esmaspäev, 30. september 2019

Kas peegeldus on nähtav jälg Inimese teekonnast





Kui mõelda, et kõik see, mida inimene enese ümber näeb ja kogeb, on tema enda reaalsuses loodud Maailm, siis, miks ta ikkagi usub, et temast endast ei sõltu pea midagi. Inimene tunneb, et tema on vaid kübe aegade tuulte meelevallas. Kuid, kui mõelda, et inimene ise ongi Aeg, kelle üks elu on üks lugu oma alguse ja lõpuga -see on lugu, mis on üks, Inimesena elatud, hetk Igavikus.

Kui inimene tõesti elab ja on oma reaalsuses, see tähendab, et tema elu on tema enese looming, siis miks see ei ole selline nagu ta soovida ja unistada oskab. See on endas teadmise vastuvõtmine, et inimese elus on olemas täpselt kõik see, mis temal selles hetkes vaja läheb – ei vähem ega rohkem. Tema elus on kõik see, mis on temale vajalik, et oma teel edasi astuda. Seal on need kohad, inimesed ja tunded, millega inimene värvib ja täidab oma Maailma, kus tema parim võimalik saab realiseeruda. Kui oleks vaja midagi või kedagi muud, see oleks olemas, sest siis, inimene ise looks selle oma ellu.

Inimene läheb sassi erinevatest peegeldustest, mis loovad, moonutades reaalsust, tema elust kõverpeeglitega ruumi, mille sees ta enam ei tea, mis on see, mis on olemas ja mis on see, mis on läbi tunnete loodud ettekujutus. Elust saab peeglitega tuba, kust ei leia enam väljapääsu, sest vaadates peeglisse usub inimene, et see seal ongi suur ja ainuõige Tõde.

Peeglid on käegakatsutavad seinad, mis takistavad teed, sest seisavad ees ega lase mööda või läbi. Pildid, mis peeglitest vastu vaatavad, muudavad inimese vaatenurka iseendale. Inimene usub peeglisse vaadates, et tema ongi just selline, sest ta ju vaatab iseendale sellisena vastu. Inimene unustab, et iga peegel näitab teda erinevalt ja neid peegleid on täpselt nii palju, kui palju suudab inimene tundeid tundes endast erinevaid ettekujutusi luua.

Inimesele teeb kogetav valu reaalselt haiget. Surm on käegakatsutavast reaalsusest lahti laskmine – iseenda peegelduse ära andmine. Kas Aeg peatub ja lõppeb otsa, kui kell enam ei käi, sest süda jäi seisma? Kell on tegelikult ainult vahend, et aega nähtavalt mõõta – Aeg ei kao ega lõppe kella vaikides.

Liivakellas libiseb viimane tera kuhja esimeseks ülemiseks ja läbi loetud Aeg on nähtavas kuhjas koos. Kui keerata liivakell teistpidi, siis hakkab liiv, alla nirisedes, taas mööduvat aega lugema. Inimeses on tarve näha, käega katsuda tunnistusi ja tõestusi – olla kindel, et kui tema on näinud, siis järelikult on see olemas. Kui tema ei ole näinud, siis ta ei tea, mis on see, mida ei ole – peegelduseta pole tunnistust olemas olemisest – peegeldused on nähtavad jäljed inimese teekonnast.

Inimene Inimesena võib jonnida, solvuda ja vihastuda, et miks tema elu on just selline nagu see on – see on tema protest – püüd lõhkuda peeglite peegeldused. Inimene Hingena teab, mis, miks ja kuidas. Hing teab, et kui Inimene ise oma teel kõndides, ise kogedes, ise ei õpi, siis tuleb korrata kordusi, kuni Inimene oskab peegeldustes näha iseennast – teeb vahet olemas oleva ja ettekujutuse vahel – ta ei vaja enam enese nägemiseks peegleid.


Marianne

30.09.2019.a

reede, 27. september 2019

Puud – Igavikuline Elav Vaikus – 10/ 10




Kui istutan ühe puu, kes on meetrist lühem, siis on ta tegelikult palju palju vanem kui mina – puude Aeg ja mälu ulatuvad aegade taha. Puud on olnud ja on, erinevatel aegadel ning erinevates kohtades, minu Hinge kaaslased. Puu see on mets, salud, pargid, alleed, kodukased, õues olevad õunapuud – juured, tüved, lehed, okkad, viljad, koor, lõhn, vaik – igavikuline elav vaikus.




Puud on olnud minu kõrval juba väikesest peale – kui vaatan enese sisse, ajas tagasi, siis ma ei näe seal inimesi, vaid puid, rohelust, loodust, milles olen osa. Kõige rohkem mäletan mände – männid ja meri on omavahel tihedalt seotud. Männid on olnud kõikjal neil erinevatel kallastel, mille liivadel olen kõndinud. Rannaliival, tuulte meelevallas, kasvavad männid kaldu, kuid nad ei peatu - nad ei peata ennast, vaid sirguvad edasi. Mändide, taevasse kõrguvad pruunid ja mõhnalised, tüved ning, päikese kuumuses, mändide soe lõhn - see on suvi. Mändide all on avarus, ei ole oksi ega võsa edasipääsu takistamas. Männimets see on seened ja marjad, mõnusalt pehme sammal – minu sügised.




Ajal, mil elasin Koidu tänaval, käisime vanatädiga tihti raudtee ääres kõndimas ning sealt läks ka tee lasteaeda. Tänaval kasvasid kahes reas kastanid – kevadel õitsvate küünaldega, sügisel roheliste, kuid okkaliste keradega, mille seest leidsin säravad, siledad ja pruunid munad. Korjasin neid kaasa, sest iga järgnev oli uus ilus leid ja lisa olemasolevasse aardesse – see oli hasartne omamise tahe. Pärast seisid nad kilekotiga kusagil nurgas, vahel meisterdasin neist mõne looma, kuid ei enamat – nad tuhmusid ja tõmbusid krimpsu - omamine muutis nad liigseks ja tolmuga kaetuks. Korjamisel kogetud kohtumise rõõm oli kõige suurem rõõm.

Lapsepõlves ja hiljemgi viisid teed Kadrioru parki – sealsed pikad ja looklevad rajad, vanad puud, vaikus ja rahu ning sügiseti jalge all sahisevad lehed – mõnus ja enese sees kulgemine. Tallinas käies olen, hoolimata aasta- või kellaajast, ikka ja jälle sinna kõndima läinud.




Toilas asuv ja merega kokku sulav Oru park on energeetiliselt võimas kogemus. Oli hetki, kus teadsin, et see on see koht, kuhu lähen, sest sel hetkel oli seal see, mida vajasin. Neli aastat tagasi, peale allikate juures käimist, nägin seal esimest inglit taevas – pilvede ja päikese värvidest kujutis oli tõetruu – see oli ukse avamine ja sealt läks tee edasi.




Ma tean, et mõned puud kasvavad tarbe jaoks ja mõned ilu jagamiseks, mõned on ajalised ja teised ajatud. Olen istutanud üsna mitu puud ja minule on oluline, et see, mis on kasvamas, saaks suureks ja oleks alles aegade lõpuni. Üks väga raske koht Soosaarest lahti laskmisel olid puud – minu istutatud kasvavad seltsilised. Ühel hetkel mõistsin korraga, et kui minu aeg saab seal läbi, sest soovin edasi astuda, siis ei saa mina neid enam hoida, et olla kindel, et see, millele kord on koht ja aeg antud, saaksid jääda. Minus oli sügav valu ja hirm neid kaotada, sest tajusin, et kellegi teise tujud või meelemuutused võivad nad kohast ilma jätta. Puu istutanuna tundsin nende ees vastutust ja kohustust hoida oma kaaslasi. Valust ja kurbusest läbi kõndides sain aru, et nii või teisti saab ühel hetkel minu aeg ümber ja siis tulevad teised tuuled – mina ei ole ega saa olla selles kohas igavesti.

Siin, minu Soomes, on männid kaljudel ja mere ääres. Mändide poole kõndides leidsin oma paigad, need on kohad, kus olen puude ringide sees ja osana ringist. Nendes kohtades jagan olnut ja olevat, nutan möödunu ja enese pärast – lasen lahti mineviku valudest, rõõmustan ja olen lootusrikkas, kogen äratundmist ja vaikuse suurust ning sügavust, küsin tuge vastusteni kõndimisel, leian sõnu, mis on uksed järgmiste sõnadeni. Need on kohad, kus ulatun, sügavale, iseenda Hingeni.

Uue kodu aias olid mind ootamas kõik mulle kallid puud – erinevad männid, tammed, kastanid, erinevad kuused, kadakad, erinevad õunapuud ja kask. Puud on juba suured ja kõrged, neid on hea vaadata, nad hoiavad kohta ja meid. Istutasime aia piiriks 101 elupuud ja veel viis erinevat, kuid väga huvitavat ning omapärast okastega puud. Mul on aed ja seal on Igavikuline Elav Vaikus – puud, minu Hinge kaaslased läbi Aja.


Marianne

27.09.2019.a

neljapäev, 26. september 2019

Aegade tagused tolmunud aarded





Uue koduga tutvudes kõndisin ruume läbi ja avastasin enese jaoks uut Maailma. Soovisin leida midagi sellist, millel oleks minu jaoks aarde väärtus. Erinevatest aegadest jäänud kilde polnud palju – mõned neist tundusid olulised, et jääda, mõni pani õlgu kehitama, et eks me vaatame ja mõni oli selgelt üle, kuid tõeliselt silmi särama panevaid asju ma majast ei leidnud.

Kõrvalhoone teiselt korruselt, saepurusest kastist, leidsin ammuste tapeetide rulle. Majas neid kasutatud ei olnud. Need olid näidised, sest üks eelmistest majaomanikest oli olnud maalari. Tapeedirullid olid jäänud alles ajast, mil ta käis inimestele näitamas erinevaid võimalusi ja siis tapetseeris väljavalitutega elamisi.

Selle leiu üle olen ma tõeliselt õnnelik. Erinevaid tapeete – nii Inglismaalt kui ka Soomest, 50-aasta vanuseid ja nooremaid, on nii kümne ringis ja nad kõik on ilusad ning huvitavad. Loomulikult olin õhinas, et saaksin neid majas kasutada, kuid oh avastust – igat tapeeti on täpselt üks rull. Kuidas siis teha nii, et mina saaksin soovitu – plaan on kasutada köögis viite erinevat tapeeti – neid kõige kõigemaid. Täna ma veel ei tea, kuidas täpselt ja milline jääb tulemus, kuid minu jaoks on tegemist oluliste aja aaretega ja nende koht on seal, kus ulatun neid pilguga paitama.

Kui maja oli pea kõikjalt läbi ja üle vaadatud, siis pööning, õieti tolmune katusealune oli veel läbi kõndimata ja ma ootasin kärsitult, millal saan sinna minna. Luuk, veel avastamata Maailma eest, oli ära võetud ning ma olin sinna üles juba piilunud ja teadsin, et sealt paistab erinevaid esemeid, kuid ma ei olnud neid veel korralikult vaadanud ega puudutada saanud.

Ühest toast tapeeti maha võttes pudenes korstna kõrvalt liiva, tegelikult pigem nirises korraliku joana. Selgus, et korstent ümbritses vahelae sees raamistik, mis oli täidetud liivaga. Otsustasime, et vahetame liiva mõne kergema ja paigalpüsivama materjali vastu välja. See oligi minu võimalus minna saladusi avastama. Ronisin redelist üles ja upitasin ennast üle ääre ning olingi seal. Kühveldasin kulbiga liiva ämbritesse ja vahepeal kiikasin ringi. Seal oli aegadest jäetud katkisi toole, lõngakerimis laud, katkisi pinke, poolik kapp, kiriku lauluraamatud, ajalehed, pappkastid, pakendid jne, kuid midagi väga põnevat ja minu jaoks olulist seal ei leidunud.



Enda ümber vaadates leidsin ühe paki – 54 a vana ajaleht oli paelaga hoolikalt kokku seotud. Seda lahti arutades tuli eemaldada mitu erinevat kihti veel enne, kui jõudsin sisuni. Kõikide paberite seest tuli välja rebitud äärtega tükk pakkepaberit. Algul ei osanud nagu midagi arvata, et miks peaks üks inimene midagi sellist nii hoolikalt kokkupakkima ja alles hoidma. Paberi ühes ääres oli kolm sõna – Isännälle Hyvää Joulua. Ma mõistsin, et need kolm sõna olid selle paki teinud inimesele olulised – need sõnad olid tema jaoks aarde väärtusega.


Marianne

26.09.2019.a

kolmapäev, 25. september 2019

Sina ja Mina lood XVIII – Varjatud hetked Minu elus





Vahel, oma aja sees tagasi vaadates, ei taha Mina näha seda, kuidas kunagi olin valinud olla, teha, öelda. Minu tookordne käitumine tundub Mind häbistades määrivat ja vale olevat, sest seal olid Sina, kellele tegin ülekohut, kui ei osanud olla hea hetkel, mil läbi Minu sees kasvanud tunde lahendasin iseenda olevikku. Mina hoidsin mälestust eneses alles, sest tundsin kahetsust ja häbi, et Mina olin Mina ise ja tegin Sinule iseendana olles liiga.

Miks Mina ei olnud, osanud, suutnud olla teistmoodi, teistsugune? Mina ei näinud tookord enda valikut sellisena nagu täna näen, sest tollel ajal olin hetkes olles oma tunnete sees, kuid täna vaatan kõrvalt ja tunnetest väljas olles. Mina näen tänases päevas seda, mida Mina tookord ei osanud vaadata. Mina tean tänases päevas seda, mida Mina tookord veel ei mõistnud. Olen soovinud oma lugu muuta, kui saaksin seda teha – elaksin selle uuesti, teistmoodi läbi.

Mina ei saa muuta olnut olematuks, kuid Mina saan minna oma mälestuse sisse ja öelda Sinule – „Palun vabandust! Minul on kahju, et Mina ei mõistnud seda, kuidas valisin olla!” Kuid öeldes neid sõnu oma mõttes Sinule, voolavad Minu pisarad, sest tajun korraga, et Minul on tegelikult endast kahju. Mina ise vajasin lohutust, et vabaneda oma koormast, mida olen enesega ühes kandnud. Mina soovisin Sinu puudutust ja sõnu – „Mina mõistan Sind!” - kuid reaalselt ei ole Sind neid sõnu lausumas. Minu sees on mälestus, mille Mina ise olen elus hoidnud sooviga kord see enda pärast ringi ja õigeks teha, siis leiaksin enese sees rahu.

Täna seisan mälestus käes ja Minu sees kripeldab ning närib. Keeruline on mõte sellest, et tuleks seista Sinu ees, vastamisi ja vaadata Sinu silmadesse ning näha seal iseennast vastu peegeldumas ja lausuda sõnad - „Minul on kahju, et Mina ei mõistnud, palun vabandust!” Minus on hirm vaadata iseendale otsa ja võtta iseennast iseendana iseendas vastu – vaadata ausalt ja alasti, millisena Mina ise olen valinud oma elu elada.

Tänaseni oli Minu sees alles jonn, millega seisin enese eest ja õigustasin oma valikut. Kui oleksin vabandust palunud, siis oleksin olnud nõus süüdlane olema ja just sellepärast oligi Minul endast kahju, sest nii sain Mina olla ohver. Kui Mina oleksin leidnud lohutust, siis oleksin saanud jätta asja sinna paika ja olnule selja keeranud, kuid mineviku saba oleks ikkagi järgi lohisenud.

Mina saan aru MIKS Mina nii tegin, kuid Mina ei mõistnud KUIDAS Mina sain nii teha – kuidas Mina ei suutnud ennast varjata, ära peita, siis oleks olnu jäänud olemata ja Mina oleksin jäänud mälestuse sisse hea ja ilusana. Minul puudus kontroll enese üle ja nii olin Mina Mina ise – ehedana ja varjudest väljas. On raske vastu võtta teadmist, milline Mina võin Maailmas kõndides olla. Kui selline Mina elab Minu sees, siis on sellel varjus olles varjatuna õigus olla Mina ise, kuid kui Mina puudutana enesena olles Sinu pihta, siis muutun Mina valeks, sest alasti olles tegin vale teo.

Minul on iseendast kahju, sest Sina nägid Minu varjatud poolt. Mina peidaksin ennast uuesti ja Mina tean, et osa Minust ongi varjude sees peidus, kuid Mina tean, et Sina tead ja Sina ei unusta – Mina ei saa Sinu mälestust olematuks muuta.

Ja ikkagi saan Mina Sinule neid sõnu lausuda - „Minul on kahju, et Mina ei osanud hoiduda Sind puudutamast! Mina ei osanud luua sel hetkel meie vahele enamat, vaid puudutasin Sind nii nagu ei olnud Sinu jaoks õige.”

Minul on kahju, et Mina ei osanud iseennast hoida. Mina haarasin kinni oma võimalusest ja Sinust sai vahend Minu tunde lahendamiseks, sest Mina ei osanud sel hetkel teisiti. Kasutada Sind vahendina oma tunde lahendamiseks oli Minu valik, kuidas Mina ise oskasin tolles hetkes ise ennast aidata.

Sina ei seisnud inimesena, võrdsena minu kõrval – Mina nägin Sind vahendi ja võimalusena, kuidas anda endale see, mida Mina vajasin – päästa ennast iseenda käest ja oma tunde seest välja. Sina olid Minu elus olemas ja kohal ning tunne võis Sinuga seotud olla. Minu Mina kasvas nii suureks, et Minule ei lugenud Sinu piirid ega õigused. Mina vajasin kedagi, kelle pihta suunata oma tunne ja vabanedes sellest taastada rahu enese sees.

Kõndides oma teel üha edasi, kuid minnes ajas tagasi, muutuvad sõnade - „Minul on kahju!” mõte, eesmärk ja see, kellele neid sõnu lausun. Varem ütlesin Sinule, kuid mõtlesin iseendale. Mina ise vajasin tervendust ja olnust lahti laskmist. Täna Mina ütlen ise enesele - „Palun vabandust, Minul on kahju, et Mina ei osanud iseennast hoida, sest ei näinud teist teed, kuid ise ennast aidata oma Maailmaga toime tulla!”

Täna see enam ei loe, et Mina tookord ei teadnud, näinud ega osanud teisiti – täna Mina tean, näen ja oskan – see on Minu enese valik, kas mineviku saba lohiseb Minuga kaasas või peatun ja ütlen läbi iseenda Sinule – „Minul on kahju, et Mina ei osanud teisti! Palun vabandust! Mina armastan Sind!” Öeldes neid sõnu Sinule, ütlen Mina neid ka läbi enese peegelduse iseendale. Hoidsin olnut enese sees seni, kuni oskasin mälestust muuta. Lastes minevikul minna, saan välja hingata ja vabastades koha enese sees loon kerguse oma ellu.


Marianne

25.09.2019.a



teisipäev, 24. september 2019

Mälestustest elustuvad varjukujud





Inimene jagab ise või laseb omada endast mälestusi – fotosid, asju – mis meenutaksid teda ja temaga seonduvat. Kui asjad ja pildid vajuvad unustusse ja seisavad vaikivatena karpides, albumites või riiulitel, siis on nad lihtsalt esemed, mis on, sest nad on olemas. Kuid, kui pildid pannakse raami ja valguse kätte ning neid hoitakse silmade ees ja nendega räägitakse – neid vajatakse, sest läbi nende saab tagasi minna juba ära olnud aega, läbi nende on alles side olnu ja oleva vahel, läbi nende on alles side siinse ja sealse vahel, läbi nende on alles side ka lahus olevate inimeste vahel ning kui see ei ole enam tasane ja leebe pai olnule, vaid vajadus hoida enese ligi ja ennast lähedal, siis on tegemist millegi enamaga kui olnu mälestusega – siis on tegu varjus püsivate kujudega, energia voolamisega, kellegi toitmiseks, sest kusagil ja kellelgi on vajadus saada jõudu, saada endale jõudu juurde – küsimus on selles, et millisele osale endast ta jõudu vajab – kas valgusele või hämarusele.

Elus hoitavate mälestuste sees on osa inimesest. Osad on inimese energiast sündinud varjukujud, mis on seotud, kuid samas ka eraldi seisvad. Inimene saab nende kaudu energiat, kuid kui ta ei tea nende olemasolust ega oma nende üle kontrolli, siis kontrollivad varjukujud oma osa inimese seest. Võttes läbi varjukujude vajaminevat energiat, toidab inimene oma eluenergiaga neid – tema ise hoiab oma osasid elus. See on side läbi Aja ja Ruumi, kuid see on eluenergiat neelav side, sest ühteaegu ollakse erinevate osadega, erinevates aegades ja oma elu olevikus. Side on seotus kahe otsa vahel, milles liigub energia mõlemal suunal, ka teadmata ja teadvustamata, mida, millal ja kui palju.

Foto on mälestuseks peatatud hetk, mis vajab energiat, kui seda ära olnut püütakse elus hoida. Need on kui pühad altarid, millel hoitakse tühjust, kus on seotud olevik ja minevik. See, kes vaatab, see annab endast energiat, et hoida alal. See, kes on seotud on seotud, tema osad saavad toitu ja on lahus olles olemas. Millised on selle inimese mõtted ja tunded, kes piltidest pühamu ees põlvitab? Mille jaoks ta vajab piltidel olevaga sidet? See, kes annab oma tähelepanu, see tahab ka tagasi saada, kuid mida. Mis on selle inimese eesmärk ja soov? Mis osa täidab loodud varjukuju tema elus? Kas piltide ees seisja on vaba oma tahtes või on ta valvur, kes valvab varjukujusid ja annab endast soovitu?



Kui inimene ise jätab ja jagab oma osasid, hoides nii alles sideme enda ja oma varjukujude vahel, saab ta nende kaudu energiat, mis toidavad teda ja annavad talle jõudu kasvatada tugevamaks seda osa endast, mille jõudu ta tahab omada, et luua Maailmas muutusi – kuid taas on küsimus – millist jõudu ja milliseid muutusi?

Hirmu tundes tormab inimene ennast kaitsma, ta reageerib, vastandub, võitleb – proovib Maailma muuta. Oluline on olla ja lasta Maailmal olla sellisena nagu see on. Pole vaja reageerida, et muuta. Hirmu kogedes tunneb inimene ennast puudutatuna ja nii võtab ta hirmu endasse – avab pääsu endale ligi. Kõik võib olla seal, kus ta on ja sellisena nagu see on – see on Maailm.



Kui annad, siis lase lahti, ära seo tingimuste ega vajadustega. Kui jätad, siis nii nagu poleks olnudki. Sina saad endale küsida – Palun Valge Valguse kaitset ja puhastust. Sina saad saata Sinule mitte kuuluvad energiad enda seest, küljest ja ümbert tagasi sinna, kust need energiad alguse said. Sina saad oma energiad Maailmast tagasi kutsuda, võtta nad Valges Valguses puhastatuna endas vastu ja anda neile kuuluv koht enda sees.


Marianne

24.09.2019.a



esmaspäev, 23. september 2019

Kodu – Minu Mina piirid – 9/ 10





Kodu võib olla koht, mis on minu oma. Kodu võib olla koht, kus on asjad, mis on minu omad. Kodu on võib olla lihtsalt sõna, mis märgistab kohta, kus mina elan. Kui suur peab olema territoorium, mille sees tunnen ennast turvaliselt nii, et luban endal tunda – Mina olen kodus!

Ajal, mil minu Mina ei piirnenud ainult minu endaga,vaid see asus ka väljaspool mind, oli minule oluline, et minu asjad, mis tähendasid mulle mind ennast, oleksid turvaliselt hoitud st, et mitte keegi teine ei tohtinud neid puudutada ega muuta nende seisukorda või asukohta – ainult mina ise tohtisin iseennast omades seda teha.

Kui Mina olin nähtavana oma asjades, siis oli minus vajadus hoida turvalist ruumi ka nende asjade ümber, kuid see oli keeruline ajal, kus mina olin kübe, keda teiste tahtmised ja meeleolu muutused paigast paika lähetasid. Elasin kohtades, kus tõesti ei olnudki minu oma mitte midagi muud peale nähatvate raamatute, kuldse juukseklamberi ja lillede – need olid minu jaoks olulised, neid mäletan pidepunktidena oma teelt – nemad olid minu väärtus väljaspool mind.

See oli aeg, kus omatavate asjade väärtus oli minu jaoks suurem, kui minu enese oma – minul ei olnud väärtust, sest tundsin, et mitte keegi ei tahtnud mind omada, sest mind ei hoitud enese ligi – mina olin see, kes oli alati kolmas ja seega üle, kes saadeti sinna, kus parajasti oli võimalus ja ruumi – ööpäevane lasteaed 6a, sanatoorne kool 5a, suvised laagrid 4 nädala pikkustena, maal sugulaste juures või tädile hoida. Usun, et seda aega, mis ma elasin väljaspool emakodu oli hulganisti rohkem, kui nö kodus olemist – seal olin külaline, kes käis aeg-ajalt kohal.

See oli nagu omamoodi unes elamise aeg, mina ise olin uinutanud enda, sest võimalust oma elu omada, st reaalset võimalust muuta oma elu nii, et saaksin elada oma kodus, see tundus mulle võimatuna. Ma kõndisin läbi kõikide kohtade, majade, korterite, voodite ja kappide – need olid kohad, kus ma pidin elama ja asjad, mis mind ümbritsesid isegi siis, kui ma seda ei tahtnud. Asju sain omada, sest neid oli vahel möödapääsmatult vaja

Iga inimene teab, kasvõi oma peidetud sügavuses, miks ja kuidas vajab ta võimalust muuta teda ümbritsev keskkond enesele turvaliseks ja enese näoliseks. Keeruline on elada, kui kõik väljaspool iseennast on kellegi teise oma ja soovitud muudatusi ellu viia ei saa või ei tohi. Selles ajas elades vajabki inimene nähtavaid piire, mis hoiavad teised temast eemal – piire, mis peavad, sest on reaalsed. Mina elasin olukordades, kus mingid piirid olid – voodi ja kapp – kuid need ei pidanud, sest teised astusid piiridest üle ja sisse. Elasin majades ja tubades, mis kuulusid alati kellegi teisele ja ma teadsin, et ei saa ega ole seal igavesti, sest üks päev – kunagi homme või juba täna - tuleb mul taas oma kott võtta ja minna.

Lapsepõlve suved ja ka teised ajad olin sageli Tabasalus tädi juures – see seal oli minu lapsepõlvemaa. Suureks kasvades kinkis tädi suvemaja minule. See aeg oli tagastamiste ja uute/ vanade piiride mõõtmiste koht – minu ääretu lapsepõlv sai nähtava piiri, mis ahistas, sest lõikas mind avarusest ja iseendast välja ning pani võretatud puuri sisse – teisele poole – vabaduse sisse jäid kukeseente ja muulukate kohad, teerajad ja põõsad, mis olid varem loomulik silmapiir, kus sulasin loodusega üheks.

Ühel hetkel juhtus nii, et maatükk majaga olid minu, kuid tee selleni uue naabrimehe oma – mets ja aasad, mille keskel elasin, müüdi kruntideks. Seal ajal juhtus üldse huvitavaid asju – naabrimehele ei meeldinud meie aed, mis piirnes tema teega ja ühel hetkel leidsime töömehed seda maha võtmas ja uut asemele panemas – tõeliselt huvitav. Aia taha, sinna, kus varem oli loodus, kasvas maju, kui seeni. See aeg, kui majad ja elanikud leidsid oma paigad, tundus juba talutav, kuid pikad ehitusprotsessid ja huvitavad töömehed, aga oma rahu ja vaikust vajava minu elu võimatuks tegevat.

Mina müüsin oma lapsepõlve ära, sest vajasin nähtavalt suuremat ruumi selle koha ümber, kus asusin mina – Soosaarel oli 21,1 ha maad ja maja selle kõige keskel. Mitte keegi ei oleks pidanud ulatuma minuni ega astuma piiridest üle, kuid ... minul oli taas huvitav naabrimees, kes oma põlde harides ja maad nö siledaks muutes, ometi piiridest korduvalt üle ja sisse sõitis. Minu jaoks tähendas see pidevat valves olekut, sest naabrist, kelle üle puudus minul kontroll, sai vaenlane - reaalne oht minule – ma teadsin, et kui mina ei suutnud kontrollida oma maade puutumatust, siis see tähendas seda, et mina ei suutnud tagada iseenese turvalisust ja puutumatust.

See oli üsna suur territoorium, mille enesega samastasin – need olid minu Mina piirid ja sellepärast sellega seonduv minus painava pinge kasvatas. Kaks aastat tagasi, uuel kevadel, kõndisin endas ühe tee läbi, mõistsin ja lasin lendu loo, vahetasin vaatenurka ja ei sõdinud enam naabrimehega vaid pöördusin tema poja poole – asjad muutusid, piirid pidasid ja mina ei tundnud enam endas vajadust minna ja kontrollida. Piirid väljaspool mind hakkasid kahanema ja minule lähemale jõudma.

Soome tulles asusime elama majja, mis kuulub teisele, keda võib nimetada ka naabrimeheks ja sellest ajast sai alguse taas üks valusalt huvitav enesele lähemale kasvamise aeg. Ma ei saanud siin tõmmata nähtavat piiri enese ja teiste oma vahele – maja on teise oma ja õue peal asub väga lähedal veel üks maja ning ka selles elasid üürilised, kes olid kui pinnud, mis torkisid valusalt - lugusid kasvas sellest ajast hulgi. Aasta tagasi ma lasin siit, sellest kohast lahti – enne oli minus vajadus ja uskumus, et saan muuta selle koha oma koduks. Kuid ühel päeval elasin läbi hetke, kus naabrimehe käitumist jälgides mõistsin, et hoolimata sellest, et mina siin elan ja siin on minu asjad, ei muuda see fakti, et maja ja maa on teise inimese omad – tema tahtmiste järgi muutuv ja muudetav paik.

See oli aeg, kus ma tundsin ennast rahulikult ja vabalt ainult looduse avaruses ja linnades – seal olid küll omanikud oma piiridega, kuid seal olin vaba, sest seal olid teised inimesed minuga ühte moodi – me olime lihtsalt möödujad – kõik võisid tulla ja minna, sest koht ei sidunud – seal olin ainult mina enesele oluline, sest muid, minu jaoks väärtust omavaid asju, selles paigas ei olnud.

Meie kodu, omale ostetud maja ja maa on väiksemate piiridega. Maja, mis asub asula peatänava ääres, kõrgel künkal ja hulga, järgnevate tänavate alguses, ei piira ega varja ehitatud aed – seega olen ise ja on möödujad nähtval. Täna see ei häiri mind, sest majad ja teed on paigas, piirid nähtavad ja iga üks elab oma elu oma majades ja õuedes. Suurest maast lahti lasknuna olen taas väiksemas paigas tagasi. Istutasime 101 elupuud, millel on pikk aeg kasvada, et varjavaks aiaseinaks saada.

Kodu valisime kolme maja ja maad kaaludes. Iga paik oleks olnud üks valik ehk tee – ei õige ega vale, vaid üks rada, mida mööda omal moel kõndida. Üks maja asus teistest eemal, metsa sees, teine tänava lõpus, umbekasvanuna varjus. Valisime valguse, avara vaate ja kõrguse. Kui varem pidi ka maa looma uru ehk varju, kuhu peitu pugeda, siis nüüd vajan valgust, kõrgust ja avarust, et sirutuda. Oluline on see, kuhu mina oma tähelepanu suunan – varem vaatasin ümbrust – jälgisin teisi, et olla valvel, millal ja kust oht võib tulla. Nüüd olen endas ja vaatan seda, mida mina teen ja kuidas elan – tean, et Maailm minu ümber on olemas ja elab oma elu ega kao vaid liigub ja muutub omal moel – ma olen sellega teadmisega rahu teinud. Mina elan oma piirides ja iseenda sees – mina olen Mina ja iseenda võtan kaasa, kui lähen ja elan oma elu.

Kodu oli Asi, mis muutus või mida mina ise muutsin oma tahte ja vajaduste järgi – kodu olin mina ise väljaspool mind ennast. Asjad sidusid mind kohaga ja tegid kohast minu kodu. Asjadega koht oli paik, kus minul oli luba olla, sest asjad andsid õiguse paigal olla ning oma asju hoides iseennast hoida ja võimaluse muuta ise oma elu läbi nende asjade.



Sellises, asjadega tähistatud kohas, ei tulnud ma toime teiste poolt tehtud muutustega, ei suutnud vastu võtta minu asjade liigutamist, sest see ei tulnud minu seest ega olenenud minu tahtest. Selles kohas suunasin oma tähelepanu muutjale – tema oli vaenlane, kelle vastu kasvatasin viha, mida vajasin, et seista paigal ja nõuda õiglust - see tähendas, et muutus pöörataks tagasi – taastataks endine olukord – mina ei vaadanud hetke, kus seisin muutuste ja muudetu keskel, vaid teist, kes pidi minu ümbruse tagasi muutma, et mina saaksin taastada rahu eneses ega peaks kohanema, see tähendab muutusega toime tulema. Mina nägin sõna Minu = Mina, Minule kuuluv = Mina – Mina olen see, millest tuli kinni hoida, et mina ei kaoks muutudes. Minu Mina ei olnud ainult endas vaid kõigis minule kuuluvates olulistes asjades (ka inimestes) – mina ei osanud ega suutnud oma Mina asjadest eraldi seisvaks lahutada.

Mina ei pea enam kõiki ega kõike kohtustusena omama. Olen õppinud lahti laskma, sest omades hoian mina ise ennast kohas ja paigal. Mina ise seon ennast salaja siis, kui tahan kinnitatuna püsida, sest kardan järgmise sammu teha. Omamata on minul ja minus vabadus olla ja minna, sest ma ei ole seotud.


Marianne

23.09.2019.a


neljapäev, 19. september 2019

Tunded – Elu maitsed värvivad Maailma – 8/ 10





Tundub võib olla kummaline, et kui on valida 10 olulisemat hetke oma elust – seda 10-t, mis teevad minust just minu – siis võiksin valida nö ilu ja headuse, mis kaunistaksid ja tõstaksid mind, kuid mina valin 8-ks looks tunded, sest ilma nendeta ei oleks mina mina ega minu elu see, milles kogemusi, lugudeks läbi kõnnin.

Aastaid olid tunded teiste poolt tekitatud ebameeldivused – teised olid süüdi selles, et minul minu sees oli halb olla. Tunded elasid ja kasvasid minus, kuid nad olid teiste omad, sest nemad äratasid iseendana olles minu sees tunded üles. Ma uskusin, et kui teisi ei oleks või kui nad oleksid/ teeksid/ valiksid olla teisiti, siis minul ega minu sees ei oleks halb olla – siis saaksin mina olla ilus ja hea nii seest, kui väljastpoolt.

Tunnete värvide palett on avar ja mitmekülgne, minu rehadeks, mille otsa üha uuesti astusin ja haiget sain, olid – solvumine – mind puudutati, viha – mina ei taha, kadedus – minul ei ole ja kurbus – mina olen üksi ja väljajäetud ning loomulikult elas võimsalt minu sees veel mitmeid teisi tundeid, neid, mis kasvasid üksteise peale ja üksteise seest välja.

Tunded kasvasid ja võtsid üha suurema osa minust enese alla, kuni lõpuks samastasin ennast oma tunnetega – ma ei küsinud Miks?, sest nad olid olemas. Mind häiris ja segas, millisena ma Maailma läbi tunnete nägin ning ma seisin korduvalt oma tunnetest lähtunud sammude tagajärgede ees ja sees, kuid ma ei tulnud nendega toime ega tunnistanud omaks – mina ei tahtnud võtta vastutust selle eest, kuidas ja mida mina olin teinud – mina ei olnud süüdi, sest mina olin ohver.

Ega tundest endast ega sellest, et see minu sees on ei olekski mitte midagi, kui tunne ei värviks Maailma ja mina ei näeks ega teeks ise enda valikuid ja samme oma huvitavatest vaatenurkadest lähtuvalt - kui tunne omab mind, siis mina puudutan Maailma läbi oma tunde. Võib küll öelda, et lase oma tundest lahti ja anna see vabaks, kuid kuidas seda teha, kui mina ise olen tunne. Seega on tunne ju mina ise ja kuidas ma saan ise endast lahti lasta – see tundub võimatu ülesandena. Läbi oma tunnete olen teinud teistele inimestele vaimselt ja füüsiliselt valu, olen olnud õel ja sarkastiline, kibestunud ja hoolimatu ning vihane, väga-väga vihane olen olnud.

Tundena oma elu elades on keeruline näha ja vastuvõtta teadmist, kuidas ja kui kergelt elavad need inimesed, kes on oma tunnetest ja tunnete sees olles vabad. Ma nägin küll erinevusi, kuid kuna ma ei osanud seda sama oma elus saavutada, siis oli minus vajadus/ tahe, et teisel oleks minu elu moodi raske ja vaevaline teekond, sest sel juhul mina ei oleks pidanud nägema erinevusi ja tundma lootusetust, et kergus ja helgus on kauguses, sest nad on kellegi teise omad. Teised olid elavaks näiteks, kuidas võib ja saab, kuid neist said just seetõttu vaenlased ja osatajad seni, kuni mina ise selle samani ei osanud ulatuda.

Mina ei osanud ega teadnud, kuidas olla tänulik, sest ohvrina elades oli kõik saadav ja saamata jäänu, kuid soovitu, minu tasu üleelamiste ja kannatuste eest – see tasu oli enesestmõistetavalt minu oma. Mina uskusin, et kui minul nähtavalt ei olnud, siis oli minul järelikult puudus ning seega tuli võtta sealt, kus oli, sest seega oli seal seda üle – nii pidi loodama tasakaal ja valitsema õiglus. Kuid tegelikult ei olnud kunagi kusagil üle ega puudu, sest inimene ja tema elu on üks tervik – tegemist oli vaid minu enese huvitava vaatenurga küsimusega. 

Seni, kuni inimene ise ei õpi oma ellu soovitut looma ega võta vastutust iseendana olemise eest, seni ootab ja tahab ta seda teistelt saada. Tegelikult ei loe see, kuidas ja millal keegi teine jõudis sinna, kuhu ta jõudis, vaid see, millal ja kuidas mina ise edasi astun. Tunded on päästerõngad, mille järgi haarata ja millest kramplikult kõvasti kinni hoida, et saada ja anda endale see, mida arvan end vajavat. Vabaks saan siis, kui lasen tundest/ asjast/ inimesest/ kohast jne lahti – vaatan otsa iseendale ja oma elule ning näen teed, kuidas minu elu läheb sellest kohast edasi ka siis, kui mina seda soovitut ei oma.

Hetked minus elus ei ole enam enesestmõistetavad, mina tean, mida tähendab energiavahetus ja küsimine/ võtmine/ andmine, mina olen õppinud vastutama ja võtan vastutuse oma valikute ning sammude tagajärgede eest. Olen tänulik ja tänan selle eest, kui saan kogeda hommikust udu, rattaga sõitu, linnu või loomaga kohtumist, korjan pohli metsa alt. Tänan seda inimest, kes oli enne mind kohas, kus olen, sest tema tehtud sammud on teinud võimalikuks selle, mis mind ees ootas.

Mina tänan iseennast selle eest, et hoian, austan ja kuulan ise ennast – mina tean, et mulle on oluline, kas ja kuidas jõuan ning olen järgmises hetkes – mina ise saan endale anda selle, mida vajan, et sinna jõuda ja seal olla. Täpselt nii muudan mina ise oma elu, kui kohanen ja muudan vaatenurki, sest näen ka teisi külgi Maailmas ja eneses kui lasen lahti tunnetest/ asjadest/ inimestest/ kohtadest ja leian enese seest vastuse – kui seda või teist minul ei ole ega mina ei oma, siis tegelikult mina olen olemas ja elan edasi.

Tunded ei kao minu elust ega seest kusagile, nad on endiselt olemas ja endiselt sukeldun ma vahel  üleni nende sisse ja tunnen end kaduvat. Tunded värvivad minu Maailma, sest nad on minu elu maitsed.


Marianne

19.09.2019.a



kolmapäev, 18. september 2019

Meri – hingav kaaslane – 7/ 10








Meri on ääretu avarus või vähemalt nii mulle tundub, kui tema kõrval kõndides vastaskallast ei ulatu nägema. Meri hingab ja on justkui elus, ta on kallis kaaslane, kelle juurde minek on iga kord uus ja kordumatu kogemus.

Väidetavalt olin juba väiksena mere lummuse kütkes. Üheksa kuuselt kõndima minnes suundusin mere, kui suure sinise vanni poole. Mind olevat olnud keeruline merest lahus hoida, sest kui nähtamatu sidemega ühendatult olin ma taas ja taas selle sinetava suuruse poole teel.

Minu suve tähendasid ja tähendavad ikka merd, ujumist vees ja aega kaldaliival. Pirita, Tabasalu, Keila-Joa, Vääna-Jõesuu rannad olid osa minu suvistes päevades. Keila-Joal olles käisin mere ääres ka sügisel, talvel ja kevadel – ma nägin tema erinevaid nägusid. Me ei elanud suletud territooriumil ja seega sain ma vahel ka üksi mere ääres kulgeda - seal oli rahu ja vaikus. Seal oli vaikus teiste laste häältest, kehadest ja isiklikust ruumist. Mäletan mere värve, jääd, kive ja luiki. Meri tõi enesega huvitavaid pakendeid ühes, sealt kusagilt kaugemalt, teistel kallastel elavate inimeste sõnumeid.



Tabasalus elades oli nii igapäevane, et kulgesin oma teedel ülemisel kaldal ja alumisel kaldal. Üleval olles vaatasin kaugele, sest seisin kõrgel – kunagisel kaldajoonel. All kõndisin kividel ja vaatasin kõrguvat seina enese kõrval ning teisel pool laiuvat vetevälja. Soosaarele kolides oli minu ainus kaotus ja kahetsus see, et ei saanud „oma” merd kaasa võtta. Hoolimata pikenenud vahemaast, 600- st meetrist sai 36 kilomeetrit, minu ja mere vahel, avastasin enese jaoks uued kaldad ja uued mered – Vainupea oli lemmik ja omane. Seal käisin erinevatel hetkedel ja aegadel. Seal vaatasin ja kogesin, kuidas tuul ja meri käsikäes rannajoont nihutasid, ühest kohast liiva ära kaotasid või teisale kokkukuhjasid. See seal oli minu meri.

Mina lähen mere äärde – meri on siht, kuhu üha uuesti kõndima minna. Eestis on võimalik kilomeetritega mõõta maad, mida ääristab meri. Soomes on nö erinevaid meresid rohkem, kuid need on pigem kohad, kui punktid, kus piiratud alal olla – merele minnes on avarus, kuid pikki kaldaid on üksteise kõrval eravaldused, sest kõik tahavad merest oma osa saada – omada oma kaldariba, kus varbad vette pista, kuhu peale sauna sisse hüpata või kust paadiga merele sõita.



Mina lähen mere äärde – mina lähen ise endaga kohtuma, vabana olema ja hingama. Lähen väljenduma nii nagu olen – meri ei arvusta ega hinda, tema võtab mind endaga ühes. Meri lainetab minuga kõrvu ja laulab omas meeleolus. Mere ääres pääsevad minu tunded valla, sest tean, et seal olen hoitud. Räägin, nutan või karjun – puhastun, üleliigne ja mittevajalik voolab minust välja ja lahustub hajudes. Meri võtab kõik vastu ja lahustab – annab tagasi vaikuse isegi siis, kui ta meeletult tormab ja marutab - mina loon rahu enese sisse.



Meri võtab mind vastu. Meri kannab ja ümbritseb, mere soolane ja karge vesi on võimalus olla üleni sees, tunda, et olen tervenisti ümbritsetud Maailmaga, mis elab, hingab, liigub, hellitab ja hoiab mind endas – mina olen turvas.



Sel suvel sõitsin Sup laual üle lahe, edasi tagasi, umbes nii kilomeeter pika vahemaa kaks korda. Kui hoidsin sihtpunktina maad ning vaatasin enese jalge ette, kuid ei vaadanud kõrvale, siis oli julgem tunne. Kuid keset lahte jõudes vaatasin vasakule ja paremale, hoolimata sellest, et kaldad jätkusid, oli see ääretus, mis kaugele ulatus, kõditavalt hirmutav. Teadsin, et allpool mind on üsna pikk tee põhja, nii 5-7m, kuid see on hoomamatu sügavus, kui olla pinnal. Tajusin, kui päris pisike ma olin selle suure vete lainetel.

Mulle meeldis vastu laineid aerutada ja siis ümberpöörates istuda laual, jalad teineteisel pool ning lasta merel end üles-alla hõljutades tagasi viia. Kui soovisin kiiremat sõitu, siis tõstsin jalad lauale, kui soovisin vee embust kogeda, siis hoidsin jalgu vees ja liigutasin neid vastu laineid laisalt – hõljusin vees olles vee peal ja olin merega ühes. See vaikne lainetav hõljumine jätkus ka kaldal – tundsin enese sees, kuidas virvendus minus võbeles.



Kallas on turvaline teise ja veel suurema Maailma äär. Meri on avarus, kus saab silmapiiri puudutada siis, kui päike tõuseb üles või loojub magama. See on silmaga nähtav ja vahetu kogemus, kui suured Maailmad värvide vahetudes suurt Maailma muudavad. Mere ääres leian selle, mida iganes ma sinna otsima lähen. Mere hääles kuulen vastust iseendana olemisele. Mere ääres olen vastuvõetud, hoitud ja saadetud. Meri - see on lähim võimalus, kuidas olla iseenda Algusega ühes – olla osa kõiges ja kõigest.


Marianne

18.09.2019.a



teisipäev, 17. september 2019

Kivid - side Ajaga – 6/ 10





Kivid on ka väiksena olles suured. Kivid on paigas ja püsivad. Kivid on ühteaegu kõik ja ei midagi, sest nad on Aeg, mis on nähtaval, mida saab puudutada, taskus kaasas kanda ja mille peal saab kõndida või varju pugeda. Kivi sees on mälestused tallel.

Kusagil esimeses või teises klassis käisin Hiiumaal. Tee viis Sääretirbile ja selle lõpust tassisin kaasa nii 300g raskuse, ploomikarva punase kivi. Võtsin ta endaga ühes, sest nägin kivi peal elevanti. See kivi seisis aastaid Tabasalus aknalaual, Soosaarele kolides võtsin ta kaasa. Kord koristades vaatasin kivi ja enam seal elevanti ei olnud. Kivi läks looduse sisse tagasi.

Mäletan, et Keila-Joal olles meeldis mulle kivilt kivile edasi kulgeda. Sealsetel, kaldaliival ja meres lebavatel kividel oli seda hea teha, sest jää oli neid sinna heldelt laotanud. Meditatiivne kulgemine, pidev liikumine üha edasi ja edasi. Tasakaal ja enesetunnetus, hoog ja lõppematus ning siis tuli maa või meri vastu ja edasi liikumiseks pidi ümber pöörama, tagasi minema.

Mingi perioodi jooksul leidsin ja võtsin kõikjalt kaasa auguga kive, sest need pidid õnne tooma. Hispaanias käies oli taandunud merest paljaks jäänud liival hulganiselt kauneid ja eripäraseid kive – loomulikult rändasid nad kohvris minuga kaasa. Tabasalus elades ja sealse pankranniku all kõndides, avastasin 30 aastaselt enda jaoks kivistised. Sellest sai omaette eesmärk – iga kord oli vaja uus ja selgem ning terviklikumalt nähtav mälestus leida, kuid, kuidas võtta endaga ühes tükk, mille peal on palju erinevaid kivistisi, kuid, mis on poole auto suurune või mõni natukene väiksem – ei olnud võimalik.

Soosaarele kolides arvasin, et nüüd on kivistised kaugel, sest meri jäi Tabasallu maha ning uue mereni oli 36 km maad, kuid siis ma veel ei teadnud, et meie maja ja maad asusid endise merepõhja peal. Lume sulades läksin oma valdusi esimest korda üle vaatama ja seal, mustaval mullal, lebas täiuslik kivistunud trilobiit. Veel leidsin kivistunud korallipuhma koos väiksemate teokarpide ja taimedega ning, kui valla teedele karjäärist toodud kruusa laotati, siis olid leiud minu jalge ette toodud. Õhtuti jalutamas või rattaga sõitmas käies tõin järjest uusi avastusi endaga kaasa - kivistunud elu kuhjad kasvasid.

Tabasalus oli minu jalge all paas, mis astus vastu, pudenes ja neelas mulla. Soosaarel ei olnud labidaga kaevamine teema, sest mulda ja liiva oli sügavuses poolteist meetrit vähemalt. Kõrgemal künkal leidsin kivikangru, millel kasvasid haavad. Sealt oli hea üle laiuvate põldude vaadata. Raudkividest vedasin endale ja kärule liiga tehes kiviaia kokku – madala ja lühikese – kivid osutusid raskeks, kui proovisin neid enese soovi järgi liigutada. Metsas oli rusika suuruste kivide kuhi – eelkäijate poolt põldudelt kokku korjatud saak – nendega vooderdasin, enese poolt labidaga kaevatud, basseini põhja ja seinad.


Ajal, mil ma enese sisse kõndides avanema hakkasin, poetusid minu teele südamekujulised kivid. Korraga oli ka minu enese kodutee neid nähtvalt täis ja Maailmas ringi käies ootasid nad paigal seistes meie kohtumist. Kive oli erinevate suuruste ja värvidega, neid võis kohata kõik võimalikes paikades ning neil oli üks ühine joon - nad olid selgelt kivist südamed.

Kaks aastat tagasi, suvel, oli pojal sünnipäev tulemas ja vanematel oli soovitatav selleks ajaks endale teine paik otsida – otsustasime Soome sõita. Ühepäevasest reisist sai kolm päeva huvitavaid hetki. Algne eesmärk sisaldas endas tegelikult sügavamat – mina tulin Soomega kohtuma. Ma leidsin kaljud, suured kivid, mis on maapinna peal ja mille peal sain kulgeda üha edasi ja edasi, kordagi maad puudutamata. Kui ma otsisin endas vastust küsimusele, kus on Aja mälestused, siis vastuseks leidsin, et need on kivis. Tollel suvel kinkis Soome maa mulle südamekujulisi kive ja ma teadsin, et olen koju jõudnud.





Kutsun Soomet oma Isamaaks. Siin, minu kodus, on see, mida mina praegu vajan – kaljud, meri ja avarus. Kaljud on hiiglaslikud kivid, mida taskus kaasa ei tassi ega paigast liiguta. Kaljud seisavad kindlalt ja kõrguvad üles poole ning neil kõndides astun valguses. Kui sõidan, käin või aerutan kaljude vahel, all või kõrval, siis tajun eneses rahu ja sidet Ajaga -  mina - kivi - kaljud - Aeg.


Marianne

17.09.2019.a

esmaspäev, 16. september 2019

Mina tean, sest mina usun – Mina usun, sest mina tean – Mina lihtsalt tean





Uskumus on inimese loodud selgitus, miks ta koges sellist tähelepanu, millega ta toime ei tulnud. Inimesel on vaja uskumusi, et vältida soovimatu tähelepanu kordumist. Inimene loob uskumuse kohas, kus ta tunneb, et on iseenda väljendusena ebaõnnestunud. Uskumust enese sees alles hoides soovib ta vältida taaskord sama tulemuseni jõudmist – kui inimene teab, sest usub, siis pole tal vaja teatud moel astuda, teha, olla jne.

Inimene ise suunab oma tähelepanu uskumusele, mille on enese aitamiseks enese sisse loonud – see on justkui fakt ja tõe teadmine – piir ja raamid, mis hoiavad inimese paigal ja Maailma paigas. Uskudes ei taha inimene vaadata ega lubada ennast sinna, kus asjad pole paigas või võivad muutuda. Uskudes pole tal vaja kohaneda ega tunda hirmu teadmatuse ees, kas ta seekord õnnestub või ebaõnnestub.

Teadmine – mina olen – on vabadus. Uskumine – mina olen – on piir. Uskumus takistab, sest vähendab potentsiaali ja peatab liikumise enesele lähemale. Teadmine loob selguse ja annab jõu, et edasi astuda. Teadmine on kindel jalgealune, sest see peab ja kannab. Uskumus vahetub ja muudab nägu. Kuidas teha teadmise ja uskumuse vahel vahet?

Uskumiseks on vaja tõestust, mille inimene saab, kui õnnestub või ebaõnnestub – sellest loob ta endasse mustri, mida vajadusel korrata soovitud tulemuse saamiseks või nö teab kindlalt, mida tuleb vältida soovimatu tulemuse kordumiseks. Teadmine on mõistmine, see on allika vee puhtus ja selgus inimese sees ning selle jaoks ei ole vaja tõestusi ega nö vettpidavaid fakte. Teadmine – see on, see on lihtsalt selgus inimese sees.

Uskumused piiravad inimese potentsiaali olla tema ise – see on pidev enesekontroll ja toimetulematus iseenda poolt tehtud sammude tagajärgedega ning Maailma puudutusega. Uskumine tähendab uskumist, et kõik kordub, sest kunagi on juba nii olnud ja tehtud – tulemus on ettemääratud ja teada – inimene teab, sest ta usub.

Uskumusi on vaja, et ennast hoida enese see kasvavate tunnete eest, mille talumisega inimene toime ei tule – inimene ei taha suunata tähelepanu endasse ega vaadata iseennast. Kui on olemas uskumused, siis inimene teab, et tal pole vaja teatud moel ennast liigutada ega elamisega teatud moel pingutada, sest see tundub liigse ja ebavajalikuna, sest sellel ega millelgi ebavajalikul ehk ebaharilikul e erinevusel pole mõtet, kuna tulemus on ju ette teada.

Tulemus st tulem ehk inimene ise ja tema elu on olemas, kuid vahe on selles, kuidas ja millisena inimene selleni jõuab – vahe on temas endas – kas ta näeb ennast kui vahendit, et saada soovitut või vältida soovimatut või ta teab, sest ta teab, et tema ise ongi tulemus, iseenda poolt astutud sammude tulemus.

Uskumused sünnivad, kui inimene kogeb, et uksed ei avane või sulguvad tema ees – takistused teel on õppetunnid. Selle asemel, et vaadata endasse, keerab inimene kõrvale või sulgeb silmad, et mitte vaadata kogetud kogemust ja astuda sellest läbi, sest see on juba möödunud hetk, millest jäi mälestus. Uskudes seisab inimene ise takistusena oma teel ja oma elus paigal, sest ta tahab „õppida”, kuidas luua oma ellu see sama või teine tulemus siis, kui tuleb järgmine kord, siis, kui tema elu kordub ...




Marianne

16.09.2019.a



laupäev, 14. september 2019

Tuli – Valgus – Soojus – 5/ 10





Tuli põleb, valgustades Maailma jagab ta kõigile ja kõigele soojust. Tuli puhastab, valguses on selguse teadlikkus. Valgus loob turvalise ruumi ja tulest leviva soojuse käes rahunen ja avanen. Tules, Valguses ja Soojuses on elu.

Mulle meeldib tuld teha ja hoida teda elavana. Mäletan ühte esimestest öödest Soosaarel, teised magasid ja mina istusin soojas ning hämaras köögis, pliidi all põles veel tuli, mis heitis ukse ja pliidiraua vahelt seinetele ja lagedele veiklevaid valguse varje – oli suur kestev rahulik vaikus – mina olin koju jõudnud.

Mulle meeldivad põlevad küünlad, nad puhastavad hetke, ruumi ja aega. Ööde sees põledes hoiavad küünlaleegid magajad oma valguse varjus. Pimedas õues, laterna sees, annavad suuna eksinule ja seisavad valvuritena energiate teedel.

Soojuses on mõnus pehmus ja lõdvestav rammestus – vee soojus on sulnilt hellitav nauding, tekk katab ja hoiab enese kaitsvas embuses, lõhnav tee kannab soojuse lainetena kehasse laiali ja soe tass hellitab külmast kohmas sõrmi.

Päikesevalgus tundub nii loomulik igapäevase elu osa olevat. Eestis paistis päike oma päevasel teekonnal igast aknast sisse ja kuldas toad oma valguse soojusega üle. See iseenesestmõistetavus ei ole Soomes üldse nii tavaline, siin loeb see, millise mäe külje peal elatakse – milline aeg jääb varju, milline aeg jagab valgust. Üüritud maja asub sellel oru küljel, mis talvel on varjus. Aknast on orus laiuvatel põldudel päikese heledust näha, kuid maja asub teisel pool nähtavat joont – varjus on kõle külmus ja hämarus.

Sügisel, talvel ja varakevadel põlevad õues laternates küünlad, suvel päikesepatareiga lambid, sest mulle on oluline, välja pimedusse sisse vaadates, sooja ja elavat valgust näha. Silmside minu ja Valguse vahel loob ühenduse ja mina tean, et olen hoitud ja kodu on kaitstud. Kodumaja asub kõrgemal künkal nii, et päike ulatub teda paitama, kuid ma veel ei tea, kuidas on seal erinevatel aegadel, erinevatel hetkedel – see on alles käimata teekond, veel avastamata kogemused.

Ealised iseärasused, vist. Minu sisemine temperatuur on paigast nihkunud - kuumus levib lainetena, energia vool kiireneb ja ühe hetkega on pulbitsev torm minu sees, mis põletab olnu ja raugeb siis taas, taltudes vaikuse sisse - mina ei ole veel paigas ega süvendatud sängis – keha alles otsib oma uut rütmi ja rada - on üleminek ühest ajast teise.


Palun puhastust Valges Valguses, Valge Valguse kaitset ja pühitsust Valge Valguse sisse


Marianne

14.09.2019.a



reede, 13. september 2019

Isepäine ise kõndimine = ise olemise vabadus – 4/ 10





Vabadus tähendab olla sõltumatu ja vaba ise olema, minna sinna, kuhu tahan siis, kui ise valin ning teha seda, mida ise soovin.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla kuhjas ega segi. Mind teeb üsna okkaliseks, kui keegi astub liiga ligi ja puudutab mind oma kohal olemisega siis, kui olen kulgemas. Otsin pääseteed, kui minust ja teistest moodustub ühine tropp, mis takistab lahku ja eraldi voolamast ning pole ruumi, et põigelda mööda. Tunnen füüsilist raskust, sest peab tammuma, liiga kaua aega seisma koha peal, et edasipääsu oodata. Teistest saavad piiravad seinad, mis ei lase hingata ega avarusega ühte sulanduda. See on teistest sõltumine, sest saan astuda vaid sinna, kus jääb ruumi ja teha seda alles siis, kui keegi eest ära läheb. Tunnen, kuidas teiste juuresolek ahistab ja vähendab ise olemise võimalust.

Kui kusagil suundutakse ühes pidevas jorus kuhugi, siis on minus vastupandamatu tarve keerata teisale, minna mujale ära, kas või ringe tehes edasi minna. Minus on vajadus, et ees oleks tühjus ja taga poleks saba. Nii ei ole eesolija kordamist ega tagant kedagi kandadele astumas. Jääb aega, et olla ja ruumi, et astuda ning valikut, et peatuda või minna ja hetk, et üksi olles vaadata endasse või endast välja.

Teistega ühes kulgedes võib põrgata kokku, jääda teele ette või peab tee vabanemist oodates seisma. Teiste kehade hääled, lõhnad ja puudutused häirivad, sest tungivad minu meeltesse ja minu keha reageerib – tahaks ennast kokku tõmmata, sulgeda ja katta – jätta teised endast välja, kuid hääled kõlavad kõrvus, lõhn ujub ninas ja kehale on jäetud jälg – teise inimese väljendus ja olemine, tunded ja liigutused kanduvad minu sisse edasi ja liigutavad ennast minu sees.

Mina vajan vahel ruumi, kus tean kindlalt, et seal ei ole teisi, kes vaataksid, juurde astuksid, teeksid hääli, liigutaksid vaikuse vabadust – kõik on paigal ja kindel. Seal olen enese rahus, sest olen vaikuse sees ja turvas. Mitte keegi ega miski ei sunni mind seal oma valikuid muutma või mind muutuma peale minu enda. Tean, et kui teine inimene on olemas, selles samas ruumis, siis ma ei saa teda vajadusel kõrvale ega välja lükata sellepärast, et soovin vabastada ruumi iseendale – mis iganes suuruses see ruum minu jaoks parajasti ka ei ole.

Vajan vaba ruumi, et minule jääks alles koht, kus olla, vajadusel ära minna ja näha potentsiaalset ohtu veel enne, kui temast reaalsus võrsub. Hirm, et mina ei saa seda, mida tahan siis, kui mina seda vajan, sest keegi teine on ees või vahel või omastab ise selle valiku. Teine on möödapääsmatu takistus ja mina ei saa endale piisavalt turvalist ja vaikset paika anda. Teise vabadus olemas olla meie ühises ruumis viib minult ise olemise vabaduse.

Isepäiselt kulgedes lähen sinna, kus mina ei sega teisi ega puuduta neid. Lähen sinna, kus teised ei sega ega puuduta mind. Lähen sinna, kus on vabadus ise enda vabaduses vaba olla.


Marianne

13.09.2019.a