reede, 31. jaanuar 2020

Kui kõlab sõna – JÄLLE





Mina ise valin, et oleks JÄLLE – oleks uuesti see sama, mis juba oli ära. Sõna JÄLLE on silt, mis tähistab sissetallatud rada - minul on teada, millega see lugu lõppeb, sest selle sees on igal ühel oma kindel osa – repliigid, liigutused ja tunded. See on turvaline teekond, mis mängitakse läbi, et õhku puhastada – kõik valavad üleliigse harjumuspäraselt välja ja jätkavad oma argipäeva.

Kogemine – JÄLLE – lõhub mind, sest see on kui õhuta ruum, millest puudub väljapääs. Selle sees on tunne, millega mina pole toime tulnud. Selles toimuv on minu enese automaatne reaktsioon, milles ma ei mõtle, kui astun ühte ja sedasama rada pidi ning jõuan ehmatavalt taaskordunud lõppu. Ma mõistan, et korduste ringist väljaastumiseks tuleb teha midagi teisiti, kuid ma ei tea, mis see olema peab. Seega puudub mul vastus, kuidas on õige, et muuta olukorda ja anda endale võimalus hingata.

Lähen uuesti teele, kordan sõna JÄLLE ja usun, et mina olen st teen teisiti, kui otsin võimalust, kuidas minu poolt tehtu tulemusel teeks teine inimene teisiti. Kui olen olnud ja justkui teinud teisiti, siis usungi, et on teistmoodi ja nüüd pääsen kordusest välja, sest selles samas kohas peaks teine inimene nüüd teisiti oma osa mängima. Kuid, kui mina ise loon hetke ja selles kogen, et on sama vana rada ehk on kordus, siis muutust ei ole olnud, sest muutuse tõestuseks peaks teine inimene olema teistmoodi reageerinud.

Mina ise tahan, et oleks JÄLLE, et leida seisma jäänud ajale lahendus. Selles kohas kutsun teist mängima ja kui teine ei taha seda minu reeglite kohaselt teha, siis usun, et pean suutma teda muuta ehk ümber veenda, et saavutada oma eesmärk. Mina ei taha loobuda oma eesmärgist, sest tegelikult tunnen mina ise hirmu, et minul endal tuleb ümber valida – lasta oma tehtud otsusest, milline lahendus peab olema õige, lahti ja valida ise kõndida oma tee, mitte teha seda läbi teise.

Sõnas – JÄLLE - on hirm, et mida mina ise nüüd jälle teen, kui saan st pean uuesti valima, kuna mina seisan korduse sees. Mina suunan energia teise liigutamiseks uskudes, et alles siis saan vastu ja edasi astuda, selle asemel, et kuulata ise ennast ja valida lahendus enesele. Mina püüan liigutada teist, et peatada iseennast edasi astumast.

Kordus ongi kordus st teine on seal samasugune. Küsimus on selles, kuidas mina ise valin olla ja ennast tunda – miks teise inimese vastus on minu jaoks teema. Kordus on kontrollimise koht, kus suunan tähelepanu eneselt ära teisele – mida ja kuidas tema teeb, sellest tulenevalt vastan mina. Korduses kordub mõistmine, et mina ei kontrolli mängu ega suuda panna teist minule sobivalt astuma.

Kontroll tähendab, et kui mina suudan panna Maailma muutuma, siis ei pea mina iseennast muutma st minul ei tule teist teed valida, et endas rahu leida. Teise muutumine looks rahu väljas ja seega minul ei tuleks enam kontrolli hoida, vaid saaksin ennast lõdvestada. Kui mina ütlen iseendale - „Mina ei suuda olevikku muuta selliselt, et suudaksin kõike kontrollida” - siis kõlab see minu jaoks – „Minul puudub tulevik st minu poolt kontrollitav teekond.”

Mina vajan kontrolli, sest mina ise ei taha ennast juhuse hooleks anda – kuid juhuseid ei ole – kõik, mis on see on, sest on selle AEG aja sees olemas olla. Selleks, et poleks korduste kordusi saan anda enesele vabaduse valida kohas, kus on minu valiku koht.


Marianne

31.01.2020.a

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Meie ise oleme oma tunde Meistrid





Nende tunnete kogemised, millega me toime ei tule, sünnivad nn Meie -de sees. Ükskõik, kellega või millega me selle ühise Meie moodustame, tahame, et selle Meie sees oleksid head tunded. Need, mis on meie jaoks õiged, vajalikud ja sobivad. Kuid just nende Meie -de sees kogeme tundeid, mida ei taha enda sees omada ega tunda ja selleks, et vältida uuesti kogemist otsime võimalust, kuidas olla või teha teisiti siis, kui tajume ohtu veel kord samasuguses hetkes seista. Oh, rõõmu ja üllatust – me seisamegi, sest meie ise loome oma teele kordusi, et anda võimalus muuta oleviku olevas hetkes oma tulevikku.

Kindel plaan, kuidas vältida soovimatut, tundub olevat kontroll – kõige ja kõigi kontrollimine, sest siis ei tohiks mitte midagi valesti minna. Kuid, siis avastame, et tegelikult ei oma me kontrolli ei teiste ega veel vähem eneste üle. Teised, Meie -de sees, ei anna soovitud tundeid, vaid jagavad lahkelt soovimatut kraami ning meie ise ei jää külmaks ega kaineks, sest reageerides tormame tundeid vältides otse tunnete sisse.

Kui on Meie, siis see tähendab, et seal on mitu nimetajat ja seega on meil võimalus, et kui keegi teine teeb midagi teisiti, siis muutub ja ongi teisiti. Teisiti tegemine tähendab, et teine peab tegema, meie jaoks ja pärast teisiti, sest alles peale seda saame meie ennast teisiti tunda.

Me ei taha, et teisel oleks ja jääks Meie sees alles vabadus olla ja tunda nii nagu tema seda tahab, kui teine ei hooli sellest, kuidas meie kõige selle kõrval ja sees iseennast tunneme. Kui meie ei saa teise käest head tunnet, siis ärgu saagu teine meie poolt ka – see oleks kui preemia jagamine halva käitumise eest. Me tahame teist iseka iseolemise eest karistada, kuid karistus karistab karistajat – meie ise hoiame ennast olukorra sees kinni, sest ei saa unustada tehtut st meie ise ei luba enesel meie pihta tehtud ülekohut unustada – mis ja kuidas oli – mida teine tegi, mida ei andnud ja mille meie ise enda panuse peale vastu saime – hapu ja vissis iseenda, kellega pole endalgi mitte midagi peale hakata.

Meie ise hoiame olnust kinni, sest usume, kuna kardame, et meil ei ole teist valikut ja seega puudub korduvast loost väljapääs. Meil puudub võti, sest meie ise ei anna seda iseendale seni, kuni pole suutnud teist muuta ehk teisiti tegema/ käituma panna nö ühise Meie jaoks – tegelikult meie endi jaoks, kes me eneses kasvanud tundega toime ei tulnud. Kui teine on Meie sees, siis usume, et ta on ka meie sees kaasas ja kohal – sellepärast me ka tunnet eneses tunneme.

Kohas, kust tee võib viia korduva sõnani - JÄLLE – usume, et peame suutma teist liigutada nii, et too teeks seda, mida meie vajame – lõhuks tundevaikuse veel enne kui see tormiks paisub – teine teeks seda, mis on meile, meie enese tunde tundmise eest kaitsmiseks vaja. Kui ootame esimesena teise sammu, siis ei lähe meie tee siit edasi, sest meie oleme paigal. Paigas püsimiseks vajame tunnet, mis aitab seda saavutada – selle tunde kasvatamiseks vajame täitmist, mida ootame teiselt. Tahame, et teine mõistaks, et ta saab lunastatud ja on oma karistuse kandnud alles siis, kui on meie tunde teise tunde vastu vahetanud – andud meile ilusa ja hea olemise.

Tunde kogemine, Meie sees, tähendab, et oleme võtnud teise endasse – tunneme isiklikult, et see, mis ja kuidas oli, juhtus teise pärast ja tehti meie jaoks – järeldus teine käivitas sündmuse, mis viis tunde tundmiseni meie sees. Seega oleks vaja, et saaksime kogeda teist tunnet – soovitud ja vajaminevat – loome korduse st jätkame vana lugu – ja ootame, et meile antakse teine tulemus – teine on selle meile võlgu, sest eelmisel korral tegi ta valesti – tulemus ei sobinud meile – selle sees ei olnud hea olla.

Paus iseendaga on kõige raskemini talutav koht – vaikus iseendas, milles on võimust võtnud tunne – sel hetkel ei kuule me iseenda häält. See on hetk, milles enese sees kohal olla, et olla – mitte tormata muutma, et vahetada, kustutada või peita – vaid olla ja tunda ning seejärel vabanenuna vabadusse astuda. Paus on koht, kus avastame, et teist ei ole meie sees muutusi loomas ega vastutust võtmas – meie ise täidame iseennast tundega, et vältida vaikust ja keeldume võtmast vastutust – kui poleks ... siis ei oleks või kui oleks ... siis poleks .. - teine astus, Meie sees, meie eest tunde sisse.

Me võtame iseendalt ja teistelt ära võimaluse võtta vastutus oma tunde tundmise eest ning õppida ja kogeda oma tunne läbi – me tõttame kustutama, üle kirjutama, elama teiste peal välja, ära peitma, olema iseenda elude ohvrid jne – nii jääb tunne läbikõndimata, puudu mõistmine, et ise astudes valisime, ise kõnnime ja ise loeme lõpetatuks siis, kui ise oleme eneses lahendust leides iseendale võtme vabadusse ulatanud – meie ise oleme oma tunde Meistrid.


Marianne

30.01.2020.

kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Kogedes ennast läbi teiste saab otsustavaks tähelepanu kvaliteet





Tere! - Mina olen täna teistsugune! Kuid milline? Inimesena tahan uut võimalust kohas, kus on kordus, sest seal kõlab sõna JÄLLE, kui avastan, et juba ära olnu käib minuga ühes. Kuidas mina saan olla teine, kui minu ära olnud hetkedest on mälestused jälgedena minu sees ja Maailmas alles. Tahaksin alustada puhtalt lehelt, kuid ei oska või ei saa, sest tunded, mis on minu sees ärganud või mille olen mina ise teistes üles äratanud, on uues alguses juba kohal.

Kui mina astun Maailma eesmärgiga, et tahan kogeda iseennast läbi teiste, siis ma lähen teiste inimeste tähelepanu püüdma. Maailmast saadava tähelepanu kvaliteet, kas täidab mind ja ma tunnen rahulolemist või jääb minu eesmärk – saada vajalikku tähelepanemist – täitmata ja ma kogen rahulolematust. Maailma sisse, tähelepanu järele astudes tahan, et teised sooviksid ja oskaksid mind kogeda ning anda minule sellega teadmine, et minu sees on hea tunne.

Minnes oma eesmärgiga teele on minu alateadvuses mälestused, et sellest või teisest kohast võin saada vajaliku tähelepanemise, sest see seal oleks ära olnud hetke kordus. See on kui juba enesele lubatu täitumise ootus ja ma lähen saama, kuid minul puudub kontroll ja seega ma ei suuda endale vajaminevat tulemust kindlustada – mina võin ilma jääda. Tunnen eneses rahulolematust, mis pöördub nende vastu, kes olid kohal, kuid ei andnud minule vajaminevat tunnet – nad ei vaadanud mind õigesti.

Usun, et õigest tähelepanust ilmajäämine on Maailma reaktsioon ehk vastus minule ja ma vaatan otsa teadmisele, et mina ei saa sobivat tähelepanu ning sellega toime tulemiseks vajan tunnet ja seega süveneb minu sees vajadus, mida pean täitma selleks, et kasvatada endas seda tunnet, mille valisin, et tulla toime teadmisega, et mina ei kontrolli Maailma ega suuda seda muuta.

Eesmärgi nimel kõndides ei ole mina vaba lihtsalt kogema, sest mina ei taha teadmatust kogeda, vaid tahan kindlalt täidetud saada – see koht ja see inimene peavad andma mulle selle tunde. Mina vaatan Maailmas olijaid kui andjaid, sest minus on teadmine, et kui mina ei saanud vajaminevat, siis järelikult nemad jätsid andmata ja see tähendab, et nad oleksid võinud anda - seega nad on ju andjad ja minul oli ning on võimalus saada – mina tahan kogeda. Saamata jäämine tähendab, et oleksin võinud saada, kui midagi oleks olnud teisiti.

Minu teel on kohad, kus lihtsalt olen, et olla, kuid siis on seal päästikud e teised inimesed ja korraga ärkab minus mälestus täitmata jäänud tähelepanust, sest ma tean, et selles kohas võin saada soovitu ja ma tunnen vajadust, mille täitmine muutub eesmärgiks. Kohas, kus kogen kordust nimega JÄLLE – kogen uuesti teadmist, et mina oleksin võinud saada, kuid ei saanud, sest ei olnud teisiti. Mina ise ei teinud teisiti – mina ootasin, et lõppeks teisiti. Korduste jada toimub kohas, kus on mina ja teised ühes ehk on Meie – just seal usun, et minul on õigus saada ja teistel kohtustus minule vajaminev anda – oleme Meie – kui teine tahab, et temal oleks Meie sees hea, siis ta peab tegema nii, et minul on hea olla. Mina tahan saada, sest minul on õigus headele tunnetele. Mina tahan kontrolli Maailma üle, et kontrollida iseennast.

Maailma astudes, et kogeda ennast läbi teiste on saadava tähelepanu kvaliteet otsustav valikul, kas minna või mitte, kas teha või mitte, kas olla või mitte. Nende inimeste vastu, kelle poolt jagatud tähelepanu kvaliteet on olnud kõikuv – ma olen end tundnud hästi ja tundnud ennast halvasti, olen umbusklikult ettevaatlik ja ennastkaitsev – väldin kui võimalik ja kohtan kinnisena – ma ei usalda ning seega ma ei jaga ise neile head tunnet, sest olen kogenud, et vastust ei pruugi saabuda – ja mina jään ilma. Kui olen kogenud, et jään ilma, siis ma ei taha sellesse kohta tagasi minna – kui pean, siis olen valvel ja valmis ennast kaitsma – mina ei taha nö andjaid ise kogeda, sest mina näen neid vaenlastena. Tahan enne saada, et seejärel anda vastu – tahan vahetada. Oma trotsist ei loo mina ise Meie sisse head tunnet, sest mina ei taha seda teisele anda ja seega mina ise ei tee seda enese jaoks ja nii ei ole ka minul endal Meie sees hea olla.

Kui lähen Maailma eesmärgiga tähelepanu saada, sest minu sees on täitmata jäänud vajadus, siis otsin kordusi, et anda endale võimalus saada täidetud. Mina vajan Maailma käest õiget vastust st korduvat kogemust, et mina saan õige tähelepanemise siis, kui mina pean iseendaga toime tulema hetkel, kui kogen, et mina ise ei oska või ei saa kordusest välja pääseda, et teise tulemuseni jõuda. Kui võimalik, siis jätaksin soovimatud kordused vahele või üldse ära, sest kordustes saan ise enese kogemise – üks ja seesama tunne tõuseb ühtedes ja samades kordustes. Usun, et kui teine teeks teisiti, siis mina saaksin teistsuguse enese kogemise. Usun, et lahenduse võti on võimes panna teine teisiti tegema. Usun, et kordustele tuleb teine lõpp siis, kui teine teeb teisiti, sest siis saan mina vajamineva – mina ise ei lase oma vajadustest lahti, vaid ootan nende täitmist. Tahan, et teine oleks võti, kuid teine on peegeldus, mis avab minu sees oleva Maailma, millest läbikõndimise lahendus peitub minu sees. 

Kordus on juba ära olnu peegeldus. Kuid, kuidas astuda välja peeglist? Millal olen mina valmis ise ennast kogema ja ise astuma, et muuta ise kordust? Kuidas oleks, kui mina läheksin Maailma kogema – ilma hinnanguteta, soovita vastu saada ja tahtmata st vajaduseta muuta. Kuidas tundub anda ise endale teine vaatenurk - vajaduste asemele on minu sees võimalused ...


Marianne

29.01.20202.a



teisipäev, 28. jaanuar 2020

Kord käisime koolis - nüüd käime lihtsalt elukoolis




Kooliskäijatena taheti klassiliidritega ühes seltsis olla - inimesena kõndides tahetakse ilusate ja säravate tähelepanu kogeda, sest siis on võimalus saada endale kõigi nende inimeste tähelepanu, kes vaadates ilusaid näevad ka neid, kes on esimestega ühes.

Gruppidesse jaotudes välditi nö nohikuid - inimesena käies ei taheta kõrvalejäetute tähelepanu, sest siis on võimalus, et saadakse osa sellest tähelepanemisest, millega neid vaadatakse ja seda kogemust endale ei taheta.

Kui ei saadud klassiliidritega ühes olla, siis ei võetud ka nende poolt tõrjutute seltsi vastu, vaid seisti nähtavalt eraldi, et ei saaks ühte siduda ega seega soovimatu tähelepanu osaliseks – oldi kõigist lahus.

Kui juhtus, et koolis ei saanud ilusate ja säravate tähelepanu või see kõikus, siis astuti nohikute vastu – kui oli selgelt näha, et oldi ühtede vastu, siis pidi olema selgem, et ollakse teiste poolt ja nii püsis lootus saada heaks kiidetud ja ilusate seltskonda vastuvõetud.

Nii nagu omal ajal koolis ei kao see nähtus elukoolist kuhugi – see käib kaasas kõikjal, kus inimesed on millegi sees koos ja nad jaotuvad nimetajate järgi, mille alusel jagatakse tähelepanu või välditakse tähelepanemist.


Marianne

28.01.2020.a



pühapäev, 26. jaanuar 2020

Milleks on inimese teel kordused





Uskumisega, et oma minevikku ei saa muuta, loob inimene ise oma ellu kordusi, et anda endale võimalus läbi oleviku muuta ise oma tulevikku.


Marianne

26.01.2020.a







laupäev, 25. jaanuar 2020

reede, 24. jaanuar 2020

Sina ja Mina lood XX - Vorst vorsti ehk tunne tunde vastu






Sina teadsid, et Mina vajasin, sest küsisin, kuid Sina ei andnud Minule soovitud tunnet. Nüüd hoian Mina seda meeles, et Mina ei annaks Sinule vastu tunnet, mida Sina võid Minult vajada. Mina ei taha iseendaga luua Sinu sisse head, sest Sina ei teinud sama Minu jaoks. Mina hoian ennast kinnise ja reserveerituna, sest kui vastaksin, siis avanedes libiseksin oma otsusel ja Sina saaksid oma tahtmise – liikvele minnes liiguksin kaasa ja see viiks Meid ühes edasi ning just sellepärast Mina end paigal hoiangi, sest Mina tunnen, et Sina tegid Minule liiga.

Minu jaoks on Sinu poolt tehtu kui sõlm, mis seisab Meie vahel ja mida Mina ei taha lahti siduda, sest Mina tean, et Minul on sellega seonduvat tunnet, kui teadmist vaja. See teadmine on mälestus sellest, mida Mina kogesin – Meie ei liikunud ühes - Sinult Minule ja Minult Sinule, Meie hoidmas ühist energiat ja astudes ühes tantsides ühte lugu – Meie lugu - selles hetkes seda korraga enam ei olnud. Kui Meie-st said Sina ja Mina, siis seisime eraldi, sest liikumises toimus paus, mis muutis mustrit, jättis oma jälje ja Mina jäin seisma, kui Sina sellest kohast üle hüpates edasi liikusid.

Meie sees tants on kui südamelöögid, mis joonistuvad välja. Selles kohas, kus süda jätab löögi vahele – seal pole Meie – seal Sina ja Mina ei ole ühes. Sina tahad tõugata Mind liikvele – edasi ja eemale olnust, et see, mis vahele jäi oleks möödunu sees ja juba selja taga. Mina ei taha Sinu kutset vastu võtta, sest Minu jaoks näitas hingetu paus Meie tervist. Minu sisse jäi teadmine, et tegelikult Sina ei hoolinud, kuidas Meie süda lööb siis, kui Sina ei tule iseendaga Meie sees toime. Kui seisan Mina, siis Meid ei ole selles kohas ja Mina ei taha Sinuga ühist Meid luua, sest Minu jaoks oleme Sina ja Mina – Sina panid Meie maha, kui Sina välja ja edasi astusid.

Kui Sina ei andnud Minule seda, mida küsisin, siis Mina ei taha vastuvõtta seda, mida Sina küsimata annad – sest, siis peaksin ka Mina omalt poolt andma. Mina pean arvet ja tõmban vahe, et oleksime selgelt Sina ja Mina. Mina ei avane Meile ega taha sulanduda ühte, sest Minule tundub, et Sina tahtmata Meie-t tahad Meid.

Sinu jaoks tähendas keeldumine vastuseisu Minule, sest selles kohas ei olnud Sinu jaoks Meid, kuid Minule tähendas, sest seda vajadust ei oleks tõusnud, kui meie ei oleks Meie. Sina ei näinud Meid vaid Mind, kes tahtis anda Sinule tunde, mida Sina endas kogeda ei soovinud – seega Sina ei võtnud seda Minult vastu, sest tahtsid, et Meie sees oleksid sellised tunded, mis on Sinule head, et Sina tahaksid/ saaksid olla Meie. Kui Mina annan Sinule tunde, mida Sina kogeda ei taha, siis Sina sulgud ja sulged end Meile ning hoiad eemale sellest, mis Sinu jaoks ühist Meie loomist tähendab – turvalisem on püsida Sina ja Minana.

Mina tahtsin jagada Meie sees tunnet, millega Mina ise toime ei tulnud ja soovisin Sinult vastu – mõistmise ja toetuse tajumist – Mina soovisin Meie sees teist tunnet tunda, kuid Minu tunne puudutas Sind ja Sina kaitsesid ennast Minu eest ning seega seisime mõlemad Meie seest väljas – olime Sina ja Mina.

Seni kaua, kuni tunnen, et pean seisma oma Mina eest ja Sinu vastu, seni Mina ei astu ühes ega võta osa sellest, mida tähendab Meie, kui meie Minu jaoks. Üksinda ei saa Sina ega Mina Meie olla. Sind tagasi oodates tahan Mina Meie ära parandada kohas, kus ta Minu jaoks katki läks – kui Sina tuled tagasi, siis Mina saan Sinuga ühise Meie sees ühes edasi minna.


Marianne

24.01.2020.a



neljapäev, 23. jaanuar 2020

Ära ütle seda välja, siis mina ei saa ise ennast enam enese eest ära peita





Inimesed tahavad, et nende sisemised saladused oleksid kindlalt peidus – see tõde, mis nad enese kohta ise teavad, püsiks pimeduse varjus, et ise ei näeks ega keegi teine välja ei ütleks.

Kui nähtav öeldakse välja ja valgus on pimeduse hajutanud, siis tunneb inimene kukkumise valu, sest see on kui uuesti sündimine ajal, mil kaitset pakkunud ja turvaline, inimese enese poolt ehitatud Maailm on korraga kadunud. Inimene näeb iseennast ja on hetk, mil temal on võimalus ise ennast vastu võtta täpselt sellisena nagu ta olemas on.

Sellel hetkel võib käivituda võitlus ja inimene valib relvile tõusmise selle vastu, kes sõnad lausus. Inimene pöörab tähelepanu iseendalt teisele – tahtega, et teine teeks nii, et ära olnud hetk muutuks olematuks - teine vabandagu selle eest, et puudutas. Inimene sai puudutatud, sest ta ei saanud aru, kuidas võis teine temale nii teha – näidata inimesele teda ennast ilma looride ja varjudeta.

Ütlemine ei teinud olematuks seda, mis olemas oli ega loonud juurde seda, mida olemas ei olnud. Ütlemise hetkel nägi inimene ise ennast – nägi seda, mida tema ise enesesse peitnud oli. Inimese enese teadmine tõusis valguse kätte. Inimene ei talunud iseenda nägemist, sest kui ta vaataks, siis ta teaks, et ta on päriselt iseendana olemas – seni kuni on lootus pimeduses peituda, seni on võimalus, et ei ole.

See, et teine nägi ja teab, ei mõista inimest hukka – inimene ise annab endale hinnangu. Inimene ei võta iseennast vastu seni, kuni ta ei ole valmis ise ennast vaatama – ta ei taha iseennast näha, sest ta ei pruugi enesele meeldida – inimene ei oska endas leida armastust selle vastu, kes pole tema enese mõõdupuude järgi ilus ja puhas.

Inimene oskab lugeda endale üles kõik need punktid, mis peaksid kõigile tõestama tema õigust iseendana olemisele. See on jonnimine, paigal seistes liikumisele vastu võitlemine, sest kui inimene astub edasi, siis on ta teel enese poole. Inimene seisab paigal, sest Maailm ei ole enam turvaline – ta ei tea, mida teine oma sõnades peituva teadmisega peale võib hakata. Inimese sees on hirm teadmatuse ees, sest ta ei tea, mis tema endaga juhtuda võib – ja ta kukub, sest kindlat maad ei ole enam tema jalge all.

Ennast õigustades proovib inimene juhtida tähelepanu sellele, mida ilusat ja head ta on teinud, et pöörata ära tähelepanu sellelt, mida tema ise vaadata ei taha, sest seal sees on tunne, mis ei hoia teda ilusana. Pole tahtmist vastutada oma tehtu eest – inimene ei taha sellist ise ennast – tähelepanu juhtides soovib ta teada anda, millist iseennast on ta valmis koos Maailmaga vaatama. Inimene ei võta ennast vastu, sest ta ei suuda vastu võtta teadmist, et kui ta oleks hetk tagasi teisiti valinud, siis ta ei oleks sellist nö kohtumõistmise tundi enesele saanud. Kuidas olla aus ja öelda iseendale – „Minu poolt tehtud otsuse tagajärg on põhjus, miks mina ise valguse käes seistes iseendaga tõtt vaatan.” Teadmine – Mina Ise Tegin! - lööb inimese hinge kinni, sest korraga on ta ujumise asemel uppumas.



Valguse käes seistes on inimene uues alguses, seal on kergus ja võimalus lennata, sest tiivad kannavad kui ei pea enam ennast põhjas peituvasse, kuid turvalisust pakkuvasse mutta ära kaotama – see kergus on ehmatav, sest selles on vabadus. See, et inimene oli või tegi ei tähenda seda, et ta täna on, kuid enese sisse teadmise peitmine tähendab, et inimene tunneb hirmu – Olengi, sest olin!

Inimene soovib osta endale patukustutuskirja teadmisega, et kui ta on ilus ja hea, siis võib ta olla ka selline, keda varjab enese ja teiste eest. Kui inimene suudab iseenese ilusaks maalida või teraviku teise pihta suunata, siis kaob hämaruse varjudesse see, mis oli ja on, kuid millest vaikitakse. Küsimus on selles, mida ja kuidas inimene ise enese jaoks ja pärast teeb? Kas ta seisab sellise iseenda eest, kes ta on või selle eest, kes ta olla tahab, kuid sel juhul astub tema ise sellise iseenda vastu, kes ta on. Inimene ei taha kuulda vastuseid küsimustele – Miks Sina tegelikult tegid? ja Mida Sina tegelikult tegemata jätsid? Inimene ei talu teadmist, et keegi teine teab seda, mida tema ise iseenda kohta iseendale tunnistada ei taha. Kas tõesti on kergem peitust edasi mängida ja öelda, et ei ole seda, mis on olemas?

Suures mängus nimega Elu on reegel, et reegleid ei ole. Mängijad ise valivad endale vahendid ja käigud vastavalt iseenda poolt seatud eesmärkide täitmiseks – kas tuleb ennast kaitsta või ollakse valmis avanema – kas tuleb vältida kogemist või soovitakse kogemus vastu võtta – see on enesele sobiva kogemuse valimine. Kuid Elu ei jaga kõiki kaarte mängijatele, vaid mängib ise kaasa ja siis nö juhtub see, mis tuleb – eesriie avaneb, valgus süttib ja inimene kohtub oma kogemusega. Mängija avastab, et tema head kaardid osutusid vähemateks ja kogemus saab ta kätte – inimesel on taas võimalus valida – kuidas jätkub tema tee ...


Marianne

23.01.2020.a

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Enese vabadusse lubamine




Kindlasti oled ka Sina seisnud oma pooleli olevas loos ja tahtnud seda ära lõpetada, et edasi astuda. Kuid Sa pole saanud, sest lugu on alles pooleli – Sina ise oled enesele öelnud, et veel enne loo lõppenuks lugemist pead Sina ise midagi ära tegema, kuid see, millegi tegemise hetk ei ole veel käes ning Sina ei tea, millal see koht Sinu teel kätte jõuab.

Lugu on Sul meeles – see ei kao, vaid tõuseb üha uuesti Sinu mõtete sisse ja Sa jooksed, leidmata väljapääsu, juba käidud radadel. Sina ise hoiad lugu eneses alles ja elusana, et siis kui ... on nö õige tegutsemise hetk käes Sina ise mäletaksid, miks Sa oled sellel teel ja mis on see, mida Sina enesele lubasid, et enne loost välja, vabadus sisse pääsemist ära teed. Kuid kuna hetk ei ole veel käes, siis Sinul on veel aega ja seda täites mängid Sa enese sees läbi seda, mida ja kuidas Sina teed, siis kui ...

Enese sees korda ja selgust luues tegid Sina ise enese sees otsuse, milline on see punkt, mis lõpetab loo ja nüüd Sina ootad, millal see hetk kohale jõuab, et Sina saaksid reaalselt seda teha - enne Sina ei mängi ega puhka, sest Sina teed ootamise tööd, et kui hetk saabub, siis Sina oleksid juba valmis.



Kuidas oleks, kui Sina ise siin ja praegu otsustad, et Sina elad oma elu siin ja praegu – elad vabaduses - ning selle, kuidas tegutsed ja mida täpselt valid/ otsustad selle otsustad alles siis, kui selle tegemise aeg on päriselt käes?


Marianne

22.01.2020.a

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Mina olen Maailm, mille enese jaoks loon




Küsimus on selles, et kui inimene ei saa Maailma käest sellist tunnet endasse, mida vajab, siis mida ta teeb – kuidas valib? Kas endas teist, abistavat tunnet kasvatades solvub ja ootab tasuna, et tunne kaoks st ära võetakst, sest Maailm tegi haiget või tunde jõudu kasutades astub otsustavalt Maailmale vastu öeldes - „Mina Ise!” või on ta Maailm, mille ise enese jaoks loob?

Inimene on algus ja lõpp ühes. Kui inimene ei tule ühe tunde kogemisega toime, siis loob ta endasse teise, sest vajab vahetust. Inimene ise annab endale tunde, mida vajab, et iseenese seest vastused ja lahendused üles leida.

Inimene valib oma teel edasi astudes sammu, et kogeda või vältida kogemist – sellest otsusest lähtub vaatenurk ja tegutsemine ehk strateegia, kas ta on avatud ja uudishimulik ja valmis kogema või valib lahingud ja võitluse, et mitte kogeda. Inimese sees on koos lugude algused ja lõpud - ühe loo lõppu kõndides ja teist alustades saab otsustavaks vaatenurga vahetus – see on võti, mis avab ukse uue loo rajale.


Marianne

21.01.2020.a

esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Kui olemine on vale – üksi olemise valu




Kord oli hetk, kus üks mees,
kes vaatas tähti, ütles -
„Sinu tee on üksildane” -
ma ei saanud aru,
et kui mina ise
olen enesel olemas,
kuidas mina siis ise
üksinda olen ja käin.

Olen, kui hunt,
kes inimeste keskel
on vales nahas.
Mida tähendab mõte -
suudan õieti elada -
et poleks sassis ega segadust
ja maha ei jääks korralagedust?

Vahel on mul kahju,
on ise endast tõsiselt kahju,
et see, mille enesele
paremaks pidasin,
tegelikult mulle enesele
valusalt haiget tegi -
see on üksiolemise valu
iseendana olemise teel.

Kui väljas pole kedagi,
kelle pihta viha kasvatada,
siis, kuidas
anda enesele jõudu
oma igapäevast elu elada -
mille mina ise
oma huvitavate nurkadega,
ise enese jaoks
elan huvitavalt keeruliseks.

See ongi üksi olemise hetk,
mil mul on endast kahju,
põletavate pisarateni kahju,
kui ma enam ei tea,
kas ma oskan või üldse tahan,
iseenda poolt korraldatu
selgeks ja korda teha -
kas on üldse,
mida ja mõtet teha.

Seisin ühe loo varemete vahel -
astudes läks katki liivaloss
ja tundus, et siia lõppes tee -
võisin öelda, et jälle kord,
taas ühe ilusa ja värvilise,
kuid õrna mulli ära lõhkusin -
selgus, et seintes polnud tugevust.

Maailma kadudes inimesed pagesid,
eneste sisse peitu pugesid
ja lõhkujale selja pöörasid,
ta eneste keskelt välja arvasid -
see ongi üksi olemine,
kui pärast tõuget jään üksinda -
peale konnatiigi vaikelu
lainetama löömist
olen üksinda jäänud,
sest alasti jäetud
tagasi ei pöördu.

Mina ei kaotanud,
sest alles ei jäänud seda,
mida ei olnud ka enne -
mina ise olin loonud
ise enese sisse,
justkui reaalsuse -
olemas oleva,
kuid tegelikult haihtuva
oma elu elava illusiooni.

Üksi olemise valu -
kaotasin selle,
mida omanud polnud -
seega püsti ja alles
ei saanudki jääda see,
mida päriselt olemas ei olnudki -
enese pärast kahju tundes
valusalt leinasin kaotust -
mina ise ei lubanud leinata,
kuid ometi -
midagi oli siiski kadunud -
näilisus -
mina ise seisin alasti.


Marianne

20.01.2020.a





pühapäev, 19. jaanuar 2020

Astmete vaheldumine





Kadus aegade hämarusse
ja unustuse hõlma see,
millest kord lugu sai alguse -
oldi ajas ja kohas,
mis parasjagu oli käes,
kui väljapääsuta mullis
kõigi tunnetes ujuti sees.

Vead ükshaaval üles loeti,
oma panust tõestati,
ise olemise vabadust õigustati,
kuid milleks kõik see -
rusikatega vehkimine,
sõnadega pihta loopimine,
meelde jäävad okkad ja pisarad,
solvumine ja alla jäämine -
lugu ise otsa ei lõppe.

See kõik oli vaht,
pinnale ujunud praht,
mis ummistas voolu
ja takistas vaate -
tuletasin enesele meelde,
miks ja milleks kord läksin teele,
milleni mina ise tahtsin jõuda.

Kas minul üldse
oli alles soov
ning võimalus
oma eesmärki täita
või oli aeg
end ise vabaks võtta,
uuesti valida
ja taas teele minna.

Loost oli saanud võitlus,
et hoida alguse lugu alles,
tegelikult – see,
millega läksin teele
oli läbikäiduna
aega tagasi lõppenud -
see siin oli uus
ja juba järgmine.



Eelmine seisis seni pooleli,
sest sellest mina ise
hoidsin kõvasti kinni.
Täna iseennast mõistsin
ja ise ennast vabaks lubasin,
nüüd tean, et mina ise
saan uuesti valida,
et seejärel otsustada,
kas uues loos üldse
kõndimist soovin jätkata -
see oleks küll minu lugu,
kuid mitte ainult -
mina valin enese loo iseendale.

PS pildil oleva puu vanus jäi 150 - 160 aasta vahele.

Marianne

19.01.2020.a



laupäev, 18. jaanuar 2020

Haiget saanud Mina -de sõda




Rusikas käed taovad
inimese kummis rinnale -
Mina ..! Mina tegin ..!
Mina olin ..! Minaaaa ..! -
kõrvus ja Maailma sees
kumiseb, kõmiseb ja kajab -
Mina! Mina! ja Mina!



Üks heidab ühe sõna,
teine viskab teise -
käib sõnasõda,
kasvab nördimuse udu,
sest mõistmatuse äng
täidab inimeste sugu.
Kainus ei jahuta päid,
sest igas ühes on oma
katki hõõrdunud
verilihal vermetest
tulenev valu.



Üks tuli ja astus,
teiste varvastel tallus,
tegi torkavalt haiget,
esimene või viimane piste,
siis katki lõikas paise -
voolas tulise auruna välja
kõikide katkine Mina -
haiget saanud ja õrn,
sest vastukarva silitades
selle pihta sai puudutatud.



„Hoian kinni enese Mina-st,
sest see olen ju Mina -
selle eest lähen tulle
ja astun võitluse sisse!”
Mitte keegi ei taha,
et teine tuleks
ja kõva häälega ütleks,
näpuga torgates näitaks -
„Sina olid ja tegid
ja seega Sinu Mina
teisiti tegema
ja olema peaks!”



Mina-d said haiget,
inimesed mõõtmetelt kasvasid -
ise ennast suuremaks kasvatasid,
et oma õrnu ja hapraid,
isekaid ja iseolemise Mina-sid,
teiste eest ja käest,
varju ja embusesse võtta.



Teiste Mina-d olid
ähvardavalt suured
ja inimesed tõestasid,
kõike üksipulgi üles lugesid -
kuidas ja mida
nemad kõike on teinud,
sest see annab õiguse,
maksab kinni
iseolemise vabaduse,
et mitte teha seda,
mida teha ei taha,
sest see tunnistaks seda,
et ühe inimese Mina
jääb teise Mina-le alla.



Rusikas käed
taovad kummis rinnale -
„Siin sees olen Mina!
Kui olen teinud
kõike toda ja seda
ning rohkemgi veel,
siis miks peaksin Mina
andma teisele seda,
mida Mina ei taha -
teadmist kõikide ees,
et teise Mina
saab end tunda
suurema ja võimsana,
kui suudab panna minu Mina
tegema seda,
mida tahab tema Mina.”



Inimesed ei jaksa
teisi kuulata ega vaadata,
sest kõrvus ja enese sees
trummeldab ohuna
Mina! Mina! Mina!
Inimestes on füüsiliselt valus,
sest oma teel käies kaasas
on tohutult suur väsimus -
Mina pean! koorem
on nii raske kanda,
et inimene ise peab
ise ennast edasi kandma.


Marianne

18.01.2020.a

reede, 17. jaanuar 2020

Inimene tahab teise inimese sees tundeid äratada, et saada võimalus ise ennast kogeda




Oli aeg, mil sündisin Maailma ja avastasin kõike läbi iseenda – olin algus ja lõpp ühes. Mina ise äratasin endas tunde ja mina ise kogesin seda - kui tegin ja olin, siis tundsin rohkem ning nautisin elusana oma elus osalemist. Kasvades õppisin, et minu sees peituvad kahetised tunded – ühed, mille järele kasvavad minus vajadused, sest mul on hea nende sees olla, kuid lisaks on seal veel need teised tunded, mis mõjuvad muserdavalt ja lõhkuvalt, sest need tulevad ja viivad endaga ühes ning mina ise muutun selliseks, milline minul on keeruline olla.

Oma kogemustest õppisin, et minu tunded tulevad ja kaovad koos teiste inimestega, kes vaadates puudutavad mind. Mina õppisin uskuma, et minu tunded ärkasid sellest, kuidas teised mind kogesid, kui mind nägid ja minusse vaatasid – nemad äratasid tunded, mida vajasin või varjasin, minu sees üles. Mina õppisin, et oma tunnete tundmiseks vajan tähelepanu või nende vältimiseks pean hoiduma teiste inimeste poolsest tähelepanemisest.

Nüüd kõnnin Maailma sees uskumisega, et teise inimese tähelepanu tähendab, et mina äratasin tema sees tunde. Mina tahan, et suudaksin teise sees äratada ilusa ja hea olemise, et seejärel kõike seda ise enda sees kogeda. Kuid minus on teadmine, et mina ei suuda teist inimest ega tema tunnet kontrollida ning see kasvatab minu sees ärevust, ebakindlust ja hirmu. See on pelutav teadmine, et kui mina peaksin vajama mingit kindlat tunnet või vältima soovimatut tulemust, siis mina ise ei suuda teise sees olevat tunnet muuta ega teist teisti tundma sundida - seega mina tean, et alati on võimalus - mina ei saa seda, mida mina vajan.

Tähelepanu küsimine, vältimine ja saamine tähendab sisemist tasakaalutust, sest otsin vastust ja töötavat lahendust, kuidas olla ja teha nii, et mina ei saaks läbi tähelepanemise minus vastumeelsust tekitavat tunnet ja kuidas teha nii, et mina saaksin endale positiivse tunde kogemise. Minu sees on uskumine, et kui äratan teise sees hea, siis ta tuleb tagasi ja tahab mind uuesti kogeda – mina saan tähelepanu ehk iseendale vajamineva tunde, mis ärkab teise poolt saadetud valguse käes – ja mina saan ise ennast uuesti kogeda. Selline on Maailm, milles käies usun, et teised on minu tunnete autorid.

Teise inimese reaktsioon on minule teadmine vastusena, millise tunde mina tema sees äratasin. Mõistes, et tähelepanu jagati minu pärast ja jaoks, tahan teist uuesti kohata, kuid saades aru, et teine tegi seda enesele mõeldes, siis pettun ja hoian eemale. Mina protestin, kas või jonnides ja otsin üles kõik põhjused, miks vältida kohti, tegemisi ja inimesi, kus kardan kogeda tunnet, millega mina toime ei tule, mis tähendab tegelikult seda, et mina ei talu vajaminevast tundest ilma jäämist. Ma olen nagu avali laps, kes ootab head ja pai – mina lähen, kõnnin Maailmas ja saan - puudutan vajaminevat tunnet, näen enese sees, et see on Maailmas olemas, kuid ma ei saa täidetud, sest seda jääb väheks või ei anta seda tunnet minule. Ma tunnen enda sees, et saadavast tähelepanemisest minule ei piisa, sest tähelepanu jagamise tõlgendus on erinev – mina annan oma vajadusest lähtuva tähenduse – selle, mida tahan või ei taha enda sees kogeda.

Kui astun ja lähen ise ennast läbi teiste kogema, siis on minu vajaduste täitmiseks teiste inimeste poolt saadava tähelepanu kogus ja kvaliteet otsustava kaaluga – suunan oma tegemise ja olemise teistele inimestele, sest usun, et pean suutma iseendaga köita teiste tähelepanu ja oskama panna neid tahtma mind kogeda ja seda võimalusel veel ning veel kord, et anda minule see tunne, mida mina vajan – nautida iseenda kogemist.

Kui ütlen, et mina ei tule tunde tundmisega toime, siis tähendab see seda, et mina pean tegelema selle tundega, mis minu sees kasvab ning ma ei saa kogeda seda tunnet, mida ise tahan – elan uskumisega, et mina ise ei saa valida, sest minus olev tunne on teise inimese reaktsioon sellele, kuidas tema mind koges. Kui minus on ärganud negatiivse fooniga tunne, siis on see minu sees, kuid mina tahan selle seest välja – mina ei taha iseennast sellisena kogeda. Hea ja ilus tunne saab minuga üheks ja minul on hea iseendana olla ning ma tahan võimalust, et ise ennast sellisena uuesti kogeda.

Kui astun ja lähen, sest tahan ise läbi iseenda iseendale anda, siis on minu tähelepanu suunatud iseendale, sest tegutsen iseenda jaoks ja pärast – lähen ja kogen ise ennast, iseennast avastades ja nautides - olen algus ja lõpp ühes.



Marianne

17.01.2020.a



neljapäev, 16. jaanuar 2020

Eilsesse tagasi vaadates





Ajas edasi liikudes vaatan tagasi. Rahus oleku hetkel kõnnin läbi olnut ja peatun tunnetel. Vaatan ja puudutan, meeltes liigub meeldetuletus täitmata jäänud vajadustest – kasvatan rahulolematust. Näpin mõistmist, et juba ära olnud hetkes oleksin saanud endasse tunde, mida vajasin. Rahulolematuna vaatan tagasi ja näen, kuidas keegi teine või miski muu oleks pidanud/ võinud teha teisiti – mina oleksin saanud tunde, mida võinuksin juba kogeda. Kasvab pahameel teise pihta, sest mina jäin ju ilma – teise pärast ja tema süül.

Tähelepanu on sellel, kuidas teine ei andnud minule vajaminevat – elan ja kõnnin Maailmas, kus selleks, et ise endas tunda vajan teist inimest, kes kingiks minule hetke, milles saan iseennast kogeda.


Marianne

16.01.2020.a