Lapsepõlv libises peost

Kaovad uttu inimesed

ja sulguvad kohad -

lapsepõlv libises peost,

toimus tasane hüvastijätt.

Minul oli Aeg kasvada,

et ise edasi astuda.

Teistel tuleb Aeg minna,

et vaikuse sees puhata.

Juba ära olnud Aeg

jääb seljataha,

voolavad pisarad -

soe puudutus ja

toetav silmavaade

saavad mälestuseks.

Saabuv vaikus on lõplik,

juba ära olnud aega lõpetav.

Mina seisan üksi,

olen üksinda oma teel

ja minu ümber laiub

igavik, nõnda ääretu -

silmapiirini ulatub avarus.

Kasvamine on valus,

kui merele lahkuv laev

kindla kai küljest

kinnihoidvad köied

ühendab lahti

ja kaitsvad sadamad

aegade hämarusse jäävad.

Kaldale jäävad need,

kelle silmades nägin ennast,

sellest Minu ajast,

mida mina ise ei mäleta.

Läbi nende elustusid

minu mööda läinud ajad,

siis kui veel ühised

oli kõrvu kulgevad rajad.

Meredel seilav laev

ei pruugi tagasi jõudes

enam sadamaid leida eest.

Siis, kui siin enam ei ole,

nutan enese pärast,

kui siin selles ajas

minul enam ei ole

taaskohtumise võimalust.

Lapsepõlv on mööda läinud

ja käsi peost libisenud -

see on hetk,

kus kestvast olevikust

saab möödunud Aega

endas hoidev minevik.

Marianne

12.08.2019.a