Kui ühes lastelaulus käis külas jonn, mis muutis lapsi, siis
tegelikult käib kõige sagedamini inimesel nö külas hirm, mis toob
kaasa kujutlustes sündivad varjud nii, et inimene näeb reaalseid
takistusi ning ohte oma teel. Hirmu tundes ja endale kaitset otsides
tundub meile, et mõned kohad või inimesed on kurjad, neist õhkub
viha ja nad võivad olla ohtlikud. Me näeme väljas enda peegeldust,
sest meid teeb kurjaks ja vihaseks see, miks ja kuidas me selle koha
või nende inimestega seotud oleme – tunneme, et meile ei ole
vabadust jäetud.
Hirmu puudutust kogedes püüame oma ümbrust kontrolli alla saada,
et muuta meid ümbritsev keskkond taas turvaliseks. Kui hirmu käes
vaevlejaid on korraga mitu, siis kohtuvad erinevate inimeste erinevad
püüdlused ja plaanid – puutuvad kokku, põrkuvad tagasi ja löövad
vastu. Selleks, et iseenda sees olevat pinget leevendada, käib oma
Maailma turvaliseks muutmise nimel inimeste vahel sõda. Teisest
inimesest saab vaenlane, kelle vastu viha kogudes endas jõudu leida
– teisel inimesel on oma strateegia ja see ei pruugi meile sobida –
teine ei allu kontrollile. Iga inimene võitleb oma hirmuga enda
valitud moel ja teise püüd teda piirata tundub katsena teda hirmu
sees kinni hoida – käib võitlus enese vabaduse nimel – kelle
jõud on tugevam, kes surub teise püüdlused maha ja suudab sundida
teist paigale jääma ja valitud valikust loobuma.
Kui Sinu ja Minu vahel on tüli, siis tegelikult käib meie vahel
sõda, et luua omaenda Maailma turvatunnet. Mina ja Sina püüame
saavutada kontrolli ühise keskkonna üle, sest tunneme selles olles
enda sees hirmu. Sina oled reaalne ja potentsiaalne oht, sest Sinu
tegu või tegemata jätmine võib hoida Mind hirmu sees kinni. Sinu
katse oma hirmuga toime tulla võib kõigutada meie ühist Maailma ja
Mina kogen, et ei saa ega suuda, midagi ega kedagi kontrollida. Mina
näen ebastabiilses keskkonnas ohtu iseendale ja Sind, selle segaduse
loomise süüdlasena. Mina astun Sinule vastu tahtega luua kord ja
rahu väljas, et siis saabuks rahu Minu sisse.
Mina ei tegele oma hirmuga, sest vaatan ja näen seda, mida Sina teed
ja kuidas käituda valid. Hirmu tundes püüan Sind mõjutada tegema
nii, et saabuks üldine vaikus ja rahu. Mina tahan ja nõuan, et Sina
peidaksid või kustutaksid oma hirmu ilma, et see Mind puudutaks.
Mina otsin ja püüan, hirmust välja pääsemiseks, anda endale
vahendi, millest arvan abi olevat, kuid see ei pruugi Sinule sobida.
Sinu hirmust kasvanud viha puudutab Mind, kui Sina proovid suunata
Mind tegutsema endale vajalikul moel või lõpetama Minu poolt valitud
lahendust.
Me ei peatu ega küsi endalt – Miks ma tunnen hirmu? – vaid
valime vastasseisu ja sõdime üksteise vastu nõudes, et teine
lõpetaks oma väljendumise, oleme vihased ja kurjad, sest kardame
oma turvalise Maailma otsa saamist. Iga samm edasi tundub positsiooni
loovutamisena, mis näitab kontrolli puudumist ja võimendab
teadmatust, mis juhtub edasi. Minu hirm suureneb, sest kardan, et
Sinu valitud samm võib viia Mind selleni, mille toimumist soovin
vältida - Mina ei taha kogeda oma hirmu – Mina kardan oma suurima
hirmu reaalsuseks saamist.
Mina ei vabane hirmust, kui tegelen Sinu ja Maailma kontrollida
püüdmisega, see on vaid Minu katse lõpetada oma hirmu nägemine
Maailmas, kuid hirm ei asu väljas, vaid Minu enese sees ...
Inimene reageerib ühe tunde ärgates teise tundega. Tunnete
sagedusse astudes valime tunde, millest arvame endale tuge olevat.
Toetame iseennast, sest meil on endast kahju ja, et ärganud tunde käes
olemist kergendada, siis valimegi ise endale teise tunde abiks.
Ärganud tunne loob meis keskkonna, milles sees tunnete sagedus
võimendub – see on võimalus oma tunne ära tunda, kuid teist
tunnet valides loome ise endasse segadust, et hoida ennast tunnete
maailma sees.
Miks tahab inimene ennast tunnete maailmas hoida? Miks ta vajab oma
enda poolt valitud tunnet? Inimene on seotud millegi või kellegi
külge ja ta ei tunne selles kohas ise olemise vabadust. Ta tunneb,
et teeb ja on teiste pärast, sest ise ja üksi olles oleks ta endale
midagi muud valinud. Ta tunneb, et teised saavad selle, mida nemad
tahavad, kuid tema on seotud ja ei saa anda endale oma väljundit –
vabadust ise valida – ja inimene valib endale tunde, mida tunda.
Vahel me ei hinda oma elu, sest see pole see, mida me argipäevas endale küsime. Meie elu on meil juba olemas ja sellepärast küsime
Maailmalt endale midagi muud, et oma olemist selle elu sees paremaks
muuta. Kui see miski muu, aga jääb saamata, siis kogeme tundeid ja
ütleme, et me pole mitte midagi saanud, sest oleme ilmajäetud ning
järelikult on meie elu üks kannatusterada ja ülekohtune kandam. Me
vaatame oma tühje pihkusid, kus ei paista olevat seda, mis aitaks meil oma elatavat elu muuta. Unustame olla
tänulikud selle eest, mille oleme endale juba saanud – oma
igapäevase elu - sest vaatame seda, mida ei ole, kui peod on saamata
jäänud tühjust täis - taaskord ei õnnestunud sinilindu endale püüda, kui kõndisime mööda seda rada, millel oli tahtmiste täitumise soov, kuid kuhu kadus küsimus - Mis on see, mida mina päriselt vajan, et endale lähemale ulatuda ...
Balletikoolis lõi õpetaja kepiga seda kohta õpilase kehal, mis
vajas pingutamist, et sirutuda. Füüsiline puudutus jättis tuntava
jälje, mis aitas keskenduda vajalikule, et õnnestuda.
Karistamise eesmärk on jätta inimese sisse jäljena arm –
mälestus infoga – mis võib temaga juhtuda, kui ta eksib, millegi
või kellegi vastu. Karistuse määramine on soov hoida inimest
süüdlase energias, et ta kogeks omal nahal, mis kannatusi võib
tema poolt valitud olemine talle endale kaasa tuua.
Kuid karistus on üsna karm mälestus, sest see on soov luua inimese
sisse hirm, et ta peatuks ja mõtleks enne, kui ta valib ja teeb oma
uue sammu. See on tahtmine, et inimene kannaks olnust jäänud
mälestust endaga kaasas ega oleks enam kunagi päriselt vaba – see
on hoiatus, et ta enam ei teeks ega oleks nii nagu valis teha.
Kummaline on see, et karistuse määraja või ärakandmisevalvaja ei
taha olnust lahti lasta, karistus on määratud ja kantud, kuid
karistaja või valvaja soovib hoida teist inimest karistuse sees ja
hirmu käes kinni – ta tahab, et mälestus süveneks ja jääks
alatiseks meelde, sest siis on karistus oma töö hästi teinud.
„Seisa nurgas ja mõtle, mõtle oma elu üle järgi!” - kuid
karistatu on olnust lahti lasknud ja naerab nüüd süütult
Maailmale vastu. Kuidas ta sai juhtunu ühe hetkega unustada, nii
nagu poleks olnut olnudki, kuid karistuse määraja või valvaja
tahaks hetke veel kinni hoida, pikendada üleminekut, et saada
kinnitust – jah, karistatu mäletab seda, mida ta tegi või
tegemata jättis ja ta ei korda enam kunagi oma „vigu”.
Soovides pikendada karistuse kandmist on võtnud karistaja või
valvaja endale ohvrirolli, sest ta tunneb, et karistatu on süüdi
selles, et tema peab paigal seisma ja kontrollima karistuse kandmist
ning õppetunni tõhusust – ta võtab lugu isiklikult ja tunneb, et
süüdlast peaks tugevamalt karistama. Kui algul oli karistatav
süüdlane, sest ta tegi midagi valesti või jättis midagi õigesti
tegemata, siis loo muutudes võib temast saada uue karistuse kandja,
sest nüüd on ta süüdi selles, et karistaja ei suutnud vaadata,
kuidas teine olnu vabaks andis ega jäänud värisedes hirmu sisse
kinni - karistus karistab karistajat.
Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma
ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid,
kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ja
inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku
reaalsusega. Kui inimene läheb kellegi juurde abi küsima ja too
aitab, siis teda tänatakse selle eest, mida ta tegi, kuid seda
inimest ei võeta endaga ühes – ta jäi sinna, kus ta oli. Kuid
oma ema ja isa me tahame endaga kaasa võtta, me tahame, et nad
oleksid meiega eile, täna ja homme. Kuid, me ei taha neid enda sisse
võtta, kui me ei suuda neid tehtu eest tänada, sest vaatame seda,
mis neil jäi tegemata.
Mees
ja Naine - kaks inimest, kes andsid koos olles ühele lapsele elu –
olid, on ja saavad olema Mees ja Naine, kuid Maailm nimetab neid
kokkuleppeliselt, selguse mõttes, Emaks ja Isaks – see on roll,
mis kohustab inimesi oma lapse eest vastutama, kuid emaks ja isaks
olemine on tegelikult juba hoopis teine lugu, sest üks konkreetne
lugu oli see, kus kaks said üheks ja sellest sai alguse kolmas.
Laps
usub, et tema on oma vanemate oma, sest ta on nende looming. Laps
hindab ennast selle järgi, kui väärtuslikuks peavad teda tema
vanemad. Laps vaatab, kas ja kuidas tahavad tema vanemad teda omada
ja hoida. Laps tahab, et teda omataks ja hoitaks selliste
tundemärkide järgi, mille tähendust ta mõistab ja ise
väärtuslikuks peab. Laps usub, et ta on väärtuslik, kui vanemad
hoiavad teda selliselt nagu tema ise seda teeks, kui ta oleks enda
oma. Kuid isa ja ema ei ole tema, nad on täiesti teistsugused oma
näoga inimesed. Laps ei pea ennast väärtuslikuks, kui see, kelle
looming ta on ei tunnista teda omaks ega võta teda vastu st ei taha
omada ega hoida – kui looja ei hinda oma loomingut, siis järelikult
pole tulemus olnud väärtuslik.
Kelle
looming on üks laps, üks inimene - ta on iseenda loome tee. Kui
vaadata oma aja sees ringi, siis on ühe lapse kõrval erinev hulk
teisi inimesi, kes kõik, vähemal või rohkemal määral, nö
kasvatavad, juhendavad või saadavad teda. Last võib drillida, teda
saab hirmutades ja armastades suunata, kuid see, milline ta
tegelikkuses on – on tema enese loominguline interpretatsioon.
Inimene
on oma loomuselt mugav, tal on olemas (peaksid olema) ema ja isa, kes
täidavad tema vajadusi, kelle kohustus on teda hoida, sest nad
omavad teda ja tema saab ennast õigustada ning leida vanemates
süüdlased siis, kui tema elu ei ole nii nagu tema seda tahaks või
teised arvavad, et see võiks/ peaks olema. On antud ja on saadud,
peaks olema tänu ja koha andmine. On kohustused ja on tänuvõla
maksmine.
Ühe
inimese teekond on üks lugu täis erinevaid lugusid. Ühe Hinge
teekond on täis erinevate inimeste lugude lugusid. Kui Mees andis
lapsele elu, siis oli see üks lugu, mis sai läbi, sest selle lapse
loos see ei jätkunud. Mina sain puudutatud, kui kogesin Isa häbi –
mina arvasin, et see oli minu pärast, sest mina olin olemas ja ma
uskusin, et minu Isa ei pidanud oma loomingut väärtuslikuks, et
mind omaks tunnistades vastu võtta ja endale hoida. Kuid Mees tundis
häbi enda pärast, sest tema kõvasti väljaöeldud väide – See
pole minu oma! – ei pidanud paika, sest mina vaatasin peegelpildina
talle vastu ja olin tervele Maailmale avalikult näha. Mees ei
astunud ega tunnistanud Isaks olemist, vaid kõndis mööda ega
võtnud mind endaga kaasa, et omada ja hoida – see oli tema valik
ja tee.
Isa
on kuvand ja osa elust, mida laps tahaks nähtavalt omada, et olles
osa tervikust olla ise tervik. Laps tahab, et tal oleks olemas see,
kes peaks ühel lapsel ja inimesel olemas olema - Isa. Ühe inimese
teel on palju erinevaid lugusid ja erinevaid inimesi teda saatmas.
Mõnel on mitu Isa nime kandvat meest, kuid teisel ei pruugi mitte
ühtegi olla – selline on elu.
Öeldes,
anna oma emale ja isale koht enda sees ja seljataga, tahab inimene
luua endas pildi sellest protsessist, kuid selleks vajab ta kujutlust
Emast ja Isast, kuid, kuidas anda troon sellele, kes ei ole olnud
see, keda tahetakse, vaid on see, kes ta oli ja on. Inimene tahaks,
et tema südames ja seljataga olevad isa ja ema, oleksid Isa ja Ema,
kuid kui neile mõistetele ei saa anda soovitud tähendust, anda
õiget nägu ega sisu, kuidas siis teha see samm ja võtta nad endas
vastu.
Öeldes
endale – minu seljataga seisavad Mees ja Naine – saabub rahu ja
vabanemine, sest igal Mehel ja Naisel oma oma lugu ja tee. Iga
inimese seljataga seisavad Mees ja Naine, kes andsid ühiselt
kolmandale elu – see on energeetiline side läbi Aja, milles voolab
AEG nii, et moodustub IGAVIK.
Minu
sees on rahu ja vabanemine, sest ma mõistan ja hindan meie ühist
lugu – mina tänan Meest, kes andis mulle elu. Tee, mis läks sealt
edasi oli ja on minu enese tee ja see, milline ma olen siin, täna ja
praegu, olen mina ise enda loominguna. Mees oli üks saatja teel, see
oli üks hetk meie teedel, temal oli oma osa ja oluline roll – see
on see, mille eest ma saan ja tänan teda siiralt. Minu seljataga
seisab Mees, kes sidus meie ajad Igavikulises Aja-s sidemeks.
Oma
vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastuvõtta on vahel üsna
raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem,
valesti või liiga on teinud – need on inimese sisemised
puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja – lapsena lapsele haiget
teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta
kõigeks, kuigi vist kohustab elus hoidma, kui kord juba on elu antud.
Minu
sees elas uskumus – Kui mina kord juba tulin, siis pidin saama kõik
selle, mis mina väärt olen – st kõik – täpselt nii, kõik,
mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada – see oli
armastuse tähendus – minu olemas olemise sünonüüm. Kuidas võtta
endas vastu teadmine, et isa ja ema annavad endast täpselt nii palju
– ei vähem ega rohkem – kui neil endil oli ja on võimalik anda –
seda, mida ei olnud, seda ei saanud anda. Ka isa ja ema olid ja on
lihtsalt inimesed, kes ei saanud ega saa olla need, kes nad ei ole. Miks üldse peaks või on vaja, et inimene oleks see, kes ta ei ole ega saa olla.
Miks
oli kusagile minu sisse, sügaval sisemusse, ära peidetud valu? Inimene näeb
pilke, kuuleb hääletooniga lausutud sõnu ja vaatab käitumist –
ta ei näe sügavale ega teise inimese sisse, sest pealispind
puudutab enne ja ta vastab puudutatuna. Lapsena nägin seda, mida isa
tegi või ei teinud, ma ei kogenud seda, mida isa endas tundis, miks
isa oli ja tegi nii nagu valis olla. On see tähtis? Ma ei usu, et
oleksin väiksena ulatunud mõistma. Täna, 47-aastasena, kogesin, et
nüüd ma ulatun ja mõistan teda. Varjude mäng tuule käes
liikuvate mändide latvadest jäetud jäljed päikesest soojal
lagendikul – see oli minu kohtumine isaga.
Lapsena
elades on inimesel keeruline mõista, et isal ja emal on oma Aeg.
Nemad olid enne mind olemas, on ja saavad olema ka ilma minuta, sest
nad on Mees ja Naine, kaks hinge, kes kõnnivad Maailmas inimestena
ja Aja sees hingedena oma enda teid mööda ja mina olen ainult üks
kohtumine, üks ülesanne sellele teel. Isa ja ema ei tähenda tervet
minu teekonda ühes käiduna, vaid ainult seda osa, mis on meil, meie aegade sees, ühine.
Lapse
valus igatsus kogeda isa puudutust. Laps, minu sees, soovis füüsilist
puudutust ja hoidmist tõestamaks, et side on tema reaalsuses olemas
ja ta on omaks tunnistades vastuvõetud. Üksindus ja hülgamine
käisid minuga kaasas, sest isa ei olnud minu sees – lapsena
tahtsin enne välises kogeda ja alles siis oleksin saanud teda
sisemuses tunda. Kuidas tunda isa puudutust enda sees, kui
füüsiliselt ei ole puudutust olnud ja enam ei ole selle Aja sees
võimalik kohtuda.
See,
et üks isa, lapse pikas aja loos, ei ole olnud lapse kõrval, ei
tähendanud seda, et isa poleks üldse olemas olnud. Isa on ainult
üks sõna, millele on oma tähendus antud, kuid seda nime kandvalt
inimeselt oodatakse vastamist parameetritele – see on kitsaskoht,
mis saab takistuseks ja tõestuseks, et hinnata Isa nime kandavaid
mehi.
Minu
sees elas uskumus – Kui mina olen olemas, kuid isa ei ole nähtavalt minuga, siis
järelikult olen mina vähem ja väärtusetu. Ennast oma elu ohvrina
tundes ja vanemate peale solvudes uskusin, et vanemad olid võlgu kõik selle, mis minul kunagi saamata oli jäänud – minu sisemine otsus, et nemad olid
süüdi – sest keegi kusagil pidi olema ja võtma vastutuse selle
eest, et minu elu on olnud selline, aga mitte teistsugune – see
oleks pidanud olema ilusam, parem ja õnnelikum – täiuslikum. Miks
mind siia Maailma toodi, kui ei antud kõike -mina tulin siia
selleks, et mina ise saaksin oma elu elada.
Minu
sees elas lapse solvumisest kaasas kantud uskumus – Kui mina oma
olevikus oleksin saanud, siis oleksin võtnud isa vastu. Kuid laps ei
vaata tagasi ega endale otsa – mina sain juba – mina sain oma Elu
läbi isa – see oligi parim võimalik, mille tema sai anda – kogu
särava Maailma Võtme – minu enda selleks, et Maailma sees olemas
olla.
Minul
oli valus, sest minu Aeg pole olnud Meie ühine aeg – isa oli puudu
sealt, kus ta pidi olema – oma lapse kõrval, nähtavalt. Isa häbi
ja kohustus olla süüdlane, kuigi ta tundis end ohvrina – inimene
oma teel kõndimas. Täna tean ja mõistan, et ta andis täpselt ja
ainult selle, mida tema sai minule anda – mina olen täna, siin ja
praegu olemas – see on tõsi – mind ei oleks ilma temata – aus
tunnistus iseendale ongi see läbi mille võtan, andes talle endas
koha, oma isa enda sees vastu – armastades iseennast ja
armastusega vastuvõttes iseendana olemas olemist.
Asjad – Maailm, mis keerleb meie ümber ja meie asume selle sees.
Asjad on tähtsad, sest nad on meile olulised – nendega koos ja
läbi nende kasvame, tunneme end hästi või halvasti, rikka või
vaesena ... Mis on üks mänguasi? See on võimalus proovida ja
kogeda. Vanem ostab ja laps mängib, kuid asjad kuhjuvad, tolmune
igavus täidab kapid, nurgad ja põranda – enam ei taha, sest juba on
proovitud ja kogetud. Poeriiulitel seisavad uued värvidest kirkad
ahvatluste read. Miks osta uus, kui juba kolm osteti ning eilne ei
tundu enam vajalik. Mis on see, mis kestaks, mida vajataks täna ja
tahetaks ka homme. Laps kasvab hetkest hetke, kiiresti ja hüppeliselt
tormab ta oma ajaga võidu.
See, mis iseenda puhul tundub mõistetav on vahel lapsevanemana
hoopis keerulisem. Aina vähem on neid raamatuid, mida loen uuesti ja
mäletan peast nii, et saaksin soovi korral tsiteerida. Kui mina
luban endale uue loo, miks siis laps ei võiks sedasama tahta. See
on raha küsimus, sest uued asjad on suure hinnaga ning kodune ruum
ei ole kummist. Keeldudes astub majja jonn, millele peaks vanemana
vastu seisma, et piire seada. Mina ei vali endale kõiki raamatuid,
kuid laps tundub vahel kõike ja kohe vajavat. Mina arvan end
teadvat, mida loen, mida mitte, kuid ka minul jäävad aeg-ajalt
raamatud pooleli või ei edene, sest ma saan ju alles lugedes ja vahetult kogedes aru, kas valitu sobib või mitte. Täpselt seesama toimub ka
lapsega, kes ei tea veel isegi, mis on see, mis on temale endale oluline
ja hea ega mõtle ta seda hetkel, kui kõige tähtsamaks küsimuseks on saanud enda omandisse saamine ning vanema, iseenda jonni ja protestiga mõjutamine, et saada - kui ei saa seda, mis välja valiti, siis tahetakse lohutust ja teadmist, et pisiväikene asi ikka ostetakse.
Asjadest lahti laskmine on keeruline, sest nende lihtsalt ära
andmine loob tühjust tuppa, kuid ei lisa uue ostmiseks vahendeid
ning üldjuhul ei taha mitte keegi maksta kasutatu eest sama palju
või natukene vähem, kui tuttuue asja eest. Kuid, kuidas mängida
nii, et lelu näeks ikka uuena välja ja kellegi teise ema või isa
tahaks seda enda kullakesele osta? Tihti ei tahagi vanem oma lapsele
järjekordset uut lelu, sest tema näeb juba olemas olevate
kuhjas kulutatud raha, mis kaob olematusesse, kui lelud vahetavad
sümboolse tasu eest omanikku. Mis on nende asjade tegelik väärtus,
mis seisavad unustatuna koristajal jalus – tüütud ja ebavajalikud
vaba ruumi anastajad – kuid me oleme kogujad, alleshoidjad, sest
meie ise oleme need asjad enda omaks ostnud.
Kui laps on valmis oma lelusid ära andma, siis seisab vanem korraga
vastu, et kuule see oli ju tol ajal Sulle väga oluline või maksis
too lelu tõeliselt palju – vanemal on endast kahju, sest tema
andmine muutub justkui olematuks, kui lelu enam vaja pole. Miks ei
taha laps omi asju alles hoida, kuidas saab suurest väärtusest
korraga väärtusetu tühisus saada. Minul seisavad raamatud
riiulites ja koguvad tolmu, sest ma lugesin nad läbi ja jätsin
seljataha. Ma tean, et nad on olemas ja vajadusel saan neid taas
kogeda, kuid millal ja kas see, iga alles hoitud raamatuga, kunagi üldse juhtub.
Asi võib katki minna, kaduda või teisele saada, kuid see täis
kasvamise aeg, mida laps leluga koos astus ei kao tema seest kunagi –
jah, see oli üks pisike mööduv hetk teiste huvitavate hetkede
seas, kuid mingi vastuse, teadmise ja kogemuse andis iga pisemgi asi
ning vähemalt on laps õppinud suurest hulgast välja valima need
kannid, mis on talle tõeliselt armsad ja omad.
Marianne
21.07.2019.a
PS eile käisime kirppisrallil ja kogu, FB kirbuka abil, oma aja ära
olnud lelude vastu vahetatud raha, investeeriti uutesse
mänguasjadesse ...
Üks
kõige raskemini vastuvõetav teadmine on kogemine, et inimene ei saa
mitte alati, kõiges ja kõikjal oma elu muuta. See on tõdemine, et
elatakse oma elu kui vabalangemist, kus puudub kontroll selle üle,
mis, millal ja kuidas täpselt juhtub või juhtumata jääb. Inimene
tahab kogeda muutuste võimalusi ja võimu, sest ta vajab teadmist,
et tema ise on oma elu tee seadja. Kohta, kus muutusi justkui ei
toimu ega saa edasi liikuda nimetatakse paigalseisuks või seisvaks
veeks, kuid inimese hing on rahutu, tema sees on soov kulgeda, et
vaadata silmapiiri taha, avastada ja luua, puudutada ja puutudes
muuta oma Maailma – seda Maailma, mis asub temast väljaspool ja
puudutab inimest vastu.
Vahel
tundub inimesele, et tema ise ei saa oma elu muuta, sest mitte alati ei
muutu Maailm nähtavalt tema ümber. Inimese sees kasvab rahutus, tal on
tarve katsetada oma piire ja lükata ümbritsevaid seinu edasi,
endast kaugemale või hoopis ümber, et kogeda seda, mida tema ise
tegelikult muuta saab.
Kui inimene vajab muutusi, kuid talle päris tõsiselt tundub,
et tema ise ei saa talle endale vajaminevaid muutusi ellu viia, siis otsib ta oma
elus üles need kohad, kus ta saab, läbi iseendana olemas olemise,
tahte ja tegutsemise, midagigi muuta ja mõjutada. Inimene ise valib, kuidas ja mis – kas poodlemise, enese välise kujundamise ja
vormimise, kiusamise, provotseerimise, vahetamise, ehitamise,
lõhkumise ... .
Kui inimene väsib proovimast, siis ta vajub
lootusetuse all kössi ja norgu ning lohutab ja vaigistab ennast
söögi, joogi, meelemürkidega ... See, sisemine vajadus, anda endale
teadmine, et soovi korral saab inimene oma elu muuta, võib kasvada
nii suureks, et ta teeb iseendale haiget ja siis ta proovibki, kas ta
saab, oma sisemist suurt valu kustutada teise hoopis teravama valuga - vigastades enese keha ja/ või hinge.
Takistusi
kohates õpib inimene, oma elu muutmiseks, kasutama viha jõudu,
raevu, lõhkumist, pilkamist, karjumist, löömist ... - need on
moodused, mille abil ta proovib mõjutada välist muutuma selles hetkes, kus
inimene ei taha mingil põhjusel enam olla – kohas, kus õppetund
on pooleli, kogemused ootavad läbi kõndimist – need on kohad, kus inimene
kasvab.
Inimene vajab muutusi seal, kus tal ei ole hea olla,
sest keskkond ei tundu õige ega oma olevat. Inimene vaatab enda
seest välja ja proovib muuta oma ümbrust, nähtavat seda, mis ei anna
või ei võimalda talle vajaminevat, seistes, keelates või vaikivana, tema teel ees – see on naerdes, läbi valusate pisarate, oma elu elamine .
Vabalangemine
on kontrolli puudumine, kuid kuidas elada, kui vahel peatub hoog ja
hoolimata pingutusest ei suuda inimene edasi liikuda, siis kukutakse
sügavikku ja tagasiteed ei paista olevat, tuulehood pillutavad oma
tahtmiste järgi ja siis, on vahel vabana vabalt lendamine, see on
hetk, kus tiivad kannavad ja viivad kõikjale.
Kui
inimene astub, siis ta tahab, et tal oleks olemas koht, kuhu jalg
maha toetada. Paigalseis on kogemine, et tal ei ole olemas seda
kohta, mis teda ees ootaks – on olemas see, mis on, nii nagu on ja
see ongi kõik, selle hetke sees. Midagi tuleks kusagil muuta, eest
või paigast liigutada, vahetada või vajutada – on vaja nähtavat
tegevust ja tulemust, et astumise lõpetamiseks vajalik ruum saaks
vabaks. Seisev vesi on kui soo, mis on inimese endasse imenud ja
hoiab teda paigal – väline on kõiges väljas toimuvas süüdi, on
süüdi kõiges selles, mis inimesega toimub ja toimumata jääb –
inimene on asjaolude ohver, sest tema peab ise oma elu läbi elama.
Mis
on see, mis on olemas, mis jääb, mis muutub muutes ja muutudes?
Inimene on üks üürike hetk igavikus, kes on täpselt seal kohas,
kus ta kasvab edasi. Muutus välises saab alguse inimese seest,
väline hoiab teda enda süleluses, kuid inimene rapsib muutustele
vastu, sest tema tahab, et väline muutuks - see on tema jõuetult
jõuline protest kohas, kus inimene tunneb, et väline sunnib teda
ise enda sees muutuma. Mida tuleks endas muuta, kui ei näe vajadust
muutuda, pole seda, kes ettenäitaks ega õpetaks või teeks raske
töö ära. Kuidas vahetada vaatenurka nii, et see, mis enne tegi välises
valupisarateni haiget, tooks nüüd elu huvitavate naljade üle naerdes, pisarad
püksi?
Inimene
ei saa end üleni välise eest sulgeda, sest ta näeb ja kogeb –
see on inimese maine keha, mida ei saa ajas ja ruumis igal hetkel
liigutada. Keha on kaasas Hinge teekonnal, see on raskus, mis seob
maa ja koha, inimeste ja ajaga ühte – see on see, mida tahaks ära
anda, et poleks nii nagu on, vaid oleks teisiti. Enam ei teeks haiget,
kui ei oleks enam oluline see, kuidas ja milline on väline. Väline
võib-olla täpselt selline, milline tema valib olla seni, kuni ta ei
puuduta inimest valesti, hoia kinni ega seisa tee peal ees –
inimene vaatab, näeb ja võtab Maailma vastu läbi oma tunnete - läbi ise enda.
Inimese elu on just selline, millisena ja milliseks tema ise valib selle elada.
Inimese poolt tehtud samm on kui astumine tasasele ja tüünele
veepinnale, kuid tema enese poolt tehtud puudutus puudutab teda
ennast tagasi, sest ta ei ole ainus muutuja oma elus. Veepind ei
kanna inimest - tema poolt tekitatud lained tunduvad suured ja tugevad
ning inimene tajub oma haprust ja väiksust – tema sees on hirm, et
temast endast ei piisa, et ise oma elu ära muuta.
Inimene vajab ohvrina olemist kohas, kus ta tunneb, et tema ise ei
saa endale oma elu muutmiseks teist lahendust anda, kui see, mis tal olemas on. Ta vajab ohvriks olemist, et, teiste inimeste tähelepanu püüdes, saavutada see, et teistel oleks temast kahju ning nad annaksid
talle enda omandist vahendeid juurde nii, et inimene jaksaks pinnal püsida. Kui
inimene ei saa olla nähtav ohver, siis saab ta olla süüdlane,
kelle sammul olid tagajärjed, sest ka nii pälvib ta tähelepanemist.
Süüdlasena olles on tal lihtsalt natuke pikem tee kannataja
energiasse, kuhu jõudes saab ta ohver olla. Ohvrina olles, lohutust
ja toetust oodates, jääb inimene seisma, süüdlane peatub
karistuse kandmiseks – mõlemal juhul lainetus vaibub ja veepind
selgineb.
Iseenda poolt valitud oma enda elu elades ja ennast oma elu ohvrina
tundes, vajab inimene viha jõudu, et suuta ära teha need asjad,
mille kohta ta ütleb – Mina pean! Võrreldes ennast nende
inimestega, kes on tema lähedal, leiab ta koha, kust ammutada viha
kasvatamiseks ainest. Vaadates, oma elu sisse ja teiste eludele
kõrvalt, usub ta, et teistel on palju kergem, sest neil ei ole
temaga ühesugust elu – neil ei ole tema raskusi ja seega on nende
elus olemas vabaduse kergus. Ennast ohvrina esitledes loodab inimene, et
vaataja võrdleks oma elu tema omaga ja tunneks ennast süüdi oma
kergema elu pärast ja leiaks mooduse, kuidas ohvrile maksta toetust
iseenda poolt valitud elamise eest. Teisest saab süüdlane, kui ta
ei jaga endale kuuluvat – ta võib ka anda, kuid sellest ei piisa
kunagi, sest elamise raskus on, ohvrina elades, inimese elus jätkuvalt
alles.
Kui iseenda ohvrina tundmine sai alguse valusast kogemusest
inimese elus, siis enda ohvrina esitlemine on kui umbrohi, mis levib
ja vallutab märkamatult inimese käitumisharjumused – see saab
tavaliseks mustriks, kui inimene kasutab, oma elus ettetulevatel
keerulistel hetkedel, ohvri rolli selleks, et oma eluga toime tulla
viisil, mis tema kogemuste järgi edukalt töötab. Ennast ohvrina
tundes ootab inimene, et keegi tuleks ja päästaks teda, tema oma
elu elamise vaevast, helgemasse olevikku. Viiks teisale kõige selle
seest ja käest, mida tema tegelikult teha ja kogeda ei taha – inimene ei taha oma valikute tagajärgede käes ega sees elada.
Valides, endale ohvri rolli, müüb inimene iseennast. Ohvriks olemise
eesmärk on saada endale energiat, mille eest ei pea maksma. Ohver
näitab, et temal on vähem, kui teistel ning talle juurde andes
loodaks tasakaal, kuid tegelikult saab algsest tasakaalust tasakaalutus, sest ohvrile saab rohkem ja andajale jääb vähem.
Ohver usub, et kui tema ise sõnadega ei küsi, siis on ta vaba
juurde antut kasutama – tal ei ole kohustust maksta. Ohver müüb
oma kannatusi, näidates iseennast, seega tundub talle, et energia
liikumine on olnud õiglane, kuid tegelikult võtab ta endale
energiat, mille eest pole vastu andnud – ühel hetkel jõuab kätte
hetk, kus kaalude tasakaalustamiseks kukutatakse ohver, teda valusalt puudutades, lavalt.
Inimesel on kohustus taastada tasakaal kohas, kus tema samm on teise
inimese energiat vähendanud. Kohas, kus inimene ei ole tasakaalu
muutnud ei ole tal kohustust anda, see on vabatahtlik samm, kuid tal
tuleb mõista, et ka selles kohas on oluline tasakaalu säilitamine –
igal inimesel on vastutus iseenda ja oma sammude tagajärgede eest –
küsides tuleb vastu anda ja andes tuleb vastu küsida. Ohvrile andes
ei küsita tavaliselt energiat vastu, sest kuidas võtta sealt, kus
on niigi vähe, kuid, endast andes, ohvrilt vastu küsimata või
antavat vastuvõtmata, ei jäägi ohvril muud üle kui müüa ennast
või loobuda abist. See, kes jääb ohvrile andma, tunneb, et teda
kasutatakse ära, sest temale jääb vähem – nii muutub tema
ohvriks ja ohvrist saab süüdlane.
Ohvrina esitlemine on muster ja inimene ei pruugi teadvustadagi,
miks ta seda tegelikult kasutab. See on tema lahendus saada juurde
seda, mida temal on vaja, et tulla toime oma elu elamisega. Uskumusega,
et ohvrina olles saab ta vajamineva, annab inimene, ohvrina elades, endale turvatunde.
Kui inimene näitab teistele, et temal on vähem, siis saab ta juurde
ega pea ise oma elus muutusi looma, vaid saab vanal moel edasi olla.
Muutus tuleb läbi teiste, sest teiste antud vahendid aitavad tal
edasi olla, kuid nii ei võta inimene vastutust oma valikute
tagajärgede eest. Inimene, ohvrina elades, ei tea, mida muuta, sest
ta ei näe lahendust, kuidas tema ise saaks oma elu muuta - ta ei
soovi vahetada vaatenurka oma elule ja valikute omamisele – see,
mis on tema, peab tema oma olema – tema on kannatav ohver.
Kui inimene tunneb ennast oma elu ohvrina, siis tunneb ta ennast
süüdi olevat, et tema ise ei oska oma elu elada. Iseendale süüdlase
rolli valides vajab inimene kedagi teist, kes määraks tasu, mille
maksmise järel saabuks vabadus, kuid kes määraks õiglase hinna,
et mitte muuta süüdlast ohvriks. Inimene istub ja kannatab, kuid ta
ei küsi selle käest, keda ta enese ohvriks peab – kui palju ta
süüdi on. Inimene ei küsi iseenda käest, mida tema ise endale
anda saab. Ennast süüdlasena tundes vajab inimene päästjat, kes
ütleks talle, et ta on, karistust ära kandes, lunastanud ennast selle
eest, et ei tahtnud või osanud elada oma elu sellisena nagu see oli. Inimene ei
luba endal uskuda, et ta võib teha uue valiku, et elada nii nagu
tema seda soovib. Ta vajab, et keegi teine ütleks, et ta võib teha
seda, mida ta tahab – elada oma elu oma enese moel. Ohvri ja
süüdlase rolle vahetades on inimesel võimalus leida lohutust,
saada tähelepanu ja lisaenergiat ning kasvatada viha, et tulla toime iseenda elu
elamisega, kui ta usub, et tema elu muutjad ja mõjutajad asuvad
väljaspool teda ennast. Inimene vajab teiste luba, sest siis saab ta
vajadusel, kui ei lähe nii nagu ta lootis, võimaluse teist
süüdistada ja taas saab temast ohver. Kui vaid keegi teine
vastutaks tagajärgede eest ja looks uuesti tasakaalu Maailmas, kuhu
inimese astutud samm jättis jälje!
See, et inimene ei saa seda, mida ta tahab, ei tähenda seda, et ta
on ohver – järelikult ei ole see tema valik, aeg on, vaatenurka
vahetades, uuesti valida. See, et inimese elu ei ole käesolevas
hetkes täpselt selline, mida tema kogeda tahtis, ei tähenda seda,
et muutust ei tule ega ole olemas. Inimesel on võimalus elada igat oma hetke
parimal võimalikul moel.
Teadmise vastuvõtmine – Jah, minu elu on selline nagu ta on. Mina
ise valisin oma sammud ja nüüd tuleb mul ujuda, kuni maa on taas
jalge all. Kui rabelen vastu, siis on raskem ja väsin pingutusest.
Kui jään ulpides ootama, millal keegi mind märkab ja kahju hakates
mulle rõnga viskab või veest välja sikutab, siis tahan olla
teistest sõltuv. Kui luban endale aja olla, siis rahunen ise ja
lained leebuvad – nii ei tule lainete segaduses huupi rapsida, vaid
näen kaldaid ja sihti seada. Mina tean, et mina ise olen see, kes saab ennast
aidata. Ma ei suuda kontrollida vett, maad, õhku ega tuld ja ammugi ühtegi teist inimest, kuid ma
saan nende tuge kasutada, kui usaldan olla. Järgmist sammu astudes saan teha
valiku, milles saan kogeda veel kogematut ja avastada saladusi iseenda kohta.
Oli
üks suvine pühapäeva hommik. Päeva algus oli udune, kuid soe.
Kaks erinevat inimest olid ühel ajal ühel rajal ja nad kohtusid.
Mõlemal oli õigus olla seal, kus ta oli ja teha seda, mida ta tegi.
Üks inimene sõitis rattal jõe äärde kala püüdma, teine jalutas
kahe koeraga. Üks koer oli lahtiselt ja seisis ratturi teele, too
tuli sadulast maha, seadis ratta enda ning koera vahele ja ootas
koera omanikku.
Mina
olin selle koera omanik ja selle hommikuse kohtumise läbi elanuna
sain endaga kaasa kogemuse, kuidas süüdlase ja ohvri rollid
vahetuvad ning kui kergesti mina neid kahte kasutasin.
Mina
jalutasin nii nagu ikka seal, kus olin harjunud käima. Kõigi nende
pikkade kuude jooksul ei olnud ma kunagi ühtegi teist inimest
samadel radadel kõndimas näinud. Üks koer on mul rihma otsas, sest
muidu kaoks ta loomade jälgedes avarusse, kuid teine, kes veel
vapralt edasi kõnnib, jalutab vabalt. Udus seigeldes kõndisime oma
mõtetes uidates erinevatel radadel. Korraga nägin eemal udu seest
paistvat ratturit ja mõistsin, et vabalt kõndiva koera rada ristub
inimese omaga. Ma tundsin pahameelt, et keegi söandas tulla sinna
kohta, kus mina end vabana ja kõigist eraldi teadsin olevat. See
inimene oli süüdi, et mina ei saanud jätkata harjunud olemist –
tundsin end ohvrina, kellelt on ära võetud see, mis tundus enda
oma olevat – õigus avarale, inimestest tühjale vabadusele.
Tõttasin
ratturi poole ja kartsin, et koer võib natukene kuri olla –
tundsin end süüdlasena. Samas hoidsin alles süüdistust teise
inimese vastu, sest sellest leidsin koha, kus teise vastu viha
kasvatades saada jõudu, et kohtuda selle pildiga, mis mind ees
ootas. Nägin, et koer lihtsalt seisis ja vaatas. Jõudsin temani ja
klõpsasin rihma kinni. Esimesena laususin tervituse, see järel
õigustasin ennast, et olen harjunud üksi olemisega, sest keegi ei
käi seal – selle lause taga kõlas taas süüdistus teise pihta ja
enese ohvrina esitlemine. Seejärel poetasin vabanduse, et häirisime
teist oma kohal olemisega. Rattur ei öelnud ühtegi sõna vastu
(arvan, et ta ei ole kohalik ega kõnele soome keelt). Kõndisin
koertega ühes kodu poole.
Minu
valiku, lasta koer vabalt kõndima, tagajärg oli see, et teine
inimene pidi peatuma ja võib-olla tundis ta hirmu looma ees. Ma ei
osanud sellist kohtumist ette näha, kuid ma sain seista ja võtta
vastutuse oma valiku tagajärje eest, kuid mina vahetasin rolle –
ohver, süüdlane, ohver, süüdlane ja alles seejärel vabandasin,
sest tundsin, et pidin seda tegema. Üks hommikune hetk, mis näitas
mulle ohvri ja süüdlase rollide kasutamist ning läbi selle juhatas
teekonnal edasi. Üks lugu, mis kestis vaid mõne minuti, sisaldas
endas nii paljut.
Samal
päeval kohtusin inimestega, kellega jagasin oma kogemust, kui
laotasin nende ette ohvri ja süüdlase mängu olemust – see juhtum
aitas neil mõista, kui tavaline ja igapäevane on see mäng meie
eludes – me mängime ja vahetame süüdlase ning ohvri osasid nii
kergesti, et ei pane oma tegevust tähelegi.
... tundsin raskust oma õlgadel. Mina ise olin oma ellu valinud
kõik selle, mida varem ei saanud enda omaks pidada, kuid ometi
tahtsin väga kogeda, sest kunagi kusagil oli näinud ja puudutanud.
Ma tahtsin seda kõike, kuid ei tahtnud selliselt, sest kõige olemas
oleva haldamine, korras ja alles hoidmine oli raskem, kui oskasin
arvata - laps seisab mänguasjade riiuli juures ja soovib kõike
nähtavat endale, kui ei saa, siis tuleb jonn ja solvumine, kui saab,
siis on tal varsti tüütu ja igav oma paar päeva vanade asjade
hulgas.
Mul oli vaja jõudu, et tulla toime, astuda vastu uuele päevale ja
teha ära kõik see, mis arvasin, et tuleb teha. Oleksin tahtnud
vahel oma kandami maha panna, ära käia ja mujal olla, kuid ma olin
endale öelnud, et mina pean ja ma kuulasin ennast. Vajasin viha,
suurt kogust viha, et anda endale jõudu juurde. Võrdlesin ennast
nendega, kes olid lähedal. Uskusin, et kui neil ei ole kõike seda,
mis oli minul, siis järelikult oli neil palju kergem elu. Teise elus
nägin vabadust, sest seal ei olnud seda, mis minule enda omas
raskusena tundus. Tundsin, et olen ohver – mina olin oma elu elades
oma enda elu ohver. Ma ei näinud võimalust uuesti valida, sest kord juba
olin valinud ja seega oli valik minu oma. Kartsin muutusi, sest ma ei
teadnud, mida ja kuidas oleksin saanud muuta. Tundsin, et vajan
midagi või kedagi, et too kergendaks minu koormat.
Rääkides sellest, kui palju minu elus oli tööd, esitlesin ennast
ohvrina, sest tahtsin, et kuulaja võrdleks enda elu minu omaga ja
tunneks end süüdi, et temal oli kergem ja otsiks mooduse, kuidas
tema saaks aidata. Omal moel tahtsin tegelikult, et teine maksaks
mulle tasu selle eest, et mina elan iseenda poolt valitud elu.
Teisest sai süüdlane, kui olin jaganud oma ohvriks olemist, kuid
teine ei jaganud enda hüvesid mulle, sellest leidsin koha, kus teise
vastu süüdistusi kogudes endasse viha jõudu ammutada.
Ma vajasin, et see kergus ja vabadus, mida nägin teise elus, saaks
minu osaks ja omaks. Ma ei võtnud vastu teadmist, et soovitu
saamiseks tuleks mul iseenda vaatenurka muuta, sest siis otsiksin ise
võimaluse, kuidas soovitut endale anda. Oleksin tahtnud, et teise
tähelepanu puudutus jääks kestma, oleks minuga kogu aeg kui seda
vajan, kuid kui teise vaade suundus mujale, siis tajusin tühjust ja
olin pettunud ning solvunud – teine oli minu tunnetega toimuvas
süüdi ja järelikult sain mina taas ohver olla. Teine oli süüdi,
sest tema tegi seda, mida tema tahtis, kuid mitte seda, mida mina
vajasin – mina olin ohver, sest jäin vabaduse kergusest ilma ja pidin endiselt üksi oma elu elama.
Selmet ise astuda, valisin ohvrina kannatades peatuse ja ei astunud
edasi, sest tahtsin, et mind aidataks minu koorma kandmisel ning
selle asemel, et õppida olema tänulik kõige selle eest, mis ja kes
olid kingitusena minu elus olemas – see oli ja on selle hetke parim
võimalik - valisin mina uskumuse, et olen elu ohver ja seega vajasin
tasakaalu taastamiseks teise andamit.
Kogesin, et oma igapäevast elu elades, kasvas viha üha uuesti ja
uuesti minu sisse tagasi – ma ei mõistnud miks. Vaatasin ringi, et
ehk leidub kusagil süüdlane, kes mängib minuga ja kasvatab minu
sees viha. Otsisin põhjust mind ümbritsevast maast ja asjadest,
sest kartsin, et äkki võivad nemad vajada minu viha. Aegu hiljem
mõistsin, et mina ise kasvatasin oma viha, sest selles kohas
selliselt elades oli mul oma elu elamiseks viha jõudu vaja.
Raske oli muuta oma nägemust Maailmast, sest selleks tuli mul
lammutada ja lahti lasta oma uskumustest ja tõekspidamistest, mis
hoidsid mind ümbritsevaid raame kindlalt paigal. Väljaspool seinu
avastasin, et Maailm on muutuv ja igal uuel päeval hoopis
teistsugune, kui arvasin selle eile olevat – midagi ei olnud ega
ole paigas ja jääv peale igavikulise aja - see on tõeliselt hirmutav kogemus, kui ei usalda veel tiibu, et ise lennata.
Mina ise keeldusin oma valikuid vabaks laskmast, sest see oli miski,
mis tõestas Maailmale minu väärtust ja õigena elamist. Kuidas ma
oleksin saanud tookord endale tunnistada, et see, mis ma kunagi olin tahtnud
ja nüüd oli olemas, ei olnud selline, mida endale hoides oleksin
end üleni vabalt tundnud – kõik kokku oli raske tööga
kohustuste täitmine. Ma andsin endast enam, kui tegelikult sain anda
ja see osa, mille andsin rohkem, selle täitmiseks vajasingi viha
jõudu, et ennast sundida suutma veel ja veel. Mina ise ei tahtnud
olla süüdlane iseenda ees.
Ma valisin ja proovisin, kuid ma ei lasknud lahti, vaid proovisin
kõike alles hoida. Ma ei tahtnud lahti lasta, sest arvasin, et siis
olen ebaõnnestunud ja pean tegema seda, mida ei saa – algusest
alates uuesti valima.