Inimese uhkus on see, mis ei luba
tal oma solvumistest
lahti lasta. Inimene vajab
uhkust, et jääda kindlaks oma otsusele olla solvunud ja seista
üksinda ning eraldi. Inimene vajab uhkust kohas, kus ta võiks
valida olla teisiti, kui ta on valinud, sest ta näeb teisi
võimalusi, kuid oma uhkusele rõhudes ütleb ta
endale – Mina Ise! Mina seisan üksinda!
Kõndides Maailmas loob inimene
endas ootusi,
et kui teatud aeg läheb mööda ja ta on selle või teise ära
teinud, kuhugi jõudnud või kusagilt ära läinud, keegi on talle
midagi lubanud
või on ta teistest
teisiti aru saanud või
eeldas,
siis saab, on või sünnib midagi sellist, mida tal veel ei
ole või kõndimise ajal
ei olnud.
Jõudes sellesse oodatud hetke on inimene ootusest põnevil ja ta
seisatub lootuses, et nüüd ta enam ei ole ilma või üksi, sest on
eneses antud lubaduse täitnud ning jõudnud kohale. Kuid ometi
seisab ta
seal üksinda, sest Maailm ei ole veel kohale
jõudnud. See
Maailm, kes pidi talle
andma selle, mida tal ei olnud – Maailm pidi andma iseenda.
Selles
hetkes tunneb inimene end korraga üksi jäetuna, sest Maailm ei
pidanud oma lubadusest kinni. Mis siis, et Maailm ehk ei lubanudki
midagi, vaid
see oli inimese enese lootus, mille oli Maailmale omistanud.
Vältimaks üksinda seismist inimene solvub, ta loob peatatud hetkest
endale kaaslase, sest tal tuleb seista ja oodata Maailma jõudmist
enda kõrvale. Maailm võib-olla tulebki, kuid ta tuleb siis kui tema
ise valib tulla. Inimene kaotab usalduse, sest ta koges, kuidas
Maailm ei tulnud tema pärast ega jaoks ja nii võttis ta endasse
teadmise, et Maailm astub ainult
enese pärast.
Inimese solvumine seisab tema ja
Maailma vahel. Inimene solvus, sest ta tundis end üksinda olevat,
kuid solvununa ütles ta ise endale – Mina ei võta Maailma vastu
ega seisa temaga koos, sest Mina Ise seisan üksinda! Maailm võib
vabandada või anda talle kingitusi,
kuid inimene ei hinda ega pea neidväärtuslikuks, sest see
ei aita teda, kuna ei muuda tulemust. Solvudes loob inimene enesele
oma Maailma, kus ta seisab üksinda, kuid
point on selles, et
inimene ise, ootuses
seistes, lõi endast
pildi, et ta on üksi, sestta ei
näinud Maailma enese
kõrval. Inimene ise lõi
endast pildi, kui üksikust inimesest ning vaid
tema ise saab seda muuta,
vahetada ja kustutada.
Inimene tundis end kohale jõudes
üksikuna, sest ta seisis üksinda. Ta uskus, et kui Maailm ei tulnud
ja jättis teda üksi, siis järelikult ta peabki seisma üksinda
ning siis ta otsustas, kiusu pärast, mida ta nimetas oma uhkuseks,
et vot nüüd ta seisabki üksinda ja ise, sest Maailmal ei ole enam
õigust tema üle ega mingit pistmist temaga.
Kui inimeses on uskumus, et
Maailm on olemas tema jaoks ja pärast, kuid kogedes, et Maailm on
küll olemas, kuid võib-olla ta siiski ei ole ainult inimese pärast
ega jaoks olemas, siis ta solvub peatamaks ennast, et ikkagi oodata
Maailma poolset kinnitust, et Maailm on ennekõike inimese pärast ja
jaoks olemas. Kogedes, et Maailm on olemas, kuid ta ei ole inimesega
koos, siis tunneb inimene end üksikuna ja eraldi. Solvununa ootuses
seistes seab inimene ennast teadlikult eraldi ja üksinda, sest
Maailm ei osutunud usaldusväärseks, et temaga jääda.
Tegelikult tahaks inimene oma
solvumistest lahti lasta ja edasi astuda ning olla Maailmas, kuid
tema uhkus nõuab, et ta peab ootama, kuni Maailm tuleb ja ulatab käe
ning võtab teda kaasa. Inimene tahab kinni hoida uskumusest, et
Maailm on juhtunus süüdi ja nii saab solvumisest inimese jonn,
võitlus selle peale, kes annab alla, kes on nõrgem ja siin tuleb
mängu uhkus, mis aitab, Mina Ise, lippu kõrgel hoida. Solvumisest
väljuva sammu tähendus, mille astumine tundub inimese jaoks
ületamatu olevat, on selles, et seda tehes võtab inimene vastutuse
iseenda, oma elu ja tunnete eest endale. Seda tehes ta tunnistab ja
võtab vastu teadmise, et Maailmal on õigus iseendana olemisele.
Inimesel on võimalus, et ta ei
loo enesesse ootusi
ning kujutlusi
sellest, mis saab siis, kui ... , sest kättejõudev hetk ei ole
kunagi täpselt selline nagu ta uskus, arvas või lootis. Ootusega
koos käies paneb inimene
end ootele, öeldes endale – alles siis, kui ..., kuid
tal on valik astuda igas hetkes.
Inimesel on võimalus kõndida nii, et ta lähtub sellest, mis temas
ja temal reaalselt
olemas on -
aega
iseendana olemisele - ning
siis on iga saabuv hetk, kui kingitus, sest inimene
ei ole loonud visuaalset tulevikku, millest
kinni hoida, sest see peab
täituma.
Solvumine
on koht, kus inimene vajab
teise inimese kallistust, et ta vabaneks ja laseks minna kohustusel
üksinda seista. Inimene ei ole üksinda, vaid ta ise lõi selle
uskumuse endale – jah, ta kõnnib Maailmas üksi, kuid ta ei ole
üksi ega seisa eraldi tervikust. Inimene
ise, seistes solvununa ootuses,
saaboma
uskumusest, et kestev hetk lõppeb siis, kui Maailm tema juurde
tuleb, lahti lasta.
Maailm on kogu aeg inimese ümber, kuid inimene ise otsustab enese
sees,
kas ta seisab üksinda või Maailmaga koos ka siis, kui Maailma
nähtavalt kohal ei ole. Inimene on üks, kes on osa tervikust.
Öeldakse, et õpi ennast
armastama, siis alles oskad teisi armastada. Kuidas ma saan iseennast
armastada, kui ma ei saa ennast peopesale võtta ega lahti laotada.
Ma ei oska ennast
tervikuna näha,
sest ma ei saa kunagi
ennast üleni seest ega väljast vaadata. Ma küll peegeldun
peeglitest, kuid ainult osaliselt. Ma
vaatan ennast ülevalt alla ja näen seda, kuhu pead painutades jaennast
keerates ulatun. Minu sees sündiv on müstika, mõtted kulgevad oma
radu pidi, tunded tulevad ja lähevad ning siis on seal veel rohkem
sellist, mida ma mõõta ei suuda ega aduda oskagi.
Sellest, mis minu sisikonnas
toimub, tulevad jäägid
WC potti, kuid neid ei taha mina
vaadata. Ma kuulen enese häält läbi enda, ma
summutan ja moonutan seda,
kuid teised kuulevad minuhäält
hoopis teisiti. Ma ulatun ennast osaliselt puudutama ja sedagi mitte
korraga.
Ümbritsevast
Maailmast ei näe ma, midagi ega kedagi tervikuna, alati näen
osasid, sest midagi
jääb ikka peitu.
Terviku loon enese kujutlustes, salvestan nähtu piltidena endasse,
töötlen, lisan ja unustades kustutan, saadud
tulemus tähendabki kõike, sest ma olen korraks näinud. Ma
teen iseendaga sama moodi,kuid
kuu tagakülg jääb alati
teise külje peale.
Ma ei
tea, kas ma üldse tunnen
ennast, sest see, mida ma arvan end tundvat või uskuvat on nõnda
petlik – mina varjan
iseennast,
peites enese külgi ja olemust,
iseenda eest. Enda sees olles liigun vaikuse, mõtete ja tunnetega
linnutiivul edasi ning tagasi, kuid
raske on paigal püsida.Ma
olen kihiline, üks
sõna viib teiseni, üks samm võib viia aastate taha ja nii saan
alles endas kõndides ja ennast avastades teada seda, mida hommikul
veel ei teadnud, kuid ka see ei ole lõplik „tõde”, sest tee
tundmatusse alles kestab. Ma
kõnnin oma teel käies iseendale üha lähemale.
Kuid ikkagi ma tahan ennast näha,
näha seda, millisena ma Maailmale paistan. Ma valin ja loon enese
ümber Maailma, asjadest ja kohtadest, mis kirjeldavad mulle mind
ennast. Ma valin inimesi, kes peegeldavad mind tagasi. Valin neid,
kes tahavad minuga koos olla, sest neil on minuga hea ühes olla –
nii tunnen end vajalikuna.
Ma armastan või vähemalt arvan
end armastavat neid, kes/ mis mind puudutavad ja loovad minus enamat,
kes äratavad ja kasvatavad minus energia, mille sees on minul hea
olla nii, et mul on hea enese sees olla. Kuidas ma saan ennast
puudutada nii, et ma tunneksin end puudutatuna. Ma saan end
füüsiliselt katsuda – teha pai ja kallistada. Ma saan anda endale
süüa ja juua seda, mida arvan end soovivat. Ma valin enda ümber
asju ja inimesi, kellega/ millega on hea koos olla. Kas sellest
piisab puudutuseks.
Miks on minu sees uskumus, et ma
pean ennast armastama. Armastus on puudutus, mis äratab ja kasvatab
helgust, mille poole ja paistel kasvan kõndides väljast sisse,
avanedes seest välja. Kuid, kas ma armastan kogemust või teadmist,
pilti või reaalsust. Kuidas ma tean, et vot nüüd ma armastan.
Kuidas ma üldse tunnen ära, et ma armastan – see on üks sõna,
millele mina ise annan tähenduse ja mille kohta loon loo. Kuidas ma
saan armastada seda, mis minule ei meeldi, mida on kole vaadata nii,
et puudutadagi ei taha. Mis saab siis, kui ma ise, läbi enese
vaadates, olen iseenda jaoks just selline – eemaletõukav pilt.
Ma luban endale mõelda enese
armastamise peale, kui saan aru, miks ma olemas olen. Mis on minu
olemas olemise eesmärk. Miks just mind on
vaja. Miks on mind minule
endale vaja. Mida tähendab tegelikult iseenda armastamine minu enese
jaoks. Armastus tundub olevat tarve, mida ma vajan.
Kõik see, mis või kes on
olemas, on valgus ja on heli, sest kõige sees ja ümber voolab
energia, mis puutub ja puudutab. Sagedused võivad küll olla
erinevad ja kooskõla ei pruugi sündida, kuid see on tõlgendus,
kogemuste lugemine läbi iseenda vaadates. Mitte miski ega keegi, kes
on olema ei ole kasutu. Kõik on loodud ja sündinud eesmärgiga
iseendana Maailmas olla. Just see on inimese jaoks üks raskemaid
ülesandeid – olla iseendana omal kohal olemas – mitte
peegeldustena,
teiste kujundatuna, hirmudest moonutatuna ja iseennast vaadata
kartes, sest kui ei näe sisse ega ulatu tagakülge vaatama, siis
kuidas saab allakirjutades võtta vastu selle,
keda pole kunagi üleni näinud. Kuidas võtta vastu ja tunnistada
seda, et ma olen selline nagu olen, ei pruugi olla ega olegi kõiges
kõige-kõige, pole alati hea, ilus ega armas, kuid
ma olen olemas.
Iga elava Inimese sees on Elu
Elav Hingus, see on Valgus, mis on pärit Alguse Allikast. Sügav
tänulikkus, et ma olen olemas, et ma saan ja mul on võimalus olemas
olla. Olles Inimesena olemas, saan ma Hingena võimaluse edasi
astuda, oma ülesandeid lahendades iseendale lähemale kõndida.
Armastan ennast, sest tunnen tõeliselt ja tean, et mina
olen PARIM, mis minu osaks sai saada – sellel kohal, kus ma olen,
minust paremat ei ole. Igas oma ära oldud hetkes olin parim, igas
olevas hetkes olen parim, mida suutsin, oskasin ja sain olla. Ma olen
igat oma hetke elanud ja elan armastusega armastades.
Ma ei ole kunagi üks kindel kuju
kord salvestunud pildil. Ma muutun hetkest
hetke astudes,nii
nagu muutub kõik minu ümber. Ma ei ole kunagi päris seesama,
milline ma olin hetk tagasi. See, mida mina saan eneses kanda on
teadmine oma olemas olemisest muutuvana muutudes, ikka olemas olles,
läbi aja armastusega
armastades Valgusena, Maailma
valgustades, oma teel
kõndimas.
Minu
jaoks liiga vara, lasti minu käest lahti ja jäeti enese teele üksi
seisma. Ma pidin üksinda edasi minema, kuid selleks, et ma ennast
üksinda ei tunneks, ma solvusin ja lõin peatatud hetkest endale
kaaslase. Ma küll kõndisin edasi, kuid samas jäin ka paigale, et
oodata Maailma järele – jäin ootama tema jõudmist enese kõrvale.
Tänaseni ootas osa minust ikka veel seal, juba ära olnud ajas. Oma
teel käies olen üha uuesti ja uuesti solvunud, kui olen avastanud
ennast üksinda teel kõndivana. Olen solvunud, kui minule olulistest
inimestest ei ole saanud kaaslasi teele.
Tol
ära olnud ajal vajasin välise peegeldust iseendast, et saada
kinnitust oma olemas olemisele. Tõestust, et mina iseendana olles
olen ilus oma ainulaadsuses, et mina ja armastus oleme sünonüümid,
et minus on olemas Armastuse Valgus, mida ma jagan Maailmale, kui
kõnnin oma teel.
Minuga
käis kaasas uskumus, mida ma kuulsin eneses rääkivat, et see,
kuidas ja millisena mina olen, teen, elan ja loon on kõik juba enne
ära olnud, tehtud ja nähtud. Ma uskusin, et olen kordus ja koopia,
kellel pole uudsust, erakordsust ega sähvatust. Mina ise lõin
endale selle uskumuse, kui kogesin Maailma vastust iseendale ja
veendusin, et mina pole kunagi piisav, et jääda ainsaks. Ma
uskusin, et Maailm oleks minuga jäänud, kui ma oleksin kordumatult
asendamatu olnud – olnud haruldus, keda ei soovita kaotada. Ma
uskusin, et polnud piisav, sest ei suutnud ega osanud olla kõik, et
täita iseendaga Maailma. Minu kõrvale jäi tühjust, mida Maailm
täitis oma soovi järgi nii, et minule ei jäänud ruumi – ma
tundsin, et üle olevat ja väljajäetuna.
Tegelikult
mina ise astusin ringist välja, sest olin solvunud. Ma tahtsin nii
väga aega tagasi keerata, et alustada uuesti enne peatatud aega ja
jõuda teise tulemuseni, teise lahenduseni, kui see, mis oli minu
reaalsuseks.
Nüüd,
suurena, ma ei taha lugeda lõpuni raamatuid ega vaadata filme, mille
tegelased kõnnivad vääramatult valu poole. Üha uuesti loodan, et
seekord on lõpp teistsugune, kuid ei ole, sest see, mis kord on
kirjapandud ja üles filmitud, see jääb alati samasugusena lõppema.
Taas alustades jõutakse ikkagi sama tulemuseni, sest kõigil tuleb
oma tee ise läbi käia ja võtta iseendas iseennast ja oma teekonda
vastu.
Ma
ei usalda teisi oma kõrvale, sest ma ei usu, et nad oma samme
valides minu peale mõtlevad. Sellepärast ei ole ma hea meeskonnas
mängija, vaid üksinda kulgeja. Ma tean (enda meelest), kuidas ja
millisena asjad peavad olema ja minema, ma näen lahendust
tulemuseni, ma alustan ja viin lõpule. Ma olin orienteeritud
tulemusele, teekonna sisu pole olnud oluline – tähtis oli jõuda
punktist A punkti B ja suuta oma vagu ära rohida. Ma ei valinud
vahendeid ja mesijutu meelitusi ei külvanud, pigem olin karm ja
armutu kindral, nii iseenda kui ümbritsevate vastu – töö tuli
ära teha ja alles siis sai loa edasi elada. Tee pidi olema selge,
sirge ja konkreetne, mida soovisin see pidi sündima. Kui nii ei
läinud, siis varem proovisin takistust lõhkuda või sundida teda
muutuma, kuid nüüd astun kõrvale, lasen teisel olla, kui ta valib
nii olla – minu rada läheb kulgeb edasi. Enam ma ei võta teisi
enese kanda, igaüks kirjutab oma loo ise, vajadusel kordab kordusi,
kui kangekaelne eesel ja kulgeb ikka edasi oma valitud rajal ja ajal,
igaüks omal moel, mis siis, et „Mina tean”, kuidas on „õigem”.
Olen
õppinud, et teistel tuleb lasta oma teed ise kõndida. Tegelikult
lasti ju ka minul seda teha. Pole kantud rohkem, kui tõesti oli
vaja, et ma ise õpiksin ja kogeksin. Ausalt tagasi vaadates olen ka
klammerdunud kandjate külge, mis iganes põhjusel tahtmata ise
kõndida, kuid siis ootas mind hetk, mil mind täie tõsidusega
lükati üle pesa ääre alla. Kuid nüüd olen ma mõistnud, et ise
käies saan uhkusega öelda – see siin oma minu käidud rada, mina
olen siia oma jäljed jätnud, astunud esimesena puhtale lehele
raamatusse, mille ma ise iseendana iseenda jaoks kirjutan.
Olen
seisnud eraldi, et näidata – ma ei kopeeri ega vaata teiste pealt
maha. Soovin selgelt eristuda, et mind ei aetakse segi ega vahetataks
ära. Ma seisan oma ruumis, iseenda poolt loodud Maailmas, mida mina
ise täidan. Lähen ära veel enne, kui mind välja jäetakse või
ära saadetakse. Ma ei seo ennast, sest see on valus, kui sidemest
lahti lastakse ja ära minnakse. On väga valus, kui ei tulda ega
olda minuga koos. Olen õppinud teisi mitte vajama, et säilitada oma
turvalisus ja eraldatus. Kuid ometi soovin aeg-ajalt seotust, et
peegeldudes veenduda selles, et Maailm näeb mind ja teab minu olemas
olemisest ning tunnustab mind minu teekonna eest.
Ma
olin jäänud peatatud hetke kinni ja vaatasin tagasi, kuid ma ei
näinud, kuhu ja kuidas ma ise olin välja kõndinud ning sellepärast
ma ei saanudki tunda uhkust enese poolt tehtu, olemise ja loodu üle
– oma elu üle - sest ma ei vaadanud oma teed, kuigi kõndisin samm
sammu haaval edasi.
Ma
uskusin, et pean õigustama oma valikuid, tõestama õigust iseendana
olemisele ning, et kusagil on keegi, kes annab hinnangu ning ütleb
mind ja minu elu õige või vale olevat. Ennast kaitstes ja
õigustades elas minus uskumus, et minu valitud valikud on valed,
sest mitte keegi ei oleks nii valinud ega teinud, kui mina seda
tegin. Ma ei suutnud teha teistega ühte moodi ega olla sarnane, sest
ikka ja jälle avanesin ning purskusin välja oma iseloomu ja
temperamendina. Uskusin, et olen vale, sest ei suutnud olla selline
nagu arvasin, et pidin olema – meeldides saan jääda ja Maailm
tuleb mind otsima, kui ma ringist puudu olen.
Kuid
mul lasti minna siis, kui ma tahtsin ja ka siis, kui ma ei tahtnud,
kuid mind saadeti ära, sest jälle olin iseendana olnud. Valisin
käitumisviise ja proovisin olla sellisena, millisena uskusin, et
just nii saan soovitu, kuid sedaviisi panin ennast ise raamide
vahele, kui kasti kinni, mida hakkasin lõhkuma, et oma vabadus kätte
võidelda. Need olid minu sisemised lahingud – mida tohin/ ei tohi,
mida tahan/ mida luban. Tahtsin õigust iseendana olemisele, vabadust
olla ja astuda edasi, mitte seista peatatud aegades ega seljaga
tuleviku poole.
Tegelikult
ma ei olegi käinud mitte ühegi inimesega koos nii nagu ma seda
vajasin, sest see ei olnud võimalik – ma tahtsin, et teine käiks
minu sees minuga koos. Mina ise võtsin teised inimesed, kelle peale
ma solvusin, endaga teele kaasa, et vähendada oma üksi olemist.
Tegelikult on minu rada olnud kogu aeg minu enese tee, mida uskusin,
et pean jagama, et peegeldustest kontrollida ja näha oma elu, tehtu,
oldu ja loomingu ilu ning suurust. Mina ise olin ennast iseenda ees
sulgenud. Võtsin vastu selle, mis mulle Maailmast minu tehtu peale
tagasi anti ja kui ei antud, sest keegi ei näinud minu sisse ega
käinud minu teel, siis uskusin end vähemana ja väärtusetuna
olevat ning kordusena, mida kõik juba ammu teadsid, kuid mina alles
äsja avastasin.
Kuid,
kuidas sai enne mind olemas olla see, mida mina iseennast avastades
alles nüüd iseendas üles leidsin ja peopesale pannes lendu lasin –
ei saanudki, sest see sündis alles siin ja praegu – kordumatu
hetk, mida jagan Sinuga.
Inimesele on oluline, seotuna
olles, teada, et ta on vaba. Inimesele on oluline, kohustusi kandes,
tunda oma vabadust. Inimene on kõige suurem iseenda saboteerija, ta
suudab ise endale maha müüa kõik selle, mida on otsustanud müüa
ja ta oskab musta valgeks värvides võtta tõesena iseenda uskumusi.
Astudes suurde Maailma on inimene
avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu, kõnnib
temaga kaasa ja hoiab
turvas, kuid
ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta
usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast
kaitsta inimene solvub ja sulgub.
Inimese sees on hirm,
et ta ei ole Maailma jaoks oluline. Inimene solvub välise peale, kui
kogeb kinnitust oma hirmule. Ta salvestab olnu,
peatades hetke, pildina ja hoiab enese sees alles,
kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole väärtuslik, sest ta ei
ole oluline. Kui ta ei ole oluline, siis järelikult ta ei ole puudu–
teda ei ole vaja, sest muidu oleks Maailm teda vastuvõtnud, kaasa
astunud ja hoidnud. Nii
kummaline ja uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tegelikult tahab
inimene teadmist, et ta ei ole puudu, sest siis ei ole teda vaja ja
tal on olemas Vabadus iseendana
olemisele.
Inimene solvub kohtades ja
inimeste peale, millega/ kellega ta tunneb, et peab seotud olema.
Peatades endas hetke, sunnib inimene ennast otsima teed, kuidas
meeldida ja teha ennast vajalikuks, et suuta muuta Maailma
reageeringut iseendale. Inimene tahab alles hoida oma
õiguse, et ta
võib soovi korral lahkuda, kuid ta sunnib ennast paigale, sest usub,
et tema ei saa ära minna, sest on kohustatud kohal olema -
kui peab olema, siis järelikult ei saa ega tohi ära minna.
Inimene solvub kohas, kus ta
soovib suuta üksi seista, et ise otsustada enese olemiste ja
tegemiste üle, kuid ometi
ta tahab, et Maailm oleks temaga ühes.Inimene võiks edasi
astuda, sest tegelikult on ta vaba minema, kuidinimene
ise
sunnib end paigale jääma, sest tema sees on olemas veel suurem hirm
– hirm vabaduse ees – ta ei tea, kas tema tiivad kannavad teda ja
seda, kas ta ise
suudab vastutada enese elu eest.
Inimene ei taha tunnistada
Maailmale ja veel vähem iseendale, et sõltub teistest, sest on
seotud ja teiste sammud mõjutavad tema olemist. Kuidas ta siis
võib, lubada
endal, tunda seda, et ta
ei taha seotud olla, sest see piirab tema vabadust – ta ei julge
oma soovi endalegi
tunnistada. Inimene usub, et kui tema suudab sundida Maailma muutuma,
siis võib
ta paigale jääda. Solvumised kuhjuvad, kui ta kogeb, et temast
Maailma muutmiseks ei
piisa.
Inimene tunneb hirmu, et vabana
olles kaotab ta selle, mis tal olemas on. Kaotab selle, mida ta ise
endale veel anda või oma ellu luua ei suuda või ei
oska, kuid nii uskudes
ütleb ta iseendale, et tema ei ole piisav, sest on vähem. Inimene
tahab ja vajab üksi ning eraldi olemist, kuid temas on hirm, et ta
jäetakse üksi enne, kui ta selleks päriselt valmis on. Kuid
linnupoeg kogeb oma lennuoskust alles siis, kui ta pesast alla
kukkudes ise oma tiibu lehvitama hakkab.
Inimene vajab solvumist, et ta
valiks oma tee ja lõpuks ometi laseks lahti sidemetest,
mis on muutunud. Kuid
inimene jääb oma solvunud „Minaga” solvumistesse kinni ja selle
asemel, et oma teel edasi astuda, hoiab eneses salvestunud pilti
ja ootab Maailma vabandust, et kogeda vastuvõtmist, kaasa
kõndimist ja hoidmist.
Inimene tahab tunda Maailma armastust, sest ta ise ei ole veendunud
ega oska näha oma ilu ja ainulaadsust. Tema kannab ennast vähemana
tundes endas uskumust, et tema osaks jääb see, mis
talle antakse ja selle
jaoks, et enamat saada, peab ta suutma meeldida ja asendamatu olla.
Tema uskumus on selles, et kui alles hoida või
muuta neid
sidemeid,mida ta
tegelikult oma ellu enam ei valiks, siis tal on õigus soovida olla
oluline ja saada seni tasu, kuni ühendav side on alles.
Solvudes peatab inimene aja, mis
oli ära, sulgedes
selle liivakella sisse. Solvumisi kogudes ja alles hoides loob
inimene endale oma Maailma, katsega säilitada,
enese jaoks,
juba ära olnud minevik. Inimene ei taha seista vastamisi
kaotusevaluga ja näha, kuidas minevik ei ole temaga olevikku kaasa
kõndinud, vaid jäänud sinna, kus oli selle olemise aeg. Solvumisi
toites keerab inimene liivakellasid üha uuesti ja uuesti ümber ning
elab solvumiste sees. Solvumistest loodud Maailm neelab eluenergiat,
sest see on tühjus, kus ei ole aja voolamist. Valus on avada
liivakell, võtta liiv oma pihkude vahele ja abitult pealt vaadata,
kuidas ajaliiv
sõrmede vahelt olematusesse niriseb – seda, mis kord oli, seda
enam ei ole.
Ei ole enam usaldust, sest
Maailmas edasi astudes seisis inimene üksi, talle ei tuldud vastu
või temaga ei astutud kaasa. Inimene koges, et mitte keegi ei
hoidnud teda kinni, ta oli jäetud üksi seisma ja ise oma elu eest
vastutama ning ta oli vaba edasi astuma. Solvudes ei jää inimene
üksi, sest vabaduse hirmutava avaruse täidab ta liivakelladega,
luues ise endale kaitsva Maailma, mille sees olla. Inimene vajab
teadmist, et ta ei ole astudes ja olles üksi, sest ta usub, et üksi
olemine on karistus, sest iseendas ta ei peegeldu ja nii ta ei tea,
millisena ta Maailmale paistab – kuidas saab ta siis ise ennast
näha. Kuidas saab armastada seda, keda ise ei näe ...
Mängides oma sõrmedega,
katsudes ja puudutades ennast, avastab inimene kasvades iseennast. Ta
vormib sõna „Mina”, andes sellele sisuks selle, kuidas ja mida
ta iseendast näeb ning tunneb. Vaadates suurde Maailma näevad tema
silmad oma ninaotsa ja inimene teab, et see seal on tema e see on
tema „Mina” - see on inimene Maailmas. Ninast saab inimese „Mina”
tugipunkt. Kuid, kui nina on „Mina”, siis järelikult asub „Mina”
inimese seest väljas.
Astudes suurde Maailma on inimene
avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu ja hoiab turvas.
Kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis
kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et
ennast kaitsta
ohu eest, mis on Maailma sõnade ja tegude sees ning taga, inimene
solvub ja sulgub.
Solvudes sulgeb inimene silmad ja
näeb oma nina, sest tema sisemine pilk on sinna suunatud, sest
nina on kõige kõrgem
tipp, mida inimene iseendast
näeb. Kuid tegelikult
solvub inimese „Mina”,
kes tunneb ennast puudutatuna olevat ja istub ninaotsale, et inimene
näeks teda ja aitaks iseennast solvumisest läbi minnes. Mida
inimene näeb see on olemas, mida inimene tundega toidab see kasvab
ja nii ilmuvad nina peale/ külge moodustised või mingid muud lisad,
toimuvad muutused, mida seal ilma solvumisteta ei oleks.
Solvunud „Mina” on kui
pisikene haiget saanud laps, kes ei usalda Maailma. Ta vajab lohutust
ja hoidmist, füüsilist kallistust ja teadmist, et ta suudab muuta
iseenda Maailma, st seda Maailma, mis asub inimese sees, sest see,
mis on väljas ei kuulu inimese ega „Mina” sisse. Inimene võib
tunda ennast puudutatuna välise poolt, kuid seda sellepärast, et
tema „Mina” on olnud temast suurem ja asunud väljaspool inimest.
Seda, kes on inimene iseendana, seda ei saa keegi tema seest kätte
ega ulatu muutma.
Kui inimene vaatab oma haiget
saanud „Mina” ja võtab isiklikult seda, et nüüd peab tema seda
pisikest ja õrna olevust „Maailma” eest kaitsma, siis näebki ta
enese ümber vaenlasi ja ohte, millele peab vastu astuma. Inimene,
kes
tunneb ennast puudutatuna olevat, reageerib,
valib strateegiaid ja
peab lahinguid, sest
tahab õigluse
jalule seada. Inimene tahab, et Maailm
tunnistaks oma tehtut ja vabandaks, kuid seda ei juhtu, sest koht,
kus inimese „Mina” haiget sai, asub vabades
vetes – seal, kus on kõigi territoorium, sest see on ruum, mis
ümbritseb inimesi ja see ei kuulu mitte kellelegi, vaid on kõigile
kasutada.
Inimesed hõivavad selle
territooriumi osasid, laotades sinna asju, millele lisavad oma nime,
et teised teaksid eemale hoida ega puutuks eraomandit. Just nendes,
vabades vetes asuvad „Mina-d” puutuvad teiste
„Mina-de”
vastu ja seal saadaksegi haiget ning solvutakse. Inimene
peab neid alasid enese osadeks, sest on sinna endast andnud, kui on
olnud looja ja omanik. Ta
võib ja saab kõige selle
juurest ära minna, kuid tahab olla ja hoida enesele kohti, millele
on oma nimega sildi juurde pannud.
Kui „Mina” istub ninaotsale
ja on solvunud, siis näeb inimene Maailma läbi oma solvumise. Ta
ootab, et vabandataks tema „Mina” ees, kuid mitte keegi ei paista
tema „Mina” nägevat ega olemasolemist tunnistavat. Kui väline
ei võta juhtunu eest vastutust ega pea inimese
„Mina” oluliseks, siis tunneb inimene ennast tähtsusetuna, sest
ta on vähem ja järelikult väärtusetu.
Kui inimene läheb ära, siis ei
ole teda seal, kus on tema asjad. Ta on ära tervikuna, sest temaga
on kaasas kõik
see, mida ta ei saa endast lahutada – see on tema ise. Inimene
soovib tõendust ja käega katsumist,
et kogeda oma „Mina” olemas olemist. Kuidas on võimalik näha
oma „Mina” olemas olu enese sees -see
on tunne ja teadmine, iseenda loomine ja iseendas vastuvõtmine.
Vahel
tunned, enese sees, justkui tühjast kohast tõusvat pahameelt, mis on
suunatud kellegi või millegi vastu. Endalegi märkamatult oled
hakanud käima mööda rada, millel kõndides otsid selle, kellegi
või millegi juures üles vead, mis Sinule ei meeldi ja mille tõttu
oleks Sul justkui õigus teist vihata. Mida suurem on vigade arv,
seda suurem on Sinu vastumeelsus ja seda suurem on Sinu õigus ning
seda enam on Sul põhjust see „Viga” oma elust kõrvaldada.
Selle
pahameele, vigade otsimise ja viha kasvatamise taga on see, et hetk
või paar tagasi kogesid Sa oma käeulatuses, midagi sellist, mida
oled enesele väga-väga ihaldanud. See, keegi või miski, milles/
kelles Sa hulganisti vigu leiad, seisaks just nagu Sinu teel ees ja
omamoodi Sa usud, et kui seda miskit või kedagi teel ees ei oleks,
siis oleksid vaba saama seda, mida ihaldada – saaksid soovitu
endale, kui seisaksid üksi ja eraldi.
Välises
vigade otsimine on alateadlik katse lahendada oma elus teema, millele
Sa ise veel ei oska või ei suuda leida toimivat lahendust. Leia
enese seest üles see pilt, mida Sa nägid, kuid, kuhu Sa ei saanud
sisse astuda ja ütle endale, et Sa mõistad iseennast ning tunnista
ausalt, et nähtu ei realiseeruks sellisel kujul ka siis, kui „Viga”
Sinu elust kaoks. Tee läheb edasi.
Inimene soovib olla õige ja
eksimatu, et mitte keegi ei saaks talle öelda, et ta on midagi või
kuidagi valesti teinud, olnud või elanud. Inimesel on tarvidus olla
kohe, esimesel korral, õige ja parandust mitte vajav. Inimesel on
keeruline iseennast ja oma elu, kui kordusi korduste järel korrata.
Inimese sees on kärsitus, sest ta tahab tehtu seljataha jätta ja
edasi minna. Inimese tee iseendani on kui põllupeenra harimine,
mis on rutiinselt korduv tegevus, mille tulemus ei ole jääv,
vaid pidev protsess.
Miks inimene usub, et ta eksis,
kui ta ei oska või ei saa teha kohe ja kõike õigesti? Miks inimene
usub, et teiste sõnad määravad tema eksimise? Miks inimene usub,
et eksides on ta vale? Kuidas saab inimene iseendana olles vale olla?
Eksimine tähendab segadust, sest
inimene oli valinud sellise tee, mis ei viinud soovitud tulemuseni.
Järelikult oli inimesel olnud siht, milleni jõuda või eesmärk,
mida saavutada. Eksimine tähendas ebaõnnestumist, sest sooritus oli
olnud vilets. Inimene oli olnud suunatud tulemusele ja teekonna
sisu ei omanud suuremat tähendust. Kui inimene eesmärgini ei jõudnud, siis järelikult oli kusagil keegi või miski valesti.
Hinge teekond on ülesandeid
lahendades edasi astumine, kui eksamit ära ei anna, siis tuleb uuesti rajale minna..Inimese tee on iseenda elu
elades, iseenda tundma õppimine.
Inimese õppetundides
on valik, kas läbida teekond punktist A punkti B või kõndida
hetkest hetke. Hing on näinud, Inimesena kõndides, oma teekonna
pikkust ja selle
sisu, ta teab, kui palju on Inimesel veel läbida jäänud, enne kui
too
iseendani jõuab. Kuid kuidasas kõndida seekord nii, et eksam saaks ära
tehtud ja ei peaks enam tagasi minema ega uuesti kordama, vaid saab
läbielatu seljataha jätta ja edasi astuda, lõputu küünlapäev
jääks siis olemata.
Inimese sees on ähmane aimdus,
et tema teed võivad olla korduvad kordused. Inimese kärsitus on
põgenemine enese eest. See, mida inimene peab eksimuseks on tema
õppetund. Hing peatab inimese – Ole
kohal, Sinu peenar vajab
harimist, viibi hetkes,
ela oma elu! Inimene tormab edasi, sest ta usub, et tema Maailm saab
otsa. Inimene elab kiirustades, sest tema aeg on mõõdetav tundides.
Hing elab ajatuna, sest tema aeg kestab terve igaviku. Inimene –
tuleb minna enne, kui hetk lõppeb, Hing – soovib olla kohal, kuni
hetk kestab.
Inimene oma sisimas teab, et oma
elus on tal ülesanded ja
ta peab, midagi ära lahendama enne, kui tema
aeg otsa saab, kuid mida
täpselt seda ta ei tea.
Inimene ei tea, milline tema
poolt tehtud „viga” on
määrava tähtsusega, et seda tehes peab ta uuesti oma
teed alustama ja nii saab iga ebaõnnestumine ja iseenda valena tundmine, tema sisemist protesti kuulda – Mina
ei ole vale, Mina
olen
õige, Mina tahan edasi
astuda!
Inimene ihkab kohale jõuda, et
kohale jõudnuna
taas edasi minna. Inimene tahab teel
olevast möödudes läbi
minna, ta ei taha olla kestvas olevikus, sest ta vajab
teel olemist.
Kuid just teekonna
sisu on oluline, kogeda seda, mida inimene tegi, kuidas oli, mida
koges ja mida mõistis. Kuid, kui inimene
ei peatu, vaid tormab silmapiiri suunas, siis ei ole teda kohal, sest
ta ei ole maandatud vaid lendab rabedana õhus. Inimene ei ole
maitsnud olemist ega nautinud iseendana elamist.
Oma põllupeenra harimise
mõte on olla kohal igas oma hetkes. Tormates edasi
on inimene juba tulevikus, ta on
seal, kus tema töö on
tehtud, kuid
nii on ta oma elu elades tööd teinud, inimene
ei ole oma elu vaadanud. Rohides ollakse ühes kohas paigal, kuid nii
ei saa edasi minna. Teedel kõndides ei ole inimestel kohustusi. Tee
on seotud kaugustega. Teel käies kõnnitakse üha edasi, et kuhugi
kohale jõuda. Kuid ometi jõutakse ka rohides, kastes
ja kasvatades kohale,
lähemale iseendale – kuidas märgata seda, mida ja kuidas
rohitakse, mis on sel hetkel inimese sees. Kuidas jätta vastumeelsus
ja sundus teha oma elu,
kui tööd ning vaadata
kestvat hetke kohal olles.
Vaadates igatsevalt sinna, kus
vagu lõppeb ja algab vabadus, tunneb inimene ennast ahelates olevat,
ta on hetke külge kinni seotud, sest ta usub, et vabaks saab ta
alles siis, kui töö on
tehtud, st vaba saab ta
olla seal, kus tööd ei ole. Töö on kellegi teise jaoks ja pärast
tegemine, sest selle eest, tulemuse pealt ja järgi, makstakse
inimesele tasu. Sealt tuleb ka nimetu
rahutus inimese
sees, soov jõuda üha
uute verstapostideni, et siis
seal saada teada, kas lõpuks ollakse oma ülesanne lahendanud ja tasu
vabaduse näol on saavutatud või tuleb ikka veel tööd teha, kuid nii elades on oma elu elamine töö tegemine. Uskudes, et keegi
teine ütleb ja määrab, kas tema
elu oli õige või vale, ei jää inimesele kohustust ega vastutust
oma elu kvaliteedi ees, sest tema usub, et lõpuks osutub määravaks
sihtpunktide arv.
Inimene tahab jõuda
järgmisesse hetke veel enne, kui sellest saab minevikku kaduv
olevik. Ta usub ja tunneb, et kõik tuleb ära teha, mis iganes see
KÕIK siis ka tähendab, kuid kindlasti hõlmab see kõike seda, mis
inimest isiklikult puudutab ja tema silmapiirini ulatub. See kõik
tuleb ära teha
ja lõpetada
veel enne, kui tema aeg otsa saab. Mõne inimese aeg katkeb poole
sammu pealt, teised istuvad ja ootavad katkemise hetke, kartes ja
ometi ihates kogeda seda, millal jõuab kätte nende aeg. Seal,
elusügises, tundub aega lõputult käes olevat, oma kogutud helmeid
lükkides on Inimeses kahetsus, miks ta ometi ei leidnud aega
peatuda, seisatuda siis, kui kõik oli veel olemas ja tema tee oli
alles pooleli. Inimeses on kahetsus, et talle ei olnud oluline olla
kõige sellega koos, mille keskel ta oli. Olla koos sellega, mida ta teele kaasa ei saanud võtta, kui edasi astus.
Inimese teekonna
mõte on selles, kuidas inimene elab
ja millise mõistmise ta endaga kaasa võtab.
See on hetkedest sõlmitud kee, mida inimene oma sõrmede vahel,
helmes helme järel, paelale lükib. Iga helmes on omanäoline,
erineva värvi ja sisuga – see on inimese tegelik tasu ja oma elust
kaasavõetud kingitus, mille ta ise on endale valmistanud - iseenda
elu, kui teekonda läbides, igas oma elatud hetkes kohal olemine.