Kolmapäev, 18. mai 2022

Vormi ja välimuse küsimus

 


Oma - see olen Mina Ise väljaspool iseennast - „Ära puutu seda, mis on MINU OMA! Ära tule lähedale ega siruta kätt! Oma ei tohi minult ära võtta! Oma ma ei jaga teistega – jagades see väheneb.”

Oli hetk, milles kogesin, et olin jäänud ilma. Oli olnud olemas midagi, mis oli olnud oma. Oli kuulunud ainult minule. Korraga olin jäänud sellest ilma, sest see jäi tuntavalt puudu – see anti teisele. Samal moel ei kordunud olnu enam kunagi. Olin üksinda ja vajasin kaitset – MINA olin oluline.

Omast ilmajäämine tähendas puudust minu sees – korraga avastasin end vajavat seda, mida olin omanud. Mul ei olnud enam turvatunnet, sest ma ei teadnud, mis võib veel kaduda. Kuna puudu jäi teiselt saadav, siis ma ei teadnud võimalust, kuidas ja kust asemele saada. Sellest kogemusest sündis OMA omamise tähtsus ja puudu jäämise uskumus. Traumaatiline kogemus tähendas jälge enese ajateljel – iseennast väiksena ja kogetud lugu, selle aja, iseenda tähenduses. Edaspidi kasutasin, olemas olevat, jälge järgnevate lugude „tõlkimiseks”.

Puudust kogenuna kandsin endas hirmu uskumust – mina ei saa, siis kui mina vajan. See, et jäin ilma ehk jäi sel hetkel vajaka, ei tähenda seda, et oli ja jääbki puudu. See, mida koge(si)n, kuidagi või mingil moel kuuluvat minule, on energia erineval kujul ja energia võib vahetada väljenduse vormi.

Maailmaruumis on olemas kõike ja seda on kõikjal. On olemas erineval moel ja viisil, kuid inimese elu teeb keeruliseks tema enda valitud vaatenurk. Nii näeb ta enese ümber seda, mida valib näha. Kivi on kivi, kui see on kivi tähenduses. Puu on puu, kui see on puu tähenduses. Kuid igal asjal ja olemusel on olemas mitmekülgne olemise vorm. Puu ei pea olema puu, et olla puu.

Elasin ühes oma hirmuga ja puudu jäämise uskumisega, kuid ometi tõttasin endast andma, taaskord kogema jagamist sellise innuga, mis ei peljanud puudu jäämist. Andsin endast teistele seda oma OMA, mida ise vajasin, mitte seda, mida teised ootasid. Mõistmata, korduse võlu, kogesin kaotuse valu – minule vajaminev jäi, minu jaoks, vajalikul hetkel puudu. Kordasin enese lugu, et leida tee läbi ja välja, kuid iseenda poolt kaevatud auk sai järjest sügavam ja enesekaitseks vormisin üha uusi erinevaid lahendusi ja tegin nende täitmiseks vajaminevaid otsuseid.

Inimene igatseb tunda ja omada, ta püüdleb poole ja vajab reaalset. Inimene on võimeline võtma vajaminevat kogemust vastu nii nagu ta seda ise kogenud või näinud on. Inimene vajab kindlas vormis olevat kordust, sest siis ta teab, et ta sai selle, mida vajas. Inimene tahab seda, mis on juba olemas olnud. Kuid kordust ei ole. See, kuni või kui veel ei ole, on asendus, õige ootus, vajaduse säilitamine ja kasvatamine. Asendus on see, mis ei toida ega ole püsiv, sest see ei ole see, mida oodati ja loodeti. Kusagil mujal on õige olemas. Selle peab kätte saama ja omaks tegema. On eesmärk olla õige, et saavutada siht. Leida tee, kuidas. Senikaua, kuni veel ei ole, püsib vajadus, et saada ja kogeda.

Inimesed igatsevad ja janunevad armastuse puudutust, õiget inimest enese kõrvale, jagatud olemisi, südamega hoidmisi. Maailmas on väga palju neid inimesi, kes elavad puuduse sees – nende vajadused on täitmata. Soovid ja igatsused jäävad täitumata. Inimesed otsivad, proovivad ja pettuvad ajas – see ei olnud see, mida vajati. Armastust saab edasi anda erineval moel - avatud inimene võtab vastu ja kogeb - suletud inimene ei oska sageli ennast kogemuse jaoks häälestada ja tema elab puuduses. 

Inimene tunneb ennast olevat elu ohver, kes ei saa seda, mida vajab. Kui kogetav oleks see õige, siis inimene avaneks ja võtaks vastu – puudus saaks korvatud. Kui see ei ole see, mida teatakse, siis see ei ole see see, mida vajatakse. Hirm, et jäädakse ilma, sunnib hoidma ennast suletuna – oma ära ei jagata. Oma ära andmine tähendab enese vähendamist ja puuduse suurendamist. Kuid oleva edasi andmine ei tähenda ise enda ilma jättmist, vaid ruumi vabastades, kõiksusega ühenduses olemist.

Andes endast osa, Maailma avarus vastab – Inimeseni jõuab see, mis võimalik – parim, parimal võimalikul moel. See ei tähenda asendamist ega vastu andmist, vaid energia edasi ja läbi liikumist, erinevais vormides ja väljenduses.


Marianne

18.05.2022.a

Teisipäev, 17. mai 2022

Aeg antud olla

 


Inimene võib leida end kõnelemas, ise ennast sõnadena väljendamas - rääkimas kellelegi, veenmas kedagi, tõestamas midagi, selgeks seletamas, ära põhjendamas. Ühte ja sedasama uuesti üle kordamas, et mõtet ja eesmärki mõistetaks.

Seda tehes suunab inimene ennast välja – teiste poole. Teised on need, kelle pärast ja jaoks sõnad voolavad. Sõnad on need, mis peavad suutma teisi mõjutada. Olema huvitavad, veenvad, õiged, õpetavad, meeldejäävad. Sõnade vägi ja vool ootab vastust – Jah, mina mõistan Sind!

See hetk, milles on ruumi iseendale, ei ole aeg ega koht, milles elada ennast välja, vaid võimalus, et mõista ja mõtestada ise ennast iseenese jaoks.


Marianne

17.05.2022.a

Esmaspäev, 16. mai 2022

Enese vähendamine

 


See, mis väljendub, nt valuna, haigusena, kasvajana, ebakõlana, ühes keha pooles, on teise kehapoole lugu. Ühe poole otsus on teise täita. Kui vasakul väljendub valu, siis on see parema poole teema, kuid tegelikult vasaku otsus, mida parem peab täitma – tagajärjed jäävad enese kanda.

Kusagil enese ajas sai tehtud otsus – enese oma mina ära ei anna. Ei anna, sest see on oma. Seda on enesele vaja. Omale hoidmine on enesekaitse ja alalhoiu instinkt. Otsus sai tehtud ja seda tuli täita.

Inimese vasem kehapool on kanal, kust voolab energia sisse. Inimesest läbi minnes, voolab energia parema poole pealt välja. Otsuse – oma ära ei anna – tagajärg on see, et sisse ei tule. Sisse ei tule, sest OMA, mida välja ei anna, on ees. Energiavahetust ei toimu. Välja saab anda, kuid see sünnib enese arvelt.

Enesest saab anda, kuid andmine on ohverdamine – enese vähendamine. Vasem pool väljendab valuna puudust, ülekohut ja liiga tegemist. Enese sees on valu, kurbus ja igatsus selle järgi, mida ei koge. On kuivus, sest vajadusejanu ei kustu. Enese otsus sulges Maailma enese ees. Maailm puudutab, puutudes vastu, kuid see on pealispind, mis lööb küll korraks võbelema, kuid saab kiiresti summutatud. On, kuid ei ole - valgus sügavale ei ulatu.


Marianne

16.05.2022.a

Reede, 13. mai 2022

Inimese mikro kosmos


 

On inimese sees

enese poolt loodud

ja ise kokkukirjutatud

mikroskeemid,

mis silmale nähtamatud,

kuid valikuid,

elamisi ja tegemisi

suunavad ja sundivad.


Juhtivaks jooniseks 

on kokku sulatatud

tähenduste andmised,

põhjenduste otsimised,

õhinaga uskumised,

nendest loobumised

ja valusad kaotused.


Pealt kuuldud

ja nähtud kõnelused,

tumedad saladused,

ära nihverdused,

järgnevad kohustused,

ja peab ütlemised.


See,

mis mahub peopesale

on silmaga nähtav

ja üsnagi mõistetav.


See,

mis enese sisse

peidetud on ära,

uskumatuna tundudes

võimatuna näib.


Kuidas leida üles

kootud mustritesse

kätketud lood?


Kas jätkub julgust

ja ka oskamist

kõndida enese sees

läbi tunnete?


Kõveraid peegleid

on segavalt palju,

nad kui tüütud kärbsed

jalus komistavad,

nad kui pinisevad sääsed,

kes kohal olemist kuulutades

ja sihtmärki silmates,

mürgise astla

sisse torkavad.


Ise olen ehitanud,

kõik kokku pannud -

osav olen olnud -

ellujäämise lahendused,

korduste vältimised,

uskumiste vajamine

ja lootuste toitmised -

mikro sisse

mahub makrokosmos -

mina ja minu MINA.


Marianne

13.05.2022.a

Teisipäev, 10. mai 2022

Kaelast kange

 



Kael on kange,

sest MINA Ise

olen see,

kes keeldub

keeramast teisale -

püsinud vaatenurka

vahetada ei taha.


Olen kahe vahel -

on aeg

astuda edasi,

kuid tahan tagasi,

et olla harjunud moel.


Kinnistunud uskumus,

mis pisikese pidurina,

suure hoiab paigal

ja tagasi -

keeldun

käänamast pead.


Aeg on jõud,

mis vääramatult

edasi liigub -

kogemus,

kogemuse järel

on võimalused

vaadata otsa,

et vastu võttes

lahti lasta

ja olla ühena -

vastutust võtva

suurena -

olen osa -

saan ja annan

oma osa.


Elu on seiklus

ja mina ise

olen rändur,

kes teel ...


Marianne

10.05.2022.a

Esmaspäev, 9. mai 2022

Kui ühe võit on teise kaotus

 



Üsna sageli näeb inimene, enese ees, ainult kahte võimalust, kas - Minul on või Minul ei ole. Soovitu ja vajamineva omamine/ saamine/ kogemine tähendab võitu, kuid uskumus, et ei ole, kannab eneses kaotuse sõnumit. Inimene ei taha olla see, kes jääb ilma, sest kaotus tähendab tulemust, mida enam ära muuta ei saa.

Inimese jaoks võib, võitmise vajadus, muutuda ainuvõimalikuks eesmärgiks – Mina pean saama!!! Kuid sageli ei saa inimene ise arugi, et temas on võimendunud vajadus hoida enesele ja alles see hetk, mil ta pole veel kaotanud. Kui inimene tunneb ise ennast ja ka teab, et kaotus on teema, siis ta võib-olla ei saa aru, miks on tema see, kes väga vajab võitmist.

Laps sünnib oma aega ja kohta ning saab ühes olema. Teda ümbritsev Maailm tundub olemas olevat ainult tema jaoks ja pärast. Algul saab laps, küll omal moel, enam vähem kõik, mida ta enese jaoks vajab. Kuid, mida suuremaks ta kasvab, seda rohkem kogeb ta piiranguid ja keeldumisi – kõike ei saa, kõike ei anta ja vahel jääb ta ilma ka sellest, mis talle kuulus või justkui oli oma. Laps kogeb ilma jäämisi, kui kaotusi. Inimene kogeb kaotust, kui ta usub, et enesele olulisest ilma jäämine tähendab, et tema ise ei saa, just selletõttu, enam või olla parem või temal endal ei saa, just sellepärast, olema või enam olla parem.

Laps ei ole selle Maailma sees üksinda – ta kuulub kuhugi ja kellegi juurde. Ta on mitme Meie – pere, suguvõsa, lasteaia, kodumaa, ühiskonna – liige. Iga väikese lapse ees, enese kasvamise teel, seisab üks tõsine samm – temal tuleb mõista energiavahetust ehk andmise ja saamise tasakaalus hoidmist – saades, antakse eneselt osa vastu. Kui võetakse vastu ja kasutatakse teisele inimesele kuuluvat aega, oskusi, teadmisi, füüsilist jõudu ja materiaalseid vahendeid, siis antakse omalt poolt, midagi vastu – taastatakse teadlikult tasakaal.

Laps saab ümbritsevalt palju, sest ta vajab seda. Laps harjub, et tema saab, igalt Meie-lt, midagi ja omal moel. Last õpetatakse olema viisakas ja tänama, midagi kätte ulatama või kuhugi viima, teiste jaoks head ja toetavat tegema jne - need on jõukohased tänamised, vastu andmised.

Laps kogeb, et kogu tema lapsepõlv on aeg, mil tal tuleb kasvada. Üks arenguetapp järgneb teisele. Üleminekud on vabatahtlikud, kuid ka sunniviisilised. Kohanemised on kerged, kuid ka jälgi jätvad. Lõputult ja kõike lapsele andma ei jääda. Seega, õpetatakse last Ise olema – võtma üha rohkem vastutust ise enese ja enesega seonduva eest. See tähendab, et kui on vajadus või soov, siis tuleb reaaalselt ise teha ja päriselt kõndida oma sammud tulemuse poole ning vastutada ka tagajärgede eest.

On selge, et kohe ja kõike laps ise ei oska ega saa. Oluline on oluliste inimeste tugi. Teadmine ja tundmine, et ollakse üksteise jaoks, vajalikul hetkel ja moel, olemas. Kuid alati ei ole elu ajakirja särav kaanepilt. On Meie-d, kus toetatakse teineteist – ollakse vajadusel olemas. Kuid on ka Meie-sid, mille sees seistakse eraldi, sest ühes olemise hind on olnud liiga kõrge. Selle Meie liikmed on pidanud, Meie sees olles, olema väljas enese eest ja jaoks. Kui ühes olemisest saadud haavad on kriimul ja valusad, siis on inimeses olemas kogemus, et võitmise asemel, tähendab koos olemine kaotust.

Ühe pendli kaks äärt – kaotus ja võit. Kui on üks, siis saab sellest ka teine. Kui Meie-na olemine on inimese jaoks sundus, kohustus, ülekohus, siis ei ole ühes ega seas olemine tasakaalus, vaid Meie on koht, kus ühe osapoole võit tähendab teisele kaotust. Selle tõe tajumine, ka ilma välja ütlemata, teeb inimesele haiget, vallandab tunded - pettumuse, solvumise, viha, kurbuse ning toob kaasa erinevad vastu reageeringud. Kaotust kogevas inimeses vallandub tema baashirm ja ta kordab, enesekaitseks, enese poolt loodud mustrit – lahendust, kuidas Meie sees ellu jääda.

Lapsele olulised inimesed kasutavad vahel „toredaid” lauseid - „ Sina teed mulle häbi. Olen Sinus pettunud. Sina ei ole väärt saama, kogema, omama ... .” Laps saab haiget ja on sügavalt haavatud, kui ta tajub, et lapse jaoks oluline inimene näeb ja võtab, tema olemas olemist ja temaga seonduvat, kaotusena. Laps mõistab seda nii, et vanem on hinnanud tema väärtust ja see ei ole olnud piisav, et jagada hoidmist, armastust ning toetust lapsele vajalikul moel. Mis on see, mida saab väikene laps anda, kui temast endast ei piisa? Seda ei ole.

Laps tunneb enese sees hülgamise hirmu, sest kui ta ei ole vajalik ega väärtuslik, siis võib oluline inimene lahkuda või temast loobuda. Laps püüab jõuda pendli teisele poolele, sest ta vajab, enese ärapäästmise jaoks, võiduna olemise kogemust. Laps proovib erinevaid võimalusi – ta püüab olla nähtavam, parem, õigem, vajalikum, alandlikum, kuid ka vaikiv ja nähtamatuks jääv või ära kaduda sooviv. Kuid, kui need valikud ei vii soovitud sihini, siis väljendab frustreeritud laps ennast lõhkuva jõuna – purskab välja või pöörab enese vastu selle tumeda energia, mis tema sisse on kogunenud.

Hülgamise ees hirmu tundev laps näeb, et enese loo muutmiseks on Maailma sees vajaminev olemas, kuid temal seda ei ole, sest tema on sellest ilma jäänud. Laps on kaotanud – vanem ei ole selline nagu vaja, lapsepõlv ei ole selline nagu vaja ja tema ise ei saa olla ega kogeda ennast sellisena nagu vaja. Laps on kogenud, hinnanud ja võrrelnud ning selle tulemusena ta usub, et vanem on tema kaotus. Kaotust kogev laps hülgab oma vanema uskudes, et tema ise on hüljatud.

Hüljatud lapsele ei jää alles, kedagi teist peale enese - Mina Ise. Kuid ise ta ei saa anda endale kõike seda, mida ta vajab. Tema ise ei oska ega saa alati ja õigesti oma elu lahendada. Tema ise ei jaksa kõiges ennast lohutada ega toetada. See tähendab, et mitte kõik ja alati ei saa lapsega seonduv parem, kui võiks ja saaks olla, sest hüljatud laps peab olema Mina Ise, uskudes, et on hetki, mil temast enesest ei piisa. Laps püüab ja proovib küll Ise, kuid ta teeb enesele liiga ja ülekohut ning kogeb puudust. Seega kasutab laps oma võimalust, kui on koht, kus vajaminev on olemas.

Loodud sai pendel - Mina ei saa, sest minul ei ole – Mina saan, kui minul on. Lahendus, kuidas jõuda ja püsida soovitud poolel - Mina pean saama!!!! - vahendeid valimata ja esimesel võimalusel. Võidu tähtsus, kaotamise hirm ja saamise vajadus – inimese kolmainsus, milles pendeldades ta ei loo, saamise ja andmise vahel, tasakaalu. Vajadus saada tähendab seda, et olles Ise vastutav oma vajaduste täitmiste eest, maksab inimene suurema hinna – oma ära andmist, ka enese jaoks, kogeb ta kaotusena. Mina on kasvanud suuremaks, kui seda oli laps.

Kui inimene, oma elu kaotuste jadana kogedes, vaatab tagasi oma lapsepõlve, siis mäletab ta valu, pisaraid, kurbust, ülekohut jne – need on kaotused. Aegade taguses ajas puudus see, mis oleks võinud olemas olla – vastandid sellele, mis olemas olid. Väikene inimene lepib, kohaneb, annab alla, kuid kogeb, oma teel, kaotusi edasi.

Puudu jääb välimuses, et olla ilusam ja köitvam. Puudu jäävad riided, mis teeksid nägusamaks. Puudu jäävad vahendid, mis teeksid elu mõnusamaks ja lihtsamaks. Puudu jääb ka toit, mis pakuks meelele naudinguid. Puudu jääb töökoht, mis tagaks hea palga. Puudu jääb ka raha, millega tagada parem elujärg. Puudu jäävad asjad, kohad, inimesed, mis ja kes oleks sellised nagu on vajadus ja soov omada ning kogeda. Puudu jääb ikka ja jälle see, mis aitaks olla parem ja mille toel saaks olla parem sellest, mis oli.

Kaotusi kogenud ja kogev inimene on enesekaitses. Ta ei taha minna sinna, olla seal või kohtuda sellega, millega/ kellega seonduv tähendab mingil moel enese jaoks kaotust. Inimene sulgeb ennast välise vaenlase ees. Ta hoiab ennast eemale, et vältida kaotuse kordust. Ta on Meie-de sees ühes nii nagu oleks eraldi. Enne tegu ja olemisi hindab ta enese võiduvõimalusi ja kaotuse potentsiaalselt suurust.

Vahel inimene peab olema ühes ja tegema koos – andma ennast ja oma. Need on Meie-d, mille seest ei saa välja ega lahku öelda. Inimesed on koos ja kogevad seda, kuidas neist saavad halvemad inimesed – peeglid näitavad tulemust. See, kas suhe on kaotus või võit, väljendub inimese suhtumises, valikutes, sõnades, tegudes. Inimene võib ja saab lõhkuda alateadlikult oma Meie-sid ajal ja kohas, kui lahti laskmine, loobumine, ära minemine tähendab võimalust leida üles kaotatud võit. Suhted purunevad siis, kui vahe tehakse vahele, vale hoitakse eemale või lükatakse ühistest piiridest välja.

Ajades taga võitmist inimene kaotab, sest iga võidu eest tuleb tal maksta ja iga järgnev kaotus on sügavam eelmisest. See on sõit pendlil – Pean – Ei tohi. Inimene peab võitma, kuid ei tohi kaotada. Hetk on puudutus, millele, andes hinnangu, reageeritakse sooviga, midagi muuta või alles hoida. Olev hetk võib-olla nullpunkt, milles ei ole vajadust ühe saamiseks ega teise vältimiseks. Olev on ja oli sellisena nagu see on ja oli.


Marianne

09.05.2022.a

Neljapäev, 5. mai 2022

Vimkade viskajad

 



Kui inimese auto või kodumasin viskab vimkasid, siis tahab inimene selgust saada, milles on viga, kas seda saab parandada ja kui kiiresti ning mis hinnaga on see võimalik. Inimene tegutseb eesmärgi nimel, sest tal on töökorras abimeest vaja.

Kui juhtub nii, et inimese poolt valitud otsuste, tegude, olemiste tagajärgede kogemine on üks suur vimka, siis selle asemel, et selgust saada ja lahendust otsida, reageerib inimene sellele võimalusele vastu – ta sõdib, varjub, vaikib. Inimene ei taha olla see, kes on vigadega ja seega vigane.

Inimene teab, et kui vimkasid visanud masin on korda tehtud, siis tuleb tal tasuda arve, kuid selle tõsiasja jätab varju siiras rõõm oma töökorras abimehe üle. Suhetes on arve ulatamise koht siis, kui inimene kohtub enese tagajärgedega. Teise inimese tunnete eest ei taheta iseendaga maksta, sest see tundub ülekohtusena - need ei ole omad ega enese vastutus.

Olevas hetkes toimuv on see, mida ei taheta kogeda ja sellest pääsemine on eluliselt olulisem, kui töökorras suhe. Inimene pageb iseenda ja teise inimese tunnete eest. Inimene valib lahenduse – ta loob ise ennast päästva tundena. Selle tulemusena viskavad mõlemad pooled vimkasid ning põrkuvad teineteise vastu ja teisest eemale. Kaos.

Kui üks neelab alla, kui üks vaikib, kui üks kõrgub üle, kui üks prõmmib ustega, siis võib suhe küll edasi töötada, kuid see ei ole kergus, vaid raskus kanda. Näiline võit - koos kõnnitakse edasi - on tegelikult kaotus. Lugu jääb lahendamata ja kindlasti seda korratakse tulevikus veel korra või kordi - vimka on masinavärgis endiselt sees.


Marianne

05.05.2022.a

Kolmapäev, 4. mai 2022

Mine ja ole ISE – hüljatu teekond




Mina Ise – rabeleb laps sülelusest lahti ja astub ise, tahab ise, proovib ise – see on enese kogemine. Mina Ise – seisab laps jahmunult hetkes, mis peatus, kui vanem soovitas või tahtis, et laps teeks ise, oleks ise, saaks ise, prooviks ise – kogeks ise ennast ja ise.

Laps protestib – tema seisab vastu, sest korraga on vanemast saanud vaenlane. Laps jonnib – Mina Ise ei tee! - see on võimuvõitlus, et näha kumb Mina jääb peale. Solvununa, valides eneseuhkuse ehk trotsi, kõlab - Mina! - ja laps teeb, oma sõnade ja tegudega, nähtava vahe enese ja vanema vahele. Mine ja ole Ise - saab olla ka kaotus, kui laps tardub paigale ja vaiki ega julge, loobudes oma võimalusest, astuda. Lapse reageeringud, kui PEAB olema ISE, on väikese inimese erinevad lahendused, mis võetakse üsna sageli, alateadliku ja õpitud käitumismustrina, edasisse aega kaasa.

Lapse - Mine ja ole Ise - tõlgendus – Olen üksinda jäetud ehk hüljatud ja PEAN kõigega ISE hakkama saama. Lapses on hirm, et tema ei õnnestu, oska, tea ega jaksa ise kõike ega kõiges. On hirm, sest on olemas selline kogemus. Laps kogeb ennast, Ise olemise ajal, hüljatuna, sest vanem on temast justkui lahti öelnud ja üle pesa ääre lükanud. Ise olemise kogemust traumaatilisena kogenud laps ei saa enam kindel olla, et vanem teda uuesti ei hülga. Seega, ka aegu hiljem, võib hetk, milles - PEAB olema ISE – olla üksinduse, abituse ja hüljatuse hirmutav taaskogemine.

Hiljem näeb end hüljatuna defineeriv inimene, kui tema PEAB ISE, esimesena seda suurust, millega ta ise toime ei tule, mida ise veel ei oska ja millest tema ise, enese tõttu, ilma jääb. Ette ära kaotades, reageerib inimene, omal harjunud moel. Ta on seesama laps, kes ei usu, et vanem on kohal selles kohas ja hetkes, kus laps on üksinda ja just seetõttu ei tule kõigega toime. Laps reageerib, sest ta ei taha alustada Ise olemist, kui teekonda, mis tähendab reaalset hirmu - vältimatu kogemist. Laps ei julge astuda ega olla ise, sest see oleks hüljatu teekond.


Marianne

04.05.2022.a

Esmaspäev, 2. mai 2022

Salatud lood

 


Kui inimesel ikka kohe väga „veab”, siis on tema lapsepõlv üks tõeliselt huvitav aeg – seal kogetut ja sealt kogutut harutab ta terve oma ülejäänud aja. Väikestest lastest kasvavad suured inimesed – füüsiliselt küll, kuid vahel enese sees mitte. Väikeste laste haavad on vahel suuremad ja valusamad, kui nemad ise trauma kogemise hetkel olid. Inimene otsib ja vajab põhjust – MIKS – oli just nii nagu oli. Kes on süüdi? Kes maksab lapse valu välja?

Inimene vaatab, vastuseid otsides, ringi – enese seest välja ja tal ei ole vaja kaugele vaadata. Need, kes olid ja tegid nii nagu nad olid ja tegid, kuigi oleksid võinud, kuidagi teisiti olla või midagi teistmoodi teha – olid lapse vanemad. Miks ema või isa tegi ... või ei teinud ... ? Miks isa või ema oli ... või ei olnud ... ? Miks pidi laps kogema või miks jäi tal enesele vajalik kogemus saamata? Miks ... ? Miks ... ? Miks ... ?

Laps ei ela rahus, kui ta ei ole teinud rahu oma vanematega. Suure inimese sees oleva väikese lapse sees on vaikuses hoitud lood. Ei ole juletud küsida või ei ole saadud vastuseid või ei ole kellelt küsida. Vanem(ad) olid ja on, kuid ei ole olnud olemas vajalikul moel – lapse meelest. Saladuses hoitud lood on salatud tunded. Tundelukud ei lase avaneda ega oma vanemaid, kui enese elu kingitusena kogemist, vastu võtta.

On keeruline kujutada enesele ette situatsiooni, mis ka reaalselt saaks toimuma, kus vanem ja laps istuvad koos ning räägivad päriselt ja ausalt sellest, mida ja kuidas tegelikult kogeti, miks tehti ja millised valikud olid alles jäänud. Ühine olemine, milles antakse võimalus välja öelda ja kuulatakse teineteise lugu. Need võivad olla valusad sõnad, mis kõlavad süüdistusena ja lendavad pihta või vastused, mis kukutavad kursitikku. Keegi ei taha haiget saada. Mitte keegi ei taha vale olla – ka enese minevikus mitte. Välja öeldud sõnu võib vahel olla raskem taluda, kui ära olnut eneses kanda. Rääkimata lood ei kao ära – nad ootavad oma aega.

Etteheited ja süüdistused on kerged tulema. Keegi peab olema süüdi ja saama karistada. Karistus tundub olevat leevendus ja pai – kuid on tegelikult enese kõrgemale tõstmine, sest all pool olija peab kummarduma ohvri ees – maksma enesega. Lapsele haiget teinud või ülekohtuselt käitunud vanem on vaenlane – vaenlase käest ei võeta oma elu vastu. Enese sees ei seisa laps oma vanemaga koos ega nende kõrval, sest hirm ei luba vaenlast enese kõrvale. Vaenlas(te)ega ühes olles, ollakse valmis ennast kaitsma, ära põgenema või vastu astuma - see on sõda rahu nimel. Sõjapidaja nõuab verd. Sõjas olija ei andesta ega austa vastas olijat.  

Küsimused, millele võivad vastuseid otsida lugude erinevad pooled – Ema, Isa ja Laps.

Mis on jäänud Sinul saamata selletõttu, et mina olen mina ja olen sellisena Sinu elus osaline?

Mida oled pidanud kogema selletõttu, et mina olen mina ja olen sellisena Sinu elus osaline?

Milline minuga seotud kogemus on Sinu kõige valusam mälestus?

Alati ei pea vanem ega laps olema samas ajas ja kohas ning füüsiliselt kõrvu. Võib-olla enese sees ja luua kujutluses oma kokku saamine. Oluline on olla enese sees kohal ja aus ning võtta vastu see, mis välja koorub – see on enese kogemine – selle saab läbi elada – tee läheb edasi. Kui inimene lubab enesel ausalt vastata, siis pääsevad paisu tagant valla varjul olnud tunded. Kuulaja, osasaaja kahjuks need ei ole puhtad ega head, vaid alguse hetkes olnust tumedamad, valusamad, sapisemad – enese sees hoitu ei ole olnud aare, vaid häiriv ja sogane energiapaise. Välja voolavad vood selginevad ja rahunevad.

„Luba tulla ja olla kõigel, mille oled alles hoidnud. Vaatle seda. Luba endal, enese tundeid, tunda teades, et olnu on tegelikult ära olnud. See on kohtumise hetk, kokku saamine oma tunnetega – ole avatud. Muidugi on Sul valus ja Sinus on viha ja seal on ka kurbus. on sellepärast, mis ja kuidas OLI, kuid Sina oled kogenud seda jätkuva oleviku kaotusena.”

Kui kibestumine ja pettumine sunnivad kaotusest ja saada tahtmisest kinni hoidma, siis ei ole inimene võtnud vastutust enese osa eest. Enese tee vaatamine – kuidas on, sest oli. Vaenlaste omaja ja ohver näevad kaotust – ilma jäämist. Aus ja avatud vaade näeb kasvamist ja enese loomingut. Aus ja õiglane tunnistamine – tegelikult olen võitnud.

Olles avanud ise ennast ja kohtunud iseendaga, vaata tagasi, küsi enese käest uuesti need kolm küsimust ja vasta avatuna, enese teekonda vastu võttes. Sina ei oleks täna see, kes oled, kui ei oleks olnud seda, mis oli. Sina oled täna see, kes oled just selletõttu, et oli see, mis ja kuidas oli. Enese elu kogemine enese loomise teekonnana.


Marianne

02.05.2022.a