reede, 31. mai 2019

Eelmiste elude seotus tänase elu sidemetes





Inimene on, oma elu elades, üsna huvitaval kombel seotud kokku teiste inimestega, keda tema ise, saades võimaluse valida, ei oleks kunagi endale kaaslaseks soovinud. Kuid tema tänases elus on need inimesed reaalsuses olemas ja ta peab nendega koos olema ning see tundub paratamatu ja lõpliku otsusena, mis edasi kaebamisele ei kuulu. Neist suhetest osad on headust ja positiivsust jagavad, kuid osad on need, millest inimene sooviks vabaks saada. Nende teiste, nö eluga kaasas käivate kaaslaste vastu ta protestib, väldib ja vihkab ning kui võimalik, siis keeraks üldse selja ja paneks ukse teise ees lukku, sest need teised ärritavad ja teevad haiget, kuna äratavad inimeses negatiivsed tunded, mida tema tunda ei taha. Nende teistega koosoldud ajast on raske leida midagi ilusat, pigem tunduvad nad kiusuks ja karistuseks olemas olevat – see on huvitav vaatenurk, mis on samas tõene.

Kusagil oma eelmises elus tegi üks inimene teisele inimesele ülekohut ja jäi aja reeglite järgi süüdi, sest ta lõpetas või ohustas oma teoga teise inimese elu. Seda teinuna tuleb tal, kunagi ühes järgmises elus, küsida uuesti inimesena elades, selle teise inimese Hingelt enda Hingele vabastust. Selles uues elus on tal kohustus saata ja toetada teel käies seda inimest, kelle sees on talle tuttav Hing. Selle inimese elus osalisena olles või kaasteelisena kohtudes tuleb tal läbida eksam, et näha, kas ta kordab, oma olemusega, tehtut või on ta elust õppides mõistnud oma õppetundi.

Hinged teavad, miks ja millepärast nad Inimestena Maailmas elades just selliseid elusid läbi elavad, kuid inimesed ei tea. Inimeste sees tormlevad ärganud tunded ja kusagil sügaval, varjudes peitudes, elavad oma elu eelmiste elude suletud mälestused ning seetõttu ei mõista inimesed, miks nad mõnda inimest justkui geneetiliselt ei salli.

Sügaval oma sisemuses tunneb inimene, et on teise inimese ees süüdi, sest on kuidagi tema vastu eksinud ja selle ülestunnistamata jätnud. Ei ole kerge seista ja vaadata elavale „surnule” otsa, kui mälus on pilt iseenda poolt tehtust ja selle tulemusest, kuid nüüd on selle lahkunu Hing tagasi ja vaatab teise inimese silmadest temale vastu. Inimene hingab sisse, kuid jätab hirmu tundes välja hingamata, sest – Tema teab, et mina tean ja mäletan. Inimene pigem põgeneb ja väldib, kui astub vastu ja võtab oma teo eest vastutust võttes oma vabaduse vastu.

Inimese sees on piinav vastuolu, sest teisega koos olles tahab ta füüsiliselt ära minna, kuid ta on nt sugulussidemete läbi seotud ja peab kohale jääma ning samal ajal tunneb ta endas AJA poolt kaasa antud ülesannet, olla teise elus nö heaks haldjaks, et hüvitada oma olemas olemisega enda poolt tehtu. Inimene ei saa oma elu elades ühendada lahti kõiki (nt vereliinist tulenevaid) sidemeid, kuid ta saab ja ta otsib võimalusi, kuidas saavutada parim võimalik tulemus, et väliselt ennast ise teisest inimesest lahti ühendada. Ta otsib viise, kuidas ise muutuda või muuta teine valeks inimeseks, sest ta proovib, vale inimesena olles või teist valena nimetades, saavutada iseenda vabaks saamine. Ta püüab saavutada oma tegevusega seda, et teine inimene võtaks suhte katkestamise otsuse ja süü selle eest enesele, kui nõustub sellega, et tema on esimese jaoks vale või sellega, et esimene on tema jaoks vale. Seda mängu mängides ei läbi inimene oma õppetundi, sest väldib oma teed.

Inimese eelmise elu õppetund oli kogeda, kuidas ta ise annab endale andeks iseenda poolt tehtu, võttes ennast, kes olles määrituna on vääritu väärtus, armastusega armastuses hoides iseenda sees vastu. Ta ei lahenda ülesannet, kui ei tunnista ausalt, miks ta tegi seda, mida valis teha. Milline oli see Hirm tema sees, mis tõukas teda sellisele teole, et teise inimese elu läbi tema poolt täide viidud teo katkes või muutus täielikult. Tema sees oleva mälestuse sees on jätkuvalt elavana see tunne, miks tegu tehti.

Sellel inimesel, kelle vastu ära olnud ajal astuti, on selles elus ülesanne seista oma kohal ja oma olemas olemisega äratada teise inimese sees uinunud tunne, et too saaks võimaluse oma tunnet kogedes, läbi õppimise, iseennast mõista. Selle, nö „ohvri” ülesanne on võtta teine inimene oma elus vastu ja anda talle koht enese kõrval, sest tema on see, kes avab ukse teisele. Läbi avatud ukse saab teine tulla ja oma tegu tunnistada. Raskeks teeb ülesande lahendamise see, et kaaslase silmadest vaatab vastu too, kes oli viimane, keda inimene oma eelmises elus nägi hetkel, kui tema elu muutus. See on tema õppetund, kas ta suudab leida endas mõistmist ja anda teisele võimalus vabaneda koormast või põgeneb ta oma reaalsuseks saanud Hirmu eest. Andjale tundub, et ta annab, kuid vastu ei saa. Ta annab, kuid teeb seda enese arvelt. Ta annab üha uuesti, kuid teine on kui verd imev puuk, kes lahti ei lase, sest vajab oma elu elades kandjat. See on võitlus enese eest, oma rahu ja vabaduse nimel, et heita koorem oma õlgadelt ja astuda vabalt edasi. 

Saajal tuleb mõista kingituse suurust ja anda teine Hing vabaks, kuid vahel on nii mõnus, kui asjad laabuvad iseenesest, raskused lahendatakse ja oma jalad ära ei väsi. Läbi pettumuse reaalsusesse maandudes ta solvub, sest lööb end valusalt ära vastu teadmist, et Maailm ei olnudki selline nagu tema uskus selle olevat – ainult tema jaoks ja pärast olemas. Inimene, kes tunneb enda saajana, sündis Maailma uskumisega, et teised astuvad tema saabudes eest ära ja kõrvale, et tema saaks tulla ja oma elu elada. Ta ei soovi oodata, et peatudes kogeda aega, kus temale on antud AEG endasse vaadata, sest tema oli eelmises elus ohver, kes selles elus on kuningas või kuninganna, kel on õigus kõigile ja kõigele, sest kord jäi ta oma elust ilma. Saajal on keeruline teise tegu mõista, kuigi teine oli lihtsalt inimene, kes muutus oma tundeks ja see, mis juhtus oli parim valitud lahendus, kuidas too sai iseennast aidata.

Olles osa tervikust on Inimesel oma osa terviku tasakaalu taastamisel. Ammuse loo alguse ja tänase jätkumise sees ja taga olid ja on kaks Hinge, kes olid ja on teineteisele, suures etenduses nimega ELU, lavapartneriteks. Ilma teise inimese olemas olemiseta ei oleks nende kahe inimese elus juhtunud seda, mis juhtus. Teineteise toel said nad mõlemad võimaluse astuda oma elude teel edasi. Kaks Hinge, kes olid koos ja muutsid teineteise elu, said uuesti kokku, et Inimesed saaksid muuta oma elu. Hingel ei ole kerge olla Inimese sees, keda muserdavad ja materdavad tunded, kes astub lootusetuse teel või naudib ülemvõimu, kui Maailm lebab tema jalge ees. Kuidas juhtida selles rägus inimene Valguse poole, et too näeks elu näitelava ja selle peal iseennast, Inimesena, iseenda poolt valitud rolli mängimas.


Marianne

31.05.2019.a




neljapäev, 30. mai 2019

Manipuleerimise huvitavad vaatenurgad ja lahendused – inimese valeks muut(u)mine





Kindlasti on igaühe elus tulnud ette kohti, kus talle on öeldud või on ta ise täiesti tõeselt tundnud, et – Tema on vale. Selles hetkes olles tundis inimene, et ta ei osanud olla õige ja läks lühisesse, sest korraga oli kõik see, milline ta oli valinud olla ja mida teinud, osutunud mõttetuks, tema polnud õnnestunud ning seega oli ta olnud ja on ebavajalik. Vale olemine on huvitav vaatenurk, sest seda iseendale öeldes või teise olemisele hinnanguna jagades, soovib inimene tegelikult olla vale või seda, et teine olekski vale. Vale olemine annab rahu ja vabaduse, sest valest valikust lastakse lahti ja saadakse taas vabaks – kes tahaks valega või vale inimesega koos olla.

Kuidas üks inimene valeks muutub? Inimese võimuses on üks tugev relv, see on vahend, millega saab teisi, kas positiivselt või negatiivselt mõjutada ja igas inimeses on selle järele üüratu sisemine vajadus, mille täitumine tõstab pilvedesse, kuid kättesaamatus sunnib elust lahkumise teed otsima. See on üks eluliselt olulisemaid vajadusi, mida iga inimene vajab omal moel - see on TÄHELEPANEMINE. Loomisest saadik otsib ja jagab inimene tähelepanu ning selle saamise, kui ka saamata jäämise puhul on oluline kvaliteet – inimese täidetus positiivse tähelepanemisega, mille toel kasvab temas julgus olla tema ise ja huvi avastada iseennast. Loomulikult saab tähelepanu osutades teistele ka haiget ja ülekohut teha. Tähelepanemine on võluvitsake, mis muudab inimeste Maailma.

Juba väikesest peale õpib inimene, kuidas köita teiste tähelepanu nt vanemate õuduseks muutuvad jonnid, mis neelavad tohutult energiat ja aega. Hilisemas eas tõusevad sõnelused ja lendavad uksed, sest kusagil on vajalik tähelepanu saamata jäänud ning selle peale on kuhjunud hulk tundeid, mis paiskuvad vihapursetega välja. Selle möllu ja tormi all on sageli peidus teadvustamata vajadus – soov kogeda kaaslase tähelepanu - olla nähtud, jagada ennast ja võtta kaaslane oma ellu kaasa. Täitmata jäänud tähelepanuvajadus kasvab üha suuremaks ja tundub vahele teistele liig taluda olevat, kuid selle saadava tähelepanu kuhja all, mis tegelikult ei täida, on üks pisike täitumata jäänud tähelepanemise vajadus.

Suhtes olles tunneb ja usub inimene, et tal on õigus teise tähelepanule, sest nad on koos ja seotud. Kuid suhte sees olles ja kogedes, et ta ei saa talle vajalikul määral tähelepanemist kätte, siis ta küsib seda. Küsimise viisid ei ole vahel küll kõige sobivamad ega selgemad, sest võidakse väljenduda kohmakalt või isegi nõudvalt, kuid nende sisu on üks – Palun pane Mind tähele! Kui inimene saab talle vajaliku tähelepanu kätte, siis suhted toimivad ja kestavad. Tähelepanupuudusest kasvavad tülid ja soov lahku minna, sest kui astuda suhtest välja, siis on seal teised reeglid ja tõekspidamised – seal inimene ei eelda ega oota, et teine inimene peab talle tähelepanu pöörama.

Kui inimene tahab vabaks saada suhtest, milles ta enam olla ei soovi, kuid mingil põhjusel ta ei taha ise otsustavat sammu astuda, ehk ta ei taha süüdi jääda, siis leiab ta töötava lahenduse. Suhtes olles ja soovides jääda seotuks jagab inimene infot selle kohta, mida ja kuidas ta oma teel käies või kaaslasega koos olles tunneb, räägib sellest, mida peab või ei pea oluliseks jne. Kui inimene soovib suhtest vabaks saada, siis ta seda olulist infot ei jaga ning ei tee seda isegi siis, kui talt küsida, sest kui tema ei jaga endast seda osa, mida ainult tema saab anda, siis puudub teisel vajalik info ja selgitus, kuidas anda kaaslasele nö õige tähelepanu. See, kes ennast sulges, saab selle lükkega enda käsutusse laskemoona, millega astuda teisele vastu ja öelda – Näed, Sina oled vale, sest pole suutnud minu jaoks õige olla! - ja teine tunnebki ennast süüdi olevat, sest ei osanud ju olla. Ta võtab süüdlaserolli enese kanda, sest tema ju oli vale ja tegi seega teisele liiga. Valedele osutaja saab öelda – Sina oled vale, mina valin uuesti! Siin on tegu manipuleerimisega, kuid see ei tähenda ilmtingimata , et manipuleerija on läbinisti halb. See võib olla ka alateadlik käitumine, inimese poolt, oma sisemisele soovile, leitud lahendus, kuidas suhtest vabaks pääseda.

Kui suhtes olles läheb üks inimene teise juurde ja palub tähelepanu, ehk ta ei oska seda otseselt sõnastada, kuid tema sõnade mõttes on soov olla teisega, läbi enama tähelepanu jagamise ja saamise, ühte seotud. Ta tunneb, et vajab suhte hoidmiseks enamat, ta soovib saada ja jagada olulist infot, vahetada seletusi ja kogeda kusagil enesega seotud kohas rohkem tähelepanemist, et kaaslane tuleks kaasa ja näeks, kuidas inimene oma elu kogedes muutub - see on vajalik, et olla mõistetud ja hoida ühist suhet. Huvitav vaatenurk ja manipuleeriv lahendus on see, kui tähelepanu küsimise peale hakkab teine pool üles lugema neid põhjusi, miks ta ei saanud ega saa anda teisele soovitut. Ta põrgatab pallina tagasi, et teisel on liiga suured nõudmised ja mõttetult isekas tahtmine – teine olevat kui väike laps, kes jonnib, et saada soovitu, sest ei nõustu ilma jääma. Esimene inimene jookseb mõtetega ummikusse ja läheb lühisesse. Teine pool põrutab veel otsa küsimuse – et, kas ta on siis vale ja kui ongi, siis valigu esimene uuesti. Iva on selles, et teine tahabki tegelikult vale olla, sest ta vajab rahu ja vabadust, kuid ta tahab, et esimene võtaks süü suhte lagunemise eest endale, sest nähtvalt süüdistab too teda oma nõudmistega, mis justkui tähendavad, et teine ei suutnud või osanud õige olla. Teine lisab veel „tõde” juurde, et ta ei osanud, sest ta ei saanud, mis iganes sajal põhjusel, kuna esimest inimest oli liiga palju ja selline käitumine tingis just sellise vastuse.

Suhtesõja subtiitrites seisab – esimene inimene küsis tähelepanemist ja teine vastas, et ei taha seda anda. Ta ei taha anda, sest ei soovi esimesega lähedalt seotud olla, ta ei taha astuda koos ja seetõttu ei taha ka teise elust osa saada. Ta tahab rahu ja vabadust ning enese õigena tundmiseks vajab ta vale olemist, et teisest saaks süüdlane, kes võtab suhte ebaõnnestumise koorma enese kanda ja ei küsi enam tähelepanu.

Inimene vajab rohkem tähelepanemist, kui ta tajub, et kaaslane triivib eemale ning vahemaa nende kahe vahel suureneb, sest ta ei suuda enam köita teise tähelepanu. Tema alateadvus fikseerib ära kohad, millest saavad nii öelda kontrollküsimused sellest, kas teine inimene mõistis ja sai temast aru. Vastustest loeb ta välja, kas teine oli talle päriselt tähelepanemist osutanud ja tema elust osa võtnud. Suhtest eemaldujale tundub tähelepanu jagamine talumist vajava kohtustusena, kuid ta usub, et selle andmata jätmine ei muuda suhet olematuks. Talle tundub, et teise soov saada tähelepanu on tolle tüütu kapriis hetkel, kui tema ise tegeleb, millegi muu ja palju huvitavamaga, nt iseendaga.

Kui inimene saab oma varjatud tähelepanemise soovile vastuse – Kas Sina tahad tähelepanu saada? - siis toimub temas plahvatus, ta ei tunne oma soovi ära. Vastuse mõte on küll õige, kuid inimene protestib sellele vastu, sest otsene tähelepanu küsimine ei tundu olevat õige ega lubatud, sest ta kuuleb vastuses sõna - Sina NÕUAD! - vastuolu kasvab, sest kuidas on temal üldse õigust nõuda, kui teine vabatahtlikult ei taha anda, siis ei saa ju. Manipuleeriv lahendus saamaks seda, mida inimene tahab, on panna teine uskuma, et tal ei ole tegelikult õigust nõuda tähelepanemist – ta ei saa, sest ei ole õigust - kuid selle tegelik sisu on – ta ei saa, sest talle ei taheta osutada tähelepanu, kuna ei soovita seotud olla. Inimene võtabki omaks, et on teisele pettumuse valmistanud, sest ei ole osanud olla selline nagu teine arvas teda olevat ning sellepärast tal ei olegi õigust tähelepanule, sest see on lapsikult jonniv käitumine ja ta võtab süüdlaserolli omaks, sest ta usub, et tema ei ole piisav ega õige, et suuta teist, iseendana olles, iseendast huvituma panna – ta usub, et on kõike seda, kellele teine ei saa oma tähelepanu osutada.

Suhtes olles on mõlemal osapoolel õigus teise tähelepanule, kui enam ei soovita end jagada või teiselt saada, siis on suhe küsimärgi all ja aus lahendus oleks seda öelda ning teine vabaks anda, mitte mängida pall teisele poolele, öeldes, et teine on ise süüdi selles, mida ta ei saa, sest vale olles ei ole tal õigust tähelepanule – Sa meeldid ja ma annan, Sina ei meeldi ning ma ei anna. Inimene pühendab oma tähelepanu neile, kes on huvitavad, kellega ta tunneb end seotud olevat ning jagab end suhtes, kust usub endast andes vastu saavat. Suhtes olles on inimesed erinevates rollides, kuid rolli muutustega on inimestel keeruline kohaneda, sest muutus tähendab jagatava ja saadava tähelepanu suuruse ja vahekorra muutust ning just sellepärast on ühe rolli kaotuse või selle teisenemisega raske toime tulla.

Kui oled suhte valinud, siis vastutad selle toimise eest ning nagu rebane ütles – „Sa vastutad alati selle eest, mis Sa taltsutanud oled.” Tähelepanemise andmine – Ma tahan olla Sinu lähedal, soovin võtta Sind oma peopesale ja käia Sinuga ühes. Tähelepanemise saamine - Ma tahan olla Sinu lähedal, palun võta mind oma peopesale ja astu minuga koos.


Marianne

30.05.2019.a

SEOTUD LOOD

Inimene, kes vajab tähelepanemist väldib tähelepanu



kolmapäev, 29. mai 2019

Öeldes endale – Mina olen pettunud – tundsin endas – Mina olen ohver





Kui mina ei saanud seda, mida tahtsin ja kogesin, et ei suutnud mõjutada Maailma selliselt, et soovitu ikkagi endale saada, siis ütlesin – Mina ei saa! Tundes endas pettumust uskusin, et olin ohver, kellel tuli leppida sellega, et tema jääb ilma.

Pettununa ohvrirolli kandes ja solvununa peatatud ajas seistes vajusin halli masendusse, vaikuse sisse. Öeldes endale – Mina ei saa! – oleksid justkui mul kõik eneseväljendusviisid ja suhtluskanalid korraga kadunud, võimalused haihtunud ja minust järele jäänud vaid tühi kest. Ohvrirollis olles kandsin endas teadmist, et minust enesest minu elu ega olu ei sõltu, kuid ohvrina olles ei võtnud mina ise vastutust iseenda elu ja olemise eest. See oli enesekaitse, sest minu sees oli hirm tundeid kogedes valu tunda. Seega arvasin, et kui seisan kõrval ja elust ise osa ei võta, siis ma ei vastuta, millegi ega kellegi eest ning minuga ei saa midagi juhtuda.

Pettumuse kogemisega kaasnes kukkumine reaalsusesse, tagasi sinna kohta, kus ettekujutatud pildid, säravad unistused, salamisi lausutud soovid ja päästev lootus ei olnud täitunud. Pettumuse kogemisega kaasnes tagasitulek käesolevasse hetke, et näeksin selgelt seda, mis minu elus tegelikult olemas oli, sest tahtmise täitumist oodates elasin enese poolt maalitud, teistsuguses Maailmas, kus minu elu ei olnud selline nagu siin oli – seal oli olemas kõik see, mida vajasin ja endale ihkasin.

Pettumust oli vaja, et tõusta püsti ning otsida uusi lahendusi ja teid, kuidas ja kuhu astuda edasi. Pettumust oli vaja, et seista iseenda eest, astuda Maailmale vastu ja lasta ohvriks olemisest lahti - ohvrirolli valisin endale ajal, mil ma tõesti ei olnud võimeline ise endale sobivaid elatusvahendeid, elukohti ega kaasteelisi vailima. Kuid alati olen ma saanud valida, kuidas ma enda sees ennast tunnen ja millisena väljendun, kuigi ka viimases on olnud piiranguid, keelde ja tõkkeid on ometi minu sees peidus terve Maailm, mis kuulub ainult minule, sest selle olen ma enese sees iseendale loonud. Mina ise olen võti selle juurde, kui hästi või halvasti ma ennast iseendas tunnen. Mina olin iseenda valikute ohver, sest mina ise valisin, millise tunde sees ülesärkamata püsida.

Maailma puudutusest üles ärganud tunnet endas kogedes ja tundeks muutudes, suutsin vaatenurka vahetades ja tunnet endast eristades tunde seest üles ärgata ning nähes vahet, astusin tunde seest välja ja seisin eraldi ning oskasin tunde mustri sõnastada. - Mõistes, et kui mina ei saanud soovitut, sest jäin ilma, kogesin ehedat kaotusevalu. Selleks, et vältida ebaõnnestumisest tulenevat pettumust, kasvatasin, viha jõudu kastutades, oma Mina suuremaks, et võimsamana olles saavutada Maailma muutumine. Hoides ohvri rollist kinni, sest ei julgenud edasi astuda, korrutasin endale – Mina ei saa! -  seisin paigal ja ootasin, et ehk kunagi ja kuidagi ikkagi saan, kuigi teadsin, et seda ei juhtu. Kui olin ohver, siis oli mul olemas luba, et tunda – Oi, kui kahju mul endast on! - sest olin abitu ja vajasin oma teel käies kandjat, kes minu elu määraks ja korraldaks, kes teaks, mida, kuidas ja miks on vaja, et ma kogeksin oma elu hea ja ilusana ning annaks mulle meelehead ja jagaks endale kuuluvat. Ohvriks olemine oli kui pikk uni, mida magades ise ei saanud arugi, et uni nii sügav on ...


Marianne

29.05.2019.a

esmaspäev, 27. mai 2019

Mina ei saanud seda, mida tahtsin – Mina olin pettunud





Selles loos kõndimist alustasin sooviga mõista oma noorema poja tugevaid reaktsioone jonni ja viha kujul, kuid jõudsin taas iseendani, lähemale enese mõistmiseni. Järjest enam kogen, et ühe mustri, kui terviku nägemiseks ja mõistmiseks on väga olulised just pisikesed nüansid ja detailid, mis teevad selle minu näoliseks, sest mina ise olen selle mustri, iseendas, iseenda jaoks loonud.

Olles kohas, kus sain valida, et kogeda ja ma tegin oma valiku ning olin valmis vastuvõtma, kuid siis korraga selgus, et ma ei saagi oodatut. Minu sees olnud ja juba lukku pandud soov ei täitunud ning ma jäin sellest kogemusest ilma. Minul tuli hetkega ümberlülituda, et valida uuesti st mul tuli taas olla avatud ja vaadata üle oma võimalused. Kuid minus sündis vastuseis, ma ei tahtnud edasi astuda või teisale pöörduda, sest ma pidin saama selle, millest jäin ilma. Ma olin solvunud, tundsin viha ja jonnisin.

Ma olin valitud valikule andnud enda sees koha ja see oli juba minu oma, ma tõesti tundsin nii, kuid ilma jäädes mõistsin, et minul ei saa olema seda, mida ma ei omanud. Mul oli vaja viha, et tulla toime kaotusevaluga. Jonnisin, sest minu Mina sai haiget ja ma tahtsin teda jonnides suuremaks kasvatada, et suuta sundida Maailma enese ümber muutuma. Ma solvusin, peatasin aja ja ootasin Maailma tagasi, andma mulle täpselt seda, mille valisin. Ma olin pettunud, sest Maailm pakkus mulle uusi valikuid ja talle ei läinud korda see, et mina jäin ilma.

Ma ei osanud ennast kiiresti ümberlülitada, sest ma olin enese poolt loodud raamide sees. Mina ja minu Maailm olime õiged – väline Maailm võis olla vale või mitte, kuid ma teadsin, et oli valge ja oli must – kas oli või ei olnud – halli ja vahepealset maad ei olnud olemas. Kui ei olnud, siis minu jaoks tähendas see minu Maailma lõppu, sest ma kogesin kaotusevalu, kuna jäin ilma. Ma kaotasin usu, et suudan hoida oma Maailma muutumatuna paigas ja iseenda kontrolli all – mina ei olnud piisav, et kindlustada enesele see, mida tahtsin. Mina kartsin iseenda muutumist, sest minus oli hirm, et ilma raamideta ma kaon ja lahustun. Raamid olid minule endale vajalikud, sest nii ma teadsin, kus olen mina, kust algab Maailm.

Pettunud olemine tähendas ohvriks olemist, sest nii öeldes uskusin, et mind peteti ja veeti alt, sest kingitus, mille Maailm pidi minule andma, ei osutunud minu omaks. Asendus, st uued valikud olid valed, ma ei tahtnud neid, sest mina ei olnud neid valinud. Ma ei näinud võimalusi, sest sel hetkel ei korvanud mitte miski saamata jäänut. Mina ise ei lülitanud ennast ümber, sest ma ei astunud edasi. Pettumine muutis kindla maa haigutavaks kuristikuks, mille sisse kukkudes kartsin haiget saada ja kaduda.

Kaotusevalu tegi reaalselt haiget, sest minult võeti ära see, mida mul tegelikult küll ei olnud, kuid minu sees oli uskumus, et kohe ma ulatun selleni – see on just ja ainult minu, sest mina vajasin seda. Tundsin pettumust, sest teadsin, et järgmises hetkes mul ei ole minuga kaasas seda, mida uskusin end kohe omavat. Kuid nii tundes koosnes minu Maailm ettekujutustest mitte reaalsetest reaalsustest. Maailm moodustus minu poolt ettekujutatud piltidest, kuid pildid olid salvestunud ja paigal püsivalt muutumatud. Reaalsus oli muutuv ja ettearvamatu – see oli ohtlik, sest ma ei teadnud kunagi ette, mida kõike saab ja võib juhtuda ning, mida mina pean kogema, kui ma olen päriselt Maailma sees. Seni, kuni ma muutustega toime ei tulnud, elasin enda loodud Maailmas, mille piirid ulatusid minust palju kaugemale, hõlmates lähedal asuvaid territooriume, mida minul oli, et luua endale turvaline keskkond, sundus suuta kontrollida ja hoida muutumatutena.

Kui tajusin, et minust ei sõltu minu enese elu, siis lõin endale oma ettekujutustest koosneva ja minu Mina piiridega endast suurema Maailma, sest tundsin, et mina ise olin liiga väike selleks, et suuta anda ja hoida enesele koht, kus minul oleks hea ja turvaline elada – nii andsin endale koha, kus ma võisin vabalt olla mina ise, kus ma ei kartnud eksida ega vale olla, sest seal ei sõltunud sellest minu heaolu ega ellu jäämine. Minus oli vajadus hoida mind ümbritsev Maailm paigal, et suuta kontrollida tema püsimist ja muutumist mulle sobival moel. See oli see, millele pühendasin kogu oma tähelepanu ja suunasin oma jõu, sest ma olin Maailmast sõltuv, kui kogesin, et ei saanud ise anda endale seda, mida vajasin. Maailm pidi minu ümber alles jääma, et ma saaksin vajadusel seda, mida vajasin.

Pettumus oli kinnitus, et ma ei suutnud muuta Maailma, vaid mul tuli iseennast, oma vaatenurka vahetades, muuta. Kuid ma ei tahtnud Maailma vastu võtta sellisena nagu see oli. Oma raamide sees olles ei olnud ma vaba ja ma olin iseenda kontrolli all, sest kartsin, vabaks lastuna, iseenda muutmist Maailmas, sest ma ei teadnud, kuidas ja kas ma tulen toime ning kohanen, kui Maailm minu ümber muutub. Selles kohas ei olnud ma tegelikult enese sees, vaid minu Mina hõlmas laiema territooriumi minu ümber. Selles kohas oli minu sees hirm ja ma uskusin, et mul tuleb kaitsta ennast Maailma muutumiste eest. Laiemad piirid pidid kindlustama selle, et Maailma muutmine ei tule minu jaoks ootamatult.

Ma ei võtnud vastu teadmist, et Maailm ei muutu ega muuda ennast minu soovide järgi ega tahtmiste peale. Ma ei olnud seda teadmist endas vastu võtnud, sest minu sees oli hirm kogeda tundeid. Kartsin, et jään üha uuesti, endast sõltumata, ilma sellest, mida arvasin end juba omavat ja mul tuleb taas kohaneda ning uute valikute valimisele ümberlülituda. Seni, kuni hoidsin solvumisest kinni ja seisin peatatud ajas, ma ei saanudki kohaneda. Pettununa ohvri rolli kandes ja hoides kinni uskumusest, et minust ei sõltu see, kuidas mind ümbritsev Maailma muutumine minu elu mõjutab, püüdsin veel tugevamini oma Mina territooriumi kontrollida. Selleks lõin üha uuesti uued, veel tugevamad, kuid ometi näilised piirid ja tõkked enese ning Maailma vahele.

See on minu sees ammusest kaasas käiv muster, olles pärit ajast, mil Maailm ei küsinud minult, mida mina ise vajan, soovin ja millise elu mina tegelikult endale valiksin. Kogu elu tundus juhtuvat minust väljaspool ja nii kogesin tugevaid tundeid, kui sai selgeks, et Maailm ei muutu minu järgi ega jaoks. Ma olen jätkanud seda mustrit, sest minus oli hirm, juba ära olnud hetke, uuesti kogeda. Taas tunde ärkamist kogedes, tegelesin välise pealispinnaga, vastasin Maailmale sügavusest tulenevate tunnetega reageerides, vaatasin välja selle asemel, et vaadata enese sisse ja leida algus. Tegelesin tunnete maha surumise ja ärapeitmisega, mitte tundest läbi astudes sellest lahtilaskmisega. Ma elasin ja kohandusin üha uuesti tunde järgi, sest tunne oli märkamatult minuga üheks saanud.

Nüüd tean endas, et kui ei ole, sest ei saanud, siis ei lõppe minu Maailm otsa, vaid mina olen vaba uutele valikutele ja astun vastu sellele, mis minuni jõuab.


Marianne

27.05.2019.a

Seotud lood

Kas Sina oled proovinud merd muuta, aga teist inimest

Lapsena jonnime, täiskasvanuna vaidleme

laupäev, 25. mai 2019

Palapelin palaset





Sinu elu on huvitavalt keeruline ülesanne, sest Sina oled kui palapeli. Asudes Inimesena oma teele, võtad Sa, et mõista oma teed ja lahendada ülesanded, kõik vajalikud palaset ühes. Oma rajal kõndides õpid Sa enese osasid erinevalt kokku sobitades iseennast mõistma ning tea, et kord tuleb aeg, millal leiad igale tükile, enese sees, õige koha.

Vahel tundub Sulle, et palaset erinevad üksteisest, kui öö ja päev, kuid vahel paistavad nad üle või mõttetud olevad, teisel ajal leiad kõik vajaminevad tükid puudu jäävat – Sa oled rahulolematu, sest juhist ega õpetust ei ole Sulle teele kaasa antud. Mitte ükski osa Sinust ei ole puudu, üle ega vale, kõik nad on õiged ja Sinu sees olemas. Kõik palaset on Sinuga algusest alates kaasas olnud, kuid Sina otsid ennast laiast Maailmast uskudes, et seal kusagil on keegi, kes omab Sinus puuduvat, näeb pisemast detailist suure tervikuni ja suudab Sind kokku monteerida. Igas Sinu palases on võti, mis kuuludes tervikusse, avab taas ühe uue ukse endasse. Sa tunned seda enese sees, kui sobitatav tükk leiab oma koha ja see teeb Sulle rõõmu – Sa tead, et oled sammu edasi astunud.

Vaadates korraga ainult üht palast, suunad Sa kogu oma tähelepanu sellele, just nagu oleks ta ainus. Proovides haarata tervikut ei märka Sa igat üksikut osakest, kuid nii on Sul raske mõistatust lahendada. Vahel vaatad Sa üht osa endast ja parema meelega muudaksid selle olematuks – Sa ei taha seda endale, sest Sulle ei meeldi sellist ennast vaadata. Vahel tahad Sa üht osa teisest inimesest endale, sest see tundub nii ilus ja särav olevat, et loodad seda endale saades ilusamaks ja paremaks muutuda.

Sa oled üks, kes on tervik – see, kuidas Sina võtad eneses vastu ja armastad üht osa endast, sellisena võtad Sa vastu ja armastad iseennast tervikuna, sest tegelikult kordub tervik igas väikeses killus, igas pisemas palases oled Sina tervikuna olemas. See, mida Sa väikese seest üles ei leia, seda ei märka Sa tervikus ning see, mida Sa näed ühes pisikeses palases, on kõikjal ja kõiges selles, milline Sa oled. Sina ise oled kõik oma osad, iseendana iseenda elu elades, valmis meisterdanud.

Võttes enda, kui terviku, iseendas vastu, moodustub Sinus palapeli, sest kõik see, milline Sina oled, oled Sina ise. Kui Sa ka ei taha ennast vaadata, sest midagi häirib või on ebameeldiv, siis see ei kao vaid kasvab suuremaks seni, kuni oled enese sees rahu leidnud ja enesega rahu teinud, öeldes – Mina mõistan iseennast. See olen mina, sest mina olen selline. See on minu tee, kogemused ja lahendused - see on parim võimalik, mis ma olen endast andes, oma elu vastuvõttes, iseendana elanud – jah, see siin olen mina!


Marianne

25.05.2019.a



reede, 24. mai 2019

Valguse valendav õhetus





Leban selili päikesest soojal terassil,
vaatan sinise taevalaotuse poole -
seal on valevust ja valgust,
vastu kumamas valget helendust.

Taamal kulgemas valged pilved,
õiemeres puudel valendamas helmed -
loodusest kunstnikul on pintsel
valgesse värvipotti sulpsanud sisse.

Tuules lendleb võilillelapsi -
langevarjude pehmeid tupse
on sinetav taevaalune täis.
Lumevalge vaip laotub maale -
on valevate lehtede langemise aeg.


Marianne

24.05.2019.a

neljapäev, 23. mai 2019

Miks ma tunnen seda, mida ma tunnen – sõnade tähendused ja sünonüümid aegade tuultes





Selle asemel, et küsida endalt - Miks ma tunnen seda, mida ma tunnen? Miks on minul seda tunnet vaja? - veenan ma ennast, otsides põhjuseid, miks ma ei peaks tundma seda, mis minu sees on ja proovin suunata end tundma nii nagu arvan, et tohin ja peaksin enda sees tundma.

Ütlen endale – Mina pean! - kui ma ei suuda olemas olevat muuta, sest ei ole piisav, et suuta muuta seda, millega mul selles hetkes on keeruline toime tulla. Teemad tulevad kaasa ja mustrid sünnivad, kui astun ja tegutsen tunde sees olles, mitte ei otsi üles tunde ärkamise põhjust. Lähtun sellest, et tunne on nüüd minu sees olemas ja ma pean õppima sellega koos elades toime tulema. Tundest saab miski, mis tuli, et jääda. Mina ise võtan endalt õiguse oma tunnet tunda, kui minus ei ole piisavalt ressurssi ega oskust, et tundesse vaadates oma vaatenurka vahetada.

Tundes olles ma ei mõtle sellele, et tunne on tagajärg, mitte põhjus. Tunde sisse vaatamata ei leia ma üles põhjust, kuid mul ei ole selleks aega, kuna pean toime tulema tagajärgedega, sest tunne on ärganud ja kasvab üha suuremaks. Tundena tunde sees elades, tuleb mul käesolevas hetkes toime tulla ning see on nii valdav ja kõike haarav ülesanne, et ma ei näe seost oleviku ega mineviku vahel, sest asun ühe suure tundemere sees, millest tahan väljapääseda ja ma näen Maailma mitte ennast (mind ei ole, sest mina olen tunne) ning otsin võimalust, kuidas Maailma muuta, sest Maailmas peitub minu jaoks oht – Maailm on minu vaenlane, sest tema suudab äratada tunde minu sees.

Ma sain lõpuks ometi aru sõnadest, et mina ei pea olema sõber inimestega, kellega ma ei soovi sõber olla – mina saan ise valida. Nendest sõnadest, mida ma enesele ka varem olin lausunud, ei olnud enne piisanud, et mõista ja võtta kuuldut tõesena. Mul oli vaja jõuda enese sees äratundmiseni, astuda kohta, kus tundsin tõeliselt sõnade tähendust – vau, ma tõesti ei pea olema sõber, kui ma seda ei taha. See aeg on nüüd möödas, kus kasvatajad või õpetajad sundisid mind nö sõbra sildi all teiste lastega, kes olid mulle haiget teinud, koos olema. Minus oli siiani peidus hirm, et ma pean olema sõber hoolimata sellest, mida mina tegelikult teise inimese vastu tunnen. Uskusin, et kui mina ei suuda sõber olla, siis järgneb karistus.

Sõna Sõber, tähendas(b) minu jaoks sügavat lähedust, toetust, mõistmist, ühist teed, naeru ja ka pisaraid ning iseendana olemist. Kindlasti on siin oma mõjutused raamatutel, mida ma oma sõpradeks pean – nemad ei reeda ega hülga, ei naeruväärista ega põlga ära. Ma sain aru, et olen nüüd ka enese sees suureks kasvanud ja vaba painest, et pean suutma kõigi nendega, kellega teed ristuvad või kõrvu kulgevad, sõber olema.

Kaugemast ajast kaasa tulnuna kõneles minus sõnum – ellujäämise nimel pean ma suutma oma vaenlasega sõber olla – kuid minus enese sees elas  ka minu teadmine, et sõber on osa minust, ta on "mina ise" väljaspool mind. Kui viibisin kohas, kus ma pidin olema, sest ei saanud sealt ära minna (lasteaed, laager, ühikas, kool, töökoht), ja minu ümber oli neid, kellega puudus klapp, siis ma ei tundnud ennast turvaliselt, sest minus elas uskumus, et see, kes seisab minu kõrval on minu sõber, kuid kogedes, et teine ei olnud sõber minu tähenduses, siis tundsin, et temast sai minule vaenlane.

Vastuolu minu sees sündis sellest, et pidades ellujäämise nimel olema sõber oma vaenlasega, siis pidin mina suutma olla sõber iseenda poolt antud tähenduses. Ma tean, et ma tõesti püüdsin saavutada võimatut, kuid seda tehes astusin ma enese vastu, sundides end tegema ja olema nii nagu ma päriselt ei tahtnud väljenduda. Mina ise tegin endale ülekohut, kui olin vahend, et kindlustada enese ellujäämine. Ellujäämine = sõprus. Selleks, et ise ellujääda hoidsin eemale ja katkestasin suhted inimestega, kes olid, minu jaoks, meie vahelise sõpruse reetnud. Ühteaegu oli see vabastav, sest ma ei pidanud enam olema sõber ja andma endast seda, mida ei tahtnud ega olema selline, milline ma ei suutnud olla, kuid teisalt elas minus süütunne, et ma ei suuda olla sõbralik.

Enesekaitseks hoidsin eemale ja vastasin tõrjuvalt, et teine inimene ei läheneks nö sõbrana, sest siis uskusin, et pean suutma olla sõber enda tähenduses. Sõna – sõber – omas nii kitsast ja konkreetset tähendust, et selle sees ei olnud ruumi variatsioonidele ega kohta erisustele. Mina, kas olin või ei olnud, teine inimene, kas oli või ei olnud – selge ja ühene. Sõbralikkus = sõber - see oli inimene, kes oli hea minu vastu. Sain haiget ja solvusin, kui kogesin, et sõbralikkus oli vaid mööduv pealiskaudsus, mis väreles pinnapealselt, kuid ei ulatunud sügavamale – see oli vaid põgus puudutus teel möödudes. Kuid minus oli uskumus, et need sõnad on sünonüümid ja sõbralik inimene on tegelikult minu sõber minu antud tähenduses.

Ajal, mil ellujäämine tähendas ellu jäämist, oli sõbralikkus märk sellest, et olen läbi puudutuse hoitud, sest mind märgati ja see eraldas mind nähtamatu joonega surmale määratutest. Kui teine oli minu vastu sõbralik, siis oli minu kohus olla tema sõber. Kohates sõbralikkust enese kõrval, lõin mina ise meid ühendava sideme.

Inimesed näivad pealt vaadates sõbralikud, kuid see, mis tegelikult on nende sees, millised tunded seal valitsevad ja möllavad, mida tegelikult mõeldakse – seda varjatakse naeratuse taha. Tänases päevas kogen ma enne inimest, alles siis avanen ja võtan ta vastu. Mul on keeruline tulla toime, kui teise inimese väline, sõbralik naeratus, ei lähe kokku sisemise ükskõiksusega – selline inimene ei ole usaldusväärne, mina tajun teda ohuna, sest tema sõnad ei pea proovile vastu, need on tühjad, tuules lendlevad, fraasid. Kui mina ütlen, siis mõtlen seda tõsiselt – kuid teine ütleb ja alles siis mõtleb, mida need sõnad tähendavad. Minu sõna on lubadus, tõotus mille annan.

Oma uskumusi omades, pidin suutma olla selline, milline mina ei olnud – ma pidin Maailmale valetama. Mina sundisin iseennast vastu astuma oma tahtele, sundisin ennast avanema ja lubama vaenlasel sisse astuda, andsin talle iseenda kingituseks, kuid iseennast ma ei kaitsnud. Mul ei ole olnud ühtegi sõpra, minu tähendusega, sest ma otsisin iseennast väljastpoolt ennast. Solvusin ja tõmbusin endasse, kui Maailm ei kajanud vastu, kuid tegelikult helisen ma iseendas ja kajan endale vastu, sest ma olen üks, kes on tervik, sest mina olen algus ja lõpp ühes.


Marianne

23.05.2019.a



kolmapäev, 22. mai 2019

On AEG võtta vastu oma koht mälestuste raamatus





Avastasin end otsimas põhjuseid, et kasvatada viha eneses ja saada jõudu juurde. Algul ma ei mõistnud selle tegevuse põhjust, sest sõit tunnete sees oli üsna kiire, valdas meeli ja haaras endasse. Vastuse leidsin tunnetekaevu põhjast hetkel, kui kõndisin mõtetes kõigega hüvasti jätmise rajal, siis kõlas äratuskell – tegemist oli ühe rolli sisu, mõtte ja lahenduse muutusega, millega ma ei olnud toime tulnud, sest ei teadvustanud teemat.

Katkestasin eelmisel nädalal FB- s suhted, eemaldades sõprade nimekirjast inimesed, kellega mul puudus side olevikus. Ma ei tahtnud enam olla osaline inimeste eludes, kellega mul puudus ühisosa siin ja praegu. Oma otsust täide viies ma tegelikult ei lõpetanud suhteid, vaid katkestasin meie vahelise ühenduslüli. Otsust täide viies oli minus natuke värisev kergendus, sest kõhus võbeles hirm, et äkki ma ikkagi kahetsen ja soovin aega tagasi keerata - mis saab siis, kui ma saan aru, et ma ei tahtnudki seda, mida otsustasin teha.

Teo tegemisele järgnenud päevadel käisin mõtetes „sõprade” radadel, justkui oodates ja samal ajal ka kartes, et mõni neist märkab minu kadumist ja soovib ühenduse taastada. Seda ei juhtunud. Seejärel pöörasin tähelepanu olemas olevatele suhetele ja muutusin rahulolematuks, sest mulle tundus, et nad ei rahulda mind, sest seal ei olnud kõike seda, mida ma vajasin. Ma tahtsin midagi enamat, kui mul olemas oli, kuid sain aru, et seda, mida mina tahan, nendes suhetes ei ole ja selle teadmise raskuse talumiseks oligi mul viha jõudu vaja.

Läbi erinevate tunnete astudes jõudsin põhja välja, st kohta, kus minu enese elu elamine tundus mõttetu, sest vaatasin, kuidas iseendana elades ei saa ma seda, mida vajasin. Selles kohas mõistsingi, et tegu on rolli muutusega, millega mul oli keeruline kohaneda. Sõbraks olemine tähenda(s)b üht olulist rolli minu elus ja kui neid inimesi, keda olin nimetanud oma sõpradeks, kadus ühel hetkel hulgi, siis oli minu sees küll rahu, kuid samas ka segadus. Ma olin eemaldanud nimed, katkestanud ühepoolselt ühendused, kuid ma ei olnud suhteid lõpetanud, sest ei olnud vaatenurka vahetades, muutunud sõbrarolli enese jaoks mõtestanud. Ma teadsin, mis põhjusel ma oma otsuse tegin, kuid ma ei teadnud tegelikult, mis saab päriselt siis, kui olen astunud.

FB sõbrad olid eilsest päevast kaasas ja enamusega neist olin olnud seotud aegade taha ulatuva niidiga. Nad olid teerada, mis tähistas seda, milline, kus, millal ja mida tehes ma olin olnud. Need olid inimesed, kes teadsid ja mäletasid mind, sest kord olime me loonud ühiseid mälestusi. Seni, kuni nende nimed figureerisid FB lehel, olid suhted justkui alles, sest nägin nimesid ja nägusid mulle vastu vaatamas ning sellisel kujul olid nad endiselt minu elus osalised. Minu sees oli olnud lootus, et möödunu võib uuesti olevikuks saada, kui ära olnu osutub oluliseks ja teises inimese kasvab soov olla minuga koos nii nagu vanasti. Kuid korraga olin kõik selle vabaks andnud ja enam ei olnud tõesti olemas seda, mida tegelikkuses ei olnud juba ammu. Ma ei keetnud enam, iseenda varjatud lootusi toites, ühe jänese supist üha uusi ja uusi suppe.

Kui nö seisvad suhted oleksid jäänud aegade taha maha, sinna hetke, kus oli nende aeg ja koht ega oleks kõndinud visuaalselt kaasa, siis oleks see olnud loomulik aja kulgemine ja edasi astudes lahti laskmine. Kuid nüüd lasin ma olevikus lahti suurest hulgast sidemetest, millest jäi minu sisse suur hulk tühjust, mille vaikus tegi haiget ja ma soovisin seda täita, kuid keeruline oli leida olemas olevatest ja toimivatest sidemetest sellist, mis oli minuga ammuses ajas või seda, mille põhjal tänaseid sidemeid ei loodud.

Ma vaatasin terava pilguga olemas olevad suhted üle, et kui läks trumm, siis mingu pulgad ka, et kui üks puhastus ja kriteeriumid, siis kehtigu see kõigile ausalt ja kohe. Seda tehes peitus minus hirm, mis saab siis kui ma teen ka selle sammu, mis jääb siis minule alles – ma teadsin oma kindlameelsust otsustele kindlaks jääda ja võimet viia tehtud otsused ellu ka siis, kui see teeb haiget. Kõik suhted sünnivad omadel põhjustel, kuid ükski neist ei suuda 100 % korvata ega asendada teisi. Kuid minu ootus ja eeldus, et see oleks nii, viis mind ummikseisu ja tõstis nõudmisi olemas olevate suhete partneritele. Ma otsisin kohta, kust leida asendust ja võimalust, et kompenseerida lahti lastut. Sain aru, et mul tuli leitud mõistmist eneses teadvustades teadlikult astuda, vastu võtta see, mida olnu ja tehtu tegelikult minu emotsioonide ja otsustavuse taga tähendas.

Olles oma tunnete sees ja vaadates Maailma oma mätta otsast ning võttes isiklikult, siis unustan ikka ja jälle ära, et ükski suhe ei ole olnud ega ole ühepoolne. Suhe on kahe inimese vaheline ühendav lüli, mille mina ja teine inimene ühiselt lõime ja ülesehitasime. Lüli välimus, sisu ja terviklikkus ei sõltu kunagi ainult ühest osapoolest. Minu tunded sünnivad sellest, kuidas minul selles suhtes olla on. Ma võin oma teed käies ja iseennast tundmaõppides püüda nö ennast parandada. Minu muutunud vaatenurgad muudavad minu Maailma nägemist ja vastuvõtmist, kuid ma ei saa seda teha teise eest ega pärast. Suhe ei ole ainult ühe inimese töö, et ühendavat lüli tervena hoida, see on kahe osapoole vastastikkune soov hoida alles see, mis neid kahte ühte seob. Mina saan võtta vastutuse ainult enda osa ja panuse eest ning minul ei olnud mõtet eneses alles hoida seda kohta, kust teine oli juba edasi astunud, sest tema oli enese jaoks mõtestanud meie vahelise suhte ning kohandunud muutunud rollisisuga. Meid ühendavast lähedusest oli saanud lahutav kaugus ning FB- s olnud pilt muutnud mälestuseks möödunust.


Marianne

22.05.2019.a





teisipäev, 21. mai 2019

Vajame tähelepanu, et julgeda olla veel enam Mina Ise – iseenda moodi





Suhted on energeetilised ühendused inimeste vahel. Need on sidemed, mille kaudu inimesed võtavad ja annavad, jagavad ja vahetavad oma energiaid. Oma tähelepanu teisele inimesele suunates ja teda enese mõtetes hoides, anname teisele jõudu, anname ära osa oma energiast, sest loome või hoiame alles ühendava sideme, mille kaudu saab energia meie vahel voolata. Mõeldes teisele hoiame sidet töötamas, st meie energia liigub teise inimeseni, piidleb teda, proovib puudutada, koputab uksele ja soovib kohtumiseks edasi liikuda, et siis ühes tagasi pöörduda. Nii on meie elus olemas sidemed, mille olemas olemine loob meie ümber näiva Maailma, kus arvame olemas olevat selle, mida soovime omada, et kogeda enamat, kuid meis haigutab tühjus, sest reaalsuses anname, sideme teisest otsast vastu saamata, osa endast ära.

Kui teine inimene ei tea meid ega mõtle meie peale, sest ei pane tähele, siis meie energia kuhjub meie poolt loodud ja töös hoitud sidemes ning me soovime seda tagasi saada enamaga kui teele saatsime, sest meis on ootus positiivse vastuse järele. Meis kasvab pahameel teise inimese vastu, sest vajame eneses jõudu hoidmaks sidet alles – me ootame teise tähelepanu, et teine meid märgates meist mõtleks ja meid oma energiaga liigutaks.

Me tahame teise peale mõtlemise lõpetada, sest ootuses olemine on väsitav. Me oleme solvunud ja tunneme end vähemana, kui teine meid ei näe. Kuid solvudes peatame eneses aja, sest soovime kogeda, kuidas teise energia liigutab meid ning saada võimalus, teise tähelepanu pälvides, supelda positiivse energia voos. Eesmärgile jõudes on see ometi ajutine energialaks, lühike hetk, mis katkeb kui teine inimene pöördub teisale. Me mõtleme välja erinevaid viise, kuidas uuesti teise energiat püüda – justkui müüme ennast, ahvatledes teist meie vahelist sidet töötavana hoidma ja oma energiaga meid liigutama.

Teise tähelepanu tõstab meie sees kiiresti positiivse energia hulka ja see tunne on mõnus, kuid energiavoo katkemine masendab meid, sest kukutab tagasi reaalsusesse, ent vähemaga kui enne, sest andsime endast ära rohkem, kuna meie ise lõime ühenduse, milles energia liikus meist välja. Tasakaal süsteemis on paigast ära, sest sidemes ei ole kahepoolset teadlikku töötamist, energiate vastastikkust liikumist, liigutamist ega tasandust.

Ometi me tahame olla seotud, sest teise inimese energia liigutab meid sinna, kuhu me üksi ei usa end suutvat jõuda ning toetab vajadusel meid, sest ka meis on vahel vajadus kogeda enamat ja erinevamat energiat, kui see, mis meil endil on võimalus või oskus enda sees luua. Me loome sideme selle inimesega, kellel on seda, mida tunneme, et meis ei ole, kuid mida tahaksime ikkagi kogeda ja omada – soovime samastuda ning olla, argisest tavalisusest, paremad ja ilusamad – olla enamad, kui usume ja arvame end olevat. Arvame end teadvat, et kui teine inimene meid näeb, siis saame temast osa – me paistame säraval taustal säravamatena, sest peegeldume teise peegelduses. Usume, et kui Ilu ja Headus meid tähele paneb, siis järelikult oleme ka meie ilusad ja head, siis usume end armastuse paistel armastuse sees olevat.

Kasvatame, saades teise inimese tähelepanu, eneses seda külge, mis vajab väljundit – loovust ja isikupära – seda osa enesest, mille poolest ja pärast erineme, oleme ainulaadsed ja kordumatud. Tähelepanu kogedes usaldame avaneda ja julgeda proovida olla veel enam „Mina Ise” iseenda moodi. Teise tähelepanu on kui kaitstud ruum, mis hoiab meid turvas ning seal lubame endal ilma keeldude ja käskude raamideta olla, sest usume ja loodame, et olevik jääb kestma ja teise tähelepanu meiega.

Meis on hirm, et me muutume igavaks, tüütuks ja äravaadatuna taas nähtamatuks, sest siis tuleks tähelepanu äratamiseks taas uus ärritus välja mõelda – see on ring ja muster – enesele toidu otsimine, soov kogeda ja omada teise energia puudutust. Ühepoolselt loodud või ühepoolseks jäänud sidemes olles tähelepanu leides tunneme, et teise positiivsest energiast jääb väheks ja puudu, sest püütud pilk ja puudutus on ajutised ega jää kestma.

Kui tunneme, et side ei too tagasi ega loo meis positiivsust ja enamat, siis on aeg side lahti ühendada, sest muidu anname endast ära ning see teeb meile liiga - teisele doonoriks olles läheb meie energia teise liigutamiseks. Kui olla seotud, siis kahepoolse liikumisega sidemes, sest andes oma panuse, soovime enese ja sideme tasakaalus hoidmiseks vastust, sest muidu kasvab meis vastuseis ja ootus, kuna anname endast ära – sellises sidemes olles ei ole tegu lihtsalt ühendusega, vaid oleme toitu jagav anum, kes vajab ise toitvat energiat. Mida suuremaks kasvab selle inimese või nähtuse energia, kellega oleme loonud ühepoolse või säilitanud kunagi töötanud sideme, seda enam vajab teine toitu, sest lisanduv energia hoiab teist liikvel, kuid samasuguse jõuga liigutamiseks on vaja pidevust ja üha enamat energia hulka. Kas oleme nõus olema teisele toiduks? Sideme lahti ühendamine nõuab otsustavust, sest vajab reaalset mõttelist otsust - ühteaegu füüsilist astumist, otsustavat tegevust ja vaimset edasi liikumist.


Marianne

21.05.2019.a



esmaspäev, 20. mai 2019

Üht taime kaitsev vahend





Taas olen rattaga teel -
hommik on ilus,
säravalt karge ja puhas.
Eemal traktor teeb tööd,
toimetab põldude peal.

Korraga hing jääb kinni,
õhku enam ei jätku.
Tahan ennast sulgeda
mürgise keemia eest.

Üht taime kaitstes
pihustub põllule vahend,
mis elusa halvab,
niiskuse välja imeb
ja lihtlabaselt tapab.

Ümber ringi laiub
aurudest tihke pilv,
kui hoiatav sein -
ära lähemale tule,
siia sisse ära astu!

Sõidan läbi eluta õhu
kurgus kraabib
ja sees kriibib -
tunnen, kuidas kuivan.

Ma tahan ära,
selle mürgi seest välja -
ka üks meeter on liiga palju -
peab tõeliselt tugev olema,
et selles keskkonnas elama jääda.

Päike kuumutab halastamatult,
ta mürgiga kaasa töötab.
Niiskus ja elu,
mis põllu peal elas,
mürgise vihma käes
kõigest elusast aurustudes,
pruuniks kõrbeks kuivab põledes.

Ei ole värskendavat tuult
ega puhastavat vihma.
Aeg valitud on täpselt,
taime kaitsev vahend
töötab armu andmata
ja valivalt täpselt.

Sõidan nii kiiresti kui jaksan,
proovin üldse mitte hingata.
Ratta jätan õuele seisma,
astun päästvasse majja,
uksed ja aknad panen kinni.

Täna kevad jääb õue,
läbi akna välja vaatan.
Mürgine pilv levib
ja nähatmatult õuel laiub.

Selleks, et looduses olla
tuleb siit ära minna,
sõita kaugele eemale,
et vältida põlde
ja töötavaid traktoreid.

Kuhu jäi täna minu õigus
puhtale õhtule -
teine tegi oma tööd,
sest vili kasvab
ja see on tema tasu.

Jah, kõik tahavad süüa
ja ootavad tulemust,
kuid ka üks kaotatud päev
on liiga palju
ja elust minu teel
on alles palju vähem -
väljapraagitutest
mulla peal laiub,
eluta jäetud surnud kõrb.


Marianne

20.05.2019.a



pühapäev, 19. mai 2019

Maikuu punased maasikad




Sõidan rattaga hommiku sees,
särav ja lõhnav kevad on väes.
Ahmin endasse värskeid lõhnu,
talletan enese sisse värve.

Proovin ja pingutan väga,
kuid mulle tundub,
et kõike ja enamgi veel
enese sees alles hoida
on võimatu ühel inimesel.

Kuidas hoida enese pihus
kevadise hommiku värskust,
erksate värvide pillerkaari
unest üles ärkavast päevast.



Kuidas hoida elavalt meeles
mändide magusat maitset,
toominga hurmavat valevust,
niitude rohurohelist vaipa,
milles kuldkollased võililled sees.

Kuidas mäletada võluvat maali,
millel taevasinine sina
on raamiks ja taustaks -
looduse kasvamise ime
on kõikjal minu ümber,
laias ja avaras Maailmas.

Maikuus, kuuskede latvades kasvamas on maasikad 


Marianne

19.05.2019.a