esmaspäev, 12. august 2019

Lapsepõlv libises peost






Kaovad uttu inimesed
ja sulguvad kohad -
lapsepõlv libises peost,
toimus tasane hüvastijätt.

Minul oli Aeg kasvada,
et ise edasi astuda.
Teistel tuleb Aeg minna,
et vaikuse sees puhata.

Juba ära olnud Aeg
jääb seljataha,
voolavad pisarad -
soe puudutus ja
toetav silmavaade
saavad mälestuseks.
Saabuv vaikus on lõplik,
juba ära olnud aega lõpetav.

Mina seisan üksi,
olen üksinda oma teel
ja minu ümber laiub
igavik, nõnda ääretu -
silmapiirini ulatub avarus.

Kasvamine on valus,
kui merele lahkuv laev
kindla kai küljest
kinnihoidvad köied
ühendab lahti
ja kaitsvad sadamad
aegade hämarusse jäävad.

Kaldale jäävad need,
kelle silmades nägin ennast,
sellest Minu ajast,
mida mina ise ei mäleta.
Läbi nende elustusid
minu mööda läinud ajad,
siis kui veel ühised
oli kõrvu kulgevad rajad.

Meredel seilav laev
ei pruugi tagasi jõudes
enam sadamaid leida eest.
Siis, kui siin enam ei ole,
nutan enese pärast,
kui siin selles ajas
minul enam ei ole
taaskohtumise võimalust.

Lapsepõlv on mööda läinud
ja käsi peost libisenud -
see on hetk,
kus kestvast olevikust
saab möödunud Aega
endas hoidev minevik.


Marianne

12.08.2019.a

Kommentaare ei ole: