reede, 31. juuli 2020

Kord oli Aeg II – Õpetaja ei ulata põhjust, et elada





Oma Elus mängides ja Maailma sisse astudes, tahtsin laval olles kogeda seda, kuidas on, kui mina ise iseendast loon. Tahtsin näha seda, kuidas minu olemas olemine Maailma värvib. Lõin kaose, muutsin ise oma elu keeruliseks, sest nö rahuliku loomise sees, kõrval ja asemel oli käes aeg kogemusele, kuidas mina ise, Inimesena, enese kasvamist kogen. Mina ja minu tunded, kuidas on ja mis juhtub, kui saan olla ning mis toimub minus, kui ei saa enesele seda kogemust, mille võimalust nägin olemas olevat. Selle asemel tuli võimalus, kuidas lasta lahti oma vajadustest, lasta teistel anda enesele. Oli hetk õppida, kuidas ei ole mitte midagi päris kindlalt olemas – näilisus on näiv illusioon. Kogemus, mille soovisin saada erines sellest, mille sain. Soovitud tunde asemele võrsus teine ja kasvas ning vohas, mattes mind enese alla. Minu sees käis sõda, et mitte tunda. Oli käes aeg kasvada enese eest ära peidetud poolel.

See tundus ülisuure isekusena, et teine teeb seda, mida tahab teha ega hooli sellest, kui minu sees kasvavad sel hetkel tunded, millega ühes, mina ise, iseendana toime ei tulnud. Meeletu kogus tunnete tundmisi, mis tohutu kiirusega tulid, jäid kohale ja kasvasid – ma ei tervitanud neid, vaid olin kurb, vihane ja segaduses ega mõistnud karistuse põhjust. Maailm oli nii ilus, värviline ja võimalusterohke, kuid selle kõige asemel oli mina uppumas oma tunnete mustavasse sügavusse ja see inimene, kellega ühes need tunded tulid, ei ulatanud kätt ega peatunud, vaid kui inertsist liikusime, ihates särava valguse poole, üha uuesti teineteise vastu põrkudes, ikka edasi ja järjest suurema amplituudiga teineteise ümber keereldes, muutus kokkupõrke löök üha tugevamaks – tasakaalud olid ammu kadunud, olime trepid ja sügavad augud – olime tunnete ja vajaduste sõjatandril.

Me ei põimunud, et teineteist toetada, vaid tõukusime eemale, et näiliselt taas ühinedes teineteist iseolemise troonilt tõugata. MINA – vajadus oma Minast kinni hoides säilitada selle piirid, et teist, iseendast, väljas pool hoida.



Seal, selja taha jäänud ajas, kui tema võttis minult ära selle, kes talle oli määratud, siis ei mõistnud mina selle kingituse suurust. Tema andis minule võimaluse minna, ta ei hoidnud mind kinni. Teadsin, et temal oli võimalus anda minule põhjus, et saaksin jääda. Anda ankur, mis hoiaks mind elus, kuid tema ei teinud seda. Tema seisis õpetajana minu kõrval ega teinud minu eest sammu ära – tema oli kõrval, kui mina ise valisin, kas tunnen ja näen enese sees põhjust, et jääda ja elada ühes kõige sellega, mis/ kes minul olemas oli – ise endaga – või minna, kui ei saa enesele hoida seda, mis on järgmises eluhetkes kadunud.

Mina mäletasin, et mina ei saanud jääda, sest minult võeti ära põhjus edasi elada. Mina ise ei tahtnud jääda, sest mina ei saanud. Minu tahtmise vajadus oli suurem, kui armastus iseenda ja elava Maailma vastu, milles oli olemas võimalus elada, et kasvada – luua iseennast ja armastades ise ennast– otsida oma teed ja kasvada Inimesena.

Vabalt kõnelemise võimalus ei tähenda igal ajal seda, et ütlengi välja selle, mis ja kuidas oli või on. Seega ei kasuta ma alati võimalust öelda ausalt iseendale iseennast kuulates, kuidas tegelikult oli ja on. Mina ise ei tahtnud mõista, et olemas olles oli minul võimalik luua ise enese ellu seda, mida soovisin – alles olles, on  Inimese tee alles. Mina ise olemas olles olen iseenda võimalus.


Mina nägin selles hetkes, vaid seda, et soovitust ilma jäädes ei olnud võimalusi ja seega ei jäänud alles ühtegi võimalust – minu Maailm sai otsa, sest polnud teed, mis viinuks edasi. Kaotasin ise enda, sest kättesaamata jäänud tunne oli tähtsam, kui mina ise – see teadmine murdis minu.

Olin kaotanud võimaluse ühte kindlat kogemust kogeda versus olin võitnud kogemuse kogemise. Mida tugevamalt hoidsin kinni oma tahtmisest-vajadusest kogeda, seda tugevamaks kasvas tunne, mida tunda ei tahtnud. Maailm jäi kitsamaks, kuni valisin ära. Kõiges on olemas + ja – pool. Mida enam tahta jõuga tõusta kõrgele, seda enam kasvab pingutus, et kiskuda ennast lahti ja minna ära sealt, kus ollakse. Minna ära veel enne, kui ollakse eneses kohale jõudnud ja mõistnud enesega toimuvat.



Olime koos, 400 aastat tagasi, Hispaania taeva all ja siin, selles ajas - meie tulime tagasi ja meie kohtusime. Mina sain võimaluse kasvada iseendana ja nüüd, kui 4 aastat on meie suvest möödas, nägin minu-meie lugu teise vaatenurga alt – olemas olemine on väärtus, soovitu omamine, vaid enese vajaduste rahuldamine. Aitäh Sulle, et olid sealse ajas ja siin, tänases ajas, minu kõrval ja jaoks olemas seni kaua, kuni valisin ja astusin oma sammud iseenda teel edasi - nägin endas põhjust, et olemas olla - mina olen olemas.


Marianne

31.07.2020.a

OHVRI JA SÜÜDLASE MÄNG TOOB HINGED ÜLE AEGADE KOKKU




neljapäev, 30. juuli 2020

Teed takistavate energiate puhastamine






Kui tunned, et Sinu teel on seisak, Sinu enese ja Sinu tegemiste ees oleks kui takistus ees ja on aru saada, et selle taga on teis(t)e inimes(t)e poolt, mõtetega Sinu pihta, saadetud energia. Siis järelikult on Sinu teel olnud inimesi, kes on Sinuga kohtudes või kohtamata jäetuna tundnud ennast puudutatuna ning mõelnud Sinu ja Sinu tegemiste peale mitte toetavalt ega edu soovivalt. Nende inimeste energeetiline jõud on kohal ja on omal võimalikul moel loonud takistuse, et Sina ei saaks luua enamat, vaid Sinu elus oleks raskus, mis hoiaks Sind paigal. Nende inimeste mõtetes on olnud soov, et Sinul ei oleks võimalik edasi astudes nähtaval olla ja nii tehes olla ohuks, et ennast teostades lood järjest uusi võimalusi nende hetkede sünniks, kus nemad saavad enese jaoks ebasoovitavaid tundeid kogeda. Nende inimeste mõtted on olnud enese kaitse.




Peatu ja palu puhastust. Palu valget valgust puhastada ära kõikide Sinuga seonduvalt ennast puudutatuna tundnud inimeste poolt mõtetega Sinu poole teele saadetud ja takistuseks saanud energia. Palu toetust, et saada võimalus valgusega puhastatud energiat kasutada toeks ja jõuks, mis aitab Sinul oma teel edasi astuda ning enese ja teiste inimeste jaoks enamat luua.


Marianne

30.07.2020.a



kolmapäev, 29. juuli 2020

Anna endale aega olla





Sageli läheme ühest paigast teise veel enne, kui oleme ise sellesse paikka kohale jõudnud. Meie füüsiline keha on ühes kohas, mõtted kõnnivad oma rada, kas ees või taga ja see - mis, miks ja kuidas ära oli või on – pole veel mõistmiseni jõudnud. Oma tegevust lõpetamata tahame astuda üha edasi järgmisesse, et olemas olevast välja, kui juba vanast ära minna. 

Tunne on see, mis hoiab meid paigal ja tunne on see, mis ajab edasi minema.  Peatu, anna endale aega olla ja kohale jõuda, et edasi astudes enesega ühes olla.


Marianne

29.07.2020.a

teisipäev, 28. juuli 2020

Värviliste kogemusfilmide publik





Oi neid meie isiklikke kogemusi, mida oleme oma elu elades läbi kõndinud. Seal sees on olnud kõike, mida iganes võis väljamõelda. Mõnda igatseme tagasi, mõnda tahaksime välja lõigata ja ära unustada, kuid mõni on läinud justkui meid puudutamata mööda, nii nagu poleks seda olemaski olnud.

Iseenda kogemuste ümber on olnud nähtaval teiste inimeste kogemused, kuid seda vaid väljastpoolt vaadatuna. Neist paljusid oleme enesele ihanud. Tahtnud astuda sisse sellesse Maailma, mis on tundunud nii vastupandamatult iseenesele vajalikuna. Oleme teisi vihanud ja kadestanud nendele osaks saanud võimaluste pärast. Oleme tundnud ennast väärtusetute ja solvatutena, et kui mängus kaarte jagati, siis meie jäime parematest ilma.

Me ei ole proovinud neid teiste omi. Ei ole maitsta saanud nende sisu ega kogenud tagajärgi. Me oleme näinud vaid hetki, mis on puudutanud meis mõnda keelt või osutanud saamata jäänud tunnet. Neid hetki oleksime tahtnud teiste käest enesele võtta, hüüdes ennast õigustades – Mina ka, mina tahan ka! Kuid ei saanud ega saa endale, kui need ei ole meie kogemused ja nii olemegi aega-ajalt teiste elude pealtvaatajad - oleme värviliste kogemusfilmide publik.


Marianne

28.07.2020.a

esmaspäev, 27. juuli 2020

Kui inimese sees on koos ja vastamisi - Sina ja Mina





Inimesele on omased huvitavad mõttekäigud, mis on kui eksitavad jänesehaagid. Selle asemel, et iseendale ausalt ja otse öelda seda, mida meie ise iseenda käitumise-valikute-olemise tagajärgede kohta tegelikult arvame, me varjame ise ennast iseenese eest. Katame oma sammud tunnetega, milles ekseldes räägime enesele lugusid, mis kasvatavad meie tundeid suuremaks ja hoiavad meid enese embuses.

Kurbus, viha, üksindus, jõuetus, raev, väärtusetus, tuimus, tüdimus, tundekülmus, kahetsus, hirm – nende ja paljude teiste tunnete kogemine on peegelpilt – see on tagurpidi Maailm, milles olles ei saa me aru, et need on ohvrina olemise rüüd, mille meie ise oleme võtnud iseenda tõestamiseks kanda. Selle rüü all peidus on enese süüdistamine ja selleks, et see välja ei paistaks hoiame ja kanname oma tundeid.

Kord, kunagi, kusagil meie elus oli hetk, mille lahendasime-lõpetasime ära nii nagu see oli. Tegime-andsime seal oma parima ja aeg läks sealt edasi. Oma tunde sees olles ja tunnet tundes ei saa me aru, mida meil vaja läheb ja, mida me tegema peame, et pole ikka veel olnust lahti lasknud ja oleme möödunus nii nagu ära olnu oleks veel olemas.

Ikka ja jälle pakub Elu meile hetki, kingib võimaluse äratada olnu ellu – kohtume inimes(t)ega, näeme neid eemalt või kuuleme neist, käime kohtades, kuuleme hääli, tunneme lõhnu jne – kogeme erinevaid päästikuid, mis avavad meis suletud aegadega kohad. Me tahame olnust lahti lasta ja tegeleme iseendaga või siis proovime unustada – valime selle viisi, mis tundub võimalik olevat. Seda tehes kordame põhjendusi, miks meil oli ja on õigus oma tunnetele.

Inimese sees on kahekõne – Sina ja Mina vahel käib sõda – Miks Sa läksid ära, loobusid? - Miks Sina valisid teha nii nagu tegid? - Miks Sina ei kaitsnud Mind? – Miks Sina ei hoidnud ise ennast? - Miks Sa ei jäänud kohale – oma elu elama? - Miks Sa ei suutnud-tahtnud-saanud teist lahendust kasutada? - Kui Sina oleksid, siis Mina ei oleks ja Mina praegu ei oleks! - Kui Minul oleks siis olnud, siis oleks Minul nüüd, täna ja siin, parem, ilusam ja õigem olla! - See on enese süüdistamine. Ühe Mina see on kaks erinevat Mina vastamisi. See on võimalus kasutada - Sina ja Mina - teha enese vahel vahet, et ise ennast süüdistada ja õigustada sellest eest, et siis kui Sina tegid, siis Mina tundsin.

Kui käimas on enese süüdistamise mäng, kus kohal on Sina ja Mina ning nende vahel püsib vastaseis, siis ei ole inimene võtnud vastutust iseenda tegude tagajärgede eest. Inimene ise ei liida ennast tervikuks, vaid lahutab heaks ja halvaks, õigeks ja valeks, et luua võimalus, kus süüdlase olemas olemisel saab tema õiguse olla ohver. Kui kedagi teist ei saa, sest no ei leia seda teist, siis saab inimene alati süüdistada juhtunus ise ennast.

Taaskorduse võimalust kohates avame endas tunde, mille ära olnud hetkest sündmuse tähistamiseks endasse võtsime. See on meie meeldetuletus, miks oleme ohvrid. Me küll tahaksime tagasi minna, et saada võimalus teise lahenduseni kõndida, kuid me ei julge seda teha, sest usume end teadvat – me ei kaitse ega hoia ise ennast ajas ja kohas, kus valime oma valikuid ja astume oma samme. Tahame minna, et olla, kuid tunneme vastumeelsust ja otsime põhjust, et mitte minna, sest on võimalus, et iseendana olles me ei suuda-oska-taha teistsuguse, meid rahuldava, tulemuseni jõuda. Meis on hirm kogeda kogemust, mida meie ise ei suutnud-osanud-tahtnud luua nii, et meie ise oleksime saanud häid tundeid tunda.


Marianne

27.07.2020.a

Valides endale ohvri rolli müüb inimene iseennast - Ära võta vastu seda, mille eest maksta ei jõua

pühapäev, 26. juuli 2020

... kui oleks, siis oleks ...





Oleks on enesesüüdistamine. Iseennast süüdistades on inimene kui tööriist või vahend enese kätes, kes ei õnnestunud olema-valima-tegema nii nagu vaja, et ei oleks olnud, vaid oleks olnud. Oleks on varjatud sõnum iseendale, et ollakse ebaõnnestununa iseenda ohver. Süüdistades keeldub inimene vastuvõtmast teadmist, et tema enese sammude tagajärg on see, et tema ei saa seda, mida arvas end saavat, sest ära olnud hetke enam ei ole ja seega, seda ära muuta enam ei saa.


Marianne

26.07.2020.a

laupäev, 25. juuli 2020




Ühe inimese tee on täpselt selline nagu see on. Seda, mida seal ei  ole – seda seal ei ole. See, mis seal on või tuleb – see on seal olemas.


Marianne

25.07.2020.a

reede, 24. juuli 2020

Kord oli Aeg I - Mina olin Sinule ja Sina olid Minule üks kogemus iseendana kasvamise teel






Läbi elatud kogemust, mida inimene enam ei vaja, seda enam korrata ei saa, ükskõik kui kõvasti taaskordust püüda luua. Teadsin, et ei suuda Sind enesena kinni hoida. Sinu peatus oli põgus puudutus, mille soojus kadus õlalt veel enne, kui olid ukse enese järel sulgenud. Kui väga tahtsin öelda, et ära jäta mind maha ajal, mil olen mina ise, kõndimas oma teel ja kasvamas edasi. Tahtsin, et oleksid olnud olemas ka siis, kui Mina Sind parajasti enese kõrvale ei vajanud. Mina ei usaldanud aega, et kui Sina vabana lähed, siis sealt ka tagasi tuled. Tundsin enese sees, et tegelikult polnud Sinul Mind vaja. Sina ise olid ja oled Minuga võrreldes palju enamat. Mina olin Sinule ja Sina olid Minule - üks kogemus iseendana kasvamise teel.

Kuidas me saime kasvada koos, kui tundsin, et pidin olema, sest vajasin seda kogemust, tugev ja seisma jalad kindlalt maas, et Sina ei suudaks mind enesena olles paigast liigutada ega tasakaalust välja viia. Pidin olema vanem, targem, suurem, kui Mina ise seda olin. Kuid Sinu õpilaseks olemiseks oleksin pidanud peatuma, kuulama ja endasse vaatama – olema hetked vait ja istuma maa peale, et Sina oleksid saanud olla õpetajana, kui oleksid mõistnud minu soovi võtta Sinult Sinu teadmisi vastu. Meie mõlemad tundsime, et vajasime kaitset teise eest.

Õpetaja on see, kes austab ja hoiab oma õpilast, kuid mina ei usaldanud Sind ennast hoidma, sest tundsin ennast liiga haprana Sinu tuultes. Teadsin, et Sina vajasid, tahtmata vajada, Mind. Sa küll vajasid selles hetkes Minu olemas olemist, kuid see oli Sinule Sinu nõrkuse tunnuseks. Suure Maailma ees ja enese Maailma sees pidid Sina olema ja suutma olla, kas või väliselt ja näiliselt see, kes ei vajanud Minusuguse nähtavat tuge, et astuda.

Oli valitseja troon, kui üksainus tool, mille tahtsime ilma teiseta istuda – see pidi olema iseenda koht. Sina ei olnud valmis olema minu jaoks õpetaja, sest tahtsid enesest vastuandmata saada. Minule pidi piisama sellest, et sain Sinuga ühes olla – Sinu sära ja nimi olid tasu, mille olid valmis vastukaubana välja käima. Ulatasid enese pildi, kuid ei enamat. Olid näitlejana oma rollis, mille maski riputasid varna, kui meie ühine vaatus sai läbi.

Nii väga tahtsin omada enese ellu kogemust, millele ei olnud kohta meie kahe teel – olla sõbrannad, olla sõpradena teel – Sina ütlesid selle välja, et sõbra sõprust tuleb Minul mujalt otsida. Tundsin, et tahtsin küll õppida, kuid ei olnud valmis lahti laskma oma uhkusest – üles tunnistama tõde, et kõige selle meie aja sees olles, vajasin kaaslast, kellega koos saan avaneda ja olla see, kes ma olen. Ma ei usaldanud Sind ennast saatma, kartsin, et võid hoolimatus tunnetetulvas lendu minnes Minust lahti lasta, kuid nii oleksin katki kukkunud. Tundsin sisemist sundust hoida Sind eemal, sest pidin olema valvel, et hoida ja kaitsta ise ennast, Sinu iseendana olemise eest. Minul tuli olla Sinust parem, sest siis vajanuks Sina Mind ja ehk ei oleks Sina sel juhul aru saanud, et tegelikult vajasin Mina ise Sind.

Lootsin, et oleksid ise tulnud ja andnud Minule selle, mis Minu sees puudu oli. Kuid kaitsesin ennast tõestades, et suudan ja oskan olla parem, et Sind hämada. Ise ennast iseendana näidates oleksin avanud ennast ja Sina oleksid näinud minu haprust ja haavatavust. Mina ei küsinud Sinult abi – Et tule palun ja aita mind edasi? - sest Mina ei teadnud, milline on see hind, mis Minul selle eest maksta tuleb. Kuid, kui oleksid ise tulnud ja andnud, siis Mina oleksin jonninud ega poleks usaldanud seda vastu võtta .

Mina proovisin iseendana väljendudes oma tiibu, kui kõrgele ja kuidas suudan ja oskan lennata ning otsida seda, mis annaks minule jõudu ja taevalaotuses lenneldes iseendana särada. Lendasin ja olin enese looming. Kui Sina läksid ja sulgesid ukse, siis tegin vahe meie vahele, tõmbasin meid ühendava juhtme seinast ja sulgusin, et hoida ennast alles. Seesmiselt katkisena olles säilis väline pilt. Elasin enese sees, kõndisin mööda sisemisi radu alla, enese sügavustesse välja ja olin seal seni, kuni mina ise olin valmis vastuvõtma iseennast ja enese kogetud kogemusi mõistes ning neid lugudeks kirjutades, samm sammu haaval avanesin.


Marianne

24.07.2020.a



neljapäev, 23. juuli 2020

Vajame põhjendusi selleks, et uskuda






Meie uskumused tulevad läbi põhjenduste, mille me iseendas, oma varjatud ja avatud tunnete sees olles ära olnule anname. Tahame teada põhjust, sest siis on meie Maailm selgem ja ühene. Vastuseta olemine on teadmatus, mis põhjustab segadust, sest me justkui ei saa teemasid ära lõpetada enne, kui pole suutnud neile põhjenduse silti juurde lisada. Silt annab võimaluse kasutada enese poolt kokkukirjutatud/ joonistatud Maailma nägemise mudelit – olemas olev põhjendus on meile kinnitus, et see töötab ja järelikult meie uskumused on tõesed ...


Marianne

23.07.2020.a

kolmapäev, 22. juuli 2020

... ja taas algab järgmine vaatus nimega – Inimese Kogemus





Inimese elu on kogemise tee – seal on aistingud, tunnete värvid, millega inimene ise joonistab enesele Maailma, et selle sees kui tõelisuses elada. Joonistatud piltide seinad on haprad, sest järgmine elus olev hetk lõhub nad, justkui öeldes inimesele – ära võta oma elu tõsiselt, kivisse raiutuna ja paigale naelutatuna. Mägi läheb liivana tuules lendu, vesi voolab mere poole, taevast alla, jäätub või aurustub ära – jäävuse seadus on see, et ei ole jäävust. Näivalt kordudes ei kordu tegelikult mitte kunagi mitte midagi.

Inimestena tahame hoida kinni sellest näilisusest, tunduvast tõelisusest, milles oma elu elame. Kuid suurest mängust, nimega Elu, osa võttes, vahetub meie elu lavadele seatud etenduses kujundus ja järgmine vaatenurk annab meile uue mõistmise ja teadmise – vaatame ja näeme laval seda, mis meile sel hetkel on arusaadav. See, mis hetk tagasi veel kindlalt olemas oli, ei ole kohale ega seisma jäänud, sest algas järgmine vaatus nimega - Inimese Kogemus.

Kogemused on õppetunnid inimese Inimesena kasvamise teel. Need on olemas selle jaoks, et inimene ei hoiaks kinni näivuse illusioonist, sellest nii kindlast ja turvalisest, mis tundub talle tema elus püsivana alles olevat, ega püüaks korrata ära olnud aega, vaid sünniks iseendana selles hetkes, milles ta elab ja hingab. Kuid inimlapse sees on hirm, et lahti laskmise hetkel kaob olev olematusesse ja sellega ühes kaob pilt sellest iseendast, keda ta arvas end nägevat – tema inimesena läheb kaotsi.

Hing sünnib Inimesena Maale, et kogeda. Inimese elu ongi iseenda kogemine oma elu elades, tehes seda ühest hetkest teise astudes. Lavakujundus, kõik asjad ja muu sinnakuuluv on ajaviide, millega sisustada oma aega ja selle kõige vahel ning sees toimubki mäng nimega Elu. Need on Inimeste elude lavad, millel mängitud etendused sünnivad koha peal olles – oma igapäevast elu elades. Osatäitjad tulevad kokku, vahetuvad, lahkuvad ja mäng kestab. Kogemus on üks võimalus, viis, lahendus – teised on veel proovimata. Mängija saab tulla, luua ja uuesti mängida, et maitsta oma kogemuste värve.

Kuid inimese sees on hirm, et lahti lastes tuleb tal ära anda see nurgake, mille ta oli enese jaoks juba paika pannud. Inimeses on vajadus täita see ääretu tühjus, mis lava ümbritseb, et see, mis oli ja on jääks olema. Ta tahab, et tema poolt joonistatud Maailm oleks nähtava ja käegakatsutavana kogu aeg olemas. See, mille ta ära kaotab – hetk, mis läheb mööda - selle tahab ta tagasi saada, sest vajab kindlust ja turvatunnet. Inimene tahab ära olnud aega omada, sest siis julgeb ta olla ja astuda, et kogeda.

Kogemustega kaasneb tunne, millega ühes olemine on õppimine. Õppimise jaoks võtab inimene ise oma tunde ja ehitab sellest enesele Maailma ning astub selle sisse. Kuigi see on näiv, on kõik selle sees ometi nii reaalne. Inimene saab sealt ise välja astuda, kuid ta püsib väljapääsu kaotanuna paigal, sest tema ümber oleks justkui lõks kinni langenud – tunne tema ümber on suurem, kui inimene ise - inimene võtab oma elu katkiminevalt tõsiselt, kui teeb tööd nimega Minu Elu.

Eksides teelt ja teadmata, kuhu minna, tunneb inimene hirmu enese kaotamise pärast – tema habras turvatunne hajub suitsuna. Kuid lubades enesele kulgeda, on see teadmine, et kuhugi jõuab ta kunagi ikka välja – saabub kohale. Valides linnatänavatel või maastikul radu ning proovides tavalisest erinevaid valikuid, siis on võimalus vaadata põnevusega, kuhu kohale jõutakse. Inimese kogemustega on sama lugu – kas neid kohatakse ootuse õhinaga või hirmu tundes püütakse vältida. Inimene ise teeb oma elust raske ja tundeid täis töö, kui ta usub, et tema, inimesena elades, peab oma elu ära elama, ära tegema, ära kordama, ära tundma.

Inimese hirm, et ta ei saa tunnete Maailmast välja ega edasi, et kole kordub ja uus ei tule parem, on inimese saatja, et hoida ise ennast tagasi, keelata enesele astumine. Inimene astub edasi, kui on olevast lahti lasknud st õppinud – mõistnud iseennast iseendana ja sellisena ise ennast vastu võtnud – inimene mängib. Inimene on loovalt painduv, kui kõnnib igavikulises ajas ja võtab kõiki kohatud kogemusi vastu, kui oma võimalust kasvada. Kogemused on kingitused, mis on olemas tema, Inimese, jaoks ja pärast – kogemus ja inimene kohtuvad täpselt õigel ajal.


Marianne


22.07.2020.a

teisipäev, 21. juuli 2020

Füüsiline väljendus on vaimse peegeldus






Vaimse teemaga energeetiline blokk inimese sees ilmneb füüsilise väljendusena, mis avaldub peegelpildina vastaskehapooles.


Marianne

21.07.2020.a

esmaspäev, 20. juuli 2020

Põhjus, miks inimene ise ei oska ennast armastada




Inimene ei ole enese ees süüdlane, sest ta ei ole iseenda ohver. Inimene ei ole ohver ja ta ei süüdista oma elu elamise eest mitte kedagi ega midagi. Inimene on valinud, astunud, kogenud ja õppinud. Õppinud – selles sõnas ongi vastus peidus.

Meie, inimesed, kõneleme, et meie teedel on õpetajad, kellega kohtudes oleme õpilastena kergemates või raskemates õppetundides. See on inimese Inimesena kasvamise teekond. Oma teedel kõndides, oma õppetundide väärtust mõistes, ei ole meil ometi kerge öelda oma õpetajatele AITÄH! selle eest, et nad olid ja on meie jaoks olemas. Meie, inimesed, tahame olla no nii natukenegi ohvrid, sest siis saab meil olla iseendast kahju. Kahju sellepärast, et kogesime oma elu nii nagu see oli ja on.

Kui me lubame enesele kahjutunde ja usume end olevat ohver – elu, asjaolude, juhuste, ülekohtu jne pärast, siis ei täna me oma õpetajaid, sest ohvrirolli vastaspoolel seisab süüdlane. Me ei leia tänulikkust selle õpetaja vastu, kes on meiega juhtunu eest vastutav – on süüdi selles, et meil oli raske, olid pisarad ja tunded, millega ühes olemine ja elamine ei ole üldse lõbus ega kerge tee.

Miks ja kuidas tegelikult nö juhtub, et ühe inimese elus on ühel ajal koos nii ohver, kui ka süüdlane? Ühes igavikulise aja sees on kõndimas ajatu Hing ja ajaline Inimene, kes ühes olles on Inimhing. Inimese Hing – Inimene õpilase ja Hing õpetajana. Inimene on iseendale õpetaja ja on ise enda õpilane. Õpetaja teab, millal on käes see aeg, kui õpilane on valmis astuma oma järgmise sammu. Selle sammu astumise ajal ei jäta õpetaja õpilast maha ega üksi, ta on kõrval, kuid ta ei tee seda sammu õpilase eest ära.

Enese sees teab inimene, et tema ise on see, kes seab Elu lava valmis, et tema ise saaks seal astuda järgmise sammu edasi. Kui sammu tehes on kogemus valus, sest on murdumise koht st vanast lahti laskmise hetk – seal on proov, kas tiivad kannavad, et ületada lävepakk - siis seal vajab inimene tasuna lohtutust üle ja läbi elatu eest. Ta võtab iseendale ohvrirolli ja seda tehes süüdistab ise ennast enesele tehtu eest.

Ohver ja süüdlane – kaks vastaspoolt ühe inimese sees. Mõlemad küljed on erinevad vaatenurgad – süüdlane kaitseb ennast, sest ta ei taha olla süüdi, kuid ometi karistab ta ise ennast iseendale tehtud ülekohtu eest – tiivad ei kanna, et edasi lennata. Ohver saab oma hirmu ja ahistavad tunded valada vihana süüdlase pihta ja oodata tollelt tasu, mis kustutaks armidena jäänud mälestused. Inimeses ei ole selgust, kumb neist ta siis õieti on – see on kui enese käes vangis olemine ajas, milles armastus on kaduma läinud.

Inimene on inimesena paigal, sest ta ei saa astuda edasi – tema ise ei taha astuda edasi. Inimene õpetajana teab, et kasvamine ei ole alati kerge ja ilus. Kuid, kuidas siis olla nii julge ja luua koht ning aeg uuele õppetunnile – kuidas teha seda kõike ise endale? Inimene õpilasena teab, et tema ise on see, kes mõistab aja olulisust ja annab märku, kui saabunud on õige aeg ja koht, et valida ja astuda oma samm. Inimene õpilasena teab, et tema ise on see, kes valib ja teeb oma sammu ära – tema ise on see, kes vastutab iseenda poolt iseendale tehtu eest.

Inimene valib ja astub, kuid süüdlase ja ohvri mängu valinuna ta ei võta oma õppetundi vastu. Tema seisab kui kahestununa peegli ees ja tema vahel on sõnad – MINA ISE TEGIN. Õpetajana on temas õudus ja kahetsus – Mina Ise tegin nii, et Mina Ise tundsin ja elasin üle ning läbi. Kuidas sai ta olla nii julm ja ülekohtune iseenda vastu? Tal on endast kahju, sest tema on süüdi. Kuidas saab tema ise ennast armastada, kui tema tegu ei loonud armastust?

Õpilasena ei saa ta aru, kuidas ta saaks armastada ise ennast selle kõige, nö ilusa ja toreda eest, kui seda on tema enese elu tema enese kasvamise teel. Tema ise on selle enesele korraldanud ja täideviinud. Kuidas siis seista ja vaadata endasse, kui peeglisse ja öelda – Aitäh selle eest, et mina ise olen iseenda jaoks ja pärast olemas? See ei tundu ju mõistlik, see tundub väär olevat.

Inimestena võtame oma õppetunnid vastu, kui ütleme siiralt Aitäh, sest oskame hinnata armastuse suurust, kui mõistame, et meie elu oli ja on parim võimalik selle jaoks, et meie ise saaksime inimesena, oma teel käies, Inimesena kasvada. Mõistame oma õppetundide vajalikkust, kui meie ise oleme võtnud vastu vastutuse oma elu elamise eest. Inimeses on olemas suur armastus ja austus iseendana oma elus olemise ees, sest kõik on olnud ja on sellepärast, et inimene ise armastab iseennast. Armastus on väärtus, mis teeb iga Inimhinge hindamatult väärtuslikuks.

Linnupoeg hüppab üle pesa ääre, et õppida lendama, sest lindudes on olemas teadmine, kui tiivad kannavad, siis on aeg lennata. Ise lennata selle jaoks, et ise oma elu elada.


Marianne 

20.07.2020.a



pühapäev, 19. juuli 2020

Ette kujutatud soovid





Ettekujutus sellest, kuidas võiks minna läheb hoopis teist teed mööda kui see, kuidas tegelikkuses saab olema. Oma soovitud sooviga anname sisse tellimuse ja nii saab alguse vaatus nimega Soov. Kuid see, kuidas ja millal see Elu lavale seatuna läbi mängitakse on juba hoopis teine teema. Üks on ometi kindel – see läheb parimal võimalikul moel ja hoopis teine teema on sellega, kas meie ise oskame seda näha nii, et oma täitunud soovi ära tundes selle kingitusena enese elus vastu võtame.


Marianne

19.07.2020.a

laupäev, 18. juuli 2020

Ankrud aja teel - Cèst la vie






Vahel inimene hoiab ära olnud ajast kinni. Ta heidab sinna ankru, et tähistad kohta, mis oli ära ja loeb sealt alates päevi, mis jäävad olnu ja oleva vahepeale – see on aeg, mil inimene on teise aja sees elanud. Numbrite rodu on edasi astutud sammude arv. See, kas ülesloetud aeg, et ollakse nii kaugele jõudnud, on võit või kaotus, sõltub uue aja alguse põhjusest – kas seal kaotati või võideti. Inimese sees on hirm, sest temas on mälestus – enne oli või enne ei olnud – see on teadmine, et miski ei ole jääv, sest kõik on muutumises – inimene saab kaotada ja inimene saab võita - Cèst la vie.


Marianne

18.07.2020.a

reede, 17. juuli 2020

Minu igapäevane harjumus – Shindo






Pea kaks kuud tagasi läksin teele sooviga näidata teistele inimestele seda, kuidas mina oma igapäevast Shindod teen. Tundsin sisemist sundi, et astu nüüd ometi ja tee see samm ära. Olin kohas, kus teadsin, et sellel kõigel, mille olin erinevatest kogemustest kokku kasvatades loonud, oli ja on väärtus. Minu igapäevane harjumus on töövahend, kuidas ise ennast aidata, hoida ja toetada.

Kõik läheb ja saab olema täpselt nii nagu see on. Alustasin sellest, et tegin FB -s iseenda alt postituse. Kirjutasin, mida teen ja milline on eesmärk. Kutsusin inimesi enese õuele ja tasuks küsisin paar puuvilja. Kedagi ei tulnud. Seejärel lõin täiesti uue lehe ja selle alt avaldasin ürituse. Taas ei tulnud kedagi. Nägin teadet selle kohta, et tuttavad lähevad kaheks kuuks mööda teid kõndima. Kirjutasin, et Shindo oleks hea ettevalmistus ja pakkusin koos tegemise hetki. Üks neist oli ostnud juba enesele veebijooga ja aega-ajalt juhtus seda tegema, kuid ta tegi ettepaneku, et läheksin ja teeksin joogat nende õuel (minu koduõu on naaaaatukene kallaku peal ja paljude pilkudele avatud).

Otsisin ühist punkti, et ei oleks vaid nii, et mina saan ja kasutan, sest tahtsin, et ka teistel oleks hea ja soov ühes teha. Lõime üritused, kus joogaajad valikus kahe lisandiga – hommikusöögi või tünnivanni, tee ja puuviljadega. Mõtlesime kohalike ja suvitajate peale, et neil oleks mõnus tulla ja olla. Inimesi tuli kohale, huvi tõi nad tundi ja muidugi aitas kaasa see, et B & B FB-lehel on laikijaid üle tuhande. Oli uusi tulijaid ja oli ka korduvaid, kuid siis saabus vaikus – enam naabrid ei tulnud.

Tänaseks on tunde olnud ca 13. Alguses kolm korda nädalas, nüüd juba neli korda. Olen sellel teel kasvanud, sest kogu aeg olen erinevad fookuseid vahetanud ning samuti olen üha uuesti otsinud vastuseid – „Miks, kuidas ja kelle jaoks?” Alustasin sellest, et näidata ja anda edasi. Otsisin tasakaalupunkti – „Mida saan mina vastu, mis on see, mis on tunnis minu jaoks?” Soovisin, et inimesed tuleksid ja jääksid käima, tahaksid veel, et kogeda ja koos õppida. Kuid, mida teha ja arvata, kui tagasitulijaid ei olegi?

Otsustasin, et teen ja olen nende inimestega ühes, kes tulla tahavad. Loogiline, kuid olen natuke naljatilk – nendega, kes tulla ei taha, nendega koos teha ei saagi, sest neid ju ei tule. Soovisin teha koos selliste inimestega, keda saan aidata ka oma sõnade ja lugudega. Soovid täituvad täpselt sellistena nagu see võimalik on. Teisipäeva õhtul olin koos ühe naisega- olime kahekesi. Tegin tunni teda kuulates ja jälgides. Lasin oma sõnadel tulla täpselt sellistena nagu see just sel hetkel õigena tundus. Nägin muutust tema olemises – oli suur vahe enne ja pärast olemise vahel. Kuid need soovide täitumised on kui ära minevad hetked - need olid, sest olid ära.

Nö teise laine ajal tulid tundi need, kes öömaja broneerides tegid oma valiku selle järgi, et saavad joogatunnis osaleda. Okey, igakord on uued inimesed ja koguaeg olen kui esimeses etapis – tutvustan – kordan plaati – olen ise kordusena. Tundus raske, kuid siis ka vaheldust pakkuv – inimesed lähevad oma emotsioonidega ära ja ega ma täpselt saagi teada, mida arvati või kas hinnati. Oli teadmine, et olijad ei tule tagasi, sest nad on natuke või üsna kaugelt kohale tulnud.

Eile õhtul sain teada, et täna on nö lisa tund ja sinna tulevad ka need, kes eile juba olid. Minus kasvas küsimus - „Miks nad taas tulevad?”Avastasin endas uue uskumuse – ära olnud ei tule tagasi, sest nad ei väärtusta seda, mida kogesid. Uskusin, et minu poolt ettenäidatul puudub tagasitulemise jaoks väärtus. Mõistsin, et olin loonud endale kaitse – tulevad, on ja lähevad. Tajusin lendamist, sest ei olnud iseenda poolt edasi antavaga seotud ega oma jalgel seismas. Läksin, olin ja tahtsin ära.



Täna andsin tundi nii hästi, kui oskasin. Andsin edasi seda, mida tean ja lisasin juurde seda, milleni just sel ajal kõndisin – ei löönud käega. Sain aru, et olin vaadanud loo ühte külge – on shindo ja mina seda tegemas, kuid mina ei ole juba ammu peatunud ega enese käest küsinud – „Miks mina tegelikult teen seda, mida teen?” ja „Mida tähendab Shindo täna minu jaoks?”

Shindost on aastate jooksul saanud igapäevane harjumus – mina teen, sest mina teen seda – punkt. Kuid, mida tunnen mina ise, kui puudutan ennast oma käega ja vajutan oma sõrmedega ise enda peal punkte? Kas ma armastan seda, mida teen? Kas ma armastan, austan ja hindan ise ennast oma käte all ja iseennast, kui iseendale tegijana?

Olen otsinud põhjusi, miks inimesed tagasi ei tule, sest tahtmata küll kõiki vastuseid teada, olen soovinud ikkagi teada. Loomulikult ma arvan end teadvat, et osad jäävad tulemata minu enese pärast, osad ei leia sellest enesele sobivat, teised ei pea õues tegemisega kaasnevatest eripäradest ja nii edasi. Kuid täna sain aru, et on olemas inimesed, kes ei tule toime sellega, et neil tuleb ise ennast puudutada ja teha seda üle keha ning korduvalt. Kui inimene ei pea iseendast ja ta ei oska/ taha ennast hinnata, siis ta väldib seda tegevust, mis tekitab ebamugavust ja seda isikut, keda ta ei taha kohata – ise ennast.

Alustasin Shindoga kohtades, kus käisidki koos need inimesed, kes tahtsid teha, et kogeda veel rohkem ja luua enese ellu enamat – see joogastiil oli ja on üks võimas võimalus sellel teel. Olin nii kindel, et kui inimesed tulevad, näevad ja kogevad, siis tahavad nad veel ja tulevad tagasi, et nad mõistavad selle oskus väärtust ja tahavad anda endale selle võimaluse. Kuid inimesi on erinevaid, palju-palju erinevaid ja nad kõik on oma teedel, oma aegades ja kohtades – need ei ole samad sellega, kus mina olen.

Täna olen üsna palju oma joogaga olemas selle jaoks, et tutvustada inimestele seda, mida teen – see läheb üle Soome laiali. On olnud neid joogaõpetajaid, kes võtavad endaga kaasa selle, mis neid on kõnetanud ning mida nemad tahavad oma õpilastele edasi anda. On olnud neid inimesi, kes on mõistnud kogemuse olulisust enese jaoks. On kõike ja justkui ei midagi, sest olijad olid ja mina läksin ära. Iga tund on uus, sest seal on täpselt see, mis seal sel hetkel olemas on. Minus on tarve küsida – „Miks?” - otsida põhjust, et saada selgust – joonistada nähtavaks see, mida välja ei öelda. On rahutus, sest on sisemine vajadus turvalise teadmise järele, et kui on olijad, kes tulevad tagasi, siis on tunnid olemas – on järjepidevus ja on kindlus – seega sellel, mida teen ja oskan, sellel on olemas väärtus ning läbi selle saan kinnituse, et see, mida arvan end teadvat peab paika, sest näen seda enesest väljas pool. Miks mina ise vahetan oma teadmise uskumuste vastu ja vajan tõestusi välises?


Marianne




neljapäev, 16. juuli 2020

Kas teel seisab takistus või lahendust ootav küsimus





Sina lähed enese vastu, kui tahad jõuga liigutada eest seinad, mis takistavad edasi pääsu. Seal saad haiget ja väsid, sest annad ära oma energiat – Sina võitled tuuleveskitega.

Tahad edasi astuda, sest Sina pead saama edasi. Kuid „mina pean” vajab viha jõudu, et suuta lõhkuda takistus. Sina ise ei astu, sest Sina ei saa seda teha. Sina tahad, et Maailm muutuks st Sinu ees seisvast seinast saaks avatud uks. Kasutad viha jõudu, et raiuda iseenda arvelt iseendaga uks sinna, kus seda ei ole – Sina tahad, et see oleks seal, sest Sina oled seal.

Tee vahet, kas Sinu tee peal ees seisab takistus või lahendust ootav küsimus. Sein ei ole suletud uks ja eest ära ei astu. Küsides enese käest – „Kuidas mina saan edasi astuda? Mida mina ise saan selle jaoks teha?” - tee ennast lõhkumata tööd iseendaga. Leides vastuse küsimusele oled muutnud vaatenurka ja näed ust seal, kust Sinu tee läheb edasi.


Marianne

16.07.2020.a

kolmapäev, 15. juuli 2020

Iseenda elu elamise eest palka ei maksta




Nii sageli, olles astunud, tundnud ja läbi kõndinud, jääme ootame tasu või lohtust, kuid ei saa seda, sest tegu oli õppetunniga oma elus, mitte töö tegemisega, kellegi teise jaoks või pärast, mille eest oleks põhjust palka oodata.


Marianne

15.07.2020.a

teisipäev, 14. juuli 2020

Enesesüü






Inimene tunneb enesesüüd, tunneb enese sees enese ees süüd – ta ei suutnud olla hea, st tema enese valiku tagajärg oli koht, kus temal ei olnud hea olla – on enesekaristus – ei saa lennata ja sellest tulenevalt tulevad inimestel oma õlaga/ õlgadega teemad.


Marianne

14.07.2020.a

esmaspäev, 13. juuli 2020

Teise pihta näpuga näidates - „Sina tegid seda!”





Sageli „juhtuvad” inimeste eludes hups kohad, mida ei saa tagasi võtta ega ära parandada, sest selles kohas tehakse süüdimõistvad otsused ära. Seal on keegi, kes usub end teadvat, et kui on olemas tagajärg, siis on olnud tegu ja järelikult peab olema keegi süüdlane. Inimesele tundub olevat selge, kuidas kõik oli juhtunud – ta ei peatu ega küsi, kuidas või miks, sest kõik on ju selge – inimene ei näe selles kohas teist võimalust ja seega tal ei olegi vaja küsida, kuidas või miks, sest tema usub teadvat, kuidas lugu oli.

Inimene ei näe teisi võimalusi, kui ta ei taha neid näha, sest siis tuleks tal peatuda, et valida. Inimene tahab ära ja jätta selle, mis tema ees seisab ja olemas on, seljataha. Seega on selles kohas vaid üks võimalus – täpselt see, mille ta juba ära valis – nii on, sest nii on. Kui oleksid küsimused, siis oleksid võimalused, mida valida – inimese Maailm saaks suurem ja segasem ning siis ja seal võiks juhtuda kõike.




Inimesel ei ole kindlust ega julgust, et valikute ja võimaluste rohkuses on turvaline olla – temas on hirm, et tema ei suuda seal jalad maas seista ega astuda. Parem on kinnihoida sellest, mida ta arvab enda teadvat ja see on see, kuidas tema näeb ja loeb Maailma enese ümber. Inimene ei naudi matka oma teel ega kõndimise protsessi, vaid ta tahab saada kätte tulemuse ning selle jaoks ongi vajalik, et oleks olemas vaid üks kindel tee. See ei ole valik, vaid olemas on kindel muster, mida järgides saab edasi, välja, mööda.

Inimene tahab esimesel võimalusel lõpetada oma elus teemad, mis teda kiusavad, sest neis on potentsiaal äratada tunded, kas endas või teistes. See on tundmatu maa, mille üle puudub kontroll. On üks tee, millel kõndides ja teemat lõpetades jätta seljataha see, mida ei taheta kogeda. Kui on olemas tagajärg, siis keegi peab ju süüdi olema ja kui teisi võimalusi ei „nähta”, siis saab selle nime see, kes on nähtavalt tee peal – inimese enese sõnad vastu ei loe, sest ta ei suuda tõestada tõestamatut – otsust ei muudeta, sest see tehti ära hetkel, mil teist võimalust ei olnud olemas.


Marianne

13.07.2020.a

laupäev, 11. juuli 2020

Käestlastud hetk





Nii inimesele omaselt laseme oleval hetkel kergelt käest ära libiseda – „Teen homme, järgminekord uuesti, küll tuleb uus võimalus!” - on olemas olev hetk, milles ei ole kohal eilset ega homset – kasuta seda, mis olemas, parimal võimalikul moel – ela oma elu käesolevas hetkes, sest selle sees on kõik see, mis on tõeliselt olemas.


Marianne

11.07.2020.a

reede, 10. juuli 2020

oli aeg, mis oli ära – on aeg olemas olla




Vahepeal oli aeg, kus kõike oli päris palju korraga – tunnid said päevas kiiresti otsa ja ka ööd jäid lühikeseks, sest tegemisi oli seinast seina. Üritused toimusid kolmenädalase vahega ning ka joogatunnid said oma alguse ja aja – kolm korda nädalas.

Kõik see, mis oli, oli ühe suure liikumise sees, teekond kestis – kui üks samm sai astutud tuli kohe teha teine, olid plaanid ja kavad, et mis, millal ja kuidas teha nii, et kõik võimalused saaksid kasutatud ja ühest sammust kasvaks välja teine – olevik liikus eesmärgi poole, kasvas ja kujunes, kuni sai valmis. Oli aeg, mis sai läbi – üritus toimus ära ja otsad said kokkusõlmitud. Reklaamimise ja korraldamise töö sai läbi. Minu ümber ei jäänud tühjust, kuid paljut ei olnud enam vaja ega olnud võimalust samaga jätkata, sest ära olnu jäi eilsesse maha.

Kuni selle laupäevase päevani ma ei teadnud, mida ja kuidas tahan edasi teha – kas anda FB leht ära ja tegeleda iseenda argipäevaga, kas üldse teha veel sellelaadset tööd või seda koos teistega, kas korrata üritust uuel aastal, kuidas valida? Päeva kestes sõitsin vallas ringi, kohtusin ja rääkisin inimestega, viisin loosimise võitusid võitjatele koju kätte. Teel olles jõudsin endas selgusele, sest nägin võimalust ja teed, millel astuda, enese ees. Otsustasin jätkata ja küsida leht päris endale, et olla ja teha koos nendega, kes on inimeste, mitte asjade teel.

Nägin võimalust, kuidas kasvatada üritus kahepäevaseks. Tänavu oli koos 40 erinevat õue ja aeda, meie sõitsime ringi 5 tundi, kuid jõudsime käia umbes 24 kohas – seega on potentsiaali ja õhtune aeg jäi tänavu üldse kasutamata. Selle täitmisega saab luua lisaväärtust kohalikele inimestele, kes pakuvad oma teenuseid, et siia sõitnud inimesed saaksid kohapealt vajaliku oma ajaveetmiseks ning samuti saab rohkem tutvustada valda ja vallas toimuvat/ asuvat. Loomulikult on jätkuv eesmärk tuua inimesed taas aedadese ja õuedesse inimestega kohtuma.

Jooga oli kõige selle keskel ja omas ajas. Minu poolt ettenäidatav pakkus huvi kohalikele, kuid ka kaugemal asuvatele joogaõpetajatele ning neid on tulnud kohale üsna mitmeid, et vaadata üles see, mida ja kuidas mina teen. Tunnisolijate arv on liikunud 2 - 6 vahel – üsna toredasti minu meelest. Algul oli pabinat ja kramplikkust, kuid see kadus. Minu tunnis ei ole raame ega piire, saan ise ehitada ja olla enese moel – looduse keskel, loodusega ühes liikumas.

Tunnid ei ole ainult tunnid, vaid koostöö kohaliku B & B paigaga. Õhtuti saab peale joogat veeta aega lõõgastavas tünnivannis ja nautida teed ning puuvilju. Hommikuti ootab olijat rikkalik söögilaud – koos on enam võimalusi ja ühes loome rohkemat – inimestelt inimestele.

Läbikäidud tundide käigus olen ise kasvanud. Olen õppinud, kuidas juhendada, keeleoskus on paranenud ja olen venituste järjekorda ja korduste arvu kohandanud. Peas liiguvad mõtted, kuidas veel on võimalik, mida ja kuidas saan lisada/ kohandada, et toetada inimest – inimese hääl on võimas jõud eneseaitamise teel – selle saan lisada, kui tunnen, et nüüd on käes see aeg.

Eile oli ära see päev, kus pidi olema hommikujooga, kuid peale kolme nädalat ei olnud korraga kedagi kohale tulemas. Pidevas liikumises olnud mina peatusin ja tundsin tundeid, kuid ma ei tahtnud neid tunda, sest justkui ei tohtinud, st ei olnud "õiget" põhjust, püüdsin tundeid teiseks rääkida või enese sisse ära peita – sündis lugu „Luba endale oma tunded.”

Küsisin enese käest – Mida ja kuidas mina ise tahan teha? Kuidas ja kas üldse olla joogaga inimeste ees ja nendega ühes? Enne ei olnud mul aega mõelda ega vastata, sest olin kui rongile astunud ja rongid ju sõidavad ühest jaamast teise, peatus on peatuses – mina liikusin ühest tunnist teise ja minu peatuseks oli tund – kõik vahepealne oli liikumine järgmise peatuse poole, kuid ühel hetkel tuli paus, kuid ei olnud peatust.

Otsisin endast vastust ja leidsin – tahan teha – olen siis, kui on inimesed, kes tahavad olla ja koos teha. Olen siis, kui on inimesed, kes tahavad koos kasvada ja õppida sellest, mis minul on ka sõnadena anda. Kui neid ei ole, siis mina ei ole ebaõnnestunud, sest mina olen mina ja mina elan oma elu – teen joogat igas oma päevas iseendaga – nii nagu olen teinud seda kõik need neli eelnevat aastat. Kõndides loon ise endast, kasvades iseendana oma teel, parimal võimalikul moel.

PS jooga ja kirjutamise keskel tuli telefonikõne, et homme on ootamas inimesed, kes soovivad hommikujoogat – tund ei ole väljakuulutatud aeg, kuid kui mina olen olemas ja Maailm on liikumas, siis ei pea hoidma kinni ajast, vaid olema ja elama selles hetkes, mis on täna, siin ja praegu – olen ja seega saan olla - kõndida oma teel edasi ...


Marianne

10.07.2020.a

neljapäev, 9. juuli 2020

Luba endale oma tunded





Luba endale oma tunded,
mis tulevad tormates
või ligi hiilivad tasa
ja enda kütkeisse köidavad Sinu.

Luba endale oma tunded,
ära keela neid ära
ega nimeta neid valedeks -
luba neil tulla ja kohal olla,
sest tunnetel, mida Sina tunned,
on põhjus olemas olla.

Luba endale oma tunded,
sest võttes nad enda sees vastu,
leiad enese seest vastuse,
kui sõdid oma tunnetele vastu
jääd alla ja kaod tunnete voogudesse.

Luba endale oma tunded,
ära peida neid ära
ega olematuse sisse
proovi neid kaotada -
tunne tuli ja on kohal,
sest Sinul endal
oli teda eneses vaja,
et kohates iseennast
tunneksid ise ennast ära.

Luba endale oma tunded,
võta nad endas vastu
ja kuula nad ära -
mida on neil Sinule öelda,
mida on tunnetel Sinust
Sinule kõneleda.

Luba endale oma tunded,
et nad saaksid minna ära ...


Marianne

09.07.2020.a