Sa kõnnid ja Sinu taga hõljub
pilv, mis on täis Sind jälgivaid silmi. See pilv on kinnitatud Sinu
külge ja sellepärast ta järgnebki just Sinule. Ometi oled Sina
see, kes ei tea, et selline pilv käib Sinuga kaasas. Sina tunned, et
kus iganes Sa ka ei oleks või mida iganes Sa ka ei teeks, jälgivad
Sind kogu aeg teiste silmad. Pidev jälgimine ahistab Sind, kasvatab
Sinu sees stressi, suurendab pinget päevades. Sa poed üksinduse
sisse, proovides vabaneda silmadest, väldid inimesi, et mitte tabada
nende pilku, kuid see ei aita, sest ikkagi Sa tunned, et just Sind
vaadatakse. Ja siis tahad Sa tähelepanu, vajad märkamist, otsid
pilke ja loodad, et teised näevad just Sind. Sa tahad, et Sind
nähakse ja ei taha, et Sind vaadatakse.
Kas Sa tead, et Sinu enese mõtted
on need, mis pilve alles hoiavad. Sinu tähelepanu on keskendunud
kuklasse, kui tunned, et Sind jälgivad silmad ja püüad läbi enese
välja vaadata, et näha, kas Sul on õigus. Kuid tegelikult oled see
Sina ise, kes iseennast väljast vaatab, tekitades sellega endas
tunde, et oled pideva tähelepanu all. Sa ei mõista, et Sina ise
lood oma tunnet. Sina oled salvestanud teiste silmad ja kasutad neid
tunde hoidmiseks, mida suuremaks kasvatad Sa oma tunde, seda rohkem
silmi vajad ja nii kasvab Sinu pilv üha suuremaks. Sina ise sidusid end
silmadega ühte.
Väiksena, kui vajasid tähelepanu
ja tunnustust, keerasid ennast ringi või tõstsid pilgu, et
kontrollida, kas Sind vaadatakse, et leida, Sind jälgivatest
silmadest, tagasiside iseendale, kuid Sina tabasid tihemini tühjust,
sest pilk oli juba mujale keeratud. Nii õppisid Sa endale
ettekujutama, et kui Sa keerad, siis on seal silmad, mis jälgivad
Sind armastavalt. Sa vajasid silmi, sest tahtsid, et Sind ja Sinu
tegevusi toetavalt vaadatakse ja nii andsid Sina ise endale selle
tunde, mida vajasid, kuid nüüd on see tunne muutunud koormaks.
Keera nüüd ennast ringi ja
vaata oma pilve. Vaata silmi, mis Sa kokku oled kogunud ja alles
hoidnud. Silmad ei kuulu Sinule, neid ei ole Sinu elus olemas, nad ei
ole elusate inimeste küljest, sest nad kõik on vaid Sinu sees
salvestunud kujutised – Sinu enese poolt alles hoitud mälestused.
Leia üles niit või nöör, mis ühendab Sind pilvega. Otsi, kuhu
oled ta kinnitanud ja tunneta, mida see koht Sinus Sulle ütleb. Mida jämedam
on ühendus, seda rohkem oled Sa oma tunnet vajanud. Leia enese seest
üles teid ühendva sõlm ja seo see lahti, kuid hoia veel nöörist
kinni. Tõmba pilve enda poole, liiguta nööri ja Sa näed, et Sina
ise oledki see, kes oma pilve liigutab – Sina ise tõmbad teda
lähemale ja vead endaga kaasas.
Mine nüüd lagedale väljale või
mäe otsa, kus puhub tuul ja lase seal nöörist lahti. Pilv tõuseb
üles ja tuul võtab ta enda hoolde, viib kaasa. Sa vaatad üles
pilve poole ja silmad ei olegi enam silmad vaid on värvide mäng
pilve säbrulisel kujul. Sinu pilv on lihtsalt üks tavaline pilv,
teiste samasuguste seas kõrgel taevalael.
Sa oled vaba ja hingad lõpuks
ometi sügavalt välja. Sa tead, et Sina ise vajasid seda tunnet, et
Sind vaadatakse, kuid see kasvas ajaga suuremaks kui Sina soovisid ja
hakkas Sind toetuse asemel ahistama. Sa mõistad, et kui Sina vajad
tähelepanu, siis kujutad Sa endale ette silmad, mis Sind vaatavad ja
teed seda ka ise, vaadates ennast väljast, kuid seda tehes tunned,
et Sind jälgitakse ja selle tunde kontrollimiseks suunad oma
tähelepanu kuklasse, et kontrollida oma seljatagust, leida
uskumusele kinnitust. Sa tead, et kui keeraksid ringi siis saaksid teada tõe, aga Sa ei taha seda teada Sina ise kontrollid, kus ja miks on Sinu
tähelepanu. Kas Sa vajad tähelepanu või väldid tähelepanemist –
Sina ise lood ennast ja oma Maailma. Keskendu ja too oma tähelepanu
oma silmadesse, vaata enda ette, nii oled iseendas ja vaatad ise enda
seest välja, Maailma.
Marianne
Soomemaal
18.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar