Esmaspäev, 28. veebruar 2022

Enese eest suletud

 


Vaenlane on see, kelle pärast on midagi, mida peab ja on midagi, mida ei saa. Omades, oma elust, kogemust, vaenlasega ühes olemisest/ elamisest, on inimene haavatud. Ette hoiatamata olemine on enese tahte vastane kogemus, mis, pihta puudutades, jättis järele haava – inimene haavus. Haavatud inimene kõigub avatuse ja suletuse vahel – ta tahaks ennast vabana tunda st olla vaba enesekaitsest, kuid vabana olemine on ohtlik olemine, sest sellele võib järgneda vale olemise kogemine. Haavunud inimene hoiab ennast suletuna ja reageerib olevale vastu veel enne, kui üldse midagi juhtub.

Liigagi sageli on nii, et ühe vaenlase varjust võrsuvad välja teised ning vaenlastest ümberpiiratud inimene keerleb ennastkaitsvate tunnete mäsus. Rahu ei ole – rahus olemist ei ole, sest tema elus on nii palju seda, mis on vale ja puudutab pihta. Haavatud inimene on nagu nurka surutud loom, kes ei tee vahet kätel, mis tema poole sirutuvad – kõik väline on oht.

Kui, midagi on väga palju ja seda kuhjub üleliia, siis inimesel ei ole enam pääsu, midagi peab muutuma – midagi tuleb muuta. Käes on kriis – see on murdumise hetk, mil pidav maa on jalge alt kadunud – tagasi minna ei saa ja olevat veel ei ole. Kui käes on kriis, siis rahus olemine ei ole enam võimalik, sest enese ellujäämise nimel on käimas sõda. Enese eest hoolitsemise ja ennastkaitsva tegevuse võimalused on otsa lõppenud. See tähendab, et enam pole juttugi, kas klaas on poolenisti täis või poolikult tühi - see on tilgatumaks ammutatud ja ära kuivamise äng kisub inimest kokku ja lahvatab välja – tema elu on kaalul.

Samal moel, kui toimub vulkaani plahvatus või mädase korgiga vinnist välja purse, lendab kaas inimese pealt, sest ... ei ole. Kokkukuhjunud energia on ületanud viimase tilgaga tammi. Viimane piisk vallandab kaose. Väline fassaad kukub raginal kokku ja osalised saavad haiget ning mitte keegi ei jaksa mõelda sellele, kuidas jõuda ühisele mõistmisele, sest käimas on olelus võitlus – vastas seismine, kus kaotada ei ole enam midagi, sest nagunii enam ei ole.

Kriis on vigase kommunikatsiooni tagajärg kohas, kus ei ole olemas koostööd, vaid mingil põhjusel pealesunnitud koos olemine – vaenlas(t)ega ühes olemine. Koos olemine võib arvuliselt tähendada kahte või enamat, kuid ka ainult inimest ennast – enesega ühes olemist. Inimesest on saanud ise enda vaenlane.

Vigane suhtlus on pauside, oletuste, enese kogemuste, hirmude ja ettekujutuse kompott. Iseenda ja käimas oleva loo mõistmiseks, edasi-tagasi liikuva info kulg on häiritud, sest ei jagata ise ennast. Haavunud inimene sulgeb ennast vaenlas(t)e ees ning väljendub ja väljendab ise ennast ainult nii vähe, kui võimalik ja sellisena nagu enesekaitseks vajalik.

Käsil on tummfilmi ajastu, mil must-valge pilt ja peale loetud heli seisavad eraldi ning igaüks tõlgendab ja kogeb nähtavat enese mätta otsast. Suletud inimene ei väljenda ise ennast sõnades – ta ei jaga infot eneses toimuva kohta. Vaenlase vastu elab ta ennast välja tundena – reageerib tundena. Ta ei kirjelda, arutledes, mida ja miks ta kogeb endas, vaid ta elab ise enda kogemise välja. Inimene ei vali jagada ise ennast, vaid ta tahab, et teine kogeks enese peal – Tunne ka, tunne ise, siis tunned! Kriisis inimene reageerib vaenlasele vastu – Vaata, mida Sina tegid!!! - selle jaoks, et teine tunneks ennast süüdlasena, kuna, kõik vale, juhtub just tolle pärast ....!!!!

Mida ahastavamaks muutub olukord inimese sees, seda ahtam on tal olla – tunnetest vaba maad jääb aina vähem järgi. Inimene on haavatud – inimene on haavunud. Enese uskumus - Mina ei saa/ Minul ei ole – on täiesti reaalne kogemine, et tühi klaas tühjeneb veelgi, sest sellist hetke ega vahendit ei ole, mis aitaks tema klaasi täita.

Kriisis inimene näeb, läbi oma tunnete vaadates, et kõik teised on temast tähtsamad, sest saavad temale vajamineva enne teda. Tema on see, kes annab oma osa, kuid vastu ei saa ja enesele alles ei jää. Inimene ise, ennastkaitsva otsusega, on asetanud enese sees teised esikohale, kuid ülekohut kogedes, astub ta, väljas pool, nende samade inimeste, kui vaenlaste vastu.

Enese kaitsmise nimel sõdiv haavunud inimene ei võta vastutust ise enda olemise ega tegude eest. Ta usub, et tema peab ja seega ütleb ta ise endale – Pean!!! Kriis kestab ja süveneb, sest inimene kogeb üha uuesti, kuidas tema aeg enesele ei jõua mitte kunagi kohale – see teine, kelle pärast peab, on tee peal ees. Nähes vaenlast, kes on kõiges „vales” süüdi, inimene ründab vaenlasele vastu, kuid rünnates kohtab ta vastupanu, sest keegi ei taha olla peksukott.

Kriis on vältimatu, kui inimene ei vaata enese sisse – tal ei ole anda endale sõna, mis avaks loo. Ise ennast avades saabuks mõistmine ja inimene oleks lõpuks ometi vaba. Vaenlasele vastu astumine on kui kahe teraga mõõk – üks tahk on enese hirm - kohata ise ennast ja teine on sõnatu palve – Tunne sama, mida minagi ja ütle mulle, mis on see, mida ma tunnen. „Lase mul olla parem mina – aita mul olla parem mina. Lase mul olla hea ja õige, siis saan ma enese jaoks olemas olla.” 

Kohas, kus käib sõda ja loos, mis võib teha katki, teostatakse enesekaitset ja seega ollakse teise eest suletud. Ei vaadata üksteise sisse ega otsita sõna, mis lahendaks loo ära, vaid heidetakse sõnu kui pomme, mis lõhuksid loo ja kasutatakse sõnu, kui relvi, et haavata vastasolijat.


Marianne

28.02.2022.a

Reede, 18. veebruar 2022

Loovuse vahend

 



Teen midagi -

välja tuleb kuidagi,

kuid üldsegi

see pole see,

mida näha soovisin.


Rahul ei ole tulemusega,

sest see pole täiuslik -

puudusi näen

ja vigu leian.


Otsuse teen -

mina ei oska,

mina ei õnnestu -

sel hetkel olen õnnetu,

sest see olen, kes olen.


Tundeid kogedes,

annan oma tööle hinnangu,

kuid iseennast arvustan

ja enese väärtust kaalun -

looja olin luues,

kuid, tulemust omades,

vahendiks muutusin.


Nii nagu võilillelapsed,

soovina tuules lendu lähevad

ja kollase vaiba külvavad,

nii sooviksin ka mina,

et see, mida näen eneses,

saab sellisena olema,

kuid ....



Marianne


18.02.2022.a

Neljapäev, 17. veebruar 2022

Peost libisenud

 


Inimene kasutab sihikindlalt, kuid raiskavalt oma energiat, et suuta vältida valesid tundeid ning püüda enese jaoks just neid õigeid ja vajalikke kogemisi. See on tema igapäevane tavaline tegevus oma Tunnetemaailma ühest äärest teise võnkudes.

Ka nn vale tunde tundmine on kogemus, mis ei pea olema võitlus vastu ega eitamine, vaid avatud meelega, sisse astudes, tundest läbi kõndimine. Hirmu tundev inimene võitleb kogemise vastu, kuid kui ta ei astu ega koge, siis ta ei saa teisele kaldale astuda.


Marianne

17.02.2022.a

Kolmapäev, 16. veebruar 2022

Kogemus on enese teekond

 


Üsna sageli küsitakse või oodatakse inimese käest midagi - tegu, asja, olemist – ja sama sageli inimene tõttabki tegema, andma, olema. Selle jaoks, et teha, olla või anda, on inimesel vaja kasutada oma energiat. Selleks, et enda oma, millegi või kellegi jaoks/ pärast, nn ära andes, jääks enese lugu tasakaalu, siis antakse, oodatakse, saadakse, midagi vastu. Üsna lihtne ja mõistetav on kaup kauba vastu vahetus, on töö ja on palk – need on kokkulepitud vastastikkused tegemised, andmised, olemised. Tasu tagamine, rahupiibu ulatamine ja vastutuse võtmine.

Inimene ei oleks üks huvitav mutukas ega suudaks ta oma elu üsna keeruliseks elada, kui temaga ühes ei käiks allhoovusi – varjatud soove, vajadusi – enese sisse ära peidetud enese kogemiste jälgi. Inimese lugude sees on lood ka siis, kui talle endale tundub, et mingeid tagamõtteid ega varjatut peidus ei ole ning just selletõttu muutub tema teed takistavaks probleemiks see, mis algul näis kergusena.

Inimene nõustub kasutama oma energiat selle jaoks, et luua, anda ja olla ning on pealtnäha justkui nõus, kuid seda alguses. Jätkates, kasvab temas vastumeelsus teha edasi ja olla ühte seotud soovimatuga, sest endast andes, tunneb inimene, et teda kasutatakse ära ja ta ei saa vastu seda, mida vajab. Puudust tundes, kogeb ta ennast vahendina, kelle tunnetega ei arvestata ega väärtust osata hinnata.

Inimene annab sageli oma sõna – Jah – ja nõustub, enesele võetud, ülesannet täitma veel enne, kui on ise jõudnud läbi mõelda, mida see tema jaoks tähendab. Inimene näeb väljakutset ning läheb ise ennast proovile panema või on tal küsijast, millegipärast kahju või on tal vaja ennast Maailmale tõestada või tunneb ta ennast küsija ees süüdi olevat või usub ta ennast võlgu olevat või soovib ta endale kasu lõigata või tahab ta lihtsalt aidata. Enese, varjus olnud, lugu avaneb alles siis, kui on kogetud päriselt.

Loo edenedes kasvavad inimeses, ise ennast lõhkuvad, tunded, need võimenduvad ja muudavad rahus olemise võimatuks. Inimene teab, et ta on enese energiat liigutanud ja kellegi jaoks, tehes või olles, on seda justkui ära andnud – temal on vähemaks jäänud ja teisele rohkem saanud. Kui teise tasku täitmisele ei järgne tasakaalustumist, siis kasvab puudus. Kui inimene ei mõista ise ennast, siis ta ei tea, mida ta vajab – mis on see, mida tema ootab, enese vastu, saavat.

Inimene jätkab oma lugu ega lõpeta ennastkahjustavat tegevust. Inimene jätkab inertsist, seotusest, kohusetundest, kuid ka vastu saamise eesmärgist tulenevalt, edasi olemist, andmist, tegemist. Hoolimata oma tunnetest ja eneses toimuvast, jätkab inimene enese või enesest loomist, kellegi teise jaoks või pärast. Ta teeb ikkagi, kuigi ei taha. Ta annab, kuigi tunneb protesti, välise vastu, enese sees. Ta tahab ennast takistada, et valest lahti lasta ja vabaks saada, kuid ikkagi jätkab.

Inimene ei astu loost välja, sest ta kardab kaotada rohkem siis, kui ta enam ei vali teha, olla või anda. Inimest takistab ka tema enese hirm olla halb, vale ja inetu - ta kardab teiste halvustavaid pilke, ära põlgavaid sõnu ja nimetamisi siis, kui ta enam ei vali olla hea, õige ja ilus. Hukkamõistmise hirmus jätkab ta, kibestununa, oma teed ja kasutab sellel astumiseks jõudu, mida toidab, saaja ehk enese ära kasutaja vastu pööratud, viha kasvatamisega.

Nn ära kasutatud inimene usub argumenteeritult, et tema on ohver ja seega on tema energiast kasusaaja süüdi, kuna too ei ole õige, sest ei anna või ei ole ise vastu sellisena nagu käimasoleva loo kompenseerimiseks vaja läheb. Lugu on tasakaalust väljas, puudus süveneb ja vastuhakkavad tunded kasvavad. Kui ei saada või ei julgeta oma, ennast närivaid, sõnu väljaöelda, siis kogetakse masendust ja enese vastu pööratud enese süüdistust – ise ollakse ohver ja samas ka süüdlane.

Teele astunud inimene ei peatunud ega mõtestanud ise ennast – Miks ta valis kasutada oma energiat? Mida ta vastu ootab? Mis on see, mis teda tasakaalustab? Mille kogemist ja miks ta soovib? Miks ta enesest andmist ei ole lõpetanud? Kas on üldse reaalne saada soovitud kogemine vastu või mitte? Kas on võimalik küsida soovitut vastu või mitte?

Kui inimene, vastates ausalt ja vaadates enese sisse, on leidnud üles ise ennast, siis saabub rahu – tunded on kaotanud oma jõu ja inimene annab enesele võimaluse valida – otsustada, kas jätkata või mitte ning teha seda teadlikult, arvestades ise endaga.

Millise tähenduse inimene oma sammule annab – kas see on investeering iseendasse või tegu, millele on intressid määratud – kasu saamine, tootlikus. Puudust kogev inimene on määranud ise ennast kasu tooma. Saamata jäänud tulu tõttu ei ole lugu tasakaalus. Enese kehva tööd kogev inimene annab iseendale, kui töö tulemusele, hinnangu – pole piisav, ollakse väärtusetu. Inimene, kes on vahend, ei ole looja, sest tal on omanik.

Vabadus on olemas ka siis, kui on kohustus või seotus. Inimene ei karda kogemust, vaid kogemist – on hirm vale tunde kogemise ees ja see takistab vabaduse teed. Vahendina, endast andes, on ootus, mis tähendab juba eos pettumust, seejärel saabub kahetsus ning olukorrast väljumiseks on vaja süüdlast, et saada võimalust olla loos ohver, kes peab saama, oma kannatuste eest, lugu tasakaalustava tasu. Küsimuste - Miks ma ei saa? Miks ma tegin? - vastus peitub põhjuses. Inimesel on hirm, et tema ise oligi süüdi ja seega tuleb tal leida põhjus kelleski teises. Need on pendlid, milles võngutakse, kui ollakse vahendid, kes peavad tagama õige tunde kogemise ja vale tunde vältimise.

Kui inimene jätkab, siis ei pruugi see enam olla ära andmine, vaid investeering enesesse – enese kogemus saab olla vajaminev/ oodatud tulemus. Kogemus ei ole sama, mis kogemine. Kogemine on tundena reageerimine. Kogemus on lugu – see on enese teekond, mis on läbitud enese kasvamise teel. Enese tunnetega võitlev inimene on jäänud kinni kogemise soovi – temas on vajadus kogeda, midagi konkreetset. See võib-olla soov korrata head olemist või kaotatu uuesti kogemist, teiste pealt nähtu proovimist või veel midagi muud.

Puudust kogev inimene peab suutma anda endale vajamineva – selleks saab ta kasutada ise ennast – olla vahend. Kui inimene ei saa, enam või veel, enese jaoks vajalikku kogemist, siis omandab, ära antud energia, meeletult suure väärtuse, mille inimene on enese jaoks kaotanud. Seda, mida enam ei oma, selle oleks saanud teisiti kasutada ehk investeerida paremini, et selles kohas, kus seistes kogetakse puudust, oleks selle asemel õige kogemine olemas.

Aus vastus, iseendale, annab vabaduse ja võimaluse – inimene mõistab ise ennast. See, kes sai ja kelle pihta oldi vihane, ei ole süüdlane – see oli inimese enese lugu ja too teine andis, energiat vastu võttes, oma toetuse, et inimene saaks aja ja koha iseenda mõistmiseks. Aus vastus iseendale ei tee inimest valeks - Austa ise ennast. Ära põgene tunnete uttu, vaid vali teadlikult. See, mis tundus suletud uksena ja, mida prooviti meeleheitlikult avada, võib-olla sein ning uks asuda kusagil mujal või uks oligi uks, kuid enese Tundemina oli see, mis kasvatas tundeseina takistuseks teele. Valides kogemuse, valid vabaduse.


Marianne

16.02.2022.a

Teisipäev, 15. veebruar 2022

Ära ole olemas



 

Tundena olles

ei tehta vahet

enesel ega tundel -

on üksainus olemine -

tundena väljendumine.


Pole vahet selles,

kas suur

või väike ollakse,

omades tunnet -

tundena olles,

on vaja seda,

kellele vastu põrkuda.


Kui inimene veel ei oska

ise ennast mõista,

siis ta vajab päästikut,

et tunne,

välja enese seest,

vallandada -

inimene näitab ennast välja -

ta annab väljas olevale tunda,

kuidas tema tunneb endas.


Kui toime ei tulda

oma tunnetega,

siis saab vaenlaseks see,

kes on olemas,

ja saab ka see,

kes reageerib vastu.


Tundena olles,

ülepinget lahendades,

tunne väljendatakse

enese seest välja -

tunne karistab seda,

kes seismas lihtsalt ees,

kes on ja reageerib,

kes seisab ja ütleb,

kes tuleb ja keelab.


Tunne on see,

kes öelda proovib halvasti,

kes lüüa valib pihta,

kes tahab teha haiget -

Maailma ja ka ise enda,

ta soovib pigistada katki.


Tunde käes vangis olija

vajab oma aega,

et saada võimalust olla

ja kätte kaotatu,

kuid nii sageli

ei jäeta alles võimalust

peatada ajakulgu -

seega, jääb olemata hetk,

mil vaibuda ja mõista.


Pausi ei tehta -

aega ei panda seisma -

see läheb edasi.

Inimene peab olema valmis

ning korras

veel enne,

kui ollakse,

ise ennast

ära lahendanud.


Kaotused kuhjuvad,

kordused korduvad,

kogetud hoolimatus -

peab ka siis,

kui veel ei saa.


Inimene peab ka siis,

olema õige ja korras,

kui ta usub,

et temast enesest ei piisa -

ta ei saa kätte seda,

mida vajab

ise enda

teistsuguseks muutmiseks.


Inimesel on vaja olla see,

kes ta tahab olla - võitja,

kuid ta on kaotaja,

sest - Minul ei ole

ja seega - Mina ei ole.


Maailma mõistamatus,

teeb haiget.

Maailma vajadus -

ole valmis,

ole korras -

sunnib lõhkuma ise ennast.

Maailma nõudmine -

ära tekita probleeme -

sunnib ära kaotama ise enda

või enese nimel

lahingut pidama.


Väljenduv tunne

on paisuva energia,

energeetiline reaktsioon -

see on takistus teel,

kohas, kus on võimetus

lasta oleval sündida,

hetkes oleval toimuda

ja minevikuks saada -

on – oli ära.


Sellel,

kes tunde käes vangis -

oli ja sellepärast on,

jätkuvalt on.


Valed,

segavad ära olemise,

kui annavad ülesande -

mitte olla -

see on, kui punane rätik härjale,

mis toob sudu silmile -

üles ärritav on välise tahe -

mitte olla see,

kes ollakse!


Kasvab vajadus

astuda vastu,

põrkuda füüsiliselt vastu sellele,

kes jõuga nõuab muutust -

olemise vahetust -

enese ära kaotust.


„Ma ei ole kohale jõudnud -

ise endaga alles võitlen -

otsin seda, kes ma olen!

Ma ei mõista veel,

et ma tunnen

enese valikul

ja iseenda tahtel.

Minule tundub,

et ei ole valikut -

olen,

sest enese sees tunnen,

olen,

sest sassis eneses olen,

kui see on vale,

siis nii väljendun ka välja.


Tullakse ja õpetatakse -

tõmba kardinad ette,

nägu vaheta ära -

ära näita ise ennast välja.


See ei aita,

kui minust ei tehta välja.

See ei aita,

kui reageeritakse vastu.

See ei lahenda ära,

kui öeldakse,

et otsi lahendust -

lahendust ei ole,

kui seda ei näe!”


Kaotades, olemise,

enese kaotust kogetakse -

see, kes leinab,

on kaotaja

ja temal ei ole

seda ise ennast,

keda vastu võtta.



Teistel on lihtne öelda ja sageli tundub ka iseendale, et see ongi ainuke ja õige võimalus - lahenda probleem ära st muuda ise ennast ära, siis kõik muutub ning saab korda – saab olema parem õige.

Muuda – see kõlab kõrvus, kui käsk – Ole teine! Kui ollakse see, kes ollakse, siis ollakse ju Mina. Ennast ära muutes, mina ei oleks enam mina. Muutmise vajadus/ kohustus/ sundus kasvatab hirmu - on oht kaotada ise ennast. Seega, tuleb olla valmis kõigeks ja anda endast kõik, et kaitsta ise ennast – vältimaks võimalust, et enam ei ole.

Tundena olles on inimene Kes ja lahke soovitus või range nõudmine Ära tunne! - tähendab - Ära ole tunne! - see tähendab - Ära ole see, kes oled! – ja see tähendab - Ära ole olemas!

Üksainus samm lahutab inimest väljakutsest - elada sellise iseendana, millisena ollakse – võtta ise ennast vastu. See samm tuleb teha üle oma hirmude kuristiku, läbi vaikuse lämmatava kõrbe, astudes, tühjuse alla neelava pimeduse sisse, lasta oma Minast lahti ja kogeda olevat.

Ei ole seda, mis oli eile – see oli ära. Ollakse see Kes, millisena valitakse sündida olevas hetkes ...


Marianne

15.02.2022.a

Reede, 11. veebruar 2022

Kaose karusell

 



On olemas hetki,

mil tõsiselt tundub,

et enese elu 

on ebaõiglane -

enese sammude tagajärgi,

iseenda naha peal

ära kogema peab.


See, mis oli,

see, oli juba ära,

kuid olevas hetkes

see vastu kajab alles,

see justkui pihta lööb

ja seda pole üldse

läbi kogeda hea.


On vabadus valida -

enese väljendumine,

lihtsalt olemine,

varrukast visatud käitumine.

On olemas oma õigus

ja seega saab astutud,

saab tehtud ja oldud,

lõbu pärast proovitud

ja ka Maailmale vastatud.


Ebaõiglase kohtlemisena

enese elu tundub,

kui enese valik

oli olnud tagajärg -

vastus Maailmale -

selle sammu,

mis sai tehtud vastu,

oli põhjustanud olnu.


Vastupäeva keeratud oks

tuleb hooga tagasi

ja ise saadakse pihta,

seda ise endas tuntakse -

on solvumine,

on valu kogemine

on nukker kurbus,

ka trots ja viha

ning jonn,

mis suurem enesest -

see on enesekaitse -

vastus ebaõiglusele.


Kui kogu aeg

ja kõik, mis on,

on millegi tagajärg

ja järgnev,

järgmise sammu tagajärg -

siis on see

üks lõputu

vastu astuvate sammude jada.


„Mind vaja ei ole,

Minul mõtet ei ole”

nende sõnade sõnum on -

„Mina ei taha

enam oma elu kogeda.”


Vabaks astudes,

ennast vabastades,

rahu saabuks,

lihtsalt rahus olla saaks.


Ära minek

tundub võimalik valik -

„Kui mina ei oska,

kui mina ei jaksa,

kui mina ei taha

enese tagajärgi kogeda,

siis ise ennast päästan ära,

kui oma valesti mineva elu

ise lõpetan ära.”


Ohver ollakse,

kui süüdi ollakse -

see on enese murdumine,

kui raske tunne ollakse -

kaose karusell

on jätkuv valede tunnete

lõputult segadusse ajav virvarr.


Valede valikute komistused,

ebaõnnestunud olemised -

enesega kaasas olev halo -

enam ei nähta Inimest,

vaid valitud sammude tulemust -

samme kogenud inimeste poolt

loodud kuvandit -

Kui juba tegid,

seda ja teist,

siis oledki,

see teine!


Ennast valena kogedes,

ei võeta ise ennast vastu,

kuid vana mudel ei tööta,

vana lahendus enam ei pea,

aga uut veel ei ole

ja seda üles ei leia,

sest tagajärjed,

mida kogeda tuleb,

on veel vana omad.


Kui tigu oma koda,

kõike olnut kaasas veetakse -

kogu see aeg,

kõik on alles

ja seega puudub vabadus.


Valitud olemine

võiks olla kui mäng,

kuid sellest sünnib

argine reaalsus -

enese minevik

on olevikus kohal

ja sellest lahti ei saa.


Ei taha parandada seda,

mis tehti juba ära -

kuid vastutama peab

enese tegude eest -

see on murdumine,

ise endana kasvamine,

enese valiku ja vabaduse

tõsiduse mõistmine.


Kui tagajärg ollakse,

siis selle tagajärg

saab olema loo järg -

on rattas kõndimine

enese kordamine -

kui muidu välja ei pääse,

siis saab mängida mõttega -

peatan tee ja astun välja.


Vahel, kergem tundub minna ära,

kui jääda,

kui edasi elada -

enese loodud segaduse keskel

ise edasi elada.


See on valiku võimalus,

kas vastata -

olla vastav tunne

või jätta alles valik

vabadus olevas hetkes -

valides vabadus

astuda ringist välja -

korduvast mustrist väljudes,

olev oli ära.


Enda eest sõdides,

ise ennast kaitstes,

all on vana lahendus

ja sellest kinni hoides,

on pealmine pool vale

ja elu ebaõiglane sassis segadus.


Kuidas uut luua,

kui selle jaoks

ei ole olemas rahu

ega anta vaikust -

vale tähelepanu olema sunnib,

korduv väljendus olema peab -

ollakse halo, keda nähakse.


Puudu jääb tähelepanu,

vajaka see tähelepanemine,

mis toetab

ja olla lubab

Inimene.


Võitlus vajaliku tähelepanu eest

on võitlus vale tähelepanu vastu -

püüd õiget omada tähendab, 

et vale tuleb, 

mälestusi kustutades,

enne ära kaotada.


Marianne

11.02.2022.a

Neljapäev, 10. veebruar 2022

Põhjatu allikas




Kindlasti tead ka Sina seda tunnet - otsa saamise tunnet, kui üle huulte libiseb - „Mina ei saa ...”  Teed, mis olemas oli, justkui enam ei oleks. Põhjustest – Miks? - puudu ei jää.


Marianne

10.02.2022.a

Kolmapäev, 9. veebruar 2022

Katkerus III - Mitmenäoline Inimene

 



Kui inimesi kokku seob,

vaid üks niit -

üks roll,

siis ollakse see,

kellega,

rollis olles,

rolli pärast

koos ollakse.


See ei loe,

et inimest,

erinevalt omanäolist,

on veel ja enamgi,

kui kaob ühendus,

siis toimub lahutus -

lahti ühendamine.


Külge klammerdumine -

jäävalt hülgamine -

ehe hirm,

ise ennast kaotada,

kiigutab inimest

ühest äärest teise.


„Kes ma olen,

kui minul enam ei ole?

Mis minust saab,

kui mina enam ei ole?”


„Kui mina enam ei ole,

siis ma ei saa enam olla see,

kes ma olin -

seega - Mind on hüljatud.”


Halvav hirm,

hülgamise kogemuse ees,

sunnib klammerduma -

kõvasti kinni hoidma,

õigena ja vajalikuna olema,

kuid ka nõudes jonnima,

et jääks alles ühes olemine -

ühendatuna olemise kogemine.


Hirm, sunnib ise ennast,

olevat hülgama,

tegema ise

selle sammu veel enne,

kui lahti lastakse -

siis ei oodata,

liisu langemist,

vaid seistakse üksinda

ja tuntakse end tugevana.


Sellises pendlis kõikudes,

ei ole tegelikult oluline,

et see,

millest kinni hoitakse,

oleks oma ja hoidev -

palju, palju tähtsam

on hoida alles see,

millest kõvasti kinni hoitakse.


Ometi võib ja saab

ühes olemine teha haiget

ning ka valusalt katki,

kui, justkui

jalaga vastu põtkitaks -

Lase nüüd lahti!


Silmad kõvasti kinni

ja hambad tugevalt ristis,

valu ja pisaraid trotsides,

kohale jäädakse

ja kinni hoitakse.


Ei nähta võimalust -

enese vabana olemist,

vaid kaotust,

kui on olemas võimalus -

kogeda hülgamist.


See on hirmsaim,

mis juhtuda võib -

see on kõige koledam,

mida kogeda saab

ja seega peab

ning saab

öeldud enesele EI!


Tehakse kõik võimalik,

antakse enesest kõik,

mis võimalik

ja kui lõpp on käes

ning ikkagi ei jää alles

ega olegi enam,

siis leinatakse taga

ära kaotatut,

mitte ei tähistata vabadust.


Alasti olevale tõele otsa,

on valus vaadata -

ei olnudki enese jaoks

olemas seda,

mida usuti end omavat -

rolli taha ei vaadatud

ja mitmenäolist inimest

ei nähtud ega vajatud -

oli olemas roll

ja sellesse rolli

sobivat olijat vajati.


&&&&


Enese ajas,

tagasi vaadanu,

ei olnud hüljatu -

Inimene valis enesele 

teise võimaluse -

võtta vastu see,

mis on -

enesega ühes olemine.


Tunnen tänu - 

Vaikus on avarus -

on olemas aeg olla

ja ise ennast kogedes,

iseendana avaneda.


Marianne

09.02.2022.a




Teisipäev, 8. veebruar 2022

Katkerus II – Pihta tulistavad sõnad

 


Vahel valitakse sõnad välja öelda alles siis, kui need ei saa enam, ära olnut, muuta. Senikaua, kuni veel on olemas võimalus, valitakse, välja ütlemise asemel, kanda enese sees vabadust toovaid sõnu, mida vormitakse ja veeretatakse, kuid üle huulte neid ei lubata. Välja ütlemine tähendaks sammu – muutust. Loo lahenemisele võimalust andes, ei saaks enam sõnade adressaati valeks pidada ega tema valitud olemisi/ tegemisi hukkamõista. Sõnadega kohtujal oleks võimalus ennast lunastada, kuid nii kaotaks hea ja õige oma rolli, kui selle kandmiseks vajalikku vastaspoolt enam ei ole.

Enesele vajaliku rolli säilitamise nimel, jäävad sõnad enese sisse. Ajal, mil on pöördumatult hilja, saab valida teised sõnad ja lasta kõlada süüdistustel – Miks Sina ei teinud, olnud, valinud, ...? ja - Miks Sina tegid, olid, valisid, ... ? Hea ja õige roll jääb alles, kui on olemas see keegi, kelle saab asetada enese vastaspoolele. Valikute küsimus. Valikute vabadus.

Katkine inimene vajab viha, et tulla toime oma elu elamisega. Katkine inimene vajab viha toitvat allikat – süüdlast. Seda süüdlast, kes oleks milleski süüdi. Olemas olevat süüd saab hoida, alles ja üleval, tõestuseks, et ollakse parem ja õigem. Viha aitab olla tugev sellel, kes usub end murduvat katki siis, kui ta oma elu vastu võtab. Süüdlase olemas olemine aitab toita viha - vajalikku tunnet kasvatav tähelepanu on suunatud enese seest välja. Katkine inimene on, kui kibe kaktus, kes maitseb ka enesele kibedana ja see teeb haiget ning veel rohkem katki. Enese elu on kibe, sest kusagil, enese aja sees, on lugu, mida inimene ei anna ise endale andeks.


Marianne

08.02.2022.a

Esmaspäev, 7. veebruar 2022

Katkerus I – Katkine olemine

 


Ei ole see minu ega ole ma oma - kõikjale, kuhu tagasi vaatan, on teele jäänud kaotused ja koos olnutest saanud vaenlased. Ma ei taha kordust. Minu jaoks ei ole olemas teed, et tagasi minna. Tahan olla seal, kus veel ei ole käinud ega olnud. Olla seal, kus mind veel ei ole nähtud ega ühes olemist kogetud. Seal usun olevat vaba.

Minnes sinna, kus minevikku oman, kogen tagajärgi – enese jäljed on jäänud maha. Tunnen hirmu, sest, möödunud aja, karistused ootavad kandmist. Kogen enese tagajärgi, kui karistusi, sest mina olen see, KES ON olnud VALE.

Mina olen vale – see on olnud nii tavaline lause, mis lipsab, läbi mõtete, enne või pärast. Vale olemine on seletus sellele – Miks minu kogemused on Minu kogemised. Pole olemas sellist kohta, peale üksi olemise, kus oskaksin olla ja õnnestuksin olema õige. Kõikjal jõuab tee sinnamaani, kus olen jäänud üksinda – mind on hüljatud. Hüljatuna olemine on olnud minu tõlgendus olukordadele, kus mulle, minule vajalikul moel, ei vastatud. Järeldus, mille tegin – ei vastatud, sest Mina olin olnud vale.

Kogesin endas midagi ja tundsin ennast kuidagi - väljendasin ise ennast, et leida toetust, saada abi, omada lahendust. Olin hõiganud tühjusesse ja jäin kuulama vaikust. Ootasin vastust iseendale. Ootasin, sest teadsin, et vaikuse sees oli olemas keegi, kes valis, vastamise asemel, vaikimise. Vaikija oli see, kes lõi, vaikides, lämmatava vaikuse. Vaikijast ehk vastamata jätnust sai vaenlane.

Olin iseendaga üksinda jäetud või jäänud. See oli hirmutav hetk, sest Mina olin vale st ma ei teadnud, mida ja miks ma tundsin. Ma ei teadnud vastust – kogesin, kuid mul ei olnud sõna, et anda olemisele tähendus ja ma ei teadnud veel, et mina ise võin valida olemist. Tunne oli minu sees tuntavalt olemas – see oli minu vastus - reaktsioon, millelegi. Kuid mina ise olin see, kes ei teadnud, mis ja miks minuga toimus. Tunne kasvas ja sai suuremaks, kui mina ise – tundena olles, ei olnud enam seda mina, kes ma olin olnud enne.

Tunnet kogedes – ise ennast tundena kogedes – selles hetkes on lõplikkus. Olev hetk on lõplik, püsiv ja määratud jääma – olema – tundma – kogema – see on igavene, Mina Olen ..., olemine.

Mina ei ole vale, sest mina ei olnud vale – reageerides millelegi, valisin tunde lahenduseks – tunne oli minu abi iseendale, kui mul oli külm või palav, olin näljane, kogesin ehmatavat üksiolemist, valu või ka väsimust. Kogedes ümbritsevat vaikust – kogesin, et mulle ei vastatud ja seega olin olevas hetkes üksinda. Vaikus ei tähendanud, et oleksin olnud vale - aeg tundus pikk oodata. Valena olemine oli tehtud otsus, kuna vastus – mind toetav lahendus - ei tulnud kohe.

Valitud tunne on minu vastus sellele olukorrale, kus ma ei saa teha seda, mida tahan, sest mul ei ole seda, mida vajan – oskust, teadmist, vahendeid, ressursse, rolli, toetust jne. - teistsugusena ehk paremana, õigemana, ilusamana, vajalikumana, väärtuslikumana, esimesena, ainukesena jne - parima iseendana olemiseks. Kuna mul ei olnud vaikija vastust – oli jätkuv vaikus, siis täitsin aja iseendaga – ise enda poolt loodud tundega.


Marianne

07.02.2022.a

Neljapäev, 3. veebruar 2022

Igavene minevik




Kui olevik on karistus, siis inimene läheb sinna, kus veel ei ole minevikku ...


Kust võtab Jumal

endale absoluutse õiguse,

ära otsustada

inimese elu üle?


Kust võtab Jumal

endale õiguse,

määrata ära

inimesele vastu

puudutavad kogemused?


Kust võtab Jumal

endale õiguse,

takistada inimese teed -

öeldes EI – ei saagi,

öeldes JA – siis peab

või alles võib?


Kuidas või Miks

saab Jumal olla see,

kes loob inimese teele

vabana olemist

peatava takistuse?


Mis see loeb,

et enese tegu

on see põhjus,

millest tuleneb

kogetav tagajärg -

inimesele peaks

jääma alles õigus

enese ära määramiseks!


Kust võtab Jumal

endale õiguse -

kohut mõista inimese üle -

määrata tema tegusi ja olemisi

õigeteks ja valedeks?


Kust võtab Jumal

endale õiguse,

et selle inimese,

kes eksis või oli vale,

määrata karistust kandma?


Just enese karistusena

kogeb inimene

teel olevaid takistusi,

sest takistatud hetkes

kaotab inimene selle,

mida ta ei saa,

seal kaotab inimene selle,

mida ta ei oma.


Inimene vaatab kaugusesse

ja näeb seal süüdlast,

kelle peale saab solvuda.

Seal kusagil on keegi see,

keda võimsalt saab vihata.

Ja seal kusagil on olemas see,

kelle pärast

oma enese elu,

tundub ohvrina elamine -

kurbus ja viha on kehas,

mis ei koge hoidmise armastust.


Inimese vastutus -

Olevik on enese teo tagajärg -

kuid inimene on see,

kes ei taha vastutust vastu võtta,

sest tegu oli ära -

see on möödas -

just selle pärast

on karistav olevik

tema pihta käiv ülekohus.


Karistus on millestki

ilma jäämine -

see ei ole saamine,

sest puudu jääv

on tuntavalt isiklik.


On aeg antud olla,

aeg antud iseendaga olla,

aeg antud valida – kuidas olla,

aeg antud mõelda – millisena olla.

On võimalus peatuda

ja kohal olla,

on võimalus,

ise ennast kuulates ja vaadates,

oma õppe tund läbida.


Kui inimene ei taha,

siis ta ei saa

ja vastupidi ka -

Inimene ei saa olevikku välja vahetada

ega peatatud hetke ise lõpetada,

sest inimene ei taha

ise ennast muuta -

st ise ennast vastu võttes

ise enda vaatenurka välja vahetada.


Inimene tahab vabadust -

vabalt valida olemist -

Jumal ei ole see,

kellel on õigust öelda,

kas see

on vale 

või õige olemine.


Inimene ei näe enese võimalust,

sest ta kogeb kaotust -

enese vabaduse kaotust -

teel olevad takistused

on peatatud aeg,

milles valitseb oht -

kohata tundeid.


Peatatud hetkes,

tundeid tundes,

on inimene tunne,

millisena olles

ta ise ennast kogeda ei taha.


Kohtades, kus on oldud,

inimestega koos,

kellega ühes on oldud - 

karistava Jumala otsuse järgi vale -

tuleb olla valvel,

et kaitsta ise ennast

võimaliku vaenlase eest.

Selles hetkes

tuleb kontrollida ise ennast,

et vältida valena olemist

ja see tähendabki

vabaduse kaotust.


Õppetund ei ole vabaduse võti,

vaid on karistus -

kunagise teo tagajärg

on see põhjus,

miks tunne on olemas -

inimene on enese tunde vang.


Inimese valik ei ole vaba,

olevas hetkes,

sest on valiku võimaluse puudus.

Inimene kogeb olevat olevikku -

seda valesti olevat hetke,

ise enda teo tagajärjena.


On hirm,

sest inimene ei tea,

milline saab olema karistus -

milline tunne ta peab olema.

Seega ta ei saa

ise ennast ette ära kaitsta.


Inimene ei vali –

vaid on see,

kes ta on määratud olema -

pole vabadust luua

ise ennast olevas hetkes,

kui elatakse minevikus.


Kuna minevikku

ära muuta ei saa,

siis jääb valena olemine

igavesti püsima.


Inimene kogeb enese kaotusi -

vale tundena olemisi siis, kui -

„Mina ei ole ...,

Mina ei saa ...,

Minul ei ole ...,

Mina ei ole olnud piisav -

olen olnud vale.”


Kes on see,

kellel on õigus

inimese üle -

käib võimuvõitlus,

kes on, kelle omand -

kes on Looja?


Kas inimene lõi tunde

või tunne loob inimest?

Ohver on see inimene, kes on teinud tundest enese Looja.


Marianne

03.02.2022.a