kolmapäev, 31. juuli 2019

Sina ja Mina lood XVI - Oma Maailma turvaliseks muutmise nimel käib Sinu ja Minu vahel sõda





Kui ühes lastelaulus käis külas jonn, mis muutis lapsi, siis tegelikult käib kõige sagedamini inimesel nö külas hirm, mis toob kaasa kujutlustes sündivad varjud nii, et inimene näeb reaalseid takistusi ning ohte oma teel. Hirmu tundes ja endale kaitset otsides tundub meile, et mõned kohad või inimesed on kurjad, neist õhkub viha ja nad võivad olla ohtlikud. Me näeme väljas enda peegeldust, sest meid teeb kurjaks ja vihaseks see, miks ja kuidas me selle koha või nende inimestega seotud oleme – tunneme, et meile ei ole vabadust jäetud.

Hirmu puudutust kogedes püüame oma ümbrust kontrolli alla saada, et muuta meid ümbritsev keskkond taas turvaliseks. Kui hirmu käes vaevlejaid on korraga mitu, siis kohtuvad erinevate inimeste erinevad püüdlused ja plaanid – puutuvad kokku, põrkuvad tagasi ja löövad vastu. Selleks, et iseenda sees olevat pinget leevendada, käib oma Maailma turvaliseks muutmise nimel inimeste vahel sõda. Teisest inimesest saab vaenlane, kelle vastu viha kogudes endas jõudu leida – teisel inimesel on oma strateegia ja see ei pruugi meile sobida – teine ei allu kontrollile. Iga inimene võitleb oma hirmuga enda valitud moel ja teise püüd teda piirata tundub katsena teda hirmu sees kinni hoida – käib võitlus enese vabaduse nimel – kelle jõud on tugevam, kes surub teise püüdlused maha ja suudab sundida teist paigale jääma ja valitud valikust loobuma.

Kui Sinu ja Minu vahel on tüli, siis tegelikult käib meie vahel sõda, et luua omaenda Maailma turvatunnet. Mina ja Sina püüame saavutada kontrolli ühise keskkonna üle, sest tunneme selles olles enda sees hirmu. Sina oled reaalne ja potentsiaalne oht, sest Sinu tegu või tegemata jätmine võib hoida Mind hirmu sees kinni. Sinu katse oma hirmuga toime tulla võib kõigutada meie ühist Maailma ja Mina kogen, et ei saa ega suuda, midagi ega kedagi kontrollida. Mina näen ebastabiilses keskkonnas ohtu iseendale ja Sind, selle segaduse loomise süüdlasena. Mina astun Sinule vastu tahtega luua kord ja rahu väljas, et siis saabuks rahu Minu sisse.

Mina ei tegele oma hirmuga, sest vaatan ja näen seda, mida Sina teed ja kuidas käituda valid. Hirmu tundes püüan Sind mõjutada tegema nii, et saabuks üldine vaikus ja rahu. Mina tahan ja nõuan, et Sina peidaksid või kustutaksid oma hirmu ilma, et see Mind puudutaks. Mina otsin ja püüan, hirmust välja pääsemiseks, anda endale vahendi, millest arvan abi olevat, kuid see ei pruugi Sinule sobida. Sinu hirmust kasvanud viha puudutab Mind, kui Sina proovid suunata Mind tegutsema endale vajalikul moel või lõpetama Minu poolt valitud lahendust.

Me ei peatu ega küsi endalt – Miks ma tunnen hirmu? – vaid valime vastasseisu ja sõdime üksteise vastu nõudes, et teine lõpetaks oma väljendumise, oleme vihased ja kurjad, sest kardame oma turvalise Maailma otsa saamist. Iga samm edasi tundub positsiooni loovutamisena, mis näitab kontrolli puudumist ja võimendab teadmatust, mis juhtub edasi. Minu hirm suureneb, sest kardan, et Sinu valitud samm võib viia Mind selleni, mille toimumist soovin vältida - Mina ei taha kogeda oma hirmu – Mina kardan oma suurima hirmu reaalsuseks saamist.

Mina ei vabane hirmust, kui tegelen Sinu ja Maailma kontrollida püüdmisega, see on vaid Minu katse lõpetada oma hirmu nägemine Maailmas, kuid hirm ei asu väljas, vaid Minu enese sees ...


Marianne

31.07.2019.a

teisipäev, 30. juuli 2019

Tunnete sagedusel tunnete segaduses olles





Inimene reageerib ühe tunde ärgates teise tundega. Tunnete sagedusse astudes valime tunde, millest arvame endale tuge olevat. Toetame iseennast, sest meil on endast kahju ja, et ärganud tunde käes olemist kergendada, siis valimegi ise endale teise tunde abiks.

Ärganud tunne loob meis keskkonna, milles sees tunnete sagedus võimendub – see on võimalus oma tunne ära tunda, kuid teist tunnet valides loome ise endasse segadust, et hoida ennast tunnete maailma sees.

Miks tahab inimene ennast tunnete maailmas hoida? Miks ta vajab oma enda poolt valitud tunnet? Inimene on seotud millegi või kellegi külge ja ta ei tunne selles kohas ise olemise vabadust. Ta tunneb, et teeb ja on teiste pärast, sest ise ja üksi olles oleks ta endale midagi muud valinud. Ta tunneb, et teised saavad selle, mida nemad tahavad, kuid tema on seotud ja ei saa anda endale oma väljundit – vabadust ise valida – ja inimene valib endale tunde, mida tunda.


Marianne

30.07.2019.a

esmaspäev, 29. juuli 2019

Kui avatud peod on näiliselt tühjust täis






Vahel me ei hinda oma elu, sest see pole see, mida me argipäevas endale küsime. Meie elu on meil juba olemas ja sellepärast küsime Maailmalt endale midagi muud, et oma olemist selle elu sees paremaks muuta. Kui see miski muu, aga jääb saamata, siis kogeme tundeid ja ütleme, et me pole mitte midagi saanud, sest oleme ilmajäetud ning järelikult on meie elu üks kannatusterada ja ülekohtune kandam. Me vaatame oma tühje pihkusid, kus ei paista olevat seda, mis aitaks meil oma elatavat elu muuta. Unustame olla tänulikud selle eest, mille oleme endale juba saanud – oma igapäevase elu - sest vaatame seda, mida ei ole, kui peod on saamata jäänud tühjust täis - taaskord ei õnnestunud sinilindu endale püüda, kui kõndisime mööda seda rada, millel oli tahtmiste täitumise soov, kuid kuhu kadus küsimus - Mis on see, mida mina päriselt vajan, et endale lähemale ulatuda ...


Marianne


29.07.2019.a

reede, 26. juuli 2019

Mis on ühe karistuse eesmärk - karistus karistab karistajat





Balletikoolis lõi õpetaja kepiga seda kohta õpilase kehal, mis vajas pingutamist, et sirutuda. Füüsiline puudutus jättis tuntava jälje, mis aitas keskenduda vajalikule, et õnnestuda.

Karistamise eesmärk on jätta inimese sisse jäljena arm – mälestus infoga – mis võib temaga juhtuda, kui ta eksib, millegi või kellegi vastu. Karistuse määramine on soov hoida inimest süüdlase energias, et ta kogeks omal nahal, mis kannatusi võib tema poolt valitud olemine talle endale kaasa tuua.

Kuid karistus on üsna karm mälestus, sest see on soov luua inimese sisse hirm, et ta peatuks ja mõtleks enne, kui ta valib ja teeb oma uue sammu. See on tahtmine, et inimene kannaks olnust jäänud mälestust endaga kaasas ega oleks enam kunagi päriselt vaba – see on hoiatus, et ta enam ei teeks ega oleks nii nagu valis teha.

Kummaline on see, et karistuse määraja või ärakandmisevalvaja ei taha olnust lahti lasta, karistus on määratud ja kantud, kuid karistaja või valvaja soovib hoida teist inimest karistuse sees ja hirmu käes kinni – ta tahab, et mälestus süveneks ja jääks alatiseks meelde, sest siis on karistus oma töö hästi teinud.

„Seisa nurgas ja mõtle, mõtle oma elu üle järgi!” - kuid karistatu on olnust lahti lasknud ja naerab nüüd süütult Maailmale vastu. Kuidas ta sai juhtunu ühe hetkega unustada, nii nagu poleks olnut olnudki, kuid karistuse määraja või valvaja tahaks hetke veel kinni hoida, pikendada üleminekut, et saada kinnitust – jah, karistatu mäletab seda, mida ta tegi või tegemata jättis ja ta ei korda enam kunagi oma „vigu”.

Soovides pikendada karistuse kandmist on võtnud karistaja või valvaja endale ohvrirolli, sest ta tunneb, et karistatu on süüdi selles, et tema peab paigal seisma ja kontrollima karistuse kandmist ning õppetunni tõhusust – ta võtab lugu isiklikult ja tunneb, et süüdlast peaks tugevamalt karistama. Kui algul oli karistatav süüdlane, sest ta tegi midagi valesti või jättis midagi õigesti tegemata, siis loo muutudes võib temast saada uue karistuse kandja, sest nüüd on ta süüdi selles, et karistaja ei suutnud vaadata, kuidas teine olnu vabaks andis ega jäänud värisedes hirmu sisse kinni - karistus karistab karistajat.


Marianne

26.07.2019.a



neljapäev, 25. juuli 2019

Mees, kes andis mulle elu – Minu seljataga seisab Mees, kes sidus meie ajad sidemeks





Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid, kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ja inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku reaalsusega. Kui inimene läheb kellegi juurde abi küsima ja too aitab, siis teda tänatakse selle eest, mida ta tegi, kuid seda inimest ei võeta endaga ühes – ta jäi sinna, kus ta oli. Kuid oma ema ja isa me tahame endaga kaasa võtta, me tahame, et nad oleksid meiega eile, täna ja homme. Kuid, me ei taha neid enda sisse võtta, kui me ei suuda neid tehtu eest tänada, sest vaatame seda, mis neil jäi tegemata.

Mees ja Naine - kaks inimest, kes andsid koos olles ühele lapsele elu – olid, on ja saavad olema Mees ja Naine, kuid Maailm nimetab neid kokkuleppeliselt, selguse mõttes, Emaks ja Isaks – see on roll, mis kohustab inimesi oma lapse eest vastutama, kuid emaks ja isaks olemine on tegelikult juba hoopis teine lugu, sest üks konkreetne lugu oli see, kus kaks said üheks ja sellest sai alguse kolmas.

Laps usub, et tema on oma vanemate oma, sest ta on nende looming. Laps hindab ennast selle järgi, kui väärtuslikuks peavad teda tema vanemad. Laps vaatab, kas ja kuidas tahavad tema vanemad teda omada ja hoida. Laps tahab, et teda omataks ja hoitaks selliste tundemärkide järgi, mille tähendust ta mõistab ja ise väärtuslikuks peab. Laps usub, et ta on väärtuslik, kui vanemad hoiavad teda selliselt nagu tema ise seda teeks, kui ta oleks enda oma. Kuid isa ja ema ei ole tema, nad on täiesti teistsugused oma näoga inimesed. Laps ei pea ennast väärtuslikuks, kui see, kelle looming ta on ei tunnista teda omaks ega võta teda vastu st ei taha omada ega hoida – kui looja ei hinda oma loomingut, siis järelikult pole tulemus olnud väärtuslik.

Kelle looming on üks laps, üks inimene - ta on iseenda loome tee. Kui vaadata oma aja sees ringi, siis on ühe lapse kõrval erinev hulk teisi inimesi, kes kõik, vähemal või rohkemal määral, nö kasvatavad, juhendavad või saadavad teda. Last võib drillida, teda saab hirmutades ja armastades suunata, kuid see, milline ta tegelikkuses on – on tema enese loominguline  interpretatsioon.

Inimene on oma loomuselt mugav, tal on olemas (peaksid olema) ema ja isa, kes täidavad tema vajadusi, kelle kohustus on teda hoida, sest nad omavad teda ja tema saab ennast õigustada ning leida vanemates süüdlased siis, kui tema elu ei ole nii nagu tema seda tahaks või teised arvavad, et see võiks/ peaks olema. On antud ja on saadud, peaks olema tänu ja koha andmine. On kohustused ja on tänuvõla maksmine.

Ühe inimese teekond on üks lugu täis erinevaid lugusid. Ühe Hinge teekond on täis erinevate inimeste lugude lugusid. Kui Mees andis lapsele elu, siis oli see üks lugu, mis sai läbi, sest selle lapse loos see ei jätkunud. Mina sain puudutatud, kui kogesin Isa häbi – mina arvasin, et see oli minu pärast, sest mina olin olemas ja ma uskusin, et minu Isa ei pidanud oma loomingut väärtuslikuks, et mind omaks tunnistades vastu võtta ja endale hoida. Kuid Mees tundis häbi enda pärast, sest tema kõvasti väljaöeldud väide – See pole minu oma! – ei pidanud paika, sest mina vaatasin peegelpildina talle vastu ja olin tervele Maailmale avalikult näha. Mees ei astunud ega tunnistanud Isaks olemist, vaid kõndis mööda ega võtnud mind endaga kaasa, et omada ja hoida – see oli tema valik ja tee.

Isa on kuvand ja osa elust, mida laps tahaks nähtavalt omada, et olles osa tervikust olla ise tervik. Laps tahab, et tal oleks olemas see, kes peaks ühel lapsel ja inimesel olemas olema - Isa. Ühe inimese teel on palju erinevaid lugusid ja erinevaid inimesi teda saatmas. Mõnel on mitu Isa nime kandvat meest, kuid teisel ei pruugi mitte ühtegi olla – selline on elu.

Öeldes, anna oma emale ja isale koht enda sees ja seljataga, tahab inimene luua endas pildi sellest protsessist, kuid selleks vajab ta kujutlust Emast ja Isast, kuid, kuidas anda troon sellele, kes ei ole olnud see, keda tahetakse, vaid on see, kes ta oli ja on. Inimene tahaks, et tema südames ja seljataga olevad isa ja ema, oleksid Isa ja Ema, kuid kui neile mõistetele ei saa anda soovitud tähendust, anda õiget nägu ega sisu, kuidas siis teha see samm ja võtta nad endas vastu.

Öeldes endale – minu seljataga seisavad Mees ja Naine – saabub rahu ja vabanemine, sest igal Mehel ja Naisel oma oma lugu ja tee. Iga inimese seljataga seisavad Mees ja Naine, kes andsid ühiselt kolmandale elu – see on energeetiline side läbi Aja, milles voolab AEG nii, et moodustub IGAVIK.

Minu sees on rahu ja vabanemine, sest ma mõistan ja hindan meie ühist lugu – mina tänan Meest, kes andis mulle elu. Tee, mis läks sealt edasi oli ja on minu enese tee ja see, milline ma olen siin, täna ja praegu, olen mina ise enda loominguna. Mees oli üks saatja teel, see oli üks hetk meie teedel, temal oli oma osa ja oluline roll – see on see, mille eest ma saan ja tänan teda siiralt. Minu seljataga seisab Mees, kes sidus meie ajad Igavikulises Aja-s sidemeks.


Marianne


25.07.2019.a



kolmapäev, 24. juuli 2019

Lapse valus igatsus kogeda isa puudutust





Oma vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastuvõtta on vahel üsna raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem, valesti või liiga on teinud – need on inimese sisemised puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja – lapsena lapsele haiget teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta kõigeks, kuigi vist kohustab elus hoidma, kui kord juba on elu antud.

Minu sees elas uskumus – Kui mina kord juba tulin, siis pidin saama kõik selle, mis mina väärt olen – st kõik – täpselt nii, kõik, mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada – see oli armastuse tähendus – minu olemas olemise sünonüüm. Kuidas võtta endas vastu teadmine, et isa ja ema annavad endast täpselt nii palju – ei vähem ega rohkem – kui neil endil oli ja on võimalik anda – seda, mida ei olnud, seda ei saanud anda. Ka isa ja ema olid ja on lihtsalt inimesed, kes ei saanud ega saa olla need, kes nad ei ole. Miks üldse peaks või on vaja, et inimene oleks see, kes ta ei ole ega saa olla.

Miks oli kusagile minu sisse, sügaval sisemusse, ära peidetud valu? Inimene näeb pilke, kuuleb hääletooniga lausutud sõnu ja vaatab käitumist – ta ei näe sügavale ega teise inimese sisse, sest pealispind puudutab enne ja ta vastab puudutatuna. Lapsena nägin seda, mida isa tegi või ei teinud, ma ei kogenud seda, mida isa endas tundis, miks isa oli ja tegi nii nagu valis olla. On see tähtis? Ma ei usu, et oleksin väiksena ulatunud mõistma. Täna, 47-aastasena, kogesin, et nüüd ma ulatun ja mõistan teda. Varjude mäng tuule käes liikuvate mändide latvadest jäetud jäljed päikesest soojal lagendikul – see oli minu kohtumine isaga.

Lapsena elades on inimesel keeruline mõista, et isal ja emal on oma Aeg. Nemad olid enne mind olemas, on ja saavad olema ka ilma minuta, sest nad on Mees ja Naine, kaks hinge, kes kõnnivad Maailmas inimestena ja Aja sees hingedena oma enda teid mööda ja mina olen ainult üks kohtumine, üks ülesanne sellele teel. Isa ja ema ei tähenda tervet minu teekonda ühes käiduna, vaid ainult seda osa, mis on meil, meie aegade sees, ühine.

Lapse valus igatsus kogeda isa puudutust. Laps, minu sees, soovis füüsilist puudutust ja hoidmist tõestamaks, et side on tema reaalsuses olemas ja ta on omaks tunnistades vastuvõetud. Üksindus ja hülgamine käisid minuga kaasas, sest isa ei olnud minu sees – lapsena tahtsin enne välises kogeda ja alles siis oleksin saanud teda sisemuses tunda. Kuidas tunda isa puudutust enda sees, kui füüsiliselt ei ole puudutust olnud ja enam ei ole selle Aja sees võimalik kohtuda.


See, et üks isa, lapse pikas aja loos, ei ole olnud lapse kõrval, ei tähendanud seda, et isa poleks üldse olemas olnud. Isa on ainult üks sõna, millele on oma tähendus antud, kuid seda nime kandvalt inimeselt oodatakse vastamist parameetritele – see on kitsaskoht, mis saab takistuseks ja tõestuseks, et hinnata Isa nime kandavaid mehi.

Minu sees elas uskumus – Kui mina olen olemas, kuid isa ei ole nähtavalt minuga, siis järelikult olen mina vähem ja väärtusetu. Ennast oma elu ohvrina tundes ja vanemate peale solvudes uskusin, et vanemad olid võlgu kõik selle, mis minul kunagi saamata oli jäänud – minu sisemine otsus, et nemad olid süüdi – sest keegi kusagil pidi olema ja võtma vastutuse selle eest, et minu elu on olnud selline, aga mitte teistsugune – see oleks pidanud olema ilusam, parem ja õnnelikum – täiuslikum. Miks mind siia Maailma toodi, kui ei antud kõike -mina tulin siia selleks, et mina ise saaksin oma elu elada.

Minu sees elas lapse solvumisest kaasas kantud uskumus – Kui mina oma olevikus oleksin saanud, siis oleksin võtnud isa vastu. Kuid laps ei vaata tagasi ega endale otsa – mina sain juba – mina sain oma Elu läbi isa – see oligi parim võimalik, mille tema sai anda – kogu särava Maailma Võtme – minu enda selleks, et Maailma sees olemas olla.

Minul oli valus, sest minu Aeg pole olnud Meie ühine aeg – isa oli puudu sealt, kus ta pidi olema – oma lapse kõrval, nähtavalt. Isa häbi ja kohustus olla süüdlane, kuigi ta tundis end ohvrina – inimene oma teel kõndimas. Täna tean ja mõistan, et ta andis täpselt ja ainult selle, mida tema sai minule anda – mina olen täna, siin ja praegu olemas – see on tõsi – mind ei oleks ilma temata – aus tunnistus iseendale ongi see läbi mille võtan, andes talle endas koha, oma isa enda sees vastu – armastades iseennast ja armastusega vastuvõttes iseendana olemas olemist.


Marianne




teisipäev, 23. juuli 2019

Mina olin kellegi teise lugu





Mõnikord vanematel
pole võimalust ega aega,
et ise vaadata
oma laste järele,
nad pannakse paigale
ja ootama jäetakse.

Võõraste pilkude alla
hoiule jäetud lapsed
on suletud ruumi ja aega,
kuni tulevad isad või emad
ja võtavad nad tagasi.



Oli ühel majal -
väravavahi kinnisel putkal -
seinad kui müürid,
mille vahelt välja ei pääsenud,
sest edasi minna ei tohtinud
ja tagasi üksi ei saanud -
laps oli kinni
peatatud ajas -
teda ei lastud vabaks enne,
kui selleks oli antud luba.

Laps istus kahe Maailma vahel,
teda ei lubatud sinna,
kus töötas tema ema
ja ta ei saanud minna
sellest kohast ise ära.
Inimesed tulid ja läksid,
sest neile oli alles
jäetud nende vabadus.

Laps talus pilke
ja varjatud küsimusi,
ta oli alasti jäetud
võõraste silmade alla.
Inimesed teadsid midagi,
mida tema ei mõistnud.
Inimesed teadsid seda,
mida laps ei teadnud -
tema ajaloo algust.

Laps oli avalikule näitusele
alasti väljapandud,
ta oli üksi ja kaitsetu
hukkamõistvate otsuste ees,
sest oli elav tõestus -
üht naist häbistava teo
elus olev tagajärg.


Marianne

23.07.2019.a



esmaspäev, 22. juuli 2019

Öine torisemine





See, kes ei saa toriseda päeval,
see häälekalt norskab öösel!

Tämä, joka ei voi marmattaa päivällä,

tämä kuorsaa yöllä kovalla äänellä!



Marianne

22.07.2019.a

pühapäev, 21. juuli 2019

Mis on ühe mänguasja väärtus





Asjad – Maailm, mis keerleb meie ümber ja meie asume selle sees. Asjad on tähtsad, sest nad on meile olulised – nendega koos ja läbi nende kasvame, tunneme end hästi või halvasti, rikka või vaesena ... Mis on üks mänguasi? See on võimalus proovida ja kogeda. Vanem ostab ja laps mängib, kuid asjad kuhjuvad, tolmune igavus täidab kapid, nurgad ja põranda – enam ei taha, sest juba on proovitud ja kogetud. Poeriiulitel seisavad uued värvidest kirkad ahvatluste read. Miks osta uus, kui juba kolm osteti ning eilne ei tundu enam vajalik. Mis on see, mis kestaks, mida vajataks täna ja tahetaks ka homme. Laps kasvab hetkest hetke, kiiresti ja hüppeliselt tormab ta oma ajaga võidu.

See, mis iseenda puhul tundub mõistetav on vahel lapsevanemana hoopis keerulisem. Aina vähem on neid raamatuid, mida loen uuesti ja mäletan peast nii, et saaksin soovi korral tsiteerida. Kui mina luban endale uue loo, miks siis laps ei võiks sedasama tahta. See on raha küsimus, sest uued asjad on suure hinnaga ning kodune ruum ei ole kummist. Keeldudes astub majja jonn, millele peaks vanemana vastu seisma, et piire seada. Mina ei vali endale kõiki raamatuid, kuid laps tundub vahel kõike ja kohe vajavat. Mina arvan end teadvat, mida loen, mida mitte, kuid ka minul jäävad aeg-ajalt raamatud pooleli või ei edene, sest ma saan ju alles lugedes ja vahetult kogedes aru, kas valitu sobib või mitte. Täpselt seesama toimub ka lapsega, kes ei tea veel isegi, mis on see, mis on temale endale oluline ja hea ega mõtle ta seda hetkel, kui kõige tähtsamaks küsimuseks on saanud enda omandisse saamine ning vanema, iseenda jonni ja protestiga mõjutamine, et saada - kui ei saa seda, mis välja valiti, siis tahetakse lohutust ja teadmist, et pisiväikene asi ikka ostetakse.

Asjadest lahti laskmine on keeruline, sest nende lihtsalt ära andmine loob tühjust tuppa, kuid ei lisa uue ostmiseks vahendeid ning üldjuhul ei taha mitte keegi maksta kasutatu eest sama palju või natukene vähem, kui tuttuue asja eest. Kuid, kuidas mängida nii, et lelu näeks ikka uuena välja ja kellegi teise ema või isa tahaks seda enda kullakesele osta? Tihti ei tahagi vanem oma lapsele järjekordset uut lelu, sest tema näeb juba olemas olevate kuhjas kulutatud raha, mis kaob olematusesse, kui lelud vahetavad sümboolse tasu eest omanikku. Mis on nende asjade tegelik väärtus, mis seisavad unustatuna koristajal jalus – tüütud ja ebavajalikud vaba ruumi anastajad – kuid me oleme kogujad, alleshoidjad, sest meie ise oleme need asjad enda omaks ostnud.

Kui laps on valmis oma lelusid ära andma, siis seisab vanem korraga vastu, et kuule see oli ju tol ajal Sulle väga oluline või maksis too lelu tõeliselt palju – vanemal on endast kahju, sest tema andmine muutub justkui olematuks, kui lelu enam vaja pole. Miks ei taha laps omi asju alles hoida, kuidas saab suurest väärtusest korraga väärtusetu tühisus saada. Minul seisavad raamatud riiulites ja koguvad tolmu, sest ma lugesin nad läbi ja jätsin seljataha. Ma tean, et nad on olemas ja vajadusel saan neid taas kogeda, kuid millal ja kas see, iga alles hoitud raamatuga, kunagi üldse juhtub. 

Asi võib katki minna, kaduda või teisele saada, kuid see täis kasvamise aeg, mida laps leluga koos astus ei kao tema seest kunagi – jah, see oli üks pisike mööduv hetk teiste huvitavate hetkede seas, kuid mingi vastuse, teadmise ja kogemuse andis iga pisemgi asi ning vähemalt on laps õppinud suurest hulgast välja valima need kannid, mis on talle tõeliselt armsad ja omad.


Marianne

21.07.2019.a

PS eile käisime kirppisrallil ja kogu, FB kirbuka abil, oma aja ära olnud lelude vastu vahetatud raha, investeeriti uutesse mänguasjadesse ...

reede, 19. juuli 2019

Hetk, milles mina oma elu elan





Rahu saabub hinge siis,
kui enam ei taha põgeneda olevikust tulevikku,
vaid olla siin ja praegu olemas,
sest see on just see hetk,
milles mina oma elu elan ...


Marianne

19.07.2019.a



neljapäev, 18. juuli 2019

Ärkvel mõtted





Ärkvel mõtted ei lase magada,
kõik on vaja läbi mõelda -
kaaluda, kuulata, vaadata.
Kui film jookseb silmade ees,
kus kaadrile järgneb uus
ja juba olengi läinud
mõtetega ühes kondama.

Ühest väikesest mõttest
kasvab palju suurem,
endalegi märkamatult
olen üleni mõtete sees -
uni läheb ära,
sest vaikust ei ole minus.

Ise küsin ja ise vastan,
enesega risti ja põiki
kõik läbi arutan.
Tulevat aega
plaanin ja kavandan,
kui öiste mõtetega
ühes rändan.

Taevas heledaks läheb,
juba päikegi üles tõuseb,
kuid keeruline on leida
vaikust enese sees,
proovida mitte mõelda
ega näppides mõttelõnga
narmendavat otsa
üles harutada
unede sooja
ja endasse haaravat tekki.

Heidan magama,
kui on olemas
homsele päevale
vastu minnes
vettpidav plaan.
Alles siis,
enam uitavad mõtted
mind ei häiri -
unele jäetud on rahu
tulla ja olla.


Marianne

18.07.2019.a

kolmapäev, 17. juuli 2019

Naer läbi huvitavalt erinevate pisarate





Üks kõige raskemini vastuvõetav teadmine on kogemine, et inimene ei saa mitte alati, kõiges ja kõikjal oma elu muuta. See on tõdemine, et elatakse oma elu kui vabalangemist, kus puudub kontroll selle üle, mis, millal ja kuidas täpselt juhtub või juhtumata jääb. Inimene tahab kogeda muutuste võimalusi ja võimu, sest ta vajab teadmist, et tema ise on oma elu tee seadja. Kohta, kus muutusi justkui ei toimu ega saa edasi liikuda nimetatakse paigalseisuks või seisvaks veeks, kuid inimese hing on rahutu, tema sees on soov kulgeda, et vaadata silmapiiri taha, avastada ja luua, puudutada ja puutudes muuta oma Maailma – seda Maailma, mis asub temast väljaspool ja puudutab inimest vastu.

Vahel tundub inimesele, et tema ise ei saa oma elu muuta, sest mitte alati ei muutu Maailm nähtavalt tema ümber. Inimese sees kasvab rahutus, tal on tarve katsetada oma piire ja lükata ümbritsevaid seinu edasi, endast kaugemale või hoopis ümber, et kogeda seda, mida tema ise tegelikult muuta saab. 

Kui inimene vajab muutusi, kuid talle päris tõsiselt tundub, et tema ise ei saa talle endale vajaminevaid muutusi ellu viia, siis otsib ta oma elus üles need kohad, kus ta saab, läbi iseendana olemas olemise, tahte ja tegutsemise, midagigi muuta ja mõjutada. Inimene ise valib, kuidas ja mis – kas poodlemise, enese välise kujundamise ja vormimise, kiusamise, provotseerimise, vahetamise, ehitamise, lõhkumise ... . 

Kui inimene väsib proovimast, siis ta vajub lootusetuse all kössi ja norgu ning lohutab ja vaigistab ennast söögi, joogi, meelemürkidega ... See, sisemine vajadus, anda endale teadmine, et soovi korral saab inimene oma elu muuta, võib kasvada nii suureks, et ta teeb iseendale haiget ja siis ta proovibki, kas ta saab, oma sisemist suurt valu kustutada teise hoopis teravama valuga - vigastades enese keha ja/ või hinge.

Takistusi kohates õpib inimene, oma elu muutmiseks, kasutama viha jõudu, raevu, lõhkumist, pilkamist, karjumist, löömist ... - need on moodused, mille abil ta proovib mõjutada välist muutuma selles hetkes, kus inimene ei taha mingil põhjusel enam olla – kohas, kus õppetund on pooleli, kogemused ootavad läbi kõndimist – need on kohad, kus inimene kasvab. 

Inimene vajab muutusi seal, kus tal ei ole hea olla, sest keskkond ei tundu õige ega oma olevat. Inimene vaatab enda seest välja ja proovib muuta oma ümbrust, nähtavat seda, mis ei anna või ei võimalda talle vajaminevat, seistes, keelates või vaikivana, tema teel ees – see on naerdes, läbi valusate pisarate, oma elu elamine .

Vabalangemine on kontrolli puudumine, kuid kuidas elada, kui vahel peatub hoog ja hoolimata pingutusest ei suuda inimene edasi liikuda, siis kukutakse sügavikku ja tagasiteed ei paista olevat, tuulehood pillutavad oma tahtmiste järgi ja siis, on vahel vabana vabalt lendamine, see on hetk, kus tiivad kannavad ja viivad kõikjale.

Kui inimene astub, siis ta tahab, et tal oleks olemas koht, kuhu jalg maha toetada. Paigalseis on kogemine, et tal ei ole olemas seda kohta, mis teda ees ootaks – on olemas see, mis on, nii nagu on ja see ongi kõik, selle hetke sees. Midagi tuleks kusagil muuta, eest või paigast liigutada, vahetada või vajutada – on vaja nähtavat tegevust ja tulemust, et astumise lõpetamiseks vajalik ruum saaks vabaks. Seisev vesi on kui soo, mis on inimese endasse imenud ja hoiab teda paigal – väline on kõiges väljas toimuvas süüdi, on süüdi kõiges selles, mis inimesega toimub ja toimumata jääb – inimene on asjaolude ohver, sest tema peab ise oma elu läbi elama.

Mis on see, mis on olemas, mis jääb, mis muutub muutes ja muutudes? Inimene on üks üürike hetk igavikus, kes on täpselt seal kohas, kus ta kasvab edasi. Muutus välises saab alguse inimese seest, väline hoiab teda enda süleluses, kuid inimene rapsib muutustele vastu, sest tema tahab, et väline muutuks - see on tema jõuetult jõuline protest kohas, kus inimene tunneb, et väline sunnib teda ise enda sees muutuma. Mida tuleks endas muuta, kui ei näe vajadust muutuda, pole seda, kes ettenäitaks ega õpetaks või teeks raske töö ära. Kuidas vahetada vaatenurka nii, et see, mis enne tegi välises valupisarateni haiget, tooks nüüd elu huvitavate naljade üle naerdes, pisarad püksi?

Inimene ei saa end üleni välise eest sulgeda, sest ta näeb ja kogeb – see on inimese maine keha, mida ei saa ajas ja ruumis igal hetkel liigutada. Keha on kaasas Hinge teekonnal, see on raskus, mis seob maa ja koha, inimeste ja ajaga ühte – see on see, mida tahaks ära anda, et poleks nii nagu on, vaid oleks teisiti. Enam ei teeks haiget, kui ei oleks enam oluline see, kuidas ja milline on väline. Väline võib-olla täpselt selline, milline tema valib olla seni, kuni ta ei puuduta inimest valesti, hoia kinni ega seisa tee peal ees – inimene vaatab, näeb ja võtab Maailma vastu läbi oma tunnete - läbi ise enda.


Marianne
17.07.2019.a



teisipäev, 16. juuli 2019

Suvi





Kõrgel kiigel kiikudes
libistan jalaga riivates
üle rohu siidsametise
ja siniselt särava vee,
üle tuules sosistavate
kõrgete puude latvade.

Tervitades päikest
lendan läbi tuulelossist,
pehmed pilved
kõditamas varbaid -
olen sulena kerge,
kui tasakesi puhun,
siis peopesalt lähen lendu ...


Marianne

16.07.2019.a



esmaspäev, 15. juuli 2019

Lennukitega lendavad tirtsud






Üle öö on tirtsud
põllul suureks kasvanud.
Vallatult ei hüppa
ega edasi lenda,
vaid viljakandva maa ees
kumeralt kummardades,
rohelisi hernekaunu korjavad.

Kaugelt maalt tulnult,
lennukil lennutatult,
liiguvad kirjud parved
üle rohetavate põldude.
Kõik korjatakse üles,
midagi maha ei jäeta,
aega ega armu enesele ei anta,
sest tuldud on siia -
tööd tegema,
tööd tegema.

Põllul pole kööki
ega Wee või Puuceed -
seal on päike ja taevas,
hernes või maasikas,
varjav põõsatagune
ja eile oli veel puhas,
kõndimata metsaalune.

Päeval kaovad kastidesse
maasikad ja herned,
õhtul kohalikust metsad
värvi andvad mustikad.
Erinevalt metsaloomadest,
tööloomi kaasinimesed
eriti soojalt ei vaata -
neid on korraga hulgi,
nad on võõrad,
kes teisiti räägivad
ja „huvitavalt” käituvad.

Tirtsude vabadusel on piirid,
mille määravad kohalike naabrid -
suurte põldude pidajad
ja tirtsude siia kutsujad.

Tirtsud ei tule siia
sellepärast, et
nad armastaksid seda maad -
neil lihtsalt on vaja
elamiseks raha teenida,
et mujal oma elu elada.

Kui töölised on põllul,
siis on nad tirtsud,
sest seal on nende paik -
seal olemise eest
tuleb taskusse palk.
Tagasi on tirts inimene
oma enese vaikuses,
ööde pimeduses,
unenägude embuses -
kauge kodu igatsuses.


Marianne

15.07.2019.a

reede, 12. juuli 2019

Valides endale ohvri rolli müüb inimene iseennast – Ära võta vastu seda, mille eest maksta ei jõua





Inimese elu on just selline, millisena ja milliseks tema ise valib selle elada. Inimese poolt tehtud samm on kui astumine tasasele ja tüünele veepinnale, kuid tema enese poolt tehtud puudutus puudutab teda ennast tagasi, sest ta ei ole ainus muutuja oma elus. Veepind ei kanna inimest - tema poolt tekitatud lained tunduvad suured ja tugevad ning inimene tajub oma haprust ja väiksust – tema sees on hirm, et temast endast ei piisa, et ise oma elu ära muuta.

Inimene vajab ohvrina olemist kohas, kus ta tunneb, et tema ise ei saa endale oma elu muutmiseks teist lahendust anda, kui see, mis tal olemas on. Ta vajab ohvriks olemist, et, teiste inimeste tähelepanu püüdes, saavutada see, et teistel oleks temast kahju ning nad annaksid talle enda omandist vahendeid juurde nii, et inimene jaksaks pinnal püsida. Kui inimene ei saa olla nähtav ohver, siis saab ta olla süüdlane, kelle sammul olid tagajärjed, sest ka nii pälvib ta tähelepanemist. Süüdlasena olles on tal lihtsalt natuke pikem tee kannataja energiasse, kuhu jõudes saab ta ohver olla. Ohvrina olles, lohutust ja toetust oodates, jääb inimene seisma, süüdlane peatub karistuse kandmiseks – mõlemal juhul lainetus vaibub ja veepind selgineb.

Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ja ennast oma elu ohvrina tundes, vajab inimene viha jõudu, et suuta ära teha need asjad, mille kohta ta ütleb – Mina pean! Võrreldes ennast nende inimestega, kes on tema lähedal, leiab ta koha, kust ammutada viha kasvatamiseks ainest. Vaadates, oma elu sisse ja teiste eludele kõrvalt, usub ta, et teistel on palju kergem, sest neil ei ole temaga ühesugust elu – neil ei ole tema raskusi ja seega on nende elus olemas vabaduse kergus. Ennast ohvrina esitledes loodab inimene, et vaataja võrdleks oma elu tema omaga ja tunneks ennast süüdi oma kergema elu pärast ja leiaks mooduse, kuidas ohvrile maksta toetust iseenda poolt valitud elamise eest. Teisest saab süüdlane, kui ta ei jaga endale kuuluvat – ta võib ka anda, kuid sellest ei piisa kunagi, sest elamise raskus on, ohvrina elades, inimese elus jätkuvalt alles.

Kui iseenda ohvrina tundmine sai alguse valusast kogemusest inimese elus, siis enda ohvrina esitlemine on kui umbrohi, mis levib ja vallutab märkamatult inimese käitumisharjumused – see saab tavaliseks mustriks, kui inimene kasutab, oma elus ettetulevatel keerulistel hetkedel, ohvri rolli selleks, et oma eluga toime tulla viisil, mis tema kogemuste järgi edukalt töötab. Ennast ohvrina tundes ootab inimene, et keegi tuleks ja päästaks teda, tema oma elu elamise vaevast, helgemasse olevikku. Viiks teisale kõige selle seest ja käest, mida tema tegelikult teha ja kogeda ei taha – inimene ei taha oma valikute tagajärgede käes ega sees elada.

Valides, endale ohvri rolli, müüb inimene iseennast. Ohvriks olemise eesmärk on saada endale energiat, mille eest ei pea maksma. Ohver näitab, et temal on vähem, kui teistel ning talle juurde andes loodaks tasakaal, kuid tegelikult saab algsest tasakaalust tasakaalutus, sest ohvrile saab rohkem ja andajale jääb vähem. Ohver usub, et kui tema ise sõnadega ei küsi, siis on ta vaba juurde antut kasutama – tal ei ole kohustust maksta. Ohver müüb oma kannatusi, näidates iseennast, seega tundub talle, et energia liikumine on olnud õiglane, kuid tegelikult võtab ta endale energiat, mille eest pole vastu andnud – ühel hetkel jõuab kätte hetk, kus kaalude tasakaalustamiseks kukutatakse ohver, teda valusalt puudutades, lavalt.

Inimesel on kohustus taastada tasakaal kohas, kus tema samm on teise inimese energiat vähendanud. Kohas, kus inimene ei ole tasakaalu muutnud ei ole tal kohustust anda, see on vabatahtlik samm, kuid tal tuleb mõista, et ka selles kohas on oluline tasakaalu säilitamine – igal inimesel on vastutus iseenda ja oma sammude tagajärgede eest – küsides tuleb vastu anda ja andes tuleb vastu küsida. Ohvrile andes ei küsita tavaliselt energiat vastu, sest kuidas võtta sealt, kus on niigi vähe, kuid, endast andes, ohvrilt vastu küsimata või antavat vastuvõtmata, ei jäägi ohvril muud üle kui müüa ennast või loobuda abist. See, kes jääb ohvrile andma, tunneb, et teda kasutatakse ära, sest temale jääb vähem – nii muutub tema ohvriks ja ohvrist saab süüdlane.

Ohvrina esitlemine on muster ja inimene ei pruugi teadvustadagi, miks ta seda tegelikult kasutab. See on tema lahendus saada juurde seda, mida temal on vaja, et tulla toime oma elu elamisega. Uskumusega, et ohvrina olles saab ta vajamineva, annab inimene, ohvrina elades, endale turvatunde. Kui inimene näitab teistele, et temal on vähem, siis saab ta juurde ega pea ise oma elus muutusi looma, vaid saab vanal moel edasi olla. Muutus tuleb läbi teiste, sest teiste antud vahendid aitavad tal edasi olla, kuid nii ei võta inimene vastutust oma valikute tagajärgede eest. Inimene, ohvrina elades, ei tea, mida muuta, sest ta ei näe lahendust, kuidas tema ise saaks oma elu muuta - ta ei soovi vahetada vaatenurka oma elule ja valikute omamisele – see, mis on tema, peab tema oma olema – tema on kannatav ohver.

Kui inimene tunneb ennast oma elu ohvrina, siis tunneb ta ennast süüdi olevat, et tema ise ei oska oma elu elada. Iseendale süüdlase rolli valides vajab inimene kedagi teist, kes määraks tasu, mille maksmise järel saabuks vabadus, kuid kes määraks õiglase hinna, et mitte muuta süüdlast ohvriks. Inimene istub ja kannatab, kuid ta ei küsi selle käest, keda ta enese ohvriks peab – kui palju ta süüdi on. Inimene ei küsi iseenda käest, mida tema ise endale anda saab. Ennast süüdlasena tundes vajab inimene päästjat, kes ütleks talle, et ta on, karistust ära kandes, lunastanud ennast selle eest, et ei tahtnud või osanud elada oma elu sellisena nagu see oli. Inimene ei luba endal uskuda, et ta võib teha uue valiku, et elada nii nagu tema seda soovib. Ta vajab, et keegi teine ütleks, et ta võib teha seda, mida ta tahab – elada oma elu oma enese moel. Ohvri ja süüdlase rolle vahetades on inimesel võimalus leida lohutust, saada tähelepanu ja lisaenergiat ning kasvatada viha, et tulla toime iseenda elu elamisega, kui ta usub, et tema elu muutjad ja mõjutajad asuvad väljaspool teda ennast. Inimene vajab teiste luba, sest siis saab ta vajadusel, kui ei lähe nii nagu ta lootis, võimaluse teist süüdistada ja taas saab temast ohver. Kui vaid keegi teine vastutaks tagajärgede eest ja looks uuesti tasakaalu Maailmas, kuhu inimese astutud samm jättis jälje!

See, et inimene ei saa seda, mida ta tahab, ei tähenda seda, et ta on ohver – järelikult ei ole see tema valik, aeg on, vaatenurka vahetades, uuesti valida. See, et inimese elu ei ole käesolevas hetkes täpselt selline, mida tema kogeda tahtis, ei tähenda seda, et muutust ei tule ega ole olemas. Inimesel on võimalus elada igat oma hetke parimal võimalikul moel.

Teadmise vastuvõtmine – Jah, minu elu on selline nagu ta on. Mina ise valisin oma sammud ja nüüd tuleb mul ujuda, kuni maa on taas jalge all. Kui rabelen vastu, siis on raskem ja väsin pingutusest. Kui jään ulpides ootama, millal keegi mind märkab ja kahju hakates mulle rõnga viskab või veest välja sikutab, siis tahan olla teistest sõltuv. Kui luban endale aja olla, siis rahunen ise ja lained leebuvad – nii ei tule lainete segaduses huupi rapsida, vaid näen kaldaid ja sihti seada. Mina tean, et mina ise olen see, kes saab ennast aidata. Ma ei suuda kontrollida vett, maad, õhku ega tuld ja ammugi ühtegi teist inimest, kuid ma saan nende tuge kasutada, kui usaldan olla. Järgmist sammu astudes saan teha valiku, milles saan kogeda veel kogematut ja avastada saladusi iseenda kohta.


Marianne

12.07.2019.a

SEOTUD LOOD

Energiavahetuse tasakaalus hoidmine
Jagamise mõõdupuu
Hind, mille me maksame oma valikute eest
Kuidas elada rahus oma Valitud Valikutega



neljapäev, 11. juuli 2019

Ohvriks olemise olemuse mõistmise teekond – Üks udune hommik





Oli üks suvine pühapäeva hommik. Päeva algus oli udune, kuid soe. Kaks erinevat inimest olid ühel ajal ühel rajal ja nad kohtusid. Mõlemal oli õigus olla seal, kus ta oli ja teha seda, mida ta tegi. Üks inimene sõitis rattal jõe äärde kala püüdma, teine jalutas kahe koeraga. Üks koer oli lahtiselt ja seisis ratturi teele, too tuli sadulast maha, seadis ratta enda ning koera vahele ja ootas koera omanikku.

Mina olin selle koera omanik ja selle hommikuse kohtumise läbi elanuna sain endaga kaasa kogemuse, kuidas süüdlase ja ohvri rollid vahetuvad ning kui kergesti mina neid kahte kasutasin.

Mina jalutasin nii nagu ikka seal, kus olin harjunud käima. Kõigi nende pikkade kuude jooksul ei olnud ma kunagi ühtegi teist inimest samadel radadel kõndimas näinud. Üks koer on mul rihma otsas, sest muidu kaoks ta loomade jälgedes avarusse, kuid teine, kes veel vapralt edasi kõnnib, jalutab vabalt. Udus seigeldes kõndisime oma mõtetes uidates erinevatel radadel. Korraga nägin eemal udu seest paistvat ratturit ja mõistsin, et vabalt kõndiva koera rada ristub inimese omaga. Ma tundsin pahameelt, et keegi söandas tulla sinna kohta, kus mina end vabana ja kõigist eraldi teadsin olevat. See inimene oli süüdi, et mina ei saanud jätkata harjunud olemist – tundsin end ohvrina, kellelt on ära võetud see, mis tundus enda oma olevat – õigus avarale, inimestest tühjale vabadusele.

Tõttasin ratturi poole ja kartsin, et koer võib natukene kuri olla – tundsin end süüdlasena. Samas hoidsin alles süüdistust teise inimese vastu, sest sellest leidsin koha, kus teise vastu viha kasvatades saada jõudu, et kohtuda selle pildiga, mis mind ees ootas. Nägin, et koer lihtsalt seisis ja vaatas. Jõudsin temani ja klõpsasin rihma kinni. Esimesena laususin tervituse, see järel õigustasin ennast, et olen harjunud üksi olemisega, sest keegi ei käi seal – selle lause taga kõlas taas süüdistus teise pihta ja enese ohvrina esitlemine. Seejärel poetasin vabanduse, et häirisime teist oma kohal olemisega. Rattur ei öelnud ühtegi sõna vastu (arvan, et ta ei ole kohalik ega kõnele soome keelt). Kõndisin koertega ühes kodu poole.

Minu valiku, lasta koer vabalt kõndima, tagajärg oli see, et teine inimene pidi peatuma ja võib-olla tundis ta hirmu looma ees. Ma ei osanud sellist kohtumist ette näha, kuid ma sain seista ja võtta vastutuse oma valiku tagajärje eest, kuid mina vahetasin rolle – ohver, süüdlane, ohver, süüdlane ja alles seejärel vabandasin, sest tundsin, et pidin seda tegema. Üks hommikune hetk, mis näitas mulle ohvri ja süüdlase rollide kasutamist ning läbi selle juhatas teekonnal edasi. Üks lugu, mis kestis vaid mõne minuti, sisaldas endas nii paljut.

Samal päeval kohtusin inimestega, kellega jagasin oma kogemust, kui laotasin nende ette ohvri ja süüdlase mängu olemust – see juhtum aitas neil mõista, kui tavaline ja igapäevane on see mäng meie eludes – me mängime ja vahetame süüdlase ning ohvri osasid nii kergesti, et ei pane oma tegevust tähelegi.


Marianne

11.07.2019.a



kolmapäev, 10. juuli 2019

Ohvrina elamise olemuse mõistmise teekond - Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ...




... tundsin raskust oma õlgadel. Mina ise olin oma ellu valinud kõik selle, mida varem ei saanud enda omaks pidada, kuid ometi tahtsin väga kogeda, sest kunagi kusagil oli näinud ja puudutanud.

Ma tahtsin seda kõike, kuid ei tahtnud selliselt, sest kõige olemas oleva haldamine, korras ja alles hoidmine oli raskem, kui oskasin arvata - laps seisab mänguasjade riiuli juures ja soovib kõike nähtavat endale, kui ei saa, siis tuleb jonn ja solvumine, kui saab, siis on tal varsti tüütu ja igav oma paar päeva vanade asjade hulgas.

Mul oli vaja jõudu, et tulla toime, astuda vastu uuele päevale ja teha ära kõik see, mis arvasin, et tuleb teha. Oleksin tahtnud vahel oma kandami maha panna, ära käia ja mujal olla, kuid ma olin endale öelnud, et mina pean ja ma kuulasin ennast. Vajasin viha, suurt kogust viha, et anda endale jõudu juurde. Võrdlesin ennast nendega, kes olid lähedal. Uskusin, et kui neil ei ole kõike seda, mis oli minul, siis järelikult oli neil palju kergem elu. Teise elus nägin vabadust, sest seal ei olnud seda, mis minule enda omas raskusena tundus. Tundsin, et olen ohver – mina olin oma elu elades oma enda elu ohver. Ma ei näinud võimalust uuesti valida, sest kord juba olin valinud ja seega oli valik minu oma. Kartsin muutusi, sest ma ei teadnud, mida ja kuidas oleksin saanud muuta. Tundsin, et vajan midagi või kedagi, et too kergendaks minu koormat.

Rääkides sellest, kui palju minu elus oli tööd, esitlesin ennast ohvrina, sest tahtsin, et kuulaja võrdleks enda elu minu omaga ja tunneks end süüdi, et temal oli kergem ja otsiks mooduse, kuidas tema saaks aidata. Omal moel tahtsin tegelikult, et teine maksaks mulle tasu selle eest, et mina elan iseenda poolt valitud elu. Teisest sai süüdlane, kui olin jaganud oma ohvriks olemist, kuid teine ei jaganud enda hüvesid mulle, sellest leidsin koha, kus teise vastu süüdistusi kogudes endasse viha jõudu ammutada.

Ma vajasin, et see kergus ja vabadus, mida nägin teise elus, saaks minu osaks ja omaks. Ma ei võtnud vastu teadmist, et soovitu saamiseks tuleks mul iseenda vaatenurka muuta, sest siis otsiksin ise võimaluse, kuidas soovitut endale anda. Oleksin tahtnud, et teise tähelepanu puudutus jääks kestma, oleks minuga kogu aeg kui seda vajan, kuid kui teise vaade suundus mujale, siis tajusin tühjust ja olin pettunud ning solvunud – teine oli minu tunnetega toimuvas süüdi ja järelikult sain mina taas ohver olla. Teine oli süüdi, sest tema tegi seda, mida tema tahtis, kuid mitte seda, mida mina vajasin – mina olin ohver, sest jäin vabaduse kergusest ilma ja pidin endiselt üksi oma elu elama.

Selmet ise astuda, valisin ohvrina kannatades peatuse ja ei astunud edasi, sest tahtsin, et mind aidataks minu koorma kandmisel ning selle asemel, et õppida olema tänulik kõige selle eest, mis ja kes olid kingitusena minu elus olemas – see oli ja on selle hetke parim võimalik - valisin mina uskumuse, et olen elu ohver ja seega vajasin tasakaalu taastamiseks teise andamit.

Kogesin, et oma igapäevast elu elades, kasvas viha üha uuesti ja uuesti minu sisse tagasi – ma ei mõistnud miks. Vaatasin ringi, et ehk leidub kusagil süüdlane, kes mängib minuga ja kasvatab minu sees viha. Otsisin põhjust mind ümbritsevast maast ja asjadest, sest kartsin, et äkki võivad nemad vajada minu viha. Aegu hiljem mõistsin, et mina ise kasvatasin oma viha, sest selles kohas selliselt elades oli mul oma elu elamiseks viha jõudu vaja.

Raske oli muuta oma nägemust Maailmast, sest selleks tuli mul lammutada ja lahti lasta oma uskumustest ja tõekspidamistest, mis hoidsid mind ümbritsevaid raame kindlalt paigal. Väljaspool seinu avastasin, et Maailm on muutuv ja igal uuel päeval hoopis teistsugune, kui arvasin selle eile olevat – midagi ei olnud ega ole paigas ja jääv peale igavikulise aja - see on tõeliselt hirmutav kogemus, kui ei usalda veel tiibu, et ise lennata.

Mina ise keeldusin oma valikuid vabaks laskmast, sest see oli miski, mis tõestas Maailmale minu väärtust ja õigena elamist. Kuidas ma oleksin saanud tookord endale tunnistada, et see, mis ma kunagi olin tahtnud ja nüüd oli olemas, ei olnud selline, mida endale hoides oleksin end üleni vabalt tundnud – kõik kokku oli raske tööga kohustuste täitmine. Ma andsin endast enam, kui tegelikult sain anda ja see osa, mille andsin rohkem, selle täitmiseks vajasingi viha jõudu, et ennast sundida suutma veel ja veel. Mina ise ei tahtnud olla süüdlane iseenda ees.

Ma valisin ja proovisin, kuid ma ei lasknud lahti, vaid proovisin kõike alles hoida. Ma ei tahtnud lahti lasta, sest arvasin, et siis olen ebaõnnestunud ja pean tegema seda, mida ei saa – algusest alates uuesti valima.


Marianne

10.07.2019.a