laupäev, 28. november 2020

Kiusatu X - Miks MEIE ei õnnestu kiusamise lõpetamisel

 



Lugu, mis jäi vahele

Vastus küsimusele, miks Meie – lapsed, vanemad, spetsialistid, õpetajad – ei õnnestu kiusamise lõpetamisega, on – Meie kõik tegeleme enesekaitsmisega ja iseennast kaitstes vaatame ühte ning sama lugu erinevate külgede pealt. Sulgeme iseennast haiget tegevate teiste eest ja seisame eraldi.

Kiusaja saab enesele tähelepanu, mis ei tee teda ilusaks ega heaks. Tema kuulab ja vabandab ja läheb, kuid mitte kellelgi pole päriselt aega küsida tunde taguselt lapselt – Mis Sinuga juhtus, kui Sina olid teisega ühes? Kui ka küsitakse, siis oodatakse „õigeid” vastuseid. Kuid, kuidas oskab laps öelda seda, mis on tegelik põhjus, kui tema ise ei saa veel iseendast ega iseendaga toimuvast aru?

Kiusatu saab teravdatud tähelepanu osaliseks ning peab tooma tõendid kiusamise kohta, et tõestada enesele tehtud ülekohtu suurust ja paikapidavust ning suutma näidata ennast selle õigena, kellel on õigus abile ja haavatuna olemisele. Kiusatut ei ole ilus ega hea vaadata, sest tema toob nn olematu teema päevavalgele.

Õpetaja saab ebameeldiva tähelepanu osaliseks, sest vaade on suunatud tema kui õppinud pedagoogi pädevuste hindamisele ning lisaks sellele võetakse temalt ära, enesele kuuluvat, rahulikku aega, kui tema peab, sest on kohustatud, tegelema teemaga, kus võitjat ei tundu olevat.

Lapsevanem tunneb häbi ja ennast süüdiolevat – see on ju tema laps ja seal ei ole õieti vahet, kas tegemist on parajasti kiusatu või kiusajaga. Enesekaitseks viha valides on lootus, et ehk ei olnud kõik nii või oli keegi teine ise süüdi. Oma lapse teod või kannatused näivad määrivat vanema – tema saab koju lapse, kellega kaasas on ülesanne – Tehke korda, siis saate tagasi saata!

Kuidas teha „veaga” laps korda? Kuidas teha korda see, kes mingil põhjusel valis teha seda, mida ta tegi? See on oskamatus tulla toime oma tundega. Kuid tunne avaldub teole eelnevas hetkes või kasvab selles ületamatuks – on päriselt olemas vajadus ise ennast kaitsta selle lahendusega, mis osutub sel hetkel ainuvõimalikuks. Pidurit ei ole, sest ei ole veel oskust või enam jaksu iseennast kontrollida või teisale suunata.

Kellel on aega päriselt ja teadlikult tunda selle jaoks, et iseennast mõista, kui on olnud, kuid lugu lahendades öeldakse – Lõpeta ära! See on üks lahendus, et saaks edasi minna, milles ei peatuta ja seal ei kohta, et kogeda omi tundeid. Me ei saa kiusaja käest kätte vastust, miks tema valis sellise lahenduse – ta ei usalda meid ega näita meile oma haavatust, sest kui laps kordab oma tegevust, siis saab ta külge sildi, mis kinnitab tema vigasust – tunde veaga laps – ja seega saab lapsest ja temaga seonduvast ümbritsevate jaoks probleem. Enam ei ole aega ega kohta selle jaoks, et tegelikult on lapse elus raskusena teema, mida tema ise ei oska, jaksa ega suuda lahendada, sest väike inimene vajab enese jaoks aega ja enesele abi. Kuid aega ei ole, sest toimuv tuleb koheselt lõpetada, et teised osapooled ei peaks omi tundeid kogema. MEIE ei lahenda kiusamist ära, sest kõik osapooled lahendavad, oma tundeid tundes, ühe loo raames väga erinevaid lugusid – iseendi sügavikes elavate tunnete omasid.


Marianne

28.11.2020.a

reede, 27. november 2020

Kiusatu IX - Ei armasta ja armastan

 


Lugu, mis jäi vahele


Täna mina ei armasta Sind – inimene!

Täna mina ei armasta Sind,

sest Sina oled olemas, kuid vaikid.

Oled olemas, kuid eirad

või lased lendu sõnu,

mis ei ole põhjendus.


„On olnud, alati on olnud,

eelnevad on ellujäänud.”


Kiusatu tunneb, elab ja on.

Tema elu ei kao

ega muutu olematuks,

vaid muudab iseennast tundetuks,

tuimaks selle jaoks,

et tema suudaks minna ja olla seal,

kus tema on kiusatu.


Pilkudes, sõnades, kõlab väide -

"Sina ise oled SÜÜDI!"

Kiusatu olevat ise teinud

ja ise olnud -

andnud ise põhjust

ja seega on alust.

Järelikult on tema ise

enesega toimuva ees süüdi.


Kuidas kaitsta ennast

nende inimeste eest,

kes kutsuvalt ütlevad -

„Tule, meie aitame!

Tule, meie kaitseme!”

Kuid minnes

ja ära rääkides,

mis oli ja kuidas oli,

et too tegi või teine ütles

ja siis saadi haiget,

sest enese sees või pihta tunti -

enese kaitseks ära kaevatakse,

et ise ei tulnud toime,

ise ei osanud olla

ega midagi muuta -

iseendast ei piisanud,

et ise ennast hoida.


Siis tullakse kokku,

kuulatakse ära,

noomitakse ja vabandatakse

ning minnakse laiali -

järgmise korrani.


Kui kaua käib see tants,

edasi-tagasi,

pihta ja vastu -

hups kogematta.

Kas kiusaja kunagi tüdineb,

kiusatu piisavalt vastuhakkab,

uus objekt leitakse

või ei lõppegi ...


Läheb aasta ja teinegi veel,

päevad on pikad -

tuleb olla ja õppida seal,

kus peab olema -

inimest Inimeseks

kasvatavas tehases.


Laps väljast kasvab suureks

ja pealtnäha tundub ta korras,

kuid seest on inimene katki,

sest jäänud on haavad ja armid,

sellest kuldsest õppimise ajast.

Kaasas käivad inimeste sõnad,

mis muutust lubades

ei suutnud muuta

tegelikult mitte midagi.


Tule, õpi olema sellisena

nagu ise oled! -

kuid seda aeg ei jää

või on liiga vähe -

tegeletakse enesekaitsmisega

ja enese teiseks muutmisega.


See on sõda, kus on lahingud,

on rünnakud ja kaitsetaktika -

tugevam jääb ellu

ja kõnnib läbi,

kuid maksab iseenda valuga

oma valusa elu eest hinna.


Täna mina armastan Sind – Inimene!

Täna mina armastan Sind,

sest Sina hoolid ja tõsiselt soovid,

sest iseennast Sina mäletad

või vaatad ja näed oma last,

kui mitte millestki pole olnud abi,

on kaotamas usku inimestesse.


Sina ei vaiki ega mööda vaata,

ei aita kaasa, et varjata ja ära peita,

elavat lugu olematuna ei lase  paista -

Sina kasutad sõnu ja ütled välja.

Kui ka hääl või põlv väriseb

Sina seisad pea püsti ja oled,

oled olemas katkise inimese jaoks.

Oled teise Inimese poole peal

ja seisad kõrval,

et tema päriselt näeks -

tema ei ole jäetud üksi -

see, mida tema tunneb, sest kogeb,

on päriselt olemas

ja sellega tuleb tuleb tegeleda nii,

et seda ei oleks enam päriselt olemas.


Marianne

27.11.2020.a

neljapäev, 26. november 2020

Tulemise järjekord

 


Tulev saab tulla siis, kui on ära olnud see, mis enne tuleb ...


Marianne

26.11.2020.a

kolmapäev, 25. november 2020

Nii nagu olen tottunut olema

 



Aeg-ajalt taban ennast vastuvaidlemast – see on minu jonnimine. On tahe, et juba olemas olev, mind ümbritsev maailmapilt, oleks teistsugune. Oleks selline, mida mõistaksin, sest oleksin harjunud samade seletuste ja alguse lugudega. Kuid on, sest oli, kuid mina ei tea kõike, mis, kuidas ja miks oli ja on. Tulemus on teine, sest tähelepanu on suunatud teisale ja vaadatud on teisest nurgast. Justkui samasuguste sõnade taga on teine mõte. Justkui samasuguste teede lõpus on teistsugune nimetus.


Jonnin väikese lapsena enese sees, sest tahaksin, et oleks nii nagu Mina Maailma olen tottunut nägema – on nii nagu mina tean selle olevat. Küsides, et proovida mõista, öeldakse – on, sest nii on olnud. Enda seest välja vaadates ei tundu see alati õigem olevat, sest ei ole justkui vajalik ega vahel ka mõistlik – kuid on kunagi olnud ja see on võetud kaasa ning nüüd korratakse – mina vaatan kõrvalt ja pealt, sest ei ole selle ajaga ühes kasvanud ega kõndinud.


Olen abitu ja segaduses, kui sõnad minu ümber annavad teise tähenduse ja mina ei saa neist aru – olen eksinud ja kõrvalejäetud. Olen enese maailma sees olles teisest maailmast välja jäetud. Teiste lugudes ei ole kirjas minu lugu – on joon vahel, mis eraldab lahku. On olnud, kuid mina ei ole olnud. On kaks erinevat aega ühe ja sama aja sees. Vahel tahaks hüüda - Muutke omad vaated ja tähendused ära, siis on minu maailm ühes teie omaga! Siis oleks mõlemail nii nagu see on olnud – üks sõna on üks tee, valik, ja lahendus. Seega oleks selgus ning valitseks üksteise mõistmine ning mina saaksin aru ja minust saadakse aru.


Sellel olemas oleval maailmal on ka mind keeruline mõista, sest mina ise kasutan neile tuttavaid sõnu teisiti. Minu lood ei ole nii nagu nemad on tottunut. Miks peaks teise keelde ümber pandud lugu olema lihtne lugu, kui see ei ole seda ka omas keeles alati ja kõigi jaoks? Tunnen, et vahel tõstetakse eneste jonnist vahe meie vahele. Ei taheta vaadata teise nurga pealt ega mõelda väljaspoolt sisse. Pole vahet kummal pool joont seistakse, kui inimene ei taha iseenda sisse ega iseendale otsa vaadata, siis on iga põhjus hea, et seista vastu või pöörata naljaks või keerata pilk ära või sõnada mõistmatuks. On, sest on olemas. On mõlemad Maailmad olemas, sest kaks erinevat Maad on ühe suure Ilma sees olemas.



Marianne

25.11.2020.a

teisipäev, 24. november 2020

Vaatenurga vaate nurk

 


Nii kergelt tuleb trots ja pahameel selle vastu, kelle või mille pärast tundub, et enam ei ole võimalik mitte ühtegi sammu teha. Kas küsimus on välises Maailmas või iseenda sees? See oleneb omatavast vaatenurgast, kas üks ja seesama asi on ühtedel põhjustel hea ja ilus või teistel paha ja inetu. Asi või teema ei muutu ega muuda ennast vaatenurga vahetumise järgi, vaid vaatenurk annab tähenduse ja inimene ise muudab oma suhtumist vastavalt oma vaate nurgale.


Marianne

24.11.2020.a

esmaspäev, 23. november 2020

Inimese Jumal - Inimese poolt kirjutatud, Inimese poolt tõlgendatud, Inimese Aja Lugu



 

Hirm, puhas hirm, on võbelev energiakogum, mis on nähtav, kui inimene enese sisse vaatab. Mida inimene kardab? Millal ja miks ta tundis enda sees hirmu? Kas hülgamishirm on süsteemi või inimese enese muster? Kas Inimene loodi teise inimese poolt ja ta tehakse katki teise inimese poolt ning peale teise inimese sammu teda enam olemas ei ole? Inimene soovib, et see, mis on tema sees, oleks temale endale nähtav temast väljaspool, sest nii usub ta ennast kestvat. Kuid, kes või mis on see inimese Mina väljaspool teda ennast?

Hirmu tundev inimene heidab põrmu hirmust teise inimese ees, ei ole hardust ega ülevust selles loos – Sina oled tugevam – Mina alistun. Üks inimene on ülim ja üle. Üks on üleval - teine jääb temale alla. Öeldakse, et elu ei ole antud kingitusena, vaid on võlg, mida tasutakse oma kannatusi kandes – tuleb olla alandlik, alla andev. Inimene saab loa olla, kuna või kui teine lubab tal olla ja kui teda enam ei taheta või pole ta õige, siis teda enam ei saa olema.

Inimene ei ole kindel, et tema on oluline – ta uskus seda, kuid kaotas oma usu. Iga kord, kui ta lubas enesel uskuda, siis tuli pettumus – korduv kogemus, et tema ei ole hoitud. Iga korduv sarnasus kinnitas temas olevat mälestust – Mina olen hüljatud! Selliste kogemuste kordus viib jõu ja ühendab lahti, kaotatakse iseennast kinnihoidnud tasakaalupunkt – oma usk, millessegi või kellessegi.

Usu kaotanud inimene on hüljatud inimene ja kogu see aeg, mil ta ootab enese jaoks päästvat märki, sõnumit või valget laeva, ollakse üksinda ja hüljatuna. Ootamise aeg on hüljatuna olemise aeg. Kuid, kaotades oma usu võttis inimene endale teise uskumise, et kui tema ei saa seda, mida vajab sel hetkel, kui tema vajab, siis on ta hüljatud ja järelikult tema ei ole kingitus.

See on ürgne hülgamise hirm inimese sees – inimene saab ja võib üles otsida oma mälust mitmeid aegu ja kohti, mil ta tundis, kuidas teine lasi lahti tema käest. Keeras selja ja läks. Inimeses oli hirm, et ei tule, ole ega saa enam olema – ollakse maha jäetud, sest ei olda kaasavõetud. Side oma hülgamiste hirmuga ulatub inimeste aja loo algusesse tagasi. Seal, sügaval ja pimedas aegade hämaruses, kui mitte miski ei olnud kindel, oli suur teadmatus, sest inimeste aja lugu oli alles alguses. Oli vaja kinnitust, kinnihoidvat pidet – turvalist kordust. Oli vaja kordamisi, et samamoodi tehes nagu oli olnud, saaks taas olema – inimese elu jääks kestma.

Kuigi inimese tänane keha ei ole olnud seal, aegade taguses ajas, on tema sees seesama hirm olemas. Ajal, mil Inimene juba oli olemas, kuid nagu veel ei olnud ja ta koges enesekaotuse hirmu, astus ta oma ammuse aja mustri sisse ja see, mis oli jäetud seljataha, oli olemas tema sees ja ta tundis aegade sisse tagasi – ta oli alguse hirmu sees. Ta ei näinud valgust ega teed – tema oli ära kadununa aja varjude seas. Avades endas ukse, keha mäletab ja inimene tunneb endas vajadust iseennast kaitsta. Hülgamise hirm on see, kui inimesel ei ole olemas seda, mis või kes on tema tugevus. Inimene vajab, et sellel ajal, mil tema ise ei oska, saa või ei suuda, on väljaspool teda olemas see, kes on suurem ja tugevam tema Mina Ise. Inimese tundeminad on iseendast iseendale loodud varikujud – olemata olles olemas olles – inimese soov omada tugevust.

Inimeses on hirm, et tema enese olemas olemine sõltub kellestki teisest, mitte tema enese sammudest ega valikutest. Kusagil on olemas keegi, kes suudab ja saab, kui vaid tahab. Võitjana olemine on inimese jaoks oluline olemine, kui Inimene ei ole veel iseenast iseendast üles leidnud. Kui inimesel ei ole juuri ja ta on kübe aegade tuulte ning teiste inimeste meelevallas, siis võites on see tema jaoks sõnum, mille saab tõsta kõrgele, et näidata – „Mina olen üle!” Kuid ka võites saadab inimest hirm, et tema ei saa olla, kui kaotab üle olemise, sest keegi teine võidab.

Maailma sees on teised, kellel on õigus inimese üle, sest inimene ei ole alati osa, vaid talle antakse osa siis, kui ta on seda väärt – saadav osa teenitakse iseendaga välja. On olemas inimesed, kelle olemas olemist ei peeta osaks ega väärtuseks, mis oleks oluline kogu terviku jaoks. Ühtede olemas olemine on väärtuslikum, kui teiste oma. Ühed omavad positsiooni – nemad on üleval, sest teised, hirmu tundes, tõstavad nad üles ja hoides neid seal, vaatavad alt üles – NEMAD. Teiste otsused määravad inimese elu – poliitika, kasvatus, õpetamine, põhimõtted, reeglid, normid. Inimene peab kuuletuma, sest tema on sõltuv. Tugevama jõud ja suurem toetav tähelepanu annavad teistele justkui õiguse oma tahtmise, ka teiste inimeste üle, täide viia. Jõu tugevus aitab enesenäoliseks luua ja hoida enese kontrolli all Maa ja Ilma koos inimestega – seda tehakse (enese)kaitsmise eesmärgil. Kellegi teise poolt tehtud otsus muudab inimese Maailma – tuleb kuuletuda ja käsku täita.

Inimesed hoiavad enese sees hirmu alles selleks, et mäletada – see on Inimese Aja lugu Inimeste Aja Loos – on katkised inimesed, kes ise ei ole olnud kingitused, sest keegi teine on oma olemas olemisega olnud võitjana tänamist pälviv kingitus. Inimesel tuleb oma elu saamise eest teenida ja kummardada, sest keegi teine tõsteti kõikide hulgast välja ja seati kõrgemale üle teiste, et need teised saaksid jätkuvalt tänada saadud kingituse eest – oma elu eest. Kuid, kui saab anda, siis saab ka võtta ja oma elu kaotuse hirm elab inimese sees.

Üksi olla oli ja on hirmus, hirmutav oli ja on olla ja jääda üksinda. Iseenda alles hoidmine nõudis ja nõuab enamat, kui vahel üksinda jaksatakse kanda. Jumala kuju on inimesele olnud vaja selle jaoks, et oleks olemas ankur väljaspool inimest ajal, mil inimene tunneb ennast üksinda ja hüljatuna. See on soov, et oleks olemas see, kes on inimesest väljaspool inimest alles hoidmas. Erinevate nägude ja värvide Jumal on enesenäoliste Mina-de nimi. On teadmine, et ollakse, sest ON ja sellest tuleneb ka tänamise kordamine – et oleks alles ja olemas, hoidmas inimese jaoks alles, et siis kui on vaja, siis oleks olemas. Sellega ühes käib hirm, et kui ei olda õige, st ei täideta õigeid reegleid, siis hüljatakse ja väljaspool ei ole enam kedagi olemas. Ajas sai välisest olulisem, sest selle rahul ja õigena hoidmine andis enese sisse rahu – inimene on endast andnud ja olnud ning seega saab ta võimaluse vastu – tema ON hoitud.

Ära olnud ajast kulgevad inimeste ajas kaasa igapäevased kordamised, kuid kordustele saab vinti peale keerata – „Ära tee seda, toda ja teist – ei tohi ja pead – pead kuuletuma ja kuulama, sest kuulud sellele, kes andis! See on, inimeses hirmu alles hoides ja seda kasvatades, hoiatamine – kui vihastad välja, siis karistatakse või võetakse ära, sest inimene ise on kübe ja armetu olend, kes elab ja on teise armust. Tänamisega hoitakse eneses alles sidet, pööratakse tähelepanu ja kasvatatakse seda, mida ei nähta, kuid tahetakse näha, sest usutakse inimeste poolt kirja pandud ja tõlgendatud Inimeste Aja Lugu.

Iga inimene maksab ise oma elu eest hinna, mis see temale endale maksma läheb – ta maksab iseendaga iseendale. Tänu ei ole pidev tänamine. Tänades teise teenimine on oma tähelepanu, kui oma jõu ja valguse teisele suunamine – iseenda tee teisele omistamine.

Uskudes ja soovides, et see, kes või mis on väljaspool iseennast iseenda tugevus, annab inimene ise oma jõu ära. Suunates oma tähelepanu enesest välja – kasvatab inimene väljaspool olevat Mina, oma Jumalat, iseendast suuremaks ja tugevamaks, sest ainult nii saab see olla inimese jaoks vajaminev. Suunates oma tähelepanu väljasolevale annab inimene loa ja võimaluse kasutada eneses olevat – märgib enese oma teise omana olevaks. Inimene ise on kodust ära – teist teenimas ja sellepärast on tema sees hügamishirmust tulenev üksindus. Inimene ise on iseennast üksinda jätnud.

Tänapäev on pealispind, mille all on see, mis on olemas. See, kes oli, see oli. Mis on, on selleks, et tänasena olles saaks homne tulla – iga inimene on osa tervikust. Igal inimesel, kes on olnud, on või saab olema, on oma Aeg olemas olla. See on seesama, kui päevast saab öö ja aastajad vahetuvad – inimese elu on Aeg, inimese Inimesena olemas olemise Aeg.

Inimene on, sest on tema Aeg olla olemas – tema on oluline, sest loeb see, kuidas ja millisena tema oma aja sees elab. Tänan on tänu kõigile ja kõigele, mis olnud, on ja saab olema. Kõigile ja kõigele sellest, millest inimene on, millele annab ja saab osa. Inimese tasakaalupunkt on hingamine. Hingamine sügavale enese sisse ja sügavalt enese seest välja. Inimese kese on inimese sees. See on teadmine – OLEN. Inimene ise on Valgus ja iseendana olemas olemise tugevus – hinga ja avane - täida ise ennast.


Marianne

23.11.2020.a


pühapäev, 22. november 2020

Uksed on võimalused

 


Võimalused on uksed, millest sisse astudes teeb inimene sammu edasi. Kõik uksed ei jää paigale ega igavesti avatuks. Inimene tunneb jonni eneses tõusmas, sest tema tahab, et uksed oleksid majadena paigal. Ta vajab, et uks oleks olemas ruumina, mis on tema jaoks alati olemas ja ootamas. See on kindlus ja turvatunne.

Uksed ilmuvad ja kaovad vastavalt inimese poolt tehtud valikutele ja sammudele. Olemas on need, mida vajatakse, kaovad või sulguvad need, mida enam või veel ei vajata. Edasise ees, tundmatuse lävel seistes, hirmu tundes, vajatakse püsivust ja seda, et tee oleks nähtavalt olemas ka siis, kui pole veel astutud.

Inimese tee on laotunud, kuid ta ei näe seda, sest muidu ta ei valiks nii nagu rohkem valikuid ei oleks või nii nagu valikuid oleks lõppematu arv või jätaks valimata või võtaks esimese või selle, mis kätte näidatakse või ... .

Inimene valib ja astub ustest sisse, mööda või vastu – on kogemused enese õppetunnid iseenda poolt astutud teel. Seljataga on, jala puudutus teeb nähtava jälje ja ees on ootamas kõik see, mis ootab just teda ees.


Marianne

22.11.2020.a

laupäev, 21. november 2020

Kõige enam müüvad katkiste inimeste lood

 


See siin on blogi 1100-s lugu


Kõige enim müüdud artikkel Maailmas on katkise inimese lugu. Värviliste ajalehtede ja ajakirjade kaasi täidavad katki olnud või olevate lood – ühed on edukalt ennast ära parandanud, kuid teised põhja välja vajunud. Loed, kuulad ja näed seda suurt Maailma – Maailm on katki, sest inimesed selle sees on katki. Maailma parandatakse ja inimesed püüavad eneste oskuste ja teiste abiga iseennast ära parandada. Ollakse ühes meeles, et rohkem on vaja tuge, tähelepanu õigesse kohta ja ressursse, sest abivajajaid ja tugeotsijaid on üha enam. Õnnestumiste lugusid on ajakirjade kaantevahed täis, kuid õnnelikke lõppe on vähem inimeste igapäevaeludes. Lahendatakse lugude pealispindu. Otsitakse lahendust sellele Mis On, mitte seda Miks On.

Katkiste inimeste lugude taga on tunded. Tunne, see on lihtne sõna, kuid kõige keerulisem Maa ja Ilm. Tunded on kohal kõikjal ja just neist saavad alguse väikeste inimeste sisse sulgunud ja suuri inimesi saatvad valusad mustrid. Inimese kasvamise aja alguses ei ole veel ja alati oskust tunda. Inimene tunneb, kuid tema ei oska öelda mida, sest tal ei ole sõna, mille tähendus annaks selgitava ja tunnet lahustava vastuse. Inimene otsib enesega toimuvale lahendust, ta leiab selle oma eale ja võimalustele vastava.

Kui väike inimene näitab oma tunde välja, siis ta palub abi. Kuid inimese poolt väljaelatud ja  välja näidatud tunne saab vastureageeringu. Kogedes neid vastuseid inimene õpib – tema jaoks ega temal ei ole alati aega, kohta ega õigust oma tundeid tundma õppida. Kõigil on Maailma sees kiire. Igaüks elab oma elu omaenese oskuste, võimete ja ressursside toel. Kõigi aeg tundub otsa saavat just sel hetkel, kui tunde tundmine toimub, sest kohe tuleb, ootab või tahetakse midagi muud. Saabuvast võib ilma jääda, kui olevik ei kao ega lõppe. Kellel on päriselt aega oodata ja kohal olla, ilma vastu tundmata ajal, mil inimene tunneb?

Tunnet tundev inimene saab vastuse - „Lõpeta ära! Vaheta oma tunne ära! Mis Sinul viga on? Sul on ju see või teine! Sina ise olid seda ja teist! Vaata, mida Sina tegid! Vaata, milline Sina oled!” Tunnet tundes saab inimene enese pihta hinnangu. Kaotaja ja võitja mängust võtab ta endaga kaasa teadmise, et võitnud inimese tunne on tähtsam – võitja tunded on õiged ja ilusamad, kui kaotaja valu. Väike inimene vajab, et sel hetkel, kui temas valla pääsenud tunne on veel nimetu ja tähenduseta, ollakse väljaspool teda tema jaoks olemas. Inimene vajab teadmist, et ta on hoitud ning tema jaoks on turvaline koht ja aeg olemas.

See on hirmutav hetk, kui tunne on olemas, kuid inimene peab suutma olla nii nagu ei oleks seda olemas. Inimene õpib, kuidas varjata, ülekirjutada või ära "kustutada" enese tunne. Inimene kasvab ja kasutab sama lahendust - varjab, kustutab, teisendab, kuid see ei kaota ära iseenda loo algust – oma tunnet. Hetked korduvad, et aidata leida lahendus – tunded tõusevad ja inimene reageerib ja Maailm reageerib vastu. Ühe ja sama loo raames lahendatakse üheaegselt erinevaid lugusid – osapoolte endi lugusid. Igaüks teeb seda oma tundemätta otsast ja iseennast teiste vastu ja eest kaitstes.

Inimese tee, tagasi oma tunde juurde on raske, sest inimene tegeleb enese kaitsmisega. Inimene ei julge olla avatud ja alasti. Ta ei usu, et tema jaoks on olemas aeg ja mõistmine. Inimene omab hinnangut tundena olemisele ja ta mäletab, et teise inimese tunne, see, mis on tähtsam ja õigem, on eespool tema aega. Teiste vastureageering, temas olevale tundele, suudab inimest nii valusalt puudutada, et tema ise ja tema Maailma kukuvad katki. Iseennast kaitstes annab inimene lahendust otsides vastuseid, Mis On pealispinnal toimuvat peatavad, kuid ei seda, Miks temas lugu olemas On.


Marianne

21.11.2020.a

reede, 20. november 2020

Hüljatud III - Sisemise kurbuse pisarad - Inimene Mina-de segaduses

 


Ennast kaitsev inimene on hülgamist kogenud inimene. Oma ajas on ta tundnud enese jaoks ületamatut hülgamisest tulenevat hirmu ja selle tunde kordumise vältimiseks on tal vaja iseennast teiste inimeste eest kaitsta. Hirm inimeste ees loob enesekaitseks üksinduse, kasvatab viha inimeste vastu, et ära olnust mälestust eneses alles hoides korrata enese sees – „Minus on hirm, sest mina olen üksinda ja haiget saamise vältimiseks - mina kaitsen iseennast inimeste eest ja vastu!”

Iseenda otsusega üksijäänud inimene annab enesele kurbuse kaaslaseks, et ta saaks olla koos ja ühes – enese sees, turvaliselt. Kurbus on pisarad inimese sees. Viha temas on tuli, mis süütab põlema, kuivatab pisarad ning kustutab, tuhaks põletades, inimese valu – annab jõudu olla ja elada, sest jätkuvalt valusast hülgamisekogemusest saab korduv muster ja see muutub inimest ümbritsevaks kookoniks – inimene kogeb üha uuesti ja üha laiemalt enese hülgamist ja seda isegi siis, kui teda tegelikult enam ei hüljata.

Inimene koges hülgamist ajas, mil ta ei olnud veel valmis olema ise – seisma ja vastutama iseendaga toimuva eest. Inimene kasvatas enese sisse Mina, kes on Ise. Inimese sees on uskumine - „Mina olen hüljatud.” Inimene pööras oma kogemuse ümber - „Mina ei ole hüljatud, sest minul on Mina, kes on Ise.” Toetavateks tunneteks said Kurbus, mis aitab alal hoida uskumust, et ollakse hüljatuna üksinda jäetud ja Viha, et saada jõudu vastuvõidelda potentsiaalsetele hülgajatele. Inimene ei saa usaldada teisi inimesi, sest nemad on Maailmas eneste jaoks olemas. Inimesel on vaja iseennast väljaspool iseennast - oma Mina, kes oleks olemas tema jaoks.

Enese otsusega on hülgamist kogenud inimeses olemas Mina, kes suudab ja teeb vajamineva – seisab nähtavalt eraldi ja on tugev üksinda. Inimeses on olnud lootus, et enese jaoks loodud Mina suudab olemas olla väljaspool teda ennast. Kuid inimene ise on üksinda, sest olles tundena olnud, on ta loonud enese otsustega enese sisse erinevad Mina-d, kes, kui varikujud, viivad ellu eesmärke ja täidavad ülesandeid, et inimene saaks ise ennast aidata ja toetada. Suured ja süsteemi muutvad otsused on erinevad Mina-d, kes lülituvad tööle, kui kõlab neile märku andev signaal – Mina äratav tunne.

Inimese erinevad Mina-d on olemas olles, kui olemata olles – nad on ja neid nagu ei olegi. Kui Mina on inimesele vajalik, siis on nähtav selle Mina reageeringud, kellele inimese tähelepanu on suunatud. Suuremaks kasvades ja ohvrina olles, kõnnib inimene oma mustris ja valib olla üks Mina, kes on Ise, selle asemel, et võtta eneses vastu teadmine – Maailm väljaspool teda ei ole temale kuuluv-kuuletuv Mina, vaid eraldi seisev ja eraldi otsuseid vastuvõttev ja teostav keegi teine.

Inimese kogemus nimega hülgamine toimub kohtades, kus ära olnud aeg saab tähise – sellest kohast ja sealt alates on käimas uus lugu – uus tee ja uus võimalus.


Marianne

20.11.2020.a

neljapäev, 19. november 2020

Hüljatud II - Hülgamist tundva inimese hirm



 

Inimeste tunded on liigitatud headeks ja halbadeks. Kuna igaüks tahab olla ilus ja hea, siis usutakse, et inimene peab saavutama seisundi, kus tema enese sisse ongi alles jäänud ainult ilu ja headus. Mitte keegi ei taha väljastpoolt vaadatuna ega iseendas iseennast tunda inetu ja halvana. Seega peaks leidma üles mooduse, kuidas suuta lõpetada selliste nö tumedate tunnete tundmine. Kuid see osutub keeruliseks, sest inimene on nii huvitav mutukas, et ta reageerib oma elus ettetulevatele puudutustele tunnetega vastu – inimene kasutab väga erinevaid tundeid ja valib neid mõlemalt poolelt.

Ükski tunne ise ei muuda inimest inetuks, halvaks, heaks, ilusaks – inimene ise valib oma tundest tuleneva käitumise ja sellele saab anda hinnangu, tõlgenduse. Sellest, et tunnete tundmine nimetab inimese on saanud inimelu folkloor ja mitte keegi ei taha vabatahtlikult inetuks ja pahadeks liigitavaid ja näitavaid nimesid kanda. Seega on ühed tunded justkui välistatud ja neid kasutades tuleb osata need hoolega enese sisse ära peita.

Inimene ei saa aru, kuidas tema saab olla nii paha - tema tunneb teise vastu inetuid tundeid, mis väljapaistes näitavad teda teistele halvana. Inimene tunneb teise vastu neid tundeid, mida tema ise on valinud iseenda aitamiseks tunda. Nende, iseennast häirivate, tunnete all on tema enese tunne, mida ta ei ole läbi tundnud. Inimesel ei ole olnud aega ega kohta ja ta ei ole tundnud enesel olevat õigust ega ole julgenud ise oma tunnet läbi tunda.

"Luba enesel tunda oma tundeid. Ära ütle enesele, et oled, mis iganes, kui ei suuda lõpetada kordusi oma elus. Tunne oma tunnet ja vaata enese sisse. Küsi enese käest – Miks mina vajan seda tunnet enese jaoks? Vasta ausalt ja ütle enese kuuldes see varjamatult välja. Vaata oma vastuse sisse ja leia sealt üles see, miks Sinu sees on hirm. Mis on see, mis teeb Sulle valu? Luba endal tunda oma hirmu ja valu – Sina ei kao olematusesse.

See, et oled püüdnud, enesekaitseks või eneseilustamiseks, valida enesele tunda ainult lubatud tundeid, ei muuda olematuks neid teisi, Sinu sees varjus püsivaid, tundeid. Iga mahasalatud tunne elab Sinu sees oma elu ka aegu hiljem, sest Sina mäletada ehedalt seda hetke, mil Maailm Sinu ümber muutus. Sel hetkel Sina tundsid oma tunnet, kuid uskusid, et Sinul ei ole õigust seda tunda. Selles kohas ja ajas Sina pidid, kellegi teise pärast või tolle teise otsusest tulenevalt, tundma enda sees teisiti. Iseennast kaitsva tunde pidid vahetama teise inimese nn õige tunde vastu välja. Sellest jäi Sinu sisse uskumine, et teine inimene on tähtsam, kui Sina ise, sest teise inimese tunne oli tähtsam. Nüüd vaatad enese sisse ja näed, mida see uskumine on Sinuga teinud. Näed seda, mida Sina ise oled seda uskudes iseendaga teinud.

Oma uskumuse pärast on Sinul olnud keeruline olla avatuna teiste inimestega koos – teiste tunded olid tähtsamad ja seega pidid ühes olles suutma iseennast nende pilkude eest varjata. Kuid seda oli raske teha ja vahel Sa kaitsesid iseennast ning tegid seda viha ja kadedusega ega mõistnud, kuidas Sina saad olla selline halb ja inetu inimene.

Inimene usub end tundvat teise vastu ja teise pärast, kuid ta tunneb oma tunnet sellepärast, et see on tema tunne, mille tema ise valib tunda. Anna enesele hetk olla iseendas. Kuula, mida tunne ütleb. Miks see nähtavaks sai? Loe oma tundesõnum läbi ja võta see info vastu. Luba endal tunda ilma enesele hinnanguid andmata – see, mis on, see on, sest Sina oled ja see on okey.

Sa oled kartnud seda, mis järgneb Sinu tunde välja näitamisele. Teise inimese reaktsioon on see, millega Sina ei ole toime tulnud ja seega oled seadnud ennast ennastkaitsvasse seisundisse, sest oled kogenud, et teise inimese reaktsioon käib Sinu pihta. Oma tunde tundmine tähendab iseendana olemist, mida Sina ei saa välja vahetada ega ära muuta, sest Sinu tunded oled Sina. Kuid Sa tundsid, et pead edasi olemise jaoks, enesekaitseks, suutma seda teha – olema teine.

Olles selles hetkes, kus kaotasid enese jaoks olulise, uskusid, et kui Sina oleksid suutnud-osanud olla sel hetkel teistsugune, siis ei oleks seda juhtunud. Kuid aeg sai läbi ja enam ei olnud võimalust olemas olevat ära muuta. Keegi ei hoiatanud Sind ette, et ole või tee teisiti, siis ei juhtu. See on hirm Sinu enese sees, sest Sa ei tea, mis see on, mida Sinul tuleb teha või mida ei tohi teha, et tulevikus ei oleks samasugune. Seega usud, et pead suutma-tegema-oskama oma elus teha kõike seda, mida pead oma uskumuste järgi vajalikuks teha – elama kohe õigesti, ilma vigade ja valede tunneteta.

Sinu sees olev uskumustest tulenev muster käivitub kõikjal, kus oled teiste inimestega ühes olles ebakindel, sest teised inimesed ei pruugi Sinu tunnetega toime tulla st ei pea nende tundmist enese jaoks vajalikuks. Inimesed lõpetavad koosolemise või reageerivad vastu veel enne, kui Sina jõuad mõista, mis Sinuga toimub ja oma tunde läbi tunda. Seega kaitsed iseennast juba ette ja oled teiste vastu valmis, kui on hästi, siis on hästi ja kui ei ole, siis tuleb lihtsalt jätkata enesekaitsmist. Sinu sees on hülgamise hirm, et Sind hüljatakse veel enne, kui oled valmis või oskad olla – Sinule ei anta järgmist võimalust. Kuid Sind nö lükatakse eemale või välja, sest teine inimene ise ei tule oma tunnete tundmisega toime."

Inimene sooviks aega tagasi keerata, et selles samas ära olnud hetkes, kohas ja inimestega ühes olles, saada oma vabadus tagasi. Sageli ei saa inimene tagasi sama aega, kohta ega inimesi, kellega kord oli, kuid ta saab võimaluse tunda oma tunnet ja tunda see läbi. Inimesed saavad oma tunnete läbi tundmiseks uued võimalused – need on inimese elu toredalt korduvad mustrid. Kuid inimene ei salli neid. Ta ei tervita nende tulekut, vaid peab neid enese kiusamiseks ja teed takistavatakse raskusteks. Küsimus, kuidas leida lahendus selle jaoks, et olla vaba, on olnud inimeses endas, ei ajas, kohas ega teistes inimestes – Inimene ise valib endale oma tunde ja eneses alles hoidmise aja pikkuse.


Marianne

19.11.2020.a

SEOTUD LOOD

Ma soovin, et Sinul oleks minust kahju, sest minu sees on Hülgamise Hirm

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/05/miks-mina-soovin-et-sinul-oleks-minust.html

Kui inimene elab tõestades oma elu elamist, siis ei ole ta enese sündi Inimesena veel vastuvõtnud

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2020/08/kui-inimene-elab-oma-elu-toestades-siis.html

Nõgeste keskele heidetud alasti laps vajas enese lohutamiseks hülgamisetunnet

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/08/nogeste-keskele-heidetud-alasti-laps.html

End hüljatuna tundva inimese valu

https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/08/end-huljatuna-tundva-inimese-valu.html


kolmapäev, 18. november 2020

Hüljatud I - Kaotuse teekonna allakäigutrepp

 


Seal, kus võetakse mõõtu ja pannakse proovile, seal, kus saab võrrelda ja panna pingeritta, seal, kus ühe tulemus on parem, üle ja eespool, kui teis(t)e oma, valitakse, nimetatakse ja kuulutatakse välja võitja. Võit kuulub ja saab kuuluda ühele, sest isegi võidumeeskondadele antakse lisaks kaelariputatavatele medalitele ainult üks karikas kamba peale ja ajaloomälus jääb võitjana meelde meeskond – ei üksikisikud.

Kogedes mängule järgnevat tulemust on ühe inimese jaoks olemas võidurõõm ja tähelepanu, teisele jääb kaotusevalu ja tühjus – tema resultaat ei toonud võitu väärivat tulemust. Mõlemad küll olid, kuid ühel on, sest tema oli. Teisel ei ole, sest tema oli, kuid see ei olnud selline olemine. Kaotaja tunneb valu, sest tema küll ON, kuid sellest ei piisanud, et olla.

„Tule, tunne rõõmu võitja üle ja temaga koos, sest võitja oli nii tubli, tugev, osav, vapper jne!” Kuidas seda kuulda on? Kaotajale öeldakse, et tule ja tunne teise inimese tunnet, kuid kaotajal on oma tunne olemas – temas on kaotusevalu ja tema tegeleb oma tunde tundmisega. Kutse rõõmustada teise võidu üle on käsk lõpetada iseenda tunde tundmine. See kannab sõnumit, et teise inimese tunne on tähtsam, sest see on ilusam, magusam ja tõstev.

Kuidas kaotada ära oma tunne, kui see on tuntavalt olemas? Kaotaja õpib, et temas oleva tunde jaoks ei ole kellelgi aega ega toetavat tähelepanu ja ta katab oma tunde enesele jõudu andvate tunnetega – Viha ja Kadedus selle teise pihta, kes võtab temale kuuluva endale. Kaotajale on vaja võitu, sest siis saab ta kõigile, tähelepanuvalguse käes, näidata, et võit kuulub temale – see on tema oma, sest tema ON. Kaotajas on hirm, et tema ei võida, sest tema on tema. Mina ei ole - lausest saab – Minul ei ole. Võidust saab eesmärk ja selle kaotusest saab sõnum – Minul ei ole!

Öeldakse, et kaotaja ei tunne, sest temal puudub empaatia – teise tunnetega samastumise võime. Miks peaks empaatiliseks nimetama inimest, kes, varjates oma tunnet, näiliselt teise üle rõõmustab või nimetada inimese olemist-käitumist puuduvaks empaatiaks, kui ta ei suuda seda teha? Miks ei näidata, et võitjal puudub empaatia, kui too ei võta osa selle kaotusest, kellega võrdluses tema sai võimaluse võita ja särada? Väärtustatakse võitu ja tähistatakse võitmist, sest see on avalik rõõm ja annab osa saades võimaluse särada ka teistel. Valust ei märka keegi osa saada – seda ei nähta viha all ega kadeduse taga.

Kaotaja ja võitja sees on nende omad tunded, kuid avalikult ei ole nende tundmine võrdne. Ilus ja hea on kui kõigile, sest kõik tahaksid olla sellega seotud ja tähelepanuvalguse osaliseks saada. Kaotaja valu jääb temale seljakeeranud inimeste jaoks nähtamatuks. Kui kaotaja tunneb liiga silmatorkavalt, siis öeldakse „Tule toime! Saa üle! Lõpeta ära! Ise olid vilets ja tegid vigu! Homme on ka päev! Tee järgmine kord paremini!”

Andke inimesele aega tunda. Olge kohal ja olemas ajal, mil teine tunneb oma valu. Olge olemas ajal, mil inimene tunneb iseendas iseenda tunnet. Toetage teda olemast julge ja tundma oma tunnet, et see ei jääks enesesse sisse ja ei teeks ka läbi aegade valu ega katki.


Marianne

18.11.2020.a



teisipäev, 17. november 2020

Kiusatu VIII – Maailm ei saa täna otsa

 


Inimene hoiab pead kinni ja ohkab - „Miks mina? Miks nüüd?” Elu on korraga segadust täis ja raskus on vajunud turjale, ootamatult on segamini löödud argine tasakaal. See, mis tuli täna, sai võimalikuks, sest täna on see aeg, mil inimeses on olemas see teadlikus, mis aitab leida lahenduse.

Mida Sina tahtsid, kuid ei saanud? Mida Sina ei tahtnud, kuid pidid? Millal Sa tundsid, et Sinul tuleb iseennast kaitsta? Mis juhtus Sinuga, kui olid teisega ühes? Kuidas kaitsta iseennast korduste eest?

Kõndisin ja näppisin eneses kiusamise teemat. Oli kusagil midagi, mis ei andnud rahu. Otsisin endast seda, millega saaksin haakuda, sest minus oli tunne, mis häiris, kuid ei olnud valgust, mis näitaks teed. Olevat räägitud ja olevat keelatud. Kuid ei küsitud - Miks tehti? Mis oli tegemise eesmärk? Mida taheti saavutada? Rahutus kasvas, tahtsin aega tagasi keerata, et küsida, miks teisiti ei küsitud - teha seda selleks, et näidata – teemat ei saa lahendada, kui ei esitata vajalikke ja õigeid küsimusi – õigel hetkel. Küsitud küsimuste küsimise küsimus oli vaatenurgas – teema taheti lõpetada – seega öeldi - Lõpetage ära!

Tundsin hirmu ja ebaõiglust. Ütlesin enesele, et kui kordub, siis tuleb võimalus ja saan küsida, et osutada. Miks pidin ootama kordust - tahtma, et uuesti juhtuks selle jaoks, et mina saaksin oma rahu tagasi? Möödus tund ja koolist tuli eelmise päeva kohta sõnum – minu poeg kiusas teist poissi, loopis legodega ja hakkas õpetajale vastu. Sõnumi muutis tõsiseks see, et ta oli teinud teisele haiget ja kasvatanud tahtlikult, enese füüsilise väljendusega, teises lapses hirmu enese ees. Aitäh! - sain oma võimaluse ise küsida. Sain võimaluse korrastada segadus enese sees. Olla kohal ja küsida ise.

Miski segab ja häirib – see on käimasolev õppetund. Mis juhtub minuga, kui mina olen ja teen? Mis juhtub minuga, kui keegi teine on ja teeb? Kuid õppimise asemel öeldakse enesele või teisele – Lõpeta ära! ja saadetakse minema või minnakse ise ära sellest kohast, kus on võimalik kogeda ja õppida. Pannakse eraldi olema, asetatakse või astutakse väljaspoole – ole(n) üksi ja õpi(n). Õpitakse selgeks, et saadakse karistada, kui ei õpita käituma, vaid olles tundena tehakse. Tundena olles inimene ei juhi iseennast ega kontrolli enese tegevuse väljendust. On lihtsalt olemise purse ega võeta vastutust enesena olemise ees.

Kiusamise mäng on korduv muster. Inimeses on hirm teiste inimeste ees. Hirm, et teine tuleb ja teeb. Hirmu tundes käivitub enesekaitse, et enam ei peaks tundma ega läbi elama, kogema endas oleva hirmu tõeks saamist – Maailma puudutust enese vastas. See hirm jääb inimene sisse kinni. See on foon, mis saadab ja värvib. Korduvaid kogemusi kogedes, nimetab inimene ise ennast kiusatuks. Tahtmisega olla suurem, et suuta teisi hirmutada, antakse enesele uskumus - olen tugevam - see on enesekaitse, sest siis ehk ei tulda liiga tegema. Kogedes, et jäädakse alla, on selge, et selles kohas ollakse kiusatu ning võetakse selle rolliga nägu enese kanda, kui ollakse üle, siis vahetatakse oma nägu välja.

On hirm inimeste ees, sest nood on nii tugevad, et suudavad puudutada inimest seestpoolt. Tulla ja teha. Tulla ja võtta inimest iseendalt ära või muuta inimese elu ära – teha seda nii nagu need teised seda soovivad. See on kaitsetus, abitus ja teadmine - „Mina ei saa vastu.” Inimeses ega inimesel ei ole juuri, millega tugevalt seista. Teiste teod ja nende sammud viivad inimese lendu. Kasutatakse viha ja jonni, et suuta olla tugev ja anda enesele kaitserüü, et olla seal, kus ollakse ja teha seda, mida peab tegema – elama oma elu ohvrina.


Hoia enese ümbert kinni ja ütle iseendas – „Palun vabandust, palun anna andeks, armastan, tänan! -Maailm ei saa täna otsa!"


Marianne

17.11.2020.a

esmaspäev, 16. november 2020

Kiusatu VII - Mustrit kassikangana põimides - Mäng nimega kiusamine

 


Kiusamine on muster, et Inimene, olles kiusatuna või kiusajana, kohtaks oma hirmu teise inimese ees. Kiusajal ei ole enam midagi kaotada, peale iseenda – tema juba ON. Kiusatul ei ole enam midagi võita, peale iseenda – tema juba ON.

Kiusaja - kiusatu mäng kestab senikaua kuni mõlemad pooled mängivad kaasa. Kiusaja astub oma sammu ja kiusatu reageerib. Kiusatu läheb ennetades eest ära ja kiusajal on olemas ruum, kus ligi astuda.

Kiusatu saab olla ohver ega pea võtma vastutust iseenda ees – temaga juhtunus on süüdi teised. Kiusaja saab olla võitja – teine reageerib tema puudutusele. Kiusajana saab inimene olla üle oma hirmust.

Kiusaja ja kiusatu on ühe inimese kaks erinevat vaatenurka - Mina olen .. – Mina ei ole .. , Minul on .. – Minul ei ole .. , Mina saan .. – Mina ei saa .. , Mina võin .. – Mina olen kaotanud .. .

Inimene ei muutu ega ole muutunud teiste sõnade-tegude peale ja pärast. Inimene ise on iseennast muutnud mängimaks mängu KIUSAMINE. Kui vahetada vaatenurka ja öelda – Mina ei mängi enam kaasa!


Marianne

16.11.2020.a

Kiusaja ja kiusatav on ühe ja sama inimese kaks erinevat nägu

 



57-s Alkeemias avaldatud lugu 

https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/kiusaja-ja-kiusatav-on-uhe-ja-sama-inimese-kaks-erinevat-nagu?id=91578473


Sellistes kohtades, kus on olemas tähelepanu jagamine-jagunemine inimeste vahel, sest seal on võimalik seda saada, kuid ka sellest ilma jääda, valib inimene vahel enese sisse vihkamise, vahel kadestamise. Ta vihkab või kadestab neid teisi, kes on tema kõrval ja saavad iseendina olles neid hea ja ilusana näitava tähelepanu osaliseks. Kui inimene vajab tähelepanu, et leida iseennast üles, siis saadava positiivse tähelepanu valgus aitab tal kasvada edasi ja katsetada iseendana elamist ja olemist. Tõstev tähelepanu annab julguse olla iseendana. Need teised, kes saavad hea tähelepanu osaliseks, on kui õnnestunud nähtavad näidised, võimalikud edukana olemas olemise viisid. See on ahvatlus ja hirm - „Tee järgi, kui oskad! Ole samasugune, siis saad sama tulemuse!”

Inimene ise alles ei oska olla tema ise ja ta ehk ei tahagi olla sellisena nagu need teised on, kuid ta ei tea veel, kuidas valida olla ja õnnestuda olles iseendana. Inimese sees on hirm, et tema ei õnnestu, sest ei saa enesele vajaminevat valgust. Teiste kõrval olles, võrdluses seistes, tunneb ta viha, et saada enesele jõudu juurde, sest ta peab olema seal, kus ta on. Ta tunneb kadedust, mis varjab valu enese kaotuse pärast – teiste olemine ei ole tema kogemus.

Tähelepanujagaja on allikas, millest inimene saab enesele vajaminevat. Inimene ei pöördu allika vastu, sest see tegu karistaks teda ennast. Inimene asub oma võimete kohaselt takistama seda, kes konkureerib temaga samas kohas, samale tähelepanule.

Inimlapse jaoks on oluline see, mis on täna, sest siin ta on, elab ja tunneb. See, mis tuleb homme, on alles kaugel ja seda ei ole veel olemas. Inimene läheb ja tõukab teist või heidab sõna teise pihta selleks, et anda enesele teadmine - ”Mina olen kaitsnud iseennast!” See ei loe, et see ei olnud teise ees ja vastu aus, ilus ega õiglane tegu. Kui inimese hinges on valu, siis ta seisab iseenda eest, sest kui mitte keegi teine ei kaitse ega hoia teda, siis ta teeb seda ise ja täpselt nii nagu tema seda oskab.

Ühe inimlapse elu teeb keeruliseks see, et ta kordab kord juba leitud lahendusi ka hiljem – oma erinevates aegades, mil ta seisab samasuguses olukorras. Tema sisse salvestunud tundest tulenev ülesanne viib ta tagasi sinna aega ja vanusesse, mil ta enese jaoks toetava lahenduse leidis. Viib tagasi sõime, lasteaeda, kooli, õdede-vendade sündimise-kasvamise aega, kasuvanamate saabumise hetke jne. Inimene oleks nagu ühe otsaga oma aja sisse kinni jäänud – tahtmata ise oma mälestusest lahti lasta, ära olnut alles hoidmas ja leitud lahendust jälle kasutamas. Inimene ei küsi endalt, miks ta nii teeb, ennast tundena kogedes ta käivitub ja reageerib.

Inimene tunneb ennast halvasti ja reageerib, et kõrvaldada võimalus võrdlemiseks. Ta ei saa vaadata teise julgust, oskust olla Mina Ise iseendana. Inimene tahab takistada teist nähtavana olemast. Ta tahab peatada teise iseendana olemise ja valib seda teha, kas hirmutades või jõuga, sest siis ei ole olemas sellist võrdlust, milles olles inimene tunneb ennast halvasti või peab kartma, et tema jääb kõrval olles tähelepanust ilma. Teist muutuma sundides saab inimene rahulikult edasi olla, sest tema jaoks on aeg veel alles. Kui teine tema kõrval saab tähelepanuvalguse osaliseks, siis selles hetkes on aeg otsa saanud - teisel on, kuid inimene jäi ilma.

Selliselt käituvat inimest kutsutakse kiusajaks. Kuid paradoks on selles, et kiusaja ei oleks alustanud, kui tema ei oleks tundnud, et temale endale tehakse liiga. Teistega ühes olles, seal, kus temale vajalikku jagatakse kõikide vahel, usub ta, et enesele vajamineva saamiseks peab ta enesele kuuluva eest võitlema. Küsimus ei ole selles, et kiusaja oleks enesele vajalikust ilma jäämas, vaid selles, et ta kord juba jäi enesele olulisel hetkel vajalikust ilma. Ta kaotab ära olnu kaotust, mis ei ole ikka veel lõppenud, sest ta ei ole seda läbi tundnud – ta väldib oma esimest tunnet ja sellepärast on ta vahetanud oma ühe tunde teise tunde vastu välja. Inimene kaitseb iseennast oma tunde tundmise eest teise tunde tundmisega. Lapsele või iseendale võib küll öelda, et kontrolli ennast ja ära käitu, kuid veel lahendamata lood on kui sügavad laukad, mis neelavad nii suure kui väikese inimese enese sisse ja inimene tunneb täiega ja reageerib ennast kaitstes Maailma sammude peale, astudes sellele vastu.

Ilma kiusajata ei oleks kiusatavat, sest nemad on ühe loo kaks poolt, kaks vastamisi seisvad inimest ja tundub võimatu leida neid ühe ja selle sama inimese seest, kuid kiusaja ja kiusatav on valusat kaotust kogenud inimese kaks eri nägu – enesele ja teistele haiget tegev kahe teraga mõõk. Huvitavalt huvitava võimaluse korral saab sellest inimesest kiusaja ja nö „headest” võimalustest ilma jäädes saab temast kiusatav. Enesele sobival hetkel võib ja saab ta vahetada kohta ning temast saab enese loo vastaspool.

See tundub uskumatuna või vastuvõetamatuna. Võib ja saab vastu vaielda, et olles tundnud kiusamist ei taha inimene teha teisele sama ja kuidas on võimalik, et tugevamast kiusjast saab korraga nõrgem ja kiusatu. Kiusatavast ei saa võimaluse olemas olemisel kiusaja enese väärtuste ja/ või iseenda kontrollimise tõttu. Kiusajast saab kiusatav, kui tema võimupositsioon kaob ja ta jääb alla. Kuid ehk ei saanudki ühest teist, kui see ei olnud selle inimese kogemus.

Kuidas näha, millisest inimlapsest võib saada (või juba on seda) kiusatav või kiusaja? Selline inimene ei tule toime teistele osaks saava tähelepanuga enese kõrval - teiste võiduga, enesele saamisega, teiste rõõmustamisega enese üle hetkel, mil inimene kaotas, sest tema jäi enesele vajaminevast tundest ilma. Sellele inimesele saab tulemus tähtsamaks, kui mäng - tema mängib, et võita ja jätab mängimata, kui ta teab ette, et temal ei ole selles lootust võita.

Võit on inimesele teadmise kinnitus, et tema saab eduka tulemuse, sest see on tema jaoks olemas, kui ta vaid astub ja teeb. Võit on tema oma, sest tema on olemas. Just selletõttu on tal keeruline olla koos teistega võrdluses-hindamises, sest seal on muutujaid palju ja tulemus teadmata. Seal ta peab tegema ka siis, kui teab ette oma kaotust. Sunnitud olemine - Mina Pean! - teeb haiget ja enese aitamiseks on vaja viha ja see kasvab teiste vastu ja pihta suunatuna.

Seni, kuni inimene tuleb enesega toime, st positiivseid ja negatiivseid kogemusi on tasakaalus või on head rohkem, ta ei astu järgmist sammu. Kuid, kui negatiivsed kogemused on valdavad, kasvab temas vajadus iseennast kaitsta. Mida ta teeb? Kohtades, kus teised on tema kõrval ja teda hinnatakse sõprade, vanemate, õpetajate poolt teistega võrreldes, valib ta enesekaitseks poole. Kui ta on üle ja tugevam, siis alustab ta kiusamist, valib välja selle, keda saab enese käitumisega muuta - takistada teist olemast või tegemast nii, et too ei saaks olla selline, milline too teine ise tahaks valida olla. Kui ta jääb alla ja ei oska sobituda hulka, siis ta eraldab ennast teistest või müüb iseennast teistele. Ta on, kuid teda nagu ei oleks või on ta kõiges ja kõikjal - see tekitab teistes ebamugavust ja nad pöörduvad temast ära või tema vastu.

Tähelepanu enesele võitmine on kui auhinna omamine, mis kuulub ühele, kuid mitte teisele ka siis, kui too seda väga endale ihkab. Teise võit ei ole inimese oma, sest tema sammud ei viinud teda selleni. Teise võitu ei saa enesele võtta, sest seda ei olnud inimesele vaja, muidu oleks see tema oma. Inimene on hoitud – tema saab selle, mis on päriselt tema oma ja temale vajalik. Kuid paradoks on selles, et hetkel, aegu tagasi, mil inimene selle mustri enesesse kirjutas, tema jäi päriselt ilma sellest, mille olemas olemine oli temale selles hetkes eluliselt oluline. Otsus, mis muutis tema Maailma, ei olnud tema tehtud. Järgnevad kaotused on selle hetke kordused.

Nii, nagu igasugused asjad saavad harjumuseks, saavad ka korduvad tundelülitused harjumuseks – inimese käitumise mustriks. Mustrid saavad igapäevaseks käitumisviisiks, nende peale kasvavad maskeerimisülikondadena teised üsna sama näolised lood. Käitumisest tulenevad teod määravad inimesele osaks saava tähelepanu + või - märgiliseks ja tema ise enam ei mäletagi, mis, miks ja millal oli algus – ta on selle unustanud, kuid ta mäletab oma kunagist otsust – temal endal tuleb iseennast kaitsta ja ta teeb seda nii nagu oskab ja saab, st kunagi ammu ära olnud ajas oskas ja uskus end saavat.

Inimeses kasvav viha või kadedus on ühe tunde (mida inimene ei suuda-oska-taha läbi tunda) vahetus teise tunde vastu (mida on vaja, et ellujääda). See on inimese abi ja tugi iseendale - iseennast kaitsev inimene on kõige leidlikum ja tugevam, sest ta kasutab kõiki endas ja endal olemas olevaid ressursse, et saavutada tuntav ja nähtav tulemus, sest muidu ta kaotab kaotatu jäädavalt – on hirm, et hirm saab tõeks.

Ajal, mil inimene tunneb, et tema on jäänud üksinda – tunneb ta, et mitte kedagi ei ole tema jaoks olemas, sest tema ise on kadunud - tema on tunne. Tunne ja inimene ei ole üks. Tunne on inimese poolt valitud võimalus, kuidas ise ennast kaitsta.


Marianne

04.11.2020.a

laupäev, 14. november 2020

Kiusatu VI - Kiusamise lood



 

Natuke rohkem kui kuu olen kõndinud läbi kiusamise lugude. Kui olen arvanud, et vot nüüd olen teema seljataha jätnud, siis tuleb käänak ja prauh on uued lood sündimas - tee on läinud edasi. Ikka sügavamale enese sisse. Kogen ja kirjutan, tunnen ja kogen ning kirjutan, vaatan ettenäidatavat ja kuulan iseendas. Jõudsin kiusamise teemani, kui olin inimese mina ja tema erinevate Mina-de teel. Olen ise kiusamist kogenud ja näinud kõigi kolme lapse aegades, mida teeb kiusamine lapsega ja tundnud eneses abitust, sest ei saa tema hoidmiseks muuta ära nii, et Maailm tema ümber muutuks ära. Eelnevalt lendu lastud ja  järgnevad kiusamist puudutavad lood ongi üks aktiivne rännak – minu kogemused teel enese mõistmise poole.

Täna kaheksa aastane poeg on kogenud oma kõigil kolmel kooliaastal kiusamist kaasõpilaste poolt ja ühel aastal oli ka õpetaja nii tore, et andis oma panuse lisaks. Mida see lapse mõistes on tähendanud – tema vastu suunatud korduvat tegevust, mille eesmärgiks on olnud tema reageerima panemise katsed, tõrjumine ning sõnade ja füüsilise puudutamisega sihilikult haiget tegemine. Ta on väljendanud oma soovi, mitte olla kiusatu, kõigil aastatel ja kõigile temaga seotud õpetajatele. Teadmine, et päriselt on võimalik abi saada kadus, sest hoolimata õpetajate lahkest kutsest – Tule ja räägi meile oma muredest – meie aitame!, ei ole ära rääkimine andnud tulemust – samad õpilased kordavad peale vabandamist uuesti oma tegevust.

Sel sügisel on torkavaid pisiasju olnud tema elus rohkem ja sarnase kogemise korral tundusid kiusamisena juba ka need lood, mis seda ei olnud. Raskus muutus liiga raskeks kanda. Kuna kiusatu võib valida olla ka kiusaja, siis oleme nüüd puutunud kokku teemaga, et tema ise ei lase teistel olla – tema reageerib kellegi tegevusele füüsilise purskega. Olen käinud koolis ja näinud kõrvalt, kuidas avatud tunded suletakse ja loetakse üles kõik põhjused, miks ei ole õigust tunda või miks ei ole põhjust tunda. 

Eesmärk ei ole olnud lahendada kiusamise põhjust – seda, miks on, vaid kiusamise tegevus – mis on. Justkui tuleks kusagilt õhust soov olla teise vastu vägivaldne – lihtsalt niisama ja kõik – seega keelame selle tegevuse ära, siis saab otsa ja lõppeb. Enam ei ole. Kirjutan siia sõna Meie – vanemad, õpetajad, lapsed, spetsialistid – et näidata, kuidas meie lahendame kiusamist. Ütleme tõsiselt – Lõpeta ära! Lõpeta oma tegevus ära! See on üks lahendus, kuidas lahendada olukord, kuid see ei lahenda teemat. Miks toimus kiusamine, löömine, sõnade lend? Mis on selle käitumise taga? Millist eesmärki sooviti saavutada? Millist abi enesele anda?

Kui võetakse ette kiusatu teema, siis tunnete avanedes need suletakse. Kiusatul tuleb iseennast kaitsta. Tema peaks olema puhas kui prillikivi, et nähtaks tema vastu suunatut. Talle loetakse üles need asjad, mis kõik on ju hästi või mida tema ise ei ole teinud hästi. See on erinevate tunnetega manipuleerimine – tunne, kuid ära tunne seda, mida tunned. Kiusatus tekitatakse tunnetesegadus ja ta ei tea enam, mis on ja mida ei ole, mis on õige ja mis on vale. Lapsel on omad kaitsekihid – turvalised vastused, mis peavad andma täiskasvanule teada – mina olen asjast valesti aru saanud, mina enam ei koge kiusamist, enam ei räägi, enam ei kiusa, enam ei tee, enam ei tunne – kõik on hästi.

Minu lood on käinud käsikäes reaalse eluga, kord oli lugu enne olemas ja siis avaldus sama poja elus. Teisal nägin ja sain osa ning mõistmisest sündis järgmine lugu. Selleks, et poega aidata, tuli mul ta lahti murda - ta kasutas oma kaitsekihte, tõstes üha järgneva kilbi enese varjuks üles. Seni, kuni tal oli näiliselt olemas see, mille varju peituda, ta ei avanenud ega vaadanud iseendasse - ta tegeles enesekaitsega. Seal, sügaval tema sees, oli kurbus tema seltsiliseks ja selle all hirm kaotada ning kõige all valu sellepärast, et teda oli hüljatud - üksinda oma tunnet kogema jäetud - kedagi ei olnud olnud tema kõrval teda hoidma.

Poja kõrval olles ja ise endas kogedes, tundsin korraga, kuidas minu sees oli hirm sellest, mida kõike teised temale teha saavad, kui nad ainult tahavad. Rahu oli kadunud ja seda, mis toimus võinuks juba paanikaks nimetada. Küsisin ja vaatasin iseendasse - see seal oli minu enese hirm, mis oli nähtavana olemas. Erinevad lood juhatasid mind enese sisse. Mina ise võtsin nende abiga enese kaitsekihte maha ja astusin enda sees edasi, sügavale. Täna otsisin endas vastust küsimusele - Kes on kiusatu? -  vaatasin enese valule otsa - Mina olen hüljatud.

Keegi ei suuda lahendada kiusamist, kui ei leita üles seda päris põhjust, mis teeb tegelikult haiget ja kui ennast haavatuna tuntakse, siis tehakse ja ollakse teise vastu ja pihta. Koosistumistel ja rääkimistel silutakse pealispinda enesele meele- ja soovipäraseks. Väikesed ja suured katkised lapsed käivad edasi seal, kus ollakse kaitsetud. Kiusaja ja kiusatu – mõlema sees on hirm inimese ees – teine inimene puudutab inimest seestpoolt. Kiusaja ja kiusatu on enese hülgamist kogenud inimesed.


Marianne

14.11.2020.a



reede, 13. november 2020

Tee nii nagu Sina seda oled

 


Ära tee või jäta tegemata, sest on olnud või ei ole saanud või juba on – tee sellepärast, et Sina oled – tee nii nagu Sina seda oled – tehes iseendana oled Sa vaba olema


Marianne

13.11.2020.a

neljapäev, 12. november 2020

Valguse valgusel VII – Elu on võimalus


 



Usume, et osake Valgusest saame olla, kui oleme selle sees ja me oleme leidnud enesele lahenduse, kuidas seda saavutada – selle jaoks tuleb saada tähelepanu osaliseks. Kuid välise tähelepanu ees olles oleme selle KÄES – me ei ole vabad, sest meie ei kontrolli Maailma tähelepanu.

Valgus peaks olema see, mida see meie eneste poolt antud tähenduses tähendab. Kui seda sellisena ei ole, siis me ei usu selle olemas olemisse, sest me ei tea teisi võimalusi ja seega meie ei NÄE Valgust. Pimeda uskumise, et on või ei ole, saab võtta või kaotada. On küsimus – Kuidas teada, kui me ei tunne, et oleme?

Inimesena oleme energia, mille üks väljendusviis on meie tunded. Me ei näe neid, vaid tunneme ja seega usume oma tunded reaalsed olevat. Tunded on värvid, mis värvivad energia. Energia on valgus. Meie oleme Valguse sees, sest Valgus on meie sees – meie oleme Valgus. Oma tunnetes tormeldes, kui püüame pinnale jääda, unustame selle ära – saadav tähelepanu on võimalus hoida valgus enesel ja tunda, et oleme sellest osa. Kuid see ei ole see osa, millest oleme osa – need on meie eneste tunded, mis keeravad valgusevooge meie peale või ära. 

Otsime lahendust, kuidas panna olemas olevad tükid kokku ja moodustada sõna selleks, et näha. Otsime tähendust oma olemas olemisele – ELU – oma elu elamisele. Elu ON Valgus, kuid meie ise ei näe seda sellisena, sest anname oma elu elamisele, vastavalt oma tunnetele ja kogetud puudutustele, erinevaid tähendusi – nimetame kogemise raskuseks või kerguseks. Oma elu elamine on tunnetega ühes olles iseenda elu kui kogemuse kogemustena kogemine. See on iseenda tundmaõppimine. Elu ei ole valu, vaid oma elu, kui kogemuse kogemine Valguse valgusel. Elu on tee Aja sees. Elu ei ole karistus, vaid võimalus.


Marianne

12.11.2020.a



kolmapäev, 11. november 2020

Tasakaalus olevana tasakaalust väljas olles – Enese eesmärgile sobiv haigus

 



Inimeste Maailmas on rohkelt koolitusi, nõuandeid ja juhatusi, kuidas otsida endas tasakaalu, kuidas hoida endas tasakaalu, kuidas luua endas tasakaalu. Tasakaal on see võti, mis peaks lahendama ära kõik teemad ja seega tuleb inimesel otsida iseendas tasakaalu, et suuta-osata tasakaalustada ise ennast. Kuid, kui tasakaalu ei ole, siis järelikult peaks olema tasakaalutus. Kas on nii või ei ole naa?

Inimene on tervik ja iga tervik ehk süsteem tasakaalustab iseennast vastavalt oma võimalustele selleks, et parimal võimalikul moel edasi toimida. Seega ON inimene tasakaalus – tema toimib. Küsimus on selles, kuidas on inimene tasakaalus - kuidas tema ise on iseennast ära tasakaalustanud. Kas kõigel on ruumi olla? Kas kõik on omal, eesmärgikohasel, kohal? Milline osa on võimendunud, et kompenseerida vähemat? Milline osa on andnud osa endast teise osa kasvatamiseks? Võimendunud osa on justkui võimul, sest süsteemi operaatoril ehk inimesel on seda osa endast iseendale, iseenda otsus(t)e järgi, rohkem vaja läinud.

Inimene vaatab ennast väljast ja tunneb seest – näeb end uskuvat, et ühes kohas on vähem, teisal rohkem, siin on muutused, seal tunneb valu jne. Inimene vajab enese jaoks seletust ehk põhjust selleks, et leida olukorda muutev või vana taastav lahendus. Kui tal veab, siis leiab ta selle arsti juurest või netis surfates. Ta leiab enese jaoks, enesega toimuvale, põhjenduse – haiguse nime. Sellest haigusest saab vaenlane, kellega võidelda. Justkui oleks väljast tulnud keegi võõras, astunud luba küsimata sisse ja võtnud võimust. Inimene tahab ise ennast tagasi saada ja selle jaoks tuleb tal vaenlane hävitada.

Inimene kasutab enesele vajaliku saamiseks seda, mis temal olemas on – iseennast. Inimene kasutab enesele vajaliku loomiseks seda, mida temas olemas on - iseennast. Ise ennast ära kasutades st enese arvelt ära andes, teeb inimene iseendale liiga. Kui inimene ei tööta ehk tegutse, siis ta ei saa iseennast ära kasutada. Seega tuleb tal leida lahendus, kuidas mitte töötada ja ta ei saaks teha seda, mis teeb temale liiga – inimene ise loob, enese teele, iseennast peatava takistuse.

Inimene tahab iseennast aidata ja hoida ning ta teeb seda – luues enese ellu iseendast iseendale takistuse – selle võimaliku sellest, mis temas endas olemas on – enda eesmärgile, iseendast leiduvaga, sobiva haiguse. Inimeses toimunud muutused, nn haigused, on inimese enese organismis toimunud erinevatele muutustele järgnenud tasakaalustamistega kaasnenud tagajärjed. Inimeses, kui süsteemis, on mingil põhjusel toimunud süsteemi vahekordades muutused, sest tegemaks muutusi, saab inimene kasutada seda, mis temas olemas on.

Kui võtta ette haigus ja öelda talle TEMA ning teha temast enese jaoks vaenlane, siis lahutab inimene iseennast haigusest. Inimene tahab ja tunneb, et haigus on võõras ja vale. Kuid tegelikult on see inimese enda ja tema süsteemi koostöö. Võideldes vaenlasega eneses, võitleb inimene iseendaga. Tundes, et talle endale tehakse liiga, hakkab inimene ise ennast kaitsma – süsteem hakkab vastu ja haigus süveneb.  

Inimesele määratakse või ta ise valib võtta rohtu, et muuta enese süsteemi tasakaalu asetust. Ta võtab oma haigust iseendast eraldi – kasutab selleks Nime, öeldes sellega Tema - see on inimese sees elav, nime omav, nähtamatult nähtav vaenlane. Kuid tegelikkuses on kõik üks ja seesama inimene ise - üks tervik ja selle huvitavalt omapärane tasakaal. Rohi, kui lahendus, ei aita lahendada, sest püsivaid muutusi ei sünni. Haigus püsib seni, kuni ei leita üles seda põhjust, miks inimesele endale sellist muutust loovat lahendust vaja läheb. Milline on see otsus, mille järgi tema ise iseendas iseennast sellisena loob.

Ohvrina elamise jaoks on vaja süüdlast, kelle pärast on nii nagu on ja kuigi inimene oma enese salasopis teab, et tema ise on see, miks on nii nagu on – annab ta ikkagi enesele haiguse. Inimene loob enese sisse vaenlase. Vaenlane saab nähtavaks ja selle vastu saab võidelda ning kogu toimuva selle süüks panna – inimene saab olla ohver.

Mida suuremaks kasvab haigus, seda nähtavamaks saab sõnum – ära otsi väljast - vaata endasse sisse. Haigusest saab süsteemi operaator, kes on võtnud juhtimise enese kätte. Haigus loob ennast üha võimsamalt selleks, et olla nähtaval. Haigusest saab Mina, kelle inimene eraldab iseendast. Inimene ei ole võtnud iseennast vastu – haigus on tema enese osa, mida ta eitab ega „näe”.

Haigust omades saab inimene tähelepanu – ta saab minna ja rääkida, näidata ennast ja öelda – Olen ohver! või Tehke mind korda! Haigust omades saab inimene tähelepanu – haigus on näha ja paistab kõigile välja. Haigust omades saab inimene tähelepanu – ta tegeleb iseenda hoidmisega või haiguse varjamisega teiste pilkude eest. Inimeses on hirm, et nähes tema haigust samastatakse teda haigusega. Kuid tegelikult samastab inimene ise ennast haigusega – inimene ON haige = inimene ON HAIGUS.

Inimene ise loob süsteemis tasakaalutust – tasakaalust väljas olevat tasakaalu, öeldes - „Mind ei ole seal, mina olen siin – see osa, kus mind ei ole, see kuulub teisele, vaenlasele, hämarusele, varjudele ...


Marianne

11.11.2020.a