pühapäev, 25. juuli 2021

Vana aja nikerdused

Kui küünist ja ärklikorruse põrandast ajalugu välja "kaevasin" ning pööningul kolasin, siis leidsin igasugu huvitavat vana aega. Soovisin aardeid alles hoida ja anda neile uus elu - esimesed tulemused on siin. Kasutatud on oma kodu erinevate aegade vana, kirbukate leide ja natukene ka uut - liim, nöör, kruvid ja riputuskonksud.

Vana kast piltidele raamiks


Suveraamatu reklaam

 Pildid Suomen Kuvalehti 1936


Pilte saab vahetada



Asi millegi riputamise jaoks ja all on riiul ka, tagaseinana kasutatud 50-60 -date mingit köögiplaati. 

Teadetahvel vanast kasti tagaseinast, riiul ja vanad aarded


Selle pildi peal tunudvad nad nõnna väiksed, kuid tegelikult on nende kolme pikemad mõõtmed  80, 60 ja 90 cm

Marianne

25.07.2021.a


 

laupäev, 24. juuli 2021

Mõnusalt pehme šokolaadimaitseline kook

 


Viimasel ajal saab enamus koogilugusid alguse sellest, et olemas olevale natukesele tuleb leida kasutuskoht. Sel korral vaatasid kapist vastu viimane ja väga pruun banaan ning ammu avatud võipakk. Surfasin neti avarustes ja leidsin ühe retsepti, mis sobis olemas olevaga ja tundus põnev katsetada. Lisasin kirjapandule omalt poolt banaanid, kookosehelbed ja vaarikad. Ma ei olnud enne nö laavakooki teinud, kuid teadsin, et sisu peab pehme ja kreemine jääma – selle tulemuse ma saavutasin. Kuigi mina ise oma küpsetist ei proovinud, nägi see reaalsuses väga hea välja ning veel enne, kui mul tuli pähe pilti teha, oli kook juba söödud.

Taigen

250 gr võid

5 muna

4 dl suhkrut

2 1/2 dl jahu

2 dl kakaod

1 dl kookosehelbeid või 1/2 dl kookosejahu

2 küpset banaani

2 spl vaniljesuhkrut

250 -300 gr vaarikaid

Valmistamine

Sulata või ja jäta see jahtuma. Vahusta teises kausis munad ja suhkur kollakasvalgeks vahuks. Sega omavahel kuivained. Lisa, veel leigele, võile munavaht ja sega. Lisa saadud segule purustatud banaanid. Seejärel nõrista läbi sõela segu hulka kuivained ja kalla sekka ka kookosehelbed. Sega. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle kookosehelvestega. Vala taigen vormi ja pane vaarikad keskosale ja sega õrnalt taignasse. Küpseta kooki eelkuumutatud ahjus 175 c juures 40 -55 min. Küpsetusaeg sõltub ahjust ja küpsetaja soovist – kui pehmet kooki on soov saada. Ise lasin ahjus olla 50 min, selle ajaga jäi kook keskelt veel kreemiselt pehme. Võib-olla oleksin võinud juba ka varem välja võtta, et seda pehmet osa oleks rohkem olnud, kuid seekord siis sedaviisi. Tagasiside põhjal tundub, et selle koogi söömist soovitakse veel kord korrata.


Marianne

24.07.2021.a

reede, 23. juuli 2021

Ohvri teekonda tähistavad vastu kõrvetavad nõgesed

 


66-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94098143/ohvri-teekonda-tahistavad-vastu-korvetavad-nogesed


Siin on minule endale ja miks ka mitte Sinule üks väljakutse – kallutame kaalukausse– valime näha ja kogeda head.

Tean, et ka Sina tead, kuidas on tunda ennast halvasti ajas, milles ei ole ega näe seda head, mis aitaks Maailma mõnusaks paigaks värvida. Ütleme, et enesetunne, enese sees olev tunne, on kehv ning seetõttu oleme rahulolematud iseenda, kuid veel rohkem selle suure Maailmaga, mis meid ümbritseb. Sellistel hetkedel tahaks, kellelegi ettejäävale, kõik hinge peal lasuva ja ülekohtusena tunduva ära anda – ja nii tulevad üle huulte sõnad, käed või jalad teevad teo, kuid ennekõike vohavad umbrohuna iseennast segavad mõtted, monoloogid ja tunded enese sees.

Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu Inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma – reageerima ja vastama läbi enese tunnete.

Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist – lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne – selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.

Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus – oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib Maailm – justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia. Kuid, kui inimene kaitseb iseennast, siis on ta sõjas, sest enesele vastu seisjaid näeb ta vaenlastena – ka ise ennast, kui ennast tuleb iseenda eest kaitsta. Vaenlane on kõik see, mis või kes nö tekitavad halva ja valena olemise tunde ega lase olla vabalt, sest segavad tunded segavad head(na) olemist.

Oma teel, kogetust järeldusi tehes ja otsuseid vastuvõttes, loome märksõnad inimeste, asjade ja toimuva kohta ning just need sõnad avavad uksed peidetule – astume Pandora laekasse meie enese sees ja me tunneme iseennast oma elu elades üsna kehvasti, sest ruumi ei ole ja õhku ei jätku. Oleme vangid, kes on jäetud, enese poolt võetud, vabaduseta. Tahaks, et keegi päästaks ära, kuid mitte keegi ei saa päästa inimest tema enese käest – iga inimese elu on tema enda elada.

Kuna kangelast ei tule ja keegi talle puhtaks ei roogi, siis nii sageli kõlab otsus – süüdi – see asi, inimene, juhtunu on süüdlane ja seega saab just sellest peapõhjus olnule ja olevale – vaenlane, kes tuleb eemaldada ekraanilt, sõnadega põrmustada, teoga koht kätte näidata. Valitud tegevus on see, mis peaks andma iseendale signaali – mina hoolin, mina kaitsen ise ennast vaenlas(t)e eest.

Kui on nii nagu on – elame oma igapäevast elu ja seda tehes meenub või näeme või kuuleme või saame osa inimesest/ loost, kes või mis ei ole just see minu, vaid keegi või miski, kellele/ millele mõtlemine kasvatab tundeid, siis selle asemel, et astuda tuttavale teele – vältida, tunda tõrget ja reageerida vaenlasele - leiame positiivse – otsime head. Kui tunneme tunnet pead tõstmas ja on tahe astuda sedasama, juba käidud ja korratud vana rada, siis on võimalus vahetada sagedust – vahetada vanad ja täiskirjutatud klaasid, uute ja säravate vastu. Vaadata oma elu ja iseennast lähemalt, anda enesele aega olla ja otsida head. Otsida seda killukest, mis valmistab enesele rõõmu. Otsida üles see kullatera, mille olemas olemise ja kogemise üle suudame tunda päriselt tänulikkust. Selline hea olemine ja sellise hea kogemine on olemas igas asjas, loos ja inimeses - oma enese soovi korral on võimalik see üles leida. 

Kui öeldakse, et üks tõrvatilk rikub ära mee, siis üks hea sõna suudab väljaöelduna lohutada ja teha pai pisaraist kriimulisele põsele, toetada raskel hetkel ja tuua ka päikese pilve tagant välja – näe head ja Sa tunned endas head olemist ja Sina saad jagada head. Head jagades, ka iseendaga seda tehes, oled juba muutnud Maailma – enese oma - ja just sealt algavad ja sinna suunduvad kõik Sinu enese lood, sest kõik teed viivad Rooma – iseendani. See, mida teed, selle teed enesele. See, mis on sees, see on ka väljas. Sina lood iseennast, kui Maailma ja Maailma kui iseennast, läbi iseenda. See, mis on Sinu sees olemas, selle lood Maailmana nähtvaks.

Keskendu heale, positiivsele ja Sa märkad, et muudad oma Maailma heaks ja mõnusaks paigaks. Sinul ei tule pähe ennast kaitsta nende inimeste, asjade või lugude eest, kelle või mille üle oskad rõõmu ja tänulikkust tunda – Sina näed elu ja olemisi ja kohtumisi ja lugusid kingitustena. Ilma kaitses olemata, lood Sa ennast vabana, sest pole vaja valvel olla, valmisolekus number üks oodata, et kõigele valele koheselt vastu reageerida. Sinu ümber on olemas ja Sa kohtud - minu Inimestega.

Kogetud tunded, neile antud hinnangud ja vastuvõetud otsused – see ongi Maailmas olev ja tuntav enese sees – näed ja koged läbi enese valitud prillide. Ohvrilt võetakse ja talle jääb alati vähem. Kingituse vastuvõtnu kogeb head ja loob head – külvad seda, mida lõikad.


Marianne

23.07.2021.a

neljapäev, 22. juuli 2021

Sõnade värv ja paindlikkus

 



On üles otsitud vaatenurk

ja välja valitud sõnad,

et jätta peitu

enese mõtted

ja tegelik pale.


See on oskus

ilustada,

moonutada,

näidata,

suunata,

et välja öelda

sõnadena see,

mis oleks tõele

ligi lähedane.


Kui kuhugi lisada,

natukene ümber keerata,

teisalt ära võtta,

siis juba tundubki,

et öeldu saab

olla tõe moodi.


Sõnad, mis kaalutud

saavad valitud näo ja kuue,

kuid ometi

ei ole nad õiged -

kui hundid tallenahas,

need enese taha ja sisse

ära peidavad tõe.


Aus vastus

üle huulte ei tule,

tõesed sõnad

välja ei kostu,

sest, mis saaks,

kui tunnistataks,

sest, mis juhtuks,

kui ennast paljastataks.


Näiline kokku vajuks,

ja Maailm võib-olla

kildudeks puruneks

ja inimene ise

valusalt haiget saaks

oma enese

väljaöeldud sõnadega

puudutatud saaks.


Väljaöeldud vale

sunnib tõestama enesele,

et nii see oli,

et nii see ongi -

seega tuleb hoolega valida,

kuidas ja mida öelda.


Tuleb õiged sõnad leida,

kaalutud vaatenurk valida

ja teha seda nii,

et ka ennast ise

uskuma jäädakse,

kui tõde väänates

vale välja öeldakse.


Marianne

22.07.2021.a

kolmapäev, 21. juuli 2021

Jäämurdja jälgedes

 


Ilma tuuleta on laeva purjed nukralt sorgus. Tuuletus ajas võib küll olemas olla siht, kuid see jääb kättesaamatusse kaugusesse. Kui puhub tuul ja aitab kaasa, siis libiseb laev vaevata sinna, kuhu kapteni sõnad teda viivad. Kui tõuseb torm, siis jäävad alles erinevad võimalused, kuid laevajuhil on käsil üks ja ainus tegevus – alles jääda, tulla toime sellega, mis on ja olla valmis, et läheb veel hullemaks.

Eluvetel seilav ja eluteel kohatule lahendust otsiv inimene ketrab mõtetes lugusid või ootab midagi tulevat ja märku andvat. Inimene tahab otsust. Inimene vajab iseenda edasise tee valimiseks otsuseid. Seega mängib ta läbi möödunut, kolab ära olnud lugudes ja peab monoloogina kahekõnet Maailmaga. Selle kõige taga on soov - otsusta ära, tee lõpuks ometi otsus, et laeva saaks edasi sõita. Otsus on kui kaart, suund ja raam – mille järgi iseennast juhtida – seda omades ei ole enam vaja mõelda ega kahelda ega otsida – laev saab jäämurdja jälgedes veeteel seilata.

Kui inimesel ei ole otsust – iseenda poolt mingil põhjusel tehtud otsust, siis tal puudub juhis, kuidas erinevates olukordades käituda, mida öelda ja teha. Ei loe see, kas tuult on või ei ole, ilma otsuseta puudub inimesel selgus, siht ja vabadus. Inimene vajab otsust, sest siis saab ta ennast vabana tunda - ta on otsustanud ära, kuidas temal endal tuleb oma otsuste järgi käituda. Kui otsust kaaluv inimene pole enesele tunnet appi võtnud, siis tema sees on vaikus ja hääletus. Kui appi on valitud tunne, siis see tõstab tuule ja võib ka maru välja meelitada ning laev võib loovida sellega ühes ükskõik kuhu, sest ilma väljavalitud otsuseta ei ole ükski tee õige.

Tunnetetormis seiklev inimene võitleb enese ellujäämise nimel, sest millelgi muul ei ole tähtsust – on tehtud otsus - tuleb iseennast elus st tunnetest eemale hoida. Kõrvaltvaataja jaoks tundub see kurb ja vahel ka naljakas, mõnikord lihtsalt külmaks jättev, kuid enamus kordadel reageeritakse vastu, sest inimeses mäslev segadus proovib enese lahtiharutamiseks mõjutada kõiki teisi – et need teeksid ometi midagi.

Otsus viib liikvele, kuid otsus võtab ka vabaduse, enese otsuseid järgides koob inimene enesele käitumismustri ja hoiab sellest kinni. Otsuste segadus, otsuste puudus – millist ja miks valida, kust võtta selgus ja mille järgi ära otsustada? Kuid, miks vajab inimene otsust, kui ta sellega ühes võtab eneselt vabaduse?

Inimesel on hirm enese tegude, sõnade, olemise, väljenduse, loovuse ees – ta ei usalda ega austa iseennast olevas hetkes sündivana ja sellest tulenevalt on ta teinud otsuse – kontrollida ja järgida juhiseid. Inimesel on kohustus kontrollida ise ennast ja seega on ta välja valinud otsused, mis määravad ära tema käitumisjoonised ja kirjutavad talle ette stsenaariumid, millest peab kinni pidama. Inimesel on hirm kaotada kontroll enese üle ja seega ta ei saa anda enesele olemise vabadust, sest sellel on omad tagajärjed – tunded - ja nii ei lubagi inimene enesel olla vaba ja hetkes sündivana. Inimesel on hirm, et just tunded võtavad talt vabaduse ära – nendega peab võitlema, neid tuleb alla suruda, ära peitta, kustutada, unustada ja sellest tulenevalt on inimene teinud otsuse - valinud olla nimeline tunne või tundevaikuse ehk enese tasalülituse, valinud tegevused ja sammude järjestuse, et vältida soovimatult soovimatuks tundeks muutumist. 

Kui laev seilab sellistel vetel, kus ei ole tundemina valitsust, enese üle teostatavat kontrolli ega edasist määravaid juhised – enese poolt valitud otsuseid - seal on olemas austus iseenda vastu ja seega olemas vabadus olla avatud ja loov, liikuda vooluga ühes ja sündida igas hetkes uuena. Seal ei ole vahet, milline on ilm või mis tuleb, seal ja sellisena on kõik võimalik, õige ja vajalik - see on inimese elu iseendana.


Marianne

21.07.2021.a

teisipäev, 20. juuli 2021

Luba endal kasvada

 


Julge kasvada valitud eesmärgist edasi. Luba endal olla vaba valima, et vahetada vaatenurka – oluline on teekond, mitte väljajõudmine. Valida võib ka nii, et teekond ise on kasvamine, mitte raskus, mida kannad seni, kuni oled finišijoone ületanud. Just teel olemine on võimalus vabalt valida ja kasvada, mustrilõksudest mööda astuda. Mõista peegelpilte vaadata – need ei ole hävitamiseks või eiramiseks mõeldud, vaid Sinule kasutada antud – see on võimalus, olnut ja olevat mõistes, valida, kuidas, kuhu ja millal teha oma järgmine samm.


Marianne

20.07.2021.a

esmaspäev, 19. juuli 2021

Valede inimeste õiged kingitused

 



Elan ja olen koos valede inimestega,

elan ja olen koos vaenlastega -

minu jaoks valed on need,

minu jaoks vaenlased on need,

kes on päriselt

ja tuntavalt valed.


Nemad ei anna seda,

mida vajan,

nemad ei tee seda,

mida tahan,

nemad ei ole nii

nagu soovin -

nendega ühes olemine,

nendega koos elamine,

on valesti olemine.


Mida teen,

kui elan ja olen ühes

valede inimestega -

minu vaenlastega -

mina kaitsen,

mina kaitsen ise ennast.


Valedega inimestega,

enese vaenlastega,

ühes olev inimene,

kaitseb ise ennast

oma laste eest,

oma vanemate eest,

oma õdede ja vendade eest,

oma mehe ja naise eest,

oma inimeste eest,

oma Maailma eest.


Oma = minu -

minu oma -

mina oman -

ühes olles

Meie ollakse -

vaenlasega ühes olles,

Meie sees,

ühes kohas, 

teine teisele,

liiga lähedal ollakse.


Vaenlase otsused,

sammud ja teod

otseselt puudutavad,

tehtu või tegemata jäetu

paigast lükkab

või liikumist takistab.


Olles Meie,

olen sõltuv

ühisest olemisest

ja seega,

minu elus,

vaenlasega ühes olles,

puudub vabadus -

olen Meie sees vangis

ja selles kohas

ja nende inimeste vahel,

ära kaob austus

ja väga raske 

on leida armastust -

vaenlane vaenlast ei hoia,

ja meie sees olles

teineteise jaoks valed ollakse.


Mida see tähendab -

on vale, ollakse vale -

ühes olles ei ole

vabadust jäänud alles,

ehitades kaitseid ja seinu,

valides erinevaid relvi,

olen valvel ja ennast kaitsmas.


Tuleb ausalt üles tunnistada

ja sõnadena välja öelda,

et need valed inimesed,

et need vaenlased,

tegelikud on õiged -

need on minu Inimesed,

kuid minu pilgu läbi,

minu vaatenurgast vaadatuna,

just nemad on nemad,

kes minule liiga teevad

ja kohtades, kus on raske,

hetkedes, mil on valus,

lihtsalt minu hülgavad -

nad käest lahti lasevad

ja üksinda seisma jätavad -

upu või õpi ujuma.


Tänu tundmise asemel,

oma õpetajaid vihkan

ja vaenlaseks nimetan -

miks mina nii teen,

miks mina just nii

teha valin ...


Kui inimene on valmis

järgmist sammu astuma,

kuid ta seisab rahutuna,

paigas püsib rahulolematuna

ja klammerdub näilise

turvalise olemise külge,

siis leiab ta tuge ja toetust

ja saab Hingedelt 

abi päris tõhusalt.


Sellel, kelle võimalik,

see, kes leidub lähedal,

see jalad maas seisab

ja omal kohal on -

too sõnad ütleb,

toob teo teeb,

mis krampis sõrmed avab

ja kui vaiba,

nõtke liigutusega,

tõmbab ära jalge alt,

ja nii kaob ära,

kindlana tundunud,

maapind

minu jalge alt.


Tasakaalu kaotan

ja minul endal,

liigutus teisale

teha tuleb -

üks samm astuda,

vaatenurka vahetada

ja oma tiibu proovida.


Sellised kohad

murdumisena tunduvad,

vägivallana paistavad

ja valusalt pihta löövad,

ära tõukamisena näivad -

inimesed nähtavalt

mind hülgavad

ja üksinda seisma jätavad -

upu ära või uju välja -

iseenda kätes on valik.


Kui tõuseb viha,

siis tunnen ennast ohvrina,

kellele on tehtud liiga

ja keda tabas ootamatult

turvatunde kaotus -

valede inimeste hulk kasvab,

vaenlaste arv tõuseb

ja ennastkaitsvalt elan.


Lööjale otsa vaadates,

hülgaja kõrval astudes,

kuidas leida tänulikkust,

kui näen ja vaatan välist

ja enese ees näen vaenlast -

minu jaoks valet inimest.


Ei ulatu pilk

teise sügavusse,

käe ulatanud,

Hinge puudutama

ja nii ma ei tea

ning nii ma ei tunne

suurt ja sügavat

armastust

ja seega 

ei sünni ka tänulikkust,

seni kaua,

kuni hoian ülal kaitset

näen enese ees vaenlast 

ega mõista

ega oska,

minu Inimest,

tänada kingituse eest.


Marianne

19.07.2021.a



pühapäev, 18. juuli 2021

Aeg anda enesele aega

 


Nendel päevadel,

kui olen julge

ja avali avatuna,

valmis olema

ja olevat kogema,

tunnen olevat ise -

kogu Maailm

olen mina ise.

See, mis on sees,

seesama on ka väljas.


Nendel päevadel,

kui olen haavatud

ja natukene katki,

vajan hoidmist

ja hella lohtutust -

tunnen kaotuse valu -

avatud pihud

näivad tühjad.

See, mis on väljas,

seesama on ka sees.


On aeg,

anda enesele aega -

austada ise ennast

ja takka mitte sundida.

Vajan aega,

et leinata -

tulla toime kaotusega

ja leppida olnuga,

teha rahu iseendaga

ja vaikusest õppida.


Kaotasin lootuse,

kui prillid eest võtsin

ja reaalse,

olevaga kohtusin -

ei olnud seda,

mida ei olnud -

oli see, mis oli.

Ei olnud tulnud seda,

mida ei tulnud -

tuli see, mis tuli.

Ei ole seda,

mida ei ole -

on see, mis on.


Eneses leina kannan,

sest kaotust tunnen.

Leinan oma soove,

unistusi, uskumisi,

sõnu ja olemisi.

Olevikus oma minevikku

ära muuta ei saa

ja seda hetke,

millega kohtusin,

olematuks teha ei saa.


Leinan süütut

lapsemeelsust,

seda julgust

ja avatust,

kui veel uskusin

ja olevat tundsin -

läbi prillide Maailma vaatasin.


Oli olnud olemas

koguaeg see, mis oli olemas,

kuid nägin seda, mida vajasin,

kuid nägin seda, mida igatsesin,

kuid nägin seda, mida soovisin

ja nii enesele sinise linnu maalisin.


Nüüd tunnen kaotust,

sest seda,

mida väljas ei olnud,

seda päriselt

ikkagi olemas ei olnud

ja mina ise

ei olnud suutnud olevasse luua.


Ometi oli olemas olnud

soovide allikas,

mis jõu ja julguse andis -

olemas olin, tegin ja Maailma lõin,

kuid puudutasin pealispinda,

ei vaadanud enese poolt

maalitud kulisside taha,

sest tahtsin olla laval

ühes sellega,

mida vajasin kogeda.


Nii nagu sees,

nii on ka väljas.

Sees on olnud igatsus,

sest olen tundnud puudust

ja sellest sündis vajadus -

vajades enese sees,

kuid oskamata enesele anda,

vajasin seda enese seest väljas -

et saaksin tunda

ja kasvõi hetkeks kogeda -

kui näiline kadus

ja tõde avanes

kogesin kaotust

ja sellest ka valu -

olematut ei saa omada.


On aeg,

anda enesele aega,

et olla ja leinata,

seejärel edasi astuda

ja teerada valida,

millel kõndides

saan võimaluse

taas minna

ja oma elu elamist kogeda

ning teel kohatust

ja enese sees sündinust -

uus lugu kirjutada.


Marianne

18.07.2021.a

laupäev, 17. juuli 2021

Lähme, teeme veel ühe ringi - see on eluaegne liikumapanev jõud

 




Kevadel alanud teekond jõudis järjekordse punktini. Selle loo siin kirjutasin ja tõlkisin kohaliku ajalehe jaoks. Kirja sai lugu sellest, kuidas ja miks toimus eelmisel laupäeval minu poolt korraldatud üritus ja sportlik mõõduvõtmine. Loo lõpust leiad tee videoni, mis vähe kiiremas tempos näitab olnut.

"Selle aasta maikuus paigaldati Sauvos asuva, paljudele inimestele igapäevast füüsilist liikumist võimaldava ja looduslikult mitmekesise, Tammeradade hulka kuuluva Liivalatee äärde, neli nimeliset pinki. Marianne Umborg, kelle ideest sai see lugu alguse, ütles tookord välja, et veel kaks nimelist pinki on valmis ja neile on ka kohad valitud, kuid veel ei saa neil istuda, et jalgu puhata, sest need ootavad paigaldamiseks luba.

Kui Marianne Umborg kevadel facebookis pingid välja hõikas, siis ta soovis kuulda ettepanekuid, kellele pingid võiks omistada. Teiste hulgas saadeti talle ka selle mehe nimi, kes on oma jäljed mitmekordselt Sauvo teedele jätnud – Valdemar Järvinen. Kuna tegu oli sportlasega ja teadupärast sport ühendab, siis leidis Marianne Umborg, et teise pingi võiks pühendada ühele Karunaga seotud spordimehele. Ta pöördus oma ettepanekuga Karuna Sportlased poole ja peale arutelu esitasid nood oma mehe nime – Armas Laakso. Kaks suure südame ja tegusat meest, kelle poolt jäetud jäljed on nähtavad ka tänasel päeval.

Kahe spordiga seotud mehe juurde võiks sobida ka pisikene mõõduvõtmine ja sellest mõttest algas tee Liivalatee pinkide avamiseni ja Liivalatee Liikumistembuni, mis toimus 10.7 Sauvos, Bar Mansikka ja Ravintola Talli ühisel õuel. Selleks päevaks toodi meestele omistatud pingid välja ja seati kõigile nähtavale. Nende kõrvale sai seatud tool – ainsale elus olevale pingiomanikule - 90 aastasele Ilmi L.-le.

Pinkide avamisel istusid oma isade pinkidel Armas Laakso tütar Marjaleena R. ja Valdemar Järvise tütar Marja K. Mõlemad said sõna ja meenutasid omade sõnadega oma isasid. Oli aegade ühendamise hetk. Ilmi Lustil oli kaasas kolm järeltulevat põlve ja oma ema lugu jagas vanim poeg Klaus H. Pärast kõnesid jätkus pingil istujatel juttu kauemaks. Oli ühiseid aegu ja nimesid, mida sai koos meenutada.

Samal ajal seadsid ennast valmis sportlikud sauvolased, kes olid valmis minema 5,4 km pikkusele ringile, et püstida uus Sauvo rekord. Seekordse võistluse tugevus seisnes meeskonnas, kuna iga ring luges, siis liideti võistkonna kõikide liikmete poolt läbitud ringid kokku ja see oligi nende ühine tulemus. Võistlus kestis 1 tund ja 23 minutit. Selle aja jooksul läbisid 12 võistkonda, kuhu kuulusid 26 võistlejat, kellest vanim oli 77 aastane ja noorim 3 kuune, kokku 69 ringi, mis tähendas ühte liidetuna 372, 6 km pikkust rada.

Kõik võistlejad jõudsid edukalt tagasi algusesse st nende ring luges. Oli neid, kes jaksasid läbida ühe või kaks ringi, kuid päris mitmed tegid arvestava tulemuse - 4 või 5 ringi ja võistlesid võistluse algusest lõpuni välja. Palavast ilmast hoolimata andsid kõik endast parima ja igaüks tegi täpselt nii mitu ringi, kui tema oli sel päeval valmis välja panema.

Võistlejad said, uue Sauvo–Karuna sportlaste ajaloos kirjaminev soorituse eest teo väärilise vastuvõtu. Sauvo väiksemad ja suuremad ettevõtjad olid täitnud 13 ämbrit erinevate autasudega ja need jagati välja vastavalt tulemustele. Kuna kesksuve sportlikus mööduvõtmises olid kohal kaks meest, küll pinkide näol, siis lõpetasid päeva tänavad sõnad. Need lausuti Pertti H-le, kes andis pinkide ehitamiseks vajaliku materjalu ja kelle emale, Tyynele, omistatud pingi leiab rajalt, Indrek U.-le, kes meisterdas pingid valmis ja Marianne Umborgile, kes oli idee ema ja kogu lugu liikumas hoidnud jõud.

Sauvo sportlik vaim on elus - Valdemar Järvise ja Armas Laaksose jäetud jälgedes on kõndijaid, jooksjaid ja jalgrattureid ning kui saabub aeg, jõuavad meestele omistatud pingid lõpuks omadele kohtadele ja Liivalanteel olija saab lugeda pinkidele kirjutatud sõnu ja meeste lugusid - erinevad ajad saavad võimaluse olla hetke ühes.


Marianne

12.07.2021.a"

https://fb.watch/6OnebPewPH/

Olevas hetkes olemine

 


Mis on see, mida mina täna õpin, kogen ja maitsen. Ei sellepärast, et on teised ja nende jaoks või pärast, vaid selle pärast, et mina ise olen iseendana olemas.

Iga samm ja päev ja olev hetk on uus. On õppimine ja on kogemine, on maitsmine – see on iseenda elu elamine. Teen just sellepärast, et tahan ise järele proovida, kuidas on, kui mina ise teen ja olen. Mitte seda, kuidas juba tegin või olin, vaid julgen astuda, et olla ja teha nii nagu veel ei ole olnud ega teinud – puhtale lumele jätan esimesed jäljed.

Liivale poetan mälestused, mille rannast lahkuvad lained ühes viivad – oli, enam ei ole. Olen seal, kuhu just panin jala. On see, kus kogen olemisena oma elus olemist.


Marianne

17.07.2021.a

reede, 16. juuli 2021

Tegelikult olengi ju vaba

 


Mina ei ole ega kõnni seal,

kus keegi teine määrab ja seab,

pärast veel üle otsustab -

see justkui oleks

teisega ühes,

tema sees olemine.


Mina ei ole väljas,

vaid kõrval

ja seal mina ise

valikud valin

ja oma sammud sean.


Kohas, kus olen,

võtan osa,

võimalusel toetan ja

lahendusi otsin,

vastutust kannan,

lihtsalt oma parima annan.


Loodut omaks ei nimeta

ega endale võta

ja nii ei sünni

edasiminekut takistavat

ja piiravat kohustust -

jääb alles vabadus.


Marianne

16.07.2021.a

kolmapäev, 14. juuli 2021

Inimesel on õigus omada omaenese õigust

 



Minu vabadus = inimese õigus omada õigust öelda, mõelda, teha seda, mida tema tahab, vajab ja soovib. Inimene astub vastu ja kasutab relvi, kui ta tunneb, et tema Minu õigus on ohus. See on vägivalla kogemine, enese olemist ähvardav oht – keegi teine keelab, peab veaks, naerab välja ise olemise õiguse. Need on üksteise erinevad nurgad, mis puutuvad ja puudutavad teineteise vastu. Kõigil on õigus – olemas õigus, Minu õigusele, ja sellest õigusest on, inimese jaoks, saanud Minu oma.

Minul on õigus olla Mina Ise. Sõdides kaob inimesel justkui võimalus valida, mida ja/ või kuidas öelda, teha, olla. Tema vaatenurk saab suunatud „Minu oma” õiguse kaitsmisele. Inimene ei saa aru, miks ta oma väljendusviiside peale kohtab negatiivsust ja vastuvõtmatust, kui temal ju on sellise valiku peale õigus.

Vastu tulvavad sõnad ei lase olla rahus ega aita toetavalt luua enamat, vaid justkui löövad tuntavalt pihta ja tõmbavad vett peale. Kõigil on õigus tunda omi tundeid, kuid inimene ise ei taha kõiki oma tundeid tunda – inimene ise ütleb iseendale „Minul ei ole õigust olla selline, sest sellisena olen vale!”

Oma tundest lähtuvalt tunneb inimene, et temal on õigus öelda, teha oma samm, väljenduda – sest see on Minu õigus, mis tõestab talle, et kui ta saab nii või teisiti valida, siis ta on vaba. Hoolimata sellest, et inimene omab, Minu oma õigust, on tema sees hirm, et kuidas keegi teine võib oma enda õigust tõlgendada ja oma tahtmises valib teha. Inimesel on hirm, et tema enda, Minu oma õigus, ei kehti ega loe alati, sest ka teistel on õigus teha ja öelda. Kuid, kui teine valib olla selline, milline ei tohiks olla, kuidas saab tollele teisel olla selle jaoks õigus – kes keelab vale olemise ära ja teeb otsuse kummal on õigem õigus?

Lahendust ei sünni, sest seda ei leita – mõlemal on olemas oma õigus iseennast ja oma õigust kaitsta. See on tahe, et teine tunnistaks – jah, Sinul oli õigus valida teha nii ja öelda seda. Kui öeldakse, et oligi õigus, siis jõutakse välja sinna, et õigus oli, kuid tulemus on vale. See on inimese teadmine enese sees – mina ei saa muuta seda, et olin vale. Olin – kõlab - olen valena - ja sellisena olemise vastu võitleb inimene kõigi oma jõududega. Ükskõik, mis või kuidas öeldakse või mõeldakse, kuid seni, kuni inimene kaitseb oma õigust olla see, millisena ta oli – iseenda jaoks õigena - ei sünni lahendust.

Minu õigus – vabadus olla - lähtub tundeminast – see on õigus, mis toetub sellele, et teisel ei ole õigust tekitada oma sõnade, tegevuse, olemisega inimese sees sellised tundeid, millega ta toime ei tule, kuid kui nii juhtub, siis valib inimene lahendusviisi, mis on tema jaoks õige.

Inimene, teise inimesega vastamisi seistes, võiks enese käest küsida - kas ta tahab edasi astuda või on, oma Mina kaitste,s unustanud iseennast paigale – võitlema oma tundeminana selle eest, mis on inimesele Minu oma ehk Minu õigus ehk Minu vabadus st tunnete vabadus st hetk, milles olles enam ei pea tundma seda, mida ei taheta tunda. Tunde peaks vabastama avalik kinnitus ja tunnustus - inimene ei olnud ära olnud hetkes iseendana olles vale. Kuid seda ei kuule, sest seda ei öelda, sest seda ei peeta õigeks - olid tunded ja seega oli valena olemine. Inimene nimetab ise ennast valeks, sest ta kaotas selle, mida tal ei olnud - ta ei saanud, osanud teha nii, et olematu päriselt olemas oleks - inimene ei saa olla õige seal, kus ta ise enese otsuse järgi oli vale.

Inimene kannab iseenda poolt loodud prille ja sellepärast ei saa ta olla alati kindel, millisena ja kuidas näiv Maailm päriselt olemas on - kus ja milline on tegelikkus ning kus ja milline on ettekujutus ... Inimene saab tunnistada ise endale – "Mina ise saan enese olemist muuta – vahetades vaatenurka, vahetan välja selle tunde, läbi mille Maailma vaatan."


Marianne

14.07.2021.a

teisipäev, 13. juuli 2021

Olematu kaotuse hirm

 


Kui mul oleks hea olla,

siis kinni hoiaksin

ja edasi oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis vist uinuksin

ja lihtsalt oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis poleks minus vajadust

enesekaitseks vastu võidelda

ja rahutu hing

teeks Maailmaga rahu.


Kuid minul ei ole hea olla,

tunnen eneses peituvat hirmu -

minus ei ole kindlust

ega jalge all pidavat pinda,

juured on lahti maast

ja tunnete lainetus

viib tasakaalutu paigast.


Kinni püüda tahaksin,

oma enese vabaduse,

kui sinise linnu,

mis aegu tagasi

põgenes peost.


Tõuseb vajadus

teha nähtavaks ennast

väljaspoole ise ennast,

pole millesti kinni hoida,

sest iseendana olles

tundun olevat väiksemast väiksem.


Hääl on tuhm,

sõnad tühjad,

mõtted lagedad -

need ei ulatu

ega puuduta -

neist vaadatakse mööda,

need jäävad teele,

hüljatuna tolmus konutavad.


Tunduvad välja voolanud sõnad

asjata öelduna,

kedagi pole kohal,

et olla vaatamas,

kedagi pole kohal,

et olla kuulamas,

kedagi pole kohal

häid sõnu lausumas -

ei ole toetust,

mis nähtavalt toetaks,

ei ole hoidmist,

mis tuntavalt hoiaks.


Tundun tunnete sisse

ära uppuvat,

põhja välja vajuvat -

on hirm kaduda,

nähtamatuks hääbuda.

Olen ületanud märkamatu,

kuid eneses tuntava joone,

mis eraldab valguse ja pimeduse.


Jäin sumbunud vaikuse sisse -

valgus läks teisale ära,

kuu pimedaim pool

kustutas teed näitavad

laternad ära -

tumeduses ei näe

toetavat õlga

ega abistavat kätt -

komistan, 

sest jalgeil puudub siht.


On tunnetest sündinud meri

korraga ääretult lai,

vahused lained

löövad valusalt näkku,

välja voolavad pisarad

ummistanud on silmad,

õhku ei jätku,

et hingata saaksin -

hing ei leia rahu.


Tundelained kasvavad üle pea,

veel natuke ja enam ma ei jaksa,

hoida ennast pinna peal,

ahmin õhku,

kaon,

vajun,

kaon,

vajun ...


Enam mind ei ole -

kardan valu,

hirmu pimedust,

halvavat teadmatust -

on süda suletud

ja ei ole valgust.


Võitlen selles kohas,

kus enam ei ole,

võitlen selle eest,

et mitte tunda.

Tahan kinni hoida

kätte saamatut -

uksed suleti,

aknad kinni pandi

ja kardinad ette tõmmati.


Olen vaba minema,

tuul pöördus

ja lava vahetus -

ikka veel tahtsin,

kuid mida,

ikka veel vajasin,

kuid mida,

käe tõstsin,

et koputada,

kuid selle teo

mõttetust tajudes

käel lasin alla vajuda.


Luban enesel olla,

olen iseendaga

selles hetkes,

milles olen.

Ühinen olevaga

ja jalad leiavad pinna

enam ei pea ujuma

sinna või tänna või kuhugi.


Tunnetemeri vaibus

ja vesi tagasi tõmbus

kaldaliivale astusin,

merevahtust sündisin -

olin olemas,

oli valgus

ja jalge alt algas

uue tee algus ...


Marianne

12.07.2021.a