Mida mina ise valiksin, kui oleksin oma elu elades vaba

Seistes avatud riidekapi või külmiku ees valin, mida endale selga panna või põske pista. Kuid valida saan ainult selle hulgast, mida olen endale ise valinud. Kappides on ootel kõik ja ainult see, mida mina olen valinud sinna panna. Seda, mida valinud ei ole, seda sealt eest ei leia.

Seistes oma elu sees on sealgi kõik see, mille mina ise sinna valinud olen. Ei tundu tõene, kuid ometi on. Minu enda poolt valitud valikud toovad endaga kaasa rohkem kui arvasin või ette mõelda oskasin ja just selle lisanduva hulga pärast ei näe ma vahel oma valikutes vabadust. Siis ma ei teagi, mida ise endale valida, sest tundub, et olen valinud teiste pärast ja jaoks – ma ei näe ennast mind ümbritsevas.

Kui riided ei tundu sobivat ja külmik näitab tühja sisu, siis kellelt saan selgitust küsida? Mida mina ise endale olevikus saan, võin või oskan valida, et tulevikus oleks seal see, mida mina seal kohata tahan, millega mina seal koos olla soovin?

Endale uut tulevikku valides olen hirmul, sest mina ei taha kõike vana endaga kaasa – kardan taas kordusi, ebaõnnestunud valikute tagajärgi. Mina tahan vabaduse tühjust, et alustada puhtalt ja kergelt ilma, et tee peatuks seina ees või saaksin haiget, kui okas, mida pole veel välja tirinud, uuesti torkaks ja valu teeks. Kas on mõtet endaga kaasas vedada seda, mis ei tööta, millega ühes ei loo enamat, mis pidurdab ja takistab ning teel seistes seisab vastu muutuste tuultele.

Kui mina siin, täna ja praegu valin, siis ega ma tegelikult ei teagi, mis saab edasi, kuid ma proovin ja maitsen. Soovin kergust, et olles näinud oma valiku kulgu, elades selle sees, saan ma uuesti valida nii, et on ja jääb alles vabadus astuda, et luua muutus, kui valik ei ole olnud see, mille sees, millega ühes soovin elada. Kuidas ma saangi ette teada ja tunda tulevikku, kui ei proovi ega maitse, ega ma ei teagi enne, kui olen astunud. Kõike saan läbi iseenda kogeda ja alles siis öelda.

Minu hirmu ja rahulolematust tuleviku ees kasvatab see, kui vaatan tagasi, et näha, mida läbi armastuse ja armastusega ühes olen oma elu elades loonud. Millised on jäljed, mis minust, minu astutud sammudest jäävad – kas mulle tundub, et tühjad pihud on täis valatud pisaraid ja valu või näen seljataga värvidest kirevat lilli täis aeda. See, mida täna oma elus näen ja milline olen on juba ära tehtud valikute tulemus. See, milline olen järgmises hetkes, selle valiku teen praegu, just siin ja nüüd.

Mida mina ise iseendale valiksin, kui oleksin oma elu elades vaba – tundub kummaline ja tühjust tekitav küsimus, sest kuidas mina saaksin või võiksin seda endale lubada. Kas mina üksi tuleksin toime, kas tagajärjed oleksid ületatavad, kas ma olen ise võimeline seisma – kahtlus ja ärevus. Tegelik tõde on selles, et oma valikutes olen ma tegelikult ikka ja jälle kõike ise iseendale valinud.

Kui riided ei tundu omad, sest on väiksed, vanad või valed, siis valin uuesti – annan endale vähem lohutust söögi näol või liigutan rohkem, annan rõivad edasi või muudan neid – liigutan seisvaid seiereid – elan oma elu elavaks. Uue valiku ees seistes valin, sest nii saan kogemuse ja astun edasi.

Marianne

06.08.2019.a