Sageli, tundes paigalseisu ja kohates oma teel takistusi, otsime
toimuvale põhjusi endast väljaspoolt. Vaatame välja, kas paistab
seal kusagil keegi, kes on toimuva eest vastutav. Väga, väga
tahaksime, midagi ära lõhkuda või eest lükata, et välja pääseda
ja edasi astuda. Soovime koondada oma jõu, et suuta läbi viia
muutus või lihtsalt teha pauku ja kõva häält, et toimuks mingigi
liikumine.
Selleks, et edasi pääseda on vaja seisatuda ja rahus olla. Takistus
teel on meie sees peidus olev hirm. Oleme, kui värisevad jänkud,
kes on kasvatanud enese ümber mäe selleks, et suurem ja tugevam
välja näha ja sellest mäest ongi saanud takistus teele. Kuidas
saab lõhkuda oma hirmu, kui lükates ennast jõuga hirmust läbi
saame haiget – nii teeme ise endale valu.
Peatudes ja rahus olles ning leebet ja lohutavat armastust jagades
rahuneme. Seinad murenevad ja mäe seest leiame väriseva iseenda. Me
ei ole astunud, sest meis pole piisavalt julgust olnud. Meie ise
oleme enda teele takistuse loonud. Me vajame enda toetust ja iseenese
kasvamist järgmise sammu astumiseks – kas oleme valmis oma elu
vastu võtma.
Marianne
01.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar