Esmaspäev, 30. aprill 2018

Kes on tähtis / Kes on tähtsust täis





Tähtsus nina püsti ajas:
Mina olen teistest parem!”
Oli üleolev ja uhke
ennast täis ja kõike,
sest mitte keegi polnud
selline kui tema olnud.

Ta jagas kaheks Maailma,
kus ühed on paremad,
teised halvemad,
sest ühed on tähtsamad,
teised tühisemad.

Ennast ja teisi võrdles,
teiste tegemisi arvustas,
ikka ja jälle lahterdas,
üha uuesti hindas,
enda paremust tõestas.

Kuid ometi kinnitust vajas,
sest ise enda olulisuses kahtles.
Teiste tunnustust tahtis,
see elamiseks põhjuse andis.

Järjepidevalt kontrollis
teiste sõnu ja tegemisi.
Kõiges ja kõigis pidi olema
teadlik ja osaline.
Kui tema heaks kiitis,
siis seda teha tohtis,
nii olla ja rääkida võis.

Kui teda välja jäeti,
mõeldi ja tehti ise,
siis vihastus ja solvus,
pures roheline kadedus.

Kuid ise halli hiirena kartis,
sest välja jäetust pelgas,
et kui keegi teine
teda ei tunnusta
siis ei paista
tema paremus välja
ja teda polegi vaja.

Ta tundis, et ta oli vale,
ta kartis selgust ja tõde,
et tema sünd oli õnnetus
toimunu oli olnud kohutav eksitus.

Sügaval sisimas ei uskunud,
et iseendana olemas olemine
on kõigile samaväärne,
et elamine iseenda moel,
on igaühe õigus,
sest elamine on tõestus,
olemas olemises olulisus.


Marianne
30.04.2018.a



Laupäev, 28. aprill 2018

Kusagil kaugel Soome maal





Kui ma enam ei tegelenud iseenda kaitsmisega, õigustamisega ega tõestamisega vaid olin ja lasin end kanda, siis ärkas minus kujutlus ja ma nägin pilte, kuidas võiks tulevik välja näha. Ma tajusin erinevaid võimalusi, minu sees kasvas tahe ja soov edasi liikuda ning anda oma panus, et leida ja ellu viia lahendused, mis viiksid soovitud eesmärgini ...


Marianne
28.04.2018.a

Pühapäev, 22. aprill 2018

Kui teel olemine tundub paigalseisuna





Olen kui kuumaõhupallis, mis soojuse mõjul tõuseb üles taevasse, vaatan avardunud Maailma, näen kõike justkui kõrvalt ja soovin uut avastama minna. Tuul puhub ja lükkab, juba tunnen, et nüüd on see hetk kui lähen teele, kuid siis tajun, et olen ikka veel seotud ja ei saa kaugele minna, kas üles tuule meelevalda või jääda maa peale seisma. Jah, loomulikult võin korvist välja ronida ja jalgsi edasi minna, kuid vai, mille külge olen seotud, ootab uut omanikku ja seni pean mina tema eest vastutama.

Nii tundub mulle, et teel olemine on paigalseis ja sellega seoses olen kui tasakaalust väljas, otsides ja kõikudes liigun ühest äärmusest teise, mida kõrgemal olen või ühele poole kaldun seda sügavamale, laskudes, vastaspoolele sisse sukeldun. Ma olen kui õhus, sest pole veel kohal, ma justkui ei kõnni, kuid ei seisa enam ka jalad kindlalt maas. Vahel juba tunnen, et nüüd olen endas selguse leidnud, kuid siis, kas mina ise muudan vaatenurka, avastan endas uut või väline puudutab mind ja mina muutun taas, olen kui ümber vahetatud – minus on kaks poolt, kaks nägu, kaks vastandit, eitus ja jaatus.

Nii ongi, et minus pole selgust ega kindlust, ma ei ole teinud konkreetset otsust, kust saaksin edasi minna. Minus on ootus, valikud ja tunded – ühekorraga on olemas kõik ja mitte midagi. Iga uus puudutus ja hetk võib mõjutada minu suunda ja olekut. Ainus selgus on see, mis on siin ja praegu, sest mitte üks teine asi ei ole teada ega kindlalt kontrollitav ja nii tunnengi, et tõesti kõik on võimalik.

Minus on soov näha laotunud teed, sest siis ma tean, kus ja kuidas ta kulgeb, kuid praegu olen lihtsalt kõndimas, olen ära teinud teatud sammud ja nüüd ootan, millal jõuan järgmise tähiseni, kust avanevad uued vaated ja võimalused. Nii inimlik on soov kontrollida oma elu, omada pidepunkti ja nii ma tunnengi kärsitust, sest tahe edasi liikuda kasvab üha suuremaks.

Terviserajal jalutades, kus teekond viis punktist A punkti B, tabasin end korraga sellelt, et minu eesmärgiks oli rada läbida. Kõndisin kiiresti, kuni ühel hetkel vaatasin möödujat ja taipasin, et ma ei pea kiirustama, sest soovisin ju teel olla ja kogeda. Kuid mina olin seadnud endale ajalise piirangu, läbimiseks kindla etapi, et seejärel uue tegevusega alustada. Mõistsin, et selline käitumine on minule omane olnud. Ikka olen alustanud algusest, teel olles pingutanud, püüdnud, füüsiliselt ennast kurnanud, kuid eesmärgi nimel kogenud eneseületust, võtnud elu kui jõuproovi ja testinud enda tahtekindlust. Olles edukalt jõudnud sihtpunkti, seisnud seal hingetuna, nägu punane, suu kuivamas, higisena, tundnud enda üle uhkust ja väsimust - „Ära tegin, ma sain hakkama!” Kuid, miks ma ei valinud teel olles vabadust peatuda, istuda, loodust imetleda, lihtsalt olla, mujale keerata? Eesmärgi nimel olin end muutnud masinaks, kes füüsiliselt edasi liikus ja ei tundnud midagi või vähemalt püüdis mitte tunda. Minul oli kiire, et kohale jõuda, sidusin end eesmärgi ja pideva liikumise külge, ma ei elanud olevikus, et sellest sündivas edasi minna, vaid mina olin juba sellises tulevikus, mille olin endale ette maalinud.

Küsimus on selles, kuidas ma oma teekonda läbin? Kas mõistan selle all ainult füüsilist liikumist või vaatan ennast kui tervikut? Oluline on see, mida ma ise endale keelan või luban. Täna sain aru, et nö paigalseis on tegelikult koht, kus füüsiliselt tundun seisvat, kuid edasi kõnnin vaimselt. Selles kohas või minus endas on teemad, mis tuleb siin lõpuni käia, et ei jääks seotust ja kahetsust, mis hoiaksid pilku möödunus. Õppetunnid, mis tuleb läbida ja lõpetada siin ja praegu, sest teel käies ja uut kogedes avanevad uued teemad.

Päeval mõõdan riisudes igat ruutmeetrit õues, koristan, valin asju – loon ruumi uuele, lasen vanadest teemadest lahti, et jõuda selgusele ja mõistmisele – mida ma valin iseendale ja miks. Tänan eilset ja olen tänase päevas. Vabanen seotusest, kahjutundest ja kahetsusest, mida on minus tegemata jäänu pärast või tehtu süüst. Kõik oli nii nagu oli, ma ei saa minevikku teiseks muuta ega endaga kaasas kanda. Saan vaid mõista, avastada uued vaatenurgad ja muuta suhtumist. On tunne, et kõik on võimalik, ootan realiseeruvat lahendust, mis seob lahti kinni hoidva sõlme ja laseb mul päriselt lendu minna.

Tean, et lõpuks saabub vabadus, tänane on vaid hetk kohalolemist, videviku mõtisklused ja rahu, lõkkest lennanud sädemetest süttivad valguseks tähed ja hommikul saabub uus algus koos päikesetõusuga.


Marianne
22.04.2018.a



Reede, 20. aprill 2018

Seisan eilse ja tänase piiril





Reha libiseb üle muru,
mõnuga kraabib kulu.
Sügisene värvide võlu
pruuni vaibana kaduv kõdu.
Lehekuhjast tõusev suits,
kirbe ja minevikust must.
Muti talvine töö
mustavate kuhjade vöö.

Kuivanud lehtede alla
peitunud uus elu,
sinilillede taevasinine ilu.
Viimane jääkristall sulab,
kui päike üle kuldab,
soojuse pehme vaiba
maale katteks laotab.

Seisan eilse ja tänase piiril,
ühel pool uus algus,
teisal möödunu jäänus.
Kevadöö kargus,
miljonite tähtede valgus,
sookurgede puudutavad huiked,
igatseva südame tuksed,
millegi nimetu ja kauge
mälestus, ärevus ja ootus.

Maapõue antud kingitus,
palvele lähetatud vastus,
möödunud aja mälestus -
münt, kui kinnitus -
märk, mis saadetud,
et olen hoitud
ja armastuse kaitsega kaetud.


Marianne
20.04.2018.a

Neljapäev, 19. aprill 2018

Jääminek algas





Jäätanud kaane all
meri kuuldavalt hingas,
vahune lainevall
nähtamatult voolas,
kuulda oli kõminat,
sügavat ja tukslevat.

Meri vabaneda soovis
piiravast rüüst,
laine laine järel proovis
teelt lükata eest
jäist pinda.

Ühtlases rütmis
meri hingas,
sisse ja välja,
laine voolas,
kerkis ja vajus kaas,
uuesti üles ja alla.

Tuli tugevam laine,
surve ja pinge,
kaas pragunes,
jää murdus -
jääminek algas.

Meri vabanes,
laine kasvas,
pankadega mängis,
lõbu oli laialt,
taas meri oli mere päralt.

Ainult talisuplejad jääpangal,
reisisid välja suurel hulgal,
sõitsid kurvalt külmale maale,
igavese talve jäisesse riiki,
sest siin hooaeg otsa sai.


Marianne
19.04.2018.a



Kolmapäev, 18. aprill 2018

Kui kusagilt kriibib ja närib





Tunned rahulolematust,
kusagilt kriibib ja närib.
Otsid enesele õigustust,
arvad, et kõigel peab
olema eesmärk ja tulemus,
käegakatsutav ja hinnatav.

Kust tuleb sisemine äng,
et tehtu pole õige?
Kuidas ja miks anda hinnang
oma olemas olemisele?
Tundub, et kõik on subjektiivne
orienteeritud kasumlikkusele.
Mida annad teistele,
mida lood ühiskonnale?
Kas alles siis oled midagi väärt,
kui teiste arvamus seda kinnitab?

Mis on seisva kivi eesmärk,
kuidas tema end õigustab?
Mida tema annab,
kuidas olemas olemine loeb?

Tema lihtsalt on,
kohal ja paigas,
teiste arvamus
teda ei kõiguta.
Eile pimedas
tema otsa komistasid,
täna varavalges
temal istusid -
eile pahandasid,
täna tänasid -
kõik on kinni selles,
kuidas Sina ise vaatasid,
mida tundsid,
kuidas elasid.


Marianne
18.04.2018.a

Esmaspäev, 16. aprill 2018

C’est la vie - selline on minu elu





Ma ei ole enam vaikiv ega tundetu, ma elan, tunnen ja tajun. Oi, kuidas ma tantsin tundemere lainetes - ma tormlen ja olen meeletu, vahel pelguses vaiksemast vaiksem ja tasane, siis lihtsalt hetkes olen, sest leebun. Astun üles ja jalutan lainete peal, vahel kukun ning laine mind endasse haarab ja kallas kaob. Tundeisse kadudes käin läbi kogu terviku. Enne edasi ei pääse, kui olen läbi lahenduse suutnud mõista iseennast ja leidnud endas ukse, et astuda vanast välja uude hetke sisse.

Kõik minus ja ümberringi voolab, ma elan täiega – just oli rahu, siis mossitasin, seejärel kurvastasin või hoopis vihastusin – nii tunne minus elas ja oli. Vaatasin endale otsa ja naersin – no oli päris naljakas, et just niiviisi ennast tundsin ja oma tunde sisse kadusin. Kui ma tunnen, siis ongi nii. Taas vahetub värv, saabub uus elamus, muutub dekoratsiooniks loodud kujutlus, kaose vaikus ja tormi ootus, kärgatab pikne, pisarate voolus minema uhutud saab jonn ja valu ning uuesti tantsin enda loodud muusikas - selline on minu elu üks vaatus.

On vaikus ja väsimus, teekonna puhkepeatus, rahunen, sest kõik justkui paika loksus, kõikjal on vaikne valgus, kust kumab uue algus, on olemise hetk, lihtsalt olemas olemise hetk. Vaikus, kus ma ei tea ega mõtle, milline hääl, pilt või tunne järgmisena sünnib, milline on uue vaatuse sisu ja eesmärk. Avali tervituses on vabadus, mis iganes juhtub, tuleb ja osaks saab, on nii nagu on.

Minu peod ja taevas on värvilisi õhupalle täis. Need on erinevad valikud, võimalused, uued sammud. Nad ei kao ega vähene, ma tean, et nad on olemas, kui vaatan ja valin. Ma võin neist lahti lasta – tuul viib nad kaasa, mõni läheb pauguga katki – vaikust lõhkudes ja üles äratades, kuid uusi vaikuid, käimata teid ja huvitavaid käänakuid on lugematu arv ning nad kõik kutsuvad - „Vali mind!”


Marianne
16.04.2018.a

Laupäev, 14. aprill 2018

Detail





Komistan detaili otsa,
kisun ta hulgast välja,
jään teda jälgima,
igast küljest vaagima,
muudan ta torkivaks pinnuks,
suuremast suuremaks okkaks,
mis igal hetkel silma riivab,
valusasti ihu sisse torkab.

Kuid detail on vaid osa,
tervikust väljavõetuna
meeter korda meeter mõõdetuna.

Üks hargnenud niidiots.
Kas proovin tagasi sõlmida
või üles harutada.
Kas lepin lapitud pildiga
või alustan uue algusega.

Detail on nina ees maas,
astun temast eemale
ja üldpilti näen taas.
Lehvitan tundele,
minu naiselik meel
on kevadiselt muutlik veel.


Marianne
14.04.2018.a

Reede, 13. aprill 2018

Sinu sõrmed mängivad päikesekiirtega - Meditatiivne rännak vol 26





Sa istud jalgratta seljas ja sõidad linnast välja. Majad, inimesed, autod ja neist sündiv müra jäävad seljataha. Sa tunned, kuidas tuul Sind tasakesi paitab ja tagant lükkab. Sinu jalad vajutavad märkamatult pedaale ja ratas veereks justkui iseenesest edasi. Sinus on vabadus ja kergus. On lihtsalt aeg iseendaga olla.

Sa sõidad mööda teed kuni keerad ühele metsavahelisele rajale. Tee lookleb puude vahel ja Sa tunned, kuidas nad suhtlevad Sinuga, igaüks talle omasel moel. Sa tuled ratta seljast maha, toestad ta ja seisatud, oled ühes paigas kohal. Suled silmad ja lihtsalt oled. Sinu ümber on värskus ja metsa maitsetest tulvil õhk. Nii, et Sina saad seda tunnetada, maitsta, nuusutada, juua ja süüa. Sa saad kosutust ja Sa oled täidetud. Sinu sees on rahu ja jõud.

Sa tajud, et üks puu kutsub Sind. Sa avad silmad ja leiad ta üles. Sa kõnnid ta juurde ja vaatad teda. Libistad pilgu maapinnalt alguse saavat tüve mööda üles kõige kõrgemasse tippu välja. Sa paitad pilguga tema tüve, oksi ja lehti. Sa silitad teda peoga, tunnetad ja kallistad teda. Sa tunned, kuidas oled hoitud. Sina ja puu, teie sees olev sügavus ja avarus saavad üheks. Sa hingad ohkega välja, keha vabaneb pingetest ja Sa lõdvestud. Sa seisad puuga koos, kasvades ühes temaga, maa sügavusest sündivatest juurtest kuni viimase lehe tipuni, mis puudutab taevast. Te asute kõiksuses.

Puu annab Sulle kingituseks kaasa oma oksi ja lehti. Ta lükkab Sind õrnalt puude vahelt paistva jõe poole. Sa tänad puud ja võtad kingituse kaasa ning lähed osutatud suunas. Jõudes jõe äärde otsid pilguga kohta, mis Sind ootab. Jõe kaldal on üks suur kivi, milles on sügav lohk ja see on täidetud päikesest sooja veega. Sa tajud, et see ongi õige koht. Sa lähed ja paned kingiks saadud oksad ja lehed looduslikku vanni ja lased neil seal olla.

Sa võtad endalt riided seljast ja asetad nad kivile. Sa tunnetad kivi tugevust, päikese pehmust ja soojust, mis hoiab Sind. Tasakesi laskud vannivette, leiad endale mugava asendi ja usaldad end veele. Paned silmad kinni ja lihtsalt oled, kuulates jõe vulisevat voolamist, tuules liikuvate lehtede ja rohu õrna sahinat, lindude laulu. Sa tajud vee soojust, pehmust ja hella embust, kui liigutad end tasakesi tema sees.

Puu oksad ja lehed on andnud veele oma väe ja jõu, see kõik kandub Sinu sisse. Sa tunned puu lõhna ja tajud tema tugevust. Sina saad täidetud. Kõik Sinu sees rahuneb, keha lõdvestub ja Sa lubad endal olla. Sina, kes Sa enne olid kui erinevateks osadeks killustunud, siis nüüd, puu toetusel, sulandud Sa üheks tervikuks. Sinus ei ole enam seinu ega tõkkeid. Sa hingad ja oled ühena. Sa tunned end mõnusalt, tajud endas igat kohta ja naudid seda mõnusat surinat, mis kõditades Sinu sees energiana voolab.

Sa tõused ja astud veest välja. Sa sirutad end kui puu, kelle juured on sügaval maa sees ja käed tõusmas taevalaotuse poole, sõrmed päikesekiirtega mängimas. Sa kõnnid jõeni ja ujud tema värskendavas vees. Tunned endas voolavat erksust ja uut elujõudu. Kaldale jõudes tantsid loodusega ühes. Sina, kes Sa oled vabana sündinud, tunned, et nüüd lubad Sa endale vabaduse elada iseendana ja hingata avades end Maailmale.

Sa leiad kaldalt ühe sule, mis köidab Su pilku ja Sa korjad ta üles. Vaatad ja hoiad teda. Sinus ärkab üks kelmikas mõte ja Sa tõused uuesti kivile, hoiad sulge peos, soovid ühe soovi ja peopesi avades ning õrnalt puhudes aitad sule lendu. Tuul tuleb ja napsab ta kaasa, viib Sinu soovi endaga laia Maailma. Sa tänad, et Sind on toetatud, hoitud ja Sinule on kingitud hetk iseendaga. Sa lähed tagasi jalgratta juurde, lehvitad metsale ja asud teele.


Marianne
13.04.2018.a



Neljapäev, 12. aprill 2018

Laps või täiskasvanu – erinevad tundetasandi rollid II




Tundest läbi kõndinuna

Laps või täiskasvanu - mõlemad tähendavad ajalist ja ealist hetke, kuid oma olemuselt on nad inimese rollid, mida ta oma elus, ühel või teisel ajal, erineval moel kasutab. Olles ealiselt täiskasvanu võib ta käituda ka lapsena ja vastupidi, seega liigub ta mõlemas rollis, elab oma elu, lahendab ülesandeid ja läbib õppetunde, kuid jääb oma rollist hoolimata lihtsalt inimeseks.

Laps või täiskasvanu - mõlemal on oma käitumisjoonised, reeglid, õigused, kohustused, vabadus jne – kuid tegelikkuses on neil see tähendus, mida meie ise neile rollidele oleme andnud. Nad ei ole midagi ebamäärast ega inimesest eraldi seisvat, vaid see, kuidas me ise teadlikult valime olla või alateadvusest tõusvate mustrite ja valupunktide lülitustena käitume. Meie antud tähendus annab lapsele või lapsemeelsele täiskasvanule vabaduse ja mängulisuse ning täiskasvanule tõsiduse ja konkreetsuse, kuid kohustused täiskasvanuna ja „Mina pean” tegemised on reeglid ja raamid, mis me ise oma elule oleme seadnud.

Võimalused ja vabadus, mida me omistame lapseeale, seda täiskasvanud tavaliselt ei tee, ei luba endale või ei oska enam. Me kuuleme ja loeme, et: „Otsi üles oma sisemine laps ja lase ta vabaks!” Kuid, mida tähendab ühele täiskasvanule lubada endal olla laps? Loomulikult on olemas erinevaid inimesi, on neid, kellele see on loomulik elu osa, on neid, kes leiavad ta üles ja loovad kontakti, kuid on ka neid, kellele see on raske ülesanne. Üks võimalus miks see nii on, peitub selles, et selle inimese lapsepõlv ei olnud turvaline ja nüüd soovides olla laps, sellises tähenduses nagu see üldiselt mõistetav, on tema jaoks pea võimatu. Tema sees on hirm olla uuesti laps, sest tema enese tähenduses tähendab lapseks olemine midagi muud.

Üks tähtsamaid omadusi, mida me lapsele omistame, on vabadus ja ehk puudus sellel inimesel lapsena just vabadus. Kuid miks tunneb üks laps, et tal puudub vabadus ja kuhu kadus tema turvatunne? Täiskasvanud valivad ja otsustavad lapse eest, tema jaoks ja pärast, kuid kõik see, mida täiskasvanud lapsele valivad, ei pruugi talle sobida. Võib olla oli sellel lapsel kogemus, kus täiskasvanu poolt tehtud valik muutis tema elu, kuid temaga ei arvestatud ja kui ta palus, et nii ei tehtaks ja soovis, et teda uuest olukorrast päästetaks, siis jäi see vastuseta. Sellele lapsele jäi teadmine, et ta on keegi, kellega täiskasvanud inimesed teevad nii nagu tahavad. Ta tundis, et temast endast ja tema soovist ei piisanud, et keerulist olukorda muuta või lahendada ja ta ei saanud ära minna kohast, kus tal ei olnud turvaline olla, siis ta õppis, et loota saab ainult iseendale ja ainult tema ise saab luua endale turvatunde.

Haiget saanud laps, kes ei usalda täiskasvanuid, tunneb hirmu, et keegi teine tuleb ja muudab uuesti oma tegemiste või tahtmistega tema elu ja lubada endal olla laps, tähendab, et keegi teine otsustab temaga sündiva üle, valib koha, kus ja kuidas ta peab elama ja olema. Sellise täiskasvanu jaoks tähendab lapseks olemine, midagi kontrollimatut, ettearvamatut, segadust, kaitsetust, ohtu, ärevust – ta ei tea, mida see endaga kaasa toob ja ta kardab ning peab olema valvel, et hoida oma turvatunnet ja -tsooni, kus ta on kaitstud – ta on laps, kes on kohustatud enda hoidmiseks olema täiskasvanu.

Inimene, kes on olnud lapsena täiskasvanute meelevallas ja on pidanud olema iseenda või ka teiste jaoks täiskasvanu, ei usalda, et keegi teine peale tema enda suudaks pakkuda talle turvalist kohta ja ta ei saa mängida, sest peab olema valvel, et säiliks turvatunne. Elu täiskasvanuna kui lapsena, kes hoiab pidevalt oma ruumi ja turvatsooni valvsa pilgu alla, et mitte keegi seda ohustada ei saaks on väsitav ja energiat nõudev. Inimese valvelolek tähendab ka seda, et ta on valmis agressiivselt iseennast, endale kuuluvat või turvatunnet pakkuvat kohta/ asja teiste eest kaitsma ja ta võib teha seda juba ennetades teiste tegu. Keskkonda ja teisi inimesi turvatunde säilitamiseks kontrolli all hoida on suur ülesanne, kuid sellisel inimesel on vajadus hoida asjad enda kontrolli all nii, et vaid tema ise määrab ja lubab kõik muutused. Kuid, kui suur on ühe inimese turvatsoon, kas see on tema sees, on see tema keha, ruutmeeter, tuba, elukoht, kõik millega ta kokku puutub ja seotud on või terve Maailma – kuidas on võimalik kontrollida seda, mis asub endast väljaspool, kui ennastki ei suuda hirmust vabana hoida.

Laps on valmis mängima, uuesti looma, tegema muutusi, kohanduma vastavalt vajadusele, oma soovile ja tundele, et mäng jätkuks just sellisena nagu see sel hetkel sünnib. Kuid, kui inimene on pidevalt valvel, et hoida ja kaitsta oma turvalisust, siis ta ei lase end vabaks, ta ei sulandu mängu, sest nii ei saa ta keskenduda ümbritseva kontrolli all hoidmisele. Ta saab tõeliselt vaba olla vaid oma turvapaigas ja üksinda, sest mujal jälgib ta neid, kes võivad ohustada teda ja valvab kaitsvalt „enda oma”- seda, kes või mis tagab talle turvalisuse. Ta kaitseb seda kohta, inimest, looma või asja, mis annab talle lohutuse, pidepunkti, kindluse ja teadmise, et ta on vajalik ja tema olemasolu on oluline, sest see on vajalik tema eluspüsimiseks.

Kui lapsena tõesti sõltusime pea kõiges täiskasvanutest, siis nüüd enam mitte. Meil on õigus ise valida ja otsustada oma elu üle, sest meie ise vastutame iseenda heaolu eest. See tähendab, et me ei pea valima turvatunnet ohustavaid valikuid, me ei pea minema sinna, kuhu ei taha minna, me saame ära minna kohast, kus me ei taha olla ja otsida endale uus koht, kus tunneme end turvaliselt. Samas tuleb mõista, et me ei saa teha end sõltuvaks kohast või asjast, sest turvatunne algab ja lõppeb inimese endaga ja iga inimene ise tajub, millal „Ma pean ..” muutub „Ma soovin ..” ja astub ise järgmise sammu.


Marianne
12.04.2018.a

Kolmapäev, 11. aprill 2018

Laps või täiskasvanu – erinevad tundetasandi rollid I


Lapse tunde sees olles

Laps või täiskasvanu – mõlemal on oma käitumisjoonised, reeglid, õigused, kohustused, vabadus jne – kuid tegelikkuses on neil minu jaoks see tähendus, mida mina ise neile rollidele olen andnud. Nad ei ole midagi umbmäärast ega minust eraldi seisvat, vaid see, kuidas mina ise teadlikult valin olla või alateadvusest tõusvate mustrite ja valupunktide lülitustena käitun. Kohustused täiskasvanuna ja „Mina pean” tegemised on reeglid ja raamid, mis ma ise oma elule olen seadnud, kui mulle öeldi neist vabanemiseks, et: „Otsi üles oma sisemine laps!”, siis minus kasvas trots ja jonn ning tundsin, kuidas üks tume vari minus liikus.

Kui mulle öelda: „Ole laps!”, siis see tähendab minu jaoks midagi kontrollimatut, ettearvamatut, segadust, kaitsetust, ohtu, ärevust – ma ei tea, mida see endaga kaasa toob. Kuidas ma saan olla laps, kui minu sees on teadmine, et laps on keegi, kellega täiskasvanud inimesed teevad nii nagu tahavad, nad valivad ja otsustavad tema eest, kuid kõik see, mida täiskasvanud lapsele valivad ei pruugi talle sobida. Kui mina lapsena tundsin, et minust endast ja minu soovist ei piisanud, et keerulist olukorda muuta või lahendada ja ma ei saanud ära minna kohtadest, kus minul ei olnud turvaline, siis õppisin, et saan loota ainult iseendale ja hakkasin kiivalt ning sõjakalt kaitsma „enda oma”, seda asja või kohta, mis andis mulle turvatunde.

Ma ise ei luba endal olla laps, sest kardan ja ma pean olema valvel, et hoida oma turvatunnet ja -tsooni, kus ma olen kaitstud. Haiget saanud laps, kes ei usalda täiskasvanuid tunneb hirmu, et keegi teine tuleb ja muudab uuesti oma tegemiste või tahtmistega tema elu. Laps minus ei saa aru, et kui mind oleks ometi päriselt armastatud, hoitud ja kaitstud, siis ei oleks seda kõike ju minuga tehtud, mind oleks kuulda võetud ja ma ei oleks pidanud sellist elu elama. Lubada endal olla laps tähendab, et keegi teine otsustab minuga sündiva üle, valib koha, kus ja kuidas pean elama ja olema.

Laps ei tohiks elada tundega, et ta on Maailmas üksi ja ta peab tajuma igal moel, et ta on turvalises paigas ja armastusega hoitud, kuid mina ei usu, kuidas saaksin lapsena sellisel moel elada, minus on kadunud see usk armastusse, naeru ja päikesesse. Mul on teadmine, et oman ainult seda kaitset, mida saan ise endale anda ja luua. Ma ei saa mängida, sest pean olema valvel, et säiliks turvatunne. Ma olen laps, kes on kohustatud enda hoidmiseks olema täiskasvanu, sest inimene, kes on olnud lapsena täiskasvanute meelevallas ja pidanud olema iseenda või ka teiste jaoks täiskasvanu ei usalda, et keegi teine peale tema enda suudaks pakkuda talle turvalist kohta, kuid ometi vajab ja otsib ka tema kohta, kus ta saaks lihtsalt laps olla.

Elu täiskasvanuna kui lapsena, kes hoiab pidevalt oma ruumi ja turvatsooni valvsa pilgu alla, et mitte keegi seda ohustada ei saaks on väsitav ja energiat nõudev. Inimese valvelolek tähendab ka seda, et ta on valmis agressiivselt end teiste eest kaitsma ja ta võib teha seda juba ennetades teiste tegu. Keskkonda ja teisi inimesi turvatunde säilitamiseks kontrolli all hoida on suur ülesanne, kui tal on vaja hoida asjad enda kontrolli all nii, et vaid tema ise määrab ja lubab kõik muutused. Kui suur on ühe inimese turvatsoon, kas see on tema sees, on see tema keha, ruutmeeter, tuba, elukoht, kõik millega ta kokku puutub ja seotud on või terve Maailma – kuidas on võimalik kontrollida seda, mis asub endast väljaspool, kui iseennastki ei suuda hirmust vabana hoida.

Laps on valmis mängima, uuesti looma, tegema muutusi, kohanduma vastavalt vajadusele, oma soovile ja tundele, et mäng jätkuks just sellisena nagu see sel hetkel sünnib. Kuid, kui inimene on pidevalt valvel, et hoida ja kaitsta oma turvalisust, siis ta ei lase end vabaks, ta ei sulandu mängu, sest nii ei saa ta keskenduda ümbritseva kontrolli all hoidmisele. Ta saab tõeliselt vaba olla vaid oma turvapaigas ja üksinda, sest ta jälgib neid, kes võivad ohustada teda ja valvab seda, kes või mis tagab talle turvalisuse. Ta kaitseb seda kohta, inimest, looma või asja, mis annab talle lohutuse, pidepunkti, kindluse ja teadmise, et ta on vajalik ja tema olemasolu on oluline. See on vajalik tema eluspüsimiseks ning tema kiindumuse ja armastuse väljendus.

Kui ma lapsena tõesti sõltusin täiskasvanutest, siis nüüd ma ei pea tegema, kui ma ei taha. Minul on õigus ise valida ja otsustada enda elu üle, sest mina ise vastutan iseenda heaolu eest. See tähendab, et ma ei pea minema sinna, kuhu ei taha minna, ma saan ära minna kohast, kus ma ei taha olla ja otsida endale uus koht, kus tunnen end turvaliselt. Samas mõistan, et ei saa teha end sõltuvaks kohast või asjast, sest turvatunne algab ja lõppeb minuga. Samas ma ei pea end karistama, valides minu turvatunnet ohustavaid valikuid. Siin tean mina ise, millal ja milleks olen valmis, usun, et ühel hetkel tajun, et minu turvaline ruum piirdubki ainult minu endaga, ükskõik, kus ja kuidas ma siis ka olen, kuid Mina ise valin astumise hetke.


Marianne
11.04.2018.a

Teisipäev, 10. aprill 2018

Kord, kordused ja reeglid teevad minust masina





Detsembris avastasin enda jaoks Gurdzijevi tantsud. Mulle meeldis see uus väljakutse, kus üks tants on keerukas kordinatsiooni nõudev harjutus – käed, pea ja jalad liiguvad erinevalt, kuid üheaegselt vastava muusika rütmis. Tants nõudis pingutust ja keskendumist, keha ja mõtte koostööd. Algul tundus, et pea võimatu on isegi üks tants selgeks saada, kuid ühel päeval õppisime vähemalt kuut erinevat tantsu. Harjutasin kodus edasi, sest tahtsin, et mina saaksin hakkama. Esimest tantsu harjutades oli seni keeruline, kuni tegelesin ainult käte ja jalgadega, kuid lisades pea läks muster paika ja tants oli omandatud. See, mida tantsisin sobis mulle, sest kui minus oli segadus, siis tantsides rahunesin ja nägin detaile selle sasipuntra asemel, millel enne polnud selget otsa ega äärt. Käisin veel õppimas, olid tantsud, mis tulid välja ja sobisid, kuid oli neid, mis tekitasid minus kaose, sest ma ei suutnud õiget rütmi tabada ja korrata kordus korduse järel seda, millele polnud minu jaoks sisu ega mõtet. Sain selgeks viis tantsu ja sooritasin neid pea iga päev. See sobis mulle ca 3 kuud.

Viimased nädalad olen tundnud, et kord ja reeglid piiravad mind. Tunnen, kuidas keha soovib vabalt, ise oma rütmis liigutada ja ma ei valinud neid tantse enam. Sain aru, et tantsima minek oleks üks aja veetmise vorm, kuid see ei lähe enam kokku minu sisemise sooviga. Minu keha vajab vabadust, kus iga liigutus sünnib hetkes. Kord, kordused ja reeglid teevad minust masina, kui keha liigub mälu järgi üha uuesti kordudes siis see piirab. Küsisin, mida on minul vaja ja vastuseks sain, et naeru ja mängu, mitte korda ja reegleid. Sain aru, et kui hingel on raske, siis ta vajab paitust läbi füüsilise keha, loovust ja voolamist, mis annab teadmise vabadusest.

Kohas, kus on ruumi iseendale ja tehes seal liigutuse, siis ma ei jäljenda vaid kuulan, kuidas minu keha enda olemist, tunnet jne edasi annab. See on joonis, mille mina maalin, kui lasen endal olla, luban liikuda sellisena nagu avanen. Ma ei püüa olla ega näida, jõuga saavutada kellegi teise olemuse, mõtte ega väljenduse jäljendust, sest nii oleksin vaid koopia. Kordusi korrates ma tean, mis enne oli ja tuleb pärast, sest on olemas kindel järjekord, et juba olemas olnut taas esitada. See on kui plaat masinas, mis keereldes mängib ühe loo algusest lõpuni ja siis jääb väljalülitudes seisma või rikki minnes jääbki ühte ja seda sama lugu kordama.

Soovi korral võin võtta elemendi ja lisada selle oma tantsule, kuid tehes seda nii, et sünnib ainulaadne ja mulle omane liikumine. Minu vaim on kui voolav energeetiline lõpmatus, mis hoiab ja ühendab keha ning hinge. Hing on minu sisemuses peidus, kuid keha väliste ja iseenda mõjude käes. Oluline on see, kuidas ma ise ennast hoian ja mida endale teen. Ma olen aus iseenda vastu ja Maailma ees. Pannes silmad kinni ja liikudes iseenda muusika saatel võin kujutluse vabalt lendama saata, minu käte vahel on elu erinevad teemad, millega mängin, voolides neid nii nagu soovin, ma ei anna hinnanguid, arvusta ega oota kindlat tulemust. Ma olen lihtsalt olemas selles, mis hetkes sünnib.


Marianne
10.04.2018.a



See oli esimene tants, mille omandasin


Esmaspäev, 9. aprill 2018

Tean, et mina suudan lennata





Teadmine on vabastav, kui minus on mõistmine, et ongi nii nagu on, siis on see vabadus, kui ma vaid ise lasen sellel olla. Küll teades ja tundes võin ometi hirmul olla ja hakkata teadmist enda sees peitma, proovima teda muuta või olematuks teha – jõud ja energia lähevad mõtetule võitlusele. Selle asemel võiksin olla lihtsas teadmises, et vot täpselt nii ongi ja sellest teadmisest lähtuvalt tegutseda või lasta endal olla.

Miks tahan end karistada, kui ometi tean oma olemust, tunnen enda vajadusi, siis miks ometi arvan, et lepin sellega, mis mulle tegelikult ei meeldi, mida ma ise endale ei valiks. Endale tõestamine, et suudan elada keskkonnas, kus ma ei tunne end hästi, mille muutmine ei sõltu minust, mida ma ei saa vastavalt enda soovidele kujundada. Kuidas leian sellises olukorras pidepunkti, toetuse ja tugevuse.

Hetkel olen õhus, kõik on lahtine, ma ei hoia justkui millestki kinni. Tunnen, et tahaksin juba minna – kuhugi ära, sellest situatsioonist, kaaluta olekust välja astuda, kuid maine vara ja kohustused ei lase veel. Tunnen, et see, mida teen on vajalik ja hetke teema, kuid ma ei tea, kuhu see välja viib. Lasen vanadest tolmunud mälestustest lahti, andes nad uuele elule või tulele. Kirjutan lugusid, mis vabastavad mind pisarate puhastuses. Ometi on minu elus nii palju muutujaid, minu erinevad rollid on muutumises ja keeruline on iseendana jalul püsida, kui tundub, et kõik teised peavad enne paika saama ja alles siis saan mina ise valida. Ikka ja jälle need maise Maailma teemad, kuhu panna asjad, kuhu mahutada loomad, kus toetada pea padjale nii, et kõik oleksid rahul ja soojas.

Kui minul on olemas koht, kus minul on hea olla – minu pesa – siis olen turvaliselt paigas ja kaitstud ning saan seda ka teistega jagada.

Mul on hirm, kui hing nutab, ma istun varjus, sest kardan oma tiibu avada, uskudes, et vihma käes ei suuda ma lennata. Pisarad on minu sees, sest hingel on valus ja tema nutab, kuid silmi avades näen päikest ja tean, et ma suudan lennata.


Marianne
09.04.2018.a

Pühapäev, 8. aprill 2018

Mis saab siis, kui ...





Õhku astudes,
kindlust otsides,
hirm teadmatusest,
kartus haavatavusest.
Kui ma teen nii,
mis saab siis, kui...

Kes annab teadmise,
käega katsutavuse,
usu kindlast tulemisest,
pidepuntki tulevikust,
laotab pinna kuhu astuda.

Kas julgen teha sammu,
astuda lihtsalt õhku,
olla hetkes vaba,
mitte otsida pehmeid patju.

Miks pean nägema,
olemas olu uskuma,
et kõik verstapostid,
ees ootava teetähised
on muutumatult paigas,
juba ettemääratud.

Kas teen otsuse,
mida ootan olevikus
või loon unistuse,
mida soovin tulevikus.
Kus ma elan,
kas siin ja praegu.
Kuhu teel olen,
kas pilk tulevikku.
Kas ma liigun edasi
seest välja kasvades
või pidevalt kohandun
enda loodud visioonides,
märgitud raamidesse
end sisse pigistades
ja ära mahutades.
Nii jään kinni pisiasjadesse,
vajun olmesse sisse,
keskendun tunnetele,
olustiku välisilmele.
Kui olulisem ju oleks:
kuidas, kus ja miks.

Tegelikult ei ole,
mitte midagi kindlat,
sest mida ka ei mõtle
kõik näib ikka muutuvat.

Kui olen hetkes kohal,
olen vaba juhtumisteks
elu antud kingitusteks.
Alles siis vaatan,
kuulan, kuidas tunnen,
kes ma olen
ja kuidas on,
sest ainult nii ma tean,
sest käesolevas näen,
mis sai siis, kui ...


Marianne
08.04.2018.a