Nii kerge ja lihtne
on lasta mõttel minna
vanadele radadele uitama,
mööda voolusänge kulgema.
Mõtte liigub ja otsib,
mille külge haakuda.
Mõte vaatab seda,
mis on alles
ja olemas,
on Sinu sees peidus.
Ära sinna vaata,
seda ära puutu,
teist ära katsu -
nii ütled endale,
kui püüad kontrollida.
Siis taas mõtete rägus eksled,
sest midagi köidab
ja Sina ankru heidad.
Vaatad ja astud,
kuulad ja kõneled,
peidetud mõtet
tagant ja seest otsid.
Mis on see iva,
kuhu on maetud see uba,
millest üha uuesti
püünis võrsub.
Sa oma mõtteid näpid,
sest endamisi usud,
et peaksid, midagi tegema
ja kuidagi olema,
et teravalt ja tugevalt
iga hetk, ennast elusalt tunda.
Sa tuled toime
ilma selleta, mis oli,
mis juba on olnud
ja mööda läinud,
kuid Sina oled
nagu väike laps,
kes käest lahti lastes
vaatab üle õla tagasi,
et kontrollida
toetava pilgu,
abistava käe
siduvat sidet,
vana ja oma
tuttavat tuge,
kui ees on tundmatu
nii ärev ja äge
suuremast suurem Maailm.
Sina saad olla,
lihtsalt olemas olla,
siin ja praegu olla,
et julgeda avaneda,
iseennast kuulata,
vaadata ja vastu võtta,
iseenda sündi kogeda,
et tunda oma elust rõõmu,
sest elu ei PEA
vastuvoolu ujumine,
raske töö või sõda olema.
raske töö või sõda olema.
sellel pole sängi
ega sissetallatud rada,
sest see on avarus
olla kõikjal ja kõiges,
lennata taevalaotuses
ise endaga käsi käes.
Marianne
01.03.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar