kolmapäev, 31. mai 2017

Teised ei saa mind muuta...



Hoolimata sellest, millise hinnangu inimesed minule oma mätta otsast annavad, olen mina ikka see, kes ma olen. Mina teiste hinnangust ei muutu. Ma võin olla puudutatud ja võin muutuda, kuid, siis on need minu tunded ja minu enda poolt tehtud muudatused. Teised inimesed ei saa minu olemust muuta. Kui see vaid mul meeles püsiks!

Vaimne enesekesksus on olla mina ise ja jääda iseendaks, hoolimata sellest, kuidas välismaailm vastab kui mina olen öelnud, olnud ja teinud seda, mida soovisin ja mitte jätta teostamata, olemata, ütlemata oodates, eeldades ja peljates välise reageeringut. Minna ise edasi, iseenda teed iseendana kõndides. Lahti lastes, vabaks andes, vabalt ja kergelt puudutamisi puudutades.


Marianne

31.05.2017.a

teisipäev, 30. mai 2017

Tegeliku olemuse ja välismaailma konfliktitist sündinud vajaduse rahuldamine või tunde kompenseerimine?



Meie tegeliku olemuse ja välismaailma vahelised suhted võivad luua meis vajaduse, mis jääb rahuldamata. Meis kõigis on olemas omanäolisi rahuldamata vajadusi, mis tekitavad erinevaid tundeid. Tunded ilmnevad, et nende kaudu saaksime otsida üles põhjuse Miks nad tekivad. Sageli hakkama põhjuse otsimise asemel kompenseerima iseendale oma tunnetest tekkinud vajadusi. Me hakkame rahuldama on füüsilisi ja vaimseid sunde, et oma nö halba tunnet ära kustutada.

Kui me ei saa kontakti oma tundega, ei saa me aru Miks me teeme ja käitume nii nagu me seda teeme. See häirib meid ennast ja muudab meie elu keeruliseks. Me soovime lõpetada sellise käitumise ja selleks hakkame õpetama iseendale uusi käitumisviise - nii enda poolt väljamõelduid, teiste soovitatuid kui ka loetud käitumisjuhendeid. Me drillime iseennast, et kui on selline tunne, siis käitu nii, kuid sellega me ei lahenda tunde küsimust – Miks ta tekib? Mis põhjustab just selle tunde taas tundmist?  - see põhjus tuleb üles leida.

Olles väikse lapse emad, otsime me põhjust tema nutule, otsime tema rahuldamata vajadust. Me ei saa lõpetada lapse nuttu öeldes talle: Ole nüüd nii ja niisugune, küll siis vajadus saab rahuldatud ja nutt lõppeb. Kui ema ei mõista tema nutu põhjust, siis õpetame lapsele, et tuleb otsida erinevaid käitumisviise selleks, et ema otsiks, leiaks ja rahuldaks vajaduse. Vanemad otsivad seni kuni nad oskavad ära arvata, mis võis rahuldamata jääda. Mida suuremaks laps kasvab seda suurem on tema enda osa tunde äratundmiseks ja rahuldamata vajaduse täitmiseks. Ta kasutab selleks välise abi ja peegeldusi. Sama teeb ka meie Mina kui meil on halb, me otsime kontakti välisega, et mõista iseennast, sest nüüd täiskasvanutena tuleb meil endil see rahuldamata vajadus üles leida ja täita.


Marianne

30.05.2017.a

Kes peegeldub, kelle peegelduses...Mõtisklusi peegelduse teemal.



Kui Mina olen Sinu peegeldus ja Sina Minu peegeldus, siis, kes peegeldus esimesena, kelle peegelduses? Kui me mõlemad peegeldame peegelduse peegeldusi, siis kelle peegeldus me tegelikult oleme? Kus jookseb Minu Mina ja Sinu peegeldus piir? Kas esimesena peegeldus sõna, pilk või hoiak?


Mina olen Sinu peegeldus, siis kui Mina ei tea, kuidas olla ega käituda, kui Mina ei julge olla Mina ise. Mina peegeldun, siis kui otsin kontakti Sinuga, kui meie vahel on suhtlus. Mina ei peegelda Sind kui olen endas, kaitstes iseennast, vältides suhtlust.


Tõmmates varbaga või sõrmega peegeldavale veepinnale triibu kaob peegeldus, pind rahuneb ja peegeldab uuesti, kuid peegelduse katkemise mõju jätkub, ulatudes kaugemale ja sügavamale.


Marianne
30.05.2017.a

esmaspäev, 29. mai 2017

MINU OLEMAS OLEMISE VÄÄRTUS


Lapsena näitasime oma mänguasju, nätsu- ja kommipabereid ning uhkeldasime oma vanemate ja sõpradega selleks, et võita tähelepanu, et meiega suheldaks, et meie meeldiksime.
Täiskasvanuna näitame oma autosid, elektroonilisi vidinaid ja uhkeldame oma saavutustega selleks, et saada tähelepanu, et meiega suheldaks, et meie meeldiksime.

See, et meie omame ja et meie oleme, tähendab meile, et me oleme väärtuslikud ning asjade ja omaduste omamisega saame seda teistele tõestada. Väärtus tähendab meie jaoks seda, et meile kuuluvatel asjadel on hind, mis muutub meie hinnaks. Meie loome iseenda väärtustamise läbi asjade või omaduste omamise, mitte iseendana olemise.

Mina muutusin iseenda hinnangul väärtusetuks, siis kui ema, ühel hetkel, ei soovinud minu sündi. Kuidas saan, mina olla väärtuslik kui mu oma ema mind ei tahtnud? Hülgamine ja väärtusetuse tunne - kui mind hüljatakse, siis järelikult olen väärtusetu. Milline on siis minu väärtus minu enda hinnangul? Ma hindan iseennast läbi teiste, sest mina olen väärtuslik vaid siis kui väline seda ütleb ja nii ma ootan enda tunnustamist ja väärtustamist väliselt. Maailma peegeldus ütleb, minu tunnetuses, et väline mind ei hinda, kuid tegelikult peegeldab ta peegelpildina tagasi minu iseenda väärtustamatust.

Kuidas olla ise enda jaoks väärtuslik? Kuidas olla väärtus oma olemisega? Ma tõestan selleks, et tunda end väärtuslikuna kogu aeg iseennast vahendina kasutades, iseendale ja maailmale oma väärtuslikkust. Seni kuni ma tõestan, vajan ma pidevat välise kinnitust iseenda väärtuslikuks olemisele:

Ma tõestan, et mina olen olemas. Ma tõestan oma olemasoluga, et ma olen väärt olemas olema ja see ongi minu väärtus, sest mina olen olemas. Minul ei ole vaja tõestust, sest minu väärtus seisnebki selles, et MINA OLEN OLEMAS

Mina olen oluline, sest mina olen siin ja praegu, kui mina ei oleks oluline, siis mind ei oleks olemas. Väärtusetuse tunne ja hülgamishirm olid energeetilised sidemed, millega toitsin oma sisemist hirmu. Nüüd oma teadmisega tean, et oma olemasoluga olen hindamatu ja need sidemed ei kehti. Mina saan neist lahti öelda, sest mina ise hoidsin neist kinni. Mina arvasin, et ma ise pean tõestama oma olemasolu väärtust, sest Mina ise ei väärtustanud oma olemas olemist.

Mina olen selline, milliseks ma iseennast iseendale loon, mitte tõestuseks välisele. Seni kuni tõestan loon ennast välise jaoks. Jättes tõestamise ja olles olemas oma olemasoluga olen ma väärtuslik iseendale, sest MINA OLEN OLEMAS


Marianne
29.05.2017.a



Jagamine

Vahetult pärast loo paberile kirjutamist sündis minu sees lahendus. Ma sain kontakti pisikese iseendaga ema kõhus. Ma sain nime ja sisu oma hirmule – Ma kartsin, et mina kaon, sest välisel on suur jõud mind soovi korral kaotada. Ma mõistsin, et mina olen imeline ja Ma sain teadmise, et mina olen väärtuslik, sest Mina olen iseenda olemasolu hoidja.....
Aitäh!


Marianne

pühapäev, 28. mai 2017

Sõnalis-energeetilised abivahendid




Õhtul enne magamaminekut või, siis kui tunned, et oled korraga energiast tühi või, siis kui tunned, et nüüd on just seda enda kaitseks vaja kasutada:

Mina kutsun tagasi kõik oma energiad läbi puhastava .... (armastuse, valguse, heli jne, mis on Sinu jaoks see, mis puhastab). Energiad, mis mulle ei kuulu, saadan kõik tagasi sinna, kust nad tulid.”

Siis kui mõte pidevalt rändab, Sind häirivalt, kellegi inimese juurde:

Mina ühendan ... (valguse, heli, armastuse jne, mis Sind toetab) abil iseendast lahti, minu loodud energeetilise sideme ... (inimese nimi).”

Siis kui on või on olnud suhe ja Sa tunned, et see on Sind häirima jäänud:

Mina kutsun tagasi kõik oma energiad, minu ja ... (inimese nimi) vahelisest energeetilisest sidemest, läbi puhastava ... (valguse, heli, tule, armastuse jne). Kõik mulle mitte kuuluvad energiad saadan ma valgusesse puhastumiseks”

Iseendas tehtud otsus:

"Mina lõpetan teadlikult oma ... (kadeduse, viha, kurbuse, hirmu, vajaduse jne) energeetilise toitmise. Armastusega."

Igapäevane kaitse ja soovimine:

Mina olen igas ajas, igas kohas, igal ajal energeetiliselt, hingeliselt, füüsiliselt, vaimselt ja materiaalselt hoitud, kaitstud ja õnnistatud”


Oluline on mõtte väljaütlemine, mitte täpne sõnastus ja sõnade järjekord. Vajadusel kirjuta iseenda lause paberile, et vajaduse korral seda kohe kasutada, siis ei ole vaja mõelda, et mis ja kuidas.


Marianne

28.05.2017.a

laupäev, 27. mai 2017


Maailm  on kui avatud raamat, kuhu kirjapandud sõnad peegeldavad Sulle Sind  ennast. Selleks, et osata maailma lugeda, tuleb mõistatada, kas nähtav on Sinu tõelise olemuse või kompenseeritava tunde peegeldus ja meeles pidada, et maailm näitab Sulle kõike PEEGELPILDIS.


Marianne

27.05.2017.a

reede, 26. mai 2017

Inimese varjupoole varjatud külg.


Avaldatud http://alkeemia.delfi.ee/tervis/vaimne/inimese-varjupoole-varjatud-kulg?id=78374196

Meie sisemine Mina kasvab aina tugevamaks, mida teadlikumaks me iseendast saame, mida rohkem valust vabaneme ja vanu teemasid lahti laseme. Seda tehes avaldub meie olemus, see, kes me tegelikult oleme. Me mõistame, mida vajame, mida otsime ja kuhu minna soovime. Algul on oma olemusega keeruline leppida, sest iseendast loodud kuvand iseenda ja maailma silmis on olnud hoopis teine.

Meie elus ette tulnud konfliktid on meid sundinud leidma erinevaid käitumisviise, kuidas välismaailmas toime tulla. Lapsepõlvest saime kaasa käitumisviisid, millega vastasime meie olemust muuta proovinud kasvatajatele. Meie lapsepõlve teod olid iseenda sees olevate tunnete lahendamiseks leitud erinevad teed ja vormid. Meie sees oli tunne ja teadmata, kas meie tegu leiab heakskiitu või mitte, tegime selle, lahendades oma tunnet, teoks. Vahel saime seda tehes negatiivse hinnangu iseendale. See osa meist ei olnud halb, vaid selle osa konfliktist välismaailmaga tulenenud tegu ei olnud aktsepteeritav. Me ei õppinud, kuidas saada kontakti oma tundega, et seda lahendada. Meelde jäi tegu ja negatiivne hinnang sellele. Olime saanud kogemuse, et meie tegu aitas tundest vabaneda ja me võisime vajadusel seda korrata, kuid seejuures teadsime, et see ei ole aktsepteeritav. Seda teades muutsime selle iseenda salajaseks osaks, meie varjatud pooleks.

Seda kutsutakse inimese pimedaks pooleks. Tegelikult on see üks osa tervikust, osa meist, milles me varjame oma välismaailmas konflikte tekitavaid külgi. Samuti see osa, mida me veel tundma õppinud ei ole ja osa sellest, mille unustanud oleme. Me oleme õpitud käitumisviisidega proovinud oma olemust muuta ja seda varjata, et olla vastuvõetav ja elada sellist elu, nagu me soovime. Siin on iseenda jaoks keeruline ja raskesti aktsepteeritav koht – me tahame ja soovime olla just nii- ja niisugused, kuid tegelikult oleme me sellised inimesed nagu meie olemus seda on. Me võime luua endast kuvandi, kuid me ei saa muuta olemust. Sest kust muidu tulevad meie sisemised konfliktid. Me oleme õppinud selgeks viisid, kuidas välises hakkama saada, kuid need ei lähe alati meie olemusega kokku. Neid kasutades tuleb meil ennast nii palju muuta, et ühel hetkel enam ei suuda ja tulemuseks on vastuseis iseendaga. Ometi ei lase me oma kuvanditest lahti, vaid kõnnime mingi eesmärgi nimel ikka nende varjus edasi.

Kas tõesti on kõik see, mis me iseenda sees varjul hoiame, nii kole, halb ja räpane? Tegelikult on need ju hinnangud, mis on teiste poolt meie tegudele antud ja meie ise oleme seejärel iseenda osadele need nimed andnud. Seni kuni me muudame oma käitumisviise rahuldamata jäänud vajadusest sündinud tunde kompenseerimiseks, ei saa me oma ellu soovitud muutusi. See on koht, kus on võimalik leida lahendus olla mina ise, leida iseenda olemusele viis, kuidas välisega suhelda. Selle käigus me suudamegi muutuda, meie teravad nurgad saavad lihvi; meie vaatenurgad elule, asjadele ja iseenda toimimisele muutuvad, meie käitumine muutub, meie olemus, mis tuleb nähtavale, suudab muuta kõike.

Iseendast teadlikuks saades, iseennast kuulates ja iseenda olemusega arvestades saame me võimaluse välismaailmaga rahus elada, sest me teame, kes me oleme, ja läbi selle oskame leida suhetes välisega kompromisse nii, et oma tegelikku olemust varjama ei pea.


Marianne Umborg

26.05.2017.a

neljapäev, 25. mai 2017

IseEneseks kasvamine läbi IseEnda kasvatamise


Jagamine

Kord oli aeg, kus iga töö, iga päev oli minu jaoks kui väljakutse, lahingusse minek. Kõik tundus nii raske, väsitav ja pikk, lõppu ei paistnud. Oli küll teadmine, et kunagi saab iga töö tehtud ja päev saab läbi, kuid lõpuni jõudmise protsess tundus võimatu missioonina. Ma klammerdusin moto „Alusta algusest!” külge. Lihtsalt hakkasin ühest otsast peale ja ühel hetkel jõudsingi lõppu välja. Ma võtsin kõik väljakutsed vastu, lõhkudes iseennast, vedades end edasi meeletu tahtejõu, kohusetunde, tuima järjekindluse ja teadmisega, et ma pean, sest minu taga ei tule enam kedagi, mina olen viimane ja ühtlasi esimene.

Ma ei peatunud, et küsida endalt - Miks ma seda kõike teen? Miks ma teen nii nagu ma teen? Kellel on seda kõike vaja? Ma rühkisin edasi nagu silmaklappidega hobune - minu lõputöö juhendaja sõnad. Alles nüüd ma mõistan ja nõustun nende sõnade tähendusega aastate tagusele ajale. Alles nüüd mõistan ma, viis aastat tagasi, hindele 5 kaitstud lõputöö sisu, mõisteid ja tähendust. Nüüd tagasi vaadates näen ma iseennast, sest siis ma seda ei teinud. Ma ei näinud, ei vaadanud ega tundnud iseennast. Ma olin üleni kohustused, töö ja tahtejõud.

Kõik valikud olin ma ise valinud. Kõik kohustused ise võtnud. Kõik piirid ja raamid ise endale seadnud. Need ahistasid, surusid maadligi ja võtsid elujõudu. Ma ei teadnud siis, et minul endal on võimalik uuesti valida, kohustusi vähendada, jagada või neist üldse loobuda, piire ja raame lõhkuda, nihutada või neist välja astuda. Ma ei teadnud, kes ma olen, kuhu ma tahan jõuda ja mida mina soovin tegelikult teha. Ma olin teadmine, et nii nagu oli, nii on ja saab ikka olema.

Ma näen maailma selle koha pealt, kus ma asun.
Ma näen seda, millele oskan nime anda.
Ma saan aru sellest, mida mõistan ja õigeks pean.
Ma saan aru tähendustest, millele oskan sisu anda.
Ma näen ja mõõdan läbi iseenda teadmiste ja kogemuste.

Täna, siin ja praegu ei ole ma enam see naine, kes ma olin. Eelmisel suvel sain ma aru, et olin enamus töid teinud teistele hindamiseks ja vaatamiseks, teistelt üle võetud mõõdupuudega mõõtes ja raamide sisse surudes. Ma sain aru, et minul tuleb leida üles see, mida mina soovin. Mida mina tegelikult tahan. Nüüd tean, et tuleb vaadata iseenda silmadega iseenda sisse ja seest välja poole, mitte teiste inimeste silmadega minu sisse. Öeldes „Pean”, peatun ja küsin kas ma tõesti pean või ma tahan või tegelikult ei tahagi. Ma valin tegemised ja tööd, mida mina soovin ja, siis kui tõesti soovin. Kui on tegemised, mis lihtsalt vajavad tegemist, siis nii ma asjasse suhtungi, et minu jaoks on okey kui ma teen. Enamus õuetööde ajal mängib telefon mantraid või Hooponoponod, sest eelnevate aastate mõtted, tunded ja läbielamised tõusevad kui sooaurud minu meeltesse vanadele radadele tagasi viima. Nende lugudega puhastan igat lapikest maad ja iseennast. Ma ise tõmban piire ja loon endale aega ja kohta iseendaga olemiseks. Kui ma valin, et ma ei soovi seda valikut, nendel ja nendel põhjustel, siis ma õppisin, et kui ma ka ei vali, siis otsin sealt seda, mida head ma valides sealt leiaksin. Sest iga teadmine, mida ma ei soovi lahutab, liidab uudishimu, uue ja mind toetava leidmine. Otsin jätkuvalt iseendast vastuseid küsimustele, mida iseenda teed käies kohtan. Otsin, kuulan ja vaatan nii nagu kunagi enne ei ole teinud, varem ei osanud ega julgenud. Otsin iseennast nende varjukujude tagant, mille ise olen loonud ja, kelle varjus aastaid käinud.



Praegu juhib minu teed „Otsi vastust!” ja „Leia lahendus!”, sest peaaegu kõike on võimalik iseendal iseendas muuta ja vabaks anda kui mõistad mustrite toimumismehhanisme. Tuleb võtta muster osadeks lahti, siis vaadates tervikut, näha, kuidas ta käivitus, milline tunne juhtis, millised järgnesid ja kuhu ta välja jõudis. Kuidas see saavutada? Tuleb võtta üks teema, üks küsimus ja sellesse süveneda tunnetesse laskumata, olla kõrval ja ühtlasi see ning lapsena uudishimulikult uurida Miks? Tuleb esitada küsimusi ja otsida ausalt oma sügavatest soppidest. See, mis sealt vastu vaatab ei pruugi meeldida, võib valus olla ja ehk ei taha seda algul uskuda ega tunnistada. Ravib, kui saan iseendale ausalt tunnistada, jah, mina olengi selline ja see on täitsa okey, sest mina olengi mina. Edasi saan minna kui olen minevikus käinud ja välisesse saan iseendana astuda kui olen iseendasse vaadanud. Õpin iga päev iseennast armastama, väärtustama ja austama sellisena nagu ma ise ennast avastan ja igapäevaselt loon.


Marianne

25.05.2017.a

kolmapäev, 24. mai 2017

Sina ja Mina pingpongi mängud IV – Miks Minul on raske Sind mõnikord tunnustada....




Sina oled teinud, saanud, loonud jne midagi, mille eest oled pälvinud välismaailma tähelepanu ja tunnustuse. Mina tunnen, et peaksin Sind omalt poolt kiitma, kuid Mina ei suuda seda teha. Võin mööda minnes, midagi lausuda, kuid parema meelega ei teeks sellest üldse välja. Need sõnad ei taha Minu seest välja tulla.

Me oleme Sinuga ehk ühte rada käinud ja Mina olen võib olla samu asju teinud, kuid Mina ei ole sellise tunnustuseni jõudnud. Ehk olen Ma kade, sest Sa oled saanud seda, mida Mina olen endale soovinud, kuid ei ole saanud. Ehk olen Ma solvunud, sest Sa saavutasid selle ilma Minu abita. Ehk ei soovi Mina iseendale tunnistada, et Sina elad elu, mida Mina sooviksin ise elada. Minu hinges on okas, mis teeb valu ja Sinu saavutused osatavad Minu haava, sest Sina oskad ja saad seda, mida Mina ei oska ja ei saa.

Sind tunnustades tunnistaksin justkui iseennast rumalamaks ja saamatumaks. Ma olen ennast Sinuga võrrelnud ja siiani iseennast sama heaks või paremaks pidanud. Ma olen ebakindel, sest kardan, et edasi arenedes ei ole Sinul Mind enam vaja. Seega Ma jätan sõnad ütlemata, lootuses, et siis Sinu ebakindluse osa suureneb ja Sa ei kasva enam edasi. Sina jääd Minu juurde ja Me oleme koos samas kohas edasi ja Minu suutmatus Oma Elu elada ei paista Meie võrdluses enam välja.

Tegelikult kahtleme Me mõlemad iseendis, Me ei ole veel kindlad oma tees ja võimetes. Sinule on oluline Minu tunnustus, sest see annab Sulle teadmise, et Sina oled oluline, et Mina väärtustan Sind ja Sinu tehtut. Sina vajad Minu peegeldust, et näha iseenda saavutuse suurust ja mõju. Mina ei väärtusta iseennast ja Minu suutmatus Sind tunnustada peegeldab selle Minule tagasi. Minu tunnustus aitaks meil mõlemal kasvada, Sinul tugevamaks, enesekindlamaks ja iseseisvamaks, Minul leida oma tee ja olla Mina ise, jättes seljataha kuvandi, mille Mina iseendast loonud olen ja, mille külge klammerdun, et Mina olen targem, tugevam, osavam jne.

Kuidas suuta seda, et ma tunnustan Sind ja tunnistan, et Sina oskad seda paremini? Julgus tunnistada, et Sinu kasvamiseks on vaja Meie mõlema kasvamist ja vastupidi. Julgus tunnistada Sulle ja iseendale oma nõrkusi ja puudusi. Lausudes Sulle  „Palun õpeta mind, sest Mina ei oska!” ja homme, siis õpetan Mina Sulle seda, mida Sina veel ei oska. Kui Sina ei teeks seda, milleks Sina võimeline oled, siis Mina ei hakkaks otsima seda, milleks Mina võimeline olen.


Marianne

24.05.2017.a

teisipäev, 23. mai 2017

TõDeMuS



Heli Looja mälestuseks

Mina ei saa muuta ega parandada teist inimest. Ma saan aidata ja toetada tal oma teed kõndida kui ta seda soovib. Uskudes muutmise ja parandamise võimesse me lõhume ning petame vaid teineteist. Meie energia kaob pragudesse, lõhedesse ja tühjusesse. Me ei peegeldu ega kaja. Me voolame tühjaks. Energia ei ringle, sünergiat ei ole ja loomingut ei sünni....


Marianne

23.05.2017.a

esmaspäev, 22. mai 2017

Sina ja Mina pingpongi mängud III – Miks Sa nii tegid?




Sina ütlesid, olid ja tegid nii nagu Sa tegid. Mina reageerisin ja käivitusin, üks sõna järgnes teisele, tõusis kisa, kasvas tüli – me andsime kõik endast oleva, et tõestada teisele tõestamatut ja ometi soovides see hetk lõpetada.

Ma ei oodanud viivu, et järele mõelda: Miks Sina nii käitusid? Mis oli see, mis sundis Sind nii tegema? Sel hetkel Mina ei peatunud, vaid sööstsin tunnetes tormeldes vastasseisu Sinuga. Mina võtsin Sinu lugu isiklikult ja reageerisin, tehes selle iseenda omaks.

Mina ei mõistnud ega kuulanud Sind, sest Mina tundsin end puudutatud olevat. Sina ei suutnud, osanud või ei tahtnud öelda, milles Sinu mure tegelikult on. Sina soovisid Minu tähelepanu, sest Sinul oli halb olla. Sinu sõnade taga peitus Sinu mõte, mida Mina ei näinud, sest kaitsesin iseenda solvunud Mina. Sina ei saanud kontakti Sind häiriva tundega. Sa lootsid, et Minu peegeldus aitab Sinul iseennast mõista.

Soovin suuta sel hetkel seista Sinu kõrval, jätta tähelepanuta tegu ja keskenduda sellele Miks Sa nii tegid? Mis Sind sundis? Kui tõesti igakord ei jaksa, siis las me vahel sõdimegi, et õhk saaks puhtam ja tunded väljapääsu - Austusega.

Marianne

22.05.2017.a


Seni  kuni inimene defineerib oma Mina läbi iseenda võrdlemise teistega, tegeleb ta ikka veel oma Mina määratlemisega.


Marianne

22.05.2017.a

pühapäev, 21. mai 2017

IGATSUS


Sulle, kes Sa kaugel oled...

Mina olen muusika oma dünaamika, heli, tugevuse ja noodikirjaga. Ma helisen, voolan ja laulan omal viisil, kuid ma igatsen sulanduda, kajada ja koos voolata. Ma igatsen toetust kui oma hääl ei kanna või katkema ning murduma kipub. Ma igatsen tajuda Sinu mängitavat muusikat, proovides selle sisu ja sügavust mõista, et selle käigus koos kasvada ja areneda. Ma igatsen Sinu ja Minu helide vastasseise, et koos põrkuda, tõugelda, jageleda, et siis taas ühist leebumist nautida. Ma igatsen kogeda mängu võlu, kus valides noodi vastad Sina samaga, muutes kõrgust teen Mina sama – juhatades teineteist tundmata radadele kogema uut ja veel avastamatut. Ma igatsen sulanduda ainult Sinuga sündivasse kooskõlla, meie vahelise suhte harmooniasse. Sinuga koos suudame luua kõike, mida hing ihkab ja väljamõelda oskab.


Marianne

21.05.2017.a

laupäev, 20. mai 2017

Sinu kingitus iseendale....




Kõik Sinu kogemused, õpitud teadmised ja taipamised settivad Sinu sisemiseks tarkuseks – Sinu Alguse Allika olemuseks.
Sinu kingitus iseendale on oma olemuse kasutama õppimine iseenda kasvamise teekonnal.
Sinu kingitus Maailmale on mõistmine, et Sa oled oluline oma ainulaadses eheduses, iseenda teel iseendana käies.


Marianne
20.05.2017.a


Alguse Allika lugu: http://marianneannemariblogi.blogspot.com.ee/2017/03/alguse-allikas.html

reede, 19. mai 2017

Iseenda varjus kõndimine, Olemine ja tahtmine olla.




Ma olen see, kes ma olen, kuid vahel on mul tahtmine olla see, kes ma ei ole. Vahel on see soov nii suur, et mulle tundub, et ma olengi see, kes ma sooviksin olla. Vahel olen ma loonud ta nii reaalseks, et ma ei saa enam isegi aru, kes on päris ja kes ettekujutatu. Ma olen loonud iseenda varjukuju. Kuju, kelle taga varjus on tegelik mina. Vahel ma lahendan iseendas teemasid ja ei saa aru, miks lugu ei lahene. Ma ei tee vahet, kes on tõeline, sest proovin leida lahendust oma varjukuju küsimustele. Vahel kui ma reageerin või käitun nii nagu ma ei oleks iseendalt osanud oodata, imestan, et kust see tuli, kes see on ja mis tegelikult juhtus. Sel hetkel nägin ma iseenda ja kogu maailma eest varjul olnud ehedat Mina.


Marianne

19.05.2017.a

neljapäev, 18. mai 2017

Lapsepõlve külaskäikude järelkaja.




Sageli tunneme uude kohta, selstkonda jne minnes ärevust. Me oleme pinges teadmatusest, mis meid seal ees ootab. Me soovime, et teaksime ette, sest siis saaksime ennast ettevalmistada. Ärevus närib meid enne kui üldse kohale oleme jõudnud. Vahel soovime, et saaksime vältida olukorda ja otsime mõttes muid lahendusi. Me tunneme hirmu, sest ei tea, mis meiega juhtub kui me seal oleme. Me ei tea, mis teised inimesed ütlevad või arvavad või, kuidas nad meid vaatavad. Me oleme ebakindlad.

Kirjutada valmis stsenaarium, mõelda tekst, jagada rollid ja märgistada raamid – see soov tuleb lapsepõlvest, kus meie vanemad meid õpetasid, kasvatasid ja suunasid. Esimest korda kuhugi külla või välja minnes räägiti meile, millised me seal olema peame, kuidas käituda tohib, mida teha ei tohi, mis meid ees ootab ja mida meilt oodatakse. Tegevuskava anti ette ja raamid pandi paika. Kohale jõudes võis olla, et kõik oligi nii nagu vanemad rääkisid, kuid võis minna ka teisiti. Tuli ette, et küllakutsujad ei „olnud raamides” ja laps oli segaduses, mis on õige, kas eelnevalt paika pandud tegevuskava või reaalne elu kohapeal. Vanemate pilkude järgi pidi otsustama, kas teha nii nagu kodus kokkulepitud või lasta end kohapeal olevast juhtida. Võis olla, et hiljem kodus, sai laps oma valiku pärast ikkagi riielda, sest ta ei olnud oma vanemaid „kuulanud”. Laps tunnetas ka vanemate hirmu, kes ootasid teiste hinnangut nende oskusele last kasvatada. Ehk vaatasidki teised, et no milline see teie laps, siis ka on. Tajudes seda, tõmbus laps krampi, mõeldes enda sees, mida ta tohib ja mida ta ei tohi teha. Laps usaldas oma vanemaid, sest nemad olid ju vanemad ja targemad ning nad pidid teadma, kuidas on õige.

Täna, siin ja praegu oleme me täiskasvanud. Mitte keegi peale meie endi ei kirjuta meile ette tegevuskavu ega pane paika raame. Me läheme kohale ja olles kohal on seal kõik see, mis on. Enne on meie oletused, hirmud ja uskumused – see ei ole reaalsus. Reaalsus sünnib ja loob ennast kohapeal. Meil tuleb iseennast selle loojatena usaldada.


Marianne

18.05.2017.a

kolmapäev, 17. mai 2017

Ma soovin, et Sinul oleks minust kahju, sest minu sees on Hülgamise Hirm.



Sulle, kes Sa oled seda hirmu ühel või teisel moel kogenud, tea, et sellest on võimalik välja KASVADA.


Mina soovin, et Sinul oleks minust kahju, sest siis Sa lohutad mind. Ma soovin, et saaksin komme ja kingitusi, täpselt nii nagu lapsepõlves kui kellelgi oli minust kahju. Lihtsalt saaksin ja mitte keegi ei ütleks, et pean selle eest maksma või need tagasi andma. Ma tahan olla see, kes saab tähelepanu osaliseks, keda toetataks. Mina ei soovi, ei suuda, ei jaksa ega taha olla kogu aeg täiskasvanu. Mulle meeldib olla suur laps, kellel pole kohustusi ja vastutust. Mina kasutan lapse kavalust, kuidas mõjutada täiskasvanuid nii, et nad annaksid mulle selle, mida ma soovin. Minule ei ole oluline, mis asja ma saan, oluline on kindlusetunne ja teadmine, et ma saan. Saamine annab teadmise, et mind ei ole hüljatud. Kui mina oleksin täiskasvanu, siis tuleks mul ise hakkama saada, iseenda ja oma valikute eest vastutada. Mul on hirm, et siis Sa ei tule mulle pai tegema ja ma seisaksin üksi selles maailmas. Ma tean, et kui Sinul on minust kahju, siis Sa ei jäta mind maha.

Ma kogesin, et ka siis, kui Sinul on kahju, hülgad Sa mind. Mina õppisin hülgama esimesena. Ma soovin, et Sina ennast selles süüdi tunneksid, kuigi mina ise tegin oma valiku ja ütlesin Sulle EI. Mina ei tule enda tunnetega toime ja soovin, et Sina mind lohutaksid. Ma tahan, et Sinul oleks minust kahju, sest mina olen nüüd Sinust ilma jäänud. Mina ei teadnud, kuidas ilmajäämine mind tegelikult mõjutab. Ma ei taha tunnistada, et ma oleksin soovinud teisiti valida. Ma ei teadnud, mis ilmajäämisega kaasneb ja see on nüüd suurem kui ma taluda suudan. Hülgamishirm sunnib mind loobuma suhtest, hoolimata sellest, et see on minu jaoks ülioluline. Kui ma olen üksi, siis ei saa keegi mind hüljata. Ja nüüd soovin, et Sina keda ma hülgasin, lohutaks mind, sest minul on endast nii kahju.

Hülgamishirmuga inimene ei julge omil jalgel seista. Ta vajab tuge, sest lapsepõlves oli tal ühel hetkel üks vajadus, mis jäi tema jaoks piisavalt rahuldamata. Selle vajaduse rahuldamatus lõi temasse hülgamishirmu, mis nüüd on muutunud osakeseks temast. Täiskasvanuna seda hirmu uuesti kogedes või vältida proovides on ta sel hetkel tagasi selles vanuses kui ta seda lapsena tundis. Talle tundub, et ilma teise inimeseta ei saa ta seda, mida soovib, ei saa olla see, kes ta soovib olla. Läbi teise saab seda, mida ise ei ole veel õppinud saama või ei julge ta siis endale ja kogu maailmale tunnistada, et ta saabki ise hakkama. Ta on omamoodi sõltuvuses sellest, et teistel on temast kahju, sest see annab tema sisemisele lapsele teatud turvatunde, mida ta vajab.


Marianne

17.05.2017.a

teisipäev, 16. mai 2017

Lahti laskmise kergus sõnades, raske tegudes...




Selleks, et uus saaks Sinus oma koha, tuleb tema jaoks iseendas ruumi luua ja selleks on vaja vana vabastada. Tuleb oma vanadest hirmudest, valudest ja mõttemustritest lahti lasta. Sõnades kerge öelda „Ma annan vabaks...” või „Ma lasen lahti...”. Tegid? Kas õnnestus? Mõned lood lahenevad tõesti lihtsalt, keerad vabastava lausega võtit ja lugu on lahenenud. Teise teemaga tegeled ja tegeled, kuid tundub, et püsivat tulemust ei saavuta.

Sinus puudub julgus usaldada. Sa küll soovid lahti lasta, kuid kartus uuesti hirmu, valu, pettumust jne tunda hoiavad Sind vanas. Anna endale aega. Selles olukorras, kus Sa viibid samas keskkonnas, kus usaldus kadus, on ümbritsevas nii palju erinevaid mitmetasandilisi lüliteid, mis Sind viuhti vanasse tagasi viivad. See on keeruline ja raske. Sa soovid lahti lasta ja, siis tabad enda taas vanadelt radadelt. Sulle tundub, et oled juba ebaõnnestunud ja ei saavuta oma soovitud eesmärki. Küsi endalt: Millal saad Sa usaldada? Mis selleks jaoks peab täidetud olema? Kas see on reaalne? Mis oleks kompromiss Sinu jaoks?


Kas Sa teadsid, et lisaks Sulle endale, hoiavad ka erinevad kohad ja tegevused meie vana energeetikat enda sees alles? Seega, viibides muutust soovides kohas, kus Sa oma vanu mõtteid mõtlesid, mõjutab see Sinu energeetikat vanale rajale tagasi suunduma. Selleks, et selles kohas ja tegevuses muutus toimuks on hea panna enda kõrvale või tasku telefon vaikselt nt Hooponoponod mängima. Sa ise tunnetad, mida kuulata ja kui kaua seda vaja teha on. Sa tea, et see tegevus tõesti loob muutuse keskkonnas ja toetab Sind teel.

Kohe kõige uueks muutmine pole reaalne. Kui panna rõhk sellele, et kohe muutub kõik, siis see on ebaõnnestumisele määratud. Muutus suures plaanis ja inimestes toimub aeglasemalt. Oluline on leida uus usalduse koht. Uus tasand mõtetes, tegevuses, iseendas ja kohas. Aste vanast kõrgemal, see millest mõttega kinni hoida kui uuesti usaldust kasvatad.

Sinu vana muster on uuristanud sügava voolusängi ja nüüd uut suunda rajada on tubli tükk tööd teha. Voolav mõte libiseb kiiresti harjunud vakku, keeruline on hoida teda tilkhaaval uut rada voolimas. Sa ei pea suutma hetkega muutuda. See on okey, kui Sa vahel tunned, et ebaõnnestud ja vanad mõtted tagasi tulevad. Oluline on neid märgata ja ennast taas uuele teele suunata. Ära ole iseendaga karm. Sa tead, et lähebki aega, enne kui uus on nii avar ja lihtne tee, et mõte saab seal vabalt voolata. Seega mõista iseennast, kuna tead, et usaldus ei taastu hetkega. Toeta ja tunnusta iseennast mõttesuuna muutmise teostamise teel. Oluline on püsivus edasi liikumisel ning soov muutuda. Usalda ja armasta iseennast.


Marianne

16.05.2017.a

Vabaks  andes ja lahti lastes ära hoia end kinni mõeldes, mida vabastatav  Sulle kunagi tähendas või maksis, keskendu sellele, milline on Sinu jaoks tema väärtus ja olulisus tänases päevas.


Marianne

16.05.2017.a

esmaspäev, 15. mai 2017

Sina ja Mina pingpongi mängud II Siis kui Sina ja Mina rääkisime meist ja Sina vaikisid...




Kui Sina ei räägi, siis Mina oletan Sinu välise järgi. Teen oletusi Sinu pilgu, keha ja hääletooni alusel. Mina täidan Sinu välise iseendast tuleva teksti ja mõtetega. Mina saab Sinuks.

Kui on tüli, siis saab Sinuks Minu suurimad hirmud, halvimad mõtted ja musteim viha. Vaikus on Minu jaoks kui õhuta ruum, kus elu ei ole võimalik. Mina teen omalt poolt kõik, et toimuks muutus, et lõppeks see vaikus ja eiramine. Ootan vältimatut krahhi – plahvatust Sinus.

Positiivses olukorras saavad Sinuks Minu suurimad soovid ja ilusaimad unistused kui värvilised seebimullid, mis lõhkevad kohe kui Sina tegelikult tegutsema asud. Sinu vaikimine laseb Minul unistada kõigest heast, mis Mind ees ootab ja reaalsusest üha kaugemale eemalduda.

Mina võin täita Sind kõigega kui Sina vaikid, kuid kõik see on Minu erinevate külgede peegeldus. Sina ise oled Minu jaoks tundmatu maa.

Kui Mina olen väsinud vaikimisest, kui Mina ei taha enam oletada ega eeldada, kui Mina ei soovi enam Sinu täitmist iseenda peegeldusega, siis Mina mõtlen iseendale ja oma elule. Kas võin, siis avastada, et Sina peegeldasid Minule seda, et Meie suhtes Mina ei olnud näinud ega kuulnud Sind, vaid täitnud kogu meie suhte iseendaga. Seega ei saanud Sina ja Mina kunagi meist rääkida, sest Minule oli meie suhe olnud suhe iseendaga.

Marianne

15.05.2017.a

laupäev, 13. mai 2017

Õpetaja iseendast õpilasele...


Sina oled iseenda õpetaja ja Sina ise oled iseenda õpilane. Sa valid teema. Sa esitad küsimuse iseendale ja Elule. Sinu teele tulevad õppetunnid, mida lahendada. Sinuga koos kõnnivad need, kes aitavad Sinul õppetunde lahendada ja Sinu teele astuvad need, kellega koos Sa õppetunde läbid. Sina ise tead, mida on vaja õppida, läbida ja lahendada, et jõuda sinna kuhu Sina pead jõudma. Mitte keegi väline ei ütle ette, mida ja kuidas peab tegema. Elu aitab Sind täpselt nii palju kui Sinul on vaja, et Sina ise hakkama saaksid. Sa jõuad iseendas mingi tõeni/ selguseni ja siis tuleb Sinu teele ülesanne, mille lahendamine annab Sulle kinnituse, kas Sinu mõte/ tõde oli õige ning ta näitab, kas Sa oled oma õppetunni lõpetanud või tuleb temaga veel tegeleda.

Armasta, austa ja hoia iseennast, sest Sina ise oled Maailma kõige targem Õpetaja ja Sina ise oled Maailma nutikaim Õpilane.


Marianne
13.05.2017.a

reede, 12. mai 2017

Kuidas ma tean päriselt...



Kuidas ma tean päriselt, et see, mida ma soovin on see, mida ma tahan? Ma olen enda vastu aus, mulle tundub vähemalt. Samas ma ei tea, mis on tegelikult minu vastuse taga. Kas minu mõistlikkuse hääl? Kas minu varjatud tunded? Kuidas ma tean, et vastus on üdini aus? Millal ma tean, et vastus on kindel?

Ma soovin päriselt, siis kui minu mõte läheb tegudesse. Kui ma ei oota, vaid teen pingutusi soovitu saamiseks. Kui ma astun samme temani jõudmiseks. Kui lahendused tulevad minu seest. Kui mina ise otsin võimalusi ja teid.


Marianne

12.05.2017.a

neljapäev, 11. mai 2017

Kui välismaailma sõidab piiridest sisse – Oru Pearu ja Mäe Andres.



Jagamine...

Olen oma maa omanik. Maa, mille peal on kodu, metsa, põldu ja lihtsalt loodusega maad. Maal on piirid ja piiride taga teised omanikud. On piirid, mis püsivad ja on põllupiirid, mida traktoristid oma töid tehes, piirinaabrist Oru Pearu suunamisel, muutsid. Ikka ja jälle, juba 12 aasta järjest. Abi ei olnud piiripunktide tähistamisest ega rääkimisest. Aia tegemiseks on maa suur ja lai ning ma ei soovi loodusele tara ümber ehitada. Meie maad ilmestavad nüüd 1,5-2m vaiad piiripunktide vahel. Vaiad, mis ei ole ilus vaadata ja mis traktoritele ometi takistuseks ei ole.

Eile oli jälle see päev, kus me naabriga põlluserval oma asju „arutasime”. Neid põlluserva vestlusi olen ikka ja jälle mina, Mäe Andresena, pidanud, sest kodus olles olen ma kohal, näen ja reageerin, sest mina olen maa omanik, sest mees on ikka tööl olnud – seekord, siis Soomes, kättesaamatus kauguses.

Ma ei tea, kuhu jäi kõik see rahu, mõistmine, keskendumisvõime, mille tundus, et olin juba saavutanud? Eile seda ma ei suutnud. Olin üleni erinevad tunded. Värisesin. Ei kindlust, maandust ega kohalolu. Näitasin nö näpuga „Sina tegid..”, „Sina tegid..” Soovides, et teine tunnistaks seda kahju, mis looduses näha. Selle asemel keeras ta asjad mänglevalt teistpidi. Olime kui kaks plaati, mina „Sina tegid..”, tema „Sinuga on võimatu suhelda, mis Sa räägid sellest, mis oli..”. Pearu lubas õhtul kohtuda, et veel vaiadega tähistamata piir märgistada.

Läksin koju ja nutsin. Jõuetusest, et ma üldse pean sellise asjaga tegelema, just kui lasteaias käiks ning muud pole teha kui silmaga nähtavat veel tarastama hakata. Jõin vett, et enda maandada. Lisasin kive kaela ja kätte. Keskendusin ja tunnetasin. Lõikasin saumikseriga nimetissõrme – osatamise näppu. Tundsin, et enam ei taha. Tundsin, et olen naine ja mul on õigus tundeline ning emotsionaalne olla. Otsisin seda miskit, mis muudaks suunda. Lapsed hoidsid ja toetasid mind. Läksime ajalehte tooma, teel möödusime põllust.....

Kui hommikul Pearu ütles, et ta teeb minu maa traktoriga siledaks ja mina kinnitasin, et ei soovi, ei taha ega luba seda, siis 2 tundi hiljem oli tegu tehtud. Hiiglaslik traktor oli „rehadega” taimedega kaetud maa siledaks teinud – mustaks mullaks muutnud – jõhkralt 2-3m piiridest sisse poole. Jah, loodus taastub. Jah, tulevad uued taimed ja puuhakatised, kuid mina nutsin. Miks peavad nad uuesti kasvama kui nad olid juba olemas. Ma ei tea, mida teised tunneksid, kuid mina tundsin looduse valu, seistes jalgupidi mustas kullas ja mäletades seda, mis mõni aeg tagasi oli. Mida ma teen kui olen jõuetu traktori jõu ja ühe mehe trikitamiste ees. Mis on lahendus?

Sellel talvel, vaadates 50 aastase kase läbisõidetud juuri, ca 7m ulatuses põlluks tehtud meie maad, äraveetud kivihunniku jälge ja segamini pööratud metsaäärt, sain aru, et see oli energia tasakaalustamine. Minu puud ja maa maksid selle abi eest, mis Oru Pearu, meie perele 2010 ülilumisel talvel osutas. Teadmine, et oli energia võlg ja see sai nüüd tasakaalustatud.

See oli siis ja tundus, et sellega olin teinud rahu iseendas. Ei nõudnud õigust ega tasu lõhutud looduse eest. See siin oli uus olukord ja sellele tuli lahendus leida. Ma leidsingi. Pearul on poeg, kes seisab talus isa kõrval. Seal samas põlluserval otsisin googlest tema telefoni numbri ja helistasin. Palusin abi, rääkisin juhtunust ja soovisin, et meie kaks leiaks lahenduse. Ta tuli õhtul, kuulas minu aastate pikkuse mure ära. Tegelikult ei olnud ma ju sellest veel lahti lasknud ega endas rahu teinud. Ma kandsin seda ikka endas ja soovisin, et mind ärakuulataks. Näitasin ikka veel näpuga, mida Pearu oli teinud ja teinud ning kuidas mina olin lahendusi otsinud. See kõik voolas välja, päeval voolasid lahtilaskmise pisarad – mina ei ole Mäe Andres, mina soovin olla Naine, mina ei soovi enam meeste kombel jalad harkis põlluserval asju arutada. Mina olen Naine ja ma muudan suunda.

Pearu poeg tõmbas hommikul adraga piirijoone maha. Öösel koju jõudnud mees kohtus „juhuslikult” hommikul põlluääres Pearu ja nad ajasid törts mehe juttu. Sõlmiti meeste vaheline kokkulepe. Minu sõrm valutab vahel, kuid hingel on kergem ja vabam. Minus on teadmine, et mina olen lahti lasknud, mina enam ei korralda – selleks on mehed. Mina olen Naine oma tunnete, emotsioonide ja vabadusega.

Aitäh, Sulle kes Sa lugesid ja osa said!


Marianne

11.05.2017.a

kolmapäev, 10. mai 2017

Valikute ristteed


Mõeldes kooli lõpetavale tütrele...

Muinasjuttudes lamab ristteel kivi, mille kirjas „Lähed paremale saad rikkaks, Lähed vasakule saad peksa, Lähed otse saad kuningatütre endale naiseks” ja kangelane, siis valib vastavalt oma soovile ning asub rännakule. Seistes oma elu valikute ristteel ja valides, ei ütle keegi ette, kuidas ja kuhu Sa oma valikut valides tegelikult jõuad. Õpetajaid, suunajaid ja teenäitajaid on küll, aga nemad räägivad omadest kogemustest ja Sinu kohta nende tehtud valikud ei kehti.

Kui Sinu valikute ristteel oleksidki sildid suundade ja sihtpunktidega, kui palju, siis üldse mõjutaks Sinu valikut teadmine sihtpunktist kui sellisest. Valikut tehes on teadmata teekonna sisu ja pikkus. Kas valiksid, siis kergema tee või võtaksid väljakutse vastu?

Muinasjutus viis tee peale kolme katset otse sihtpunkti. Elus on Sul võimalus valikut tehes uuele rajale asuda, mitte jääda kinni siltidesse ja suunaviitadesse. Olgu Sul julgust alustada, kas või väikestest ja igapäevastest valikutest. Seistes valiku kohas küsi iseendalt, kuula iseennast ja alles seejärel asu teele. Minnes otse või tehes ringe ei jää Sa kunagi Sulle määratust ilma ja alati jõuad täpselt sinna kuhu jõudma pidid.


Marianne

10.05.2017.a


Ära  naera, pilka ega halvusta inimest, kes küsib küsimusi. Tunnusta  tema julgust tunnistada, et ta ei tea. Ta küsib, sest otsib vastuseid, mida üksinda ei leia..


Marianne

10.05.2017.a

teisipäev, 9. mai 2017

Ava oma süda armastusele....



Ära hoia kinni vanast ja valusast.
Lase lahti olnust ja möödunust.
Jäta selja taha teed, mis juba on käidud.
Jaga asjad, mis liigsed ja kuhjunud.
Anna priiks inimesed ja suhted.
Päästa vabaks end köidikuist.
Vaata endale peeglis silma.
Otsi pilgust plikat ja Naist -
Noorepõlve kelmikat plikat ja
Naist, kes Sa tänases oled ja
Piilu seda kelleks homme Sa saad.

Ava kõik riivid ja lukud
Päästa valla kõik uksed ja aknad
Lase armastus endasse
Anna talle luba ja kutsu ta sisse
Lase armastus voolata, lase ta endasse sisse...
Armasta Naist iseendas
Armasta seda, kes olid, oled ja kelleks Sa saad!


Marianne

09.05.2017.a