Kaugusest kajamas

 

... üks ja sama lugu kordumas läbi erinevate aegade - see, kes seismas vastas, tundmas sama, mida see, kes seisab vastas ...

„Sina ei küündi – Sinust ei piisa. Sinust ei ole asja.” Kuulen neid sõnu, kõrvades, järele kajamas, näen neid pilkude sees – ja taas ma lähen ning tõestan, et on ikka küll – mina saan ja suudan. Tõestan, et kustuda pilti enese sees – mälestust sellest, et minust ei piisa. Kui olen tubli, veel tublim, kordades tublim – koristan tallid, päästan Maailma, olen korralik ja sõnakuulelik, allun ja täidan käske – siis ... ehk siis olen heakskiidetud – iseendana vastuvõetud.

„Pealmisel pinnal on kohustus - PEAN - mina pean, sest ta on õde. Kuid kohustusest kinnipidamine oleks enese vastu minemine, sest mina ei taha. Enese sees on häbi olla mina - mina ei ole nii tubli. Häbi on kaetud ohvri näoga - minul ei õnnestu. Lahvatab kadedus - mina ei küüni selleni. Tõuseb viha - kui tema ei teeks ega oleks, siis mina ei tunneks. Ellujäämiseks kasvatan viha veelgi – mina ei taha teda näha ega temast kuulda. Kui ma ei kuule ega tea, siis luban enesel olla vaba – siis ma ei pea olema tubli ega parem ega suutma olla õigem.”

Ema ütles, kui leinasin ära surnud hamstrit, kes oli olnud oma – Nutta võid omade pärast, sest omad hoiavad kokku – raskustes seisavad kõrval ja jäävad alles.” Ütles nii, kuid ise tõukas oma õe enesest eemale ja valis vale, et anda enesele võimalus olla õige. Ema ei öelnud ega näidanud ette – kuidas olla ja mida teha siis, kui oma teeb omale haiget?

Kui teine oli tubli, siis tema oli tublim. Kui teine oli hea, siis tema oli parem. Oli võrdlus – ema sõnad, tõstes ühte, vähendasid teist – tema on ja saab – Sina ei ole ega saa. See oli valus, kui nägin, kuidas teist võeti vastu ja talle osutati toetust ning tunnustust selle eest, et ta oli tema.

Sain selgeks, et pidin pakkuma hea tunde kogemise – andma võimaluse tunda uhkust, kuid põrkasin vastu takistust – olin ja olen, ikkagi ja ainult, mina – see, kes on häbi. Oli väga valus, kui ema tegi vahe vahele ja ma ei saanud minna ega olla ühes, sest minul ei olnud, midagi peale enese anda.

"Jätke mulle alles minu koht, kus ma saan olla sellisena nagu mina seda olen. Ärge hüljake mind ega jätke tervikust välja, kui ma ei suuda olla enesest parem."

Marianne

28.02.2023.a

Valitud vaikus

 

Kui inimesed ei räägi sellest, mida nad tegelikult mõtlevad ega ka sellest, kuidas nad ennast päriselt tunnevad, siis nad valivad vaikimise. Hoolimata valitud vaikusest kasutavad ka vaikijad sõnu, kuid need ei kajasta seda, mis ja kuidas nendega on. Kas inimesed valetavad, kui nad valivad jätta rääkimata selle, mis ja kuidas on, nende poolt valitud, sõnade taga?

Valitud vaikimine on enesekaitse ja/ või soovimatus, ennast avades, ise ennast jagada. Inimesed võivad valida vaikimise, kui välja ütlemine ei oleks jagamine, vaid sõnade õhku riputamine, sest puudub hoidmine. Vaikimise asemel valitaks kõneleda, kui oleks olemas kuulaja ja mõistja, kes, päriselt kuulates, hoiaks, ennast avajat, ega pillaks teda maha või astuks hoolimatusest peale.

Inimesel on olemas valik, kas öelda välja või valida vaikimine. Vaikimine on valetamine, kui inimene ei võta vastutust selle eest, mis ja kuidas on, vaid valib välja öelda sõnu, mis ei anna infot selle kohta, kuidas ja mis tegelikult on. Vahel on valitud vaikimine, olemas oleva, tahtlik saboteerimine ja sihilik paadi põhja laskmine. Sellisel juhul ei saa kaasteeline, hoolimata oma püüdlustest, iseennast ega teist ära päästa – suhet alles hoida. Kuigi näis, et sõideti ühes ja samas sõiduvahendis, siis ajal, mil üks istus paadis, oli teine juba üle parda hüpanud. Välja astuja valis teadlikult valetamise, sest vajas enesepäästmiseks süüdlast - seda, kes, ilma ajakohase infota, ei suutnud ega saanud olla õige.

Ei ole võimalik alles hoida seda, mida enam ei ole – see oleks enese petmine. Kuid, kui veel on ja põhi peab, siis on võimalik valida - kas valetada või rääkida. Ennast jagades võetakse vastutus enese osa eest olemas olevas – hoitakse kurssi, et karidest mööda loovida veel enne, kui selgub, et ei sõidetagi vabade vete peal, vaid on joostud madalikule kinni.

Marianne

27.02.2023.a

Päästjat oodates

 

Mina pidin,

Sina pead

seda sama,

mida kogesin.

Kui väga ka tahtsin

pääseda ära -

mina ei saanud

minna ära.

Mitte keegi ei tulnud

ega päästnud mind ära -

olin üksi

nii nagu Sinagi.

Ei olnud Meie -t,

et osanuks mõista Sind

ega ole Meie -t,

et sooviksid mõista mind.

Kuigi mina tahtsin

ja Sina tahad,

sest meile,

enese jaoks,

oli ja on vaja,

seda ei tehtud ega tehta.

Mina jäin ellu,

sest mina pidin -

kas see kogemus

mu südame kalestas?

Mina mõistan,

kuid mina ei saa

ära päästa Sind -

Sinu enese elu

on Sinu enese elada.

Marianne

24.02.2023.a

Hõbehall hämu

 

Hämaras astuja kõrvu

kanduvad kusagilt hääled,

need tulevad sealt -

järve teiselt kaldalt.

Põleb mühinal leek,

ahi on kuum ja põletav -

see, mis olnud,

see saab tuhaks -

sellest kehast,

mis kord elav olnud,

jääb peotäis tuhka järele.

Vaiksetel õhtutundidel

üle järve kandub

möödunud aegade hääli -

erineval toonil ja moel

nad ennast meelde tuletavad.

Korstnast tuulde lennanuna

vabaks saanud hinged,

veel enne, kui

ära lahustuvad,

oma lugusid jutustades

viimase jälje jätavad -

need üle maa laiali kanduvad.

Marianne

23.02.2023.a

Justkui igavene pühapäev

 

Vahel on

inimesel olemas see aeg,

milles argise päeva rutiin

on sassis ja enam ei kehti.

Ta päevade nimedes

järge ei pea pidama,

ka kella seierid

laisad on mõõtma

mööduva päeva pikkust.

Ei pea minema sinna

ega tegema seda,

mida peab või vaja,

hommikuid ei alusta

üles äratav kell

ja kohustustest vaba

on aeg, mis on.

Kõigele on aega ja ruumi -

enesele ja oma soovidele

on olemas koht ja hetk,

sest käes,

küll loetud päevadena,

on see aeg,

mis mõeldud puhkamise jaoks.

Marianne

22.02.2023.a

Anna aega atra seada

 

Aitäh Robert, et olid kohal ja minu jaoks olemas

Valusad mälestused on kunagiste traumade jäljed. Kui valid neid avada – need välja ja ära rääkida, siis, kuidas on tavaliselt – mida oled harjunud ise tegema - millisena kohtad Maailma? 

Kui ütled oma sõnad - "Mina kogesin ja mina tundsin .." - siis kõlab see, kui süüdistus – "Sinu pärast!” Kui teine kuulab ja vastab - „Mina ... , mina ... ,, - siis kõlab see, kui süüdistus - "Sinul ei ole õigust tunda, sest Sinu enese pärast!”

Kui rääkida, enese sees, iseendale või väljas olevale kuulajale, siis tulevad, vastu, põhjendused – AGA ... ju siis nii pidi olema, äkki ikkagi mina/ Sina ise, tema ei saanud teisiti, temal oli nii või naa, mina/ Sina ise tegid nii või naa jne. Need väited vähendavad olnut ja proovivad sulgeda tunnet – „Ära räägi - mata maha – unusta ära!” Need otsused tähendavad hukkamõistu – „Kuidas saan(d) (lubada enesele) sel moel tunda? See on vale - olen(d) vale!”

Valusat tunnet avavale inimesele ei ole kohta – ta peaks ise, iseenda sees, iseendaga toime tulema. Tunnet tundvale inimesele ei kohta - ei ole aega, et tundega ühes olla. Üsna tavaliselt on nii, et tunde avanud inimesele ei ole turvalist kohta ega piisavalt aega ja sellepärast ei kaota mälestus oma valusat puudutust. Vaja on rahu – sõjavaba hetke - turvalise ruumi loomist ja hoidmist – "Tundsin, sest oli – tunnen, sest on ja oli – see, mis oli, ei olnud minu suhtes okey. See on okey st turvaline, kui ma selle välja ütlen."

Kui kusagil on mädapaise, sest pind on sisse läinud, siis ei kao see ära sellest, et põhjendada – mädapaise on sellepärast, et laua äär on kidaline ja ise vedasid oma kätt mööda pinda. Pind tuleb välja võtta, mäda välja lasta ja haav ära puhastada. Tuleb olev nähtavaks teha – ellujäämiseks vajalikud olnud, kuid kuhjunud tunded, ilma kaitset teostamata, halvustamata ja süüdistamata, välja lubada – anda enesele aega ja oma tunnetele koht - siis saab haav paraneda.

Marianne

20.02.2023.a

Palun, ära vaat mind sellisel moel

 

Hirm ei ole hirmus sõna. Üsna sageli nimetab ja teab inimene ennast hirmu tundvana. Hülgamise mõistmisega läheb natukene keerulisemalt, kuid ikkagi oluliselt paremini, kui sõnaga Häbi. Inimene ei tea sageli, et tunne, mida ta tunneb, on häbi. Häbi on kaetud ka enese eest – varjatud viha, kadeduse, põlguse, raevu, hirmuga, irooniaga ja, millega iganes veel. Inimene ei oska kahtlustagi, et enamus keeldusid iseendale, mis teda peatavad ja/ või tagant tõukavad, on põhjustatud häbitundest. Häbi, kaetud hirmuga, on see, kui inimene ei vali minna, teha ega olla, sest ta ei saa st ei julge iseendana minna, olla ega teha.

Häbi ei ole nö tavaline tunne. Inimese häbi on teise inimese tundepeegeldus – inimene näeb, kuidas teda vaadatakse, kuuleb sõnade kaudu ja tajub füüsiliselt. Inimene võtab nähtu, kuuldu ja tajutu endasse – see seal, sellisena, olen Mina Ise. Oma alguses inimene julgeb ja valib olla sellisena nagu ta on – Mina Ise loomulikul moel – ta on olemas. Kuid ümbritsevate sõnad, pilgud ja teod sunnivad teda enesele ei ütlema – pugema kesta, peatuma ja oma olemisi valima ning vajadusel ka vaigistama või teiseks sundima. Häbi on kellegi teise reaktsiooni peegeldus, mille inimene võtab üle – Mina olengi see, kes on selline.

Inimesel on häbi, sest ta elab maailmas, milles teised teavad, milline ta on, mida ei oska, mida ei oma ja mida ei ole. Häbi tundval inimesel on häbi olla Mina Ise. Mina olen häbi - tähendab, et inimene erineb – ta ei ole sama ja seega ei ole vastuvõetav – ta on vale. Ta ei oska laulda st viisi pidada – ta on erinev ja seega vale. Ta on paks – ta on erinev ja seega vale. Temal ei ole õigeid riideid – ta on erinev ja seega vale. Temal ei ole raha selle jaoks, mille jaoks peaks olema – ta on erinev ja seega vale. Inimene tunneb häbi, et kui saadakse teada, millist valet iseennast ta endas peidab – ei võetaks teda ühte ega lubataks kasutada ühist. Häbi on kõige võimsam tunne, sest see tunne on suunatud enese vastu – Mina ei oleks mina, kui ma saaksin mitte olla.

On hinnangud ja on otsused – inimene tunneb häbi, sest ta on see, kes ei tohiks sellisena olemas olla. Häbi takistab tegemast seda ja olemast seal, milles ja kuidas ta võib olla vale – häbistada. Häbi ei ole see, mis vaatamiseks väljas, vaid see, kuidas teised näevad inimest ja tema sisse – kuidas nad vaatavad. On hirm – mida nad leiavad, kuidas väljendavad, milliseks nimetavad, millise otsuse teevad – milline kogemus ehk karistus järgneb. Häbitundev inimene kogeb, et teised on ta hüljanud või usub, et nad teevad seda kohe, kui näevad ja saaavad teada, milline ta päriselt on.

Inimene häbeneb ise ennast nende asjade, oskuste, omaduste ja välimuse pärast, mis teevad temast tema – erinevus ei ole voorus, vaid see on vale olemine. Häbilugude taga on möödunud aeg, mida ei saa ära muuta st õigeks teha – trauma kellegi pilgust, sõnadest, teost, mis tehti inimese, kui inimese vastu. Inimene viidi või oldi kohas, kus sai võrrelda ja hinnata. Üks/ ühed valiti, kuid teine/ teised jäeti. Oli selge, et see, kes sobis – vastas tingimustele. Ilma jäämine tundus välja jätmise ja hülgamisena – karistusena, sest inimese - Minu parim/ Mina ise - kohtas halvustamist, väljanaermist, põlgust, vaikust, viha ja häbi. Inimene ei saanud olla parem ega teistsugune, kui ta oli.

Häbi – inimene komistab enese otsa - tema ise on enese takistus - inimene tunneb häbi enesena olemise pärast. Need on lood, mida inimene vastu võtta ei taha, sest ta usub, et kui ta ei oleks olnud Mina Ise, siis ta oleks olnud õige. Tundes häbi – inimene kogeb, korduvalt, teise reaktsiooni, kui iseenda oma, kuid häbi ei tõuse pinnale, et inimene saaks mõista oma lugu, vaid see jääb teiste, nn turvaliste, tunnete alla peitu nii, et tema ise ei tea selle olemas olust midagi. 

Marianne

19.02.2023.a

Kolm H-d ja kolm V-d inimese elus

 

See, et kord oli, ei tähenda, et alati oleks ja saaks olema sama. Sageli, olles tundena, ei mõtle inimene selle peale, miks või kuidas ta on – ta on täiega – ta tunneb ise ennast tundena. Vahel on enese tunne hea, teisal halb ja kolmandal moel väga raske olemine. On tundeid, mida on nii paha tunda, et inimesel tuleb koheselt midagi teha ja ette võtta.

Hirm – Häbi – Hülgamine – on kolm kogemust, mis mõjutavad inimest enim. Nende kolme tunde tundmist proovitakse võimaluse korral vältida ja erinevate mehhanismidega ära kustutada või muuta. Need kolm sõna mõjuvad inimesele kõige laastavamalt, sest nende tähendus on kõige lõhkuvam – nendega ühes olles valdab inimest paanika ja ärevus – kohe juhtub midagi hirmsat ja ootamatut - elu on ohus.

Hirm – inimene ei tea, mis, millal ja kuidas võib juhtuda – ta võib surra. Hüljatu – tähendab, et inimene jäeti üksinda, ta võib olla abitu, kui temast endast ei piisa - selle tagajärg võib kaasa tuua surma. Häbi – inimene usub end olevat vale – vale saab karistada ja see tähendab, et ta võib tunda valu ja/ või surma saada. Häbi enesena olemise pärast, hirm enesega juhtuva pärast ja hülgamine tähendamas võimalust surra.

Inimene mäletab, enese aja loost, et nende sõnadega ühes on tavaliselt käinud kolm V-d ehk Veri, Valu ja Vägivald. Kolm H-d on võimas relv, ka iseenda vastu ja tugev peab olema see inimene, kes valib neist ühena end tunda – need tunded käivad sageli koos – üks kasvab teisest välja nii, et ükski ei kao ära - see omadus kasvatab nende kõigi suurust ja võimendab nende mõju veelgi.

Need tunded elavad, sobivat juhust ootavatena, inimeses, kelle sees peituvad teadvustatud ja teadvustamatute traumade jäljed. Üsna tõenäoline on, et enamus inimesi on kogenud, esimest korda, neid tundeid ajal, mil nende sõnade tähendused võisid ja saidki tähendada tõtt. Väiksena ollakse abitud ja seega sõltutakse suurtest. Väiksena „eksitakse” ja tehakse „vigu” suurte vaatevinklitest vaadatuna – nende suust kuuldakse halvustavate hinnangute andmist ja negatiivsete nimedega sildistamist. Suured karistavad väikseid vastavalt eneses ärganud tunnete suurusele ja seega ei ole nende sammude tagajärjed sageli kooskõlas oldu või tehtuga – laps kogeb seda, kui vägivalda enese vastu.

Enese aja loo hämaruses või tänase aja alguses tähendasid Hirm – Häbi – Hülgamine - eluohtlikku olukorda, sest nendega kaasnesid Vägivald – Valu - Veri. V- tähega sõnade energia kandub H- tähega sõnade kaudu ikka edasi. Kogedes ühte, teab inimene oma kogemustest, et üsna pea järgnevad ka teised. Ärevus ja paanika muudavad inimese, kui peata kanaks – tegelikult on juba ära juhtunud – oli – olev on olnu järellainetus.

Marianne

18.02.2023.a

Viha maitse

 

Olles saanud

ja olles andnud -

olles osa,

on inimene osa.

Olles osa

antakse ja hoitakse,

et tervik,

ehk inimene ise,

jääks alles.

Võib saada

ja olla osa,

kuigi inimene ise

ei näe või ei taha

olla osana.

Osana olemine

tähendaks temale vähemat

ja enesele kahju toomist -

kui olles osana

tuleks anda

ära enesele kuuluvat.

Samas on nii,

et osana olemine

annab võimaluse

enesele vajaminev saada

ja nii - ise ennast alles hoida.

Olles osa

ja kasutades,

enese hüveks seda,

mis tervikus on,

vastu andmata seda,

mis enesel on -

vähemat luuakse -

tasakaal kaotatakse.

Nõudmine

ja tasu ootamine -

„Pean saama,

sest olen olemas!” -

tähendab astumist

ja elamist

teiste arvelt.

See on kasutamine

ja endale küsimine

nii nagu ei oleks

ega saaks,

ajal, mil omal on

ja ise saab.

Kaalutlev

ja manipuleeriv Ohver,

kes ei ole andestanud Maailmale,

sest ta on tahtnud enamat,

kui oli ja on,

ümbritsevates süümepiinu tekitab.

Ta ei valinud olla aednik,

kes annab võimaluse kasvada -

luues olevast enamat,

ta oli pidetu katkine hing,

kes valis võtta vajamineva,

sealt, kus oli ja sai.

Endast ei jaganud -

see tähendanuks

vähemaks jäämist,

ise ennast ei jaganud -

see tähendanuks,

ilma jäämist -

enese oma,

see on enese oma.

Mida laiem on ring

ja sügavam kraav

enese ümber,

seda kaugemale jääb vale

enese keskmest -

ise endast.

Sellel, kellel andes

jääb vähemaks,

see peab saama asemele,

kuid juba ennetades,

et oleks olemas

ega jääks vähemaks.

Õppetunni eest

ei pea tasu saama

ega otsima seda,

kes maksab kinni

valu ja vermed.

Enese tee

on enese valikute tagajärg,

kuid laps ju ei vali -

tema kogeb

oma vanemate valikute tagajärgi.

Kibestunud laps,

kes maitselt viha,

ei anna andeks

oma vanematele

ega Maailmale.

Kui see laps,

kellele tassis vähem

ja alati puudu,

saab ja kasvatab lapsi,

siis ta neid karistab

ja maksma paneb

omaenese tee eest.

Ta ei loo paremat -

ei too välja enesest

ja lastes parimat,

vaid ellujäämist,

vette vistes,

kogemuste kaudu õpetab -

uju või upu -

ja enesekaitsevajadust,

lähedaste eest,

päevast päeva korrutab.

„Olen siia jõudnud,

sest mina ise

olen oma sammud astunud” -

tähendaks mõistmist

ja enese osa eest

vastutuse võtmist.

Inimene on osa

ja ta saab osa -

ta saab toetuse

ja vajamineva,

et ise astuda

oma enese sammud -

see on iseenda vastutus -

enese sammude tagajärjed

jäävad enese kanda.

Mida, see katkine inimene,

kes ennast ohvrina esitles,

Maailmale ei andestanud -

ta sai olla õige seal,

kus ta teadis,

et see oli vale,

kuid seal,

kus temal oli õigus olla õige -

ta nimetati valeks

ja tema kanda jäid tagajärjed.

Kuna ei olnud ega näinud

ega leidnud üles võimalust,

kuidas anda enesele elu, 

mis õigem ja kergem,

ta kibestus ja tundis viha -

ei valinud olla enese parem Mina,

ta võitles, et ellu jääda -

tal tuli ujuda, 

et mitte uppuda

enese poolt valitud sammude

tagajärgede sisse.

Marianne

17.0.2023.a

Väike on sageli suurem, kui suur seda on

 

Perniönseudun Lehti n 7, 16.2.2023 https://pernionseudunlehti.fi/pieni-on-usein-isompi-kuin-iso-sita-on

Mõned aastad tagasi kolisime siia poole merd. Üks esimesi asju, mis meil tuli ära teha – oli tellida ajaleht postkasti käima. Olen harjunud juba väiksest peale, et postkast ei ole kohtudes tühi - selle sees ootab mind terve Maailm – kohtun minule saadetuga ega tunne ennast üksikuna. Mina ei saada enesele küll kaarte või kirju nagu ühe lasteraamatu tegelane, vaid valin ajalehti.

Valisime välja kohaliku lehe, et olla kursis enese ümber toimuvaga. Suur nädalaleht olnuks liiga suur – see mahutab küll enamat ja tuleb tihedamini, kuid sinna sisse pannakse ka kõike seda, mida näeb ja kuuleb ka mujalt ega pea, selle alles olemist, kogu see aeg teadma või mäletama.

Olen kasvanud oma maa meedia sees – harjunud tuttavaga. Uus leht tundus alguses võõras – lehti oli, sõnu oli, pilte oli, kuid see ei olnud see – midagi olulist oli puudu. Leheküljed olid küll täidetud tekstiga, kuid sageli need ei kõnetanud, sest üks leht, mõne leheküljega, pidid ära mahutama mitme valla lood. Balansseerima erinevate huvigruppide vahel – olema kõigile midagi - sobival moel.

Ajas läks nii, et ajalehe tulekuga ei kaasnenud enam põnevust ega lehe keeramine olnud mõnus avastusretk. Siiski, jätkasime harjumusest selle tellimist, sest paber sobis tulehakatuseks ja seda sai kasutada värvitöödel või tapeedi panemisel. Kuid, kui ikka ja jälle, vaatasid vastu sõnad ja pildid, mis ei kõnetanud, olin valmis ütlema ei – kuid otsuse lükkas edasi teadmine, et siis oodanuks mind ees tühi postkast.

Mõni aeg tagasi vahetasime elukohta ja lisaks, muutunud aadressile, valisime ka uue lehe postkasti. Justkui koju oleks jõudnud – neljapäev on nüüd oodatud päev, sest juba varahommikul pannakse postkasti leht, mis on mõeldud inimestele – saan osa ja olen osa. „Perniönseudun lehti” – kõnetab ja puudutab mind – tunnen, et see leht on mõeldud minule, kes ma elan siin ja käin samu radu ning mahun samade joonte vahele.

See, mis on kirjutatud ja värvitud sõnadega suureks, ei tähenda alati väärtust – südamega südame puudutamist. Mida kõike hõlmavam peab olema ajaleht, et sobida kõigile, seda silmapaistvamad peavad olema selles olevad lood ja pildid. Seda enam leiab nende lehtede vahelt seda, mis müüb – värvi ja tundeid. Sellised lehed valitakse, et piiluda sisse ja vaadata kõrvalt seda, milles unustatakse enese elu-olu ning milles ise osalised olla ei saa. Sellise ajalehega ühes tulevad tuppa need tähtsad ja kuulsad, kellest räägitakse kõikjal – kõik teavad ja näevad nende elu pisemaidki detaile.

Lood neist, kes elamas oma elu pidevas tähelepanuvalguse fookuses, ei tähenda, et me teaksime ja tunneksime neid inimesi ka päriselt – me ju ei kohtu nendega, sest nad elavad oma elu kusagil mujal. Ja, kui nad ei vaja parajasti seda tähelepanu, mis müüb, siis nad ei taha, et neid vaadataks ja neist räägitaks. Nad tahavad rahu ja õigust sellisele iseendale, kellest keegi midagi ei tea.

Lehitsedes läbi särava ja pahelise pabermaailma, astume me oma ustest välja ja kohtume nendega, kes päriselt meie kõrval elamas. Kohtume, sest oleme osa sellest maailmast, mida saab käega katsuda ja oma silmaga näha. Kohalik ajaleht jagab lugusid sellest, mis on ehe argipäev. Igal neljapäeval ilmuv ajaleht kirjutab inimeste elust ja olemisest sellisena, kui see on ja toimub. Lugudesse ei lisata värve ega suunata nende vaatenurki, et müüa paremini – inimesi väärtustatakse sellistena nagu nad on. Just sellepärast olen tänulik, et leidsin postkastist maailma, mis on palju väärtuslikum ja suurem, kui see suur, mis jääb kodupiiridest väljapoole.

Marianne

16.02.2023.a

Kas hoiule antu hüljatakse

 

„Kuidas tema

või nemad saavad

minuga nii teha -

mind maha jättes

nad minu hülgavad.

Olen maha jäetud -

sinna kohta ära pandud,

kust ise välja ei saa -

ise minema minna ei saa.

Võib küll olla

vale ja paha,

kuid minna ei saa ära,

kui ka väga tahaks.

Peab ootama

järeletulijat peab ootama,

sest kui too tuleb,

siis kaasa ta võtab -

siis alles on luba

ja võimalus ära minna.”

Vahel juhtub nii,

et samuti

kui kord

lapsed viidi

ja jäeti,

viiakse vanemad

ja jäetakse.

Mõlemad leiavad ennast kohast,

kus nende eest hoolt kantakse,

sellal, kui alguses vanemad,

hiljem suureks sirgunud lapsed,

omi tegemisi teevad

ja suurte inimeste elusid elavad.

Nii see, kes vana,

kui see, kes noor

üsna ühtemoodi

ennast tunnevad -

mind ära saadeti -

mind ei vajata -

mind ei taheta.

Tahaks nad minna

ja seal olla,

kus oma tuba

ja luba -

olla mina ise

vabal moel.

Tahaks nad minna,

et olla turvas

ja südamega hoitud,

eemal valest

ja ehmatavast võõrast,

saada tuge

ja toetust,

siis kui enesel

on seda vaja -

parimal võimalikul moel.

Ei mõtle see,

kes on vana

ega ka see,

kes on noor -

koht on võimalus

ja see on lahendus

ajal, mil ei ole

teistmoodi võimalik.

On olemas õigus

öelda välja,

oma EI,

kuid seda kuulda ei võeta.

Teisal ei kogeks seda,

mis saab võimalikuks 

seal ja siis, kui ollakse,

eemal turvalisest ja omast -

iseenda teekond iseendani.

Hoiule antul

tuleb oodata seda,

kes tuleb järgi

ja ta kaasa viib -

vanem käe väikesele ulatab 

ja ta koju viib enesega  -

vanade ootused surm lõpetab

ja nad, jalad ees,

välja kantakse.

Marianne

15.02.2023.a

Teekonnal saatmine

 

Kui siis,

ära minemise aeg on käes

ja jääb üle,

lõpetades viimast peatükki,

sulgeda raamatu kaan,

siis on see teekond,

siis on see saatmine.

Inimesele ollakse seltsiks,

temale ollakse toeks -

kõrval kõnnitakse -

saadetakse viimasel teel.

Kui Kolgata mäele,

oma viimse hingetõmbe poole,

kannab inimene

ise ennast, kui risti.

Iga samm

tuleb enesel astuda,

iga hetk,

mis alles,

veel kohal olla -

hingata sisse

hingata välja.

Koht pandud on paika,

kuid aja pikkust

ei osata ette määrata -

veel on,

veel on alles -

võimalus olla,

ja omi mõtteid mõelda -

enesega ühes viibida.

Sõnades on veel -

Minu Oma -

mõtted omatava küljes -

maisest kinni hoitakse,

sest usutakse,

veel vajatakse -

miks seda enam ei tea,

kuid nii harjunud ollakse.

Vaibudes ja tasanedes

mõistetakse -

olevast lahti lastakse -

minul enam ei ole vaja.

Kõrval ollakse,

teekonnal saadetakse,

kuni hingamine lakkab -

on veel,

kuid enam ei ole.

Raamat on lõpetatud -

saatjad lisavad kaaned

ja tõstes mälestuse

enese õlgadele

ta viimasesse puhkepaika kannavad -

mullast oled Sa võetud

muld Su tagasi pärib.

Marianne

13.02.2023.a

Möödunud aja jäljed

 

Kui midagi või kedagi nähes, kuuldes või kogedes, oled vastu reageerimas, sest see, mis oli või on, on mingil moel vale – siis peatu ja küsi iseendalt, kas see, mis oli või on vale, on eluohtlik.

Otsus - vale – käivitab enesekaitse reaktsiooni. Vale tähendab, et tuleb leida lahendus, kuidas pääseda ehk ellujääda. Ka otsus - Mina olen vale - sunnib ise ennast, iseenda käest, ära päästma. Ka teiste inimeste või Maailma päästmine ehk korda tegemine on tegelikult iseenda ära päästmine. Ka enese ja Maailma kontrollimine on olnud ellujäämiseks vajalik tegevus. Kunagi – kusagil oli see vajalik, kuid tänases ajas on see otsus sageli üle võlli ja liigne – teed iseendale ja ka teistele liiga ning elad ise oma elu keeruliseks.

Seega, kui keegi või miski on või teeb Sinu meelest, midagi või kuidagi valesti ja Sina tunned, et PEAD, midagi ette võtma, et olevat muuta – vaata seda, mis või kes on vale ja küsi iseenda käest – On see minu jaoks eluohtlik? Kas selle või tolle, sellisel moel, olemas olemine tähendab minu jaoks ohtu?

Avastad, ausalt vastates, et üsna sageli ei ole Sul tegelikult harjunud moel või üldse vaja reageerida – ei olegi vaja tõtata midagi tegema, kuidagi vastama – PEAB olema. Maailm ei lõppe ja Sinuga ei juhtu ju mitte midagi, kui see, mis on, on olemas sellisena nagu see on. Kindlasti võib olla tagajärgi, mis puudutavad ka Sind, kuid need ei tähenda seda, et Sinu elu oleks ohus.

Vastus küsimusele aitab vahetada vaatenurka - ärkad üles - näed ja tunned, et olid üle reageerimas. Ärevus vaibub ja enese sundus kaob, sest ei olnud ega ole vaja "valet" muuta või kustutada  - Sinu elu ei ole ega olnud ohus. Olid täitmas ülesannet, mille olid andnud iseendale - teadvustamata käsk, mille aktiveeris enese ajast jäänud jälg - traumaatiline mälestus.

Marianne

12.02.2023.a

Enesega kohtumine – Maailmast saab parem paik

 

„Ära Sina tee! See ei käi niimoodi! Mine eemale! Ära puutu! Mis asi see nüüd on! Vaata, mida Sa teinud oled! See tuleb nüüd ära parandada/ ümber teha! Parem ära tee, siis ei pea keegi teine tagajärgedega tegelema! See on kole! Selliselt see on vale! Sinult ei olnudki võimalik, midagi paremat oodata! Sina oled ebaõnnestunud! Sinust ei saa asja! Sina ei kõlba mitte millekski! Mine ära – Mina ei taha Sind näha!”

Need on laused, mis annavad negatiivse hinnangu tulemuse, mille olemas olemist ei taheta näha, tegijale. Need on laused, mida ennast kontrolliv inimene kasutab, kui ta näeb tulemust, mis on, temale teada oleva mõõdupuu ja iseenda uskumuste järgi, vale. Ta reageerib nii, justkui oleks tema ise selle valmis teinud ja nüüd vale tulemuse eest vastutav. Need laused ei hinda inimeselast ega pea väärtuslikuks tema teekonda. Need laused on vägivald teise inimese vastu ega toeta teda oma teekonda austama ja jätkama, vaid sunnivad iseendas kahtlema ja ÕIGET tulemust sooritama.

Kui inimlaps teeb ja annab oma parima ning kuuleb vastuseks üleval olevaid lauseid, siis ta võib ehmatada iseennast lukku. Ta tunneb, et saadud tagasiside ehk iseenda peegeldus Maailmas, murdis ta katki. Tema julgus astuda, soov proovida ning tahe tegutseda – iseendana olla ja väljenduda - said negatiivse hinnangu osaliseks ja, et tulevikus samasuguse kordust vältida, anti talle sõnum ja tehti otsus - Ära enam tee, ära enam ole! Nende lausete tähendus ja neid saatavad pilgud, hääletoon ja liigutused ei olnud proportsioonis olema saanu tegeliku olemas olemisega – need on ründavad, keelavad ja hirmutavad. Kogetud reaktsiooni põhjal usub inimeselaps, et kuna valeks nimetati tema parim, siis järelikult on tema ise vale – tema oli see, kes ei suutnud olla õige.

Inimlaps tunneb häbi, et tema paremini ei saanud ega osanud. Ta tunnetab enese väärtusetust, kui tema parim osutus viletsaks ja maha tehtuks. Ta tunneb hirmu, olla Mina Ise, sest ta ei taha kogeda sellise tagasiside kordust. Enesena väljendumine muutub katseeksitusmeetodiks – see on proovimine, kas ta järgmisel korral suudab olla õige. See on eneseületamine, sest ta ei pruugi seda suuta/ osata saavutada. See on hirm – Mina võin eksida, sest minust ei piisa. Enesena väljendumise ees hirmu kogev inimlaps vajab reegleid, enesekontrolli ja väljast temale suunatud kontrollivat/ kinnitavat tähelepanu.

Mitte ükski inimlaps ei taha olla vale. Mitte üks inimlaps ei taha luua, iseenda olemas olemisega, halba. Vähemalt enese alguses mitte. Halb ja vale tähendavad sageli karistust - Meie sees olevate ühiste ressursside kasutamise keelamist, Meie sees eraldamist – valele ühise, häbistava ja halvustava, tähelepanu suunamist ning ka Meie seest välja arvamist.

Üks äraspidine kingitus, mille Valeks nimetatud laps endaga oma lapsepõlvest ühes võtab, on uskumus – Mina ei loo ühes enamat. Minu olemas olemine, Meie sees, ei muuda ühist Maailma paremaks, sest mina loon vähemat. Siit järgneb järgmine uskumus - Sellega, et mina olen olemas – muudan ma Maailma halvemaks.

Kui laps on sellise uskumuse, enese kogemuste tõlgendamise põhjal, endasse salvestanud ja näeb Maailma sellisest vaatenurgast vaadatuna, siis ta vaatab otsa tõdemusele – Minu ... (ema, isa, sõber, õde, vend, õpetaja, hiljem ka abikaasa, laps või keegi muu oluline inimene) ei oleks mind valinud, kui ta oleks teadnud, milline mina – päriselt – olen.

Sellise lapse Maailm on katki – see Meie ei ole tema oma, temale ei ole seal kohta, temal ei ole õigust selles olemas olemisele. Ta usub, et temal ega temas ei ole väärtust iseendana ja seega, et ära teenida oma koht, kus ta on ja see, mis tema peale kulub, tuleb tal olla väärtuslik – temast peab olema kasu. Tema peab tooma tulu, et ära tõestada Meie sees olemise õigust. Kuni temast ei ole kasu olnud, ta kasutab olevat võlgu. Ta maksab iseendaga.

Selline laps vajab oma piire – oma kohta – oma Maailma, milles tema on õige – kogemust ja teadmist - ta tohib selles iseendana olemas olla – tal on õigus olla see, Kes ja millisena ta on.

Kui kusagilt vaatab või puudutab vastu see, mille inimene loeb mingil põhjusel valeks, võiks ta ju enese käest, veel enne, kui ta reageerib, küsida. Kui see, mis on olemas, on olemas – kas Maailm on selletõttu, siis ka tegelikult halvem paik? Kas see, mis on olemas, muudab tegelikult Maailma selliselt, et seda ei tohiks olemas olla? Miks ma ei taha, et see, mis on, olemas oleks – kas mina ise olen see, kes kardab olla Vale? Kas mina ise olen see, kes taaskogeb hirmu eksida, sest mäletab karistust enesena olemisele, väljendumisele - trauma jälg enese sees .... - enesena, kontrollimatuna ja valena, olemas olemise häbi.

Marianne

11.02.2023.a

Inimese ära peidetud pool

 

Inimesest pool

jääb pimeduse sisse -

on varjus näod,

enese sees,

mis valitud,

et ellu jääda

ja toime tulla.

Sellel inimesel,

kellel seljataha jäänud

on kogemus,

mis teda traumeeris,

tuleb leida lahendus,

kuidas edasi elada,

sest on kohustus,

elus olevana,

edasi elada.

Teiste heakskiidu

ja tunnustuse leiavad

need haavatud,

kes selleks valivad

õigeks loetud lahenduse.

Valedeks saab nimetatud need,

suured ja väikesed inimlapsed,

kes enese aitamiseks valivad -

viisid, mida ei aktsepteerita,

lahendused, mis on keelatud,

teod, mis on taunitud,

valikud, mida halvustatakse.

Kui, inimlaps

ei mõista ise ennast

ega saa enesele toetust

ega anta talle mõistvat abi,

vaid ta kuuleb -

Sina ei tohi!

Sina pead!

Sina oled vale!

Sina ole vait!

Sinu käest ei küsitud!

ja veel ühte ja teist

„toredat” ning „toetavat”.

Ja ta tunneb

vitsa puudutust,

sakutuse kibedust,

rusika maitset,

rihma painduvust

või kogeb pilke,

mis jäätavad,

hülgavad,

nimetavad

või hüljatuna

ja külmetavana, 

sõnatus vaikuses piinleb.

Kui inimlapse hinges on segadus

ja ta ise on tundmas tunnet,

mille nimi,

kui võti endasse,

on kaotsis,

siis selleks,

et ise oma elu elamisega,

toime tulla,

tuleb temal endal

leida endast väljapääs.

Siis, kuna ta elab,

ja, kuna ta peab,

siis tema peab

leidma üles selle viisi,

kuidas tema toime tuleb.

Nimekiri nendest asjadest,

millega ja kuidas,

inimlapsed valivad

ise ennast aidata

on äärmiselt kirju ja pikk.

Kui, oma tundest

teed välja otsiv

inimene valib,

siis see tähendab,

et tema väljendub tundena

proovides seda endast välja saada

või ühe tundega teist tunnet ,

ära kattes, kustutada.

Siis ta ei mõtle,

mida ja kuidas ta teeb,

mida ja kuidas

ta endale või teisele teeb -

tema vajab tegu,

et päästa ära ise ennast.

Inimlaps,

kes leidnud üles

töötava võimaluse,

ei pruugi ise mõistagi,

MIKS ta kasutab lahendust,

mis teda aitab -

temal on abiventiil,

mis teda aitab.

Valitud lahendus

tuleb kordamisele,

kui seda kasutades

saab kogeda seda,

mida muidu mitte,

saab olla sellisena,

nii nagu muidu mitte,

saab vallandada

eneses oleva pinge -

saab olla vabastav lahendus -

iseenese jaoks.

Need,

kes, inimlapsi,

kasvatavad ja kontrollivad,

tagasisidet annavad

ja oma hinnanguid

teatavaks teevad -

kui nemad märkavad

ja tähelepanevad

seda, mis vale

ja eba õige,

küll inimlaps,

siis sellest kuulda saab -

ja neil on õigus,

valet inimlast,

siis karistada.

Kui inimlaps,

oma abiventiili kasutades,

siis lööb või kiusab,

või jalgu trambib,

või jonnides karjub,

või vastu hakkab,

või valetada valib,

või millegi katki teeb,

või ennast näljutab,

või toitu sisse kuhjab,

või ise ennast lõikab,

või kangemat kraami joob,

või tubakat suitsetab,

või narkotsi süstib,

või ise ennast rahuldab,

või teistelt varastab,

või oma keha augustab,

või naha tätoveerib,

või teise soo riided selga paneb

või tänavalt valed sõbrad valib -

ja oma tegevusega vahele jääb

või silma paistab,

siis ta teada saab,

et tema on VALE.

Inimlaps

teeks ja oleks teisiti,

kui tal oleks teine lahendus,

kuid kuna ta vajab

ja temal on,

siis ta valib selle,

mis töötab ja lahendab -

ta teeb,

kuigi teab,

et ta on vale.

Olles nimetatud valeks

ja tundes ise ennast valena,

tuleb inimlapsel leida lahendus,

et selles

suures ja segases Maailmas,

suuta ja osata ise ennast varjata -

olla väljas see, kes on Õige

ja enese sisse peita ära too, kes on Vale.

Olles väljas üks

ja teine sees,

on väline erinev sellest,

mis ja kuidas on enese sees -

inimene vajab kompenseerimist,

tundepinge maandust

ja hetke, milles,

ennast poolitamatta,

saada olla tervikuna.

Selleks, et suuta olla õige,

kontrollib inimene ise ennast -

mida rohkem on kohti,

kus tuleb olla õiget moodi õige,

seda enam tema peab

kontrollima ise ennast.

Mida suuremaks kasvab

enesele olulise kaotuse hind,

seda enam vajab inimene kontrolli

ja seda enam ihkab ta vabadust -

enese vabastamist -

enese vabaks pääsemist.

Mida suurem on oht,

olla vale

ja kaotada enesele vajalik,

seda suuremaks kasvab pinge,

seda enam tulevad mängu,

need varjudesse peidetud enese näod -

aktsepteerimatud lahendused,

taunitavad teod,

halvustamise osaliseks saavad valikud.

Mina olen mina – 

ja seega mina pean,

kuigi mina tean,

et olles väljas õigena 

olen ma vale -

olles valena õige 

ei ole mina 

see enese õige Mina.

Marianne

10.02.2023.a