Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Olemas olev



 

On olemas see, mis on olemas, kuid ometi elab, tegutseb ja reageerib inimene nii nagu oleks olemas ka kõik see, mida enam või veel ei ole ning kõik see, mida ta vaid oskab ettekujutada.


Marianne

20.01.2022.a

Kolmapäev, 19. jaanuar 2022

Hülgamise kogemusest kinni hoides

 


Katki astutud Hingesid ääretu laotus on täis. Veel enne, kui oskame hinnata teist inimest – võtta ta vastu kingitusena - oleme ta kiirustades hüljanud. Hülgame inimese, kui ei ole saanud teist käsutada/ kasutada nii nagu vajame ja tahame. Oleme ise ennast, hüljates, katki astunud.

„Mina ei ole piisav!” ütleb inimene ja klammerdub, hirmu tundes, millegi või kellegi külge. Enese kaotuse võimalus näib nii suur, et ei suudeta mõista seda, kuidas kõrvalolija, otsides vastust ise endale, igatseb või vajab veel midagi või kedagi. See on ebakindlus – kaotuse võimalus, et teine ei jää või ei tule tagasi, kui too leiab üles või käib kogemas seda, mida vajab. Hirmust tulenevad mõtted, vaatenurgad ja teod on korduva kaotuse kogemuse ähvardav eelaimus – ennast isetäitev ennustus, et ühel hetkel kaalukauss vajub ja ollaksegi taas see, kes on hüljatud.

Kogedes kaotust ja tundes ennast hüljatuna, on inimesel ise endast kahju. Ta kahetseb – see on viis, kuidas tulla toime teadmisega, et enam ei ole. Kahetsus hoiab inimest paigal, ootamas, et ehk ei ole otsus lõplik ja veel on alles võimalus, muutes minevikku, vahetada välja olevikus kogetavad tagajärjed. Kahetsus on enese süüdistus – kui oleks olnud, tehtud, osatud, jäetud olemata, tegemata - siis, ei oleks seda, mis on. Enese suutmatust kogedes, kasvab viha kellegi teise vastu, et saada juurde jõudu, olla olevikus oleva vastu.

Lahti laskmine tundub inimesele vahel hülgamisena, sest need on murrangulised hetked, mis tulevad ootamatult ja muudavad olemist, tegemisi, kohustusi ning saamist ja just selletõttu ei võeta sageli seda kogemust vabatahtlikult vastu. Lapsele öeldakse - „Oled suur – vastuta ise, tee ise, ole ise, saa ise!” See on ehmatav enese kaotus, kui korraga ei olda enam see, kes oldi. Kes siis ollakse?

Turvatunde tagasi saamiseks on vajadus olla hülgajaga, enese tähenduste järgi, tuntavalt ja nähtavalt ühte seotud. Hüljatut jääb saatama vajadus, saada oma olemine tagasi, senikaua, kuni ta ei ole andnud enesele teist tähendust. Hüljatu täidab ise endale antud ülesannet - ta peab kinni hoidma sellest, kes saab ja/ või tahab temast lahti lasta. Hüljatu teed tähistab vajadus - suuta olla, iga potentsiaalse hülgaja jaoks, õige, et temast hoitaks, tuntavalt ja nähtavalt, kinni.

Enese kaotuse ees hirmu tundev inimene klammerdub külge. Ta usub, et kui õieti hoida ja õigena olla ning vajadusi täita, siis minevik ei kordu. Ta püüab olla täiuslik st täita teine enesega – omada tolle teise jaoks kõiki külgi, ennetada, anda kätte soovitu, et ei oleks kohta puudusele ega sünniks ära minemise mõtet, vajadust uut jahtida, igatsuse järele astuda, kohta tühjusele ega võrdlustele. See on proov olla teise vari ja peegeldus – õigena see sama.

Ükskõik, mida tehakse, enese jälg jääb järele. See on piir, mis eraldab ühte teisest. Ka teise kõrval olles, ise endana ära kadudes, jäädakse ikkagi alles – see on enese tunded ja mõtted, olemine ja kogemine. Enese sees on üksindus, üksi olemine – enese hirmud. Neid ei saa ära kustutada ega päriselt ära kaotada, sest inimesel on elav, reaalsust vajaduste põhiselt muutev, ette kujutlus ja tema teed laotuvad, segaseid mustreid põimivate, uskumuste järgi.

„Mina ise olin see, kes ei osanud kingitust hoida. Pillasin selle katki – sain karistada. Kaotasin õige ja puhta inimese rolli – olen vale ja määritud – olin valgus, mille ise kustutasin.”

Hüljatus on enese kahetsus – kui saaks uue võimaluse proovida, ära olnu korda teha, siis jõutaks teise lahenduseni. Kahetsus kõnnib jalus – inimene ei saa muuta olnut. Süütunne riputab ennast kaela – jäädakse igavesti – halvaks, valeks, häbiks. Häbitunne sunnib ennast ära kaotama – Mina Olen! - hoolimata aja kulust ja edasi kasvamisest, jääb teo ja inimese vahele võrdusmärk.

Hülgamist kogedes tunneb inimene lahti laskmise valu ja ta otsustab - Hülgaja on vale – ning eraldab ise ennast. See on ennast kaitsev tegu – laiuv vahe ja pidav sein vahele. See tegu teeks justkui ise ennast tugevamaks ja puutumatuks, kuid tegelikult, määrab üksindusse ja hüljatust kogema. Inimene ei julge kokku astuda ega koos olla – sel juhul oleks ta, hülgamise, andeks andnud ja peaks oma mälestusest lahti laskma – hülgaja võidab.

Hüljatu mälestus, oma kogemusest, on alles, sest tema käest ei ole vabandust palutud. Seal - ära olnud hetkes, ei ole tema käest kinni võetud – hüljatu ei ole hoitud. Hülgaja läheb edasi nii nagu ei oleks mitte midagi olnud ega tema teinud. Hüljatu vajab hoidmist ja lohutust, et enese kangus leebuks, jonn lahtuks, viha vaibuks, et oleks julgust avaneda ja vaba olla.

Hüljatu ei anna ise iseendale andeks, õige, hea ja puhta inimese rollikaotust. Oma patte on raske kanda, enese vead teevad rüü auklikuks. Kantakse ise ennast, kui pattu, kahetsevat risti kaelas. Kõik teod on kusagil kirjas – seega nad ei kao ega unune. Jäetud jäljed ei ole rannale kirjutatud – meri ei uhu liiva siledaks – ei ole lootust, et olnu oli ära.

See, et inimene saab võimaluse ise ennast proovida, ei ole hülgamine. See, et vana aeg, olnu kordamine ja korduv kogemine, kui näiliselt kindel tee, saab otsa, ei tähenda hülgamist ega kaotust, vaid ise enese kogemise võimalusi. Elavaid kingitusi – teisi Hingi – ei saa, ainult enese jaoks, kinni hoida. See, mis ei ole oma, see ei ole oma. Kui enam ei hoia olnust või näilisest kinni, siis on võimalus vaadata ringi ja valida – tee läheb edasi. On olemas järgmised võimalused, proovimist ootavad lahendused – see on ise olemas olemise vabadus.


Marianne

19.01.2022.a



Teisipäev, 18. jaanuar 2022

Hüljatud inimene otsib oma tundele autorit

 



Pean varjama oma tundeid. Pean nad ära peitma, siluma, varjutama. Tegema seda hoolimata sellest, et nad on olemas ja välja punguvad. Igal olemisel on tagajärjed ja sellepärast ei ole mina see, kes ütleks – „Just nüüd ma vihkan Sind! või „Praegu Sa ei meeldi mulle, sest tegid haiget.” või „Ma ei taha Sind näha, sest just nüüd oled viimane, kellega koos olla!” või „Ma tunnen Sind vaadates kadedust, sest Sinu kõrval kogen ennast väärtusetuna.” jne ja jne.

Kuna mina ei taha kogeda ettearvamatuid tagajärgi, siis ei saa ma olla avatuna ehe – mina ise ei luba seda endale. Seega, ma proovin mitte olla see, kes ma olen ja mitte tunda seda, mida ma tunnen. Kaotan iseenda enese sisse ära ja pealmine pool peab olevale vastupidine olema – ära pettev, vastuvõetav, korrektne, inimese sõbralik. Kuidas selline olla, kuidas seda saavutada, kui mina ei tunne ennast hoituna? Mina ei ole hoitud, sest mind hüljati - mina ise tegin seda. Mina ise hülgan iseennast, kui ei austa enese olemist, vaid selle asemel pean tähtsamaks teist. Seda teist, kelle puudutuse peale tunded ärkasid. Seda teist, kellega ühes olles tunded kasvasid suuremaks, kui mina ise. Vajan lahendust, otsin väljapääsu enese seest.

Kumb ma siis olen? Kas see nägu, keda nähakse väljastpoolt vaadates või see olemine, kellena tunnen end enese sees? See on paradoksaalne valik, sest kui ütleksin ennast sõnadena välja, siis võetaks seda isiklikult ja enese sammu tulemusena, kogeksin enese tagajärgi nii sees kui väljas isiklikult. Kuid, kui jätaksin välja ütlemata, siis kogeksin ennast ikkagi isiklikult. Vastupaiskuvate tunnete ootus ja nende kogemine on hirm ja vabaduse kaotus. Kaotuse ees hirmu tundes, ma ei tegele tundega hetkel, mil see on avatud, vaid selle maha surumisega ja hea või tundetu näo tegemisega.

Ma kardan tunnetes inimest, sest ma kardan olla tema tunnete autor. Tunnet tundva inimese vastas seisan süüdlasena ja tunnen hirmu karistuse ees. Tundejõud kasvatab energiat ja annab tundvale inimesele võimu juurde – kardan tundeid tundva inimese reaktsioone ja tema sõnu, mis mind õigusega nimetavad. Teise poolt jõuga väljaöeldud sõnad - „Sina oled ... !” - oleksid justkui lõplikud ja jäävad otsused, sest kui olen, siis on kestev olevik. Olen see, kelleks nimetati, seega olin ära see, kes enne olin ja sellepärast tundub, et mina ise, ei saa enam kunagi ära olnud olemist tagasi.

Ma vajan kaitset, enesekaitset. Ma ei taha tundeid tundvat inimest näha ega tema vastu puudutusi kogeda. Tundev teine, oleks kui minu enese looming, mis läks aia taha. See ei ole mina – see on vale tulemus. Kui teine tunneb, siis mina ei taha ennast temaga ühes tunda – vahe peab jääma vahele. Teine ei tohi ulatuda puudutama ega tulla minu sisse. Kuid tundub, et tundev teine tahab, et ka mina tunneksin – võtaksin temalt vähemaks, parandaksin tema olemise ära. Kuid ma ei saa seda teha, sest ühes olles, saab meis mõlemais olema. Enese sees puudutust tundes, võtan tunnetelahingu vastu ja reageerin vastu. Tunnete tundja ei jää eraldi seisma – ta reageerib, sest tunneb ja andes tähendusi, reageerib veel enam ning võtab vastu otsuseid, kuidas ennast kaitsta ja asub neid realiseerima.

Me mõlemad reageerime, et suuta olla teisest üle. Me mõlemad tahame, et teine lõpetaks oma tunnete väljanäitamise ja tegeleks ise endaga enese sees – nähtamatult ja salaja. Teine peab olema see, kes kaotab oma tunde ära, sest me ei taha anda ära ruumi, teise tundele, ühise MEIE sees, sest iga üks on iseendale olulisem ja tunne, mis häirib enese olemist, on olevas hetkes kõige olulisem. Me sõdime tunnetega, teine teise vastu, et võita – teha ühine ruum enese omaks. Vajame oma tundele lahendust – seega otsime autorit, kes võtaks vastutuse ja teeks meid korda – parandaks tehtud vea ära - me vajame teist, et teha ennast korda.

Tunnetega sõdides, ei taha keegi olla tunnete autor. Kui, Maailma sees, ollakse enamjaolt oma loomingu üle uhked ja näidatakse enese seotust suurelt ette ning öeldakse kõva häälega välja, siis tunnetemaailmas ei astu keegi vabatahtlikult ette, et võtta vastu sõnad, mille tähendus on – „Sina oled see, kes on mind segava, häiriva ja valeks muutva tunde autor!” Ei taha olla tunde autor see, kes kogeb ega ka see, kes toetas puudutusega. Tunne on, elab ja segab, kuid pole kedagi, kes võtaks vastutuse – „Ei ole minu – see on Sinu!” – justkui oleks tunne üleloomulik nähtus, mis ise sündinud.

Tunne sündis kahe või enama muutuja koosmõjul, kuid tundest lahti saamiseks on vaja omajagu tööd teha – enesega. Inimene ei taha, tundva enesega, üksinda olla – on hirm jääda tundele alla. Tundepimedus tundub kuristikuna, millest ei ole väljapääsu. Tundev inimene vajab tundest vaba ruumi, et oleks olemas koht, kus seista tundest eraldi, et näha valgust ja luua selgus enese sisse. Tundev inimene vajab toetust iseendale, kuid kogeb hülgamist. Tal puudub toetus, kui ei tunnistata tunde olemas olemist – tunnet eitatakse või proovitakse sellest teise tundega üle olla. Ei ole kedagi, kes ulataks käe raskel hetkel ja toetaks libedal teel. Ei ole kedagi, kelle jalad peaksid, pea jääks selgeks ja süda armastavaks. Ei ole kedagi, kes võtaks vastu tunde.

Senikaua, kuni tunne on olemas – teema ei kao. Inimene, kes on, oma teed käies, kaotanud turvatunde – on hüljatu. Ta koges hülgamist, kui väljendudes ennast tundena, võttis teine teda isiklikult ja tundis ka - vastu. Hüljatu varjab oma tundeid uue hülgamise hirmus. Hüljatu sõdib tunnetega uue hülgamise vastu. Ta vajab esimese asjana kinnitust sellele, et on kindlalt hoitud ja turvas ning alles seejärel, lubab ta endal mõelda tunde olemas olemisele - võimalusele, et lool on teised küljed olemas.

Inimene on see, kes on seotud ja enamuse oma ajast veedab ta teiste inimestega ühes. Kui ta, hülgamisehirmus, on õppinud oma tundeid eitama, varjama, ülekirjutama, ära kustutama, siis asub ta, tuntavalt olemas olevale, tundele autorit otsima. Tunnet tundev inimene vajab vastutuse võtjat, süüdlast, vaenlast – see on enese tegevuses hoidmine ja vaba ruumi otsimine, et leida koht, kuhu ja see keegi, kellele oma tunne ära anda. Tundele autorit otsiv inimene ei vaata oma tundele otsa – see olen mina ise. Ega küsi - „Mida ma kardan? Mille tõeks saamine on nii hirmus, et ma vajan tunnet?"


Marianne

18.01.2022.a

Esmaspäev, 17. jaanuar 2022

Valguse varjud



Hallid varjud,

valguse varjus,

kaldale uhutuna

rannakivil istumas,

kobaras konutamas.


Vesi viis endaga elud,

kuid Hinged,

edasi nemad ei saanud.

Valget valgust tunneli lõpus

puudutama ei ulatanud.

Puudus pimeduses valgus,

jäi varju uue tee algus -

nii jäädi paigale.


Aegade hämus

on vetevood eksinuid neelanud,

enda alla mattes,

kehad vastu võtnud.


Need, kes valguseta jäänud,

saamata või tahtmata,

edasi minemise võimaluseta,

olid jääma mõistetud.


Vaikides istusid,

aegajalt nihkusid -

ruumi tulijatele tegid.


Valgus tuli ja seisis,

hallidega oli ühes.

Ta ei mõistnud ülesannet,

selgitavat lugu küsis -

ootas märguannet.


Ta korduvalt tagasi pöördus

ja lõpuks enese osa mõistis -

valguse süütas

ja laternad kätte jagas -

Valgusel saatel

hallid edasi astusid.


Vaikne laine loks,

tasane tuule emb,

seisnud ajale

lahendus leidus.


Hallid varjud valguses -

nähtamatuid nähes,

olid nad olemas.

Oma aega lõpetades,

jalge alla uus laotus.



Marianne

17.01.2022.a


Pühapäev, 16. jaanuar 2022

Hapukoorekoogiga maitsestatud pühapäev

 


50g võid

4 muna

2 dl suhkrut

500 g hapukoort

2,5 dl maisijahu (nisujahu)

1 tl vanillisuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

3 spl kakaod


Sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad suhkruga valgeks vahuks. Lisa vahule hapukoor ja seejärel leige või. Lisa segule omavahel hästi ära segatud jahu, vanillisuhkur ja küpsetuspulber. Jaga taigen pooleks või 1/3 ja 2/3. Lisa ühele poolele või sellele 1/3 taignale kakao – sega. Määri sobiv küpsetusvorm võiga ja tõsta seejärel ühest taignapoolest kulbitäis vormi keskele. Tõsta vaheldumisi erinevaid segusid, üksteise peale, vormi keskele. Eelsoojenda ahi 180 c kuumuseni ja küpseta 35 min. Küpsetusaeg võib varieeruda ahju omadustest lähtuvalt.


Kuigi netist leitud retseptis oli soovitus kasutada maisijahu, siis selle puudumise tõttu sobis hästi ka nisujahu. Maisijahuga oleks tulemus olnud kindlasti päikselisem. Kakao lisamisel muutus selle taignaosa koostis ja kuigi tõstsin kihiti ning peal on ringid näha, segunes 2/3 põhjaosa ühtlaselt pruuniks. Koguseid arvestasin 1,5 kordselt ja kasutasin 28 cm vormi. Kook kerkis kohevaks, kuid vajus jahtudes alla. Koguseid suurendades pikenes küpsetamise aeg pea tunnini.


Perele kook maitses – pehme ja mõnus.


Marianne

16.01.2022.a

Reede, 14. jaanuar 2022

Milles olen osa

 


Mäletad, kuidas Väikevend igatses enesele koera? Ta küsis ema käest hinnangut enese väärtuse kohta - „Kui kallis ma olen?” Vastust kuuldes, palus ta võimalust saada osa sellest suurusest endale. Enese väärtusest osa enese jaoks kasutades, oleks ta saanud endale sõbra osta. Väikevend vajas oma sõpra, sest kõikidel teistel oli olemas keegi, kellega koos olla. Kui Väikevennal oleks olnud koer, siis ei oleks ta tundnud ennast üksikuna.

„Mina ei ole osa - Mina olen hüljatud - Mina olen väärtusetu - Mind ei taheta” jne – need on tuttavad väljendid, mida kogetakse ehmatavalt reaalselt. Need väljendid on, Maailma ja kogemusi tõlgendades, enese otsused, mis püsivad mõtetes, lipsavad vahel välja suust ja salvestuvad valutavas hinges – enese olulisuse kogemine, ühises olemises, on vastavuses ühiste ressursside kasutamise võimalusega, enesele vajalikul hetkel, enesele vajalikul moel. Hoolimata vanusest, sugupoolest, tervislikust seisundist, kuuluvusest, rahvusest, oskustest, isikliku vara suurusest jne on inimese jaoks eluliselt oluline vabadus, ise valida olemas olevast vajalik ja seda kasutades, tagada enese eluks vajaminev, turvatunne ja areng. Kuid sageli saadab inimest, muserdavaid jälgi jättev, vastupidise korduv kogemine.

Oma aja alguses ollakse justkui oma vanemate omand – nemad on need, kes otsustavad selle üle, kas pidada soov või vajadus vajalikuks või mõttetuks – antakse, vanematele sobival ajal ja moel, või jäetakse ilma. Perekonnas, lasteaias, koolis, tööl, elukohas, avalikus ruumis, ühingutes ja seltsides, ühiskonnas - kõikjal on sama mudel, sest seadused ja raamid on paigas. Ei ole, iseenda olemise, olevikuga tasakaalustamist, vaid paigas on kindlad rahavoo omajad ja kontrollijad, kellaajad, määratud kohustused ning kokkulepitud hinded ja tasud. Ei loe see, mida hetkes vajatakse, vaid see, mida peab ja saab. Tavaliselt ei ole ümbritseva jaoks argument see, mida ütleb inimese enese tunne ega see, mille järgi on temal vajadus ning, mida ja kuidas ta tahaks just nüüd proovida ja kogeda või mitte. Selle jaoks ei ole sageli aega, kohta ega vajalikke ressursse.

Tegelikult on kõik, Maailmas olemas olev, ühine Inimeste ressurss, kuid see ei jagune vajaduste ega soovide järgi, sest siis sünniks puudus ja kaos – väidetavalt ja tõestatult. Kaos sünnib, kui igaüks vaatab ainult enese mätta otsast, seab ja astub oma samme oma tahtmise järgi ning hirmudest ja vajadustest lähtuvalt kindlustaks oma olemas olemist. Selline anarhia on välditud, sest kõik osad ühisest tervikust ei jagune kõigile - neil on olemas omanikud või on nimetatud kindlad isikud kasutajateks või väärtuse eest vastutajateks. Seega, ei ole kõigile kättesaadav võimalus luua, iseendast alates suure Maailmani välja, ühise ressursiga, mis iganes enamat.

See, mis kokkuleppeliselt on ühine, seda jagatakse, väljavalituile, reeglite järgi ja olulisuse järjekorras. Kõikjal üleskirjutatud eeskirju ei ole – seal tuleb küsida ja midagi vastu anda/ teha. Vahel saab vajamineva vajalikul hetkel, kuid üsna sageli kogetakse ilma jäämist ja seega välja jätmist – on, kuid mingil põhjusel ei ulatuta vajaminevani. Kui inimene kogeb ilmajäämist ja seega väljajätmist, siis ta pingutab oma olemist, et maksta iseendaga – tal tuleb suurendada enese väärtust nende silmis ja jaoks, kelle otsused ja teod jagavad vajaminevat – ka hellust, hoidmist ja armastust.

Nn tavalises olukorras see toimib, sest leidlikud ja kohanemisvõimelised inimesed kompenseerivad vajamineva, millegi muuga või kasutavad enese varusid. Kuid vajaduse suurenedes ja puuduse süvenedes võib inimene jõuda kriisi. Kriis saabub siis, kui inimesel endal ei ole enam, enese jaoks, vajaminevaid ressursse ega ka võimekust mujalt saada. Kriisi jõudnud inimene on võtnud enese arvelt ära rohkem, kui vastu saanud – tal puudub toetus enesena olemise jaoks.

Kui endal ei ole enesele vajaminevat, kuigi ollakse olemas ja midagi ka teinud/ andnud, kuid kättesaadavast ei jätku puuduse kogemise kaotamiseks või ei jää seda üle inimesena olemise või inimesena edasikasvamise jaoks, siis kaob elult mõte ja tulevad päevavalgel uputavad uskumused – väärtusetu, mõttetu, hüljatud. Mõtte kaotanud inimesele tundub täiesti reaalselt, et temal ei ole mõtet enam edasi elada. Tal ei ole enam vajadust edasi elada, sest tal ei ole võimalik endale antud ülesannet täita.

Selleks, et saada ühistele ressurssidele paremini ligi, tuleb kuhugi kuuluda – koonduda ühise eesmärgi taha või sildi alla. Olles sees ja koos, tuleb anda panus, et saada vastu see, mida enesel ei ole. Kui oldakse väljas, siis ei olda oma ega saada osa - selge. Kuid, ressursse ei pruugi enese jaoks saada ka siis, kui ollakse osa ja kuulutakse kokku, sest ka selles kohas on reeglid ja astmed – olulisuse järjekorrad ning ikkagi keegi otsustab, kellele ja kui palju. Kui ei saada, enese jaoks vajalikku osa, siis tundub, et olles osa ei olda tegelikult osa.

Kui inimesest saab täiskasvanu ja iseenda eest vastutaja, kes käib tööl ja loob enesele oma perekonna, siis ta kogeb, et ikkagi ei ole ta alati ja kõige jaoks piisav. Temas ja temal on vajadused, mis vajavad rahuldamist ja unistused, mida sooviks täita, kuid Maailm on nii seatud ja toimiv, et nähtav ja olemas olev ei ole alati tema jaoks olemas. Selleks, et saada ligi ühisele ja ise otsustada jagamise järjekordi ja suurusi, luuaksegi erinevaid ühendusi – ühes olemisi ning selle soovi täitumise lootuses meelitatakse inimesi poliitiliste jõududega liituma.

Inimesed astuvad, vabatahtlikult ja ka teist väljapääsu nägemata, nimelistesse kastidesse - sellega teevad nad teiste ja eneste vahele vahe. Kastis olijate ühine jõud on tugevus, et hoida ühiselt loodud suurused ja võimalused endale. Poliitiline jõud on võim, et võtta, teistes kastides olijatelt, võimalus kontrollida ühist vara, sest kui kõigile ei jätku, siis tuleb jagada tervik osadeks ja enese osa sellest, peab saama nii suureks, et sellel oleks võim ja jõud omada kindlat kontrolli terviku loodud ja omanduses olevate ressursside üle.

Kõik ei taha ega saa kuuluda kastidesse ja seega võivad nad omada justkui määramatut vabadust, kuid selles vabaduses on neil võimalusi ja võimekust täpselt nii palju, kui enesel, selle teostamiseks, ressursse on või iseennast kasutades osatakse hankida. Kui ühise ressursi kasutamise võimalusest ilma jäänud inimene kogeb, et kõige jaoks ei saa ning alati ei ole, siis jäävad mõtted elluviimata, teod pooleli - enese loominguline sünd on saanud takistuse – inimene ei saa astuda sinna, kuhu sooviks. On soov proovida, sest nähtud võimalus on kui uks, mida soovitakse avada, et kohtuda sellega, mida veel ei ole loodud ega kogetud. Kuid iga võimalus ei tähenda alati vajadust. Võib küll olla ka vajadus, kuid sammu elluviimise teostamine ja ka jätkusuutlikus sõltub sellest, kui suur on ressursse kontrolliva ja käsutava poole vajadus.

Meie – ei ole nimeliste kastide sisud, vaid inimesed ilma piiride ja vahedeta. Meie on see, kus iga osa on oluline. Iga osa olemine on oluline. Iga osa kasvamine on tähtis tervikule. Kui osal enesel jääb puudu, et kasvada ja areneda edasi, siis ta saab ta kasutada ühist olemas olevat, sest iga osa on oluline terviku jaoks. See, mis inimesest enamana sünnib on oluline kõigi jaoks. Ühes on olemas kõik ja üks loob osana kõigile.


Marianne

14.01.2022.a

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Leia ennast üles

 


Kui esitada enesele küsimus – Kus ma olen? - siis paneb see õlgu kehitama, sest ollakse ju seal, kus parajasti ollakse. Kuid tõsiselt – esita enesele küsimus – Kus mina olen? Leia ise ennast üles – Sa ei pruugi olla elavas hetkes, vaid kusagil mujal – ka aegu tagasi. Vaata enese sees olles seda, mida Sa teed, kus Sa oled ja miks Sina seal oled? Kas Sa ootad või põgened? Kuid põgenedes ootad ja oodates põgened? Mille või kelle eest sa põgened? Mida või keda Sa ootad? Mida või keda sa kardad?

Öeldakse, et inimene on ennast ära kaotanud, kui ta on nähtavalt tasakaalust väljas, ei ole mõtetega kohal ja justkui lendab kusagil mujal. Pidevalt midagi juhtub ja toimub, asjad kukuvad või kaovad. Tunded lahvatavad ja kustuvad hetkega, põletakse särinal ja kustutakse vaikusesse. Ollakse ja ei olda ka - energia on kakofooniline. Ennast ära kaotanud inimene, olles seal, kus ta on, on seal, kus teda ei ole – ta on jäänud enese seljataha.

Pealispinna toimetused, argine rutt, tahtmiste tagaajamine, vajaduste rahuldamine – see on enese pidevas liikumises hoidmine. See on peatumata ja mõtlemata, eesmärkide järgi, tunnete ajel tehtud otsuste täitmine. Enese tegevuses hoidmine on automaatne käivitumine ja reageerimine. Sellisel moel minnakse veel rohkem paigast ära, sest viiakse ise ennast paigast ära – iseendast kaugemale.

Kui kummina tõmmatakse ennast pingule ja justkui venitakse välja – edasi, ikka edasi – ise endast kaugemale ära. Kusagil on viimane piir ja kumm enam ei veni – korraga ollakse tagasi seal, kus oldi. Kaotatakse kõik see, mis unenäos olemas oli – vahepealne aeg on vahelt kadunud ja kohtutakse ise endaga.


Marianne

13.01.2022.a


Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Soovitu sündis soovimatuna - Kaotajad ei võida

 


Ulatasin ise ennast uhkusega Maailmale – „Tundke uhkust minu üle!” Kuid sõnade - „Mina olen uhke Sinu üle!” - asemel kogesin tundeid, sest uskusin vastusena kuulvat – „Mina tunnen häbi Sinu pärast!” ja jätkasin vana lugu...

Nähtav tähelepanutorm ja selgelt kõlav tunnustus jäid ära – seega, olin midagi ja kusagil valesti teinud/ valena olnud. Tahtsin vale ära parandada, kuid ma ei saanud seda teha, sest ei teadnud, mis oli see, mis sai määravaks otsuse tegemisel. Kellelgi ei olnud vajadust ega tahtmist astuda, avalikult häbistatud, minu kõrvale seisma, et toetada nähtavalt. Mind ei toetatud, sest mina ei olnud oluline. Olin väljal üksinda. Kuigi, kedagi näha ei olnud, tundsin teiste halvustavaid, ükskõikseid, pilkavaid ja põlglikke pilke – uskusin, et olin olnud või teinud midagi valesti, sest seda tõestas karistus – mind ümbritses vaikus. Eneses häbi tundes tahtsin enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest – olla tagasi seal, kus olin enne sammu - seal olid kõik võimalused alles.

Uhkus ja häbi on minu enese poolt loodud tähelepanupendli kaks vastandvaatenurka. Uhkuse ja häbi vahel aitab pendlit liigutada välise tähelepanu suurus ja kvaliteet. Mina ise olen see, kes annab tähenduse, minu poolt kogetavale, välise tähelepanu kogusele ja suunale. Selle, kumma poole peale pendel liigub, valin välisele tähelepanule tähendust andes. Oluline on tähelepanu suurus ja suunatus, selle puudumine või olemas olemine. Ka olematu tähelepanu ehk vaikus tähendab suunda, sest, just vajalikust tähelepanust ilma jäädes, ärkavad minus hirmud ja ma leian ennast soovituna olemise vastaspoolelt.

Hirm, ise ennast kogeda, on see, mis loob tähelepanupendli. Hirm kaotada ja julgus olla iseendana on ühe pendli vastandvaatenurgad. Hirmu tundes, mina ise, suunan enese tähelepanu enese soovitud kogemise vastaspoolele. Hirmu tundes tõmban mina ise ennast kõrgusest alla ja tee pealt tagasi ning peatan edasi liikumise, et vältida uut kaotust – taaskordset enese valena kogemist ehk valet rolli. Heal poole olemine tähendab õige ja vajaliku rolli omamist ning sellega kaasneva kogemist, kuid vale poole peal ootab ees vale ja soovimatu rollinime kandmine ning seda kogen õige ja vajamineva rolli kaotusena. Pendli, jätkuva olemas olemise, tagab reaalne hirm kaotada võimalus saada vajaminev roll tagasi. Iga roll on Kes olemine, kuid mina ise olen see, kes on andnud ennast välise tähelepanu nimetada. Mina ise olen see, kes usub, et väline peegel näitab mulle tõtt. Selle järgi on väline tähelepanu see, mis näitab KES ma olen (pean olema) või KES ma ei ole (olla ei saa).

Olen uhke enese üle, sest on olemas põhjus rõõmustada. See on võimalus ise ennast õnnitleda, sest teist sellist ei ole – olen parim – uhkus on ülivõrre ja saavutus. Tunnen häbi, sest olen ebaõnnestunud ja valeks osutunud enesega seotud, kuid mina ei taha olla see KES tegi – olla vale enese autor. On häbi olla ühte seotud, kui mina ise ei õigusta enese ootusi - kogen pettumust. Ootus/ lootus ja pettumus on järgmised vastandvaatenurgad.

Olen uhke – olen ühes, tahan kaasas ja koos olla – osa saada ja veel kogeda. Tunnen häbi - tahan eraldi astuda, lasen lahti – hülgan. Hoian/ toetan ja hülgan on järgmine vastandvaatenurkade sõnapaar. Hüljatu on see, kes on väljal ja seisab seal nähtavalt üksinda. Hülgasin ise enda, sest peale enese poolt, uhkuse ja lootusega tehtud sammu, saabus vaikus – vastuvõtmine ehk enese jaoks vajalik/ oodatud enese kogemine jäi ära. Kuigi enese kogemine ju tegelikult oli, kuid teise külje peal – toimus valus kukkumine. Tipus olemine ja pjedestaalilt kukkumine – on järgmine vastandvaatenurkade sõnadepaar. Seletus juhtunule – osutusin valeks, sest teine vaatenurk, see õige, jäi mingil põhjusel kättesaamatuks.

Õigena ja valena olemine on järgmine pendel. Sellelt hüppan kohe järgmisele sõnapaarile - väärtuslikuna ja väärtusetuna olemise valikule. Olen väärtusetu, kuna ei toonud oodatud kasu - järelikult olen süüdlane. Süüdlase ja ohvri sõnapaar on taas üks tähelepanupendel. Ka sealt hüppan edasi järgmisele pendlile – õnnestumine ja ebaõnnestumine. Ebaõnnestusin, sest ma ei saa olla uhke enese üle, kuna mul puudub vajalik tähelepanu – seega tunnen häbi ja nimetan ise ennast - olen süüdi, väärtusetu, vale – selle põhjal hülgan ise ennast.

Kuigi tundub, et vajaliku rollinime jaoks tähelepanu saamata ebaõnnestusin, siis tegelikult mitte. Iga sammu tagajärg on juba teine lugu. Minu samm oli õige, väärtuslik ja enamat loov. Minu lugu oli minu oma – mina olen enese tugevus. Välise tähelepanu kogus ja saadavus või puudu olemine ei tee olematuks ega väärtusetuks seda, mida tegin – enese loomingut. Minu tegu on minu lugu ja see on parim võimalik – olen enese kingitus.

Lubades enesel vaba olla – luua iseendast ise ennast – voolan ja sünnin üha uuesti. Enese hirmud ja uskumused on loodud ise enda poolt iseendale, et takistada iseendana teel kõndimist. „Ära astu, ära ole, ära tee!” – lausun selleks, et vältida tunnete kordusi – iseendana olemise kogemise negatiivset kogemust – halb, häbi, vilets, väärtusetu, ebaõnnestuja, süüdlane, vaenlane, pettumus - on positiivsete sõnade vastandpooled. Iga, iseennast vähendav, sõna lisab raskust enese jalgade külge.

Viiskümmend üks aastat tagasi sooviti mind Maailma, et olla uhke enese üle – tunda õnnestumist õigena olles, kuid vastu vaatas tühjus ja ümber seisis vaikus – tegu oli tehtud asjata ja ohver ei päästnud, ära jäänud olemise, kaotusevalu kogemast. Enese sees elavat häbi kogedes, tahtis naine enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest, et olla tagasi seal, kus ta oli enne sammu, siis kui kõik võimalused olid veel alles. Soovitu sündis soovimatuna.

Kui naine ei olnud uhkus, siis järelikult oli ta häbi. Ta tundis häbi lapse pärast – lapse olemas olemine tähendas ja näitas talle tema enese häbina olemist. Mitte ükski saavutus ega õnnestumine ei muutnud teda ära, sest see, mille ta kaotas, jäi igaveseks kaotuseks. Ta ei näinud enese võitu – kaotaja ei võida. Laps olin valena olemas ja see meenutas pidevalt seda, mida ei olnud. Hoolimata lapse olemas olemisest ei ulatatud naisele, ausaks ja õigeks tegevat, abikaasa rolli, vaid selle asemel pidi ta vallasema rolli kandes, tundma Häbi. Naine ei saanud kogeda ennast sellena, kellena soovis ja tema kanda jäi oma sammu tagajärg – mina olin karistus - hülgamise põhjus.

Tähelepanupendlid said minu omaks, sest olin võtnud endale ülesandeks suuta päästa ise ennast st ema ära. Mul tuli olla õige sõna – õige KES, et lunastada ennast välja. Kuid õige pool oli see, kuhu ma ei ulatanud või ei jäänud püsima, sest mina olin see Kes oli määratud vale olema. Kõik see, mida mina tähendasin, see mulle Maailmast vastupeegeldus. Minu teod ja pahana olemine määrasid mind eraldavasse vaikusesse. Ükski parandav samm, tegu ega olemine ei olnud kunagi piisavad – ma ei pälvinud mind teiseks muutvat tähelepanu.

Oleksin tahtnud imetlevate ja uhkust tundvate silmade saatel suurendada head enese kogemist, et olla lõpuks vaba, õige ja päästetud. Olla veel rohkem ja võimsamalt, et ületada oma hirme. Õigest, mind muutvast, tähelepanust reaalset ilma jäämist kogesin kaotusena – vaatasin välja ja ootasin, et saaksin tundes olla – ei saanud, sest kuigi oli, ei olnud nii nagu vajasin. 

Tähelepanu kogus ega kvaliteet ei määra minu väärtust – olen oluline, olemas olemise, igal hetkel. Teiste tunded on need, mis liigutavad nende tähelepanu – sisse, välja, kõrvale. Nende enesete hirmud ja tähendused vaatavad mulle vastu. See, millise loo teised inimesed oma sammudega ise endale kirjutavad – iseendast iseendale loovad, on nende eneste võimalus ja valik.

Põhjendused, tähendused ja uskumused on, minu enese poolt valitud, kaotuse seletused. Mina ei kaotanud – mina olin see, kes võitis – minul oli endiselt olemas see, mille olin loonud – mina iseendana. Minu enese sammud, teod, valikud ja olemised on see, et olen tänases päevas olemas. Minu tee on enese käidud ja sammud enese astutud ja kõik see, mis enesest sündinud, on enese looming – iga olemas olemise hetke parim võimalik.


Marianne

12.01.2022.a


Teisipäev, 11. jaanuar 2022

Ahvatluste puu

 



Kõnnib Inimeselaps ilmas -

ta käib ringi ja kaotab

oma olemisi,

kogemisi ja uskumusi.


Ta kaotab seda,

mis olemas oli,

kuid korraga enam ei ole,

ta kaotab isegi seda,

mida omanud pole

ja vahel, kaotab ta ära,

ka iseenda.


Ära kaovad asjad,

raha, aeg ja teed,

kõrvalt inimesed,

ka enese olemine -

kui ei saa olla see,

kes tahetaks olla -

kaotajat jääb saatma kurbus,

seltsiks igavikuline igatsus,

kaotatu kättesaamatu ihalus.


Ahvatluste puul

näivad kasvavat

kõike lubavad õunad,

kuid on hetki,

mil maitse petab,

kui punane vili

on meeli pettev illusioon,

kui kellegi teise käsi jõudis ette,

kui ise ei ulatanud hüpata üles.


Viljad on puu peal -

nad on olemas,

kuid neid ei saa

enese omaks teha.


Kaotus on tunne,

et see, mis oli kord olemas,

see ära kadus,

ise pillatud sai maha -

tühjana olevad pihud

kaotuse ette näitavad .


Midagi ära kaotades

hüljatuna seistakse -

ära kaotanuna

tuntakse end ohvrina.


Miks valib inimene kaotuse

selle asemel,

et olevas või olnus,

näha võite?


Vajatakse tagasi

või kätte saamist,

et oleks samal moel,

kuidas oli siis, kui oli,

või kuidas oleks saanud olema.


On raske lasta lahti sellest,

mida enesel ei ole -

see on jonn,

see on hirm,

see on vajadus,

enese sundus -

Mina pean,

Mina tahan,

Mina vajan

seda kogemust

kuidas on,

kui on -

seda tahan endale!


Kuhjaga täis tundeid

on ahvatluste puu,

okste peal rippus

magus enese pettus,

näiline illusioon,

tähelepanu vajadus.


See on enese uskumus,

et kui oleks olnud,

siis ei oleks seda, mis oli

ega nii nagu on,

vaid oleks parem olemine,

parem enese kogemine,

parem omamine,

parem tundmine -

palju parem, palju lihtsam, palju ... ja palju ... .


Mis oli see,

mille võtsid kaasa,

mida kogesid,

kui edasi astusid

näe seda – näe ise ennast.


Kaotamise valu

on leinamise protsess -

see on enesena kasvamine

ise endale andeks andmine -

olnust lahti laskmine.


Marianne

11.01.2022.a

Esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Kodaniku kohus on valida

 



Tänaseni olen olnud kohusetundlik kodanik ja käinud alati valimas. Olen teinud seda nii Eestis kui ka Soomes. Ees on ootamas uued valimised, kuid täna jõudsin otsusele – nendel valimistel ma oma häält ära ei anna. Miks? 

Ajal, mil ma olin veel väike tüdruk, siis mulle meeldis käia emaga valimistel kaasas. See päev oli eriline ja pidulik, sest sellel päeval oli puht pragmaatiline tähendus – valimistepäev tähendas hea saamist – viinerid, kohukesed, konservid, raamatud, apelsinid jne. Ka laps luges, kui hea kogust jagati hingede järgi.

Tookord, ENSV-s ehk suures ja sõbralikus NSVL-s, ei olnud suures plaanis vahet, kellele ema oma hääle andis – see läks parteile – seda oli üks ja ainus. Loomulikult said püünele valitud isiklike hüvede ja kohustuste osaliseks, kuid see oli nende töö ja tasu osalemise eest. Partei oli see, kes suunas, õpetas, kasvatas, teadis - inimene oli partei tööriist, otsuste täitja. Aega on merre voolanud, maa kodu all vahetunud ning inimestel on rohkem õigusi oma meelsust näidata ja oma vaatenurki avalikult nimetada, kuid ka täna, kui mina läheksin oma häält andma, siis saaks selle omanikuks partei.

Üsna sageli on poliitilistel erakondadel keeruline ühte meelt olla, sest vaatenurgad on nimedest ja põhimõtetest lähtuvalt üksteisest nihkes, kuid ühes asjas ollakse täna tugevalt ühel meelel – eesootavad valimised on kõigile - riigile, omavalitustele ja ka inimeste jaoks olulised. Kindlasti on iga valimine, millegi poolest oluline, sest see on ühine ära otsustamine. Minul on hääl ja olles osa, tahan ka mina otsustada, kuid ...

Kodanikuna tean, et iga hääl loeb ja igaühe panus on oluline, kuid valiku tegemine tähendaks, kellegi eelistamist ning tema paremaks pidamist. See tähendab anda oma hääl juurde sellele, kelle tegusid ma hindan ja kelle tegude tulemusi soovin tulevikus näha ja kogeda. See on mõistlik ja jätkusuutlik mõte, kuid siin on üks AGA peidus. Ma ei tea ühtegi valikul oleva, poliitilise karjääri valinud inimese, inimesenäolist poliitilist tegu. Kuidas ei tea?

Tule valima! - trükitud näod ja sõnad peaksid tegema valiku lihtsaks, kuid tegelikult ei tee. Ma näen jälle, alles valikul olnud poliitikute, pilte postidel ja taas jõuavad meie postkasti värvilised paraadfotod ja lehed, milles kirjas igasugused huvitavad väited ning lubadusi jagavad sõnad. Vabandust väga, kuid see on poliitmaailm, mis elab ja toimetab kusagil mujal, ei selles päevas, milles mina olen. Jah, on tõsi, et ma kogen erinevate valikute tagajärgi, kuid need ei ole inimnäolised tagajärjed, vaid poliitilised.

Kõndides, neti avarustes, näen ja kogen, kuidas poliitikud ja nn tavainimesed elavad erinevates kastides. Poliitikud on need, kes omavahel olles, teine teisega väitlevad, iseennast suureks kiidavad ja teisale kuulujaid kahtlase või ebaõnnestumise varjundiga värvivad – enese teistest erinevaks näitamine on kohustus ja vajadus. Poliitikuks olemine on valiku teinud inimese roll ja poliitmaastik üks suur lava, kuhu kõrvalistel ei ole asja - hääle andnud inimesed seisavad selle lava ees ja vaatavad pealt poliitilisi lahinguid, vägikaika vedamisi ja erinevaid hindu maksma minevaid nn koostöökokkuleppeid.

Tavalise inimesena kõnnin teisal - mööda omi radu, kuid kohusetundest tahaksin teha oma valiku – anda oma hääl selle jaoks, et oleks hea või sellest parem elu ja võimalused kõigile. Tahan võtta vastutuse kodukoha hoidmise ja teenuste kättesaadavuse nimel. Kuid ma ei taha valida sõnu, sest neid saab vahetada, muuta, värvida, kustutada ja unustada. Kuna ma ühtegi erakonda ei kuulu, siis poliitilistel lavadel või nende kulisside taga ma ei käi ja seega poliitikurollis olijatega ei kohtu. Inimeste kastis poliitik poliitikuna ei mängi ja kui ma teda inimesena ei tunne ega tea, siis ei ole minu jaoks vahet, kelle nime taha rist tõmmata ja seega ei ole ka mõtet pastakat kulutada ega enese ja valimiskomisjoni aega kulutada.

Poliitikukarjäär on inimese enese valik ja töö. Tööle saamiseks tuleb läbida katsed, teha teste ja osaleda vestlusvoorudes – õnnestudes ja kohale sobides, on koht tema ja sellega ühes, ametiga kaasas käivad kohustused ja oma panuse eest saadav palk. Kindla töö tegemise jaoks palgatud inimene on seotud tööandjaga. Poliitik on see, kes vajab edukana oma rollis olemise jaoks inimes(t)e häält. Poliitik on see, kes vajab valijat, sest iga antud hääl tõstab teda pingereas kõrgemale. Kuigi omavalitsus, riik või partei maksab poliitikule palka, siis tema tegelik tööandja on hääle andnud inimene.

Mina ei taha anda oma häält lihtsalt sellepärast, et poliitik on olemas. Kuigi, ka valikuid on, sest tahtjaid on rohkem, kui koha saajaid, siis mina tahan anda oma hääle selle inimese toetuseks, kes oleks ka minu hääl, kuid poliitik võtab hääli, kui arve ja see ei ole enam minu hääl – sellest saab ühe poliitilise erakonna hääl, kelle vastas on teised, ka enesele hääle saanud, parteid.

Häälte toel püünele ja tippu tõusnud poliitikud on oma parteide häälekandjad ja otsuste elluviijad. See, mida poliitlaval valitakse teha, valida ja otsustada, on poliitiline võimuvõitlus – oma partei tahte läbiviimine oma partei eesmärkide nimel. Poliitik ei räägi inimesega, vaid valijale. Poliitik ei vasta valija küsimusele inimesena, vaid erakonnana ja kuigi oma sõnade järgi teevad kõik parteid iga inimese jaoks tööd, siis saab ridade vahelt välja lugeda – Meie teeme Meie omade jaoks.

Just siin kasvabki tahe, valida välja Inimene, mitte säravaim poliitik ega kõike lubav poliitplatvorm, sest erakond on kunstlikult loodud erinevus, et pääseda võimule – ülesanne teostada valitud suunda ja seista oma platvormi ehk poliitiliste tõekspidamiste eest. Poliitik ei saa vastata inimesena, sest poliitikurollis on ta erakonna tööriist, kellel on erakonna põhimõtted ja suund – ta müüb oma erakonda – ta teeb iseendaga reklaami. Poliitiline reklaam on maailmavaate müük – valitud sõnade ja mõtete katse kõnetada tundeid, et äratada emotsioone. Mitmekesised reklaamnäod on proov hõlmata võimalikult palju ja erinevaid sihtgruppe.

Poliitik vahetab ennast inimeseks, kui ta elab oma isiklikku elu ja see ei puutu valijatesse, mida ta päriselt, inimesena, mõtleb või tahab või milline valib vabal ajal olla. Kuid huvitav on see, et arvustust leiab, takistavaks teguriks või edu loovaks, saab poliitiku inimlik pool. Poliitik jätab sageli jälje selle järgi, kui vale või õige ta poliitikuks olemise ajal inimesena on või ei ole. Selle järgi leiab ta tunnustust või saab karistada, sest just isiklikud - inimesenäolised teod on need, mille järgi partei toetus tõuseb või langeb ja isegi valitsus vahetub ning võib ja saab juhtuda, et erakond vahetab või arvab ta enese seast välja.

Poliitilisse erakonda kuulumine on võimalus saada ühiste ressursside kasutajaks. See on kast, kuhu kuulumine toob tähelepanu ja võimaluse, kasutades enamat, luua enamat, kui inimesel üksinda oma vara ja võimalusi omades võimalik. Ühiselt tegutsedes jõutakse kaugemale, saavutatakse rohkem ja nähakse Maailma erinevate nurkade pealt ühte – tervikuna. Kuid edukas poliitika tähendab ennekõike oma parteid – selle tugevust ja võimekust ja tööd just selle nimel, et säilitada enesele/ omadele võim ja omada ligipääsu ühisele - maa ja rahva - varale. Seega, hoolimata mööda läinud aastatest ja vahetunud maast, on jätkuvalt partei tähtsus suurem, kui inimese oma.

Valimised tulevad, sest seaduse ja reeglitega on nii paika pandud, et on valitavad, valijad ja väljavalitud, kes saavad endale hääle - õiguse otsustada kõikide nimel ja seda ka minu nimel siis, kui mina oma häält ei anna. Ära antud hääl ei oleks enam minu oma, sest väljavalitud ei lähe koostööd tegema, vaid omast kunstlikust erinevusest kinni pidama. Sellest tulenevalt ma ei lähe valima, sest ma ei taha anda oma häält, poliitiku kaudu, parteile, vaid inimesele, kellel on, ka võimul olles, oma valikuid, otsuseid ja tegusid tehes, esimesel kohal inimene. Kuid igal kodanikul on kohustus valida ja seega mina teen oma valiku - mina ei vali üht osa tervikust välja, sest see kasvataks inimeste vahelist lõhet.


Marianne

10.01.2022.a

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Uue aja algus




Uus aasta tuli

ja maale laskus -

ajal, mil öeldud sai tervitus,

valge vaikus rahu kaasa tõi.


Marianne

1.1.22 

Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Kellel on õigus Ohvri rollile



Jahmume hetkeks paigal, kui kogeme teise inimese poolt valitud, vastu astuvat, reaktsiooni meie olemisele, valikule, sammule. Möödub õhuke sekund ja tundeid vallandades valime ka ise, vastu astudes, reageerida, kuid nii ühineme lõhkuva energiaga ja kasvatame selle suurust, et vallandada pinge, mis vastu astuja sees olemas oli, eneses kasvas ning kahe vahel võimendus.

Kui saame teise reaktsioonist haiget, see tähendab, et tunneme ennast puudutatuna ehk solvununa, siis tahame teise kõrvalt ära ja eemale. Kui tahame taga ajada oma õigust, siis reageerime viimse võimaluseni. Kui solvume ja teise rünnakust jahmununa jäätume, enese sisse, vakka või kaotame ehk jääme all, siis teeme plaane edaspidiseks – otsustame, ette ära, enese tegevuse järgmisel nn huvitaval kohtumisel või siis selle vältimiseks.

Teeme ennetavat tööd, sest kuna teine ei ole usaldusväärne - too ei suutnud või ei tahtnud oma tundeid taltsutada ehk ise ennast kontrollida, siis otsustame ta kõrvale jätta ning endast eemale hoida või selle võimaluse puudusel, ise ennast kontrollides, olukorda kontrollima hakata. See tähendab, et enam ei tee nii nagu tegime, enam ei vasta nii nagu vastasime, enam ei ..., enam ei ... jne. See on tegutsemiskava, kuidas vältida taas kogemist.

Lahendust järgides võtame iseendalt vabaduse ning paneme ennast strateegilist mängu mängima. Teeme kõik selleks, et ennetada ja säilitada rahu püsimist – näilist rahu pealispinnal, sest enese sees kogeme endiselt ebaõiglust ja loo lahendmatust. Kange tahtmine on vastu astuda ja õiglus jalule seada. Loomulik soov on olla vaba ja ehe – olla iseendana – väljenduda, küsida, reageerida nii nagu see enese seest tõuseb ja just sel hetkel, mil olemas on. Öeldes, ise endale - PEAB, sunnime ennast mängima rollis.

Mis teisel viga oli, et ta tunnetega vastas? Mis endas viga oli, et sellist reaktsiooni kogesime? Kumb pool on see, kes ennast kontrollima ja vigade parandusi tegema peaks? Kas muna oli enne olemas – tüli tõusis, sest puudutati või oli enne olemas kana – selline vastus tuli, sest kana sees oli juba ärganud tunne?

Ega see, mis teise inimese sees olemas on, ei kao ära siis, kui järgime plaane ja enam ei tee, ole, ütle ega reageeri „valesti”. Ei ole vahet, milliseid valikuid ka valime, sest me kohtame reaktsioone ja reageerime neile vastu, et olla iseenda ja teise jaoks kohal. Anname ise endale ja teisele võimaluse õppida. Kui reageerime teisele vastu, siis on teema ka meie oma, kui oleme kohal aktiivselt vastureageerimata, siis anname teisele võimaluse avaneda. Jättes kutse mängule vastuvõtmata, tuleb teisel avatud enese sisse vaadata ja leida lahendus, kas kohtuda iseendaga või peita ennast uuesti ära või jätkata süüdlase otsinguid.

See, kes teise vastu reageerib, tunneb ennast Ohvrina. See, kes kogeb vastu reaktsiooni, tunneb ennast Süüdlase ja/ või Vaenlasena. Kuna mõlemad pooled kogevad vastu astuvat reaktsiooni, siis vajavad mõlemad Ohvri rolli. Kuid, Kes on siis Ohvrite vastaspoolel? Kas enne oli muna või kana – kas enne oli Ohver või oli esimesena Süüdlane ja/või Vaenlane? Kes on, kelle Ohver? 

Ohver ja Süüdlane ja/või Vaenlane on ühe tähelepanupendli vastaspooled - kui ollakse üks, siis ollakse ka teine - Mina ei ole Süüdlane ega Vaenlane, sest Mina ei ole Ohver.


Marianne

05.01.2022.a




Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Rollide maagiline Maailm XXII - Kingitud kaktused

 


Meil kõigil on või kunagi oli või ka tuleb elus ette olukordi, kus me väldime kindlat inimest. Kui see oleks võimalik, siis me ei kohtuks temaga üldse. Kui see oleks võimalik, siis me ühendaksime ennast temast lahti, kuigi veri või midagi muud seob ühte. Kuigi igal lool on kaks poolt, siis hoolimata poolest, tunnevad selle loo vastaspooled ennast üsna samamoodi. Teist inimest väldib see, kes tunneb, et temale on jäetud, ühisel laval, Paha Inimese roll ning teist inimest keeldub omaks võtmast see, kelle vastas olija oli kunagi Paha Inimene.

Paha Inimese tegu või olemine on see, mida ei anta andeks ega saa olematuks teha. Seda tuletatakse meelde ja see tuleb meelde, kui kohtutakse ja/ või ollakse mingil teisel moel ühendatud. Olnut tuletab oma sõnade ja olemisega meelde see inimene, kelle vastu ollakse olnud mingil moel paha. See ei tähenda, et oldaks tahtlikult olnud pahad, vaid too teine andis loole sellise tähenduse ja igakordsel kohtumisel tunneb ta hirmu olnu korduse ees. See tuleb ka endale meelde, hetk enne otsavaatamist või kohale jõudmist, sest on hirm, teise olemise ja tegemiste ees – Paha Inimene ei ole vaba, sest ta on süüdi. Mööda kulunud aeg ei ole piisav karistus, sest mälestustes elavana olev lugu oleks tehtud justkui alles.

Inimesele huvitaval moel võtab inimene üsna sageli omaks Paha Inimese rolli. See on seletus oma elu kaotustele – „Kui oleksin olnud hea, siis ei oleks juhtunud, kuid olin paha ja sellepärast sain karistada.” Tunnete jõuga väljaöeldud sõnad – „Sina oled Paha!” - justkui määravad olema ja jääma. Põlastav ja halvustav pilk, mis räägib rohkem, kui sõnad seda suudavad – tähelepanu ootamatu muutus kõrvetab ja jäätab, hülgab ja jätab välja, üksinda olema. Pahad peavad saama karistada ja Õigetel ning Headel on õigus valida oma käitumine, väljendusvorm ja soovid.

Minu elus ja ajas on olnud hetki, mil valisin midagi teha ja kuidagi olla ning selle tulemusel sai loo teine pool puudutatud. Ise ennast kaitses on ta valinud, minuga kohtudes ja seotuna olles, enesele sellise väljendusvormi, millisena ta ühes olles toime tuleb. Selline väljendusviis ja olemine puudutab minu vastu, sest see on elav meeldetuletus olnust ja sellest, mida tegin või kuidas olin – kogen korduvat kaotust. Sellel ei ole vahet, mis põhjusel kunagi tegin või olin ega ole ka minul, tänasena, teise loos kohta. Teise olemine, käitumine, väljendumine on enesekaitse, mis loob rollilahenduse, kuidas kohtumine üle elada – tema kohtub ära olnud hetkes.

Sellised lood on ebamugavad ja ebameeldivad kogeda – kui võimalik, siis jätaks vahele ja üldse ära. Selline lugu tõkkab, peal on külm viisakus, sest kui ei oleks vaja ega poleks kokku juhtutud või seotud, siis ei valitaks teha ega olla. Külm ja kõle kohtumine jätab jälje, sest teisel ei ole vaja teistsugust lahendust, sest olen juba välja arvatud ja kõrvale jäetud – oli ühine lugu, kuid ühine tee ei jätku. Kohtumine on taaskordne meeldetuletus, et mina ei ole see, kes lugu muuta saab, sest mina olin see Kes, kes tegi ja jään selleks, kuni teine pool oma lahendamata tunnetega toime tuleb.

Selleks, et inimene saaks olla Hea, Õige ja Ohver on tal vaja Vaenlast, Süüdlast – Paha Inimest. Neid rollinimesid kandvad inimesed on ühise ja veel lahendamata loo osalised. Üks saab olla, kui teine on ja kui veel ei ole, kuid on vajadus, siis otsitakse endale partnerit. Kui võetakse Paha Inimese roll vastu, siis mäng saab alata või jätkuda, sest teisel on põhjus ja õigus oma tunnetele – ta ei seisa enam üksinda laval, vaid vastasrollis olija on tema jaoks sobivas rollis kohal ja nähtav – ta saab võimaluse väljenduda.

Mina olin see Kes, kes oli Paha – olin võtnud selle rolli omaks ja ma kasutasin sama tähendust, selgitusena, oma järgnevatele kaotustele. Kuid Mina ei tahtnud olla see Kes, kes on lõplikult Paha Inimene ja just sellepärast omasin pendlit – sõnapaari - Hea (õige, parem, vajalikum, väärtuslikum) ja Paha. Kuna väline tähelepanu oli määranud mind pahaks, siis pidin suutma leida ja hoidma enesel õige tähelpanu – selle, mis näitaks mind Heana, kuid olles andnud ise endale tähenduse - Paha, ei suutnud ükski tähelepanu mind lõplikult ära muuta ja see oligi see, miks ühisel laval olles tundsin ennast ikka ja jälle Vaenlasena ning sellepärast olin ka Süüdlane ja loomulikult ka Ohver või Hüljatu, kui rollipartnerist oli korraga saanud Vaenlane.

Paha Inimene on üks võimalus – üks olemise vorm – üks roll suures mängus nimega Elu. Teadlikult valides on mul võimalus astuda sellest rollist välja. Kui me kohtume, siis ma ei võta seda mängu enam vastu, sest ma ei ole see Kes, kes on Paha. Ma tean, et meie teed ristuvad, sest oleme seotud lahendamata looga ühte. Me kohtume jälle, et leida lahendus, kuidas taastada energia vaba voolamine iseendas – anda ise ennast vabaks – valida enesele teine olemise vorm.

Marianne

04.01.2022.a



Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Rollide maagiline Maailm XXI – Olemise vormid III

 


Tänase aja sees on olemas koht, kus on võimalus ühe hetkega olla justkui kõigest olevast osa, saavutada tuntust ja kogeda sellest tulenevalt tähelepanu. See on neti avarus – erinevad keskkonnad, kus, näidates ennast, kogeda erinevaid vastureaktsioone. Tählepanust sõltuvuses olevana kasutan neid. Panen seintele positusi, laen üles pilte, kirjutan sõnu – avaldan arvamust ja meelt. Olen nähtaval ja seega saan tähelepanu osaliseks.

Olen tähelepanust sõltuvuses, sest vajan olemist enesele vajamineval moel. Mida rohkem on laikijaid ja ka sõnades kiitjaid – seda suurema hoo saab sisse minu Mina – kuna teised annavad selleks oma osa, siis on mul jõudu olla enese poolt soovitud ja ihaldatud Mina. Mida rohkem on seda vaikust, milles puuduvad pöidlad ja sõnad, siis seda sügavamale vajun, sest minust endast ei piisa, et hoida ennast soovituna – tähelepanu, mille, mina ise, iseendale suunan, vähendab minu Mina ja muserdab minu oelmist.

Tahan, et ma ei kogeks vaikuse tühjust, vaid seda, et teised jääksid alati alles – andma igal järgneval hetkel lisa. Kogedes õiget tähelepanu, hoitaks mind tundmas vajaminevat. „Mina olen ..., sest Minul on ...” – selles on lootus ja ootus, et järgneva postitusega ühes saan olema ja oma jääb püsima, kuid kogen taas, et Mina ei ole, sest Minul ei ole. Haigutavas vaikuses ja enese tunnete sügavuses, mina olen see Mina, kes ma ei taha olla, sest Minul ei ole seda, mis muudaks Mind teiseks – kuid teised ei vaata mind minule vajalikul moel.

Mina ise olen see, kes on loonud iseendale uskumusependlid ja pendlina olles ongi kaks võimalust – on ja või on ei - olen/ ei ole. Olen või ei ole erineval määral – olen või ei ole rohkem või vähem. Mida kõrgemale tõusen, seda sügavamale vajun. Mida sügavamale vajusin, seda rohkem vajan enesele juurde ja kohe, et tõusta kõrgusesse tagasi – püüan teise pooleni ulatuda. Tähelepanu vajadus suureneb. Kuid pendel kiigub, see ei püsi paigas ühe poole peal – tunnete jõul liigub see ühest teise – tagasi ja tagasi. Kuid ilma õige tähelepanuta tunnen ennast kinni jäänuna - soovimatuna olema mõistetud. Kuid mina tahaksin jääda püsima - jõuda selle kohani, kus on kogu-aeg hea ja õige – olevas vormis. Seega on iga tagasilangus pettumine, sest oodatu jäi saavutamata. Seega tuleb uuesti püüda, leida oskus, tegu, võimalus, mis tooks endaga vajaliku tähelepanu ühes ning annaks kaotatud olemise tagasi. Selles hetkes, kus tunnen vajadust, kuid kogen, et ei ole, sest ei saa, olen hüljatud ja ohver.

Mina ise kiigun, sest vajan Hüljatu rolli ühisel laval, vajan Ohvri rolli, vajan Vaenlasi vastu mängima, kuid ma ei saa olla, kui teised ei näe mind rollina – tähelepanu – tähelepanu – tähelepanu. Saan selle, mida teised ei saa ära võtta - see on Minu – Mina rollis olemine. Minu enese ettekujutus maalib ja loob elavaks tõetruud pildid sellest, miks teised mind ei vaata ning selle, milline mina nende teiste arust olen ja ka selle, mida nemad mõtlevad ning minu pärast ja vastu tunnevad. Sellisena vajun üha sügavamale soovitu vastaspoolele – unistuste Mina libiseb kindlalt eemale ja jääb käeulatusest välja. Ühegi saadava tähelepanu kogus ega kvaliteet ei ole kunagi piisav selle jaoks, et kustutada minu enese poolt loodud Maailm – mind ennast minu enese silmade läbi ja tunnete poolt värvituna nähtuna.

Tunnen masendust ja viha, kurbust ja solvumist – Mina ei taha olla see, kes ma olen, kuid ma ei saa sellise tähelepanu osaliseks, mis võimaldaks mul iseennast teisena tunda ja olla see, pendli teisel poolel olev, teine Kes. Ma ei õnnestu, taas ei ole ma piisav, õige, ilus, hea, vajalik jne – need on põhjused, see sest, miks minul ei ole ja seega mina ei saa olla – Mina ise olen enese loo Vaenlane, Süüdlane ja Ohver.

Saadav tähelepanu ei muuda mind teiseks, kuigi usun, et just selle abil saan ma võimaluse näha ennast soovitud moel ja tunda ennast ise endana hästi. See on minu enese tähelepanu pendel - kui on väljas, siis on ka sees ning kui väljas ei ole, siis ei ole ka sees. Millises aja hetkes ma kinni olen – millise aja hetke tõlgendus on jäänud mind saatma? Kasutasin väikese lapse tähendust ja lahendust – ajast, mil mina ise ei olnud iseenda jaoks veel piisav. Kasutasin seda lahendust, mis oli tolle aja võimalus ellujäämise nimel – püüda ja omada õiget tähelepanu. Edasi kasvades ei ole ma edasi kasvanud kohast, millal tunnetetasandipendel sai loodud. Seega ma ei otsinud algust, vaid olin sõltuvuses tähelepanust.

Aeg viib ajas tagasi – Täna olen võõral maal võõras – see tähendas oma ajas tagasiminekut sinna kohta, kus olemine st minu ellujäämine sõltus teistest – alateadvus teadis lahendust ja andis ülesande olla õigem, parem, vajalikum, väärtuslikum – uskudes, et suutes kõike seda olla, võin ja saan olla – jääda siia see tähendab - jääda ellu.

Sellisena, millisena mina ise oskan/ tahan/ vajan ennast näha, sellisena ise ennast ka loon. Kuna elasin uskumises, et olen kaotanud, siis tahtsin kaotatut tagasi saada – seega tegin kõik selleks, et korrata olnut ja seal omada vajaminevat. Keerates ennast olevikku ja vaadates seda, kus olen ja sinna, kuhu astun, loon olevat hetke, milles on kõik võimalik – ma ei ole midagi kaotanud ega millestki ilma jäänud – kõik on olemas selle jaoks, et luua järgmine olev hetk.

Järgmine hetk tuli ja seal olles sõnastasin – Olin ühte rolli kinni jäänud – Olin võtnud omaks ja mänginud läbi aastate Paha Inimese rollis  .... 


Marianne

03.01.2022.a