reede, 30. november 2018

Oled, kui valid olla - kuid Miks? Sa ei vali, kui Sa usud, et muutudes muudad Maailma






Sa kõnnid Maailmas ringi ning vaatad ja kuulad teisi inimesi enese ümber. Sa vaatad nende olemisi ja väljendusi ning küsid endalt, et miks Sina nii ei vali olla, miks Sina teisiti oled ja väljendud. Sinus on soov olla samasugune, on vaikne ihalus teiste moodi ilus ja hea olla, kuid Sina oled ikka Sina. Sa loed raamatuid, käid loengutel, kuulad jagatud kogemusi ja õpetusi erinevatest viisidest, kuidas ennast muutes võid valida olla see, kes Sa soovid olla ning Sa tõesti loodad, et leiad juhatuste järgi oma tee üles ja siis Sa saadki just soovitud moel olla.

Ole selline, selline või selline! Okey Sa juba oleksid kui oskaksid, kuid Sina ei tea, kuidas olla. Sa näed ühte olemist kui sihtmärki, mis on üks sõna, kuid ta ei helise Sinus vastu, sest Sa ei tea teed temani. Kuidas? on küsimus, mis sunnib Sind otsima retsepti ja teed sõnani. Sa küsid teiste käest juhatust: „Kuidas olla?”, sest soovid, et Sind õpetataks, kuidas täpselt olla, mida ja millal pead tegema, et lõpuks ometi saaksid olla. Sa kuuled, kuidas Sulle öeldakse: „Ole minu moodi, siis oled Sa õnnelik, särav, edukas jne, siis on Sul armastus, rahu, raha jne!”

Sa otsustad, et Sinul tuleb muutuda, sest soovid seda, mida Sinul ei ole. Öeldes – muutu või muuda – peaks justkui võluväel toimuma muutumine, kus ühest, nt konnast, saab teine, nt ilus printsess, aga see tundub Sulle võimatu, sest Sina oled ju Sina ja kuidas saaksid Sina ennast teiseks muuta. Kuid teine oskab ja on, sest tema leidis enese sees tee ning see on tema viis, kuidas olla. Sina oled pahur, sest Sinus see ei tööta ja Sa tunned end ebaõnnestununa ning puudulikuna. Sa kardad, et Sa ei saa olla, sest Sina ei oska olla. Sa usud, et see ilus ja hea Maailm ei ole Sinu osa, sest Sina jääd sellest ilma ning pead nägema teisi õnnelike ja säravatena justkui Sind osatamas: „Tee järgi, sest see on nii lihtne!” Sina oled pahane, sest Sinul ei tule välja.

Sinu tee on need sõnad Maailmas, mis helisevad Sinus vastu ning edasi astudes saad neile oma jala toetada. Oma hetkes oled Sa ühe olemise poole kaldu ning kui tunned, et midagi on Sinus puudu, siis Sul pole ruumi kuhu kasvada. Sa näed sihtmärki sõnana, kuid see on teisel pool tühjust, ta on üle selle välja, kus Sind ei ole ja Sul puudub tee temani. Sa tunned, et pead sõnani ulatuma, et siis selle sõna sees kogeda, kuidas seal olla on. Tegelikult on sõna Sinu sees olemas, aga Sa ei ole teda seni näinud, sest pole teda valinud. Sa ei saa olla sõna teise inimese tähenduses, sest Sina oled Sina. Sa ei saa olla sõna teise inimese tähenduses, sest Sa oled eriline omal moel ja sellest erinevusest tulenevalt tajudki, et Sinus on midagi puudu, kuna Sa ei ole samasugune kui teised, aga just seetõttu Sa ei olegi sama. Sinus on pahameel, sest kuuled, mida teised räägivad ja proovid mõista, kui öeldakse: „Ole ...!” Sa ju tõesti tahad ja püüad saada selliseks nagu öeldakse, et olema peaksid või olla võiksid.

OLE – vali endale roll ja õpi see selgeks






Kui Sa valid olla: „Mina pean olema ... !”, siis teed Sa seda Maailmale, kes vaatab Sind väljast ja hindab, kas oled või mitte, kuid siis on Sinu sees trots ja jonn, millega kaitsed iseennast sunduse eest, sest oled katnud ennast maskiga, mis kestab kuni oled hindajate ees. Olen – on rolli valimine, kus liigud mõtetega väljast endasse, vaatad ja kontrollid ennast, kas käitud ja oled nii nagu arvad, et selles rollis ollakse. Nii alustad etendust, mis kestab hetkeni, mil keegi enam ei vaata, siis eesriie sulgub ja oled sellisena nagu oled, mõtlemata miks või kuidas. Sa oled oma lavale valinud dekoratsioonid, mis aitavad Sul rolli hoida ja Sinuga on kaaslased, kellega rolliga seonduvaid teemasid lahendad. Sa astud lavale ja ootad Maailma reageeringut. Sa jälgid, kas Sind märgati ja kuidas Sind vastuvõetakse ning siis seisad Sa uue sammu lävel ja oled valmis olema vastusena sellele, kuidas Sind vastuvõeti. Selline ootus on väsitav, sest oled valvel, et nüüd kohe saad astuda ja siis saad enesena särada.

Küsimus – kuidas ja milline olla? - tõuseb päevakorda siis, kui Sinu valitud sammu tulemus ei ole selline nagu ootasid. Maailm reageeris Sulle omal moel, kuid Sa tajusid, et ta ei oota Sinu uut sammu. Tunned, et Sinu ees oleks justkui uks kinni pandud ja Sul ei ole kohta, kus olla, sest Sina jäid välja. Sa usud, et kui oleksid teisiti valinud olla, siis oleksid saanud vastusena enam kui nüüd. Sa oled kohas, kus Sulle tundub, et peaksid olema teistsugune ning selleks, et uksest sisse pääseda ja teistega koos olla, otsid Sa lahendust, milline peaksid olema ja kuidas ennast selliseks muuta, sest enese muutmine tundub olevat ainus tee.

Lavale astudes avasid Sa ühe ukse ja leidsid selle tagant selle, mis seal Sinu jaoks olemas oli, kuid Sinul ja Sinu sees olid, aga ootused sellele, mis ukse taga peidus on, kuid astudes kogesid tegelikkust. Sa lootsid ukse tagant leida enesele koha, mis on Sinu ja teadmise, et Sina oled sealt puudu olnud ning nüüd olles kohal täidad Sa selle ja saad ise täidetud. Kuid kohal olles on Sul seal ebamugav olla ja Sinus on rahutus, sest see ei olegi Sinu koht. Ometi Sa loodad, et kui end muudad, siis muutub ka Maailm. Kuid seda ei juhtu, sest see on vaid üks peatus, kust Sinu tee läheb edasi ja sellepärast, et Sa paigale ei jääks, ei olegi see koht Sinule oma. Sinule ei ole sellesse sulandumiseks ruumi ja Sa oled ärritatud, et Maailm ei muuda ennast nii, et Sinul seal hea oleks olla.

Sa jääd seisma ja annad endast energiat, proovides ennast muutes muuta Maailma või siis tõmbud endasse ja kaitstes ehitad seina enese ja Maailma vahele ning siis tardud, sest energia ei liigu Sinu ja koha vahel. Sa tegeled mõtetes enese muutmisega, kuid see ei ole Sinu tee, sest Sina ei ole vale, ka koht ja Maailm ei ole valed, lihtsalt see ei ole Sinu paik ja ühel hetkel tuleb Sul edasi minna. See koht on õppetund teel, kuidas olla Sina ise iseendana ja mitte lahustuda või muutuda lootuses nii sobituda – sellega proovida Sa ennast koha küljes kinni hoida. Sammu tehes hüppasid Sa tundmatusse kohta ja vajusid tunnete sisse, nüüd tegeled enese muutmisega valides valikuid, kuidas ja milline peaksid olema, et ennast päästa ja kindlat tuge jalge alla leida. Sul ei ole vaja Maailma ega kohta endasse võttes proovida neid enda omaks teha. Sa leidsid hetkes vaid varju ja koha puhkuseks, ka see on kogemus. Koht ja Sina olete korraks iseendina koos ning see, mis on Sinu oma, see oli Sinul tulles kaasas ja selle võtad minnes kaasa. Püüd muuta ennast ja Maailma ning soov, et Maailm muutuks on selle jaoks, et Sinul iseendana oleks seal hea olla. Kuid Maailm ja Sina seisate endisena paigal ning te põrkate kokku ja sõidate üksteisele sisse. Sa tajud, et selles kohas olles puudub Sinul iseendana olles Maailma jaoks väärtus, sest oluline on vaid see osa, mida saad jagada ja Sa tunned, et pole ainus, oled asendatav ning vajadusel väljavahetatav. Sinust ei hoita kinni ja Sul on vabadus minna. Sa loodad muutudes suurendada oma väärtust või siis rahustada oma tundeid, sest soovid ennast tunda hästi käesolevas hetkes, mitte elada ootuses, et kunagi tuleb aeg, mil saab hästi olema. Endale koha hoidmiseks püüad end muuta, et muutuda vajalikuks või siis leppida antavaga.




Muutumiseks pead valima, milline olla. Milline on õige valik ja kuidas seda teha? Sina oled kõik võimalused olla, kuid Sa ei näe neid kõiki endas, sest pole veel vaadanud. Sa oled võtnud teiste sõnadest maalitud pildid endasse ja otsid selle järgi enda seest sama, kuid neid ei ole Sinus sellisel kujul ja nii Sa järeldad, et „Sina ei ole .. !” Sina oled see, mida Sa tunned ja millele oskad nime anda. Sina valid tunde, mis on tuttav ja omane. Valid selle, milline oskad olla, kuid Sa võrdled ennast teistega ja soovid olla teistsugune, sest Sa ei tunne ennast hetkes hästi ja olemise vahetamine tundub olevat ainus lahendus. Olen ... – on Sinu reageering Maailmaga kohtudes.

Isendaga olles valid tunnetest ja mõtetest tuleneva olemise, kuid suhetes Maailmaga reageerid, kas avatuna saabuvat vastu võttes või suletuna ennast kaitstes välist tõrjudes. Midagi ja kuidagi oled Sa alati, kuid, kas valid enesena olemise või õpitud rolli, mis maskina libiseb eest, kui Sa enam ei pea, ei taha või ei suuda, siis on olemine vaid mask, mille taha peidad enda ning vahel Sa ei saa isegi aru, miks Sa valid just sellise olemise, kui valisid.

Veepisara värv ja kuju on olemine erinevates olemistes erinevate energiatega, aga milline on Sinu olemus, kui Sa ei vali olla vaid lihtsalt oled. Sind valdav tunne on selleks, et eristada aega ja hetke teistest. Sa võid vahetada tunnet, kui värvi ja olla nii teises energias. Sulle tundub, et pead olema endast erinev, kuid ei, Sina valid oma tunnet, kui energiat, mis vahetab värvi Sinus ning nii oled Sa erinevates energiates teise värvi ja kujuga ning läbi nende värvide ja kujude näed ning suhestud Sa Maailmaga. Sa soovid muuta Maailma ja iseennast, et luua ja hoida enesele koht väljaspool Sind.

Ometi Sa ei usu, et oskad või siis Sa ei taha enese värvi vahetada, sest tundes olles Sa ei näe valikuvõimalusi, sest Sa juba oled üht värvi energiana rollis ja Sa oled selle sees. Sa ei tunne ennast turvalisena ja kaitstes ennast Maailma eest hoiad kinni sellest, milline Sina oled, sest selles on Sinu tugevus olla iseendana. Sa leiad ja avad ukse, kui lahendad tundes peituv teema, siis astud tundest välja ja vaatates kõike kõrvalt näed valikuid. Ole on värvi vahetamine, ole on värv, millisena oled.



Maailm on täis erinevaid sõnu kui rolle, mida võid proovida ja lihtsalt mängida nendega, võtmata olles ennast liiga tõsiselt ja sügavalt, sest see kõik on vaid üks valik olla. Maitse ja tunneta, kuidas on kui Sina oled ... ja vaata, mis juhtub ning valikuga kaasneb, kas sõna heliseb Sinus vastu, kas sõna on Sinu sees ja milline oled Sina selle sõna tähenduses.

Kes õpetaks Sind ennast nägema, et Sa leiaksid enese seest üles selle, mis Sinus on peidus. Sa oled see ja oled ka teistsugune, Sa koged ja avastad ennast ning Maailma, kuid Sa teed seda enese moel, sest kõik see, milline Sa oled, oled Sa iseenda moel. See koht enesele, mille jaoks Sa proovid Maailmas olles muutuda, et suuta Maailma muuta, on tegelikult Sinu enese sees – jah, seal on koht, mida hoida ja armastada – seal oled Sina iseendana.


Marianne

30.11.2018.a

PS enam ei kirjuta alla Soomemaal, et nii eristada ajutist ja erinevat tavapärasest, sest Soome on nüüd kodune argipäev, aga nüüd saab Eesti aeg, olema kirjapandud kui külaskäik teise Maailma.

reede, 23. november 2018

Teel kõndides kasvame




... hommiku hetk

Miks mina pean üksi kõndima,
iseendana teele minema.
Miks Sind ei ole minu kõrval,
mind hoidmas ja kaitsmas.
Siis minul ju kergem oleks,
kui Sinu najal ja toel
ühes edasi läheks,
siis kõike ei peaks,
mina üksi ja ise.

Ma tunnen hirmu eksida.
Ma kardan astuda,
ise olla ja teha,
sest võin ebaõnnestuda
ja endale olulise kaotada.

Kui Sina teed
ja Sinul juhtub,
siis saan Sind süüdistada,
et endas viha kasvatada,
kui pean tõega leppima.
Siis oled Sina süüdlane,
et minul enam ei ole.
Tunne end halvasti
ja minu ees vabanda.
Too uus ja asenda,
et mina ilma ei oleks!”

Mina ise veel ei saa,
sest ma ei taha
endale otsa vaadata,
et öelda:
Mina ise tegin!”

Mina ei taha
ise vastutada,
tahan veel laps olla
ja alles kasvada.


Marianne


Soomemaal

23.11.2018.a

neljapäev, 22. november 2018

Ühe rihma kaks otsa





Ebamugav on Sinuga jalutada
pomisesin mõttes koerale,
kes vedas kui vedur,
et kiiremini edasi jõuda.

Sa oled kui pidur,
kes ei lase mul minna
ja hirved kinni püüda,
ähkis ja puhkis koer oma keeles.

Mina iseenda rahus
soovisin kulgeda,
koer, aga jahikires
püüdis vabaks pääseda.

Ei olnud minul hea,
ega koeralgi hüva.
Rihm sidus meid kokku
ja ei lasknud lahku.
Meil näiliselt säilis,
kuid ometi puudus
omapäi kõndimise vabadus.

Maa kapjade all kõmisemas,
kui üles ja alla põrgates
valged taguotsad
hämaruses välgatamas
hirved kaugusesse kadusid.

Ühe rihma kaks otsa
läksid lahku,
kui rihm taas
esiku varna pandi rippu.


Marianne

Soomemaal

22.11.2018.a

kolmapäev, 21. november 2018

Pisarad pesevad südame





Möödun Sinust teel,
ja näen Sind naermas
kaaslase kaenlas,
ning mul on hea meel,
et Sa üksi ei ole
selles külmas päevas.

Siiralt tunnen rõõmu
kui värske sõõmu
sisse hingan elu.
Ma ei võrdle meid
ega kaalu, mida meil
on või ei ole,
sest vaadates Sind
ma näengi Sind
ja see ei puuduta mind,
sest Sinus ei ole mind.

Sina oled eraldi elu
ja see on tõeliselt tore,
et Sinul on see,
mis Sind õnnelikuks teeb.

Ma enam ei mõtle,
et kuidas oleks,
kui Sinu elu ma elaks.
Ma päriselt ei taha,
sest minul on enda oma
ja see on see,
mida ja kus elan mina.


Marianne

Soomemaal

21.11.2018.a



teisipäev, 20. november 2018

Ootuses peitub lõks, kui sõna saab endale kulla vääringu






Seisid oma elus kohas, kus valisid astuda nii, et Sinu tegevus lähtus teise inimese eesmärgist. Sina said tasu selle eest, et Sinu tegevusega saavutatav tulemus oleks see, mida teine inimene ootas. Sa küsisid enese käest, kas selle tegevuse sees leidub ka Sinule eesmärk, mis tooks astudes Sinu ellu enamat. Sa leidsid selle eesmärgi ja nii astusid Sa kahe eesmärgi poole – iseenda ja teise inimese oma poole. Kuid, kas Sa mõtlesid enne kui teele läksid, kumb eesmärk oli Sinule tegelikult olulisem ja kas Sinu otsuse sees peitis end mõni Sinu rahuldamata vajadus?

Sa valisid astuda enda ja teise inimese eesmärkide poole, kuid tegevuse keskel muutus tegemine märkamatult teise jaoks ja pärast tegemiseks, sest Sa ootasid tagasisidet oma panusele. Sa soovisid, et Sind märgataks ja tänataks, kuid nii seisid oodates ootuse tühjuses ning see kasvatas Sinu sees segadust, sest Sa ei näinud enam iseenda eesmärki vaid kohustust teha teise jaoks ja pärast, sest Sa ei saanud tasu, mida ootasid. Ootus kasvas üha suuremaks, sest vajasid märkamist, mis annaks Sulle teada, et Sinu poolt tehtav on teise jaoks väärtuslik. Korraga märkasid Sa oma ümber pisiasju, mis Sind enne ei häirinud, kuid nüüd muutusid need detailid üha olulisemateks, sest nad häirisid Sinu olemist ja rahulolematus Maailma vastu üha kasvas. Sa hakkasid enese väärtuses kahtlema, et kui Sinu poolt tehtav ei leidnud tunnustust, siis miski on Sinus valesti, sest Sina ei saanud seda, mida uskusid, et peaksid saama – Sina ju ootasid, et Sinu eesmärk saaks täidetud.

Iga valitud samm on astumine mõne eesmärgi poole ja sellest tulenevalt on Sinul omad ootused. Osadest ootustest oled Sa teadlik, kuid mõned neist on peidetud Sinu sisse ja Sa ei tunne neid. Sinus sees on ootusi, mis kasvavad vajadusteks tegevuse käigus ning need muudavadki seda, kuidas ja kellele tegu tehakse. Algne eesmärk kaotab olulisuse, kui tegevus muutub kohustuseks, sest ootuses kasvanud vajadused on rahuldamata ja nii oled Sa rahulolematu ümbritseva suhtes, kus Sinu vajadused ei saa täidetud. Sinu algne esmärk muutus enese vajaduste rahuldamiseks, sest tegevuse käigus avaldus teema, mis oli Sinu sees lahendust oodates oma aega oodanud.

Sa tundsid, et tegevus muutus pingutuseks, kui Sa kasutasid liigselt oma ressurssi ja tegid seda enese arvelt ning see lõi Sinus tunde, et annad enesest rohkem kui vastu saad. Tegelikult jätsid Sa iseennast hooletusse, kui unustasid jälgida ennast ja vaadata, et tunneksid end tegevuse käigus hästi. Sa unustasid, et oluline on hoida eneses tasakaalu ja panustada tegevusse iseenda heaolu silmas pidades, mitte anda enese arvelt ära seda, mis Sinule oluline on – oma aega, tervist ja vabadust - Sina ei saa tasu enese eest vaid ainult eesmärgi täitmise eest ja Sina ise valisid, kuidas Sa selleni kõndides valid olla, kui palju endast annad ja kuidas Sa seda teed.

Tegelikult valisid Sa sammu astumisel eesmärgiks enda tõestamise. Sina tahtsid enesele ja Maailmale näidata seda, mida Sina ainsana, nö päästjana teise eesmärgi nimel endast anda saad. Sa tahtsid olla osa teise inimese loost, et Sinu väärtus lisaks temale väärtust ja nii saad Sina tähelepanu ja tunnustust, et oled oluline, sest vaid Sina saad teise eesmärgi täita. Just see, Sinu otsus, oligi see, millele Sa ootasid tasu märkamise ja tunnustamise näol ning kui Sa seda ei saanud, siis olid rahulolematu, sest olid tühjaks jooksnud, kuna andsid ära energiat, mida teine ei vajanud ja seega ei plaaninud selle eest Sind ka eraldi tänada, sest temale ei olnud seda sellisel kujul vaja – see oli Sinu enese valik ja lahendus.

Teisele inimesele oli oluline eesmärgi täidetus. Sina ise valisid teekonna kestel toimuva, Sina ise valisid, kuidas astud oma sammud. Teine inimene ütles oma eesmärgi ning see oli see, mida tema ootas ja selle eest määrati tasu. Sina valisid, millistel tingimustel ja kuidas olid nõus tegutsema, see oli koht, kus pidasid enesega nõu, mida Sa oled nõus endast andma, mida mitte, aga tegevuse käigus Sa unustasid selle. Kui Sa tegutsesid, siis teine inimene vaatas, et kui nii teed, siis järelikult on see Sinule okey. Ta ei tulnud selle pealegi, et pingutasid heakskiidu nimel rohkem, kui Sul tegelikult võimalik anda oli, sest teine inimene arvas, et Sina ise pidid ju teadma, mis Sinule hea on.

Sinu tegevus ei olnud Sulle enam nauding vaid kohustus, sest olid võtnud teise eesmärgi enese omaks ja see kurnas Sind. Teise eesmärk oli muutunud tähtsamaks, kui Sinu enese heaolu ja selle käigus kaotas Sinu algne eesmärk tähtsuse, sest nüüd seisid ootuses, et Sinu vajadused saaksid teise poolt täidetud ja Sinu energia muutus Sind peatavaks, üha raskem oli ennast liikuma lükata, Sa pidi end sundima ja veenma pingutama, sest tegevuse tulemus kuulus teisel. Sinu keha reageeris sellele tegevusele keeldudes koostööst, sest ta ei soovinud anda oma panust sinna, mis ei olnud Sinu tee, et kui Sina oma mõistmisega aru ei saanud, siis ta tegi nii, et Sina tegutseda ei saaks ning peatuksid ja mõtleksid, mis oli Sinu algne eesmärk Sinu enese jaoks.

Peatu ja mõtle: Millise eesmärgiga Sa alustasid tegevust? Mis oli see põhjus, miks Sa valisid astuda? Mis oli see väärtus, mille Sa enese jaoks sellest valikust leidsid? Mida see samm Sinule andma pidi? 

Otsi vastuseid enese seest ja Sa näed teed enese ees.


Marianne

Soomemaal


20.11.2018.a




esmaspäev, 19. november 2018

Hetkes peatunud kaader





Ma näen, mida Sina teed,
kuid ma ei tea,
milline Sa oled.
Ma kuulen, mida Sina räägid,
kuid ma ei tea,
millest Sa mõtled.
Ma kuulen Sinu sõnu
ja näen Sinu nägu,
kuid ma ei tea,
mida Sa tegelikult tunned.
Mina ei tea Sind.

Minul on Sinust üks pilt,
kuid see on väline,
pealispinda puudutav,
ehk rohkem polegi vaja,
sest olen juba kuulnud
ja korraks näinud.

Minul on vaja aega,
et enese elu elada.
Ma ei süvene
ega keskendu.
Ma ei peatu
ega mõtle,
milline Sina oled.

Mäletan peatunud kaadrit,
ühte nähtud hetke
ning sellest saadki Sina -
see on Sinu lugu,
mille kirjutan mina.

Kui ma siis leian aja,
jään peatudes seisma,
olen valmis kuulama,
kui tahad ennast jagada,
milline oled Sina
salvestunud pildi taga.

Sina mulle viipad,
kui mööda kiirustad.
Sul on kuhugi rutt,
kusagil Sinu elus käib stopper
ja toimub vist ajavõtt.

Mina võin ju endalt küsida,
kuidas ja miks Sa valid olla
just selline kui oled,
kuid vastust mina ei tea,
nii hetkes peatunud kaadri
Sinust kaasa võtsin endaga
ja nii mina tean,
et olemas oled Sina.


Marianne

Soomemaal

19.11.2018.a

pühapäev, 18. november 2018

Kui maskid öösel langevad






Elu on karneval,
värviline ja kirev ball.
On tantsijatel kostüümid
ja nägude ees maskid.
Muusika mängib
ja seltskond tantsib.

Kaikuv kellalöök
tähistab keskööd.
Maskid langevad,
inimhinged paljastuvad.
Seisavad alasti oma eheduses
halastamatute prožektorite valguses.

Pimedus on aetud nurka,
ta peitu pugeda proovib,
kuid ta ei pääse pakku,
sest talle ei ole enam kohta.

Pimedus raevunult paisub
ja inimesest välja paiskub - 
inimene oma valus
deemoniks moondus.

Valgus teeb haiget.
Üks rusika lauale lööb
ja nii enesele valu teeb.
Teine kaklema kipub
ja naabri pikali lööb.

Deemonil on jõud,
sest ta on raevus,
hinge rebestav valu
on kestev piin.
Jääb väline teele ette,
sest ennast ju katki ei tee,
et valu välja rebida.

Igas löögis on soov,
et lõppeks kord see õud,
valgus kustuks
ja pimedus taastuks,
sest inimesel on valus
iseennast vaadata.

Aeg edasi tiksub
ja taas tuleb hetk,
mil kell armutult
kahteteist tundi lööb.


Marianne


Soomemaal

18.11.2018.a

laupäev, 17. november 2018

Mis on eesmärk





Teele heidetud lant
peibutisena särab.
Kas konksu külge jääd
või ohtu märkad?

Kelle käes on õng,
keda ta püüab,
mida ta soovib,
mis on tema eesmärk?

Loodav kontakt,
ühendav side,
kas see on see,
mida näed
või vees
kalamehe peegeldust märkad.

Enne kui käe sirutad
ja kinni haarad
ning sööda alla neelad,
leia aega peatuda,
et endalt küsida,
kes on õngehoidja,
mis on tema eesmärk.


Marianne

Soomemaal

17.11.2018.a

reede, 16. november 2018

Tule, ole minu kaaslane





Puu seisis vaikselt
minu käte vahel.
Toetasin põse
karedale koorele.
Mets vaikis.
Minu hingamiskahin
ja südametukse
puuga tasa kõneles.

Tuul tuli
ja siis oli kohal.
Puu kõikus,
võra raksus,
kui tuul okstes
kinni jäänult rabeles.

Puud said omale hääle,
kui unest üles ärkasid.
Sosinal lausutud sõnad
mind õrnalt embasid.
Sulgesin silmad
ja ma nägin,
kuis astusin
läbi aegade
ühes puudega.

Ulatan Sulle käe,
kutsun Sind endaga kaasa.
Tule ma kõnelen,
räägin Sulle oma loo.
Minu hääl kannab
meid sinna,
kus kord kõndisin.
Kui kuulad,
siis selles loos
oled minuga koos.
Näitan Sulle seda,
mida tundsin
ja kogesin.
Minu sõnad on tee,
millel ühes kõnnime.

Läksin teele
ja olin avatud -
kõigil ja kõigel oli hääl
ja igalühel oma lugu.

Ole minu kaaslane
tule kõnnime koos,
Sinul on osa minu loos.


Marianne


Soomemaal

16.11.2018.a



neljapäev, 15. november 2018

Sa vajad kaotusevalu, millest kinni hoida, kui kardad muutustega kaasnevaid uusi kogemusi





Sa omad ühte pikka nimekirja, kuhu oled kirjutanud hulga lauseid, mis algavad kahel moel: Minul ei ole ... või Mina jäin ilma ... See on nimekiri kogemustest, mida oled soovinud omada, kuid Sa oled neist ilma jäänud. Sellelt lehelt vaatab vastu Sinu kaotusevalu, sest need on hetked, mil Sa oleksid võinud oma olemisest rõõmu tunda, kuid Sina valisid valu, sest kaotuse kibeduses ei suutnud Sa teisiti. Sa uskusid, et kui Sinul oleks olemas see, mida arvates end vajavat soovisid, siis alles oleks Sul põhjust rõõmustada. Sina ise valid, kas tunned rõõmu saadud kogemuse üle või kaotusevalu olemata jäänu pärast. Rõõm kasvab Sinu sees, kui omad midagi, mis teeb Sulle nähtavalt head meelt, siis tunned tänulikkust, et just Sina said selle kogemuse.

Kaotus on pimedus, kus näed vaid seda ühte, mida Sinul ei ole, kõik muu hääbub, kaotades oma väärtuse. Kaotades nutad, sest leinad ja Sinus on kurbus. Kaotus on Sinu põhjus ennast haletseda, tunda endale kaasa, et Maailm on nii ebaõiglane ja ülekohtune, sest jätab Sind ilma. Sa näed, et teised saavad ja omavad, kuid Sina ei saa ning see annab Sulle põhjuse neist eraldi seista ja vimma tunda. Sa ei saa ju iseennast süüdistada, et Sa ei pingutanud selleks, et saada saamata jäänu, sest Sa kaotasid selle ja seda ei ole olemas.

Sa tunned, et vajad oma elus tuge ja see abi peab tulema välise käest. Sina ise ei taha astuda ega valida. Tahad olla ja saada, sest oled olemas: „Andke mulle, sest mina tahan!” Kuid keegi ei torma tegema ega andma ja nii Sa ei saa seda, mida tahad ja nii kaotasid Sa selle, mida oleksid võinud saada, aga ei saanud ja Sul on endast nii kahju. Sa ei taha oma mugavusest lahti lasta ja soovid saada kogemuse Sulle sobival moel, et see oleks juba Sinu elus olemas, mitte, et pead ise astuma eesmärgi poole. Sa ütled endale, et alles siis saad minna, teha ja olla, kui Sul on olemas see, mida vajad. Kuid vajaminevat ei ole ja nii kaotad Sa selle, mida oleksid võinud omada. Sa jääd ilma, sest saamata jäänud kogemus oli Sinu tee eesmärgini.

Sinus on hirm ise astuda eesmärgi poole, sest siis ei ole Sinu Maailm enam endine. Sa pead ära minema hetkest, kus kõik on omane, et astuda uude, kuhu vana ei saa kaasa tulla. Sa soovid hoida alles seda hetke, mis on, kuid see ei ole võimalik. Olnu jääb seljataha ja Sa seisad uue lävel, mis on ootamatusi täis ja Sa ei tea, mida see Sinu jaoks tähendab, mida endaga kaasa toob, kuidas Sind ja Sinu elu muudab. Rutiin on raamid, mis Sina oma elule oled seadnud ja Sinu vabadus seisneb nende vahel elamises. Uus on veel paika panemata reeglid Maailmas, mis on ääretu ja seal Sina alles hakkad oma kohta otsima, kuhu sobituda ja enesele ruum luua. Hetk, kus kõik oli turvaliselt toimivalt ja harjumuspäraselt paigas, kaob.

Sa vajad kaotusevalu, et ennast haletsedes peita oma hirmu astuda, sest kardad muutusi uues hetkes ja nii kaitsed Sa ennast uute kogemuste eest. Sina ise oled ennast puuri pannud ja ootad seal, et Sinu eest hoolitsetaks ning antaks Sulle kätte see, mis on teisel poole võret. Kuid Sa ei saa seda ja nii Sa kaotad selle.

Puuri ega seinu ei ole. Sina ise oled enese poolt kinni pandud uks, sest Sa arvad, et nii hoiad Sa Maailma koos muutustega endast eemal, kuid tegelikult hoiad Sa iseennast oma Maailmas paigal ja ei luba endal ust avada, kuid takistades Maailmal siseneda ei lase Sa endal väljuda.

Sa ei saa kinni hoida möödunut, sest see on juba läinud. Sinule jäävad kogemused, milles on Sinu mälestused peidus. Sinul on aeg avada uks ja minna vastu uutele kogemustele, sest põnevad seiklused ootavad ees ja uue avastamisel sündiv rõõm kasvab Sinus. Rõõm on Sinu sisemine päike, mis kui kõditades paljaid varbaid ja taldu ajab Sind naerma. Sinus on helguse kergus, mis lainena levib ja Sinul on nii hea olla. Rõõm on vabadus olemas olla, luba endal vaba olla.

Sul tuleb endal valida ja tegutseda eesmärgi nimel, et saada kogemusi, mis on Sinu omad, et tunda rõõmu sellest, mis Sinul on, sest siis Sa näed, kuidas Sina ise lood enamat iseendale ja Maailmale. Sul on see, mis Sinul on ja sellest lood Sa ise oma Maailma. Sa ei kaota seda, mida Sinul ei ole, sest see on näiline ja kui ta oleks olnud Sinu oma, siis oleks ta Sinu elus juba olemas.


Marianne

Soomemaal

15.11.2018.a