam ei vii kosena kaasa ega mata laviinina enda alla (9). Sinu sees on pärl, milles näed iseenda kasvamise teekonda (3), iseenda elu ilu (3), iseenda leebet rahu ja mõistmist (3) tänulikkust ja armastust iseenda, maailma ja ookeani vastu (30).

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.


Marianne

05.07.2017.a

esmaspäev, 3. juuli 2017

MEDITATSIOON VOL 10 Tule vägi




Otsi endale mugav asend. Lõdvesta oma keha. Lase argimõtetel minna. Ole kohal siin ja praegu. Hinga 3x korda sügavalt sisse ja välja ( 5). Hinga rahulikult, aeglasemalt, sügavamalt (20).

Sa istud ja Sinu ees põleb tõrvik (3). Sa vaatad tuld (7). Sule nüüd silmad () ja Sa näed tuld oma sisemuses (7). Sinu sisemine tuli kasvab aina suuremaks (7) ja nüüd oled Sina, oma tule sisemuses (10).

Sinu ees on koobas (3) astu sisse (3). See on Sinu sisemine sepikoda (9). See on koht, kus Sa sepistad oma eluenergiast sisemise energia vooluteedele ühendusi või takistusi (3). Siin valad Sa vormidesse oma tunded (), mustrid (), emotsioonid (), pinged (), uskumused (), mälestused (), valud (12). Vaata ruumis ringi (3). Seintel on riiulid, millel on erinevad sepistatud kujud (9). Need on Sinu poolt valmistatud ja sisemises tules tugevaks taotud energeetilised takistused (9). Vaata neid (3) ja vali nüüd välja need, mida Sa enam ei soovi endas kanda (7), vali need, mis on oma aja ära elanud (7), vali need, mis oled Sa teiste käest endale võtnud (7). Nüüd on Sul võimalus need tule jõul üles sulatada (3). Vaata ja vali (21).

Sa näed suurt ahju (3), mille peal podiseb katel. (3) Katlas on puhas energia (3). Võta oma väljavalitud kujud (3) ja lase nad üks haaval katlasse (3). Kujust lahti lastes lausu: „Ma tänan Sind! Mina olen oma õppetunni õppinud. Nüüd annan Su vabaks, et Sa saaksid uuesti voolata. Austuse ja armastusega.” (33)

Sa vaatad, kuidas kujud sulanduvad (7). Energia on oma olemuselt alati puhas (). Sinu sõna andis talle nime (7), millega ta Sinu sees voolas (7). Siin tule kohal, puhta energiaga ühinedes (), saab ta oma puhtuse tagasi (14). Ära sulavad vaid need kujud (), mille õpetunni Sa oled ära õppinud (7). Teised lähevad riiulitele tagasi (7), nad on väiksemad kui varem (7). Vaata oma väljavalituid ja tagasi tulnud kujusid (9). Vaata ja mõtle (3), kas Sa oled valmis neist lahti laskma (7), oled Sa mõistnud nende osa Sinu elus (14). Kui oled ja soovid uuesti proovida (), siis mine ja lase nad katlasse (7). Sul on võimalus alati tagasi tulla (), endasse vaadata ja proovida (), ka see on õppimine (21).

Vaata, eemal ühel laual (3) on uued vormid (3). Sa saad valada endale uued energia ühendused (3), uued sillad (3). Mine ja vali endale sobivad (), vajalikud (), meeldivad() välja (9). Nüüd võta nad kaasa ja mine katla juurde tagasi (9). Katla kõrval on kulp (), sellega tõsta katla seest puhast energiat vormidesse (9). Energia taheneb (3) ja nüüd saad Sa oma tulesõrmega kirjutada igale uuele kujule nime (7). Nime, mille Sa annad, seda energiat sellest ühendusest voolab (21).

Tahenenud ja nime saanud kujud sulanduvad Sinu sisse (9). Sinu sisemine energia saab nüüd vabalt voolata (9). Sinu sisemine tuli hakkab kahanema (3) ja nüüd on ta jälle Sinu sees (3). Sa tead, et Sinu sees on võimas tuli (3), mis on võimeline puhastama Sinu sisemist energiat (3). Nüüd Sa tead, kuidas seda teha ja soovi korral saad Sa alati tagasi tulla (21)

Sa oled täna oma Rännaku teinud. Hinga 3x sügavalt sisse ja välja (5) Hinga rahulikult. Kujutle oma varvastest ja kandadest väljuvaid kuldseid juuri. Need juured ulatuvad otse maa keskmesse. Sa oled ühendatud ja maandatud Sa oled siin ruumis tagasi.

Liiguta tasakesi oma sõrmi ja varbaid, tunneta oma keha. Tule tasakesi siia tagasi. Kui valmis oled tee silmad lahti. Tere tulemast tagasi.


Marianne

03.07.2017.a

pühapäev, 2. juuli 2017

VABADUS



Minu tunded sel hetkel olid minu reaktsioon, mille käivitasin kui tundsin, et pean endas olemise asemel tegelema välise heaoluga. Minu tunded olid protestiks: ma jonnisin, ärritusin, vihastusin jne – see oli minu kaitse välise koputuse peale. Mul oli alati vabadus valida, kuid soovides endast kinni hoida, ei astunud ma valiku vabaduse hetke sisse vaid käivitusin koheselt.

Mitte kusagil ei ole kirjapandud reegleid, mida väline saaks näpuga järge pidades kontrollida, kuidas pean või ei pea käituma, olema, valima. Kui ma varem tundsin, et olen ilma- ja väljajäetud, siis nüüd tajusin vabadust ja õigust olla ma ise, et mina ei peagi püüdma meeldida, tekitades sellega iseendas konflikte kui soovisin olla üks, kuid tundsin, et olin kohustatud olema teine, kes vastaks välise ootustele ja reeglitele.

Mina ei ole ühegi välise peegeldus, et tema saaks parandada oma enesetunnet kui vaatab minusse kui peeglisse ning näeb iseennast parema ja õigemana. Mina lõpetan välise peegeldamise kui tean, et olen vaba ise olema, valima ja elama, olles täpselt nii nagu soovin ka siis kui väline on olemas või mitte.

Siiras ja puhas rõõm olla vaba tunnetest, mis piirasid, hoidsid vangis ja värvisid olemise tumedaks. Kui ma enam ei ole mälestus mälestustest, siis olen ma Mina. Kui tean, et ei peagi reageerima, käituma või meeldima, siis tunnen ja tean oma väärtust. Mina olen vaba valima, sest minus on vabaduse kergus ja sillerdav rõõm iseendaks olemisest.


Marianne

02.07.2017.a

laupäev, 1. juuli 2017

LOOTUS



Selleks, et me ei peatuks ega paigale ei jääks,
ei leia me alati seda, mida uskusime selles paigas olevat ja usaldasime end leidvat.
Lootus unistuste täitumisest annab jõudu pettumusest üle saada ja julguse edasi otsida.
Uskudes teame, et oleme hoitud ja loodud kasvatama, hoidma ja jagama armastust,
Usaldades laseme lahti ja voolame vabalt, liigume endale loodud teedel,
Lootus, on meie julgus, astuda edasi, uskudes, et homne tuleb parem kui varem,
Uskudes, usaldades, lootes, armastades elame ja oleme ühe osana Maailmast...


Marianne

01.07.2017.a