Kui lõpetatud lugu on jäänud lõpetamata

Läbi oma aja olen vajanud teadmist, et see, mille olen kord juba ära teinud on tehtud ja just selle tõttu saan olnu seljataha jätta. Ma ei ole talunud kordusi, uuesti üle tegemisi, juba käidud radadel astumast ja kellegi või millegi moodi olemist, sest tahan vältida kordumist ja kordamist. Ma olen ihanud ja läinud sinna, kus pole veel oldud ega käidud. Ma tunnen enese sees sügavat väsimust ja katkisena olemist, kui tuleb tagasi astuda, et taas kord uuesti astuda.

Eile kogesin kestvat hetke, kui selgus, et kord juba lõpetatud lugu ei olegi veel lõppenud, vaid vargsi kaasas käinud ja nüüd seisab takistusena teel. Istusin ja nutsin, sest olin väsinud ja katki. Kordasin endale üha uuesti – Mina olen õige! - see teadmine tundus kõige vajalikum olevat.

Tundsin, et olen süüdlane, kuna ei ole suutnud kõike kontrollida endale vajalikul moel. Tundsin, et olen ohver, sest pean tegema midagi, millega pole arvestanud, sest keegi muu, kusagil mujal ütleb ja osutab, et vot see on veel jäänud tegemata. Tundsin end süüdlasena, kelle pihta saavad teised näpuga näidata – Sinu tegemata jäetu pärast peame seisma ja ootama ... Tundsin, et olen süüdlane, kuna tegemata jäetu ära lahendamise eest maksmine on karistus, sest õige olles poleks ju karistust ning karistatuna seistes tuleb kanda süüdlase rolli. Ma olin lohutamatu ja pisarad voolasid, need tulid sügavalt, sest olin väsinud Aja kandmisest.

Täna otsisin enese seest vastust – Miks on minu sees nii suur vajadus kontrollida, et oleksin õige ja eksimatu – vastuse leidsin sügavalt Aja seest. Kui Hing käib Inimesena Maailmas, siis on tal oma õppetunnid ja eksamid, kuid see, kas ja kuidas ta tegelikult õnnestus selgub sageli alles aegu hiljem – järgmistes aegades. Sellest ka see väsimus minu sees – kui Hing kogeb, et nö õigesti elatud olevik ei ole olnud lahendus, et astuda edasi, vaid juba lõpetatud lugu on olnud alles lõpetamata tee. Hing, Inimesena elades, pole suutnud astuda läbi ja edasi, vaid juba läbi elanuna tuleb tal oma teed uuesti korrata. Sellest ongi minu sees vajadus kontrollida, olla eksimatult õige, et õnnestuda ja saavutada kohe ja esimesel korral luba minna oma veel läbi kõndimata ja kogemata olevikku.

Kohustus olla õige, sest minus oli hirm olla eksides süüdlane, kui jätan midagi tegemata või teen valesti. Vajasin teadmist, et mina olen ju õige, sest suudan ennast ja endaga toimuvat kontrollida, et mitte kellelgi ega mitte kunagi poleks õigust mind süüdistada tehtu või tegemata jätmise pärast. Mitte loo lahenduse tulemus pole olnud oluline vaid hinne, mille maksimum näitab, kas olen olnud õige. Hirm selle ees, kas ma suudan olla eksimatult ja kontrollitult õige, et anda endale vabadus astuda veel käimata radadele, lunastada pilet ja anda endale uus alles sündiv olevik, mitte korduste kordused, kui lõpetatud lood pole osutunud lõpetatuks ja tuleb taas, juba ära olnud aega tagasi, juba käidud radadele kõndima minna.

Kohas, kus muutujaid on mitu ning lugu, mille tulemus on minule endale väga oluline, kuid keegi teine, kes ei allu minu kontrollile, hindab ja mõõdab tehtut ja tegemata jätmisi ning määrab oma otsuse järgi hinna, mis minul oma elu elamise eest tuleb maksta –  seal saavad minu elu valikud hinde ja hinnangu – iseendale teadvustamata olen ma ära olnud minevikus loonud endale sillad või ehitanud takistused, et astuda edasi või peatuda teel. Minu enese otsused on need, mis määravad tasu suuruse. Hirm jääda seisma, kaotada aega ja anda enda omast ära – olla iseenda valikute ohver ja iseendaga toimuva ees süüdlane. Vaadata endale otsa ja öelda – Jah, mina tegin! Jah, mina vastutan!

Olevikus valitud lahendused on ettevalmistus edasi astumiseks. Hirm eksida ja sundus olla õige hoiavad tagasi ja paigal, sest on hirm endale otsa vaadates ise ennast vastu võtta – tunnistada ja vastutada tehtu ja tegemata jäetu eest – see olen mina ja see on minu elu, mida mina täna, siin ja praegu elan. See ei ole Aeg tagasi ega Aeg homme, see on Aja ajatu hetk olevikus ...

Marianne

02.08.2019.a