Oma hambad pesen mina ise

 

Vana aja lood – arvatavasti on kõigil olemas mälestus sellest, kuidas kellelegi, millegi, andeks andmine, tõi kaasa samasuguste valusate, ebamugavate ja ülekohtuste kogemuste korduste jada. On ju üsna tavaline, et laste vaheliste tülide ja erimeelsuste lahendamiste mudel nägi ette, et keegi pidi vabandust paluma ja keegi pidi andeks andma. See tegevus lõpetas välises toimunu ära – oli signaaliks, et sel moel peab tüli lahendatuks ja lõppenuks saama lugeda ning edasi ega enam ei tehta.

Kuid oi, kuidas tehti – see, kes vabandas, tegi uuesti ja ehk ka kordades kõvemini. Tegi, sest tema sees puudus teistsugune lahendus. Tegi ehk salaja ja ka kaude, et ei jääks enam vahele. Tegi ka nimme, et näidata enese võimu ja üleolekut. Tegi tahtlikult, et maksta kätte enese alanduse eest – tema oli see, kes kõigile nähtavalt kaotas - iseenda.

Võttes lahti eneseabiõpikud või kuulates hingetohtrite nõuandeid, kostub neist mantrana – Anna andeks ja Sulle antakse andeks! Mõte sellest, et - annan andeks - toob kaasa alateadliku hirmu – on teadmine, et see ei tööta, sest see ei kaitse ega lõpeta. Tagajärjed saavad olema hirmsamad ja pidevamad, sest lastes kaitsetel langeda ja olles teisega nii nagu enne – naiivselt uskudes, et enam mitte kunagi, kuna teine mõistis oma teo tagajärge ja on seepärast ohutu, saadakse haiget. Teise jaoks oli tagajärg allajäämine ja enesekaotus – tema lugu jäi seal pooleli, sest see, kes teeb edasi, ei ole mõistnud teise kannatusi ega võtnud vastu vastutust enese osa eest loos.

Annan andeks – tähendab enese vahetute kogemuste teel, et tehakse uuesti, jätkatakse edasi – samal moel kordub taas, sest teine ei ole muutunud, saadud infot. Kasutud tantsusammud – vabandatakse, sest siis lõpetatakse vale – süüdistav - tähelepanu – antakse andeks, sest siis lõpetatakse vale – tunnetega toime tulemist ootav – tähelepanu. 

Täiskasvanute lahendus tähendab, et tunnetega kimpus olijatele esitatakse nõudmine, et koheselt leitakse eneses tasakaal ja ollakse enesest teadlikud - miks ja kuidas oli, mida ja miks tunti, mida ja miks ning kellelt vajati ja vajatakse - justkui järgneks sellele infole reaalses tegelikkuses sündivad reaalsed lahendused, et aidata ning toetada mõlemat loo osapoolt. Seda ei juhtu ega seda tehta, sest selle jaoks ei ole vabandamise/ andeks andmise lahendus mõeldud ja sellepärast see ka ei lahenda loo algust, vaid annab põhjuse korduseks.

Traumaatilise jäljega lapse jaoks ei luba enese alalhoiuinstinkt teist ohutuks tunnistada. Teisele andeks andmine tähendaks enese kaitsetuks jätmist – turvaline täiskasvanu läheb peale seda, sõnapaari, ära ega hoia enam turvalist ruumi. Teine saab, segamatult, teha seda, mida ja kuidas valib tahta teha. Kui tegijaks on see ainus täiskasvanu, kes peaks olema lapse poolt ja turvaline, siis ei ole kedagi, kellega koos olemine tähendaks, baastasandil, turvas olemist - siis on andeks andmine välistatud, sest see tähendab, et vabatahtlikult seataks oma elu ohtu.

Stop – tänases ollakse täiskasvanu, kelle jaoks on selge, et vabandust palumine ja andeks andmine – ei ole lugu lahendav lahendus. Lahendus on olemas oleva info vastu võtmine – see tähendab, et tegelikkuses ei jätkata vanal moel. Piiride panemine ja nende hoidmine on enese ülesanne – enese selgus ja enese teadlikkus. Väärtustatakse ise ennast – kogutakse infot, töödeldakse kogu olemas olevat infot ja toimub teadlik arvestamine sellega, mil moel ja kuidas teine on valinud läheduse ja enesest panustamise suhtesse. Sellest tulenevalt mõtestatakse oma, kahte ühendav, roll ja selle võimalused selles suhtes, samuti valitakse, millise prioriteediga suhe jääb olema, teineteise lähedus ja enese panustamine sellesse suhtesse.

Lisaks sellele, et andeks andmine ei toonud kaasa oodatud rahu, on lool on olnud ka teine pool – tuli paluda vabandust ja võtta vastu karistus teo eest, mida mina ei olnud teinud, milles mina ei tunnistanud ennast süüdi – teine oli vastutav või oli mõlemal oma osa, kuid teine vaikis, sest ootas enda ees vabandamist/ tema jaoks valele karistust. Tema sai olla õige – tema jäi õigeks. Oluline täiskasvanu, kes lahendas lugu ja mõistis kohut, oli ebaõiglane – temal oli oma lemmik, väljakujunenud vaatenurk süüdlase osas ja tunded, mis vajasid seda, kelle pihta sai ennast välja valada.

Tänases mina ei ole enam väike – olen vastutav enese eest – minul on olemas tänase aja teadlikus, ressursid, oskused ja võimalused - minu vastutus on kasutada neid ja töödelda olemas olevat infot ilma vajatud vajaduste võimalikkust tõotavate prillideta. Enam ma ei eelda, et teis(t)el on samasugused põhimõtted ja aukoodeks, kui minul. Enam ma ei oleta, et teis(t)e otsused/ valikud tehakse ka minu või minuga seotute heaolu silmas pidades. Enam ma ei anna otsustust, kuidas minuga saab olema - kellena mina saan olema, teise kätte – varem oli nii, et teine valis omale rolli ja sundis/ seadis, oma käitumise ja tekstiga, mind fakti ette – Sina mängid selle rolli vastas rollis ja sellistes piirides, milles osaks saab Sulle see - kuid, kui ei järgi ja eirad, siis saab osaks see ja too.

Reageerides, vastu, ma nõustusin selliste tingimuste ja osaga, kui iseendaga – sel moel kaotasin eneseteadlikkuse ja -selguse. Mängisin kaasa, samal ajal ootasin ja lootsin või protestisin vastu ja tõestasin enese teistsugusena olemist, et teine saaks, teaks ja peaks mind vabastama rollist, mida mina kanda ei tahtnud – see ei olnud mina – see ei olnud kogu minu mina olemine.

Kuid, miks teine oleks pidanud muutma oma rolli, kui talle oli seda vaja või see meeldis talle või oli mugav võimalus lahendada oma tundeid – tema sai olla, kui mina olin ja sellepärast pidin mina olema. Just selle põhimõtte pärast ei ole tahtnud ma tolle teisega koos olla ega ka nö small talki arendada või sõbraliku naeratusega esitatud rolliga kõrvu olla.

On teadmine, et vabanduse ootamine ja andeks andmine ei lahenda teemat, vaid jätab, enese kaotuse ees hirmu tundes, rollilõksu ning annab jõu ja võimu teisele – too oli see, kes, oluliseks nimetatud suhte omanikuna,  vajutas nuppu ja käivitas loo. Pikaajalise ja ka šokina kogetud ootamatu enesekaotus käis minuga kaasas – kontrollisin ja pidasin ennast ülal nii nagu see teine oleks olnud kõrval ja samas – olnud koguaeg või siis olulises. Kontrollisin enese vastavust ja õigsust, et teine näeks enese ekslikust ja mõistaks ning vabastaks mind, minu jaoks, valest rollist ja võtaks mind vastu sellena, kes olen – selle iseendana, keda mina näen ja tunnen.

Enesekaotus – teis(t)ele allajäämine – tema sai olla see, kellena ta valis olla – tõi kaasa solvumise. Olin solvunud, et mäletada ebaõiglasi hetki, inimesi, valikuid, kohustusi ja tegusid. Olin solvunud, sest enesest ei olnud piisanud – mina võisin olla, kuid teine ei muutunud ega muutnud ennast, et mina saaksin, aktsepteeritult ja tunnustatult, temaga ühes iseendana olla. Olin solvunud, sest oli olemas võimalus, kuid mina ei saanud ennast selles hea ja paremana realiseerida – igavene valena olemine takistas - olin olnud teise tunnetele prügikast.

Sel sügisel kogesin ennast kordades solvununa, sest tunnistasin tõeseks info, et õde, tädi ja vend on tänaseni valinud ja valiksid võimaluse korral ka edasi, minu kolme lapse seast välja need kaks, kellega nad sai suhelda ilma minuga kontaktis olemata. Tädile, kui meist kõige vanemale, asjast rääkimine oli asjatu – tema vaatnurk määras ohvriks õe ja tegelikkuses oli ta juba jätnud seljataha suhte minu noorema poja ja ka minuga. Tema, täiskasvanuna, ei hoidnud kõigi nende ümber, kes minu Meie-sse kuulusid, turvalist ruumi ega lahendanud nn laste erimeelsusi.

Selle teadmise vastuvõtmisele järgnes minus protestide laine – kuidas nii saab teha, mis õigusega, see on ju ülekohus – minu jaoks tähendas see info, et olin kõikide silmis halb ja vale – hea ja õigega sel moel ei valitaks ju käituda. Enesekaitse tähendas teiste süüdistamist ebaõigluses ning nõudmist, et nemad arvestataksid kõigiga – ka minuga. Samuti vale teo eest karistuse soovimist – valedele tegudele peab järgnema karistus – eesmärgipäraselt ja teadlikult ühes paigas paigal seismine – et saaks toimuda vabandamine ja andeks andmine – ohutuna olemise lubamine ja ohutuks tunnistamine - vabastamine ja vabanemine. Seda ei toimunud.

Tänases on selge – sugulastel jätkub ressurssi ja tahtmist kahele. Meile see variant ei sobi – meie oleme tervik – hoolime omadest – sellistel tingimustel, et on kusagil need, kes jagavad meid ühtedeks, kellesse on suhtutud austavalt ja hoidvalt ning teisteks, kellesse on suhtutud ebaviisakalt, seljataga kohut mõistes ning naeruvääristavalt ühisest välja jättes ning lükates, eraldamine ja vahe tegemine ei ole meile vastu võetav.

See ei ole etteheide, vabanduse ega paranduse ootamine. Sugulaste poolt tehtud valik on info – meie oleme selle info vastu võtnud ja seda töödelnud. Oleme tegelenud meie põhimõtete ja soovide teadvustamise ning sõnastamisega - meie valik on teatavaks tehtud – vabastasime sugulased kohustusest olla olemas kõigi jaoks ja need, kellele tähelepanu seni osutati, ei vali seda enam vastu võtta.

See reaalne ja jõus olev otsus ei ole tehtud sugulaste karistamiseks, vaid meie eneseteadlikkusest tulenevalt – kes ja kus, kellena ja kelle jaoks olemas oleme – kuhu ja millesse panustame – mida ja kuidas soovime enese jaoks alles hoida ja kasvatada. Meie Meie on see koht, kus meil kõigil on võimalus kasvada – inimesena ja eilsest paremana - me anname selle võimaluse kõigile, kes on selle Meie sees ja meie omadega seotud ega taha lõhkuda või vähendada seda, mis ja kes on Meie-na ja meie jaoks ning pärast olemas.

Marianne

31.12.2023.a

Head vana aja lõppu

ja

head,

enese selgust 

ja enesest teadlikuna olemise,

aega!

Kuningas on surnud – elagu kuningas

 

Suhteid alustades – neisse sisse hüpates või ka vargsi astudes, ei kujutata päris tõeselt ette seda hetke, mil seda suhet ega seotust enam ei ole. Suhte alguses ei ole eesmärgiks, milleni soovitakse koos jõuda, selle sama suhte lõpetamine. Ometi tähendab algus seda, et ühel hetkel on käes ka lõpp – kunagi, midagi lõppeb või lõpetatakse ära. Suhte lõpetamine saab olla kokkuleppeline, kuid ka ootamatu või paratamatus – see on info, mis tuleb vastu võtta.

Ühisest teest saabki, jälle või tehakse jõuga, kaks eraldi olevat ja kulgevat rada, kui ilmnevad või tunnistatakse olemas olevad põhjused tõeseks – nende põhjal tehakse otsus, mis teostatakse. See hetk võib olla kergendus, kuid ka paratamatus, kui vastu tuleb võtta teise poole otsus või vältimatus.

Suhe on läbi – elagu uus suhe – sama rollipartneriga tuleb kujundada välja uus kahe vaheline kaugus, suhte intensiivsus ja sisu – luua uus tasapind, millele suhe toetub ja kuidas suhe toimib. See protsess on valulik ja tunneterohke teekond, sest ollakse veel samad, kuid edasi minemiseks peab olema uus – rollinimed näivad olevat samad, kuid lahendada tuleb neid teistmoodi.

Suhtele EI ütlemine ehk selle peatamine on koht, milles saab selgeks, et elus on kätte jõudnud hetk, mis ei ole see, mida endale taheti – seal on see, mis on. Saab selgeks, et jätkamise tahe puudub ühes või ka mõlemas osapooles – vana enam ei ole ja uus valik tähendab, et üks osapool ei saa muuta ära teise otsust.

Enne veel, kui jõutakse uueni, tuleb vana ära lõpetada – teadlikult lõpetada – iseendas ja ka teineteise vahel pooleli jäänud otsad läbi kõndida ja kokku sõlmida. Sageli tehakse seda üksinda – protsess kestab ja kulgeb enese sees, sest koos töö tegemine tundub pilkamise ja vähendamisena – kuna teine ei ole enam turvaline ega oma, siis ei taheta temast midagi teada. Ellu jäämine ja kildude kokku korjamine tähendavad eraldatust – eraldi olemist. Füüsilisele eraldumisele lisaks tuleb ära teha ka vaimne eraldumine – enda teadlik ära toomine kõige selle juurest, mis seni tähendas Meie-t.

Ühise tee ja Meie lõppemine tähendab kaotust – ka enese kaotust – enam ei ole ega saa seda, mida ja kuidas oli. Vahetuvad elukohad ja ehk ka töökohad, kaovad ja vähenevad võimalused, distantseeruvad sõbrad ja ka sugulased, vahel isegi lapsed. Ise ennast ja oma Maailma tuleb ise üles ehitada – mitte taastada, vaid sellest kohast ja sellisena nagu ollakse – uuel moel, uue iseendana, edasi minna.

Kui on käes see variant, milles on tegemist ootamatuse ja/ või paratamatusega – ollakse ise see, kellele öeldakse EI – Mina enam ei taha - lasen Sinust lahti – meie ei ole enam Meie! Siis on tegu jahmatusega ja Maailma ootamatu kokku kukkumisega – suur teadmatus ja küsimärk, kuidas ja mil moel saab/ tuleb minna edasi, sest ootamatult on selgunud, et ühisest olnust PEAB lahti laskma ja ära minema.

Loomulikult tõusevad tunded ja olukorrale reageeritakse erinevaid võimalusi kasutades. Tardutakse paigale ja keeldutakse ennast liigutamast – kui ei astuta edasi, siis ei saa tõeks. Vajutakse pisaratesse ja kurbusesse – lohutamatu üksindus ja hirm üksinda olemise tõttu. Protest – minuga nii ei tohi teha. Püüd parandada – tõestatakse enda olulisust ja väärtust. Vastuhakk – argumendid ei pea, see või too on valed/ ülekohutused/ muudetavad - selleks, et teine muudaks oma otsuse ringi. Need variandid ja teised ning kolmandatki on püüd hoida alles ja paigal see, mida enam ei ole ja seda, keda enam ei ole – kuigi riismed ja füüsiline kohalolek veel võivad olla.

Kui ollakse see variant, et öeldakse ise välja Ei, siis võetakse enesele suurema süü koorem – tehakse teisele ju liiga. Tuleb tõestada ja põhjendada enese otsust ning vajalikkust. Tuleb taluda hukkamõistu ja välja jätmist – hoitakse eemale sellest, kes vähendas teist, sest soovis ja tahtis endale teise arvelt – ei olnud enam valmis taluma, kannatama – Meie nimel koos tööd tegema. Mis, siis, et endal oli paha – teiste silmis tuleb ju õige olla. 

Selline vaimne vägivald tähendab hirmutunnet - elu on ohus ja see uskumus viib vajaduseni nimetada teine süüdlaseks - otsida üles ja näidata suurelt välja, kuidas ja miks too osutus valeks. Sel moel jäetakse kõrvale vastutus enese osa eest loos, kaob ka austus teise vastu ning vähendatakse enese väärtust ühises olnus ja loodus  - päästetakse ju ise ennast.

No vot, nüüd jõuangi lähemale iseendale – minu lõppenud suhted, kui enese ja olnu kaotused, mis olid jäänud läbi leinamata ja edasi elades, läbi kõndimata – uus alus, enese teadlikus, rollinimede vahetus ja vabadus – töö eneses oli tegemata.

Esimene valus enesekaotus oli seal, kusagil enese alguses, kui Ema ütles minule kui Lapsele - Ei. Teine jäi 23 aasta tagusesse aega - hämarale Leedu linnatänavale – kui õde ütles oma EI välja. Ta ütles välja selle Ei, millest on pidanud kinni kõik need vahepealsed aastad, kuigi nende kestel on erineval moel ja intensiivsusel suheldud. 

Ja nüüd, kui peale ema matuseid ja pärimise teemat, oli kõlanud tema poolt väide – kui mina oleksin õige olnud, siis oleksime oma suhte korda saanud – justkui oleks ta selle nimel tööd teinud – justkui oleks see tema eesmärk olnud. Vaatasin olemas olevale infole otsa – see väide oli vale – mitte keegi ei teinud selle nimel tööd, sest seda ei tahetud – õde ei tahtnud, ka vend ei tahtnud – sel hetkel, kui lugu veel kestis, ka mina ei tahtnud, sest mina ei saanud seda üksinda teha. 

Õe EI kehtis endiselt – homme ära lõppeval aastal kordas ta seda üle väga mitmel moel – huvitavate ja vähendavate sõnade, kuid ka füüsilise vaikimise ja ära kõndimise ning ka olulise info mitte jagamisega. Selles kõiges ei olnud kohta kahtlusele, mis oli tema tegelik eesmärk – EI minule, kui kõigele selle, kes ja millisena ma päriselt olen.

Kui jõudsin välja sõnadeni – Kiusamine ja Vähendamine – tähendasid need, minu jaoks, kõike seda, kuidas päritoluperekonnas oli mind koheldud. Sõnade valgus paljastas minu uskumuse ekslikkuse ja lootuse lootusetuse. See, mis oli tundunud olevat olemas tervikuna ja ühtse tugevusena, oli tegelikult mingi X nimetaja alusel X arv koos elavaid/ olevaid inimesi. Minus oli elanud uskumine, et ollakse koos, sest minus oli vajadus ja tahe olla nendega tervik. Minus oli uskumine, et need, kes on selle terviku sees - minu pere - on vajadusel minu jaoks olemas – väide – üks kõigi eest ja kõik ühe eest - oli ekslik.

Tuleb tunnistada, et kõige valusamalt vaikiv ja suurim sügavus, oli nähtav üksindus kõigi nende keskel, kellega arvasin end üks olevat. Olin üksinda – kõik olid olemas – nad olid kusagil, kuid neid ei olnud seal, kus meie olime Meie olnud – nad ei olnud minuga ega toetust vajava minu jaoks olemas. Sõnad olid valetanud. 

Mina olin jäänud kunagise loo varemetele – üksinda – mina ise ei olnud ennast sealt ära toonud. Kui olin koristanud ühise korteri - kaotanud sealt Meie jäljed - seisin uksel ja vaatasin tagasi sinna, kus ei olnud enam kedagi - siis keerasin ukse lõplikult lukku. Ka mind ei olnud enam seal, kuid mina olin endiselt  olemas - olin Meie osa - selle Meie, mille olin ise endale loonud - see Meie oli minu pärast ja jaoks olemas - päriselt

Kolm kuud tagasi kirjutasin õele, mida ja kuidas loost tean ja ka seda, et lõpetame vana jama ära, teeme koos tööd, et tänases oleks olemas rahu. Mitte ainult meie kahe jaoks, vaid ka kõigi nende teiste jaoks, kes meiega, laiemas ühises, seotud. Tõmbasin maha ka piirid, kui ütlesin välja need Ei-d – mida ja kuidas enam ei saa – minuga ja minu poolt loodud perekonnaga. Vastus – tema ei taha koostööd teha – tema ei taha minuga mingit koos olemist – tema ei vali mind oma ellu. Korduv, oma, Ei sõna üle kinnitus.

Seisin taaskord üksinda – see ei olnud eesmärk, kuhu soovisin jõuda. Olin soovinud hoidvat lahendust meile mõlemale – olemas olevat, inimest, kui inimest, austavat ja tunnustavat suhet, paika pandud piirides ja kauguses. Oli kätte jõudnud hetk, mil minu samm oli leidnud lahenduse – mina andsin endale teadmise, et vanal moel enam minuga olla ei saa, kuid vabadus ja ülekohtu lõpetamine tähendasid üksindust – ühisest väljakirjutamist.

Sellest ühisest, mida päriselt ei olnud aastaid juba olemas olnud, kuigi minu jaoks oli selle sees halb olla olnud – see oli minu ühine, kuid ei teiste oma. Mina olin jäänud vana mudeli juurde – Meie pere - Ema, Mina, Õde ja Vend ning ka Tädi – kuid mina ise oli nad selle sisse, teatud kaugusele endast, endale vajalike soovide ja vajadustega, asetanud. Sellisele läheduse astmele seisma pannud, mis tähendas pihta puudutamise võimalust – nende teod ja valikud said minule haiget teha – näidata minu üksindust ja ebaolulisust kõigile neile.

Paigal seis ja töö iseendaga – seisin paigal, kui protestisin selle vastu, kuidas oli – Ei vastu, mis pidas. Selle vastu, et minu Meie ei olnud ka teiste Meie – minu oma nimel koos tööd ei tehtud. Selle vastu, et näis olevat võimalus, et kui mina ei esita tingimusi ega ütle oma soove välja ja lasen olla nii nagu varem, siis oleksid teised, minuga seonduvas, justnagu olemas, kui ikkagi ei minuga. Teadmine, et nende Maailmad on nende eneste ehitatud tervikud, milles minu jaoks kohta ei ole – ei kadunud ega muutunud valeks.

Tegin tööd, kui vaatasin enese sisse ja kõndisin läbi enese lugude - mõistmised ja lahti laskmised. Erinevad ajad ja lood olid omavahel läbi põimunud ning üheks saanud. Harutasin üha uusi sõlmi lahti ja leevendasin pinget eneses. Õppisin ütlema Ei ja lahti laskma turvatunde kaotuse tundest. Stress võttis juuksed lahti – vana aja energia lahkus. Pisikene, pea olematu, puuk tõi kaasa borrelioosi, mis ümbritses parema õla punase lainetusega. Selle kadudes tuli, samasse õlga, valu, mis vahetas asukohta, kuid ikkagi takistas liigutusi.

Eile jõudsin teadmiseni – mina ei olnud leinanud – minul oli leinatöö tegemata. Mina ei olnud andnud endale aega, et tegeleda enese, kui lapse, õe ja ka õelapse rollis olija, kaotuse kogemisega – minnes selle sisse – mõistes selle tähendust ja kõndides sellest läbi – jõuda uue iseendani – eneseselgus, rollide nimed - nende olulisus ja tähtsuse astme vahetus ning ka rollinimede vahetus ja rollide uued lahendused. 

Vaevu jõudsin sõnastada selle olulise eesmärgi, kui kukkusin veel sügavamale – ma ei olnud leinanud ka enese kaotust siis, kui, 13 aastat tagasi, lahutasin esimese abielu. Mul ei olnud selleks aega ega kohta olnud ja näis, et ka õigust mitte.

Tollel kevadel olid laval samad tegelased, kes tänaseski – Mina, Ema, Tädi ja Õde. Minu otsus, astuda selline samm ja see ka teoks teha, kohtas hukkamõistu ja eemaldumisi. Minu omad – osutusid mitte minu omadeks – nad toetasid loo teist poolt. Tema kaitseks moodustati ühisrinne ja samas tegeleti eneste hirmudega – millisesse valgusesse minu tegu neid pani ja mida nemad kaotasid - nad ei andnud oma kaotusi minule andeks.

Minult nõuti aru – miks ja mis õigusega mina sel moel otsustasin. Sõnades tehti selgeks, et sel moel ei valita ega tehta – teised, enne mind, on ära kannatanud. Sellest hinnast, mida nood teised maksnud olid, ei räägitud. Minul ei lubatud rääkida tõtt – teisest sel moel ei räägita st ausalt kõiki põhjusi välja ei öelda. Ei lugenud soov elada rahus, anda lastele tagasi turvatunne ja vabaks see, kellega enam koos edasi ei saanud minna. Mind õpetasid, tänitasid, noomisid, vihkasid ja minuga solvavalt käitusid need, kellel endal ei olnud meest ja/ või lapsi olnud. Nende seas ei olnud kedagi, kellel oleks täiskomplekt olemas olnud ja ega samasugust elu elanud neist ka keegi.

Too suvi sai, minu ja minu laste elus, pöördeliseks – mina/ meie jäime üksinda sinna, kus teine oli elanud ja teised kohal käinud. Lõppes suhtlus emaga, tädiga, õega, vend oli ammu kadunud. Minu piir oli ületatud – mina sain elada ainult enese elu – ei teiste oma. Alles tänases mõistsin, kui suur kaotus see minu jaoks oli – mina olin, kuid väga mitut Meie-t enam ei olnud. Ma ei olnud leinanud ennast, kui abikaasat ega naist ega enese ära olnud aega. Ma ei olnud leinanud ennast, kui last, kui õde, kui õelast – kõike seda, mis oli olnud ja korraga enam ei olnud. Ka laste tädid ja vanaema olid kadunud. Kõik oli kadunud korraga – uut peale ei ehitatud – uuel moel ei lahendatud – mind, minuna, ei tahetud ja mina sel moel ei nõustunud.

Elu tahtis ja ootas edasi elamist – oli kanda vastutus kõige selle eest, mis ühes oli loodud. Lisaks veel töö ja kool. Kui varem oli viha jõudu andnud, siis tol korral tundsin, et viha ei olnud – oli omamoodi vaikus. Toimisin ja tegin, kuid ise olin kadunud. Olen kangekaelne ja tööd rabav ning eesmärgi poole rühkiv – tegin, täitsin ja kõndisin. Ma ei leinanud kaotust, sest tol korral see ei näinud kaotusena – iseolemise vabadus oli hea. Tundsin ennast haavatuna ja soovisin olla kohas ning nendega, kus olin kaitstud - mind ei mõistetud hukka - oli vabadus olla iseendana. Elada ja kasvada edasi iseendana.

Oli olemas kohti, kus ma soovinuksin teisi kohale – siis, kui kiitusega kõrgkooli lõpetasin ja ka siis, kui kolmas laps sündis – ootasin tähistama ja tunnustama – üks Meie seast on seda teinud. Ei tulnud kohale keegi - ega ma ka ise kutsunud, sest ma ei uskunud nende soovi osaleda.

Mingeid kontakte ajas toimus ja kusagil ka kohtusime nt matustel. Kuid suhtlused ei taastunud enne, kui läks mööda nii kaks aastat – peale noorema poja sündi. Õega me ei jätkanud. Ema ja tädiga me ei rääkinud sellest vahepealsest perioodist ega ka sellest, miks valiti ja mida erinevate inimeste tahtmised endaga teiste jaoks kaasa tõid. 

Meie peres tunnetest ei räägitud – need jäeti eneste sisse ja elati teineteise peale välja. Enese piiridest vaikiti, kuid nende rikkumise eest karistati. Enesega seonduvast infost vaikiti, sest teisele ei tahetud anda võimalust olla parem – parandada suhet. Rolliteadlikkus puudus – kui pealispind vedas alt, siis oldi katkised lapsed, kes tundesõltlastena ja nende kaassõltlastena tundeid jahtimas ja tunnete vastu võitlemas – tervikut ei parandatud – loodi gruppe või otsiti/ värvati samasuguseid, kes jätsid, kellegi välja või astusid kellegi vastu.

Nendes lugudes olengi nüüd kõndinud ja neid, läbi elades ning mõistes, lendu lasknud. Päritoluperekonnaga kaasa tulnuid ühendavaks teguriks on olnud ühte siduva rolli piiratus – ühes ei saa kasvada – teise ja enese Mina teadvustamata, kuid ka tahtlikult teatavaks tegemata piirid on olnud takistuseks – elus edasi kasvavad inimesed ei ole kasvanud koos edasi – suhtes on jäädud lapsena paika pandud piiridesse – uskumused, enesekaitse, vajadused, hirm jne.

Sellised suhted ei täida, sest need on pealiskaudsed ja tegelikust inimesest kaugel. Ollakse, kuid ei tunta ega teata, milline ollakse. Ollakse, kuid ei tunta ega teata, milline teine on. See toob kaasa olukorra, kus puudub võimalus olla parem oma eilsest – hoolimata sellest, kuidas valitakse olla olevas ja ollakse inimesena edasi kasvanud – nende suhetes korratakse ennast - vana, seda valet, versiooni endast. Nendes suhetes ollakse olemas siis, kui peab või on vaja, partneri või iseenda jaoks, olema rollina kohal, kuid ei inimesena.

See tähendab, et, enese olukorra parandamiseks, kitsaskohtadele osutamine ja ülekohtu välja toomine, loetakse süüdistamiseks – tegevuseks, millega keelatakse vaba olemine – kuid vaba olemine tähendab tegelikkuses piiride rikkujate ning ennast kaitsvate inimeste seltskonda, kes peab sugulusest tulenevate sidemete pärast koos olema – kohustus kanda koormat, millest ei saa vabaneda muidu, kui vale tuleb keelata ja endale ehitatud Maailma seest välja jätta. Kuid sel moel valinu ei ole, ühise ega ka iseenda eest, vastutust võtnud inimene – tema teostab, iseenda jaoks, enesekaitset.

Minu teadlikus – kes ma olen - kellena ma olen - kellest, kui kaugel olen - millistes piirides olen - mis on eluohtlik, mis ei ole. Ühe ja sama inimesega saab kanda erinevaid rollinimesid – mis töötab, mis mitte. Endale antud vabadus – mina ei pea – mina saan seda, mis on minule hea. Mina valin selle koha, kus minul on võimalus olla, aktsepteeritult ja tunnustatult, iseendana ja kasvada sel moel edasi - minu panus võetakse vastu ja vastu antakse ka teise poolt - ühes, inimes(t)ena, edasi kasvamine on turvaline valik ja teadlik otsus.

Marianne

30.12.2023.a

Elulised teemad XVII - parem õlg

Parem õlg tähendab ise ennast ja enda omasid kaitsvat kätt – see on relva ja valet ning ohtlikku eemale hoidev käsi. Parem käsi teeb tööd, et ohtlikuks nimetatut, inimesi ja Maailma, enesest ning ka kõigist neist inimestest, kui ohvritest, kes on endaga samastatud, eemale hoida ja kaitsta.

See on pidev päästmine – tunnete käest ja eest. Pidev pingutus ja suur pinge – surve vähenemine/ vähendamine – toob kergenduse, kuid see tähendab õla liikuvust takistavat valu – sel moel väljendub see, mis on olnud varjus seni, kuni teostati endale võetud ülesannet.

Ära tee – peatu – mõtle – mida ja miks oled olnud tegemas – kelle ja mille eesmärki oled täitnud? Kas seda on vaja, sellises ulatuses, jätkata või üldsegi teostada?

Marianne

28.12.2023.a

Prioriteetide täpsustamine - läheduse astme korrigeerimine

 

Inimene ei oleks inimene, kui ta ei loodaks ega usuks võimatut – kuid sageli tähendab see - silmade sulgemist tõe eest. Sageli sulgeb inimene on silmad, kui ta tahab hoida alles suhet, et anda endale võimalus olla rollis, mida ta tahab mingil põhjusel omada või mida peab omama – ta on saanud selle sünniga ühes. Seega on olemas rolle, mida inimene vajab, kui kinnitust enese olemas olemisest – enese algus ja päritoluperekond või emana olemine või õena olemine või ... – kui ei saa olla, kui ei saa väljenduda, siis ollakse ise ennast ära kaotanud – vajatakse võimalust olla tänases paremana, kui eilses – austust, oma teekonnal kasvava, inimese vastu.

Inimene valetab iseendale ja ka teistele, kui ta on ja püsib suhtes, millest on alles jäänud raamid, kuid puudub sisu. Inimene täidab tühja ja ühepoolset suhet iseendaga, sest siis ta ei ole seal nii üksinda. Inimene proovib ka teist selle, enese poolt loodud, Maailma sisse monteerida, kuid see ei näi õnnestuvat – seal, kus teist ei ole, seal teda ei ole ja kuhu teine ei panusta, see mõlema toel ei kasva.

Sageli leiab suhte parandamise soovi väljaütlemine aset just sellises kohas – enam ei saa vaikida, sest tühjuse täitmine ja suhte edasi vedamine tähendab maksmist iseenda energiaga. Seetõttu öeldakse ennast välja ja seejärel kohtutakse vastusega. Välja öeldu ja endale soovitu ei pruugi tollele teisele meeldida ega temale sobida. Kui vastas on samasugune see, kes valetab iseendale, siis eitatakse olevat, süüdistatakse raskuste tekitamistes ja sunnitakse suu avanu vaikima. Kuid, kui nõustutakse, siis lahkutakse - see, mis on välja paistnud, ongi tõsi ja teine teostab lahku astumise. Enam ei valetata ega ilustata ega maksta iseenda kannatamistega.

Inimese aja loos on mitmeid pealiskaudseid ja näivaid suhteid, mis on, kuid mida tegelikkuses ei ole – olev on fassaad. Kohtutakse, räägitakse ja taas kõnnitakse omadel teedel. Justkui ollakse olemas – näib, et ollakse huvitatud, sest küsitakse ja mäletatakse ning tehakse ettepanekuid edasiseks – antakse ka lubadusi, kuid sinnapaika kõik jääbki – reaalseid samme ei astuta – ühiselt, kahte siduvasse, ühisesse ei panustata.

Või siis, ollakse koos ja lastakse ühel täita kahe vahelist maad – üks räägib iseendast, oma tegemistest ja isiklikust – jagab hetki ja oma inimesi, kuid teine ei vasta samal moel – tema näib elavat kuidagi kaasa, kuid ta ei loo ühendusi teise ja iseenda vahele – ühendavaid niidikesi ei lisandu ega olemas olevaid kasutata. 

Käiakse küll kohal või helistatakse, sest ollakse kohustatud – on öeldud iseendale, et peab või on olemas midagi, mida kardatakse kaotada või ei taheta kellegi hukkamõistu kohata. Sel juhul etendatakse välja rollist tulenevad ettekujutatud või ettekirjutatud lahendused – kuid südant neisse ei panda.

Suhe näib olevat olemas ja töötavat, kuid see ei täida, sest see ei puuduta ega ühenda sügavamalt. Suletud silmade taga on teadmine, et seotus on pinnapealne – see on nõrk ja katkemisohtlik – seda ei hoita, mitte rollipartneri olemas olemise pärast, vaid iseendale öeldud käsu tõttu – oled kohustatud – pead.

See kohustatus paistab välja kahte ühendavate traagelniitide vahelt - see teadmine kasvatab hirmu selles, kellega ühendust hoitakse – tema ei tea, millega maksta, et tasuda teisele jäämise eest, mida anda, et tõestada, teise silmis, enese väärtust ega ka seda, millisel hetkel teine otsustab lõplikult lahkuda. Päästetakse teist tunnete käest, sest tolles teises muhisevad viha ja kannatamatus ning vastumeelsus – ahistavas lõksus olemise tõttu.

Tõstatades teema, et sellist suhet parandada, kohatakse vastuseisu ja soovimatust – ei saada ju enese jaoks parandada seda, mida ei taheta omada. Seega läheb käiku teine variant – vähendatakse/ süüdistatakse/ hirmutatakse seda, kes tahab/ nõuab/ vajab muutust, selle jaoks, et tagada endale turvatunne ja eraldatus. Tähelepanu suunatakse muutust soovinule – too on see, kes hakkab ennast lahkama ja iseendas vigu otsima.

Sellise suhte kvaliteedi ja korrapärasuse kadumine või ka ära lõpetamine ei ole kaotus sellele, kes ise ennast sinna, enese kasvamise ja enese, kui enama loomiseks, ei ole panustanud – ta ei ole avanenud ega kasutanud enese ega ka ühist potentsiaali ühisele enama loomiseks. Tema käis kohal – täitis laval rolli – see ei olnud tema ise, vaid kujund – kindel ja piiritletud olemine, mis ei elanud ega kasvanud ajas kaasa.

Kohates tõelisust – avades oma silmad ja võttes, lõpuks ometi, olemas oleva teadmise vastu – on selle jaoks, kes üksinda hoidis energiat liikvel, tegemist kaotusega – see oli tema Maailm – tema oli seal olemas – tema oli suunanud oma tähelepanu ja energia sinna. See tähendab, et temal tuleb otsida uus säng, kuhu voolata ja uus väljendus, millisena seda teha. Kuid, kuna vana rollinimi on ju olemas, siis ta ei näe teist suunda, kuhu pöörata ja millesse voolata, et luua iseennast ja väljenduda olevas hetkes elavana.

Kui rollipaarid on olemas ja neid kinnitatakse jõulukaartide ja tähtpäevade õnnesoovidega, mis näivad justkui süütute meelespidamistena – sideme alles hoidmise kinnitustena, siis aastaid olen tundnud ennast ebamugavalt – mina ei tahtnud neid, sest need kohustasid tegema seda, mida mina ei tahtnud teha – tänada teist heade sõnade eest.

Kui suhe oli ootele pandud – vanal moel edasi ei saanud ja uut moodi ei olnud kokkulepitult valitud, siis olid head soovid ja õnnitlused tegelikult tasakaalutuse lisamine – paberile kirjutati see, mille nimel päris elus reaalselt samme ei astutud. Selline samm tähendab teisega manipuleerimist – tolle asetamist olukorda, kus oli olemas justkui kaks valikut – kas tänada tähelepanu eest või olla ebaviisakas, kui ei tehta seda. Tegelikkuses oli ja on olemas ka kolmas viis – mitte võtta vastu. Mitte avada ning võimalusel saata tagasi – info edastamine, et ei mängita mängu kaasa.

Ei pea tänama ega olema viiskas sellega, kelle poole on pöördutud vajadusega parandada kahevaheline suhe – vajatakse suhtele kiirabi, kuid selle asemel saadetakse, nt kaks korda aastas, teele „siirad õnnesoovid” – soovin Sulle head!!!! Toredad sõnad, kuid päris elus kohtudes või teemat avades, teostatakse ülekohut ja vähendamist ning valetatakse ja astutakse vastu – oled vale ega ole väärt. Lahendust ei otsitud ega koostööd ei tehtud.

Enese vajadused ja kasvamise ruum – panustada on mõtet sellesse suhtesse, kus teine panustab vastu – ühes hoidva suhte kvaliteeti – võimaldades partneril panustada suhtesse ja iseendasse suhtes olevana ning kasvada inimesena.

Segadust tekitas teadmine, et vana säng – rollinimena - oli alles, kuid, kuna selles ei olnud võimalik, ühes voolates, kasvada ja eilsest parema tänasena ennast luua, siis puudus siht - kuhu ja kuidas ja millisena edasi. Tee leidus – õe ega õelapse roll ei ole ainus, mis ühendab – saab olla ka inimene inimesele, kuid kui vajadusi eiratakse ja olulist soovi keeldutakse mõistmast ning pööratakse lugu isiklikuks – hukkamõist, nimetamised, väljanaermised, halvustamised jne, siis ei saa ka seda rollipaari aluseks võtta.

Suhe ei ole enam ootele pandud, sest lahendus leidus – tegemist on sugulastega – sugulusside on ja jääb alles. Sugulasi on lähedasi ja on kaugeid – oleneb läheduse astmest. Kui lähedus puudub, siis on tegemist sugulastega – kaugemate ja eemalviibijatega. Neisse suhetesse ei pea panustama ega neid elavatena hoidma – need on ühise aja sees lihtsalt olemas. Nende vaikus ei ole elu ohtu seadev ega kohustusi panev. See teadmine annab võimaluse olla ja edasi minna rahus.

Marianne

28.12.2023.a

Haigutavad Hinged

 

Laudade taga,

toolide peal,

istuvad Hinged,

kes kaarte mängivad -

nemad aega veedavad,

sest ootavad,

kunas „nende” inimesed,

pealmisi

ja nähtaval olevaid pooli

lahendada püüdes,

enese elusid

ära lahendada proovivad.

Puudutades,

üksteise pealispindu,

teele lähetatakse sõnumid –

Ära astu lähemale –

minu seest

mind ära puuduta -

ära mind ülesse ärata!

Miks siis

Hinged ei aita –

oma inimest ei toeta –

nemad on ju

palju targemad

ja kordades teadjamad!

Inimesed,

oma tunnete jahil

ja tunnetest sündinud

lahingutesse heidetuna,

on oma Hinge Silmad sulgenud –

enese ühenduse,

igavikulise ajaga,

„ära” on kaotanud.

Hinged on fail,

milles kaasas legend –

Inimese tee ja töö,

mis vaja,

selles elus ära teha –

eesmärgipärane töö.

Tööd inimene teebki –

vahel tunnetevajadusest lähtuvalt

ja vahel,

kui oskab ja mõistab,

siis ka Hinge teekonnast tulenevalt.

Marianne

23.12.2023.a

Pisisasjad loevad

 

Seljataha jäänud kohtumised, koos olemised, koos käimised või tegemised, jätavad aeg-ajalt endast järele jälgi – ebamugavustunnet, ärevust ja hirmu. Inimese sees on ebamugavad tunded, mis takistavad taas kohtumisi, sunnivad keelduma tagasi minemast ja hoiavad ärevuses, kui ikkagi peab – minema, olema, tegema – koos.

Jäljed tähendavad lugusid, kus ja milles ei läinud kõik nii nagu oleks soovitud – midagi jäi poolikuks, midagi kaotati, midagi tehti valesti. Järel on mälestus iseendast, kes oli ja koges ning mälestus teisest, kes oli ja tegi. Oldi ja oli, kuid ühes olemises ei olnud rahu ega turvatunnet ega tasakaalu ega rahus olemist. Enese jaoks oluline samm, välja ja edasi, jäi astumata. Vaikiti, alistuti, põgeneti, katkestati, takistati - ei osatud või ei tahetud lahendava lahenduseni jõuda.

Ebamugavust tekitavatesse kohtadesse minnes ja ärevust kasvatavate inimestega kohtuma suundudes on oluline teha ära eeltöö. Tuleb koondada tähelepanu iseendale ja ees ootavale – käia läbi olemas olev, faktidepõhine, info.

Miks ja kellena minnakse – kelle rollis ollakse? Mis on minemise ja olemise põhjus ja eesmärk? Mida see tähendab ja kuidas väljendub? Mida ise tahetakse/ vajatakse? Kes on teine või teised – kelle rollis tema/ nemad on? Mis seob? Mis on teis(t)e eesmärk? Kas on olemas ühine eesmärk ja põhjus? Millised raamid, tegevused ja olemised paneb paika kindlate rollide olemas olemine? Millised olemised, tegemised ja väljendused välistab? 

Teades, kes ollakse ja miks minnakse, antakse enesele põhi jalge alla – eneseteadlikkus – seal kohas ja/ või nendega koos olen mina selles rollis. See on raam, mis annab kindluse ja teadmise – on olemas pidav põhjus, miks minek on õige ja õigustatud – iseenda pärast ollakse see võimalus endale saadud – sellepärast ei saa teised seda ära võtta ega takistada. Ollakse teistega ühes võrdne. See teadmine annab julguse seista sirgu ja tõsta oma pea püsti – jälgides rollipiire ja lahenduse võimalusi on olemine kergendus, sest puudub segadus, mis, kuidas ja kellena.

Sageli hoiab inimest ärevuses teadmine, et ta ei tea, kuidas ja millisena temale reageeritakse – ta ei ole ette valmis kõigeks selleks, mis võib toimuda, kui mängus on kellegi tunded. Kuid, kui toimub kontakt ja vastaspool ei ole arvestav ega toetav, vaid soovib, enese tundest lähtuvalt, teistsuguse rolliga kontakti, siis, ära tehtud, eeltöö aitab lahendada seda hetke – rolli ja eesmärgi teadlikkus aitab hoida ennast valitud rollis olevana ja toetab andmaks ennast väärtustav vastus ning lõpetada kontakt ilma lugu pooleli jätmata - inimest, kui rolli ei kaotatud ega võetud ära ega vahetatud välja.

Pooleli jäänud lugusi ühendavaks märksõnaks on rollikaotusest tulenev enesekaotus – ei ole ise saadud võtta või ei ole teis(t)e poolt antud tagasi endale vajalikku rolli. Lugu katkes enne, kui oldi vajaminevas rollis – teine pööras oma tähelepanu ära enne, kui see kinnitas ja tunnustas inimest temale vajalikus rollis olevana. Või hoidis teine, vahetu kontakti lõppemiseni, inimesel, teda valesse rolli kinnitavat, intensiivset tähelepanu.

Ebamugavustunnet tekitavad inimesed ja situatsioonid tähendavad enesekaotusest tulenevat segadust – Kes ma olen? - on mälestus sellest, et tolles loos ei jäänud inimene selleks, kes ta on/ olla tahab. Selle pärast tahetaksegi tagasi minna – teist endaga koos olemas näha või olema sundida, et taastada enese roll, kuid ärevus ja hirm loovad takistusi, et mitte minna ja mitte olla, sest kardetakse kordumist – ei õnnestuta – jäädakse igavesti valena olema.

Elu seaduspärasus on see, et inimene saab selle, mida temal vaja on – ta saab sarnased kogemused, et jõuda enesesse kohale – olla iseendana – Mina olen ... . Kuid inimese hirm ja nn kodust ära olemine tähendavad, et lood, mis korduvad, jõuavad sama tulemuseni – eeltöö on ju tegemata jäänud.

Taaskord kogedes on inimene abitu. Ta on, kui maopilgu ette tarretunud – enne, kui tema teab, kellena ta saab olema, on ta ootamas teise otsust – määravaks saab see, kellena too valib näha – milline tähelepanu ja millises ulatuses inimesele suunatakse. 

Loomulikult saab inimesele osaks samasugune tähelepanu – see, mis nimetas teda valeks. Loomulikult lahendab inimene lugu samal moel – seletab ja õigustab, et anda, teda tagasi muutvat, infot, samuti astub löögivalmilt vastu, et jõuga suruda ennast iseendaks või kogeb alistunult leppides. Miski ei näi tagasi muutvat ega lugu lahendavat – endast ei piisa, kui vastasseisja ei vali inimesele vajaliku rolli partneriks olla.

Inimene on vajanud turvatunnet – võimalust olla see Kes, kes ta on/ kes ta olla tahab, ilma, et teda nn teiseks muudetaks – teistsuguse tähelepanuga kostitataks. Lugu on olnud katkestatud – inimesed ei ole koos olnud või koos olles, ei ole konkreetse teemaga tegeletud – inimene on jäänud või ta on jäetud ootele. Ta ootab, millal ta oma turvatunde tagasi saab – millal teine selle temale tagasi annab – millal teine võtab vastutuse tehtu eest ja ütleb, et ta enam ei muuda inimest valeks ja siit edasi on rahu – teine on ohutu – inimene jääb soovitud iseendana alles.

Stop – turvatunne kadus, kuna inimene jäi, ilma eneseteadlikuseta, paigale ja teine juhtis ning kontrollis mängu – inimene järgis, pimesi ja tunnetest lähtuvalt, teise juhiseid ja samme, kuid ka enese alateadlikke mustreid ja tundeid. Ta oli, sest teine oli - ta tegi, siis kui teine tegi - ta oli, kui teine, peegelpildis olevana. Kaotatud balliking muutis, printsessi, Tuhkatriinuks tagasi.

Olles rollisegaduses, proovis inimene teha enese jalgealust kindlaks – lõpetada toimuv, et viia mäng tagasi turvaliste rollide piiridesse. Vastupidised eesmärgid – seega selline lahendus ei õnnestunud. Siis alustas inimene enesekaitse sõda, et teine võtaks endale selle rolli, mille ta inimesele oli jätnud – süüdistajast saaks süüdlane, õigest saaks vale, võitjast saaks kaotaja. Rollidega kemplemine – tundesõltlaste vajadusi jahtiv ja enese kaotusi vältiv mäng.

Vahel lähevad lood üsna alguses viltu vedama. Inimene võib ja saab kaotada oma põhirolle - nt Lapsena olemise, kui tema ema või isa valivad teda vaadata või nimetada või käituda temaga sel moel, et laps kaotab iseenda ajal, mil ta defineerib ennast - Mina olen Laps. "Mitte ükski ema ei tohi oma last sellise pilguga vaadata!!!!" Lapse väärtusteskaala ja rollide nägemused ei lähe kokku tegeliku eluga.

Inimene võib ja saab kaotada väga erinevaid põhirolle - neid olemisi, mille ta on samastanud iseendaga. Täiesti tõsiselt näib inimesele, et kui ei ole seda ühte ja ainsat olulist rolli, siis ei ole ka teda - see tõdemus on viinud nii mõnegi inimese valima enese ära tapmist - pole ju mõtet elada, kui ei saa iseendana olla. 

Küsimus on selles, miks inimene samastas ennast rolliga - mida see roll talle annab, mida selle kaotus tähendab - mida ta siis enam ei saa? Sageli jäädakse kinni, mitte rolli, vaid rollipaari - justkui kellegi teisega või mujal ei saaks sama olema ega samasugune olla - inimesel puudub julgus astuda mugavustsoonist välja, kogeda ebaturvaliseks nimetatud Maailma, teadmata, KES ta on. Oluline teine, on teda nimetanud olema - ilma teise poolse nimetamiseta inimene ei tea iseennast olemas olevat - tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel jääb puudu eneseteadlikusest - enesena olemise julgusest ja selgusest - Mina olen ja Mina piirid.

Eeltöö ja kohaloleku kontroll – rolliteadlikkus – rollid ei ole teise anda ega ära võtta, mis siis, et too saab valida tähelepanu viisi ja väljenduse. Inimene ise võtab endale rolli ja kannab seda - mängib ja väljendab ennast rollis olevana. Üks roll on üks võimalus, kuidas olla erinevalt väljendudes. Üht rolli saab mängida väga erinevates võtmetes. Üks roll on üks nägu väga paljudest.

Kõige olulisem on mõista, et teise tähelepanu kinnitust ei ole vaja, et olla iseendana. Iseendana olemine sünnib seespoolt välja - ise olemine tähendab, et ollakse Alguse Allikas - iseenda vaba väljendus on iseenda vaba looming. Jah, see on raske ja harjutamist vajav, kuid see ongi enese töö iseendaga – mina ise tean KES ja MILLINE MINA OLEN – ja ma olengi see KES ja MILLINE MINA ISE OLLA TAHAN ja VALIN. That`s it!

Marianne

22.12.2023.a

Tundesõltlaste mängud

Ootamatu käitumisega kohtumine, mis teostatakse lähedase inimese poolt ning ei olnud ette ennustatav ega selles hetkes kohane, võib tähendada turvatunde kaotust. On ehmatus, ärevus, hirm – on paanika. Inimene reageerib, et lõpetada selline olukord – koheselt. Ta asub tegutsema – ta reageerib vastu - näib, et selles hetkes olevana, kuid tegelikkuses, lapsena, ajast, mil tema turvatunne kadus. Olevas leiab aset samasugune hetk, et ulatuda aastate taha, sinna, kuhu enam tagasi minna ei saa. Võimalus, mis antakse selleks, et ujuda enese tunnete sees ja leida lahendus - kuidas kõndida kogemusest läbi.

Teise mänguga ühinedes, inimene teeb midagi ja on kuidagi, kuid oh üllatust – rahu ei taastu – turvatunnet ei saavutata. Hoopis hullemaks läheb. Tema poolne vastu reageering õhutab teist takka – jätkama samasugust olemist ja keerama lisaks veel vinti peale. Kahe energia jõul lõhutakse olevat, selle asemel, et silda ehitada. Käib sõnade sõda, teostatakse liigutusi, vaikitakse jonnakalt, vaigistatakse, lahkutakse ise või aetakse teine lavalt minema.

Inimesed proovisid oma sõnumiga teiseni jõuda, kuid ebaõnnestusid – nad ei mõistnud ega saanud aru, mida neile näidati ja öelda taheti – tunded värvisid info ja muutsid inimest – rollid vahetati välja – inimene ei kohtunud inimesega. Tundeid näidati välja, kuid ei selleks, et luua ühes enamat, vaid selleks, et olla kahte kokku ühendavas, millegi või kellegi vastu – tõestada enese õigust, paremust, jõudu, üle olemist – vähendades teist selleks, et saada enesele ruumi lisaks – ise näha ja näidata ennast õigena.

Info edastamise ja vastuvõtmise viis tõukas inimesi lahku – suhtluse toon oli heli, mis ei taganud turvatunnet ega hoidmist. Samuti puudus teadmine, mis ja kuidas jääb sel korral alles, kui, sõjamoona vähenedes või aja lõppedes, loo sisse käänak tehakse - näiliselt justkui lõpetatakse. 

Toimunud oli järjekordne tundesõja lahing, mille eesmärk ei olnud parandada koos olemist, vaid ennast teostada – endale vajalik tunne, teist kasutades, tagada. Tundesõltlast ja kaassõltlast iseloomustab see, et mõlemad ei saa oma vajadust täidetud ühel ja samal ajal - kui üks saab, siis teine ei saa - saadakse läbi teise "õigena" olemise.

Sel moel kohtusid kaks inimest, kes ei olnud õppinud teineteist avatuna kohtama, esitama mõistetavalt ja kuulama toetavalt lahknevaid arvamusi, kirjeldama oma tundeid ja kohtama teise omi – teadmisega, et seistes, piiratud hetkeks vastaspooltel, ollakse ikkagi ühes. 

Kuna selliseid olukordi oli seljataha jäänud mitmeid, ka kümneid, siis oli kokku põrkamistest alles jäänud erinevatest tundeenergiatest kuhi, mida ei olnud ühes ega enese sees lahendatud, kasvanud kordades. Erinevad energiad segasid rahu loomist ja rahus olemist. 

Lahkhelide põhjused polnud kadunud, sest neid ei olnud vaadatud ega tahetud mõista – neile ei pööratud ühist tähelepanu. Oldi rahulolematud, kuna vajadused olid jäänud rahuldamata, siis puudus rahu – enese sees oleva ja ümbritseva vahel puudus tasakaal. Inimeste sisse jäid kinni, kord korra järel, mahasurutud tunded, lõpetamata protsessid, ära keelatud olemised ja hukkamõistetud väljendused.

Ei olnud dialooge, oli sõnade sõda, olid monoloogid ja enese tühjendamised. Ei osatud ise ennast sõnastada ega teist kuulata. Sellisel juhul tähendas kontakt turvatunde kaotust – enese ohtu seadmist – protsessi kulg ja lõpp olid ettearvamatud. Baasvajadused ei olnud rahuldatud – oli teadmine, et teine võib, suvalisel hetkel, otsustada ära minna, ühes olemisest lahti öelda – kaotus oli juba ette teada. Ühendatus oli nõrk – kohvrid olid peaaegu pakitud – välja selgitamata oli ainult see, kes saab olla esimene, kes lahkub võidukalt – teine jäetakse mahajäetuna varemetele. Eesmärk – selle Meie juurest, millest oli saanud kohustus, pidava põhjusega ära minna.

Elu õppetunnid – minu kogemused on minu jaoks vajalikud. Kordan neid ja need korduvad seni, kuni olen mõistnud ja teema ära õppinud. Jah, teised on teinud seda, mida nemad on tahtnud. Jah, nad ei ole mõelnud, mida nende samm minule võib tähendada – see ei ole olnud nende eesmärk. Igaüks vastutab enese eest – siia alla käib ka enese jaoks vajaliku info andmine ja küsimine ning olemas oleva töötlus. Ausalt ja valgustatult ning ilma uskumuste ja tahtmisteta, et oleks olemas õige olemine ja saamine minu või kellegi teise vajaduste kohaselt.

Jah, ongi nii, et öeldes Stop - siit edasi ei astu ja toimuv tuleb koheselt lõpetada – sel moel minuga ei räägita ega käituta, minuga tuleb arvestada – siis teine teab, millega temal tuleb arvestada. Jah, ongi nii, et iseenda mõistmine võib ja saab tulla aegu hiljem – peale seda, kui on tehtud või ka kordi tehtud. Jah, saabki kiusamisepeo lõpetada isegi siis, kui see on kestnud aastaid – ja teha seda esimesel võimalusel – täpselt siis, kui kasvasin iseendani. Jah, ainult mina ise tean, kus jookseb minu piir, mida eneses tunnen ning mis ja kuidas on hea teisega koos olles – enese lugu saan ainult mina ise jagada.

Teise tunded ei ole minu süü – mina ei ole prügikast ega poksikott – olen võrdne. Võtan vastutuse enese osa eest – teisele jääb tema oma kanda. Kunagine trauma tähendas ehmatust. Mõistmatust - kuidas teine ometi sai. Sai küll, sest piirid ei pidanud – mina ise ei hoidnud neid/ mina ise ei teadnud neid – tundsin hirmu ja ennast vähemana, sest uskusin, et minul ei olnud õigus öelda Ei, sest teadsin seda, et teine ei kuula mind. Valisin olla ohver ja solvunud laps, Kes uskusid ja ootasid, et see oli eksitus, mis tehakse heaks. Eksisin – ei olnud eksitus.

Sellel aastal kordus kogemus – nii nagu vanasti, kui istusin või seisin ja kogesin teist väljendumas – kogesin mitmeid kordi punktini, millest ei näinud teist väljapääsu, kui lõpetada enese olemas olemine, sest teine oli minuga koos ja väljendus vastu, kuid ta ei näinud mind. Miks ma ei läinud ära ega lõpetanud koos olemist – ennasthävitav oli ju jääda paigale ja püüda jõuda teiseni – anda talle infot, nägemaks seda, mida mina näen, tean ja tunnen.

Ei seal ega siin, mina ei ulatunud teiseni, sest teine oli lava vallanud – tema oli peaosaline enese kirjutatud näidendis – minule oli jäetud kindel osa – ei sellena, kes ma olen iseendana, vaid temale sobivana. Seega ei kuulunud muutused sinna – selles kohas ei olnud minul võimalik midagi tema etenduses muuta – tema nautis ja jahtis seda tunnet, mida tema vajas – kestvat protsessi, milles tema sai kogeda. Ta ei tahtnud lõpetada – tema oli sõltlane. Seni, kuni jätkasin, olin kaassõltlane – ei olnud vaba ära minema, sest vajasin ja ootasin enesele vajaliku tunde järjekorda.

Kahekõne endas – kui mõistsin, et olin olnud kiusatu. Kuidas mina saan ja julgen teisele öelda, et minul on sellises mängus halb olla – mis minust saab – mida ma kaotan - kes ma olen? Olin uskunud, et mind, ilma teiseta, ei ole olemas. Maailm oli tulnud minuni läbi teise. 

Tegin oma sammu ja kasvasin lapsest edasi - kasvasin täis - mõistmine, et teised ei ole olemas minu jaoks – minu vajaduste rahuldamiseks – minu vajadused ja tunded on minu enese teema. Kuid teistel tuleb arvestada tasakaaluga – mõlemad on võrdsed – üks ei saa, kasutades teist, saada tolle arvelt – oluline on koostöö ja kooskõla, kui ollakse ja hoitakse ühist.

Kui teine ei osanud või ei tahtnud ise oma tundeid lahendada, mille läbi tundeenergiat muundada ja iseennast maandada, siis vajas ta päästikut – seda, kelle pihta liigne energia välja elada – sihtmärki, mis annaks võimaluse koondada nimeline energia ja pursata see endast välja ühte punkti. Kui teine tahtis kogeda teadvustamata tunnet või kogeda iseennast enda jaoks vajalikus rollis olevana, siis ta vajas kaassõltlast, kes aitaks selle saavutada – olla ja mängida täpse stsenaariumi alusel - teha seda tema reegleid järgides - ilma iseolemise vabaduseta.

Olen teadlik iseendast ja teisest – mina ja teine ei ole üks – meie võime ja saame olla meie, kuid see ei muuda ega liida meid üheks ja samaks. Seega ei ole teine minu Mina sees – turvatunde kaotanud teo hetkel ka ei olnud. Ma ei vaja teist tagasi, et teist enda seest välja jätta - me oleme koguaeg eraldi olnud ja seisnud. Olen teadlik oma vajadustest ja ka sellest, et need on minu enese vastutada – minu tunded on enese teema ja minul ei ole õigust teist oma tunnetega karistada, kui minu vajadusi ei täideta. Annan infot, et teha koos tööd, kuid kui seda, mõlemaid osapooli arvestades, ei tehta, siis ütlen ei sellisele suhtele.

Kui tulebki hetk, milles teine teeb ootamatu ja ehmatava rollivahetuse, siis peatan hetke, enese jaoks - mina ei reageeri vastu. Teen sammu tagasi – teostan kohaloleku kontrolli – kelle rollis ma olen, mis on minu kohalolemise eesmärk, mis on koosolemise eesmärk, mis oli ja nüüd on minu eesmärk, mida mina soovin, mida mina vajan – info töötlus - mis on olevas hetkes võimalik – otsus – teostamine.

Marianne

20.12.2023.a

Solvunud lapse sündroom

 

Oli olnud kohustus, kuhugi kindlasse kohta minna – teise otsus oli põhjus – tundsin viha enese sees – situatsiooni pärast, milles olin, kellegi teise pärast. Teise otsus tähendas minu jaoks turvatunde kaotamist – see oli kohustus minna kuhugi, teha midagi ja koos olla inimes(t)ega, keda mina ei olnud turvaliseks nimetanud.

See inimene või need inimesed olid teinud ja olnud nii nagu nemad seda tahtsid. See inimene või need inimesed olid minule justkui valetanud – nad ei olnud pidanud oma sõnadest kinni – oli tehtud ja oli oldud sel moel, mis andis teadmise, et nad ei hoolinud minust. Seega, ma ei tahtnud kohtuda vältimatuga, mina ei tahtnud minna, sest, kui teised ei tule oma tunnetega toime siis, kui nad kohtuvad minuga – siis nad näitavad need välja ja tagajärjed jäävad ainult minu kanda. Mina põhjusena - mina valena.

Viha andis jõudu olla tugevam ja vapram – aitas justkui relvastuda ette, sest oli võimalus, et teistega koos ei ole nende pilgud head, sõnad võivad haavata või eraldada, teod saavad teha vahe vahele, kuid mina ei saanud ennast ära päästa – tuli minna – pidin, sest oli kohustus. Kartsin ette, et mis saab ja kuidas on – turvatundest oli puudu – mina ei kontrollinud olukorda, teisi ega ka iseennast. Teadmatus.

Kuna ma ei teadnud ette, kuidas saab olema, siis ma kuulatasin ja vaatasin - teis(t)e reaktsiooni iseendale ootasin. Teine pidi mind nimetama olema - kui tema välja näitas, kuidas ja kellena ta kohal on, siis mina ühinesin mänguga - tema poolt valitud rollile vastaspartneri rolli asusin. Seega oli võim teise käes - tema valik määras ja otsustas, et kuidas ja mida - tema seadis minule eesmärgid, mida täita. Mina olin, kuid Mind, enesest teadlikuna, kohal ei olnud.

Kuna puudus iseendas selgus - Kes mina olen, siis on olnud ebalus minna ja olla koos nendega, keda olin uskunud – arvasin, et nende sõnad jäävad tõeseks. Siis on olnud ebalev olemine ja vastumeelsus minna ja olla koos nendega, kelle ette ei osanud õigel ajal piire seada – nood said teha seda, mida tahtsid ja olla sellistena nagu valisid, sest neil oli selleks võimalus. Siis on olnud ebalus ja on olnud hirm olla koos sellega või siis tahta enese hoidmist sellelt, kelle vastu olin ise olnud halb – olen saanud teha midagi, mida poleks ehk teinudki, kui teine oleks näidanud ja pidanud oma piire. Need on enese osad erinevates lugudes.

Kõigi puhul on tegemist reaktsiooniga, mis tuleb peale seda, kui oli ära -

Sina tegid – mina ei taha enam kogeda!

Sina tegid – Sina enam ei tohi!

Mina tegin – mina ei saa teha olematuks!

Tagantjärele lahendused – süüdistused ja tagantjärgi tarkused, enese pihta ja teise vastu, on lahendus, kuidas tasakaalustada traumaatilist kogemust. Kogemust sellest, et see, mida uskusin enesel olevat, enesele saavat või teiste poolt antavat, ei olnudki tõsi – Maailm oli vaikinud hülgavalt või reageerinud ootamatult ja valusalt vastu – turvatunde kaotus.

Turvatunde kaotus on tähendanud püsimist lugudes, millest ei olnud lasknud lahti, sest mina ise - solvunud lapsena - ei olnud nõus sellise lahendusega. Turvatunde kaotuse läbielanud laps otsib lahendusi, kuidas tema ise saaks anda endale selle, mille keegi teine, oma sõnade, teoga, otsuse või valikuga, ära võttis. Laps vajab kontrolli – kindlust, et kõik on täpselt nii nagu temal on vaja, sest siis ta teab ette ja oskab ennast hoida – õigesti ja koheselt reageerida vastu sellele, kes ja/ või mis on vale. Kui kõik on õige, siis saab ta lubada puhkuse - olla laps, kes mängib ega vastuta kogu endaga seotud Maailma eest.

Laps kontrollib iseennast, et olla õige. Ta püsib loos ja peab sõjaplaane, et astuda vastu siis, kui teine teeb või valib olla. Sellest saab ennetusmehhanism – teine tuleb, kuid ei tee, aga laps on valvel ja valmis vastu astuma. Teine on ju ohtlikuks nimetatud. Laps, hoidmaks vale ja ohtlikku endast eemal, kohtab ja kohtleb kõike seda, mille ta on ohtlikuks nimetanud, vaenulikult ja ettevaatlikult, salvavalt ja tõkestavalt, allutavalt ja eitavalt, kuid ka alluvalt ja alandlikult – ennast ära kaotavalt.

Kui teine inimene rikkus paikkapandud või märgistamata piire või eiras piiride panemist – Ei ütlemist – siis laps jaoks tähendab see sissetungi järel saadud kahjustust ehk traumat, mis ei ole paranenud. Kahjustus on enese piiride sees - teine jätkaks nagu olemist ja ülekohtu tegemist lapse sees. Kui traumaatilisi kogemusi on enam kui üks, siis võib vaid ettekujutada, kui raske on edasi elada - jõuda turvatundeni olles samal ajal oma vaenlas(t)ega ühes. Kuna tegevuspaik on lapse sees, siis sellepärast ei saa keegi teine seda/ teda ka ära parandada.

Igas vanuses laps paneb paika oma piire – tema teeb seda sellele vanusele omase teadlikusega ja ressurside ning oskuste kohaselt. Igas vanuses laps õpib tundma enese piire – kui temale öeldakse Ei või tema ise tunneb, et temale on ülekohut tehtud. Jah, ka jonnimine, mossitamine, lõhkumine ja löömine on piiride panemine teiste ette ja enesele pandud piiride pidamise proovimine.

Trauma lahenematus tähendab, et laps on jätkuvalt panemas paika oma piire, mis enne ei pidanud või millest ta enne ei olnud teadlik. Lapse lahendus on soov minna tagasi kuriteopaigale, et näha, kuidas tema piirid peavad - temal on vaja reaalset kogemust, et teostada enese vabastamine -  ta saab jätta teise endast välja - tema saab turvatunde tagasi.

Laps võib tahta paika panna oma piire, mida teistel tuleb aktsepteerida, kuid selle asemel kohtab ta sageli välja naermist või keeldumist. Laps võib ka öelda pärast tegu, et see või too ei olnud tema jaoks õige ja kohata protesti – vastu rünnakut. See, kes rikkus piire, keerab loo teiseks, kui näitab, et vaata iseennast – Sina ise olid põhjus, miks ja kuidas oli või, et midagi ei tehtud valesti või, et ei tohi keelata või vastu astuda. Piiride rikkuja ei taha võtta vastutust – hukkamõist, karistus, privileegide kaotus.

Piiride panemine ei ole ebaõiglus ega ülekohus teis(t)e vastu – see on täiesti okey tegevus ja see on enese kohustus. Piiridega arvestamine ja nendest rääkimine ja nende järgi küsimine on hea kliimaga suhte aluseks.

Sageli tunnevad ennast ebaturvaliste olukordade ja inimestega kohtumise ootusel ebamugavalt need inimesed, kelle piire tähistav Ei ei ole pidanud ja nad elasid üle, midagi sellist, mis ei olnud neid austav ega hoidev. Samal moel, ärevust kogedes, ebalevad ja sõdivad vastu need, kes ise ei arvestanud teise Ei-ga ja tegid, midagi või olid, kuidagi, teise vastu sel moel, et too tahab neid tagasi kuriteopaigale viia selleks, et ise vabaks saada.

Tundesõltlaste ahelas üheks lüliks olemine toob sageli kaasa, eelnevalt järgnevale, edasi kulgeva piiride rikkumise ja nendega mitte arvestamist ja ka enese piiride nihutamist – teiste aladele või justkui ise ennast ära kaotades, ära enda omadelt. Selline käitumine on vältimatu, kui inimesi tõukab tagant, iseenda või teise, tunde vajadus – tundesõltlane ja kaassõltlane - anna mulle ennast – annan Sinule endast – kaotan Sinu ära või kaotatakse ise ennast ära. Inimesed on ilma õigete piirideta.

Mina olen olnud üks selline lüli - mina olen, tunnetesõltlaste sõjas osalejana, olnud mitmete poolt vähendatud ja ka mina ise olen teisi vähendanud.  Kui on olnud ja on tehtud – enam olematuks teha ei saa. Kuid see, et olen jõudnud teadmiseni, et kui saaksin, siis teeksin teisiti – tähendab, et üks õppetund on läbitud – olen mõistnud enese osa loos. 

Tahaksin selleks, et kergendada iseenda koormat, tõestada ja näidata endale ja ka teistele – mina enam ei tee – mina oskan olla õige. Kuid, kui ei saa kogemust, milles proovida, kuidas õigena ja arvestavana olen, vaid selgub, et kui vaja, siis saan ikkagi kogemuse – mina saan kogeda, kuidas on, kui sel samal moel minule tehakse – rikutakse piire, välditakse vastutust, rünnatakse, süüdistatakse. Saan võimaluse elada läbi teise poole kogemus. 

Olengi saanud ja juba aastakümneid ning tõsimeeli uskunud, et nii peabki jääma - kunagi olnuna ja midagi teinuna, näisin olevat igavene süüdlane, kelle osaks pidi saama õigustatud karistus. Kuid ometi tundsin, et tegu ei olnud õiguse loomisega, vaid minu ja minuga seonduva vähendamisega - kunagine ohver kiusas ise ja oli kogunud endale meeskonna toeks, et näha oma õigsust ja oma "õigust" veel suuremalt suuta täide viia - tundesõltlane ja tema kaassõltlased, kes kõik keeldusid oma tegevust lõpetamast ja selles ebaõiglust nägemast.

Olin jäänud enese süü lõksu – mina olin halb. See tähendas, et enese sees oli halb enesetunne. Oli ärevus, sest, kuigi olin elanud oma elu ohvrist eraldi, olin justkui teinud sedasama, mida vanasti, uuesti, sest minevik seoti olevikuga ja taas nimetati mind süüdistavate nimedega, anti teada mind vähendatavatest järeldustest, sellest, kuidas keegi mind ei taha ja lõppu lajatati veel EI - minuga koos olemisele ja rahu tegemisele. 

On teadmine - mina ei ole selline – see, et olin, ei tähenda, et olen. Kui tähelepanu läheb tehtule, siis tuleb säilitada objektiivsus – Mida, miks ja kuidas ning ka enese vanus ja ka see, milline oli päris enese osa, et sai olema. Ja siis, vaadata tasakaaluks ennast inimesena - tervikuna olemine ja teod samal ajal, teekonnal ning tänases.

Olulisim on – kuidas lõppes – tänases looga lõpetan. Milleni olen jõudnud, kuidas valin olevikus. Jään kinni, kui ahastan, et milline olen – justkui jätkuvalt oleksin. Kui ka teine tahab, et oleksin sama, siis on oluline teadmine – et mina OLIN – minul on olemas info, et enam ei ole, enam ei vali, enam ei tee.

Tahaks tõestada teisele – mina enam ei ole – ära hoia vanast kinni. Kuid teine hoiab alles ja kinni – teda ei huvita muutunud mina – tema otsus on tehtud tema info põhjal – tema ei ole eneses kindel – tema ei julge ja ei taha, sest ta ei, kuidas tema piiridega on. Sellepärast, et teine ootab, minu tegudeks valmis olevana, ongi nii nagu oleksin kohe uuesti tegemas – teine ju vajabki, et teeksin, see on kinnitus tema enese jaoks – tema saab proovida, kuidas tema piirid peavad.

See on solvunud lapse lahendus – selleks, et püsida kuriteopaigal, on ta valinud olla solvunud ja seega on ta vanas ajas – ta ei ole teinud sellest sammu välja – ta ei ole kõndinud sellest kohast edasi – ta ei ole jätnud lugu seljataha. Nendes kohtades ja sellel ajal, kui ta tunneb ennast ebaturvaliselt – kordub sarnane situatsioon või ta peab koos olema ohtlikuks nimetatud minuga, ta teostab sõda ja lahti ühendamist, kättemaksu ja piiride seadmist ning nende kontrollimist. Ta provotseerib ja tõukleb tegudega, heidab pihta sõnu, et kutsuda süüdlast üles reageerima selleks, et tema saaks eneses peituvat vajadust rahuldada – süüdlane on sõltuv, kontrollitav ja alluv – vähendatud selleks, et oht ellimineerida.

Kuid, kui laps ei ole enam laps, vaid täiskasvanu ja olnust on edasi kõnnitud aastakümneid, siis teostab tema, lapsena, ise ülekohut ja rikub teise piire selleks, et too paneks paika oma piirid ja ütleks Ei selleks, et laps prooviks/ saaks neid ületada, kuid tegelikult toimub see mäng selleks, et laps kasvaks lõpuks ometi täis - pidavat Ei-d kohates jõuaks ja jääks omadesse piiridesse. 

See protsess kestab seni, kuni laps jääb lapseks ega ole võtnud vastutust enese osa eest. Tema lugu kestab ja sellepärast me ei kohtu – me ei ole samal tasandil ega võrdsed, et tehes koos tööd, edasi minna. Temal on lapse lahendused ja minul täiskasvanu omad. See laps, kes koges, kogeb edasi ja kasutab lapse lahendusi, on tegevuses, et lõpetada see, mis tegelikkuses on ammu lõppenud. Just sellepärast me ei ulatu teineteiseni.

Mina mõistan lugu – olen täiskasvanu - minul on vastutus. Leian lahendused ja hoian oma piire ning Ei-d ülekohut teostava ees. See Ei olen mina ja minule on seda vaja – ma ei tee sellega teisele liiga ega võta temalt, midagi vähemaks. Senikaua, kuni teine keeldub oleva hetke infost, ta ei arvesta ega mõtle enese osa ega tegude tagajärgede peale - ta jonnib, kuid selle tegevusega lõhub ühist. Süsteemil on omad reeglid ja süsteemiga tuleb arvestada - see tehakse, neile, vastuastujale teatavaks ja selgeks - teine saab enda jaoks vajalikud kogemused vajalikul hetkel kätte.

Marianne

19.12.2023.a

Huvitav vaatenurk - eks ole!

Oh seda enese elu,

iseenda elukest -

ikka ja jälle

olen samades ämbrites

ringi kolistanud

ja ise endale,

kuid ka teistele,

haiget teinud.

Tule ja sünni – oleme koos – oleme Meie, kes elamas koos!

Jah, olen nõus - kõnnime koos – oleme Meie, kes kõndimas koos!

Jah, mina ise valin, et olen Sinule toeks – oleme Meie, kes eluga toime tulemas koos!

Jah, olen nõus - teeme koos – oleme Meie, kes tegemas ja loomas koos!

Kuid siis,

kui läheb elu edasi -

kostub sama viis -

küll erinevad ajad

ja erinevad inimesed -

kuid ikkagi

taas välja jõuame

sinna maani -

see Meie,

mis oli mõlema vastutus

sellest, teise jaoks,

on saanud kohustus

ja minule

jäetud vastutus kanda -

mina ise

olin sel moel vale,

et teine enam

kohe kuidagi ei saa

teekonda ühes jätkata

Kohustus tähendab,

et sellest,

mille teine ise kord valis,

millega teine ise kord nõustus,

mida teine ise kord tahtis -

on saanud aeg ja koht,

milles peab -

see tähendab,

et teine enam ei taha -

tema enam endale ei vali.

Aja veeredes

teine enam ei tahtnud,

koos olla enam ei tahtnud -

meie tee

ei olnud Meie,

vaid teine nägi,

et selles sündiv

oli minu ja minule -

tema arvel -

tema pidi andma

ja koos olema,

tegema seda,

mida tema ise

endale ei tahtnud -

panustama minu sisse.

On loomulik see,

et teele minnes

ei teata ette,

kuidas kulgeb

ja mis ette tuleb -

kõik on võimalik

ning keegi ei oska

ette ära mõõta

enese ressursse

ja vajadusi

ning teise poole tahtmisi

ega koos olemise nüansse.

Sellisesse kohta jõudmine,

kus Jaast on saanud Ei,

tähendab tegemata töö tagajärge -

tundeid on kogutud enese sisse,

ennast on jäetud

välja rääkimata,

enese info edasi andmata

ja enese piirid võetud üles

või jäänudki maha märkimata.

See, kes sisse ei näe

ega sõnade taha kuule

muutub valeks -

teine minuga ei arvesta,

teine minust ei hooli,

teine on egoist

ja tundetult isekas -

viha kasvab,

solvumine süveneb -

inimene enam ei taha

ennast ega endast

tollele teisele anda.

Valega koos olija

tahab vabaks saada -

Peatage elu! -

mina tahan maha minna -

tahan mujale ära -

see pole see liivakast,

ei taha mängukanne

ise koristada

ega enese eest

ise vastutada -

laps olla tahan -

nüüd valin jonnida

ja lõhkuda,

et taas saaksin

kusagil mujal

vabalt mängida!

See,

kellele muutub suhe kohustuseks,

on sellele,

algusest peale,

seadnud tingimuse -

saada täidetud enese vajadus -

kui seda üldse ei saa

või enam ei saa,

siis enam pole vajadust -

jääb järele kohustus,

millest on vaja vabaneda.

Minu teema

on olnud üsna üks -

vajaliku info,

enese jaoks,

olen välja lugenud

ja olen ka üle küsinud,

et kas teine teab,

mida teeb -

kas tema sõna peab.

Kuid olen olnud

suhte külge kinnitunud,

sest nägin võimalusi

ja olin võtnud vastutuse,

et ehitada ja hoida -

Meie-t edasi viia.

Oh ja Ah -

no loomulikult -

olen sedagi mõistnud,

kui teine enam

või üldse ei taha -

otsisin võimalust,

kuidas muutuda,

otsisin lahendust,

kuidas muuta,

et suhe jääks alles -

Meie-na.

Senini olin arvanud,

et mina ise olin vale,

kuid ei ole olnud -

olin ja olen täiesti õige -

need nn minu inimesed

ei ole olnud kunagi

Minu Inimesed -

nad on olnud kaasteelised,

kellega hetkeks kohtusin,

et siis jälle edasi kõndida -

see ei ole üksindus

ega kurbus,

vaid päris elu -

ei saa kinni

ega endale hoida seda,

kes ei ole oma -

kes ei ole valmis, 

päriselt, koos astuma -

vastutama ühise tee eest

ka siis, kui on tuuled

ja on tormid

ning vihma piitsutab

või päike armutult kõrvetab.

Meie -

see on kahe teekond,

millel kõike

saab ja võib

tulla ette -

ka seda,

et tuul lükkab takka

ja päike soojendab

ning vihm kosutab.

Valedega täidetud ellu ei mahtunud õiged sisse!!!!

Marianne

18.12.2023.a