teisipäev, 31. juuli 2018

Sügava vaikuse kookon I - Kas oled vang oma argipäevas




Kui Sinul on oma argipäevas halb olla ja Sinu sees kasvab teadmine, et Sa „pead” tegema või olema seda, mida Sa ise teadlikult enesele ei valiks, siis selles sunnitud olekus kasvab Sinu sees pinge, mis vajab lahendust. Sa hakkad Maailmast vigu otsima, et kasvatada kellegi/ millegi vastu viha, et läbi selle leida eneses jõudu oma argipäevas edasi elada. Sa otsid „süüdlast”, kelle pihta saata sisemusse kogunenud laeng. Sa vaatad enda seest välja, sest Sul on iseendana iseenda sees halb olla ja Sa ei suuda sellises olukorras viibida.

Sa kerid end oma mõtetega üha rohkem pingesse ja jääd nende lõksu kinni. Tundub, et olukorra lahendamiseks on vaja reaalset vaenlast, keda saab hävitada lootuses, et nii leiab fustratsioon lahenduse. Vaenlaseks saab teine inimene, kes on olukorraga seotud ja kelle kohta Sa arvad, et tema võimuses oleks Sinu pingeid leevendada ja leida Sinu elu muutuva lahenduse. Kuid teine inimene ei tee seda ja see kasvatab Sinu seesmist viha veelgi.

Sa tunned, et „pead” olema ja ise ei saa valida, kuidas, mis ja millal. Sa oled kui fakti ette pandud ja Sinu osaks on vaid reageerida, et ennast kaitsta. Sa viibid tunnete pinnal, astudes ja öeldes veel enne, kui üldse endas kohale oled jõudnud, seega Sa ei jõua keskenduda ega ennast tunnetada. Sa oled enese seest väljas ja oma piiridest väljununa ei saagi Sul turvaline ega hea olla.

Kui Sa siis ühel hetkel mõistad, et käivitunud on muster ja leiad aega enese sisse vaatamiseks, et näha, mis Sinu sisemuses tegelikult toimub ja kust lugu alguse sai, siis on seal Sa rada, mida mööda tagasi astudes näed Sind vallanud tundeid ja jõuad lähtepunkti, kus on see, mida Sina oma elus ei taha, kuid „pead”. Kõik, mis sellele punktile järgnes, olid Sinu poolt enesekaitseks ja toimetulekuks tehtud sammud.

Sa ei saa kõike oma elus valida, on kohad, hetked ja inimesed, kes/ mis on sellised nagu nad on ja Sinul tuleb nendega koos või neis kohal olla. Kui Sa hakkad enesele tõestama, miks selline valimata valik ikkagi kasulik, vajalik, hea jne on, siis selle tegevuse käigus peidad Sa oma tunded ja müüd ennast. Tegelikult oled Sa olukorras, kus Sa ei taha seda, mis Sinu elus on, sest see ei sobi ega meeldi Sulle. Sa ei pea ennast vastupidises veenma, sest Sinul on õigus iseendana olemisele, kuid Sul tuleb selle kohaga oma elus toime tulla. Kui hoiad kinni „Ma pean” siis oled mustris sees, kui teadvustad enesele, et „Mina olen” siis on Sul valikud ja aus vaade oma elule.

Valikuteta tunduvas kohas on ju tegelikult valikud olemas, sest ausalt endale vastates tead, et Sina saad oma elu muuta, kuid sa ei taha seda teha, sest Sina ei taha jääda ilma sellest, mis Sinul selles kohas olemas on, kuigi sellega kaasnev Sind häirib.

Kui Sa ei võta sündivas hetkes kokku kõike eelnenut mälestustest ega hirmu tuleviku ees vaid oled hetkes – praegu on nii ja Sa leiad lahenduse selle koha jaoks, sest see, mis on olnud on juba läinud, veel kohale jõudmata tulevik on alles olemata, jääb vaid olevik ja Sina selle sees. Ära proovi hallata kõike. Küsi enese käest, mida Sina saad enda jaoks teha, kui Sa ei sea esikohale seda, mis teistele meeldib ja sobib, vaid oled enda sees endana kohal, valid ja ütled ning teed oma sammu teoks sellest lähtuvalt. „Mina olen” või „Mina pean olema” - kaks lauset nii erineva sisuga, esimene on Sinu vaba valik – ise olemine, teine on sundseis – kohustus.

järgneb...

Marianne

Soomemaal
31.07.2018.a


kolmapäev, 25. juuli 2018

Inimeste läikivad fassaadportreed





Inimese fassaad
on vaatamiseks,
see on väljapandud esikülg,
kuid varjudesse mähitult
on peidetud tagakülg.

Klõps ja paraadfoto tehtud,
millel nägu naerule veetud,
kõht sisse tõmmatud,
seatud ja sätitud,
vaatamiseks välja pandud.

Kui istud ja vaatad,
siis muutusi näed,
kuidas läikpildid pragunevad,
fassaadid murenevad,
lihast ja luust inimesed,
kui kappidest välja
ringipiiludes astuvad -
kes vaatab,
kes silmas peab,
kes inimese tagakülge näeb.

Võib küll keerata külge,
või teisale pöörata palge,
olla nii või naa,
teha või jätta tegemata,
kuid on ikkagi
kusagil keegi,
kes ukse avab
ja sisse astub,
kui alasti on tagakülg.

Tehakse foto tõestuseks,
pealkiri lehte pannakse,
teisi fassaade hoiatatakse -
see on inimene,
kes julges olla,
iseendana tulla välja,
näidata Maailmale
oma peidetud tagakülge.

Mis ta küll ometi mõtles?
Mis tal ometi arus oli?
Kommentaarid mädamunadena,
miinused tomatitena
netiavarustes lendavad.
Peida ja varja,
iseennast meile ära näita.
Rahvas tahab läikivat pilti,
ilusa inimese fassaadi -
elusat inimest palun mitte
meile näidata.
Rahvas ei taha tunda
sisemist ängi -
see pole päike,
kelle pilte
saab imetleda,
oma seintele jagada,
et ise ennastki
paremana näidata,
kui saab kuulsusi laikida.

Ilu teeb rahvast ilusamaks,
kuid tagakülg meenutab
argihommikute sakris päid,
hallust ja väsimust eludes.
Nii rahvas ei saa
oma tagakülgi unustada,
paremast elust unistada.
Nii nõuab rahvas -
Palun rohkem veel uhkemaid
läikivaid fassaadportreid!!!


Marianne

Soomemaal
25.07.2018.a

teisipäev, 24. juuli 2018

Kuidas tuua muutus oma ellu - Ülekaal, kui „Minul on” – rahapuudus, kui „Minul ei ole”





Aeg-ajalt tunneme, et meie elus on midagi puudu või üle ja meis on üsna tungiv soov seda „midagi” juurde saada või vähemaks anda ning kõige tavalisemateks teemadeks on rahapuudus või siis ülekaal. Miks me ei saa puudust täidetud või ülekaalu vähendatud? Kuidas teha ruumi sellele, mida soovime oma ellu?

Rahapuudust tundes meil on ju tegelikult raha olemas, kuid on vähem kui sooviksime ja see, kas seda on rohkem või vähem millestki, mis on meie sisemine mõõdupuu märk, on meie endi hinnang sellele mõõtmistulemusele. Energeetiliselt on see koht hõivatud, sellel on raha nimi ja ta lihtsalt on meis olemas ning seega ei ole ta vaba tühjus, mida täita. Energia liigub piirideta, et tasakaalustuda, kui aga tühjust ei ole, siis sinna ei saa juurde voolata. Raha on olemas, lihtsalt meie meelest on seda vähem, kui sooviksime.

Mis iganes nimi meie meeltes on kui energeetiline kujutluspilt taimest, mille oleme enda sisse istutanud. Ka raha ja ülekaal on energeetilised taimed, millel on juured, kuid meie teema puudutab lehetede kasvu, kas taim on kidur või on ta liiga lopsakas. Taim ei kasva puuduses, ta sirgub vabaduses ja kuna ta on olemas, siis meie küsimus on selles, kuidas ta kasvab. Kuidas meie suhtume mõtetes oma taimedesse.

Kujutle oma mõtetesse pilt nt rahataimest, vaatle teda ja tunneta, kuidas Sina temasse suhtud. Milline ta on ja kuidas tema suhtub Sinu antud hinnangusse? Mida tähendab sellele taimele, et teda on puudu, on vähem, kui Sina oma mõtetes soovid? Mida oled Sina sellele taimele andnud, et tema saaks vabalt Sinu sees kasvada? Kas tunnustad teda või ahistad oma nõudmistega? Nüüd Sa tead, et ta on Sinu sees olemas ning kui Sa temaga oled, siis saad Sa aru, mida ta vajab, et kasvada.

Kui meie antud hinnang taimele on, et meis on teda puudu, kasvab teda üha vähem, sest meie sees on teadmine „Minul ei ole” - see on meie sisemine energeetiline info ja taim ei kasva, sest meil ei ole teda. Kui meie antud hinnang oma taimele on, et meis on teda üle, siis kasvab teda üha enam, sest meie sees on teadmine „Minul on” - ka see on meie sisemine energeetiline info ja taim vohab.

Tegemist on meie sisemiste uskumuste ja teadvustamisega (kas teadlikult või alateadliikult vahet ei ole). Uskudes, et „Mul ei ole”- siis tegelikult ei olegi. Rahataim on puuduses, ta on koht energeetikas, mis on nimeliselt hõivatud ja selle sisu on täpselt nii suur, kui meie oma pingutustega suudame sinna anda, energeetika seda ei lisa, sest meie sees on teadmine, et teda ei ole. Taim ei kasva, kingitusi ei tule, energiat ei lisandu suurendamaks hulka, on vaid see, mis läbi vaeva ja pingutuste suudame ise teenida ja see kaob kiiresti, väheneb kiiremini, kui juurde tuleb, sest teda Ei ole. Kehakaal, mida meis üle On, kasvab kiiresti, piisab toidu nuusutamisest, pisikesest ampsust, kui juba kilo lisandub ning tema kahaneb aeglaselt, suurte pingutustega, sest ta ei saa kuhugi kaduda, kuna me teame, et ta On olemas.

Üks asi on teadvustamine, et mida meil on või ei ole, teine oluline asi on selles, et hoiame oma tähelepanu konkreetsel taimel ja teeme seda läbi oma hinnangu – Minul on või Minul ei ole – ise kasvatame või kahandame seda vastavalt oma uskumusele. Kui hoiame rahast kinni, teadmisega, et seda on nii palju sinna maani – see aeg on turvaline, aga sealt edasi on teadmatus, siis on meis jätkuvalt hirm ja endiselt teadvustamine, et „Mul ei ole”.

Meie eitused ei muuda meie sisemisi energeetilisi taimi olematuteks, kui kord oleme juba ta istutanud, siis meie eiramine ei muuda seda, ta võib olla meie jaoks „nähtamatu”, kuid ta on olemas. Vahel, kui oleme häiritud, siis rahuneme, kui oskame oma tundele nime anda – teadvustades „Minul on ..” anname kohata olnud energiahulgale nime ja seejärel saame ta õigesse paika suunata, rahuneme, sest leidsime lahenduse.

Seega nime andes, anname koha ja istutame taime. Meie hinnang taimele, kas teda on puudu, üle või parajalt ja tähelepanu fookus on see, mis kasvatavad või kahandavad - „Minul on” või „Minul ei ole” ning vastavalt sellele voolab energia. Vähendades tähtsust, teadlikult vaadates, millele on tähelepanu suunatud ja teadvustamine, et taimed on olemas, saame me oma uskumusi muuta. Teame, et ei kasva see, mida endas teadlikult hoiame „Minul ei ole”. Kasvab see, mida teadlikult endas hoiame „Minul on”. See on meie sisemine kindlus ja uskumus, et nii ongi, mis muudab meie Maailma.


Marianne

Soomemaal
24. 07 2018.a

esmaspäev, 23. juuli 2018

Kelle kohustus on vastutada inimese sammude eest




Lind lükkab poja üle pesa ääre – hakka lendama – kui poeg tahab ellu jääda, siis ta peab, lihtsast tiibadega lehvitamisest taevalaotuses lendamiseni jõudma. Mida ja miks teeb inimene teisiti? Kuidas õpetada inimene ise lendama?

Inimesel on suur ja armastav süda, tal on meel, mis läheb haledaks ja tunded, mis tema enda sees ootavad lahendamist. Näeme oma teedel inimesi, kes on hädas, õnnetud, abitud ja me tõttame neile appi. Me oleme puudutatud ja võtame endasse ning kanname neid, sest see tundub lihtsam valik - teeme teise eest ära, anname talle endast osa. Aitame inimest ühe, teise või kolmandagi korra, kuid ühel hetkel enam ei taha ega jaksa – me kandsime teda, kuid siis paneme ta maha, et ta saaks ise edasi kõndida. Kuid teine on mugav, tema teeb haleda näo pähe ja loodab, et ehk kanname teda edasi või on ta siis õpitult abitu, sest pole ise astunud ja nüüd ei oska, ei taha või ei usalda iseennast - „Kanna Mind – astu Minu eest!” Ta ei mõista meid, sest kui siiani sobis teda kanda, siis miks enam mitte. Ta protestib, sest ta ei taha uskuda, et peab ise, oma elus, elamist õppima hakkama. Ta peab meid isekateks, sest me ei aita enam teda. Inimene, kelle „Mina” haarab ka ümbritseva endasse, tunneb, et tal on õigus teiste inimeste energiale, see on tema oma.

Võtame teise inimese endasse ja kanname teda oma energias, kui tunneme, et oleme kohustatud tema eest vastutama. Võtame teise endasse, kui tunneme vajadust hoolitseda, tahame tunda ennast vajalikuna, oleme iseennast varju jätnud ja elame teiste eludes. Tundes kohustust ja olles vastutavad toome oma „Mina” mängu ja sekkume teise inimese tegemistesse, valikutesse ja otsustesse, sest kui oleme kohal, siis järelikult on meil õigus öelda sõna sekka selle kohta, mis toimub ja soovime, et tulemus saaks selline, mis sobib ja meeldib meile, kuid mis saab siis, kui hädaline võtab au endale ja meile jätab vaid süüdistused ebaõnnestumiste eest. Seame hädalisele oma tingimused, kui kanname siis tuleb tal olla selline või teistsugune ja teha nii või jätta naa tegemata. Tal tuleb olla tänulik ja me ootame temalt maksmist, kui autasu meie saavutuse eest – sest meie oleme tema elu ilusaks elanud.

Vahel tõttame appi veel enne, kui meilt abi üldse küsitakse. Sekkume teise inimese ellu, hakkame teda päästma, sest usume, iseenda kogemustest või tõekspidamistest lähtudes, teadvat, kuidas teise inimese tehtud valikud mõjutavad tema enese tulevikku. Võtame teise inimese kanda ja teeme tema eest ära, sest meis on hirm tagajärgede ees, tunneme ennast vastutavatena ja seega usume, et oleme kohustatud lahendama teise tulevikus ette tulevaid teemasid. Loomulikult soovime siis, et me ei peaks nendega tegelema või kui peamegi lahendama, siis olgu need võimaliku kerged – meie jaoks siit tulevad ka protestid teise otsuste, valikute ja tegemiste kohta.

Vahel tõttame appi veel enne, kui teine inimene on jõudnud sõnastada oma abipalve – me ei oota ära küsimust ja sellega võtame teiselt ära vastutuse. Kui nüüd aitame, siis kasvab meis pahameel, sest teeme teise inimese vastutavaks meie ohverduse eest, kuigi otsustasime ise, et kanname, nõuame tehtu eest tasu abistatava käest. Kui teine inimene seisab oma kohal ja jõuab endas selgusele, millist abi ja kuidas ta meilt toetust vajab, siis võtab ta ise vastutuse iseenda ja oma astutud sammude tagajärgede eest ja teab, et kui tema küsib energiat enese toetuseks, siis on tema kohustus tasakaalustuseks enda poolt vastu anda. Kui ennetame teise küsimust, siis ta ei saa meist aru, mida me temast tahame, millist tasu ootame, kui tema ise ei küsinud ega kutsunud meid energiat jagama.

Me ei jaksa teisi igavesti kanda, sest see on väsitav ja kurnav, teise nö õigus meid ka(ä)sutada piirab ja ahistab, lisaks sellele sünnivad meie vahel ikka ja jälle kokkupõrked oma piiride kaitseks ning laiendamiseks. Kas jätame teisele inimesele vabaduse iseseisvuda, õigusega vastutada oma sammude tagajärgede eest või soovime, et ta sõltukski meist, sest nii oleme vajalikud? Kuidas siis aidata, kas kanda ja teha ise ära või toetada, ulatades käsi? 

Me saame teise inimese käest küsida: „Kuidas mina Sind aidata saan?” , et tema ise saaks endast vastust otsida. Kui küsime ja teine inimene saab pahaseks, siis ta ei taha, et kuuleksime tõtt, mida ta iseendalegi tunnistada ei soovi. Kui teine inimene vastab, siis meie muutume peegliks ja võib olla on tal selle sisse halb ning valus vaadata. Etteheited ja süüdistused, mida ta meile saadab on tegelikult tema kaitse, ta ründab, et pilt hävitada. Peegel ei ole vaenlane, sest kui inimene ei vaata enda sisse, siis leiab ta vastused oma küsimustele peeglitest vastu peegeldumas.

Käime koos, ma ei kanna Sind vaid aitan Sind sellega, mida Sina veel päriselt ei oska ega suuda, sest pole jõudnud veel õppida. Valgustan Sulle teed, kuid kuhu ja kuidas Sa lähed on Sinu enese otsus ja valik. Meie vahel on selged piirid ja arusaam Mina olen Mina ja Sina oled Sina, me oleme eraldi ja erinevad, me elame omal moel oma elu, ise oma sammude eest vastutades.


Marianne

Soomemaal
23.07.2018.a


pühapäev, 22. juuli 2018




Ust avades annab andeks see, kes ukse sulges, seejärel saab vabandada  see, kes välja jäeti.



Marianne

Soomemaal
22.07.2018.a

neljapäev, 19. juuli 2018

Kui meel on kärsitu ja keha rahutu





Hetkel, kui tunnen kärsitust ja muutun rahutuks, siis mõistan, et minus on kasvanud soov astuda edasi, tahe puudutada tulevikku. Selles kohas küsin endalt: „Mis häirib mind olevikus, et ma ei taha siin püsida?” Toon pilgu taas olevikku, kuulan ennast, olen kohal selles, mis on siin ja praegu, keskendun pooleli olevale tegevusele ja olen taastanud rahu endas.


Marianne

Soomemaal
19.07.2018.a

kolmapäev, 18. juuli 2018

Sina ja Mina lood XII - Vabastav lause „Minul on kahju”





I - Kuigi meiega juhtunust on juba mitu aega möödas, siis Sinu peale mõeldes tunnen endiselt valu, solvumist, viha. Ma ei taha enam nii tunda, kuid Mina ei suuda oma tunnetest lahti lasta. Miks ometi?
II – Mina väldin Sinuga kohtumist, sest mul on ebamugav Sulle otsa vaadata. Ma tajun, et Sa süüdistad juhtunus jätkuvalt Mind, hoiad olnut Meie vahel üleval ega saa sellest kuidagi mööda vaadatud. See kõik juhtus juba ära, jätame selle ükskord ometi seljataha.
I – Mina tahan Sinuga kohtudes minna tagasi sellesse hetke, kus toimus Meie vaheline põrge. Tahan, et Sa näeksid, mida Sina Minuga tegid, mida Mina Sinu pärast tunda pidin. Tunne ennast ometi süüdlasena ja korva Minule see kahju, mis Sa oma sõna või teoga Minule tegid.
II – Kuidas Mina saan olnut olematuks muuta, parandada juba tehtut. Mida Sina tahad, et Mina teeksin, kui Sinu reageering Minu sõnale või teole haavas Mind – Sina tegid ka Minule haiget. Mina olen Mina ja Mina kaitsesin ennast Sinu eest ning pidasin iseenda heaolu silmas.
I – Minu vältimine ei muuda olnut olematuks, sest Me kanname seda ikka veel enda sees kaasas. Mina tahan, et Sa võtaksid vastutuse oma sõna või teo eest, sest Sina osalesid Meie loos. See ei ole ainult Minu lugu.
II – Minu sõna või tegu andis Sinule teema, millega Sina pidid tegelema hakkama ja Mina tean, et Sa oled sellest loost võitnud, kuid Minuga koos olles ei suuda Sa seda tunnistada ning Sinu mälus püsib visalt Minu kujutis, kui kõige halvemast inimesest Maailmas. Oma sisimas kardad Sa Mind, sest ei tea, millega ja millal Mina Sind uuesti mõjutada võin.
I – Mina tean, et olen Meiega juhtunust saati pika tee ära käinud ja olen väga palju saavutanud, kuid Ma ei taha seda Sinule öelda, sest tahan Sind sellest rõõmust välja jätta. Rääkides kiidaksin Sinu poolt tehtu heaks ja annaksin Sinule andeks, kuid Mina tahan jätta Sinule sildina negatiivsuse ja iseendale kiituse oma saavutuste eest, kui tänaksin Sind tõuke eest, siis annaksin Sinule au selle eest, et tegid Minule haiget, kuid Sina oled vastutav Minu valu eest.
II – Mina ei taha Sinu ees vabandada, sest peaksin neid sõnu lausuma Sinu pärast, Sinu jaoks ja nii kingiksin Sinule võidurõõmu, et tunnistan end tehtus süüdi. Ma võin ju jonnida, kuid ei saa aru, kuidas Minu sõnad võiksid parandada suhet, kui Sina pead Mind jätkuvalt vastutavaks tehtu eest ja tahad, et kannaksin Sinu koormat.
I – Mina vajan Sinu sõnu, sest see on Minule signaaliks, et Sa oled aru saanud oma osast selles loos. Jah, Mina reageerisin, aga Sina olid kohal, Mina ei olnud üksi selles loos.
II – Ma tean neid sõnu, kuid ei ole veel valmis neid siiralt välja ütlema, sest selles loos on ka Minu tunded mängus.
I – Ma mõistan, et Sinul oli roll Mind mõjutada, kui Me oleksime vaid põgusalt kohtunud, siis oleksin suutnud juba edasi minna, kuid me põrkusime sügavalt.
II – Kui Sina enam ei süüdista Mind ja Mina ei õigusta end, siis ehk suudan oma tunnetest lahti lasta ning öelda Sulle, et: „Minul on kahju, et Mina just sellist rolli Sinu elus täitsin. Minul on kahju, et Meie kohtumisest ei jäänud Sinule helgemat mälestust Minust!”
I – Sinu sõnad annavad Minule teadmise, et hoiad Mind ka siis, kui Me käivitame teineteist, et Sa ei jäta Mind üksi ega suhtest välja ning ei tee sellist nägu, nagu midagi polekski juhtunud.
II - Öeldes: „Minul on kahju!” tunnistan oma osa juhtunus, Mina mõistan, et Sinu käivitamine oli Minu roll, kuid Mina saan aru ja mul on siiralt kahju, et Sinu tunded kasvasid nii suureks, et Sa said väga haiget.
I – Kuuldes neid sõnu hakkab Minul kergem. Ma lasen lahti oma tunnetest. Ma ei anna Sulle ega endale hinnanguid ega mõista Meid hukka, sest oleme vaid inimesed, kes kohtusid selleks, et läbi põrke teineteist aidata, anda jõudu edasi liikumiseks, nüüd saan Mina Sinule öelda: „Mina tänan Sind!”
II – Minul on juba parem, sest Sa ei süüdista juhtunus enam Mind, vaid mõistad, et see oli Minu osa selles loos, kui Mina oleksin saanud, siis oleksin selle ära jätnud „Palun vabandust, et Minu osa Sinu elus oli Sinule haiget tegev!”

Millal Me naerame koos inimeseks olemise huvitavate käänakute üle Meie elude teedel. Juhuseid ei ole olemas, kuid kõik nad ei pakku Meile juhtumise hetkel siirast rõõmu ega vabastavat naeru, see sünnib alles hiljem, kui mõistame olnut.

Minul on kahju!” - lause on universaalne, siin ei loe, et igaüks annab neile sõnadele oma tähenduse ja läbi iseenda ütleb need välja või võtab vastu. Need sõnad on vabastavaks võtmeks, mis rahustavad tunded ja lõpetavad negatiivselt häirivad siiani alles ja varjus hoitud sidemed. Öeldes siiralt ja ausalt: „Minul on kahju!” vabastame me Ise Ennast.


Marianne

Soomemaal
18.07.2018.a

teisipäev, 17. juuli 2018

EluVeeMaailm





Lained tulevad ja viivad,
hällitavad hellalt,
õrnalt embuses hoiavad.
Maru mäsleb,
torm puskleb,
vahune viha lahvatab,
siia ja sinna
elavaid hingi pillutab -
veena vees,
elavana Elu sees.

Kus Sina oled?
Kas oled peal
ja lased end kanda?
Kas oled vees
piisana elu,
mere sees?
Kas sisse vajud,
põhja välja?

All vaikus,
kõrvad kinni,
suu lukus,
silmad suletud.
Vähest õhku,
mis alles jäänud,
kokkuhoidvalt kasutad,
minimaalselt end liigutad.

Siin on vaikelu,
tormid ei mõjuta,
tuuled ei kõiguta,
püsid paigal,
väikse ja vaiksena,
elu eest,
vee sees,
varjunud.

Või oled väljas,
kalana kuival,
vee välistad,
ellu ei sukeldu.
Vette hüppamatta,
kaldalt elu jälgid,
kokkupuudet väldid.
Elu ja enda vahele
kaitseid ehitad.

Laeva meisterdad,
tugevast rauast sepistad,
ülbelt elule
näkku naerad - 
sõidan sinna, kuha tahan!
Vastuvoolu pressid,
jõudu kulutad,
siis ringi vaatad -
ikka samas kohas
paigal tiirutad.

Merd Sina ära pilka,
Elu Sina ära narri,
EluVees on jõud,
mis pähklikoore
katki pigistab.
Laine ära viib,
lootsiku kaldale uhub,
kividesse pillub.
Kui oled väljas Elu seest,
oled kaitsetu Vee eest.

Veena vees,
elus olles
elumere sees,
ühena ühes,
piisana meres
iial ära ei lahustu.

Sina ise oled laine,
oled möll ja maru,
vaikuse peegelsiledus,
läbipaistvast heledusest
tumedamast tumedam -
Sinu värvid ja varjundid -
see on EluVee võlu.

Kui silmad eesmärgile kinnitad,
siis näed,
kuid kätte ei saa,
laine vahele seisab,
tuul teisale viib.
Toore jõuga
lõhud ennast,
katki rebestad,
tühjaks pigistad.

Lihtsalt sõua,
laine jõudu kasuta,
tuule abi purjedesse püüa,
seesmist kompassi järgi,
juhatust taevatähtedelt küsi,
olevikule keskendu,
liikumisele pühendu
ja lähemale kui iial varem,
käekatsutav on soovitu.


Marianne

Soomemaal
17.07.2018.a

esmaspäev, 16. juuli 2018

Vabadus lainetel liueldes





Eile mere ääres rannaliival pikutades nägin korraga, kuidas inimesed sõitsid surfilaudadel aerutades kord kaldale lähemale, siis jälle kaugemale – selline liikumisviis tundus nii lihtne ja kergesti teostatav, ma ei näinud pingutust oli vaid liikumine. Loomulikult ma tahtsin minna ja kogeda, sest nägin, mis mind ees ootas - ahvatlev võimalus vabalt lainetel liuelda.

Ma ei ole juba pikka aega midagi nii väga kogeda tahtnud ja nähes uut ning nii ahvatlevat võimalust olin valmis tegutsema. Lauad olid väljalaenutatud ja järjekord ulatus tundide taha nii, et lasin soovil minna – küll teine kord proovin, aga mängisin mõttega osta selline laud ka endale – kui mehed kalal, siis mina merel, kalipso selga ja tehtav.

Päike paistis kuumalt, vesi oli soe ja aeg veeres, märkamatult oli pikana tundunud tunnid otsa saanud ja lauad lebasid ootavalt liival. Ma sain laua ja oma õnnemullis olles läksin merele. Kas ma enne teadsin seda, mis ma tunni ajaga merel õppisin – oh ei. See ei olnudki nii lihtne – tuul, lained ja mina koos, igal oma eesmärk ja rada. Pool tundi oli kadunud enne, kui jõudsin kahesaja meetri kauguselegi. Vahepeal lennutas tuul mind kõrkjatesse ja arvasin, et sinna ma kaongi, kuid välja pääsesin. Aer, kui minu ainus abivahend edasi liikumiseks käes, õppisin kuidas end viia sinna, kuhu soovisin, aga ikka jäi eesmärgist meetreid puudu ja tuul korrigeeris minu rada ikka ja jälle. Kord piisas kergest tõmbest, siis oli vaja tugevamalt ja jõulisemalt läheneda, et edasi liikuda, muidu viis tuul mind omatahtsi ja see lend oli ikka väga kiire ning nullis mitu korda juba saavutatu. Vahepeal tundus, et jäängi põlvedel sõitma, kuid siis tõusin püsti ja jäingi. Hirmus oli ka kui mõtlesin sügavusele enda all, tuule ja lainete jõule, kuid siis keskendusin liikumisele ja soovile edasi jõuda ja jälle ma nautisin oma hetke.

Mulle meeldis see sõit merel, lained, tuul ja vabadus. Ma olin omaette, sõitsin omal moel ja nautisin olemist. Väga lahe kogemus, see tegi mind tõeliselt õnnelikuks ja ma tahan veel kord (ja veel, ja veel) uuesti lainetele minna.


Marianne

Soomemaal
16.07.2018.a

laupäev, 14. juuli 2018

Mälestusest on saanud Kogemus





Talletatud mälestus,
magus-valus elamus,
minu enese kogemus,
ennast avades elustub.

Saan käega katsuda,
sõnadena lugeda,
uuesti läbi elada,
tunnetes tunnelda.

Eemalt vaadatuna
lahti võtta
ja läbi uurida,
iseennast mõistvana,
hellalt toetavana,
aegu vanemana.

Mälestuses olen kurb,
tunnen valu,
peidan häbi,
on mõõtmatult kahju.
Miks nii tegin, olin, ütlesin?

Pole vaja
peita ega varjata,
veel vähem häbeneda,
sest see kõik
on juba tehtud,
on ära olnud,
mööda läinud.

Ausalt, pole vaja
pintsliga värve lisada,
kihte katteks maalida.
Puhastan ära!
Panen värvid särama!
See on minu auraha.

Julgesin teha,
julgen tunnistada,
välja öelda,
paberile panna,
vabaks anda,
lendu lasta -
vaatenurga vahetus,
on mälestusest saanud kogemus
kogemuslugudevestja raamatus.


Marianne
14.07.2018.a

reede, 13. juuli 2018

Oma elu Õpilastena ise endist Õpetajate juures




Elu viib meid vahel kokku inimestega, kellega koos tunneme end suhte alguses väga hästi, sest see suhe annab meile võimaluse tunda end olulise ja vajalikuna, me saame seal ennast jagada või teise jaoks olemas olla ning just see ongi hea tunde tekitaja. Me vajame teist inimest oma ellu, et olla tema jaoks olulised, sest tahame olla asendamatud ja ainsad, sest siis meid vajatakse ning ei hüljata. Me vajame teist inimest, et endast rääkida, vähendada oma kandamit ja küsida abi. On suhted, mis jäävad kestma, kuid on suhted, mis muutuvad rasketeks koormateks, mida sooviksime katkestada, kuid ometi hoiame neist kinni, sest me vajame neid või siis vajatakse meid.

Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame. Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest ülesandeid.

Me oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda. Teine võtab vastu ja lahendab meie ülesande ära, kuid teeb seda enese arvelt. Ta soovib, et me võtaks ta vastu ja annaksime talle koha, et ka tema saaks oma koormat kergendada. Kuid see suhe ei ole selliseks loodud ja nii on meil mõlemal koos halb olla. Sellises suhtes ei ole meie jaoks kunagi kohta olnud, meile ei ole ruumi tehtud ja hoolimata sellest, mida oleme suhtesse andnud või sealt saanud oleme me inimesena sellest suhtest välja jäänud. Ja nii me seisame kõrval ja püüame meeleheitlikult sisse pääseda. Esitame teisele nõudmisi, et kindlustada omale kohta. Teine võib proovida meile vastu tulla, leevendada meie fustratsiooni, kuid kuna energeetiliselt meile ruumi pole jäetud, siis me ei saa sellest suhtest rahu ega heaolu tunnet.

Sellised suhted ongi ajutised, hetkelised kohtumised, sest nende eesmärk pole püsima jääda, nad on õppetükid, juhatused, teeviidad, äratused – ja siis minnakse edasi. Sellised suhted on algusest peale tasakaalust väljas olnud, kallutatud andmise või saamise poole, inimestena ollakse teineteisest mööda kõndinud. Sellises suhtes on üks pool olnud kui prügikast ja teine oksendaja nii, et kus on siin ilu või võlu. Kes tahaks päriselt prügikastiga käia, olla koos sellega, kes on näinud teist mida iganes oksendamas. Kes tahaks tõeliselt, et tema sisse oksendatakse, olla vaid anum, kelle pinnalt peegeldub teine ja teada, et selle tagant inimest ennast ei nähta. Seni, kuni me ise enda sisse ei vaata ja ise oma teemasid ei lahenda ega nende eest vastuta, otsime oma ellu prügikaste, et leida koht oksendamiseks või oleme nõus olema teise jaoks prügikastid.

Igas suhtes on olemas energeetiline tasakaalustus ja meil on vastutus maksta saamise eest või küsida tasu andmise eest. Meil on halb kui tahame tasuda, kuid teine ei võta seda vastu või soovime tasu, kuid teine keeldub maksmast. Sellises suhtes on tasakaal paigast, sest oleme võlgu ja ühel hetkel ei saa see suhe enam edasi kesta ning toimub inimeste vaheline kokkupõrge. Põhjus, miks me tegelikult kohtusime oligi jõuda selle põrkeni, et saadud tõukest saadud energiaga suuta muuta oma elu. Me olime oma eluga kohas, kus vanaviisi enam edasi minna ei saanud ja meile saadeti kingitus teise inimese näol, me neelasime sööda alla ja jäime konksu otsa ning lõime suhte (kui oled kibestunud, siis torised siin kohal, kuid kui saad aru, siis naerad, sest mõistmine vabastab), kuidas me oma kingitustega toime oleme tulnud näitab meile meie elu.

Miks võtame teise inimese elu ja elame selles? Miks iseendaga tegelemise asemel anname eluülesanded teisele lahendada? See on meie mugavus ja vajadus. Sellises suhtes on mõlema inimese ülesandeks õppida ise vastuseid otsima, oma teemasid lahendama, piire seadma, vastutama oma tegude ja sõnade eest – igal inimesel tuleb ise oma elu elada. Oluline on iseenda ja teise inimese väärtustamine, austamine ja inimesena nägemine. Me ei väärtusta iseennast ega teist, kui oleme vaid oksendajad. Me ei austa iseennast ega teist, kui lubame end võtta prügikastina. Me ei pea iseenast ega teist inimest oluliseks, kui oleme iseendi ja üksteise vastu hoolimatud. Kuid kuidas me muidu saaksime olla oma elu Õpilased iseendist Õpetajate juures?


Marianne
13.07.2018.a


Minu elus olid kord pöörased neli kuud. Ma kohtusin Inimesega, me mõlemad olime õpetajad ja õpilased nii üksteisele kui iseendile, kuid see oli kui sõit ameerika raudteel, kus mina rööbastena keeldusin, ühel hetkel, rongi sõidutamast ja kui liivaloss vajus kõik kokku. Selle kõige seljataha jätmiseks ja kildude kokku korjamiseks leidsin lahenduse kirjutamises. Täna jõudsin tagasi minevikku, kuid hetke enne meie kahe kohtumist. Käesolev lugu algas ühe teise inimesega kohtumisest, kes sai haiget kui mind uuena nägi.

Aitäh Iren ja Marin, mul on kahju, et ma varem meie suhteid ei mõistnud. Palun vabandust tehtu ja tegemata jäetu eest. Te olete mulle väga olulised, sest te mõlemad puudutasite mind sügavalt. See lugu on kingitus Meile – Väekatele Naistele!

See on meenutus tollest suvest.



neljapäev, 12. juuli 2018

„Tule, ma viin Sind kaasa!”





Maantee kulges kaugusesse
põldude ja metsade vahel.
Õhtupäikese kuldses valguses
seisis iidsete puude ahel.
Õhk oli soojusest helde
ritsikas viiulil mängis -
üks lugu oli jäänud meelde,
ilma puhkamata ikka ja jälle
kõndijale saateks esitas.

Tee astuma meelitas,
endaga ühes kõndima kutsus:
Tule, ma viin Sind kaasa!
Iga meeter siin on kordumatu,
iga hetk siin on unustamatu.
Kogud pilte ja värve,
puhkad krussi tõmbunud närve.
Tule, täna minuga koos!”

Astud looklevale teele,
nii nauditav tegevus on see.
Linn jäi seljataha,
inimesed kodudesse maha.
Sina, aga ikka kõnnid veel,
sest hing ihkab edasi minna
ja jalad viivad Sind sinna,
kuhu pilk ulatub,
kus silmapiir laotub,
iseendale ihatud vabadust
kui sinilindu püüdma,
korraks käegagi katsuma.

Iga sammuga jääb maha
üks argine mõte,
kiirus kaob kehast
ja tee ei lõppe,
otsa ei saa,
ta edasi viib üha,
kui maagiline side,
mis seob teid ühte -
nii ahvatlev on jäädagi teele,
kus silmaga jõuad haarata,
käega tasa puudutada,
elu ei libise
filmilindina mööda
ja sooja kulda
laotab õhtupäike vaibaks Su teele.


Marianne
12.07.2018.a