Need valed, kes sohu takerdunud

 

Minul oli enesest kahju. Tundsin, et olin ohver kõige sellepärast, mida olin pidanud kogema ja selletõttu, mis oli jäänud saamata. Olin pidanud ja polnud olnud, sest ei olnud teisiti olnud. See oli nii vale, et mina olin see, kes PIDI nägema, kuulma, tegema, kogema, olema, ilma jääma. Tahtsin ise ennast ära päästa – mul ei olnud kedagi teist, kes mind vabastaks.

Nimetasin valeks selle, mida ma ei taha sellisel kujul vastu võtta, kui see on. Vale tähendas otsust, et tuleb leida võimalus ja lahendus, et enam ei oleks ega peaks. Vale tuli esimesel võimalusel ümber teha. Kuid siiski on asju, mida ma ei saa teiseks muuta – mitte keegi ei saa. Seega ei ole mind võimalik ära päästa enese elu kogemuste käest. Kõik selle, mis jäi, ümber tegemata, valeks – selle olin ma kaotanud ja ma leinasin enese kaotusi.

Olin loonud uskumused, et kui jätan selle või teise tegemata, siis on kõik õigesti. Olin loonud uskumused, et valeks tõlgendatud moel tehes, läheb taas valesti - valed tagajärjed. Olin võtnud enesele kohustuse - pidin püsima ja suutma olla õigena – kõiges ja kõikjal. Selleks, pidin jälgima enese ja ka teiste kehtestatud reegleid. Uskusin, et olen vale, kui tahan teisiti, kui pean. Kartsin tagajärgi, kui ütlesin või tegin nii nagu ise vajasin. Kartsin erineda ja väljapaista, kui ei teadnud, kas olen õige või vale. Oli teadmine, et vale äratab teises emotsioone, millega too toime ei tule ja siis olen mina see, kes kogeb enese tagajärgi.

Vale ja õige lugude teel kõndides, mõistsin, et mina ei ole süüdi ega ole olnud vale sellepärast, et mina olen mina. Tundsin vabanemist ja lahenemist. Olin kandnud koormat. Olin elanud ja näinud ise ennast peegelpildis – olin uskunud enese süüd, kui mind sõnadega rünnates süüdistati, kui mind vaikusega karistati. Kui painutatud puu, kasvasin ja elasin süü all edasi, kuid ma ei olnud sirgu, vaatamas silma, vaid kumaras, andeks palumas ja karistust ootamas. Uskusin, et kõik see, mis ja kuidas minuga tehti ning valiti olla, oli õige. Valel ei ole ju õigusi.

Kõik need aastad, milles pihta käivad sõnad, halvustavad pilgud, vaikimised ja välja jätmised, olid mõeldud karistamiseks. Nii ma uskusin, leppisin ja võtsin vastu. Aastad läksid, kuid karistus ei lõppenud – uskusin, kuna selline kohtlemine jätkus, et ma ei olnud ikka veel ära maksnud oma võlga – loonud tasakaalu. Olles, olnud vale, olin järelikult ikka sama edasi. Miski ei kergendanud karistust ega millestki polnud abi. Meie ümber seisid teised, kes nõustusid vaikides – kui üks oli vale, siis teine sai olla õige. Õige vajas oma positsiooni ja ta säilitas selle enese jaoks.

Sel hetkel, kui koorem langes õlgadelt, tundsin, enese sees, viha kasvavat. Tõusin hooga sirgu – lendasin pendli teisele poolele – mul oli õigus olla ohver. Olin vihane ebaõigluse pärast. Sellepärast, et vaikijad vaikisid ja võtsid ainult ühe enesele seltsi. Mina, süüdlasena, hoidsin eemale ja jäin/ jäeti välja – see tundus olevat õige. Seda peeti loomulikuks, et üks, eneste hulgast, jäi välja. Omale tehti liiga – ka vaikijad ja nõustujad tegid. Tundsin, et mind oli petetud – kandsin süüdlase nime selles eest, milles polnud süüdi. Mina ei olnud teise inimese tunnete autoriks.

Ühest ebameeldivast kohtumisest oli jäänud minu sisse jälg. See oli võti samasuguste teisteni – eelnevate traumaatiliste kogemusteni. Olin neis kõigis kogenud enese vastu suunatud vägivalda ja ülekohut, kuid ma ei olnud elanud neid läbi, vaid jäänud tardununa nende sisse kinni. Olin võtnud oma kogemusi sellistena, et ju nii pidigi olema – minul ei olnud õigust ega osanud või julgenud teisiti reageerida – öelda välja, et selline käitumine oli minu vastu vale. Olemas olevana ei olnud minul kohtustust tõestada enese õigena olemist. Kui vapper sangar, ületas too teine oma hirme ja astudes minule vastu, võitles lohega enese sees.

Teise valik – kus ja kuidas ta ennast minu pihta välja elas, ei olnud minu jaoks turvaline. Olid süüdistused ja olid nimetamised. Teise meelest olin mina ja minu elu ning valikud - valed. Süüdistati ka selles, mida mina polnud teinud ega millisena olnud. Taheti, et oleksin, sest taheti, et olnuksin vale – mind vajati valena. Proovisin end kaitsta ja õigustada. Tundsin, et olin paigale naelutatud ja pidin, selles samas paigas, ise ennast ära tõestama – olema õige. Kuid mitte miski ei lugenud - mina ei põhjendanud ära. Ikka ja jälle jäin ma valeks – minu kaotused – ma ei saanud võimalust neid ümber teha.

Sellistest kohtumistest jäid elavad jäljed. Uskusin enese süüd, kuigi teadsin, et polnud teinud seda, milles süüdistati ega olnud ka selline, milliseks nimetati. Kartsin, et äkki öeldakse ja tehakse veel kord – süüdi oleva pihta on ju õigus teha. Elasin, proovides olla õige. Elasin eemal ja eraldi, vältides seda, milles saanuks mind valeks nimetada. Trauma – ma ei osanud ennast ära päästa – minust ei olnud piisanud. Oleksin ju võinud öelda - EI - ja ära minna, sest ei olnud okey kogeda. Kuid sellistes hetkedes ei näinud mul väljapääsu olevat - mina olin see mina, kes oli vale.

Petetud mina oli pandud süüdlase rolli. Vaikides oli kiidetud otsus heaks. Olin kohustatud – sundisin ennast olema õigena – mina ise, iseendana, tulin pärast seda. Mul oli vaja õigeks mõistvat otsust ja selleks püüdsin ennast ära tõestada. Vajasin, pea kõiges ja kõikjal, õigena olemist. Vajasin seda õiget tähelepanu, mis kinnitaks õigena olemise.

Õige tähelepanu ehk toetuse ja positiivse tunnustuse/ tagasiside saab see, kes on õigem ja parim kohas, kus ollakse kõrvu ja saab võrrelda. Kui ollakse kogenud seda õiget, kui ainuvõimalikku, kuid siis korraga negatiivset – süüdistamist, tänitamist, eiramist, vaikimist, karistamist, siis õpetab see õigena olemise tähtsust. Õige tähelepanu tähendab õigena olemist ja negatiivne valeks nimetamist. Valel ei ole õigust iseendale seni, kuni ta on vale. Vale peab suutma õigeks saada – see, kes nimetas, peab ümber nimetama. Selleks, peab vale, selle nimetaja jaoks, õige olema. Õige saab olla, kui tähelepanu, mis suunatakse on positiivne.

Otsides süüdlast ja võideldes ohvri nime eest, jagades valele süüdistusi ja lugedes ise ennast õigeks, kõigutakse ühes ja samas pendlis, millest vabaks ei saada. Kord on ja saab olla üks ning kord on ja peab olema teine. See ei aita välja ega edasi, sest nii trambitakse, teist jalge alla tallates, kui soos, et mitte enese tunnetemülkasse ära uppuda. Seni, kuni on olemas see teine, kes süüdlane ja vale, siis ei pea enese tundesse astuma – ei tule kohtuda enesega enese sees.

Olin vabaks saanud – ma ei tundnud hirmu selle ees, mis veel võib juhtuda. Vabanedes, vabanesid tunded, mis olid allasurutud. Olin jahtinud tulemusi – pidanud jõudma sinna, kus saanuks olla õige. Olin soovinud seista üksinda ja eraldi, et mind ei saaks võrrelda ega mitte näha. Olin vajanud, et  kõike seda, milles või kuidas olin õigena, pandaks tähele ja mina saanuks jagamatu tähelepanu osaliseks. Olin otsinud ja vajanud tähelepanu – seda õiget ja tunnustavat, ise mõistmata, miks see minule nii oluline oli. Olin otsinud võimalusi, kuidas ennast ära päästa - tõestades, et elan, olen ja teen õigesti. Teekond oli raskus ja liiga pikk kogeda. Ma ei olnud nõus maksma (vastutust võtma) teekonna eest, mille tulemus ei olnud õige – vale jäi muutmata.

See, et ma teen ja olen enese moodi, ei tähenda, et teeksin valesti. See, et mina ei vasta mõne teise ootustele ja too saab petetud, ei tähenda seda, et mina oleksin vale. Teema tõuseb, kui inimene ei saa kogeda seda, mida ootab – enesele vajaminevaid tundeid. Süüdlast otsides ja kedagi valeks nimetades on inimese tunded üllatanud ja rünnanud teda ennast. 

Inimene ei ole vale ega õige - inimene valib oma valiku ja tal on vastutus enese teo ning osa võtmisest ja osa olemisest tulenevate tagajärgede eest - tasakaalu taastamine, mitte kasu lõikamine. Valides, ühe või teise valiku, ei tähenda see seda, et teekond oleks lõppenud - inimene saab teha järgmise valiku - selle hetke parima - luues enamat. Valides, teekonna, on inimesel aega, sest tulemus ei ole oluline. Kinnitatud tulemus loob raamid ja võtab vabaduse. Olemine hetkes on kohtumine iseendaga.

Marianne

31.01.2023.a

PS pildil olevad kaks kaske olid painutatud olekus kolm aastat. Nad kõverdati, kui teepeenrale ehitati langetatud puudest virn. Kased ei murdunud, nad elasid edasi. Nad kaotasid ladvad sel päeval, kui puud viidi ära ja nad said võimaluse sirgu tõusta. See oli hind, mille nad maksid oma kogemuse eest.

Kui meie ei ole rahul sellega, mis on

 

Tundub, et inimeste keskel elades kehtib põhimõte, et valena saab olla sajal erineval moel, kuid õigena olemiseks on olemas ainult üks võimalus - see õige.

Oled Sa vahel mõelnud, päriselt peatunud ja tähele pannud, kui palju on seda, mida valid teha ja teisal seda, mille jätad tegemata, sest muidu võib ja saab Sind mingil moel valeks nimetada? Tead ju küll neid lauseid iseendale – Mina ei või seda või teist süüa, nii öelda, sel moel teha, selliselt käituda, sellisena uksest välja minna jne – sest muidu .. . Mina pean seda või teist tegema, ütlema, valima, selga panema jne - sest muidu .. .

Oled Sa vahel enesele teadvustanud, kui palju ja kui sageli, Sina, suure Maailmaga vahetult kohtudes või eemalt seda jälgides, reageerid, öeldes välja või mõeldes enese sees – See seal sellisena või too seda tehes või tegemata jättes – on Vale! Vale saab olla sõda, nälg, vaesus, poliitika, ilm, sporditulemus, kellegi kommentaar, kuid ka mõne inimese riietus või välimus või kaal või perekondlik seis või armastatu või valik või kodu või lapsed või tegu või töö tulemus või vaikimine ... või ka olemas olemine.

Valega tähistame need teemad ja asjad, millele reageerime – seda või nii ei tohiks olemas olla, nii ei tohi teha, sedamoodi ei või öelda, see ei peaks sellise tulemusega lõppema. Selle peaks teisiti tegema. Seda peaks muutma. Selle peaks suutma olematuks teha. Seda peaks karistama. Tolle peaks vaikima sundima. Soovime mitte näha ja kogeda seda ega ka teada sellest, mis on mingil põhjusel vale.

Valega tähistame selle, mida tahame ümber teha, mida peaks teisiti tegema, mille olemas olemise peaks lõpetama – mingil põhjusel me ei taha, et oleks olemas see, mis on sellisena nagu see on. Sealt libiseb mõte ka sinna rajale, et – Kui mina olen see vale, siis ei peaks ka mind olemas olema .. . Valedele ei ole kohta, valet ei peaks olema - vale vastu tuleb reageerida – vale tuleb õigeks teha.

Jätame iseendale andeks andmata, sest olime kuidagi või tegime midagi valesti. Jätame teistele andeks andmata – oleme solvunud, peame viha ja meeles selle, mida too tegi valesti. Pelgame teiste pilke, mis näevad meie valena olemist. Kui teised ka ei näe või ei vaata, siis piisab juba sellest, et meie ise häbeneme ise ennast – valena.

Lahenduseks päästame ise ennast või teisi. Proovime muuta ise ennast või teisi. Tahame olematuks muuta enese või teiste neid külgi, mis on mingil põhjusel valed. Tahaksime muuta ära olnud lugusid – neid, mille tagajärjed on valed. Tahame ära hoida seda tulevikku, mis võib olla vale.

Kartus vale olla, sunnib ise ennast ja Maailma, enese ümber, kontrollima ja kontrolli all hoidma. Jälgime seda, mida öelda või välja ütlemata jätta. Jälgime, kuidas käitume ja reeglitest kinni peame. Hindame ja panustame oma välimusse. Loeme kaloreid ja kaalume portsjone. Valime, kellega koos olla ja seda, kuidas ja kus olla. Kaalume, kuhu istuda ja kuidas teistest mööduda. Arutame läbi, milline auto valida, kuhu maja või korter soetada. Kellega koos juua või sauna minna. Milliseks oma maja või õu jõuludeks dekoreerida. Püüame oma lapsi ja/ või koera õigesti käituma õpetada. Jne.

Me tõestame ise ennast - näitame iseenda õigena olemist - me põhjendame ja argumenteerime, valime vahendeid, kuidas ja kui vaja, siis läheme ka füüsiliseks, et ikka selgeks teha - meie valik on või oli õige, see, mida ja kuidas tegime oli vajalik, see, mida nägime või kuulisime, on õige, see, mida teame või mäletame on nii nagu meie seda teame või mäletame. Meie mõtted, sõnad, teod, kodu, välimus, harrastus, olemine on õiged - meie ise oleme õiged. Kui oleme suuremad ja tugevamad, siis jääb meie tõde peale, kuid sisemuses väriseme haavalehena - äkki see ei ole nii ja vale paljastub.

Olla õige, elada ja käituda õigena, jõuda õigete tulemusteni ja ka näida õigena, on väga suur töö. Tuleb enese järgi vaadata, ette hinnata ja tähelepanelik olla, ei tohi komistada, unustada, murduda ega ebaõnnestuda. Seda, mis võib valesti minna ja milles saab valena olla, on nii väga palju, et see on ahistav ja see piirab – vaja on täpseid juhendeid ja pidavaid reegleid.

Valena olemise võimalusi on tõeliselt palju – igal meil on unistused ja soovid, kogemused, mida ihkame enesele proovida. Näeme teisi, kellel õnnestub, kellel on ja kes saavad lisagi – kui enesel ei ole, siis järelikult teeme me midagi või oleme ise kuidagi valesti – ei õnnestu – kaotame selle, mis võiks olemas olla. Kui elu on raske ja argipäev keeruline – peame seda, mida ei taha, peame olema seal, kus ei taha, siis järeldame, et oleme vale ja leiame järgi põhjendused – oleme selline või teine ja just sellepärast peame olema ega saagi teisiti.

Kui on olnud hetk, milles meiega käituti nii nagu ei oleks tohtinud teha, siis, toimunu seletuseks, on meil olemas kaks varianti – kui oleme süüdi, siis meie olime valed või kui oleme ohvrid, siis teine oli vale. Keegi ju pidi see vale olema, sest muidu oleks olnu olemata jäänud.

Vale olemise ja selle vältimiseks sunnime, ise ennast või ka teisi, tegema ja olema sellisena, mis ei tohiks viia vale tulemuseni. Just tulemus – see õige tulemus, on tähtis – ei teekond. Tulemus tähendab tõestust õigena olemisele. Sellpärast on alati kiire ja kulm tõsiselt kortsus ning kergelt tõuseb viha – ärge takistage inimese teekonda tulemuseni – õigena olemiseni.

Teekonda valides ei pruugi selle kestus ega tulemus olla ette arvatav – me ei tea hinda, mis see meile maksma läheb. Kuigi, ega ka tulemust sihtides, pole soovituni jõudmine kindlustatud – ometi näib tulemus ainuvõimalik, siht ja lahendus, olevat – see seal on koht, kus saabub selgus, kas oleme vale või õige.

Marianne

30.01.2023.a

Kui mina ei ole õige, siis mina olen vale

 

See on ju üsna loogiline, et kui inimesel on valida vastandite vahel, siis ta saab olla ainult üks neist - kui ta ei ole õige, siis ta on vale - need on ühe pendli kaks äärt - mida suurem on vajadus olla õige - seda rohkem on kogemusi, milles ollakse valed ...

Juba algusest peale õpetatakse inimesele, et tema peab teadma ja tagama selle, kuidas tema on õige. Tal tuleb ennast kontrollida, et ta ei rikuks reegleid ega valiks olla vale. Seega, jälgib laps ise ennast ja vajab toetuseks, suure inimese kinnitavat tähelepanu, et ta on suutnud/ osanud olla õige. Kontroll ja vajadus, olla õige, jäävad teda saatma – see on igapäevase elu osa, sest inimesed on need, kes, oma vaatevinklist lähtuvalt, nimetavad asju õigeteks või valedeks. Inimeste maailmas on valed olemised häbiks, taunitavad ja karistatavad, samas, kui õigena olemist võidakse tunnustada ja premeerida.

Algus on konarlik, sest kuigi laps sünnib isetargana, ei ole talle selged reeglid ega kord, mis teda ümbritsema saavad. Sageli on nii, et veel enne, kui ta, õppides tundma iseennast, olles laps nii nagu laps ikka, kes proovib enesena väljendumist, olemist, kogedes piire ja vabadust, võib ning saab ta eksida ja komistada, sest on kuidagi vale. Sageli nimetatakse laps valeks selle inimese otsusega, kellest ta mingil moel sõltub. Alguses saab laps hinnangu teole või olemisele või väljendusele, mida ta ei olnud enne proovinud või sooritas ta selle oma tunnete saatel või juhtus kogemata midagi. Laps ei vali olla vale – ta on olemas ja on enese otsimise teel.

Enese alguses ei ole lapsel ei malli, mudelit ega enese kogemust, kuidas on, kui tema on .. . Ta ei tea, et ta saab olla nii vale, kui ka õige. Suur teeb selgeks, et saab ikka küll – tehes nii nagu tehti, välja tuli nii nagu tuli, kuid see ei sobinud. Olulise täiskasvanu sõnad/ teo/ määratud karistuse – tõlgib laps enese jaoks – ära ole Sina. Karistus – enese ära keelamine, tähendab seda, et ei aidata leida teist teed – ei jäeta valikuid. Kuna ei ole võimalust valida, siis tuleb lapsel ise ennast ära parandada – õigeks teha – suurele sobivaks.

Kui, korrale kutsuvast kasvatusest, saadav kogemus on karm ja murdev, siis jätab üleelatu jälje – jääb ehmatav mälestus, mis on elavana meeles või „unustatakse” see ära. Kuid hirm jääb kõndima kaasa – kuna laps ei tea, milline või millisena tema võib veel olla, siis see tähendab võimalust, et ta võib ja ka saab, mingil hetkel, taas vale olla. Seega, vale tulemuse vältimiseks, vajab laps enesedistsipliini, piiravaid raame, selgeid reegleid ja kindlat teadmist sellest, kuidas on vale, et olla õige.

Suure inimese reaktsiooni kogedes, enesele hinnangut saades, on lapsel häbi olla iseendana – olla see, kes on vale. Vale saab vale tähelepanu osaliseks. Häbi takistab teed edasi – laps surub ennast maha ja peidab ära, vahel ta valib iseendana olemise, kuigi teab, et ta võib osutuda valeks. Valeks nimetamine ei taga ega too lahendust – selgus aitab – vaja on, et laps ise mõistaks seda, miks tal on vaja olla või teha nii nagu tema oli või tegi. Seni, kuni ta ei tea, kuid vajab, valib ta olemise või teo, mis teda aitab ja just sellepärast ta peab kontrollima ise ennast, et suuta olla õige – tema ei tohi eksida. Hilisemasse ellu tulevad siit kaasa nn pahed – valed tegevused, mis toovad, tehes, kaasa süü- ja häbitunde – on küll vale, olen küll vale, kuid ma tahan ja teen, mida vajan - annan iseendale selle ja seda, mida vajan.

Laps elab oma elu – Mina olen olemas ja kõik see, mis ma olen on okey. Suured inimesed on need, kes ütlevad, et kõik ei sobi ja kõike ei või. Suurtel inimestel on vaja kasvatada laps, enestele ja ühiskonnale, sobivaks. Lapsele öeldakse - Ei ja määratakse piirid ning kirjutatakse ette reeglid, millest tuleb kinni pidada. Kasvav laps ei mahu st ei mahuta ise ennast raamidesse – tema Mina protestib vastu – tema tahab olla ise, tahab teha esimesed jäljed, olla nii nagu ta veel pole olnud ja tahab ise proovida seda, mida on näinud või millest kuulnud. Olla vaba raamidest ja reeglitest, mis ütlevad ja näitavad ette, kuidas on õige. See ei ole lapse, loomulik ja eakohane, teekond iseendani, vaid surve ja sundus. Sellisel moel ei õpi ta ise ennast tundma, vaid olema Õige – suutma olla hea enese kontrollija – mis, omakorda - toob kaasa, õigena olemise, paine.

Veel enne, kui laps õpib ära teo ja tagajärje seaduse – ise hoidma ja looma tasakaalu. Võtab ta omaks uskumuse – olin ja saan olla vale ning selleks, et vältida valena (vale tagajärje) kordumist, alustab ta enese kontrolliga – on olemas kontrollitud mina, kes on ja peab olema alati õige, sest olles valena (iseendana) saab ta karistada. Hirm, valena olemise ees, toob kaasa punktuaalse reeglitest kinnipidamise ja täieliku kontrollivajaduse, sest siis, kui kindlalt on teada, mis on õige, mis on vale, on turvaline olla. Ennast kontrolliva inimese maailm on must ja valge ning selles on olemas ainult kaks valikut – õige ja vale. Õige on see, mis on korras ja õigeks loetud ning vale kõik see, mis tuleks ümber teha. Kui kõik see, mis on vale, on üles loetud ja seda ei tehta, siis saabki olla õige. See on lihtne, pole vaja mõelda – pole vaja valida – tuleb ainult ise ennast kontrollida ja järgida.

Lapse, kes on alustamas oma teed ja ka selle, kes veel kahtleb sundiva ja allutava kasvatuse õigsuses, sees on teadmine, et see, mis on tema jaoks õige ja vajalik, ei saa olla alati või tervenisti vale. See on tema – Mina olen olemas õigus. Vale olemine on mingil, määratud või kokkulepitud, põhjusel vale, kuid kui laps on selline, mida peetakse valeks, või tal on enese jaoks olulisel põhjusel vaja selline olla, siis tuleb tal teha otsus, kuidas valida oma olemine – kas iseendale liiga tehes, et vältida karistust või valides olla nii nagu temale vaja, võtta vastu tagajärjed. Oma mina ja ümbritsevaga kokkupõrgates ta kogeb, et tehes seda, mida loetakse valeks, on ta määratud olema vale. Kuid laps ise ei taha ega tohi olla vale - valel on tagajärjed.

Karistuse tulemusena kasvab jonn ja trots, sest laps ei teinud meelega – temal on õigus oma valikule. Reageerides, tundena, kaitseb laps iseennast – on hirm, et teda ei tohi olemas olla, kui ta on vale. Vanem, kohates ise olemise vastupanu, kasutab, korduse vältimiseks, hirmutamise või ähvardamise taktikat. Hirmutades ja ähvardades teostatakse vägivalda – vanem ei taha tagajärgi kogeda – ta annab parima enese jaoks, kuna võtab lugu isiklikult. Kui, inimene reageerib tundena, siis teisi ei ole olemas, inimene on, tunne, enese jaoks – tema tahab ära lõpetada oleviku, millegi olemas olemise või kogemise ja tulevikus kordumise – tal ei ole aega peatumiseks – tema tegutseb valitud moel.

Mõni õppetund jääb hästi meelde – enam ei tehta ega valita olla, kuid teisal on aegu, mil nn valesid olemisi ja tegemisi, tuleb jätkuvalt. Ühele järgneb teine ja kolmas – vahel on tunne, et kõik see, mida valitakse teha või kuidas olla, on vale. Isegi mitte olemine ja tegemine võivad saada sildi - vale. Kui, valena olemise käest ei ole pääsu, siis laps ei oska ega julge enam ennast ise valida. Enesekontroll suureneb ja kõik peab olema õige.

Must-valge maailm peaks olema turvaline koht ja sellisel vaatenurgal tuleks kehtida kõikjal ja olla kohustuslik kõigile, kuid kasvav laps kogeb, et erinevaid variante ja värve on inimeste maailmas palju. Tuleb ette, et ta leiab ennast olukordadest, mida ta ei ole selgeks õppinud ja mille kohta tal puudub kindel teadmine. Ta eksib – muster veab alt. Ta on taas vale, kui selgub, et temalt oodati teistsugust käitumist/ tulemust/ olemist, kui see, mille ta valis. Jahmatav on tõdemus, et järelikult oli olemas ka teistsugune võimalus, kuid tema ei osanud valida – teha õige ja vale vahel vahet.

Kohates, korduvat, enese valeks nimetamist, viib iga järgnev kogemus, loo algusesse tagasi ja kasvatab iga järgneva eksimus kaalu ja suurust. Korduvate valesti valitud valikute rida – laps samastab iseenda, sest kui tema ei oska õigesti valida, siis ta on vale ja kui ta on vale, siis ta ei ole õige. See laps, kes on Vale, seisab raske ülesande ees – temal tuleb üles leida ja valida see üks ja ainus valik/ olemine, mis on õige. Ta püüab valida seda ka siis, kui see ei lähe kokku enesega, kuid on õige valitsevate tõekspidamiste, kehtivat seaduste, kontrolli tagavate reeglite ning üle olevate täiskavanute järgi - tema peab olema.

Vale, laps, peab suutma olla õige, kuid see osutub võimatuks, kui see, kes teda valeks nimetab, ei tule toime oma tunnetega ja vajab seda, et laps oleks vale. Ükski vaba valik ei ole seetõttu meelepärane. Vale pihta ja vastu saab ennast välja valada ja olla ise see Õige, sest lapsele jääb valena olija roll. Laps usub, et tema on süüdi – vale on vale. Laps võtab kanda süüdlase rolli ning püüab olla meelejärgi ja mitte eksida oma tegudes. See sundus käib temaga kaasas. Ja kui ta siiski valib selle, mida tema vajab – on mina enese moel – tunneb ta ennast süüdi olevana, sest teab, et võinuks valida teisiti, kuid ta ei teinud seda - ta oli isekas, kui ei päästnud teist tolle tunde käest.

Valeks ja õigeks nimetamine tähendavad püüdu säilitada korda, luua turvalist ja paremat olevikku ning homset. Valides, ühtemoodi, saab valida ka mitmel muul moel. Igal teol on põhjus ja on tagajärg. Teostunud tegu ei saa olematuks muuta ega saadud kogemust ära kustutada. Oluline on mõista – miks tegu tehti. Oluline on öelda välja see, mis on teo tagajärg ja keda see puudutab. Laps, eakohaselt, on vastutav oma teo eest, kui see võtab kelleltki midagi vähemaks või keegi peab midagi selle tulemusena tegema. Teises tunnete, millega too toime ei tule, äratamine, ei saa olla valeks nimetamise põhjus ega süü.

Osalistel on loos oma osa ja mõlemal kohustus võtta vastutus enese eest. Tasakaalust välja viinud teo järel tuleb valida lahendus, mis loob tasakaalu. See annab, osalistele, võimaluse teha rahu enese sees ning astuda vabana edasi, sest kui, üks või mõlemad, kannavad endaga kaasas vajadust kohtumõistmise järele ja oodatakse/ tahetakse teisele karistust, siis võetakse eneselt vabadus. Ühest saab süüdlane, kes on igal moel vale, kuid kui mõlemad tunnevad ennast ohvritena, siis, kes valida süüdlase rolli. See tähendab, et ei otsita tasakaalu – lahendust enese sees, vaid soovitakse vale kogemuse õigeks tegemist – et ise ennast ära päästa sellest, mis oli ja teha nii, et enam kunagi ei saaks korduma - ohvrina ja kannatajana olemine lõppeks. 

See suur, kes reageerib, millelegi või kellelegi, suures Maailmas – öeldes, et see või too on vale – tunneb hirmu ja vajadust teha nähtu või kogetu õigeks. Suureks kasvanud inimeses on peidus väikese lapse tõdemus - Minust endast ei piisa ja minuga ei arvestata. Suure sees on hirm, et tal ei ole teist võimalust – tema peab kogema seda, mis on vale tema vastu või iseenda valeks nimetamist. Ta avab taas kogemuse, et tema ei saa seda, mis oli tema vastu vale, õigeks teha või ei suuda tema ise olla õige ning vabaneda, valena olijana, süüdlaserollist.

Marianne

27.01.2023.a

Katkistest killudest loodu

 

Kui enese elu on kukkunud katki ja jalge ees maas on killud, siis ei ole enam seda, mis oli. On jahmatav teadmine – mina lõhkusin Maailma ära. Mina ise olin see, kes tegi terviku katki. Kaotuse valu – vajadus peatada aeg, et leinata ja anda enesele aega, mõista teo ja tagajärje seost. Kuid aega ei antud, sest saabus kohtumõistmine ja karistus – Vaata, mida Sa tegid! Vaata, milline Sa oled! Kunagi Sina - ei oska, ei õpi, ei taha - olla, teha, käituda - korralikult, õigesti, nii nagu teised. Sina oled – paha, halb, räpakas, lohakas, hooletu, nurjatu, tänamatu. Sina – ei saa .. , ei tohi .. , ei või .. , jääd ilma .. . Sina – PEAD ... .

Mida ma pean? Mida ma ei tohi? Pean olema selle suurema, kes üle, jaoks õige. Pean olema õige, et ta ei pettuks minus ega hülgaks mind – minu enese pärast. Enese jaoks, mina pean parandama Maailma ära. Pean suutma parandada Maailma, et jääks olemata jahmatava kogemus, mille osaks sain. Ma ei tohi eksida. Eksimine tähendaks kordust – koleda kogemuse kordust. Mina ei tohi olla Mina. Ei tohi olla see mina, kes ma olin – see, kes valesti tegi. Tuleb vahetada rolli – enese nägu ja väljendust.

Selleks, et vältida eksimist, tuleb ise ennast kontrollida. Tuleb suuta ennetada, elimineerida eos, olla meelepärane ja teha õigesti – juba esimesel korral. Kontrollimine tähendab enese jälgimist, saatmist, kõrval olemist. See tähendab, pidevat, valgustatud laval olemist – tähelepanu on suunatud minule - väljast poolt. Kuna mina olin see, kes eksis ja keegi teine mõistis minu üle kohut, siis tuleb jälgida ja hinnata iga oma tegu, mille saab valeks ja õigeks liigitada, tema või nende silmadega, kes võivad ja saavad mind karistada.

Loomulikult tunnen ma hirmu ja ka viha. Hirm eksida – hirm, vale olla, tähendab vangistuses elamist. Ma ei ole vaba, sest mina pean teadma, mida ja kuidas ma teen. Saab olla ainult üks õige valik, kuid milline, see nende paljude hulgast, see õige on. Viha tõuseb vastu – tahan vabaks saada – eemale lavalt ja valguse käest. See on nii haige, et ka seal, kus olen üksinda, ma ei ole kunagi üksi – silmad saadavad ja näevad kõike, mida ma teen. Asja keerab üle võlli see, et nad näevad ka minu sisse – nad justkui teavad, millest ma mõtlen ja mida teha tahaksin. Mul ei ole nurgakest, kus võiksin tunda ennast vabalt – lõdvestununa – kohta ega aega, kus ma ei pea midagi ega kuidagi – tõestama. Tõestama, et ma ei ole vale, kui ma olen see mina, kes ma olen.

Peaks olema julge, et minna ja teha oma valik. Tuleb olla trotslik, et teha ise ennast teoks. Kuid ka siin näeb see välja nii, et – Näe, vaata, mida ma teen!!! - teen silmadele, mis mind saadavad. Teen rohkem ja tugevamalt. Teen ülepingutatult ja üle võlli. Ma ei küsi abi ega otsi toetust – kergem tee on nõrkadele – mina suudan, mina saan, mina olen üle ja parim. Proovides piire, lõhun ise ennast. Adrenaliin, tõestamise tuul, annab tiivad ja valin teha veel tugevamini, hüpata kõrgemale ja sukelduda sügavamale – ma ei ole vale, ma ei eksi – mina elan enese moodi.

Elan, kuid teen haiget iseendale. Teen seda, mida ei peaks tegema iseendale. Teen rohkem, kui vaja. Mõistmine tuleb pärast, aru saamine tuleb hiljem, kui adrenaliin on lahtunud ja enese tegude tagajärjed puudutavad enese pihta. Tundub, et minu Maailm on see liivaloss, mille ehitan, rannale, lainete meelevalda. Kui ei vii vesi enesega ühes, siis tuleb tuul ja puhub liivaterad lendu. Kui ei ole tuult, siis jäävad ehitised rannal kõndijatele jalgu. Varemed jäävad järele – ma ei suuda kontrollida, et ei juhtuks ega oleks. Mina olen see liiv, kes ei vormu ega püsi.

Taas olen see väike, kelle Maailm on kildudena jalge ees maas – nüüd istun ja leinan kaotust ning kogen selle valu. Kui killud tegid haiget, siis oli valu suurem, kui mina ise – see ei mahtunud minu sisse ära. See purunenud Maailm, mille pidin ära parandama, olin mina ise. Olin olnud väike ja habras, kelle usk kadus halba kogedes. Tahaksin uuesti uskuda – headust ja hoidmist. Kuid tegelikult vajan julgust ja mõistmist. Julgust, et astuda edasi ja mõistmist, et vastu võtta oma õppetunnid. Küsimus ei ole selles, miks teine tegi või, et ta enam ei teeks. Lahendus on selles, mida ja kuidas mina ise teen – iseendale. Kontroll enese üle – õigena olemise pingutus – see ei ole mina – see on lava, kus teiste tähelepanu püüdes, teen seda, mille eest, hinnanguid andes, makstakse.

Kui tahan luua, siis alustan sellest, mis minus ja minul on – kasutan eneses olevat ja enesele kuuluvat. Kui tahan ehitada, siis alustan teadmisest, milleks ma ehitan – kas selleks, et proovida ja katsetada – kogeda teekonda või tahan, et tulemus saaks olema ja seljataha jäetud. Iga samm viib mingi tulemuseni. Iga samm tähendab võimaluste vahel valimist. Võib tähistada raja ja proovida sellel püsida. Võib öelda enesele – mina pean ja tegema seda, mida see nõudmine enesega kaasa toob. Võib ja saab elada hetkes – kasutada ja luua seda, mis selles kohas ja ajas võimalik ning teha peatusi, muudatusi ja ka vahetada tegevust. Ei saa luua seda, mis oli - anda elu sellele, mida enam ei ole. Saab luua selle, mis sünnib sellest, mis olemas on - teekonna iseendani.

Marianne

26.01.2023.a

Kannataja kannatused

 

See aeg,

mis ühes antud käia,

on kui karistus,

mis tarvis ära kanda.

Kui saaks,

siis lõpetaks ära,

kui võiks,

siis lihtsalt

läheks ära.

Kuid ei saa -

uks vabadusse

on lukus

ja võtit

pole taskus.

Seda ühist aega,

mis võiks olla

võimaluste allikas -

vangis olija kogeb,

kui isiklikku kaotust.

Koos olles,

seda aega oodatakse,

mil saab omaette olla -

vaadates kella

või haigutades lakke –

varsti saab minema,

olla üksi ja omaette -

vale juurest eemale.

Palju turvalisem,

tunduvalt kergem,

kordades parem

ja ka huvitavam

on olla mujal

või üksinda.

Kannataja

see kannatab,

kui ühes olemine

tähendab raskust

ja ebamugavust,

saab tähendada

ka valet ja võõrast,

kui vastumeelsust.

Kui koos olles

ei näi sündivat enamat,

vaid hoopis

vähemaks võtvat,

siis tahab inimene

ära minna mujale.

Nagu loomaaias,

erinevates puurides,

päevast päeva loomad

samu radu tammumas,

käitub inimene

lõksus olles.

Jah, puur küll on -

selleks, inimene,

suhte nimetas,

kuid uks

see suletud ei ole -

inimene seda ise

avanud ei ole.

Seda hetke,

mis antud koos olla,

ei peaks talluma jalge alla,

sellest ei peaks põgenema ära,

et püüda jätta vale seljataha -

valeks sai nimetatud see,

mis võinuks olla teisiti,

kuid see, et ei olnud

või veel ei ole

ei tähenda seda,

et olema ei saa.

Marianne

25.01.2023.a

Mis on pildi peal valesti

 

Oli käes õhtu ja aeg noorimal magama minna. Vanem poeg helistas sõjaväest koju ja jäi meiega ühes. Noorem läks voodisse ja pani venna, telefonis olevana, enda kõrvale padja peale. Lugesin, õhtujuttu, sel õhtul mõlemale. See oli hea, kodune ja turvaline kogemus – me ei saanud päriselt ühes kohas olla, kuid me olime ühes ja olime koos.

Aeg hiljem tundsin enese sees kurbust – Mina ka ... - mina tahan ka. Tundsin igatsust ja vajadust olla terviku sees – kogeda koos olemist. Tahtsin, et mul oleks olemas mälestus sellest, kuidas mina ja minu õde ning vend oleme emaga ühes – ühel ja samal ajal. Oleme ühes nii, et ema oleks koos meie kõigiga.

... Alguses oli meid üks, siis tuli juurde teine ja lõpuks sai meid kokku kolm. Kolm erinevas vanuses last. Üks ema. Isa ei olnud. Kolm erinevat vanust tähendas seda, et meil olid vahed vahel. Me ei olnud ega saanudki olla kõiges ega kõikjal ühes. Oma ajas tagasi vaadates on minul puudu pilt meist kõigist – ühes – mul ei ole fotot meie perest. Seda ei ole kunagi võetud ega ole ka sellist hetke olnud, et oleks seda tahetud teha.

Oma alguse ajast on jäänud mulje, et mind/ meid oli liiga palju – meiega seonduv tähendas liiga paljut – vähemaks võtvat – ei juurde andvat. Huvitav on see, et kuigi meil justkui oli ruumi ja samas seda polnud ka ning ega olnud väga võimalusi kusagil mujal olla, siis me polnud koos. Ma ei tea, kus me, kogu see aeg, ära olime ja kuhu pildilt kadusime.

Minul ei ole olemas pilti ega mälestust meist, neljast, koos olevatena. Ometi pidime ju õhtuti või hommikuti või nädalalõppudel ju olema kohal ja elama ühist elu, sest mingi aja me ju olime koos olemas ja ka koos elamas. Kui olime kusagil käimas ja polnud just üksinda, siis jagunesime ikka kaheks või kolmeks, isegi siis, kui meid oli neli. Me nagu ei mahtunud ühte kohta – meid pidi vähendama ja eraldama – mõne(d) muujale saatama või välja jätma.

Tegelikult, ma ju ikkagi mäletan ühte ühist hetke – meid nelja ühes kohas olevatena. Oli aeg, mil olin juba suur – käisin tööl ja mul olid võimalused ning vahendid, et jõuluõhtul oleks laud kaetud jõulude moodi. Sai mõeldud ja sai tehtud. Sai oldud koos ühes toas, kuid istutud eraldi – kolm järeltulijat, ümber laua, valmis alustama ühist söömaaega. Ema istus toa teises otsas tugitoolis ja vaikis ega tulnud meiega koos olema.

Edasist ma ei mäleta. Ma ei tea enam, mida me tegime või kuidas ennast tundsime. Oli meil üldse pidulik meeleolu ja oli see jõul - jõulude tähenduses. Kuidas me sõime ja kas üldse valisime süüa. Jagunemine, jaotumine ja eraldi hoidmine on jätkunud tänaseni välja. Ema ei ole nagu Meie ema, vaid ta on minu ema ja on teiste ema. Kui ta oli või on minuga, siis ei olnud ega ole teisi ja kui ta oli või on teis(t)ega, siis ei ole mind pildi peal.

Tundes, eneses igatsust liigutamas, otsisin vastust küsimusele – mis oli igatsuse taga – mis oli see, mida vajasin. Vajasin mälestuses olevat perefotot – koos olemist. Tahtsin näha, et olen osa ja ka seda, et teised näeksid, et mina kuulun nendega kokku. Mõistsin, et olin tõlgendanud enese kogemusi, kui hülgamist – kui valiti teine või oldi kolmandaga koos, siis jäin mina ilma ja välja. Minule polnud turvalist ruumi ega hoidvat aega. Selline vaatenurk andis aluse nii kurbusele, kui ka üksindusele, kuid ka vihale ja kadedusele. Minu, kui hüljatud lapse, mõistes olime rivaalid soosingu ja tähelepanu saamiseks.

Loomulikult olin ma ohver ja teised vahel vaenlased, sest nende pärast oli minul ju vähem – ikka ja jälle ma kaotasin oma ema. Ega ma tea nende lugusid ega ole kõndinud nende teel. Ma ei tea, milline ja kuidas oli või on ema siis, kui teda ei ole minuga ja ega ta ka minuga olles ei ole olnud just see ema, keda igatsesin kogeda. 

Ema on hoidnud mind enesest eemal ja kõik meie ühised teed viisid varem Rooma – kuidagi kulges süütu algus ikka sinna, et mina olin millegipärast vale ja minust tuli eemale astuda, vahe sees hoida, lihtsalt vaikida või pilkavalt vastu naerda. Polnud mul vaja teada ühte ega osa saada teisest – ei olevat minu asi. Olin, kuid kogesin, et mind ei tahetud – mind ei olnud vaja - olin kohustus, vaev ja ülekohus ja ka see, vahend, kellel anda ära enese kohustusi. Mida ka tegin või kuidas olin - ma ei suutnud olla emale meelepärane – minust ei piisanud, et ta oleks ühes minuga õnnelik olnud ega kaitseks ise ennast minu eest.

Mina olen olemas. Meie, neli, oleme täna veel olemas. Mina olin/ olen vale. Ema oli/ on vale. Õde ja vend olid/ on valed. Perekond oli/ on vale. Meie vahel on vahed – mitte erinevast vanusest, vaid meie haavadest – meie kogemused olid valed – need oleksid saanud olla teistsugused. Meie kogemused, ühisest ajast, tähendavad enese kaitse vajadust - kui on vaja olla ühes, siis tuleb ennast kaitsta ja see tähendab, et ühes, avatuna ja ehedana, ei ole luba olla. Seega, me võime või võiksime ju olla koos, kuid see ei tähenda ühist turvalist, head ega kodust olemist – midagi oleks pildis ikkagi valesti - me ei loonud - ühiselt - enamat.

Marianne

24.01.2023.a

Need imelised inimesed

 

Olles koos

võime olla ühes,

kuid saame olla ka eraldi.

Olles ühes

võime luua enamat,

kuid saame olla ka vähemat.

Olles koos

võime astuda vastu -

võtta teineteist vastu.

Olles koos

võime astuda vastu -

sõdida, 

teine teisele,

vastu.

Olles eraldi,

erinevas ajas

või paigas,

saame olla ikkagi ühes.

Olles koos

võime astuda lahku -

luua enesele Maailma,

millest vale jääb välja.

Kui kogeme teist,

enese kõrval,

enesele mitte sobivalt,

siis reageerime -

me vastu astume,

ennast ära peidame

või lahku läheme.

Ka siis,

kui nurgas mossitame

või jäätava vaikuse valime,

teisest teadlikud oleme -

tema samme jälgime

ja ise ennast,

vastavalt sellele,

kohandame-liigutame.

Me vabad ei ole -

me ootame

ja me valvame.

Kui astume lahku -

enese teisest eraldame,

siis teda me ei näe -

teda ei ole

meie Maailma sees.

Kordades raskem 

on olla -

paigale jääda

ja olemas olla -

vastu mitte reageerida

ja valvsalt jälgida

ja lahku astuda,

vaid olla,

teise kõrval,

ka siis olemas,

kui teine

oma tunnetes kõnnib

ja neid erinevalt kasutab.

Proovib teha nii,

et reageeriksime

ja mängu vastu võtaksime -

tema poolt valitud rollile

partneriks oleksime,

laheneda aitaksime,,

lahenduse leiaksime,

vastu hakkaksime,

vastutuse võtaksime,

süüdi oleksime.

Pihta käivates lahingutes

või lahku liigutatuna

koos olles,

inimene näeb

ja kogeb ennast -

seda ise ennast,

kellena ja millisena

ta olla ei taha.

„Mina ei taha olla Mina -

mina ei taha seda,

mida Mina pean -

olema vale Mina -

mina tahan olla mina -

see õige Mina!”

Imeline inimene

leiab lahenduse -

teisest saab vale

ja sel moel inimene 

annab enesele võimaluse -

olla õige.

Marianne

23.01.2023.a

Ammuste aegade kaja

 

On neid asju,

mida ma tahan

ja on neid asju,

mida ma vajan.

Olen nii kurb

või ka õnnetu,

kui omal ei ole

või endale ei saa.

Mina tahan

ja mina see vajan,

kuid tegelikult,

ju minule,

neid vaja ei olegi.

Asi on nii,

et ma tahan,

et saaksin tunda

ja võiksin öelda -

Mina ka ... ,

Minul ka ... -

ON.

See -

Mina ka -

on vajalik teadmine,

sest siis ma ei tunne

iseennast hüljatuna,

näe viletsamana

koge õnnetuna

ega ka väärtusetuna.

Ammuste aegade kaja

see kaigub mu sees -

peitu minu sisse

on jäänud igatsus

möödunud hetkedest

ja varjule vajadus,

kaotuse kogemustest -

mina ei taha,

et mina jääksin ilma -

mina tahan,

et minul oleks KA.

Marianne

21.01.2023.a

Kohustuslik õigena olemine

 

Ajal, mil meil, inimestel, on võimalusi enam, kui varem. Ajal, mil pea kõik näib, juba või üsna kohe, olevat võimalik. Ajal, mil teine inimene näib olevat lähemal ja selgem, kui kunagi varem, on käes aeg, mil inimene on tegelikult üksikum ja abitum kui varem. Kuidas ja miks nii, kui suur ja särav inimeste maailm on üles ehitatud inimeste jaoks – ikka paremaks ja suuremaks ja tõhusamaks, et inimene saaks ja võiks veel enamat, kui oli eile.

Inimeste maailm koosneb süsteemidest ja sellepärast ongi see maailm tegelikult erinevate süsteemide sasipundar – kõikide kehtivate ja olemas olevate süsteemide üheaegne ühes olemine. Süsteem tähendab ju, et on kordades enam korda, selgust, võrdsust, võimalusi – selle jaoks see ju ongi loodud. Kuid see tähendab, et Süsteemide Maailm on suur ja väike inimene peab ennast, erinevatele süsteemidele, ära tõestama ja nende seest, vajaminevaid, lahendusi otsima. Seni, kuni inimene sobib süsteemile või süsteemiga, kõik toimib, kuid, kui ta tõkestades peatub, erineb või endast lähtuvat vajab, siis süsteem proovib teda korda teha – võtab kasutusele erinevad meetmed või heidab ta, kõlbmatuna, süsteemist välja.

Süsteemid luuakse inimeste jaoks, kuid ajas muutuvad süsteemid nii, et need ei vaja inimest – nende olemas olemine ei sõltu inimesest, kes vajab süsteemi ja seega need ei kohandu inimese järgi, vaid inimene on see, kes, vajades süsteemi, peab süsteemi jaoks olema sobiv ja õigesti toimima. Süsteem ei tunne ega kohta tundeid – see ei ole elus inimene, kuigi süsteemi tuleb ülal ja toimivana – elusana hoida. Süsteemi peavad töökorras need, kes järgivad reegleid, hoiavad ja jälgivad korda ning teostavad kontrolli. Reeglid, kord ja kontroll on olulised, sest inimene võib ja saab, süsteemi seisukohast, olla vale. Seega, inimese poolt inimese jaoks ehitatu, viib inimese inimesest kaugemale ning vahetu suhtluse, abi ja toetuse käeulatusest eemale.

Mida rohkem on süsteeme, seda enam peab inimene kohanduma, sobituma, tõestama enese õigena olemist. Kui alguses tehakse süsteemi parandusi – võetakse kuulda vigu ja proovitakse need kõrvaldada, siis, mida suuremaks kasvab süsteem, seda suurem peab olema vigade arv ja nende suurus, et midagi ette võetaks. Muudatused tehakse, kui on oht süsteemile. Kui alguses tundus, et inimese elu sai parem, siis, mida rohkem tõhustatakse ja suuremaks ehitatakse, seda kaugemale jääb, elusast ja päris inimesest, see miski, mille pärast süsteem sai loodud. Kui alguses piisas ehk olemas olemisest, siis süsteemi kasvades, selleks, et tõestada, enese vajadusi ja õigusi, tuleb inimesel teha rohkem tööd ja olla, väga täpselt, eeskirjadele ning nõudmistele vastav.

See, mis sai loodud inimese jaoks, on saanud vastupidise tähenduse – süsteemid on saanud tähtsamaks, kui seda on inimene. Süsteem võtab, endasse, vastu ja on olemas õige ning korras oleva inimese jaoks – paika on pandud parameetrid. Süsteemide maailmas tähendab vale tegu/ olemine muutust tasakaalus. Kui kõik on õige ja toimib reeglite järgi, siis on tasakaal paigas. Inimeste maailmas nimetatakse reeglite rikkujat valeks – tal tuleb, enese õigeks tõestamiseks, kokkuleppeline või määratud tegu teha – kanda karistust, maksta kompensatsiooni, paluda andeks ja ka häbeneda.

Usutakse ja tõestatakse ära, et ilma süsteemideta valitseks, inimeste maailmas, segadus – kaos. Siit tuleneb valena ja õigena olemise mõiste. Süsteemide maailmas tähendab vale tegu, olemine, isegi mõte seda, millest võib alguse saada tegu, mis toob kaasa ohtliku muutuse tasakaalus. Kui kõik on õige ja toimib reeglite järgi, siis on tasakaal paigas. Sõnakuulelik inimene on õige. Reeglitest kinnipidaja on õige. Süsteemile sobiv inimene on õige.

Räägitakse, et erilisus on ehteks ja siis kogetakse, et erinevus on ohuks. Sageli nimetatakse, inimeste maailmas, millegipoolest erinejat, kui mingisuguse reegli rikkujat, valeks. Õigeks ei nimetata teda enne, kui ta ennast ei muuda või karistust ei ole kandnud – kannatanud sobivas suuruses. Süsteem on jäik – inimene on see, kes peab kohanduma, painduma ja sobituma. Kuid, kui ta ei jaksa, ei oska või ei ole see võimalik, siis süsteem või selles osalejad sunnivad teda maksma või lükkavad ta, kui ohu, enese hulgast välja.

Süsteemides kehtib põhimõte, kuni pole oma õigsust ära tõestanud, siis seni ollakse vale. Tänase aja inimesi valdab õige olemise paine. Igas omas päevas kogeb inimene, et tema peab suutma olla õige, sest kui ta ei saa ega oska olla, siis võib ta oma igapäevasest Maailmast välja heidetud saada ja ta ei saa enam oma elule ligi. Tänasel päeval ei ole vaja, ennast, tõestada ainult oma perele või külale nii nagu aegu varem, vaid kordades rohkem. Inimesel tuleb iga oma päev tõestada, iseenda õigsust, kõigile nendele gruppidele, millest ta osa võtab või osa saab. Kogu sellele reaalsele ja virtuaalsele maailmale, millesse inimene on ühendatud või ise ennast ühendab. Kõiges selles tuleb olla reeglitele, kommetele, ootustele, normidele, eeskujudele vastavalt. Inimene tõestab oma õigena olemist sellega, kui ta näitab ette, et tema ei ole vale.

Õpetatakse, et ela hetkes – sünni olevas, kuid süsteemi osana elab inimene nii nagu talle lugu on ettekirjutatud, sest inimeste sees on suur hirm eksimise ees. Inimene ei tea alati ja kõikjal, mis, millisena või kuidas on õige või hoopis vale. Inimestes on häbi omaenese ekslikkuse – inimlikkuse pärast, kui ta, ennast kogedes, mõistab, et tema ei mahu reeglite sisse – ta on suurem, teda on rohkem ja ta on veel teistsugusem, kui ta seda täna teab. Inimene, järgides süsteemides käibel olevaid juhised ja olles see, kes ta ei ole - põleb läbi - valib olemise, milles olla, kuid ei õige ega valena.

Tänase aja tavalised märksõnad on - vihakõne, vihased, halvustavad ja väljanaervad kommentaarid, gruppidest välja heitmised ja ühendust võtmast takistavad blokeeringud. Viha ja ärritust ei tekita, inimeste maailmas, see, et teine teeks või saaks kasu teiste arvelt, vaid see, kui nähakse inimest, kes lubab või saab lubada enesele vabadust seal ja selles, kus ja milles teised ise ennast kontrollivad. Viha taga on hirm karistuse ees. Enese valusad õppetunnid meenuvad ja inimene kutsub ise ennast korrale – Sina pead olema õige! Kuid, kui inimene PEAB, siis see on ülekohus, mida ta ei taha kogeda ja ta vajab viha jõudu, et olukorraga toime tulla. Ärevus tähendab hirmu teise, kui iseenda pärast – on teadmatus, millised võivad olla need tagajärjed, mis tulevad teo või väljenduse järgi. Samastumine toob kaasa hirmu eksimise ees, sest inimene kardab, et äkki ka tema tegu või olemine on valed.

Selleks ja seda, et oldaks ja tehtaks õigesti, kontrollivad need inimesed, kes peavad ise ennast kontrollima, et mitte ise eksida. Enesele vabaduse andmise keelamine iseenesena – Mina ei ole selline – Mina ei ole vale - Kui ma olen õige, siis ma ei saa olla vale. Kuidas ja millisena on õige, see vaatab vastu, see kirjutatakse ette, seda õpetatakse ja seda õppitakse enese kogemuste kaudu. Kohustuslik õige olemine, erinevuste kaotamine, tekitab ja kasvatab vastuolu ning vastupanu. Kohustuslik õige olemine – teiste ees ja enesega, tekitab vastu olemist. Inimene on see, kes ta ei ole. Müües ise ennast, ta petab ise ennast. Kuigi ollakse õige, siis jääb enese jaoks vajalik saamata – kui väljas on kord ja distsipliin, siis enese sees on kaos – inimene ei ole kohtunud iseendaga – ta on ajas kaduma läinud.

Marianne

19.01.2023.a

Valiku väljenduse vaheldus

 

Kui Maa ja Ilm

see takistab,

kui Maa ja Ilm

see vastu hakkab,

siis võib ja saab,

suuremgi mees,

väikene laps

veel valida olla.

„Mina ei saaaaaa!!!!

Mina ei võiiiii!!!!!

Mina ei tahaaaaa -

vastuseisu kogeda!!!!”

Mees end vastu pöörab

ja vihaselt kärgatab,

ta lahti pääseda proovib

ja edasi pääsu nõuab.

Kas või haiget saab

või millegi katki teeb -

see ei loe,

kui oma pahase meele,

ebaõiglase Maailma pihta,

ta valab välja.

Oma vihase meele toel

ta ennast suuremaks kasvatab,

oma pahase torina saatel

ta ennast tugevamaks kehitab -

suuremaks ja tugevamaks,

kui see väikene poiss,

kes suurte inimeste Maailmas

kehtestamas ise ennast.

Marianne

18.01.2023.a

Koorem, mis oli võetud kanda

 

Vahend on see, mis kuulub kellelegi ja on loodud eesmärgi jaoks. Vahend on see, mis peab täitma eesmärki - andma omanikule vajamineva. Vahend peab tõestama ise ennast – tooma kasu. Vahendil ei ole tundeid ega õigust enese minale. Vahend ei tohi kaasa tuua kulutusi ega tähendada pingutust. Vahendi olemas olemine on omaniku otsus.

Olles asi ehk vahend tuleb inimesel ise ennast müüa, et saada enesele seda, mida ta vajab. Kuid inimene, kes ei taha olla vahend - ei taha ennast müüa – vahetada ise ennast vajamineva vastu - tema vajab vabadust. Vabadus tõestab talle, et tema ei ole asi.

Inimene mõistab ja seletab enesele, iseennast puudutavaid asju, enesega toimuvat ja ümbritsevat lahti nii nagu ta antud aja teadmisega oskab teha. Ka siis, kui ta juba on, kuid teda veel ei ole, ta tajub seda, kellega ta on üks – ta kogeb vahetult. Ta loob juba siis enese sisse esimesed uskumused ja ta nimetab ise ennast – KES olema. Ta nimetab ennast selle põhjal, kuidas ja mille jaoks tema, olemas olemine, oluline on – kuidas ema temast mõtleb ja millisena teda ootab - mis on valiku eesmärk ja tähendus.

Olles ja saades osa, lõin enesele uskumuse ja valisin rolli. Olin see, kes pidin olema, kuid see tähendas, et ma ei saanud olla see, kes ma oleksin pidanud olema. Uskusin, et mina ei olnud vaba, vahetama oma nime, sest mina pidin päästma – olin vahend, kellel ei olnud vaba tahet. Olin mõistetud päästma, sest olin olevas süüdi – minu sünd ei olnud päästev lahendus, vaid kestev karistus. „Tee mind õnnelikuks – päästa mind ära – ole vahend muutmise jaoks!”

Millist kasu ma pidin tooma? Mis on minust kasu, kui ma olen olemas? Minust pidi olema kasu, sest ma sain olemas olema. Olemas olemisel oli oma hind, mille mina pidin maksma – kuid ma ei teadnud selle suurust ja kaua ma seda pidin tasuma. Kuna mina olin vahend, siis saigi minust Vahend, kelle igal asjal, igal teol ja igal olemisel oli oma hind. Elasin vahendite Maailmas, kus kehtis põhitõde, et kui mina ise mingil põhjusel ei saanud, ei osanud või ei tahtnud iseendale vajaminevat anda, siis tuli mul ise ennast müüa, et vastu saada – pidin suutma olla väärtus, kuid, kellel, iseendal, iseenese jaoks, puudus väärtus.

Ei olnud nii, et mind ei olnud. Ei olnud nii, et mind ei oleks olemas olnud. Ei olnud nii, et mina ei oleks olnud. Olin ja olemas olin, kuid ma ei olnud – ei saanud olla see, kes olla oleksin võinud. Minu tähendus oli olla vahend, sest olemas oli soov ja sellest tulenes plaan. Teadsin enese nime – teadsin kohta ja ka ülesannet – pidin ära päästma oma ema. Ta ei oodanud mind, kui seda, kes ma olin. Tema ootas tulemust, mille pidi läbi minu saama. Kuid mina ebaõnnestusin – olin kogemus, mille tõin, mitte õige tulemus - vale lõin.

Lapsena, mina ei osanud ega teadnud öelda – „Ema – minul on kahju, et on nii nagu on.” Ei olnud ma suurem, et hoida ega osanud ma leevendada südamevalu. Olin ja soovisin ära päästa. Kuid minust ei piisanud, sest mina ei olnud see, kes oleks suutnud lahendada suurte inimeste sasipuntraid, täita nende salajasi soove ja viia ellu unistusi. Kuigi mina olin ja sain osa, ei olnud mina see, kelle teema käsil oli.

Muidugi ma tahtsin oma ema ära päästa, sest tema oli minu Maailm – tema olin sama, mis Mina. Tahtsin ema ära päästa, et anda enesele vabadus - mina tahtsin – mina vajasin, et tema muudaks minu tähendust – vahetaks Vahendi - Kingituse vastu. Tahtsin olla kingitus ja vabadus, sest ühes olemine oli võimalus enamaks.

Muinasjutud on need, milles on head haldjad, kes loovad imesid nii, et lugude kangelased, peale kannatusi, kogevad võite, sest nad on nemad – nad on ja sellest piisab. Inimeste Maailmas olemas olemisest ei piisa, sest ollakse need, kes valitakse olla, teadmata, KES ollakse. Ja siis imestatakse ning tuntakse ennast halvasti, sest kogetakse enese valena olemist – ei saada olla see KES soovitakse, sest luuakse ennast sellena KES nime kantakse.

Olin Päästja – kui nägi või kuulsin, et kellelegi tehti liiga või ta jäi alla või puudus lahendus või ei olnud tegijat – siis astusin ette ja asusin tegutsema – päästsin – püüdsin ära päästa. Andsin enese arvelt ja pingutasi enesest rohkem – olin vahend, kes loodud ära päästva töö jaoks.

Kui minu tööd ei hinnatud, tunnustatud ega kuulatud, siis ma ebaõnnestusin – minu olemas olemise eesmärk jäi täitmata – olin endast andnud, kuid see ei olnud väärtus – ma ei saanud vastu enesele vajaminevat. Pidin jätkama, sest vajasin tulemust – vabaks saamist – nime vahetust – enese alguse muutmist.

„Kord võtsin enese kanda selle, mis kuulub Sinule – Ema. Kord võtsin enese kanda selle, mis kuulub Sinule, kui Naisele. See, mis on Sinu, kui Naise, lugu, see on Sinu ja Isa, kui Mehe, vaheline lugu. Arvasin, et olen tugev ja jaksan Sinu/ teie koormat kanda. Ema - mina ei saa anda Sinule seda, mida ei ole Sinul – see on Sinu enese tee ja vastutus. Annan Sinu vajaduse ja vastutuse, teie loo eest, nüüd Sinule/ teile tagasi.

Mina olen Laps, kes on alguse saanud teist mõlemast – mina olen osa ja saan osa – mina ei seisa teie vahel – mina tulen teie järel – teie seisate minu seljataga. Mina olen enese lugu – mina võtan vastutuse enese elu eest – olen enese elu looja. Olles Laps, mina kasvan suuremaks – minust saab Täiskasvanu, kellel on oma lugu ja tee. Selle eest, mis ja kuidas mina olen ja minul on – selle eest maksan ma hinna, mis see maksab minule.

See, kes on elanud ja see, kes elab, annab oma parima, mis on parim ka siis, kui see tundub karistuse ja ebaõiglusena kogeda. Mina tänan Sind Isa. Mina tänan Sind – Ema. Austan teie valikuid ja otsuseid – need olid teie otsused – parimad, mis omas ajas võimalikud – teie maksite hinna, mis need maksid teile. Teie olite ja teie olete – ma ei oota päästmist ega tasu - mina ise loon enese elu – olen looja. Tean, et olen, armastusega, armastusest sündinud ja võtan ise ennast, iseendana vastu. Ma olen vaba olema see Kes ja milline valin olla.

Marianne

17.01.2023.a

Unehallid hommikud

 

Kui on vaja

aja peale minna,

siis ei saa heita

minuteid siia ja sinna,

ei või ennast unustada

ega saa aega 

pikemaks venitada.

Kui ei taha

jääda maha

ja näha 

bussi eemalduvat saba,

siis tuleb jälgida kella,

ajakulgu meeles pidada,

et täpselt teada,

millal, uksest,

on vaja astuda välja.

Aja jaoks

päevas pole vahet -

aeg see tiksub omasoodu,

kuid väikese inimese tuju

see käib omi radu -

on suur vahe sees,

kas koolipäev see ootab ees

või saab vabalt võtta

ja ise oma tegevusi valida.

Unehalliseguses hommikus

küll ikkagi leiab

selle põhjuse,

miks hea oleks teisiti

ja teele

vaja minna polekski.

Hommikune teekond

tundub pikk ja pime

ehk see aitaks,

kui jääks hiljaks -

autoga saaks sõita,

sest kui saaks ise otsustada,

siis teisiti saaks valida.

Kui miski pole aidanud

ja lõpuks ikkagi

on teele asutud

ja ise sammud

tuleb astuda,

siis saab saateks toriseda

ja toetusele vastu puhiseda.

Ei ole väga vahet

ega taha vaadata,

mis toimub kõrval

või paistab väljal -

enese kannatust

tuleb ju välja näidata.

Kui vahel siiski

silm kõrvale piilub

ja Maailma kaeb,

siis tagasi tuleb

enda olemine keerata -

enesele valitud rollist

tuleb kinni nüüd pidada.

Suur, kui vedur,

see tempot tehes

ja kiirust hoides,

torisevat vagunit

veab üha edasi -

ei luba seisma jääda

ega aeglaselt lase venida.

Kui lõpuks

suurele teele jõutakse, 

siis võib leebuda -

jätta trots ja vimm -

saab soovida -

Head päeva!

sest enam ei pea kõndima -

siit edasi saab istuda

ja lihtsalt,

ärkavas Maailmas,

sõitu nautida.

Marianne

16.01.2023.a