kolmapäev, 30. september 2020

Enese sisse iseenda jaoks ehitatud Maailm

 


Ennast kaitstes sulgeb inimene enese voolamisele ja see, mis muidu läheks ära, see jääb paigale. Reageerides eraldatakse iseennast, vahetatakse vaatenurka, et peatuda või astuda vastu – tehakse liigutus ehk võetakse enese sees vastu otsus, mis muudab voolu kulgemist – see on füüsiline ja vaimne liigutus – otsuse tegemine ja inimene asub tegevusse - täidab eesmärgist tulenevat ülesannet – tagada enesele soovitud tunne.

Inimese sees on katkise Mina mustrid, mis on lapitud enese oskuste kohaselt. Kõik kunagised olulised otsused, mida alateadlikult täidetakse, on muudetud voolu liikumise teed. Ühe suuna ja üldise liikumise sees on inimese vastandumised, pidurdused, ära peitmised. Mida pikem on aja lugu st kaugem algus, seda nähtavamad on toimunut märgistavad märgid inimese keha peal – nii nagu sees, nii ka väljas.

Inimesed reageerivad tunnetele tunnetega. Kui inimene ei koge teistega ühes olles seda tunnet, mida ta igatseb-vajab, siis tunneb ta teiste tunnete vastupuudutusi – kasvab vajadus ennast kaitsta.

Kord oli hetk, mis oleks pidanud olema suur rõõm ja pidu selle üle, mis Maailma sees oli olemas. Olin valmistunud olema õnnelik, sest pidin saama osa kõikide rõõmust – minu üle, kuid ma ei kohanud rõõmu inimeste reageeringus ja sellepärast olin kaitsetu nende tunnete ees. Nägin enese üksi olemist – otsustasin, et olengi üksi. Otsustasin ise ennast kaitsta - olla üksi. Olla iseendale oma Maailm, olla ise enda jaoks kõik, mis vaja ja võimalik.

Minul oli ja on olemas põhjus, miks mind tuleks hoida ja armastada – mitte keegi teine ei saa(nud) minu asemel teha seda, mida mina teen või tegin. Lõin enese jaoks Maailma, milles olles olen ja saan olla tähtis, oluline ja vajalik – ilma minuta seda Maailma ei oleks. Lõin Maailma iseenda jaoks. See oli minu lahendus, kuidas ise aidata ennast, et mitte tunda oma tunnet. Tunda, et suures Maailmas on kõigil olemas oma tunded, millega nad reageerivad ja minu väärtus ei seisne selles, mis mul on või anda suudan, vaid suhtumise põhjus on tagajärg sellele, milline mina ise olen valinud olla.

Armastuses peopesale võetuna, armastuse soojuse ja hellusega hoitud, väärtuslikuna hinnatud. Mina ise võtan ja hoian – võtan ise ennast vastu ja hoian – olen enese jaoks olemas. Teised nagunii ei näe ega tea, mis ja kuidas. Tõestasin iseendale, õigustasin ise endale, et hoida alles oma Maailm, mille sees saan olla väärtuslik, oluline ja tähtis. Teistele ei loe see, milline olen iseenda jaoks, neid puudutab see, milline ja kuidas olen nendele. See, et minul on olemas minu Maailm ei ole argument, sest igal inimesel on olemas, iseenda sees, enese jaoks ehitatud Maailm, mille sees anda enesele vajalik tunne.

Kuid, et asi oleks huvitavam, siis seda, mida me ise anname iseendale enese sees, seda me otsime väljaspool iseennast, et seal saanuna oleks see nähtaval ja puudutaks meid väljaspoolt sisse – avaks meid – "Vaadake minul on ... ja sel juhul näen ka mina ise, milline Mina olen!"

Võib öelda, et peab või ei pea tegema-andma-olema, kuid antakse see, mida ollakse võimelised andma ja see ongi see parim, mis ulatakse Maailma poolt. Seda ei nähta kingitusena, sest enesele saada soovitakse täpselt seda, millest enesel puudu on – see, mida vajatakse iseenda avamiseks iseenda jaoks ja pärast.


Marianne

30.09.2020.a



teisipäev, 29. september 2020

Kui meie oleme Meie

 


See Meie on üks huvitav paik, kus ühest Sinust ja teisest Minust saab, kellegi otsuse peale, kokku Meie. Selles ühes kohas ollakse koos Meie, kuid samm eemal taas Sina ja Mina. Kahe või enama inimese Meie on kui kõigi osalejate oma – koos olles on see olemas, kuid eraldi minnes seda enam ei ole. Kuid, kui üks või enam inimest loovad enesele Meie ja siis nö liidavad sinna teisi enese eesmärke täitma, siis see, kuhu ollakse liitunud-liidetud, on uskumusel põhinev Meie, sest see püsib edasi ka sel juhl, kui ise väljaastutakse või inimene lahku lahutatakse. Seda kogeb inimene, kui enese kaotust – ta näeb küll Meie edasist olemas olemist, kuid ta ei ole enam osa. Inimesel oli uskumus, et ta omab seda Meie-t, sest ta sai kasutada selle ressursse, kuid väljaspoole jäetuna ei saa ta enam ligi, sest tal pole enam õigust olla seal olijatega ühine Meie ega kasutada seda, mis kuulub Mei(e)le.

Meie-d on erinevad ja nende eesmärgid on erinevad. Enamjaolt on nad loodud kellelegi või millelegi mingisugust tulu tooma – need, kes liituvad annavad oma panuse, kui tahavad osa saada. Liitujate osaks saavad nö lisahüved – kaasas käiv heaolu selle eest, et ollakse ühes. Meie luuakse, et ühise energiana suuta ühes rohkem. Mida rohkem Meie sisse inimesi liitub, seda enam on sellel energiat. Ühine jõud on suurem võimalus juhul, kui inimesed annavad oma panuse, et Meie-t elus hoida ja selle eesmärki täita.

Meie on katus, mille all olla ja pesa, mille sees olla. Seal on turvaline ja inimene samastab Meie oma Minaga. Kui kõik toimib ja inimene püsib heas tundes, siis on rahu maa peal. Kui inimene tunneb, et temal on endast anda ja ta soovib enese jaoks enamat luua, siis ta panustab, et kasvatada Meie suuremaks ja paremaks – eneseväljendus enese jaoks. Ennast hästi tundes usub inimene, et on oma Mina hoidnud. Kuid, kui inimene ei tunne ennast Meie sees hästi, siis asub ta oma Mina kaitsma. Ta jahib enesele tähelepanu, et saada endale seda, mida tema vajab – enese sees puudu olevat baastunnet, mille täitmine annaks kindla signaali, et ta on Meie sees olles hoitud.

Meie on soov saada enesele vajamineva elluviimiseks-kättesaamiseks lisaenergiat. Kui vana Meie on lagunenud või inimene sealt välja arvatud, siis tahab ta enese jaoks uue leida või ehitada, sest üksi ta ei suuda enesele anda seda, mida ta vajab. Meie annab sideme, mis seob kokku. Meie annab ühenduse, mille sees energia liigub ja kasvab. Meie annab katuse, mis kaitseb. Sõna Meie loob inimese suuremana, kui tema üksi seda usub end saavutavat - „Mina pean olema Meie selleks, et ...”


Marianne

29.09.2020.a

esmaspäev, 28. september 2020

Mina ja minu Mina II – mina ja Minu tunne

 




Inimene küsib iseendalt – "Miks mina tunnen seda, mida mina tunnen, siis, kui mina tunnen?" Kui inimese tunde tundmisest on saanud enese sisse salvestunud muster, siis reageerib ta „toredalt” kohtades, kus on enese sees moodustanud ühiste nimetajatega näilised Meie -d – sugulastega, naabritega, eakaaslastega, rahvaga, Fb -„sõpradega”, sama soolistega, töökaaslastega jne. Inimene loob enese jaoks Meie kohas, kus ta seisab päriselt või mõtteliselt kõrvu – inimene ise näeb ühendavat sidet ja iseennast koos teis(t)ega ühel pool joont seismas. Inimene loob Meie ka iseenda sisse, kui seal on koos tema ja tema Mina.

Meie-de sees ollakse osa ja neist soovitakse saada osa. Meie-sid luuakse siis, kui tahetakse ja lammutatakse siis, kui enam ei taheta, sest ei saada või ei osata, enese Mina-na teiste Mina-dega ühes olles, enese ja teiste tunnete Mina-dega toime tulla.

Üsna sageli vajab inimene, saamaks ja tõestamaks enese väärtust ja olemas olemist, enesele ÕIGET tähelepanu. Meie sees olles on näha, kui teine saab sealse tähelepanu endale – kui inimene tunneb, et tema ei saa, siis jääb tema järelikult ilma ja on ohver – on ühine ruum, ühine ressurss, kuid olles küll osa, kuid nägemata ja tundmata seda, et ta saab osa, siis usub inimene, et Meie sees valitseb ülekohus ja ebaõiglus. Kui Meie sees olles teised inimese sees tundeid ei „tekita”, siis on kõik hästi, kuid kui tunded tulevad mängu segama, siis inimene tahab, et teine astuks Meie seest välja või tema ise lükkab teise sealt välja, et saaks olla nähtavalt eraldi ja üksinda. Hetkel, mil teise olemas olemine teeb haiget ja on seega ohtlik, ütleb inimene - "Astu minu Mina seest välja!" - sest Meie on laiendatud Mina.

Inimestest, Meie sees, saab samastudes justkui ühine Mina, kuid selle sees eraldi on inimeste oma Mina-d. Meie sees käib, Mina -de vahel, saadava tähelepanu ja sellest tulenevate hüvede ja saamata jäänud tähelepanu eest ja vastu võitlus. On olemas oleva tähelepanu ümber jagamine ning jagunemine ja järelikult ka ilma jäämine. Kui suurem ja tugevam Mina ei hoia teist, vaid teeb seda, mida tema tahab, siis kui tema seda valib tahta, siis käib see Mina teise Mina pihta või on tee peal ees – seal ja sel hetkel inimene reageerib enese mustris oleva tundega, mis on tema sisse salvestunud mustri alguspunkt.

Inimene ise seda ei tea ja seega ta ei saa sellest aru – inimese teadlikkus magab, sest ta reageerib tunnete tasandil – lülitub ümber ja toimib kui masin, kes on programmeeritud ärritajale vastama. Ja siis inimene tunnebki nii nagu tema tunneb seda, mida tema tunneb – inimene on tunne – inimene ja tema Mina ehk inimene ja tema tunne.

Teadvustamatult reageerides teeb inimene seda selle teadlikkusega, millisel hetkel ta tunde enese sisse kirjutas. Kui see juhtus nt 2 aastaselt, siis täpselt nii vanana ta seda teeb ja tundest tulenev ülesanne on selle aja lahenduse kordamine, see on vajadus, mille inimene tookord, enese ellujäämiseks, enesele otsustas valida – parim lahendus 2 aastasena, Teadlikkuse magades teeb inimene sama lülituse ka 10, 20, 30, 40 jne aasta vanusena. Ja just sellepärast ei mõista inimene hilisemas eas iseennast – ta õpib küll erinevaid enesekontrolli viise ja uusi taktikaid, kuidas suuta mitte reageerida või olla ja käituda ajal, mil ta oma tunde käes vangis on, kuid ometi ta tunneb ja väsides ennast kontrollimast – ta teeb seda ikka ja uuesti - reageerib.

See on tunnetega ja iseendaga manipuleerimine – male mäng – toimuva peitmiseks ja kustutamiseks. See on hämar hetk ja ala inimese sees, mis jääb pilgu eest varju, sest seda justkui ei ole olemas – ei mäletata. Ei mäletata oma kunagist otsust ja tunde algset tähendust. Inimene mäletab oma tunnet, mis toob tagasi hetke, mil tema ise lõi, enese sisse, enese jaoks Mina, kes seisab inimesest eraldi.

Neid Mina-sid on inimese sees palju ja erinevaid. Neid on täpselt sama palju kui salvestunud tundeid tema sees. Inimese tunne on see Mina, kes reageerib tundena vastu ja nii inimene tunnebki, et tema ise on oma tunde käes vangis, sest ta teeb seda siis, kui tema seda teeb – valimata valib olla tunne. Inimene lülitub, sest tema ise lülitab iseennast iseendas oleva mustrina tööle – inimene tahab korrastada oma süsteemi ja selleks, et leida üles vigane fail, tuleb töötada sellel režiimil, milles viga sai loodud.

Inimese erinevad tundeminad on kasvanud üheks suureks Mina-ks. Selleks Mina-ks, kes on isekas, sest tahab üle olla ja valitseda. Inimene ei näe ega mõista nimetute tunnete segaduses ega hämaruses elades vahesid ega erinevusi – kõik on üheks Mina-ks kokkukasvanud. See on suur, tugev ja võimas jõud – tunneteenergia vool, mida inimene ei oska käsitelda. Ta kasvatab ja kasutab iseendas iseenda tunnete energiaid – mängib kui laps, saamata ise arugi, milline võimas jõud tema sees peidus on.

Inimene ei oska tunnet nime järgi luua, sest algne tähendus on ununenud – kasvades on ta selle peale loonud uskumused, milline see tunne peaks olema ja siis ta ütleb iseendale ning Maailmale – „Ma ei tunne või kogetav ei ole see” ning usub, et ta on vigane või on tundetu. Peale kirjutatu on illusioon, kättesaamatu miraaž – inimene ei ole tagasi kõndinud ega mõistnud, mis juhtus, kui ta tundis.

Muster on tundekäivitus mehhanism, mälestustesse salvestatud kujutluspiltide jada, milles kõndides jõuab inimene enese sisse ja tunneb oma tunnet. Inimese Mina tahan! ehk Mina Tahab! on inimese tunne, mis tahab, et inimene lahendaks temast tulenevat ülesannet – see on vajadusest tulenev lahendus, mille mäletamiseks ta oma tunde nimena enese sisse salvestas. Inimene vajas lahendust, uskumust selle kohta, mida ta pidi tegema, et saada enesele soovitud tunne või vältida-lõpetada tunde tundmine, mida ta ei tahtnud enese sees kogeda.

See on vastus, miks kunagi kusagil, täiskavanutena olles, Meie-de sees teemad ei lahene – tunnete sees olles tunde energiaid kasutades on vastamisi erinevate vanuste, lahenduste ja tunde tähendustega Mina-d. Inimese tunded ärkasid ja kasvasid siis, kui ta oli Meie – ajal, mil ta oli kunagi kellegi teis(t)ega koos ja reageeris enese Minaga teise inimese Minale. Meie on justkui üks ja ühine energia, mille sees olevad erinevad energiad saavad ühise nime – kuid teemad tõusevad, sest Meie tähendus on inimeste jaoks erinev ja/ või soovitakse saada Meie-st osa, kuid säilitada oma Mina, et tagada enesele vajaminev.


Marianne

28.09.2020.a



reede, 25. september 2020

Sügise värvide pillerkaar

 



Sügis tuli õuest tuppa,

sügise värvid tulid õuest kaasa.

Viimased mustikad

siniseks värvisid näpud ja suu.

Pärlitena punased pohlad

korvipõhjas veeresid kõrinal.

Seened kaaslastest puhtaks pühituna,

pannile ühes või ja küüslauguga,

kokku said kuhjatud.


Nii nagu sügis õues,

vihmade sajus ja tuulte rajus,

määrdub lõpuks

porikarva ja luitunud pruuniks.

Nii ka köögis,

punased-kollased-valged seened

oma värvikuued kuhugi kaotasid

ja panni peal ühtlaselt

mitmes toonis pruunikarva moondusid.







Sügise värvid tulid tuppa,

sügise lõhn hõljus ninna,

kui seentega ühes

kahvel suuvahet käis.


Marianne

25.09.2020.a 

neljapäev, 24. september 2020

Nimelised energiad X - Inimese aja nähtavad jäljed Aja sees

 


Kui laps on vahel tüütu, siis antakse talle mingi ülesanne, millega ta saab aega viitvalt tegeleda. Kui inimesel on energiat justkui ülearu ja ta ei oska enesega mitte midagi peale hakata, siis saadetakse ta kuhugi, midagi tegema. Inimesele anti tema tunded, et tal oleks millega tegeleda ja oma aega veeta ega jääks mahti pead tõsta, et küsida – Miks või mille jaoks?

Tunnetega ühes sai inimene enesele Maailma, mida luua ja milles elada. Nii, see inimene siis elab ning teeb tööd iseenda ja oma tunnetega. See on argine reaalsus – all on maa, üleval taevas ja keskel inimene ise. Lihtne ja selge. Tunded loovad tema Maailma segaduse ja seda segadust ta lahendab. Tunded loovad tunde ja selles tundes ta elab. Inimene on tegevuses – tal on millega oma aega veeta.

Inimene on energia, kes oskab iseennast kasutada erinimeliste tunnete loomiseks. Inimesele anti tunnete nimed, nende tähendused otsib ta ise ja loob ise enda jaoks. Tundub, et kõik on selge, sest nii on ju olnud. Nii on harjutud ja elatud. Tunnetest kõnelevad nähtavad jäljed inimeste aja loos.

Kui energia on olemas, siis oma teadmisi kasutades on võimalik teda kasutada, et teha selle abil midagi – muuta teda millekski. Praegusel hetkel muudab inimene ennast kui energiat tunneteks – see on lahendus, mis oleks kui alateadlik oskus. Inimeste algusest peale tavaline tegevus. Tahab tunda, ei taha tunda – see on ring, mille sees saab lõputult tegevuses olla.

Kellele on vajalik, et inimene loob tundeenergiat, kuid ei kasuta ennast energiana enamaks? Inimene ei tea seda, milleks ta tegelikult võimeline on. Energia saab alles inimese tundes enesele Nime ja tähenduse, millest tulenev eesmärk annab täitmiseks ülesande. On olemas erinevad nimed ja tähendused. Millised on need nimed ja tähendused, mida inimene veel ei tea? Ta ei tea, sest ta ei vaata sinna, kus on teadmised. Inimene on olnud ametis sellega, millega kõik olid juba enne teda ametis – ülesandega, mis on inimestele antud. Kellega ja mille jaoks mängitakse ehk elatakse Maa peal? Kelle mäng on Elu maa peal?

Inimene tõstab oma Mina troonile. Enese jõu ära andmine on võimu andmine tunnetele. Tunded on jäljed, mis on inimesele eluliselt olulised ja vajalikud – need on suunatud vaatenurgad. Kui inimesele öelda, et homme enam ei ole, homme enam ei saa, siis tõuseb protest – Miks? Kuidas? On kahju. On alles ja alal hoidmise soov. Kui kõike seda enam ei oleks, kui seda reaalsust sellisena enam ei oleks – mis siis oleks ja kuidas siis oleks? Kui ei oleks enam enese poolt jäetud nähtavaid jälgi maas – neid tundeid ega nendega värvitud Maailma ...


Marianne

24.09.2020.a



kolmapäev, 23. september 2020

Nimelised energiad IX - Tunnete Maailma eesmärk on süsteemi korrastamine



 

Läbi aja on inimeste aegades on olnud kõike – seal on olnud püsivat rahu ja tüünet vaikust ning seal on olnud kuhjaga segadust, rahutust, üksteise vastu ja pihta käimist, kuid üle kõige on olnud tundeid, mis värvivad inimeste Maailma – värvivad inimesed tundevärviliseks nii seest kui väljast. Tunded on need, millega ühes olles, endas kandes ja endast luues, vaigistatakse oma meeled või lõhutakse vaikus.

Inimesed on nähtvalt käinud ja käimas oma teedel. Hinged on olemas, kuid neid nagu poleks. Inimene ja Hing on ühes. Hing tuleb, enesega ühes on enese aja lugu ja lood, mis ei ole veel lõppenud, sest nende sees on segadus – keegi on oma kohalt ära astunud või keeldunud oma kohta vastu võtmast. Hinged tulevad tagasi ja saavad kokku, et süsteemi korrastada. Hinge aja ja inimese elu eesmärk on süsteemi korrastamine, et energia liiguks vabalt voolates. Selle jaoks, et süsteemi korrastada on vaja energiat – tunnete energiat.

Inimene avastab energia eneses oma tundeid tundes. Tunded ei tule ettehoiatades ega nimesilti käes hoides. Ei, nad on ühel hetkel kohal ja inimene tunneb. Ta ei tea, mida ja miks, kuid ta tunneb ennast kuidagi erinevalt - hästi või halvasti. Energia temas on muutunud, kuid kuni inimene ei tea tunde nime ei oska ta oma energiat käsitleda. See elab vabalt tema sees, tehes seda, mida heaks arvab – olles, kasvades ja vaibudes. Inimene ei tea, mida teha ja ta ei taha olla tema ise, sest ta ei taha tunda – iseennast tunde käes olevana tunda. Kuid inimene on energia – tunnete energia on üks osa tema võimetest ja ta õpib oma teel käies neid tundma, nimetama ja kasutama.

Hinge ülesanne on korrastada, jälgida, juhendada ja õpetada inimesi süsteemi korrastamisel. Inimene oma tunneteenergiaga on võimeline looma süsteemides muutused. Inimene, kasutades tunde nime, suunab oma tähelepanu tundele ja kasvatab energiat, mida kasutab loomisel – kirjutab mustreid e erinevaid ühendusi. Inimese võimuses on luua teadlikult teadvust kasutades, kuid sageli ta lihtsalt teeb midagi, teadmata isegi – miks, kuidas ja millepärast – teeb seda, mis peaks lõpetama soovimatu tunde tundmise või andma talle vajaliku tunde kogemise.

Süsteemi nö sassi minemise hetkel kirjutati programmi muudatus - loodi kõrvale juhatava tee ja see tehti inimese poolt tunneteenergia jõudu kasutades. Tundeid valides ja neid endas kasvatades luuakse kaoses lühis, et vanade ühenduste õhkulaskmise järel valitsevas segaduses luua selgus ja uued ühendused ning teed. Kui jõgi voolab vanas voolusängis, siis ta ei saa sealt lihtsalt teisale voolama hakata – inimese tundemustritega on sama lugu – need on sügavad ja sissetallatud rajad. Sellepärast tulebki luua tunnetega kaos ja selles lühis ning kirjutada uus programm.

Nn tulnukaid otsitakse väljast, taevaruumi avarustest, tulemas maa poole ja peale. Tulnukad on ettekujutustes targad ja salapäraselt võimsad jumalad, kes asuvad seal ülal ja väljaspool inimesi. See, mis on ülal, see on ka all ja see, mis on väljas, see on ka sees. Inimese sees on vastused. Inimene on energia süsteemis, mis iseendas olevat energiat kasutades loob energeetilisi muutusi ja muudab olemas olevat vastavalt oma teadlikkusele ja nimelise tunde enesesse salvestamise arengutasemele vastavalt – sellest sünnivad kõrvalekalded ja energia voolamist takistavad lahendamata jäänud lood.

Inimene, inimese Mina ja Hing. Inimene kasvab iseendana – Inimesena - temal on võimalus õppida oma tunneteenergiat teadlikult kasutama. Inimese Mina loob segaduse – see on tundeenergia, mis on kui kõikvõimas džinn, kes on pudelist pääsenud ja elab oma elu oma tahtmiste ja vajaduste järgi. Hing on Inimese kõrval – ei jäta teda üksinda ega ilma toetuseta, kuid inimene ise seab ja valib oma sammud. Teadmata seda isegi korrastab inimene üht suurt ning kõikjal ja kõiges olevat süsteemi – Igavikulist Aega. Alles õppides ja Ise teadmist täis olles, ei taha inimene võtta enese eest vastutust – Mina on võimul – aeg oleks justkui alanud inimese endaga ja lõppeks tema järel ära – Mina see on suur ja võimas Maailm. Kas inimene on Aeg Inimesena või tundena Mina - vaatenurga vahetus on energia nime vahetades voolusängi vahetus.


Marianne

23.09.2020.a

teisipäev, 22. september 2020

Nimelised energiad VIII - Perbetuum mobile – igiliikurist inimene

 


Inimene on perbetuum mobile ehk igiliikur ja ta on seda seni kaua, kuni ta elab. Inimene ise on energia, kes taastoodab energiat, tema ise säilitab ja ise kasutab seda. Inimene on võimeline olema erinevate nimedega energia – tunnete nimedega energia. Inimene ise valib endale tunde ning siis kasutab selle nimelist energiat oma vajaduste-tahtmiste täitmiseks. Muutes oma vaatenurka muudab inimene energia nime. Inimene reageerib, kas sisemisele või välisele puudutamisele, energiana energiatele – liigub kaasa või tõuk(u)ab eemale – tahab kogeda või ei taha kogeda.

Inimese Hing on energia läte. Inimese elu on oma elu kogemine energiana. Inimese keha on, kui energeetiline skafander, millega Hing saab maa peal elada. Hing on võti, mis avab inimese südame – annab võimaluse võtta vastu Inimese eluga kaasa tulnud ülesanded – need on õppetunnid Inimese elus. Kui kiiresti ja kuidas need omandatakse on inimese Inimesena kasvamise teekond.

Inimesel on oma teel kaasas Hingega ühes tulnud õppetundidest ja omaenda otsustest tulenevad eesmärgid selle kohta, mida tema tahab oma elus kogeda ja nende eesmärkide täitmiseks vajabki ta nimelist energiat. Energiale nime andes loob ta eneses vajaliku fooni, et lahendada endale võetud ülesandeid. Kuigi see tundub juhuslik olevat, kuidas inimene kasutab iseennast, et olla madalamas või kõrgemas energias – valides olla Mina, et täita selle soove või valides olla nimetu energia, et voolata kõiksusega ühes ja olla teadmine, siis see ei ole seda. Kuid inimene sageli ei tea või ei tahagi teada seda, milleks ta Inimesena elades tegelikult võimeline on.

Inimene kasutab ennast ja kogeb, kogedes õpib ta ennast kasutama – looma enese väljendusena iseennast. Inimene kasutab eneses olevat jõudu – annab oma energiale tunde nime – „Mina olen ... energia” ja läheb selle energiaga ühes, et kogeda. Kuid, kui selle protsessi ajal ta ei saa enam st ei taha enam oma tunnet tunda, siis sõdib ta voos olemisele vastu. Ta tahab voolusängist välja või peatuda. Inimene muudab oma olekut vahetades nime, kuid sõdides vastu või eirates ta ei vaheta seda, vaid kasvatab olemas olevat tunnet, sest ta näeb seda Maailmas ja tunneb seda endas. See, mida inimene Maailmas näeb, see on seal olemas ja ta reageerib sellele ning teeb seda selle nimelise tundeenergiaga, mille ta reageerimiseks endasse valis.

Nii nagu inimene tunneb soojust ja külmust, nii tajub ta teises olevat energiat ja tõmbub selle poole või tõukub. Külmus on suvel jahtuv – see on meeldiv, kuid talvel jäätav – see on ohtlik. Soojus soojendab – see on meeldiv, kuid kuumus kõrvetab – see on ohtlik. Inimene võib olla teistega koos või teistest eraldi, kuid tajudes enese olemas olemisele ohtu, ta põgeneb. Kuid enese tundeenergia sees olles ta ei saa iseenda eest ära põgeneda, sest kui ta märgib enda ja oma tunde vahele võrdusmärgi, siis ta tunneb, et tunne on tema ise.

Kõik võib-olla või mitte olla, küsimus on inimese valikus, kas ta reageerib puudutustele või mitte ja millise nime ta reageerides oma energiale valib. Energia valik sõltub tema enese tajumisest, kas kogetav energia on ohtlik või mitte - kas inimene otsustab ennast kaitsta ja/ või ründab vastu või jääb rahulikuks. Kui ei ole soove ega tahtmisi, siis on olemine. Kas see on vegeteerimine, kui tunded ei käivita inimest? Millist energia nime ta sel hetkel kannab ja milline on sel juhul tema ülesanne?

Inimene on see, milline ta valib energiana olla ja see on valitud selleks, et täita ülesannet, mida tema ise on endale andnud. Inimene kasutab eneses olemas olevat energiat nii targalt, kui tema Mina või teadmine seda otsustavad teha. Inimene vaatab Maailma ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda. Inimene tunneb endas ja valib, kas ta tahab või ei taha kogeda – ta võib olla kõik, kuid ometi on ta see energia, mis toetab selle ülesande lahendamist, mille ta on iseendale andnud ja tema valiku edukus sõltub sellest, kas see läheb kokku või erineb sellest ülesandest, mille ta Inimesena sündides endale kaasa on saanud.

Kui Inimene tervikuna suudab-oskab energiana olla, siis, kuidas ja miks ta ise seda enese sees killustada tahab – tema ise suudab iseenda energiat oma mõtetega muuta, kasvatada ja kahandada. Inimene ei austa Hinge, kui ta ei oska armastada ise ennast – inimene tahab seda, mida ta valib tahta – kuid tema ei taha elada oma elu ülesandena, mis aja seest kaasas on. Tema tahaks olla hetkes, milles olles oleks kõik soovitu juba tema käes olemas – tema ei taha olla sellepärast, et ta on olemas, kuid oma elu elaval inimesel on õppetunnid kaasas.

Milline on tänane eesmärk? Inimene võib küll tahta või enesele öelda mina pean, kuid temas on see energia, milles ollakse eesmärgi nimel. Kui inimene tahab endas olemas olevale energiale vastu astuda, öeldes -Mina tahan! Mina pean! - siis lõhub inimene ise ennast – ta tahab ära või astub vastu või proovib jõuga ulatuda soovituni, kohustuseni – see kõik tuleb enese arvelt, sest inimene ei saa olla seal, kus teda ei ole, sest ta ei ole see, milline ta ei ole. Inimene võib valida olla mujal ja tahta teha midagi muud, kuid ta ei saa seda teostada seni, kuni temas oleva nimelise tundeenergia ülesanne on lahendada tundest tulenevat eesmärki.

Inimene saab öelda enesele – „Mina olen ... energia” ja ta ongi. Olles mõistnud, et tema ise valis endale tunde, saab ta küsida, mis on see, mida ta tahab kogeda ja ta mõistab, mida ja miks on ta tegemas. See on koht, kus peatuda, et valida, kas olla teadlik energia või nimeline energia. Inimene teeb ja astub, et kogeda iseennast loomas, kuid kui ta ei kasuta oma võimalust muuta energia nime, siis seisab ta paigal ja kordab iseennast – kõnnib mustrites. Võti on selles tundes, mida inimene iseendas tunneb, kas ta kogeb seda kasutades, iseennast luues, vabadust või vajadust luua enese jaoks kindel tunne, mida ta endasse vajab. Inimesel on olemas tunnete nimed, kuid ta ei oska neid energiatena ise endas luua. Ta küll proovib, kuid tulemuseks saab selle, mida ta ei vaja – tundena reageerimise tagajärjed.

Inimene ei leia iseenese sees üles kohta, kus tunne asub – ta usub, et Maailma puudutus äratab selle tema sees üles – enne peab olema nähtvalt väljas see, mis lülitab inimese nö tööle ja siis inimene saab olla ja kasutada tundeenergiat. Inimene ei erista enam ise ennast oma tundest. See Mina, keda ta enese tähistamiseks kasutab, on tegelikult tema erinevate tunnete kogumik. Oma teel on inimene kaotanud iseenda, kui samastas iseennast oma tunnetega – „Mina tunnen, seega Mina olen tunne.” Kuid tunnetel on erinevad nimed ja tundeid saab enese sees vahetada. Inimene, kes peaks oskama-suutma-saama iseenda tundeid juhtida on andnud tunnetele võimu enese üle – tunded juhivad inimest - öeldes Mina - räägib tunne ..


Marianne

22.09.2020.a



esmaspäev, 21. september 2020

Elulised teema IV - Energia ja mälestused

 



Füüsilised hääled on energia, mis on võimeline meis tundeid kasvatama, sest me reageerime neile – võttes justkui endasse, me sulandume nendesse. Häälega väljaöeldud sõnad võtame enda sisse – mäletame neid tunde kaudu. Sõnad käivad meiega ühes – teevad pai ja toetavad või, kui piitsaga lüües karistavad ja tõukavad ise ennast kaitsma. Tunneme ennast kaitsetult, sest nähtamatut häält enese seest välja võtta ei saa ning ära kustutada ei oska. Võime panna küll käed kõrvadele, kuid me teame seda, mis on väljaöeldud ja seega me ei unusta ära, sest meie ise hoiame need sõnad enese sees alles.

Meie ise oleme võimelised lisama igale sõnale, pilgule, liigutusele tunde juurde. Lisame tunde, mille leiame ise enese seest – nii, et tegelikult me reageerime ise enda tunde peale. Jah, teisest õhkub ja teine tormleb või võngub, kuid see, mis toimub meie enese sees, on meie enese Maailmapilt ja reaktsioon sellel.

Kui teine tuleb liiga ligi ja puudutab füüsiliselt, siis tunneme seda oma kehaga ja mäletame puudutust endas, siis kuuleme sõnu ja mäletame nende puudutust endas. Meie mälestuse sees on peidus kogetud hirm, et ei suutnud välist hoida enesest eemal. See on hoiatus, et mäleta – ära unusta. Enesekaitseks loodud uskumus – kui oleksin teisiti teinud-valinud-olnud, siis ei oleks minuga juhtunud. Kordame uskumust st kasutame seda lahendust, mis tookord oleks pidanud meid aitama, et vältida tagajärgi. Pendeldame mineviku ja oleviku vahel, oleme tasakaalust väljas, sest reageerime veel enne, kui oleme olevas hetkes jalad maha toetanud. Hüppame hirmu poolt ette veeretatud rongile ja sõidame ära sealt, kus oleme. Mälestusest saadud nimelise tundeenergia jõuga reageerime tänases päevas. Läheme tagasi, et tulla tagasi - et kaitsta täna iseennast ära olnud ajas sündinud lahendusega.

Võime silmad ja kõrvad sulgeda selleks, et mitte näha ega kuulda, kuid ometi me teame, sest usume end teadvat, mis ja kuidas oli ja on – me mäletame tunnet. Mälestuses olles saab energia enesele jõu ja tähenduse, kuid me ei mäleta tunde nime ega alguse tähendust ja meis on segadus. Igal meie tundel on mitu erinevat tähendust – esimene on algne, mille lõime esimese ja/ või teise sama tunde kogemise peale. Selle peale ehitame järgmised tähendused – uute kogemuste tõlgendused, õpitud või sooviga tähendused selle kohta, milline antud tunne peaks olema.

Me ei leia enese segaduses lahenduse võtit, kui otsime vastust selle ukse tagant, mis on peale ehitatud tunde tähendus – selle tagant ei avane me enese sisse – loo algusesse. Mälestusega aktiveerime tunde, tundega ühes tuleb uskumus, mis annab edasi käitumisviisi, kuidas reageerida, et ei korduks ja sealt leiame lahenduse – kui mõistame oma kunagist otsust, siis näeme teed, kuidas lõpetada iseenda poolt valitud iseendale antud ülesanne. Seega, küsi enese käest – Miks mina pean tegema seda, mida uskumus ettekirjutab? Mida mina ise ei tahtnud kogeda? Kuidas mina ise pidin selle ära hoidma? Millised olid otsus, lahendus ja eesmärk?


Marianne

21.09.2020.a



pühapäev, 20. september 2020

Elulised teemad III – Mina ei suuda muuta oma Maailma

 


Kusagil oma ajas otsustas üks inimene, et õhk, mida ta sisse hingab, teeb talle haiget, sest ühes sellega tulid tema sisse kaasa tunded, millega ühes olemine oli halb. Haigeks tegev õhk oli neis ruumides, milles ta elas või käis. Seal oleva õhu hingasid enese seest välja need inimesed, kes ei tundnud iseennast oma elu elades hästi. Nende inimeste pead olid plaane täis, kuidas iseennast teiste eest kaitsta, kuidas teha nii, et teised ei saaks neile haiget teha. Nendest inimestest õhkuvatest tunnetest kasvanud pinge oli nähtavana ruumis ja õhu sees olemas. Inimeste käitumine ega olemine ei olnud iseennast ega üksteist hoidvad ja toetavad, vaid võimalusel ennastkaitsvalt ründavad või enese lõbuks teistega mängivad.

See inimene ei tahtnud seal olla, ta ei saanud ära minna, sest ta ei saanud ka enese elus olevat aega ära muuta. Ta ei tahtnud teiste sarnaseks muutuda. Tema valis olla väljas üks ning enese sees olla see, milline ta ise oli ja seega ta ei tohtinud ümbritsevat õhku sisse hingata, sest siis ei oleks temal olnud enam kohta, kus turvaliselt varjus olla.

Uskumus – Mina ei suuda ümbritsevat Maailma muuta. Mina ei ole piisav.

Otsus – Mina ei taha saada osa, seega ma ei ole osa.

Lahendus – Ei hinga õhku sügavale enese sisse.

Eesmärk - Mina ei saa olla see, milline ma olen – mina pean olen see, milline ma ei ole – peidan ise enda ära, ka iseenda eest – Mina ei tunne.

Tavaliselt suutis ta iseennast kontrollida. Kontrollida seda, kui palju ta hingab ja millal, mida tunneb ja mida mitte. Kiiresti liikudes ta ei suutnud ega saanud, siis jäi õhust puudu, sest seda oli liiga vähe. See oli pinnapealne ahmimine. Keha oli tulnud talle appi ja ta ei saanud enam sügavale sisse hingata – ei saanud õhku enese sisse hingata. Kui inimene usub, et miski teeb talle haiget, siis ta jääbki haigeks, et ta saaks nähtvalt haigust ravida – siis ei ole vaja oma tunnet tunda.

Inimesel oli külm, sest väljas ei olnud armastuse soojust ja ta ise ei osanud enese sisse armastust tuua. Inimene ei saanud enne olla sees, kui ei olnud väljas, kuid väljas ei olnud seda, mida ta vajas, seega ei olnud seda ka tema sees. Temal tuli iseennast muuta, et suuta kaitsta iseennast – sulgeda ennast tunnete eest enese sisse, kuid tema sees oli hirm, et ta unustab ära, kuidas on olla see, milline tema ise on. Tema vajadus turvalise koha, armastuse ja hoidmise kohta võttis kopsudest osa enese alla – tema ise oli enese sees varjus ja vajas armastuse sooja õhku.

Elu läks edasi ja vahel unustas inimene hoopiski ära, et temas on vajadus iseennast kaitsta ja ta kõndis täiesti rahulikult. Kuid siis olid tema elus kohad, mis tõukasid teda tagasi oma uskumuse sisse ja nii lugu kordus ning kordus ning kordus. Lõpuks tema ise ei mäletanud enam oma otsust ja ta ei teadnud, et tema enese käes on võti oma enese vabadusse.

Mina olen täna suurem kui see, kes ma olin aegu tagasi. Mina ise saan täna otsustada, kellega koos ja kuidas olen. Õhk, mida ma sisse hingan, ei tee minule haiget. Need olid minu enese tunded, millega ma tookord toime ei tulnud. See oli minu enese hirm, et aeg teeb mind katki ja minul ei ole väljaspool iseennast kohta, kus minu jaoks oleks armastus olemas. Tookord ma ei näinud ega tundnud armastust – mina ise ei lubanud iseendal tunda. Valisin endale raamatud – turvalise Maailma, mille sees olla, et tunda sealsete tegelastega ühes olles nende tundeid. Need lood algasid ja lõppesid kaantega – mina ise olin võimeline neid avama ja sulgema – oma tahtmise ja aja valimise järgi.

Mina ei lähe katki ega kao ära, kui minu sees on tunded. Mõistan, et kõikide tunnete tundmine on minule lubatud ja ma võin nende sisse astuda, et tunda täiega. Nii, nagu valides tunnet tunda, saan ma valida aja, mil tundest välja astuda – mitte keelata tunde tundmise enesele, vaid sellest välja astuda, kui olen lubanud enesel tunda. Mina ei arva, et pean suutma Maailma muuta. Minu, Maailma muuta, tahtmine oli enesekaitse, et see, mis seal sees toimub, ei kasvataks minu sees tundeid. Olemas oleva olemas olemine – see on, sest see on olemas. Mina ise olen olemas ja erinevad tunded on Maailma sees olemas – mina ei ole tunne – mina ise valin tunda või mitte tunda sel hetkel, kui mina usun, et minul on vaja tunda ...


Marianne

20.09.2020.a



laupäev, 19. september 2020

Elulised teemad II – Enese liigutamine ühest kohast teise


 


Liigesed on liikumine, enese liikumine ühest kohast teise. Valu seisab ette ja ütleb – „Ära tee! Ära mine! Seisa paigal ja lihtsalt ole!” Enese elus iseenese poolt valitud sammudele järgnev on teinud iseendale haiget.

Liikuvus ja painduvus – oma elu puudutavates vaatenurkades. Liigesed – jäikus – kindel ja kivisse raiutud vaatenurk – mina ei ole tuulelipp. See, mis kord on ära valitud, otsustatud, vastuvõetud – see jääb paigale.

Mida mina ei saa teha, seda mina ise ei taha teha – aitan iseennast ja leian mooduse, kuidas mina ei pea tegema seda, mida ei taha ja siis, mina ei saa, lihtsalt ei saagi.

Uskumus – Mina ei õnnestu. Mina ise ei saa. Mina ei ole piisav.

Tähendus - Mina ise ei suuda iseennast õnnelikuks teha, sest mina ei saa päriselt anda enesele vabadust valida, et mina ise ei saaks teha seda, mida teen enese arvelt.

Otsus – pean hoidma iseennast paigal.

Lahendus – liigesed lähevad paiste, moonduvad ja minul on valus ennast liigutada.

Enese elus ei ole kergust ega vabadust muuta meelt ja suunda, et elada elu elavas hetkes. Turvaline ja kindel on siis, kui kõik on ette ära otsustatud ja paikka pandud. Vabadus toob kaasa tagajärjed – mina ise ei saa ennast hoida ja kaitsta vastu tuleva eest, kui mina lähen ja teen ja olen ja elan seda läbi, mida pole veel olnud ja tehes nii nagu veel ei ole teinud. On võimalus hoida ise ennast paigal, paiga peal kinni – valu peatab, liigesed ei liigu ega allu – otsustatud, tehtud.

Mina ei taha võtta omaks võimalust, et olemas võib-olla  ka teisi vaatenurki, et see, millesse mina usun ei ole ainus võimalik võimalus. Minu sees on hirm – oleksin olnud ..., kui oleksin olnud ... - kuid mina ei olnud. Mina ise olen iseenda valikute tagajärg. See on enese vastuvõtmine – valisin, tegin, olin nii nagu seda tegin. Maailm ei tee haiget, elamine ei tee haiget – mina ise olen valinud iseendale haiget teha, kui hoidsin iseennast iseenda eest – „Mine, et saada soovitu, mida mina ei saa, sest mina ei ole kunagi enese jaoks piisav!”

Minul ei ole vaja iseennast takistada. Minu enese uskumused ja otsused, aja sees, on erinevad huvitavad vaatenurgad. Kui mina astun sammu, siis olen ära eelmisest, juba teises kohas ja sealt avaneb hoopis teine vaade. Minul ei ole vaja hoida iseennast kinni eelmises sammus, mind ei ole seal – olen siin, kus mina olen ja vaatan Maailma ja iseennast sellest kohast. Minu enese elu elamine ei ole tõsine ega raske töö. Mina luban enesel naerda ja olla vaba valima ja oma enese elu elama, sest seda, mis on siin ja praegu, ei ole enne olnud ja seda, mis tuleb, see on veel olemata ja see, mis on olnud, see on ära olnud.

Annan vabaks iseennast vangistava otsuse. Olen vaba valima, olen enesega ühes ja võtan vastu oma elu selle hinnaga, mida see mulle maksab – minul on olemas kõik see, mida minul on vaja – see olen mina ise.

Sisemusest tõuseb protest ja meeles kasvab trots – on aga ... , sest tahaks veel, sest on veel enam vaja. Kõik muu saab kaduda ja kõige muu juurest saab ära minna, kuid iseenda juurest ei saa – mina ise olen iseendaga kõikjal ühes ka siis, kui mina ise ennast ei taha või iseennast hinnata ei oska. See ei ole kurb paratamatus, vaid minu võimalus siin ja praegu, kuidas mina ise lahendan oma enese elu elamist – mina teen seda parimal võimalikul moel – selle hetke teadlikkusega, mis täna minul olevas hetkes on. Mina ei lähe ega tee enese arvelt, öeldes – Mina pean! Astun siis, kui mina ise olen selleks valmis. Annan enesele aega, et olla ja loon ruumi, milles olla. Olen kohal ja elan selles hetkes, milles mina olen ja elan.


Marianne

19.09.2020.a



reede, 18. september 2020

Elulised teemad I - Ülesanne olla väljast suurem kui seest – Mina ei ole piisav

 


Tundemälestus ühest kogemusest, mis sai endale kordused - „Kui mina oleksin olnud suurem, siis mina oleksin suutnud-osanud-saanud ise ennast kaitsta ja mina ei oleks pidanud olema kohas ega üle elama hetke, mil tundsin hirmu enese pärast ning kogema, et mina ise ei saanud-osanud-suutnud iseennast selles hetkes aidata.”

Uskumus – Mina ei ole piisav.

Otsus – Pean olema suurem, seega pean kasvatama iseennast väljaspool iseennast suuremaks.

Lahendus – Toit on energia, söömine on enesele energia lisamine. Kasutasin toidust saadava energia enese kasvatamiseks. Salvestasin energia enese sisse ja kasvasin kõigile nähtavalt.

Millal peatun, et küsida iseenese käest – Miks minul on vaja olla suurem, kui mina ise seda tegelikult olen?

Tänaseks olen suuremaks kasvanud ja näen Maailma teisiti, kui tookord, sest olen juba päriselt suurem st vanem ja saan-oskan ennast täna paremini väljendada ja leian enese jaoks teistsuguse lahenduse, kui see otsus seal ammuses ajas. Tean, et ikkagi võib tulla ette hetki, mil tunnen enese pärast hirmu. See on okey, see on täiesti okey – mina võin hirmu tunda. Hirm ei kaota mind ära ega muuda olematuks.

Kui ma tunnen hirmu, siis peatun ja küsin enese käest, käesoleva hetke-ea teadlikkusega, kuidas mina ise saan täna iseennast aidata. Leitav lahendus on otsus, mida kasutan siin ja praegu – loon elavas hetkes olevale hetkele vastava. Iseenda aitamise jaoks ei ole mul vaja enam kehalt suur olla. Minul ei ole enam vaja, enese jaoks ega teiste pärast, enesest nähtavalt suurem olla. Mina olen olemas oma enese suurusega ja energia, mida täna tarbin, seda kasutan enese elu elamiseks. Minul ei ole vaja energiavaru enese kaitsmise jaoks enese sisse salvestada. Energia on vabas liikumises. Mina ise, olles energia, olen vaba oma uskumustest ja otsustest tulenevatest mind ennast piiravatest lahendustest - olen vaba valima, astuma ja elama oma elu elavas hetkes ...


Marianne

18.09.2020.a



neljapäev, 17. september 2020

Nimelised energiad VII - Meditatiivne rännak vol 44 – Viie elemendi tants

 


Sina, kes Sa seisad kikivarvul oma kuristiku serval või köiel balansseerid ega julge hingata ootuses. Tahad teha järgmise, esimese sammu, et astuda vabaduse sisse – Sinul on võimalus, kuidas Sina ise saad aidata iseennast. Võta muusika ühes ja mine tantsi looduse sees. Liigu nii nagu Sina ise just sel hetkel soovid – vabalt ja loovalt. Kuula iseennast, looduse hääli ja muusikat. Loo liikudes side iseenda ja Maailmaga. Kuula enese südamerütmi ja tantsi enese viisil – loo side ise endaga. Ela läbi ja enese seest välja oma tunded. Nimeta need nimedega.

Tunnete energia on jõud, mis on voolanud ja pulbitsenud Sinu sees ilma juhtimiseta. Kasvatamist kogedes ei ole Sina kuulanud iseennast ega võtnud vastu vastutust iseendana kasvamise ees. Sina ei ole õppinud iseenda energiaid juhtima. Sina oled raamide sisse sündinuna liikunud kaasa reeglite ja teiste sõnadega. Tantsi nüüd iseenese tantsu, see on Sinu enese hääl ja sõnad – mine ja loo ise ennast – mina ja tee tööd iseendaga ise endaga ühes olles.

Tean, et Sina ei taha. Sinu sees kasvab trots – see on Sinu enese kaitse. Kõneled enese sees - „Kui mina nüüd lähen ja olen, siis, kas on sellel üldse mõtet? Kui olen nii nagu olen, siis on nii nagu on!”

Astu samm, pane muusika mängima. Kuula ja lihtsalt ole. Natukene nagu tahaksid minna rütmiga kaasa, et olla ja proovida. Tee samm ja liigu täpselt nii nagu oled – liigu nii nagu Sina ise seda oled. Muusika on teejuht, mis viib Sind endaga ühes – loob Maailma, mille sees Sina saad olla. Muusika on väljaspool Sind ja samas on ta ka Sinu sees – te olete ühes – liigud rütmiga kaasa. Sa kõnnid julgemalt ja tahad nüüd proovida, kuidas on, kui oled ühte moodi või sead end teisiti. Liikumine muusikas tundub huvitav ja köitev – Sina naudid iseenese liikumist.

Sina lähed teele enese sisse ja näed uksi – enese sisse suletud uksi. Sinus kasvab soov avada lukustatud uksed, lasta vabaks salatud lood. Tuua tuulega ühes maru enese sisse, et heita varjud enese seest välja. Liigud kiiremini ja jõuliselt. Kasvatad energiana tuhisedes pöördeid. Mitte miski ei seisa enam paigal – kõik Sinu sees mäsleb ja püüab ennast lahti rebides vabaduse poole. Sinu sammud kõlavad, kui plahvatused – see, mis oli hämaruse varjus, see on nüüd valguse käes.

Sa trambid jalgu, sest tahad, kuid ometi ei taha, sest Sina ei saa – Sinus on valu, on hirm ja on ennast varjav pimedus. On hinge kraapiv kuivus, ei saa hingata, sest vett ei ole. Sina ei saa tagasi astuda ja teed edasi veel ei näe. Oled paigas, püsid paiga peal kinni. Siis, keerad Sina ise, iseennast ringi – Sina olid enese peegelpildi sees vangis. Jalad on maas, kuid pea käib ringi – on tasakaalutus, sest nurka, millest Sina Maailma vaatasid, ei ole enam. Sina oled sirgunud ja seisad omil jalgeil. Sinu Maailmapilt on värve muutnud – Sina ise oled iseennast otseks keeranud.

Veel vajad Sa tormakust ja trotsi enese sisse, et iseennast vastu võttes veel vastu astuda. Tiivad laperdavad, sest veel pole päris selge, kuidas ja millal. Sina mõistad, et oskad lennata, kuid veel vajab harjumist mõte, et veel vajad harjutamist - kohe ei saa, sest kohe ei ole. Sina liigud ja lendad, tantsid ja liugled Maailma sees iseendana. Aeg voolab ja energia Sinu sees rahuneb. Toetad jalad maha ja kasvad juurtena maast üles. Sinu käed, kui oksad ulatuvad taeva – oled ilmapuu. Sinu selgroog on tee, mida mööda kõnnid juure algusest ülespoole – tõused enese sees üles, kõrgemale – valguse poole.

Energia voolab, on värvid ja on elu – see on Sinu elu. Rahuned ja tasaned. Hoiad kätega enese ümbert kinni. Sina hoiad ise ennast. Õõtsud muusikaga ühes – oled hoitud. Oled iseenda poolt hoitud, sest Sina ise oled iseennast üles leidnud. Armastuse hell puudutus on soe paitus, mis hoiab Sind enese embuses. Olles sees oled ka väljas, olles all oled ka üleval – Sina oled kõiksuse igavikuline Aeg – Sina oled, sest Sina olid ja Sina saad olema – Valge Valguse energia Alguse Allikaga ühes.


Marianne

17.09.2020.a



kolmapäev, 16. september 2020

Mine tee tööd ise endaga ühes iseendaga

 


Inimene ei leia oma teed, kui ta ei ole leidnud veel iseennast üles. Oma algusest alates on ta proovinud – mida, kuidas ja millisena ta on, kui ta on. Inimese ümber on paigas püsivad piirid ja jäigad raamid – need on reeglid, mida ja kuidas tohib ja peab tegema – see on inimese kasvatamine. Kuid, kas inimene kõnnib ja kogeb, et kasvada teiste jaoks ja pärast või iseendana iseendale?

Reeglid on kui märksõnad, mida peab täitma ja suutma saavutada. Raam on koht, kuhu peab kindlasti astuma ja enese sisse kohale jõudmata astutaksegi, kui jalgu maha toetamata, ühelt kivilt teisele. Silmad enese ees suletuna minnakse märguande peale teele, nägemata seda, mida ja kuidas tehakse, kui ollakse teel ühest määratud punktist teise – ei olda enesega ühes, sest ise olemise vabadust on keeruline reeglite raamistikku ära mahutada.

Kuidas saab inimene panna iseennast raamide ja piiride vahele teadmata seda, milline tema ise on? Ta peab suutma, oskama olla, kuid tal ei ole aega, et iseennast tundma õppida – aeg läheb edasi veel enne, kui tema kohale jõuab, sest kasvatajad hoiavad tempot. Kõigile on ettenähtud ajaline liikumine – ponnistus, et saavutada sihtmärk. Ühe inimese kasvatus on ettemääratud teadmiste, oskuste, pädevuste jne enese sisse pakkimine. Keegi ei küsi, kas see kõik üldse kasvatatavale objektile vajalik on. Inimene peab kasvama iseendast ette, peab tegema veel enne, kui tema selle vajalikkust iseendale mõistab ja tunnistab.

Piiratud paigas elades kaob vabaduse tunne ära. Jalad harjuvad käima, käed tegema, keha paigal püsima, aju kohustuslikku uut õppima – meel on vaba, meel tahab lennata, et teha kõike seda, mida ei ole ega koge. Vabadus on raamidest väljas, eraldi seistes. Ja siis, selles kohas, sünnib inimese sees kaos, sest ta tahab luua enese elu segadusse plahvatuse ja teha ise oma elust kaose – rikkuda piirid, lammutada raamid ja luua kaosest läbi astudes enese jaoks vabadus.

Kohustuslikult ära õpitud pagas peaks tagama soovitu – õnnelik ja õnnestunud olemise – kuid jagatud võtmed ei ava kõiki uksi ja avanevate uste taga ei ole ootel just selline Maailm, mida enesele on soovitud. Kasvatajate lubadused olid kõlavad reklaamlaused, mis vajusid õhust tühjaks. Pildina särav Maailm on kusagil käeulatuses, kuid inimese astutud samm ei ulatunud sinna maani – ei ole õigeid tiibu ega vajalikke oskusi, millega püüda see, mida enesel ei ole.

Kuid sel hetkel, kui inimese sees on kaos, tema ise külvab kaost – siis küsitakse ja imestatakse - miks inimene joob, kihutab, suitsetab, sööb liiga, tarbib, lõigub, tätoveerib. See on petlik illusioon, näiline enesele vabaduse andmise võimalus. See on inimese võim iseenese üle. Uskumus - „Mina suudan anda endale koha ja hetke, kus saan lennata vabaduse sisse – otse ja valusalt vastu seina, et olevat ära lõhkudes vahetada igavikulisena tunduv hetk teise vastu välja, et seda, mis on, enam ei oleks. Et seda Mina, keda on kasvatatud, enam ei oleks!” - võib olla siis, oma elu varemete vahelt, leiab inimene kadunud iseenda üles.

Kaos on tunnete torm inimese sees. See on tunnete kogum, mis ei ole pääsenud valla ega välja, vaid on kinni õpitud piiride taga ja paigale seatud raamide sees. Inimesel on halb olla enese sees, ta on vangis oma enese tunnete käes ja ta ihkab olla kusagil mujal, ära sellest kohast, kus ta peab olema.

Meie 18 aastane poeg oli viimasel ajal lennus. Teda ei olnud seal, kus ta kõndis ja oli, vaid tema oli seal, kuhu meeled teda viisid – sinna hetke, mis ei olnud veel kohale jõudnud – ära sellest kohast, kus ta oli. Ta kõndis kaoses ja otsis peatust, et jõuda enesele järele, enese sisse kohale – ta lõi selle hetke iseendale – tema tegi ristmikul avarii. Auto on vabaduse sümbol. Sellega saab ühest kohast teise. Seda saab teha paremaks ja muuta oma tahtmiste järgi – luua ennast väljas pool iseennast. Täna on auto natukene katki, nüüd on käes peatus.

Poeg pelgas sõnu, kartis seda, mida mina emana talle ütlen. Ütlesin, et enne ei lähe ta rooli taha, kui ei ole läinud ja kõndinud maa peal – niitnud õue ära. Ütlesin, et enne ei lähe ta rooli taha, kui pole võtnud enesele hetke ja läinud ning tantsinud – liikunud aja ja enese sees – jõudnud enese sisse kohale. Tantsinud iseenda tantsu, andnud iseendale võimaluse astuda oma tunnete sisse ja neist läbi kõndides välja. Olnud maaga ühes olles, iseendaga ühes ja loonud ise iseennast ...


Marianne

16.09.2020.a

teisipäev, 15. september 2020

Minu vajadus olla Meie

 



Eile arvasin, et olen teatud moel pannud punkti Meie loole. Olen kõndinud ja kirjutanud, läbi kõndinud. Tänane hommik näitas, et lugu läks alles edasi. Valisin jooga saateks juurtšakra loo – no, et nii möödunud aja lõpetamiseks, kuid siis tundsin, kuidas tee kutsus, kuid ma ei tahtnud minna. Mina ei tahtnud tagasi kõndima minna. Kuid võtsin pliiatsi ja alustasin kirjutamist, läksin ja kogesin – avanesin iseendale. Taas olin keeranud vindi peale ja hämanud ise iseendale.

Minu sees oli endiselt alles teadmine – Meie sees olles on tehte 1+1 (+1 ... jne) vastuseks 1 – ühe nimetaja järgi ühes olles on vastus 1 = Mina. Kui Meie sees olles ollakse ühes üks, siis see üks ollakse Mina ja kui minu Minal ei ole Meie sees hea olla, siis mina ei taha olla see ühine üks, vaid vajan nähtavalt enese poolt tõmmatud piiri taha astumist, sest siis ei ole mina liidetav tehe. Minus oli endiselt pahameel nende vastu, kes ei ole tahtnud olla minuga nähtavalt koos selleks, et luua ühine Meie või minu enese poolt loodud Meie sees olles ei ole minu Mina hoidnud.

Minu sees elas uskumus, et kui näen käeulatuses või puutun kokku sellise inimesega, kellega ühes olemine tähendaks vajalikul hetkel vajalikku turvalisust, tuge ja edu, siis pidin suutma luua temaga ühise Meie. Kuid, kui see ei õnnestunud, siis olin enese sees pahur ja tahtsin näha seda inimest halva, inetu ja ebaõnnestununa, et õigustada iseennast – miks mina ise ei taha selle teisega ühes olla – mina ei tahtnud, sest mina ise ei saanud. Mina ise ei tahtnud näha teist peopesale võetuna, sest siis oleks võinud olla võimalus - teine meeldiks minule ja minul ei oleks kohta, kus enese jaoks vajaminevat viha kasvatada.

Puutudes, päris elus või ainult enese mõtetes, kokku selle inimesega, kellega olin loonud ühise Meie, lugesin üles nn Meie ühised mälestused - kohad, kus puutusime kokku ja need kohad, kus minust oli kasu olnud, sest olin hea ja vajalik olnud. Tahtsin, et teine näeks seda, mida mina nägin - see oli minu sõnatu palve - Vali mind ja loo Meie – anna minu Minale kodu. Anna mulle turvatunne, et mina ei peaks enese jaoks keerulisel hetkel üksi seisma. Uskumine, et kui teine on Meie sees olles Mina, siis ta ei jäta mind üksinda. See oli uskumus, et kui mina suudan luua Meie, siis mina ei jää enesele abi vajamise hetkel hätta ega eraldi.

Minu sees oli sundus ära tõestada – mina pean seisma eraldi ja üksinda, sest mina pean tõestama Mina Ise saan ja suudan. Astusin pika sammu ajas tagasi ... Mina seisin eraldi ja üksi, kuid ei teadnud, kuidas olla – oli külm ja pime. Minu ümber ei olnud turvalist kaitset. Puudutasin tühjust ja avarust, teise südamelöökide tukse oli kadunud. Oli nii nagu ei oleks mitte kedagi teist olemas. Oli lõplik vaikus tühjuse sees.

Eraldi olemine ja üksinda seismine oli Meie seest välja jätmine – Mina Ise olemine oli karistus. Mina ise karistasin ise ennast – astusin eraldi, kuid tahtsin tagasi. Kui Mina ise ei oleks ära tulnud (sündinud), siis oleksin endiselt Meie sees olemas. Minu enese otsus karistas mind ennast – seega pidin olema Mina Ise, pidin suutma olla enese jaoks enese pärast – teist võimalust ei olnud. Minu enese soov - emast eraldi seista - oli korraga täide läinud.

Selleks, et pääseda vabaks Mina Ise edasisest tõestamisest ja enese tagant sundimisest, vajasin Meie-sid. Minu sees oli sisemine vajadus hoida Meie-d alles – kuid mina ise lõhkusin jätkuvalt Meie-d ära, sest nende sees oli halb olla, seal olemine tegi haiget või ma ei näinud neil mõtet olevat, kui need ei olnud suunatud minu Mina hoidmisele, vaid teine inimene hoidis ennast minust nähtavalt eraldi. Kuid selle tunde lahtudes, mida kasutasin Meie lõhkumise sooritamiseks, tahtsin tagasi, et olla ikkagi Meie, kuid ma ei saanud, sest minu enese otsus oli lõpetanud nähtava Meie ära – olin löönud pauguga ukse kinni, see oli seljataha jättes korraga minu nina ees ja mina ise ei saanud seda lahti, sest uskusin, et mind jäeti välja ja eraldi.

Mina ise tõmbasin ise enese ette seina, et mina ise ei pääseks sisse tagasi. Oli suur ja oli väike mina – mina ja minu Mina – mina ja minu Tunne. Mina ei osanud eraldi olles koos olla ega koos olles eraldi olla – oli mina, Mina ja Meie. Pidin nägema Meie tõestust, kõigile nähtavat koos olemist, siis alles tundsin enese sees – tõestus on päriselt olemas. Nähtav tõend oli teise inimese avalik sõnum, sest muidu ma ei saanud teada, kuidas ja mida teine tegelikult mõtleb ja tunneb. Seda nähtavat tõestamist vajasin ja otsisin ka nende Meie-de sees olles, mis sündisid ainult minu kujutlustes.

Uskumine – kui on Meie, siis ei ole kahte eraldi seisvat mina, kui on Meie, siis on ühine tervik ja teine ei lähe ettehoiatamata minu juurest ära – ilma ettehoiatamata ma ei tea olla valmis selleks, et nüüd jäängi üksi ja pean ise enda eest hoolitsema ja vastutama. Ennast turvaliselt tundes olin sirutanud käe või pööranud ringi ja tegelikkuses olin väljas, eraldi ja üksinda. Oli olnud minu Meie tähenduse salvestamise hetk – uskumus oli juhend, kuidas Meie luues, pidin saavutama kindla turvatunde, et vältida juhtunu kordumist.

Olin keeranud loo peegelpilti – mitte mina ei olnud astunud eraldi st ei sündinud, vaid teine oli läinud minu ümbert ära nii, et mina jäin üksinda Maailma. See teine tegi ülekohut ja seega olin mina ohver. Vajasin teise vastu viha, et suuta oma hirmu sees üksinda olla ja tõestada Mina Ise olemist. Vajasin viha nii pikaks ajaks, et suudaksin olla Mina Ise seni kaua, kuni teine tuleb tagasi – oli lootus, et üks kord ta tuleb tagasi.

Enese sees hirmu kogedes vajasin enese turvatunde tagamiseks st enese tunde kustutamiseks, Meie-sid. Kui teisest sai Meie sees olles oht minu Minale, siis enese alalhoidmiseks vajasin eraldi olemise vabadust – oma tunnete vältimiseks lõhkusin Meie-d. Muster kordus, et kogeda, kas olen mõistnud – kas olen õppinud- enesena olemise ja enese elu ees hirmu tundes kasutasin ammust lahendust – luua või otsida üles õige Meie – oma tundega toime tulemata viskasin, ära joostes, Meie maha – iseenda eest ära joosta ei saa, iseenese elu elamisest vabaks ei lasta – võtan vastu oma elu ja maksan selle eest selle hinna, mis see maksab minule.

Kujutlen punase tule enese sisse. See tuli soojendab, sulatab, avab ja põletab juureaja uskumused – need lahendused olid ära, see aeg oli ära – sünnin ja mina ise võtan iseennast iseendana vastu.


Marianne

15.09.2020.a

SEOTUD LOOD

Lihtne matemaatiline tehe

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/lihtne-matemaatiline-tehe.html

Sündimise ime, kasvamise valu ja iseenda vastuvõtmine - Meditatiivne rännak vol 42

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/05/sundimise-ime-kasvamise-valu-ja-iseenda.html

Juuretuna paigas paigal

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/10/juuretuna-paigas-paigal.html




esmaspäev, 14. september 2020

Mina ja minu Mina I - Enese elu käest ära päästvad lahendused

 


Inimene reageerib, kui ta näeb või kuuleb seda, mis on olemas. Ta tunneb, et peab seda tegema, sest nähes ja kuuldes ta teab, et olemas olev ongi tõeliselt olemas. Reageerides, Maailmale näiliselt vastuastudes, oleks ta kui Don Quijote, kes tuuleveskeid enesele ohuks pidas – inimese enese hirmudest kasvanud mustrid maalivad ja kasvatavad olemas olevast varjud tema enese Maailma. Kui inimene on reageerinud, siis on ta midagi ära teinud, andnud enesele signaali – Mina võitlen enese eest ja nimel, astun enese tunnete tundmisele vastu.

Mina kartsin, et nähtavalt olemas olev on minule ohuks, sest teeb midagi, mida mina veel ei tea - võtab minult midagi ära või sunnib midagi tegema. Mina ise andsin ära oma vabaduse, kui sundisin ise ennast reageerima – astusin, sest olin mustris.

Seega peatun ja vaatan kurjale hundile silma – vaatan enesele silma läbi enese hirmude peegli – Mina Ise olen iseennast tagaajanud ajal, mil minu Mina on tundnud ohtu iseendale. Minu Mina ei saa olla suurem ega tugevam, kui keegi teine seda kusagil teisal on – minu Mina ei paista silma ega eristu selle teise kõrval olles, kellega ennast mingil põhjusel võrdlen. Kui minu Mina teisi ei tea ega näe, siis ta usub, et tema ise on üle ja säravaim.

Öeldes - Mina pean! - pidin iseendaga tõestama iseenda väärtust oma Mina silmis. Oli teadmine, et Maailmas olemas olevat olematuks ei muuda ja seega suunasin oma tähelepanu enesele – pidin suutma luua midagi sellist, mis oli nähtavalt teisest paremana olles teise omast üle – pidin olema Maailma sees väärtuslikumana nähtav ja olemas, kui see salvestunud hetk, mis teise nägemisest või kuulmisest minu enese sisse alles jäi. See salvestus ajas mind taga, sundis otsima lahendust ja näis narrivat – Tee järgi, kui suudad! Ole parem, kui oskad!

Nägin teisi tegemas ja saamas enesele tähelepanu. Alateadvus salvestas – seda ja nii tehes saab tähelepanu, järelikult tuleb minul ka nii teha – kuid minul tuli teha veel suuremalt ja paremalt, et teisele jagatav saaks minu omaks, sest ei ole jagamist, kuna ühes olles jääb, ühe saades, teine ilma – see oli uskumus.

Minu sees elas, oma elu, ühe ära olnud hetke salvestus, mis kordas ennast. Vajasin enesele tähelepanu kohas, kus teine sai justkui minu oma endale ja minul oli vaja leida lahendus, kuidas see tagasi saada. Vajasin teisi, kelle järgi teha, sest minu enese lahendus ei olnud töötanud – tookord, minule vajalikul hetkel, mina enesele tähelepanu ei saanud, sest seda ei jagatud minule nähtvalt.

Mida sain enesele, kui kõigest sellest, mida nägin ja kuulsin, mina ei suutunud-osanud-saanud olla parem või üle? Kas mina tõesti lõin kordumatut iseennast, kui püüdsin olla parem või üle sellest teisest, keda nägin ja kuulsin? Kas sellist teist ei olnud siis juba Maailma sees olemas? Valitud samm oli lootusetu – olin nigel kordus. Sulgesin silmad ja sulgusin, et mitte näha ega kuulda, sest siis ei pidanud tõestama ennast ega pingutama, et olla parem. Isoleerisin ennast, eraldasin ise enda Maailmast, sest siis ei olnud minus vajadust olla parim ja üle – võisin olla vaba iseendana.

See väike Mina seal, ammuses ära olnud ajas, vajas endiselt tähelepanu ja just sellepärast tänases päevas osaks saav tähelepanu ei rahuldanud – tänane päev ei suutnud ega saanud olnut ära lõpetada, sest mina ei teadnud, mida ja miks – kus oli algus. Tuli tagasi kõndida, et leida enese seest üles see, mille jaoks mina ise tookord tähelepanu vajasin – mida selle saamine ja sellest ilma jäämine minu jaoks tähendasid. Otsida enese seest üles, millise uskumuse mina ise tol ajal endasse lõin.

Oma aja sees liituvad inimesed erinevates kohtades erinevateks Meie -deks. Meie on kahe või enam inimese kooslus, milles ollakse koos mingi ühise nimetaja järgi, kuid Meie võib luua ka ainult ühepoolselt – teised "osalised" ei tea sellest mitte midagi. Sel juhul on see inimese fiktsioon, kujutluspilt ühes olemisest, mis peaks tagama inimese Mina-le turvalise paiga.

Minus sees oli uskumus – Meie sees olles tähelepanu ei jagune, sest kui üks saab, siis teine jääb ilma, sest vaadatakse sinna ja nähakse seda, mida või keda tahetakse vaadata. Kui mind ei vaadatud, siis järelikult mind ei tahetud. Kui mina ei saanud endale tähelepanu, siis mind ei olnud järelikult Meie sees olemas. Järeldasin, et kui ükstaspuha, millise minu nägemise järgi loodud Meie sees keegi teine saab, siis mina jään ilma – see oli automaatne lülitus, uskumus kordus. Minul oli kaks valikut, kas olla parem või kui seda ei suutnud, siis pidin Meie ära lõhkuma, et iseenda kaitsmiseks enesele nähtvalt eraldi ja üksinda seista. See oli minu enese poolt leitud lahendus, sest mina ei tahtnud oma hirmu sees seista ja oodata, kas mina saan või tegelikult jäängi ilma, sest kui kohe ei saanud, siis oligi vastus käes.

Peatudes ja öeldes enesele, et mina ei pea reageerima st proovima kustutada, ülekirjutada, tõestada. Mina võin olla – see, mis on olemas ei ole olemas olles oht minule ja seega mina ei pea iseennast kaitsma, sest kõik see, mis on Maailma sees olemas, on seda ka siis, kui mina seda ei näe ega tea. Seisan, hingan ja olen – luban enesel olla.

Enese avamise võtmeks oli vaja leida üles koht, millisel hetkel algtunne salvestus, mis tasandil e arenguetapis mina sel hetkel olin. 48 aastasena kohates oma elus hirmu, lahendasin seda loote eas olevana. Loote eas olles ei olnud minul aja teadlikkust – tegin teoks seda lahendust, mida sel ära olnud hetkes uskusin, et just see oleks aidanud, kui vaid oleksin suutnud seda teostada – minuga käis kaasas uskumine, et tuleb minna eraldi seisma selleks, et lahutada ennast olemas olevast ohust ära. See muster kordus ja mina ei mõistnud miks, sest ma ei teadnud põhjust – mina isegi ei aimanud, et kusagil sügaval on midagi muud peidus – oli üks hämar hetk, mis kadus teistest eraldi astudes ära, sest siis ei olnud enam vajadust lahendada teemat.

Minu enese süsteemis oli korratus, sest tunneteenergiat kaustades lõin enese programmis muudatuse, andsin tundele oma tähenduse. Tunde nimi on võti, kui inimene mõistab teadlikult, millist tunnet ta tunneb, siis astudes oma tunde sisse, saab ta luua tunde tähenduse muutuse. Astudes tundesse ja tundes tunnet endas saab ta oma tunnet juhtida – luua enese sisse kaos ja lühisena vallandada ülepinge, et ennast maandades luua tasakaal süsteemis.

Kui inimese alguseaastatel on oht tema ellujäämisele, püsimisele, siis see on situatsioon, mida ta käsitleb ohuna enese elule vastavalt enese arengutasemele ja siis kasvatab inimene oma Mina suuremaks, et näidata iseendale, et ta on suur ja võimas ning suudab iseennast kaitsta – see Mina jääb juhirolli ja võtab juhtimise üle, kui kordub hetk, mis liigitub ohuna inimese edasi kestmisele – ajas on saanud sellest oht inimese Minale, ei enam inimesele endale. Ajas on hakanud kehtima võrdus Mina = inimene.

PS loo pilt sündis nii öelda "juhuslikult" - see lipsas sõrme alt minema. Tahtsin messengeris saata endast pildi koos vallatu, kuid mind mitte muutva lisadega. Valisin, tõmbasin näpuga ühte ja teist, vaatasin ja otsisin edasi, kui korraga - oligi ära juhtunud - sündis pilt minu Minast.


Marianne

14.09.2020.a