„Kus ja millal jäid toetavad ning julgustavad sõnad kuulmata?” - selle lausega lõpetasin eilse loo. Tegelikult ma ei teadnud siis isegi, kust ja kuidas tee edasi läheb - milline on see elav mälestus – see enese lugu, mis oli avanemas.
Mäletan aegu ammuseid – enese koolitee algust. Esimese klassi õppetunnid ei ole kadunud meelest. Sellal olid olulised puhtaks jäänud vihikute lehed, õigesti kirjutatud ja kokku ühendatud tähed ning vettpidavad tehete vastused. Valesti läinud kuju, tindiplekk valgel taustal ja teise tulemuseni jõutud vastus olid nii suured vead, et vihikutest võeti ühed lehed välja ning need asendati süütutega – veel valgete ja puhastega. Kõik see, mis lehtedel oli olnud kirjas ja pidi saama kirja – tuli uuesti teha. Vahel tuli mitu korda alustada ja sageli ei olnud korratavaid lehti ainult üks, vaid palju enam.
Hoolsust kontrolliti, vigu kontrolliti – vigadega ja lohakusega ei saanud edasi minna – need tuli olematuks teha, et saada luba õigena edasi astuda ja õppetükkide tagant vabaks.
Kaks päeva tagasi ühinesin ühe FB grupiga – vanade majade päästjate seltskonnaga. See grupp oli avanenud, kui lappasin ühel unetul hetkel näoraamatu valikuid. Juttude ja piltide põhjal tundus see olevat õige koht, kuhu jagada viimase aja oma üht suurimat uhkuse allikat – vanade uste muutmist.
Tegin pildid, kirjutasin selgitavad tekstid juurde ja laadisin kogu loo üles. Jäin põnevusega ootama, et nüüd leian mõttekaaslasi, tunnustust ja tõelist toetust emotsioonitute ja vaikivate pöialde asemel. Lugu teele saates kohtasin teksti, et palun kannatust, kuna lehe ülalpidaja kontrollib lood üle ja alles heakskiitu saades, avaldatakse need lehel.
Jõudis kätte õhtu, algas järgmine päev ja seejärel juba ülejärgminegi, kuid minu lugu ei olnud kusagil. Nüüd võtsin lahti grupi eeskirjad – need on olulised – et ehk olen kusagil eksinud – no justkui ei olnud. Uusi postitusi tuli ja tuli, kuid minu oma oli endiselt ootel seisvana, vaid minule nähtav. Täna hommikul otsustasin ootamise lõpetada ja kirjutasin pidajale sõnumi küsimusega Miks? , et mõista, milles on takistav asi või ehk siiski oli lugu ununenud või kahesilma vahele jäänud – nii proovisin ise ennast lohutada ja julgustada.
Päeva peale tuli ka vastus – Kuna loos puudus nähtav point, siis lihtsalt ilusaid pilte sellele lehele üles ei panda – sellest ka otsus - lugu ei avaldata. Kirjutasin oma postituse mõtte lahti ja saatsin tagasi. Selle peale tuli vastus - seda ei olnud täpselt sellisena lahti kirjutatud ning nn nähtamatu postitus kustutati ära.
Sellise kogemuse osaliseks saanuna, tulid kohe keele peale sõnad – jälle .. ja taas .. ning hinnangud - seega mõistsin, et see, siis nüüd see ongi – eilse loo edasine tee. Segased ja sassis tunded voogasid minu sees. Tahtsin, midagi teha, kuidagi ise ennast kaitsta. Samas rääkisin enesele, enese sees, et, mida ma teha saan – pidaja õigus ja otsus ei kuulu edasikaebamisele – vastamisi on minu ja teise inimese, grupi omaniku, nägemus ning vaatenurk.
Kogesin protesti, jonni, viha, solvumist, allajäämist, ohvrina olemist, süüdlast. Soovisin ise ennast kaitsta, kuid, kuidas seda teha – mina olin ju see, kes tegi vea ja tee lõppes, kuna see lõpetati ära – lugu ju edasi ei pääsenud ja kustutati üldse ära.
Tunded vaheldusid, kui seedisin juhtunut ja otsisin lahendust, kuidas ja mida teha edasi. Ühes olin kindel, et ma ei pane lugu uuesti üles – ei kirjuta teksti teiseks, sest MINA ei taha seda teha. Selgituseks põhjendasin iseendale, et miks näidata vaatajatele ja lugejatele näpuga ette, kui intelligentne inimene mõistab jutustatud lugu. Kuid siis, võtsin aja maha, et süüvida enesesse ja leida vastus – miks tahtsin jätta tegemata selle, mida olin soovinud teha – olin ju tahtnud kogeda soovitud tagajärgi, kuid, millest olin enese koostöövalmiduse puudumise tõttu jäämas ilma. Olin saanud soovimatud, kuid vajalikud tagajärjed kätte.
Mida ma vajasin? Lugu oli loetud valeks – tingimustele mitte vastavaks. Selle uuesti kirjutamine oleks tähendanud proovimist, kas tulemus saab järgmisel korral õige või loetakse see korduvalt valeks. Minus oli hirm, sest see oli koht, kus minust enesest ei piisa, kuna mind kontrollitakse - olen teise hinnata. Iga uus kord tähendaks proovimist - pean saavutama heakskiidu, et mitte kogeda kaotust. Mina ei soovinud ebaõnnestuda ega olnud valmis alluma subjektiivsele kontrollile ning indiviidiga mittearvestavale korrale.
Vajasin tuge ja häid sõnu – sõnumit, et tee viib sellest samast kohast edasi - „Võiksid natuke muuta teksti, kirjutada juurde isiklik puudutus ja nii saabki tööst avaldamiseks sobilik”. Vajasin reaalset sõnumit ja kogemust, et mina ei pea alustama algusest, sest olemas olev on hea ja sobib, lihtsalt tuleb lisada, teiste jaoks, rohkem selgitust juurde. Vajasin enese tundega ühtivat hinnangut, seda, et minu töö on eriline, idee on hea – lugu on väärt jagamiseks.
Koolivihikutesse juhtunud apsud ei olnud tee edasi, vaid kogu teekonna olematuks lugemine. Aega ei hinnatud, tehtut ei hinnatud – pidin uuesti alustama seni, kuni suutsin õige tulemuseni jõuda. Mis oli enese alguse aja õppetund – hirm, tegemisi saatev hirm – kui läheb valesti, siis kaob kõik see, mis olemas oli - mina kadusin. Selle tulemus – parem ma ei teegi seda ja seal, kus ja milles võin eksida. Vajasin kordustes trotsi ja viha - vastu hakkamist ja vastandumist, et suuta alustada teekonda, mis tundus kordusena. Pidev enesekontroll ja karmus enese vastu, et suuta olla eksimatu. Viha enese vastu ja häbi enese pärast. Andsin iseendale hinnanguid, mis ei toetanud, vaid võtsid jõu – allutasid kontrollile ja määrasid ebaõnnestumise juba ette ära – kaotused olid juba ette kirjapandud.
Julgesin kirjutada pidajale välja selle, mida olin vajanud ja mida tema oleks saanud anda - häid sõnu ja toetust. Lõppu lisasin tänu õppetunni eest – sellel hetkel see oli trotsi, kibestumise ja iroonia väljendus. Saatsin sõnad teele ja alles siis hakkasin arutama ja harutama seda õppetundi, mille olin kingituseks saanud – vastuhaku avaldusest sai mõistmine, kui jõudsin enese tindiste sõrmedeni.
Marianne
30.09.2022.a
