Oli
õhtu, oli hiline aeg. Teised kõik magasid, kuid mina kõndisin ikka
veel endas. Otsisin rahu ja segadusest teed välja – enese sammude
tagajärgedele vaatasin otsa. Istusin köögis, laua taga, ja
mõtlesin – mina ei ole halb – jah, olen tormakas – tegutsemise
viis on vahel liigagi intensiivne ja nõudlik, kuid ma ei ole teinud
ega olnud selleks, et lõhkuda, vaid ehitada ja hoida – edasi elada
ausalt ja valedeta. Oot, kuid selle jaoks, et saaks uus olema, tuleb
ju vana ära lammutada – seega, kuidas nüüd selle mitte
lõhkumisega on ... lõhun ju päris korralikult, sest see, mis on
olnud, ei ole hea olnud – olen enese elu vang olnud.
Süüvisin
enese süümekatesse ja vajusin üha sügavamale, kuid, siis vaatasin
otsa infole, mis oli olemas. Avastasin, enese jahmatuseks, et olin
uskunud, et kui olemas olev teadmine on vastuvõetud, siis sellest
hetkest alates lähtuvad inimesed, oma valikutes ja tegudes, soovist
teha head, sest ka nemad tahavad ühes olles, olla koos, rahu
teinutena. Just selle uskumuse tõttu mina ei näinud, et kõik oligi
olnud nii nagu see oli - päriselt olid olemas lähedased,
kes ei valinud tahta sedasama rahu, mida mina – kõigile st ka
minule. Selgus, et ei olnudki eksitus ega segadus, vaid nii oligi
päriselt - nemad ei tahtnud koos, rahus olevatena, olla.
Jah,
kui pidi, sest teisiti ei saanud, siis lepiti ja mingil moel oldi
ning seetõttu ka ebameeldivalt väljenduti. Kuid siis, kui oli
võimalus ise oma tahtmine saada ja ise valida, siis ise koos olemist
endale ei valitud. Nad ei tahtnud kohtuda inimestena – olla inimene
inimesele. See, mida mina vajasin ja soovisin, ei olnud nende eesmärk
ja sellest tulenevalt nad ka selle nimel ei tegutsenud. Vastupidi –
nemad olid juba ammu selgelt väljendanud, et tahtsid selget vahet
vahele, kohustuste puudumist ja valiku vabadust iseendale – selle
eesmärgi nimel olid nad oma valikuid teinud ja tegutsenud. Thats it.
Tundsin
sügavat ja kõikke hõlmavat kurbust, kui kogesin enese kaaslast - igavest üksindust. Olin näinud võimalust ja oli
olemas eesmärk, mille nimel astuda ning olin valmis kohtuma ja koos
tööd tegema. Olin olnud ja ka teinud ning sel õhtusel tunnil
vaatasin selle tulemusele otsa – see, mis oli väärtus minu jaoks,
ei olnud seda teiste jaoks. Nemad ei olnud tahtnud ega tahtnud ka
olevas seda, mis kõigile, vaid seda, mida neile endile oli vaja. Kui
seda, samal moel, enam ei lubatud, siis ei jäänud nad alles – nemad
ei võtnud vastutust ega tahtnud maksta tehtu eest.
Olin
täiesti tõsiselt arvanud, et on olemas mingi oluline põhjus, miks
ei saa mind valida. On olemas mingi takistus, et minuga ühes ei saa
ega saada. Ma ei mõtestanud, et mis see siis on, vaid kandsin seda
teadmist eneses. See oli mõistatus. Vaatasin lõpuks enese loole
otsa – minuga ei saa, sest minuga koos ei taheta. Lihtne ja ka
selge – sellepärast ei olnud olnudki ja just sellepärast ka
olevas ei olnud. Just sellel põhjusel oli üks lavale ehitatud toast
lahkunud ning teine kükitas enese pimeda lava nurgas – tema ei
puutuvat asjasse – pole tema lugu, kuigi ta oli kõigile nähtavalt
laval!
Kahju.
Minul on kahju – niipalju mõttetust ja aja raiskamist, inimeste
lõhkuvaid tundeid ja enese kaotust. Olen küsinud enese käest ja
kahelnud, et, kas teadmine - Lapsed on prioriteet – lastele ei
tehta ega taheta halba. Täiskasvanud annavad endast parima, et
lastel oleks olemas turvaline ja hoitud Maailm. Koos ja ümber on inimesed, kes päriselt toetavad, et laps saaks tiivad. See tähendab
tõeliselt olemas ja kohal olemist, sest laps on olemas. - Kas see on
väljamõeldis ja ülekohtune soov lapse vanematele ja vanematele
sugulastele?
Emana
olen soovinud head oma lastele – paremat aega, kui enesel olnud. Oskan näha sammude tagajärgi, sest olen ise kogenud. Olen selle soovi täitumist toetanud ka enese arvelt – olin
nõustunud ülekohtuga enese vastu, kuigi nägin, et hea oleks
pidanud olema ka minul, kuid ikkagi kogesin enese vähendamist – minu lapsed
said selle, millest mina olin jäänud ilma, sest see oli lõpetatud – tee koos - neid ja nendega koos olemist taheti kogeda. Olemised ja
hetked, mis ei lõpetanud ega lükanud lahku, vaid millest kõnniti läbi ja mindi ühes
edasi.
Ka
nüüd, kui läksin teele, siis kandsin sõnumit – Ärge tehke minu
lastele liiga – palun hoidke neid – palun arvestage nendega! Teel
kõndides mõtlesin, et olgu minul halb – mina tulen sellega toime
– olen harjunud ja ega teistelt ole ju õigus endale head tahta.
Päästan lapsed ja annan neile parema oleviku ja tuleviku – mina
ei taha neile halba ega negatiivseid kogemusi. Ma ei unustanud ennast
– mina jätsin enese, sest minul olid kogemused – minuga ei
taheta ja minul ei näinud olevat õigust muuta seda „tõde”.
Kuid, siis jõudsin enese algusesse tagasi – ka mina olen laps. Mina olen
see laps, kes sündis ja on olemas. Mina olen oma ema esimene laps –
vanim tütar. Olen vanim, sest ajas sündisid juurde õde ja hiljem
vend. Mina olen oma tädi(de) jaoks õe laps – olen laps. Olen küll
täiskasvanu, kuid neis suhetes samasugune laps nagu need teised
kaks, kes minu kõrval – olen võrdne teistega. Lastele ei tehta
liiga – lapsed on prioriteet. Mina olen olnud laps - ema ja tädid on olnud kogu minu aja täiskasvanud - palju vanemad ja elu kogenumad, kui mina.
Oi,
kui palju kordi olen enese teel oma lähisugulastelt,
etteheidetena ja ka mõistmatutena, kuulnud – Miks Sa vana lugu
mäletad, seda ikka kaasas vead ega sellest lahti ei lase? Kaevad
auku üha sügavamaks, kui räägid ja näitad! Milleks seda teed –
miks Sa ei vaiki ega olnut maha ei mata? Sel moel ei saavuta Sa midagi! Ela oma elu ja lase teistel rahus enda oma seada!
Mina
ei ole saanud seda teha, sest lugu ei ole veel lõppenud – see on
tänane argipäev, sest olevas on sama tehtud. Kolme seast on valitud
üks välja – see, kellega on ennast ühte seotud ja samastatud.
Justkui ei oleks teis(t)ele kohta ega aega – ei nähta ega tunta
ennast koos olevatena. On ära vahetatud enese roll – ei ole seda,
mis sidus kõigiga – on valitud see, mis seob ühega. Sellepärast
teis(t)ele tähelepanu ei jagu. Sellepärast teis(t)e vastu huvi ei
ole. Sellepärast ei ole vahet, kuidas teis(t)ega on. Just
sellepärast ei ole teis(t)el alust enamat tahta – enese olemas
olemisele õigust soovida. Seda võetakse nõudmisena – põhjendust
ei ole.
Jah
– teatakse – meie kõik teame seda, et oleme olemas. Kuid meie
loo traagika seisneb selles, et me kõik oleme, kuid me ei näe
ennast ühes ja samas etenduses olevatena. Kardinad on ette tõmmatud,
uksed on, teise ees või teist välja jättes, suletud – sel moel
näib, et ollakse hoopiski teises lavastuses, vanast loost välja
kirjutatutena. Seega ongi mõistamatus ja soovimatus ning koostöö
puudus - Miks ja mis õigusega nõuad enesele kohta teiste loos ja
laval?
Minu
reaktsioon eilses – leppisin, sest siis uskusin, et mina ise ei saa
mitte midagi muuta. Sõnade tõlgendus – mina ei saa teist inimest
muuta. Tõsi - ei saa, kuid ennast saan – mina enam ei nõustu ega
lepi – sellises mängus mina kaasa ei tee. Mina olen olemas ja
minul on koht ning erinevad rollid ühises lavastuses – üks neist
on laps – lastele liiga ei tehta – täiskasvanud teevad koostööd,
et laste tänane saab olema parem, kui haiget saanud täiskasvanute
eilne seda oli. Sellega ei oodata ega seda edasi ei lükata - vähendatud laps(ed) on olemas - nemad vajavad täis kasvanuid, kes on, lapsele vajalikul moel, lapse jaoks olemas just sel hetkel, kui laps vajab tuge ja mõistmist.
Iseenda
isiklike tunnetega tegelemisest keeldumine lõhub suhted, sest see
loob alguse segadusele ja valedele – inimesed varjavad seda, mida
ja miks nad tunnevad, inimesed ei tunnista ennast tunde omanikuks,
inimesed soovivad väljasoleva ja teise poolt tehtava/ tegemata
jätmise lõpetamist, inimesed õpivad iseennast ja teisi tunnete
käest päästma, inimesed õpivad ennast teiste pihta tühjaks
sülgama.
Erinevad
valikud, mida valides inimesed usuvad, et siis nende pimedaid ja
inetuid pooli ei nähta, siis nad ei kaota endale vajalikku, siis ei
ole lugu nende teema, siis ei pea nemad tundma. Kuid mitte miski, mis
on olemas ja, mida ei ole vabaks lastud, ei kao – eneses peituvad
tunded tungivad ikka ja jälle pinnale. Tunnet tundev inimene tahab,
et teda mõistetaks – tema ise endast aru saaks.
Kui
tõuseb teema - kellelgi on paha olla – on ebakindel, ebamugav,
ebaturvaline, ebameeldiv olemine - siis tahab too anda teada, et
temal ei ole selles suhtes hea olla. Ta tahab juhtida tähelepanu
sellele, et temaga ei arvestata – partner ei hooli, kuidas too
teine ennast tema kõrval tunneb või, mida vajab/ tahab. Ta tahab
juhtida tähelepanu sellele, et temaga ei tehta koostööd – ei
anta edasi infot, mis on suhte heas korras hoidmise koha pealt ja
otsuste tegemiseks ning teisega arvestamiseks oluline – seda ei
anta, kuid hiljem süüdistatakse teda tehtus või tegemata jätmises,
kuigi õigeaegne ja täpne info oleksid andnud teistsuguse tulemuse.
Ta tahab juhtida tähelepanu sellele, et tema sõnumit või soove ei
kuulata ega küsita ja tema olemist vähendatakse naeruvääristades.
Suhte
selgitus algab info edastamisega – „Kui Sina, siis Mina. Palun
mõista, mis on Sinu tegude tagajärjed. Mina ei saa siis, kui Sina.”
See on soov koostööle - Sinul ja Minul on teema, mis puudutab Meid.
Aivai – valus on. See, kellele öeldakse, ei taha üsna sageli
teada, mida teine või kuidas teine, sest tema tunneb endas
reaktsiooni. Ta tunneb seda kindlasti, kui teine on emotsionaalne –
tunderikas info puudutab. See kõlab süüdistamisena, see näib
ülekohtu tegemisena, see paistab ebaõiglasena. Seega kõlab vastu -
„Mina ei taha – see ei ole minu teema! Sina ise ... !”
See,
kellel oli halb ja, kes, sellepärast, soovis koos loole lähenemist,
näeb, kohates teise reaktsiooni - „Minul on teema, kuid teisel ei
ole – järelikult on viga minus!” Nüüd tunneb ta ennast veel
halvemini – tal tuleb ennast kaitsta, õigustada ja tõesti – ka
teist süüdistada, sest korraga on temast endast saanud süüdlane,
kes teeb teisele liiga. Ta proovib parandada – anda infot, näidata
seoseid, sundida teist kuulama, lootuses, et sel moel teine mõistab.
Kuid miski ei aita – käib sõnasõda. Lõpuks tunneb ta ennast ohvrina, sest ei saa tõestada enese süütust ja õigust ning näeb ennast süüdlasena, sest sel moel väljendub teine pool.
Teema
algatajal on teema, kuid teine ütleb sellest lahti ega näe toimuval
seost endaga. Enese olukorda parandada soovinu tunneb,
et temast üksinda ei piisa – ta ei saa lahendada. Ta oli alustanud
teed lootuses, et teine tahab head – mõlemale ja teada saades, et
saab olla ja teha paremini, võtab info vastu ja kasutab oma teadmisi
ühise jaoks. Kuid teine ei taha st ei saa, sest tema ei taha oma
tunnet tunda – seda tunnet, mida ta koges, kui teine oma infoga
lagedale tuli.
Sellised
info jagamised lõppevad edutult, kui inimene ei saa oma teemale
austavat ja hoidvat lahendust. Valik on, kas vaikida ja edasi teenida
või lahku minna. Sageli jäädakse – lootuses, et saab muuta.
Sageli jäädakse, sest ollakse seotud. Ollakse edasi ning vahel, kui enam ei jaksa või nähakse võimalust, siis proovitakse - tahetakse anda infot, mis enese olemist kergendaks. See, kes ei taha
oma tunnet tunda, kasutab sama tehnikat korduvalt – ta eitab, ta
ründab, ta põgeneb.
Kui
selliseid lootusetuid üritusi on mitmeid, siis ühel hetkel, kui
peab koos edasi olema, otsib inimene iseendas lahendusi – enese
võimete ja oskuste kohaselt. Teise tunne saab oluliseimaks, sest
selle mõju on suurem - kaotused on raskemini talutavad. Inimene
vaikib, proovib ennast maha suruda – leppida, ennetab – päästab
teist tunnetest, et tagajärgi vältida, valetab teistele, kuid ka
iseendale, et midagi ei ole ja kõik on korras.
Sellise
käitumismustri tulemusel, kui nagistamisi ja ütlemisi ka tõuseb,
lahendatakse loo ja iseendi pealispinda, sest tunded on suletud
saladus või häbi. Varjatakse, kuni suudetakse, eitatakse, kuni
jakstatakse, süüdistatakse, kuni materjali jätkub. Seda jätkub
palju, sest tassitakse kaasas möödunut – kõiki neid kordi,
millal ei mõistetud, ei kuulatud, ei soovitud kohal olla. Millal
kogeti rünnakut, ebaõiglust, ülekohust – Sinu pärast on minus
tunne, mida mina tunda ei taha!!!!!
Kui
jama ja jamad on kestnud kaua, siis küsitakse teiselt või iseendalt
– „Miks Sina nii teed? - Kust mina tean – tahan ja teen! Kes Sa
oled, et minule ette heidad – vaata ennast ja enese elu, siis tule
rääkima! Sinu pärast teen – Sina sunnid mind tundma ja tegema!”
Inimene
ei taha ise ennast vaadata ega oma tunnetes sobrada - teha seda teise osutamisel ja pilgu all. Veel vähem
tahab ta olla teise lõhkuva tunde autoriks, sest see toob kaasa
elava tunde enese sees – häbi ja hirmu - „Mina ei taha selline
olla – see ei ole mina!” See, keda ei valita kuulata, mõistab,
et tema ei saa teist tundest vabastada ega teda endiseks teha –
olukord ei lahene seni, kuni valitakse soovida lahendust endale.
Tegelikult
ei kuulata kumbagi, sest ei peeta kinni järjekorrast. Üks ütles ja
soovis, et teine kuulaks. Teine kuulis ja soovis ennast ära
parandada – seega vajab too, et esimene teda kuulaks ja lõpetaks
enese jutu. Esimene rõhutab enese soovi esimesena lauale panemist –
tegeleme minu teemaga. Teine vajab, et teda päästetaks – tema oma
on olulisem. Midagi ei lahene – mõlemad tunnevad, kuid ei mõista
teineteist ning veel vähem ise ennast.
Mida
Sina tunned? - Tunnen, et Sina teed liiga. Sina oled ülekohtune.
Sina ei lase minul olla. Sina tahad seda, mida mina ei taha. Sina oled halb - minu jaoks vale!
Mida
Sina tunned - nimetades oma tunde saab see nähtavaks. Saad teada,
mida tunned. Saad küsida, miks Sa seda tunnet vajad. Mõistes, miks
Sa oma tunnet vajasid, saad ennast aidata – Sinul ei ole enam vaja
tunnet, et enda vajadust väljendada. Sina saad muuta enda olemist –
lõpetada aktiivse tundena välja elamine, sest oled seda näinud ja
enese info vastuvõtnud. Sellega lood kergema olemise – annad
endale vabaduse.
Kui
inimene tunneb ennast halvasti, siis see tähendab, et ta ei oska
anda oma tundele nime. See tähendab, et tuleb vaadata ise endasse –
enese motiive, päästikuid, hirme, mustreid. Alguses vajab see
sihikindlat tööd, sest inimene on harjunud/ õppinud enese tundeid
edukalt peitma, varjama, vahetama, ülekirjutama, välja purskama,
salgama, teise süüks panema. Nimetud tunded lipsavad käest ja
hajuvad uduna, kui inimene keskendub tundmisele – enese tundena
väljendumisele – tundena olemisele.
Inimene
tunneb ennast väga halvasti, kui ta samastab ennast tundega – Mina
olen hirm, häbi, kurbus, viha jne. See ei ole hea olemine. Inimene
teab, et ta ei tohi selline olla. Ta ei taha, et teised teda
sellisena näevad – teda selliseks teevad. Ennast kaitsev
reaktsioon on lõhkuda peegel – muuta ennast tagasi. Need on
alguseaja peegelduste mälestused. Kuid kõik ei ole peegeldused,
sest teises tõusevad nähtavale tema tunded – need, mis on, tema sees, varjus
püsinud.
Ennast ei tule salata ega maha materdada - võib olla vihane, olla süüdistav, olla hirmul, olla kurb, olla pettunu, olla vaikija, olla põgeneja - võib ja saab olla. Kuid ei pea jääma kauaks ja kinni - Mina kasutasin oma tunnet selleks, et ... . Anda see info endale ja ka teisele, keda selline käitumine puudutas. Õiglane on paluda vabandust, kui tehti liiga ja kahju.
Inimene võib ja saab näha ennast halvana - sellena, kes ei arvestanud ja tegi liiga. Hoolimata sellest, et seda ei tehtud tahtlikult, on see enese poolt tehtud ja seega on kohustus võtta vastutus - paluda vabandust ülekohut eest. Tegu leidis aset. Inimese teekond iseendani - kasvamine lähemale iseendale - aina raskemad ja sügavamad tunded tõusevad pinnale. Kõige kauem varjus püsinud lood ootavad järjekorras.
Kuid, kui on teada, et enda poolt valitud käitumine, teoks tehtud valikud ja otsused olid tahtlikult tehtud - neil oli eesmärk - vähendada ja lõhkuda, siis on see teadlik ülekohus. Sellisel inimesel on kohustus taastada tasakaal - anda endast - näha enda osa - saada samade kogemuste osaliseks, et mõista, mida tema on teinud, millisena teine on teda kogenud ja kuidas too teine on ennast sellises kohas ja hetkes tundnud.
Inimene
on see, kes tahab. Sageli tahab ta endale seda, mida tal ei ole.
Inimene tahab, et saada kogeda – tunda tunnet, mis loob teda nii,
et tal on selles hetkes enam, kui oli enne saamist. Öeldakse, et
tahtmine on taevariik – saamine on iseasi. Unistuses võib olla
kõik, mida soovitakse, kuid päriselus ootab ees tegelikkus ja
sageli ei saa seda olematuks muuta, sest need, kes ja see, mis on
saanud olema, need ja see on olemas – inimesel tuleb vastutada oma
tahtmiste tagajärgede eest.
Üks
suur tahtmine on see, kui naised tahavad lapsi. Mehed ikka ka, kuid
enamjaolt on see naiste teema, sest nende kõhus kasvab ja nemad
sünnitavad. Lapsed on miski, keda soovitakse, et midagi kogeda või
saada. Tahetakse, et saaks olema ja lapsed saavadki olema. Hoolimata
ettetulevast on algus ikkagi kordades lihtsam, kui edasine – siis
kui on päriselt olemas see, kes on ise enese moodi ja keda ei saa
tagastada ega ümber vahetada.
Unistuste
sinilind kaotab argises päevas suled ja lennuvõime – ressursid
piiravad – enese arvelt andmine vähendab väärtust. Siis, kui
enam ei jaksata. Siis, kui ei ole enam tahtmist, sest olev tuleb
enese arvelt ja miski ega keegi ei tee elamist kergemaks. Minevik on
möödapäästmatus kauguses ja tulevik ei näi toovat paremat, siis
võib ja saab üle ema huulte libiseda sõnad – Kui Sind ei oleks
olemas ... siis ... !
Laps
kuuleb ema sõnu – tajub nende taguseid tundeid – näeb ema
raskust – ta võtab koorma kanda, sest ta ei saa oma ema elu
kergendada – ta on olemas. Sõnad – Kui mind ei oleks olemas?!. -
maitsevad kibedalt ja hirmsalt. Kuidas soovida enese mitte olemas
olemist. Kuidas olla, kui on teada, et ei taheta, kuid ollakse edasi?
Kuidas tunda enesest rõõmu, kui enese sünd ja olemas olemine on
kaasa toonud kahju – olemas olemine on vähendanud seda, kes andis
elu? Miks ma olen – kelle jaoks ma pean olema?
Minu
enesekaotuse põhi on ikka väga sügav olnud, sest pidasin
õigustatuks, et sel moel nagu on olnud, on olnud õige. Uskusin, et
jah, mina olen see, kelle kohal ja olemas olemine võtab teistelt
vähemaks. Ükskõik, mida ma tegin, sellest ei piisanud, et luua
kergust enese teele. Uskusin, et olingi ära kasutaja, ebaõige,
armastust mitte vääriv, kellel tuli headus ja hoidmine välja
teenida ning kui ei tahetud, et oleksin ühes, siis tuli ära minna –
ennast ära kaotada. Mina ei saanud sellest nõiaringist välja -
uskusin, et see, kuidas mind koheldi, oli tagajärg – minu süü –
ma ei väärinud enamat, sest minus puudus väärtus.
Ema
oli vaadanud last, kui süüdlast – kõik see, mida ta koges valena
ja ebaõigena, oli olemas tolle lapse pärast – laps ei olnud
kingitus, vaid kahju tegija. Ema vaatas ja ütles, sest temas olid
tunded, mida ei olnud hea kogeda. Ema ei tegelenud oma tunnetega ega
lahendanud neid ära – ta ei vaadanud enese osa loos – tema enda
tahtmine oli algus ja põhjus. Laps oli tahtmise tagajärg. Laps tuli
ja on iseendana ning elu temaga ühes on kahe koostöö, mitte ühe
poole pidev andmine ega teise poolne andja ära kasutamine –
mõlemad on andnud ja mõlemad on saanud.
Need
inimesed, kes loovad enesele oma maailma, mis erineb olemas olevast
ja hoiavad „valed” inimesed enesest eemale ning lahutavad eneste
elu kaheks – on elu valega ja on elu iseendaga – üks on
pealesunnitud kohustus, sest see teine elu on õige, sest seal on
vabadus – nemad varjavad ennast oma tunnete eest. Nad vajavad
kaitset ja töötavat lahendust, mis päästaks neid valede tunnete
käest. Nende lahendus on lõhkuda valega siduv ühendus, et kaotada
vale oma elust – lõplikult.
Kui
laps on väike ja ta ei tea, mida ja miks ta tunneb, siis ta
väljendab tunde välja, et saada tagasisidet – mõistetava sõnumi
- mis see on, mis ja miks temaga toimub. Üsna sageli on nii, et
vanematel pole aega, vahel ka oskust või tahtmist, et olla vanem,
kes toetab lapse teekonda kasvamisel iseendani. Enese mõistmise ja
kuulamise oskust – Mina ei taha, sest mina tahan! See on töö
iseendaga, et leida vastused küsimustele - miks tahan, kas see on
enese või kellegi teise soov - miks ei taha, kas see on enese või kellegi teise soovi
tagajärjega kohtumine – kohustus alluda või tuleb enese olev
vastu võtta.
Tunnetega
mitte toime tulevat last nimetatakse sageli jonnivaks ja teda
käsitletakse – antakse kommi, ostetakse mänguasi, lõpetatakse
vastutuse võtmise „koolitus”, kuid teda pannakse ka nurka,
kästakse vait olla, jäetakse, millestki olulisest ilma, lüüakse
sõnadega ja/või füüsiliselt. Ühel moel antakse lapsele teadmine,
et tema saab maailma enesele meelepäraseks tahta – teisel moel
saab laps kogemuse, et tema ema, isa või keegi teine oluline
täiskasvanu saab maailma enesele meelepäraseks tahta. Kuuletuvad
inimesed ja jonnivad täiskasvanud. Ei ole üksteisega arvestamist
ega teineteise austamist.
Seega
on olemas täiskasvanud, kes on õppinud, et maailma ja iseennast
tuleb muuta, kui kõrval on teine, kes ei tule oma tunnetega toime.
Seega on olemas täiskasvanud, kes on kogenud, et maailma ja teisi
saab panna ennast muutma, kui tema ei taha oma tunnetega tegeleda.
Mõlemal moel on olemas keegi, kes kannatab – on keegi, kes peab
olema sellisena või tegema seda, kes ta ise ei ole või mida tema
ise ei taha. On olemas see keegi, kes on ühinenud mänguga ja võtnud
vastutuse teise tunnete eest endale – tema on põhjus – teise
tundemina on tema olemas olemise tagajärg.
Need,
kes on ise loonud või kelle jaoks on kujundatud olemas olevat
sobivaks, on kallutatud maailmade valitsejad, kes jätavad teistele
vähem, sest nemad peavad saama selle, mida nemad vajavad. Need on
väikeste ja suurte riikide diktaatorid, kes ütlevad ja näitavad
ette, kuidas peab nende jaoks olema ja, kes karistavad neid, kes ei
kuuletu ega tee vajamineval moel. Kui vaja, siis kirjutatakse ka
ajalugu ümber, kästakse hävitada need, kes valeks nimetatud.
Kõrvalolijatelt nõutakse kuulekust ja küsimusi esitamata
järgimist.
Need,
kes ei taha tegeleda oma tunnetega, näitavad olemas oleva põhjuseks
teise süü – tolle teise pärast – too teine ei jätnud teist
valikut. Nemad vajavad, et on olemas keegi, kes oleks vähem ja, et
seda teist saab näidata vähemana. Sageli, peale „huvitavaid”
õppetunde, võtabki see, keda on vähendatud, omaks, et tema ongi
kõike seda, mida talle omistatakse ja tema süüks pannakse. Teine
ju ütleb – teine ju teab. Valel tuleb olla õige – tolle teise
jaoks – kaotada enesest teise tundeid kasvatavad omadused,
tegevused, olemised, tahtmised, väljendid – kõik see, mis teeb
endast iseenda.
Inimesel,
kellel puuduvad enese jaoks vajalikud ressursid, sest ta näib andvat
enam, kui saab vastu – on tegemas, midagi, mida ta ei taha või
ta on keegi, kes ta ei taha olla. Ta teab, et kui ei oleks, siis tema
ei peaks – see on tema lahendus. Seega ei ole rahu ega koostööd,
vaid enesekaitse ja sõja pidamine vaenlasega. Kuidas saab laps olla oma ema vaenlane, kuidas saab õde olla oma õe vaenlane – ollakse ju üks.
Sõdijad
räägivad, kuidas peaks olema – perekond peaks hoidma ühte ja
olema üks, nad näitavad, et ongi - ilma valeta ja ka vale oleks ühes, kui ta oleks õige. Nad valetavad, sest tegelikkuses nemad ei taha kõigiga ühes olla – nemad peavad
eraldi olema, sest muidu tulevad tunded ja neil on paha. Just
sellepärast tahavad nad, oma sõnade ja tegudega, haiget teha
sellele, kes on nende kõrval olemas. Nende teadmises on alles lapse
vastutuse võtmatus – Kui mina ei taha, siis mina ei pea! Saatus
naerab selle peale – nad peavad, sest nad on ühes. Õppetund, mis
tuleb ühes läbida – enese piirid, enese tunded ja enese tõe teadlikkus.
Otsustasin,
et mina ise ei vähenda enam iseennast. Tean, et oli olemas vana
vaatenurk - minu olemas olemine võttis vähemaks. Kui oli midagi,
mis ei olnud hea või tõi kaasa tagajärjed – teise tunded –
siis teadsin vastust – Mina olen – minu pärast! Teised nägid ja
näitasid selle välja – enam ma ei lepi sellega – enam mina ei lepi enese
vähendamisega. Mina ise vähendasin ise ennast, kuid nüüd on
olemas teadmine ja ma näen – minu kohal olemine, minu olemas olemine, lisavad
juurde – mina loon enamat. Mina olen pluss – minu teadmised,
kogemused, oskused, ressursid, lahenduste otsimine ja võimekus toovad
kasu ja loovad enamat – kõigile. Mina iseendana olen väärtuslik
ja vajalik - just sellepärast olen ma olemas.
Elas
ja oli kord mees. Rahvuselt juut, kes abielus saksa soost naisega.
Kui sai selgeks, et juudid on need, kes on valitud viha allikaks ja määratud valeks,
siis tuli midagi teha. Kuidagi oli võimalik, et mehest sai SS
ohvitser.
Kindlasti
ei olnud see kerge tee ega teenistus. Kindlasti ei olnud see lihtne
ka neile, kes kõrval ja teadsid sellest – tagajärjed võisid olla
kõigile halvad. Mehe naine tundis hirmu enese ja ka laste pärast –
teadmatus ja ähvardav oht. Ühel hetkel võttis naine vastu otsuse –
ta ohverdas mehe, et päästa ise ennast ja teisi. Tema ise andis oma
mehe üles.
Mees
tuli sel päeval koju, ta astus tuppa ja siis ta vahistati. Viimane
ühine hetk nägi välja selline – naine ja teised seismas teisel
pool pikka lauda – mees nende vastaspoolel. Mees oli välja jäetud
– teistest eraldatud. Naise otsus ei olnud ühiselt tehtud – see
oli olnud iseenda päästmine – võimalus võimatust olukorrast pääseda.
Oli sügav vaikus, aeg justkui peatus – mees oli jahmunud ja temani
jõudis teadmine, et loo lõpp on lõpuks käes.
Naine
tegi oma sammu – ta mängis oma kaardid välja. Temal pidi saama
olema kergem ja parem, kuid tema tulemus oli sama, mis mehel – ta
sai karistada enese teo pärast. Juudi varjamine – juudi lapsed.
See oli pööre, mida tema ei osanud oodata. Naine ei teinud rahu, sest
tema ei saanud rahu. Oli viha mehe vastu, keda enam ei olnud, kuid,
kelle pärast oli käes vale olevik. Naine ei olnud pääsenud oma
saatusest – mees pidi olema süüdi, sest too oli olnud vale.
Aja
lugudel on erinevad kihid – kui lood jäävad pooleli, siis
tullakse tagasi – saadakse kokku ja lahendatakse olnut tänases.
Tegelaskujud tulevad tagasi - nad saavad ühendatud, et jätkata. Nad
ei ole samad – tänase aja jooned ja lood on olemas – need
segavad ja hägustavad. Pole selge, miks on, kellegi vastu, olemas tugevad
tumedad tunded ja midagi nimetut väga sügaval pimeduses enese sees.
Olin
seisnud selles viimases ühises hetkes – näinud iseenda, kui mehe, osa loos. Võtnud vastu iseenda ja oma valikute tagajärjed. Jah,
mees oli juut. Jah, mees ei tahtnud surra. Jah, mees tegi omadele
liiga. Jah, mitte keegi ei olnud süüdi – loodeti ja püüti
paremat. Minek oli vabanemine – samm, mida ise ei suutnud teha.
Lõppes ülekohtu tegemine oma rahvusele ja omad said vabaks sellest
hirmust, et mis siis neist saab, kui vale tuleb avalikuks. Mees
mõistis naise otsust ja tänas teda vabaduse eest – andis naise
vabaks.
Lugu
näis olevat läbi – vana aeg näis saavat rahu. Arvasin, et lugu
ehitati üles mehe pärast – mehe vastutus enese tee ees ja eest.
Kuid ühe poole samm eemaldas katte sügavuselt – naise solvumine
ja viha ei olnud lahenenud. Võttes oma osa eest vastutuse mees
lahkus – lavale jäi naine enese osaga loost - tema kohtumine
iseendaga. Senikaua, kuni mees ei olnud veel oma sammu teinud, sai
teda süüdistada ja naine ennast ohvrina näha. Nüüd tuli valguse
kätte tema osa, tema tunded ja neist sündinud valikud – ülekohus
ja soovimatus näha enese osa loos.
Enese
tunded on olnud enese poolt loodud – ei ole võetud vastutust enese
valiku tagajärgede eest. Jahmatav mõistmine, et mehe kõrvaldamine
ei toonud oodatud rahu – naine tegi teoks selle, mida tahtis ja sai
rahu ning võidutunde selles hetkes, kui mees viidi, kuid see tunne
ei jäänud kestma, sest naine kohtus enese teo tagajärgedega –
tema oli tegelikult see, kelle samm tõi kohale saatuse kõigile, kes
olid looga seotud – lapsed kaotasid elu oma ema tõttu.
„Mina
ei saa aru – mina ei mõista, millest Sa räägid – mina ei näe
seda – seda ei ole olemas!”
Ega nähtagi ega saada aru, sest
inimesest on saanud monstrum. Kui sel moel ennast väljendada, siis
solvutakse, et kuidas niimoodi saad öelda. Monstrum on ju koll –
hirmu loov olend. Inimene soovib ja loob head – vähemalt peaks ju
nii olema, kuid alati ei ole.
Monstrum
on midagi, mida ei näi olemas olevat, kuid ometi on tema tegevusel
tagajärjed, mis muudavad ta nähtvaks. Monstrum on see, kes näeb
iseennast olevat ja väljendub sellena KES ta ei ole – ta on võtnud
endale õiguse olla ja/ või temale suunatud tähelepanu osutab teda
sellena olevat. Ta on see Kes, kes ta näib olevat, kuid see tähendab, et,
sel moel valinuna, ta ei võta vastutust selle enese eest Kes ta
süsteemi sündinuna on.
Titaan
Atlas oli see, kes kandis enese õlgadel kogu taevavõlvi. Atlas on
ka, koljut kandev, esimene kaelalüli. Inimene on Atlas, kes kannab
enese õlgadel ise ennast – tervet Maailma, milles ta loob maailmu
ja iseennast nende sees või väljas olevatena. Need inimesed, kes on
unustanud või kõrvale heitnud enese Kes olemise, sest on midagi, mida
nad tahavad ja on midagi, mida nad ei taha, kõnnivad teiste teedel –
loovad ja mängivad teiste inimeste eludega nii nagu oleksid nad
jumalad.
On
võimalik, et nad ise on asetanud ennast teise kohale ja too on sealt
kõrvale astunud. On võimalik, et neid on sinna tõstetud või ei
ole nende ees olnud piire ja nad on üle enese laiali valgunud. Sel
moel ei ole nad enam need KES nad on – kellena nad on süsteemi
sündinud, vaid nad on need KES, kes nad olla tahavad/ saavad/ peavad.
Selline
olemine on korratus süsteemis – ei olda eneste kohtadel ega nähta
enese kohta järgnevuses. Seega, vaadatakse loole teisest vaatenurgast
ja tahetakse/ saadakse, midagi muud kogeda, omada, luua. Mitte kellelgi ei ole hea, kui on koha
segadus – selline olemine mõjutab kõiki – kõik saavad
tagajärgi tunda ja neile saavad osaks erinevad väljakutsed, mille
võimalik lahendus on iseenda selgus ja kohtade korrastumine. Mõjud
ulatuvad üle sugupõlvede, et ükskord ometi saaks kord majja loodud
– igaüks asetatud omale kohale ja igaüks on teadlikult vastu
võtnud oma koha, koos sellega liituvate kohustuste ja vastutusega.
Inimene,
kellest on saanud monstrum, ei näe ega mõista, et ta ei ole see,
kellena ta ennast ja läbi selle teisi näeb, sest ta on loonud
süsteemi sisse, olemas olevast, oma süsteemi, kus ta saab olla see
Kes ta tahab olla. See tähendab, et mõned on jäetud välja, mõned
eemaldatud kohtadelt, mõned on asendatud teistega, mõnedele on
keeratud selg. See tähendab, et tähelepanu suunad ja edastava kogus
ja kvaliteet on muudetuna muutunud.
Nelikümmend
aastat tagasi otsustas minu ema lõpetada suhted oma õega. Ta tegi
seda üsna päevapealt – vastu sai võetud otsus, mis ei kuulunud
edasi kaebamisele. See otsus jäi kehtima – ta ei vaadanud seda
ümber ega näinud enam oma õde – tema nägi monstrumit ja
nomenklatuuri. Sellisena rääkis ja näitas ta, oma sõnadega, teda
meile – oma lastele ja ka teistele sugulastele. Õe endaga ta ei
suhelnud ja seega suhted ka ei selginenud.
Ema
õde on minule tädi. Tädi on olnud see inimene, kes oli turvaline
sadam lapsepõlve raskuse sees – tema sai tulla hetkeks kohale ja
olla toeks, temale sai helistada, et tunda ennast korraks hoituna. Ta
on olnud olemas minu algusest alates ja mina tahtsin, et ta oleks
olemas ka edasises, sest mina vajasin teda.
Ema
ei andnud luba olla tädiga koos. Ema ei näinud temas inimest, vaid
põhjusi, miks ei saa ega pea – tädi oli tema tõlgenduses vale.
Ema ei tahtnud mõista, et mina soovisin tädiga koos olla – mina
ei olnud otsustanud teda oma elust välja jätta ja ema põhjendustest
ei saanud ma aru. Et saada seda, mida mina vajasin, siis lõin otseühenduse tädini – ema jäi vahepealt ära. Ema ei olnud selle loo
sees olemas – olin mina ja oli minu tädi.
Kuna
me erinevatel planeetidel ei elanud, siis elud põimusid ja seega oli
ka ühiseid ettevõtmisi ning koos olemisi. Üsna kaua valetasin
emale, kus ma olin või mida tegin, kui olin olnud tädiga. Oli ka
aeg, mil varastasin kodust raha, et osta pileteid maale. Kõike seda
tegin teadlikult, et ennast aidata. Vahetevahel, kui vahele jäin või
lood üle keesid, siis proovisin seista enese ja tädi eest –
kaitsesin meid. Hiljem, kui nägin selle tegevuse mõttetust, siis
valisin vaikimise või teema muutmise. Kõik minu lapsedki on olnud
teadlikud, et vanaema kuuldes tädi nime ei mainita – tagajärjed olid ebameeldivad.
Tädi
hoidis kontakti – temagi tegi seda teadlikult – tema tahtis. Olin
12 aastat temaga osa olnud ja me nägime ennast teineteise elus osalistena. Kuid ilma ema
loata me justkui varastasime endale selle, mida teisiti ei saanud ja
mille jaoks meile luba polnud antud – me olime koos sel moel nagu
ema ei olekski meie vahel seisnud. Tädi ei näinud mind emaga koos
olevana – selles pildis ei olnud ma emaga ühendatud – mina olin
koos tädiga. Seega, meie lubasime enesele unustada, et mina olen
temaga seotud läbi ema – ema on enne ja siis tulen mina – ema on
enne ja siis tuleb tädi.
See
sama pädes ka minu kohta – mina ei näinud meid kolme
koosolevatena ja seega ma ei teadvustanud, et minul on Tädi, ema
õde, kellega olen ühendatud läbi oma ema. See on õige järjestus.
Kuid, kuna ema tegi oma valiku, minu argumente ta ei kuulanud, siis
tegin ka mina oma valiku – ema jäi välja ja kõrvale – tema ei
saanud osa sellest seotusest - mina ei jaganud seda temaga. Ema oli
olemas, kuid ta oli teises kohas ja ajas. Kuna tädiroll ei olnud
see, kellena mina teda nägin - minu jaoks ta oli nagu ema - seega kaotasin nimetuse Tädi –
alles jäi lihtsalt inimese nimi. Täna tean, et see oli ülekohus ja
süsteemiga mittearvestamine – selline tegevus vähendas meid
kõiki.
Kui
minule sündis tütar ja hiljem järgnesid pojad, siis minu emast sai
vanaema ja minu tädist sai ka vanaema – mitte nimetusena, vaid
energeetilisena – mina nägin enese sees ja ütlesin ka välja, et
tema on nagu vanaema selle ja teise olemise ning tegevuse pärast. Ta
oligi minu mõistes, kuna pakkus minu lastele ja oli nende jaoks
sellisena nagu hea vanaema peab olema ja tegema. See oli ülekohus –
süsteemiga mitte arvestamine – vähendasin sellega meid kõiki.
Tegelikkuses tähendas ju laste sünd seda, et tädi sai juurde
Vanatädi rolli.
Ka
tädi maailmapilt on olnud paigast ära – tema ei näinud mind ja
hiljem ka minu lapsi enda õega koos olevatena – õde ja õde ei
olnud ühes ja samas kohas koos mitte kunagi. Tädi tähtsuse asendi
näitas ära see, et tädi sai esimesena teada olulisest, koges
sageli esimesena, sai paljust osa ainsana – ema ei tulnud kunagi
minu koju, sest seal oli koht minu tädile – ema ei tahtnud, sest
ta ei andestanud enese tundeid. Seega oli see, mis oli lapsevanema ja
vanaema roll ja sellega seonduv, ülekantud ka tädile. Tänases
tean, et see oli ülekohus ja kõikide vähendamine. Igaüks on
selline nagu ta on sellena Kes ta on – mina tahtsin rohkem - meie kõik tahtsime rohkem - keeldudes vastuvõtmast olevat sellisena nagu see oli.
See
tähendas, et, ühe süsteemi sees, oli tädi kahes ja enamas rollis
korraga ja võttis vastu otsuseid ja tegi teoks samme mitmest rollist
lähtuvalt. See tähendas, et ta oli ja samas teda ka ei olnud, sest
kui ta oli üks, siis ta ei olnud teine. Selline kohtade segadus tõi
kaasa kogemuse, et lapsed seisavad eraldi – on üksinda ja loovad
ning hoiavad süsteemisiseseid suhteid ilma emata. Ema ei ole oluline
– kellelgi ei olnud austust tema rolli ega tee ees. Tädi oli
oluline ja seotus lapsega oli temale oluline, tema oli saanud osa ja
tahtis edasi saada – olla osa.
On
nii, et tagajärjed jäävad enese kanda - selle suhte elusana
hoidmine, ilma emata, tähendas minu jaoks ebameeldivusi ja ülekohut,
kui ema sai teada, et olin olnud koos tädiga või ma soovisin oma
elust ausalt rääkida, siis kohtusin ema tunnetega, mis olid ühist
lõhkuvad ja mind ning meid kõiki halvustavad. Ega ta ka enne oma
surma leebunud – ka siis avaldas ta soovi, et see inimene tuleb
temast eemale hoida – näha ta ei saanud, sest selle eest oli ta
ise hoolt kandnud.
Selline
vildakas maailmapilt, et lapsed on oma emast eraldi, kandus üle minu
õele – tema valis olla tädi minu lastele, kuid ei valinud olla
koos oma õe ja tema lastega. Ka tema varastas ühist aega, küsimata
luba ja võtmata vastutust. Ta ei valinud seda õelast, kes oli
kodus, elamas minuga. Ta valis lapse, kelle jaoks olemas olla siis,
kui mind ei olnud kõrval. See tähendas, et ikka on olnud keegi,
kellele ta on teinud ülekohut – oli ja on too või nemad, kes on
jäetud välja ja eemale. Kuna ta ei ole näinud tervikut, vaid valinud selle, keda tahtis, siis ta ei ole võtnud vastutust terviku ees ega
hoolinud sellest, mis või kuidas on olnud neil, keda ta ei näinud või
kellega ta ei valinud koos olla. Ka sel moel kadus roll – järele
jäi inimese nimi.
Nii nagu minu ema omal ajal, nii ka mina,
kui laste ema, ei ole olnud emana austust ega tunnustust vääriv, sest mind sai kõrvale
või vahele jätta – ühendus lastega tõsteti ümber – kujundati
tervik enesele sobival moel ümber – loodi uus tervik. Mina tundsin
ennast halvasti, sest mina olin, kuid minule ei olnud kohta – selle, õe poolt ehitatud, terviku sisse mind ei ole lubatud – lapsed võisid sinna minna ja olla, minu tädi ja vend ning ka ema valiti ühte olema, kuid minule sinna kohta
ei jäetud ja seega ei ole ma olnud ühte olema oodatud.
Mina
olin valinud ja ka tädid valisid – laste emad kadusid vahelt. Oli
tahetud lapsi ja ei olnud tahetud emasid – emad oleksid oleva ära
rikkunud. Minu ema ei tulnud oma tunnetega toime ja see mõjutas
kõiki. Minu õde ei tule oma tunnetega toime ja see on mõjutanud
meid kõiki. Tädid tahtsid lapsi, kuid ei saadud või ei tahetud
õde. Kui ei nähtud õde, siis ei oldud tädidena ega lapsed olnud õelapsed. See tähendab, et oldi, kuid ei oldud kohal tädidena, vaid
justnagu süsteemi välistena – monstrumitena, kes külvavad, kuid
ei lõika – saaki ei sünni, sest enamat ei looda – ühte (kahte)
enese seast on vähendatud ja tegude eest vastutust ei võeta.
Ema surm paljastas veel ühe muutuse. Juba aastaid ei ole minu tädi näinud mind ega minu õde koos. Tegelikkuses ei keegi meist, sest seal, kus on üks, ei ole teist - justkui mõlemad ei saaks ühel ajal olemas olla. Tänases seikleb tädi, koos minu õega, maailmas ja sugulaste juures, vahetevahel käisid nad ka koos, minu lastel, külas. Jätkuvalt loodi ja kogeti olukordi, kus olid teised, kuid ei mind - olen väljas olnud, sest minule ei ole, nendes hetkedes ja kohtades, kohta laua taha kaetud. Sama on olnud vennaga, kes näeb ennast olevat ühendatud ja ühes loos olevana, noorema õega, kuid ei vanemaga. Ka laste jaoks olid need kohtumised sellised, kus oli teadmine - ema siia ei tule - tema sellest osa ei saa - teda me ei oota. Sama on kehtinud sugulaste jaoks - ühte tütart ei tule, ühte õelast ei tule, sest on see, kes käib ja on. See on vähendamine - mina olen olemas, kuid tähelepanu ei jagune ega jagata.
Oleme õega jätkanud samal moel nagu meie ema ja tema õde, kes jäidki seisma eraldi. Meie loo teeb eelnevaga sarnaseks see, et samal moel, kui varem, keeldub noorem õde suhtlusest vanema õega. Meie loo teeb erinevaks see, et eelnevas olid emal lapsed ja tema vanemal õel mitte, siis meil on minul lapsed, kuid õel mitte. Me ei ole juba aastaid teadlikult õdedena valinud kohtuda. Me oleme aeg-ajalt kokku saanud, sest tõele au andes ema matustel me mahtusime ühte kirikusse, peielauda ja ka pildile - me olime kohal, kuid me ei olnud koos.
See tõik tähendab, et tädi jaoks on seisnud ja seismas õde minust eraldi - selles maailmapildis, kus on koht õele, mind ei ole. Kui oli ema viimase teekonna vormistamine, siis nägi tädi seal ainult ühte last sellega toimetamas - õde. Kui oli selle aasta lahkunute mälestusteenistus, siis nägi tädi seal kohti kolmele - endale, minu õele ja vennale. Kui minu laps(ed) on olnud koos minu õega, siis oli normaalne, et mind ei olnud kohal - tädi jaoks oli see okey. Sellest kujunes sujuvalt samastumine, et kui tädi oli tänases koos minu lastega, siis ei olnud mind enam kohal ega mina osaline nii nagu varem. Kordus seesama, mis aegu enne - siis olid õelapsed ilma õeta, tänases jäid õelapselapsed ilma õelapseta.
Sellistest
valikutest on saanud normaalsus. See on näinud olevat osaliste õigus, et saada
seda, mida on tahetud. Kuid sel moel sündis ja jätkus segadus – oldi
suhtevargad, kellele polnud luba antud – emad ei ole lugenud
tädisid turvaliseks maaks. Seega tädid ei vastutanud, vaid
kasutasid senikaua, kuni sobis, siis kui ei sobinud, siis astuti
välja ja eemale – oldi ju üksinda – väljaspool peresüsteemi.
Keegi teine vastutas. Seega nad võtsid lapsi ja jätsid lapsi ja
jätsid lapsed valimata.
Oma tädi vastusega minule ma seda lugu alustasin. Sellised sõnad kuulsin ma siis, kui soovisin mõistmist, et minul, et meil, ei ole hea olla. Palusin tuge, et ta näeks, kuidas õde on valinud aastaid mind kiusata ja sellise kohtlemise osaliseks, mis on olnud, ei ole põhjust ega õigustust. Tädi ei saanud aru millest ma räägin - õde võib ju teha, mida tahab ja suured lapsed seisavad minust eraldi ning nendega suhtlus ei tähenda, et ka minuga peab suhtlema. Kolmanda lapse elus osalemine osutus korraga, peale kümmet aastat, keeruliseks, sest see käib minuga ühes.
Tänases päevas on peatus, kuna on ühed, kes enam ei taha ja on teised, kes enam ei saa - läbirääkimised on jooksnud liiva, sest need, kes ei saa, ei taha seda, kuidas on - mina olen oma kohtadel - inimesena, vanima tütrena, vanema õena, vanima õelapsena ja oma laste emana - olemas.
Monstrumid
kasvavad üle äärte, võtavad enestele õigusi, mida neil ei ole –
näevad endid nendena, kes nad ei ole – üle, eraldi ja üksikutena. Nii ei näe nad eneste sammude ja valikute tagajärgi - terviku lõhkumist ja vähendamist. Nad
ei näe põhjust küsida austavalt luba – neile järjestuse reeglid
ei kehti. Monstrumid unustavad enese inimlikkuse – teadmise, et
ollakse kõigi olemas olevatega võrdne - kõigil, kes on olemas, on õigus olla olemas - iseendana vastuvõetud.
Inimesed
astuvad ise oma kohtadelt kõrvale ja "kaotavad" ennast ära, kui neid
ei nähta süsteemis nendena, kellena nad on sündinud ja kelleks
nende endi või teiste valikud neid on nimetanud. Tähelepanu pööratakse ära või suunatakse justnimelt vähendavalt neile, keda ei taheta näha. Valitakse "kaotada" või "paljastada" inimesed, enese süsteemist, sest on keegi või mõned, kes ei taha tegeleda oma
tunnetega. Tunded kasvavad üle pea ja nende jõul kaevatakse kraavid
ja tõugatakse valed eemale. Sel moel teostatakse ise või
kasutatakse ühist abi – päästetakse ennast või kedagi, kes
sama, tunnete küüsist. Selle tõttu kõrvaldatakse enese süsteemist
see, kes tundeid tekitab. Kuid kõrvaldatu ei ole põhjus – olev on
kunagise teo tagajärg. Tunnete eest põgeneja väldib kohtumist
iseendaga. Ülepea kasvanud tunded kasvatavad monstrumi, kes lõhub süsteemi.
See, mida näed, ei ole see, mida tajud. See, mida koged, ei ole see,
millisena see näib. See, mida tunned, ei ole see, kuidas väidetakse
olevat. Maailmad ei ühti - tõlgendad olemas olevat, kuid ei saa
aru, kus ja mis on vale, sest kokku ei kõla.
Inimene tajub enese sees olukordi ja loeb saadaval olevat infot üsna
tõeselt. Ta tajub ära, kui talle valetatakse, tehakse liiga ja teda
hoitakse tahtlikult olukorras, kus ta on teistest, kes samas, vähem.
Temal ei ole võimalik olla selles keskkonnas paremana. Tal on
võimalik näida paremana – saada parema kohtlemise osaliseks, kui
ta teeb seda enese arvelt.
Ta peab – ta tunneb ennast, kui kastis olevana – on piirid ja
reeglid – vabadust ei ole – ta peab järgima jooniseid ja
juhiseid. Talle öeldakse, et see, kuidas on ja mis toimub, on okey.
Talle näidatakse, et kui ta jääb enese juurde – keeldub
reeglitele allumast ja tahab ühisele vastanduda – siis ta kaotab.
Talle öeldakse, et ta peab tegema ja olema nii nagu on ettenähtud
ja temalt oodatakse, sest teisiti tehes või tahtes on ta ebaõiglane
ja hoolimatu.
Kui see, keda vähendatakse, proovib siis leida enese jaoks õigust –
öeldes välja, et temal ei ole hea, kohtab ta survet ja vastu
meetmeid – teda ei kuulata ära, teda proovitakse sundida vaikima,
teda halvustatakse ja ta naerdakse välja. Temaga käitutakse nii
nagu kellegi teisega samas ei tehta. Tema ise näeb ja talle
näidatakse rõhutatult erinevust – teda eristatakse kõigile
nähtavalt. Teda jäetakse tahtlikult ja eesmärgipäraselt välja
ning eraldi – üksinda olema. Enese tegude tagajärgi kogema.
Kiusatu soovib saada sellelt teiselt, kes teda nimetab ja süüdistab,
selget infot, et olla mõistvam ja toetust andvam – on soov ja
tahe, õnnestuda nii, et ei tuleks vigu ega ülekohut. Tema soov
kohtab vaikust, keeldumist, ebaviisakust, valetamist. See tähendab,
et talle ei anta võimalust olla õiglane ja hea, vaid tahtlikult
luuakse olukorrad, milles ta ei õnnestu. See teadmine ahistab –
näitab enese piiratust ja jõuetust. Olukorda ei saa ära parandada
ega ennast heana näha ja tunda. Ta on üksinda.
Kuid, kuna ta on ja tal tuleb edasi olla, siis see tähendab, et ta
peab leidma võimaluse, kuidas ennast aidata. Temast saab radar, kes
püüab kiusajast lähtuvaid signaale. Ta allub ja kuuletub – tema
peab ise ennast kontrollima ja jälgima, et teine ei saaks
„kannatada” ega „ebaõiglaselt” koheldud. Ta peab, sest muidu
järgnevad karistused ja süü mõistmine. Tal tuleb suuta olla
endast parem – sellest endast, keda talle näidatakse ja millisena
temast räägitakse, et teist tolle tunnete käest päästa, kuid ta
ei suuda seda teha, sest kiusatu olemas olemine on kiusaja tunnete
kestmise põhjus.
Kiusaja keelab kiusatule enesega seonduva – info enese ja ühise jaoks olulise kohta. Ta
teeb seda selleks, et vältida pisimatki võimalust, et kiusatu
„kasutaks” olukorda ära – saaks olla halva ja mõistmatu enese
vastand. Kuid kiusatu peab andma teisele enda omast, võtma teise
endaga ühes, sest siis teisel on, siis too ei jää ilma – ilma
jäämine tähendab, et tunded tõuseksid ja „süüdlane” saaks
neid tundma.
Sellises olukorras ei pea olema – jääma ja kaasa mängima.
Inimesel on õigus öelda välja, et selline käitumine ei ole hoidev
ega hea ning anda konkreetne info, mil moel on vastuvõetav ja hoidev
ühes olemine. Kui ei valita kuulata ja/ või rünnatakse vastu, siis
on õigus minna rahulikult mujale. Eemalduda olukorrast.
Mõistetav ja teostatav, kuid rahu ei jää eneses kestma, kui
seejuures ärkavad süümekad – mis õigusega küsin enesele rahu,
kas ma julgen, kuidas ma julgen – kas tegu loob vähem. Sõna P E A
N oli sügaval enese sees – teiste sõnad, pilgud, teod –
hukkamõist ja enese tõe maha tegemine. See on olnud grupi poolt
teostatav kiusamine. Ühes veendakse ühte, et tollel ei ole õigust
tahta – info, mida tema edastab, ei ole tõene, sest sel moel
temaga ei käituta – mitte keegi ei tee midagi valesti.
Pea peale pööramine – lugu keeratakse kiusatu süüks. See on
psühholoogiline mäng – haige keskkond, kus ühte vähendatakse,
et teine saaks tunda ennast paremana ja õigemana – olla üle. Teod
ja otsused, mis tehakse, et üks saaks vältida enese tundeid, kui
too ei tule toime sõnaga EI ja sellest tulenevaid tagajärgi
teistele. Samal põhjusel mängisin ka mina kaasa – mul ei olnud
hea olla ja ma nägin, et ka teistele mitte, kuid sellepärast, et ema, tädi, õde ei tulnud oma tunnetega toime – keeldus iseenda osa loos
nägemast ja midagi muutmast, siis ma vaikisin – seni, kuni teine oli
ja tahtis omadel tingimustel olla, siis ta oli olemas. Oli kogemus,
et Ei öeldes, valitakse tunded, vaikitakse või minnakse ära ja mina ei saa midagi muuta, sundis mind
vaikima ja vales elama.
Sellisesse olukorda jäädakse kinni, sest on ju lootus, et kui
kiusaja saab juurde infot – näeb kiusatut tervikuna, siis
kiusamine muutub alusetuks. Kui olla nähtud iseendana, siis teisel
ei ole põhjust. Kuid see tõi kaasa sügava enese kaotuse –
tõdemine, et mina ei saa olla selles keskkonnas Inimesena. Kuid see
koosolemise mäng ei olnudki selle rolli kandmiseks mõeldud – mina
ei saanud kanda seda rollinime, sest sellele ei ole olnud seal kohta
– mina olin see Kes, kes oli Vale.
Kui mõistsin, et tegemist on minu kiusamise looga, siis tõin info
päevavalgele – minul ei ole selles keskkonnas sellisel moel hea
olla. Palun võtke info teatavaks ja aidake mind – lõpetage
tegevus, mis loob vähemat. Lapsed ja abikaasa mõistsid, kuigi ka
siin oli vastu seismist, et miks üldse ja keda see puudutab või kas
peab midagi. Kuid siis võeti info tõesena vastu ja meist sai üks.
Informeerisin õde ja ka tädi ning ka venda. Õele saatsin kirju ja neile tuli
vastu sõnu kirja vormis. Tema ei ole, midagi valesti teinud. Kõik
on olnud õige. Teistsugust kohtlemist mina ei ole väljateeninud ja
üleüldse, kes ma selline olen, et temalt midagi nõuan. Tema mind
enda ellu ei vali. Tädi kuulas ja kuulas, ütles vahele ja näitas
ennast välja – tema ei mõistnud, et midagi oleks valesti – ju
mina ise olen põhjus ja õel on õigus käituda nii nagu tema seda
soovib – temperament. Tädi ei saanud aru, miks ja mida ma talle
öelda tahan – mitte keegi ei ole mitte kellelegi liiga teinud –
mina mõtlen välja ja tõstan tüli – raske elu väljamaal. Vend palus vabandust, et ei ole mõistnud ega ole toeks olnud, kui olen teda vajanud.
Meie suguvõsas on selle etenduse nimi „Päästame Lapse ära!” Kunagi oli olemas laps, kellele lähedane tegi liiga –
nii seda tõlgendati ja nii see algas. Tehti ja oldi, kuid ei jäädud
tegema. Kohe ja/ või ka hiljem seisti nähtavalt ühele lapsele toeks, et too ei peaks oma tunnetega
kohtuma - teine jäeti üksinda ja eraldi. Laps kogus ka ise endale toetajaid, et näha, kuidas see, kes liiga tegi saab karistada. Laps ei õppinud ennast tundma – enda osa loos nägema.
Kui tema tundis, siis tuli teda päästa – vale tuli hukka mõista
ja lapsest eemale hoida. Tunded olid teise vastutus ja ülekohus.
Lapsel aidati luua olukorrad, et kõrvaldada vale ja hoida valed
tunded endast eemale.
Kuna tegemist on pikaajalise looga, siis on see kaasa toonud kaassõltuvuse. Selline lahendus kandus edasi ja seda hakkasid kasutama ka need, kes olid olnud lapse kõrval ja kes lisandusid ajas - keerulisi tundeid endas tuli vältida ja selleks tuli nende "autor" vaigistada, lõpetama sundida, süsteemist eemaldada või ehitada endale oma tervik, millesse valel ei olnud sissepääsu. Need, kes seisid kõrval, valisid selle, kellele olla toeks - samastasid iseendaga - too on vaeseke, sest tollele tehakse ülekohut - tema tunded on ebaõiglase käitumise tulemus - see on loo peapeale pööramine. Ebaviisakale ja hoolimatule käitumisele viitamine tähendab muutuse kohta - tööd enesega, mitte Ei välja öelnu hävitamist.
Öeldes Ei oma õe ja tädi käitumisele ning valikutele, andsin ma
neile info – sel moel edasi minna ei saa, sest selline tegevus teeb
liiga ja vähendab. Öeldes Ei ma ei teinud liiga, vaid lõpetasin
võimalused, milles seda tehti. See näis neile ülekohtusena –
nemad ei saanud enam, neil ei olnud enam. See tekitas neis protesti –
trumbid olevat minu käes ja mina olevat ülekohtune. Mina peatasin,
et ei kestaks ja ütlesin, et edasi saab minna siis, kui nad on
mõistnud, mida nad tegid. Mõistes nad saavad aru ja enam ei tee
ning siis ei ole enam põhjust peatumiseks, vaid saab edasi minna.
Mina ei võtnud neilt midagi ära – see, millest nad enam ja seni
osa ei saa, ei ole nende õigus või omand. See on olnud võimalus
luua ennast tädi(de) rollis olevana – privileeg, sest on olemas õe
lapsed. Laps ei pea sellist õigust, et olla õele, tädile või
vanatädile vastuvõetav, välja teenima. Samuti ei pea laps, tädiga
koosolemise saamisega, liiga tegema teisele, kes kõrval sama – üks
saab ja temal on, kuid teisele ei ole ja too ei saa endast mitte
olenevatel põhjustel. Sel juhul teeb liiga ja vahet täiskasvanu.
Inimesena, õena, õelapsena, ja emana on õigus tuua teema esile ja
paluda ülekohtu lõpetamist – meie peres on sellised reeglid –
kõik on olemas ja kõigiga hoitakse austavat suhet. Kui infot ei
taheta mõista, siis on avatult ühes olemine peatatud. Infost keeldujate tegevus
on see, mis eraldab ja lõhub tervikut.
Kuidas ja mil moel olla nendega, kellega varem oli koha segadus,
oskamatus, info valeks tõlgendamine, kuid nüüd on enda teadmine
välja öeldud ja sellele on vastu kõlanud EI. Ka minule öeldi Ei –
siis ei ole me koos, kui sellisel moel ei sobi, kui oli valitud olla.
Täna on teadmine, et endiselt ei tähenda õe ja tädiga koos
olemine kindlust ja turvatunnet. Viimase nelja nädala jooksul ja
eelnevatel aegadel on nad käitunud hooletult ja suvatsevalt. Välja
on öeldud sõnu ja tehtud tegusid, mis vähendavad ja lõhuvad. Nad
ei ole ehitanud silda ega loonud selgust – nad on valetanud, et nad ju tahavad seda teha ja samas öelnud, et seda ei peagi tegema, sest mina ise ju ..
On teadmine, et nendega ühes ei ole kindlat pinda jalge all. Ei ole seda ühte kohta, kus meie kõik oleme ja saame rahus olla need Kes me oleme meid ühendavate rollidena. Ei ole teadmist, et
see, mis on, see ongi päris olemine, kuid kui tulebki tunnetest
vahetus, siis selle kohta antakse tagasisidet – seletus ja vastutus
enese eest vahetult peale toimunut. Vastutus, et otsida lahendust, et
enese tundeid on mõistetud ja neid ei suruta alla või heideta
pihta.
On teadmine, et koos olemine ei tähenda laia naeratust, vaid selgust, kes olen, kelle rollis olen ja kelle rolli on vastasolija endale valinud – kas ma saan sellest aru, millisesse mängu mind kistakse ja kas see on lahendav või segadust loov ja lõhkuv. Valin iseendana olemise ja enese sõnumi, et leida tee edasi.
Vahel
on nii, et inimene ei mõista, et elades oma elu, enesele sobival
moel, tema võib teha ülekohut – olla ebaõiglane ja vähendav
nende vastu, kes on olemas, kuid ei näi temaga kokku ühendatud olevat.
Kuidas see võimalik on, kui inimesel on olnud ju omana kõik see,
mida tema tahab ja ta on ära või eemale jätnud kõik selle, mida
nimetas, mingil põhjusel, sõnaga - Peab! Peab on ju see, mida
inimene ei taha ja seega ta ei pea sellega nõustuma, koos olema,
selles jätkama. Seega ongi ta elanud oma enese rahus ja argises
päevas kõige sellega, mida tema on enesele valinud – nõustunud
selle eest maksma, vastutama ja tal on ressursse, et seda omada ja
sellega ühendatud olla.
Korraga
saab ta, kui külma vee kaela – on äratuse koht. Talle on öeldud
EI – vanal moel edasi ei minda, sest osa tema tegudest ja astutud
sammudest on nimetatud valedeks. Selgub, et on olnud neid, keda tema
teod on vähendanud – tema ise on liiga teinud. Inimene ei ole,
osanud/ tahtnud, näha ega vaadata ennast selle süsteemi osana,
millesse ta on sündinud ja kohale, kus ta on ja neile rollidele, mis
osaks olemine on endaga kaasa toonud.
Inimene
sõdib uuele infole vastu. Ta ei näe enese osa loos ja seega ei ole
ta vastutav selles, mida talle näidatakse. Ta tunneb ennast ohvrina,
sest ta jääb millestki ilma – tema ei saa olla vanal moel. Teda
piiratakse ja ahistatakse. Temale kuulunud võimalused ja ressursid
ei ole enam tema kasutada ega käsutada – tema jääb millestki
ilma ja kusagilt välja. Ta on pahane ja ründab, ennast kaitstes,
vastu – lõpetagu teine ära, võtku oma EI ära. Andku rahu
tagasi. Ta ei nõustu muudatustega, sest tema keeldub ennast muutmast
– tema ei ole seotud – tema näeb ennast üksinda olevana ja ka
teisi väljas ja üksinda olevatena.
Kuidas
osutusid inimese teod valeks, kui ta valis enese järgi – oli ja
käis enese tahtmiste järgi? Vastus kõlab, et just nimelt sellel
samal põhjusel – enese isekus ja omad tahtmised. Tema valis nii
nagu oleks ta üksinda – eraldi kõigest – Mina ja Maailm. Oksad
ei paindu, lilled ei murdu, jälgi samblasse ei jäeta, kaasa võetud
kivist auku ei jää – ollakse Mina Ise – kõiksus – õige,
omav ja saav.
Ei-le
võib ja on õigus vastu protestida ning keelduda välja öeldut
aktsepteerimast. Võib eraldada ennast ja öelda, et ei pea, sest ei
taha. Olge ise oma reeglite ja keeldudega – mina ei allu ega
kuuletu. Mina ei taha – mind kinni ei hoita, sest mina olen Mina
Ise. Minnakse sinna, kus ei pea, ollakse nendega, keda on valitud ja
keda saab jätta. Minnakse ära ja eemale sellest, kuhu kuulutakse ja
millest ennast lahutada ei saa – perekond, suguvõsa.
Mina
olen see, keda ei ole tahetud, sest olen loonud ja loon ka tänases
tundeid, millega tegeleda ei taheta. Kuid, kuna olen olemas, siis on
olnud ja on ka tänases olemas lähedasi, kes on enesele öelnud –
Peab! ja olnud selletõttu ühes. On olnud erinevaid aegu –
paremaid ja helgemaid, kuid ka halbu ja väga raskeid. Mina olen
mõistnud seda, mida teised endas peidavad, kuid ka välja näitavad
– olen lugenud infot õigesti ja saanud aru, milliseid tagajärgi
teiste tahtmatus kaasa on toonud – need on olnud minu, kuid mitte ainult - ühises kõigile kogeda.
See
on teadmine, et perekonnas ja suguvõsas on inimesed, kes ise ei
valiks minuga ühte seotuna olla, kui nemad saaksid ise otsustada ja
valida. Nemad ei taha, kuid peavad ja sellest tulenevad tunded
näidatakse välja – enese kannatuste eest on makstud kätte minule, sest minu olemas olemine on toonud kaasa piiratuse - sõna Peab!
Seega on loodud olema olukorrad, mis on näidanud mind valena ja
ebaõiglasena. Sel moel on saadud enesele õigus – enam ei pea,
sest mina olen näidatud olema valena ja seega, just minu pärast ei
saa koos olla – vabadus on kätte antud. See on tõestus, et ollakse õige
ja eraldi olemine on õigustatud.
Olen
elanud teadmisega, et mind ei taheta, olgugi, et olen olemas. Olen
kohanud vastumeelsust, sest tean, et teine on sundinud ennast –
tema peab. Teine ei ole võtnud mind Inimesena meid ühendavas
rollis olevana vastu - tema ei taha olla ega elada minu rolli partnerina. Teine ei ole tahtnud leppida minu õigusega olla see Kes, kes
olen süsteemis, sest tema ei taha olla see Kes, kes ta selle tõttu on.
Kuna ühes olemine on tähendanud sundust, siis enesele
lahenduse loomiseks, on teine(sed) loonud enesele justkui oma süsteemi(d) – olemas olevatest on ehitatud turvalised tervikud - seal on koos need, keda on sinna ise valitud. Seda
on tehtud sellepärast, et vältida kogetud ebaõiglust – pealesunnitud koos olemist minuga. Neist tervikutest on jäetud mind välja enese õigusega - süsteemi loojate otsus. Mind ei ole tahetud/ oodatud ühte, sest välditakse
enese tundeid – solvumist, viha, valu, hirmu. Sügaval olev
ülekohtune kogemus, teiste kannatuste endale võtmine, teiste poolt teostatuga nõustumine ja jätkamine. Mälestus millestki kandub üha edasi ja
mõjutab tervikut, millesse ollakse sündinud.
Enesele loodud Maailm ja päriselt olemas olev puutuvad aegajalt kokku ning see tekitab kaoseid - sünnivad ülekohtused teod ja võetakse vastu vähendavaid otsuseid. See
näis väljapääsmatu olukorrana – teadmine, et mina ei saa
vähendada teise taaka – mina olen olemas. Kuid teise tahtmatus
tegeleda enesega ja loodud kaosega ei tähenda, et minule tohib teha
liiga – olla ülekohtune, et vähenda mind. Mina ei pea ära kaduma
Maailmast, et päästa teist tema tunnete käest. Mina arvasin, et
pean. Mina uskusin, et tuleb olla eraldi ja väljas – kohas, mis
minule oli jäetud, kuid see ei olnud koht, millele mina olin
sündinud.
Astun
oma enese kohale ja olen valgus. Mina olen olemas sellena Kes ma olen
ja seal, kus ma olen. Isa ulatab oma vasaku käe emale - ema hoiab
sellest parema käega kinni. Ema ulatab oma vasaku käe vanemale
tütrele – vanem tütar hoiab sellest parema käega kinni. Vanem
tütar ulatab oma vasaku käe teisele õele - minule – mina hoian sellest parema käega kinni. Mina ulatan oma vasaku käe kolmandale õele – kolmas õde hoiab sellest parema käega kinni.
Kolmas õde ulatab oma vasaku käe vennale – vend hoiab sellest
parema käega kinni. Vend ulatab oma vasaku käe nooremale vennale –
noorem vend hoiab sellest parema käega kinni. Noorem vend ulatab oma
vasaku käe isale – isa hoiab sellest parema käega kinni. Ring on
tervik – kõik on ühendatud – ühes ühena.
See
on suguvõsade süsteemide lüli. See lüli on ühendatud isa ja ema
suguvõsadega. Isa hoiab parema käega enda vanema venna vasemast
käest kinni ja ulatanuna parema käe endast järgnevale õele, on
ühendatud enese päritolu perekonna ringi, mis on ühenduses
eelnevatega. Ema hoiab parema käega oma vanema õe vasemast käest
kinni ja ulatanuna parema käe endast järgnevale vennale, on
ühendatud enese päritolu perekonna ringi, mis on ühenduses
eelnevatega. Kõik on ühendatud kõigiga – ühes ühena.
Kõigil
on omad kohad olemas, kõik on omadel kohtadel olemas – energial on
tee, milles voolata – vanemast nooremale – läbi ühise aja – algusest
algusesse.
