Neljapäev, 31. jaanuar 2019

... et kõik ausalt ära rääkida ...





Ikka ja jälle kogen, et hoolimata sellest kui palju ma lugusid läbi olen käinud ja erinevaid hetki kogedes ennast mõistnud, ei seisa mul läbitu ometi meeles ning veel vähem taipan koheselt, miks ja kuidas. Oo ei, iga õppetund algab uuest algusest, justkui oleks tuul eelneva minema viinud ja tühjuse täitmiseks alles jätnud. Terve teekond tuleb läbida, et jõuda uue mõistmiseni, ükskõik kui pisike ta ka ei oleks on ta tervikule mõeldes nii oluline, et seda leidmata tuleb ja tuleb, läbi tunde, teadmiseni kõndida.

Koolipingis istudes sulgesin raamatud ja vihikud, astusin klassist välja ning läksin vaheaega veetma, kuid elus ma oma elust välja ei astu ja pausi ei pane. Kõik, mis on minu sees on igas hetkes kaasas ja kui tunne on elus ning võimas, siis värvib ta terve minu Maailma enese karva. See ei ole üldse lõbus, kui olen üleni sees. Vahel olen väsinud ja tunnen, et vot nüüd ebaõnnestun, sest kõike on nii palju ja otsa, millest haarata ei paista – pole sõna, millest algaks lugu. Kuid siis, kui ma enam ei jaksa ja jõuan kaosest vaikusesse, toimub läbimurre ja valgus paistab taas näidates kätte teeotsa, mis viib välja ja edasi. Korraga on kõik nii lihtne ja keerulisest saab selgus, milles joonistuvad välja mustrid ja teekäänakud, kus komistasin.

Taas kogesin, kui tunnetes kõndisin, et „Mina pean!” on nii võimas, kuid pea märkamatu lüliti, mis käivitab ületamiseks tunde ja kasvatab enese peale uusi „Mina pean!” käsklusi nii, et väga raske on leida selle kõige alt üles seda esimest ja pöörata ta ringi, et kohtuda sinna alla peidetud hirmuga. Tundes olles tegelen sellega, mis on minus pinnal ja elav – tunne ja kaos - kuid esimese „Mina pean!” olen varjudesse ära peitnud, et ma teda üles ei leiaks, sest ma ei taha oma hirmu endale tunnistada.

... et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb endale ausalt üles tunnistada - Miks ... ? ja Kuidas ... ? seejärel kukub kuhjunud koloss kokku, sest vundament sai oma hirmuga kohtudes lahustatud ...


Marianne

31.01.2019.a



Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Alasti ehedus ei paista alati ilus, kuid ta võib olla väga valus





Ma seisan mere kaldal ja imetlen tema mäslevat palet – meri oma tormavas raevus on veetlev ja kuidagi vabastav. Meri ka oma tuhande esimese moega on kütkestavalt ilus. Taas tulen ma mere juurde ja saan osa tema võlust. Meri uputab laevu ja maid üle ujutab, kuid ma mitte kunagi ei ütle ega mõtle, et meri iseendana olles on kole või inetu.

Ma seisan lagedal väljal keset tormavat tuult, olen habras ja kaitsetu, kuid tuule tuhin ja vihisev hääl köidavad mind temaga ühte. Ma naudin tuule puhanguid ja metsikuid iile, kui ta kiiresti vuhiseb mööda, mind lükkab teelt ja riideid sasib. Tuul murrab puid ja katuseid lennutab, kuid ma mitte kunagi ei ütle ega mõtle, et tuul oma eheduses on kole või inetu.

Mina, inimlapsena, võtan ühe sõõmu tunnetekaevust ja olen ehe, kui tundel lasen voolata. Täna ühe tunde endasse võtsin, nüüd siis tunnen ja olen. Ma ei meeldi enesele, sest mina olen inetu oma tunnete väes. Mina ei imetle oma enese raevu või viha jõudu, kadeduse rohelist sood ega solvumistest võsunud vimma, sest see kõik tundub koledamast koledam ja ma ei köida vaid eemale peletan. Sein ehitatakse minu ja Maailma vahele kui pilk keeratakse kõrvale, mind noomitakse või saadetakse minema. Ma pean õppima, kuidas ennast kontrollida, kuidas minu sees olemas olevat peita või varjata, kuid see on tõeliselt raske ülesanne ja sellepärast ma seisangi tuule piitsutavas raevus ning mere möirgavas laines, sest nemad on vabad oma eheduses. Mitte keegi ei seisa tuule ega mere teele ette öeldes – kontrolli ennast, sest Sina pole ilus, kui oled alasti iseenda eheduses!

Mul on halb enese sees, sest ma tahan seda, mida ma ei saa ning ma ei taha seda, mida ma sain – olemise tegelikkuse sees. Ma ei taha seista hetkes, mida mina muuta ei saa. Minu tahtmine on kõige olulisem ja sellepärast ei lase ma oma tundest lahti, sest see on Minu oma. Minu tahtmine on mulle kõige olulisem, sest see on Minu kontroll Maailma üle. Ma olen abitult õnnetu, sest ebaõnnestumine on valus – tundega käsikäes ühes olles olen must ja määritud, mina pole puhas ega ilus, vaid tuhmilt ja ilutult inetu.

Enese tunnete käes või teise tunnete ees pole kunagi kerge seista, sest tunne tuleb ja püüab puudutades endasse haarata. Tunne tahab mind paigast liigutada, otsides kohta, mille vastu murduda, et siis lahenedes rahuneda. Tunne on jõud, mis energiat kasvatab ja nii mind määrides mustab või puhtana särades ilusana näitab – see kõik olen mina ausas eheduses. See, millega maadlen tunde kasvades on uskumine, et mina pole ilus oma tunnete väes ning nii ma piinlen ja vaevlengi oma tunnete käes, sest ma ei meeldi enesele kui tunne läheb käest ja ta võrsub minu seest välja kasvades suuremaks kui mina.

Seda jõudu, mida ma kasutan tundele vastuseismiseks kasutan ma tegelikult tunde kasvatamiseks. Öeldes endale – mina ei taha oma tunnet – ütlen tegelikult – ma tahan tundele lahendust. Mina ei taha! ja Mina tahan! Kui tunne on suurem kui mina, siis ma ei saa enam temast mööda vaadata ja ma tuleb vaadata oma tundesse sisse, et teda vastu võtta. Tunde käes vangis olles mõistan, et minu õppetükk jätkub, sest eksam on veel sooritamata. Tunde ees seista on valus, sest see on minu enese halvavalt hammustav hirm, mis minul tuleb taltsutada.


Marianne

30.01.2019.a




Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Miks Facebook vahel hammustab





Kas Sa tead, et FB loob Sinu jaoks Maailma, milles käies tunned, et kontrollid seda enesele sobival moel – logid sisse ja välja, jagad seda, mida õigeks pead ja saad kätte kogu info, mida soovid saada, näed siia ja sinna poole ekvaatorit ning ulatud vaatama ja oma arvamust kirjutama kohe, kui tahad. Selles ülemaailmses, kuid piiratud Maailmas kehtivad oma reeglid – Sa jälgid pidevalt voogu, et teiste postitusi laikide ja kommentaaridega tähistada, sest usud, et siis jälgitakse ja laigitakse Sindki - Sa vajad suhtlust.

Kuid Sinu kontroll on ainult näiline ning sellepärast Sa tunnedki ennast vahel FB-s olles halvasti, sest tegelikult ei kontrolli Sina selle Maailma tulemust, aga märkamatult oled Sa omaks võtnud käsu „Mina pean ... !” - sest Sulle tundub, et Sinul puudub vabadus teisiti valida, sest siis Sa jääksid välja ja kõrvale, kui ei tee nii nagu reeglid ette näevad. Sul on hirm olla FB-s üksi, ilma jälgijate ja laikijateta, sest Sa usud, et siis oled nähtamatu. 

Tegelikult ei ole Sa selles suures nähtamatus Maailmas iial üksi, kusagil on ikka keegi, kes loeb ja vaatab seda, mida Sa tegid või kirja panid – Sina ei pruugi lihtsalt tagasisidet saada, aga just see ongi see, mida Sa ootad ja vajad – reaalset elulist kontakti. 


Marianne

28.01.2019.a

Pühapäev, 27. jaanuar 2019

Inimesed ei seisa oma piirides





Inimesed ei seisa
enam oma piirides,
kui päev on möödas
ja hiline õhtu käes.
Kohalik Ravintola
naervaid nägusid
on pilgeni täis.
Sumin ja jutuvada
kostab valjult
üle muusika.
Ilmed on rõõmsad,
jutud naljakad,
sest võimsat naeru
ruum äärest ääreni on täis.

Vaesed kehad
väsima hakkavad,
lonti põlved vajuvad,
trajektoorilt kalduvad,
sammud takerduvad -
tasapisi kaob kontroll,
aga naeratus ei kao
ja melu ei vaiki.

See, mis kindlalt püsti püsib
on täis või poolik klaas
kramplike sõrmede vahel.
Ühest ei piisa,
ka kahest on vähe,
rohkem on vaja,
et ennast lõdvestada.

Muusika saalis hõljub,
kui bänd mängib,
laulud on tuttavad,
sõnad nii omad,
et tunded elustuvad
ja inimesi muudavad.

Algusest alates
tuleb õppida arvestama,
teisi nägema
ja sõbrana naeratama,
jätma kohta
ja ruumi andma,
siis nüüd, siin
seda teha ei taha.

Inimesed ei seisa
enam oma piirides,
tantsuplatsil
või mööda kulgedes
nad iseendas elavad.
Nad tahavad põrkuda,
teist eemale lükata.

Igale ühele
on oluline,
mida tema teeb,
enam ei loe see,
et teine on ka inime,
kontroll kaob,
kuid naeratus jääb -
see on kasvanud külge.

Inimene päeval piire
asutab, teab ja peab,
öösel välja neist astub -
enam ei hooli.
Varjudes kasvanud tunded,
kehad ei lõdvestu,
pinge kasvab,
see pääsu otsib
ja lahendust vajab,
füüsilist tõuget,
väljaelamist nõuab.

Ise ei suuda,
vist ei oska,
sest seda ei õpetata.
Kõike silutakse
mõistmise
ja naeratusega,
kuid tunnetele,
mis inimeses kasvavad
vaba voli ja luba ei anta,
enne kui enam ei seista
oma piirides.

Kuidas olla nii hea,
et tundeid ei ärata,
kuidas olla nii vaba,
et tundeid ei ärata,
kuidas olla,
kui tunded ärkavad,
suuremaks kasvavad
ja piirid enam ei pea?

Öö on tavaline,
nii igapäevane,
sõber naeratus,
järgmine klaas,
tants ja muusika,
haigutav kuristik enese sees ...


Marianne

27.01.2019.a



Laupäev, 26. jaanuar 2019

Müstiline muutumine, mis muudab Sinu elu





See müstiline muutumine, mida tuleb oma elu muutmiseks teha on hirmutav, sest kardame, et me ei õnnestu, sest ei oska muutuda, et muutusi ellu viia, kuid tegelikult on muutumine elamise julgus teha samm kohta, mida me ei kontrolli.

Ometi meile tundub, et me ju astume kogu aeg, sest me ei seisa paigal, kuid tegelikult püüame või vähemalt proovime astuda sellisel moel või siis sinna kohta, kus tulemus on ette teada – see on meie enesekaitse, et hoida ennast turvalises paigas, kuid see on vaid näiline liikumine – nii liigume me füüsiliselt, kuid iseennast hoiame tagasi, sest ei soovi kartusest tunnete ees uut ja teistmoodi elu kogeda. Jah, me kogeme uusimaitseid ja kohti, inimesi ja hetki, kuid teatud piirides, ikka ja jälle kontrolli haarates. Me astume ja siis vaatame ringi, mida ja kuidas muudaksime, sest me ju teame, kuidas on paremine ja ilusamini, kuid tegelikult on see taas meie kontroll püüda muuta Maailma, et ise muutumatuna selle sees olla.

Me ju tõesti liigume edasi, kuid me tahame minna sinna, kuhu ise soovime, iseenda poolt valitud ajal iseenda poolt valitud kohta – see on meie valiku vabadus. Kuid siis on meie ümber ja meie teel sündmused või takistused, mis tõukavad meid teisale – sinna, kus on tundmatu ja kaardistamata ala. Me seisame vastu, protesteerime ja kurdame, räägime raskustest ja elu poolsest kiusamisest – meid sunnitakse tegema seda, mida me ei taha – astuma sammu, mis võrdub teadmatusega, sest selles kohas saab meie kontrollitav Maailm otsa – meie Maailm lõppeb selle piiri taga.

Meie kontrolli all olev territoorium on kui puur, kus kõnnime ringiratast. Tuul tuleb ja lükkab ukse lahti ning siis ta kõigutab meie jalgealust, et pudeneksime välja tegelikku vabadusse – sinna, kust läheb meie tee edasi. Haarame varbadest kinni, keerame selja ja sulgeme silmad, sest meis on hirm olla vaba. Meie elu peab oleme meie poolt kontrollitav, sest me soovime ja tahame kõike võimalikku, mis meile meeldib. Me tahame seda, mida me juba teame. Me oskame tahta seda, mida me juba teame. Me ei oska tahta seda, mida me veel ei tea. Me ei tea veel seda, mida me pole avastades kogenud – elu puurist väljaspool.

Tõeline elamise julgus on astuda just nii, et me ei tea, kuhu ja kuidas, mis saab edasi – lahti lastes kontrollist ja avades turvarihma teha hüpe tundmatusse – just see ongi oma elu muutmine, sest seal, selles tundmatus Maailmas, oleme me juba muutunud ...


Marianne

26.01.2019.a

Reede, 25. jaanuar 2019

Sinu sees on hirm olla vaba oma olemuse väljenduses II - lugu kui eksam







Kui Sina iseendana Maailmas väljendudes koged õppetunde, siis ennast kaitstes võid leida, et Maailm on Sinu jaoks ohtlik paik. Sa tunned, et Sa ei saa lubada endal vabalt väljenduda, sest igal Sinu sammul on tagajärjed ning sellest tulenevalt on Sul vaja kontrollida, et need oleksid Sinu jaoks sobivad ja õiged, kuid Sinu olemus on loominguline ja ettearvamatu ning seega Sa ei tea kunagi täpselt, kuidas Sa valid end väljenduda, nii otsustad Sa kontrollida iseenda olemust ning Sa teed seda läbi käskluse Mina pean!, kuid nii öeldes eirad Sa oma vaba tahet ja sunnid end vägisi tegutsema.

Sa annad endale käsu selleks, et hoida Maailma kontrolli all. Mina pean! öeldes ei luba Sa endal olla, sest usud, et kontroll ja piirid on kõige alus, mis hoiavad Sind turvalises paigas. Sa ei usalda ennast, sest ei ole kindel, et vabana olles on Sinu teod ja otsused Sinu jaoks õiged. Sa tunned hirmu muutuste ja muutumise ees, sest Sa ei tea, mis juhtub siis, kui Maailm muutub ega seda, kas Sa tuled sellega toime, saad hakkama ja õnnestud. Sa ei julge elule silma vaadata, sest Sina ei lase lahti kontrollist enese üle ega ole lihtsalt vaba.

Vabadus on hirmutav, sest see on hetk, kus Sa ei tea korraga enam midagi – mitte miski pole enam kindel ega jääv, sest kõik vahetub ja vaheldub. Sa ei tea, milliseks Sa muutuda võid ega seda, mis jääb Sulle alles, kui Sa lubad endale vaba olla. Sa ei tea, millele toetuda ega seda, mis Sind kaitseb, kui Sa enam ei keela ega käsi ennast. Mina pean! on Sinu püüd läbi iseenda kontrollimise kontrollida Maailma, sest Sa kardad lahti laskmist ja lihtsalt olemist.

Mida suurem on hirm teadmatuse ees, seda enam on Sinus sundust anda enesele Mina pean! käske ja seda suuremaks kasvab Sinu vastuseis enese sees - Ma ei taha, aga mina pean! Protesti kasvades tunned Sa viha nende inimeste vastu, kellel tundub olevat vabadus ise oma tegemisi ja olemisi valida. See on vimm, mis koguneb ja mürgitab Sinu olemist. Sa oled valvel, sest pead kindlustama enese turvalisuse – hoidma ja kaitsma ennast muutumiste eest. Sa väldid inimesi ja kohti, kes võivad äratada Sinus negatiivseid tundeid. Sa hoiad end solvumistest tulenevas vimmas, mis on Sind kaitsev sein välise eest, kuid tegelikult on see tõke Sinu enese ees, sest Sina ise pead olema kontrollitav. Maailma astudes ja seal olles Sa ei tea, mida Sinu sammud endaga kaasa toovad ja seega on turvaline hoida iseennast puuris ning kontrolli all. Kuid ennast puuris hoides hoiad Sa ennast oma tunnete sees. Kuid, kui Sa ei luba oma tunnetele vabadust tulla, olla ja minna, siis ei ole ka Sinul enesel vabadust – Sina oled iseenda valvur, kes kontrollib iseenda käitumist käskides – Mina pean!

Sa ütled Mina pean! kohas, kus Sulle tundub, et Sul ei ole vabadust valida. Sa ütled Mina pean!, sest Sinu loodud puurist puudub väljapääs. Sa vajad tunnet, et Sinul pole vabadust sellepärast, et Sa kardad vabadust – Sinul on hirm hetke ees, mil Sul puudub kontroll oma elu üle. Sulle tundub, et oled vaba hoides oma elu kontrolli all ja nii oled Sa vaba enda poolt loodud piirides iseenda poolt kehtestatud reeglite järgi. Sul on valik, kuid Sa kardad valida, sest tunned hirmu kontrollimatu vabaduse ees, kuid tegelikult Sa vajad hirmu, et kasvatada eneses julgust elamiseks, sest kui hirm kasvab Sinu sees nii suureks, et ellujäämise nimel tuleb astuda, siis ei ole enam oluline, kas samm saab õige või vale – Sa teed selle ära, sest enam ei ole ühtegi teist valikut.

Mida suurem on hirm vabaduse ees, seda suurem on Mina pean! käskude hulk, sest nii hoiad Sa ennast paigal ja kontrolli all. Sa vajad viha pingutuseks, et teha ära see, mida pead tegema, et siis elada nii nagu Sina seda tahad, kuid Sinu olemus ei väljendu kontrollitud vabaduses ja Sa tunned, et oled ära kadunud, sest Sa ei kuule ega näe ennast. Olles eneses kadunud, jäävad Sinu hing ja keha haigeks. Kui keha ja hing on haiged, siis puudub Sul võimalus teisiti valida, sest Sa pead ennast ravima – diagnoosist ja rohtudest saavad Sinu vabadusele uued piirid ja reeglid, mille sisu allub kontrollile.

Sina ise söödad end paksuks ja teed haigeks, sest siis oled paigal ja Sinus pole jõudu ega tahtmist, elu on raske ja hall paratamatus, millega pead leppima. Mida rohkem on Sinu elus Mina pean! käske seda suurem on protest, rohkem on viha ja vimma, sest Sa tunned, et Sinule tehakse liiga ja Sa pead end kellegi või millegi eest kaitsma. Sa ei astu enese vastu vaid selle vastu, keda või mida Sa Maailmas nähes tundeid kasvatad, nii kindlustad Sa selle, et Sinus ei ole kergust tulla, olla ega minna. Sina oled enese vang, kes tunneb end puuris olles turvaliselt hoituna.

Sa ei vaata ega hellita ennast – Sa ei meeldi enesele, sest tead, et oled enese looming – Sina oled selline, milliseks Sa vangis olles muutud. Sa määrad endale karistusi ja preemiaid. Annad präänikut selle järgi, kui tubli oled olnud või piitsa, kui vastu hakkad – siis oled süüdi ja häbistatud – Sa ei ole ennast väärt ega ära teeninud, sest Sa ei kuuletu endale. Mida rohkem Sa ennast kontrollid, et luua ennast selliseks, milliseks usud, et peaksid olema, et siis lõpuks saaksid ennast armastada, seda vähem Sa endale meeldid ja armastust ei leia Sa enese jaoks kusagilt – sest kui pole tulemust pole ka preemiat.

Mina pean! raskuse all vangis lohisedes kaotad Sa sära ja tuhmud. Sa ei armasta ennast, sest ilu on Sinust väljaspool, ta on seal, kus on vabadus värvidele ja loovusele, aga see kõik on kättesaamatus kauguses, ainult ühe sammu kaugusel. Sa tahad küll astuda, kuid Sinus on nii suur hirm olla vabana iseenda olemuse väljendus, et Sa keelad endale vabaduse. Oma kogemustest lähtudes usud end paremini teadvat, mis on Sinule õige ja vajalik, kuid vabadus on ettemääramatu avarus, kus Hing võib olemuse avanedes valida vabaduse lahkuda. Sinu Mina püüab kontrollida Sinu Hinge olemust, sest Sinus on hirm tühjuse ees, mis jääb alles, kui Hing lahkub – kui säde kaob, siis mootor vaikib – kaob ELU.

Sa peatasid solvudes aja kui küsisid - Miks Mina pean? - kuid selles kohas ei ole ega saa olla kedagi teist, oled ainult Sina ja Hing Sinu sees, see on teekond, mis tuleb käia parimal võimalikul moel. See on Sinu kasvamise teekond olles iseendaga iseenda sees ning mitte keegi ei käi ega läbi seda Sinu eest. Sa tead, et Sa ei jõuaks sinna, kuhu Sul tuleb ise, hetk hetke järel läbides jõuda, kui Sa ei astuks reaalselt oma teel ega kogeks kõike seda, mis Sinu osaks saab. Jah, sellel teel on valu, pisarad, väsimus, üksindus ja tunded, kuid seal on nii palju helgust, rõõmu, naeru, hoidmist ja armastust – see kõik on Sinu elu ja värvid sellel teel – see on valgus, mis kasvab ja kahaneb Sinu sees, sest Hing ise on valgus ja armastus, mis põleb just sellise leegiga, millisena Sa iseennast iseendas hoiad. Hing kuuleb, kogeb ja tunneb seda, mida Sa ise endale endas ütled ja teed – see on see, kuidas Sa iseennast hoiad ja armastad – see ongi see, mida Sa siia Maailma õppima tulid – kuidas ennast hoida ja armastada.

Sa uskusid, et oled kingituseks kõigile teistele, sest just nende pärast pidi Sa Maailma sündima, siin olema ja kõike kogema. Sa ei saanud seni aru, et siia aega tulek oli võimalus ja kingitus Sinule endale, et Sina saaksid õppida ennast armastama ja hoidma. Alles siis, kui Sa mõistad, et ennast austades ja hoides oled kingituseks iseendale, sest see on Sinu võimalus olla olemas värvidena, saad Sa aru, et läbi selle oled kingituseks Maailmale, sest Sa ei ole enam koormaks vaid oled kergusena olemas.

Kas Sinus on julgust tunnistada iseendale ja Maailmale, et Sa meeldid iseendale olles selline, milline Sa oled ausalt ja ehedalt olles. Alusta sellest, et märkad kohti ja hetki, mil Sinu tegevus lähtub käsust Mina pean! Küsi endalt, miks Sa pead tegema seda, mida tõttad tegema – peatu ja mõtle. Mis on tegelikult selle käsu taga? Milline hirm seal ennast peidab? Kas Sa tõesti pead või Sa võid, sest Sa tahad seda teha või tegelikult ei tahagi – vali, sest see on koht, kus teha valik, mis lähtub sellest hetkest ja Sinust endast.

Vee olemus on üks erinevates vormides. Hinge olemus on üks erinevates väljendustes. Hing ei muutu ega muuda, ta valib vahelduse värve ja kuju vahetada – ta on tuul, on päike, on vihm, on äike – Sinul on vabadus olla see, milline Sa valid olla – kõik on võimalik, kui Sa valid vabaduse.


Marianne

24.01.2019.a


Milline vabadus - kas tahtmiste täitumise paradiis või olemine olemuse väljendusena





Kohas, kus ma tunnen, et pean olema, tahan omada kontrolli, et kindlustada enesele vajalike muutuste läbiviimine, et nii takistada sundust ise muutuda. Kohas, kus ma tunnen ennast vabana ei soovi ma omada kontrolli, sest seal ma ei vaja muutusi või siis usun, et olen võimeline muutusi iseendale vajalikul määral looma. Kohas, kus ma pean olema, tahan omada kontrolli, et läbi selle katsuda piiride pidavust, mille raames olen vaba. Kohas, kus ma olen vaba tean, et mul ei ole kohustusi ja seal ma olen sellisena nagu tahan, siis kui tahan. Kohas, kus mina pean on mul kogemused, et kohustused on takistusteks ja tõketeks minu teel ning need takistused on piirid, mida pean ületama ja kõrvaldama, sest nende sees tunnen end ahistatuna – ma tahan olla vaba.

Väline vabadus on tegelikult näiline, sest kõik võib muutuda juba järgmises hetkes. Väline vabadus on olemine kontrollitult, vahe on selles, kas piiravad raamid ahistavad või lasevad vabamalt hingata. Minu Mina vajab kontrolli, et luua endale sobiv keskkond, kus viia ellu oma tahtmised. Minu Hing on see, kus on vaba vabadus, sest kõik väline võib hetkega laguneda või kaela kukkuda, kuid seda, mis on minu sees ei võta minult keegi ära. Mitte keegi ei saa kontrollida minu mõtteid, tundeid ega olemist, mina ise teen seda, kui lasen oma Minal võtta juhirolli ja jätta talle arvamus, et ta teab, mida ta teeb.

Ma otsin vabadust väljast, et olla keskkonnas, kus keegi teine ei määra ega keela mind, kuid kui teisi ei ole, siis teen seda ise ja üsna edukalt – panen ise endale paika piirid ja reeglid, mis hoiavad mind kontrollitud vabaduses. Vaba saan ma olla läbi oma olemuse väljenduse ka siis, kui mul ei lasta väliselt vaba olla või ma ise keelan ja käsin ennast – ainus tegelik ja tõeline vabadus on olemas minu enese sees. Kuid ometi on minus nii suur tahe luua endale minu tingimustele vastav kontrollitud vabadus – minu tahtmiste täitumise paradiis.

Kui ma ütlen oma tahtmiste e soovide kohta – okey, ma siis enam ei taha – ei tähenda see seda, et ma oleksin andnud soovile vabaduse, vaid nii öeldes ma loobun temast – see on solvunud laps minu sees, kelles kõneleb lootusetus – ma ei usu, et ma saan soovitu ning nii ma lohutan ennast, tehes ettevalmistusi, et tulla toime hetkes, kus kogen tegelikkust.

Olla vaba, lubada endale vabadust kogeda, lasta vabaks on raske, sest usun, et see on kui hüpata tundmatusse teadmata kuhu ja kuidas ma maandun. Keeruline on olla vaba, sest nii palju on minus seda, mis kohtub Maailmaga – keha, sammud, sõnad – need on reageeringud olles vastuseks või saades vastuseid – nad kõik vajavad läbi kontrolli määramist ja seadamist, mida on võimalik teha reeglite ja raamidega. Kuid ometi on minu sees koht, kuhu ma ei ulatu, mida ma ei suuda hallata ega hoomata, sest ikka ja jälle võin enesele öelda, et ma üllatasin ennast kohas, kus minu seest kostsid laused, ma tegin liigutuse või valisin tee, mida ma ise ei osanud oodata, sest see lendas minu seest välja nii ootamatult ja ettevalmistamatult. Selle tulemusel olin ma ise jahmunud, kas meeldivalt või mitte see olenes tagajärgedest ja nii ma, kas rõõmustasin enese üle – vau, kui lahe ma olen – või keerasin pilgu kõrvale, sest ei tahtnud näha ega tunnistada seda, milline ma olla võin.

Minu sees on koht, mis ei allu minu Minale ja just seal ongi peidus vabadus. Minu Mina püüab seda kontrollida, sest ma ei oska veel oma vabadusega toime tulla ning seega ma ei luba vabadusel voolata. Ma panen ta lukkude taha või vähemalt proovin seda teha. Uurin ennast otsides vastuseid küsimustele Miks ...?, et teada saada, milline ma olen. Ma tahan mõista ennast, kuid tegelik vabadus ei ole määratletav ega piiritletav. Vaba olla tähendab ausalt iseendana olemist - kohtumine olevikuga hetkes, mil ta laotub ja olemine mõtlemata tagajärgedele, soovidele või tahtmistele. Kuidas kohtuda olevikuga vabana olles ja võtta teda vastu nii nagu ta on, püüdmata teda muuta, et vältida enese muutumist.

Hetk vahetus ja ma olengi juba teine, sest sekund või kaks on eelnevast möödas – üks juuksekarv poetus, kõht korises, ma reageerisin tundega – kõik see on muutumine ja tõdemine, et mina ei seisa muutumatuna paigal. Kui filmida oma elu ja ennast selle sees sekund sekundi järel, siis on muutused silmaga nähtavad, kuid reaalsuses ma ei mäleta tegelikkust vaid tundeid, mis salvestuvad mälestustes ja ennast nende sees seismas. Aeg möödub, sest hetk vahetub, kuid ma tunnen, et mina ei muutu, sest ma olen ja jään iseendana seisma – salvestunud hetkena kõige sellega, mida kaasas kannan. Muutused on valulikud, sest nad tulevad läbi murdumiste – ma murdun, sest annan vabaduse Hingel olla vaba ja ta sirutab ning avaneb – see on minu Mina, mis kontrolli leevendades praguneb ning ma koorun uuena, udusulis olles õrna ja haprana - ma kasvan seest välja, kui olen liikunud väljast sisse.


PS Proovi ühe käe sõrmedega teise käe üht sõrme ringikujuliselt liigutada. Sa hakkad liigutama oma mõlemaid käsi ja õlga, teisel juhul hoiad kätt pinges, et suuta teha seda, mida proovid, aga luba sõrmel ise vabalt liikuda ja ta teeb üsna ilusaid ringe. Sama on iseenda ja Maailma kontrollimisega – jäta sõrmele st iseendale alles tema vabadus ja ta liigub ise nii nagu tema seda oskab teha, kuid kontrollides tema tegevust pead kasutama jõudu.


Marianne

25.01.2019.a

Neljapäev, 24. jaanuar 2019

Valguse kinnas – puhastus





Sinu käes on Valguse kinnas, millega silitad üle enda otsides võõrast, mis on kui kaan kinnitunud Sinu külge. Leides võõra energia eemalda ta enda küljest Valguse kindaga ja heida kaan valgusega täidetud ämbrisse. Lase kindasse imenduda mustusel, mis haavast nõrgub, vajadusel vaheta kinnast. Punase vere voolades puuduta haava Valgusega ja jälg kaob. Kui võõras energia on mõne Sinu osa justkui neelanud, siis koori see kui sukk endalt ära ja pühi kindaga seni kuni mustust veel järel on.

Pühi ja silita Valguse kindaga üle kogu oma keha, nii leiad Sa üles kõik võõra energia, mis Sinuga kaasas on käinud.


Marianne

24.01.2019.a

Kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Kas tõesti enesehaletsus või on see leebe lohutus





Sinu elus on kohad, kus Sa tunned, et Sul on endast väga kahju. Selles kohas reageerid Sa tundega, millest arvad endal abi olevat – oled kurb, vihane, lohutamatu, ängistunud jne. Selles kohas Sa, kas tõmbud endasse või voolad välja. Selles kohas seistes mõistad oma õppetunni hinna suurust, Sa tajud, mida see Sinu jaoks maksma läks või läheb.

See on koht, kus Sinu Hing ütleb Sulle - Peatu, Sa vajad lohutust -see on hetk, kus Sinul tuleb olla ja ennast hoides lasta pingel lahtuda. Kuid Sina usud selles kohas, et endast kahju olemine tähendab enesehaletsust ja see ei ole Sinu tee, vaid nõrkade tunnus ning selleks, et iseendale ja Maailmale tõestada oma tugevust, ütled Sa endale – Mina pean! ja asud võitlema iseenda nimel iseenda vastu, kuid nii tehes ei luba Sa endale lohutust, Sa keelad selle ära.

Hing Sinu sees on Sinuga üks, luba tal ennast hoida. Hing teab Sinu õppetunni suurust ja hinda – kogemuse valu ja võlu. Pane päriselt või mõttes käed enese ümber ja luba endal olla. Tunne ja tunneta seda, mis Sinus on ja milline Sa oled, ole lihtsalt olemas. Algul oled Sa tõrksalt kaitsev ehk isegi jonnid, sest tahad suuta tugev olla – Sa tunned end üksinda olevat – Sina pead, sest Sa usud, et teisiti ei ole võimalik. Sa lähed jõuga Maailma ja enese vastu, et edasi astuda.

Tasapisi Sa rahuned, meeled tasanduvad, keha lõdveneb soojenedes ja Sa usaldad avaneda, et lohutus vastu võtta. Sa lähed talle vastu, liikudes seest välja ja viid lohutuse väljast sisse, kõige sügavamasse kohta endas – viid valgust oma Hingele. Sinus on teadmine, et Sa ei ole üksi – Sina oled iseendana iseendas. Sinu keha hingab välja, pinge lahtub. Keha tänab Sind, et võtsid hetke ja lubasid endal olla sundimata ja lõhkumata ennast – hoides leebes lohutuse ja armastuse paituses. Kui pisarad voolavad, siis luba neil tulla, see on Sinu enese kergendus, et Sa kuulasid ja mõistsid ennast.

Mina pean! on Sinu vastuseis kohas, kus sa ei luba endal tunnistada, et Sa pole nõrk vaid Sa vajad lohutust, sest Sinu kehas on pinge, mis läbi tunnete otsib väljapääsu. Ühe õppetunni hind on see, mida Sina saadud kogemuse eest maksad. Kas see on valu või võlu, mis Sinu osaks sai? Kas see tähendab, millegi ära andmist/ ilma jäämist, millest Sa ei suuda loobuda või kingitust, mille võtad tänuga vastu. Lohutus on luba olnul minna, sest Sina ei vaja teda enam – ta juba oli.

Õppetunni hind on see, mille Sa maksid, et jõuda sinna, kus Sa oled sellisena nagu Sa oled, kõige sellega, mis Sinus ja Sinuga olemas on. Sa mõistad vahetuse tähendust – selleks, et siiani jõuda tuli Sul, midagi ära anda – Sinu and on kingitus, mille saad ära anda ise alles jäädes ja see, mille Sa vastu saad on VÕTI, mis avab uue ukse – sulgedes ühe ukse avasid Sa teise – Sa sulgesid mineviku avades olevikus ukse tulevikku.


Marianne

23.01.2019.a



Teisipäev, 22. jaanuar 2019

Ränd ajas – Siis kui selgust veel ei olnud





Täna

Veel on lõpetamata lugu,
lahtised otsad
kütkes hoiavad,
kammitsevad jalgu.
Tahaks juba lennata,
vabadust nautida,
astuda ja valida -
olla valikutes vaba.

Silmapiiril näen
üht sinilindu,
sooviksin ta püüda
ja omale hoida,
kuid temani ei ulatu,
see unistus jääb kaugele -
ma ei saa olla seal,
kus ma olla tahan.
Lindu päikeses näen,
kuid teiste omana
saab neile koduks ta.
Olen kurb, sest jään ilma.

Tuleb mõte lahti lasta,
vabaks anda
ja lubada lennata -
nii väga tahaksin teada,
mis saab edasi ..

Ränd aegade taha

Taas hirm pääseb voolama
aegade tagant valla,
toob pisarad ja hääle kaasa,
ulatub sügavale alla.
Hoopis teisiti kui varem,
täna sagedus on teine,
muutunud on toon,
kuid puhas tunne -
see on HIRM,
mille vallandas
sõna „Oota!” -
püsi paigal
ja vaata,
mis kusagilt
veel üsna kaugelt,
tuleb ega ole kohal.

Seista ja oodata -
nii hirm on minus
ja minu kehas.
Kui tulevik oleks möödas,
juba ära olnud
või jääks olemata,
tunneksin end teisiti,
oleksin vaba ma,
kuid teadmatus
toob hirmu endaga,
sest usun mul tuleb karta,
millestki jään ilma,
kui tulevik on täna.
Ma ei usu, et olen hoitud,
sest mina olin vähem.

Kuis armastada,
kui kaotan.
Kuis vihata,
kui armastan.
Taevas on tähed ja kuu,
mille all istun üksinda.
Ma näen ja tean,
et aeg jõuab varsti kohale -
seni ootan.

Kuis uskuda,
mida loota
tolles ammuses ajas,
mil elasin tulevikuta.

Hirm tuli kaasa,
kandus läbi aja.
Mina täna,
siin ja praegu
olen ka see,
kes ma olin ammu.
Täna on mul keha
ja mul on hääl.
Puzzletükk sai paika,
minevik avanes,
kui siin ja praegu
tundsin sama,
mis hirmu kasvatas
17. sajandi mägises Andaluusias,
seal kauges Hispaanias.

Eile ja täna

Ma näen iga päev,
aga ma ei ulatu
kinni püüdma sinilindu.
Siin jõgi on vahel.
seal uks oli lukus.
On ääretu avarus,
külm üksindus,
seltsiks valged tähed,
koer ja aeg,
mis otsa ei saa,
sest tulevikku ta ei kustuta.


PS Ma ei ütle, et minu tee on kerge. Ränd ajas, hüpe minevikku, oli ootamatu, kui avanemine mind hirmu voolu suunas. Oo ei, kerge ta ei ole, aga üllatusi ja ootamatusi on sellel kuhjaga ja ajab üle ääregi.


Marianne

22.01.2019.a



Esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Lumelummus





Lumine väli on külm ja kõle,
sinetav valgus kumab tast läbi,
ümberringi kõik on sile,
ei ühtegi märki ega jälge,
et keegi siin oleks olnud.

Tuul käis öösel üle Maa,
pühkis lund kui luuaga,
silus eilsed jäljed
ja tasandas kraavid.

Udulaam voogab ja läheneb,
jäisus põski ja nina näpistab,
külm lööb hinge kinni
ja pisar kokku liidab ripsmed.

Lumi see on külmunud vesi,
hangedes koos on helbed,
igaüks neist erinev ja kaunis,
see siin on jäise maailma ilu.





Tõusev päike
toob soojad värvid kaasa,
päikesekiirte valguses
algab värvide pidu.
Uue päeva alguses
valevas valenduses
avati kirstallide näitus.


Minu jalg teeb lumele
esimese jälje,
astudes vajun sisse
sügavasse hange.
Nuta või naera,
edasi ei pääse
ja välja ei saa.
Õnneks on olemas koer,
kel jõudu on rohkem,
ta lumest mind välja veab.

Meist jääb maha
sammudega kaetud maa,
aga ees on valendav lumi,
ikka veel nii veatu
ja süütult puhas on ta.


Marianne

21.01.2019.a