Sõltumine II – Vanemate patud nuheldakse laste kaela - „Tema ei tahtnud seda, mida tema sai”

Kui see, kellest me sõltume, ei näe meiega toimuvas enesega sidet – siis ei ole see temale oluline, sest tema seisab eraldi, kuna on tema ja on teised. Tema peab oma ellujäämise nimel seisma eraldi ja hoidma ennast kaitsvaid piire. Tema võtab teiste vajadusi isiklikult ja enese pihta käivatena, sest need sunnivad teda tegema seda, mida tema teha ei taha ja olema see, kes tema ei ole. Kui tema oleks üksi, siis kõike seda, mida ta peab teiste jaoks ja pärast tegema ning olema, ei oleks olemas – tema saaks elada oma elu nii nagu tema ise seda soovib ja astuda siis, kui temal endal seda vaja läheb ja tema ise selle endale valinuna selleks päriselt valmis on.

Kusagil tema ajas tagasi pidi ta kellestki teisest sõltudes astuma oma hirmu sisse, kuid talle ei antud aega, et kohaneda. Tema ei teadnud, mis ootab teda suletud ukse taga, kui ta selle avab. Tema ei teadnud, kas sel hetkel on seal rahu või sõda – temast endast ei sõltunud see, mis ja millal juhtub ning kui kaua see kestab. Tema ei saanud oma elu muuta, sest tema oli Meie sees lõksus ja sai osa kõigest sellest, mis sellega kaasnes.

Tema elas hetkes, kus temast endast ei sõltunud justkui mitte midagi, sest tema poolt tehtav ega antav ei muutnud tulemust – Meie oli katkine, haiget tegev valu ja häbi. Ta õppis, et see, mis on olemas, laheneb ilma temata ka siis, kui tema seisab paigal ja on, sest lõpuks selgub nagunii, mis ja kuidas ning küll keegi vajadusel ütleb, mida ja kuidas tema tegema peab. Sellest ajast, mil ta koges, et temast endast ei sõltu mitte midagi, tulenebki tema tarve olla Meie sees Minana ja hoolitseda ainult iseenda heaolu eest.

Temal puudub kontroll Meie, kui terviku üle ning just sellepärast ei tahagi ta Meie sees olla. Tema ei võta vastutust enda osa eest Meie sees, sest ta ei näe Meie ja enda Mina vahel sidet. Suurena olles ootab tema endiselt teiste otsuseid ning Meie on jätkuv kohustus, millega peab leppima, sest see on paratamatus, kuid tegelikult tahaks ta vabadust ja mitte kellegagi arvestamist ning seista eemal teiste tahtmistest ja vajadustest sõltumatuna.

Lapsena olles ei tahtnud tema seda, mida ta sai, sest tema vajas seda, mida ta ei saanud. Saadav ei päästnud teda, sest see ei säästnud teda kõigest valust ja valest, mis Meiega kaasas käis. Tema elab endiselt teadmises, et temast ei sõltu Meie kui terviku tasakaal ega heaolu. Tema annab sinna selle, mida temale endale vaja läheb ja selle, mida küsitakse, sest siis talle öeldakse, mida tema peab tegema. Temas elab siiani uskumus, et tervik toimib ka ilma temata, sest tema ei vastuta selle eest – tema on Mina, kes tahab olla sõltumatu.

Tema ei taha sõltuda tervikust, sest siis ta ei oleks Mina vaid Meie, kuid Meie sees käib kaasas kõike seda, mida tema ei taha kogeda. Suur Meie on vahel, kui pommid jalgade küljes, mis ei lase ära minna ega luba iseolemise kergust, sest keegi teine Meie sees on takistuseks tema iseolemise teel. Mina on turvalisem, kui Meie sees olemine. Meie toob kaasa valu ja kannatused, sest kellegi teise tehtu pärast on tema saanud tunda ülekohut ja kandunud oma elu kui karistust – tema on olnud teiste süü ohver.

See on nende suurte, kuid väikeste laste valu, kes tunnevad, et nende vanemate patud nuheldakse laste kaela – küüditamine, vanemate alkoholism, haigused, raskused oma eluga toime tulemisel. Nende laste elus on suur ülekohus, sest seistakse küsimuse „Miks Mina?” taga – nad ei ole oma teekonda vastuvõtnud, sest kusagil on keegi süüdlane ja sel juhul saavad nemad jätkuvalt ohvrid olla. Nad ei ole, vanemate vastuvõtmata jätmise tõttu, iseennast ja oma elu ning kohta Meie sees vastu võtnud. Just sellepärast lähevadki perekonnad katki, õde ei tunne õde ega vanemad ole vastuvõetavad – Mina, kui elava inimese, enesekaitseks tuleb olla sõltumatu ja seista Meie seest nähtavalt eraldi.

Tegelikult on vanemate teekond olnud ka lapse teekond ühise Meie sees – see, mis on olnud ja see, mis tuleb, sellest on tema saanud ja saab osa, sest see ulatub temani ja läheb läbi tema edasi. Raske on armastada iseennast läbi oma vanemate ning võtta enda valusat teekonda ja oma räbaldunud hinge vastu, kui seda ei nähta ilusa ja puhtana, vaid katkise ajana ...

SEOTUD LOOD

"Mina" suures Maailmas - kui ei näe oma ninaotsast kaugemale

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/04/mina-suures-maailmas-kui-ei-nae-oma.html
Uhkus on kui pitser sõnade Mina Ise - all
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/04/uhkus-on-kui-pitser-sonade-mina-ise-all.html

Marianne

20.08.2019.