I - Kui keegi tuleb ja küsib tähelepanu, kuid inimene on endas
mingil põhjusel otsustanud, et ta ei anna seda, vaid püsib
vaikuses, enese sees – siis ta on teinud tähelepanu ümberlülituse.
Mida rohkem inimene vaikib ja eirab teist, seda enam saab ta
tähelepanu, sest teine püüab ja pingutab, et ulatuda inimest
puudutama. Enda sisse sulgumine aitab saadava tähelepanu hulgaga
toime tulla – see langeb, puudutamata sisemust, maha. Püüdluse
kasvades muutub tähtsamaks inimese reageerima panek, kui see teema,
millega alustati. Vastusena vaikust kohates jääb küsija
tähelepanust ilma, sest kõik saadav läheb vaikijale ja just
sellepärast on vaikusega vastamisi seismine raske ja
tähelepanutajäävat lõhkuv – temast ei piisa, et inimene talle
tähelepanuga reageeriks. Kui ühel hetkel teine väsib püüdmast ja
lõpuks loobub, siis jätab ta inimese rahule ega pööra talle enam
tähelepanu - see oligi see, mida inimene ootas.
II - Kui inimene tunneb ennast väärtusetuna, siis ta soovib, et
vaadataks seda, mis temal on, mitte seda, milline ta on. Asjade
väärtus saab tema väärtuse sünonüümiks – kui asju on palju
ja neid hinnatakse, siis saab ta soovitud tähelepanu
ümberlülitamise, kuid kui asju ei ole või tunduvad need tühised,
siis ei ole inimesel, millegi taha peituda ja ta on iseendana
nähtaval ning seetõttu vajab ta asju, mida teised vaataksid.
Marianne
27.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar