57-s Alkeemias avaldatud lugu
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/kiusaja-ja-kiusatav-on-uhe-ja-sama-inimese-kaks-erinevat-nagu?id=91578473
Sellistes kohtades, kus on olemas tähelepanu jagamine-jagunemine
inimeste vahel, sest seal on võimalik seda saada, kuid ka sellest
ilma jääda, valib inimene vahel enese sisse vihkamise, vahel
kadestamise. Ta vihkab või kadestab neid teisi, kes on tema kõrval
ja saavad iseendina olles neid hea ja ilusana näitava tähelepanu
osaliseks. Kui inimene vajab tähelepanu, et leida iseennast üles,
siis saadava positiivse tähelepanu valgus aitab tal kasvada edasi ja
katsetada iseendana elamist ja olemist. Tõstev tähelepanu annab
julguse olla iseendana. Need teised, kes saavad hea tähelepanu
osaliseks, on kui õnnestunud nähtavad näidised, võimalikud
edukana olemas olemise viisid. See on ahvatlus ja hirm - „Tee
järgi, kui oskad! Ole samasugune, siis saad sama tulemuse!”
Inimene ise alles ei oska olla tema ise ja ta ehk ei tahagi olla
sellisena nagu need teised on, kuid ta ei tea veel, kuidas valida
olla ja õnnestuda olles iseendana. Inimese sees on hirm, et tema ei
õnnestu, sest ei saa enesele vajaminevat valgust. Teiste kõrval
olles, võrdluses seistes, tunneb ta viha, et saada enesele jõudu
juurde, sest ta peab olema seal, kus ta on. Ta tunneb kadedust, mis
varjab valu enese kaotuse pärast – teiste olemine ei ole tema
kogemus.
Tähelepanujagaja on allikas, millest inimene saab enesele
vajaminevat. Inimene ei pöördu allika vastu, sest see tegu
karistaks teda ennast. Inimene asub oma võimete kohaselt takistama
seda, kes konkureerib temaga samas kohas, samale tähelepanule.
Inimlapse jaoks on oluline see, mis on täna, sest siin ta on, elab
ja tunneb. See, mis tuleb homme, on alles kaugel ja seda ei ole veel
olemas. Inimene läheb ja tõukab teist või heidab sõna teise pihta
selleks, et anda enesele teadmine - ”Mina olen kaitsnud iseennast!”
See ei loe, et see ei olnud teise ees ja vastu aus, ilus ega õiglane
tegu. Kui inimese hinges on valu, siis ta seisab iseenda eest, sest
kui mitte keegi teine ei kaitse ega hoia teda, siis ta teeb seda ise
ja täpselt nii nagu tema seda oskab.
Ühe inimlapse elu teeb keeruliseks see, et ta kordab kord juba
leitud lahendusi ka hiljem – oma erinevates aegades, mil ta seisab
samasuguses olukorras. Tema sisse salvestunud tundest tulenev
ülesanne viib ta tagasi sinna aega ja vanusesse, mil ta enese jaoks
toetava lahenduse leidis. Viib tagasi sõime, lasteaeda, kooli,
õdede-vendade sündimise-kasvamise aega, kasuvanamate saabumise
hetke jne. Inimene oleks nagu ühe otsaga oma aja sisse kinni jäänud
– tahtmata ise oma mälestusest lahti lasta, ära olnut alles
hoidmas ja leitud lahendust jälle kasutamas. Inimene ei küsi
endalt, miks ta nii teeb, ennast tundena kogedes ta käivitub ja
reageerib.
Inimene tunneb ennast halvasti ja reageerib, et kõrvaldada võimalus
võrdlemiseks. Ta ei saa vaadata teise julgust, oskust olla Mina Ise
iseendana. Inimene tahab takistada teist nähtavana olemast. Ta tahab
peatada teise iseendana olemise ja valib seda teha, kas hirmutades
või jõuga, sest siis ei ole olemas sellist võrdlust, milles olles
inimene tunneb ennast halvasti või peab kartma, et tema jääb
kõrval olles tähelepanust ilma. Teist muutuma sundides saab inimene
rahulikult edasi olla, sest tema jaoks on aeg veel alles. Kui teine
tema kõrval saab tähelepanuvalguse osaliseks, siis selles hetkes on
aeg otsa saanud - teisel on, kuid inimene jäi ilma.
Selliselt käituvat inimest kutsutakse kiusajaks. Kuid paradoks on
selles, et kiusaja ei oleks alustanud, kui tema ei oleks tundnud, et
temale endale tehakse liiga. Teistega ühes olles, seal, kus temale
vajalikku jagatakse kõikide vahel, usub ta, et enesele vajamineva
saamiseks peab ta enesele kuuluva eest võitlema. Küsimus ei ole
selles, et kiusaja oleks enesele vajalikust ilma jäämas, vaid
selles, et ta kord juba jäi enesele olulisel hetkel vajalikust ilma.
Ta kaotab ära olnu kaotust, mis ei ole ikka veel lõppenud, sest ta
ei ole seda läbi tundnud – ta väldib oma esimest tunnet ja
sellepärast on ta vahetanud oma ühe tunde teise tunde vastu välja.
Inimene kaitseb iseennast oma tunde tundmise eest teise tunde
tundmisega. Lapsele või iseendale võib küll öelda, et kontrolli
ennast ja ära käitu, kuid veel lahendamata lood on kui sügavad
laukad, mis neelavad nii suure kui väikese inimese enese sisse ja
inimene tunneb täiega ja reageerib ennast kaitstes Maailma sammude
peale, astudes sellele vastu.
Ilma kiusajata ei oleks kiusatavat, sest nemad on ühe loo kaks
poolt, kaks vastamisi seisvad inimest ja tundub võimatu leida neid
ühe ja selle sama inimese seest, kuid kiusaja ja kiusatav on valusat
kaotust kogenud inimese kaks eri nägu – enesele ja teistele haiget
tegev kahe teraga mõõk. Huvitavalt huvitava võimaluse korral saab
sellest inimesest kiusaja ja nö „headest” võimalustest ilma
jäädes saab temast kiusatav. Enesele sobival hetkel võib ja saab
ta vahetada kohta ning temast saab enese loo vastaspool.
See tundub uskumatuna või vastuvõetamatuna. Võib ja saab vastu
vaielda, et olles tundnud kiusamist ei taha inimene teha teisele sama
ja kuidas on võimalik, et tugevamast kiusjast saab korraga nõrgem
ja kiusatu. Kiusatavast ei saa võimaluse olemas olemisel kiusaja
enese väärtuste ja/ või iseenda kontrollimise tõttu. Kiusajast
saab kiusatav, kui tema võimupositsioon kaob ja ta jääb alla. Kuid
ehk ei saanudki ühest teist, kui see ei olnud selle inimese kogemus.
Kuidas näha, millisest inimlapsest võib saada (või juba on seda)
kiusatav või kiusaja? Selline inimene ei tule toime teistele osaks
saava tähelepanuga enese kõrval - teiste võiduga, enesele
saamisega, teiste rõõmustamisega enese üle hetkel, mil inimene
kaotas, sest tema jäi enesele vajaminevast tundest ilma. Sellele
inimesele saab tulemus tähtsamaks, kui mäng - tema mängib, et
võita ja jätab mängimata, kui ta teab ette, et temal ei ole selles
lootust võita.
Võit on inimesele teadmise kinnitus, et tema saab eduka tulemuse,
sest see on tema jaoks olemas, kui ta vaid astub ja teeb. Võit on
tema oma, sest tema on olemas. Just selletõttu on tal keeruline olla
koos teistega võrdluses-hindamises, sest seal on muutujaid palju ja
tulemus teadmata. Seal ta peab tegema ka siis, kui teab ette oma
kaotust. Sunnitud olemine - Mina Pean! - teeb haiget ja enese
aitamiseks on vaja viha ja see kasvab teiste vastu ja pihta
suunatuna.
Seni, kuni inimene tuleb enesega toime, st positiivseid ja
negatiivseid kogemusi on tasakaalus või on head rohkem, ta ei astu
järgmist sammu. Kuid, kui negatiivsed kogemused on valdavad, kasvab
temas vajadus iseennast kaitsta. Mida ta teeb? Kohtades, kus teised
on tema kõrval ja teda hinnatakse sõprade, vanemate, õpetajate
poolt teistega võrreldes, valib ta enesekaitseks poole. Kui ta on
üle ja tugevam, siis alustab ta kiusamist, valib välja selle, keda
saab enese käitumisega muuta - takistada teist olemast või tegemast
nii, et too ei saaks olla selline, milline too teine ise tahaks
valida olla. Kui ta jääb alla ja ei oska sobituda hulka, siis ta
eraldab ennast teistest või müüb iseennast teistele. Ta on, kuid
teda nagu ei oleks või on ta kõiges ja kõikjal - see tekitab
teistes ebamugavust ja nad pöörduvad temast ära või tema vastu.
Tähelepanu enesele võitmine on kui auhinna omamine, mis kuulub
ühele, kuid mitte teisele ka siis, kui too seda väga endale ihkab.
Teise võit ei ole inimese oma, sest tema sammud ei viinud teda
selleni. Teise võitu ei saa enesele võtta, sest seda ei olnud
inimesele vaja, muidu oleks see tema oma. Inimene on hoitud – tema
saab selle, mis on päriselt tema oma ja temale vajalik. Kuid
paradoks on selles, et hetkel, aegu tagasi, mil inimene selle mustri
enesesse kirjutas, tema jäi päriselt ilma sellest, mille olemas
olemine oli temale selles hetkes eluliselt oluline. Otsus, mis muutis
tema Maailma, ei olnud tema tehtud. Järgnevad kaotused on selle
hetke kordused.
Nii, nagu igasugused asjad saavad harjumuseks, saavad ka korduvad
tundelülitused harjumuseks – inimese käitumise mustriks. Mustrid
saavad igapäevaseks käitumisviisiks, nende peale kasvavad
maskeerimisülikondadena teised üsna sama näolised lood.
Käitumisest tulenevad teod määravad inimesele osaks saava
tähelepanu + või - märgiliseks ja tema ise enam ei mäletagi, mis,
miks ja millal oli algus – ta on selle unustanud, kuid ta mäletab
oma kunagist otsust – temal endal tuleb iseennast kaitsta ja ta
teeb seda nii nagu oskab ja saab, st kunagi ammu ära olnud ajas
oskas ja uskus end saavat.
Inimeses kasvav viha või kadedus on ühe tunde (mida inimene ei
suuda-oska-taha läbi tunda) vahetus teise tunde vastu (mida on vaja,
et ellujääda). See on inimese abi ja tugi iseendale - iseennast
kaitsev inimene on kõige leidlikum ja tugevam, sest ta kasutab kõiki
endas ja endal olemas olevaid ressursse, et saavutada tuntav ja
nähtav tulemus, sest muidu ta kaotab kaotatu jäädavalt – on
hirm, et hirm saab tõeks.
Ajal, mil inimene tunneb, et tema on jäänud üksinda – tunneb ta,
et mitte kedagi ei ole tema jaoks olemas, sest tema ise on kadunud -
tema on tunne. Tunne ja inimene ei ole üks. Tunne on inimese poolt
valitud võimalus, kuidas ise ennast kaitsta.
Marianne
04.11.2020.a