Rahulolematu inimene

 

Miks teised pole teinud,

miks teised pole loonud,

miks teised pole kujundanud -

Maailma selliseks,

et minul oleks selles hea.

Jah, on ju olemas see,

milles on võimalik olla,

jah, on ju valmis tehtud see,

milles on võimalik käia,

jah, on ju kujundatud selliseks see,

milles on võimalik kogeda.

Mina läksin kohale,

kuid pettusin,

mina olin kohal,

kuid solvusin,

mina kogesin,

kuid olin rahulolematu,

sest kõik see,

mis ja kuidas oli,

ei olnud mõeldud minule -

seal ja selles

ei olnud mõeldud minule.

Tundsin täiesti tõsiselt,

et teine ei olnud

oma poole eest

hoolt kandnud -

sellepärast oligi,

seal ja selles,

vajalik puudu,

õiget vähe,

valet liiga

ja sobimatut üle.

Ometi oli ju teine

olemas olnud

ja olema loonud

ennast enese moel.

Oligi nii,

et teine,

olles olemas,

oli andnud võimaluse

osaleda ja kogeda -

arvamus oli minu -

mind see ei kõnetanud,

hinnang oli minu -

minule see ei sobinud

ja ka otsus oli minu -

mina seda ei vajanud.

Lugu sai alguse

minu seest -

mina vajasin teisiti,

mina vajasin teist moodi,

mina vajasin teisel viisil -

seda ei olnud.

Vale vastu

minus puudus huvi,

üleliigsele

minus puudus toetus -

ma ei näinud mõtet

kõigele sellele,

mida mina ei vajanud

ega oluliseks pidanud.

Mina ise olin see,

kes ei tahtnud

olevat sellisena

nagu see oli -

see oli vale -

see lihtsalt oli vale.

Vale tähendas valet tunnet -

mina ei saanud

kogeda vajaminevat

ja õhinaga oodatut -

lootes värvilisele reklaamile,

uskudes ilusatesse sõnadesse

ja kaasa lipates ettekujutusega -

mina oli saanud petta -

väline ei vastanud ootusele -

seal ja selles oli viga -

endasse vaatamata,

ennast mõistmata -

olin rahulolematu.

Marianne

31.03.2024.a

Argipäeva sekeldused

 

Kevadine hommik on mõnusalt karge aeg, et minna ja kõndida teel. Armastan selliseid hetki, mil loodus ei vaiki – ühed olid siin üle talve ja nüüd nad laulavad oodi kevadele, teised lendavad, erinevates kujundites, üle taeva või kõnnivad põldudel – ka nemad annavad endast märku, et on tagasi jõudnud või peatuse teinud. Erinevad hääled, värvid ja lõhnad – see on üles äratav ja põnev Maailm minu kõrval.

Koolipäeva hommikud kulgevad tavalises rutiinis – 2 km matka ühes suunas ja siis 2 km matka sama teed tagasi. Kõnnin kaasas ja kõrval. Vahel vestleme, vahel vaikime, vahel jagame, vahel vaidleme, vahel kokku põrkame.

Vastamisi viib vastu olu – erinevad eesmärgid ja soovid. On ise olemise kasvamise aeg – ise tean – ära puutu minusse ega minuga seonduvasse. Okkad, vaikimine, torin, vaidlemine, eitamine, suuremaks kasvatamine – erinevad võimalused, kuidas ennast kehtestada, kui ei valita enese osa eest vastutust võtta või ei taheta olevat endale mitte sobiva teemaga täita.

Mõistan reageeringu mõtet ja kasvamise aega. Vahel siiski jätkan, kui on oluline öelda välja. Vahel lõpetan ja/ või vahetan teemat – arvestan teise sooviga. Vahel vaikin – vaigistan ise ennast, sest ei taha kohata teise reaktsiooni. Erinevad valikud, proovides leida tasakaalu enda ja teise vahel. Vahel õnnestub paremini, teisal jääb mõru maitse suhu ja mõned korrad olen ka teekonna pooleli jätnud – keeranud, Head aega! öeldes, tagasi.

Ühisel teekonnal sünnib miski sellest, mida ja kes soovib/ vajab. Vanema töö ei ole kerge – enese vastutuse, ühise hoidmise, piiride näitamise ja nendega arvestamise õpetamine ja ikka ka õppimine. Raskeks teeb selle järjepidevus – hoidmine ja jätkamine erinevate tunnetega kohtumisest hoolimata. Ei ole kerge näha, kuidas teine põrkab eemale ja jääb maha. Ei tahaks kuulata teatud hääletooni ja kuulda sõdivaid sõnu. Pole hea kohata protesti ja saada rünnaku osaliseks.

Ära võta isiklikult – ei võtaks ju, kuid siin tulevad mängu enese tunded, mustrid ja oskused, mis tõukavad, toimuvat, võtma enese pihta käivalt. Tänagi teadvustasin, kuidas mind takistas, enda seisukohta välja ütlemast, hirm olla vale – väline olukord sai olulisema tähenduse, kui ise enese sees – jah, ma mõistsin, et see toimus minu arvelt. Mina ise olin valinud vaikida enese arvelt, kuna teise tunde puudutust, välises, oli kordades halvem taluda – uskusin, et see näitas mulle mind.

Stopp – see seal ei olnud ju mina – see seal oli teine iseenda põhjusel valitud iseenda reageeringuga. Olin osaline, kuid ei olnud looja – minu sõnadele, teole, olemisele oleks saanud vastata ka teisiti – kõik oli selleks võimalik – teine valis ise, mis ja kuidas.

Meil mõlemal oli sama eesmärk – hoida ise ennast – olla ise enese moel ja saada sellisena aktsepteeritud. Mina ei olnud teisele liiga tegemas ega võtnud temalt ise olemist ära - temal oli võimalus valida. Minu sõnades oli info – olen loos osaline, sest teise teol saavad olla tagajärjed, mis puudutavad ka mind – tänane lahendus tuleb veel läbi minu. Välja ütlemine oli enese väärtustamine ja hoidmine – mina ei olnud sellepärast vale ega valinud ise või näidanud ette vastu reageeringut.

Loos oli ka enese õppetund - enese ajaloo jälgedena tundsin, et vajasin viha selleks, et olla julgem, suurem, tugevam hirmutundvast iseendast. Sellest iseendast, kes võttis teise manipulatsiooni isiklikult – pelutavalt ja peletavalt – see ei olnud selline reaktsioon, mida oleksin soovinud kogeda. Ma ei tahtnud oma ilusat ja head aega sellisele loole anda, kuid ma olen ema ja mina olen ise – see seal on teise kasvamise teekond – sellepärast on oluline anda info selles kohas, kus toimub vahetult ja saab teha muutuse.

Ma ei valinud olla vihane - natukene seda hääles küll kõlas, lisaks hirmule, tõsidusele ja tumedale väsimusele – minus ei olnud kergust, sest ma astusin, sel moel, neid samme esimest korda – nägin, mõistsin, teadvustasin ja edastasin oma info. Kõndisime vaikides edasi, ühel hetkel kuulsin - vabandust.

Marianne

28.03.2024.a

Elulised teemad XIX Kõhunäärme põletik - Kuri tegu ei aegunud

 

Ma ei olnud seedinud oma elu ära – ma ei saanud seda teha, sest ma ei saanud olnust lahti lasta – ma ei valinud lahti lasta sellest, mis oli olnud vale. Sel moel oli valest minevikust saanud kestev olevik. Lisaks sellele olin valinud solvumise, sest ei olnud andnud endale luba tunnistada enda õigust vihale – olin vajanud viha, et kaitsta ise ennast – kuna minu abist iseendale ei olnud olulises piisanud, siis säilis hirm järgmise vale kogemuse ees, mil taas olen üksinda ja minust endast ei piisa. Seega olin kinni, vanades valedes kogemustes nii nagu see toimuks ja kestaks reaalsuses.

Arvasin/ uskusin, et mina ei saa olla see Kes ma olen. Täiesti tõsiselt nägin, et mul puudus selleks võimalus – ei olnud luba. Olemaks ühes pidin maksma iseenda kaotamisega - olema teisele meelepärane – ma olin, justkui parimal moel, kuid teine minu vastu ei olnud – tema oli vale. Tema mängis teiste reeglite järgi. Kuid mina olin vaadanud endast mööda ja välja – seal oli teine – pühendasin oma tähelepanu teisele. Ma ei olnud vaadanud enda sisse – sinna, kus olin mina – päris mina.

Vale – otsus, et on vale, tähendas automaatset reaktsiooni – tuleb ära korraldada ja üle kontrollida see, mis ja kuidas välises/ teises toimus, sest just see või too oli olnud vale. Väline oli vale, sest ta ei olnud minu jaoks õige – oli kõlanud häire – olin häiritud ja reageerisin adrenaliini tõusuga – värisesin seesmiselt – vajasin kohest lahendust – vabanemist – tegin, midagi ja olin, kuidagi, et anda endale võimalus liikuda/ tegutseda selleks, et seda pinget, mis tulenes enese hirmust olla, iseenda või teise otsusega, see, Kes on selles loos vale ja sellest otsusest tulenevalt kogeda eemale lükkamist/ välja jätmist - vähendada/ maandada.

Vastu reageerinuna valisin, enese jaoks märgilise loo salvestamiseks, solvuda, sest olin vajanud viha, kuna ma ei saanud võimalust ennast kehtestada, et mõjuda teist peatavalt, teist tõkestavalt, olukorda muutvalt, kuid ma ei saanud olla ka päriselt vihane, kuna mul puudus selleks võimalus – teist ei olnud kohal, pidin enda vajadust varjama või ma ei mõistnudki, et vajasin enesele kaitseks viha jõudu – suutmaks olla tugevam, vapram, suurem iseendast, et kohtuda reaalsusega ja lubada kogeda iseendal enese reaktsiooni – enese tundega sellele.

See oli olnud kiirete lülituste skeem, mis oli ajas paika loksunud juba sel moel, et erinevad etapid jäid tähele panemata. Kasutasin, kuid ei mõelnud ega teadvustanud oma tegevuse põhjust ja eesmärki. Seega tõttasin lugu lahendama enesest väljaspool – teine oli nähtaval ja tema tegu oli võimalik vaadata – selgelt oli näha, miks ja mil moel oli väljas vale. Kuid valeks nimetamine oli tähendanud, et minul puudus kontakt enesega – vale tähendas seisundit – tunde ära tundmisest keeldumist – ma ei tahtnud vaadata tunnete taha.

Minu seljataga on enese teekond – alguses on olnud erinevaid ehmatusi ja kaotusi, mis jahmatasid ja tarretasid – puudus tahtmine/ julgus/ oskus astuda sellesse, kus ei olnud enam seda, mis oli olnud enne või, milles ei pidanudki olema saama seda, mida olin vajanud eilses või vajasin olevas. Järgnev kuhjas kordusi ja uusi „huvitavaid” kogemusi – kuhjaga erinevaid tundeid, mida ma ei jõudnud, ei osanud, ei tahtnud tunda. Mina ei harutanud ennast – mina ise vaigistasin ennast ja vaikisin endast ning pahurdasin, mossitasin, vaikisin, tõestasin, tõendasin ja olin ka agressiivne – ka passiivselt - ilma enese ja olukorra eest vastutust võtmata.

Olin vajanud endale oma aega ja kohta – seda ainult enese oma – minu sees olid lukustatud tunded ja väljas kuulus kõik teis(t)ele – sellist kohta ei olnud. Ikka ja igal pool oli keegi teine olemas. Ikka oli keegi, kellega pidi arvestama. Ikka oli keegi, kellele pidi kuuletuma. Ikka oli keegi, kelle tunnete ees ja käes tuli seista.

Oli olnud kogemuste kaudu õppimine, et teine on tähtsam – tema reageering määras ja nimetas olema, olemise ja kogetava - kui teisele ei meeldinud, kuidas ma sõin või mil moel jõin, millist sõna (nt kuidas) kasutasin, millisena vaatasin, mil moel enese teed lahendasin, kuidas riietusin, kuhu tahtsin minna, mida valisin teha jne – siis teise jaoks valena olemine tähendas põhjuse andmist reageeringuks – väljendada ennast tunnetena, väljenduda tundekülmana, korraldada ära ja kontrollida üle – eesmärgiga muuta mind sobivaks, vaikivaks, õigeks.

Minu tahtmine ei lugenud – ma ei saanud öelda, et see või teine on minu jaoks vale, et vajan teisel moel. Tegelikult sain ju ja ütlesin ka, kuid siis tuli vastu – vaata, kes Sa oled, Sinul ei ole õigust nõudmisi esitada, vaata, mida Sinu heaks olen teinud – oled tänamatu, väärtusetu, vereimeja. Need vastused oli põhjus, miks valisin vaikida.

Aus info oli kohanud sõda – seda ei aktsepteeritud ega olnud see rahu teekond. Endiselt oli olemas kõik see, mis ei olnud hea, kuid me vaikisime sellest ja elasime edasi – Meie sees tehtud ja kogetud kurjad teod ei aegunud kunagi – neid lisandus ajas juurde. Seega oli see, mis oli võimalik – ei valik, millegi hulgast, vaid võimalik – teise valiku järgi sündis teise otsus ja tehti teoks tegu. Kasvamise keskkonnas ei olnud vabadust vabale ja ausale iseendale – väline oli teise kontrolli all ja see tagas selle, et mina ise kontrollisin, selles kohas ja ajas, enese õigena olemist/ vastamist.

Järjepidevust edasi kandes võtsin, pealt nähtud ja enese peal kogetud, mustrid omaks ja kaasa – otsustades, et väline on vale, järgnes osutamine, õpetamine, tõestamine, põhjendamine, mis ja kuidas oli valesti ja mis tuli korda teha, et oleks teada, kuidas oleks pidanud olema – uskudes, et siis ei ole, sest siis on teada ja, siis ei tehta – loomulikult eksisin – valed kestsid edasi.

Vale väljas tähendas tunnet enese sees – seda, mida ja kuidas ma endas tundsin. Okey – teadsin ju, et tundsin viha, solvusin, olin kurb, agressiivne, eemale hoidev – mõistsin ju ennast. Tundsin neid tundeid, sest teine oli olnud ja teinud – põhjus oli kindlalt temas – mina ise ei saanud olnut ja tehtut olematuks muuta, kuid oli olemas võimalus, et enam ei tehtaks – selle pidi tagama korraldamine ja kontroll, mis suunas tähelepanu teise väljendustele ja olemistele – alguse põhjuse väljaselgitamisele ja ellimineerimisele. See oli võimalus, kuid see ei õnnestunud – teine ei valinud mõista mind ega ka iseennast, vaid ründas vastu või valis valetada, et näidelda ja näidata ennast sobivana/ õigena.  

See oli muster ja teise reaktsioon, kuid aus vastus on see, et mina ise olin vajanud oma tunnet, sest teise tegu ja valik olid mulle edastanud informatsiooni – selle, mis ja kuidas tema sees oli, milline mõte oli olnud taga, milline kaugus oli vahel, milline oli läheduse aste ja ühes olemise sisu. See info oli nähtaval – just see oligi oli ohtlik ja ärevaks tegev – see tähendas turvatunde puudumist, sest teine ei arvestanud minuga – talle ei olnud oluline minu poolne info ega tema tagajärjega kohtumise kogemus ja sellega toime tulemine – olin üksinda selles kohas, kus meid oli kaks.

Aega oli mööda läinud – ma ei olnud enam sama vana, kuid keskkond oli sama – samad tegelased laval – öeldes välja – see ja see ei ole minu jaoks hea – palun arvesta(ge) minuga - vajan seda ja seda – piirid on siin ja selles. Kohtusin vastupanuga ja vaigistamise katsetega – manipulatsiooniga. Teise soovimatus mind mõista ja koostööd teha, minu oskamatus infot konkretiseerida ja vajadus, ennast kehtestades, oma piire näidata ja neile tunnustust saada ning teiselt tema tunnete ja piiride järgi küsimine, viis arvete klaarimisteni – tõendamiste ja põhjendamisteni, miks üks või teine oma otsuse tegi ja sellele kindlaks jäi.

Kestvad eitused – tähendasid kestvaid tõestusi. Kestvad eemale lükkamised – tähendasid kestvaid põhjendusi. Lahendavat lahendust ei sündinud – erinevad lood püsisid alles. See viis sisemise korratuseni, mis päädis kõhunäärme protestiga ja neerude pingega – mina ei seedinud oma elu ära ega lubanud oma hirmul lahtuda. Mina hoidsin põhjendusi ja tõendusi alles – ma ei saanud edasi minna, kui päris minuga ei oldud arvestatud – päriselt mõistetud seda, et teise samm ja tegu mõjutasid mind ja minuga seonduvat, sest me olime seotud. Ühises ruumis on teise valikute ja tegude tagajärjed ka minu kogeda - kui me ei loo ühist ühiselt, siis see teeb liiga ja vähendab kõiki ühendatuid.

Oli tõde, et aastad olid olnud täis valet – kontrolli ei saanud tõhusalt teostada ja ka ära korraldamistest ei olnud kasu – oli tõsi, et ma ei saanud tagada enese täielikku turvalisust ühises ruumis. Miks – mis mind oli häirinud – mida tundsin endas – mida oli teise samm ja valik tähendanud minu jaoks?

Stopp – ma ei vali astuda edasi - las ma mõtlen – kas ma olen teise sõnade sisu ja mõte või ei ole – kas see, et ma olen ja valin iseenda moel või see, et ma ei vali olla ega teha nii nagu ei taha, teeb mind halvaks ja valeks – ei tee – seda tõlgendust on teisele vaja olnud kindla eesmärgi jaoks – põhjendamaks iseendale, miks ta ei taha ja andes mulle info, et minule ei ole tema elus ausat ja tunnustatud kohta.

Ühises tähendab see seda, et kui üks ei taha, siis teine ei saa – pole ühiselt loodud ühist – ollakse eraldi – eneste jaoks ja pärast. Selle teadmise vastuvõtmine tähendas enese petmise lõpetamist ja tegelikkusele otsa vaatamist – nendes, nn valedes, ühendustes kvaliteedile ei panustata, üksteisega arvestava ühise sisu loomine puudub, toimub sõnade ja tegudega vähendamine, tundekülmusega enesest eemale hoidmine, vaikimine olulisest ja enese lahendamise jaoks kasutatakse tundevägivalda. Teemat tõstatades – keeratakse lugu ümber – manipuleeritakse süütundega ja vastatakse erinevate agressioonidega.

Teadsin seda kõike aastaid, kuid ikkagi uskusin/ arvasin/ märgistasin, et need lood olid jäetud ootele – minule luges see, kuidas ja mis oli, kuidas ja mil moel oldi, sest minus oli vajadus ühise ruumi korda tegemise järele – rahule ja aususele. Seepärast ja selletõttu olin oodanud lahendust – senine oli olnud minu jaoks vale.

Tegelikkuses oli lahendus kogu see aeg olemas olnud, kuid mina ise ei olnud pidanud seda lahenduseks, vaid ära lahendamata olukorraks. Võta või jäta - ometi oli ja on see selle hetke parim lahendus – rohkemale ei ole antud jõudu ega kohta ja rohkemaks ei ole jäetud võimalust. Igaühe tee läheb edasi seal, kus ta kõnnib - see võib minna edasi ühiselt, kuid ka ei pruugi – kindel on see, et tänases on olemas ainult see, mis ja kuidas on siin olemas.

Ma ei pea kinni ega alles hoidma põhjendusi ja tõestusi ega elama möödunus – võimalusel ja vajaduse korral saan anda konkreetse ja selge info, kuidas on hea, millised on isiklikud piirid ja reeglid ühises – see, kes hoolib, see arvestab nendega – temaga koos läheb tee edasi.

Marianne

27.03.2024.a

Lapsepõlve rohtunud teed

 

Saab selgeks, et lapsepõlve on mööda läinud, kui mõistetakse ja kogetakse, et kuigi ollakse olemas, siis enam ei olda, lihtsalt, jaoks ja pärast olemas – nii nagu vanasti – tehakse vahet vanusel ja vanuses ja lähedusel. Läbi kogemuste saab selgeks, et enese olemine on enese vastutus. Suhte hoidmine on töö iseendaga ja suhtega. Mitte, et peab vajadusest või kohustusest kantuna, vaid enese vastutusena – ühes olemise soovist lähtuvalt – mõlema soovist hoituna – on olemas ühine eesmärk.

Kui siis inimesed ongi enese elu elanud ja teed ei ole kõrvu ega ühes kulgenud – ei ole enam loodud ühiseid mälestusi, teineteisest, koos olevatena, vaid igaühel on olnud oma vabadus olla mujal, valida väljas olevalt – iseendale sobivalt – siis jäävad järele põgusad hetked, peatustes kohtumised.

Kui siis on külm ja kõle, sest kaugus on liiga suureks rebenenud, siis on küsimuse esitamise koht – täpsustamise hetk - kas on teisel teisele oma elus kohta – milline see koht on – mida ja kui palju see sisaldab – mis on selle koha hind.

Kuigi olin ise ennast nimetanud, endas tundnud, enda jaoks ja oma kaotanud, siis tegelikult oli nii, et mina ei olnud vale ega sobimatu – mina ise olin ja ka teine oli valinud ise enese järgi. Mina olin see, kes oli läinud alt – astunud vana rada – vaadanud seda, kuidas tundeliselt näidati ja tundeid lisades serveeriti – olin jäänud uskuma, et olin see, keda suurelt ja värviliselt kogu loo autoriks nimetati. Tegelikult olin olnud parim võimalik nendes raamides, selles kitsas praos, mis minu jaoks jäetud oli ja millega mina ise nõustunud olin. Suhet ei olnud - oli peatustes kohtumine – ühist ruumi ei olnud enam ammu.

Suureks kasvamine toob kaasa rohtunud lapsepõlve teid. Istusin lauas samade inimestega, kes olid olnud omad, kuid enam nad ei olnud minu omad. Vastutasin enese eest – see oli see, mis ja kuidas oli olemas. Mina ei olnud olnud ega olnud kohal käinud – mina ei olnud panustanud. See ei näidanud süüd, vaid osutas olevat - lisaks oli juurde panna, et olekski olemas olnud ainult siis, kui oleksin ise kohal käinud, kuid ma ei valinud seda teha, sest enam ei olnud neid, kes oleksid minu aegu ühendanud – need, kelle jaoks olin laps olnud, olid ära läinud. Jääjad kõik olid ise ja valisid ise endale sobiva – kellega ise, üle vahemaade, ühendust pidada.

Väideti - ei ole sellepärast, et Sina – kuid õige on – ei ole sellepärast, et Meie. Üksinda ei ole võimalik – on vaja seda teist, kes ka oleks asjast huvitatud. See on raamides hoidmine ja piiridesse jätmine – on ainult siis või siis. See ei arvesta eluteede muutustega ega vabadusega ega soovidega – sel moel jäädakse kunagistesse rollidesse kinni – ei kasvata teineteisega kaasas ega järele ega mõtestata iseennast rollis ja rollipaarides ümber - ei räägita sellest, mis ja kuidas on päris, millisena ollakse päriselt - jäädakse kunagise aja mälestuseks.

Peatuses koos istudes tundsin ennast eraldi olevana, olin kurb, habras ja kaotanu, istusin ja olin koos, kuid mina ise ei loonud, kellegagi, pidavat pinda, ei loonud ühist ruumi ega avanud ennast, andnud teisele võimalust avaneda ja jagada. Olin olemas – olin valmis vastama, looma ühenduse, kui oleksin näinud huvi – seda ei olnud - me ei ühendanud aegu. Me ei kohtunud - me olime hetkeks koos - oli lihtsalt ühine peatus.

Minu jaoks oli see hüvastijätt lapsepõlvega. Eilset enam ei olnud – teed olid rohtunud. Mäletati ja tunti ära, kuid ajas kasvanud vahemaa oli vahel. Hetk möödus – taas teed viisid teisale - enese päris ellu tagasi. 

Marianne

26.03.2024.a

Olen siin - iseenda sees

 

Mööda teid kõndides ja erinevat kogedes tuli tõdeda – minul ei ole vaja omada ega teostada kontrolli, et olla mina ise – ausalt enese moodi. Minul ei ole vaja kasutada jõudu, et panna teist, ennast, minu või meie loo jaoks ja pärast, muutma. Mina saan anda enese info, et anda võimalus seda kuulata ja vastu võtta.

Kui mina, oma lugu jagades, kohtan rünnakut ja vaigistamise/ allutamise katset, siis ei ole see koht ja aeg, kus ennast tõestada ja põhjendada. Kui ei valita vaadata sõnade taha ja kuulata loo sisse, siis ei ole minul vaja jääda ootele ja enese aega edasi kulutada, et suletut püüda avada.

Kui olen öelnud seda, mida ja kuidas, siis on teisel olemas vajalik informatsioon - kui tal on küsimusi, on vaja rohkemat, et saada selgust, siis ta saab seda teha – küsida juurde. Kui ta ei vali olla kohal ja olemas, vaid soovib ära minna, et mujal olla, siis on see tema otsus – enesele teada olevatel põhjustel vastu võetud. Teine teab, miks ja mille jaoks ta enese tee valinud on. Ka tema ei pea põhjendama ega tõestama ega oma aega kulutama sellele, mida ja kuidas ta ei soovi.

Oligi nii olnud ja sel moel valitud, kuid oli olnud lugusid, milles mina jäin kohale, et ennast kehtestada, sest olin uskunud - teine peab olema/ kuulama/ mõistma/ osa võtma. Olin läinud ka ära, kuid pöördunud tagasi, et uuesti proovida - tegin seda sellepärast, et mina ise ei olnud nõus enese otsuse tagajärgedega – vajasin seda, mis ja kuidas oli minule vajalik, kuid ma ei tahtnud vastu võtta enese kaotust – kogemust, et teine ei valinud samale teele astuda – Meid hoida alles.

Minus oli olnud muster – oli olnud midagi, mida olin jäänud vajama – see oli pilt Meist koos – see lükkas tagant ja sundis jätkama – kuid ma ei küsinud iseendalt, et mida ja kuidas ma tegelikult, olevas, vajan. Mällu salvestunud pilt näitas, et teises oli loo lahendus ja võti, kuid minu kaotus ei olnud teise oma – teine valis ise oma tee.

Olin kartnud kaotada ise ennast – oma möödunud aega – möödunus oli meid kaks, kes koos – olevas ei olnud. Tundus, et olla see, kes ma olen, oli vaja möödunu ja olev kokku panna – üheks tervikuks ehitada. Kuid see ei olnud võimalik, sest teise teod ja sammud näitasid, et Meid ei olnud juba ammu olemas.

Meid ei olnud - mina olin. Olin seisnud liival ja joonistanud üha uuesti olnut – meri saatis laine, laine järel, randa ja kustutas järjekindlalt pildi – olin seisnud ja olin olnud üksinda – see oli tõelisus. Panin käed ümber enese – see on minu Maailm -  valides, enese, olen ma tervik - iseendana iseendas.

Marianne

25.03.2024.a

See on minu Aeg

 

Kuigi ei ole päris üheselt ja kokkulepitult selge, kas algus oli muna või oli see kana – siit edasi laiendades – kumb oli olemas enne, kas laps või ema, siis ühes võib ja saab nõus olla – selles koosluses olid mõlemad olemas.

Seega oli mingis alguses olemas kaks, kellest sai üks ja üks. Suhted ja seotus - inimene iseendaga ja inimene ühes teisega. Aeg märkimas teed – ühist või eraldi. Ühised lood – ka enesega ühes astumine on ühine lugu iseendaga. Teekonda alustades ja sellel jätkates tuleb ette erinevat ja seda kogetakse erinevalt – on midagi, mida võetakse vastu ja on kuidagi, millele sõditakse vastu, sest kõik ei ole selge ja koheselt mõistetav. Kõigest ei räägita ja kõigest ei valita ausalt kõneleda. Seega jääb paljut alles ja kõrvale. Jääb alles see, millega ei valita, ei taheta, ei osata, ei saada tegeleda.

Enese algusest edasi kõndides saab alguse erinevate lugude erinevalt lahterdamine. Algab enese loo kirjutamine – nähtavale jäetakse enesele sobiv ja vajalik, must, veel läbitöötamata, materjal lükatakse, valede silmade ja hinnangute eest, sahtlisse varju või lihtsalt oma aega ootama. 

Samasugused sahtlid on kõigil inimestel ja kõikides suhetes. Sahtlid kuuluvad kappide või kirjutuslaudade juurde. Olles inimese looming, siis neid kappe ja laudu tassitakse enestega kaasas – neis on varjul erinevad mustrid ja skeemid, salatud lood ja tunded, varjatud kogemused ja teod, ka õhkõrnad unelmad ja soovid, mahasurutud tahtmised ja ära unustatud vajadused. Igas kapis ja igas kirjutuslauas on peidus inimes(te)e seni avaldamata aja lugu.

Inimene ei astu üksinda – tal on kaasteelised – lähemad ja kaugemad – hetkelised ja alalised – hoitud ja ükskõikseks jätvad. Kõikjal, kus kaks saavad kokku ja loovad ühise loo, algab sobitumine ja tasakaalu otsimine – kuidas on, kui nemad kaks on ühes. Enese nurgad ja varjus püsiv kohtub teise varjude ja nurkadega – Mina ja Mina – milline Meie sellest sünnib.

Sellel teel juhtub ja saab olema nii mõndagi. Tõusevad teemad, mis sünnivad erimeelsustest, erinevatest soovidest ja vajadustest, eesmärkide püsivusest ja lahknemistest, oskustest ja käega löömistest. Tuntakse armastust ja kogetakse rõõme, tuntakse viha ja saadakse haiget, jäädakse kokku või minnakse lahku.

Ühist teed käies selgub, et osad teemad ei olegi teemad, vaid hetkeline segadus. Osad teemad kõnnivad kaasas ja neid proovitakse lahendada või nendega ühes elama õppida. Osad neist lahenevad ja need lastakse lendu. Osad jäetakse varju, lihtsalt sobivat ja vabamat aega ootama või salatakse need maha – neid ei saada, ei osata, ei taheta või on olemas keegi, kes ei võimalda neid lahendada. Perekondade, suguvõsade tumedad lood pannakse sahtlitesse, mis kuuluvad suletud ustega kappide juurde või lukustatud kirjutuslaudade sisse. Kuni ja kuna inimesed on olemas, siis need kapid ja lauad on neil kaasas – need kanduvad põlvest põlve edasi.

Seega on igal inimesel kaasas kanda enese must materjal ja lisaks veel kõik need sahtlidest koosnevad kapid ja lauad, millest on saanud läbi erinevate aegade, kellegagi ühes, ühine teema. Ühises ollakse ja ühisest saadakse osa – sahtlites peidus olev mõjutab olemas olijaid – seal on koos see, mida eelnevad on kogunud ja ka see, mida enese ajas on sinna juurde lisatud. Neid, perekondade/ suguvõsade läbi ja väljakirjutamata lugusid, kantakse kaasas ja antakse üle järgmistele. Sellest on saanud ühine raskus – mida ei taheta tunnistada, seda ei peeta omaks, kuid sellest eest pakku ei pääse. Eelkäijate poolt alustatud kapp/ kirjutuslaud on kui elevant keset tuba – seda ei saa ära kustutada – selle saab avada, vastu võtta ja vabaks anda.

Inimestel on kiire. Inimeste isiklikud elud tahavad ja vajavad elamist. Inimeste Minad tahavad ja vajavad ruumi ja õiget tähelepanu. Isiklikud tunded mõjutavad – suhteid ja seotusi võetakse isiklikult – kui ise ei valitud ja iseendale ei sobi, siis ei võeta vastutust – tegelegu keegi teine, kusagil mujal ja kellegi teisega ühes.

Siis nii ongi, et aega ei võeta ja ühiselt maha ei istuta, et harutame, mõtestame ja vabastame. Seda ei tehta, kuid saab olema nii, et kapis või lauasahtlis peituvast valitakse enesele, enesega sobiv, muster, et mängida vanad lood uuesti nähtavaks – kuna võetakse isiklikult, siis inimesed ei mõista, et enese ajal ja enese lool on olemas sügavam tähendus – selles on eilse aja jäljed ja teekond. Sellepärast kaobki kergus ja vabadus – jääb tõdemine, et peab tööd tegema – oma elu elamine ei näi ega tundu enese omana ega õiglasena. Kuna ei ole mõistmist – möödunu, kui enese loo vastu võtmist, siis ei ole selge, mis on enese, mis on eilne, milles on point – mis on käimas oleva loo tegelik sisu ja eesmärk.

Korduvad ebakõlad ja tervikut lõhkuvad mustrid, perekonnas ja suguvõsas, näitavad sügavama teema olemas olemist – kaasa tassitava kapi/ kirjutuslaua kaalu ning sisu. On valitud lisada juurde, kuid ei ole valitud lahendada. Selle asemel otsitakse süüdlasi ja ühist vaenlast, kellele määrata ühise ajaloo kandmise kohustus. Ühisest Meie- st on saanud raskus, millest soovitakse ennast eraldada – mujal näib olevat võimalik olla vaba sellest, mida ei taheta omaks tunnistada.

Ühine Meie on raskus ja vabadust võttev, sest kogu aur ja rõhk on pandud kaasa tassimisele, varjamisele ja vastutuse kandja osutamisele. Sellel pinnal sünnivadki isiklikud kokkupõrked ja vastuolud. Need, kes kokku on saanud, tahavad alustada algusest – ise valida ja ise luua – olla ainsad ja erilised – vabad teiste valedest valikutest ja ebaõigetest lahendustest – enese elu kuulugu ainult enesele – selles ei tohiks olla kohta valele eilsele.

Selle ühise Meie musta materjali raskust kandes ja seda välja elades joonistuvad välja mustrid ja lahendused. Mõni kõnnib kaasas väljakutsuvalt ja ülespuhuvalt näidates, et teeb rasket tööd – kui Ohvri kannatusi märgatakse, et ehk siis ei nõuta ja vabastatakse koos olemisest. Mõni teeb näiliselt, kuid tegelikult viilides. Mõni tassib, kuid mossitab ja pirtsutab. Mõni võttis ja kandis, kuid targutab tagantjärele ja valib süüdistada, sest näeb enesele kaotatud aja suurust. Temal tuli teise pärast tassida ja rassida. Ometi ta vaikis ja nõustus.

On kaaskannatajad – tagajärgedes kõndijad. On erinevad ja eraldi seisvad Mina-d. Ei ole Meie-t – kõiki, kes olid ja on olemas, ei ole tunnistatud ühiseks tervikuks – olid ja on olemas sisemised vaenlased, kellest hoida eemale ja keda jätta välja – olid ja on solvujad ja valu kogejad – isiklik Mina oli ja on tähtsam, olulisem ja vajalikum. 

Perekonna/ suguvõsa lugu erinevate tunnete värvide plejaadina – kõik sama, mis on olnud, on koos selles samas, mis olevas ja elavas on olemas – eilses astujate poolt värvitud lood ja rüüd on tänases kõndijate kanda. Kuna ja kuni ei ole võetud vastu enese kohta süsteemis, siis selletõttu ei mõisteta enese lugu olevas ja selle olulisust kõigile ja kõigele sellele, mis on olnud, olemas ja saab olema.

Marianne

23.03.2024.a

Teekond silmipimestavas hämaruses

 

Üsna sageli on inimese sees olemas tunne, et ta vajab midagi – ta vajab, et oleks midagi ja oleks kuidagi sel moel, et see vajadus saaks täidetud ja teema ometi lõpetatud. Keeruliseks teeb loo, et sellel vajadusel puudub selge nimi – kuid ilma nimeta ei teata, mida ja kuidas täpselt vajatakse. Selgeks saab, et sel moel ei saa teemat ära lahendada.

Tegelikkuses võib inimene kohtuda sellega, mida ta vajab – tal võib see ka olemas olla, kuid ta ei tunne seda ära ja see ei täida teda, sest see ei ole see, kuidas ja mil moel ta vajab. Kui ei teata, mille poole kõndida, siis puudub selge siht ja selle tulemusel on kõik vale, sest mitte midagi ei ole õige – loo alguses olnud tunde nimi on puudu.

Kui ei teata ega tunta ära enese sees varjus olevat tunnet, siis tegeletakse enese tunnete pealmiste kihtidega – tuttavate ja igapäevaste tunnetega, mida valitakse, mida jäetakse, mida asendatakse üksteisega, millega kustutatakse torme ja tulekahjusid. Samal ajal tuleb teele üha uusi ja uusi kohtumisi – kogemisi – korduvat – et märka ometi, leia üles ja lahenda ära.

Kui inimene ei peatu ega vaata/ vaatle, vaid heidab ja tõukab nn vale kõrvale, siis rahulolematus kasvab. Inimene võib ja saab käia otsimas diagnoose, õpetajaid, õpetust. Proovida erinevaid tehnikaid ja abivahendeid, kuulata ja valida mitte kuulata. Inimene on ja teeb, kuid abi ei saa – lahendust ei leidu.

Kõik see – valeks tõlgendatud näiline uus – on, kui lisatud hein kuhja, milles on peidus nõel – mida rohkem on heina, seda raskem on üles leida – hirm on pista käsi kuhja, sest nõel võib ja saab torgata – enese valu kogemise hirm takistab – kätt kuhja pistes ja selles sobrades on tõenäosus, et ise tehakse endale haiget – see on lootusetu olukord – mitte keegi ei päästa ega lahenda eest ära – kui ise ei tee, siis ise salatud tundeni ei ulatuta.

Võtmeks saab mõistmine – kust ja kuidas otsitakse vastust – kuhu, miks ja mille sisse ei vaadata. Lahendusele viib lähemale või lükkab sellest kaugemale enese tähelepanu suund – enese info vastu võtmine või sellest keeldumine. Eneses oleva vajaduse taga on enese tunne – häbi/ hirm olemise ees ja pärast.

Selle salatud ja varjatud tunde põhjus on enese nimetamine kellekski – uskumine, et ollakse KES – nt vähem, väärtusetu, inetu, paks, ohver, vilets, vaene, süüdlane, häbi, vale, ebaõnnestuja jne. Kuna ise on ennast nimetatud, siis mitte keegi teine ei saa seda nime ümber vahetada ega pole vahet, kui palju vastupidist infot antakse – see, mis saab alguse enese seest, selle lahendus on enese sees - miks ja mille jaoks ennast nimetati ja miks on tänaseni ennast selle ja sellisena vajatud.

Marianne

22.03.2024.a

Tahtmine, et oleks nii nagu peab

 

Mõistmine – minu tahtmine ei täitu – minu vajadustega ei arvestata – mina ei suuda saavutada enese eesmärki – toob kaasa protesti ja vastu sammud, sest on kohtutud seinaga/ suletud uksega - EI-ga. Minust ei piisa – mina ei kontrolli olukorda – ma ei ole üle ega piisav, et sundida kedagi/ midagi muutuma ja muutma.

Selle infoga kohtumine tähendab, et tuleb teha otsus – kuidas ja mil moel edasi. On võimalik vajuda lössi ja jätta enese tee pooleli – ei olda väärt ega vastutav. On võimalik näidata ennast ohvrina ja nimetada süüdlane – ei olda vastutav. On võimalik jääda ootama, et soovitu saaks olema – ei võeta vastutust. On võimalik lasta eesmärgist lahti ja võtta vastu see, mis ja kuidas on – vabadus ja reaalsus. On võimalik vaadata üle, kuidas ja mida on võimalik teisiti, et ikkagi jõuda soovituni – vastutus, vabadus ja reaalsus. On võimalik otsida tee, kuidas mõjutada teisi, et panna neid tegema seda, mida on vaja, et Ei-st saaks Jaa - manipuleerimine.

Otsustades, et tulemus, hetk, vastus oli vale – siis sellega, mis ja kuidas on, ei nõustuta ja tehakse otsus - tuleb vältida eksimusi ja saavutada õige tulemus - tuleb valida lahenduse viisiks kontroll – vältimaks valet tuleb saavutada kontroll enese üle, teise üle, olukorra üle, elu üle, Maailma üle. Tuleb elimineerida võimalused, et jõutakse vale tulemuseni – iga samm on oluline ja loeb – sellepärast peab kõik olema esimesel korral täpselt õige.

Endale õige Maailma, elu, vastuste, kogemuste saavutamiseks teostatud kontroll tähendab vanglat – suletud maailma, millest ei vii välja tee. Välja ei saa astuda ja välist ei saa sisse lubada, sest see ja selles on teadmatus – kontrollile allumatu on ehmatav, ohtlik ja ärevaks tegev. Kontroll tähendab ette vaatust, seljataha vaatamist ja tagajärgede hindamist – kõige üle kontrollimist. Kontrollimine tähendab kordusi – vanasse kinnijäämist, sest kordused näivad ohututena ja kindlatena - seega vajalikena – korduvad mustrid.

Inimsuhetes tähendab kontroll vabaduse puudumist, vabaduse võtmist, vabaduse keelamist – vabadus viib ettearvamatute tagajärgedeni – valede kogemusteni. Inimene, kes valib kontrolli, vajab enese jaoks ohutut kohta ja paika – enese aega ja ruumi, kus olla iseendana ja ärevate/ ehmatavate olukordadega toime tulevana. Algselt on kontrolli eesmärk peatada see Maailm/ inimene, mis/ kes ei arvesta, ei austa, ei küsi, ei taga selles hetkes vajaminevat – see on lahendus, mis peaks tagama kohanemiseks ja edasise tee leidmiseks vaja oleva aja, toe ja ka enese Ei-ga arvestamise.

Inimene tuleb oma lapsepõlvest – tema kogemused, lapsena, jäävad teda saatma – teda kontrolliti, temaga ei arvestatud, talt võeti vabadus ja talle ei antud vabadust temale vajalikul määral, temale vajalikes asjades/ lugudes – ta ei saanud otsustada enese eest iseendaga seonduvat – ta ei olnud võrdne. Laps vajas enese kõrvale tuge ja mõistmist – ta sai vastupidise kogemuse osaliseks – kui ta oli vale, siis kontroll tema üle suurenes – vabadus vähenes veelgi.

Laps, kes koges allajäämist – enesele valesid kogemusi ja vajalikest ilma jäämist, vajas kontrolli enesega toimuva üle – olles, Agressor, Päästja, Ohver süsteemi osaline, nägi ta, et selles huvitavas koosluses sai lahenduseks olla teisest üle olemine – tuli ise olla see, kes kontrollib olukorda – seega vajas ta kontrolli olulise täiskasvanu üle. Ta vajas kogemust, et temast sõltub – tema otsustab ja teised kuulavad teda – ta saab selle, mida ta vajab iseendale.

Sellest sai alguse võimuvõitlus – laps jonnis, karjus, trampis, solvus, kavaldas, näitles, vaikis, lõi, lõhkus, vihastas – need olid tema lahendused, kuidas mõjutada olulist täiskasvanut – takistada olemist ja olemast, et teha ennast nähtavaks ja kuuldavaks. Oli kohti ja aegu, mil laps sai selle, mida soovis – täiskasvanu muutus ja lapsega seonduvat muudeti. Loomulikult oli ka neid aegu ja kohti, kus talle öeldi Ei.

Lahendus oli eakohane võimalus, kuid selle kasutamine, erinevate ja erineva tähtsusega vajaduste täitmiseks, devalveeris selle. Sellest sai lahendus kõigele – ka piiridele, mida seati kasvamisega seonduvalt – ka enese osa eest vastutuse võtmisest keeldudes. See lahendus kõndis kaasas, kuid sellest ei kasvatud edasi ja välja – enese vastutuse, selgete sõnade ja eneses oleva informatsiooni andmiseni. Lapse tasand ja kontrolli teostamise põhjendus säilisid.

Laps küll tahab, enese jaoks, valest välja ja eemale, kuid ta ei saa seda teostada, sest ta peab enese ohutust kontrollima – enesele vajaliku kindlustama selles kohas ja sellega ühes, kus on oht ja kes on ohtlik – alguse oht oli oluline täiskasvanu ja alguse ohtlik oli enese lapsepõlve traumaatiline kogemus. See tähendab, et laps jäi vajama – ta jäi sõltuvaks teisest – juba suureks kasvanuna on tema sees endiselt vajadus – ta tahab midagi saada, kuid ta ei mõista, mida ja miks ta vajab – millist tunnet või kogemust on talle vaja. 

See tähendab, et, kuigi, olles suureks kasvanud, on ta endiselt Laps – oma elu ohver, kes peab agressori vaigistama, et saavutada oma elu üle kontroll – enese vajaduste tagamine. Ta on sõltuvuses vanast mustrist – ta ei oska näha enese teed vaba iseendana. Inimene, kes ei saa st ei luba endal lahti lasta vanast ajast, pöördub sinna tagasi, et kontrollida – vaadata üle, veenduda – vana mudel töötab. See on vana mudel, mis takistab edasi minemist, sest seda vajatakse edasi minemise takistamiseks – vabadus puudub.

Tagasi vaadates, tagasi mõeldes, libiseb Lapse mõte tavapärasele rajale – seal ja selles oli/ ei olnud, sest oli keegi, kes jättis oma osa tegemata – seal ja selles oli/ ei olnud, sest Mina, Lapsena olin/ olen vähem, väärtusetu, viletsam, nõrgem. See mõttekäik osutab süüdlasele – sellele, kes oleks pidanud vastutust kandma ja peab loo korda tegema – lapse vajaduse täitma. See mõttekäik osutab ohvrile – sellele, kes ei saanud ise mitte midagi oma olukorra muutmiseks teha ja kes vajab päästmist.

See nimetu vajadus, mis inimeses peitub, on soov minna tagasi ja anda endale teadmine, et on st oli olemas see inimene, kes teeb ja on vajamineval moel abitu, segaduses oleva ja hirmu tundva lapse kõrval – suurem, tugevam ja targem Mina.

See nimetu ja mõistetamatu vajadus toob kaasa selle, et Laps kogeb ja elab oma elu Ohvrina – ta kohtab suure inimese elu Ohvrina – elu ja selle nõudmised ning keerdkäigud, ka vastutus enese eest, näib olevat agressioon tema vastu. Ta tahab, kuid talle seatakse piire ja temast keeldutakse. Ta ei taha, kuid tema peab ja ta ei saa – mitte kedagi ei tule ega ole tema kõrval ja tema asemel, kuid temast endast ei piisa ja ta on vähem – ta ei nõustu vastutama selle eest, mida ta ise ei ole endale valinud – teiste poolt välja mõeldud reegleid ja seadusi ning kohustuste täitmisi ja ka enese valikute tagajärgedega kohtumisi.

Ta ei ole veel täis kasvanud - ta on ohver, kes tunneb, et ta ei saa – ta ei saa vanal moel edasi olla – ei piisa jonnist ega protestist, manipulatsioon võib aidata, kuid sageli pisaraid ei usuta, vaid öeldakse, et kõnni ise oma teel. Sõltuvus, vanast, tähendab, et tahetakse tagasi aega, mil pidi kogema, kuid ei pidanud kõndima.

Peatus – tõe vastu võtmine – oli/ ei olnud, sest mina ise valisin, ise ootasin, ise jäin paigale, ise ei teinud, ise nõustusin, ise vaikisin, ise ei olnud veel teadlik, ise tõlgendasin infot erinevalt, ise valetasin, ise keeldusin, ise valisin/ jätsin valimata jne – oli olnud eesmärkide erinevus – oma tegeliku eesmärgi enesele üles tunnistamine – tegin/ olin/ valisin enese pärast ja iseenda jaoks – oli olnud, nn kahest halvast valikust, valimine selle alusel, mis tagas põhivajaduse täidetuse ja mis mitte.

Mina ise hülgasin enese ja andsin oma jõu ning võimu teisele – oleksin saanud ja võinud olla ise – olla aus iseendaga – võtta vastu enese tagajärjed – kuid – nii mitmedki sammud jäid astumata, sest tundsin hirmu kohata negatiivsust ja vägivalda, hülgamist ja keeldumist, keelamist ja ilma jätmist – kartsin kohata enese ja teise tundeid. Mina ise ei teinud ennast nähtvaks, ei seisnud enesena ega öelnud ennast välja – oli olnud jõu andmine teisele – teise pärast ei saanud, ei olnud, teise pärast tuli ja pidi.

Aus vastus ja vaade enese sisse on - oleksin võinud ja saanud enese jaoks valest ära minna ja olla ise, kui ei mujal, siis enese sees küll, kuid mina ise valisin valetada enesele – mina ei saanud, sest mina ise ei lubanud – mina jäin paigale, et osaleda mudelis ja allutada ennast kontrollile.

Valeks tõlgendatud ja nimetatu oli hälbimine/ kõrvalekalle normist – enesele kehtestatud piirangutest ja kohustustest. Kontrollimine oli vale endale sobivaks soovimine/ muutmine. On iseenda otsus, kas jään seisma – st vaatama seda, mida ei ole, muutma seda, mida ei taha ja keelduma sellest, mis ja kuidas ei ole õige või võtan vastu selle, mis ja kuidas on – millisena olen, kui Maailm on olemas sellisena nagu see on - olemas olev ei ole karistus, vaid võimalus.

Ma ei ole ohver – ma ei vaja ega oota tagasi minevikku, et kogeda jõudu ja võimu – teostada kontrolli enese ja/ või teise üle - see tee ei vii edasi – sulgen vana mustri ukse – vanast lahti laskmine teeb ruumi uuele ja see liigutus avab tee vabaduse erinevate võimaluste nägemisele.

Marianne

21.03.2024.a

Mustrikaaslased

 

Inimene kurdab ja kaebleb – tema ju tahaks ja tema ju oleks, kuid tema ju peab ja tema ju ei saa. Inimene näeb vigu ja oskab laita – kuid ise tegutsema ei tõtta – ise tegema ei rutta. Ta jätkab selles samas – enda jaoks vigases ja vales – just selle tõttu, samaga leppides, ta sellega nõustub, kuigi ahastab ja vastu protestib.

Inimene tunneb ja usub, et tema ei saa oma elu segadusi ja häiritust ise korda teha – täiesti tõsiselt – tal puuduvad vahendid ja ei ole teed, kuidas jõuda soovituni. Seega ei ole olemas, tema jaoks, sobivat võimalust ega õiget lahendust. On ainult vead, mida saab näidata ja nähtavale tõsta. Rõhutatult toob ta esile need põhjused, mis tõestavad ära tema loo – õiguse sellele rollile, mida ta on valinud kanda ja millisena väljenduda – see roll on see, millisena ta oma elu ja ise ennast näeb, tunneb ja esitleb. Roll = tema Mina – seega ei olegi seal teisele temale, kui teisele võimalusele, kohta ega lahendusele, kuidas, teed.

Kindel roll tähendab, et inimese sees on ühe või ka enama, samasse seltskonda kuuluva, kindla tunde vajadus – roll on selle vajaduse lahendus ja tagajärg – see on võimalus, kuidas saada vajaminev. Kindlat rolli kandev inimene vajab kindlaid lavadekoratsioone ja tunnete värve – õigust rollile ja selle olemas olemise kinnitust enesele ja teistele.

Õige valik ja teostus tagab õige tähelepanu – vajaduse näilise täidetuse, kuid tegelikult ühe tunde kustutamise/ üle kirjutamise teise, parema/ õigema, tunde abil. Sellepärast ei kao ega lahene tundevajadus ära, vaid vaja on korduvat/ korduvalt töökindlat kogemust – varjus püsiva tunde liigutus või hirm selle kogemise ees sunnib ülevaatama endal oleva ja enda jaoks saadaval olevad võimalused. Rutiiniks saab nende töökorras olemise kontrollimine – enese turvavõrgustiku visuaalselt nägemine ja reaalselt kogemine – see on alus turvatunde ja ellujäämise tagamiseks.

Kindla tunde vajaduse olemas olemine tähendab, et inimene peab kindlustama enesele vajaliku alles olemise – kontrollima üle, et tagada - seega ei saa ta lubada vajalikel asjadel, inimestel, lahendustel tema kontrolli alt väljumist. Temas on olemas kogemus, et vabadus valida ja vabana olla tähendab, et vajaminevat ei saada siis ja sel määral, kui temal oli vaja – seega tuleb seda hetke vältida. Ja sellepärast teeb inimene selle nimel tööd – valitud roll peab tagama õige tulemuse.

On olemas muster – minuga oli/ on hästi, kui teine tagab vajamineva – minuga oli/ on halvasti, kui teine ei anna vajaminevat. Järeldus – kuna ise ei saa ega ole, siis vajaduste/ lahenduste võti on teises. Lahendus – vajaliku teise jaoks tuleb olla vajalikul moel õige – selle tagab kontroll enese ja teise üle. See tähendab manipulatsiooni, enese ja teise, tunnetega – vajalike tagamine, valede kustutamine/ vältimine.

Selline on sõltuvusest kantud suhe, milles ei ole vabadust, sest see suhe on olemas selle jaoks ja pärast, et enesele vajaminev tagada. Tagada see, mida ise ei saa/ ei pea/ ei oska ja ka ei taha. Enese vabadust ära võttev/ kaotav põhjus on enese muutmise põhjendus – kui olin/ olen vale, siis ei saa – olin/ olen õige, siis saan. Järelikult tuleb suuta olla vajalikult õige.

Selline muster tuleb mängu kasvukeskonnas kogetu tagajärjel - enesele vajalikust ilmajäämine võrdus karistamisega ja tundus elu ohtu seadvana. Lapse Maailmas ja ajas on oluline täiskasvanu vajalik – tollele tuleb olla meelepärane, sest enesest ei piisa ja ise ei saa. Selline selgitus tähendab, et lapsele ei ole selge, mille eest, kuidas ja millal vastutab tema ning millal, millises ulatuses ja kuidas on see teise inimese ülesanne/ kohustus/ vastutus.

Sõltuvussuhe on õpitud mugavus ja enese vastutusest kõrvale hiilimine – alluvuse vahekord on kindel ja toimimise põhimõte selge – teise vajadust peab täitma esimesena ja selles tuleb õnnestuda, siis tuleb aeg enese oma kätte – st on õigust iseendale vajamineval. Ise ei pea tegema, olema, oskama, suutma – teine tagab vajamineva. Kuigi see, mis ja kuidas on kindel vajadus tekitab lahkarvamusi ja enese vajaduste mahasurumine toob kaasa enese väärtuse kahanemise ja märgib ära revolutsiooni vajaduse.

Selle mustriga on üks huvitav lugu, et ka sel ajal, mil inimene saab ja on ise – enese jaoks ja pärast - kehtib see teise vastutuse muster edasi. See on kui päästerõngas, mida on vaja enese jaoks alles hoida, et vajadusel kasutada. See toob omakorda kaasa selle, et inimene usub enese sees ja näeb tõesena enese vabaduse puudumist – jätkuvalt peab ta teise jaoks ja pärast teisele vajalikul moel olema, sest läbi suhteseotuse on teine kindlalt olemas.

Enese mälestustes on kirjas enese tee - teise vajadused on olulisemad – neid peab täitma/ nende pärast peab teise jaoks, teisele vajalikul moel, õige olema. See toob kaasa enese hülgamise, enese väärtusetuse – enese kaotuse. Seega on käärid selle vahel, kuidas oli ja mil moel tegelikult saadakse ja vajatakse. See tähendab, et edasi ja täis kasvades ei ole olnud enese, kui iseenda vajaduste/ vastutuse mõtestamist teostatud. Seda ei ole tehtud ka suhtega seonduvalt ega suhte siseselt.

See tähendab, et inimene on jäänud lapse aja mustri lõksu – on olemas pidav alus, milles kehtib lapse uskumus – vajadusel on kogu vastutus teisel – laps võtab ja kannab seda, millega ta toime tuleb, millega ta nõustub ja ka siis, kui tal midagi muud üle ei jää, kuid sel juhul ootab ta selle kohale/ tagasi tulemist, kes võtab vastutuse lapse õlgadelt ja kannab ise edasi.

Lapse Maailm ja täis kasvava inimese vajadused/ kohustused loovad aluse pingeks – sõjaks enese sees – Laps on see, kes ütleb, et Mina ei pea – minul on õigus vajaminevale. Suur on see, kes tahab elada vabana, enese moel, kuid suur on ka see, kes kohtub enese tagajärgedega – vastutab enese, kui Lapse, lahenduste ja valikute eest. Maailm näeb ja kohtleb Last selle suurena, kes ta päriselt on. See toob kaasa tülid ja vastuolud nendes suhetes ja teemades, milles laskutakse Lapse tundevajaduste tasandile ja seistakse enese, kui enese ressursside kasutamise eest ja vastu.

Vastutuse jagunemine – alguses vastutab vanem 100% lapse füüsiliste vajaduste ja ellujäämist tagavate tingimuste eest. Järk-järgult kandub see vastutus, võimete ja vanuse kohaselt, üle lapsele ja ühel hetkel on 100% tema enese vastutus. Oma tunnete eest, algusest alates, vastutab igaüks ise – saab aidata ja toetada teekonda ning näidata, kuidas nendega tegeleda ja olla mõistev, kuid ei olda kunagi teise tunde ega loo autor. Suhte eest on mõlemal oma vastutus kanda, see on 50/50. Ka siin on võimalus, et vanem, kui kogenum ja targem, saab tulla vastu ja aidata üle, kuid enese tee on enese valik ja teha – õppimine kogemustest.

Suureks kasvavaid tundesõltlasi iseloomustab soov enese müümise orjusest vabaks saada – enese poolt loodud ressursid peavad kuuluma enesele – enam ei valita teise tunnetele vastav olla. Ometi iseloomustab neid ka enese jaoks valedest, kuid vajalikest suhetest kinnihoidmine – need on suhted, kus teine on olnud või ise on oldud vajaduste täitmise allikas.

Ollakse mustrikaaslased, kelle tundesabad on sõlmes – vana aeg on lahendamata, sest usutakse, et enese vabaduse võti on teises või teise võimuses, kui anda tollele võimalus. Need sabad tõmbavad nn kuriteopaigale tagasi – on need, kes vajavad tagasi minemist, et sealt edasi kasvada, kuid on olemas ka need, kes keelduvad tagasi pöördumast. 

Võita on mõlemal, kuid kui endiselt on tegemist tundesõltlase(te)ga, siis tähendab tagasi minemine vana mustri sisse astumist – on hirm alla jääda – on hirm, et enesele vajaminevat tunnet ei täideta. Segadust loovad tunded, mis on ajas endasse kogutud – enesele kaotatud vabaduse suurus näitab mustrikaaslase süüd ja tasumise kohustust.

Tundesõltlane on Lapse tasandile kinnijäänu, kes ei ole võtnud kogu enese vastutust enesele – tema mälus ja ajas on valged laigud – enese osa vältimine seal ja selles, kus ja milles nähakse ennast Ohvrina. Ohver ei oska ega saa näha mustrikaaslastega koos olemises vabadust – seal on kõik kindlalt paigas ja selge. Ohver ei oska näha ennast - Agressor, Päästja, Ohver - tundesõltlaste mudelist väljas olevana – sest väljas ei ole talle sobivat/ vajalikku rolli nime – ta ei saa olla seal see, kes ta enda poolt loodud – Mina Ohvrina - loos on.

Tagasi minemist takistab hirm enese pärast – on hirm, et, samas mudelis koos olnutega ja erinevaid rolle vahetanutena, sunnitakse teda olema süüdlane, keda ei päästeta ja kes ei saa olla kannataja – vastutus kõigi ja kõige eest jääb ainult temale. Teised pääsevad puhtalt ja õigetena, kuna said paremad rollid endale.

Seega ei saa ennastkaitsev Ohver olla vaba ega avatud, sest mustrikaaslastega koos olemine tähendab ohtu enese rollile. See tähendab, et ühes olles on suur tõenäosus valele tähelepanule – vale tunde paljastajale. See tähendab, et tuleb liituda mustri dünaamikaga - enese tundevajadus toob kaasa enese õigeks, vajalikuks ja sobivaks muutmise – see võtab vabaduse – ohver peab, kui keegi on temast üle ja tugevam. Tundesõltlaste mudeli järgi saab endale vajamineva see, kes suudab teise allutada, tollelt enese jaoks õige nime ära võtta ja sellega seonduva omastada.

Tundesõltuvust täitnud suhe tähendab, et esimesena, selles olles, on mõeldud teisele – peasõltlasele, kelle võimuses on vajaminevast ilma jätta – mida ja kuidas too tunneb – mida ja kuidas tuleb teha ja olla, et too ei kogeks seda, millega too toime ei tule ja millel on tagajärjed ümbritsevale. Sellises suhtes nähakse ennast teisejärgulisena, kogetakse ennast vähemana – sest luuakse ennast ja antakse endast teisele. Unustatakse enese osa loos – päästmaks ja säästmaks ise ennast, ennetatakse – sillutatakse teisele teed, et too püsiks õigena – sellisena, mis tagab enesele vajamineva.

Sõltuvusest välja astumine tähendab enese piiride loomist ja nende välja näitamist – enese arvelt enam ei saa, enam ei tehta, enam ei anta, enam ei olda – see, mis jääb piiride sisse, on enese vastutada ja enese määrata – see, mis jääb välja ja on teise, on tolle teema ja vastutada – see, mis jääb mõlema isiklikust välja ja on ühine, see on mõlema teema ja mõlema vastutada.

Sõltuvuses jätkata soovija võtab sellist infot rünnakuna, vähendavana, ohtlikuna – see on agressioon tema vastu. See tähendab, et on olemas oht - tema jääb endale tuttavast Maailmast ilma, endale kuuluvast ilma, tema kontrollile alluva(te)st mustrikaaslas(t)est ilma, temale kuuluvast rollist ilma – ilma mudelita ta ei saa olla enam enese lugu ja ta ei tea, kuidas edasi – kes vastutab ja kes annab/ tagab vajamineva.

AOP mudelist välja astumisega kaasnenud vabadus tähendab, et suhtesoetuses olles ei olda ise ega ole teine omand ega vahend – ühes olemises on väärtus mõlemale - koos kasvamine on teekond iseendale lähemale. Iseenda selged ja väljaöeldud piirid tagavad, et see ei tule teise arvelt, vaid see on olemine ja teise nägemine tegeliku iseendana - ollakse ise endast lähtuv ja avalduv.

Oluline on suhte kvaliteet - mõlemad teavad, et on olemas ühine vastutus ning on enese vastutus selle osa eest, mis tähendab enese loomingut ja vajadusi ning on olemas teise poolne toetus – sellele osale, mida ise ei saada või ei ole hetkes võimalik, kuid on vajalik ja oluline terve suhte edasi kestmiseks ja hoidmiseks. 

Suhte korrastamist ja korrastumist on vaja suhte edasi hoidmiseks, sest vastuolu ja vastu olemine kestab, kuni ollakse erinevates maailmades – kui üks enam ei taha, siis teine enam ei saa – see tähendab, et endisel moel enam ei saa – on keegi, kes ei ole nõus kaotama ja muutma ennast, et olla teise rollile kinnitus – on vajadus ja soov olla iseendana – lapsepõlvest väljakasvanuna. Koos saab edasi minna, kui tehakse ühiselt samm uuele tasandile - vastutuse võtmine tähendab tööd enese poolt loodud looga - enese rolliga - enese TundeMinaga.

Marianne

20.03.2024.a

Mälestusekild

 

Kaks ühes -

kaks koos,

kolmas eraldi -

kolmas väljas,

ometi seal samas

teiste kõrval -

üksteisele nähtaval.

Tõdemine -

kui mind tähele ei panda,

kui mind ei vaadata,

kui minule tähelepanu ei pöörata,

siis mina olen nähtamatu -

kuid mina olin ju olemas.

Mina ei tahtnud olla eraldi -

olla ühisest väljas -

oli hirm,

oli hirm teha oma samm,

et astuda lähemale

ja ise ennast nähtavaks teha -

teiste pilkude ette ja alla

ise ennast seada.

Oli jäänud,

enese ajast,

mälestus

enese sisse -

kohatud ükskõiksus,

kohatud põlgus,

kohatud julmus -

kestis vaikus –

kätt ei ulatatud -

ühte olema ei oodatud.

Samm lähemale

oli muutnud mind nähtavaks,

kuid midagi ei muutunud -

mina jäin olematuks -

minu olemas olemine,

kahe maailmas,

midagi ei muutnud.

Pöörasin enese pilgu ära -

lõpetasin vaatamise

ja kutse ootamise -

astusin mööda

ja välja uksest -

erinevad teed olid käia -

mina olin olemas -

 kõndisin seal,

kuhu viis mind tee

ja astusin sinna,

kellega ühes

oli minule koht olemas.

Marianne

19.03.2024.a

Ema ei parandanud mind ära

 

Minu teekond, Inimesena, kestab, et õpiksin seda, mida ma veel ei oska, mida mina veel ei saa, mida mina ei tea mõista. Tean, et inimene väldib ise ennast, kui ta keeldub otsa vaatamast oma loole, tunnistamast enese osa ja sisse astumast oma tunnetesse.

Inimene teab, oskab ja saab paljutki – igas vanuses erinevalt. On omane, et aeg-ajalt inimene tahab/ vajab enamat, kui temal endal on võimalik iseendale anda/ tagada. Enese alguses on teiste osa tema loos suurem, kui tema enese oma. See ei jää sellisena kestma – iga samm edasi kasvatab inimese osa aina suuremaks – ta kasvab täis. 

Inimene õpib ja omandab erinevat erinevalt – kõike ta ei õpi oskama ega tegema, kuid tema võimuses on õppida selgeks tasakaalu hoidmise mõiste – andmine/ saamine – vastu andmine/ vastu saamine ja mõista, et kõige alus on enese eest vastutuse vastu võtmine.

Enese vabaduse ja kasvamise jaoks on oluline hoida seda tasakaalu selgena ja mõistetavana. See tähendab, et abi ja toetust küsitakse endale nii palju ja selles vallas, mida ja kuidas ise ei saada ega ole võimalik. Saades küsitakse ja andes määratakse hind – enese ja teise panus on väärtus, mida tuleb tähistada ja tunnustada. Selge ja väljaöeldud hind on oluline, sest ülehinnatud või näiliselt tasuta, kuid siiski varjatud hinnaga pakkumine on, kui kolm tilka verd – võimalikele tagajärgedele mõeldes liiga kallis lõbu, et sellega nõustuda.

Küsides ja näidates välja, et omal ei ole ja ise ei saa, kuid vajadus on, siis võidakse vaikida sellest, et on vajadus selle järele, mis on küll enese tee ja töö, kuid seda teed ei valita ise astuda ega tööd teha – nn kurva koerapilguga, ka ilma sõnadeta, küsides ja seejärel, midagi, vastu võttes, tahetakse saada vajaminev teiselt – teisele jäägu teekond – ise välditakse vastutust - ise kasutatakse tulemust.

Enese, teise poolt loodud vahendite õigustatud saajaks osutamine  ja nende ära kasutamine, ilma samaväärse/ kokkulepitud hinda vastu andmata, on teisega manipuleerimine, kui see tähendab enese sobivana näitamist – iseendast teise tunnete jaoks vastuvõetavaks tegemist – valitakse näidata ennast ohvrina, kannatajana, haigena, saamatuna, päästjana, sõbrana, vajalikuna, vajavana, kasulikuna jne.

Tehes seda teadlikult – olles kalkuleeriv ja ette arvestav – tehakse enesel vahet – selline õpitud lahendus on üks enese roll, mida võetakse ja jäetakse vastavalt võimalusele ja vajadusele. Ollakse endiselt enese peremees – iseendast teadlik – vastutus on enese käes - kui ei saada sellelt, kes oli välja valitud, siis tehakse ise, leitakse mingi muu lahendus või keegi teine kergeusklik.

Tehes seda iseenda vajaduste ja tunnete segaduses võetakse eneselt vabadus – luuakse ennast sobivana/ õigena olema. Teistsugune enese olemine/ väljendus tõlgendatakse/ nimetatakse enese jaoks valeks. Valeks sellepärast, et selle osa enesest nähtavale lubamine on ohtlik – vajaliku saamiseks on vaja olla õige.

Selle teise, kellel vajaminev on ning kelle jaoks ja pärast ennast luuakse, käes on enese vabaduse ja muutmist võimaldav võti – too määrab ja mõistab – too on peremees, kes vastutab. Seda toetab uskumine – ise ei saada/ iseendal ei ole võimalik/ ise ei ole vaja teha – teine on vajalik/ teise peale on õigus. 

Lugu näib olevat tasakaalus, sest tasuta saada ei tahetagi - enesest antakse enne ja vastu - teisele tasuks on tolle jaoks sobivana olemine – olemine õigena – valede tunnete vältimiseks ja õigetes tunnetes hoidmiseks. Seda teed ja tööd ei nähta enese rollina, vaid sellisest olemisest saab Mina olemine.

Taaskord need tunded – inimese õiged ja valed tunded määravad olema ja loovad ning hoiavad elus, inimesi mõjutavaid, lugusid - vale ja valus lapsepõlv. Haiget saanud, solvunud, hirmu ja kaitsetust tundva lapse mõistmatus ja protest - Miks vanem ei tee mind korda – miks ta ei lahenda ära seda, mis minu sees toimub – tundeid tundvat mind?

Lapse jaoks on tema, kui lapse ja täiskasvanu vahel üks suur erinevus – lapse vaatenurk ütleb talle ette, et tema ei vastuta asjade eest, mis ei ole tema otsustada ega lahendada. See on õige – laps ei vastuta täiskavanu hooleks jäetud asjade ja teemade eest – need on majanduslikud, ametlikud, kasvatuslikud suhted, seosed ja valdkonnad – see on vastutus keskkonna hoidmise ja kvaliteedi eest, milles elatakse ja toimetatakse ning eluks vajalike vajaduste eest hoolitsemine.

Lapse sisemine Maailm – tema tunded ja eneses toimuv on lapse loodu ja seega tema teema, kuid laps usub ja seega paneb võrdusmärgi vahele - ka see on vanema valdkonda kuuluv teema. Põhjenduseks on see, et tunded kasvavad ja kaovad vanema vale/ õige olemise/ tegemise tagajärjel. Näib, et on vanema võimuses ja seega on temal ka vastutus muuta vale õigeks ning sobivaks ja tagada lapsele sobiv Maailm – ka tema sisemine tunneteilu ja neist sündiv võlu.

Inimene võib küll olla lugenud ja kuulnud sõnu – inimene vastutab enese tunnete eest. Kuid, kui ta valib, sageli alateadlikult/ mustris kõndides, lapse tasandi – ta on sinna kinnijäänud tundevajadusega – Minule on vaja õiget tunnet, sest minu sees on vale tunne! - siis toimib ja tegutseb ta lapse mõistmise järgi – on olemas asjad, lood, tööd, enese olemised, mille eest laps ei vastuta või mida laps vajab, kuid andma/ tagama peab keegi teine. 

See tähendab, et suureks kasvanud lapse sees on koht, kus ta teab ja tunneb - Mina olen Laps – see teadmine toob kaasa, enese jaoks, tõese järelduse - järelikult mina ei vastuta. Seega, targast infost ei ole kasu – laps ei saa/ ei taha, sest laps ei pea. Seega, on temaga toimunu/ toimuv vale - see on vanema tegemata töö. Saamaks seda, millele tal on õigus, esitatakse, ka tagantjärele, vanemale nõudmised ja säilib enese vajaduste täidetuse ootus.

Ega see vaatenurk piirne ainult vanema ja nn lapseks olemise ajaga. Suureks kasvanud laps kõnnib ise suures maailmas ringi ja samasugused nõudmised vohavad tema teel ning enese vajaduste täitmise ootuse asetamine teistele, tekitab pingeid ja arusaamatusi – nendes kohtades, kus lapses peituv rahuldamata vajadus tähendab seda, et tema jaoks vale tunde äratus, toob kaasa vana mudeli kasutamise käiku minemise – vaja on valet kustutava vajaliku tunde tagamist võimaldava sobiva inimese olemas olemist ja tolle ressurssidele ligi pääsemist.

Tundevajadusega laps vajab, oma teel, korduvaid kogemusi, et teine on tema jaoks ja pärast olemas – teine on see, kes vastutab, et lapsel saaks olema hea ja õige olemine – vajadusel muudab teine iseennast või maailma lapsele sobivaks. Siin on ka teine oluline punkt – teisel olev peab olema lapse käsutuses – laps on vähem ja abitu – vajaminev tuleb läbi teise.

Elu on huvitav, sest kohe kindlasti see ei ole igav – korduvad kogemused saavad olema, kuid rahu ei sünni – saadav ei täida, saadu eest tuleb maksta ja vajaminevast jäädakse ilma. Üks on kindel - saadakse vajalikud ja õiged kogemused – saadakse selleks, et ennast ja oma mustrit – valitud vaatenurka - mõista.

Ei ole vahet, kas mõistmatu ja mõtestamatu tunne, mis segab suureks kasvamist, sai loodud ema kõhus, väikese imikuna või järgevates vanustes – iga enese poolt loodud tunne tähendab enese tööd iseendaga – see on enese vastutus.

Ega tunne küsi sobivat aega ega tarkust tõestavat kraadi - on selge, et olles väikene, on laps nii mõneski mõttes abitu. On tõesed laused - Mina ei saa endast aru – mina ei tunne ennast – mina ei mõista, mida ja miks ma tunnen!?! Lapsel puudub vajalik sõnavara, millega nimetada oma tunne ja tähistada selle sisu ning tekkemehhanism, tal puuduvad teadmised, kuidas tõlkida ennast iseendale mõistetavaks, tal ei ole väljatöötatud tehnikat, kuidas ennast lahendada – tundest vabastada.

Väikesel lapsel ei ole seda, mida tal veel ei ole, kuid ta on leidlik – ta leiab ise või kopeerib teiste pealt - ta leiab põhjuse – tema tunded on teiste tähelepanust sõltuvuses ja ta leiab lahenduse - vale tunne tuleb asendada teisega – õige tähelepanu tagab selle. Õige tähelepanu tagamiseks tuleb olla õige - manipuleerida vaatajaga - teha ennast tema jaoks õigeks, vajalikuks, kasulikuks.

Tema elu teeb keeruliseks see, et ta tahaks minna ajas tagasi ja kasutada seda mudelit juba ära olnus. Ta tahab sinna tagasi ka seda teist, kes jättis oma töö tegemata ja oli vale – lapse tunde autor peab võtma vastutuse.

Kui ei võeta ennast, iseenda autorina, vastu, siis suunatakse oma pilk sinna ja neile, kus on see aeg, mil vajadusi veel täideti ja on need, kes neid täitsid ja sellest tulenevalt on neilt „õigus” nende täitmist nõuda – pööratakse pilk lapsepõlve ja oma vanema "vigadele."

Lahendus on inimese sees olemas – Mina Ise – mitte kedagi teist ei ole olemas ega saa olema. Ise ollakse enese tähelepanu suunaja – ise ollakse eneses oleva vajaduse tekitaja ja selle elus hoidja. Ise ollakse teadlik tundest, mis on ohtlik - mida ei taheta/ osata tunda. Ise ollakse suunanud oma tähelepanu sellele tunde otsimisele/ tagajale, mis/ kes kustutaks/ vahetakse välja eneses olemas oleva „vale” – veel nimetamata/ läbi töötamata tunde.

Marianne

15.03.2024.a