Lähen
ja olen teel, kus mälestused on minu sees, nad ei vaata mulle
väljast vastu ega ärka puudutustest ellu. Mina lähen ja astun
sinna, kus veel ei ole olnud. Teen seda, mida pole veel teinud. Kogen
kõike seda, mis veel on olemas. Ükski tee, mille võin enesele
valida, ei ole vale ega ainuõige valik, sest kõik teed on avatud
teed, mis viivad kuhugi edasi. Minu ees seisvad rajad on erinevad
maailmad, mille sees saan erineval moel elada, kuid ometi ikkagi omal
moel.
Tundsin
end süüdi, et ei tahtnud enam mälestuste sees elada. Libistada üle
olemas oleva ja näha seda, mis ära on olnud. Mina ei soovinud enam
alles hoida juba ära olnut – vajasin liikumist, et see, mis tuleb
läheb läbi ja edasi – see ei kao Maailma seest, sest see on
olemas, kuid on vabana olemas. Tundsin
end süüdlasena, kui soovisin olla vaba ja ära minna, et mitte minna tagasi, uuesti kordama. Tundsin ennast ohvrina, kui kogesin, et
pidin ikka veel alles hoidma kõike seni, kuni leidus keegi teine,
kes ei tahtnud laenata, et lihtsalt kasutada, vaid ihkas omada, et
hoida ja mina sain lõpuks anda edasi.
Asjad
said pakitud ja koormasse kantud,
võtmed
said peost pihku üleantud
ja
tee oligi vaba, et minna -
sõita
üle suure vee,
et
lõpuks jõuda sinna,
kus
kodu on ootamas ees ...
Marianne
12.08.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar