Reede, 30. juuli 2021

Aja kasutamine – ära kasutamine

 


Ühel hetkel on käes koht, kus lapsest on saanud suur suur, sest juba algusest alates on ta ju olnud igal järgneval päeval eelnevast olnust suurem. Laps tuleb ja kuulub oma vanemate juurde ja vajab elus hoidmist. Laps vajab ühes olemist siis, kui tema seda vajab ja on oma tahtmistega suur individualist. Oma pilgu järgi on ta tulnud, sest ema ja isa soovisid või arvasid end soovivat tema tulekut. Laps on ühes, kuid samas eraldi – koos on neid kolm ja vahel ka rohkem, kuid kahe vahele ta ei mahu.

On loomulik, et laps tahab päris oma – seda, mis on iseenda oma ja mille kasutamise eest ei seata tingimusi. Laps on mugav, sest tema jaoks on ju tehtud ja tehakse ka edasi. Laps oma isekuses ei mõista või ei taha näha, et vanemate aeg on samamoodi ressurss nii nagu tema enese omagi. Vanematel on õigus oma aja määramisele ja selle kasutamise üle ja seesama õigus on ka lapsel olemas.

Kui laps on eas, mil tema ellujäämine ei ole enam täies sõltuvuses täiskasvanu tegudest, siis on tal endal olemas õigus ja vastutus võtta iseenda sammudest tulenevad tagajärjed ja vajadustest/ tahtmistest lähtuvate nõudmiste rahuldamine järjest enam enese kanda – anda oma aega iseendale. Kuid see enese aeg on tõeliselt väärtuslik ja seega palju hinnalisem, kui kellegi teise oma. See on midagi, mille üle saab või vähemalt peaks saama ise otsustada – teha täpselt seda, mida tahetakse ja ainult siis, kui ise seda soovitakse. Kõik need igapäevaelu kohustused, enesega kaasnevad mugavused, tarbimised, järele ja ette ära tegemised on nii kohutavalt tüütud – neid võib teha keegi teine nt ema, kes on ju ikkagi ema ja on juba teinud ja seega võiks ka edasi teha.

Kui laps läheb tööle, siis temale, tema enese tehtud töö eest, makstud palk on tema Minu Oma, sest selle on ta iseenda aja kulutamise ja kindlate kohustuste täitmise eest saanud. Olles osa tuleb anda oma osa. Enesele kuuluva raha ära andmine/ jagamine sinna, kuhu enne ei pidanud andma, tundub ülekohtusena. Ühise elu jagamisest tulenevad kulud ei ole tema enese valikud, see ei ole temale kuuluv Maailm - lapse jaoks on see olnud valus avastus ja hirmutav teadmine - Minu Oma ei ole minu oma.

Lapse ja vanema kokkupõrge toimub kohas, kus mõlemad tunnevad, et just neile on liiga tehtud – vanema mätas kõrgub solvumisest, nördimusest ja appi võetud vihast, kui ta tajub, et lapse silmis on vanema aeg lõputu ressurss ja selle jagamise/ kulutamise esimene või peamine sihtpunkt peaks olema lapse tahtmiste/ soovide/ vajaduste täitmine. Lapse mätast kasvatab solvumine, hirm ja viha, sest miks tema peab enesele kuuluva ära andma – kui temal ei ole, siis temal enam ei ole.

Lapse tugevus on temas endas – temale kuuluv on võimalus ja vahendid, kuidas ise ennast hoida. Seega on turvaline hoida ennast eraldi ja astuda lahku, et säilitada enese jaoks teadmine – Minu Oma on Minu Oma ja on enese jaoks olemas, siis kui Minul on seda vaja.

Ühises olemises on kõik kuidagi võrdsed ja jagatavad väärtused justkui ühes potis, kuid ometi ei kuulu kõik kõigile võrdselt. Ühine jaguneb, kuid on ikkagi vanemate oma ja nende määrata, mida, millal, kuhu ja kui palju. Valikuid tehakse erinevatest vaatenurkadest ja otsustest lähtuvalt. See, mis on kahe silmis ühise olemise jaoks, ei tähenda sedasama lapse jaoks. Lapse teadmises on esimesel kohal tema ise ja temast endast lähtuvad vajadused/ soovid/ tahtmised, kuid just see ühine on sageli sellel teel takistuseks. Ühisena olles peaks talle kuuluma ka oma vanemate aeg, kuid see ei ole nii – mida suuremaks ta kasvab seda vähem temale seda jaguneb – ta jääb järjest enam kõrvale sellest tervikust, kuhu ta tegelikult kunagi ei ole kuulunud – mehe ja naise liidust – algsest ühisest.

See, mis on kellelegi esmatähtis, ei ole seda kõigi jaoks ja Minu Oma tähtsus kasvab just selliste olukordade kogemises, sest ei taheta olla teistest sõltuv, vaid on vajadus omada teadmist – kui on vaja, siis inimesel on võimalus ja õigus kasutada olemas olevat iseenda jaoks sobiva lahenduse elluviimiseks. Ühises elus tundub sageli, et keegi seisab tee peal ees ja saab enne – süüdlane on see, kelle pärast jääb ohver ilma. Ka oma aja jagamine on kaotus, mis saab tunduda enese ära kasutamisena.

Juba väiksest peale nõuab laps oma õigust – tema aeg kuulugu ainult temale - „Minu aeg ei pea ära kuluma sellele, mida mina ei vaja või kui selle saab teha ka keegi teine või kui minule enam alles ei jäägi!” Ühiselt ühisele loodu kestmise jaoks on vaja igaühe panust – igaüks on ja annab osa - kuid laps ei loonud seda ühist – tema tahab ise luua oma Maailma ja sellepärast seob ta ennast lahti ja läheb teele – laps on oma tiivad avanud ja valmis lendu minema ...


Marianne

30.07.2021.a

Neljapäev, 29. juuli 2021

Valedega loodud Maailm II – Vale on vale

 


Vahel valib inimene öelda välja vale. See on selline vale, mis võiks justkui olla õige, kuid ometi ei ole seda täpselt sellisena päriselt olemas olnud. Inimene hoiab oma sõnu ja kordab neid. Neist saab talle kindlus – inimesel on neid sõnu vaja, sest temal oli üks eesmärk, kui ta need esimesel korral lausus. Ajapikku saab neist sõnadest tema enese jaoks reaalsus – enese poolt enesele loodud Maailm, milles ongi nii nagu tema seda tahtis näha ja nüüd veendunult näeb.

Ajas vale ei kao, sest algne eesmärk ei ole ikka veel täidetud. Inimese jaoks lugu kestab ja neil hetkedel, mil märgusõna kõlades tundub, et vajaminev lahendus on kohe-kohe sündimas – ta tõestab enese Maailma. Taaskord valab ta oma sõnad välja, tehes seda veel tugevamini kui varem. Lisab tooni ja veenvuse, et seda, mida näitab, millele osutab, tooks ometi lahenduse ja seatud eesmärk saaks täidetud.

Inimene ei küsi enam ammu iseendalt, miks ta seda teeb, sest temale on jäänud ülesanne – suunata tähelepanu, enese varjatud näolt, teise inimese poolt tehtule/ tegemata jätmisele/ valele olemisele/ veale ja selle jaoks tuleb tal kasutada õigeid sõnu – korrata neid kui rikkiläinud plaat ajal, mil käib vastastikkune sõnade sõda – vaidlus, kas oli või ei olnud – on kaitse ja rünnak – käib lahing ja kestab sõda.

Keegi ei peatu, et mõelda – miks? Õige ja vale mängus on vaja tõestada. Mõlemal poolel on vaja ise ennast ära tõestada, et pesta puhtaks enese nägu. Tegelikult ei ole enam vahet, mis või kuidas oli, toimus, tehti, öeldi – see oli ära. Teineteise vastas seistes ei ole vaadatud sõnade taha – mille jaoks oli vaja tähelepanu suunata, mida see pidi andma, milline oli vajaminev tulemus, et kui olekski nii nagu vale välja mõtleja näitas ja teised sellega nõustuks – mida see sõnade väänajale oleks omas hetkes andnud?

Maailm sai loodud ja püsib, sest inimene ei suuda enesele tunnistada - valitud vale on ikkagi vale, sest ta ei ole toonud õiget lahendust.


Marianne

29.07.2021.a

Kolmapäev, 28. juuli 2021

Valedega loodud Maailm I - Vabaduse kaotus

 


Selles ajas, mil inimene on ühe oma aja lõpusirgel ja sõltub või võib jääda sõltuma teistest, siis võib ühel hetkel olla käes see aeg, mil inimene loob oma mõtetes huvitavaid lugusid ja räägib neid välja nii nagu need oleksid päriselt juhtunud.

Need on valed. Nende lugude sisu on üsna sarnane – keegi tahab varastada või juba varastas, keegi tahab halba teha või juba tegi. Tavaliselt on lugudes üks peategelane, kuid vahel ka pea kõik need, kellega kokkupuututakse.

Kõrval olijal ja kõrvalt kuuljal on keeruline olla, sest tema ei tea, mida või keda uskuda ja mida või keda mitte. Tahaks ju aidata, ära lahendada, mõista ja toetada, kuid see osutub võimatuks, sest mõtetes loodu ja päris elu ei lähe omavahel kokku.

See, kes on valitud valede ohvriks, on süüdlane ega suuda ennast ära tõestada ega iseennast puhtaks pesta. Kui kõrvalt kuulja ei näe ega ole kohal, siis valib ta poole, keda uskuda ja kui ta teabki valede lugu, siis ometi jääb kahtluseuss närima. Seega tunneb süüdlane, ehk loo ohver, hirmu ja temas kasvab viha ning tõuseb protest, sest hoolimata sellest, et tema ei ole teinud ega olnud või on teinud ja olnud – on sõnad sõnade vastu.

Inimene valib valed enesekaitseks. See või need inimesed, kellele ta omistab seda, mida pole päriselt olnud ega tehtud või hoopis eitab nende poolt tehtut, on tema jaoks ohtlik(ud). Lugudes sisalduv süü on põhjus, mille abil saavutada soovitu – tagada enese turvalisus. Lugude huvitav kallutatus on katse saada abi väljast, et leida enesele tugi, mille abi kõrvaldada potentsiaalne oht.

Lugude algus läheb meelest ja valed kasvavad ning muutuvad tõeliseks. Inimene ise usub ja näeb neid olemas olevat ning rohkem ei olegi vaja. Sellega hoiab ta ennast valvel, põhjuse meeles ja ohu eemal, sest valede ohvril on päriselt või inimese fiktsioonis võimalik muuta valesid rääkiva inimese elu – valede rääkija usub/ teab, et just sellel inimesel on võimalik mingil moel võtta temalt vaba, ise olemise vabadus ära.


Marianne

28.07.2021.a

Pühapäev, 25. juuli 2021

Vana aja nikerdused

Kui küünist ja ärklikorruse põrandast ajalugu välja "kaevasin" ning pööningul kolasin, siis leidsin igasugu huvitavat vana aega. Soovisin aardeid alles hoida ja anda neile uus elu - esimesed tulemused on siin. Kasutatud on oma kodu erinevate aegade vana, kirbukate leide ja natukene ka uut - liim, nöör, kruvid ja riputuskonksud.

Vana kast piltidele raamiks


Suveraamatu reklaam

 Pildid Suomen Kuvalehti 1936


Pilte saab vahetada



Asi millegi riputamise jaoks ja all on riiul ka, tagaseinana kasutatud 50-60 -date mingit köögiplaati. 

Teadetahvel vanast kasti tagaseinast, riiul ja vanad aarded


Selle pildi peal tunudvad nad nõnna väiksed, kuid tegelikult on nende kolme pikemad mõõtmed  80, 60 ja 90 cm

Marianne

25.07.2021.a


 

Laupäev, 24. juuli 2021

Mõnusalt pehme šokolaadimaitseline kook

 


Viimasel ajal saab enamus koogilugusid alguse sellest, et olemas olevale natukesele tuleb leida kasutuskoht. Sel korral vaatasid kapist vastu viimane ja väga pruun banaan ning ammu avatud võipakk. Surfasin neti avarustes ja leidsin ühe retsepti, mis sobis olemas olevaga ja tundus põnev katsetada. Lisasin kirjapandule omalt poolt banaanid, kookosehelbed ja vaarikad. Ma ei olnud enne nö laavakooki teinud, kuid teadsin, et sisu peab pehme ja kreemine jääma – selle tulemuse ma saavutasin. Kuigi mina ise oma küpsetist ei proovinud, nägi see reaalsuses väga hea välja ning veel enne, kui mul tuli pähe pilti teha, oli kook juba söödud.

Taigen

250 gr võid

5 muna

4 dl suhkrut

2 1/2 dl jahu

2 dl kakaod

1 dl kookosehelbeid või 1/2 dl kookosejahu

2 küpset banaani

2 spl vaniljesuhkrut

250 -300 gr vaarikaid

Valmistamine

Sulata või ja jäta see jahtuma. Vahusta teises kausis munad ja suhkur kollakasvalgeks vahuks. Sega omavahel kuivained. Lisa, veel leigele, võile munavaht ja sega. Lisa saadud segule purustatud banaanid. Seejärel nõrista läbi sõela segu hulka kuivained ja kalla sekka ka kookosehelbed. Sega. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle kookosehelvestega. Vala taigen vormi ja pane vaarikad keskosale ja sega õrnalt taignasse. Küpseta kooki eelkuumutatud ahjus 175 c juures 40 -55 min. Küpsetusaeg sõltub ahjust ja küpsetaja soovist – kui pehmet kooki on soov saada. Ise lasin ahjus olla 50 min, selle ajaga jäi kook keskelt veel kreemiselt pehme. Võib-olla oleksin võinud juba ka varem välja võtta, et seda pehmet osa oleks rohkem olnud, kuid seekord siis sedaviisi. Tagasiside põhjal tundub, et selle koogi söömist soovitakse veel kord korrata.


Marianne

24.07.2021.a

Reede, 23. juuli 2021

Ohvri teekonda tähistavad vastu kõrvetavad nõgesed

 


66-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94098143/ohvri-teekonda-tahistavad-vastu-korvetavad-nogesed


Siin on minule endale ja miks ka mitte Sinule üks väljakutse – kallutame kaalukausse– valime näha ja kogeda head.

Tean, et ka Sina tead, kuidas on tunda ennast halvasti ajas, milles ei ole ega näe seda head, mis aitaks Maailma mõnusaks paigaks värvida. Ütleme, et enesetunne, enese sees olev tunne, on kehv ning seetõttu oleme rahulolematud iseenda, kuid veel rohkem selle suure Maailmaga, mis meid ümbritseb. Sellistel hetkedel tahaks, kellelegi ettejäävale, kõik hinge peal lasuva ja ülekohtusena tunduva ära anda – ja nii tulevad üle huulte sõnad, käed või jalad teevad teo, kuid ennekõike vohavad umbrohuna iseennast segavad mõtted, monoloogid ja tunded enese sees.

Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu Inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma – reageerima ja vastama läbi enese tunnete.

Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist – lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne – selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.

Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus – oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib Maailm – justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia. Kuid, kui inimene kaitseb iseennast, siis on ta sõjas, sest enesele vastu seisjaid näeb ta vaenlastena – ka ise ennast, kui ennast tuleb iseenda eest kaitsta. Vaenlane on kõik see, mis või kes nö tekitavad halva ja valena olemise tunde ega lase olla vabalt, sest segavad tunded segavad head(na) olemist.

Oma teel, kogetust järeldusi tehes ja otsuseid vastuvõttes, loome märksõnad inimeste, asjade ja toimuva kohta ning just need sõnad avavad uksed peidetule – astume Pandora laekasse meie enese sees ja me tunneme iseennast oma elu elades üsna kehvasti, sest ruumi ei ole ja õhku ei jätku. Oleme vangid, kes on jäetud, enese poolt võetud, vabaduseta. Tahaks, et keegi päästaks ära, kuid mitte keegi ei saa päästa inimest tema enese käest – iga inimese elu on tema enda elada.

Kuna kangelast ei tule ja keegi talle puhtaks ei roogi, siis nii sageli kõlab otsus – süüdi – see asi, inimene, juhtunu on süüdlane ja seega saab just sellest peapõhjus olnule ja olevale – vaenlane, kes tuleb eemaldada ekraanilt, sõnadega põrmustada, teoga koht kätte näidata. Valitud tegevus on see, mis peaks andma iseendale signaali – mina hoolin, mina kaitsen ise ennast vaenlas(t)e eest.

Kui on nii nagu on – elame oma igapäevast elu ja seda tehes meenub või näeme või kuuleme või saame osa inimesest/ loost, kes või mis ei ole just see minu, vaid keegi või miski, kellele/ millele mõtlemine kasvatab tundeid, siis selle asemel, et astuda tuttavale teele – vältida, tunda tõrget ja reageerida vaenlasele - leiame positiivse – otsime head. Kui tunneme tunnet pead tõstmas ja on tahe astuda sedasama, juba käidud ja korratud vana rada, siis on võimalus vahetada sagedust – vahetada vanad ja täiskirjutatud klaasid, uute ja säravate vastu. Vaadata oma elu ja iseennast lähemalt, anda enesele aega olla ja otsida head. Otsida seda killukest, mis valmistab enesele rõõmu. Otsida üles see kullatera, mille olemas olemise ja kogemise üle suudame tunda päriselt tänulikkust. Selline hea olemine ja sellise hea kogemine on olemas igas asjas, loos ja inimeses - oma enese soovi korral on võimalik see üles leida. 

Kui öeldakse, et üks tõrvatilk rikub ära mee, siis üks hea sõna suudab väljaöelduna lohutada ja teha pai pisaraist kriimulisele põsele, toetada raskel hetkel ja tuua ka päikese pilve tagant välja – näe head ja Sa tunned endas head olemist ja Sina saad jagada head. Head jagades, ka iseendaga seda tehes, oled juba muutnud Maailma – enese oma - ja just sealt algavad ja sinna suunduvad kõik Sinu enese lood, sest kõik teed viivad Rooma – iseendani. See, mida teed, selle teed enesele. See, mis on sees, see on ka väljas. Sina lood iseennast, kui Maailma ja Maailma kui iseennast, läbi iseenda. See, mis on Sinu sees olemas, selle lood Maailmana nähtvaks.

Keskendu heale, positiivsele ja Sa märkad, et muudad oma Maailma heaks ja mõnusaks paigaks. Sinul ei tule pähe ennast kaitsta nende inimeste, asjade või lugude eest, kelle või mille üle oskad rõõmu ja tänulikkust tunda – Sina näed elu ja olemisi ja kohtumisi ja lugusid kingitustena. Ilma kaitses olemata, lood Sa ennast vabana, sest pole vaja valvel olla, valmisolekus number üks oodata, et kõigele valele koheselt vastu reageerida. Sinu ümber on olemas ja Sa kohtud - minu Inimestega.

Kogetud tunded, neile antud hinnangud ja vastuvõetud otsused – see ongi Maailmas olev ja tuntav enese sees – näed ja koged läbi enese valitud prillide. Ohvrilt võetakse ja talle jääb alati vähem. Kingituse vastuvõtnu kogeb head ja loob head – külvad seda, mida lõikad.


Marianne

23.07.2021.a

Neljapäev, 22. juuli 2021

Sõnade värv ja paindlikkus

 



On üles otsitud vaatenurk

ja välja valitud sõnad,

et jätta peitu

enese mõtted

ja tegelik pale.


See on oskus

ilustada,

moonutada,

näidata,

suunata,

et välja öelda

sõnadena see,

mis oleks tõele

ligi lähedane.


Kui kuhugi lisada,

natukene ümber keerata,

teisalt ära võtta,

siis juba tundubki,

et öeldu saab

olla tõe moodi.


Sõnad, mis kaalutud

saavad valitud näo ja kuue,

kuid ometi

ei ole nad õiged -

kui hundid tallenahas,

need enese taha ja sisse

ära peidavad tõe.


Aus vastus

üle huulte ei tule,

tõesed sõnad

välja ei kostu,

sest, mis saaks,

kui tunnistataks,

sest, mis juhtuks,

kui ennast paljastataks.


Näiline kokku vajuks,

ja Maailm võib-olla

kildudeks puruneks

ja inimene ise

valusalt haiget saaks

oma enese

väljaöeldud sõnadega

puudutatud saaks.


Väljaöeldud vale

sunnib tõestama enesele,

et nii see oli,

et nii see ongi -

seega tuleb hoolega valida,

kuidas ja mida öelda.


Tuleb õiged sõnad leida,

kaalutud vaatenurk valida

ja teha seda nii,

et ka ennast ise

uskuma jäädakse,

kui tõde väänates

vale välja öeldakse.


Marianne

22.07.2021.a

Kolmapäev, 21. juuli 2021

Jäämurdja jälgedes

 


Ilma tuuleta on laeva purjed nukralt sorgus. Tuuletus ajas võib küll olemas olla siht, kuid see jääb kättesaamatusse kaugusesse. Kui puhub tuul ja aitab kaasa, siis libiseb laev vaevata sinna, kuhu kapteni sõnad teda viivad. Kui tõuseb torm, siis jäävad alles erinevad võimalused, kuid laevajuhil on käsil üks ja ainus tegevus – alles jääda, tulla toime sellega, mis on ja olla valmis, et läheb veel hullemaks.

Eluvetel seilav ja eluteel kohatule lahendust otsiv inimene ketrab mõtetes lugusid või ootab midagi tulevat ja märku andvat. Inimene tahab otsust. Inimene vajab iseenda edasise tee valimiseks otsuseid. Seega mängib ta läbi möödunut, kolab ära olnud lugudes ja peab monoloogina kahekõnet Maailmaga. Selle kõige taga on soov - otsusta ära, tee lõpuks ometi otsus, et laeva saaks edasi sõita. Otsus on kui kaart, suund ja raam – mille järgi iseennast juhtida – seda omades ei ole enam vaja mõelda ega kahelda ega otsida – laev saab jäämurdja jälgedes veeteel seilata.

Kui inimesel ei ole otsust – iseenda poolt mingil põhjusel tehtud otsust, siis tal puudub juhis, kuidas erinevates olukordades käituda, mida öelda ja teha. Ei loe see, kas tuult on või ei ole, ilma otsuseta puudub inimesel selgus, siht ja vabadus. Inimene vajab otsust, sest siis saab ta ennast vabana tunda - ta on otsustanud ära, kuidas temal endal tuleb oma otsuste järgi käituda. Kui otsust kaaluv inimene pole enesele tunnet appi võtnud, siis tema sees on vaikus ja hääletus. Kui appi on valitud tunne, siis see tõstab tuule ja võib ka maru välja meelitada ning laev võib loovida sellega ühes ükskõik kuhu, sest ilma väljavalitud otsuseta ei ole ükski tee õige.

Tunnetetormis seiklev inimene võitleb enese ellujäämise nimel, sest millelgi muul ei ole tähtsust – on tehtud otsus - tuleb iseennast elus st tunnetest eemale hoida. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see kurb ja vahel ka naljakas, mõnikord lihtsalt külmaks jättev, kuid enamus kordadel reageeritakse vastu, sest inimeses mäslev segadus proovib enese lahtiharutamiseks mõjutada kõiki teisi – et need teeksid ometi midagi.

Otsus viib liikvele, kuid otsus võtab ka vabaduse, enese otsuseid järgides koob inimene enesele käitumismustri ja hoiab sellest kinni. Otsuste segadus, otsuste puudus – millist ja miks valida, kust võtta selgus ja mille järgi ära otsustada? Kuid, miks vajab inimene otsust, kui ta sellega ühes võtab eneselt vabaduse?

Inimesel on hirm enese tegude, sõnade, olemise, väljenduse, loovuse ees – ta ei usalda ega austa iseennast olevas hetkes sündivana ja sellest tulenevalt on ta teinud otsuse – kontrollida ja järgida juhiseid. Inimesel on kohustus kontrollida ise ennast ja seega on ta välja valinud otsused, mis määravad ära tema käitumisjoonised ja kirjutavad talle ette stsenaariumid, millest peab kinni pidama. Inimesel on hirm kaotada kontroll enese üle ja seega ta ei saa anda enesele olemise vabadust, sest sellel on omad tagajärjed – tunded - ja nii ei lubagi inimene enesel olla vaba ja hetkes sündivana. Inimesel on hirm, et just tunded võtavad talt vabaduse ära – nendega peab võitlema, neid tuleb alla suruda, ära peitta, kustutada, unustada ja sellest tulenevalt on inimene teinud otsuse - valinud olla nimeline tunne või tundevaikuse ehk enese tasalülituse, valinud tegevused ja sammude järjestuse, et vältida soovimatult soovimatuks tundeks muutumist. 

Kui laev seilab sellistel vetel, kus ei ole tundemina valitsust, enese üle teostatavat kontrolli ega edasist määravaid juhised – enese poolt valitud otsuseid - seal on olemas austus iseenda vastu ja seega olemas vabadus olla avatud ja loov, liikuda vooluga ühes ja sündida igas hetkes uuena. Seal ei ole vahet, milline on ilm või mis tuleb, seal ja sellisena on kõik võimalik, õige ja vajalik - see on inimese elu iseendana.


Marianne

21.07.2021.a

Teisipäev, 20. juuli 2021

Luba endal kasvada

 


Julge kasvada valitud eesmärgist edasi. Luba endal olla vaba valima, et vahetada vaatenurka – oluline on teekond, mitte väljajõudmine. Valida võib ka nii, et teekond ise on kasvamine, mitte raskus, mida kannad seni, kuni oled finišijoone ületanud. Just teel olemine on võimalus vabalt valida ja kasvada, mustrilõksudest mööda astuda. Mõista peegelpilte vaadata – need ei ole hävitamiseks või eiramiseks mõeldud, vaid Sinule kasutada antud – see on võimalus, olnut ja olevat mõistes, valida, kuidas, kuhu ja millal teha oma järgmine samm.


Marianne

20.07.2021.a

Esmaspäev, 19. juuli 2021

Valede inimeste õiged kingitused

 



Elan ja olen koos valede inimestega,

elan ja olen koos vaenlastega -

minu jaoks valed on need,

minu jaoks vaenlased on need,

kes on päriselt

ja tuntavalt valed.


Nemad ei anna seda,

mida vajan,

nemad ei tee seda,

mida tahan,

nemad ei ole nii

nagu soovin -

nendega ühes olemine,

nendega koos elamine,

on valesti olemine.


Mida teen,

kui elan ja olen ühes

valede inimestega -

minu vaenlastega -

mina kaitsen,

mina kaitsen ise ennast.


Valedega inimestega,

enese vaenlastega,

ühes olev inimene,

kaitseb ise ennast

oma laste eest,

oma vanemate eest,

oma õdede ja vendade eest,

oma mehe ja naise eest,

oma inimeste eest,

oma Maailma eest.


Oma = minu -

minu oma -

mina oman -

ühes olles

Meie ollakse -

vaenlasega ühes olles,

Meie sees,

ühes kohas, 

teine teisele,

liiga lähedal ollakse.


Vaenlase otsused,

sammud ja teod

otseselt puudutavad,

tehtu või tegemata jäetu

paigast lükkab

või liikumist takistab.


Olles Meie,

olen sõltuv

ühisest olemisest

ja seega,

minu elus,

vaenlasega ühes olles,

puudub vabadus -

olen Meie sees vangis

ja selles kohas

ja nende inimeste vahel,

ära kaob austus

ja väga raske 

on leida armastust -

vaenlane vaenlast ei hoia,

ja meie sees olles

teineteise jaoks valed ollakse.


Mida see tähendab -

on vale, ollakse vale -

ühes olles ei ole

vabadust jäänud alles,

ehitades kaitseid ja seinu,

valides erinevaid relvi,

olen valvel ja ennast kaitsmas.


Tuleb ausalt üles tunnistada

ja sõnadena välja öelda,

et need valed inimesed,

et need vaenlased,

tegelikud on õiged -

need on minu Inimesed,

kuid minu pilgu läbi,

minu vaatenurgast vaadatuna,

just nemad on nemad,

kes minule liiga teevad

ja kohtades, kus on raske,

hetkedes, mil on valus,

lihtsalt minu hülgavad -

nad käest lahti lasevad

ja üksinda seisma jätavad -

upu või õpi ujuma.


Tänu tundmise asemel,

oma õpetajaid vihkan

ja vaenlaseks nimetan -

miks mina nii teen,

miks mina just nii

teha valin ...


Kui inimene on valmis

järgmist sammu astuma,

kuid ta seisab rahutuna,

paigas püsib rahulolematuna

ja klammerdub näilise

turvalise olemise külge,

siis leiab ta tuge ja toetust

ja saab Hingedelt 

abi päris tõhusalt.


Sellel, kelle võimalik,

see, kes leidub lähedal,

see jalad maas seisab

ja omal kohal on -

too sõnad ütleb,

toob teo teeb,

mis krampis sõrmed avab

ja kui vaiba,

nõtke liigutusega,

tõmbab ära jalge alt,

ja nii kaob ära,

kindlana tundunud,

maapind

minu jalge alt.


Tasakaalu kaotan

ja minul endal,

liigutus teisale

teha tuleb -

üks samm astuda,

vaatenurka vahetada

ja oma tiibu proovida.


Sellised kohad

murdumisena tunduvad,

vägivallana paistavad

ja valusalt pihta löövad,

ära tõukamisena näivad -

inimesed nähtavalt

mind hülgavad

ja üksinda seisma jätavad -

upu ära või uju välja -

iseenda kätes on valik.


Kui tõuseb viha,

siis tunnen ennast ohvrina,

kellele on tehtud liiga

ja keda tabas ootamatult

turvatunde kaotus -

valede inimeste hulk kasvab,

vaenlaste arv tõuseb

ja ennastkaitsvalt elan.


Lööjale otsa vaadates,

hülgaja kõrval astudes,

kuidas leida tänulikkust,

kui näen ja vaatan välist

ja enese ees näen vaenlast -

minu jaoks valet inimest.


Ei ulatu pilk

teise sügavusse,

käe ulatanud,

Hinge puudutama

ja nii ma ei tea

ning nii ma ei tunne

suurt ja sügavat

armastust

ja seega 

ei sünni ka tänulikkust,

seni kaua,

kuni hoian ülal kaitset

näen enese ees vaenlast 

ega mõista

ega oska,

minu Inimest,

tänada kingituse eest.


Marianne

19.07.2021.a



Pühapäev, 18. juuli 2021

Aeg anda enesele aega

 


Nendel päevadel,

kui olen julge

ja avali avatuna,

valmis olema

ja olevat kogema,

tunnen olevat ise -

kogu Maailm

olen mina ise.

See, mis on sees,

seesama on ka väljas.


Nendel päevadel,

kui olen haavatud

ja natukene katki,

vajan hoidmist

ja hella lohtutust -

tunnen kaotuse valu -

avatud pihud

näivad tühjad.

See, mis on väljas,

seesama on ka sees.


On aeg,

anda enesele aega -

austada ise ennast

ja takka mitte sundida.

Vajan aega,

et leinata -

tulla toime kaotusega

ja leppida olnuga,

teha rahu iseendaga

ja vaikusest õppida.


Kaotasin lootuse,

kui prillid eest võtsin

ja reaalse,

olevaga kohtusin -

ei olnud seda,

mida ei olnud -

oli see, mis oli.

Ei olnud tulnud seda,

mida ei tulnud -

tuli see, mis tuli.

Ei ole seda,

mida ei ole -

on see, mis on.


Eneses leina kannan,

sest kaotust tunnen.

Leinan oma soove,

unistusi, uskumisi,

sõnu ja olemisi.

Olevikus oma minevikku

ära muuta ei saa

ja seda hetke,

millega kohtusin,

olematuks teha ei saa.


Leinan süütut

lapsemeelsust,

seda julgust

ja avatust,

kui veel uskusin

ja olevat tundsin -

läbi prillide Maailma vaatasin.


Oli olnud olemas

koguaeg see, mis oli olemas,

kuid nägin seda, mida vajasin,

kuid nägin seda, mida igatsesin,

kuid nägin seda, mida soovisin

ja nii enesele sinise linnu maalisin.


Nüüd tunnen kaotust,

sest seda,

mida väljas ei olnud,

seda päriselt

ikkagi olemas ei olnud

ja mina ise

ei olnud suutnud olevasse luua.


Ometi oli olemas olnud

soovide allikas,

mis jõu ja julguse andis -

olemas olin, tegin ja Maailma lõin,

kuid puudutasin pealispinda,

ei vaadanud enese poolt

maalitud kulisside taha,

sest tahtsin olla laval

ühes sellega,

mida vajasin kogeda.


Nii nagu sees,

nii on ka väljas.

Sees on olnud igatsus,

sest olen tundnud puudust

ja sellest sündis vajadus -

vajades enese sees,

kuid oskamata enesele anda,

vajasin seda enese seest väljas -

et saaksin tunda

ja kasvõi hetkeks kogeda -

kui näiline kadus

ja tõde avanes

kogesin kaotust

ja sellest ka valu -

olematut ei saa omada.


On aeg,

anda enesele aega,

et olla ja leinata,

seejärel edasi astuda

ja teerada valida,

millel kõndides

saan võimaluse

taas minna

ja oma elu elamist kogeda

ning teel kohatust

ja enese sees sündinust -

uus lugu kirjutada.


Marianne

18.07.2021.a

Laupäev, 17. juuli 2021

Lähme, teeme veel ühe ringi - see on eluaegne liikumapanev jõud

 




Kevadel alanud teekond jõudis järjekordse punktini. Selle loo siin kirjutasin ja tõlkisin kohaliku ajalehe jaoks. Kirja sai lugu sellest, kuidas ja miks toimus eelmisel laupäeval minu poolt korraldatud üritus ja sportlik mõõduvõtmine. Loo lõpust leiad tee videoni, mis vähe kiiremas tempos näitab olnut.

"Selle aasta maikuus paigaldati Sauvos asuva, paljudele inimestele igapäevast füüsilist liikumist võimaldava ja looduslikult mitmekesise, Tammeradade hulka kuuluva Liivalatee äärde, neli nimeliset pinki. Marianne Umborg, kelle ideest sai see lugu alguse, ütles tookord välja, et veel kaks nimelist pinki on valmis ja neile on ka kohad valitud, kuid veel ei saa neil istuda, et jalgu puhata, sest need ootavad paigaldamiseks luba.

Kui Marianne Umborg kevadel facebookis pingid välja hõikas, siis ta soovis kuulda ettepanekuid, kellele pingid võiks omistada. Teiste hulgas saadeti talle ka selle mehe nimi, kes on oma jäljed mitmekordselt Sauvo teedele jätnud – Valdemar Järvinen. Kuna tegu oli sportlasega ja teadupärast sport ühendab, siis leidis Marianne Umborg, et teise pingi võiks pühendada ühele Karunaga seotud spordimehele. Ta pöördus oma ettepanekuga Karuna Sportlased poole ja peale arutelu esitasid nood oma mehe nime – Armas Laakso. Kaks suure südame ja tegusat meest, kelle poolt jäetud jäljed on nähtavad ka tänasel päeval.

Kahe spordiga seotud mehe juurde võiks sobida ka pisikene mõõduvõtmine ja sellest mõttest algas tee Liivalatee pinkide avamiseni ja Liivalatee Liikumistembuni, mis toimus 10.7 Sauvos, Bar Mansikka ja Ravintola Talli ühisel õuel. Selleks päevaks toodi meestele omistatud pingid välja ja seati kõigile nähtavale. Nende kõrvale sai seatud tool – ainsale elus olevale pingiomanikule - 90 aastasele Ilmi L.-le.

Pinkide avamisel istusid oma isade pinkidel Armas Laakso tütar Marjaleena R. ja Valdemar Järvise tütar Marja K. Mõlemad said sõna ja meenutasid omade sõnadega oma isasid. Oli aegade ühendamise hetk. Ilmi Lustil oli kaasas kolm järeltulevat põlve ja oma ema lugu jagas vanim poeg Klaus H. Pärast kõnesid jätkus pingil istujatel juttu kauemaks. Oli ühiseid aegu ja nimesid, mida sai koos meenutada.

Samal ajal seadsid ennast valmis sportlikud sauvolased, kes olid valmis minema 5,4 km pikkusele ringile, et püstida uus Sauvo rekord. Seekordse võistluse tugevus seisnes meeskonnas, kuna iga ring luges, siis liideti võistkonna kõikide liikmete poolt läbitud ringid kokku ja see oligi nende ühine tulemus. Võistlus kestis 1 tund ja 23 minutit. Selle aja jooksul läbisid 12 võistkonda, kuhu kuulusid 26 võistlejat, kellest vanim oli 77 aastane ja noorim 3 kuune, kokku 69 ringi, mis tähendas ühte liidetuna 372, 6 km pikkust rada.

Kõik võistlejad jõudsid edukalt tagasi algusesse st nende ring luges. Oli neid, kes jaksasid läbida ühe või kaks ringi, kuid päris mitmed tegid arvestava tulemuse - 4 või 5 ringi ja võistlesid võistluse algusest lõpuni välja. Palavast ilmast hoolimata andsid kõik endast parima ja igaüks tegi täpselt nii mitu ringi, kui tema oli sel päeval valmis välja panema.

Võistlejad said, uue Sauvo–Karuna sportlaste ajaloos kirjaminev soorituse eest teo väärilise vastuvõtu. Sauvo väiksemad ja suuremad ettevõtjad olid täitnud 13 ämbrit erinevate autasudega ja need jagati välja vastavalt tulemustele. Kuna kesksuve sportlikus mööduvõtmises olid kohal kaks meest, küll pinkide näol, siis lõpetasid päeva tänavad sõnad. Need lausuti Pertti H-le, kes andis pinkide ehitamiseks vajaliku materjalu ja kelle emale, Tyynele, omistatud pingi leiab rajalt, Indrek U.-le, kes meisterdas pingid valmis ja Marianne Umborgile, kes oli idee ema ja kogu lugu liikumas hoidnud jõud.

Sauvo sportlik vaim on elus - Valdemar Järvise ja Armas Laaksose jäetud jälgedes on kõndijaid, jooksjaid ja jalgrattureid ning kui saabub aeg, jõuavad meestele omistatud pingid lõpuks omadele kohtadele ja Liivalanteel olija saab lugeda pinkidele kirjutatud sõnu ja meeste lugusid - erinevad ajad saavad võimaluse olla hetke ühes.


Marianne

12.07.2021.a"

https://fb.watch/6OnebPewPH/

Olevas hetkes olemine

 


Mis on see, mida mina täna õpin, kogen ja maitsen. Ei sellepärast, et on teised ja nende jaoks või pärast, vaid selle pärast, et mina ise olen iseendana olemas.

Iga samm ja päev ja olev hetk on uus. On õppimine ja on kogemine, on maitsmine – see on iseenda elu elamine. Teen just sellepärast, et tahan ise järele proovida, kuidas on, kui mina ise teen ja olen. Mitte seda, kuidas juba tegin või olin, vaid julgen astuda, et olla ja teha nii nagu veel ei ole olnud ega teinud – puhtale lumele jätan esimesed jäljed.

Liivale poetan mälestused, mille rannast lahkuvad lained ühes viivad – oli, enam ei ole. Olen seal, kuhu just panin jala. On see, kus kogen olemisena oma elus olemist.


Marianne

17.07.2021.a

Reede, 16. juuli 2021

Tegelikult olengi ju vaba

 


Mina ei ole ega kõnni seal,

kus keegi teine määrab ja seab,

pärast veel üle otsustab -

see justkui oleks

teisega ühes,

tema sees olemine.


Mina ei ole väljas,

vaid kõrval

ja seal mina ise

valikud valin

ja oma sammud sean.


Kohas, kus olen,

võtan osa,

võimalusel toetan ja

lahendusi otsin,

vastutust kannan,

lihtsalt oma parima annan.


Loodut omaks ei nimeta

ega endale võta

ja nii ei sünni

edasiminekut takistavat

ja piiravat kohustust -

jääb alles vabadus.


Marianne

16.07.2021.a