Teisipäev, 30. aprill 2019

Vanha mies meni tähtien taakse





Head teed Sulle,
väsinud mehele,
vanale Hingele,
sinna kaugele
tähetede taha.
Valgusesse astudes,
Sina oma teed jätkad -
olit tosi kiva ulkoiluystävä ....




Marianne

30.04.2019.a



Esmaspäev, 29. aprill 2019

Uhkus on kui pitser sõnade - Mina Ise - all





Inimese uhkus on see, mis ei luba tal oma solvumistest lahti lasta. Inimene vajab uhkust, et jääda kindlaks oma otsusele olla solvunud ja seista üksinda ning eraldi. Inimene vajab uhkust kohas, kus ta võiks valida olla teisiti, kui ta on valinud, sest ta näeb teisi võimalusi, kuid oma uhkusele rõhudes ütleb ta endale – Mina Ise! Mina seisan üksinda!

Kõndides Maailmas loob inimene endas ootusi, et kui teatud aeg läheb mööda ja ta on selle või teise ära teinud, kuhugi jõudnud või kusagilt ära läinud, keegi on talle midagi lubanud või on ta teistest teisiti aru saanud või eeldas, siis saab, on või sünnib midagi sellist, mida tal veel ei ole või kõndimise ajal ei olnud. Jõudes sellesse oodatud hetke on inimene ootusest põnevil ja ta seisatub lootuses, et nüüd ta enam ei ole ilma või üksi, sest on eneses antud lubaduse täitnud ning jõudnud kohale. Kuid ometi seisab ta seal üksinda, sest Maailm ei ole veel kohale jõudnud. See Maailm, kes pidi talle andma selle, mida tal ei olnud – Maailm pidi andma iseenda.

Selles hetkes tunneb inimene end korraga üksi jäetuna, sest Maailm ei pidanud oma lubadusest kinni. Mis siis, et Maailm ehk ei lubanudki midagi, vaid see oli inimese enese lootus, mille oli Maailmale omistanud. Vältimaks üksinda seismist inimene solvub, ta loob peatatud hetkest endale kaaslase, sest tal tuleb seista ja oodata Maailma jõudmist enda kõrvale. Maailm võib-olla tulebki, kuid ta tuleb siis kui tema ise valib tulla. Inimene kaotab usalduse, sest ta koges, kuidas Maailm ei tulnud tema pärast ega jaoks ja nii võttis ta endasse teadmise, et Maailm astub ainult enese pärast.

Inimese solvumine seisab tema ja Maailma vahel. Inimene solvus, sest ta tundis end üksinda olevat, kuid solvununa ütles ta ise endale – Mina ei võta Maailma vastu ega seisa temaga koos, sest Mina Ise seisan üksinda! Maailm võib vabandada või anda talle kingitusi, kuid inimene ei hinda ega pea neid väärtuslikuks, sest see ei aita teda, kuna ei muuda tulemust. Solvudes loob inimene enesele oma Maailma, kus ta seisab üksinda, kuid point on selles, et inimene ise, ootuses seistes, lõi endast pildi, et ta on üksi, sest ta ei näinud Maailma enese kõrval. Inimene ise lõi endast pildi, kui üksikust inimesest ning vaid tema ise saab seda muuta, vahetada ja kustutada.

Inimene tundis end kohale jõudes üksikuna, sest ta seisis üksinda. Ta uskus, et kui Maailm ei tulnud ja jättis teda üksi, siis järelikult ta peabki seisma üksinda ning siis ta otsustas, kiusu pärast, mida ta nimetas oma uhkuseks, et vot nüüd ta seisabki üksinda ja ise, sest Maailmal ei ole enam õigust tema üle ega mingit pistmist temaga.

Kui inimeses on uskumus, et Maailm on olemas tema jaoks ja pärast, kuid kogedes, et Maailm on küll olemas, kuid võib-olla ta siiski ei ole ainult inimese pärast ega jaoks olemas, siis ta solvub peatamaks ennast, et ikkagi oodata Maailma poolset kinnitust, et Maailm on ennekõike inimese pärast ja jaoks olemas. Kogedes, et Maailm on olemas, kuid ta ei ole inimesega koos, siis tunneb inimene end üksikuna ja eraldi. Solvununa ootuses seistes seab inimene ennast teadlikult eraldi ja üksinda, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks, et temaga jääda.



Tegelikult tahaks inimene oma solvumistest lahti lasta ja edasi astuda ning olla Maailmas, kuid tema uhkus nõuab, et ta peab ootama, kuni Maailm tuleb ja ulatab käe ning võtab teda kaasa. Inimene tahab kinni hoida uskumusest, et Maailm on juhtunus süüdi ja nii saab solvumisest inimese jonn, võitlus selle peale, kes annab alla, kes on nõrgem ja siin tuleb mängu uhkus, mis aitab, Mina Ise, lippu kõrgel hoida. Solvumisest väljuva sammu tähendus, mille astumine tundub inimese jaoks ületamatu olevat, on selles, et seda tehes võtab inimene vastutuse iseenda, oma elu ja tunnete eest endale. Seda tehes ta tunnistab ja võtab vastu teadmise, et Maailmal on õigus iseendana olemisele.

Inimesel on võimalus, et ta ei loo enesesse ootusi ning kujutlusi sellest, mis saab siis, kui ... , sest kättejõudev hetk ei ole kunagi täpselt selline nagu ta uskus, arvas või lootis. Ootusega koos käies paneb inimene end ootele, öeldes endale – alles siis, kui ..., kuid tal on valik astuda igas hetkes. Inimesel on võimalus kõndida nii, et ta lähtub sellest, mis temas ja temal reaalselt olemas on - aega iseendana olemisele - ning siis on iga saabuv hetk, kui kingitus, sest inimene ei ole loonud visuaalset tulevikku, millest kinni hoida, sest see peab täituma.

Solvumine on koht, kus inimene vajab teise inimese kallistust, et ta vabaneks ja laseks minna kohustusel üksinda seista. Inimene ei ole üksinda, vaid ta ise lõi selle uskumuse endale – jah, ta kõnnib Maailmas üksi, kuid ta ei ole üksi ega seisa eraldi tervikust. Inimene ise, seistes solvununa ootuses, saab oma uskumusest, et kestev hetk lõppeb siis, kui Maailm tema juurde tuleb, lahti lasta. Maailm on kogu aeg inimese ümber, kuid inimene ise otsustab enese sees, kas ta seisab üksinda või Maailmaga koos ka siis, kui Maailma nähtavalt kohal ei ole. Inimene on üks, kes on osa tervikust.


Marianne

29.04.2019.a



Pühapäev, 28. aprill 2019

Samm tulevikku





Et jõuda selleni, mida Sina veel ei oska, ei saa või ei tea, siis tee seda, mida ja kuidas on Sinul võimalik teha ...
... ,kuid seda tehes püüa ulatuda, vaatama ja astuma, kõrgemale, kaugemale ning sügavamale, et jõuda sinna, kus Sa veel ei ole olnud.


Marianne

28.04.2019.a



Laupäev, 27. aprill 2019

Kuidas armastada seda, keda ise ei näe





Öeldakse, et õpi ennast armastama, siis alles oskad teisi armastada. Kuidas ma saan iseennast armastada, kui ma ei saa ennast peopesale võtta ega lahti laotada. Ma ei oska ennast tervikuna näha, sest ma ei saa kunagi ennast üleni seest ega väljast vaadata. Ma küll peegeldun peeglitest, kuid ainult osaliselt. Ma vaatan ennast ülevalt alla ja näen seda, kuhu pead painutades ja ennast keerates ulatun. Minu sees sündiv on müstika, mõtted kulgevad oma radu pidi, tunded tulevad ja lähevad ning siis on seal veel rohkem sellist, mida ma mõõta ei suuda ega aduda oskagi. Sellest, mis minu sisikonnas toimub, tulevad jäägid WC potti, kuid neid ei taha mina vaadata. Ma kuulen enese häält läbi enda, ma summutan ja moonutan seda, kuid teised kuulevad minu häält hoopis teisiti. Ma ulatun ennast osaliselt puudutama ja sedagi mitte korraga.

Ümbritsevast Maailmast ei näe ma, midagi ega kedagi tervikuna, alati näen osasid, sest midagi jääb ikka peitu. Terviku loon enese kujutlustes, salvestan nähtu piltidena endasse, töötlen, lisan ja unustades kustutan, saadud tulemus tähendabki kõike, sest ma olen korraks näinud. Ma teen iseendaga sama moodi, kuid kuu tagakülg jääb alati teise külje peale.

Ma ei tea, kas ma üldse tunnen ennast, sest see, mida ma arvan end tundvat või uskuvat on nõnda petlik – mina varjan iseennast, peites enese külgi ja olemust, iseenda eest. Enda sees olles liigun vaikuse, mõtete ja tunnetega linnutiivul edasi ning tagasi, kuid raske on paigal püsida. Ma olen kihiline, üks sõna viib teiseni, üks samm võib viia aastate taha ja nii saan alles endas kõndides ja ennast avastades teada seda, mida hommikul veel ei teadnud, kuid ka see ei ole lõplik „tõde”, sest tee tundmatusse alles kestab. Ma kõnnin oma teel käies iseendale üha lähemale.

Kuid ikkagi ma tahan ennast näha, näha seda, millisena ma Maailmale paistan. Ma valin ja loon enese ümber Maailma, asjadest ja kohtadest, mis kirjeldavad mulle mind ennast. Ma valin inimesi, kes peegeldavad mind tagasi. Valin neid, kes tahavad minuga koos olla, sest neil on minuga hea ühes olla – nii tunnen end vajalikuna.

Ma armastan või vähemalt arvan end armastavat neid, kes/ mis mind puudutavad ja loovad minus enamat, kes äratavad ja kasvatavad minus energia, mille sees on minul hea olla nii, et mul on hea enese sees olla. Kuidas ma saan ennast puudutada nii, et ma tunneksin end puudutatuna. Ma saan end füüsiliselt katsuda – teha pai ja kallistada. Ma saan anda endale süüa ja juua seda, mida arvan end soovivat. Ma valin enda ümber asju ja inimesi, kellega/ millega on hea koos olla. Kas sellest piisab puudutuseks.

Miks on minu sees uskumus, et ma pean ennast armastama. Armastus on puudutus, mis äratab ja kasvatab helgust, mille poole ja paistel kasvan kõndides väljast sisse, avanedes seest välja. Kuid, kas ma armastan kogemust või teadmist, pilti või reaalsust. Kuidas ma tean, et vot nüüd ma armastan. Kuidas ma üldse tunnen ära, et ma armastan – see on üks sõna, millele mina ise annan tähenduse ja mille kohta loon loo. Kuidas ma saan armastada seda, mis minule ei meeldi, mida on kole vaadata nii, et puudutadagi ei taha. Mis saab siis, kui ma ise, läbi enese vaadates, olen iseenda jaoks just selline – eemaletõukav pilt.

Ma luban endale mõelda enese armastamise peale, kui saan aru, miks ma olemas olen. Mis on minu olemas olemise eesmärk. Miks just mind on vaja. Miks on mind minule endale vaja. Mida tähendab tegelikult iseenda armastamine minu enese jaoks. Armastus tundub olevat tarve, mida ma vajan.

Kõik see, mis või kes on olemas, on valgus ja on heli, sest kõige sees ja ümber voolab energia, mis puutub ja puudutab. Sagedused võivad küll olla erinevad ja kooskõla ei pruugi sündida, kuid see on tõlgendus, kogemuste lugemine läbi iseenda vaadates. Mitte miski ega keegi, kes on olema ei ole kasutu. Kõik on loodud ja sündinud eesmärgiga iseendana Maailmas olla. Just see on inimese jaoks üks raskemaid ülesandeid – olla iseendana omal kohal olemas – mitte peegeldustena, teiste kujundatuna, hirmudest moonutatuna ja iseennast vaadata kartes, sest kui ei näe sisse ega ulatu tagakülge vaatama, siis kuidas saab allakirjutades võtta vastu selle, keda pole kunagi üleni näinud. Kuidas võtta vastu ja tunnistada seda, et ma olen selline nagu olen, ei pruugi olla ega olegi kõiges kõige-kõige, pole alati hea, ilus ega armas, kuid ma olen olemas.

Iga elava Inimese sees on Elu Elav Hingus, see on Valgus, mis on pärit Alguse Allikast. Sügav tänulikkus, et ma olen olemas, et ma saan ja mul on võimalus olemas olla. Olles Inimesena olemas, saan ma Hingena võimaluse edasi astuda, oma ülesandeid lahendades iseendale lähemale kõndida. Armastan ennast, sest tunnen tõeliselt ja tean, et mina olen PARIM, mis minu osaks sai saada – sellel kohal, kus ma olen, minust paremat ei ole. Igas oma ära oldud hetkes olin parim, igas olevas hetkes olen parim, mida suutsin, oskasin ja sain olla. Ma olen igat oma hetke elanud ja elan armastusega armastades.

Ma ei ole kunagi üks kindel kuju kord salvestunud pildil. Ma muutun hetkest hetke astudes, nii nagu muutub kõik minu ümber. Ma ei ole kunagi päris seesama, milline ma olin hetk tagasi. See, mida mina saan eneses kanda on teadmine oma olemas olemisest muutuvana muutudes, ikka olemas olles, läbi aja armastusega armastades Valgusena, Maailma valgustades, oma teel kõndimas.


Marianne

27.04.2019.a



Reede, 26. aprill 2019

Käest lahti laskmise valu





jagamine


Minu jaoks liiga vara, lasti minu käest lahti ja jäeti enese teele üksi seisma. Ma pidin üksinda edasi minema, kuid selleks, et ma ennast üksinda ei tunneks, ma solvusin ja lõin peatatud hetkest endale kaaslase. Ma küll kõndisin edasi, kuid samas jäin ka paigale, et oodata Maailma järele – jäin ootama tema jõudmist enese kõrvale. Tänaseni ootas osa minust ikka veel seal, juba ära olnud ajas. Oma teel käies olen üha uuesti ja uuesti solvunud, kui olen avastanud ennast üksinda teel kõndivana. Olen solvunud, kui minule olulistest inimestest ei ole saanud kaaslasi teele.

Tol ära olnud ajal vajasin välise peegeldust iseendast, et saada kinnitust oma olemas olemisele. Tõestust, et mina iseendana olles olen ilus oma ainulaadsuses, et mina ja armastus oleme sünonüümid, et minus on olemas Armastuse Valgus, mida ma jagan Maailmale, kui kõnnin oma teel.

Minuga käis kaasas uskumus, mida ma kuulsin eneses rääkivat, et see, kuidas ja millisena mina olen, teen, elan ja loon on kõik juba enne ära olnud, tehtud ja nähtud. Ma uskusin, et olen kordus ja koopia, kellel pole uudsust, erakordsust ega sähvatust. Mina ise lõin endale selle uskumuse, kui kogesin Maailma vastust iseendale ja veendusin, et mina pole kunagi piisav, et jääda ainsaks. Ma uskusin, et Maailm oleks minuga jäänud, kui ma oleksin kordumatult asendamatu olnud – olnud haruldus, keda ei soovita kaotada. Ma uskusin, et polnud piisav, sest ei suutnud ega osanud olla kõik, et täita iseendaga Maailma. Minu kõrvale jäi tühjust, mida Maailm täitis oma soovi järgi nii, et minule ei jäänud ruumi – ma tundsin, et üle olevat ja väljajäetuna.

Tegelikult mina ise astusin ringist välja, sest olin solvunud. Ma tahtsin nii väga aega tagasi keerata, et alustada uuesti enne peatatud aega ja jõuda teise tulemuseni, teise lahenduseni, kui see, mis oli minu reaalsuseks.

Nüüd, suurena, ma ei taha lugeda lõpuni raamatuid ega vaadata filme, mille tegelased kõnnivad vääramatult valu poole. Üha uuesti loodan, et seekord on lõpp teistsugune, kuid ei ole, sest see, mis kord on kirjapandud ja üles filmitud, see jääb alati samasugusena lõppema. Taas alustades jõutakse ikkagi sama tulemuseni, sest kõigil tuleb oma tee ise läbi käia ja võtta iseendas iseennast ja oma teekonda vastu.

Ma ei usalda teisi oma kõrvale, sest ma ei usu, et nad oma samme valides minu peale mõtlevad. Sellepärast ei ole ma hea meeskonnas mängija, vaid üksinda kulgeja. Ma tean (enda meelest), kuidas ja millisena asjad peavad olema ja minema, ma näen lahendust tulemuseni, ma alustan ja viin lõpule. Ma olin orienteeritud tulemusele, teekonna sisu pole olnud oluline – tähtis oli jõuda punktist A punkti B ja suuta oma vagu ära rohida. Ma ei valinud vahendeid ja mesijutu meelitusi ei külvanud, pigem olin karm ja armutu kindral, nii iseenda kui ümbritsevate vastu – töö tuli ära teha ja alles siis sai loa edasi elada. Tee pidi olema selge, sirge ja konkreetne, mida soovisin see pidi sündima. Kui nii ei läinud, siis varem proovisin takistust lõhkuda või sundida teda muutuma, kuid nüüd astun kõrvale, lasen teisel olla, kui ta valib nii olla – minu rada läheb kulgeb edasi. Enam ma ei võta teisi enese kanda, igaüks kirjutab oma loo ise, vajadusel kordab kordusi, kui kangekaelne eesel ja kulgeb ikka edasi oma valitud rajal ja ajal, igaüks omal moel, mis siis, et „Mina tean”, kuidas on „õigem”.

Olen õppinud, et teistel tuleb lasta oma teed ise kõndida. Tegelikult lasti ju ka minul seda teha. Pole kantud rohkem, kui tõesti oli vaja, et ma ise õpiksin ja kogeksin. Ausalt tagasi vaadates olen ka klammerdunud kandjate külge, mis iganes põhjusel tahtmata ise kõndida, kuid siis ootas mind hetk, mil mind täie tõsidusega lükati üle pesa ääre alla. Kuid nüüd olen ma mõistnud, et ise käies saan uhkusega öelda – see siin oma minu käidud rada, mina olen siia oma jäljed jätnud, astunud esimesena puhtale lehele raamatusse, mille ma ise iseendana iseenda jaoks kirjutan.

Olen seisnud eraldi, et näidata – ma ei kopeeri ega vaata teiste pealt maha. Soovin selgelt eristuda, et mind ei aetakse segi ega vahetataks ära. Ma seisan oma ruumis, iseenda poolt loodud Maailmas, mida mina ise täidan. Lähen ära veel enne, kui mind välja jäetakse või ära saadetakse. Ma ei seo ennast, sest see on valus, kui sidemest lahti lastakse ja ära minnakse. On väga valus, kui ei tulda ega olda minuga koos. Olen õppinud teisi mitte vajama, et säilitada oma turvalisus ja eraldatus. Kuid ometi soovin aeg-ajalt seotust, et peegeldudes veenduda selles, et Maailm näeb mind ja teab minu olemas olemisest ning tunnustab mind minu teekonna eest.

Ma olin jäänud peatatud hetke kinni ja vaatasin tagasi, kuid ma ei näinud, kuhu ja kuidas ma ise olin välja kõndinud ning sellepärast ma ei saanudki tunda uhkust enese poolt tehtu, olemise ja loodu üle – oma elu üle - sest ma ei vaadanud oma teed, kuigi kõndisin samm sammu haaval edasi.

Ma uskusin, et pean õigustama oma valikuid, tõestama õigust iseendana olemisele ning, et kusagil on keegi, kes annab hinnangu ning ütleb mind ja minu elu õige või vale olevat. Ennast kaitstes ja õigustades elas minus uskumus, et minu valitud valikud on valed, sest mitte keegi ei oleks nii valinud ega teinud, kui mina seda tegin. Ma ei suutnud teha teistega ühte moodi ega olla sarnane, sest ikka ja jälle avanesin ning purskusin välja oma iseloomu ja temperamendina. Uskusin, et olen vale, sest ei suutnud olla selline nagu arvasin, et pidin olema – meeldides saan jääda ja Maailm tuleb mind otsima, kui ma ringist puudu olen.

Kuid mul lasti minna siis, kui ma tahtsin ja ka siis, kui ma ei tahtnud, kuid mind saadeti ära, sest jälle olin iseendana olnud. Valisin käitumisviise ja proovisin olla sellisena, millisena uskusin, et just nii saan soovitu, kuid sedaviisi panin ennast ise raamide vahele, kui kasti kinni, mida hakkasin lõhkuma, et oma vabadus kätte võidelda. Need olid minu sisemised lahingud – mida tohin/ ei tohi, mida tahan/ mida luban. Tahtsin õigust iseendana olemisele, vabadust olla ja astuda edasi, mitte seista peatatud aegades ega seljaga tuleviku poole.

Tegelikult ma ei olegi käinud mitte ühegi inimesega koos nii nagu ma seda vajasin, sest see ei olnud võimalik – ma tahtsin, et teine käiks minu sees minuga koos. Mina ise võtsin teised inimesed, kelle peale ma solvusin, endaga teele kaasa, et vähendada oma üksi olemist. Tegelikult on minu rada olnud kogu aeg minu enese tee, mida uskusin, et pean jagama, et peegeldustest kontrollida ja näha oma elu, tehtu, oldu ja loomingu ilu ning suurust. Mina ise olin ennast iseenda ees sulgenud. Võtsin vastu selle, mis mulle Maailmast minu tehtu peale tagasi anti ja kui ei antud, sest keegi ei näinud minu sisse ega käinud minu teel, siis uskusin end vähemana ja väärtusetuna olevat ning kordusena, mida kõik juba ammu teadsid, kuid mina alles äsja avastasin.

Kuid, kuidas sai enne mind olemas olla see, mida mina iseennast avastades alles nüüd iseendas üles leidsin ja peopesale pannes lendu lasin – ei saanudki, sest see sündis alles siin ja praegu – kordumatu hetk, mida jagan Sinuga.


Marianne

26.04.2019.a



Kolmapäev, 24. aprill 2019

Olles oma hirmude vang vajab inimene solvumisi





Inimesele on oluline, seotuna olles, teada, et ta on vaba. Inimesele on oluline, kohustusi kandes, tunda oma vabadust. Inimene on kõige suurem iseenda saboteerija, ta suudab ise endale maha müüa kõik selle, mida on otsustanud müüa ja ta oskab musta valgeks värvides võtta tõesena iseenda uskumusi.

Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu, kõnnib temaga kaasa ja hoiab turvas, kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta inimene solvub ja sulgub.

Inimese sees on hirm, et ta ei ole Maailma jaoks oluline. Inimene solvub välise peale, kui kogeb kinnitust oma hirmule. Ta salvestab olnu, peatades hetke, pildina ja hoiab enese sees alles, kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole väärtuslik, sest ta ei ole oluline. Kui ta ei ole oluline, siis järelikult ta ei ole puudu– teda ei ole vaja, sest muidu oleks Maailm teda vastuvõtnud, kaasa astunud ja hoidnud. Nii kummaline ja uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tegelikult tahab inimene teadmist, et ta ei ole puudu, sest siis ei ole teda vaja ja tal on olemas Vabadus iseendana olemisele.

Inimene solvub kohtades ja inimeste peale, millega/ kellega ta tunneb, et peab seotud olema. Peatades endas hetke, sunnib inimene ennast otsima teed, kuidas meeldida ja teha ennast vajalikuks, et suuta muuta Maailma reageeringut iseendale. Inimene tahab alles hoida oma õiguse, et ta võib soovi korral lahkuda, kuid ta sunnib ennast paigale, sest usub, et tema ei saa ära minna, sest on kohustatud kohal olema - kui peab olema, siis järelikult ei saa ega tohi ära minna.

Inimene solvub kohas, kus ta soovib suuta üksi seista, et ise otsustada enese olemiste ja tegemiste üle, kuid ometi ta tahab, et Maailm oleks temaga ühes. Inimene võiks edasi astuda, sest tegelikult on ta vaba minema, kuid inimene ise sunnib end paigale jääma, sest tema sees on olemas veel suurem hirm – hirm vabaduse ees – ta ei tea, kas tema tiivad kannavad teda ja seda, kas ta ise suudab vastutada enese elu eest.

Inimene ei taha tunnistada Maailmale ja veel vähem iseendale, et sõltub teistest, sest on seotud ja teiste sammud mõjutavad tema olemist. Kuidas ta siis võib, lubada endal, tunda seda, et ta ei taha seotud olla, sest see piirab tema vabadust – ta ei julge oma soovi endalegi tunnistada. Inimene usub, et kui tema suudab sundida Maailma muutuma, siis võib ta paigale jääda. Solvumised kuhjuvad, kui ta kogeb, et temast Maailma muutmiseks ei piisa.

Inimene tunneb hirmu, et vabana olles kaotab ta selle, mis tal olemas on. Kaotab selle, mida ta ise endale veel anda või oma ellu luua ei suuda või ei oska, kuid nii uskudes ütleb ta iseendale, et tema ei ole piisav, sest on vähem. Inimene tahab ja vajab üksi ning eraldi olemist, kuid temas on hirm, et ta jäetakse üksi enne, kui ta selleks päriselt valmis on. Kuid linnupoeg kogeb oma lennuoskust alles siis, kui ta pesast alla kukkudes ise oma tiibu lehvitama hakkab.

Inimene vajab solvumist, et ta valiks oma tee ja lõpuks ometi laseks lahti sidemetest, mis on muutunud. Kuid inimene jääb oma solvunud „Minaga” solvumistesse kinni ja selle asemel, et oma teel edasi astuda, hoiab eneses salvestunud pilti ja ootab Maailma vabandust, et kogeda vastuvõtmist, kaasa kõndimist ja hoidmist. Inimene tahab tunda Maailma armastust, sest ta ise ei ole veendunud ega oska näha oma ilu ja ainulaadsust. Tema kannab ennast vähemana tundes endas uskumust, et tema osaks jääb see, mis talle antakse ja selle jaoks, et enamat saada, peab ta suutma meeldida ja asendamatu olla. Tema uskumus on selles, et kui alles hoida või muuta neid sidemeid, mida ta tegelikult oma ellu enam ei valiks, siis tal on õigus soovida olla oluline ja saada seni tasu, kuni ühendav side on alles.

Solvudes peatab inimene aja, mis oli ära, sulgedes selle liivakella sisse. Solvumisi kogudes ja alles hoides loob inimene endale oma Maailma, katsega säilitada, enese jaoks, juba ära olnud minevik. Inimene ei taha seista vastamisi kaotusevaluga ja näha, kuidas minevik ei ole temaga olevikku kaasa kõndinud, vaid jäänud sinna, kus oli selle olemise aeg. Solvumisi toites keerab inimene liivakellasid üha uuesti ja uuesti ümber ning elab solvumiste sees. Solvumistest loodud Maailm neelab eluenergiat, sest see on tühjus, kus ei ole aja voolamist. Valus on avada liivakell, võtta liiv oma pihkude vahele ja abitult pealt vaadata, kuidas ajaliiv sõrmede vahelt olematusesse niriseb – seda, mis kord oli, seda enam ei ole.

Ei ole enam usaldust, sest Maailmas edasi astudes seisis inimene üksi, talle ei tuldud vastu või temaga ei astutud kaasa. Inimene koges, et mitte keegi ei hoidnud teda kinni, ta oli jäetud üksi seisma ja ise oma elu eest vastutama ning ta oli vaba edasi astuma. Solvudes ei jää inimene üksi, sest vabaduse hirmutava avaruse täidab ta liivakelladega, luues ise endale kaitsva Maailma, mille sees olla. Inimene vajab teadmist, et ta ei ole astudes ja olles üksi, sest ta usub, et üksi olemine on karistus, sest iseendas ta ei peegeldu ja nii ta ei tea, millisena ta Maailmale paistab – kuidas saab ta siis ise ennast näha. Kuidas saab armastada seda, keda ise ei näe ...


Marianne

24.04.2019.a

PS see on 600-s blogis lendu lastud lugu 😊



Teisipäev, 23. aprill 2019

„Mina” suures Maailmas - kui ei näe oma ninaotsast kaugemale




Mängides oma sõrmedega, katsudes ja puudutades ennast, avastab inimene kasvades iseennast. Ta vormib sõna „Mina”, andes sellele sisuks selle, kuidas ja mida ta iseendast näeb ning tunneb. Vaadates suurde Maailma näevad tema silmad oma ninaotsa ja inimene teab, et see seal on tema e see on tema „Mina” - see on inimene Maailmas. Ninast saab inimese „Mina” tugipunkt. Kuid, kui nina on „Mina”, siis järelikult asub „Mina” inimese seest väljas.

Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usaldab, et Maailm võtab teda vastu ja hoiab turvas. Kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usu, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta ohu eest, mis on Maailma sõnade ja tegude sees ning taga, inimene solvub ja sulgub.

Solvudes sulgeb inimene silmad ja näeb oma nina, sest tema sisemine pilk on sinna suunatud, sest nina on kõige kõrgem tipp, mida inimene iseendast näeb. Kuid tegelikult solvub inimese „Mina”, kes tunneb ennast puudutatuna olevat ja istub ninaotsale, et inimene näeks teda ja aitaks iseennast solvumisest läbi minnes. Mida inimene näeb see on olemas, mida inimene tundega toidab see kasvab ja nii ilmuvad nina peale/ külge moodustised või mingid muud lisad, toimuvad muutused, mida seal ilma solvumisteta ei oleks.

Solvunud „Mina” on kui pisikene haiget saanud laps, kes ei usalda Maailma. Ta vajab lohutust ja hoidmist, füüsilist kallistust ja teadmist, et ta suudab muuta iseenda Maailma, st seda Maailma, mis asub inimese sees, sest see, mis on väljas ei kuulu inimese ega „Mina” sisse. Inimene võib tunda ennast puudutatuna välise poolt, kuid seda sellepärast, et tema „Mina” on olnud temast suurem ja asunud väljaspool inimest. Seda, kes on inimene iseendana, seda ei saa keegi tema seest kätte ega ulatu muutma.

Kui inimene vaatab oma haiget saanud „Mina” ja võtab isiklikult seda, et nüüd peab tema seda pisikest ja õrna olevust „Maailma” eest kaitsma, siis näebki ta enese ümber vaenlasi ja ohte, millele peab vastu astuma. Inimene, kes tunneb ennast puudutatuna olevat, reageerib, valib strateegiaid ja peab lahinguid, sest tahab õigluse jalule seada. Inimene tahab, et Maailm tunnistaks oma tehtut ja vabandaks, kuid seda ei juhtu, sest koht, kus inimese „Mina” haiget sai, asub vabades vetes – seal, kus on kõigi territoorium, sest see on ruum, mis ümbritseb inimesi ja see ei kuulu mitte kellelegi, vaid on kõigile kasutada.

Inimesed hõivavad selle territooriumi osasid, laotades sinna asju, millele lisavad oma nime, et teised teaksid eemale hoida ega puutuks eraomandit. Just nendes, vabades vetes asuvad „Mina-d” puutuvad teiste „Mina-de” vastu ja seal saadaksegi haiget ning solvutakse. Inimene peab neid alasid enese osadeks, sest on sinna endast andnud, kui on olnud looja ja omanik. Ta võib ja saab kõige selle juurest ära minna, kuid tahab olla ja hoida enesele kohti, millele on oma nimega sildi juurde pannud.

Kui „Mina” istub ninaotsale ja on solvunud, siis näeb inimene Maailma läbi oma solvumise. Ta ootab, et vabandataks tema „Mina” ees, kuid mitte keegi ei paista tema „Mina” nägevat ega olemasolemist tunnistavat. Kui väline ei võta juhtunu eest vastutust ega pea inimese „Mina” oluliseks, siis tunneb inimene ennast tähtsusetuna, sest ta on vähem ja järelikult väärtusetu.

Kui inimene läheb ära, siis ei ole teda seal, kus on tema asjad. Ta on ära tervikuna, sest temaga on kaasas kõik see, mida ta ei saa endast lahutada – see on tema ise. Inimene soovib tõendust ja käega katsumist, et kogeda oma „Mina” olemas olemist. Kuidas on võimalik näha oma „Mina” olemas olu enese sees - see on tunne ja teadmine, iseenda loomine ja iseendas vastuvõtmine.


Marianne

23.04.2019.a



Pühapäev, 21. aprill 2019

Välisest vigade otsimine





Vahel tunned, enese sees, justkui tühjast kohast tõusvat pahameelt, mis on suunatud kellegi või millegi vastu. Endalegi märkamatult oled hakanud käima mööda rada, millel kõndides otsid selle, kellegi või millegi juures üles vead, mis Sinule ei meeldi ja mille tõttu oleks Sul justkui õigus teist vihata. Mida suurem on vigade arv, seda suurem on Sinu vastumeelsus ja seda suurem on Sinu õigus ning seda enam on Sul põhjust see „Viga” oma elust kõrvaldada.

Selle pahameele, vigade otsimise ja viha kasvatamise taga on see, et hetk või paar tagasi kogesid Sa oma käeulatuses, midagi sellist, mida oled enesele väga-väga ihaldanud. See, keegi või miski, milles/ kelles Sa hulganisti vigu leiad, seisaks just nagu Sinu teel ees ja omamoodi Sa usud, et kui seda miskit või kedagi teel ees ei oleks, siis oleksid vaba saama seda, mida ihaldada – saaksid soovitu endale, kui seisaksid üksi ja eraldi.

Välises vigade otsimine on alateadlik katse lahendada oma elus teema, millele Sa ise veel ei oska või ei suuda leida toimivat lahendust. Leia enese seest üles see pilt, mida Sa nägid, kuid, kuhu Sa ei saanud sisse astuda ja ütle endale, et Sa mõistad iseennast ning tunnista ausalt, et nähtu ei realiseeruks sellisel kujul ka siis, kui „Viga” Sinu elust kaoks. Tee läheb edasi.


Marianne

21.04.2019.a

Laupäev, 20. aprill 2019

Kui kaasteelistest said vaenlased





Ma olen väsinud
viha tundmast.
Ma ei taha enam
meeles pidada seda,
miks mina pean
viha tundma.

Sellest varem sain jõudu,
et ennast kaitsta,
olla valvel
ja ohuks valmis.
Maha salgasin
positiivsuse,
endasse peitsin
sillerdava naeru,
altkulmu põrnitsesin,
umbusuga vastasin.

Ma ei usaldanud
kätt sirutada
ja Maailma tervitada,
sest olin kogenud,
et seal olid okkad
ja valusad hetked.

Kuid nüüd
ma olen väsinud
iseennast vihkamast
ja ära kustutamast.
Olen väsinud
inimesi kartmast
ja hiljem kahetsemast,
et taas ei suutnud,
teisi kohates,
neid avali vastu astuda.

Ma olin solvunud,
et teistel on õigus
teha täpselt nii
nagu nemad tahavad,
kuid nende tahtmine
ei ole minu saamine,
sest nende soovitud soovid,
ei ole soovitud
minu soovide täitmiseks.

Minus oli hirm,
et taas ma ei saa seda,
mida tahan,
sest teistega koos olles
vajasin teadmist,
et ma suudan ja saan,
ALATI,
iseennast hoida ja kaitsta.

Oma mätta otsast
teisele vastu vaadates
Mina solvusin,
sest ei saanud oma tahtmist
ja siis teine jäi süüdi,
sest selles kohas
ei saanud mina ise
anda enesele seda,
mida mina vajasin.
Sellest inimesest,
kes seisis oma Minaga
minu tee peal ees,
sai minule vaenlane,
sest allajäämisega
mina ei leppinud.

Teine sai sildi,
mida vaadates
enesele meelde tuletasin,
et nüüd mina pean
eneses viha tundma,
sest pidin mäletama,
miks kord solvusin,
kui nii seisin taas
vastmisi teadmisega,
et ei saanud seda,
mida tahtsin Mina!

Seni kuni mina ei taha,
seni mina ka ei tee,
alles siis,
kui ma päriselt
ja täiesti tõsiselt tahan,
siis ma olen
ja ka teen.

Ma olen väsinud
viha kandmisest.
Nüüd tahan sirutuda,
kõige ja kõigi
poole avaneda.
Tahan ise olla
ja iseendana olles,
inimesi pelgamata,
päiksena särada.


Marianne

20.04.2019.a



Reede, 19. aprill 2019

Hinge teekond on ajatu, Inimese teekond ajaline





Inimene soovib olla õige ja eksimatu, et mitte keegi ei saaks talle öelda, et ta on midagi või kuidagi valesti teinud, olnud või elanud. Inimesel on tarvidus olla kohe, esimesel korral, õige ja parandust mitte vajav. Inimesel on keeruline iseennast ja oma elu, kui kordusi korduste järel korrata. Inimese sees on kärsitus, sest ta tahab tehtu seljataha jätta ja edasi minna. Inimese tee iseendani on kui põllupeenra harimine, mis on rutiinselt korduv tegevus, mille tulemus ei ole jääv, vaid pidev protsess.

Miks inimene usub, et ta eksis, kui ta ei oska või ei saa teha kohe ja kõike õigesti? Miks inimene usub, et teiste sõnad määravad tema eksimise? Miks inimene usub, et eksides on ta vale? Kuidas saab inimene iseendana olles vale olla?

Eksimine tähendab segadust, sest inimene oli valinud sellise tee, mis ei viinud soovitud tulemuseni. Järelikult oli inimesel olnud siht, milleni jõuda või eesmärk, mida saavutada. Eksimine tähendas ebaõnnestumist, sest sooritus oli olnud vilets. Inimene oli olnud suunatud tulemusele ja teekonna sisu ei omanud suuremat tähendust. Kui inimene  eesmärgini ei jõudnud, siis järelikult oli kusagil keegi või miski valesti.

Hinge teekond on ülesandeid lahendades edasi astumine, kui eksamit ära ei anna, siis tuleb uuesti rajale minna.. Inimese tee on iseenda elu elades, iseenda tundma õppimine. Inimese õppetundides on valik, kas läbida teekond punktist A punkti B või kõndida hetkest hetke. Hing on näinud, Inimesena kõndides, oma teekonna pikkust ja selle sisu, ta teab, kui palju on Inimesel veel läbida jäänud, enne kui too iseendani jõuab. Kuid kuidasas kõndida seekord nii, et eksam saaks ära tehtud ja ei peaks enam tagasi minema ega uuesti kordama, vaid saab läbielatu seljataha jätta ja edasi astuda, lõputu küünlapäev jääks siis olemata.

Inimese sees on ähmane aimdus, et tema teed võivad olla korduvad kordused. Inimese kärsitus on põgenemine enese eest. See, mida inimene peab eksimuseks on tema õppetund. Hing peatab inimese – Ole kohal, Sinu peenar vajab harimist, viibi hetkes, ela oma elu! Inimene tormab edasi, sest ta usub, et tema Maailm saab otsa. Inimene elab kiirustades, sest tema aeg on mõõdetav tundides. Hing elab ajatuna, sest tema aeg kestab terve igaviku. Inimene – tuleb minna enne, kui hetk lõppeb, Hing – soovib olla kohal, kuni hetk kestab.

Inimene oma sisimas teab, et oma elus on tal ülesanded ja ta peab, midagi ära lahendama enne, kui tema aeg otsa saab, kuid mida täpselt seda ta ei tea. Inimene ei tea, milline tema poolt tehtud „viga” on määrava tähtsusega, et seda tehes peab ta uuesti oma teed alustama ja nii saab iga ebaõnnestumine ja iseenda valena tundmine, tema sisemist protesti kuulda – Mina ei ole vale, Mina olen õige, Mina tahan edasi astuda!

Inimene ihkab kohale jõuda, et kohale jõudnuna taas edasi minna. Inimene tahab teel olevast möödudes läbi minna, ta ei taha olla kestvas olevikus, sest ta vajab teel olemist. Kuid just teekonna sisu on oluline, kogeda seda, mida inimene tegi, kuidas oli, mida koges ja mida mõistis. Kuid, kui inimene ei peatu, vaid tormab silmapiiri suunas, siis ei ole teda kohal, sest ta ei ole maandatud vaid lendab rabedana õhus. Inimene ei ole maitsnud olemist ega nautinud iseendana elamist.

Oma põllupeenra harimise mõte on olla kohal igas oma hetkes. Tormates edasi on inimene juba tulevikus, ta on seal, kus tema töö on tehtud, kuid nii on ta oma elu elades tööd teinud, inimene ei ole oma elu vaadanud. Rohides ollakse ühes kohas paigal, kuid nii ei saa edasi minna. Teedel kõndides ei ole inimestel kohustusi. Tee on seotud kaugustega. Teel käies kõnnitakse üha edasi, et kuhugi kohale jõuda. Kuid ometi jõutakse ka rohides, kastes ja kasvatades kohale, lähemale iseendale – kuidas märgata seda, mida ja kuidas rohitakse, mis on sel hetkel inimese sees. Kuidas jätta vastumeelsus ja sundus teha oma elu, kui tööd ning vaadata kestvat hetke kohal olles.

Vaadates igatsevalt sinna, kus vagu lõppeb ja algab vabadus, tunneb inimene ennast ahelates olevat, ta on hetke külge kinni seotud, sest ta usub, et vabaks saab ta alles siis, kui töö on tehtud, st vaba saab ta olla seal, kus tööd ei ole. Töö on kellegi teise jaoks ja pärast tegemine, sest selle eest, tulemuse pealt ja järgi, makstakse inimesele tasu. Sealt tuleb ka nimetu rahutus inimese sees, soov jõuda üha uute verstapostideni, et siis seal saada teada, kas lõpuks ollakse oma ülesanne lahendanud ja tasu vabaduse näol on saavutatud või tuleb ikka veel tööd teha, kuid nii elades on oma elu elamine töö tegemine. Uskudes, et keegi teine ütleb ja määrab, kas tema elu oli õige või vale, ei jää inimesele kohustust ega vastutust oma elu kvaliteedi ees, sest tema usub, et lõpuks osutub määravaks sihtpunktide arv.

Inimene tahab jõuda järgmisesse hetke veel enne, kui sellest saab minevikku kaduv olevik. Ta usub ja tunneb, et kõik tuleb ära teha, mis iganes see KÕIK siis ka tähendab, kuid kindlasti hõlmab see kõike seda, mis inimest isiklikult puudutab ja tema silmapiirini ulatub. See kõik tuleb ära teha ja lõpetada veel enne, kui tema aeg otsa saab. Mõne inimese aeg katkeb poole sammu pealt, teised istuvad ja ootavad katkemise hetke, kartes ja ometi ihates kogeda seda, millal jõuab kätte nende aeg. Seal, elusügises, tundub aega lõputult käes olevat, oma kogutud helmeid lükkides on Inimeses kahetsus, miks ta ometi ei leidnud aega peatuda, seisatuda siis, kui kõik oli veel olemas ja tema tee oli alles pooleli. Inimeses on kahetsus, et talle ei olnud oluline olla kõige sellega koos, mille keskel ta oli. Olla koos sellega, mida ta teele kaasa ei saanud võtta, kui edasi astus.

Inimese teekonna mõte on selles, kuidas inimene elab ja millise mõistmise ta endaga kaasa võtab. See on hetkedest sõlmitud kee, mida inimene oma sõrmede vahel, helmes helme järel, paelale lükib. Iga helmes on omanäoline, erineva värvi ja sisuga – see on inimese tegelik tasu ja oma elust kaasavõetud kingitus, mille ta ise on endale valmistanud - iseenda elu, kui teekonda läbides, igas oma elatud hetkes kohal olemine.


Marianne

19.04.2019.a